RE: Töölepingu ülesütlemisel hüvitiste maksmine

Lugupeetud Janika Aben,

Vastan Teile Ulla Saare palvel.

Täname Teid pöördumise eest seoses töölepingu seaduse (TLS) paragrahv 100 lõikega 5.

Seoses Teie küsimusega selgitame järgmist:

TLS § 100 lõike 5 muudatuse eesmärk ei olnud muuta senist praktikat, vaid selgemalt ja üheselt sätestada, kuidas vähem ette teatatud aja eest hüvitist arvutada. Ka enne muudatust arvestati hüvitist tööpäevapõhiselt, kuid seaduse sõnastusest ei olnud see alati üheselt arusaadav. Senine sätte tekst („...on õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel“) tekitas tõlgendusküsimusi, mistõttu lisati seadusesse selgesõnaline viide keskmise tööpäevatasu maksmisele iga vähem ette teatatud tööpäeva eest.

Sellise hüvitise loogika on, et töötaja saab kätte (võimalikult) täpselt selle tasu, mille ta oleks saanud, kui etteteatamise tähtaega oleks järgitud ning tööandja saaks hüvitist just nii paljude tööpäevade eest, kui etteteatamistähtaega järgides töötaja oleks teinud. Näiteks kui vähem ette teatatud aega jäi sisse kolm tööpäeva, saab töötaja hüvitist kolme tööpäeva eest, mis peegeldab tegelikku saamata jäänud tulu. Muudatuse tegemisel lähtuti muu hulgas TLS §-s 35 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt maksab tööandja töötajale keskmist töötasu, kui ta on töö tegemise takistuse ise põhjustanud.

Hüvitise maksmisel kohaldatakse Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrust nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Määrus sätestab selgelt keskmise tööpäevatasu arvutamise korra ning arvestuse aluseks olevate tööpäevade määramise põhimõtted. Meieni ei ole jõudnud teisi pöördumisi ega töövaidluskomisjoni või kohtute seisukohti, mis viitaksid, et hüvitise arvestamine tööpäevade alusel põhjustaks praktikas probleeme.

Kui Teie praktikas on siiski tekkinud konkreetseid olukordi, kus kehtiv regulatsioon tekitab tõlgendusraskusi või ebamõistlikke olukordi, oleme tänulikud, kui saaksite neid juhtumeid detailsemalt avada. See aitaks meil hinnata, kas seaduse või määruse täiendamine võiks olla vajalik.

Parimate soovidega

Tere!

Kirjutan seoses küsimusega TLS muudatustest, mis liideti seadusega eelnõuga 735 SE (TTMS) ja jõustusid 17.03.2023.

Tööandjad on sageli töötajatele seaduse normide selgitaja rollis ning selle pinnalt on tõusetunud mõned mõtted, küsimused.

TLS  § 100 lg 5 kohaselt on töötajal või tööandjal õigus saada keskmist tööpäevatasu iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatati. Võrdlusena varasemalt viitas vastav norm üksnes „hüvitisele“.

SE 735 menetlusele lisatud SM muudatusettepanekute kirja (nr 1.2-5/4321-1) kohaselt on olnud ettepaneku eesmärgiks „Vähem ülesütlemisest etteteatatud aja eest makstav hüvitis ei peaks aga täitma kahju hüvitamise eesmärki, vaid kompenseerivat ja preventiivset eesmärki, et suunata mõlemaid töösuhte pooli pidama kinni etteteatamise tähtaegadest. Seega kui kumbki pool teatab töösuhte ülesütlemisest ette vähem kui seadus sätestab, tuleb tal vähem ette teatatud päevad teisele poolele hüvitada.“

TLS §-d 96-98 sätestavad etteteatamise aja nii tööandja kui töötaja jaoks kalendripäevades. Vastavaid perioode arvestades on oma tegevuste planeerimine mõistetav mõlemale poolele. Ning järgmise sammuna on ka preventiivse eesmärgina eeldatav, et tuleb kompenseerida ette teatamisest puudu jääv aeg – seda kalendripäevades.

Töölepingu ülesütlemisel  makstavad muud hüvitised on samuti arvestatavad kas keskmise kuutasu põhiselt või kasutamata puhkuse korral kalendripäevades.

Seega kui preventiivne eesmärk on olnud TLS § 100 lg 5 koosmõjuga nt § 97 lg-ga 2 kohustada tagama töötajale ettenähtavus töösuhte tuleviku osas 15 – 90 kalendripäeva eest, siis on praktikast selgem, et vastavalt oleks sätestatud ka hüvituskohustus, kui seda normi on rikutud.

Kehtiva seaduse teksti kohaselt on hüvituskohustus sõnastatud läbi tööpäevatasu, mis tekitab koosmõjus küsitavuse. Samuti loob hüvitiste arvestamisel erinevad arvutuskäigud, mis nii etteteatamise aja kui kasutamata puhkuse, samuti tööandja makstavate muude hüvitiste korral lähtuvad kõik keskmise tasu arvestamise reeglitest, kui väikeste erinevustega.

Näitena võib tööandja 2. juunil esitatavas avalduses olla järgnev konstruktsioon:

„Vastavalt […] kohustub tööandja teatama töötajale ette töölepingu erakorralisest ülesütlemisest 30 kalendripäeva. Seoses töö lõppemisega on tööandja viimane tööpäev 3. juuni. Tööandja maksab hüvitist töötajale töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud 19 tööpäeva eest.“

Seega uuriksime, mis põhjusel on vajadust eristada § 100 lg 5 puhul hüvitise arvestamist tööpäevapõhiselt.

On nähtav, et keskmise tasu arvutamise määruses on viidatud § 3 lõikes 2 tööpäevatasu maksmisele töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamisel. Ning erisusena ei arvestata tööpäevatasu arvestamise hulka erandlikku § 37 perioodi. Kuid laias vaates ja § 97 eesmärgilt oleks hüvitatavaks ajaks kalendripäevad, mil pool oli ootus olla seotud (juba lõpetatud) töösuhtega. Seega kas võib olla kaalumiskohta TLS sõnastuse täpsustamiseks, vajadusel ka määruse nr 91 sõnastuste ja arvutuskäikude üle vaatamiseks, et töötajatele olulises hüvitise temaatikas nõuete osas selgust ja lihtsust luua?

Heade soovidega

Janika Aben

Janika Aben
regulatory governance team lead

T: +372 5259827

E: [email protected]

LHV PANK     
LHV.EE

TARTU MNT 2