Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu

1

Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu selgitav kokkuvõte

Muudatustega täiendatakse kemikaaliseaduse sätteid, millega on Eesti õigusesse üle võetud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/18/EL (SEVESO III) nõuded. Euroopa

Komisjon algatas 2020. aastal Eesti Vabariigi suhtes rikkumismenetluse nr 2020/2117 Euroopa

Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel, leides, et Eesti ei ole täielikult ja korrektselt üle

võtnud teatud SEVESO III direktiivi sätteid.

Rikkumismenetluse raames tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks täpsustatakse eelnõuga

erinevaid nõudeid, mis on kehtestatud ohtlikele ettevõtetele ja suurõnnetuse ohuga ettevõtetele.

Eelkõige täpsustatakse nimetatud ettevõtete koostöö ja teavitamise kohustusi. Samuti

kirjutatakse senisest põhjalikumalt lahti Päästeameti ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti ülesanded seoses ohtlike ettevõtete ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete järelevalvega.

Lisaks tehakse eelnõus mõningaid normitehnilisi muudatusi, mille eesmärk on suurendada

õigusselgust ja parandada seaduse loetavust.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikantselei

21.07.2025 nr 2-2/2738-1

Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu

esitamine Vabariigi Valitsuse istungile

Esitan Vabariigi Valitsuse istungile kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) seletuskiri koos lisadega;

3) eelnõu selgitav sisukokkuvõte.

Maris Raudsepp

+372 5360 1318, [email protected]

1

11.07.2025

Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eesmärk on täpsustada kemikaaliseaduse sätteid, millega

on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/18/EL1 (edaspidi

Seveso III direktiiv).

Täpsustustega kõrvaldatakse Eesti õigusest need puudujäägid Seveso III direktiivi

ülevõtmisega seoses, millele Euroopa Komisjon on tähelepanu juhtinud rikkumismenetluses

nr (2020)2117. Euroopa Komisjoni sellekohane põhjendatud arvamus on toodud käesoleva

seletuskirja lisas nr 3 (asutusesiseseks kasutamiseks).

Lisaks tehakse eelnõus normitehnilisi muudatusi, mille eesmärk on suurendada õigusselgust ja

parandada seaduse loetavust.

Ohtlike ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete halduskoormus väheneb, kuna kõik kemikaaliseaduse

alusel nõutavad dokumendid esitatakse edaspidi elektrooniliselt. Lisaks vähendab ettevõtete

halduskoormust riiklik sireenisüsteem, mistõttu ei pea käitajad ise looma või ülal pidama

kalleid paralleelsüsteeme piirkondades, kus riiklik sireenisüsteem juba toimib.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi

MKM) ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tööstusohutuse nõunik Merike Ring (töösuhe

lõpetatud), sama osakonna toote ohutuse nõunik Risto Jõgi ([email protected]) ja

tööstusohutuse nõunik Maris Raudsepp ([email protected]).

Eelnõu kohta tegid õiguslikke ettepanekuid MKM-i õigusosakonna õigusnõunikud Ave

Henberg (töösuhe lõpetatud), Ragnar Kass ([email protected]) ja Käddi Tammiku

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiits- ja

Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse kemikaaliseaduse 2025. aasta 1. septembril jõustuvat redaktsiooni

(RT I, 02.01.2025, 34).

Eelnõu pole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise

ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

2

2. Seaduse eesmärk

Enne eelnõu väljatöötamiskavatsust ja kontseptsiooni ei koostatud, lähtudes Vabariigi Valitsuse

22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“ (edaspidi

HÕNTE) § 1 lõike 2 punktist 2, mille kohaselt ei ole seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus

nõutud, kui eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva

Euroopa Liidu õigusakti eelnõu menetlemisel on sisuliselt lähtutud HÕNTE § 1 lõikes 1

sätestatud nõuetest.

Kemikaaliseaduses täpsustatakse õigusselguse huvides peamiselt Seveso III direktiivi varem

üle võetud sätteid.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõuga muudetakse kemikaaliseadust.

Muudatustega täiendatakse kemikaaliseaduse sätteid, millega on Eesti õigusesse üle võetud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/18/EL (Seveso III direktiiv) nõuded. Euroopa

Komisjon algatas 2020. aastal Eesti Vabariigi suhtes rikkumismenetluse nr 2020/2117 Euroopa

Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel, leides, et Eesti ei ole täielikult ja korrektselt üle

võtnud teatud Seveso III direktiivi sätteid.

Rikkumismenetluses tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks täpsustatakse eelnõuga nõudeid, mis

on kehtestatud ohtlike ettevõtete (OE) ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete (SOE) käitajatele.

Lisaks tehakse eelnõus mõningaid normitehnilisi muudatusi, mille eesmärk on suurendada

õigusselgust ja parandada seaduse loetavust.

Eelnõu punkt 1 – ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja kohustused

tõenäolise doominoefekti korral (kemikaaliseaduse § 22 lõige 4)

Muudatus tuleneb Euroopa Komisjoni etteheitest Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluses (nr

2020/2117), mis puudutab Seveso III direktiivi ebapiisavat ülevõtmist Eesti õigusesse.

Komisjon leidis, et Eesti ei ole täielikult üle võtnud direktiivi artikli 9 lõike 3 punkti b nõudeid.

Selle etteheite kõrvaldamiseks täiendatakse kemikaaliseaduse § 22 lõiget 4, millega

täpsustatakse ohtlike ettevõtete (OE) ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete (SOE) käitajate

koostöökohustusi doominoefekti korral.

Kehtiva õiguse kohaselt peavad OE-de ja SOE-de käitajad võimaliku doominoefekti korral

vahetama asjakohast teavet ning tegema koostööd avalikkuse teavitamisel.

Direktiivi artikli 9 lõike 3 punkti b kohaselt tuleb lisaks tagada, et doominoefektist mõjutatud

ettevõtjad:

 teavitavad ka lähikonnas asuvaid ettevõtjaid, mis ei kuulu Seveso III direktiivi

reguleerimisalasse;

 teevad koostööd selleks, et edastada vastav info pädevale asutusele, kes vastutab

ettevõttevälise hädaolukorra lahendamise plaani koostamise eest (Eestis on see

Päästeamet).

3

Kuna kehtiv kemikaaliseadus ei too piisavalt selgelt esile kohustust teavitada naabruses

paiknevaid tegevuskohti, mis ei ole ise OE ega SOE, ega ka kohustust teha koostööd võimaliku

doominoefekti kohta käiva teabe edastamiseks Päästeametile, siis täpsustatakse seda

seadusemuudatusega.

Muudatuse tulemusena peavad OE-de ja SOE-de käitajad:

 doominoefekti korral tegema koostööd lisaks avalikkuse teavitamisele ka õnnetuse

mõju piirkonda jäävate juriidiliste isikute teavitamiseks (s.o naabruses paiknevad

tegevuskohad, mis ei kuulu Seveso III direktiivi reguleerimisalasse);

 tegema omavahel koostööd, et tõenäolise doominoefektiga seotud info jõuaks

Päästeametile, et viimane saaks koostada A-kategooria SOE-dele ettevõttevälise

hädaolukorra lahendamise plaani.

Muudetav säte reguleerib OE-de ja SOE-de käitajate omavahelist koostööd, aga mitte

teavitamist ennast. Pädevate asutuste teavitamise kohustus tuleneb kehtivatest normidest,

mistõttu teavitamisega seoses muudatusi ette ei nähta:

 kemikaaliseaduse § 22 lõige 2 – dokumentide esitamine;

 kemikaaliseaduse § 23 lõige 2 – dokumentide kooskõlastamine;

 kemikaaliseaduse § 23 lõige 8 – volitusnorm dokumentide sisunõuete kehtestamiseks.

Täpsemad dokumentide nõuded on sätestatud majandus- ja taristuministri 1. märtsi 2016. a

määruses nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele

ja nende koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“,

sealhulgas doominoefektiga seoses2:

 määruse § 1 lõike 1 punkt 8 – teabelehe nõuded,

 määruse § 2 punkt 3 – riskianalüüsi sisu,

 määruse § 4 lõike 3 punkt 3 – ohutusaruande nõuded.

Kõik need dokumendid tuleb kemikaaliseaduse kohaselt enne kooskõlastada Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ametiga (TTJA), kes kooskõlastab dokumendid koostöös Päästeametiga.

Nii on tagatud, et doominoefektiga seotud info jõuab Päästeametile.

Eelnõu punkt 2 – ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja kohustus võtta

pärast suurõnnetuse toimumist kasutusele vajalikud heastavad meetmed

(kemikaaliseaduse § 22 lõige 61)

Muudatus on tingitud Seveso III direktiivi artikli 17 punktist c, mis kohustab liikmesriike

kehtestama oma õiguses nõude, et suurõnnetuse põhjustanud käitaja peab võtma tarvitusele

kõik vajaliku kahju heastamiseks.

Lisatav kemikaaliseaduse § 22 lõige 61 näeb ette, et käitaja peab võtma pärast suurõnnetuse

toimumist kasutusele vajalikud heastavad meetmed, mille eesmärk on inimeste tervise,

keskkonna ja vara taastamine seisundisse, mis valitses enne suurõnnetuse toimumist.

Heastavad meetmed tagavad, et ettevõtja ei piirduks suurõnnetusjärgses tegevuses vaid rahalise

vastutuse kandmisega, vaid astuks ka sisulisi ja praktilisi samme olukorra taastamiseks ning

sarnaste juhtumite ärahoidmiseks tulevikus.

Pikemalt „heastavatest meetmetest“ vt käesoleva seletuskirja eelnõu terminoloogia punktis.

2 RT I, 04.06.2021, 19

4

Eelnõu punkt 3 – ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja kohustus

esitada dokumente riikliku infosüsteemi kaudu (kemikaaliseaduse § 23 lõige 3)

Muudatus ei tulene Seveso III direktiivi rikkumismenetlusest, vaid on seotud riigihalduse

tõhustamisega ja halduskoormuse vähendamisega nii ettevõtjate kui ka riigiasutuste jaoks.

Muudatusega täpsustatakse kemikaaliseaduse § 23 lõike 3 teist lauset, nähes ette, et kõik

kemikaaliseaduse alusel nõutavad dokumendid tuleb esitada elektroonilisel kujul Tarbijakaitse

ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) järelevalve infosüsteemi (JVIS) kaudu. See muudatus

muudab dokumendihalduse ühtsemaks ja läbipaistvamaks ning loob paremad eeldused andmete

ajakohastamiseks ja haldamiseks.

Vastavalt kemikaaliseaduse § 26 lõikele 2 ei ole kemikaaliseaduse kohane luba nõutav, kui

ohtlikku kemikaali käideldakse tööstusheite seaduse alusel antud keskkonnakompleksloa

alusel. Seega ei kohaldata JVIS-i kasutamise kohustust juhtudel, kus OE või SOE käitaja taotleb

tegevusluba keskkonnakompleksloa alusel tööstusheite seaduse kohaselt. Sellistel juhtudel

esitatakse kemikaaliseaduse alusel nõutud andmed kompleksloa taotluse lisana

keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS kaudu. Kehtiva erandi eesmärk on vältida olukorda,

kus ettevõtjad peavad esitama sisuliselt identsed andmed kahte riiklikku andmekogusse, mis

suurendaks halduskoormust.

Kehtiva õiguse kohaselt tuleb nõutud dokumendid esitada eelistatult elektrooniliselt.

Kemikaaliseaduse 3. peatüki alusel on OE-de ja SOE-de käitajatel juba praegu võimalik

dokumente esitada JVIS-i kaudu. Infosüsteemi kasutamine võimaldab TTJA-l ja Päästeametil

menetleda dokumente ühes keskkonnas, neid vajadusel tagasi lükata, parandusi küsida ning

kooskõlastusi anda.

Muudatuse tulemusena paraneb dokumentide menetlemise läbipaistvus ja jälgitavus, kuna

süsteem annab nii ettevõtjale kui ka menetlejale reaalajas ülevaate iga dokumendi

menetlusetapist. Samuti vähendab muudatus ettevõtjate ajakulu – infosüsteem võimaldab kord

esitatud andmeid uuesti kasutada ja vajaduse korral muuta või täiendada, ilma et kogu

dokumentatsioon tuleks uuesti sisestada. Lisaks saadab süsteem tähtpäeva saabumisel

automaatselt teavituse, et juhatada ettevõtjat vajalikke dokumente läbi vaatama ja uuendama.

Eelnõu punkt 4 – ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja kohustus

teavitada juhtunud õnnetusest (kemikaaliseaduse § 24 lõige 2)

Muudatus ei ole seotud Seveso III direktiivi rikkumismenetlusega.

Muudetakse § 24 lõiget 2 nii, et ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes toimuva

õnnetuse korral korraldab käitaja õnnetuse mõju piirkonda jäävate isikute viivitamatu

teavitamise õnnetusest. Kemikaaliseaduse § 24 lõike 2 muudatus on tingitud asjaolust, et ka

riiklikul tasandil on olemas tõhus süsteem avalikkuse teavitamiseks ning seda on asjakohane

kasutada, st riik paigaldab suurematesse asulatesse viivitamatu ohuteate edastamiseks

sireenisüsteemi ning avalikkuse teavitamiseks saab kasutada ka EE-alarmi võimalust saata ohu

raadiuses olevatele inimestele tekstisõnumeid (SMS-teavitus).

Kui ka OE-des ja SOE-des on juba kasutusel sireenisüsteemid või muud teavitamise viisid,

tekib nendes piirkondades olukord, kus kasutusel on mitu paralleelset süsteemi (riiklik ja

ettevõtjate oma). Muudatuse eesmärk on täpsustada OE ja SOE käitaja praegu kehtivat

5

kohustust õnnetusest teavitada: käitaja kohustus on korraldada viivitamata nende isikute

teavitamine, kes jäävad õnnetuse mõjupiirkonda. Muudatuse kohaselt jääksid piirkondades, kus

riik sireenid paigaldab, OE-de ja SOE-de olemasolevad sireenisüsteemid vajadusel riiklike

süsteemidega paralleelselt kasutusele (Päästeamet lepib kokku täpse korralduse ohu tekkimise

puhuks). On ka selliseid OE-sid ja SOE-sid, kus sireene kasutusel ei ole (kasutatakse muid

teavitamise viise, nt helistamine, SMS jms), kuid mille piirkonda on planeeritud riiklikud

sireenisüsteemid. Seetõttu pakutakse välja lahendus näha kemikaaliseaduses ette praeguse

otsese teavitamiskohustuse asemel teavitamise korraldamise kohustus. See tähendab, et kui

teavitus on vaja edastada näiteks helisignaalina, siis saab see toimuda nii ettevõtja

sireenisüsteemi kui ka riikliku sireenisüsteemi kaudu, mis on samuti mõeldud viivitamatu

ohuteate edastamiseks.

Sisuliselt tähendab sõna „korraldamine“ järgmisi olukordi:

a) sireenid on olemas OE või SOE territooriumil: õnnetuse korral helistab 112, käivitab

vajadusel sireenid, edasised tegevused;

b) sireene ei ole olemas OE või SOE territooriumil: helistab 112, Päästeamet käivitab

vajadusel sireenid, edasised tegevused;

c) sireene ei ole olemas ei OE ega SOE territooriumil ega selle lähistel: helistab 112 ja

käivitab enda loodud teavitussüsteemi (nt sõidab jalgratta või autoga ümbruskonda läbi,

helistab naabruses elavate inimeste varem kogutud telefoninumbritele (või saadab

sõnumi), edasised tegevused.

OE-des ja SOE-des, mille lähedale või mille territooriumile riik sireenid paigaldab, saab

riiklikke sireene tulevikus kasutada õnnetuse korral inimeste teavitamiseks. Oluline on

märkida, et ettevõtja ei saa ise riiklikke sireene käivitada ega EE-alarmi sõnumit välja saata,

vaid OE või SOE käitaja saab korraldada ohuteavituse käivitamise, sõlmides vastavad

kokkulepped Päästeameti ja Häirekeskusega. See tähendab, et õnnetuse korral peavad OE ja

SOE käitaja olema suutelised reageerima kiirelt sündmusele ning tagama territooriumil olevate

inimeste ja Häirekeskuse teavitamise. OE ja SOE käitaja edastatava info alusel teeb juhtiv

asutus lähtuvalt ohuhinnangust avalikkuse teavitamise otsuse ning valib õnnetuse mõju

piirkonda jäävate isikute teavitamise viisi, milleks võib olla näiteks riikliku sireeni käivitamine

ja/või EE-alarmi sõnumi saatmine. Juhul, kui OE ja SOE ei jää riiklike sireenide piirkonda, jääb

OE ja SOE käitaja kohustuseks korraldada ohustatud isikute teavitamise lahendus (kaasa

arvatud vajadusel sireenide paigaldamine). Üheks lahenduseks võib olla ka EE-alarmi sõnumi

saatmine Häirekeskuse ja/või Päästeameti poolt. Samas peab OE ja SOE käitaja suutma

korraldada esmase ohuteavituse oma territooriumil, samuti ei saa OE ega SOE käitaja eeldada,

et riik tagab riikliku sireeni ka nende piirkonnas.

Ettepaneku kohaselt vähendatakse ettevõtjate koormust, kuid oluline on, et igas sellises OE-s

või SOE-s oleks võimaliku õnnetuse mõju piirkonda jäävate isikute teavitamise korraldus läbi

mõeldud, kokku lepitud ning toimiks vajaduse korral tõrgeteta ja koordineeritult riikliku

teavitussüsteemiga.

Kemikaaliseaduse § 22 lõike 5 kohaselt on suurõnnetuse ohuga ettevõtet käitaval isikul

kohustus vähemalt kord kolme aasta jooksul korraldada õppus hädaolukorra lahendamise plaani

katsetamiseks. Sellise õppuse käigus tuleks katsetada ka ettevõtja võimekust korraldada

avalikkuse teavitamist (kui ettevõttes on kasutusel enda sireenisüsteem, katsetada ka seda)

sõltuvalt sellest, mis stsenaarium õppuse käigus läbi mängitakse. See tähendab, et alati ei pruugi

õppusel läbimängitav stsenaarium eeldada avalikkuse teavitamist. Võib juhtuda, et

kontrollitakse muude ülesannetega hakkama saamist.

6

Eelnõu punkt 5 – teabe avalikustamine (kemikaaliseaduse § 24)

Muudatus on seotud Euroopa Komisjoni etteheitega seoses Seveso III direktiivi

rikkumismenetlusega. Eestile on ette heidetud, et direktiivi artikli 14 lõike 2 punkti c nõuet ei

ole täielikult üle võetud. Nimetatud säte näeb ette, et liikmesriigid peavad tegema ohtlike ainete

loetelu üldsusele kättesaadavaks taotluse alusel. Loetelu võib jätta osaliselt või täielikult

avalikustamata vaid juhul, kui esinevad põhjused, mis on sätestatud keskkonnateabele

juurdepääsu käsitleva direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 43. Viidatud põhjendused on üle võetud

Seveso III direktiivi artikliga 22, kus lõike 3 kohaselt võib ettevõtja taotleda, et ohtlike ainete

loetelu ei avalikustataks, kui esinevad direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 nimetatud alused (nt

riiklik julgeolek või ärisaladus). Samas jääb lõplik otsus pädeva asutuse teha ning selle aluseks

on riigisisesed õigusaktid. Isegi juhul, kui ettevõtja pole sellist taotlust esitanud, võib pädev

asutus siiski otsustada jätta loetelu osaliselt või täielikult avalikustamata, kui see on

põhjendatud.

Eesti on seni väitnud, et need kohustused on üle võetud kemikaaliseaduse § 24 lõikega 3, mis

näeb ette, et käitaja peab taotluse korral avaldama käitises käideldavate ohtlike kemikaalide

loetelu. Eesti ametiasutused on selgitanud, et arvestades kehtivat geopoliitilist olukorda ja riigi

julgeolekuhuve, ei avalikustata põhimõtteliselt kemikaalide koguseid.

Euroopa Komisjon sellise tõlgendusega ei nõustunud. Komisjoni hinnangul ei ole ainult ainete

loetlemine piisav – loetelu peab sisaldama ka ohtlike ainete tunnusandmeid (sh keemiline

nimetus, Chemical Abstracts Service’i registreerimisnumber ehk CAS-number jne) ning nende

maksimaalset võimalikku kogust ettevõttes, nagu on sätestatud Seveso III direktiivi II lisa

punkti 3 alapunkti c alapunktis i. Lisaks rõhutas komisjon, et loetelu avalikustamisest

keeldumine peab olema põhjendatud juhtumipõhiselt, mitte üldreeglina.

Seadusemuudatusega täpsustatakse kemikaaliseadust nii, et oleks selgelt sätestatud riigiasutuste

kohustus teha üldsusele kättesaadavaks muu hulgas A-kategooria suurõnnetuse ohuga

ettevõtete (SOE-de) käitajatelt saadud teave, mis on esitatud avaliku ülesande täitmise käigus

kemikaaliseaduse alusel. Sealhulgas on ka teave, mis käsitleb ohtlike kemikaalide

tunnusandmeid (nt CAS-numbrid) ja nende maksimaalseid võimalikke koguseid. Need andmed

on juba praegu sätestatud majandus- ja taristuministri 1. märtsi 2016. a määruses nr 18, mille

§ 1 lõike 1 punkt 4 käsitleb teabelehe sisu ning § 4 lõike 2 punkt 3 ja lõike 4 punkt 3

ohutusaruande sisu4.

Ehkki rikkumismenetluses heidetakse Eestile ette eelkõige kemikaalide loetelu ja koguste

avalikustamata jätmist, täpsustatakse seaduses ka muu teabe, sh ohutusaruande avalikustamise

kohustust. Seveso III direktiivi artikli 14 lõike 2 punkt b sätestab, et üldsusele tuleb

kättesaadavaks teha kogu ohutusaruanne, mitte ainult selle üksikud osad.

Seadusemuudatuse järel viidatakse edaspidi teabe avalikustamisel otseselt

keskkonnaseadustiku üldosa seadusele, mis reguleerib olukordi, millal võib teabe

väljastamisest keelduda, näiteks riikliku julgeoleku või ärisaladuse kaitse huvides. Euroopa

Komisjon on rõhutanud, et selliseid keeldumisi saab põhjendada üksnes juhtumipõhiselt ning

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/4/EÜ, 28. jaanuar 2003, keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta 4 RT I, 04.06.2021, 19

7

vastavalt direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud alustele, mis on Eestis üle võetud

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-ga 24.

Muu hulgas selgitame, et igaühel on õigus küsida riigiasutuselt avalikku teavet, esitades

selgitustaotluse märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel või teabenõude

avaliku teabe seaduse või muu seaduse alusel. Igasugune teave avalikustatakse nendes

seadustes sätestatud korras.

Eelnõu punkt 6 – käitamisloa avalikustamine (kemikaaliseaduse § 31 lõige 2)

Muudatus ei ole seotud Seveso III direktiivi rikkumismenetlusega.

Tegemist on normitehnilise muudatusega, millega ühtlustatakse viide TTJA infosüsteemile.

Kehtiv kemikaaliseaduse § 31 lõige 2 ütleb, et „Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

teeb käitamisloa avalikuks seadme ohutuse seaduse alusel asutatud tehnilise järelevalve

infosüsteemi vahendusel“.

Muudatusega täpsustatakse, et mõeldud on seadme ohutuse seaduse § 12 lõikes 1 nimetatud

infosüsteemi. Samamoodi viidatakse infosüsteemile ka kemikaaliseaduse § 23 lõike 3

muudatuses, viitamine nimetatud infosüsteemile ühtlustatakse. Tegemist on sama

infosüsteemiga, mille kaudu OE-de ja SOE-de käitajad esitavad oma dokumente riigile ja mille

kaudu ettevõtjad taotlevad endale käitamisluba (kemikaaliseaduse § 27 lõige 6).

Käitamisloa avalikustamisega ei avalikustata isikuandmeid.

Eelnõu punkt 7 – Päästeameti pädevus õnnetuse tekkepõhjuste tuvastamiseks

(kemikaaliseaduse § 34)

Täpsustus on seotud Seveso III direktiivi rikkumismenetlusega, kus Euroopa Komisjon heidab

Eestile ette, et Eesti õiguses ei ole selgelt sätestatud, milliste ametite ülesanne see on.

Lisatav kemikaaliseaduse § 34 punkt 7 täpsustab, et Päästeametil on pädevus teha kindlaks

igakülgsed õnnetuse tekke asjaolud. Muudatusega öeldakse kemikaaliseaduses edaspidi

sõnaselgelt, et õnnetuse tekkepõhjuste analüüsi pädevus on nii Päästeametil kui ka TTJA-l.

Pikemalt „õnnetuse tehnilise, organisatsioonilise ja juhtimisega seotud aspektide

analüüsimisest“ vt käesoleva seletuskirja eelnõu terminoloogia punktis.

Eelnõu punkt 8 – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti pädevus õnnetuse korral

(kemikaaliseaduse § 35)

Kemikaaliseaduse § 35 täiendatakse nelja uue punktiga, mille eesmärk on täiendada pädevate

asutuste kohustusi suurõnnetusjärgses tegevuses vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile 2012/18/EL (Seveso III direktiiv).

Lisatav kemikaaliseaduse § 35 punkt 5 ei ole seotud Seveso III direktiivi

rikkumismenetlusega, vaid loob õigusselguse kehtiva õiguse rakendamisel. Seveso III direktiivi

artikli 21 lõike 2 kohaselt peab liikmesriik esitama Euroopa Komisjonile aruande direktiivi

rakendamise kohta 30. septembriks 2019 ja seejärel iga nelja aasta järel. Kehtivas

8

kemikaaliseaduses ei ole aga sätestatud, milline järelevalveasutus selliseid aruandeid

komisjonile esitab.

Praktikas on aruandlust senimaani teinud ja aruande esitanud nii TTJA kui ka Päästeamet.

Näiteks on Päästeamet esitanud aruande 2012. aastal (periood 2009–2011), 2015. aastal

(periood 2012–2014) ja 2019. aastal (periood 2015–2022) ning kaasanud aruande koostamisse

TTJA. 2023. aastal (periood 2019–2022) esitas aruande TTJA ning aruande koostamisse kaasati

Päästeamet. Kavandatava muudatusega määratakse edaspidi TTJA ametlikult asutuseks, kes

vastutab Seveso III direktiivi aruannete Euroopa Komisjonile edastamise eest. Samas säilib

senine koostöömudel – aruande koostamisel osalevad jätkuvalt nii TTJA kui ka Päästeamet,

seega muudatus ei muuda praegust töökorraldust, vaid muudab selle õiguslikult veel selgemaks.

Kemikaaliseaduse § 35 punkti 6 lisamine täpsustab TTJA pädevust selgitada välja

suurõnnetuse tekkepõhjused. Muudatus on seotud Seveso III direktiivi rikkumismenetlusega,

mille käigus on Euroopa Komisjon juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti õigus ei sätesta selgelt,

millised ametiasutused vastutavad õnnetuse põhjuste analüüsi eest.

Muudatusega sätestatakse selgelt, et nii TTJA kui ka Päästeamet on pädevad uurima

suurõnnetuste tehnilisi, organisatsioonilisi ja juhtimisega seotud aspekte. See aitab tagada

vastavuse direktiivi nõuetele ja võimaldab süsteemsemat suurõnnetusejärgset tegevust.

Pikemalt „õnnetuse tehnilise, organisatsioonilise ja juhtimisega seotud aspektide

analüüsimisest“ vt käesoleva seletuskirja eelnõu terminoloogia punktis.

Lisatav kemikaaliseaduse § 35 punkt 7 näeb ette, et TTJA peab tagama oma pädevuse piires

vajalike meetmete rakendamise pärast suurõnnetust: nii kiireloomuliste, keskmise mõjuga kui

ka pikaajalise mõjuga. Muudatus tuleneb Seveso III direktiivi rikkumismenetlusest, mille

käigus osutas Euroopa Komisjon, et Eesti õigus näeb kriisi korral ette toetavad meetmed, kuid

puudub siduv riigisisene kohustus rakendada põhimeetmeid.

Säilib senine koostöömudel – kriisi korral vahetavad TTJA ja Päästeamet omavahel

informatsiooni ja tegutsevad vastavalt oma pädevusele, seega muudatus ei muuda praegust

töökorraldust, vaid muudab selle õiguslikult selgemaks.

Muu hulgas selgitame, et Päästeamet tegutseb vastavalt päästeseadusele. Päästeameti ülesanne

on päästetöö tegemine, kus päästetöö on päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel ja

kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisel viivitamata rakendatavad,

vältimatud ja edasilükkamatud tegevused. See tähendab, et Päästeamet rakendab ja tagab

kiireloomulised meetmed juba sündmuse ajal oma pädevuse piires.

Direktiivi artikli 17 punkt a kohustab liikmesriike tagama, et pädevad asutused võtavad pärast

suurõnnetust kõik vajalikud meetmed. Kiireloomulised meetmed on näiteks hädaolukorra

lahendamise plaanis või ohutusaruandes kirjeldatud tegevused, nagu evakuatsioon, alarmi

käivitamine ning koostöö teiste ametiasutuste ja ohtlike ettevõtete käitajatega.

Keskmise mõjuga meetmed hõlmavad näiteks saasteproovide võtmist, avalikkuse teavitamist

ja keskkonnaseisundi hindamist. Pikaajalise mõjuga meetmed on mõeldud õnnetuse põhjuste

analüüsiks ja edasiste riskide maandamiseks, sealhulgas ettevõtja tegevuse

ümberkorraldamiseks.

9

Sõnad „kiireloomuline“, „keskmine“ ja „pikaajaline“ ei tähenda ilmtingimata ajalist järjestust

– näiteks võib keskmise mõjuga meetmete rakendamise käigus tekkida vajadus täiendavate

kiireloomuliste meetmete järele.

Pikemalt „kiireloomulistest“, „keskmistest“ ja „pikaajalistest“ meetmetest vt käesoleva

seletuskirja eelnõu terminoloogia punktis.

Lisatav kemikaaliseaduse § 35 punkt 8 sätestab, et TTJA on pädev asutus, kes tagab, et pärast

suurõnnetuse toimumist rakendatakse kõik vajalikud heastavad meetmed. Muudatus on tingitud

Seveso III direktiivi artikli 17 punktist c, mis kohustab liikmesriike kehtestama oma õiguses

nõude, et suurõnnetuse põhjustanud käitaja peab võtma tarvitusele kõik vajaliku kahju

heastamiseks.

Kuigi kehtivas kemikaaliseaduses on juba sätestatud käitaja vastutuskindlustuse nõue (§ 25), ei

ole seni seaduses selgelt kindlaks määratud, milline ametiasutus tagab vajadusel heastavate

meetmete tegeliku rakendamise pärast suurõnnetust. Kavandatav muudatus määrab TTJA

ametlikult vastutavaks asutuseks, kelle ülesandeks on kontrollida ja tagada, et käitaja võtab

tarvitusele kõik vajalikud heastavad meetmed.

Kemikaaliseaduse § 25 kohaselt peab suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitajal olema

vastutuskindlustus, mis katab kolmandatele isikutele tekitatud õigusvastase ja lepinguvälise

kahju, sealhulgas otsese varalise kahju ning tervisekahjustuse, kehavigastuse ja surma

põhjustamise korral ka saamata jäänud tulu. Vastutuskindlustus peab olema piisavalt suur –

vähemalt 400 000 eurot – ning kindlustusjuhtumina käsitletakse ootamatut sündmust, mis on

seotud kemikaali omadustega ja mille eest käitaja vastutab. Samas on seaduses ka selgelt

nimetatud kahjujuhtumid, millele kindlustus ei laiene (nt kahju keskkonnale, mis ei ole seotud

esmaste päästetöödega).

Eeltoodust tulenevalt on kehtivas õiguses olemas rahaline mehhanism teatud liiki kahju

hüvitamiseks, kuid muudatusega luuakse seadusega ka selge institutsionaalne vastutus: TTJA

roll on tagada, et käitaja ei piirdu vaid kindlustuslepingu omamisega, vaid rakendab ka

tegelikke ja sisulisi heastavaid meetmeid, sealhulgas näiteks keskkonna taastamine,

elukeskkonna ohutuse taastamine või kahjustatud vara parandamine.

Pikemalt „heastavatest“ meetmetest vt käesoleva seletuskirja eelnõu terminoloogia punktis.

Eelnõu punkt 9 – Maksu- ja Tolliameti osalemine riiklikus järelevalves (kemikaaliseaduse

§ 38 lõige 8)

Täiendatakse kemikaaliseaduse § 38 lõiget 8 punktiga 5, milles täpsustatakse, et Maksu- ja

Tolliamet (edaspidi MTA) osaleb riikliku järelevalve tegemises muu hulgas määruse (EL)

2019/1148 kohase piiranguga lõhkeaine lähteaine kolmandast riigist sisseveol. Seega on

edaspidi kemikaaliseaduses sõnaselgelt ette nähtud, milline amet teeb määrusega (EL)

2019/1148 hõlmatud ainete ja segude sisseveole kehtestatud nõuete kontrolli.

Määruse (EL) 2019/1148 artikli 3 punkti 12 kohaselt on piiranguga lõhkeaine lähteaine „I lisas

loetletud aine, mille kontsentratsioon ületab I lisas esitatud tabeli 2. veerus sätestatud piirmäära,

sh segu või muu aine, milles sisalduva, nimetatud lisas loetletud aine kontsentratsioon ületab

vastavat piirmäära“.

10

Määruse (EL) 2019/1148 kohaselt on sissetoomine „kas teisest liikmesriigist või kolmandast

riigist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 952/2013 määratletud tolliprotseduuri,

sealhulgas transiidiprotseduuri alusel aine toomine liikmesriigi territooriumile, olenemata selle

sihtpunktist liidus“.

Viidatud määruse (EL) nr 952/20135 tolliprotseduurid on selle määruse artikli 5 punkti 16

kohaselt:

a) vabasse ringlusesse lubamine,

b) eriprotseduurid,

c) eksport.

Sama määruse artikli 210 kohaselt on eriprotseduurideks:

a) transiit, mille alla kuulub välis- ja sisetransiit,

b) ladustamine, mille alla kuulub tolliladustamine ja vabatsoonid,

c) erikasutus, mille alla kuulub ajutine import ja lõppkasutus,

d) töötlemine, mille alla kuulub sees- ja välistöötlemine.

Eestis reguleerib tolliga seotud protseduure tolliseadus. Tolliseaduses sätestatakse väljastpoolt

Euroopa Liidu tolliterritooriumi Eestisse ja Eestist väljapoole liidu tolliterritooriumi kaupade

toimetamise täpsustavad nõuded ulatuses, milles need ei ole reguleeritud liidu tollialaste

õigusaktidega, ning tollijärelevalve meetmed ja vastutus tollialaste õigusaktide rikkumise eest.

Tolliseaduses kasutusel olevad terminid on samad mis määruse (EL) nr 952/2013 terminid.

Piiranguga lõhkeaine lähteainet, mille kontsentratsioon ületab I lisas sätestatud piirmäära, ei

tohi soetada, sisse tuua, omada ega kasutada isikud, kelle tegutsemise eesmärk ei ole seotud

kaubandus-, äri- ega kutsetegevusega, ehk määruse (EL) 2019/1148 artikli 3 punkti 8

tähenduses „üldsuse hulka kuuluvad isikud“. Määrus näeb siin küll ette erandid, kuid Eesti ei

ole neid kasutanud.

Esimene erand on seotud liikmesriigis kehtestatud loamenetlusega. Nimelt, määruse (EL)

nr 2019/1148 artikli 5 lõige 3 võimaldab liikmesriikidel kehtestada loamenetluse teatud ainete,

näiteks 15–40 massiprotsendiga väävelhappe „üldsuse hulka kuuluvale isikule“ kättesaadavaks

tegemiseks. Eesti ei ole sellist loamenetlust loonud, mistõttu mitte ükski „üldsuse hulka kuuluv

isik“ ei või selliseid aineid Eestis soetada, sisse tuua, omada ega kasutada.6, 7

Teine erand on seotud mõne teise liikmesriigi väljastatud loa tunnustamisega. Nimelt, määruse

(EL) 2019/1148 artikli 6 lõige 7 sätestab, et „liikmesriik võib tunnustada lubasid, mis on

väljastatud teiste liikmesriikide poolt käesoleva määruse alusel“. See tähendab, et EL-i õigus

jätab igale liikmesriigile otsustusvabaduse, kas ja kuidas ta teiste riikide väljastatud lubasid oma

territooriumil tunnustab. Nagu eelmises lõigus öeldud, ei ole Eesti „üldsuse hulka kuuluvatele

isikutele“ loamenetlust kehtestanud ega ole sellest lähtuvalt ette näinud ka teiste liikmesriikide

vastavasisuliste lubade tunnustamist. Seega ei kemikaaliseadus ega selle alamaktid ei reguleeri

teistest EL-i liikmesriikidest pärit lubade tunnustamist. Seetõttu kehtivad Eestis „üldsuse hulka

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 952/2013, 9. oktoober 2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik 6 Vastavalt määrusele (EL) 219/1148 tuleb loamenetlus kõne alla siiski üksnes „üldsuse hulka kuuluvate isikutega“ seoses, sest isikud, kes on „professionaalsed kasutajad“ või määruse mõistes „ettevõtjad“, kes tegelevad kaubanduslikul eesmärgil edasimüügiga, ei pea luba omama ja võivad vabalt vastavat ainet käidelda. 7 Põhjendust, miks loamenetlust nn tavatarbijatele ette ei nähtud, vt 2015. a kemikaaliseaduse eelnõu (72 SE) seletuskirjast, lk 10-11.

11

kuuluvatele isikutele“ määruses sätestatud piirmäärad: näiteks, kui väävelhappe

kontsentratsioon ületab 15 massiprotsenti, ei tohi seda Eestis „üldsuse hulka kuuluvale isikule“

kättesaadavaks teha ega sisse tuua, ta ei tohi seda omada ega kasutada, seda isegi juhul, kui

selline väävelhape on loa alusel lubatud ja ostetud mõnes teises EL-i liikmesriigis.

Kui MTA-l tekib järelevalve käigus kahtlus, et „üldsuse hulka kuuluv isik“ toob Eestisse

piiranguga lõhkeaine lähteainet määruse (EL) 2019/1148 I lisas toodud piirmäärast suuremas

kontsentratsioonis, peatab MTA vastava kauba impordiprotseduuri ning teavitab sellest

vastavat pädevat asutust. Juhul kui kaup on tellitud kolmandast riigist ning deklareeritakse

vabasse ringlusesse, teavitatakse sellest TTJA-d, kelle pädevuses on kemikaaliseaduse § 38

lõike 4 punkti 4 kohaselt järelevalve tegemine piiranguga lõhkeaine lähteaine turustamise

nõuete täitmise üle jaemüügis. Välismaise ettevõtja kaugmüük on sama määruse artikli 3 punkti

4 kohaselt samuti kättesaadavaks tegemine, seega ka kolmandast riigist ei või „üldsuse hulka

kuuluv isik“ sellised tooteid endale tellida. Muudel juhtudel, nagu näiteks siis, kui piiranguga

lõhkeaine lähteaine on soetatud väljaspool Eestit ning isik toimetab selle ise Eestisse või läbi

Eesti mõnda teise liikmesriiki või kui piiranguga lõhkeaine lähteaine on mõnes muus

tolliprotseduuris peale „vabasse ringlusesse lubamise“, on teavitatavaks asutuseks PPA, kelle

pädevuses on kontroll piiranguga lõhkeainete lähteainete sissetoomise muude juhtude,

omamise ja kasutamise üle vastavalt korrakaitseseaduse § 6 lõikele 2. MTA ja PPA vaheline

suhtlus toimub samamoodi kui teistes valdkondades, näiteks seoses ebaseaduslike sõidukite,

immigrantide, varastatud kauba jm-ga.

Eelnõu punkt 10 – EL-i direktiivi viide (kemikaaliseaduse § 40)

Tegemist on normitehnilise muudatusega, mis on tingitud sellest, et eelnõuga tuuakse direktiivi

2012/18/EL täisviide juba kemikaaliseaduse § 35 punkti 5, mistõttu seda hiljem § 40 lõikes 2

ei korrata.

HÕNTE § 29 lõike 3 kohaselt peab viites Euroopa Liidu õigusaktile nimetama viidatava

õigusakti andja või andjad, akti liigi ja numbri, näiteks: nõukogu direktiiv 2011/85/EL. HÕNTE

§ 29 lõige 4 sätestab, et esmakordsel viitamisel eelnõu tekstis Euroopa Liidu õigusaktile tuleb

lõikes 3 nimetatud andmetele lisada viidatava õigusakti pealkiri ja esmakordse avaldamise

andmed, näiteks: nõukogu määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise

kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, 16.01.2001, lk 1–23).

Siinse eelnõuga liigub esmakordne viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile

2012/18/EL kemikaaliseaduse § 35 punkti 5 ja edaspidi ei ole vaja Euroopa Liidu õigusakti

nimetust pikalt välja kirjutada.

Eelnõu punkt 11 – piiranguga lõhkeaine lähteaine karistusnormi täpsustamine

(kemikaaliseaduse § 45)

Tegemist on normitehnilise muudatusega. Muudatusega täiendatakse kemikaaliseaduse § 45

pealkirja ja lõiget 1 sõnaga „soetamise“, et vastutusega oleks kaetud ka piiranguga lõhkeaine

lähteaine soetamise nõuete rikkumine.

Piiranguga lõhkeaine lähteaine soetamise nõuete puhul lähtutakse määruse (EL) 2019/1148

artiklites 5–7, 9 ja 13 sätestatust. Määruse artiklis 5 käsitletakse piiranguga lõhkeaine lähteaine

kättesaadavaks tegemist, sissetoomist, omamist ja kasutamist, artiklis 6 loa väljastamist ja selle

menetlust, artiklis 7 tarneahela teavitamist ning artiklis 9 kahtlustäratavatest tehingutest,

12

kaotsiminekust ja vargustest teatamist. Määruse artikli 13 kohaselt kehtestavad liikmesriigid

määruse nõuete rikkumise korral kohaldatavad karistusnormid ja võtavad kõik vajalikud

meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad.

Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba hõlmab lisaks sissetoomisele, omamisele ja

kasutamisele (olemasolev karistusnorm) ka soetamist ning sellest tingituna tuleb ka

karistusnormi loetelu täiendada. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus isik rikub oluliselt

soetamise nõudeid, aga võimalus teda selle teo eest karistada puudub.

Kemikaaliseaduse § 45 näeb juriidilisele isikule maksimaalse karistusena ette kuni 32 000 euro

suuruse rahatrahvi ning seda siinse eelnõuga ei suurendata vaatamata sellele, et

karistusseadustiku § 47 võimaldab juriidilist isikut karistada kuni 400 000 euro suuruse

rahatrahviga. Siinses eelnõus ja seletuskirjas hõlmab termin „isik“ nii füüsilisi kui ka juriidilisi

isikuid, mistõttu isiku suhtes menetluse alustamisel kemikaaliseaduse § 45 rikkumise eest tuleb

hinnata juhtumipõhiselt, kas menetlusalune isik on füüsiline või juriidiline isik.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu kasutab järgmisi uusi termineid:

„Õnnetuse tehnilised, organisatsioonilised ja juhtimisega seotud aspektid“

Need viitavad kõikidele asjaoludele, mis on vajalikud suurõnnetuse tekkepõhjuste

tuvastamiseks ja analüüsimiseks. Nende hulka kuulub näiteks hindamine, kas ettevõtja järgis

oma riskianalüüsis kirjeldatud õnnetuse ennetamise abinõusid ning kas tegelik olukord vastas

riskianalüüsis esitatud kirjeldusele.

Näiteks peavad kemikaaliseaduse alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 1. märtsi

2016. a määruse nr 18 § 2 punkti 6 kohaselt õnnetuse ennetamise abinõud hõlmama ohutuse

tagamiseks vajalike tehnoloogiliste parameetrite, vahendite ja kontrollmehhanismide kirjeldust.

Siia alla kuuluvad andmed näiteks sprinklersüsteemide, aurutõkkeekraanide, hädaolukorraks

vajalike kogumisnõude või -anumate, kaitseklappide, inertimissüsteemide ning tulekustutusvee

laialivoolamise piiramiseks rakendatavate lahenduste kohta.

Lisaks kirjeldatakse majandus- ja taristuministri 1. märtsi 2016. a määruse nr 18 §-des 3 ja 4

ohutuse tagamise süsteemi, mis sisaldab suurõnnetuse vältimise meetmeid, ettevõtja üldisi

eesmärke ja põhimõtteid suurõnnetuse ohu vähendamiseks ning sellega seotud

juhtimissüsteemi. See hõlmab organisatsioonilist struktuuri, vastutuse ja ülesannete jaotust ning

vajalike ressursside kindlaksmääramist.

Aspektide sisuline analüüs hõlmab muu hulgas:

 organisatsiooni ja personali korraldust, sealhulgas personali vastutuse ja kohustuste

kindlaksmääramist, koolitusvajaduse hindamist ja koolituste pakkumist ning

alltöövõtjate kaasamist ohutuse tagamise süsteemi;

 töökorralduslikke meetmeid – ohutuks käitlemiseks vajalike tegevuste kirjeldust,

erandolukordade ja ajutise seiskamise korraldust, tehnohoolduse süsteemi ning

juhendite rakendamist ja koolitust;

 muudatuste juhtimist – protseduuride kindlaksmääramist uute seadmete, tehnoloogiate

või protsesside planeerimiseks ja rakendamiseks;

13

 hädaolukorraks valmisolekut – süstemaatilise analüüsi alusel koostatud hädaolukorra

plaani ettevalmistamist ja läbivaatamist ning erikoolituste korraldamist kogu personalile

ja alltöövõtjatele;

 tegevuse jälgimist – mehhanisme suurõnnetuse vältimise poliitika ja ohutussüsteemi

tõhususe hindamiseks, sh juhtumite aruandlus ja parandusmeetmete rakendamine;

 auditit ja juhtkonnapoolset ülevaatust – ohutuspoliitika ja -süsteemide perioodilist

hindamist ja ajakohastamist, auditi tulemusel kavandatud muudatuste rakendamist.

Lisaks kuulub tehniliste ja organisatsiooniliste aspektide hulka kaitse- ja sekkumismeetmete

hindamine, mille eesmärk on piirata suurõnnetuse võimalikke tagajärgi. Vastavalt majandus- ja

taristuministri 1. märtsi 2016. a määruse nr 18 lisale sisaldab see:

1. käitisesse paigaldatud vahendite kirjeldust (nt anduri- ja kaitsesüsteemid, lekkepiirajad,

sprinklersüsteemid, kogumisnõud, kaitseklapid jne);

2. häire väljakuulutamise ja sekkumise korraldust ning varajase hoiatuse süsteemi;

3. rakendatavate sise- ja välisressursside ülevaadet;

4. meetmeid suurõnnetuse mõju vähendamiseks.

Kõigi nende aspektide hindamine aitab põhjalikult analüüsida, kas ja kuidas oli võimalik

õnnetust vältida ning millised olid võimalikud süsteemsed puudused. Seeläbi on tagatud Seveso

III direktiivi nõuetele vastav ja sisuline suurõnnetuste tekkepõhjuste uurimine.

„Kiireloomulised meetmed“

Need tähistavad vahetut reageerimist suurõnnetusele, et piirata selle mõju inimeste elule,

tervisele, keskkonnale ja varale. Need meetmed hõlmavad eelkõige ettevõtja hädaolukorra

lahendamise plaani rakendamist, evakuatsiooni korraldamist, alarmide käivitamist ning

koostööd päästeasutuste, TTJA ja kohaliku omavalitsuse üksustega.

Ettevõtja hädaolukorra lahendamise plaan koostatakse vastavalt kemikaaliseaduse alusel

kehtestatud majandus- ja taristuministri 1. märtsi 2016. a määruse nr 18 §-le 5 ning põhineb

ettevõtja riskianalüüsil. Plaani eesmärk on:

1. anda juhised suurõnnetuse ohjeldamiseks ja selle tagajärgede minimeerimiseks;

2. edastada vajalik teave avalikkusele ja asjaomastele asutustele;

3. kirjeldada keskkonna taastamise ja puhastamise tegevusi;

4. sätestada meetmed, mille abil kaitsta inimeste elu, tervist, keskkonda ja vara

suurõnnetuse mõju eest.

Hädaolukorra lahendamise plaan sisaldab muu hulgas järgmist teavet:

 vastutavad isikud päästetööde koordineerimiseks ja ametkondadega sidepidamiseks;

 ettevõtja tegevusala, töötajate ja ohualas viibijate arv, ohuala suurus ning asendiplaan;

 meetmed ja ressursid, mis on ette nähtud potentsiaalselt ohtlike olukordade

ohjeldamiseks ja tagajärgede piiramiseks;

 kaitseabinõud ja varajase hoiatuse süsteemid, samuti juhised elanikkonnale

ohuolukorras käitumiseks;

 korrad Häirekeskuse, TTJA ja kohaliku omavalitsuse üksuste teavitamiseks ja edasiseks

infovahetuseks;

 personalile mõeldud koolituste ja õppuste läbiviimise kord;

 võimalused toetada väljaspool käitist toimuvaid päästetöid.

14

Ettevõtja hädaolukorra plaani koostamisse kaasatakse ka personal ja alltöövõtjad, et tagada

plaani praktiline rakendatavus ja kõigi osapoolte valmisolek tegutseda tõhusalt suurõnnetuse

korral.

„Keskmise mõjuga meetmed“

Need tähistavad suurõnnetusjärgseid tegevusi, mis algavad vahetult pärast kiireloomuliste

meetmete rakendamist ning mille eesmärk on hinnata ja leevendada õnnetuse keskkonna- ja

tervisemõjusid, tagada olukorra stabiliseerumine ning luua eeldused pikaajaliste parandus- ja

ennetustegevuste elluviimiseks.

Keskmise mõjuga meetmed võivad hõlmata järgmisi tegevusi:

 keskkonnaseisundi hindamine, sealhulgas pinnase, vee ja õhu saasteproovide võtmine,

mõõtmistulemuste analüüs ning järelduste tegemine saaste ulatuse ja võimaliku mõju

kohta inimeste tervisele ja looduskeskkonnale;

 avalikkuse teavitamine, sh elanike informeerimine saastest mõjutatud piirkondades

viibimise ohutusest (nt kas välitingimustes viibimine on lubatud, kas joogivesi on

tarbimiseks kõlblik, millised kaitseabinõud tuleks tarvitusele võtta);

 sotsiaalsete ja majanduslike mõjude kaardistamine, et hinnata suurõnnetuse tagajärgi

ettevõtjale, kohalikule kogukonnale ja teistele asjassepuutuvatele osapooltele;

 ajutiste ohutusmeetmete rakendamine, nagu ohuala ümberpiiramine, liikumispiirangute

kehtestamine, saastunud alade ajutine sulgemine või tähistamine;

 töö- ja elukeskkonna taastamisega seotud esmane planeerimine, sealhulgas kahjustatud

taristu hindamine, ajutised parandusmeetmed või ligipääsu taastamine;

 asjakohaste ametkondadega koostöö korraldamine, sealhulgas kohalike omavalitsuste,

Keskkonnaameti, Terviseameti ja teiste asutuste kaasamine info jagamiseks ja

koordineeritud reageerimiseks.

Keskmise mõjuga meetmed loovad vajaliku silla kiireloomulise reageerimise ja pikaajalise

taastamisprotsessi vahel. Kuigi need meetmed rakenduvad enamasti vahetult pärast õnnetust,

võivad need kesta mitmeid päevi või nädalaid sõltuvalt õnnetuse ulatusest ja tagajärgedest.

Oluline on rõhutada, et keskmise mõjuga meetmed ei ole iseseisev reageerimise etapp, vaid osa

terviklikust suurõnnetusele reageerimise süsteemist, kus iga meetmetüüp (kiireloomuline,

keskmine, pikaajaline) täidab oma rolli ning vajadusel kattub ajaliselt teistega. Näiteks võib

keskkonnaseisundi hindamine anda aluse pikaajaliste keskkonnakaitse- ja ohutusmeetmete

rakendamisele.

„Pikaajalise mõjuga meetmed“

Need tähistavad tegevusi, mille eesmärk on uurida suurõnnetuse põhjuseid, analüüsida

süsteemseid puudujääke ning rakendada ennetavaid ja parandavaid lahendusi, et vähendada

edaspidi õnnetuste tekkimise riski. Need meetmed tuginevad varasematele – kiireloomulistele

ja keskmistele – tegevustele ning loovad aluse pikaajalisele ohutusele, ettevõtja sisemiste

protsesside parandamisele ja avalikkuse usalduse taastamisele.

Pikaajalise mõjuga meetmed hõlmavad muu hulgas järgmisi tegevussuundi:

 Suurõnnetuse tekkepõhjuste põhjalik analüüs, mille käigus hinnatakse nii tehnilisi,

organisatsioonilisi kui ka juhtimissüsteemiga seotud aspekte. Selle hulka kuulub ka

küsimus, kas ettevõtja järgis kõiki oma ohutusaruandes ja riskianalüüsis kirjeldatud

15

ennetusmeetmeid, kas töötajatel oli piisav väljaõpe ja kas organisatsiooniline

valmisolek toimis.

 Sisekontrollisüsteemide ja juhtimisprotsesside auditeerimine, et välja selgitada, millised

protseduurilised, koolituslikud või juhtimisalased puudujäägid võisid kaasa aidata

suurõnnetuse tekkimisele ning kuidas neid tulevikus vältida.

 Seadmete, protsesside ja tehnoloogiate ümberhindamine ja vajadusel

ümberkujundamine, et suurendada nende töökindlust ja ohutust. See võib hõlmata nii

tehnilisi täiendusi (nt paremad andurisüsteemid, uued turvaklapid) kui ka uue

tehnoloogia juurutamist.

 Ettevõtja tegevuse ümberkorraldamine, sealhulgas organisatsioonilise struktuuri,

vastutusjaotuse ja töökorralduse muutmine, kui see on vajalik ohutuse parandamiseks.

Võimalikud meetmed on näiteks ohutusvaldkonna iseseisvuse suurendamine,

riskikommunikatsiooni parandamine või uute tööstandardite kehtestamine.

 Pikaajaliste järelevalvemeetmete kavandamine ja elluviimine, näiteks saastunud

keskkonna monitooringu jätkamine, terviseuuringute korraldamine mõjutatud elanikele

või ettevõtjapoolne tugi kogukonnale, keda õnnetus mõjutas.

 Järelduste ja õppetundide jagamine nii sektori sees kui ka riigi tasandil, et

suurõnnetusest saadud kogemusi saaks kasutada ennetustegevuses ka teistes

riskikäitistes või reguleerivates asutustes. See aitab edendada süsteemset riskihaldust

kogu ohtlike ainete käitlemise valdkonnas.

Pikaajalise mõjuga meetmed ei piirdu üksnes konkreetse õnnetuse tagajärgede lahendamisega,

vaid neil on oluline roll ka strateegilises muutuste juhtimises – eelkõige kultuuri ja mõtteviisi

kujundamises, kus ohutus, ennetus ja vastutus on kehtivad väärtused ettevõtja igapäevases

tegevuses. Seetõttu on pikaajalise mõjuga meetmed tihedalt seotud ka järelevalveasutuste, sh

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) ning Päästeameti rolliga, kes hindavad,

kas ettevõtja on võtnud kasutusele piisavad meetmed suurõnnetuse kordumise vältimiseks.

„Heastavad meetmed“

Suurõnnetusjärgsed tegevused, mille eesmärk on leevendada, piirata ja hüvitada õnnetusest

põhjustatud kahju nii keskkonnale, inimeste tervisele kui varale. Need meetmed tagavad, et

ettevõtja ei piirduks vaid rahalise vastutuse kandmisega (nt kindlustusmaksetega), vaid astuks

ka sisulisi ja praktilisi samme olukorra taastamiseks ning sarnaste juhtumite ärahoidmiseks

tulevikus.

Heastavad meetmed hõlmavad eelkõige järgmisi tegevusi:

 Keskkonna taastamine, sealhulgas pinnase ja vee puhastamine, saastunud alade

rekultiveerimine ning vajadusel bioloogilise mitmekesisuse taastamise tegevused.

Näiteks, kui suurõnnetuse tagajärjel lekkisid kemikaalid pinnasesse või põhjavette,

tuleb rakendada vajalikke töötlusmeetmeid, et vähendada ohtlike ainete

kontsentratsiooni ning taastada keskkonnaseisund.

 Elukeskkonna ja taristu ohutuse taastamine, mis võib hõlmata kahjustatud hoonete,

teede või torustike parandamist, õhupuhtuse taastamist või vajadusel ajutise

elamispinna pakkumist mõjuala elanikele. Samuti võib see sisaldada vajadust ümber

korraldada juurdepääsupiirangud või kehtestada ajutisi kaitsetsoone.

 Tervisekahju hüvitamine inimestele, keda suurõnnetus vahetult puudutas – näiteks

elanikud, kelle tervist võisid mõjutada õhus või joogivees levinud ohtlikud ained, või

töötajad, kes sattusid ohtu või said vigastada. Meetmed võivad hõlmata meditsiinilist

seiret, tervisekontrolli, ravikulude hüvitamist või muud vajalikku tuge.

16

 Varalise kahju hüvitamine kolmandatele isikutele, sh näiteks elamute, ettevõtete või

põllumajandusmaade omanikud, kes kandsid otsest kahju suurõnnetuse tagajärjel. See

hõlmab ka saamata jäänud tulu ning töövõimetuse või elukvaliteedi langusest tulenevat

kahju, mida käitaja vastutuskindlustus võib osaliselt katta.

 Kogukonna toetamine ja usalduse taastamine, näiteks kohalike elanike teavitamise või

kaasamise kaudu.

Oluline on märkida, et heastavad meetmed ei ole pelgalt heatahtlikud või vabatahtlikud

tegevused, vaid nende rakendamine on kohustuslik ning nende tegeliku elluviimise eest

vastutab TTJA. Ametil lasub kohustus kontrollida, kas ettevõtja on meetmeid piisavas ulatuses

ja piisava kvaliteediga rakendanud, ning vajadusel võtta kasutusele järelevalvemehhanism, et

tagada õigusaktides sätestatud kohustuste täitmine. Samuti tuleb silmas pidada, et osa

heastavaid meetmeid võivad kesta pikemat aega – näiteks pikaajaline keskkonnaseire või

sotsiaalsete mõjude leevendamine võib ulatuda aastatesse.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga kavandatavate muudatustega vastatakse Seveso III direktiivi rikkumismenetluses

tehtud etteheidetele seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/18/EL

ülevõtmisega. Sellega seoses täpsustatakse mitmeid kemikaaliseaduse sätteid, millega direktiiv

üle võeti.

Eelnõu on seotud nõukogu määrusega (EL) 2019/1148. Lõhkeainete lähteainete turustamise ja

kasutamise valdkond on EL-i õigusega reguleeritud – otsekohalduva määrusega, mida

riigisisesesse õigusesse ümber ei kirjutata. Küll aga tuleb määruse rakendamiseks vajalikud

sätted, nt karistussätted, ette näha riigisiseses õiguses.

6. Seaduse mõjud

6.1. Doominoefektist mõjutatud ettevõtjate kohustus teha koostööd avalikkuse, õnnetuse

mõju piirkonda jäävate juriidiliste isikute ja Päästeameti teavitamiseks

Praeguse seisuga on Eestis ohtlike ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete käitisi kokku 353. Aastatel

2019-2024 on ohtlike ja suurõnnetuse ohuga ettevõtetes kemikaali käitlemisel toimunud 26

õnnetust, mis on TTJA infosüsteemis registreeritud.

Muudatusega täpsustatakse olemasolevaid kohustusi ega sätestata uusi sisulisi nõudeid.

Peamine muudatus seisneb selles, et edaspidi tuuakse selgelt välja: doominoefektist mõjutatud

ettevõtjad (OE-de ja SOE-de käitajad) peavad tegema koostööd mitte ainult avalikkuse

teavitamiseks, vaid ka õnnetuse võimalikus mõjupiirkonnas asuvate juriidiliste isikute

teavitamiseks. Need on nn naaberettevõtjad, kes ise ei ole OE-de ega SOE-de käitajad, kuid

võivad õnnetusest mõjutatud olla. Samuti peavad OE-de ja SOE-de käitajad edastama

asjakohase info Päästeametile, kes kasutab seda A-kategooria SOE-de ettevõttevälise

hädaolukorra lahendamise plaani koostamisel.

Ettevõtjatele on muudatuse mõju vähene, sest:

a) muudatus täpsustab üksnes OE-de ja SOE-de käitajate koostöökohustust doominoefekti

kahtluse korral ega kehtesta uusi kohustusi;

b) SOE-de käitajad on juba praegu kohustatud teavitama kõiki õnnetuse mõjupiirkonda

jäävaid isikuid, sealhulgas juriidilisi isikuid (kemikaaliseaduse § 24 lõige 1);

17

c) OE-de ja SOE-de käitajad peavad ka praegu esitama doominoefektiga seotud info

kooskõlastamiseks TTJA-le, kes jagab selle info edasi Päästeametile (kemikaaliseaduse

§ 23 lõige 2).

Seega on muudatus peamiselt tehniline ja õigusselgust suurendav, mitte ettevõtjate

halduskoormust kasvatav.

6.2. Ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja kohustus esitada

dokumente riikliku infosüsteemi kaudu

Muudatuse mõju on väheoluline, kuna muudatus ei puuduta esitatavate dokumentide sisu, vaid

muudab üksnes dokumentide esitamise viisi.

Muudatus aitab muuta menetlusprotsessi läbipaistvamaks nii ettevõtjatele kui ka

järelevalveasutustele, kuna infosüsteemis on võimalik jälgida iga nõutud dokumendi menetluse

hetkeseisu. Uus süsteem võimaldab kasutada varem sisestatud andmeid dokumentide

uuendamisel, mis aitab vähendada ettevõtjate ajakulu, mis tekiks korduvate sisestuste

tegemisel.

Praegu esitatakse TTJA hinnangul ligikaudu 60% dokumentidest otse TTJA infosüsteemi

kaudu (nt teabelehed, riskianalüüsid, ohutusaruanded, ohutuse tagamise süsteemid,

hädaolukorra lahendamise plaanid). Ülejäänud dokumendid esitatakse vabas vormis, enamasti

PDF-vormingus ja digitaalallkirjastatult.

Muudatus säilitab ka erandi dokumentide esitamise kohustusele juhtudel, mis on reguleeritud

kemikaaliseaduse § 26 alusel. Nimelt ei pea ettevõtja eraldi taotlema kemikaaliseaduse kohast

käitamisluba ega esitama lisadokumente TTJA-le, kui ta juba taotleb tööstusheite seaduse alusel

keskkonnakompleksluba ning selle loa menetluses käsitletakse ka kõiki asjakohaseid

kemikaaliseaduse nõudeid.

Ilma selle erandita peaksid keskkonnakompleksluba taotlevad ettevõtjad – kes on

kemikaaliseaduse tähenduses OE-de või SOE-de käitajad – esitama samad kemikaalide

käitlemise andmed kahte süsteemi: keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS ja TTJA

infosüsteemi.

Praeguse seisuga on Eestis 353 ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete käitisi, millest 33

tegutsevad keskkonnakompleksloaga, 8 tegutsevad lõhkematerjaliseaduse kohase

käitlemiskoha käitamisloaga ning 312 kemikaaliseaduse alusel väljastatud käitamisloaga.

Seega on 10%-l käitamisloa omanikest ka keskkonnakompleksluba.

Tulevikus on kavas teha kemikaaliseaduse dokumentide esitamise ärianalüüs, mille käigus

hinnatakse ka riigi infosüsteemide (nt KOTKAS) vahelist andmevahetust. Eesmärk on

saavutada olukord, kus süsteemid suhtlevad omavahel otse ning ettevõtjad ei pea esitama sama

infot mitmesse kohta.

6.3. Ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja kohustus korraldada

teavitamine juhtunud õnnetusest

Muudatus on ajendatud asjaolust, et riigi tasandil on arendamisel avalikkuse teavitamise

süsteem, mida saab kasutada suurõnnetuste korral kiireks ja laialdaseks teavitamiseks. Riik

18

paigaldab suurematesse asulatesse sireenisüsteemid, mis võimaldavad edastada viivitamata

helisignaale ohuteateks. Lisaks on kasutusel EE-alarmi süsteem, mille kaudu on võimalik saata

tekstisõnumeid (SMS-teavitusi) inimestele, kes viibivad õnnetuse mõjupiirkonnas.

Praegu on ohutuse suurendamise eesmärgil ohtlike ettevõtete (OE-de) ja suurõnnetuse ohuga

ettevõtete (SOE-de) käitajatel seadusest tulenev kohustus viivitamata teavitada õnnetuse

mõjupiirkonnas viibivaid isikuid. Selle täitmiseks on ettevõtjatel välja töötatud erinevaid

teavitamissüsteeme, sealhulgas oma sireenid, telefonikõned, SMS-id ja muu.

Tekkinud on olukord, kus samas piirkonnas võivad paralleelselt toimida nii riiklikud kui ka

ettevõtjate teavitussüsteemid, mille toimimise kattumine võib põhjustada segadust või

ebaefektiivsust. Muudatuse eesmärk on täpsustada OE-de ja SOE-de käitajate kohustust,

keskendudes senise otsese teavitamiskohustuse asemel teavitamise korraldamise kohustusele.

See tähendab, et edaspidi peab ettevõtja tagama, et teavitus jõuab mõjupiirkonnas

viibivate inimesteni, kuid ei pea seda ilmtingimata ise otse edastama, kui sama ülesanne on

juba riiklikul süsteemil.

Mõju ettevõtjatele ja avalikkusele:

 tõhusam ja selgem korraldus: riikliku ja ettevõtjasisese süsteemi koordineerimine

võimaldab vältida dubleerimist ja tagada sujuvama infovahetuse;

 halduskoormuse vähenemine: OE-de ja SOE-de käitajad ei pea looma või ülal pidama

kalleid paralleelsüsteeme piirkondades, kus riiklik sireenisüsteem juba toimib;

 usaldusväärsem avalikkuse teavitamine: riiklikud süsteemid, sh EE-alarm, võimaldavad

viivitamatut ja geograafiliselt täpset ohuteavitust, millega saab katta kogu

mõjupiirkonna;

 koostöö ja vastutusjaotus: lõpliku teavitamisviisi (riiklik/ettevõtja) määrab Päästeamet

vastavalt olukorrale; ettevõtja vastutab selle eest, et vajalik info edastatakse, kuid

konkreetne kanal võib sõltuda piirkondlikust korraldusest.

Muudatus tugevdab riigi ja ettevõtjate vahelist koostööd suurõnnetusest teavitamise

korraldamisel, vähendab dubleerimist ning tagab, et kõik ohupiirkonnas viibivad isikud saavad

kiire ja usaldusväärse teavituse olenemata teavitamiskanali pidajast.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

7.1. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infosüsteemi kasutamine dokumentide

vastuvõtmiseks

Mõju ei ole. Ka praegu on TTJA võimeline neid dokumente elektrooniliselt oma infosüsteemis

vastu võtma.

7.2. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ning Päästeameti pädevus – õnnetuse

tekkepõhjuste analüüs, lühiajaliste/keskmiste/pikaajaliste/heastavate meetmete

rakendamine

Olulist mõju ei ole. See on ametite sisuline ülesanne olnud ka siiani.

19

8. Rakendusaktid

Eelnõu ja Seveso III direktiivi rikkumismenetlusega seoses muudetakse majandus- ja

taristuministri 1. märtsi 2016. a määrust nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte

kohustuslikele dokumentidele ja nende koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja

õnnetusest teavitamisele“.

Nimetatud määruses tuleb Seveso III direktiivi rikkumismenetluse etteheidetele vastamiseks

täpsustada ohutuse tagamise süsteemi kirjeldust ning avalikkusele edastatava teabe ja

õnnetusest teavitamise piiritlust.

Määruse muutmise kavand on lisatud käesoleva seletuskirja lisana nr 2.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu on läbinud kolm kooskõlastusringi.

Eelnõu esitati 2022. aasta aprillis kooskõlastamiseks Siseministeeriumile,

Kaitseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Rahandusministeeriumile ja

Justiitsministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Terviseametile, Eesti Kaubandus-

Tööstuskojale, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kaupmeeste

Liidule, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti E-kaubanduse Liidule, Eesti Tehnika- ja

Spordiliidule, Tartu Mudellennu Klubi MTÜ-le, Hiiumaa Mudeliklubi MTÜ-le ja

Kopteriklubile.

Eelnõu esitati 2024. aasta veebruaris teist korda kooskõlastamiseks Siseministeeriumile ja

Justiitsministeeriumile, sest piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotleja

taustakontrolli tegemise sätteid muudeti olulisel määral, ning teadmiseks ja arvamuse

avaldamiseks Rahandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Kliimaministeeriumile,

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Politsei- ja Piirivalveametile,

Kaitsepolitseiametile ning Registrite ja Infosüsteemide Keskusele.

Eelnõu edastati 2024. aasta detsembris kolmandat korda kooskõlastamiseks

Justiitsministeeriumile, Siseministeeriumile, Rahandusministeeriumile,

Sotsiaalministeeriumile ning Kliimaministeeriumile, kuna lisati järelevalveasutuste poolt

andmete töötlemise nõuded. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Päästeametile ning

Eesti Keemiatööstuse Liidule.

Kolmandal kooskõlastusringil ja sellele eelnenud ringidel laekunud märkuste ja arvamustega

saab tutvuda seletuskirja lisas nr 1. Laekunud märkuste enamusega on arvestatud. Suurima

muudatusena on eelnõust tervikuna välja jäetud piiratud lõhkeaine lähteaine kättesaadavaks

tegemine loamenetluse kaudu nn tavatarbijatele. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on andnud

teada, et neil ei ole siinse eelnõu kohta kommentaare, märkusi ega ettepanekuid. Justiits- ja

20

Digiministeerium esitas eelnõu kohta ettepanekuid, millega on arvestatud. Kokkuleppel

Justiits- ja Digiministeeriumiga ei esitata eelnõu neljandat korda neile kooskõlastamiseks.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus …………………………….. 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

EELNÕU

11.07.2025

Kemikaaliseaduse muutmise seadus

Kemikaaliseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 22 lõikes 4 asendatakse sõnad „avalikkuse teavitamisel“ tekstiosaga „, et

teavitada avalikkust ja õnnetuse mõju piirkonda jäävaid juriidilisi isikuid ning edastada

Päästeametile teavet ettevõttevälise hädaolukorra lahendamise plaani koostamiseks“;

2) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Käitaja võtab pärast suurõnnetuse toimumist kasutusele vajalikud heastavad meetmed,

mille eesmärk on inimeste tervise, keskkonna ja vara taastamine seisundisse, mis valitses enne

suurõnnetuse toimumist.“;

3) paragrahvi 23 lõike 3 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Dokumendid esitatakse seadme ohutuse seaduse § 12 lõikes 1 nimetatud infosüsteemi kaudu.“;

4) paragrahvi 24 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes toimuva õnnetuse korral korraldab

käitaja viivitamata õnnetuse mõju piirkonda jäävate isikute õnnetusest teavitamise.“;

5) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Taotluse korral avalikustab pädev asutus talle käesoleva seaduse alusel esitatud teabe

keskkonnaseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras.“;

6) paragrahvi 31 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teeb käitamisloa avalikuks seadme ohutuse

seaduse § 12 lõikes 1 nimetatud infosüsteemi kaudu.“;

7) paragrahvi 34 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) koguda pärast õnnetuse toimumist koostöös Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga

teavet, mis on vajalik toimunud õnnetuse tekkepõhjuste väljaselgitamiseks ning õnnetuse

tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisega seotud aspektide analüüsimiseks.“;

8) paragrahvi 35 täiendatakse punktidega 5–8 järgmises sõnastuses:

„5) esitada Euroopa Komisjonile iga nelja aasta järel aruanne selle kohta, kuidas on rakendatud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse

ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks

tunnistamise kohta (ELT L 197, 24.07.2012, lk 1−37);

2

6) koguda pärast õnnetuse toimumist koostöös Päästeametiga teavet, mis on vajalik toimunud

õnnetuse tekkepõhjuste väljaselgitamiseks ning õnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja

juhtimisega seotud aspektide analüüsimiseks;

7) tagada, et käitaja võtab pärast suurõnnetuse toimumist kasutusele vajalikud kiireloomulised

meetmed õnnetusele reageerimiseks, eelkõige käitaja ohutusaruandes ja ettevõtte hädaolukorra

lahendamise plaanis kajastatud tegevused, samuti asjakohased keskmise ja pikaajalise mõjuga

meetmed õnnetuse mõju leevendamiseks ja samalaadse õnnetuse kordumise vältimiseks.

8) tagada, et käitaja võtab pärast suurõnnetuse toimumist kasutusele vajalikud heastavad

meetmed, mille eesmärk on inimeste tervise, keskkonna ja vara taastamine seisundisse, mis

valitses enne suurõnnetuse toimumist.“;

9) paragrahvi 38 lõiget 8 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1148 kohaselt piiranguga lõhkeaine

lähteaine kolmandast riigist sissetoomise nõuete täitmist.“;

10) paragrahvi 40 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu

ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise

kohta (ELT L 197, 24.07.2012, lk 1−37)“;

11) paragrahvi 45 pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tegemise,“ tekstiosaga

„soetamise,“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, … …. 2025

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus

… …. 2025

1

Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

KOOSKÕLASTUSTABEL

III kooskõlastusring

Kooskõlastaja või

arvamuse esitaja

Eelnõu

paragrahv,

lõige,

punkt

Märkuse või ettepaneku sisu Arvestatud/mittearvestatud/selgitatud,

mittearvestamise põhjus

Justiits- ja

Digiministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on Justiits- ja

Digiministeeriumile kooskõlastamiseks esitanud

kemikaaliseaduse (KemS) ja riigilõivuseaduse (RLS)

muutmise seaduse eelnõu. Justiits- ja Digiministeerium

kooskõlastab eelnõu märkustega.

I. Sisulised märkused

1. Eelnõu § 1 p 3 (KemS § 153) – eelnõu § 153 kohaselt peab

füüsilisest isikust taotlejal või juriidilisest isikust taotleja

juhatuse liikmetel olema liiklusseaduse § 101 lõikes 1

nimetatud kehtiv tervisetõend ja nad peavad vastama sama

seaduse § 97 lõiketes 7 või 8 nimetatud kategooria juhiloa

omajale esitatud tervisenõuetele.

Seletuskirjas on sätte kohta selgitatud, et „Taotleja vaimne ja

füüsiline tervis peavad võimaldama tal nitrometaani ohutult

kasutada ning neil ei tohi olla haigusi ega tervisehäireid,

mistõttu on piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise üks

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

2

tingimusi tervisekontrolli läbimine ja kehtiva tervisetõendi

otsuse olemasolu. Selleks et tagada võrdsus füüsilisest isikust

ja juriidilisest isikust taotleja vahel, kehtib sama tingimus neile

juriidilise isiku juhatuse liikmetele, kes puutuvad kokku

piiranguga lõhkeaine lähteaine käitlemisega. Kui juriidilise

isiku puhul on vastutus ettevõtte sees edasi delegeeritud, on

ettevõtja huvi siiski tagada ohutus ja maandada riskid. Seega

juhul, kui luba taotleb juriidiline isik, peavad need ettevõttes

töötavad isikud, kes puutuvad kokku piiranguga lõhkeaine

lähteaine käitlemisega, olema läbinud või läbima samuti

nõutud tervisekontrolli.“.

Juhime tähelepanu, et eelnõust ei tulene, et üksnes need

juriidilise isiku juhatuse liikmed, kes puutuvad kokku

piiranguga lõhkeaine lähteaine käitlemisega, peavad

tervisekontrolli läbima.

Eelnõus kehtib vastav kohustus kõigile juhatuse liikmetele.

Samuti ei tulene eelnõust, et juriidilise isiku töötajad, kes

lähteainega oma töös kokku puutuvad, peavad tervisekontrolli

läbima.

Palume eelnõu täiendada selliselt, et juhatuse liikmete puhul

viiakse kontroll läbi samas mahus, mis on ette nähtud

füüsilisest isikust loa taotlejale. Hetkel on eelnõu kohaselt

juriidilise isiku puhul tingimuseks üksnes kehtiva tervisetõendi

olemasolu. Palume ka seletuskirja lisada selgitused, miks on

juhatuse liikmete puhul tingimustele vastamine vajalik.

Juhime tähelepanu ka sellele, et seletuskirjas (lk-l 7) on öeldud,

et Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) saab

3

läbi juhiloa kehtivuse kontrollida kehtiva tervisetõendi

olemasolu.

Võttes arvesse, et juhiloa olemasolu ei ole loa saamise

tingimus, siis selline andmetöötlus ei ole kooskõlas eelnõuga

ega ka isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud

andmetöötluse minimaalsuse ja eesmärgipärasuse

põhimõttega. TTJA peaks kontrollima üksnes tervisetõendi

olemasolu, mis on ka eelnõuga ette nähtud. Lisaks tuleb arvesse

võtta, et isikul võib olla juhiloa kehtivus peatatud ka muudel

alustel nt liiklusrikkumiste tõttu, mis aga ei tähenda, et isikul ei

oleks olemas kehtivat tervisetõendit. Sellisel juhul ei ole

aktsepteeritav loa andmisest keelduda juhiloa kehtetuse tõttu.

Palume eelnõu ja seletuskiri kooskõlla viia.

Lähtudes eelnevast palume eelnõu üle vaadata ja täiendada

ning täpsustada ka seletuskirja.

2. Eelnõu § 1 p 3 (KemS § 154) – üldine märkus

menetlusprotsessi kohta.

Võttes arvesse isikuandmete töötlemise minimaalsuse ja

eesmärgipärasuse põhimõtteid, palume eelnõu täiendada ja

sätestada, et TTJA ei edasta loa taotlust Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) ja Kaitsepolitseiametile (KAPO)

juhul, kui isikul on kehtivad karistused, mis välistaksid loa

andmise (§ 155 lg 2 p 2). Loa taotluse menetlemise protsess

peab olema läbimõeldud, et see toimiks mitmeastmeliselt. Seda

nii eelnimetatud põhjustel kui ka PPA ja KAPO

halduskoormuse vähendamise eesmärgil. Palume siinkohal

võimalusel kasutada juba olemasolevat tehnilist lahendust, mis

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

4

arendati elutähtsa teenuse osutajate karistuste andmete

kontrolliks.

Lisaks olete meile selgitanud, et loa andmise menetlus toimub

KAPO ja PPA poolt ka TTJA infosüsteemis, millele neile

võimaldatakse juurdepääs. See tähendab, et loa taotluse

esitamisel KAPO-le ja PPA-le saadetakse see infosüsteemist

välja. Palume eelnõu tegeliku protsessiga kooskõlla viia.

Teeme § 154 osas järgmise sõnastusettepaneku:

(3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teeb piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse oma järelevalve

infosüsteemis kättesaadavaks Politsei- ja Piirivalveametile

ning Kaitsepolitseiametile, kes käesoleva seaduse § 152

punktides 2 ja 3 sätestatud pädevuse piires kontrollivad

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotlust ja

kooskõlastavad selle või jätavad põhjendatult kooskõlastamata

14 päeva jooksul dokumentide laekumise päevast arvates.

(4) Enne taotluse Politsei- ja Piirivalveametile ning

Kaitsepolitseiametile kättesaadavaks tegemist kontrollib

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kas isikul on

käesoleva seaduse § 155 lõike 2 punktis 2 nimetatud kehtiv

karistus. Kehtiva karistuse korral taotlust kättesaadavaks ei

tehta. Kaitsepolitseiametit teavitatakse isiku taotluse

esitamisest.

(5) Esimese astme kuriteo, inimsuse ja rahvusvahelise

julgeoleku vastase süüteo ja riigivastase süüteo korral

väljastatakse karistusregistrist üksnes teave kehtiva karistuse

olemasolu kohta.

5

(6) Süütegude kohta väljastatakse karistusregistrist kehtivate

karistuste andmed üksnes juhul, kui isikul ei ole

karistusregistris kehtivaid karistusi käesoleva paragrahvi

lõikes 5 nimetatud süütegude eest.

Palume arvestada ka käesolevale kooskõlastuskirjale lisatud

eelnõu failis kõnesoleva paragrahvi lõike 3 kohta TTJA

järelevalve infosüsteemile viitamise kohta tehtud märkustega.

Palume kaaluda, kas võtta kasutusele infosüsteemi lühend ja

seda KemS-s siis järjepidevalt kasutada. Kui sellega nõustute,

siis tuleb KemS tervikuna üle vaadata ja kavandada vastavad

muudatused.

Palume ka seletuskirja täiendada, et nähtuks lõike 4 teises

lauses sätestatu vajadus.

3. Eelnõu § 1 p 3 (KemS § 154 lg 3) – eelnõu järgi edastab

TTJA taotluse kooskõlastamiseks Politsei- ja Piirivalveametile

ning Kaitsepolitseiametile, kes oma pädevuse piires

kontrollivad loa taotlust (st § 151 lg 2 andmed) ja

kooskõlastavad selle või jätavad selle põhjendatult

kooskõlastamata. PPA ning KAPO võivad vestelda piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotlejaga ja küsida temalt

enne kooskõlastuse andmist täiendavaid dokumente.

Füüsilisest isikust taotleja puhul on kontrollitavate

isikuandmete loetelu eelnõus välja toodud ja see on sisult lai,

hõlmates mh näiteks selliseid andmeid nagu isiku töötamise

andmed ja majandustegevusega seotud andmed. Samas ei

tulene eelnõust, milliseid andmeid kontrollitakse PPA ja

KAPO poolt juriidilisest isikust taotleja puhul lisaks taotluses

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

6

endas juba nimetatule (§ 151 lg 2). See küsimus vajab taotleja

kohustuste ja ka haldusorgani vaates selgust, arvestades

regulatsioonis ettenähtud õigust küsida taotlejalt ka vajadusel

täiendavaid dokumente.

Ka juriidilise isiku puhul peaks olema mõistlikus ulatuses

ettenähtav, kui nö põhjaliku kontrolliga on tegemist – mille

kohta andmeid võidakse isikult küsida või päringute teel

andmekogudest § 154 lg 5 alusel saada.

Palume eelnõus kõnesolevaid norme täpsustada.

4. Eelnõu § 1 p 3 (KemS § 154 lg 8) – lisatava lõike 8 järgi on

PPA-l ning KAPO-l õigus jätta piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa taotlus kooskõlastamata, kui taotleja ei esita

nõutud ajaks § 154 lõikes 4 nimetatud täiendavaid dokumente

või lisateavet.

Juhime tähelepanu, et viidatud lõikest 4 ega ka eelnõu

seletuskirjast ei nähtu, millist teavet ja milliseid dokumente

silmas peetakse, mille mitteesitamise korral on õigus jätta luba

kooskõlastamata.

Samuti ei ole teada, mis on see nõutud aeg, mis dokumentide

esitamiseks antakse. Kas see on igal juhtumil erinev ning

määratakse vastavalt kas PPA või KAPO poolt ning kas see

peab mahtuma samuti KAPO-le ja PPA-le ette nähtud 14 päeva

sisse? Samuti ei ole selge, mis saab siis, kui loa taotleja ei jõua

nõutud ajaks dokumente ja teavet esitada.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

7

Palume seletuskirja täiendada ja täpsemalt selgitada, milliste

dokumentide esitamist ja millise tähtaja jooksul võib loa

taotlejalt nõuda.

5. Eelnõu § 1 p 3 (KemS § 155 lg-d 5 ja 6) – lisatavate lõigete

järgi ei avaldata loa taotlejale loa andmisest keeldumise põhjust

mh ka juhul, kui see võib kahjustada teiste isikute õigusi ja

vabadusi (lg 6 p 3).

Seletuskirjas on küll selgitatud, et see võib puudutada juhtusid,

kus info avalikustamine puudutab näiteks teiste isikute

eraelulisi andmeid. Samas on seaduses olev määratlus väga lai,

sest teiste inimeste õiguste kahjustamine võib hõlmata endast

igasugust mõju teiste inimeste mistahes õigustele. See annab

TTJA-le väga laia aluse jätta loa taotlejale info avaldamata.

Palume eelnõu täiendada ja määrata raamid, mida TTJA

arvestab, kui jätab sel alusel loa taotlejale info avaldamata ning

seletuskirjas analüüsida normi proportsionaalsust.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

6. Eelnõu § 1 p 3 (KemS § 155 lg 2 p 2) – eelnõuga

kavandatava § 155 lg 2 p 2 kohaselt ei saa taotleja piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamiseks luba, kui teda on karistatud

esimese astme kuriteo, riigivastase süüteo või süüteo eest, mis

pandi toime lõhkematerjali, pürotehnilist toodet, laskemoona,

lõhkeseadeldist või tulirelva kasutades, või tema

karistusandmed on karistusregistrist kustutatud.

Sama lõike p 3 kohaselt ei või taotleja olla punktis 2 nimetatud

samaväärse teo eest karistatud ka välisriigis. Loa andmisest

keeldumise alus on seegi, kui taotleja karistusandmed ei kajastu

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

8

karistusregistri seaduse § 30 lõikes 4 nimetatud

andmevahetuskanalis.

Seletuskiri ei sisalda analüüsi selle kohta, kas ja miks on

põhjendatud kehtestada piiranguga lõhkeaine lähteainele

ligipääsu saamisele taotleja karistatuse vaatest (oluliselt)

leebemad nõuded

kui relvaloa saamisele. Nt on ka relvaseaduse § 36 lg 1 p-des 6,

61 ja 7 sätestatud füüsilisele isikule relva soetamisloa ja

relvaloa andmist välistavad asjaolud, mida on oluliselt rohkem,

kui on ette nähtud käesolevas eelnõus.

Palume seletuskirja täiendada ja selgitada, millistest

asjaoludest tulenevalt on eelnõu koostaja pidanud vajalikuks

irduda piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotleja

varasemasse karistatusesse puutuvalt relva soetamisloa ja

relvaloa väljastamise nõuetest. Iseäranis vajaks seletuskirjas

täiendavat analüüsi see, kas isiku huvi ligipääsuks piiranguga

lõhkeaine lähteainele (nn soov kasutada nitrometaani hobi

korras erinevates mudelismi (autod, lennukid, laevad)

valdkondades) kaalub igal juhul üles tema varasemast

(kustunud) karistatusest tõusetuva ohu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule. Seda näiteks juhul, kui taotlejat on karistatud

tapmise (KarS § 113), riigireetmise (KarS § 232), kõrge

riigiametniku ründamise (KarS § 244 – seejuures võib olla ka

vaid teise astme kuritegu) või võimuesindaja vastu vägivallateo

toimepanemise (KarS § 274, teise astme kuritegu) eest.

Tegemist on kuritegudega, mille toimepanemisel on isiku jaoks

kehtiva seaduse kohaselt relvaloa saamine, sõltumata

karistusregistri andmete kehtivusest, välistatud. Esmapilgul

9

näib mõistlik, et samasugused kohustuslikud keeldumisalused

kehtiks ka piiranguga lõhkeaine lähteainele ligipääsu

saamiseks. Palume seletuskirja analüüsiga täiendada.

Lisaks juhime tähelepanu, et relvaseaduse § 36 lg 4 sätestab ka

alused, mille esinemisel võib loa andja keelduda soetamisloa ja

relvaloa andmisest (nn kaalutlusotsus). Sellest loetelust leiab

veel täiendavad keeldumise alused. Kuigi samalaadne

kaalutlusotsusel põhinev alus on ka kavandatavas eelnõus (§ 15

lg 2 p 4), siis puudub näiteks relvaseaduse § 36 lg 4 punktile 5

sarnane võimalus keelduda piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa väljastamisest isikule, keda on väärteo korras

korduvalt karistatud sõiduki juhtimise eest ilma

juhtimisõiguseta (LS § 201) või lubatud sõidukiiruse ületamise

(LS § 227) eest. Arvestades, et piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamiseks loa taotlemine on eelkõige asjakohane mudelismi

(sh autod) valdkonnas, ei tundu selline keeldumise alus

asjakohatu. Palume seletuskirja täiendada ja vajadusel ka

eelnõu muuta.

7. Eelnõu § 1 p 5 (KemS § 23 lg 3) – eelnõus sätestatu kohaselt

esitatakse dokumendid TTJA järelevalve infosüsteemi kaudu.

Juhime tähelepanu, et nimetatud andmekogu sätted seadme

ohutuse seaduses (SeOS) on puudulikud. SeOS-s ei ole

sätestatud, milliseid isikuandmete kategooriaid andmekogus

töödeldakse, samuti ei ole ette nähtud andmete

säilitustähtaegasid. Näiteks jätab SeOS § 12 lõige 5 lahtise

loetelu, milliseid andmeid andmekogus töödelda võib, see aga

ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Arvestatud osaliselt.

Nõustume Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti järelevalve

infosüsteemi sätete ülevaatamisega

järgmise SeOS muutmise raames.

Vastava SeoS VTK oli kooskõlastamisel

1 kv 2025.

10

Selgitame – igasugune isikuandmete töötlemine riivab

põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. PS

§ 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas

põhiseadusega. See tähendab, et niisugune piirang peab olema

kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse

riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate

seaduste alusel. Sättes väljendatud üldise

seadusereservatsiooni põhimõtte järgi peab põhiõigusi

puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama

seadusandja. Riigikogu võib täidesaatvat võimu volitada

reguleerima üksnes vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid

ning sealjuures peab seaduses sisalduv volitusnorm olema

täpne, selge ja vastavuses piirangu intensiivsusega. Seda

põhimõtet tuleb järgida ka isikuandmete töötlemisel. See

tähendab, et isikuandmete töötlemine peab olema reguleeritud

seadusega, määrusega võib seaduse norme täpsustada, kuid

seda üksnes selge ja täpse ulatusega volitusnormi alusel. Mida

intensiivsem on põhiõiguste piirang, seda üksikasjalikumad

peavad olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev

volitusnorm ja menetlusnormid. Seega ei sobi isikuandmete

töötlemise seaduslikuks aluseks üldine volitusnorm, mis jätab

kõik peamised küsimused täitevvõimu reguleerida. Eelkõige

peab seaduse tasandil määratlema isikuandmete töötlemise

olukorrad ja eesmärgid, töödeldavate isikuandmete koosseisu

vähemalt isikuandmete kategooriate täpsusega (viimast võib

seaduse volitusnormi alusel määrusega täpsustada) ning

töödeldavate isikuandmete säilitamise tähtajad. Igasugune

isikuandmete töötlemine peab vastama andmetöötluse

põhimõtetele vastavalt IKÜM artiklis 5 sätestatule.

11

Eelnevast tulenevalt palume täpsustada SeOS §-s 12

infosüsteemi regulatsiooni selliselt, et see vastaks

seadusereservatsiooni põhimõttele, ning põhimääruse

kehtestamise volitusnormi selliselt, et sealt nähtuks volituse

selged raamid. Seaduse tasandil peab olema kindlaks määratud

andmekogu pidamise eesmärk, andmekogusse kantavate

isikuandmete koosseis, andmekogu vastutav töötleja (vajadusel

kaasvastutavad töötlejad), andmete säilitamise maksimaalne

tähtaeg (seda saab põhimääruses täpsustada, aga mitte

pikendada), andmekogu põhimääruse volitusnormi raamid.

Juhime tähelepanu, et andmekogu eesmärk ei saa olla andmete

töötlemine iseenesest, vaid andmekogu peetakse seaduses ette

nähtud ülesande täitmiseks ja seetõttu tuleb infosüsteemi

pidamise eesmärk sõnastada selliselt, et nähtuks konkreetsed

ülesanded, mille täitmise lihtsustamiseks andmekogu peetakse.

Palume lisaks selgitada ja vajadusel seletuskirja muuta, kuidas

puutub antud eelnõu raames asjasse Päästeameti tegevus

(selgitus seletuskirjas lk 15). Lisaks juhul, kui Päästeamet

kasutab ka nimetatud andmekogu oma ülesannete täitmiseks,

siis on vajalik üle vaadata ja kaasajastada ka andmekogu

vastutavad töötlejad.

8. Eelnõu § 1 p 9 (KemS § 34 p 7) – lisatava punktiga nähakse

Päästeametile ette kohustus tagada pärast suurõnnetuse

toimumist vajalike kiireloomuliste, keskmiste ja pikaajaliste

meetmete kasutuselevõtt.

Kuigi seletuskirjas on toodud üldine selgitus, mida meetmete

all silmas peetakse, leiame, et see ei ole piisav. Õigusakt peab

Arvestatud.

Eelnõu on selles osas märkimisväärselt

täiendatud (uus eelnõu punkt 8).

Samuti on selles osas oluliselt täiendatud

seletuskirja „eelnõu sisu ja võrdleva

12

olema selge ja arusaadav ka seletuskirjata. Eelnõus toodud

sõnastus sellele nõudele ei vasta – ei ole aru saada, mida

peetakse silmas kiireloomuliste, keskmiste ja pikaajaliste

meetmete all. Palume eelnõu täiendada.

analüüsi“ ja ka „eelnõu terminoloogia

punktis“.

9. Eelnõu § 1 p 10 (KemS § 35 p 5) – eelnõuga pannakse

TTJA-le ülesanne esitada regulaarselt aruandeid sättes viidatud

EL direktiivi rakendamise kohta.

Seletuskirjast selgub, et sättes fikseeritakse praktikas toimuv,

sest ka praegu paneb aruande kokku TTJA koostöös

Päästeametiga. Seletuskirjas rõhutatakse, et ka sätte

jõustumisel ei saa aruande esitamine olema vaid TTJA

ülesanne, vaid seda tehakse ka edaspidi koostöös

Päästeametiga.

Tervitame igati haldusorganite omavahelist koostööd, kuid

palume seletuskirjas täpsemalt selgitada, millisel õiguslikul

alusel koostöö toimub. Vajadusel tuleb kaaluda ka koostöö

sätestamist õigusnormis, et tagada selle sisuline toimimine.

Arvestatud.

Eelnõus on täpsustatud, et aruanne

pannakse kokku „koostöös

Päästeametiga“ (uus eelnõu punkt 7).

10. Eelnõu § 1 p 11 ja p 12 (KemS § 38 lg 8 p 5 ja § 40 lg 2)

Eelnõu § 1 punktiga 11 (KemS § 38 lõike 8 täiendamine

punktiga 5) antakse Maksu- ja Tolliametile (MTA) pädevus

kontrollida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL)

2019/1148 sätestatud piiranguga lõhkeaine lähteaine impordi

nõuete täitmist. Seletuskirjas selgitatakse, et sättega antakse

MTA-le viidatud määruse nõuete täitmise osas

järelevalvepädevus. Juhime tähelepanu, et KemS § 38 lg 8

kohaselt ei ole MTA seaduse ja selle alusel antud õigusaktide

Arvestatud.

Seletuskirja on selles osas täiendatud.

Lähemalt on kirjeldatud MTA rolli

lõhkeainete lähteainete nõuete

järelevalves ning täpsustati sõnastust, et

oleks selge, et liikmesriigid võivad

tunnustada teiste liikmesriikide poolt

väljastatud lube.

13

nõuete osas iseseisvaks järelevalveorganiks, tema ülesanne on

riikliku järelevalve tegemises osalemine (vt ka KemS algteksti

seletuskirjas § 40 juures toodut – “Maksu- ja Tolliamet

panustab samuti riikliku järelevalvesse, osaledes selles

tollipiiril tollikontrolli tehes. Maksu- ja Tolliamet ei ole

seejuures riiklikku järelevalvet tegev asutus vaid riiklikus

järelevalves osalev asutus. Maksu- ja Tolliamet teeb riiklikku

järelevalvet tegevate asutustega koostööd. Otseselt järelevalvet

teeb Maksu- ja Tolliamet tolliseaduse alusel. Sel põhjusel on

vastav regulatsioon tõstetud eelnõu § 38, milles sätestatakse

riikliku järelevalve asutuste pädevused.”

Kui eelnõuga soovitakse muuta MTA teatud õigusnormide üle

iseseisvalt järelevalvet tegevaks asutuseks

(korrakaitseorganiks), tuleb eelnõu sõnastust vastavalt muuta.

Kui sellist soovi ei ole, tuleb vähemalt seletuskirjas selgitada,

kes teeb nõuete osas järelevalvet ning täpsemalt avada, milline

roll on selles menetluses MTA-l.

Seletuskirjas mainitakse, et kui MTA tuvastab

järelevalvekontrolli käigus isiku, kes toob Eestisse piiranguga

lõhkeaine lähteainet viidatud EL määruse lisas I toodud

piirmäärast suuremas kontsentratsioonis ilma vastava loata, on

MTA-l edaspidi võimalus lähteaine konfiskeerida. KemS näeb

küll ühe võimaliku riikliku järelevalve erimeetmena ette

vallasasja hoiule võtmise, kuid see õigus on tagatud siiski vaid

korrakaitseorganile, s.o riiklikku järelevalvet tegevale

asutusele. KemS § 38 lg 8 sissejuhatavast sõnastusest ja

seletuskirjast nähtub, et seadusandja ei käsitle

kemikaaliseaduse kontekstis MTA-d korrakaitseorganina.

14

Seega palume seletuskirjas täiendavalt selgitada, millisest

õigusaktist tuleneb MTA konfiskeerimisõigus ning eelnõu ja

seletuskiri omavahel kooskõlla viia.

Lisaks märgime, et seletuskirja kohaselt peavad liikmeriigid

tunnustama teiste EL riikide poolt väljastatud piiranguga

lõhkeaine lähteainete kasutamise lube. Juhime tähelepanu

määruse 2029/1148 artikli 6 lõikele 7, mille kohaselt

liikmesriigid võivad tunnustada teise liikmesriigi antud lube.

Palume seletuskirjas selgitada, millest lähtuvalt on eelnõu

koostajad asunud seisukohale, et tunnustamine on kohustuslik.

II. Muud märkused eelnõu ja seletuskirja kohta

11. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu

ja seletuskirja failis jäljega tehtud märkustega.

Võimalusel on märkustega arvestatud.

Siseministeerium Siseministeerium kooskõlastab kemikaaliseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu järgmiste märkuste

ja ettepanekutega arvestamise korral.

1. Eelnõu § 1 punkti 4 kohaselt täiendatakse kemikaaliseaduse

(edaspidi KemS) § 22 lõiget 4 pärast sõna „avalikkuse“

tekstiosaga „ja naabruses paiknevate tegevuskohtade, mis ei

ole ohtlik ettevõte või suurõnnetuse ohuga ettevõte“.

Vastavalt Seveso III direktiivi rikkumismenetlusele on vajalik

välja tuua ka asjaolu, et doominoefektiga ettevõtted peavad

edastama teavet ettevõttevälise hädaolukorra lahendamise

plaanide koostamise eest vastutavale asutusele, milleks on

Arvestatud.

Eelnõu muudeti selliselt, et KemS § 22 lg

4 ütleks sõnaselgelt, et koostööd tuleb

teha lisaks avalikkuse teavitamisele ka

õnnetuse mõju piirkonda jäävate

ettevõtete teavitamiselt aga ka tõenäolise

doominoefektiga seotud teabe

15

Päästeamet. Ettevõttel tuleb doominoefekti korral info

kajastada ära ettevõtte dokumentatsioonis (riskianalüüsis,

ohutusaruandes, hädaolukorra lahendamise plaan) ning läbi

selle saab lugeda teavituse nõude täidetuks. Juhul, kui seda ei

ole dokumentatsioonis esitatud, siis Päästeamet hindab asjaolu

ning juhib kooskõlastamismenetluse käigus tähelepanu, sh

edastab menetluse käigus ettevõttele tagasiside, et see lisataks

dokumentatsiooni. Samuti hindab antud asjaolu järelevalve

menetluse käigus.

Teeme ettepaneku täiendada KemS-i § 22 lõike 4 sõnastust,

lisades eelnõus toodule järgmise lause: „Doominoefekti korral

tuleb edastada teave Päästeametile kui ettevõttevälise

hädaolukorra lahendamise plaani koostamise eest vastutavale

asutusele.“.

edastamisel Päästeametile (uus eelnõu

punkt 1).

Täiendavalt selgitame, et KemS § 22 lg 4

kehtestab tõenäolise doominoefektiga

hõlmatud OE-de ja SOE-de omavahelise

koostöö kohustuse ja laiendab seda.

Teavitamise kohustus on MKM

hinnangul lahendatud dokumentide

esitamise ning kooskõlastamise

kohustusega, kuivõrd esitatavad

dokumendid peavad sisaldama teavet ka

tõenäolise doominoefekti kohta ning

dokumendid tuleb kooskõlastada TTJA-

ga, kes kooskõlastab neid dokumente

koostöös Päästeametiga.

2. Eelnõu § 1 punkti 6 kohaselt täiendatakse KemS-i § 24 lõiget

1 pärast sõna „isikuid“ tekstiosaga „, samuti avalikult

kasutatavate hoonete ja alade omanikke, sealhulgas koolide ja

haiglate pidajaid,“. Vastavalt Seveso III direktiivi

rikkumismenetlusele on vajalik välja tuua ka asjaolu, et

avalikkuse teavitamisel peavad doominoefektiga ettevõtted

teavitama teisi naaberkäitiseid. Seetõttu on vajalik täiendada

KemS-i § 24 lõike 1 sõnastust.

Teeme ettepaneku sõnastada KemS-i § 24 lõige 1 järgmiselt:

„(1) Suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja teavitab avalikkust

ja ettevõttest lähtuva õnnetuse mõju piirkonda jääda võivaid

isikuid, samuti avalikult kasutatavate hoonete ja alade

Osaliselt arvestatud.

MKM loobub tervikuna KemS § 24 lg 1

muutmisest järgmistel põhjustel:

1) MKM hinnangul sisaldab Eesti

õigusruumis laialdaselt kasutatav

sõna „isikuid“ TsÜS kohaselt nii

füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid;

2) „avalikult kasutatavate hoonete ja

alade omanikud, sh koolide ja

haiglate pidajad“ on juriidilised

isikud, mistõttu on nad juba hõlmatud

mõistega „isikud“;

16

omanikke, sealhulgas koolide ja haiglate pidajaid ning

doominoefektiga hõlmatud ettevõtete puhul kõigile

naaberettevõtetele, ennetavalt ettevõttest lähtuvast

suurõnnetuse riskist, ohutusabinõudest ja õnnetuse korral

soovitatavatest käitumisjuhistest.“.

3) „teised naaberkäitised“ on juba

hõlmatud mõistega „isikud“.

Küll aga plaanitakse seoses Euroopa

Komisjoni vastavasisulise etteheitega

viia majandus- ja taristuministri

01.03.2016 määrus nr 18 II peatükk

KemSiga kooskõlla, kuivõrd tänased

sellekohased SOE teavitamiskohustused

on sõnastatud liiga kitsalt. Eeltoodu tõttu

asendatakse vastavates sätetes sõnad

„inimene“ sõnaga „isik“.

3. Eelnõu § 1 punkti 9 kohaselt lisatakse Päästeametile

ülesanne tagada pärast suurõnnetuse toimumist kõikide

vajalike kiireloomuliste, keskmiste ja pikaajaliste meetmete

kasutuselevõtt. Leiame, et ei ole õige lisada kõikide meetmete

kohaldamine (kiireloomulised, keskmised ja pikaajalised)

Päästeameti ülesandeks. Päästeamet tegutseb vastavalt

päästeseadusele ning Päästeameti ülesanne on päästetöö

tegemine, kus päästetöö on päästesündmuse toimumisel, ohu

tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede

leevendamisel viivitamata rakendatavad, vältimatud ja

edasilükkamatud tegevused. See tähendab, et Päästeamet

rakendab ja tagab kiireloomulised meetmed juba sündmuse ajal

oma pädevuse piires. Keskmised ja pikaajalised meetmed on

seotud pigem õnnetusjärgsete tegevustega, mida peab tagama

ettevõte ja ka erinevad ametkonnad. Näiteks, kui on toimunud

keskkonda saastav õnnetus, võetakse pinnase- ja/või õhusaaste

proovid, teavitatakse avalikust ning antakse teada, kas pärast

Arvestatud.

Kohustus tagada, et käitajad võtab pärast

suurõnnetuse toimumist kasutusele

vajalikud kiireloomulised, keskmised ja

pikaajalise mõjuga meetmed pannakse

TTJA õlule, kes teeb seda koostöös

Päästeametiga (uus eelnõu punkt 8).

Sama kehtib ka heastavate meetmete

kohta (uus eelnõu punkt 8).

17

sündmust võib välitingimustes viibida, vett juua jne. Antud

meetmed on seotud Kliimaministeeriumi vastutusalaga.

Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 41 lõige 5

sätestab, et valitsusasutuste pädevus kehtestatakse seadusega

või seaduse alusel nende asutaja poolt. VVS-i § 61 lõige 1

sätestab, et õhu ja keskkonna seire tagamine

Kliimaministeeriumi pädevuses. Lisaks lähtutakse

keskkonnavastutuse seaduses, mis reguleerib keskkonnale

tekitatava kahju vältimist ja heastamist, põhimõttest, et saastaja

maksab. Seetõttu ei saa nõustuda, et antud ülesanne lisatakse

Päästeameti ainupädevusse.

Vastavalt Seveso III direktiivi rikkumismenetlusele (Seveso III

direktiiv, artikkel 17 c) on vajalik täiendavalt välja tuua asjaolu,

et pädevad asutused peavad tegutsema asjakohaselt, et käitaja

võtaks vajalikud heastavad meetmed. Seda hetkel käesolevas

eelnõus ei ole käsitletud. Näiteks Rumeenias

(https://legislatie.just.ro/Public/DetaliiDocument/177654) on

sätestatud nõue selliselt, et ettevõte peab teavitama pädevaid

asutusi (artikkel 16 lg 1c), et milliseid keskmisi ja pikaajalisi

meetmeid on ettevõte rakendanud ning eraldi säte on selle

kohta, mida peavad pädevad asutused tegema pärast

suurõnnetust (artikkel 17). Artiklis 6 on sätestatud pädevad

asutused. Teeme ettepaneku mitte määrata kogu vastutusala

Päästeametile, vaid näidata ära erinevate ametkondade

pädevused, sh ettevõtte vastutus võtta pärast suurõnnetust

vajalikud kiireloomulised, keskmised ja pikaajalised meetmed

(Seveso direktiivi artikkel 17, punktid a ja c).

18

4. Eelnõu § 1 punkti 10 kohaselt esitatakse Euroopa

Komisjonile iga nelja aasta järel aruanne Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud

suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi

96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

(ELT L 197, 24.07.2012, lk 1−37) rakendamise kohta.

Seletuskirjas on viidatud, et praktikas on esitanud aruandeid

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA)

koos Päästeametiga. Päästeamet on esitanud aruandeid 2012.

aastal (periood 2009-2011), 2015. aastal (periood 2012-2014)

ja 2019. aastal (periood 2015-2022) ning kaasanud aruande

koostamisse TTJA. 2023. aastal (periood 2019-2022) kohta

esitas aruande TTJA ning aruande koostamisse kaasati

Päästeamet. Ilma ühe või teise asutuseta ei ole võimalik

aruannet koostada, sh esitada.

Samas selleks asutuseks võib olla ka Päästeamet, kuna omab

varasemat kogemust, sh Päästeamet on vastutav ametkond

esitama piiriülese toimega tööstusõnnetuste konventsiooni

rakendamise aruannet, mis tuleb esitada sama perioodi kohta,

mis Seveso direktiivi rakendamise aruanne. Aktsepteerime ka

asjaolu, kui selleks asutuseks jääb TTJA, kuid seletuskirjas ei

saa viidata, et praktikas on esitanud aruandeid TTJA koos

Päästeametiga.

Arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud näidetega

sellest, kes ja millal on seni vastavaid

aruandeid esitanud.

Täiendavalt selgitame, et aruandluse

esitamise põhivastutus pannakse TTJA-

le, sest KemS kohaselt väljastab ohtlikele

ja suurõnnetusega ohuga ettevõtetele (OE

ja SOE) käitamislube TTJA. See on

peamine põhjus, miks aruande

esitamiskohustus TTJA-le lisati, kuid

kuna seda tehakse koostöös

Päästeametiga, siis täiendatakse

kohustust selliselt, et seda tehakse

koostöös Päästeametiga.

Rahandusministeerium

Rahandusministeerium kooskõlastab kemikaaliseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu) järgmiste

märkustega.

19

§ 154 lg 6 p

6

Eelnõu § 1 punktiga 3 kemikaaliseadusesse (KemS) lisatava §

15⁴ lg 6 punkti 6 kohaselt võivad Politsei- ja Piirivalveamet

ning Kaitsepolitseiamet töödelda käesoleva seaduse § 15²

punktides 2 ja 3 sätestatud asjaolude väljaselgitamiseks

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotleja

töötamise andmeid. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu,

millistest andmekogudest või millistelt asutustelt on plaanis

neid andmeid hankida. Palume täpsustada, kas töötamise

andmeid on plaanis küsida Maksu- ja Tolliametilt (MTA)? Kui

jah, siis tuleks MTA-le anda nende andmete avaldamise õigus

maksukorralduse seaduse §-s 29, kuna kehtiv säte ei viita

eelnõuga sätestatavatele ülesannetele ja MTA volitused

eelnõust tuleneva andmevajaduse täitmiseks võivad olla

piiratud.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

Kliimaministeerium Kliimaministeerium kooskõlastab kemikaaliseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu)

järgmiste märkustega arvestamise korral. Kliimaministeerium

esitas samasisulised märkused ka 14.02.2024

kooskõlastamisele esitatud eelnõule (11.03.2024 kirjaga nr 1-

5/24/850-2). Käesolevas eelnõus ei ole esitatud märkustega

arvestatud.

Eelnõu märkustega arvestamise tabelis on selgitatud: Seni kuni

JVIS-e ja KOTKAS-e andmekogude vahel andmeid ei vahetata,

tuleks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil (TTJA)

koostöös Keskkonnaametiga (KeA) välja töötada protseduuri

reeglid, millest keskkonnakomplekslubade menetlemisel

lähtutakse, kui taotlused sisaldavad ka kemikaaliseaduse

Arvestatud osaliselt.

Täpsustame seletuskirja, et

keskkonnakompleksloa menetluse korral

ei ole kohustust dokumente dubleerida

ehk JVIS süsteemi sisestada.

Seletuskirjas on täiendavalt ja

eraldiseisvalt käsitletud KemS §-st 26

tulenevat loamenetluse erandit

keskkonnakompleksloa olukorras.

Kuivõrd eelnõuga ei liideta ega ühildata

JVIS ja KOTKAS IT-süsteeme, siis

20

(KemS) osa. Reegleid koostades peaks arvestama, et ettevõtted

ei pea andmeid topelt esitama.

Märgime, et selliste reeglite väljatöötamine ei lahenda

lisakoormuse probleemi. KeA ja TTJA on alates 2023. aastast

teinud jõupingutusi protseduurireeglite väljatöötamiseks, kuid

seni leitud lahendused vaid suurendavad praegust koormust.

Riiklik üldine suundumus on aga vähendada haldus- ja

töökoormust tegevuslubade menetlemisel.

Seega eeltoodud kirjeldus ei lahenda meie kirjas nr 1-5/24/850-

2 toodud probleeme ning lükkab lahendust edasi teadmata

kaugusesse, suurendades nii jätkuvalt ettevõtete

halduskoormust kui ka ametnike töökoormust.

Kliimaministeerium on igati nõus, et andmete esitamine

infosüsteemi kaudu on mõistlik ja vajalik suund. Toetame

eelnõu § 1 punktis 4 esitatud muudatust, millega muudetakse

kemikaaliseaduse (edaspidi KemS) § 23 lõike 3 teist lauset,

kuna see on oluline valdkonna edasiseks arenguks. Siiski tuleb

muudatuse tegemisel arvestada KemS § 26 lõiget 2, mille

kohaselt ei ole KemS kohane luba vajalik juhul kui ohtlikku

kemikaali käideldakse tööstusheite seaduse (edaspidi THS)

alusel antud keskkonnakompleksloa alusel, tingimusel, et

nimetatud luba hõlmab ka KemS kohase käitamisloa

kontrolliesemes olevaid nõudeid. Seetõttu tuleb arvesse võtta

ka THS § 29 punkti 2, mille kohaselt tuleb KemS kohaselt

nõutavad dokumendid ohtlike ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete

jaoks lisada kompleksloa taotlusele. Nimetatud sätetest

tulenevaid asjaolusid ei ole eelnõus ja selle seletuskirjas

arvestatud.

MKM ei pea asjakohaseks ega vajalikuks

käsitleda seletuskirjas vastavaid IT-

arendustega seotud kulusid ja hinnangut

nende mõjule, et tulevikus tagada JVIS ja

KOTKAS infosüsteemide andmevahetus

andmete ühekordseks esitamiseks.

21

Eelnõu § 1 punktis 5 sätestatakse muudatus, millega tehakse

andmete esitamine JVIS-i infosüsteemi kohustuslikuks.

Seejuures jääb endiselt kehtima ka THS § 29 punktis 2

sätestatud nõue esitada KemS alusel nõutud andmed

kompleksloa taotluse lisana keskkonnaotsuste infosüsteemi

KOTKAS kaudu. Seletuskirja lehekülje 15 viimases lõigus on

toodud, et eelnõu rakendamisel väheneb ettevõtete ajakulu

andmete sisestamisel ja kohustuslike dokumentide

uuendamisel. Peame vajalikuks märkida, et see ei vasta kõikide

ettevõtete olukorrale. Tulemuseks on olukord, kus ettevõtted

peavad edaspidi esitama samasisulised andmed kahte

infosüsteemi. Neil ettevõtetel, kellele antakse KemS kohane

luba kompleksloa osana, eelnõu jõustudes halduskoormus meie

arvamusel kasvab ning mõnel juhul võib pikeneda kompleksloa

menetluse tähtaeg.

Palume seletuskirjas halduskoormuse mõju vastavalt

täiendada. Samuti palume eelnõu seletuskirjas kajastada IT-

arendustega seotud kulud ja hinnang nende mõjule, et tulevikus

tagada JVIS-i ja KOTKAS-e infosüsteemide andmevahetus

andmete ühekordseks esitamiseks.

Juhul kui andmeid ei tule kahte infosüsteemi esitada, siis

palume eelnõud ja seletuskirja vastavalt täiendada.

Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve

Amet

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium edastas

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (edaspidi TTJA)

kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

kemikaaliseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõu. Täname võimaluse eest arvamust avaldada!

22

TTJA tutvus edastatud dokumentidega ning edastab

omapoolsed ettepanekud:

1. Parandusettepanekud kemikaaliseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõule:

a. Punktis 3 oleva § 151 lg 2 p 3 kohaselt tuleb piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa saamiseks esitada taotluses

elukoha aadress.

Selgitus: Euroopa Parlamendi ja nõukogus määruse (EL)

2019/1148 artikli 3 punkti 8 tähenduses on üldsuse hulka

kuuluv isik füüsiline või juriidiline isik, mistõttu ei ole

asjakohane küsida juriidilise isiku osas elukoha aadressi, vaid

asukoha aadressi.

Ettepanek: § 151 lg 2 p 3 sõnastada järgmiselt:

Elukoha aadress, juriidilise isiku korral asukoha aadress.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

b. Punktis 3 oleva § 151 lg 2 p 5 kohaselt tuleb piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa saamiseks esitada taotluses

info, kas piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba

taotletakse piiranguga lõhkeaine ühe- või mitmekordseks

kasutamiseks.

Selgitus: Sõnastuses on ilmselge eksitus, kuna luba ei taotleta

piiranguga lõhkeaine ühe- või mitmekordseks kasutamiseks,

vaid luba taotletakse piiranguga lõhkeaine lähteaine ühe- või

mitmekordseks kasutamiseks.

Ettepanek: § 151 lg 2 p 5 sõnastada järgmiselt:

info, kas piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba

taotletakse piiranguga lõhkeaine lähteaine ühe- või

mitmekordseks kasutamiseks.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

23

c. Punktis 3 § 155 lg 2 sätestab tingimused, mille korral TTJA

saab piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa anda. Lõike

2 punkt 1 sedastab, et loa saab anda, kui taotleja tõendab

vajadust piiranguga lõhkeaine lähteainete järele ja selle

kavandatud kasutamine on õiguspärane. Lõike 2 punkt 9

sedastab, et loa saab anda, kui ei esine põhjendatud kahtlust, et

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotleja

kavandatav piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutus ei ole

õiguspärane.

Selgitus: Lugedes lõige 2 punkte 1 ja 9, jääb mulje, et need

sätted räägivad ühest ja samast asjast teises sõnastuses – punkt

1 on jaatavas ja punkt 9 eitavas kõneviisis. Samuti ei selgita

eelnõu seletuskiri (lk 12-13), milline on punktide 1 ja 9 sisuline

erinevus.

Ettepanek: Täiendada eelnõu seletuskirja ning selgitada,

milline on § 155 lg 2 punktide 1 ja 9 sisuline erinevus või kui

need tähendavad ühte ja sama asja, siis eemaldada eelnõust §

155 lg 2 p 9.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

24

d. Punktis 3 § 156 lg 5 sätestab, et piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa kehtetuks tunnistamise korral peab

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa omanik

võõrandama tema valduses oleva piiranguga lõhkeaine

lähteaine 30 päeva jooksul lähteaine kasutamise õigust

omavale isikule või hävitama lähteaine Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ameti kontrolli all. Käesolevas lõikes

sätestatud nõude täitmiseks võib Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja

sunniraha seaduses sätestatud korras.

Selgitus: Kui piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba

tunnistatakse kehtetuks, siis ei saa enam rääkida piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa omanikust, vaid alates loa

kehtetuks tunnistamise hetkest on tegemist luba omanud

isikuga. Säte näeb ette tegevuse, et loa kehtetuks tunnistamisel

peab isik piiranguga lõhkeaine lähteaine võõrandama lähteaine

kasutamise õigust omavale isikule või hävitama lähteaine

TTJA kontrolli all. Eelnõu seletuskirja kohaselt peetakse

eelistatumaks variandiks piiranguga lõhkeaine lähteaine

võõrandamist, mitte lihtsalt hävitamist, mis tekitab täiendavat

keskkonnakahju.

Euroopa Parlamendi ja nõukogus määruse (EL) 2019/1148

lisas 1 on kõik nimetatud piiranguga lõhkeaine lähteained

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1272/2008

(CLP-määrus) kohaselt klassifitseeritud ohtlikuks kemikaaliks,

v.a ammooniumnitraat (CASi nr 6484-52-2), mida kasutatakse

põllumajanduses väetisena, kuid mida kasutatakse ka

lõhkeaine valmistamisel selle koostisosana.

TTJA hinnangul on ebamõistlik lubada olukorda, kus isikul on

seadusega antud võimalus piiranguga lõhkeaine lähteainet ise

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

25

hävitada, millega eeldatavalt kaasneb keskkonnakahju ning

mis täiendavalt eeldaks isikul asjakohaste teadmiste olemasolu,

kuidas antud piiranguga lõhkeaine lähteainet hävitatakse ning

milliseid tingimusi peab rakendama, et teha seda minimaalse

keskkonnakahjuga. Kuigi hävitamine peaks eelnõu kohaselt

toimuma TTJA kontrolli all, ei ole TTJA pädev kontrollima,

kas piiranguga lõhkeaine lähteainet hävitatakse nõuetekohaselt

ning kas on tagatud piisavad meetmed keskkonnakahju

minimeerimiseks. Näiteks JäätS § 1264 kohaselt on jäätmete

põletamine ja keskkonda viimine väljaspool

jäätmekäitluskohta väärteokorras karistatav tegevus, mis näeb

ette füüsilisele isikule rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ning

juriidilisele isikule rahatrahvi kuni 400 000 eurot.

Lähtuvalt eelnevast on mõistlik rakendada ka piiranguga

lõhkeaine lähteaine korral KemS-i § 8 lg 4 põhimõtet, mille

kohaselt kõrvaldab käitleja käitlusest kemikaali, mille pakend

või mille kohta esitatud teave ei võimalda kemikaali ohutult

käidelda ning mida tuleb edasi käidelda jäätmeseaduse kohaselt

kui ohtlikku jäädet. Siinkohal peab aga arvestama olukorraga,

kus ohtliku jäätme käitleja keskkonnakaitseluba omav ettevõte

ei võta vastu eraisikutelt ohtlikke jäätmeid ning eraisikud

saavad ohtlikke jäätmeid ära anda vastavates kohaliku

omavalitsuse loodud jäätmejaamades või korraldatavates

kogumisringides (JäätS § 71 lg 2 p 5). Samas juriidilised isikud

peavad ohtlikud jäätmed üle andma otse keskkonnakaitseluba

omavale ohtlike jäätmete käitlejale. Oluline aspekt siinkohal

oleks see, et piiranguga lõhkeaine lähteaine (ohtlik jääde)

üleandmise ja vastuvõtmise osas oleks koostatud vastav akt,

mille piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba omanud

isik saab tõenduseks TTJA-le esitada.

26

Ettepanek: § 156 lg 5 sõnastada järgmiselt: Piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa kehtetuks tunnistamise

korral peab piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba

omanud isik võõrandama tema valduses oleva piiranguga

lõhkeaine lähteaine 30 päeva jooksul lähteaine kasutamise

õigust omavale isikule või käitlema piiranguga lõhkeaine

lähteainet edasi jäätmeseaduse kohaselt kui ohtlikku jäädet.

Käesolevas lõikes sätestatud nõude täitmiseks võib

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet rakendada

asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses

sätestatud korras.

e. Eelnõuga pannakse TTJA-le kohustus anda piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamisluba, kuid selles osas ei ole

täiendatud KemS § 35, milles määratletakse TTJA pädevused

kemikaalide valdkonnas.

Ettepanek: täiendada KemS § 35 punktiga 6 järgmises

sõnastuses:

Anda soetamiseks, sisse toomiseks, omamiseks ja

kasutamiseks piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba,

hinnates piiranguga lõhkeaine lähteaine ohutut ning

õiguspärast kasutust.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

2. Parandusettepanekud kemikaaliseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale:

a. Seletuskirjas on läbivalt erinevates kohtades kasutatud

mõisteid „piiranguga lõhkeaine“, „lõhkeaine lähteaine“ ja

„lõhkeaine“.

Ettepanek: Kuna eelnõu käsitleb piiranguga lõhkeaine

lähteaineid, siis palume asendada mõisted „piiranguga

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

27

lõhkeaine“, „lõhkeaine lähteaine“ ja „lõhkeaine“ läbivalt

mõistega „piiranguga lõhkeaine lähteaine“.

b. Seletuskirja lk 15 on esitatud eelnõu § 156 lg 5 selgitus.

Ettepanek: Tulenevalt käesoleva arvamuse punkti 1

alapunktis d tehtud ettepanekust palume vastavalt korrigeerida

ka seletuskirja.

MKM loobub tervikuna vastava

loamenetluse loomisest ning

muutmispunkt jäetakse eelnõust

tervikuna välja.

3. Ettepanekud, mis ei ole seotud käesoleva eelnõuga:

a. Seoses asjaoluga, et KemS-i, SeOS-i ning LMS-i trahvi- ja

sunniraha määrade muutmine on jäänud u 10 aasta tagusesse

või kaugemasse aega, teeb TTJA Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku vastavad

tasumäärad juriidilistele isikutele üle vaadata ning viia need

kooskõlla tänase elukallidusega, et oleks jätkuv heidutus

võimalike rikkumiste ärahoidmiseks, tagamaks ohutust

puudutavate nõuete järgimise, mille eiramisel võivad kaasneda

elule, varale ja keskkonnale olulist mõju avaldavad tagajärjed.

Täname, et olete arvestanud ja selgitanud varasemaid TTJA

ettepanekuid kemikaaliseaduse muutmise eelnõu osas!

Mittearvestatud.

MKM on seisukohal, et karistusmäärasid

ei ole mõistlik ega proportsionaalne tõsta

olukorras, kus piiranguga lõhkeaine

lähteaine käitlemise nõuete osas karistusi

praktikas määratud ei ole. Siiski trahvi- ja

sunniraha määrade ülevaatus ja analüüs

on MKM-il plaanis 2025. aasta teisel pool

aastal.

28

II kooskõlastusring

Kooskõlastaja või

arvamuse esitaja

Eelnõu

paragrah

v, lõige,

punkt

Märkuse või ettepaneku sisu Arvestatud/mittearvestatud/selgitatud,

mittearvestamise põhjus

Justiitsministeerium

§ 153 lg 2

§ 154 lg 3

Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega.

I. Sisulised märkused

1. Eelnõu § 1 punktis 3, millega täiendatakse

kemikaaliseadust (KemS) §-dega 151–156, esitatud § 153 lõike

2 kohaselt peab füüsilisest isikust taotlejal või juriidilisest isikust

taotleja juhatuse liikmetel olema liiklusseaduse § 101 lõikes 1

nimetatud tervisetõend ja nad peavad vastama sama seaduse §

97 lõikes 7 või 8 nimetatud kategooria juhiloa omajale esitatud

tervisenõuetele. Seletuskirjas (lk 8) tuuakse välja, et loa taotleja

peab olema läbinud kas 1. või 2. gruppi kuuluva juhi

tervisekontrolli. Sealjuures selleks, et läbida 2. grupi

tervisekontroll, peab olema läbitud 1. gruppi kuuluva juhi

tervisekontroll. Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

taotlemiseks sobib, kui on läbitud kas 1. gruppi või 2. gruppi

kuuluva juhi tervisekontroll. Kas see tähendab, et isik, kellel on

olemas kehtiv juhiluba, ei pea eraldi tervisekontrolli läbima?

Tagamaks üheselt arusaadavuse nii normi adressaadile kui

rakendajale, palume seda asjaolu seletuskirjas täpsustada.

2. Eelnõu § 1 punktis 3, millega täiendatakse

kemikaaliseadust (KemS) §-dega 151–156, esitatud § 154 lõike

3 kohaselt võivad Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ning

Kaitsepolitseiamet (KAPO) küsida piiranguga lõhkeaine

Arvestatud osaliselt ja selgitatud.

Seletuskirja on täiendatud. Vastava

kategooria kehtiv juhiluba eeldab, et isikul

on läbitud nõutud tervisekontroll. Oluline

on, et piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutaja oleks läbinud tervisekontrolli ja

talle on väljastatud sellekohane

tervisetõend. See, kas isik omab ka kehtivat

juhiluba või mitte ei ole piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise vaatest

oluline.

Arvestatud ja selgitatud.

Eelnõus on §-s 154 täiendatud (lg-d 5 ja 6)

PPA ja KAPO õigusi piiranguga lõhkeaine

29

§ 45 lg 1

lähteaine kasutamise loa taotlejalt kooskõlastuse andmiseks

vajalikke dokumente ja lisateavet ning teha päringuid

andmekogudesse. Kas sättega soovitakse piiritleda konkreetses

loamenetluses PPA ja KAPO pädevust avaliku korra ja riigi

julgeoleku ohu hindamisel? Sel juhul tuleks seaduses sätestada

konkreetselt, millistest andmekogudest ja mis andmeid on

kooskõlastavatel asutustel õigus ohu hindamiseks töödelda.

Vastasel juhul ei ole sellise üldise õiguse sätestamine vajalik ja

see osa sättest tuleks välja jätta.

3. Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse kemikaaliseaduse § 45

pealkirja ja lõiget 1 pärast sõna „lähteaine“ sõnaga „soetamise“.

Kehtiv § 45 sätestab vastutuse piiranguga lõhkeaine lähteaine

kättesaadavaks tegemise, sissetoomise, omamise ja kasutamise

nõuete rikkumise eest. Esimesel kooskõlastusringil palusime

seletuskirja täiendada ning tuua välja, kus konkreetselt on

sätestatud piiranguga lõhkeaine lähteaine soetamise nõuded,

viidates vastavalt asjakohastele seaduse ja/või EL määruse

sätetele. Muudetud seletuskirjas (lk 12) märgitakse, et

piiranguga lõhkeaine lähteaine soetamise nõuete puhul

lähtutakse määruse (EL) 2019/1148 artiklitest 5–7 ja 9. Artiklis

5 käsitletakse piiranguga lõhkeaine lähteaine kättesaadavaks

tegemist, sissetoomist, omamist ja kasutamist, artiklis 6 loa

väljastamist ja selle menetlust, artiklis 7 tarneahela teavitamist

ning artiklis 9 kahtlustäratavatest tehingutest, kaotsiminekutest

ja vargustest teatamist.

Leiame, et selgitus viidetega nimetatud artiklitele ei ole päris

täpne ega ka piisav. Määruse (EL) 2019/1148 art 5 lõige 3

sedastab, et üldsuse hulka kuuluval isikul peab olema piiranguga

lõhkeaine lähteaine soetamiseks, sissetoomiseks, omamiseks või

kasutamiseks loa andmise korra kohaselt saadud luba ning ta

peab selle taotluse korral esitama. Samuti kajastavad

lähteaine kasutamise loa taotleja

isikuandmete kontrollimise ja töötlemise

osas. Õigusselguse huvides täiendati

eelnõu paragrahvi 155 lõigetega 6 ja 7,

millega kehtestati andmesubjekti õiguste

piiramise sätted.

Arvestatud osaliselt ja selgitatud.

Seletuskirja täiendatud: „Määruse (EL)

2019/1148 art 13 kohaselt kehtestavad

liikmesriigid määruse (EL) 2019/1148

nõuete rikkumise korral kohaldatavad

karistusnormid ja võtavad kõik vajalikud

meetmed nende rakendamise tagamiseks.

Kehtestatud karistused peavad olema

tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

luba hõlmab lisaks sisse toomisele,

omamisele ja kasutamisele (olemasolev

karistusnorm) ka soetamist ning sellest

tingituna tuleb ka karistusnormi loetelu

täiendada. Vastasel juhul võib tekkida

olukord, kus isik rikub oluliselt soetamise

nõudeid, aga võimalus teda selle teo eest

karistada puudub.

30

Seletuskiri

„soetamist“ teised nimetatud artiklid, kuid karistusnormide

kehtestamine määruse nõuete rikkumise eest tuleneb määruse

(EL) 2019/1148 artiklist 13. Kuna artikli 13 kohaselt peavad

kehtestatud karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja

hoiatavad, palume lisaks viitele artiklile 13 lisada ka põhjalikum

selgitus kehtiva karistusnormi laiendamise vajalikkuse kohta,

samuti hinnang tõhususele ja proportsionaalsusele.

Lisaks juhime tähelepanu asjaolule, et KemS § 45 näeb

juriidilisele isikule maksimaalse karistusena ette kuni 32 000

euro suuruse rahatrahvi, kuigi karistusseadustiku § 47 kohaselt

võib juriidilist isikut karistada kuni 400 000 euro suuruse

rahatrahviga. Palume hinnata, kas praegune valitud trahvimäär

täidab eesmärki või on vajalik selle tõstmine.

Samuti tekib küsimus määruses ettenähtud vastutuse

rakendamise kohta. Määruse (EL) 2019/1148 art 3 punkti 8

kohaselt on üldsuse hulka kuuluv isik füüsiline või juriidiline

isik, kelle tegutsemise eesmärk ei ole seotud tema kaubandus-,

äri- ega kutsetegevusega. Karistusnorm eristab "füüsilist isikut"

ja "juriidilist isikut", mistõttu ei ole selge, kuhu ja kuidas

paigutub "üldsuse hulka kuuluv isik". Palume seletuskirjas

selgitada, kuidas täpsemalt sellise isiku suhtes karistusnormi

kohaldatakse. Lisaks palume arvestada ka eelnõu failis

keeletoimetaja tehtud ettepanekut sõnastada ümber lauseosa

„üldsuse hulka kuuluva isiku“.

II. Märkused eelnõu mõju kohta

4. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse KemS § 32 lõike 4

sissejuhatavat lauseosa, et lisaks Päästeametile

kooskõlastamiseks esitamisega edastatakse edaspidi

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA) arvamuse

andmiseks üld-, eri- või detailplaneering ja ehitusprojekt samas

KemS § 45 näeb juriidilisele isikule

maksimaalse karistusena ette kuni 32 000

euro suuruse rahatrahvi ning seda

käesoleva eelnõuga ei tõsteta, vaatamata

sellele, et karistusseadustiku § 47

võimaldab juriidilist isikut karistada kuni

400 000 euro suuruse rahatrahviga.

Karistusmäära ei ole mõistlik ega

proportsionaalne tõsta olukorras, kus

piiranguga lõhkeaine lähteaine käitlemise

nõuete osas karistusi varasemalt määratud

ei ole. Kui loa väljastamine peaks tekitama

olukorra, kus KemS § 45 nõudeid

hakatakse suurel määral rikkuma, on

võimalik trahvimäärasid muuta.

Termin „üldsuse hulka kuuluv isik“

asendati terminiga „isik“, mis hõlmab nii

füüsilisi kui juriidilisi isikuid.

Kui menetlust alustatakse isiku suhtes,

tuleb seda lahendada juhtumipõhiselt.

Sõltuvalt sellest, kas tegu on füüsilise või

juriidilise isikuga, tuleneb ka karistusnormi

alus § 45 lg-st 1 või lg-st 2.

Selgitatud.

Muudatus, mis puudutas TTJA-le

dokumentide edastamist arvamuse

31

Eelnõu ja

seletuskiri

lõikes loetletud juhtudel. Palume kavandatud muudatuse osas

täiendada seletuskirja järgmistes punktides vastavalt:

4.1. Punkti 1.1. „Sisukokkuvõte“ palume lisada ka siseriiklikust

vajadusest tingitud muudatuse, selle eesmärgi ja teabe, keda

muudatus mõjutab.

4.2. Punktis 1.3. „Märkused“ palume selgitust muuta siseriikliku

muudatuse osas, kuna eelnõu ei ole enam seotud üksnes Euroopa

Liidu (EL) õiguse ülevõtmisega. Lisaks tuleb põhjendada, miks

2. kooskõlastusringil lisandunud riigisisesest vajadusest lähtuva

muudatuse puhul ei koostatud väljatöötamiskavatsust (VTK),

viidata ka vastavale VTK mittekoostamise erandile, kuna EL

õiguse ülevõtmise alus lisandunud siseriikliku muudatuse osas

ei kohaldu.

4.3. Punktis 2 „Seaduse eesmärk“ palume märkida, et eesmärk

on ka käitamisloa menetluse planeerimisfaasis menetlusosaliste

aja kokkuhoid ning menetluse lõppfaasis ebaõnnestunud

menetluste arvu vähendamine.

4.4. Punktis 6 „Seaduse mõjud“ palume esitada ka lisandunud

muudatuse mõjuanalüüs ning kirjeldada mõju TTJA-le ning

ettevõtjatele. Mõjuanalüüsis tuleks käsitleda töökoormuse

muutust TTJA-le, teisalt ka halduskoormuse ja kulude

võimalikku muutust ettevõtjatele. Andmetest tuleks lisada

selliste menetluste arv aastas (varasemate aastate statistika

põhjal). Võimalusel palume lisada andmed ka selle kohta, kui

palju on neist menetlustest olnud selliseid, mis on alles viimases

faasis käitamisloa väljastamisel ebaõnnestunud ning mille

läbikukkumist oleks saanud käesoleva muudatusega ära hoida.

Lisaks tuleb märkida ka mõjutatud valdkonnas tegutsevate

ettevõtjate koguarv Eestis.

III. Muud märkused eelnõu ja seletuskirja kohta

andmiseks, jäetakse käesolevast eelnõust

välja. Sellest tulenevalt ei ole vaja mõjude

osa täiendada.

32

5. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu

failis jäljega tehtud märkustega.

Arvestatud.

33

Siseministeerium

§ 152

Siseministeerium kooskõlastab eelnõu esitades järgmised

märkused.

1. Eelnõu § 1 punktis 3 toodud kemikaaliseaduse (edaspidi

KemS) § 152 näeb ette piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa kontrollieseme ja kontrolli teostajad. Kõnesoleva

sätte lõike 1 punkti 2 kohaselt antakse piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise luba, kui taotleja ei ole karistatud esimese

astme kuriteo, riigivastase süüteo või süüteo eest, mis pandi

toime lõhkematerjali, pürotehnilist toodet, laskemoona,

lõhkeseadeldist või tulirelva kasutades, või tema karistusandmed

on karistusregistrist kustutatud.

Seletuskirjas on toodud: „KarRS-i § 18 lõige 4 sätestab, et kui

päringu teeb isik enda kohta või kui registrist päringu tegijaks

on KarR-i § 19 lõikes 1 nimetatud isik (punkt 5 – valitsusasutusel

ja kohaliku omavalitsuse asutusel seadusega või seaduse alusel

antud õigusaktiga sätestatud ülesannete täitmiseks) või registri

arhiivist päringu tegijaks on KarRS-i § 20 lõikes 1 nimetatud

isik, märgitakse registri väljavõttes kõik KarRS §-s 12 nimetatud

andmed. KarRS-i § 20 lg 1 punktis 9 sätestatud päringu

väljavõte väljastatakse sama paragrahvi lõikes 21 sätestatud

korras.“.

Märgime, et eelnõu ja seletuskirja koos lugedes jääb ebaselgeks,

kas taotleja kohta karistusregistri arhiivis olevad andmed

omavad loa väljastamise otsustamisel tähtsust või mitte.

Eelnõust võib aru saada, et loa saamise eelduseks on asjaolu, et

isikul ei ole karistatust ehk andmed karistusregistris puuduvad.

Karistusregistri seaduse (edaspidi KarRegS) § 5 lõike 1 kohaselt

on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus

isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel

kuni andmete kustutamiseni. Lisaks, karistusregistri arhiivist

andmete saamiseks peab õiguslik alus tulenema KarRegS-i § 20

Arvestatud ja selgitatud.

Seletuskirja täiendatud järgmise

tekstiosaga „Karistusregistri andmed ei

sisalda registrist kustutatud andmeid ega ka

arhiivi kantud andmeid, sest TTJA-d ei ole

nimetatud KarRS § 20 lg 1 loetelus.

Käesoleva eelnõu muudatustega ei anta

TTJA-le juurdepääsu karistusregistri

arhiivi andmetele.“.

34

§ 154

lõikest 1 ning nende õiguslik tähendus KarRegS-i § 5 lõikest 2.

Kehtivas seaduses seda ei ole, samuti ei tehta vastavat muudatust

eelnõuga. Tulenevalt eeltoodust palume selgitused seletuskirjas

täiendavalt üle vaadata.

2. Eelnõu § 1 punktis 3 toodud KemS-i § 154 käsitab piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse lahendamist ja

kooskõlastamist. Lõige 1 näeb ette, et Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet (edaspidi TTJA) lahendab piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse 30 päeva jooksul

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kooskõlastuse

saamisest arvates. Viidatud lõige 2 näeb ette, et TTJA edastab

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse Politsei-

ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) ning Kaitsepolitseiametile

(edaspidi KAPO), kes KemS-i § 152 lõike 2 punktides 2 ja 3

sätestatud pädevuse piires kontrollivad ja kooskõlastavad või

jätavad piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse

põhjendatult kooskõlastamata 14 päeva jooksul dokumentide

laekumise päevast arvates. Kui kooskõlastav asutus ei ole tähtaja

jooksul piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotlust

kooskõlastanud ega taotlenud tähtaja pikendamist, loetakse

taotlus vaikimisi kooskõlastatuks.

Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt teavitatakse piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa andmisest keeldumise korral

taotlejat keeldumise õiguslikust alusest. Piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa andmisest keeldumise põhjust ega

sellega seonduvat teavet, kui see seab ohtu avaliku korra või riigi

julgeoleku kaitse, ei avaldata taotlejale ega muule isikule.

Seoses taotluse lahendamisega toome välja mõned kitsaskohad,

millele võiks täiendavalt tähelepanu pöörata. Märgime, et lõike

Osaliselt arvestatud ja selgitatud.

Ei saa võrrelda LMS § 37 lg 4 kohase

veoloa väljastamist KemS kohase

piiranguga lõhkeaineaine lähteaine

kasutamise loa väljastamisega, sest vedude

puhul on seotud rohkem osapooli (sõltuvalt

olukorrast tootja/levitaja, vedaja,

turvateenuse pakkuja, lao omanik, sõltuvalt

olukorrast ka teiste liikmesriikide

kooskõlastused jne) kui üksnes taotleja ja

järelevalveasutused.

Kui PPA ja KAPO ei kooskõlasta taotlust,

peavad nad sellest TTJA-d teavitama ja

põhjendama. Kui põhjendus sisaldab

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud

infot või riigisaladuse infot, tuleb asutuste

vahel eraldi kokku leppida, kuidas sellist

infot edastatakse, võib olla on vajalik

sõlmida koostöökokkulepe. Neid tingimusi

ja korda, kuidas asutused omavahel infot

jagavad KemS-s ei reguleerita.

35

1 sõnastus, mille kohaselt TTJA lahendab taotluse 30 päeva

jooksul kooskõlastuse saamisest arvates, ei ole kõige

õnnestunum. PPA ja KAPO võivad taotluse ka mitte

kooskõlastada, aga taotlus tuleb TTJA-l ikkagi lahendada ja

otsus taotlejale teatavaks teha. Näiteks lõhkematerjaliseaduse §

37 lõike 4 kohaselt otsustab TTJA loa andmise 10 tööpäeva

jooksul kõigi nõutavate dokumentide laekumise päevast

arvates.

Seletuskirjas selgitatakse: Lõike 2 kohaselt edastab TTJA

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse PPA-le

ja KAPO-le, kes vastavalt § 15 lg 2 punktidele 2 ja 3 (avalik kord

ja riigi julgeolek) kooskõlastavad või jätavad piiranguga

lõhkeaine lähteaine taotluse põhjendatult kooskõlastamata 14

päeva jooksul dokumentide laekumise päevast arvates. Kui 14

päeva jooksul PPA ega KAPO taotlust ei kooskõlasta või ei

edasta põhjendust, miks nad jätavad taotluse kooskõlastamata

ega taotle tähtaja pikendamist, loetakse piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa taotlus kooskõlastatuks ilma

sellekohase erikinnituseta.

Kuigi KemS-i § 152 lõike 2 tekstist see otseselt ei selgu, siis

seletuskirjast nähtub, et PPA ja KAPO peavad taotluse

kooskõlastamata jätmisel põhjendused saatma TTJA-le.

Arvestades, et PPA ja KAPO kontrollivad avaliku korra või riigi

julgeoleku kaitsega seonduvaid aspekte, võib näiteks

kooskõlastamata jätmise põhjendus olla asutusesiseseks

kasutamiseks või riigisaladuseks olev teave. Selleks, et eelnõuga

kavandatav regulatsioon rakendajatele ühetaoline ja selge oleks,

on vaja kokku leppida, kuidas sellist teavet TTJA-le edastatakse

ja kuidas TTJA seda säilitab. Näiteks tekib küsimus sellest, kas

PPA või KAPO peavad TTJA-le edastatavale teabele juurde

märkima, kui tegemist on teabega, mille avaldamine seab ohtu

avaliku korra või riigi julgeoleku kaitse (§ 153 lg 5), või peavad

36

PPA ja KAPO edastama TTJA-le põhjenduse üksnes juhul, kui

seda on võimalik taotlejale avaldada ja muul juhul kirjutavad, et

teavet ei ole võimalik § 155 lõike 5 alusel avaldada?

Seletuskirjas võiks selgitada täpsemalt, kuidas eitava vastuse

koostamine plaanitud on – tulenevalt KemS-i § 155 lõikest 5

tuleb loa andmisest keeldumise korral teavitada taotlejat

keeldumise õiguslikust alusest. Õiguslik alus on toodud sama §-

i lõike 2 punktis 1 – ei ole täidetud KemS-i § 152 lõikes 1

loetletud tingimused. Palume selgitada, kas viidataksegi ainult

sellele alusele või tuuakse ka PPA või KAPO põhjendus? Kui

põhjendust ei tohi öelda, siis ilmselt kirjutatakse, et vastavalt

KemS-i § 155 lõikele 5 põhjendust ei avaldata, sest see seab ohu

avaliku korra või riigi julgeoleku. Näeme vajadust täiendada

KemS-i § 155 lõiget 5 ja sätestada, et teavet ei avaldata ka siis,

kui sellele kohaldub seaduses sätestatud

juurdepääsupiirang.

3. Seletuskirja lk 9 selgitatakse KemS-i §-s 155 sätestatud loa

andmisest keeldumisega seonduvat. Lõike 3 selgitustes

öeldakse, et TTJA-l on õigus keelduda piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa väljastamisest, kui ei ole täidetud

KemS-i § 152 lõikes 1 nimetatud tingimused. Eelnõukohases

sätte tekstis öeldakse, et TTJA keeldub. Palume viia eelnõu ja

seletuskiri kõnesoleva sätte osas omavahel kooskõlla.

Seletuskirja täiendatud järgmise

tekstiosaga: „Kui TTJA keeldub piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

väljastamisest, siis märgitakse keeldumise

otsuses ka keeldumise alus, st kas ei ole

täidetud KemS § 152 lõikes 1 nimetatud

tingimused, on esitatud valeandmeid või on

kahtlus, et piiranguga lõhkeaine lähteainet

ei plaanita kasutada õiguspäraselt. Kui PPA

või KAPO ei kooskõlastanud piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotlust

ning nende kooskõlastamata jätmise otsus

sisaldab teavet, mis võib ohustada avalikku

korda või riigi julgeolekut ning on vajalik §

157 lõikes 1 nimetatud eesmärkide

täitmiseks, siis TTJA keeldub loa

andmisest. TTJA ei avalda oma otsuses

taotlejale ega teistele isikutele keeldumise

põhjust ega sellega seotud teavet. “. Lisaks

täiendati eelnõud lisa paragrahviga 157

andmesubjekti õiguste piiramine.

Arvestatud.

Seletuskirja muudetud. Lauseosa „õigus

keelduda“ asendatud „keeldub“.

37

Sotsiaal-

ministeerium

§ 151 lg 2

§ 153 lg 1

Esitame Sotsiaalministeeriumi ettepanekud eelnõu seletuskirja

täiendamiseks.

1) Eelnõu § 1 punktis 3 (KemS § 151 lõikes 2) kirjeldatakse

dokumente, mis tuleb piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa saamiseks esitada Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametile, sealhulgas tuleb esitada tervisetõendi otsus. Täna

edastab juhtimisõiguse taotleja tervisetõendi andmed tõendi

väljastanud tervishoiuteenuse osutaja Transpordiametile

üldjuhul elektrooniliselt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse § 592 lõike 2 alusel sätestatud tingimustel ja korras.

Eelnõu seletuskirjas tuleks põhjalikumalt lahti selgitada, kuidas

käesoleval juhul esitatakse tõend Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile.

2) Eelnõu § 1 punktis 3 (KemS § 153 lõikes 1) kirjeldatakse

taotleja tervisekontrolli nõudeid. Seletuskiri ütleb: Lõikega 1

kehtestatakse nõue taotleja (juriidilise isiku puhul juhatuse liige

või liikmed) terviseseisundile. Taotleja vaimne ja füüsiline

tervis peavad võimaldama tal nitrometaani ohutult kasutada,

mistõttu on üks piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

tingimusi tervisekontrolli läbimine ja tervisetõendi otsuse

olemasolu. Sama tingimus kehtib neile juriidilise isiku juhatuse

liikmetele, kes puutuvad kokku piiranguga lõhkeaine lähteaine

käitlemisega kui juriidilise isiku puhul on vastutus ettevõtte sees

edasi delegeeritud, on ettevõtja huvi siiski tagada ohutus ja

maandada riskid. Selleks on soovituslik, et juhul, kui luba

taotleb juriidiline isik, läbiksid need ettevõttes töötavad isikud,

kes puutuvad kokku piiranguga lõhkeaine lähteaine

käitlemisega, vajaduse korral samuti lisatervisekontrolli.

Siinkohal ei saa nõus olla soovituse ja vajadusega,

tervisekontrolli nõue peab kehtima kõigile käitlejatele

ühetaoliselt. Palume seletuskirja selles osas täpsustada.

Arvestatud ja selgitatud.

Seletuskirjas § 151 lg 2 osa täiendatud.

TTJA saab tervisetõendi otsuse kehtivust

kontrollida Transpordiameti e-teeninduse

lehelt, sest tervisetõendi otsuse kehtivus on

seotud juhiloa kehtivusega.

Arvestatud ja selgitatud.

Seletuskirja muudeti järgmiselt: „Seega

juhul, kui luba taotleb juriidiline isik,

peavad need ettevõttes töötavad isikud, kes

puutuvad kokku piiranguga lõhkeaine

lähteaine käitlemisega, olema läbinud või

läbima samuti nõutud tervisekontrolli.“.

38

§ 153 lg 2 3) Eelnõu § 1 punktis 3 (KemS § 153 lõikes 2) kirjeldatakse

taotleja tervisekontrolli nõudeid, mis peavad vastama

mootorsõidukijuhi tervisenõuetele. Puudub sisuline analüüs,

miks on valitud need tervisenõuded. Seletuskirjas selgitatakse,

et kaalutud on ka tervisetõendi sidumist relvaseaduse kohase

tervisetõendiga või lõhkematerjaliseaduse kohase lõhkaja,

lõhkemeistri ja pürotehniku tervisenõudega, mille tingimused on

aga liiga piiravad. Selgitustest ei tule aga analüüsi, milliseid

tervisekontrolli nõuded peaksid minimaalselt olema täidetud, et

isik saaks ümber käia lõhkeaine lähteainega. Palume seletuskirja

vastavate selgitustega täiendada.

Arvestatud osaliselt ja selgitatud.

Eelnõu koostamise käigus peeti mitmeid

läbirääkimisi, sh Sotsiaalministeeriumiga

(edaspidi SOM). SOM-i soov oli, et uusi,

täiendavaid tervisenõudeid ei kehtestataks,

kuna perearstidel ja töötervishoiuarstidel

on juba käesolevaga liiga palju erinevaid

tervisenõudeid kehtestavaid õigusakte,

mida tuleb järgida. Sellest tulenevalt

otsustasime, et valida tuleb juba kehtivate

tervisenõuete hulgast. Kaalusime erinevaid

valikuvariante ja kuna määrus (EL)

2019/1148 jätab liikmesriigi otsustada,

kuidas sisustada taotleja osas läbiviidav

taustauuring, osutus valituks liiklusseaduse

kohane tervisetõend.

Seletuskiri sisaldab põhjendusi (nt LS-i

kohase tervisekontrolli käigus

kontrollitakse nii sõltuvus-, psüühika-,

isiksuse- kui ka käitumishäirete

olemasolu), miks osutus valituks LS

kohane tervisetõend.

Lisaks täiendati seletuskirja järgmise

tekstiosaga: „Määrus (EL) 2019/1148 jätab

liikmesriigi otsustada, kuidas sisustatakse

taotleja suhtes taustauuringu läbiviimine

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa menetluses.“.

39

Kliimaministeerium

§ 23 lg 3

Kliimaministeerium kooskõlastab seaduse eelnõu vaid märkustega

arvestamisel.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse kemikaaliseaduse § 23 lõike 3

teist lauset, sätestades edaspidi kohustuslikuna esitada ohtliku

ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitamisloa saamiseks

vajalikud kemikaaliseaduses nõutud dokumendid kohustuslikuna

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) järelevalve

infosüsteemi (JVIS) kaudu.

Seletuskirjas (lk 11) on toodud, et „Infosüsteem võimaldab

kohustuslike dokumentide varem sisestatud andmeid võtta aluseks,

kui andmeid on vaja muuta ja parandada, mistõttu edaspidi

väheneb ettevõtete ajakulu andmete sisestamisel ja kohustuslike

dokumentide uuendamisel.“

Nõustume, et andmete esitamine infosüsteemi kaudu on suund

kuhu liikuda, kuid kahjuks ei ole eelnõus arvestatud

kemikaaliseaduse (KemS) § 26 lõikega 2, mille kohaselt

kemikaaliseaduse kohane luba ei ole nõutav, kui ohtlikku kemikaali

käideldakse tööstusheite seaduse alusel antud

keskkonnakompleksloa, lõhkematerjaliseaduse või relvaseaduse

alusel antud loa alusel, mille menetluses on hõlmatud ka käesoleva

seaduse kohase käitamisloa kontrolliesemes olevaid nõudeid. See

ei välista käesolevast seadusest tulenevate muude kohustuste ja

nõuete täitmist. Samuti ei ole arvestatud tööstusheite seaduse

(THS) § 29 punktiga 2, mille kohaselt kompleksloa taotlusele

lisatakse ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte puhul

kemikaaliseaduse kohaselt nõutavad dokumendid“.

Käesoleval hetkel esitab ettevõte vajalikud KemS kohased

dokumendid keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS) kaudu

keskkonnakompleksloa (edaspidi kompleksloa) taotluse juurde

failidena. Keskkonnaamet (KeA) on seni nõudnud, et nimetatud

dokumendid oleksid enne kompleksloa taotluse esitamist juba

TTJA ja Päästeameti poolt kooskõlastatud. Eelmisel aastal hakati

koostöös TTJA ja KeA-ga välja töötama protsessi, mille raames

Mittearvestatud ja selgitatud.

TTJA andmekogu JVIS-e muudatused on

käesolevaga tehtud ning ettevõtted saavad

edaspidi KemS kohaseid dokumente

digitaalsel kujul esitada. Küll aga ei toimu

andmevahetus JVIS-e ja Keskkonnaameti

infosüsteemi KOTKAS-e vahel ning need

muudatused eeldavad täiendavaid kulusid,

mida käesoleva eelnõuga ette nähtud ei ole.

Seetõttu ei ole võimalik eelnõusse lisada

täiendavaid muudatusettepanekuid seoses

tööstusheite seadusega.

Seni kuni JVIS-e ja KOTKAS-e

andmekogude vahel andmeid ei vahetata,

tuleks TTJA-l koostöös KeA-ga välja

töötada protseduuri reeglid, millest

keskkonnakomplekslubade menetlemisel

lähtutakse, kui taotlused sisaldavad ka

KemS osa. Reegleid koostades peaks

arvestama, et ettevõtted ei pea andmeid

topelt esitama.

40

saaks nimetatud dokumendid TTJA-le kooskõlastamiseks esitada

kompleksloa menetluse raames. Protsessi välja töötamine on veel

pooleli, kuid see suurendab kindlasti kahe asutuse töökoormust.

Kui jõustub eelnõukohane muudatus ja ettevõte peab dokumente

hakkama edaspidi esitama JVIS-e kaudu, siis suureneb

halduskoormus, viies ettevõtted kahte infosüsteemi kohati

dubleerivaid andmeid esitama. Kahe infosüsteemi kaudu andmete

esitamine ja menetlus oleks eelduste kohaselt alljärgnev:

1. Ettevõte sisestab JVIS-esse vajalikud andmed, mille põhjal

arvutatakse talle välja käitise ohtlikkuse kategooria. Nende

andmete pealt osaliselt eeltäidetakse talle JVIS-es vajalikud

dokumendid. Ta täiendab dokumente ja esitab need JVIS-es TTJA-

le.

2. Ettevõte laeb need dokumendid JVIS-est failidena alla ja lisab

KOTKAS-esse kompleksloa taotluse juurde.

3. KeA saadab dokumendid TTJA-le ja küsib, kas need on

nõuetekohased. (Selgituseks: KeA võtab menetlusse ainult

nõuetekohased taotlused (keskkonnaseadustiku üldosa seadus § 49

lg 1) ja seetõttu on vaja veenduda, et taotlusele lisatud dokumendid

vastavad nõuetele).

4. TTJA vastab KeA-le, kas esitatud dokumendid on õiged, tehes

lisaks ka võrdluse, kas kompleksloa taotluse juurde esitatud

dokumendid on samad, mis neile JVIS-e kaudu esitati.

5. Kui dokumendid on õiged, võtab KeA kompleksloa taotluse

menetlusse ja teavitab TTJA-d. (Selgituseks: TTJA ei vaata

dokumente enne läbi kui on kindel, et KeA on kompleksloa taotluse

menetlusse võtnud.)

6. TTJA hakkab ettevõtte esitatud dokumente läbi vaatama.

7. TTJA kooskõlastab dokumendid JVIS-es ja saadab sealt kaudu

ettevõttele teate, et dokumendid on kooskõlastatud ning lisaks

saadab kooskõlastatud dokumendid failina KeA-le. (Selgituseks:

Kõik dokumendid ei ole avalikud ja KeA neid ise JVIS-est sisse

logimata ei näe.)

41

8. KeA registreerib need dokumendid kompleksloa menetluse

juurde ja saab loa eelnõu välja saata. (Selgituseks: TTJA

kooskõlastamisotsus on KeA-le siduv, st kui TTJA dokumente ei

kooskõlasta, peab KeA tegema kompleksloast keeldumise otsuse.)

Siinkohal näeme lahendusena muuta THS-i ja KemS-i selliselt, et

kompleksloa taotluse juurde esitatakse edaspidi juba TTJA poolt

väljastatud ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga käitamisloa

teave – ohukategooria ning loa number. Lisaks teeme ettepaneku

anda KeA-le ligipääs JVIS-esse, lubamaks neil käitamisloaga ning

kooskõlastatud dokumentidega vajadusel tutvuda. Ka seni

rakendati üheksa aastat protsessi, kus kompleksloa taotluse juurde

lisati juba TTJA poolt kooskõlastatud dokumendid. Samuti on ka

täna TTJA ja KeA teadmatusest väljastanud eraldi load juhtudel,

kui need KemS alusel peaks olema väljastatud ühe loana

(kompleksluba). Märgime olulisena ka seda, et KemS ja THS

kontrolliese ei ole alati sama. Näiteks mõni mahuti on kompleksloa

kohase käitise osa ja kantakse loale, kuid käitis ohtlikuks sellest ei

muutu, kuna TTJA jaoks on see mahuti eraldi käitamisloa all (nt

kui mahutit hooldab ja selle käitamise eest vastutab hoopis teine

ettevõte).

Lähtuvalt eelnevast teeme ettepaneku lisada eelnõusse ka THS § 29

punkti 2 muudatus ning sõnastada THS § 29 punkt 2 järgmiselt:

„2) ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte puhul

kemikaaliseaduse kohase ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga

ettevõtte ohukategooria ning käitamisloa number;“.

Samuti teeme ettepaneku KemS § 26 lõikest 2 jätta välja tekstiosa

„tööstusheite seaduse alusel antud keskkonnakompleksloa,“.

Eelnevalt tehtud ettepanekute alternatiiviks ehk käitamisloa

andmine kompleksloa osana saab olla võimalik ainult juhul, kui

näha ette infosüsteemide (JVIS ja KOTKAS) arendused

andmevahetuseks (see tuleb kajastada eelnõu seletuskirjas mõjude

ja kulude peatükis).

42

Eeldame, et protsessi välja töötamine, optimaalse menetluse

loomine ning arenduste kulu-tulu analüüs (puudutab vaid ca 50

ettevõtet) võtab aega, samuti tuleb IT-arenduste jaoks vajalik

rahaline ressurss leida. Oleme seisukohal, et seni kuni eelnevad

tegevused ei ole tehtud, ei saa JVIS-e kaudu käitamisloa

dokumentide esitamist kompleksloa kohustusega ettevõtetele

kohustuslikuks teha.

Lähtuvalt eelnevast Kliimaministeerium ei kooskõlasta eelnõud

esitatud kujul ning palume eelnõud täiendada kirjas toodud

tööstusheite seaduse § 29 punkti 2 ja kemikaaliseaduse § 26 lõike

2 muudatustega.

43

I kooskõlastusring

Kooskõlastaja või

arvamuse esitaja

Eelnõu

paragrah

v, lõige,

punkt

Märkuse või ettepaneku sisu Arvestatud/mittearvestatud/selgitatud,

mittearvestamise põhjus

Justiitsministeerium Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega.

I. Sisulised märkused

1. Eelnõu § 1 punktis 3, millega täiendatakse kemikaaliseadust

§-dega 151–156 , esitatud § 151 lõike 3 punkti 4 kohaselt esitab

taotleja piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

saamiseks mh tervisetõendi. Nii § 153 lõike 2 kui seletuskirja (lk-

d 5 ja 6) kohaselt mõistetakse tervisetõendina liiklusseaduse

(LS) § 101 lõikes 1 nimetatud tõendit. Eelnõu § 1 punktis 4

sätestatud muudatuse kohaselt tuleb dokumendid esitada

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) järelevalve

infosüsteemi kaudu.

Esmalt märgime, et jääb arusaamatuks, miks soovitakse

lõhkeainega seonduv valdkond siduda liiklusseaduse alusel

väljaantud tervisetõendiga. Olemuselt on tähelepanu suunatud

lõhkeaine lähteaine käitlemisele, mitte aga sõiduki juhtimisele.

Ka seletuskirjas (lk 6) rõhutatakse, et oluline ei ole mitte juhiloa

olemasolu, vaid et isik on terve ja suudab piiranguga lõhkeaine

lähteainet ohutult käidelda. Lisaks märgitakse seletuskirjas (lk

11), et piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutaja tervisekontrollile

kehtivad samad nõuded, mis mootorsõidukijuhile ja relvaloa

taotlejale. Eeltoodust tulenevalt leiame, et lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa taotleja tervisetõend peaks lähtuma pigem

relvaseaduses ettenähtud relvaloa taotleja terviseseisundi

nõuetest või lõhkematerjaliseaduse kohaselt lõhkajale,

lõhkemeistrile ja pürotehnikule esitatud tervisenõuetest.

Arvestatud osaliselt ja selgitatud.

Eelnõu väljatöötamise käigus kaaluti ka

tervisetõendi sidumist relvaseaduse kohase

tervisetõendiga, kuid leiti, et relvaseadusest

tulenevad tervisekontrolli nõuded on liiga

piiravad. Relvaseaduse kohaselt ei

väljastata isikule tervisetõendit nt juhul, kui

isikul puudub käsi, käel pöial või on ühe

käe osaline halvatus või käel on

koordinatsioonihäired jne. Eeltoodu on

vaid osa loetelust, mille puhul nägime, et

nimetatud tervisekontrolli nõuded on

isikutele, kes soovivad hobi korras

piiranguga lõhkeaine lähteainet mudelismi

valdkonnas kasutada, liiga piiravad. Samal

põhjusel ei seotud piiranguga lõhkeaine

lähteaine käitlejate tervisekontrolli nõuet

lõhkematerjaliseaduse kohase lõhkaja,

lõhkemeistri ja pürotehniku

tervisenõudega.

Ühtlasi juhime tähelepanu, et

liiklusseaduse kohase tervisekontrolli

käigus kontrollitakse nii sõltuvus-,

44

Teiseks, tervisetõend sisaldab isiku terviseandmeid, mis on

eriliigilised isikuandmed. See tähendab, et nende töötlemisele,

sh säilitamisele kehtivad rangemad nõuded. Isikuandmete kaitse

üldmääruse (IKÜM) art 9 lg 2 punkti g kohaselt peab

isikuandmete töötlemine olema proportsionaalne taotletava

eesmärgi suhtes, austama isikuandmete kaitse õiguse olemust ja

tagama sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti

põhiõiguste ja huvide kaitseks. Ei olemasolevast ega

kavandatavast regulatsioonist nähtu, kuidas isiku

terviseandmete töötlemist korraldatakse. Ei ole arusaadav, mis

tingimustel isikute terviseandmeid sisaldavat tõendit TTJA

infosüsteemis töödeldakse, sh säilitatakse ning kuidas on tagatud

isikute õiguste kaitse. Kui TTJA ülesandeks loamenetluses on

kontrollida kehtiva tervisetõendi olemasolu, mitte hinnata tõendi

sisu, siis IKÜM artiklis 5 sätestatud eesmärgi piirangu ja

minimaalsuse põhimõttest tulenevalt leiame, et praegusel juhul

ei ole selline ulatuslik andmekogumine ja isiku eraelu riive

põhjendatud. Teeme ettepaneku kasutada lahendust, kus ei nõuta

psüühika-, isiksuse- kui ka käitumishäirete

olemasolu ning nende esinemisel isikule

tervisetõendit ei väljastata. See oli teine

põhjus, miks nägime, et nitrometaani

käitlejate tervisekontrolli nõude saab

siduda liiklusseaduse kohase

tervisekontrolliga, sest selle käigus

kontrollitakse ka isikute vaimset tervist.

Seletuskirjast (lk 11) eemaldatud tekstiosa

„ja relvaloa taotlejale“.

Mittearvestatud ja selgitatud.

TTJA menetlusi läbi viies peab lähtuma

IKÜM-is toodud nõuetest. Sarnaselt

piiranguga lõhkeaine lähteaine loa

taotlemisele, kus isik esitab terviseandmed,

esitavad terviseandmed ka lõhkematerjali

ja pürotehnilise toote käitlemise korraldaja

pädevustunnistuse taotlejad. See tähendab,

et selline menetlus ja sellised

terviseandmed ei ole TTJA jaoks

esmakordsed.

Mööname, et taotleja vaatest oleks kindlasti

lihtsam ja ka turvalisem, kui

järelevalveasutus saaks teha

terviseandmete päringu automaatselt

terviseandmete infosüsteemist, kuid see

45

taotlejalt mitte tervisetõendi TTJA-le esitamist, vaid et TTJA

saaks tervise infosüsteemist päringuga kontrollida kehtiva

tervisetõendi olemasolu.

2. Eelnõu § 1 punktis 3 esitatud § 154 lõike 3 järgi võivad

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ning Kaitsepolitseiamet

(KAPO) küsida piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

taotlejalt kooskõlastuse andmiseks vajalikke dokumente ja

lisateavet. Seletuskirjas (lk 7) on öeldud, et lõike 3 alusel võivad

nii PPA kui ka KAPO küsida piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa taotlejalt vajalikke dokumente, et oma pädevuse

piires kontrollida taotleja tausta ja kujundada arvamus, kas

lubada taotlejal piiranguga lõhkeaine lähteainet kasutada või

mitte. Sättest ei selgu, mis teavet või dokumente ning kumb

kooskõlastajatest küsida võib ja milliste asjaolude

kontrollimiseks. Ka seletuskiri ei ava sätte sisu täpsemalt.

Juhime tähelepanu, et IKÜM artiklis 5 sätestatud põhimõtete

kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema mh seaduslik,

läbipaistev ning konkreetse eesmärgiga. Palume eelnõu

täiendada selge eesmärgiga ning piiritleda kooskõlastajate

pädevus.

eeldab erinevate andmekogude arendusi,

millega kaasnevad täiendavad kulud.

Arvestades, et piiranguga lõhkeaine

lähteainete käitlejate suurusjärk on

ligikaudu 50 ning tulevikus pigem see arv

väheneb, siis täna ei pea me mõistlikuks

ega vajalikuks eraldi andmekogusid

arendada. Seletuskirja täiendatud.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM)

art 2 lg 2 p d kohaselt ei kohaldata IKÜM,

kui isikuandmeid töötlevad pädevad

asutused süütegude tõkestamise, uurimise,

avastamise või nende eest vastutusele

võtmise ja kriminaalkaristuste täitmisele

pööramise, sealhulgas avalikku julgeolekut

ähvardavate ohtude eest kaitsmise ja nende

ennetamise eesmärgil. Seega ei teki

piiranguga lõhkeaine lähteaine taotleja

taustakontrolli tegemisel vastuolu IKÜM-

ga, sest IKÜM võimaldab teostada avalikku

julgeolekut ähvardavate ohtude eest

kaitsmise ja nende ennetamise eesmärgil

eelnimetatud taustakontrolle. Juhime

täiendavalt tähelepanu, et nii PPA kui ka

KAPO vajalikke dokumentide ja lisateabe

46

3. Eelnõu § 1 punktis 3 esitatud § 154 lõike 4 punktidest 1 ja 2

tuleneb, et PPA ja KAPO kontrollivad taotleja karistusandmeid

ning jätavad taotluse kooskõlastamata juhul, kui taotlejal on

kehtiv karistus loetletud tegude eest. Seletuskirjas (lk 7) on

selgitatud, et see kontroll toimub Eesti karistusregistri ja EL

raamotsuse 2009/315/JSK alusel kehtestatud süüdimõistvate

kohtuotsuste kohta info vahetamise süsteemi kaudu.

Leiame, et sellega on küll kontrolli ulatus arusaadav ja selgelt

piiritletud, kuid samas jääb ebaselgeks, kumb asutus nimetatud

kontrolli teeb. IKÜM art 5 lõike 1 järgi peab andmesubjektile

olema arusaadav, kes ja millisel eesmärgil tema andmeid

töötleb. Seetõttu tuleb eelnõus loa kooskõlastajate pädevus

selgelt eristada.

Lisaks märgime, et lõike 4 punkti 2 sõnastus („...kajastuvad

nõukogu raamotsusega 2009/315/JSK, 26. veebruar 2009, mis

käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise

liikmesriikidevahelist korraldust (ELT L 93, 7.4.2009, lk 23–32)

reguleeritud andmekogus“) ei ole täpne, kuna ECRIS-RI ei ole

mitte andmekogu, vaid andmevahetuskanal, milles riigid

vahetavad kodanike karistusandmed.

Samuti tekib punkti 2 osas küsimus, miks käsitletakse vaid EL

liikmesriikides toimepandud tegusid, aga kolmandad riigid

sellesse huviringi ei kuulu? Kas see tähendab, et kui isikut on

samaväärse teo eest karistatud nt Ukrainas, USA-s või

Venemaal, siis loa taotluse kooskõlastamisel see takistuseks ei

saa?

küsimisel peavad lähtuma asutuste

põhimäärustes sätestatust.

Mittearvestatud ja selgitatud.

PPA ja KAPO lähtuvad piiranguga

lõhkeaine lähteaine taotleja taustakontrolli

teostamisel asutuste põhimäärustes

sätestatust. Lisaks viitasime juba eespool,

et IKÜM art 2 lg 2 p d lubab julgeoleku

eesmärgil IKÜM nõudeid mitte kohaldada,

kui on vaja kaitsta ja ennetada ähvardavate

ohtude eest avalikku julgeolekut.

Arvestatud.

Eelnõu § 154 lg 4 p-s sõna „andmekogud“

asendatud sõnaga „andmevahetuskanal“.

Arvestatud ja selgitatud.

Nõustume ettepanekuga ja sõnastame § 154

lg 4 p 2 järgmiselt „on karistatud käesoleva

lõike punktis 1 nimetatud samaväärse teo

eest välisriigis ja karistusandmed

kajastuvad nõukogu raamotsusega

47

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku sõnastada säte

järgmiselt: „2) on karistatud käesoleva lõike punktis 1 nimetatud

samaväärse teo eest välisriigis;“.

4. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse kemikaaliseaduse § 45

pealkirja ja lõiget 1 pärast sõna „lähteaine“ sõnaga „soetamise“.

2009/315/JSK, 26. veebruar 2009, mis

käsitleb karistusregistrite andmete

vahetamise liikmesriikidevahelist

korraldust (ELT L 93, 7.4.2009, lk 23–32)

reguleeritud andmevahetuskanalis;“.

Selgitame, et nõukogu raamotsuse

2009/315/JSK, mis käsitleb

karistusregistrite andmete vahetamise

liikmesriikidevahelist korraldust ja

andmete sisu, art 7 lg 1 punkti d kohaselt

kui kodakondsusjärgse liikmesriigi

keskasutusele esitatakse

kriminaalmenetluse eesmärgil artikli 6

kohaselt päring karistusregistri andmete

kohta, edastab nimetatud keskasutus

päringu teinud liikmesriigi keskasutusele

kolmandates riikides tehtud süüdimõistvate

kohtuotsuste kohta, mis on edastatud

kodakondsusjärgsele liikmesriigile ja on

kantud karistusregistrisse. Ehk et kui LR-il

on konkreetse isiku karistusandmed

kolmandas riigis toime pandud

süüdimõistvate kohtuotsuste kohta olemas,

siis ta edastab need andmed ka teisele LR-

ile. Seetõttu jätame § 154 lg 4 p 2 alles viite

raamotsusele.

Arvestatud.

48

Kehtiv § 45 sätestab vastutuse piiranguga lõhkeaine lähteaine

kättesaadavaks tegemise, sissetoomise, omamise ja kasutamise

nõuete rikkumise eest. Seletuskirjas märgitakse väga üldiselt, et

punktiga 6 täiendatakse § 45 pealkirja ja lõiget 1 sõnaga

„soetamise“, et vastutuse poolest oleks piiranguga kaetud ka

lõhkeaine lähteaine soetamise nõuete rikkumine.

Palume seletuskirja täiendada ning tuua välja, kus konkreetselt

on sätestatud piiranguga lõhkeaine lähteaine soetamise nõuded,

viidates vastavalt asjakohastele seaduse ja/või EL määruse

sätetele.

5. Eelnõu lisa 1 ehk rakendusakti kavandi pealkirjaks on

„Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa andmise kord“,

samas sätestab § 1 aga loetelu piiranguga lõhkeaine

lähteainetest, mida võib loa alusel kasutada. Määruse pealkirja

ja sisu ei saa pidada kooskõlas olevaks. Juhime tähelepanu, et

määruse eelnõu pealkiri peab märksõnaliselt edasi andma

regulatsioonieseme ja olema kooskõlas volitava seaduse

asjakohaste sätetega. Liiga lakoonilised pealkirjad ei väljenda

määruse sisu piisavalt. Kui volitusnormile vastavas sõnastuses

pealkiri ei ava piisavalt määruse sisu või ei taga õigusakti

identifitseerimise eesmärki, siis tuleb see esitada sõnastuses, mis

seda eesmärki täidab. Palume määruse pealkiri ja sisu omavahel

vastavusse viia. Lisaks palume hinnata, kas ja mil määral on loa

andmise tingimusi vaja määruse tasandil kehtestada, arvestades

seadusesse kavandatud regulatsiooni.

II. Normitehnilised ja keelemärkused

Palume lisaks arvestada käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu

ja seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja

keelemärkustega ning märkustega mõjude kohta.

Seletuskirja täiendatud järgmiselt

„Piiranguga lõhkeaine lähteaine soetamise

nõuete puhul lähtutakse määruses (EL)

2019/1148 toodust.“.

Arvestatud.

Määruse pealkiri sõnastati järgmiselt

„Loetelu piiranguga lõhkeaine

lähteainetest, mida üldsuse hulka kuuluv

isik võib soetada, sisse tuua, omada ja

kasutada “.

Arvestatud.

Normitehnilised muudatused eelnõus ja

seletuskirjas sisse viidud.

49

Rahandus-

ministeerium

§ 15 lg 2

§ 151

§ 151 lg 4

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse kemikaaliseaduse (KemS) §

15 lõiget 2, mille kohaselt tohib piiranguga lõhkeaine lähteainet

kättesaadavaks teha üksnes hulgikaubanduses ja sularahata

arvelduse korras. Seletuskirjas on märgitud, et edaspidi tohib

piiranguga lõhkeaine lähteainet kättesaadavaks teha ka üldsuse

hulka kuuluvale isikule, kes on füüsiline või juriidiline isik ning

kelle tegutsemise eesmärk ei ole seotud tema kaubandus-, äri-

ega kutsetegevusega. Eelnõu tekstist aga tuleneb, et kehtiv

sõnastus asendatakse uuega (mitte ei täiendata).

Kui eelnõu eesmärk on kehtestada nõuded ainult üldsuse hulka

kuuluvale isikule piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamiseks,

siis teeme ettepaneku selguse mõttes lisada eelnõu § 1 punktiga

2 lisatava KemS § 15¹ pealkirja ka vastav viide (määruse

kavandis on seda kasutatud).

Eelnõu § 1 punktiga 2 lisatavas KemS § 15¹ lõikes 4 on viidatud

lõike 4 (sama lõige) alusel antud kooskõlastusele. Seletuskirjas

on märgitud, et kooskõlastus tuleb saada PPA-lt ja KAPO-lt, aga

eelnõu seda ette ei näe, samas on see sätestatud eelnõu alusel

kehtestatavas ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse

kavandis. Lisaks on eelnõus ja seletuskirjas erinevad tähtajad loa

andmiseks. Palume eelnõu vastavalt parandada.

Arvestatud.

Paragrahvi 15 lõikest 2 jäetakse välja sõna

„üksnes“ ja säte, mis juurde lisatakse, saab

lõikeks 21.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Eelnõu punkti 1 § 151 pealkirja muudeti ja

sõnastati järgmiselt „Piiranguga lõhkeaine

lähteainete loetelu ja piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise luba“. Kasutusele

võeti tekstiosa „Piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise luba“, kuna viidatud

tekstiosa on muidu pikk ja lohisev.

Arvestatud ja selgitatud.

Eelnõu punkti 2 kohaselt sõnastati § 154

lõige 2 (paragrahvi ja lõike muudatused)

järgmiselt „Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet edastab piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse

Politsei- ja Piirivalveametile ning

Kaitsepolitseiametile, kes oma pädevuse

piires kooskõlastavad või jätavad

kasutamise loa taotluse põhjendatult

kooskõlastamata 14 kalendripäeva jooksul

50

§ 151 lg 5

§ 152 lg-d

5 ja 6

Juhime tähelepanu, et eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava KemS § 15¹

lõikes 5 on viidatud loa taotlemise korrale, ministri määruse

kavand on pealkirjastatud loa väljastamise korrana.

Eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava KemS § 15² lõigetes 5 ja 6 on

sätestatud loa andmisest keeldumise alused. Eelnõu sõnastusest

tuleneb, et sätetes viidatud juhtudel ei ole TTJA-l kaalutlusruumi

otsuse tegemiseks, mida seletuskirjast võiks välja lugeda.

dokumentide laekumise päevast arvates.

Kui kooskõlastav asutus ei ole tähtaja

jooksul piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa taotlust kooskõlastanud ega

taotlenud tähtaja pikendamist, loetakse

taotlus kooskõlastatuks vaikimisi.“.

Eelnõus ja seletuskirjas esitatud tähtajad

ühtlustati.

Arvestatud.

Paragrahvi 151 lõige 4 (lõike muudatus)

sõnastati järgmiselt: „Loetelu piiranguga

lõhkeaine lähteainetest, mida üldsuse hulka

kuuluv isik võib soetada, sisse tuua, omada

ja kasutada, kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.“. Paragrahvi

151 lg-s 4 sätestatu ja määruse kavandi

pealkiri ühtlustati.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Seletuskirjas on § 155 lõike 3

(järjekorranumber muutunud) kohta toodud

selgitav näide selle kohta, mida mõeldakse

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa taotlemisel valeandmete esitamisena,

tegemist ei ole kaalutlusõigusega. TTJA

keeldub piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa väljastamisest, kui § 155

51

§ 153 lg-d

2 ja 3

Seletuskiri

Palume kaaluda, kas eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava KemS § 15³

lõigetes 2 ja 3 oleks õigem viidata § 15² lõikele 2, kuna see

sätestab loa väljastamise tingimused (sh § 15² lõigetes 5 ja 6

sätestatud tingimustele mittevastavus).

Seletuskirja punktis 7 on toodud: "TTJA-l on vajadus 1

täiendava ametikoha loomiseks 2023. aastal, palgakuluga 40 000

eurot aastas. TTJA-l ja MKMi valitsemisalal puuduvad

võimalused leida selleks vahendeid omavahenditest, mistõttu on

vajalik leida täiendavad vahendid riigieelarvest." Vajalik on

seletuskirja täpsustada, kuidas kavatsetakse eelnõud rakendada

juhul kui Vabariigi Valitsus lisavahendeid ei eralda. Kõiki

lõikes 3 loetletud tingimused ei ole

täidetud.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Paragrahvi 155 lõike 2 (uus numeratsioon)

kohaselt annab TTJA piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa, kui puudub

taotletavast kontsentratsioonist väiksemas

kontsentratsioonis piiranguga lõhkeaine

lähteaine või alternatiivse aine

kättesaadavus, millega taotleja saavutaks

kasutamise eesmärgi. Kõnesoleva punkti

olemus võib aja möödudes muutuda, kui

taotleja loa taotlemise hetkel võis

taotletavast kontsentratsioonist väiksemas

kontsentratsioonis piiranguga lõhkeaine

lähteaine või alternatiivse aine

kättesaadavus puududa, aja jooksul võib

see tekkida ning see ei saa olla loa

kehtetuks tunnistamise aluseks. Seetõttu ei

saa ka viidata §-le 156 (uus numeratsioon).

Arvestatud.

Seletuskirja täiendatud „Juhul kui

Vabariigi Valitsus TTJA-le lisaraha ei

eralda, kaetakse vajaminev ressurss

olemasoleva tööjõu arvelt. Küll aga juhime

tähelepanu, et TTJA tegeleb järelevalvet

läbi viies mh kõrgendatud ohuobjektidega

52

lisavahendeid menetletakse Vabariigi Valitsuses ühtsetel alustel

riigi eelarvestrateegia 2023-2026 protsessis käesoleva aasta

sügisel.

ning tööjõuressursside ümber jagamisel,

võib juhtuda, et mõni teine

järelevalvevaldkond saab planeeritust

vähem tähelepanu.“.

Siseministeerium

Esitasite kooskõlastamiseks kemikaaliseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu).

Siseministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega

arvestamisel.

Eelnõu materjalidest nähtub, et nii Politsei- ja Piirivalveametile

(edaspidi PPA) kui ka Kaitsepolitseiametile (edaspidi KAPO)

pannakse täiendav ülesanne – piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa kooskõlastamine. Esmalt märgime, et eelnõu

tekstist ilma seletuskirja ja lisatud ettevõtlus- ja

infotehnoloogiaministri määruse kavandita Siseministeeriumi

valitsemisala asutuste kaasamine välja ei tule, samuti ei selgu

eelnõust nimetatud kooskõlastamise eesmärk. Sellise kohustuse

panemine vajab Siseministeeriumi hinnangul täiendavat

analüüsimist ja läbirääkimist. Olles tutvunud eelnõu

materjalidega ei näe me vajadust sellise

kooskõlastamiskohustuse panemiseks PPA-le ja KAPO-le.

Oleme nõus, et Siseministeeriumi valitsemisala asutustel peaks

olema teave isikutest, kes piiranguga lõhkeaine lähteainet

kasutavad, kuid eelnõus kavandatud viisil kontrolli tegemist ei

pea me võimalikuks. Esitame ettepanekud kõnesoleva küsimuse

lahendamiseks allpool.

Lisaks juhime tähelepanu sellele, et praegu jääb arusaamatuks

Siseministeeriumi valitsemisalale eelnõu seadusena jõustumisel

Seletuskirja mõju alavaldkonda 6.3

täiendati „PPA ja KAPO teevad vastavalt

oma pädevusele loa taotleja suhtes enne

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa väljastamist taustakontrolli, s.t

53

§ 151 lg 4

kaasnev mõju, sh täiendav töökoormus. Peame oluliseks seda

aspekti seletuskirjas rohkem avada.

Järgnevalt toome välja märkused konkreetsete sätete kohta:

1. Eelnõu § 1 punkti 2 kohaselt muudetakse kemikaaliseaduse

(edaspidi KemS) § 151 (Piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa taotlemine) ning lõikes 4 sätestatakse, et

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA)

lahendab piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse

30 tööpäeva jooksul lõikes 4 sätestatud kooskõlastuse saamisest

arvates. Kui TTJA ei lahenda taotlust eelnimetatud tähtaja

jooksul, ei loeta piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba

vaikimisi antuks. Antud sättes viidatakse lõikele 4, kuigi ei selles

ega ka teistes eelnõus esitatud sätetes kooskõlastamisest ei

räägita. Seega, seaduse tekstist ei selgu, kellega loa andmine

kooskõlastada tuleb. Ilmselt sooviti viidata kõnesoleva

paragrahvi lõike 5 alusel kehtestatava määruse § 3 lõikele 4, mis

näeb ette: „(4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

edastab piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse

Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile, kes

oma pädevuse piires kooskõlastavad või jätavad taotluse

põhjendatult kooskõlastamata 14 tööpäeva jooksul dokumentide

laekumise päevast arvates.“. Siseministeeriumi hinnangul ei ole

õige viidata seaduse tekstis selliselt alamaktile.

Seletuskirjas märgitakse, et PPA ja KAPO teevad loa menetluse

protsessi raames nitrometaani loa taotlejate taustakontrolli.

päringute tegemist eri andmekogudesse,

ning see toob ebasoovitava mõjuna kaasa

töökoormuse väikese kasvu, kuna isikuid,

kelle tausta tuleb kontrollida, on u 50.“.

Arvestatud.

Eelnõu punkti 2 kohaselt sõnastati KemS-i

§ 154 lg 2 (uus numeratsioon) sõnastati

järgmiselt: „Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet edastab piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse

Politsei- ja Piirivalveametile ning

Kaitsepolitseiametile, kes oma pädevuse

piires kooskõlastavad või jätavad

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa taotluse põhjendatult kooskõlastamata

14 kalendripäeva jooksul dokumentide

laekumise päevast arvates. Kui

kooskõlastav asutus ei ole tähtaja jooksul

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa taotlust kooskõlastanud ega taotlenud

tähtaja pikendamist, loetakse taotlus

kooskõlastatuks vaikimisi.“.

PPA ja KAPO taustakontrolli kohustuse

seadmine tõsteti määruse kavandist seaduse

muutmise eelnõusse.

54

Leiame, et sellise kohustuse panemine rakendusaktis ei ole

õiguslikult korrektne, nii kooskõlastajad kui ka taustakontrolli

tegijad ning nende õigused ja kohustused tuleb ette näha

seaduses, mitte määruses.

Olulise puudusena toome välja selle, et ei eelnõus ega lisatud

materjalides ei ole toodud, millised on PPA ja KAPO õigused nö

taustakontrolli läbiviimiseks. Kuna tegemist on isikute

põhiõigusi riivava meetmega, siis peab taustakontrolli

läbiviimine olema seaduse tasandil piisavalt selgelt välja toodud.

Tulles kirja alguses väljatoodu juurde märgime, et

Siseministeerium ei soovi PPA-le ja KAPO-le kohustust teha

kõikidele isikutele taustakontrolli. Teeme ettepaneku lahendada

see küsimus PPA-lt ja KAPO-lt arvamuse küsimisega selliselt,

et TTJA-l on kohustus PPA-le ja KAPO-le taotlus edastada, kuid

neil ei ole kooskõlastamise kohustust, vaid vajadusel esitavad

nad arvamuse, millele tuginedes saab TTJA keelduda loa

andmisest. Teeme ettepaneku sätestada see järgmiselt:

„(…) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet esitab

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse

Kaitsepolitseiametile ja Politsei- ja Piirivalveametile arvamuse

avaldamiseks. Tähtaeg arvamuse andmiseks on 14 päeva. Kui

Kaitsepolitseiamet või Politsei- ja Piirivalveamet ei ole

arvamust määratud tähtaja jooksul andnud ega tähtaega

pikendanud, võib taotluse lahendada nende arvamuseta.

(…) Kaitsepolitseiamet või Politsei- ja Piirivalveamet võib

küsida piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotlejalt

Arvestatud.

Eelnõusse lisati KemS-i § 154 lõige 4 ja

sellele vastavalt täiendati ka seletuskirja.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Eelnõu kohaselt sõnastati KemS-i § 154

lõige 2 järgmiselt: „Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Amet edastab

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa taotluse Politsei- ja Piirivalveametile

ning Kaitsepolitseiametile, kes oma

pädevuse piires kooskõlastavad või jätavad

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa taotluse põhjendatult kooskõlastamata

14 kalendripäeva jooksul dokumentide

laekumise päevast arvates. Kui

kooskõlastav asutus ei ole tähtaja jooksul

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa taotlust kooskõlastanud ega taotlenud

tähtaja pikendamist, loetakse taotlus

vaikimisi kooskõlastatuks.“. Juhime

tähelepanu, et nii PPA kui ka KAPO on

kaasatud piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa menetlusse oma pädevuse

piires, mis mh hõlmab ka isikute kohta

kontrollpäringute tegemist

55

ja muudelt isikutelt arvamuse kujundamiseks vajalikke

dokumente ja lisateavet.

(…) Kaitsepolitseiametil ja Politsei- ja Piirivalveametil on õigus

teha ettepanek keelduda lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

taotluse rahuldamisest, kui füüsilisest isikust taotleja või

juriidilisest isikust taotleja korral juhtimis- või kontrollorgani

liige:

1) on karistatud esimese astme kuriteo, riigivastase süüteo või

süüteo eest, mis pandi toime lõhkematerjali, pürotehnilist

toodet, laskemoona, lõhkeseadeldist või tulirelva kasutades,

olenemata karistusandmete kustumisest karistusregistrist;

2) ei esita nõutud ajaks täiendavaid dokumente või lisaselgitusi;

3) võib kujutada ohtu avalikule korrale või Eesti Vabariigi

julgeolekule.“.

Juhime tähelepanu, et meie pakutud sõnastuses oleme viidanud

karistusandmetele laiemalt, kui praeguses eelnõus. Soovitame

kaaluda võimalust kontrollida ka karistusregistri

arhiiviandmeid.

karistusregistrist, lisaks ei ole TTJA-l

praegu õigust teha karistusregistrist isikute

kohta kontrollpäringuid. Analoogselt on

see lahendatud lõhkematerjaliseaduses.

PPA ja/või KAPO või mõlemad peavad

tegema isikute taustakontrolli teises EL-i

liikmesriigis tehtud süüdimõistvate otsuste

kohta – need karistusandmed on kajastatud

nõukogu raamotsuses 2009/315/JSK, 26.

veebruar 2009, mis käsitleb

karistusregistrite andmete vahetamise

liikmesriikidevahelist korraldust.

Mittearvestatud ja selgitatud.

KemS-i § 154 lg 4 punkti 1 kohaselt jätavad

PPA ja KAPO piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa taotluse

kooskõlastamata, kui füüsilisest isikust

taotleja või juriidilisest isikust taotleja

korral on juhatuse liige karistatud esimese

astme kuriteo, riigivastase süüteo või

süüteo eest, mis pandi toime

lõhkematerjali, pürotehnilist toodet,

laskemoona, lõhkeseadeldist või tulirelva

kasutades, ning tema karistusandmed ei ole

karistusregistrist kustutatud. Seega,

arhiveeritud karistusregistri andmeid

otsuse tegemisel arvesse ei võeta.

56

§ 151 lg 5

§ 152 lg 5

Arvestades eeltoodut, tuleks eelnõusse lisada TTJA-le õigus

keelduda loa väljastamisest KAPO või PPA ettepanekul ehk

täiendada tuleks eelnõu § 1 punktiga 2 KemS-i lisatavat § 152.

2. Juhime tähelepanu, et eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava KemS-i

§ 15¹ lõikes 5 on viidatud loa taotlemise korrale, kuid lisatud

rakendusakti kavand on pealkirjastatud loa väljastamise korrana.

Lisaks märgime, et rakendusakti kavandi preambulis viidatakse

KemS-i § 15¹ lõikele 6 alusel, mida KemS-i §-s 15¹ ei ole.

3. Eelnõu § 1 punktiga 2 KemS-i lisatava § 152 (Piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa andmine ja andmisest

keeldumine) lõikes 5 sätestatakse, et TTJA keeldub piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa andmisest, kui füüsilisest

isikust taotleja või juriidilisest isikust taotleja korral juhtimis-

Arvestatud.

Eelnõu kohaselt – KemS-i § 155 lg 3

punkt 4 (numeratsiooni muutus) – keeldub

TTJA piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa andmisest, kui PPA või

KAPO ei ole piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa taotlust

kooskõlastanud.

Arvestatud.

KemS-i § 151 lõige 4 (numeratsiooni

muutus) sõnastati järgmiselt:

„Loetelu piiranguga lõhkeaine

lähteainetest, mida üldsuse hulka kuuluv

isik võib soetada, sisse tuua, omada ja

kasutada, kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.“.

Rakendusakti kavandi preambulisse on

lisatud viide KemS-i § 151 lõikele 4.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Eelnõu § 1 punktiga 3 lisatakse KemS-i

§ 155 (numeratsiooni muutus), mis käsitleb

57

või kontrollorgani liige on karistatud esimese astme kuriteo,

riigivastase süüteo või süüteo eest, mis pandi toime

lõhkematerjali, pürotehnilist toodet, laskemoona,

lõhkeseadeldist või tulirelva kasutades, ja tema karistusandmed

ei ole karistusregistrist kustutatud. Seletuskirja kohaselt on

TTJA-l õigus keelduda piiranguga lõhkeaine lähteaine loa

väljastamisest, kui taotlejal ei oma sama paragrahvi lõike 3

kohast kehtivat nõuetekohast tervisetõendit, nt on taotlejal

probleeme vaimse tervisega, raskekujuline psüühikahäire,

probleeme piiratud teovõimega ja talle on määratud eestkostja

või karistatud esimese astme kuriteo, riigivastase süüteo või

süüteo eest, mis pandi toime lõhkematerjali, pürotehnilist toodet,

laskemoona, lõhkeseadeldist või tulirelva kasutades, või ei ole

tema karistusandmed karistusregistrist kustutatud. Tulenevalt

eelnõus kavandatud KemS-i § 152 lõike 5 punktist 2 keeldutakse

loa väljastamisest, kui karistusandmed ei ole karistusregistrist

kustutatud ehk kehtiva karistatuse korral. Seletuskirjas tuleb

sõna „või“ asendada sõnaga „ja“, vastasel korral erineb see

seaduses sätestatud tingimusest.

Lisaks juhime tähelepanu sellele, et praegu ei selgu

seletuskirjast, kas TTJA teeb kontrollpäringu karistusregistrisse

ise või eeldatakse, et isiku karistatust kontrollib PPA või KAPO.

Siseministeerium on seisukohal, et TTJA peaks isiku karistatuse

kontrollimiseks vajaliku päringu ise tegema. Kui meie kirja

punktis 1 esitatud ettepanekut karistusregistri arhiiviandmete

kasutamise osas arvestatakse, siis võib kaaluda ka sellist

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa andmist ja andmisest keeldumist. Sätet

muudeti ja taustakontrolli tehes võetakse

arvesse üksnes isiku suhtes kehtivaid

karistusi.

Mittearvestatud ja selgitatud.

Seletuskirja on lisatud täpsustus, et PPA ja

KAPO teevad muu hulgas isikute kohta

kontrollpäringuid karistusregistris. Ühtlasi

juhime tähelepanu, et § 154 lõigete 2 ja 4

kohaselt: PPA ja KAPO kooskõlastavad

või jätavad põhjendatul juhtudel

58

§ 153 lg 1

lahendust, kus TTJA kontrollib kehtivat karistatust ja PPA või

KAPO arhiivi kantud andmeid.

Eelnõu § 1 punktiga KemS-i lisatava § 153 (Piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loa peatamine ja kehtetuks

tunnistamine) lõike 1 kohaselt võib TTJA piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa kehtivuse peatada kuni 6 kuuks, kui

ametil on põhjendatud alus arvata, et loa andmise tingimused ei

ole enam täidetud. Seletuskirjas märgitakse: „Lõikega 3

sätestatakse, et TTJA tunnistab kehtetuks piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa, kui loa omanik ei vasta enam KemS §

152 lõigetes 5 ja 6 toodud nõuetele või kui loa peatamise aluseks

olnud asjaolu ei ole loa peatamise tähtaja jooksul kõrvaldatud

või ära langenud. Peatamise aluseks võib olla näiteks asjaolu,

et isikut süüdistatakse süüteo toime panemises või on isiku näol

tekkinud oht Eesti riigi julgeolekule või ei ladustata piiranguga

lõhkeainete lähteainet ohutult. Kui süüdistus on põhjendatud,

järgneb piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

peatamisele loa kehtetuks tunnistamine. Kui selgub aga, et

süüdistus on alusetu (puudus kõrvaldatakse või langeb ära),

taastatakse üldsuse hulka kuuluva isiku piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise luba esialgsetel tingimustel.“.

Loa andmise tingimus on kehtiv karistatus. Leiame, et kui loa

kehtivust soovitakse peatada ajaks, kui isik on kahtlustatav või

süüdistatav, siis tuleks see eraldi peatamise alusena välja tuua.

kooskõlastamata oma pädevuse piires,

Nimetatud sõnastusega hõlmatakse isikute

kohta kontrollpäringute tegemist

karistusregistris. TTJA-l puudub alus

isikute karistusregistri andmeid kontrollida.

Arvestatud.

Seletuskirja on muudetud (numeratsiooni

muutus, uus asukoht on § 156 lõikes 1).

Süüdistuse osa on eemaldatud.

59

§ 45

(kehtiv

seadus)

Haldusakti peatamise aluseks ei saa olla arvamus, et tõenäoliselt

isikut karistatakse vastava süüteo eest.

Ühtlasi palume seletuskirjas selgitada, kust TTJA saab teada, et

isikule on süüdistus esitatud.

Toome välja, et kehtiva KemS-i § 45 näeb ette väärteokoosseisu

piiranguga lõhkeaine lähteaine kättesaadavaks tegemise,

sissetoomise, omamise ja kasutamise nõuete rikkumise eest.

Selle järgi karistatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) 2019/1148 kohase piiranguga lõhkeaine lähteaine

kättesaadavaks tegemise, sissetoomise, omamise või kasutamise

nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Menetluspädevust reguleerib KemS-i § 50, mille lõike 4

kohaselt on KemS-i §-des 45 ja 46 sätestatud väärteo

kohtuväline menetleja PPA ning § 45 osas oma pädevuse piires

ka TTJA ja kolmandast riigist sissetoomise osas Maksu- ja

Tolliamet. Kui eelnõus kavandatud regulatsiooni järgi hakkab

TTJA andma lube piiranguga lõhkeaine lähteainete soetamiseks,

sisseveoks, omastamiseks ja kasutamiseks, kas siis ei peaks

kõnealust koosseisu täiendama soetamisnõuete rikkumisega või

näha ette eraldi koosseis loata tegevuse eest?

Arvestatud osaliselt ja selgitatud.

KemS-i § 45 pealkirja ja § 45 lõiget 1

täiendati sõnaga „soetamise“.

Eraldi koosseisu lisamist piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise loata

tegutsemise eest ei pea praegu mõistlikuks

ega vajalikuks, kuna kättesaadavaks

tegemine katab ka soetamise. Viidatud

koosseis katab ka piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise ilma sellekohase

loata.

Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve

Amet

§ 151 lg 4

KemS-i muutmise eelnõu: § 151. Piiranguga lõhkeaine

lähteaine kasutamise loa taotlemine

(4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet lahendab

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotluse 20

Arvestatud.

60

§ 152 lg 3

§ 152 lg 4

tööpäeva jooksul lõikes 4 sätestatud kooskõlastuse saamisest

arvates. Kui Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ei

lahenda taotlust eelnimetatud tähtaja jooksul, ei loeta piiranguga

lõhkeaine lähteaine kasutamise luba vaikimisi antuks.

Seletuskirjas: TTJA lahendab piiranguga lõhkeaine lähteaine

kasutamise loa taotluse 20 tööpäeva jooksul sellest hetkest, kui

PPA-lt ja KAPO-lt kooskõlastus saadi.

§ 152. Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

andmine ja andmisest keeldumine

(3) Taotleja või juriidilisest isikust taotleja korral

tulumaksuseaduse § 8 mõistes juhtimis- või kontrollorgani

liikme terviseseisund peab vastama tervisenõuetele.

Terviseseisundi vastavus tervisenõuetele tehakse kindlaks enne

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa taotlemist

tervisekontrolliga ja tõendatakse tervisetõendiga. Kuidas

kontrollida, et juriidilise isiku, mitte juhtimis- või

kontrolliorgani liikme terviseseisund(id) vastab nõuetele?

(4) Taotlejal või juriidilisest isikust taotleja korral juhtimis- või

kontrollorgani liikmel peab olema liiklusseaduse § 101 lõike 10

kohane või relvaseaduse § 351 lõike 4 kohane kehtiv

nõuetekohane tervisetõend. Liiklusseaduse ja relvaseaduse

kohased tervisetõendid on erineva kaaluga ja relvaseaduse

20 tööpäeva on peaaegu sama mis

30 päeva, seega jäeti alles 30 päeva ja

vastavad parandused tehti ka seletuskirja.

Seletuskirjas asendati 20 tööpäeva

30 päevaga.

Selgitatud.

Juriidilist isikut ettevõtte tegevuses

esindavad, sh vastutavad, juhatuse liikmed,

eemaldatud on kontrollorgani liikmed, mis

oli esialgses eelnõu versioonis. Kui

juriidilise isiku puhul on vastutus ettevõtte

sees edasi delegeeritud, on siiski ettevõtja

huvi tagada ohutus ja maandada riskid. See

tähendab lasta vajaduse korral neil

ettevõttes töötavatel isikutel, kes puutuvad

kokku piiranguga lõhkeaine lähteaine

käitlemisega, teha lisatervisekontroll.

Käesolev selgitus on lisatud ka seletuskirja.

Selgitatud.

Eeldada võib, et piiranguga lõhkeaine

lähteaine käitlejatel, antud juhul

nitrometaani kasutajatel, on juhiluba, kuna

61

kohase tervisetõendi taotlemine on finantsiliselt oluliselt

kulukam. Kas siis võimaluse korral tuleks eelistada odavamat

varianti? Kas igasuguse kategooria juhtimisõiguse taotlemise

tervisetõend on sobilik?

Kui loa taotleja on välisriigi kodanik, siis kas ta peab taotlema

Eestis nõuetekohase tervisetõendi või kui tal on kehtiv EL-i

juhiluba, siis see on ka ok?

Relvaloa taotlemisel on vajalik psüühilise seisundi hindamise

tõend, kuid sõiduki juhtimiseks taolist tõendit vaja ei ole.

mudelismi kiirendusvõistlustel kohal

käimiseks tuleb sinna sõita. Ent ei saa

välistada, et taotlejal ei ole nõuetekohast

tervisetõendit ja ta peab selle taotlema.

Eelnõust on õigusselguse tagamiseks ja

ülereguleerimise vältimiseks eemaldatud

relvaseaduse kohase tervisetõendi nõue.

Õigusselguse huvides sätet (uus

numeratsioon: § 153 lõige 2) muudeti.

Taotlejal peab olema LS-i § 101 lõike 1

kohane kehtiv tervisetõend ja taotleja peab

vastama tervisenõuetele, mis on LS-i § 97

lõikes 7 või 8 kehtestatud juhiloa omajale.

LS-i § 97 lõike 7 kohaselt antakse AM-, A-,

B-, T-kategooria ja A1-, A2-, B1-

alamkategooria mootorsõiduki ja BE-

kategooria autorongi juhiluba välja

kehtivusega kümme aastat

ning

LS-i § 97 lõike 8 kohaselt antakse C-,

D-kategooria ja C1-, D1-alamkategooria

mootorsõiduki ning CE-, DE-kategooria ja

C1E-, D1E-kategooria autorongi juhiluba

välja kehtivusega viis aastat.

Eelnimetatud tervisenõuded on kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 1. juuli 2011. a

määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja

mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning

62

§ 153 lg 4

trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse

taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord

ning tervisenõuded, sealhulgas

meditsiinilised vastunäidustused, mille

korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine

ei ole lubatud“.

Kui välisriigi kodanik tuleb taotlema

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

luba, et ta saaks seda Eestis kasutada

(üldjuhul, nõukogu määruse

(EL) 2019/1148 kohaselt taotleb taotleja

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa oma alalise elukoha riigist), siis KemS-i

§ 153 lõike 2 kohaselt peab ta esitama

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

taotluses ka LS-i § 101 lõike 10 kohase

kehtiva nõuetekohase tervisetõendi. Kui

taotlejal seda ei ole, kuid ta on varem

läbinud mõnes teises EL-i liikmesriigis

tervisekontrolli, hinnatakse esitatud

tervisetõendi aluseks olnud dokumente ja

võrreldakse neid § 101 lõike 10 kohase

tervisekontrolli väljastamise aluseks olnud

dokumentidega. Siinkohal ei ole oluline

mitte juhiloa olemasolu, vaid et isik on

terve ja suudab piiranguga lõhkeaine

lähteainet ohutult käidelda. Käesolev

selgitus on lisatud ka seletuskirja.

63

Määrus

§ 153. Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa

peatamine ja kehtetuks tunnistamine

(4) Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise loa peatamise või

kehtetuks tunnistamise korral peab piiranguga lõhkeaine

lähteaine omaja tagama tema valduses oleva piiranguga

lõhkeaine lähteaine võõrandamise 30 kalendripäeva jooksul

piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba omavale isikule

või hävitama piiranguga lõhkeaine lähteaine Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ameti kontrolli all. Käesolevas lõikes

sätestatud nõude täitmiseks võib Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja

sunniraha seaduses sätestatud korras. Kas see tähendab sisuliselt

seda, et TTJA peab viibima hävitamise juures?

Määruse kavand:

Määrus kehtestatakse kemikaaliseaduse § 151 lõike 6 alusel.

Õige on ’lõike 5’ alusel.

§ 2. Piiranguga lõhkeaine lähteaine taotluses esitatavate andmete

loetelu ja tingimused

(1) Üldsuse hulka kuuluv isik esitab piiranguga lõhkeaine

lähteaine soetamise, sissetoomise, omamise ja kasutamise loa

(edaspidi piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise luba)

taotluses Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile

järgmised andmed:

Selgitatud.

See tähendab, et TTJA peab viibima

hävitamise juures, kui piiranguga lõhkeaine

lähteaine omaja otsustab selle hävitada,

mitte võõrandada.

Arvestatud ja selgitatud.

Arvestades viimaseid muudatusi,

viidatakse määruse preambulis lõikele 4

(numeratsioon muutus), kuna § 151 lõigete

järjestus muutus.

Selgitatud.

Piiranguga lõhkeaine lähteaine kasutamise

loa taotleja tervisekontrolli nõuded

kehtestatakse eelnõu §-s 153.

64

1) taotleja ees- ja perekonnanimi, isikukood, selle puudumise korral

sünniaeg ning isikut tõendava dokumendi number;

2) kontakttelefon ja e-posti aadress;

3) elukoha aadress;

4) tervisetõend;

5) luba ühe- või mitmekordseks kasutamiseks;

6) piiranguga lõhkeaine lähteaine maksimumkogus ja

maksimumkontsentratsioon;

7) piiranguga lõhkeaine lähteaine soovitud kasutusala;

8) piiranguga lõhkeaine lähteaine hoidmise kirjeldus ja tingimused;

9) asukoha andmed, kus piiranguga lõhkeaine lähteainet hoitakse ja

kasutatakse;

10) piiranguga lõhkeaine lähteaine sissetoomise ja kasutamise

ajakava;

11) riigilõivu tasumist tõendav dokument.

1

Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 2

EELNÕU KAVAND

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER

MÄÄRUS

Majandus- ja taristuministri 1. märtsi 2016. a määruse nr 18 „Nõuded ohtliku ja

suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende koostamisele ning

avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“ muutmine

Määrus kehtestatakse kemikaaliseaduse § 23 lõike 8 ja § 24 lõike 6 alusel.

Majandus ja taristuministri 1. märtsi 2016. a määruses nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse

ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende koostamisele ning avalikkusele

edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) töökorralduslikud meetmed – kirjeldatakse kemikaali käitlemisega seotud üksikute

protsesside ning seadmete ohutuks toimimiseks vajalikke tegevusi, erandolukorras toimimist

ja ajutist seiskamist käsitlevat korda, tehnohooldust, tegutsemismeetodite ja -juhiste

vastuvõtmist, rakendamist ning parimate seire- ja kontrollitavade käsitleva teabe arvesse

võtmist, et vähendada süsteemi rikke ohtu; käitisesse paigaldatud seadmete vananemist ja

korrosiooniga seotud ohtude juhtimist ja kontrollimist; käitise seadmete loetelu, seadmete

seisundi seiret ja kontrollimise strateegiat ja metoodikat; sobivaid järelmeetmeid ja vajalikke

vastumeetmeid;“;

2) paragrahvi 3 punkti 6 täiendatakse pärast tekstiosa „puudujääke;“ tekstiosaga „menetlused

võiksid hõlmata ka tulemuslikkuse näitajaid, nagu ohutusalase tulemuslikkuse näitajad ja/või

muud asjakohased näitajad;“;

3) paragrahvi 4 lõiget 2 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) asjaomaseid aruande koostamises osalevate organisatsioonide nimetusi.“;

4) määruse 2. peatükis asendatakse läbivalt sõna „inimene“ sõnaga „isik“ vastavas käändes.

Erkki Keldo

Majandus- ja tööstusminister

Ahti Kuningas

Kantsler

EUROOPA KOMISJON

Brüssel 16.12.2024

INFR(2020)2117 C(2024)8234 final

PÕHJENDATUD ARVAMUS,

mis on adresseeritud Eestile

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel seoses sellega, et siseriiklikku õigusesse ei ole nõuetekohaselt üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli

2012. aasta direktiivi 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

(ELT L 197, 24.7.2012, lk 1)

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: 16.12.2024 Juurdepääsupiirang kehtib kuni menetluse lõpuni Alus: AvTS § 35 lg 1 p 3 Teabevaldaja: Välisministeerium

2

PÕHJENDATUD ARVAMUS,

mis on adresseeritud Eestile

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 alusel seoses sellega, et siseriiklikku õigusesse ei ole nõuetekohaselt üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli

2012. aasta direktiivi 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

(ELT L 197, 24.7.2012, lk 1)

1. Asjaolud 15. mail 2020 saatis Euroopa Komisjon Eestile ametliku kirja (C(2020) 2438) final), kuna direktiivi 2012/18/EL (edaspidi „direktiiv“ või „Seveso III direktiiv“) ei ole nõuetekohaselt üle võetud. Ametlik kiri saadeti pärast Eesti õigusaktide analüüsi, mille põhjal tegi komisjon järelduse, et Eesti ei ole nõuetekohaselt üle võtnud Seveso III direktiivi järgmisi sätteid: direktiivi 2012/18/EL artikli 3 punktid 1, 4, 5, 6, 7, 9, 12, 17, 18 ja 19, artikli 6 lõige 3, artikli 7 lõike 2 punkt a, artikli 7 lõike 4 punktid a, b ja d, artikli 8 lõige 1, artikli 8 lõike 2 punktid a ja b, artikli 8 lõiked 4 ja 5, artikli 9 lõige 2, artikli 9 lõike 3 punkt b, artikli 10 lõige 2, artikli 10 lõike 3 punktid a ja b, artikli 10 lõiked 5 ja 6, artikli 11 lõige 1, artikli 12 lõike 1 punkt c, artikli 12 lõige 2, artikli 12 lõike 2 punkt b, artikli 12 lõiked 3, 5, 6, 7 ja 8, artikli 13 lõike 1 punkt b, artikli 13 lõike 2 punkt c, artikli 14 lõiked 1, 2 ja 4, artikli 16 lõike 1 punktid b ja d, artikkel 17, artikli 19 lõige 1, artiklid 20 ja 28 ning I, II, III, IV ja V lisa. Eesti Vabariik vastas 15. septembri 2020. aasta kirjaga(1). Oma vastuses ametlikule kirjale võttis Eesti kohustuse lahendada mitmed ülevõtmisküsimused ja see kohustus täideti 2021. aasta aprillis jõustunud seadusemuudatustega. Eesti teatas ülevõtvatest õigusnormidest 6. ja 7. detsembril 2021(2). Pärast hiljuti vastu võetud uute õigusnormide kontrollimist jõudis komisjon järeldusele, et kõiki sätteid ei ole veel üle võetud. Lahendamata küsimusi arutati Eesti ametiasutustega 14. juuni 2023. aasta koosolekul(3). 13. septembril 2023 esitasid Eesti ametiasutused kirjalikud lisaselgitused(4) ja 22. septembril 2023 teatas Eesti täiendavatest ülevõtvatest õigusnormidest(5). 2024. aasta mais ja juunis toimusid tehnilised konsultatsioonid, et uurida, kas Eesti on teinud lahendamata ülevõtmisküsimustes edusamme. Eesti ametiasutused selgitasid olukorda täpsemalt 10. juuni 2024. aasta kirjas(6). Enamik ametlikus kirjas käsitletud mittevastavusest on kas kõrvaldatud või on Eesti ametiasutused esitanud nende kohta rahuldavad selgitused. Samas aga ei ole täielikku vastavust veel saavutatud. Seepärast otsustas komisjon saata põhjendatud arvamuse.

(1) INF(2020)119565.

(2) MNE(2021)08181, MNE(2021)08185, MNE(2021)08186 ja MNE(2021)08187.

(3) 14. juuni 2023. aasta koosoleku kokkuvõte (Ares(2024)6095096).

(4) Ares(2023)6230165.

(5) MNE(2023)05142 ja MNE(2023)05143.

(6) Ares(2024)6103070.

3

2. Õigus 2.1. Artikli 9 lõike 3 punkti b mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et üle ei ole võetud nõuet, mille kohaselt peavad selliste käitiste käitajad, mille puhul on tõenäoline doominoefekt, tegema koostööd, et edastada teavet käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele. 2.1.1. Liidu analüüs Artikli 9 lõike 3 punk (b) sätestab järgmist: „3. Liikmesriik tagab, et lõike 1 kohaselt määratletud käitiste käitajad […] b) teevad koostööd, et teavitada üldsust ja naabruses paiknevaid tegevuskohti, mida direktiivi reguleerimisala ei hõlma, ning edastada teave käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele.“ 2.1.2 Eesti õigus Kemikaaliseaduse § 22 lg 4 sätestab järgmist: „(4) Kui ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte puhul on tõenäoline doominoefekt, vahetavad nende käitajad omavahel vajalikku teavet, et rakendada asjakohaseid meetmeid, ning teevad koostööd avalikkuse teavitamisel.“ 2.1.3. Õiguslik analüüs Komisjon on seisukohal, et Eesti õigusesse ei ole võetud üle artikli 9 lõike 3 punkti b teist poolt, täpsemalt kohustust, et selliste käitiste käitajad, mille puhul on tõenäoline doominoefekt, peavad tegema koostööd, et edastada teavet käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele. Eesti ametiasutuste viidatud sätetega, eelkõige kemikaaliseaduse § 22 lõikega 4, on ette nähtud kohustus teha koostööd üldsuse teavitamisel: „vahetavad [...] käitajad omavahel vajalikku teavet, et rakendada asjakohaseid meetmeid, ning teevad koostööd avalikkuse teavitamisel“. Eesti õiguses ei ole aga sätestatud kohustust teha koostööd käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele teabe edastamisel. Teabevahetuse käigus selgitasid Eesti ametiasutused, et kemikaaliseaduse § 22 lõike 4 kohaselt on käitajad meetmete võtmisel kohustatud koostööd tegema. Seadusandja kasutatud sõnastus – „käitajad vahetavad omavahel vajalikku teavet, et rakendada asjakohaseid meetmeid“ – on siiski ebamäärane ja viitab hädaolukordadele reageerimisel tehtavale koostööle üldiselt; seda ei saa tõlgendada nii, nagu see hõlmaks ka kohustust teha koostööd käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele teabe edastamisel. Kohustust teha koostööd, et edastada teavet käitiseväliste hädaolukorras toimimise plaanide koostamise eest vastutavale asutusele, ei ole siseriiklikus õiguses sätestatud. Seoses Eesti ametiasutuste väidetega, et artikli 9 lõike 3 punktis b sätestatud koostöökohustust tegelikult järgitakse, märgib komisjon, et Euroopa Liidu Kohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb direktiivi sätteid rakendada vaieldamatu siduva jõuga

4

ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega, et oleks täidetud õiguskindluse nõue(7). Seepärast peavad Seveso III direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate käitiste käitajate kõik kohustused olema siseriiklikus õiguses selgelt sätestatud. Eeltoodu põhjal järeldab komisjon, et Eesti ei ole ametlikus kirjas tõstatatud puuduliku ülevõtmise küsimust suutnud nõuetekohaselt lahendada. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et artikli 9 lõike 3 punkti b ei ole õigesti üle võetud. 2.2. Artikli 10 lõike 2 mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et üle ei ole võetud nõuet nimetada ohutusaruandes selle koostamisse kaasatud asjaomased organisatsioonid. 2.2.1 Liidu õigus Artikli 10 lg 2 sätestab järgmist: „2. Ohutusaruanne sisaldab vähemalt II lisas loetletud teavet ja andmeid. Selles nimetatakse asjaomased aruande koostamises osalevad organisatsioonid.“ 2.2.2 Eesti õigus Vastuses ametlikule kirjale viitab Eesti Majandus- ja taristuministri 01.03.2016 määruse nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“ (edaspidi „määrus nr 18“) § 2 lg-le 1 and § 4 lg 2 p-le 4. Paraku ei maini kumbki säte aruande koostamises osalevaid organisatsioone. 2.2.3. Õiguslik analüüs Artikli 10 kohaldamisalasse kuuluvad käitajad peavad ohutusaruandes nimetama selle koostamisse kaasatud asjaomased organisatsioonid. Teave ohutusaruande koostamisse kaasatud organisatsioonide kohta on oluline nii pädevate asutuste kui ka üldsuse jaoks, eriti juhul, kui käitaja on tellinud aruande koostamise väljastpoolt. See teave näitab, kas aruande koostamises on osalenud pädevad organisatsioonid. Vastuses ametlikule kirjale väitis Eesti, et Seveso III direktiivi artikli 10 lõikest 2 tulenevad kohustused on üle võetud määruse nr 18 § 2 lõikega 1 ja § 4 lõike 2 punktiga 4. Samas on need sätted seotud riskianalüüsiga, mitte ohutusaruandega, mis on kaks eri dokumenti. Pealegi ei sisalda Eesti viidatud sätted kohustust nimetada riskianalüüsi või ohutusaruande koostamisse kaasatud organisatsioone. Küsimust arutati komisjoni ja Eesti ametiasutuste kohtumisel 2023. aasta juunis. 13. septembri 2023. aasta ja 10. juuni 2024. aasta täiendavates vastustes tunnistasid Eesti ametiasutused, et artikli 10 lõiget 2 ei ole veel nõuetekohaselt üle võetud, ja kohustusid tegema vajalikud muudatused. Seni ei ole aga vajalikke seadusemuudatusi tehtud. Seetõttu järeldab komisjon, et Eesti ei ole ametlikus kirjas tõstatatud puuduliku ülevõtmise küsimust suutnud nõuetekohaselt lahendada. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et artikli 10 lõiget 2 ei ole õigesti üle võetud.

(7) 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-427/07: komisjon vs. Iirimaa (paragrahv 55).

5

2.3. Artikli 14 lõike 2 punkti c mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et üle ei ole võetud nõuet teha ohtlike ainete loetelu üldsusele taotluse korral kättesaadavaks. 2.3.1 Liidu õigus Artikli 14 lõike 2 punkt (c) sätestab järgmist: „2. Kõrgema tasandi käitiste puhul tagab liikmesriik ka, et […] c) ohtlike ainete loetelu tehakse taotluse korral üldsusele kättesaadavaks, arvestades artikli 22 lõikes 3 sätestatut.“ 2.3.2 Eesti õigus Eesti väidab, et artikli 14 lõike 2 punkt (c) on sisuliselt üle võetud kemikaaliseaduse § 24 lõikega 3, mis sätestab järgmist: „(3) Suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja teeb taotluse korral avalikult kättesaadavaks ettevõttes käideldavate ohtlike kemikaalide loetelu ja riskianalüüsi kokkuvõtte, mis hõlmab vähemalt teavet suurõnnetuse riski, inimese elule, tervisele ja keskkonnale avalduvate võimalike tagajärgede ja ohuala suuruse ning suurõnnetuse korral kohustusliku käitumise kohta. Ohtliku ettevõtte käitaja teeb taotluse korral avalikult kättesaadavaks riskianalüüsi kokkuvõtte. Riskianalüüsi kokkuvõte esitatakse ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile.“ 2.3.3. Õiguslik analüüs Seveso III direktiivi artikli 14 lõike 2 punkti c kohaselt on liikmesriigid kohustatud tegema ohtlike ainete loetelu üldsusele taotluse korral kättesaadavaks. Pädev asutus võib loetelu avalikustamisest keelduda või seda piirata, kui on täidetud direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) artiklis 4 sätestatud tingimused, nagu on märgitud Seveso III direktiivi artikli 22 lõikes 2. Seveso III direktiivi artikli 22 lõikes 3 on täpsustatud, et käitaja võib paluda, et pädev asutus ei avalikustaks ohtlike ainete loetelu direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud põhjustel. Seega on käitajal õigus selline soov esitada, kuid lõpliku otsuse teeb pädev asutus siseriiklike õigusaktide alusel, millega võetakse üle direktiivi 2003/4/EÜ artikkel 4. Isegi kui käitaja ei ole soovinud avalikustamata jätmist, võib pädev asutus siiski otsustada, et loetelu teatavaid osi ei avalikustata, nagu on sätestatud Seveso III direktiivi artikli 22 lõike 3 teises lõigus. Seoses artikli 14 lõike 2 punkti c ülevõtmisega Eestis väitsid riigi ametiasutused oma vastuses ametlikule kirjale ja hilisemates aruteludes, et need kohustused on üle võetud peamiselt kemikaaliseaduse § 24 lõikega 3, milles on sätestatud, et käitaja peab taotluse korral avaldama käitises käideldavate ohtlike kemikaalide loetelu. Nagu Eesti ametiasutused 14. juuni 2023. aasta tehnilisel koosolekul ja sellele järgnenud kirjalikus teabevahetuses selgitasid, siis praegust geopoliitilist olukorda arvestades ja riigi julgeoleku huvidest lähtuvalt ei avalikustata koguseid põhimõtteliselt. Komisjon sellise tõlgendusega ei nõustu. Ohtlike ainete üksnes üleslugemist ei saa pidada kõnealuseks loeteluks. Loetelu peab lisaks ohtlike ainete tunnusandmetele (keemiline nimetus, CASi number ja keemiline nimetus IUPACi nomenklatuuri järgi) sisaldama ka käitises olevate või olla võivate ohtlike ainete maksimumkogust, nagu on sätestatud Seveso III direktiivi II lisa punkti 3 alapunkti c alapunktis i. Lisaks on

6

komisjon seisukohal, et otsuse piirduda üksnes ohtlike ainete üleslugemisega või keelduda kogu loetelu avalikustamisest saab teha ainult juhtumipõhiselt ja põhjustel, mis on sätestatud direktiivi 2003/4/EÜ artiklit 4 ülevõtvates siseriiklikes õigusaktides. Üldreegel, mis välistab ohtlike ainete koguste avaldamise kõikidel juhtudel, ei ole Seveso III direktiiviga kooskõlas. Kuigi Seveso III direktiiviga ei ole vastuolus see, kui liikmesriik delegeerib artikli 14 lõike 2 punktist c tulenevad kohustused käitajatele, peab see liikmesriik siiski tagama, et kohustus hõlmab loetelu tervikuna, mitte ei piirduta üksnes ainete üleslugemisega. Peale selle oleks liikmesriigi ülesanne tagada, et vajaduse korral saaks käitaja sel juhul tugineda direktiivi 2003/4/EÜ artiklis 4 sätestatud keeldumispõhjustele. Sellega seoses viitab Eesti avaliku teabe seadusele, millega reguleeritakse juurdepääsu avalikule teabele ja selle võimaldamisest keeldumise aluseid. Selgub, et kõnealune seadus ei sisalda ühtegi üldist keeldumispõhjust, mis oleks seotud riigikaitsega, millele osutavad Eesti ametiasutused ja mis on sätestatud direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõike 2 punktis b. See võinuks olla põhjus, miks avalikustamiskohustus piirdub üksnes ainete üleslugemisega. Seetõttu järeldab komisjon, et Eesti ei ole ametlikus kirjas tõstatatud puuduliku ülevõtmise küsimust suutnud nõuetekohaselt lahendada. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et artikli 14 lõike 2 punkti c ei ole õigesti üle võetud. 2.4. Artikli 14 lõike 2 teise lõigu mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et üle ei ole võetud nõuet edastada teavet hoonete ja üldkasutatavate alade kasutajatele ning naaberkäitistele, mida suurõnnetus võib mõjutada. 2.4.1 Liidu õigus

Artikli 14 lõige 2 punkt (a) ja teine lõik sätestavad järgmist: „2. Kõrgema tasandi käitiste puhul tagab liikmesriik ka, et a) isikud, keda suurõnnetus võib mõjutada, saaksid, ilma et peaksid seda taotlema, korrapäraselt ja sobivaimas vormis selgelt ja arusaadavalt sõnastatud teavet ohutusmeetmete ja suurõnnetuse korral käitumise kohta; […] Käesoleva lõike esimese lõigu punkti a kohaselt esitatav teave sisaldab vähemalt V lisas nimetatud teavet. Kõnealune teave edastatakse samuti kõigile avalikult kasutatavatele hoonetele ja aladele, sealhulgas koolidele ja haiglatele, ning artikliga 9 hõlmatud käitiste puhul kõigile naaberkäitistele. Liikmesriik tagab teabe esitamise vähemalt kord viie aasta jooksul ning selle korrapärase läbivaatamise ja vajaduse korral ajakohastamise, sealhulgas artikliga 11 hõlmatud muutmiste puhul.“ (esiletõst lisatud). 2.4.2 Eesti õigus Eesti väidab, et artikli 14 lõige 2 teine lõik on üle võetud kemikaaliseaduse § 24 lõikega 1, mis sätestab järgmist: „(1) Suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja teavitab avalikkust ja ettevõttest lähtuva õnnetuse mõju piirkonda jääda võivaid isikuid ennetavalt ettevõttest lähtuvast suurõnnetuse riskist, ohutusabinõudest ja õnnetuse korral soovitatavatest käitumisjuhistest.“ Lisaks sellele sätestavad Majandus- ja taristuministri 01.03.2016 määruse nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende

7

koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“ (edaspidi „määrus nr 18“) § 6 lõiked 2 ja 3 järgmist: „(2) Teave, mida suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja avalikkusele ja ettevõttest lähtuva õnnetuse mõjupiirkonda jääda võivatele inimestele annab, peab olema ettevõttest paberil kättesaadav ja avaldatud ettevõtte veebilehel. Veebilehe puudumisel avaldab suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja teabe muul veebilehel ja teavitab sellest Päästeametit. (3) Ettevõtja levitab teavet käitisest lähtuva õnnetuse mõjupiirkonda jääda võivatele inimestele vähemalt üks kord kolme aasta jooksul. Teabe levitamisel esitatakse see otsepostitusena või viisil, mis tagab õnnetuse mõjupiirkonda jääda võivatele inimestele teabesaamise tasuta.“ 2.4.3. Õiguslik analüüs Artikli 14 lõikes 2 on sätestatud ohutusmeetmeid ja suurõnnetuse korral nõutavat käitumist käsitleva teabe levitamise nõuded. Kui artikli 14 lõike 2 punktis a on sätestatud, et sellist teavet tuleb korrapäraselt edastada kõigile isikutele, keda suurõnnetus tõenäoliselt mõjutab, seega peamiselt potentsiaalselt mõjutatud piirkonnas elavatele inimestele, siis teise lõigu eesmärk on laiendada seda kohustust ja hõlmata kõik üldkasutatavad hooned ja alad, sealhulgas koolid ja haiglad, ning kõik naaberkäitised, kui need võivad tekitada doominoefekti, eesmärgiga hõlmata potentsiaalselt mõjutatud piirkonna elanikkond laialdasemalt. Eesti õiguse kohaselt peab käitise käitaja täitma kohustust levitada korrapäraselt teavet ohutusmeetmete ja nõutava käitumise kohta suurõnnetuse korral otsepostitusega (st postiteenuse abil), mis on adresseeritud ainult isikutele, kes tõenäoliselt jäävad piirkonda, mida õnnetus tõenäoliselt mõjutab. Kohustus levitada teavet korrapäraselt ja ilma taotluseta ei hõlma üldkasutatavaid hooneid ja alasid, sealhulgas koole ja haiglaid, ega kõiki naaberkäitisi, kui need võivad tekitada doominoefekti. Seetõttu järeldab komisjon, et artikli 14 lõike 2 teise lõigu teisest lausest tulenevaid kohustusi ei ole veel üle võetud. 2.5. Artikli 17 punkti a mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et üle ei ole võetud nõuet võtta pärast suurõnnetust vajalikke kiireloomulisi, keskmise kestusega ja pikaajalisi meetmeid. 2.5.1 Liidu õigus Artikli 17 punkt (a) sätestab järgmist: „Pärast suurõnnetust kohustab liikmesriik pädevat asutust a) tagama, et võetakse kõik kiireloomulised, keskmise kestusega ja pikaajalised meetmed, mis võivad osutuda vajalikuks;“.

8

2.5.2 Eesti õigus

Vastuseks ametlikule kirjale selgitab Eesti, et artikli 17 punkt (a) on üle võetud kemikaaliseaduse § 34 punktidega 1 ja 6, mis sätestavad järgmist: „§ 34. Päästeameti pädevus Päästeamet on pädev asutus, kelle ülesanded kemikaalide valdkonnas on: 1) osaleda ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitamisloa menetluses

ning nende kohustuslike dokumentide kooskõlastamises, hinnates muu hulgas suurõnnetuse toimumise riski, tagajärgede raskuse ja ulatuse kirjeldust, tagajärgede leevendamise meetmeid ning hädaolukorraks valmisolekut; […] 6) anda soovitusi hädaolukorraks valmisoleku ja edaspidiste õnnetuse tagajärgede leevendamise meetmete kohta.“

10. juuni 2024. aasta täiendavas vastuses märgib Eesti, et artikli 17 punkt (a) on üle võetud hädaolukorra seaduse § 5 lõike 1 punktiga 3, mis sätestab järgmist: „§ 5. Kriisireguleerimise korraldus regionaalsel tasandil (1) Päästeameti ülesanded kriisireguleerimise korraldamisel regionaalsel tasandil on

järgmised: […] 3) toetab hädaolukorra lahendamist juhtivat asutust teabevahetuse, olukorrateadlikkuse ja koostöö korraldamisel hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra lahendamisel.“

2.5.3. Õiguslik analüüs

Nagu on sätestatud artikli 17 punktis a, on riigi ametiasutused pärast suurõnnetust kohustatud kaaluma ja võtma kõik kiireloomulised, keskmise kestusega ja pikaajalised meetmed, mis võivad osutuda vajalikuks. Need nõuded peavad olema sätestatud siseriiklikus õiguses ja meetmete võtmise kohustus tuleb teha ülesandeks määratletud riigiasutusele. Siseriikliku õiguse kohaselt on Päästeameti ülesanne hädaolukorras üksnes toetada koordineerivat asutust teabevahetuse, olukorrateadlikkuse ja koostöö korraldamisel (hädaolukorra seaduse § 5 lõike 1 punkt 3). Seega on Päästeametil hädaolukordadele reageerimisel toetav roll. Komisjoni arvates ei saa Päästeametit käsitada asutusena, kelle ülesanne on reageerida suurõnnetusele kiireloomuliste, keskmise kestusega ja pikaajaliste meetmetega. Eesti ametiasutused viitavad ka kemikaaliseaduse § 34 lõigetele 1 ja 6, milles ei käsitleta hädaolukorra kõrvaldamist pärast suurõnnetust. § 34 lõikes 6 on üksnes sätestatud, et Päästeameti ülesanne on anda soovitusi edasiste õnnetuste tagajärgede leevendamise meetmete kohta. Komisjon leiab, et kohustust anda soovitusi edasiste õnnetuste leevendamise meetmete kohta ei saa käsitada kohustusena võtta „kõik kiireloomulised, keskmise kestusega ja pikaajalised meetmed, mis võivad osutuda vajalikuks“. Sellest järeldab komisjon, et Eestis ei ole ükski riigiasutus kohustatud võtma suurõnnetuse korral kiireloomulisi, keskmise kestusega ja pikaajalisi meetmeid, mis võivad osutuda vajalikuks. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et artikli 17 punkti a ei ole õigesti üle võetud.

9

2.6. Artikli 17 punkti b mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et üle ei ole võetud nõuet kohustada pädevat asutust koguma teavet, mis on vajalik õnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisalaste aspektide täielikuks analüüsimiseks. 2.6.1 Liidu õigus Artikli 17 punkt (b) sätestab järgmist: „„Pärast suurõnnetust kohustab liikmesriik pädevat asutust […] b) koguma inspekteerimise ja uurimise teel või muul otstarbekal viisil teavet, mis on vajalik õnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisega seotud aspektide täielikuks analüüsimiseks;“. 2.6.2 Eesti õigus Majandus- ja taristuministri 01.03.2016 määruse nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“ (edaspidi „määrus nr 18“) § 8 sätestab järgmist: „§ 8. Teave pärast õnnetust (1) Ohtliku kemikaaliga toimunud õnnetuse kohta esitab suurõnnetuse ohuga ettevõtte ja ohtliku ettevõtte käitaja esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 30. kalendripäeval Päästeametile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ja kohaliku omavalitsuse üksusele järgmise teabe: 1) õnnetuse asjaolud; 2) õnnetuse põhjustamisega seotud ja õnnetuse tagajärjel vabanenud ohtlikud kemikaalid; 3) kirjeldus õnnetuse mõjust inimestele, keskkonnale ja varale; 4) rakendatud kaitsemeetmed ja tegutsemisjuhised õnnetuse mõju vähendamiseks; 5) õnnetuse keskmise ja pikaajalise toime leevendamise meetmed; 6) õnnetuse kordumise vältimise meetmed. (2) Kui hilisema uurimise käigus ilmnevad täiendavad asjaolud, mille tõttu lõikes 1 nimetatud teave muutub, tuleb ajakohastatud teave esitada esimesel võimalusel Päästeametile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile ja kohaliku omavalitsuse üksusele.“ Eesti viitab ka haldusmenetluse seaduse §-le 6 and § 38 lõikele 1, mis sätestavad järgmist: „§ 6. Uurimispõhimõte Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.“

10

„§ 38. Tõendid (1) Haldusorganil on õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud.“. 2.6.3. Õiguslik analüüs Vastavalt artikli 17 punktile b peavad riigi ametiasutused pärast suurõnnetust koguma kogu teabe, mis võimaldaks neil täielikult analüüsida õnnetuse tehnilisi, organisatsioonilisi ja juhtimisalaseid aspekte. Koguda võib inspekteerimise või uurimise teel või muul otstarbekal viisil. See nõue peab olema sätestatud siseriiklikus õiguses ja sellise teabe kogumise kohustus tuleb määrata teadaolevale riigiasutusele. Komisjoni arvates ei piisa direktiivi artikli 17 punkti b täielikuks ülevõtmiseks Eesti viidatud ja eespool esitatud sätetest. Määruse nr 18 § 8 hõlmab üksnes teavet õnnetuse teatavate tehniliste aspektide kohta, täpsemalt õnnetuse asjaolusid (punkt 1), õnnetuse põhjustamisega seotud ohtlikke kemikaale (punkt 2) ning kirjeldust õnnetuse mõju kohta inimestele, keskkonnale ja varale (punkt 3). Organisatsioonilisi, juhtimisalaseid ja muid tehnilisi aspekte määruse nr 18 § 8 ega haldusmenetluse seaduse § 6 või § 38 ei reguleeri. 10. juuni 2024. aasta kirjas näib Eesti nõustuvat nõuetele mittevastavuse väitega ja lubab muuta määrust nr 18 nii, et Päästeamet oleks koos Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga kohustatud koguma kogu teabe, mida on vaja õnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisalaste aspektide analüüsimiseks. Samas ei ole aga kirjas täpsustatud nende muudatuste vastuvõtmise ajakava. Komisjonile teadaolevalt ei ole neid muudatusi veel vastu võetud. Seetõttu järeldab komisjon, et Eesti ei ole ametlikus kirjas tõstatatud puuduliku ülevõtmise küsimust suutnud nõuetekohaselt lahendada. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et artikli 17 punkti b ei ole õigesti üle võetud. 2.7. Artikli 17 punkti c mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et üle ei ole võetud kohustust tagada pärast suurõnnetuse toimumist, et käitaja võtaks vajalikud heastavad meetmed. 2.7.1 Liidu õigus Artikli 17 punkt (c) sätestab järgmist: „Pärast suurõnnetust kohustab liikmesriik pädevat asutust […] c) tegutsema asjakohaselt, et käitaja võtaks vajalikud heastavad meetmed;“. 2.7.2 Eesti õigus Eesti selgitab oma vastustes ametlikule kirjale, et artikli 17 punkt (c) on üle võetud kemikaaliseadusega (§ 25 lg 1, § 34 lg 6 ja § 38 lg 4 p 5) ja keskkonnavastutuse seadusega (§ 8 lg 2 punkt 4). Nimetatud seaduste asjakohased sätted näevad ette järgmist:

11

Kemikaaliseadus: „§ 25. Suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitaja vastutuskindlustus (1) Suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitajal peab selles ettevõttes kemikaali käitlemisest kolmandale isikule (edaspidi kahjustatud isik) tekkida võiva lepinguvälise ja õigusvastase kahju hüvitamiseks olema vastutuskindlustus. […] § 34. Päästeameti pädevus Päästeamet on pädev asutus, kelle ülesanded kemikaalide valdkonnas on: […] 6) anda soovitusi hädaolukorraks valmisoleku ja edaspidiste õnnetuse tagajärgede leevendamise meetmete kohta. […] § 38. Riiklik järelevalve […] (4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti pädevuses on järelevalve tegemine: […] 5) ohtliku ettevõtte ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte käitamisloa kontrolliesemesse kuuluvate nõuete ning vastutuskindlustuse nõude täitmise üle;“. Keskkonnavastutuse seadus: § 8. Kahju tekitaja vältimis- ja heastamiskohustus […] (2) Kahju tekitaja vastutab sõltumata sellest, kas ta on süüdi või mitte, kui keskkonnakahju või kahju oht on põhjustatud järgmiste tegevustega: […] 4) kemikaaliseaduses sätestatud ohtlike kemikaalide, taimekaitseseaduses sätestatud taimekaitsevahendite ja biotsiidiseaduses sätestatud biotsiidide valmistamine, kasutamine, ladustamine, töötlemine, keskkonda viimine ja kohapeal teisaldamine;“. 2.7.3. Õiguslik analüüs Artikli 17 punkti c ülevõtmiseks peavad liikmesriigid sätestama oma siseriiklikus õiguses riigiasutuse kohustuse tagada, et pärast suurõnnetust võtab käitaja kõik vajalikud heastamismeetmed. Sellist kohustust ükski Eesti viidatud säte ei sisalda. Lisaks Eesti viidatud sätetele on komisjon analüüsinud keskkonnavastutuse seaduse § 14 lõiget 3, mille kohaselt on Keskkonnaametil õigus oma ettekirjutusega nõuda kahju tekitanud isikult heastamismeetmete võtmist ja anda meetmete võtmiseks kohustuslikke juhiseid. Sellised nõuded piirduvad aga keskkonnakahjuga, mis on määratletud kõnealuses seaduses vastavalt keskkonnavastutuse direktiivile 2004/35/EÜ. Piiratud kohaldamisala tõttu ei hõlma see säte kõiki võimalikke olukorra heastamise vajadusi.

12

Seetõttu järeldab komisjon, et Eesti ei ole ametlikus kirjas tõstatatud puuduliku ülevõtmise küsimust suutnud nõuetekohaselt lahendada. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et artikli 17 punkti c ei ole õigesti üle võetud. 2.8. I lisa märkuse 6 mittevastav ülevõtmine Komisjon leiab, et täielikult ei ole üle võetud reegleid mitmesse kategooriasse kuuluda võivate ohtlikke ainete klassifitseerimise kohta.

2.8.1 Liidu õigus Lisa I märkus 6 sätestab järgmist: „Ohtlike ainete puhul, mida võib nende omaduste põhjal klassifitseerida rohkem kui ühte kategooriasse, kasutatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel madalaimat piirkogust. Märkuses 4 sätestatud reegli kohaldamisel tuleks kasutada antud märkuse punktides a, b ja c nimetatud kategooriate asjaomasele klassifikatsioonile vastavat madalaimat piirkogust.“ (esiletõst lisatud). 2.8.2 Eesti õigus Majandus- ja taristuministri 02.02.2019 määruse nr 10 „Kemikaali ohtlikkuse alammäär ja ohtliku kemikaali künniskoguse ning ettevõtte ohtlikkuse kategooria määramise kord“ (edaspidi „määrus nr 10“) § 2 lõige 6 sätestab järgmist: „(6) Ohtlik kemikaal, mis võib kuuluda rohkem kui ühte ohukategooriasse, paigutatakse madalaimat künniskogust või ohtlikkuse alammäära nõudvasse ohukategooriasse.“. 2.8.3. Õiguslik analüüs Komisjoni arvates ei ole Eesti õigusesse üle võetud direktiivi I lisa märkuse 6 teist lauset. Teises lauses täpsustatakse, et kui ohtliku aine saab klassifitseerida rohkem kui ühte kategooriasse ja kohaldatakse märkust 4, kasutatakse märkuse 4 punktides a, b ja c märgitud iga kategooriarühma jaoks asjaomasele klassifikatsioonile vastavat väikseimat piirkogust. See reegel erineb reeglist, mis on sätestatud esimeses lauses (ja mis on üle võetud määruse nr 10 § 2 punktiga 6), mille kohaselt klassifitseeritakse rohkem kui ühte kategooriasse kuuluda võiv ohtlik aine ainult üks kord väikseima piirkoguse alusel. Kuna märkuse 6 teist lauset ei ole üle võetud, puudub juhul, kui kohaldatakse märkust 4, konkreetne nõue klassifitseerida aine mitmesse kategooriarühma. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et direktiivi I lisa märkust 6 ei ole õigesti üle võetud. 2.9. III lisa punkti b alapunktide iii ja vi nõuetele mittevastav ülevõtmine

Komisjon leiab, et üle ei ole võetud teatavaid ohutusjuhtimissüsteemi sisuga seotud nõudeid.

13

2.9.1 Liidu õigus

Lisa III punktid (iii) ja (vi) sätestavad järgmist:

„Käitaja ohutuse juhtimise süsteemi rakendamisel võetakse arvesse järgmisi elemente: […]

b) ohutuse juhtimise süsteemis käsitletakse järgmisi küsimusi: […]

iii) töökorralduslikud meetmed – käitist, selle tööd, seadmeid, häireolukorras toimimist ja ajutist seiskamist käsitleva korra ja juhendite vastuvõtmine ning rakendamine; parimaid seire- ja kontrollitavasid käsitleva teabe arvessevõtmine, et vähendada süsteemi rikke ohtu; käitisesse paigaldatud seadmete vananemise ja korrosiooniga seotud ohtude juhtimine ja kontrollimine; käitise seadmete loetelu, seadmete seisundi seire ja kontrollimise strateegia ja metoodika; sobivad järelmeetmed ja vajalikud vastumeetmed; […] vi) tegevuse jälgimine – menetluste vastuvõtmine ja rakendamine käitaja suurõnnetuse vältimise põhimõtete ja ohutuse juhtimise süsteemiga kehtestatud eesmärkide täitmise pidevaks hindamiseks ning uurimise ja parandusmeetmete võtmise mehhanismid juhuks, kui neid eesmärke ei järgita. Menetlused hõlmavad käitaja süsteemi suurõnnetusest või ohtlikest olukordadest teatamiseks, eriti kui kaitsemeetmetes on olnud puudujääke, ning nende uurimiseks ja saadud õppetundide põhjal järelmeetmete võtmiseks. Menetlused võiksid hõlmata ka tulemuslikkuse näitajaid, nagu ohutusalase tulemuslikkuse näitajad ja/või muud asjakohased näitajad; […]“ (esiletõst lisatud).

2.9.2 Eesti õigus Majandus- ja taristuministri 01.03.2016 määruse nr 18 „Nõuded ohtliku ja suurõnnetuse ohuga ettevõtte kohustuslikele dokumentidele ja nende koostamisele ning avalikkusele edastatavale teabele ja õnnetusest teavitamisele“ (edaspidi „määrus nr 18“) § 3 lõike 3 punktid 3 ja 6 sätestavad järgmist: „(3) Ohutuse tagamise süsteemi kirjelduses käsitletakse järgmisi teemasid: […] 3) töökorralduslikud meetmed – kirjeldatakse kemikaali käitlemisega seotud üksikute protsesside ning seadmete ohutuks toimimiseks vajalikke tegevusi, erandolukorras toimimist ja ajutist seiskamist käsitlevat korda, tehnohooldust, tegutsemismeetodite ja - juhiste vastuvõtmist, rakendamist ning õpetamist; […] 6) tegevuse jälgimine – kirjeldatakse menetluse rakendamist, mille põhjal hinnatakse suurõnnetuse vältimise poliitika ja ohutuse tagamise süsteemi tõhusust ning puuduste avastamisel nende analüüsimist ja kõrvaldamist, hõlmates suurõnnetuse ja õnnetuselähedase juhtumi aruandlust ja järelmeetmete võtmist ka siis, kui kaitsemeetmetes on olnud puudujääke; […].“

14

2.9.3. Õiguslik analüüs Eesti tunnistab et III lisa punkti b alapunkti iii puhul ei ole üle võetud järgmist osa: „… parimaid seire- ja kontrollitavasid käsitleva teabe arvessevõtmine, et vähendada süsteemi rikke ohtu; käitisesse paigaldatud seadmete vananemise ja korrosiooniga seotud ohtude juhtimine ja kontrollimine; käitise seadmete loetelu, seadmete seisundi seire ja kontrollimise strateegia ja metoodika; sobivad järelmeetmed ja vajalikud vastumeetmed“. Viimase, 10. juunil 2024 saadetud teabe kohaselt lubas Eesti punkti b alapunkti iii selle osa üle võtta. Samas ei ole aga kirjas täpsustatud nende muudatuste vastuvõtmise ajakava. Komisjonile teadaolevalt ei ole neid muudatusi veel vastu võetud. III lisa punkti b alapunkti vi puhul tunnistab Eesti, et üle ei ole üle võetud järgmist osa: „[…] Menetlused võiksid hõlmata ka tulemuslikkuse näitajaid, nagu ohutusalase tulemuslikkuse näitajad ja/või muud asjakohased näitajad;“. Viimase, 10. juunil 2024 saadetud teabe kohaselt lubas Eesti punkti b alapunkti vi selle osa üle võtta. Samas ei ole aga kirjas täpsustatud nende muudatuste vastuvõtmise ajakava. Komisjonile teadaolevalt ei ole neid muudatusi veel vastu võetud. Seega jääb komisjon oma etteheite juurde, et direktiivi III lisa punkti b alapunkte iii ja vi ei ole õigesti üle võetud.

SEEPÄRAST ESITAB EUROOPA KOMISJON,

olles andud 15. mai 2020. aasta kirjaga (viitenumber: C(2020)2438) Eestile võimaluse esitada oma seisukohad ning võtnud arvesse Eesti valitsuse 15. septembri 2020. aasta vastust (viitenumber: 15.3-4/2470-4 (INF(2020)119565)),

JÄRGMISE PÕHJENDATUD ARVAMUSE

vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 esimesele lõigule ja tõdeb, et olles jätnud nõuetekohaselt üle võtmata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta direktiivi 2012/18/EL (ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta) artikli 9 lõike 3 punkti b, artikli 10 lõike 2, artikli 14 lõike 2 punkti c ja teise lõigu, artikli 17 punktid a, b ja c, I lisa märkuse 6 ning III lisa punkti b alapunktid iii ja vi, ei ole Eesti täitnud nimetatud sätetest ja kõnealuse direktiivi artiklist 31 tulenevaid kohustusi.

15

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 258 esimesele lõigule esitab komisjon Eestile üleskutse võtta vajalikud meetmed käesoleva põhjendatud arvamuse nõuete täitmiseks kahe kuu jooksul alates selle kättesaamisest.

Brüssel, 16.12.2024

Komisjoni nimel Jessika ROSWALL komisjoni liige