| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/2726-1 |
| Registreeritud | 18.07.2025 |
| Sünkroonitud | 21.07.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest juunis 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtujuristi ettepanek, 5. juunil 2025
Euroopa Komisjon esitas Ungari vastu Euroopa Kohtusse hagi, kuna Ungari võttis vastu seaduse,
millega keelatakse või piiratakse juurdepääsu sisule, mis kujutab või propageerib sooidentiteete, mis
ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust (edaspidi
LGBTI-sisu).
Kohtujurist Ćapeta leidis, et hagi kõik väited on põhjendatud. Keelates või piirates LGBTI-sisu, on
Ungari rikkunud EL õigust. Esiteks rikub Ungari seadus teenuste osutamise vabadust (Euroopa
Liidu toimimise lepingu artikkel 56) ning elektroonilise kaubanduse direktiivi (2000/31), teenuste
direktiivi (2006/123), audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (2010/13) ja isikuandmete kaitse
üldmääruse (2016/679) sätteid. Teiseks rikub Ungari seadus mitut EL põhiõiguste harta sätet,
nimelt õigust inimväärikusele (artikkel 1), era- ja perekonnaelu austamise põhimõtet (artikkel 7),
isikuandmete kaitse põhimõtet (artikli 8 lõige 2), sõna- ja teabevabadust (artikkel 11) ning soo ja
seksuaalse sättumuse tõttu diskrimineerimise keeldu (artikkel 21). Kolmandaks, Ungari seadus
rikub liidu väärtusi sisaldavat Euroopa Liidu lepingu (edaspidi ELL) artiklit 2.
Ungari ei ole tõendanud, et LGBTI-inimeste tavaelu kujutamine kahjustaks kuidagi alaealisi. Seega
põhineb keeld väärtushinnangul, et homoseksuaalne ja mitte-paiksooline elu ei ole samaväärne
heteroseksuaalse ja paiksoolise eluga. Harta rikkumised võivad olla osa liidu konstitutsioonilisest
dialoogist, nt kui riik peab tasakaalustama kahte eri põhiõigust või kui põhiõiguse sisu mõistetakse
erinevalt. Antud juhul on aga vaidlusaluste õigusnormide taga ja kõikide käesolevas asjas
käsitletavate rikkumiste tõeline põhjus LGBTI-inimeste võrdväärsuse eitamine. Küsimust, kas
LGBTI-inimesed väärivad liikmesriikides võrdset austust, ei saa dialoogi kaudu vaidluse alla asetada.
Lugupidamatus mõne ühiskonna grupi vastu ja nende marginaliseerimine on n-ö punased
jooned, mis on kehtestatud niisuguste väärtustega nagu võrdsus, inimväärikus ja inimõiguste
austamine. See, kuidas LGBTI-inimeste võrdõiguslikkust saavutada, võib erineda ja olla arutusel,
kuid põhimõtteline valik keelata diskrimineerimine soo või seksuaalse sättumuse tõttu on liidu
konstitutsioonilises raamistikus kindlalt juurdunud, isegi siis, kui LGBTI-teemad on ühiskonnas
tundlikud.
Kohtujurist leidis, et ELL artikkel 2 on kohtuvaidluse alusena lubatav, mh kuna see väljendab
valikut inimõigusi austava konstitutsioonilise demokraatia kasuks. See, kas Euroopa Kohus neid
väärtusi kaitseb, ei ole tema poliitiline valik, vaid tema konstitutsiooniline ülesanne. Euroopa Kohus
peaks varasemast selgemini välja ütlema, et ELL artiklis 2 on õiguslikult siduvad kohustused. Samuti
on oluline, et väide ELL artikli 2 rikkumise kohta on esitatud liidu õiguse kohaldamisalas. ELL
artikli 2 rikkumise tuvastamisel ei ole kriteerium rikkumise olulisus, vaid see, kas liikmesriik on
eitanud ühte või mitut ELL artiklis 2 osutatud väärtust, arvestades iga juhtumi konkreetseid
asjaolusid. Kõik põhiõigused, mis komisjon esile tõi, väljendavad ja konkretiseerivad ELL artiklis 2
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
osutatud väärtusi. Nende väärtuste rikkumised näitavad, et vaidlusalused õigusnormid kalduvad
oluliselt kõrvale inimõigusi austavast konstitutsioonilise demokraatia mudelist, mida kaitseb
ELL artikkel 2.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 12. juunil 2025
Kaebajad töötasid kiirabis väljakutsetega seotud ametikohtadel operatiivtöötajatena. Tallinna kiirabi
sätestas pärast COVID-19 pandeemia väljakuulutamist töötamise eelduseks vaktsineerituse, ja andis
hagejatele tähtaja vaktsineerimiseks või selle vastunäidustuse tõendi esitamiseks, hoiatades, et tõendi
esitamata jätmise korral võidakse tööleping üles öelda. Kuna kaebajad ei esitanud vajalikke tõendeid,
siis öeldi nende töölepingud erakorraliselt üles. Riigikohus küsis Euroopa Kohtult, kas direktiive
2000/54 (töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl) ja
89/391 (töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise
kohta) tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib
tööandja kohustada töötajaid, kellega ta on sõlminud töölepingu, laskma end vaktsineerida, kui nad
on bioloogilisest ohutegurist ohustatud.
Euroopa Kohus märkis, et tööandja peab direktiivi 89/391 kohaselt hindama riske töötajate tervisele
ja ohutusele ning määrama kindlaks kaitsemeetmed, mis tuleb võtta nende riskide vältimiseks või
vähendamiseks. Seevastu direktiiv 89/391 ei sisalda ühtegi sätet töötajate vaktsineerimise kohta.
Direktiiv 2000/54 kehtestab sarnase kohustuse, kuid sätestab rangemad nõuded. Kuigi direktiivi
2000/54 paneb tööandjatele tõhusa vaktsiini olemasolu korral kohustuse teha asjaomastele töötajatele
selline vaktsiin kättesaadavaks ja sellest tulenevalt annab töötajatele õiguse seda vaktsiini saada, ei
näe see direktiiv ette, kas ja millistel asjaoludel võivad tööandjad kehtestada sellise vaktsineerimise
kohustuse ning kas ja millistel asjaoludel võidakse omakorda nendele töötajatele panna kohustus lasta
end vaktsineerida või kas nemad võivad hoopis sellest keelduda. Järelikult direktiividega 89/391 ja
2000/54 ei soovinud Euroopa Liidu seadusandja määratleda tingimusi, mille alusel on
liikmesriikidel õigus näha ette selline vaktsineerimiskohustus, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
Siiski sätestatakse mõlema direktiiviga üksnes miinimumnõuded töötajate ohutuse ja tervise
kaitseks. Seega vaktsineerimiskohustuse kehtestamine, kuna see lisandub tööandja kohustusele
võimaldada vaktsineerimist, ei mõjuta nimetatud direktiivide toimet. Järelikult ei ole sellised
riigisisesed normid vastuolus nende direktiividega.
Viimasena hindas kohus veel vaktsineerimiskohustuse kooskõla EL põhiõiguste hartaga, kuid leidis,
et liidu põhiõigused ei ole riigisiseste õigusnormide suhtes kohaldatavad, kuna asjaomast valdkonda
reguleerivad liidu õigusnormid ei näe liikmesriikidele kõnealuse olukorra suhtes ette ühtegi
konkreetset kohustust ja need sätted ei kuulu vaidlusaluste direktiivide kohaldamisalasse. Järelikult
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
jäävad riigisisesed õigusnormid, mille liikmesriik on sellise olukorra kohta kehtestanud,
väljapoole harta kohaldamisala ja seega ei saa seda olukorda hinnata harta sätete alusel.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 12. juunil 2025
Keskkonnaamet kehtestas 2020/2021. jahiaastaks hundi küttimismahuks Eestis esimese osana 140
isendit. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas kaebuse selle otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja
väitis, et kuna hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne, siis on 140 hundi küttimine vastuolus
looduskaitseseaduses ja loodusdirektiivis (92/43/EMÜ) kehtestatud liigikaitseliste eesmärkidega.
Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, milliseid kriteeriume peab liikmesriik
loodusdirektiivi järgi arvesse võtma liigi soodsa kaitsestaatuse määratlemisel. Samuti soovis
Riigikohus teada, kas liigi piirkondlik populatsioon Eestis, mis on IUCN punase nimestiku
kriteeriumide alusel kvalifitseeritud ohustatuse kategooriasse „ohualdis“, saab olla loodusdirektiivi
mõttes soodsas kaitsestaatuses.
Euroopa Kohus selgitas, et liigi kaitsestaatust tuleb kõigepealt hinnata kohalikul ja riigi tasandil,
et ebasoodsat kaitsestaatust liikmesriigi territooriumil või selle osas ei varjaks üksnes piiriülesel
tasandil antud soodne hinnang. Seejuures ei välista liigi klassifitseerimine IUCNi punasesse
nimestikku ja täpsemalt kategooriasse „ohualdis“ selle riiklikul tasandil, et selle liigi kaitsestaatust
asjaomase liikmesriigi territooriumil saab siiski pidada soodsaks, kui loodusdirektiivis ette nähtud
soodsa kaitsestaatuse kumulatiivsed tingimused on täidetud.
Selle kindlakstegemisel, kas liigi kaitsestaatus on liikmesriigi territooriumil soodne, võivad teistes
liikmesriikides või isegi kolmandates riikides selle liigi populatsioonide kohta käivad andmed
Euroopa Kohtu sõnul siiski olla asjakohased. Eelkõige on see tähtis selliste kaitstud loomaliikide
puhul nagu hunt, kellel on lai looduslik levila. Euroopa Kohus lisas, et piiriülese liikumise kohta
käivate andmete hindamisel peab liikmesriik arvesse võtma muutusi, mis võivad seda piiriülest
liikumist mõjutada, teiste liikmesriikide ja kolmandate riikide poolt tagatud õiguskaitse taset
ning nende pädevate asutuste vahelise koostöö ulatust.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Euroopa Kohtu otsus, 3. juunil 2025
OB saabus pärast kolmandast riigist saabuva lennu maandumist koos kahe alaealisega Itaalia
lennujaama piiripunkti. Kõigil neil olid võltsitud passid. OB vahistati ja kaks alaealist paigutati
vastuvõtuasutusse. OB vastu alustati Itaalia kohtus menetlus seoses kolmanda riigi kodanike
ebaseaduslikule riiki sisenemisele kaasaaitamisega ja võltsitud isikut tõendavate dokumentide
kasutamisega. Hiljem selgus, et alaealiste näol oli tegemist OB tütre ja õetütrega, kelle hooldusõigus
anti temale pärast viimase ema surma, ja et ta põgenes oma päritoluriigist, et pääseda oma endise
elukaaslase ähvardustest tappa tema ja ta pereliikmed. Itaalia kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi
2002/90 (millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja
elamisele) tuleb lähtuvalt ELi põhiõiguste hartast tõlgendada nii, et sellise isiku tegevust, kes aitab
liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi
kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab hooldusõigust, saab pidada ebaseaduslikule
piiriületamisele kaasaaitamiseks.
Euroopa Kohus otsustas, et sellist tegevust ei saa pidada ebaseaduslikule piiriületamisele
kaasaaitamiseks. Esiteks tuleneb Euroopa Kohtu sõnul niisugune käitumine sellest, et isik võtab
seoses nende alaealiste tegeliku hooldusõigusega isikliku vastutuse, ega kujuta endast kaasaaitamist
ebaseaduslikule sisserändele, mille vastu võitlemine on kõnealuse direktiivi eesmärk. Teiseks oleks
vastupidine tõlgendus vastuolus harta artiklitega 7 (era- ja perekonnaelu austamine) ja 24 (lapse
õigused). Harta artikli 7 kohaselt on perekonnaelu olemasolu faktiküsimus, mis sõltub tihedate
isiklike sidemete praktilisest tegelikkusest, ning vanema ja lapse koosolemise võimalus on
perekonnaelu põhielement. Harta artikli 24 kohaselt on lastel õigus heaoluks vajalikule kaitsele
ja hoolitsusele ning kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik õiguslikud asutused
või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid. Samuti on harta artikli 24
kohaselt igal lapsel õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema
vanemaga. Arvesse tuleb võtta ka lapse õiguste konventsiooni, mille kohaselt on vanemate või teiste
lapse eest vastutavate isikute esmane kohustus tagada vastavalt oma võimetele ja rahalistele
võimalustele lapse arenguks vajalikud elutingimused.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 5. juunil 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
EL Nõukogu kandis Dmitry Alexandrovich Pumpyanskiy otsuse 2014/145/ÜVJP ja määruse nr
269/2014 (piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust
kahjustava või ohustava tegevusega) lisa loetellu, mille tulemusena kehtestati talle liikmesriikide
territooriumile sisenemise või selle läbimise keeld ning külmutati kõik tema rahalised vahendid ja
majandusressursid liikmesriikide territooriumil. Pumpyanskiy vaidlustas oma loetellu lisamise
Üldkohtus, kes jättis tema hagi rahuldamata. Pumpyanskiy esitas selle otsuse peale
apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule. Vaidluse all oli, kuidas tõlgendada otsuses 2014/145/ÜVJP ja
määruses nr 269/2014 sätestatud kriteeriumi g, mille kohaselt kantakse piiravate meetmete loetellu
juhtivad ettevõtjad, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Venemaa
Föderatsiooni valitsuse jaoks, ja see, kas see kriteerium on õiguspärane. Sarnased küsimused olid
Euroopa Kohtu menetluses ka teistes apellatsiooniasjades, mille on algatanud Vene ärimehed Tigran
Khudaverdyan, Viktor Filippovich Rashnikov, Dmitry Arkadievich Mazepin ja German Khan.
Pumpyanskiy väitis esiteks, et seda kriteeriumi tuleb tõlgendada nii, et loetellu kantavad juhtivad
ettevõtjad peavad avaldama mõju Venemaa Föderatsiooni valitsusele või omama selle mõju
avaldamiseks vajalikku seost selle valitsusega. Kohtujurist Medina sellega ei nõustunud. Venemaa
Föderatsiooni valitsusele mõju avaldavaid isikuid sai juba enne kehtinud kriteeriumi alusel piiravate
meetmete loetellu kanda, samuti on põhjendatud juhtivate ettevõtjate suhtes piiravate meetmete
võtmine, kuna nii saab maksimeerida survet Venemaa Föderatsiooni valitsusele, et too lõpetaks
sõjalise agressiooni Ukraina territooriumil. Juhtivatel ettevõtjatel on keskne roll nende
majandussektorite kasumlikkuse säilitamisel, kus nad tegutsevad, ja mis aitavad tagada
Venemaa Föderatsiooni valitsusele rahalised vahendid tema tegevuse ja poliitikate
elluviimiseks. Seega aitavad piiravad meetmed asjaomaste juhtivate ettevõtjate tegevuse pärssimise
kaudu vähendada Venemaa Föderatsiooni valitsuse tulu asjaomastest majandussektoritest, misläbi
suurenevad selle valitsuse jaoks sõjategevuse kulud ning väheneb tema võime kahjustada Ukraina
territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust.
Teiseks väitis Pumpyanskiy, et kriteeriumi g tuleb tõlgendada nii, et suur sissetulekuallikas Venemaa
Föderatsiooni valitsuse jaoks peab olema juhtiv ettevõtja ise ja mitte asjaomane majandussektor. Taas
oli kohtujurist Medina vastupidisel arvamusel ja leidis, et suur sissetulekuallikas peab olema
majandussektor ja mitte ettevõtja ise. Kuna piiravate meetmete eesmärk on vähendada Venemaa
Föderatsiooni valitsuse kasutatavaid rahalisi vahendeid, et ta lõpetaks Ukraina destabiliseerimise ja
agressiooni poliitika, tuleks selle eesmärgi tulemuslikuma täitmise huvides vähendada
majandussektorist saadavat tulu, mitte juhtiva ettevõtja isiklikku panust sellesse.
Seoses kriteeriumi g õiguspärasusega märkis kohtujurist Medina, et liidu kohtud peavad piiravate
meetmete kohtuliku kontrolli raames tunnustama nõukogu ulatuslikku kaalutlusõigust nende
piiravate meetmete üldkriteeriumide kehtestamisel ning et meetme õiguspärasuse võib
kummutada üksnes asjaolu, et meede on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks
ilmselgelt sobimatu. Kõnealuse kriteeriumi kohta leidis kohtujurist, et see ei ole selle eesmärki
silmas pidades ilmselgelt sobimatu, kuna meetmete võtmine juhtivate ettevõtjate suhtes, kes on
seotud majandussektoritega, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur
sissetulekuallikas, on loogilises seoses kõnealuste piiravate meetmete eesmärgiga survestada
Venemaa Föderatsiooni valitsust lõpetama oma agressiooni.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Euroopa Kohtu otsus, 19. juunil 2025
Leedu keskpank kontrollis e-raha asutust M-i ja määras talle kaheksa rahapesu ja/või terrorismi
tõkestamisega seotud rikkumise eest kaheksa trahvi. Keskpank kvalifitseeris seitse neist rikkumistest
eraldiseisvateks süstemaatilisteks rikkumisteks. M vaidlustas trahvid kohtus eelkõige põhjendusel, et
Leedu Pank ei saanud tuvastada mitut eraldiseisvat süstemaatilist rikkumist, vaid ainult üheainsa
süstemaatilise rikkumise ja võis seega määrata ainult ühe trahvi. Vastasel juhul rikuks Leedu Pank ne
bis in idem’i põhimõtet. Leedu kohus palus Euroopa Kohtul selgitada, kas direktiivi 2015/849 (mis
käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist)
kohaselt tohib liikmesriigi pädev asutus iga selle direktiivi artikli 59 lõikes 1 sätestatud nõude
süstemaatilise rikkumise, mille asutus on tuvastanud ühe ja sama kontrolli käigus, kvalifitseerida
eraldiseisvaks süstemaatiliseks rikkumiseks, mille eest määratakse eraldi trahv.
Euroopa Kohus selgitas kõigepealt, et selle direktiiviga viiakse nii direktiivis ette nähtud nõuete
rikkumiste puhul, mille eest tuleb karistus määrata, kui ka karistuste puhul, mille liikmesriigid peavad
määrama, läbi minimaalne ühtlustamine. Seega on liikmesriikidel õigus näha ette ka muid karistusi
ja meetmeid, sealhulgas muude rikkumiste eest kui need, mis on loetletud nimetatud direktiivis. Seega
ei ole direktiiviga 2015/849 põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid või praktika, mis
näevad ette, et iga süstemaatilist laadi rikkumine, mis on tuvastatud ühe ja sama kontrolli
käigus, kvalifitseeritakse eraldiseisvaks süstemaatiliseks rikkumiseks, mille eest määratakse
eraldi trahv. Arvesse tuleb aga võtta proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi
riigisiseste õigusnormidega lubatud haldus- või karistusmeetmed minna kaugemale sellest, mis on
nende õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning mille
kohaselt peab nende karistuste rangus vastama nende rikkumiste raskusele, mille eest karistatakse,
mida peab hindama liikmesriigi kohus.
Seoses ne bis in idem-põhimõttega selgitas Euroopa Kohus, et see põhimõte keelab samade tegude
eest ja sama isiku suhtes kumuleerida nii menetlusi kui ka sanktsioone, mis on Euroopa Liidu
põhiõiguste harta artikli 50 (mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) tähenduses
kriminaalõiguslikku laadi. Täidetud peab olema kaks tingimust: esiteks peab olema tehtud
varasem lõplik otsus ning teiseks peavad varasem otsus ja hilisemad menetlused või otsused
puudutama samu tegusid. Ne bis in idem-põhimõte ei ole kohaldatav, kui kõnealused teod ei ole
identsed, vaid üksnes sarnased. Konkreetse kohtuasja kohta leidis Euroopa Kohus, et selle puhul ei
ole ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et ne bis in idem-põhimõtet on rikutud: ei nähtu, et M-ile
oleks määratud trahvid enne vaidlusaluse otsuse tegemist tehtud lõpliku otsusega faktilistel
asjaoludel, mis on identsed selle otsuse esemeks olevate asjaoludega, ning tuvastatud erinevad
rikkumised puudutasid erinevate sätete ja juhiste rikkumist ning seega üksnes sarnaseid, mitte
identseid asjaolusid.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Euroopa Kohtu otsus, 19. juunil 2025
KNil on nii Kreeka kui Gruusia kodakondsus. Gruusia kohus mõistis KNile tagaselja eluaegse
vanglakaristuse. Gruusia taotles Interpolilt KNi suhtes punase hoiatusteate väljastamist isiku vahi alla
võtmiseks tema väljaandmise eesmärgil. KN vahistati selle teate alusel Belgias, kus ta elas. Belgia
kohus hakkas väljaandmistaotlust menetlema. Seejärel peeti isik kinni Prantsusmaal. Ka Prantsusmaa
ametiasutused said Gruusialt väljaandmistaotluse KN suhtes. Belgia kohus jättis väljaandmistaotluse
rahuldamata, leides, et KNi väljaandmine Gruusiale tooks kaasa õigusemõistmisest keeldumise ja
reaalse ohu, et teda võidakse ebainimlikult või alandavalt kohelda. KN väitis Prantsusmaa kohtus, et
Prantsusmaa peaks Belgia kohtu otsust tunnustama ja seega keelduma teda Gruusiale välja andmast.
Prantsusmaa kohtul tekkis küsimus, kas Belgia kohtu otsus on Prantsuse kohtute suhtes vastastikuse
usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtete kohaselt siduv, arvestades ka EL põhiõiguste harta
artikleid 19 (kaitse väljaandmise korral) ja 47 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele).
Euroopa Kohus tuletas esmalt meelde, et kui liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel puudub
väljaandmisleping, kuuluvad väljaandmist reguleerivad õigusnormid liikmesriikide pädevusse.
Liikmesriigid on siiski kohustatud selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust,
eelkõige ELTL artiklis 18 sätestatud diskrimineerimiskeeldu ning ELTL artikli 21 lõikega 1
tagatud õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Kohus leidis, et kui
Prantsusmaa ei anna oma kodanikke kolmandale riigile välja, aga Belgia kodanikke annab, siis selline
ebavõrdne kohtlemine on käsitatav ELTL artikli 21 tähenduses liikumisvabaduse piiranguga. Sellised
õigusnormid võivad liidu õiguse seisukohast olla põhjendatud üksnes siis, kui need on kooskõlas
põhiõigustega.
Euroopa Kohus leidis, et ELTL artikli 67 lõige 3 ega artikli 82 lõige 1 ei kehtesta iseenesest kohustust
tunnustada vastastikku liikmesriikides kriminaalasjades tehtud kohtuotsuseid ja õigusasutuste
otsuseid. Ka ükski liidu teisese õiguse akt ei näe ette kohustust tunnustada vastastikku liikmesriikide
otsuseid, mis käsitlevad kolmanda riigi väljaandmistaotlusi. Järelikult ei ole vastastikuse
tunnustamise põhimõte kohaldatav liikmesriikide otsustele, millega keeldutakse
väljaandmistaotluste rahuldamisest.
Euroopa Kohus leidis siiski, et vastastikuse usalduse põhimõte nõuab antud juhul, et teise liikmesriigi
pädev asutus, kellele on sama kolmas riik esitanud uue väljaandmistaotluse sama isiku kohta, võtaks
nõuetekohaselt arvesse selle keeldumisotsuse aluseks olevaid põhjendusi, kui ta hindab, kas esineb
hartaga tagatud põhiõiguste rikkumise oht. Seega peab kohus arvesse võtma teises liikmesriigis
tehtud varasemat väljaandmisest keeldumise otsust, mis põhineb hartaga tagatud põhiõiguste
rikkumise tõsise ohu olemasolul.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Euroopa Kohtu otsus, 24. juunil 2025
Slovakkia pank andis abielupaarile 63 000 eurot laenu, mis tuli tagasi maksta igakuiste osamaksetena
kuni 2030. aasta jaanuarini. Laenulepingu üldtingimus nägi ette, et maksmisega hilinemise korral
võib pank kohe nõuda kogu laenujäägi tagasimaksmist. Tagatiseks oli pere eluasemele seatud
hüpoteek. Maksetega hilinemise tõttu nõudis pank sundtäitmist hüpoteegitud tagatisvara arvelt
kohtuvälisel enampakkumisel. Laenusaajad esitasid kohtule hagi, milles vaidlesid sundtäitmisele
vastu, heites pangale ette nende tarbijaõiguste rikkumist. Kuigi alles menetleti seoses hagiga esitatud
taotlust peatada sissenõude pööramine hüpoteegitud tagatisvarale, müüdi pere eluase
enampakkumisel kolmandast isikust äriühingule GR REAL. Müügi läbi viinud isikut ja GR REAL’i
teavitati müügi ajal sellest, et sundtäitmine on kohtus vaidlustatud.
Laenusaajad keeldusid eluaset vabastamast ja GR REAL esitas nende vastu väljatõstmishagi.
Laenusaajad esitasid vastuhagi, vaidlustades kinnisasja omandiõiguse ülemineku õiguspärasuse
argumendi alusel, et rikutud on nende tarbijaõigusi ja õigust eluasemele. Slovakkia kohus pöördus
Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta
tarbijalepingutes kohaldub ja kas selle direktiiviga on vastuolus kõnealused riigisisesed õigusnormid.
Euroopa Kohus vastas, et direktiiv ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes kohaldub
ning et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kohtuvälist sundtäitmist
hüpoteegitud tagatisvara arvelt vaatamata sellele, et võimaliku ebaõiglase tingimuse tõttu
laenulepingus on taotletud menetluse peatamist.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 26. juunil 2025
Makeleio ja Zougla on Kreeka äriühingud, kes haldavad ajalehtede veebisaite, millel pakutakse ka
audiovisuaalset sisu. Kreeka riiklik raadio- ja televisiooninõukogu (ESR) trahvis neid äriühinguid,
kuna nad avaldasid oma veebisaitidel saateid, kus kasutati mõnitavaid, laimavaid ja solvavaid
väljendeid ja seetõttu rikkusid keeldu õhutada vägivalda või viha ja kohustust austada inimväärtust
ja inimväärikust. Kuigi Kreeka õigusnormid kohalduvad ainult traditsioonilise televisiooniteenuse
osutajate suhtes, kohaldas ESR neid siiski ka kaebajate suhtes. Kreeka kohus küsis, kas need normid
kuuluvad direktiivi 2010/13 (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) kohaldamisalasse ja on
kooskõlas sellega.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Enne kui Euroopa Kohus asus eelotsuseküsimusi analüüsima, märkis ta, et mõiste „meediateenuse
osutajad“ hõlmab nii traditsioonilise televisiooniteenuse osutajaid kui ka veebipõhise
televisiooniteenuse osutajaid ja veebis lühivideote kättesaadavaks tegemine laiale üldsusele kuulub
mõiste „saade“ hulka. Seega selliste saadete edastamine kujutab endast „audiovisuaalmeedia teenust“
direktiivi 2010/13 tähenduses, kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Euroopa Kohus leidis, et direktiivi eesmärk on koordineerida liikmeriikide õigusnorme, et kujundada
välja audiovisuaalmeedia teenuste siseturg ja selleks kehtestab direktiiv miinimumnormid, kuid see
ei sekku audiovisuaalmeedia teenuse sisusse. Järelikult saab kohus hinnata vaid seda, kas riigisisesed
õigusnormid, millega kehtestatakse kõigile meediateenuse osutajatele, välja arvatud neile, kes
edastavad oma sisu interneti kaudu, karistuse ähvardusel kohustus austada inimväärikust ja hoiduda
seda väärikust kahjustava sisu edastamisest, kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse. Kohus leidis,
et kuuluvad, sest direktiivi artikli 6 lõikest 1 tuleneb, et kohustus austada inimväärikust ja keeld
edastada seda väärikust kahjustavat sisu kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse.
Seejärel hindas kohus, kas direktiiviga on kooskõlas õigusnormid, millega kehtestatakse kõigile
meediateenuse osutajatele, välja arvatud neile, kes levitavad oma sisu interneti kaudu, karistuse
ähvardusel kohustus austada inimväärikust ja hoiduda seda väärikust kahjustava sisu edastamisest.
Kohus leidis, et ei ole kooskõlas, sest need normid ei ole kohaldatavad kõigile asjaomase liikmesriigi
jurisdiktsiooni alla kuuluvatele meediateenuse osutajatele.
Viimasena analüüsis kohus, kas hartaga tagatud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse
põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui neid riigisiseseid norme, mis ei
kohaldu interneti kaudu sisu levitajatele, tõlgendatakse riigisiseselt laialt, st nii et nende
kohaldamisala ikkagi hõlmab ka internetis sisu levitajate karistamise. Kuigi liikmesriigid peavad
riigisisest õigust tõlgendama võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades,
siis kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet piiravad õiguse üldpõhimõtted, eelkõige süütegude ja
karistuste seaduses sätestatuse põhimõte. Nimetatud põhimõtte kohaselt ei tohi karistusõigust
kohaldada laiendavalt süüdistatava kahjuks ja selle põhimõttega on vastuolus kriminaalmenetluse
alustamine tegude tõttu, mille karistatavus ei tulene selgelt seadusest. Järelikult ei tohi direktiivil
iseenesest ja sõltumata selle rakendamiseks vastu võetud liikmesriigi seadusest olla nende
isikute, kes tegutsevad selle direktiivi sätteid rikkudes, kriminaalvastutust ettenägevat või
suurendavat mõju. Seega tuleb küsimusele vastata, et selline riigisiseste õigusnormide tõlgendus on
vastuolus harta artikli 49 lõikega 1.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 26. juunil 2025
Saksa ettevõte SALUS turustab taimseid ravimeid, sealhulgas salveilehtedest meditsiinilist
taimeteed. Selle ravimi pakendil on Euroopa Liidu ametlik mahetoodangu logo. Konkureeriv ettevõte
Twardy vaidlustas mahemärgise kasutamise ravimi pakendil, kuna tema hinnangul EL-i õigus seda
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
ei luba. Seetõttu palus Twardy Saksa kohtul keelata SALUSel turustada ravimtaimeteesid, mille
pakendil on märge taimede orgaanilise päritolu kohta. Saksa kohus esitas Euroopa Kohtule
eelotsusetaotluse, milles soovis selgitust, kas ELi õigus (täpsemini direktiiv 2001/83 inimtervishoius
kasutatavaid ravimeid käsitlevate eeskirjade kohta ja määrus 2018/848, mis käsitleb
mahepõllumajanduslikku tootmist) lubab meditsiiniliste taimeteede pakendil kasutada mahemärgist.
Euroopa Kohus leidis, et meditsiinilisi taimeteesid, mis on klassifitseeritud traditsiooniliste
taimsete ravimitena, ei saa põhimõtteliselt turustada mahemärgisega. Sellised teed kuuluvad
taimsete ravimitena eranditult EL-i ravimitealaste õigusnormide ja mitte mahetootmise ning
mahetoodete märgistamise eeskirjade reguleerimisalasse. Kuigi ravimite pakenditele võib lisada
teatud valikulist teavet, peab see olema patsiendile kasulik ega tohi olla reklaami iseloomuga. Kohus
leidis, et teavet traditsiooniliste taimsete ravimite toimeainete mahetootmise kohta ei saa pidada
direktiivi 2001/83 mõistes „kasulikuks patsiendile“ ega „müügiedenduslikke elemente“
mittesisaldavaks. Kuna selliseid ravimeid saab osta ilma retseptita, võib mahetootmise teave
mõjutada otse patsiendi ostuotsust, ilma et sellel teabel tingimata oleks mingit tervisealast väärtust.
Siiski märkis kohus, et kui pädev asutus leiab müügiloa andmise menetluses, et mahetootmisest
tulenevatel toimeainetel on ravimi omadustele kasulik mõju, võib lubada sellise märke lisamist
ravimi pakendile.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtujuristi ettepanek, 5. juunil 2025
Euroopa Komisjon esitas Ungari vastu Euroopa Kohtusse hagi, kuna Ungari võttis vastu seaduse,
millega keelatakse või piiratakse juurdepääsu sisule, mis kujutab või propageerib sooidentiteete, mis
ei vasta sünni ajal määratud bioloogilisele soole, soomuutmist või homoseksuaalsust (edaspidi
LGBTI-sisu).
Kohtujurist Ćapeta leidis, et hagi kõik väited on põhjendatud. Keelates või piirates LGBTI-sisu, on
Ungari rikkunud EL õigust. Esiteks rikub Ungari seadus teenuste osutamise vabadust (Euroopa
Liidu toimimise lepingu artikkel 56) ning elektroonilise kaubanduse direktiivi (2000/31), teenuste
direktiivi (2006/123), audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (2010/13) ja isikuandmete kaitse
üldmääruse (2016/679) sätteid. Teiseks rikub Ungari seadus mitut EL põhiõiguste harta sätet,
nimelt õigust inimväärikusele (artikkel 1), era- ja perekonnaelu austamise põhimõtet (artikkel 7),
isikuandmete kaitse põhimõtet (artikli 8 lõige 2), sõna- ja teabevabadust (artikkel 11) ning soo ja
seksuaalse sättumuse tõttu diskrimineerimise keeldu (artikkel 21). Kolmandaks, Ungari seadus
rikub liidu väärtusi sisaldavat Euroopa Liidu lepingu (edaspidi ELL) artiklit 2.
Ungari ei ole tõendanud, et LGBTI-inimeste tavaelu kujutamine kahjustaks kuidagi alaealisi. Seega
põhineb keeld väärtushinnangul, et homoseksuaalne ja mitte-paiksooline elu ei ole samaväärne
heteroseksuaalse ja paiksoolise eluga. Harta rikkumised võivad olla osa liidu konstitutsioonilisest
dialoogist, nt kui riik peab tasakaalustama kahte eri põhiõigust või kui põhiõiguse sisu mõistetakse
erinevalt. Antud juhul on aga vaidlusaluste õigusnormide taga ja kõikide käesolevas asjas
käsitletavate rikkumiste tõeline põhjus LGBTI-inimeste võrdväärsuse eitamine. Küsimust, kas
LGBTI-inimesed väärivad liikmesriikides võrdset austust, ei saa dialoogi kaudu vaidluse alla asetada.
Lugupidamatus mõne ühiskonna grupi vastu ja nende marginaliseerimine on n-ö punased
jooned, mis on kehtestatud niisuguste väärtustega nagu võrdsus, inimväärikus ja inimõiguste
austamine. See, kuidas LGBTI-inimeste võrdõiguslikkust saavutada, võib erineda ja olla arutusel,
kuid põhimõtteline valik keelata diskrimineerimine soo või seksuaalse sättumuse tõttu on liidu
konstitutsioonilises raamistikus kindlalt juurdunud, isegi siis, kui LGBTI-teemad on ühiskonnas
tundlikud.
Kohtujurist leidis, et ELL artikkel 2 on kohtuvaidluse alusena lubatav, mh kuna see väljendab
valikut inimõigusi austava konstitutsioonilise demokraatia kasuks. See, kas Euroopa Kohus neid
väärtusi kaitseb, ei ole tema poliitiline valik, vaid tema konstitutsiooniline ülesanne. Euroopa Kohus
peaks varasemast selgemini välja ütlema, et ELL artiklis 2 on õiguslikult siduvad kohustused. Samuti
on oluline, et väide ELL artikli 2 rikkumise kohta on esitatud liidu õiguse kohaldamisalas. ELL
artikli 2 rikkumise tuvastamisel ei ole kriteerium rikkumise olulisus, vaid see, kas liikmesriik on
eitanud ühte või mitut ELL artiklis 2 osutatud väärtust, arvestades iga juhtumi konkreetseid
asjaolusid. Kõik põhiõigused, mis komisjon esile tõi, väljendavad ja konkretiseerivad ELL artiklis 2
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
osutatud väärtusi. Nende väärtuste rikkumised näitavad, et vaidlusalused õigusnormid kalduvad
oluliselt kõrvale inimõigusi austavast konstitutsioonilise demokraatia mudelist, mida kaitseb
ELL artikkel 2.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 12. juunil 2025
Kaebajad töötasid kiirabis väljakutsetega seotud ametikohtadel operatiivtöötajatena. Tallinna kiirabi
sätestas pärast COVID-19 pandeemia väljakuulutamist töötamise eelduseks vaktsineerituse, ja andis
hagejatele tähtaja vaktsineerimiseks või selle vastunäidustuse tõendi esitamiseks, hoiatades, et tõendi
esitamata jätmise korral võidakse tööleping üles öelda. Kuna kaebajad ei esitanud vajalikke tõendeid,
siis öeldi nende töölepingud erakorraliselt üles. Riigikohus küsis Euroopa Kohtult, kas direktiive
2000/54 (töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl) ja
89/391 (töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise
kohta) tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib
tööandja kohustada töötajaid, kellega ta on sõlminud töölepingu, laskma end vaktsineerida, kui nad
on bioloogilisest ohutegurist ohustatud.
Euroopa Kohus märkis, et tööandja peab direktiivi 89/391 kohaselt hindama riske töötajate tervisele
ja ohutusele ning määrama kindlaks kaitsemeetmed, mis tuleb võtta nende riskide vältimiseks või
vähendamiseks. Seevastu direktiiv 89/391 ei sisalda ühtegi sätet töötajate vaktsineerimise kohta.
Direktiiv 2000/54 kehtestab sarnase kohustuse, kuid sätestab rangemad nõuded. Kuigi direktiivi
2000/54 paneb tööandjatele tõhusa vaktsiini olemasolu korral kohustuse teha asjaomastele töötajatele
selline vaktsiin kättesaadavaks ja sellest tulenevalt annab töötajatele õiguse seda vaktsiini saada, ei
näe see direktiiv ette, kas ja millistel asjaoludel võivad tööandjad kehtestada sellise vaktsineerimise
kohustuse ning kas ja millistel asjaoludel võidakse omakorda nendele töötajatele panna kohustus lasta
end vaktsineerida või kas nemad võivad hoopis sellest keelduda. Järelikult direktiividega 89/391 ja
2000/54 ei soovinud Euroopa Liidu seadusandja määratleda tingimusi, mille alusel on
liikmesriikidel õigus näha ette selline vaktsineerimiskohustus, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
Siiski sätestatakse mõlema direktiiviga üksnes miinimumnõuded töötajate ohutuse ja tervise
kaitseks. Seega vaktsineerimiskohustuse kehtestamine, kuna see lisandub tööandja kohustusele
võimaldada vaktsineerimist, ei mõjuta nimetatud direktiivide toimet. Järelikult ei ole sellised
riigisisesed normid vastuolus nende direktiividega.
Viimasena hindas kohus veel vaktsineerimiskohustuse kooskõla EL põhiõiguste hartaga, kuid leidis,
et liidu põhiõigused ei ole riigisiseste õigusnormide suhtes kohaldatavad, kuna asjaomast valdkonda
reguleerivad liidu õigusnormid ei näe liikmesriikidele kõnealuse olukorra suhtes ette ühtegi
konkreetset kohustust ja need sätted ei kuulu vaidlusaluste direktiivide kohaldamisalasse. Järelikult
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
jäävad riigisisesed õigusnormid, mille liikmesriik on sellise olukorra kohta kehtestanud,
väljapoole harta kohaldamisala ja seega ei saa seda olukorda hinnata harta sätete alusel.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 12. juunil 2025
Keskkonnaamet kehtestas 2020/2021. jahiaastaks hundi küttimismahuks Eestis esimese osana 140
isendit. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas kaebuse selle otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja
väitis, et kuna hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne, siis on 140 hundi küttimine vastuolus
looduskaitseseaduses ja loodusdirektiivis (92/43/EMÜ) kehtestatud liigikaitseliste eesmärkidega.
Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, milliseid kriteeriume peab liikmesriik
loodusdirektiivi järgi arvesse võtma liigi soodsa kaitsestaatuse määratlemisel. Samuti soovis
Riigikohus teada, kas liigi piirkondlik populatsioon Eestis, mis on IUCN punase nimestiku
kriteeriumide alusel kvalifitseeritud ohustatuse kategooriasse „ohualdis“, saab olla loodusdirektiivi
mõttes soodsas kaitsestaatuses.
Euroopa Kohus selgitas, et liigi kaitsestaatust tuleb kõigepealt hinnata kohalikul ja riigi tasandil,
et ebasoodsat kaitsestaatust liikmesriigi territooriumil või selle osas ei varjaks üksnes piiriülesel
tasandil antud soodne hinnang. Seejuures ei välista liigi klassifitseerimine IUCNi punasesse
nimestikku ja täpsemalt kategooriasse „ohualdis“ selle riiklikul tasandil, et selle liigi kaitsestaatust
asjaomase liikmesriigi territooriumil saab siiski pidada soodsaks, kui loodusdirektiivis ette nähtud
soodsa kaitsestaatuse kumulatiivsed tingimused on täidetud.
Selle kindlakstegemisel, kas liigi kaitsestaatus on liikmesriigi territooriumil soodne, võivad teistes
liikmesriikides või isegi kolmandates riikides selle liigi populatsioonide kohta käivad andmed
Euroopa Kohtu sõnul siiski olla asjakohased. Eelkõige on see tähtis selliste kaitstud loomaliikide
puhul nagu hunt, kellel on lai looduslik levila. Euroopa Kohus lisas, et piiriülese liikumise kohta
käivate andmete hindamisel peab liikmesriik arvesse võtma muutusi, mis võivad seda piiriülest
liikumist mõjutada, teiste liikmesriikide ja kolmandate riikide poolt tagatud õiguskaitse taset
ning nende pädevate asutuste vahelise koostöö ulatust.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Euroopa Kohtu otsus, 3. juunil 2025
OB saabus pärast kolmandast riigist saabuva lennu maandumist koos kahe alaealisega Itaalia
lennujaama piiripunkti. Kõigil neil olid võltsitud passid. OB vahistati ja kaks alaealist paigutati
vastuvõtuasutusse. OB vastu alustati Itaalia kohtus menetlus seoses kolmanda riigi kodanike
ebaseaduslikule riiki sisenemisele kaasaaitamisega ja võltsitud isikut tõendavate dokumentide
kasutamisega. Hiljem selgus, et alaealiste näol oli tegemist OB tütre ja õetütrega, kelle hooldusõigus
anti temale pärast viimase ema surma, ja et ta põgenes oma päritoluriigist, et pääseda oma endise
elukaaslase ähvardustest tappa tema ja ta pereliikmed. Itaalia kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi
2002/90 (millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja
elamisele) tuleb lähtuvalt ELi põhiõiguste hartast tõlgendada nii, et sellise isiku tegevust, kes aitab
liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda temaga kaasas olevatel kolmanda riigi
kodanikest alaealistel, kelle suhtes ta teostab hooldusõigust, saab pidada ebaseaduslikule
piiriületamisele kaasaaitamiseks.
Euroopa Kohus otsustas, et sellist tegevust ei saa pidada ebaseaduslikule piiriületamisele
kaasaaitamiseks. Esiteks tuleneb Euroopa Kohtu sõnul niisugune käitumine sellest, et isik võtab
seoses nende alaealiste tegeliku hooldusõigusega isikliku vastutuse, ega kujuta endast kaasaaitamist
ebaseaduslikule sisserändele, mille vastu võitlemine on kõnealuse direktiivi eesmärk. Teiseks oleks
vastupidine tõlgendus vastuolus harta artiklitega 7 (era- ja perekonnaelu austamine) ja 24 (lapse
õigused). Harta artikli 7 kohaselt on perekonnaelu olemasolu faktiküsimus, mis sõltub tihedate
isiklike sidemete praktilisest tegelikkusest, ning vanema ja lapse koosolemise võimalus on
perekonnaelu põhielement. Harta artikli 24 kohaselt on lastel õigus heaoluks vajalikule kaitsele
ja hoolitsusele ning kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik õiguslikud asutused
või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid. Samuti on harta artikli 24
kohaselt igal lapsel õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema
vanemaga. Arvesse tuleb võtta ka lapse õiguste konventsiooni, mille kohaselt on vanemate või teiste
lapse eest vastutavate isikute esmane kohustus tagada vastavalt oma võimetele ja rahalistele
võimalustele lapse arenguks vajalikud elutingimused.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 5. juunil 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
EL Nõukogu kandis Dmitry Alexandrovich Pumpyanskiy otsuse 2014/145/ÜVJP ja määruse nr
269/2014 (piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust
kahjustava või ohustava tegevusega) lisa loetellu, mille tulemusena kehtestati talle liikmesriikide
territooriumile sisenemise või selle läbimise keeld ning külmutati kõik tema rahalised vahendid ja
majandusressursid liikmesriikide territooriumil. Pumpyanskiy vaidlustas oma loetellu lisamise
Üldkohtus, kes jättis tema hagi rahuldamata. Pumpyanskiy esitas selle otsuse peale
apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule. Vaidluse all oli, kuidas tõlgendada otsuses 2014/145/ÜVJP ja
määruses nr 269/2014 sätestatud kriteeriumi g, mille kohaselt kantakse piiravate meetmete loetellu
juhtivad ettevõtjad, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Venemaa
Föderatsiooni valitsuse jaoks, ja see, kas see kriteerium on õiguspärane. Sarnased küsimused olid
Euroopa Kohtu menetluses ka teistes apellatsiooniasjades, mille on algatanud Vene ärimehed Tigran
Khudaverdyan, Viktor Filippovich Rashnikov, Dmitry Arkadievich Mazepin ja German Khan.
Pumpyanskiy väitis esiteks, et seda kriteeriumi tuleb tõlgendada nii, et loetellu kantavad juhtivad
ettevõtjad peavad avaldama mõju Venemaa Föderatsiooni valitsusele või omama selle mõju
avaldamiseks vajalikku seost selle valitsusega. Kohtujurist Medina sellega ei nõustunud. Venemaa
Föderatsiooni valitsusele mõju avaldavaid isikuid sai juba enne kehtinud kriteeriumi alusel piiravate
meetmete loetellu kanda, samuti on põhjendatud juhtivate ettevõtjate suhtes piiravate meetmete
võtmine, kuna nii saab maksimeerida survet Venemaa Föderatsiooni valitsusele, et too lõpetaks
sõjalise agressiooni Ukraina territooriumil. Juhtivatel ettevõtjatel on keskne roll nende
majandussektorite kasumlikkuse säilitamisel, kus nad tegutsevad, ja mis aitavad tagada
Venemaa Föderatsiooni valitsusele rahalised vahendid tema tegevuse ja poliitikate
elluviimiseks. Seega aitavad piiravad meetmed asjaomaste juhtivate ettevõtjate tegevuse pärssimise
kaudu vähendada Venemaa Föderatsiooni valitsuse tulu asjaomastest majandussektoritest, misläbi
suurenevad selle valitsuse jaoks sõjategevuse kulud ning väheneb tema võime kahjustada Ukraina
territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust.
Teiseks väitis Pumpyanskiy, et kriteeriumi g tuleb tõlgendada nii, et suur sissetulekuallikas Venemaa
Föderatsiooni valitsuse jaoks peab olema juhtiv ettevõtja ise ja mitte asjaomane majandussektor. Taas
oli kohtujurist Medina vastupidisel arvamusel ja leidis, et suur sissetulekuallikas peab olema
majandussektor ja mitte ettevõtja ise. Kuna piiravate meetmete eesmärk on vähendada Venemaa
Föderatsiooni valitsuse kasutatavaid rahalisi vahendeid, et ta lõpetaks Ukraina destabiliseerimise ja
agressiooni poliitika, tuleks selle eesmärgi tulemuslikuma täitmise huvides vähendada
majandussektorist saadavat tulu, mitte juhtiva ettevõtja isiklikku panust sellesse.
Seoses kriteeriumi g õiguspärasusega märkis kohtujurist Medina, et liidu kohtud peavad piiravate
meetmete kohtuliku kontrolli raames tunnustama nõukogu ulatuslikku kaalutlusõigust nende
piiravate meetmete üldkriteeriumide kehtestamisel ning et meetme õiguspärasuse võib
kummutada üksnes asjaolu, et meede on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks
ilmselgelt sobimatu. Kõnealuse kriteeriumi kohta leidis kohtujurist, et see ei ole selle eesmärki
silmas pidades ilmselgelt sobimatu, kuna meetmete võtmine juhtivate ettevõtjate suhtes, kes on
seotud majandussektoritega, mis on Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks suur
sissetulekuallikas, on loogilises seoses kõnealuste piiravate meetmete eesmärgiga survestada
Venemaa Föderatsiooni valitsust lõpetama oma agressiooni.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Euroopa Kohtu otsus, 19. juunil 2025
Leedu keskpank kontrollis e-raha asutust M-i ja määras talle kaheksa rahapesu ja/või terrorismi
tõkestamisega seotud rikkumise eest kaheksa trahvi. Keskpank kvalifitseeris seitse neist rikkumistest
eraldiseisvateks süstemaatilisteks rikkumisteks. M vaidlustas trahvid kohtus eelkõige põhjendusel, et
Leedu Pank ei saanud tuvastada mitut eraldiseisvat süstemaatilist rikkumist, vaid ainult üheainsa
süstemaatilise rikkumise ja võis seega määrata ainult ühe trahvi. Vastasel juhul rikuks Leedu Pank ne
bis in idem’i põhimõtet. Leedu kohus palus Euroopa Kohtul selgitada, kas direktiivi 2015/849 (mis
käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist)
kohaselt tohib liikmesriigi pädev asutus iga selle direktiivi artikli 59 lõikes 1 sätestatud nõude
süstemaatilise rikkumise, mille asutus on tuvastanud ühe ja sama kontrolli käigus, kvalifitseerida
eraldiseisvaks süstemaatiliseks rikkumiseks, mille eest määratakse eraldi trahv.
Euroopa Kohus selgitas kõigepealt, et selle direktiiviga viiakse nii direktiivis ette nähtud nõuete
rikkumiste puhul, mille eest tuleb karistus määrata, kui ka karistuste puhul, mille liikmesriigid peavad
määrama, läbi minimaalne ühtlustamine. Seega on liikmesriikidel õigus näha ette ka muid karistusi
ja meetmeid, sealhulgas muude rikkumiste eest kui need, mis on loetletud nimetatud direktiivis. Seega
ei ole direktiiviga 2015/849 põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid või praktika, mis
näevad ette, et iga süstemaatilist laadi rikkumine, mis on tuvastatud ühe ja sama kontrolli
käigus, kvalifitseeritakse eraldiseisvaks süstemaatiliseks rikkumiseks, mille eest määratakse
eraldi trahv. Arvesse tuleb aga võtta proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi
riigisiseste õigusnormidega lubatud haldus- või karistusmeetmed minna kaugemale sellest, mis on
nende õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning mille
kohaselt peab nende karistuste rangus vastama nende rikkumiste raskusele, mille eest karistatakse,
mida peab hindama liikmesriigi kohus.
Seoses ne bis in idem-põhimõttega selgitas Euroopa Kohus, et see põhimõte keelab samade tegude
eest ja sama isiku suhtes kumuleerida nii menetlusi kui ka sanktsioone, mis on Euroopa Liidu
põhiõiguste harta artikli 50 (mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) tähenduses
kriminaalõiguslikku laadi. Täidetud peab olema kaks tingimust: esiteks peab olema tehtud
varasem lõplik otsus ning teiseks peavad varasem otsus ja hilisemad menetlused või otsused
puudutama samu tegusid. Ne bis in idem-põhimõte ei ole kohaldatav, kui kõnealused teod ei ole
identsed, vaid üksnes sarnased. Konkreetse kohtuasja kohta leidis Euroopa Kohus, et selle puhul ei
ole ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et ne bis in idem-põhimõtet on rikutud: ei nähtu, et M-ile
oleks määratud trahvid enne vaidlusaluse otsuse tegemist tehtud lõpliku otsusega faktilistel
asjaoludel, mis on identsed selle otsuse esemeks olevate asjaoludega, ning tuvastatud erinevad
rikkumised puudutasid erinevate sätete ja juhiste rikkumist ning seega üksnes sarnaseid, mitte
identseid asjaolusid.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Euroopa Kohtu otsus, 19. juunil 2025
KNil on nii Kreeka kui Gruusia kodakondsus. Gruusia kohus mõistis KNile tagaselja eluaegse
vanglakaristuse. Gruusia taotles Interpolilt KNi suhtes punase hoiatusteate väljastamist isiku vahi alla
võtmiseks tema väljaandmise eesmärgil. KN vahistati selle teate alusel Belgias, kus ta elas. Belgia
kohus hakkas väljaandmistaotlust menetlema. Seejärel peeti isik kinni Prantsusmaal. Ka Prantsusmaa
ametiasutused said Gruusialt väljaandmistaotluse KN suhtes. Belgia kohus jättis väljaandmistaotluse
rahuldamata, leides, et KNi väljaandmine Gruusiale tooks kaasa õigusemõistmisest keeldumise ja
reaalse ohu, et teda võidakse ebainimlikult või alandavalt kohelda. KN väitis Prantsusmaa kohtus, et
Prantsusmaa peaks Belgia kohtu otsust tunnustama ja seega keelduma teda Gruusiale välja andmast.
Prantsusmaa kohtul tekkis küsimus, kas Belgia kohtu otsus on Prantsuse kohtute suhtes vastastikuse
usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtete kohaselt siduv, arvestades ka EL põhiõiguste harta
artikleid 19 (kaitse väljaandmise korral) ja 47 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele).
Euroopa Kohus tuletas esmalt meelde, et kui liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel puudub
väljaandmisleping, kuuluvad väljaandmist reguleerivad õigusnormid liikmesriikide pädevusse.
Liikmesriigid on siiski kohustatud selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust,
eelkõige ELTL artiklis 18 sätestatud diskrimineerimiskeeldu ning ELTL artikli 21 lõikega 1
tagatud õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Kohus leidis, et kui
Prantsusmaa ei anna oma kodanikke kolmandale riigile välja, aga Belgia kodanikke annab, siis selline
ebavõrdne kohtlemine on käsitatav ELTL artikli 21 tähenduses liikumisvabaduse piiranguga. Sellised
õigusnormid võivad liidu õiguse seisukohast olla põhjendatud üksnes siis, kui need on kooskõlas
põhiõigustega.
Euroopa Kohus leidis, et ELTL artikli 67 lõige 3 ega artikli 82 lõige 1 ei kehtesta iseenesest kohustust
tunnustada vastastikku liikmesriikides kriminaalasjades tehtud kohtuotsuseid ja õigusasutuste
otsuseid. Ka ükski liidu teisese õiguse akt ei näe ette kohustust tunnustada vastastikku liikmesriikide
otsuseid, mis käsitlevad kolmanda riigi väljaandmistaotlusi. Järelikult ei ole vastastikuse
tunnustamise põhimõte kohaldatav liikmesriikide otsustele, millega keeldutakse
väljaandmistaotluste rahuldamisest.
Euroopa Kohus leidis siiski, et vastastikuse usalduse põhimõte nõuab antud juhul, et teise liikmesriigi
pädev asutus, kellele on sama kolmas riik esitanud uue väljaandmistaotluse sama isiku kohta, võtaks
nõuetekohaselt arvesse selle keeldumisotsuse aluseks olevaid põhjendusi, kui ta hindab, kas esineb
hartaga tagatud põhiõiguste rikkumise oht. Seega peab kohus arvesse võtma teises liikmesriigis
tehtud varasemat väljaandmisest keeldumise otsust, mis põhineb hartaga tagatud põhiõiguste
rikkumise tõsise ohu olemasolul.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Euroopa Kohtu otsus, 24. juunil 2025
Slovakkia pank andis abielupaarile 63 000 eurot laenu, mis tuli tagasi maksta igakuiste osamaksetena
kuni 2030. aasta jaanuarini. Laenulepingu üldtingimus nägi ette, et maksmisega hilinemise korral
võib pank kohe nõuda kogu laenujäägi tagasimaksmist. Tagatiseks oli pere eluasemele seatud
hüpoteek. Maksetega hilinemise tõttu nõudis pank sundtäitmist hüpoteegitud tagatisvara arvelt
kohtuvälisel enampakkumisel. Laenusaajad esitasid kohtule hagi, milles vaidlesid sundtäitmisele
vastu, heites pangale ette nende tarbijaõiguste rikkumist. Kuigi alles menetleti seoses hagiga esitatud
taotlust peatada sissenõude pööramine hüpoteegitud tagatisvarale, müüdi pere eluase
enampakkumisel kolmandast isikust äriühingule GR REAL. Müügi läbi viinud isikut ja GR REAL’i
teavitati müügi ajal sellest, et sundtäitmine on kohtus vaidlustatud.
Laenusaajad keeldusid eluaset vabastamast ja GR REAL esitas nende vastu väljatõstmishagi.
Laenusaajad esitasid vastuhagi, vaidlustades kinnisasja omandiõiguse ülemineku õiguspärasuse
argumendi alusel, et rikutud on nende tarbijaõigusi ja õigust eluasemele. Slovakkia kohus pöördus
Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta
tarbijalepingutes kohaldub ja kas selle direktiiviga on vastuolus kõnealused riigisisesed õigusnormid.
Euroopa Kohus vastas, et direktiiv ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes kohaldub
ning et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kohtuvälist sundtäitmist
hüpoteegitud tagatisvara arvelt vaatamata sellele, et võimaliku ebaõiglase tingimuse tõttu
laenulepingus on taotletud menetluse peatamist.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 26. juunil 2025
Makeleio ja Zougla on Kreeka äriühingud, kes haldavad ajalehtede veebisaite, millel pakutakse ka
audiovisuaalset sisu. Kreeka riiklik raadio- ja televisiooninõukogu (ESR) trahvis neid äriühinguid,
kuna nad avaldasid oma veebisaitidel saateid, kus kasutati mõnitavaid, laimavaid ja solvavaid
väljendeid ja seetõttu rikkusid keeldu õhutada vägivalda või viha ja kohustust austada inimväärtust
ja inimväärikust. Kuigi Kreeka õigusnormid kohalduvad ainult traditsioonilise televisiooniteenuse
osutajate suhtes, kohaldas ESR neid siiski ka kaebajate suhtes. Kreeka kohus küsis, kas need normid
kuuluvad direktiivi 2010/13 (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) kohaldamisalasse ja on
kooskõlas sellega.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Enne kui Euroopa Kohus asus eelotsuseküsimusi analüüsima, märkis ta, et mõiste „meediateenuse
osutajad“ hõlmab nii traditsioonilise televisiooniteenuse osutajaid kui ka veebipõhise
televisiooniteenuse osutajaid ja veebis lühivideote kättesaadavaks tegemine laiale üldsusele kuulub
mõiste „saade“ hulka. Seega selliste saadete edastamine kujutab endast „audiovisuaalmeedia teenust“
direktiivi 2010/13 tähenduses, kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Euroopa Kohus leidis, et direktiivi eesmärk on koordineerida liikmeriikide õigusnorme, et kujundada
välja audiovisuaalmeedia teenuste siseturg ja selleks kehtestab direktiiv miinimumnormid, kuid see
ei sekku audiovisuaalmeedia teenuse sisusse. Järelikult saab kohus hinnata vaid seda, kas riigisisesed
õigusnormid, millega kehtestatakse kõigile meediateenuse osutajatele, välja arvatud neile, kes
edastavad oma sisu interneti kaudu, karistuse ähvardusel kohustus austada inimväärikust ja hoiduda
seda väärikust kahjustava sisu edastamisest, kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse. Kohus leidis,
et kuuluvad, sest direktiivi artikli 6 lõikest 1 tuleneb, et kohustus austada inimväärikust ja keeld
edastada seda väärikust kahjustavat sisu kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse.
Seejärel hindas kohus, kas direktiiviga on kooskõlas õigusnormid, millega kehtestatakse kõigile
meediateenuse osutajatele, välja arvatud neile, kes levitavad oma sisu interneti kaudu, karistuse
ähvardusel kohustus austada inimväärikust ja hoiduda seda väärikust kahjustava sisu edastamisest.
Kohus leidis, et ei ole kooskõlas, sest need normid ei ole kohaldatavad kõigile asjaomase liikmesriigi
jurisdiktsiooni alla kuuluvatele meediateenuse osutajatele.
Viimasena analüüsis kohus, kas hartaga tagatud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse
põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui neid riigisiseseid norme, mis ei
kohaldu interneti kaudu sisu levitajatele, tõlgendatakse riigisiseselt laialt, st nii et nende
kohaldamisala ikkagi hõlmab ka internetis sisu levitajate karistamise. Kuigi liikmesriigid peavad
riigisisest õigust tõlgendama võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades,
siis kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet piiravad õiguse üldpõhimõtted, eelkõige süütegude ja
karistuste seaduses sätestatuse põhimõte. Nimetatud põhimõtte kohaselt ei tohi karistusõigust
kohaldada laiendavalt süüdistatava kahjuks ja selle põhimõttega on vastuolus kriminaalmenetluse
alustamine tegude tõttu, mille karistatavus ei tulene selgelt seadusest. Järelikult ei tohi direktiivil
iseenesest ja sõltumata selle rakendamiseks vastu võetud liikmesriigi seadusest olla nende
isikute, kes tegutsevad selle direktiivi sätteid rikkudes, kriminaalvastutust ettenägevat või
suurendavat mõju. Seega tuleb küsimusele vastata, et selline riigisiseste õigusnormide tõlgendus on
vastuolus harta artikli 49 lõikega 1.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 26. juunil 2025
Saksa ettevõte SALUS turustab taimseid ravimeid, sealhulgas salveilehtedest meditsiinilist
taimeteed. Selle ravimi pakendil on Euroopa Liidu ametlik mahetoodangu logo. Konkureeriv ettevõte
Twardy vaidlustas mahemärgise kasutamise ravimi pakendil, kuna tema hinnangul EL-i õigus seda
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
ei luba. Seetõttu palus Twardy Saksa kohtul keelata SALUSel turustada ravimtaimeteesid, mille
pakendil on märge taimede orgaanilise päritolu kohta. Saksa kohus esitas Euroopa Kohtule
eelotsusetaotluse, milles soovis selgitust, kas ELi õigus (täpsemini direktiiv 2001/83 inimtervishoius
kasutatavaid ravimeid käsitlevate eeskirjade kohta ja määrus 2018/848, mis käsitleb
mahepõllumajanduslikku tootmist) lubab meditsiiniliste taimeteede pakendil kasutada mahemärgist.
Euroopa Kohus leidis, et meditsiinilisi taimeteesid, mis on klassifitseeritud traditsiooniliste
taimsete ravimitena, ei saa põhimõtteliselt turustada mahemärgisega. Sellised teed kuuluvad
taimsete ravimitena eranditult EL-i ravimitealaste õigusnormide ja mitte mahetootmise ning
mahetoodete märgistamise eeskirjade reguleerimisalasse. Kuigi ravimite pakenditele võib lisada
teatud valikulist teavet, peab see olema patsiendile kasulik ega tohi olla reklaami iseloomuga. Kohus
leidis, et teavet traditsiooniliste taimsete ravimite toimeainete mahetootmise kohta ei saa pidada
direktiivi 2001/83 mõistes „kasulikuks patsiendile“ ega „müügiedenduslikke elemente“
mittesisaldavaks. Kuna selliseid ravimeid saab osta ilma retseptita, võib mahetootmise teave
mõjutada otse patsiendi ostuotsust, ilma et sellel teabel tingimata oleks mingit tervisealast väärtust.
Siiski märkis kohus, et kui pädev asutus leiab müügiloa andmise menetluses, et mahetootmisest
tulenevatel toimeainetel on ravimi omadustele kasulik mõju, võib lubada sellise märke lisamist
ravimi pakendile.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.