Kiri

Vastuvõtmise kuupäev : 16/07/2025

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

14/07/25

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus

E-mail : [email protected] Kantselei

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1337789.6 ES

Eelotsuse asjad C-201/25 ja C-253/25

Ayuntamiento de Murcia jt

[Eelotsusetaotluse esitanud kohus (kohtud): Juzgado de lo Social de Murcia - Hispaania]

Eelotsusetaotluste kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab nimetatud kohtuasjades artikli ELTL 267 alusel esitatud

eelotsusetaotluste ärakirja.

Euroopa Kohtu president otsustas kohtuasjad liita menetluse kirjaliku ja suulise osa ning

kohtuotsuse huvides.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes Euroopa

Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel, liikmesriikidel,

komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud küsimuste suhtes eriline

huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil,

organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud,

õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti või märkusi kahe kuu ja

kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest, kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa Majanduspiirkonna

lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus esitada juhul, kui

küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti

samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja jooksul.

Põhikirja artikli 23 neljandas lõigus on veel ette nähtud, et kui nõukogu ning ühe või mitme kolmanda

riigi vahelises teatavat küsimust käsitlevas kokkuleppes on sätestatud, et need riigid võivad esitada

seisukohti või kirjalikke tähelepanekuid juhul, kui mõne liikmesriigi kohus taotleb Euroopa Kohtu

eelotsust kõnealuse kokkuleppe reguleerimisalasse kuuluvas küsimuses, võivad kolmandad riigid

esitada Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva

pikkuse tähtaja jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

-2-

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa

Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud

huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või

eelotsusetaotluses varjatud andmetele. Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja

märkuste metaandmetest.

Leticia Carrasco Marco

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 16/07/2025

Kokkuvõte C-201/25 – 1

Kohtuasi C-201/25

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

12. märts 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Juzgado de lo Social n.º 3 de Murcia (Murcia töökohus nr 3,

Hispaania)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

19. veebruar 2025

Kaebajad:

AOL

PSM

Vastustaja:

Ayuntamiento de Murcia (Murcia linnavalitsus)

Põhikohtuasja ese

Esimeses astmes menetletav töövaidlus, milles ajutised avaliku sektori töötajad

nõuavad, et nende töösuhe haldusasutusega muudetaks tähtajatuks.

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

ELTL artikli 267 kohaselt esitatud eelotsusetaotlus, milles palutakse tõlgendada

nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa

Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni

(UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud

raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, ja seda käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-201/25

2

Eelotsuse küsimused

1. Kas hoolimata sellest, et Euroopa Liidu Kohtu 13. juuni 2024. aasta

otsuse liidetud kohtuasjades C-331/22 ja C-332/22 punktis 115 on sedastatud, et

kuritarvituse ohvriks langenud avaliku sektori töötaja töösuhet võib muuta ainult

tingimusel, et selline muutmine ei vii riigisisese õiguse contra legem

tõlgendamiseni, kuivõrd i) direktiiviga 1999/70 ja selle raamkokkuleppe

klausliga 5 kehtestatakse kohustus karistada direktiiviga 1999/70 vastuolus olevat

kuritarvitusi karistusmeetmega, mis on proportsionaalne ning piisavalt tõhus ja

hoiatav, et tagada raamkokkuleppe klausli 5 eesmärkide täitmine ja selle tõhus

toime; ning ii) Euroopa Liidu Kohtu (suurkoda) 8. märtsi 2022. aasta otsuses

kohtuasjas C-205/2020, NE vs. Fürstenfeld, on sedastatud, et liidu õiguse

esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriigi ametiasutustele

kohustuse jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, millest osa on vastuolus

ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõudega, üksnes selles ulatuses, mis on

vajalik proportsionaalsete karistuste määramiseks (vt punkt 57),

siis kas juhul kui liikmesriik, nagu Hispaania, ei ole võtnud direktiivi 1999/70

avaliku sektori valdkonnas oma õigusesse üle ning liikmesriigi õiguses pole ühtegi

karistusmeedet, mis tagaks raamkokkuleppe klausli 5 eesmärkide täitmise, on

liikmesriigi haldusasutused kohustatud karistama toimunud kuritarvituse eest,

jättes kohaldamata riigisisese õigusnormi, mis on vastuolus nõudega, et karistused

peavad olema proportsionaalsed nii, et nimetatud ametiasutused võivad selleks, et

mitte takistada direktiivi 1999/70 eesmärgi täitmist ja tõhusat toimet ning et

tagada selle täielik tõhusus, lubada muuta kuritarvitav tähtajaline töösuhe

tähtajatuks töösuhteks, isegi kui selline muutmine viib riigisisese õiguse contra

legem tõlgendamiseni?

2. Kui küsimusele vastatakse eitavalt,

siis kas liidu õigusega on kooskõlas, et Euroopa Liidu Kohtu 8. märtsi

2022. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-331/22 ja C-332/22 tunnustatakse

direktiivi 2014/67/EL, kuid mitte direktiivi 1999/70/EÜ vahetut õigusmõju, kui

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on mõlemas direktiivis

kehtestatud kohustus karistada kuritarvituste eest tõhusa, proportsionaalse ja

hoiatava meetmega, arvestades, et direktiivi 2014/67/EL artiklis 20 on sätestatud,

et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva direktiivi rakendamiseks vastu

võetud siseriiklike õigusnormide rikkumiste eest määratavate karistuste kohta

ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine ja järgimine,

ning direktiivi 1999/70/EÜ artiklis 2 on ette nähtud, et liikmesriigid peavad võtma

vajalikud meetmed, et [nad] saaksid igal ajal tagada [selles] direktiivis

[nimetatud raamkokkuleppe klauslis 5] ettenähtud tulemuste saavutamise?

3. Teise võimalusena, kuidas haakub Euroopa Liidu Kohtu 13. juuni

2024. aasta otsuses sedastatu, et muutmine on võimalik ainult tingimusel, et see ei

vii riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni, Euroopa Kohtu väljakujunenud

kohtupraktikaga, mille kohaselt

AYUNTAMIENTO DE MURCIA

3

„tuleb raamkokkulepet tõlgendada nii, et kui asjassepuutuva liikmesriigi

õiguskord ei sisalda kõnesoleva sektori osas mõnd muud tõhusat meedet, mille

eesmärk on vältida järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvitavat kasutamist

ning vajadusel selle eest karistada, siis on raamkokkuleppega vastuolus selline

siseriiklik õigusnorm, millega on üksnes avalikus sektoris kategooriliselt keelatud

muuta määramata tähtajaga töölepinguteks selliseid järjestikku sõlmitud

tähtajalisi töölepinguid, mis on sõlmitud tegelikult tööandja „kindlate ja

pikaajaliste vajaduste” katmiseks ning mida tuleb käsitada kuritarvitamisena“

(vt Euroopa Liidu Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-212/04,

Adeneler, punkt 106; 14. septembri 2016. aasta ostus kohtuasjades C-184/15

ja C-197/15, punkt 41; 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus C-331/17,

punktid 70 ja 71; Euroopa Kohtu 30. septembri 2020. aasta kohtumäärus

C-135/20 või 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus C-282/2019, 22. veebruari

2024. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades C-59/22, C-110/22 ja C-159/22

ning Euroopa Kohtu 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus, punktid 98 ja 110)?

4. Kas ebakindla tulemusega valikumenetlust saab käsitada karistava

meetmena, mis tagab raamkokkuleppe klausli 5 eesmärkide täitmise, kuivõrd

1) valikumenetlus ei taga, et kõik direktiiviga vastuolus oleva kuritarvituse

ohvriks langenud tähtajalise töösuhtega avaliku sektori töötajad muudetakse

alalisteks teenistujateks; 2) selle korraldamine on juhuslik ja ennustamatu, kuna

see sõltub kuritarvituse põhjustanud tööandjast haldusasutuse meelevaldsest

hinnangust, kapriisist või soovist; ning 3) sellest ei tulene kuritarvituse eest

vastutava tööandjast haldusasutuse jaoks ühtegi karistuslikku ega hoiatavat laadi

negatiivset ega kahjulikku mõju, mis veenaks teda loobuma ajutiste töötajate

kuritarvitamise jätkamisest?

5. Kas raamkokkuleppe klausliga 5 on vastuolus selline liikmesriigi

õigusnorm, nagu seda on karistusmeede, milles on ette nähtud avaliku sektori

töötajatele iga töötatud aasta eest 20 päeva tasu suuruse hüvitise maksmine, mille

ülempiir on 12 kuutasu, ainult töösuhte lõpetamisel või töötaja koondamisel ning

juhul, kui kuritarvituse ohver ei läbi edukalt valikumenetlust alalise teenistuja

staatuse saamiseks, ilma et – nagu Euroopa Liidu Kohus nõuab 7. märtsi

2018. aasta kohtuotsuses Santoro ja 8. jaanuari 2024. aasta kohtumääruses

C-278/23 – sellise hüvitisega kaasneks kompensatsioon kaotatud võimaluste eest

ega ühtegi teist tõhusat ja hoiatavat täiendavat karistusmehhanismi?

6. Kas asjaolu, et Hispaania õiguses on nõutud, et kahju kannatamist tõendaks

kuritarvituse ohver, on vastuolus ühenduse tõhususe põhimõttega, kuna

liikmesriigi õiguses sätestatud nimetatud tõendamisnõue muudab avaliku sektori

töötajal praktikas võimatuks või ülemäära raskeks õiguse kahju hüvitamisele

kasutamise, mis tekkis avaliku sektori tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste

lepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu, ning seega võimaluse muuta liidu

õiguse sellise rikkumise tagajärjed olematuks?

7. Kuna Hispaania õiguses ei ole avaliku sektori kohta olemas ühtegi tõhusat

meedet, et karistada tõhusalt, proportsionaalselt ja heidutavalt järjestikuste

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-201/25

4

tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist – erinevalt erasektorist või

üldsektorist, kus tähtajalised töötajad saavad tähtajatu või alalise töötaja staatuse,

kui nad on töötanud 30 kuu jooksul samale ettevõtjale 24 kuud –, kuivõrd

nimetatud klauslis 5 on keelatud kohaldada riigisisest õigusnormi, mis keelab

tingimusteta muuta tähtajatuks töölepinguks järjestikused tähtajalised töölepingud,

mille tegelik eesmärk on olnud täita tööandja „kindlaid ja pikaajalisi vajadusi“ ja

mida tuleb käsitada kuritarvitavatena, ainult avalikus sektoris,

siis kas direktiiviga 1999/70 on kooskõlas, kui samasugust tähtajatuks muutmist

kohaldatakse avalikus sektoris, et vältida olukorda, kus kuritarvitus jääb selles

sektoris karistamata, ning selleks, et klausli 5 eesmärgid ja tõhus toime oleks

täidetud, isegi kui selline muudatus viib riigisisese õiguse contra legem

tõlgendamiseni?

Viidatud liidu õigusnormid

– Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 21, 47 ja 54.

– 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ lisatud Euroopa Ametiühingute

Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja

Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise

töö kohta, klauslid 2, 3 ja 5.

– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/67/EL, mis

käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste

osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012,

mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd (IMI

määrus), artikkel 20.

Viidatud liikmesriigi õigusnormid

– Hispaania põhiseadus (Constitución)

Põhiseaduse artikli 103 lõikes 3 on ette nähtud, et ametnike staatus ja

avalikku teenistusse võtmine on reguleeritud seaduses kooskõlas teenete ja

võimekuse põhimõtetega.

– Kuninga 30. oktoobri 2015. aasta seadusandlik dekreet 5/2015, millega

kiidetakse heaks avalike teenistujate põhipersonalieeskirjade seaduse

konsolideeritud redaktsioon (Real Decreto Legislativo 5/2015 por el que se

aprueba el texto refundido de la Ley del Estatuto Básico del Empleado Público

(EBEP))

EBEPi artikli 11 lõikes 3 on sätestatud, et töötajate valikumenetlused on

avalikud ning neile kohaldatakse igal juhul võrdõiguslikkuse, teenete ja

võimekuse põhimõtet. Ajutiste teenistujate puhul kohaldatakse

AYUNTAMIENTO DE MURCIA

5

valikumenetluste suhtes ka kiiruse põhimõtet, eesmärgiga vastata

konkreetselt põhjendatud vajadusele ja kiireloomulisusele.

– Kuninga 23. oktoobri 2015. aasta seadusandlik dekreet nr 2/2015, millega

kiidetakse heaks tööseaduse konsolideeritud redaktsioon (Real Decreto

Legislativo 2/2015 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del

Estatuto de los Trabajadores)

Kuninga dekreedi nr 2/2015 artikli 15 lõikes 5 on sätestatud, et töötajad, kes

on töötanud 30 kuu jooksul katkemata või katkestustega rohkem kui 24 kuud

samal või erineval töökohal ühe ja sama ettevõtja või ettevõtjate kontserni

juures vahetult või ajutist tööjõudu vahendava ettevõtja kaudu kahe või

enama tähtajalise lepingu alusel – olenemata sellest, kas tähtajaliste

lepingute tingimused on samad või mitte –, omandavad alalise töötaja

staatuse.

– 28. detsembri 2021. aasta seadus nr 20/2021 kiireloomuliste meetmete kohta

ajutiste töösuhete vähendamiseks avalikus teenistuses (Ley 20/2021 de medidas

urgentes para la reducción de la temporalidad en el empleo público)

Viidatakse artiklile 2, milles reguleeritakse ajutiste töökohtade töökohale

püsivalt määramise menetlusi ja hüvitist, mis tuleb maksta ajutistele

töötajatele, kes ei ole sellises menetluses edukad.

Põhikohtuasja asjaolude ja menetluse lühikokkuvõte

1 Kaebajad on töötanud Murcia linnavalitsuses enam kui 23 aastat töölepingu alusel

ajutiste avaliku sektori töötajatena samas kohas ja samal ametikohal.

2 Kaebajad on esitanud vaide, milles paluvad sisuliselt tuvastada, et nende

tähtajalise töölepingu puhul esineb kuritarvitus, ja muuta nende töösuhe

tähtajatuks.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

3 Kaebajad väidavad, et direktiivi 1999/70 ei ole võetud avaliku sektori valdkonnas

Hispaania õigusesse üle ning kuna Hispaania õiguses ei ole nimetatud sektoris

olemas ühtegi tõhusat, proportsionaalset ja hoiatavat karistust, et tagada nimetatud

direktiivile lisatud raamkokkuleppe klausli 5 eesmärkide täitmist, tuleb selles

sektoris kohaldada sama karistusmeedet, mis on olemas riigi erasektoris. Selline

meede seisneb tähtajalise kuritarvitava töösuhte muutmises tähtajatuks töösuhteks

kas avaliku sektori töötaja tähtajatu töölepingu sõlmimise kaudu või tähtajatuks

töösuhteks muutmise kaudu, mis on võrreldav tähtajatu töölepinguga töötajate

töösuhtega, ilma et oleks sõlmitud tähtajatu tööleping, aga nii, et töötajal on

selliste töötajatega samad õigused ja töötingimused, sealhulgas võib neid töölt

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-201/25

6

vabastada või koondada ainult samadel põhjustel kui võrreldavaid alalisi avalikke

teenistujaid.

4 Kaebajad paluvad samuti, et tööandjast haldusasutuselt mõistetaks välja kahju,

mida kaebajad on kandnud kuritarvituse ja kuritarvitava ebakindla töösuhte ajal

aset leidnud õiguste süstemaatilise rikkumise eest, ning see hüvitis tuleb maksta

välja kohe ja/või töölt vabastamise hetkel.

5 Vastustaja väiteid eelotsusetaotluses esitatud ei ole.

Eelotsusetaotluse põhjenduse lühikokkuvõte

Väljend „tingimusel, et selline muutmine ei vii riigisisese õiguse contra legem

tõlgendamiseni“

6 Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et kui on toimunud tähtajaliste

töölepingute või -suhete kasutamise kuritarvitamine, peab selle kuritarvituse

nõuetekohaseks sanktsioneerimiseks saama kohaldada meedet, milles on ette

nähtud töötajate kaitse tõhusad ja võrdväärsed tagatised, heastama liidu õiguse

rikkumise tagajärjed ning tagama direktiiviga nõutud tulemused nii, et see ei sea

ohtu direktiivi ja raamkokkuleppe eesmärki ega tõhusat toimet, mille eesmärk on

vältida töötajate olukorra ebakindlaks muutumist ja tagada õigus töösuhte

stabiilsusele, mis on töötajate kaitse keskne element (vt selle kohta 14. septembri

2016. aasta kohtuotsus C-16/15, EU:C:2016:679, punktid 26 ja 27 ning 19. märtsi

2020. aasta kohtotsus Sánchez Ruiz jt, edaspidi „kohtuotsus Sánchez Ruiz“,

C-103/18 ja C-429/18, EU:C:2020:219, punktid 53, 54, 55, 58, 59, 83, 85, 86

ja 88).

7 Euroopa Kohus on selle kohta kinnitanud, et kui liidu õigusega ei ole ette nähtud

konkreetseid karistusi juhuks, kui kuritarvitus on tuvastatud, peavad riigisisesed

ametiasutused võtma meetmeid, mis ei pea olema mitte ainult proportsionaalsed,

vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada raamkokkuleppe

rakendamiseks vastu võetud õigusnormide täielik toime (25. oktoobri 2018. aasta

kohtuotsus Sciotto, C-331/17, EU:C:2018:859, punkt 64 ja seal viidatud

kohtupraktika).

8 Hispaania seadusandja on Hispaania erasektoris erinevalt avalikust sektorist

näinud siiski ette karistusmeetmed tähtajalise töötaja järjestikuste töölepingute

kuritarvitamise eest, kuna kuninga dekreedi nr 2/2015 artikli 15 lõikes 5 on

kuritarvituse eest ette nähtud karistus muuta kuritarvitav tähtajaline töösuhe

tähtajatuks töösuhteks.

9 Avalikus sektoris on Hispaania kohtud hetkel aga ummikseisus. Probleem on

järgmine.

10 Ühest küljest kohustavad direktiiv 1999/70 ja raamkokkulepe nimetatud kohtuid

karistama tähtajalisi töölepinguid kuritarvitavaid haldusasutusi tõhusa,

AYUNTAMIENTO DE MURCIA

7

proportsionaalse ja hoiatava karistusmeetmega, et vältida töötajate olukorra

ebakindlaks muutumist ja tagada õigus stabiilsele töösuhtele, mis on töötajate

kaitse keskne element, nii, et kui nimetatud kohtud ei karista kuritarvituse eest,

väites, et Hispaania õiguses pole ühtegi tõhusat meedet, et karistada

haldusasutustes tegutseva personali suhtes, võib selline olukord kahjustada

raamkokkuleppe eesmärki ja tõhusat toimet (vt 14. septembri 2016. aasta

kohtuotsust Martínez Andrés ja Castrejana López, C-184/15 ja C-197/15,

EU:C:2016:680, punkt 49).

11 Teisalt on võimalikud karistusmeetmed, mida Hispaanias on välja töötatud,

näiteks avalike valikumenetluste korraldamine, et täita tähtajaliste avaliku sektori

töötajate poolt täidetud vabasid töökohtasid või võimalikud hüvitised, mis tuleb

maksta välja kuritarvituse ohvriks langenud tähtajaliste töötajate töösuhte

lõpetamisel või koondamisel, tunnistatud Euroopa Kohtu poolt nimetatud

direktiivi ja selle raamkokkuleppega vastuolus olevaks. Lisaks on Euroopa Kohus

sedastanud, et järgmised meetmed ei ole kooskõlas direktiiviga 1999/70, kuna

nendega ei tagata raamkokkuleppe klausli 5 eesmärkide täitmist:

i) avaliku sektori töölepingu kuritarvituse ohvrite paigalejäämine, kuni

tema ametikohale nimetatakse koosseisuline avalik teenistuja või see

kaotatakse regulatiivsete menetlustega (13. juuni 2024. aasta

kohtuotsus Dirección General de la Función Pública, adscrita al

Departamento de la Presidencia de la Generalidad de Cataluña,

C-331/22 ja C-332/22, edaspidi „kohtuotsus DG de la Función

Pública“, EU:C:2024:496, punkt 91);

ii) valikumenetlused – ka mitte seaduse 20/2021 kohaldamisalasse jäävad

töökohale püsivalt määramise menetlused – kuigi nendega kaasneb

hüvitis töölt vabastamise hetkel, kuna nende menetlustega ei kaasne

kuritarvituse eest vastutavale tööandjast haldusasutusele ühtegi

karistust ega kahjulikku mõju ning kuna selliste menetluste tulemused

ei ole kindlad ega taga kuritarvituse ohvri töökohale püsivat määramist

(kohtuotsus DG de la Función Pública, punktid 75–77);

iii) kuritarvituse ohvriks langenud ajutistele töötajale „tähtajatu

mittealalise töötaja staatuse“ andmine, kuna teda tuleb käsitada

raamkokkuleppe tähenduses tähtajalise töölepinguga töötajana ja ta

jääb seetõttu raamkokkuleppe kohaldamisalasse (22. veebruari

2024. aasta kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de

la Comunidad de Madrid jt, C-59/22, C-110/22 ja C-159/22,

edaspidi „kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la

Comunidad de Madrid“, EU:C:2024:149, punktid 78 ja 82);

iv) rahalise hüvitise maksmine töölt vabastamisel, koondamisel või

töösuhte lõpetamisel (kohtuotsus DG de la Función Pública, punkt 80);

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-201/25

8

v) piiratud hüvitis, mille ülemmäär on eelnevalt kokku lepitud

(kohtuotsus DG de la Función Pública, punkt 84);

vi) nõue, et tööandjast haldusasutused vastutaksid ebaseadusliku

käitumise eest (kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e

Interior de la Comunidad de Madrid, punktid 109–115).

12 Seega kutsub Euroopa Kohus Hispaania kohtuid üles muutma kuritarvitava

tähtajalise töösuhte tähtajatuks töösuhteks. Õigupooles sedastatas Euroopa Kohus

kohtuotsuse Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad de

Madrid lõpus selgelt, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et kui

riigisiseses õiguses puuduvad sobivad meetmed, et klausli 5 kohaselt vältida

kuritarvitusi, mis tulenevad järjestikuste tähtajaliste töölepingute, sealhulgas

järjestikku pikendatud tähtajatute mittealaliste lepingute kasutamisest, ja vajaduse

korral nende eest karistada, võib nende tähtajaliste lepingute muutmine

tähtajatuteks lepinguteks kujutada endast sellist meedet. Liikmesriigi kohtu

ülesanne on vajaduse korral muuta väljakujunenud riigisisest kohtupraktikat, kui

see põhineb riigisiseste õigusnormide, sealhulgas põhiseaduslike sätete

tõlgendusel, mis on vastuolus direktiivi 1999/70, eelkõige nimetatud klausli 5

eesmärkidega.

13 Avalikus sektoris pole selline muutmine Hispaania õiguse kohaselt siiski

võimalik, kui ei ole läbitud avatud valikumenetlust, millele kohaldatakse

võrdsuse, teavitamise, võimekuse ja vaba konkurentsi põhimõtteid (põhiseaduse

artikli 103 lõige 3 ja EBEP artikli 11 lõige 3). Hispaania kohtute jaoks on tegemist

ületamatu takistusega, kuna Euroopa Kohus on sedastanud kohtuotsuse DG de la

Función Pública punktis 115 vastupidi varem väidetule ja vastupidi nimetatud

kohtuotsuses sedastatule, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb harta artiklit 47

arvestades tõlgendada nii, et kui riigisiseses õiguses puuduvad sobivad meetmed,

et klausli 5 kohaselt vältida kuritarvitusi, mis tulenevad järjestikuste tähtajaliste

töölepingute või töösuhete kasutamisest, ja vajaduse korral nende eest karistada,

võib nende järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete muutmine

tähtajatuks töölepinguks või töösuhteks kujutada endast sellist meedet, kuid

tingimusel, et selline muutmine ei vii riigisisese õiguse contra legem

tõlgendamiseni.

14 Nagu juba märgitud, on seoses sellega Euroopa Kohtu seisukoht kohtuotsuses

DG de la Función Pública, et töösuhte muutmine on võimalik ainult tingimusel, et

see ei vii riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni, vastuolus järgmisega:

a) 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsusega Bezirkshauptmannschaft Hartberg-

Fürstenfeld (vahetu õigusmõju) (C-205/20, edaspidi „kohtuotsus

Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld“, EU:C:2022:168), mis on

vastu võetud suurkojas ja milles on sedastatud

i) et direktiivil, mis nõuab, et selles ette nähtud karistused oleksid

proportsionaalsed, on vahetu õigusmõju ja eraõiguslikud isikud võivad

AYUNTAMIENTO DE MURCIA

9

sellele tugineda riigisiseses kohtus liikmesriigi vastu, kes ei ole seda

sätet nõuetekohaselt üle võtnud (punkt 32), ja

ii) et liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see kehtestab

liikmesriigi ametiasutustele kohustuse jätta kohaldamata riigisisesed

õigusnormid, millest osa on vastuolus ette nähtud karistuste

proportsionaalsuse nõudega, üksnes selles ulatuses, mis on vajalik

proportsionaalsete karistuste määramiseks (punkt 57);

b) kohtuotsusega DG de la Función Pública, mille punktis 110 on lubatud, et

liikmesriigi kohus võib jätta omal algatusel kohaldamata direktiiviga

vastuolus olevad liikmesriigi õigusnormid, kinnitades, et kui

eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks lisaks leidma, et selline töösuhte

muutmine on vastuolus Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus)

väljakujunenud kohtupraktikaga, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus

jätma Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtupraktika kohaldamata, kui

see põhineb põhiseaduse sätete sellisel tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas

direktiivi, eelkõige raamkokkuleppe klausli 5 eesmärkidega;

c) kohtuotsusega Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad

de Madrid, milles järeldatakse, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb

tõlgendada nii, et kui riigisiseses õiguses puuduvad sobivad meetmed, et

klausli 5 kohaselt vältida kuritarvitusi, mis tulenevad järjestikuste

tähtajaliste töölepingute, sealhulgas järjestikku pikendatud tähtajatute

mittealaliste lepingute kasutamisest, ja vajaduse korral nende eest karistada,

võib nende tähtajaliste lepingute muutmine tähtajatuteks lepinguteks

kujutada endast sellist meedet. Liikmesriigi kohtu ülesanne on vajaduse

korral muuta väljakujunenud riigisisest kohtupraktikat, kui see põhineb

riigisiseste õigusnormide, sealhulgas põhiseaduslike sätete tõlgendusel, mis

on vastuolus direktiivi 1999/70, eelkõige nimetatud klausli 5 eesmärkidega;

d) Euroopa Kohtu enda väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb

raamkokkulepet tõlgendada nii, et kui asjassepuutuva liikmesriigi

õiguskorras ei ole kõnesoleva sektori osas mõnd muud tõhusat meedet, mille

eesmärk on vältida järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvitavat

kasutamist ning vajadusel selle eest karistada, siis selline riigisisene

õigusnorm, millega on üksnes avalikus sektoris kategooriliselt keelatud

muuta määramata tähtajaga töölepinguteks selliseid järjestikku sõlmitud

tähtajalisi töölepinguid, mis on sõlmitud tegelikult tööandja „kindlate ja

pikaajaliste vajaduste“ katmiseks ning mida tuleb käsitada kuritarvitusena,

on raamkokkuleppega vastuolus (vt 4. juuli 2006. aasta kohtuotsust

Adeneler jt, C-212/04, EU:C:2006:443, punkt 105, ning 13. jaanuari

2022. aasta kohtuotsust MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la

Campania, C-282/19, EU:C:2022:3);

e) pärast kohtuotsust DG de la Función Pública tehtud 27. juuni 2024. aasta

kohtuotsusega Peigli (C-41/23, EU:C:2024:554), milles on selgelt öeldud, et

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-201/25

10

kas kuritarvituse eest on olemas karistus või kuritarvitav tähtajaline töösuhe

tuleb muuta tähtajatuks töösuhteks, kinnitades, et raamkokkuleppe klausli 5

punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed

õigusnormid, mille kohaselt võib aukohtunike/-prokuröride töösuhet

järjestikku pikendada, ilma et nende pikendamiste kuritarvitamise

piiramiseks oleks ette nähtud tõhusaid ja hoiatavaid sanktsioone või nende

kohtunike ja prokuröride töösuhte muutmist tähtajatuks töösuhteks.

15 Veel tõsisem puudus on see, et väide, et töösuhte muutmine on võimalik ainult

tingimusel, et see ei vii riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni, jätab

lisaks sellise Euroopa töötajate äärmiselt olulise sotsiaalse õiguse kaitse tagamise

ja kaitsmise, nagu seda on töösuhte stabiilsus, ainult liikmesriikide hinnata.

Tegelikult piisab selleks, et kuritarvitus jääks karistuseta ning oleks tegemist

järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamisega ja ebakindlate töösuhete

loomisega, sellest, kui üks liikmesriik ei võta direktiivi 1999/70 üle ega kehtesta

seega ühtegi meedet tähtajaliste lepingute raames toimunud kuritarvituste eest

karistamiseks ja väidab hiljem, et liikmesriigi õigusnormid keelavad töötaja

töösuhte muutmise alalisekstöösuhteks.

16 Direktiivi 1999/70 artikli 2 esimene lõik on selles suhtes tingimusteta ja piisavalt

täpne, kuna see kohustab võtma kõik vajalikud meetmed, et tööturu osapooled

saaksid igal ajal tagada käesolevas direktiivis ettenähtud tulemuste saavutamise ja

heastada liidu õiguse rikkumise. Tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on

otsustanud, et isegi kui mõne direktiivi puhul on liikmesriikidele selle

rakendamise üksikasjade kehtestamisel jäetud teatud kaalutlusruum, võib selle

direktiivi sätet pidada tingimusteta ja täpseks siis, kui see paneb – nagu käesolevas

kohtuasjas – liikmesriikidele üheselt mõistetavalt konkreetse tulemuse

saavutamise kohustuse, millega ei kaasne ühtegi tingimust selles sätestatud normi

kohaldamiseks (14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus RTS infra ja

Aannemingsbedrijf Norré-Behaegel, C-387/19, EU:C:2021:13, punkt 47 ning seal

viidatud kohtupraktika).

17 Seetõttu saab ainult nii, et kohustusele karistada direktiiviga 1999/70 vastuolus

oleva kuritarvituse eest proportsionaalse karistusmeetmega, mis on piisavalt tõhus

ja hoiatav, et tagada raamkokkuleppe klausli 5 eesmärkide täitmine ja selle tõhus

toime, antakse vahetu õigusmõju, kohustades liikmesriigi asutusi jätma

kohaldamata liikmesriigi õigusnorm, mis on vastuolus nõudega, et karistused

peavad olema proportsionaalsed, ja andes neile volitused lubada muuta

kuritarvitav tähtajaline töösuhe tähtajatuks töösuhteks, isegi kui selline muudatus

viib riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni,

a) vältida absurdset olukorda, et just nimelt riik, kes ei ole täitnud mõne kindla

direktiivi ülevõtmise kohustust ajaliselt ja vormiliselt, saaks nimetatud

rikkumisest kasu (24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Domínguez, C-282/10,

EU:C:2012:33, punkt 38);

AYUNTAMIENTO DE MURCIA

11

b) tagada, et raamkokkuleppe klausli 5 eesmärgi täitmine ja tõhus toime ning

selle liidu õigusnormis nõutud tulemuse saavutamine, mis tuleneb lisaks

ELTL artikli 288 kolmandale lõigule ka direktiivi 1999/70 artikli 2

esimesest lõigust (vt selle kohta kohtuotsus Sánchez Ruiz, punkt 59);

c) tagada liidu õiguse esimuse põhimõtte järgimine, mida Euroopa Kohtu

suurkoda on väljendanud kohtotsuses Bezirkshauptmannschaft Hartberg-

Fürstenfeld, nõudes, et karistuste proportsionaalsuse nõudel oleks vahetu

õigusmõju. Liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb seega tõlgendada nii, et

see paneb liikmesriigi ametiasutustele kohustuse jätta kohaldamata

riigisisesed õigusnormid, mis on vastuolus mingis direktiivis ette nähtud

karistuste proportsionaalsuse nõudega, kui see on vajalik proportsionaalsete

karistuste määramiseks;

d) tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 21, 47 ja 54 järgimine

vastavalt 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse Egenberger (C-414/16,

EU:C:2018:257) punktile 78 ning 20. veebruari 2024. aasta kohtuotsuse X

(ülesütlemise põhjuste puudumine) (C-715/20, EU:C:2024:139) punktile 80,

milles on märgitud, et harta artikkel 47, mis käsitleb õigust tõhusale

kohtulikule õiguskaitsevahendile, on iseenesest piisav ega vaja täpsustamist

liidu või riigisisestes õigusnormides selleks, et anda eraõiguslikele isikutele

subjektiivne õigus, millele sellisena saaks tugineda, nii et:

– juhul, kui põhikohtuasjas vaidlustatud riigisisesele sättele vastavalt ei

ole võimalik sellist tõlgendust kohaldada, on liikmesriigi kohtul

kohustus tagada oma pädevuse piires õiguslik kaitse, mis antakse

isikutele harta artiklitega 21 ja 47, ning nende artiklite täielik

õigusmõju, jättes vajaduse korral kohaldamata nendega vastuolus

oleva riigisisese õiguse sätte;

– kuna mis tahes seadusliku mooduse puudumine liikmesriigi õiguses

mõjutaks raamkokkuleppe klausli 5 eesmärki ja tõhusat toimet, tuleb

sellises olukorras jätta kohaldamata liikmesriigi õigusnormid, mis

takistavad tähtajaliste lepingute tähtajatuks muutmist.

Valikumenetlused kui sobimatu karistusmeede

18 Euroopa Kohus on väitnud 26. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Mascolo jt

(C-22/13, C-61/13 kuni C-63/13 ja C-418/13, EU:C:2014:2401), punktid 109–

120, kohtuotsuses Sánchez Ruiz, kohtuotsuses Consejería de Presidencia, Justicia

e Interior de la Comunidad de Madrid, punktid 116–121, ja kohtuotsuses DG de la

Función Pública, punktid 75–77 selgelt, et ühtegi valikumenetlust (sealhulgas

seaduse 20/2021 kohaldamisalasse jäävad valikumenetlused) ei saa käsitada

sobiva meetmena, et karistada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise

eest ega selleks, et heastada liidu õiguse rikkumise tagajärgi:

i) kuna valikumenetlused ei ole karistusmeede, mis annaks kuritarvituse

ohvriks langenud tähtajalist töötajat kaitsvad tagatised, kuna selle

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-201/25

12

kohaldamisega ei kaasne tööandjast haldusasutuse jaoks ühtegi

karistuslikku ega hoiatavat laadi negatiivset ega kahjulikku mõju ning

talle ei avaldata survet ja ta ei ole sunnitud oma käitumisviisi muutma

ning ta võib direktiivi rikkumist lõputult jätkata, jättes lihtsalt

valikumenetlused korraldamata ja jätkates samal ajal tähtajatute

lepingute kuritarvitamist;

ii) kuna valikumenetluse korraldamine on juhuslik ja ennustamatu, sest

see sõltub kuritarvituse põhjustanud tööandjast haldusasutuse

meelevaldsest hinnangust, kapriisist või soovist, nii et valikumenetlus

ei loo tähtajaliste lepingute ebaseadusliku või kuritarvitava kasutamise

seisukohast ühtegi takistust ega tõket ega vabasta liikmesriike

kohustusest luua kuritarvituse eest karistamiseks sobiv meede;

iii) kuna tegemist on menetlusega, mis on avatud kandidaatidele, kes ei ole

sellise kuritarvitamise ohvriks langenud, ja menetluse tulemus pole

kindel, ei anna need kuritarvituse ohvriks langenud avaliku sektori

töötajatele ühtegi tagatist, et neist saab alaline teenistuja;

iv) ning kuna sellised menetlused on sõltumatud igasugustest

kaalutlustest, mis puudutavad jätkuva töösuhte kuritarvitamist.

19 Lisaks on valikumenetlus, mille eesmärk on selle laadi tõttu valida välja avaliku

sektori ülesannete teostamiseks kõige sobivamad ja võimekamad isikud, ei ole see

mõttekas kuritarvituse ohvriks olevate pikaajaliste avaliku sektori tähtajaliste

töötajate puhul, kuna sellised töötajad:

– on juba töökoha saanud ja järjestikustel aastatel samal ametikohal töötanud,

täites samalaadsete alaliste töötajatega sama rolli ja ülesandeid ning omades

nendega samu kohustusi ja vastutust;

– täidavad nende aastate jooksul tavapäraseid, püsivaid, stabiilseid ja

struktuurseid vajadusi alalisele avalikule teenistujale omase püsivusega,

tõendades, et neil on olemas avaliku sektori ülesannete täitmiseks vajalikud

teened, oskused ja sobivus.

Hüvitis või rahaline kompensatsioon kui sobimatu karistusmeede

20 Võimaliku hüvitise või rahalise kompensatsiooni kui tõhusa, proportsionaalse ja

hoiatava karistusmeetmena, mis on alternatiiv alaliseks töötajaks muutmisele,

tuleb märkida, et need ei ole Hispaania õigusliku raamistiku kohaselt võimalikud,

kuna ükski hüvitis ei täida liidu õiguses sätestatud nõudeid (vt kohtuotsuse DG de

la Función Pública punkt 80).

21 Hispaania õiguses on hüvitis ette nähtud ainult juhul, kui leiab aset töölt

vabastamine, koondamine või töösuhte lõpetamine, hüvitise maksmine toimub

ainult sel hetkel ning nagu juba mainitud, on Euroopa Kohus seda kritiseerinud ja

otsustanud, et kuritarvitava töösuhte lõpetamisega seotud hüvitised ei ole

AYUNTAMIENTO DE MURCIA

13

direktiiviga 1999/70 kooskõlas (vt kohtuotsuse DG de la Función Pública

punkt 80). Kuritarvitamise ohvriks langenute töösuhte lõpetamisel või nende

koondamisel makstavad hüvitised – mis on ainsad Hispaania õiguses ette nähtud

hüvitised – ei anna tähtajalisi avaliku sektori töötajaid kaitsvaid tagatisi, kuna kui

tööandjast haldusasutus neid ei koonda, ei saa töötajad mingit hüvitist ning

tööandjal on võimalik jätkata nende ebakindla töösuhte kuritarvitamist lõputult ja

karistamatult (vt 3. juuni 2021. aasta kohtotsus Instituto Madrileño de

Investigación y Desarrollo Rural, Agrario y Alimentario, C-726/19,

EU:C:2021:439, punktid 74 ja 76).

22 Teisalt ei ole Hispaania õiguses olemas karistavat/sanktsioneerivat laadi hüvitist ja

olemasolevad hüvitised ei saa olla hoiatavat laadi. Hoiatavat laadi

sanktsioneerivad hüvitised on omased anglosaksi õigusele ja täielikult vastuolus

selliste ladina juurtega õigussüsteemidega, nagu seda on Hispaania õigus.

23 Euroopa Kohus nõuab siiski, et hüvitis oleks karistusena hoiatavat laadi ning

lisaks sobiv ja terviklik ning hüvitaks täielikult kuritarvituse ohvrite kantud kahju

(vt hüvitiste koostisosade kohta 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Asociaţia

Accept, C-81/12, EU:C:2013:275, punktid 63 ja 67, ning 17. detsembri

2015. aasta kohtuotsus Arjona Camacho, C-407/14, EU:C:2015:831, punkt 33).

24 Hispaania õiguses on seaduses 20/2021 ette nähtud ainult see, et töösuhte

lõpetamisel või koondamisel makstakse kuritarvituse ohvriks langenud avaliku

sektori töötajale hüvitist, aga seda ei maksta kuritarvituse ohvritele, kes on

nimetatud valikumenetluse edukalt läbinud. Euroopa Kohus on aga otsustanud, et

asjaolu, et kuritarvituse ohvriks langenud tähtajaline avaliku sektori töötaja on

saanud valikumenetluse või töökohale püsivalt määramise kaudu alaliseks

avalikuks teenistujaks, ei vabasta liikmesriigi ametiasutust karistusmeetme

võtmisest, mis annab kuritarvituse ohvritele hüvitist (vt selle kohta kohtuotsuse

DG de la Función Pública punkt 75).

25 Nagu Euroopa Kohus on sedastanud, on ka töötatud aastate eest makstavad

hüvitised raamkokkuleppe klausliga 5 kooskõlas ainult juhul, kui need käivad

ühest küljest käsikäes õigusega saada samuti hüvitist kaotatud võimaluste eest ja

teisest küljest tõhusa ja hoiatava täiendava karistusmehhanismiga (vt kohtuotsus

Santoro, punkt 54).

26 Kohtuotsuses DG de la Función Pública on selgelt öeldud, et selleks, et hüvitis

vastaks direktiivi nõuetele, ei tohi eksisteerida ülempiiri, sest liidu õiguses on

täielikult keelatud, et isikule tekitatud kahju hüvitamist piiratakse eelnevalt kokku

lepitud ülemmääraga. Nagu nimetatud otsuses on märgitud, ei ole lisaks hüvitis

20 päeva ja 12 kuu eest piisav, kuna see ei võimalda proportsionaalset ja tõhusat

hüvitamist kuritarvituste korral, mis on kestnud üle teatud hulga aastaid, ega

piisavat ja täielikku hüvitamist selliste kuritarvitustega tekitatud kahju eest.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-201/25

14

27 Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee on väljendanud sarnast seisukohta oma

20. märtsi 2024. aasta otsuses, mis käsitleb kaebust nr 207/2022, UGT vs.

Hispaania. Nimetatud komitee on samamoodi järgmistel seisukohtadel:

– kaebuse nr 106/2014 puhul leidis komitee, et Soome õiguses ette nähtud

24-kuune ülemmäär ei ole piisav;

– kaebuse nr 158/2017 puhul leidis komitee, et Itaalia õiguses eelnevalt kokku

lepitud hüvitiste summad (mis piirduvad võrdlusaluseks oleva kuupalga 12-,

24- või 36-kordse summaga) on vastuolus Euroopa sotsiaalhartaga;

– kaebuste nr 160/2018, 171/2018, 175/2019 ja 182/2019 puhul oli komitee

arvates Prantsuse õiguses ette nähtud 20-kuune ülemmäär ebapiisav.

28 Üheski Hispaania õigusnormis ei ole ette nähtud hüvitist või kompensatsiooni

igasuguse tähtajalisest töötamisest tuleneva kahju hüvitamiseks (nimelt sisemiste

töötingimuste halvenemine, sotsiaalsete ja tööõiguste puudumine, kehvemad

töötingimused, töötaja suurem haavatavus, töötaja vähenenud võimekus

planeerida oma töö-, isiklikku-, pere- ja sotsiaalelu jms).

29 Lisaks on Hispaania õiguses hüvitise maksmine lubatud ainult juhul, kui kahju

olemasolu on täpselt tõendatud. Liidu õiguses on kahju tõendamine seotud

eelduste tõendamisega, sest ainult nii on võimalik tagada liidu õigusest tulenevate

õiguste tõhusust. Nagu on märgitud 7. märtsi 2018. aasta kohtotsuses Santoro

(C-494/16, EU:C:2018:166), punkt 37, ja 12. detsembri 2013. aasta

kohtumääruses Papalia (C-50/13, ei avaldata, EU:C:2013:873), ei saa nõustuda

sellega, et liikmesriigi õiguse sätted kahju hindamise kohta muudavad töötajal

praktikas võimatuks või ülemäära raskeks talle liidu õigusega antud selliste

õiguste kasutamise, nagu on õigus kahju hüvitamisele, mis tekkis tema

ametiasutuses endise tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise

kuritarvitamise tõttu.

Sobivate karistusmeetmete puudumise tagajärjed

30 Kuna Hispaania õiguses ei ole ette nähtud ühtegi hüvitist ega alternatiivset

karistusmeedet – seda pole ka valikumenetlused –, mis tagaks raamkokkuleppe

klausli 5 eesmärkide täitmise, ning kuna on selge, et üldeeskirjad […] (nimelt on

kuninga seadusandliku dekreedi nr 2/2015 artiklis 15 sätestatud, et töötaja, kes on

töötanud 30 kuu jooksul rohkem kui 24 kuud sama ettevõtja juures, omandab

alalise töötaja staatuse), järeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ainus

võimalus on direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkuleppega vastuolus oleva

kuritarvituse ohvriks langenud avaliku sektori töötajad muuta alalisteks

teenistujateks. See peab olema nii viidatud kohtupraktika kohaselt ja isegi siis, kui

selline töösuhte muutmine viib riigisisese õiguse contra legem tõlgendamiseni.