Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 30/07/2025

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

30/07/25

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus

E-mail : [email protected] Kantselei

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1339067.6 EL

Eelotsuse asi C-397/25

e-EFKA

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Symvoulio tis Epikrateias - Kreeka)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23

nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes

isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele. Sellised andmed tuleb ka kustutada

esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Leticia Carrasco Marco

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 30/07/2025

Summary C-397/25 – 1

Case C-397/25*

Summary of the request for a preliminary ruling pursuant to Article 98(1) of

the Rules of Procedure of the Court of Justice

Date lodged:

13 June 2025

Referring court:

Symvoulio tis Epikrateias (Greece)

Date of the decision to refer:

19 May 2025

Appellant:

EM

Respondent:

Elektronikos Ethnikos Foreas Koinonikis Asfalisis (e-EFKA)

Subject matter of the main proceedings

Appeal on a point of law concerning the procedure for determining the pension

benefit of a person who has completed periods of insurance in two EU Member

States. The judgment under appeal dismissed the appellant’s appeal against a

judgment dismissing the action at first instance. The applicant had brought an

action against a decision of an insurance body granting her a reduced old-age

pension pursuant to Article 58 of Regulation (EC) No 883/2004.

Subject matter and legal basis of the request

Interpretation of the concept of minimum benefit under Article 58 of Regulation

(EC) No 883/2004 – Interpretation of Articles 4, 9 and 52(1) of Regulation (EC)

No 883/2004, in conjunction with Articles 45 and 48 TFEU – National provisions

laying down minimum pension thresholds and a specific amount as a minimum

* Language of the case: Greek.

EN

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25

2

benefit within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004 – Article 267

TFEU

Questions referred for a preliminary ruling

(1) Must Article 58 of Regulation No 883/2004 be interpreted as meaning that

‘minimum benefits’ include pension amounts which, although provided for as

minimum pension thresholds by national provisions – since they are awarded to

insured persons whose pension, based on their period of insurance and the

contributions paid, is lower than those thresholds – are not established in order to

ensure a guaranteed minimum income but in order to implement the principle of

social solidarity between members of the public insurance institutions who have

contributed throughout their working lives to the formation of the insurance

capital by paying contributions to that institution, and which furthermore vary

depending on the insurance institution, the category to which the insured person

belongs depending on the time when he or she joined the scheme (before or after

31 December 1992), and his or her family status and age, namely criteria that are

also applied under the usual method of calculating pensions?

(2) Do the provisions of Article 45 TFEU and Article 4 of Regulation

No 883/2004 preclude national legislation which fixes a certain sum of money as

a minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004

where, pursuant to that legislation, migrant workers receive as a minimum benefit

(under Article 58) an amount lower than that provided for by other national

provisions for persons insured by public insurance bodies who have completed

their entire period of insurance in Greece, as an expression of the principle of

social solidarity between persons insured by insurance institutions who contribute

to the formation of their insurance capital, an amount which varies depending on

the insurance institution, the category to which the insured person depending on

the length of his or her affiliation, his or her family status and his or her age?

Provisions relied on

National law

Syntagma tis Elladas (Constitution of Greece): Articles 2(1), 4(5), 22(5) and

25(1)(d).

Anagkastikos nomos 1846/1951 peri koinonikon asfaliseon (Emergency Law

No 1846/1951 on social security) (FEK A’ 179/1.8.1951): Article 28(3)(d), as

replaced by Article 144(1) of Nomos 3655/2008 (Law No 3655/2008), which lays

down, inter alia, the conditions for granting an old-age pension to insured mothers

with children who are minors.

Article 29(1) of Emergency Law No 1846/1951 provides that the amount of the

monthly old-age pension awarded by the Idryma Koinonikon Asfaliseon (Social

E-EFKA

3

Security Agency; ‘IKA’) shall be the basic amount, fixed at 25 times the notional

daily wage for the insurance class in which the insured person is classified in

accordance with Article 37 of that law. The table set out in Article 29 provides for

that percentage to be graduated according to the insurance class in which the

worker is classified on the basis of his or her earnings.

Pursuant to Article 29(3) (as replaced by Article 29(4) of Nomos 3518/2006 (Law

No 3518/2006)), the amount of the old-age pension is increased under certain

conditions and that increase, once granted, constitutes part of the total amount of

the pension paid and is adjusted thereafter by the rate of increase in the pensions

of the Idryma Koinonikon Asfaliseon – Eniaio Tameio Asfalisis Misthoton (Social

Security Body – General Insurance Fund for Employees; ‘IKA-ETAM’).

Pursuant to Article 29(14)(a) (as supplemented by Article 5(6) of Nomos

825/1978 (Law No 825/1978)), the minimum amount of pensions paid under IKA

is to be equal, in the case of old-age pensions, to the total of 15 days’ minimum

wage for an unskilled worker as at the given time, reduced by the percentage by

which the pensioner receives a reduced pension. That provision was subsequently

replaced, with effect from 1 January 1991, by Article 29(3) of Nomos 1902/1990

(Law No 1902/1990) in the following terms:

‘(a) The minimum pension amounts are set at the amounts as they stood at

30 September 1990 for each category of beneficiary. Those minimum amounts

shall henceforth be adjusted in accordance with paragraph 9 of this Article by the

same percentage and from the same date. […] (c) The minimum pension amounts

shall be reduced in all cases where the pensioner receives a reduced pension and,

in that case, subparagraph (a) of this paragraph shall also apply. (d) Pensioners

[…] who also receive another pension from the State or [legal persons governed

by public law], IKA or another primary insurance institution shall not be entitled

to the minimum pension amounts referred to in this paragraph unless the sum of

those pensions is less than the minimum pension, full or reduced, to which the

pensioner would have been entitled from IKA, increased by 25%, in which case

the difference shall be paid by IKA. The relevant check shall be carried out at the

time when the pension is awarded, when any new pension benefit is awarded

[…]’.

Nomos 1976/1991 (Law No 976/1991) (FEK A’ 184/4.12.1991): Article 9, which

provides for the award of a pension on the basis of the statutory provisions of each

fund as in force at the time.

Nomos 2084/1992 (Law No 2084/1992) (FEK A’ 165/7.10.1992): Articles 24(6),

51 and 66, which laid down stricter pension conditions for mothers of minors.

Nomos 2606/1998 (Law No 2606/1998) (FEK A’ 89/22.4.1998): Article 19,

which provided for increases in pensions and minimum thresholds.

Nomos 3029/2002 (Law No 3029/2002 (FEK A’ 160/11.7.2002), Article 3(4),

which is worded as follows:

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25

4

‘A. The minimum amount awarded by IKA […] as a monthly old-age pension

[…] shall be equal to 70% of the minimum wage of a married person in full-time

employment, as determined by the 2002 [National General Labour Agreement,

‘the national collective agreement’]. From 1 January 2003 onwards, the above

amount shall be adjusted by the rate of increase of pensions in accordance with the

income policy determined from time to time. Β. The lower limit provided for in

the above provision shall be reduced in all cases where the pensioner receives a

reduced pension.’

Nomos 3863/2010 (Law No 3863/2010) (FEK A’ 115/15.7.2010): Articles 1 to 4

and Article 10(17). That law established, for those receiving a pension from

1 January 2015, a pension consisting, on the one hand, of the ‘basic’ pension

financed by the State budget and, on the other hand, of a ‘proportional’ pension

calculated on the basis of the years of insurance and the contributions paid.

Article 2 of that law provided for a basic pension of EUR 360.

Nomos 3996/2011 (Law No 3996/2011) (FEK A’ 170/5.8.2011): Article 34(1),

which added a new paragraph 11 to Article 20 of Nomos 2434/1996 (Law

No 2434/1996) (FEK A’ 188/20.8.1996), as follows:

‘The minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation (EC)

No 883/2004 is the amount of the basic pension referred to in Article 2 of Law

No 3863/2010, as amended from time to time. The provisions of this paragraph

shall apply from the date of publication of this Law. Pending pension applications

shall be evaluated in accordance with the above provisions.’

Nomos 4093/2012 (Law No 4093/2012) (FEK A’ 222/12.11.2012): Article 1

paragraph IA, subparagraph (11)(3), establishing a statutory minimum wage.

Nomos 4387/2016 (Law No 4387/2016) (FEK A’ 85/12.5.2016): in particular

Articles 14, 27(4) and 92(4). That law repealed Article 2 of Law No 3863/2010

and reintroduced a pension consisting of two parts, namely the State pension,

financed by the State budget, and the contributory pension, the amount of which is

determined by the period of insurance and the contributions paid by the pensioner

during his or her working life. It also provided for a new method for calculating

pensions for those retiring after the entry into force of the law – but no longer

laying down a minimum threshold for old-age pensions – and a recalculation of

pensions already awarded, that is to say also pensions calculated at the level of the

minimum thresholds applicable prior to Law No 4387/2016.

Provisions of European Union law

Articles 45 and 48 TFEU

Regulation (EC) No 883/2004 of the European Parliament and of the Council of

29 April 2004 on the coordination of social security systems (OJ 2004 L 166,

p. 1), applicable as of 1 May 2010, pursuant to Article 91 of that regulation, read

E-EFKA

5

in conjunction with Article 97 of Regulation (EC) No 987/2009 (OJ 2009 L 284,

p. 1, and corrigendum OJ 2010 L 108, p. 356): Articles 4, 9, 52(1) and 58.

Case-law of the Court of Justice relied on

Judgments of 29 November 1977, Beerens (35/77, EU:C:1977:194); of

17 December 1981, Browning (22/81, EU:C:1981:316); of 18 April 2002, Duchon

(C-290/00, EU:C:2002:234); of 1 October 2009, Leyman (C-3/08,

EU:C:2009:595); of 22 June 2011, Landtová (C-399/09, EU:C:2011:415); of

22 February 2013, Salgado González (C-282/2011, EU:C:2013:86); of

7 December 2017, Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946); of 14 March 2019, Vester

(C-134/18, EU:C:2019:212); and of 5 December 2019, Bocero Torrico and Bode

(C-398/18 and C-428/18, EU:C:2019:1050).

Succinct presentation of the facts and procedure in the main proceedings

1 The appellant, who was born on 21 November 1957 and is of Bulgarian

nationality, became a member of the IKA – ETAM insurance scheme after settling

permanently in Greece, and accrued 1 026 days of insurance during the period

from March 1997 to March 2005. On 30 December 2010 the appellant applied to

IKA-ETAM for a primary old-age pension on the basis of the retirement

conditions for a mother with a minor child, informing the insurance institution that

she had also completed periods of insurance with a social security institution in

Bulgaria.

2 Her pension case was forwarded to the competent Bulgarian social security

institution, which completed the relevant E001 and E205 forms and confirmed

that the appellant: (a) had worked for 5 419 days during the period from 1 October

1977 to 25 February 1997 with insurance coverage from the Bulgarian institution,

(b) had withdrawn her application for a pension from a Bulgarian institution, and

(c) was not in receipt of a pension from Bulgaria.

3 The director of the IKA-ETAM Thessaloniki regional branch issued a decision on

27 March 2013, finding that the appellant did not have an independent right to an

old-age pension from IKA-ETAM, and awarding her a reduced primary old-age

pension from 30 December 2010 in accordance with the provisions laying down

the conditions for the retirement of mothers with a minor child, taking into

account the days of insurance completed by the appellant in both Greece and

Bulgaria, as provided for in Regulation No 883/2004. The amount of the pension

was set at EUR 81.38. In the same decision, a reservation was expressed as to

whether the appellant could be granted a supplementary benefit in accordance

with Article 58 of Regulation No 883/2004, provided that it were established that

the legal conditions for eligibility were met.

4 On 23 December 2015 the director of IKA-ETAM issued a fresh decision, under

which, in view of the abovementioned forms sent by the Bulgarian insurance

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25

6

institution and in view of the fact that the appellant was not receiving a pension

from any insurance institution in Greece or in another State, amended the

institution’s previous decision and reassessed the amount of the pension benefit

awarded to the appellant, it being accepted that the conditions for the application

of Article 58 of Regulation No 883/2004 were met. Specifically, that new 2015

decision awarded the appellant a primary old-age pension of EUR 318.60, after

taking into account the provisions of Article 34(1) of Law No 3996/2011, which

provide for an amount of EUR 360 as a minimum benefit for the purposes of the

application of Article 58 of Regulation No 883/2004 and after reducing the

amount of EUR 360 by 23/200 on the ground that, at the time of the pension

application, the appellant had not reached the age of 55, which is the minimum

age for the award of a full pension under the provisions governing the retirement

of mothers with minor children. In the same decision, it was decided that the

appellant would receive that pension amount from 30 December 2010 to

30 November 2017, subject to a review of the amount should she be awarded a

pension by another insurance institution or should her place of residence change.

5 The appellant brought an action against that decision before the Dioikitiko

Protodikeio Thessalonikis (Administrative Court of First Instance, Thessaloniki).

She argued that, when calculating the benefit supplement provided for in

Article 58 of Regulation No 883/2004, the amount of EUR 486.84 should have

been taken as the minimum benefit, that amount being provided for at the time she

had submitted her pension application under the general provisions of IKA-

ETAM, referred in in Circular 41/21.6.2011 issued by that insurance institution.

6 The appellant’s action was dismissed as unfounded in 2018 by a judgment of the

Administrative Court of First Instance, Thessaloniki, which found that the

minimum benefit of EUR 360 provided for in Article 34(1) of Law No 3996/2011

had been lawfully taken into account for the purposes of determining the amount

of her pension.

7 The appellant appealed against the judgment at first instance, and her action was

dismissed by the judgment under appeal, delivered in 2020. The Dioikitiko

Efeteio (Administrative Court of Appeal) held that the provisions of Articles 50 to

59 of Regulation No 883/2004 were applicable in the present case, according to

which:

8 (a) In the case of an insured person who is a citizen of a European Union Member

State and who has completed periods of insurance in more than one Member State

without satisfying the conditions for the award of a pension independently in any

one of them, as laid down in the relevant national legislation, the insurance

institution of the Member State of residence is to count all the periods of insurance

completed in all the Member States towards the time required for entitlement to a

pension under national legislation and is then to calculate, on the one hand, the

theoretical amount of the pension corresponding to that period and, on the other

hand, the actual amount of the pension ultimately due to him or her, by

multiplying the above theoretical amount by the ratio of days worked under its

E-EFKA

7

insurance system to the total number of working days completed in all Member

States.

9 (b) The pension paid may not be less than the minimum pension, as defined in

each case by the national legislation in question, and any difference between the

actual amount referred to above and the minimum pension shall be awarded to the

pensioner in the form of a supplement.

10 (c) If the amount of that minimum benefit changes, the amount of pension

awarded may be adjusted.

11 (d) The provisions of Article 34(1) of Law No 3996/2011, applicable from the

date of publication of that law on 5 August 2011, but which also cover pending

pension claims, specifically lay down the amount paid as a minimum benefit

within the meaning of Article 58 of Regulation No 883/2004, by reference to

Article 2 of Law No 3863/2010, which provides for a basic pension of EUR 360

and was repealed by Article 27(4) of Law No 4387/2016.

12 (e) According to the explanatory memorandum to Law No 3996/2011,

Article 34(1) was adopted in order harmonise Greek legislation with the

Community approach to the concept of minimum benefit within the meaning of

Article 58 of Regulation No 883/2004. That was because ‘Greek social security

legislation does not provide for a minimum benefit paid’ and because, for a

number of years, following a broad interpretation of the provisions of the law, the

minimum benefit was the same as the minimum paid by each insurance

institution, which led to problems of interpretation in the application of Article 58

of Regulation No 883/2004 and financial consequences for the national insurance

system.

13 (f) Article 34(1) of Law No 3996/2011 is not contrary to the constitutional

provisions, since that provision did not introduce less favourable legislation than

in the past with regard to the calculation of the supplementary benefit, nor did it

reduce the pension awarded to the appellant, but rather established for the first

time the minimum benefit on the basis of which the supplementary benefit is

calculated and, for the first time, the amount of the pension.

14 (g) The adjustment of the amount of pensions in the event of an amendment to

national legislation is expressly permitted by Article 59 of Regulation

No 883/2004 and, in any event, there is nothing to prevent the legislature from

regulating the relevant matters by assessing the requirements of the public interest

shaped by constantly changing circumstances, in particular where, as in the

present case, a law has been adopted by means of general legislation designed to

harmonise national legislation with Community legislation.

15 (h) Pursuant to Article 28(3)(d) of Law No 1846/1951, as replaced by

Article 144(1) of Law No 3655/2008, insured mothers with minor children who

complete a 5 500-day insurance period and who do not receive a pension from

IKA-ETAM, the State, legal persons governed by public law or another primary

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25

8

insurance institution, are entitled to a full old-age pension on reaching the age of

55 and a reduced pension on reaching the age of 50, and, if they receive a reduced

pension, the amount of that pension may not be lower than the minimum pension

threshold as established from time to time.

16 The judgment of the Administrative Court of Appeal was the subject of an appeal

on a point of law before the Symvoulio tis Epikrateias (Council of State), which is

the referring court.

The essential arguments of the parties in the main proceedings

17 The appellant alleges, inter alia, misapplication of Article 34(1) of Law

No 3996/2011, under which she received the sum of EUR 318.60 by way of the

minimum benefit provided for in Article 58 of Regulation No 883/2004, instead of

the amount payable under the provisions of the IKA-ETAM legislation, namely

Article 29(14) of Emergency Law No 1846/1951 and Article 3 of Law

No 3029/2002, which provide for higher minimum pension amounts starting from

EUR 486.84, since, in her view, a correct interpretation of the provisions of the

abovementioned regulation require the latter amount to be taken into

consideration. That ground of appeal is, in the view of the referring court,

admissible since it is accompanied by a well-founded plea based on the absence of

case-law on the point of law raised in the present case.

18 The respondent contends that the appeal on a point of law should be dismissed.

Although the insurance institution in question had originally adopted Circular

No 41/2011 providing for the award of a supplementary benefit pursuant to

Article 58 of Regulation No 883/2004 up to the basic (full or reduced) minimum

pension threshold, that was not the case after the publication of Law

No 3996/2011. Under its new Circular No 9/6.2.2012, the concept of ‘minimum

benefit’ within the meaning of Article 58 was decoupled from the case-by-case

minimum pension amounts for pensioners who acquire a right to a pension taking

into account periods of insurance elsewhere in the Community, and who are

permanently resident in Greece. According to the respondent, the amount of the

basic pension referred to in Article 2 of Law No 3863/2010, as it is established

from time to time, is now regarded as the minimum benefit.

Succinct presentation of the reasoning in the request for a preliminary ruling

19 The referring court refers to the Court’s case-law on the interpretation of

Article 58 of Regulation No 883/2004 (and previously of Regulation

No 1408/1971), namely the judgment of 17 December 1981, Browning (22/81,

EU:C:1981:316, paragraphs 10, 11 and 13 to 15), according to which the

minimum benefit is a minimum threshold resulting from a specific guarantee,

provided for by national legislation, of receiving a minimum benefit intended to

provide recipients with a guaranteed minimum income, and not minimum

amounts, on a case-by-case basis, resulting from the application of the usual

E-EFKA

9

method of calculating pensions, based on periods of insurance completed and

contributions paid. That minimum benefit differs from the ‘theoretical amount’

referred to in Article 52 of the Regulation, which is not the amount of the pension

payable, but serves as the basis of the calculation used in applying the rules on

aggregation and pro rata apportionment. Therefore, a minimum benefit exists only

if the legislation of the State of residence of the person concerned guarantees

recipients of social security benefits a minimum income higher than the level of

benefits which they would be entitled to claim solely on the basis of their

insurance periods and contributions. The national court further notes, referring to

the case-law of the Court on the subject, that the fact that a Member State has

declared that it has adopted provisions providing for a ‘minimum benefit’ must be

regarded as proof that the benefits provided for by those national provisions fall

within the meaning of Article 58.

20 The Council of State also describes in detail the historical development of Greek

social security legislation, making the following observations.

Prior to the reform of the social security system by Law No 4387/2016, there were

several insurance institutions, each of which was governed by its own regime and

calculated the pensions it awarded in a different way. Further differences in the

amount of pensions also existed between members insured under the ‘old’ and

‘new’ regimes, namely those who were insured before or after 31 December 1992,

respectively. For persons insured under the ‘new’ regime, common rules have

been put in place for many insurance issues, including minimum pension

thresholds, while for those insured under the ‘old’ regime, the fragmentation of

legal systems has been maintained. In the context of the unification of the

insurance systems with regard to persons insured under the ‘new’ regime,

common minimum thresholds were introduced for IKA-ETAM and other special

funds, those thresholds being close to the minimum pension thresholds laid down

in the IKA-ETAM legislation for persons insured under the ‘old’ regime, without,

however, being completely identical to them. Furthermore, the minimum pension

thresholds differ according to whether or not the pensioner is entitled to family

status increments, that is to say, additional amounts based on whether he or she is

single or married and whether he or she has children. In particular, under the

abovementioned legislative regime involving multiple sets of rules and

differentiation between the insured persons of the various insurance institutions,

for persons insured under the ‘old’ IKA-ETAM regime the minimum pension,

excluding family status increments, is determined on the basis of 20 times the

daily wage of an unskilled worker as set on 30 September 1990, together with the

increases applied to that amount up to 2008. For persons insured under the ‘new’

IKA-ETAM regime and by other insurance institutions, the minimum pension,

again excluding family status increments, is determined on the basis of 70% of the

minimum wage of a married worker under the 2002 national collective agreement,

together with the increases applied to that amount up to 2008. Following the

pension increase granted for the year 2008, with effect from 1 October 2008 the

minimum old-age pension thresholds for IKA-ETAM started at EUR 486.84 for

persons insured under the old regime (in the case of an unmarried person without

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25

10

children), and at EUR 495.74 for persons insured under the new regime (in the

case of an unmarried person or a married person without children). For subsequent

years, it was decided not to increase pensions, with the result that the minimum

pension thresholds remained at the level at which they had been set on 1 October

2008.

The referring court also notes that the age limits were redefined with effect from

1 January 2011 and that similar, but stricter, retirement conditions were

introduced for mothers of minor children falling within the category of newly

insured members.

21 The Council of State also explains that, under the provisions of Article 29(14) of

Emergency Law No 1846/1951 and of Article 3 of Law No 3029/2002, which

were in force at the time when the appellant submitted her pension application to

IKA-ETAM, combining periods of insurance completed in Bulgaria (a member of

the European Union since 1 January 2007) and in Greece, as well as at the time

when the contested pension decision was issued, the institution of the minimum

pension was provided as a mechanism for giving effect to the principle of social

solidarity among persons insured by public social security institutions who have

contributed to the formation of the insurance fund through the payment of

contributions. That mechanism functions on a redistributive basis, to support

economically weaker members of the scheme by awarding them a higher pension

than that they would have been entitled to on the basis of their period of insurance

and age alone. The purpose is to guarantee them a more satisfactory standard of

living than they would have had with a pension based on their period of insurance

and the contributions which they had paid.

22 In addition, the referring court notes that it is not apparent from any statutory

provision or preparatory act of the social security legislation that the minimum

pension thresholds in force at the material time constituted the guaranteed

minimum income for pensioners as assessed by the legislature. The amount of the

minimum pensions provided for in those provisions, which are calculated on the

basis of the daily wage of an unskilled worker, is determined using criteria also

applied in the usual calculation of pensions (criterial relating to family status and

age), which is why there is not a single minimum amount but several.

23 Initially, the minimum pension amounts provided in each case were considered to

be a ‘minimum benefit’ within the meaning of Article 50 of Regulation

No 1408/1971, which is why a declaration to that effect was made under Article 5

of that regulation. However, that was not repeated with respect to Regulation

No 883/2004. Next, Article 34 of Law No 3996/2011 provided, specifically for

the purposes of applying Article 58 of Regulation No 883/2004, for a ‘minimum

benefit’ of EUR 360, which was linked to the ‘basic pension’ provided for under

Law No 3863/2010, although, as the referring court points out, that amount of

EUR 360 corresponds not to an established minimum pension amount but to a part

of the single pension which was to be granted to those who were to retire from

1 January 2015 onwards under the provisions of Law No 3863/2010, but was

E-EFKA

11

never granted because those provisions were repealed by Law No 4387/2016

without ever being implemented. Specifically, the referring court observes that the

full basic pension amount of EUR 360, which is granted if the pensioner satisfies

the length-of-service and other eligibility conditions for that pension (and

otherwise is awarded a reduced pension), is not identical to the minimum pension

provided for by the same law.

24 Moreover, the appellant received EUR 318.60 as a minimum benefit under

Article 58 of Regulation No 883/2004. That amount reflects the benefit provided

for in Article 34 of Law No 3996/2011, reduced by 23/200 on account of her early

retirement. The Administrative Court of Appeal which issued the judgment held

that the contested pension decision awarding her that amount was lawful,

reasoning that Article 34 did not introduce less favourable legislation compared to

the previous rules on calculating the supplementary benefit. Rather, it established,

for the first time, the definition of a minimum benefit in accordance with EU

legislation.

25 The appeal on a point of law pending before the referring court challenges the

lawfulness of that judgment and submits, in essence, that the award of a pension

lower than that which would have resulted from the minimum pension under the

IKA-ETAM regime (EUR 486.84 and so forth) is unlawful, because it is contrary

to the provisions of Regulation No 883/2004, as it discriminates against the

appellant as a worker moving within the European Union compared to those who

have worked exclusively in Greece. According to the referring court, the review of

the lawfulness of that assessment hinges primarily on whether the concept of a

minimum benefit under Article 58 of Regulation No 883/2004 is broad enough to

include minimum pensions such as those provided for in Article 29(14) of

Emergency Law No 1846/1951 and Article 3 of Law No 3029/2002.

26 However, given that the minimum pensions thresholds provided for in the

abovementioned provisions of social security legislation vary according to the

category to which the insured person belongs (covered by the ‘old’ or ‘new’

regime), as well as his or her family status and age, and considering further that

those minimum thresholds do not appear to correspond to a legislatively

determined guaranteed minimum income, but rather constitute a method of

calculating pensions based on the principle of social solidarity between insured

persons, the referring court considers that any determination of the question,

which is directly linked to the interpretation of Article 58 of Regulation

No 883/2004, is subject to doubt.

27 Furthermore, in the event of an affirmative answer to the question of whether the

minimum pension thresholds with the abovementioned characteristics are to be

regarded as a minimum benefit within the meaning of Article 58 of Regulation

No 883/2004, the Council of State takes the view, referring to the Court’s settled

case-law on freedom of movement and equal treatment of migrant workers, that

Article 34 of Law No 3996/2011, which provides, specifically for the purposes of

the application of Article 58 of Regulation No 883/2004, for a benefit below those

SUMMARY OF THE REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING – CASE C-397/25

12

thresholds (by more than EUR 125 per month), thereby placing migrant workers

in a less favourable position than those who have worked only in Greece, is

contrary to Article 4 of that regulation and to Article 45 TFEU.

Vastuvõtmise kuupäev : 30/07/2025

Kokkuvõte C-397/25 - 1

Kohtuasi C-397/25*

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

13. juuni 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna

tegutsev riiginõukogu)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

19. mai 2025

Kassaator:

EM

Vastustaja:

Ilektronikos Ethnikos Foreas Koinonikis Asfalisis (riiklik

arvutipõhine sotsiaalkindlustusamet (e-EFKA)

Põhikohtuasja ese

Kassatsioonkaebus, mis käsitleb sellise pensioni kindlaksmääramise meetodit,

mida makstakse isikule, kellel on täitunud kindlustusperioodid kahes Euroopa

Liidu liikmesriigis. Vaidlustatud kohtuotsusega jäeti rahuldamata kassaatori

apellatsioonkaebus esimese astme kohtu otsuse peale, millega oli jäetud

rahuldamata tema esitatud kaebus. Kassaator esitas kaebuse

sotsiaalkindlustusasutuse otsuse peale, millega talle määrati määruse (EÜ)

nr 883/2004 artikli 58 alusel vähendatud vanaduspension.

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

Mõiste „miinimumhüvitis“ tõlgendamine määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 58

tähenduses – Määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklite 4, 9 ja artikli 52 lõike 1

* Kohtumenetluse keel: kreeka.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25

2

tõlgendamine koostoimes ELTL artiklitega 45 ja 48 – Riigisisesed õigusnormid,

mis näevad ette pensionide miinimumpiirid ja konkreetse summa nagu

miinimumhüvitise määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses – ELTL artikkel 267

Eelotsuse küsimused

1. Kas määruse nr 883/2004 artiklit 58 tuleb tõlgendada nii, et

miinimumhüvitistena käsitatakse pensionisummasid, mis on küll riigisiseste

õigusnormidega ette nähtud pensioni miinimumpiirina, kuivõrd neid antakse

kindlustatud isikutele, kelle pension on sissemakseperioodi pikkuse ja tehtud

sissemaksete alusel nendest piiridest väiksem, mida aga ei kehtestatud mitte

tagatud miinimumsissetuleku tagamiseks, vaid selleks, et rakendada sotsiaalse

solidaarsuse põhimõtet riiklike sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud

isikute vahel, kes on kogu oma tööelu jooksul panustanud pensionikapitali

loomisse, tehes sellele asutusele sissemakseid, lisaks erinevad need sõltuvalt

sotsiaalkindlustusasutusest, kategooriast, millesse kindlustatud isik kuulub

kindlustussüsteemiga liitumise kuupäeva alusel (enne või pärast 31.12.1992),

samuti tema perekonnaseisust ja vanusest, st kriteeriumidest, mida kohaldatakse

ka pensionide tavapärasel arvutamisel?

2. Kas ELTL artikliga 45 ja määruse nr 883/2004 artikliga 4 on vastuolus

riigisisesed õigusnormid, mis määravad määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses

miinimumhüvitisena kindlaks konkreetse summa, kui nende õigusnormide

kohaselt saavad võõrtöötajad miinimumhüvitisena (mis on sätestatud artiklis 58)

väiksema summa kui miinimumhüvitis, mis on muudes riigisisestes

õigusnormides ette nähtud riiklike sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud

isikutele, kelle kogu kindlustusperiood on täitunud Kreekas, rakendades

sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikute, kes annavad panuse nende

sotsiaalkindlustuskapitali moodustamisse, vahelise sotsiaalse solidaarsuse

põhimõtet, ning mis varieerub sõltuvalt kindlustusasutusest, kindlustatud isiku

kindlustuskategooriast vastavalt kindlustussüsteemiga liitumise kuupäevale, tema

perekonnaseisust ja vanusest?

Asjakohased sätted

Riigisisese õiguse sätted

Kreeka põhiseadus: artikli 2 lõige 1, artikli 4 lõige 5, artikli 22 lõige 5 ja artikli 25

lõike 1 punkt d

Erakorraline määrus nr 1846/1951 sotsiaalkindlustuse valdkonnas (Kreeka

Vabariigi Ametlik Teataja A' 179/1.8.1951) [Anangastikos nomos 1846/1951 peri

koinonikon asfaliseon (FEK A' 179/1.8.1951)] (edaspidi „erakorraline määrus“):

artikli 28 lõike 3 punkt d, mis on asendatud seaduse nr 3655/2008 artikli 144

lõikega 1, milles on muu hulgas sätestatud vanaduspensioni andmise tingimused

kindlustatud alaealiste lastega emadele.

E-EFKA

3

Erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29 lõikes 1 on sätestatud, et Idryma

Koinonikon Asfaliseoni (Kreeka sotsiaalkindlustusinstituut, edaspidi „IKA“)

makstava igakuise vanaduspensioni summa koosneb põhisummast, mis on

kehtestatud protsendimäärana, mis võrdub selle kindlustustaseme 25-kordse

arvestusliku päevapalgaga, millesse kindlustatud isik on nimetatud määruse

artikli 37 alusel arvatud. Artiklis 29 kujutatud tabeli kohaselt kohandatakse seda

protsendimäära vastavalt kindlustustasemele, millesse töötaja kuulub tema

töötasust tulenevalt.

Sama artikli 29 lõike 3 (redaktsioonis, mis kehtis pärast selle asendamist seaduse

nr 3518/2006 artikli 29 lõikega 4) kohaselt suurendatakse vanaduspensioni

summat teatavatel tingimustel ja kui suurendamine on määratud, moodustab see

osa makstud pensioni kogusummast ning seda korrigeeritakse seejärel Idryma

Koinonikon Asfaliseon – Eniaio Tameio Asfalisis Misthotoni

(sotsiaalkindlustusinstituut – palgatöötajate ühtne kindlustusfond, Kreeka)

(edaspidi „IKA–ETAM“) pensionide kasvumääraga.

Artikli 29 lõike 14 punkti a (mida on täiendatud seaduse nr 825/1978 artikli 5

lõikega 6) kohaselt võrdub IKA makstavate pensionide miinimumsumma

vanaduspensionide puhul kvalifitseerimata töötaja 15-päevase miinimumpalga

kogusummaga, mida vähendatakse proportsionaalselt pensionäri suhtes tehtava

pensioni vähendamisega. Seejärel asendati see säte alates 1. jaanuarist 1991

seaduse nr 1902/1990 artikli 29 lõikega 3, mis on sõnastatud järgmiselt:

„a. Pensioni miinimumpiirid kehtestatakse kuupäevaks 30.9.90 kindlaks

määratud summade alusel õigustatud isikute kategooriate kohta. Tulevikus

korrigeeritakse neid miinimumpiire kooskõlas käesoleva artikli lõikega 9 sama

protsendi võrra ja alates samast kuupäevast; […] c. Pensioni miinimumpiire

vähendatakse kõigil juhtudel, mil pensionär saab vähendatud pensioni, ning sel

juhul kohaldatakse ka käesoleva lõike punkti a sätteid; d. Käesolevas lõikes

sätestatud pensioni miinimumpiiridele ei ole õigust pensionäridel […], kes saavad

ka muud pensioni riigilt või [avalik-õiguslikelt juriidilistelt isikutelt (edaspidi

avalik-õiguslikud juriidilised isikud“), I.K.A-lt või muult

sotsiaalkindlustusasutuselt, välja arvatud juhul, kui nende pensionide summa jääb

allapoole täis- või vähendatud pensioni miinimumpiiri, mida pensionäril oleks

õigus I.K.A-lt saada ning mida suurendatakse 25% võrra; viimasel juhul maksab

I.K.A. vahe. Selline kontroll viiakse läbi pensioni määramise ajal mis tahes uue

pensionihüvitise maksmisel […]“.

Seadus nr 1976/1991 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 184/4.12.1991)

[Nomos 1976/1991 (FEK Aʹ 184/4.12.1991)]: artikkel 9, mis näeb ette pensioni

maksmise iga sotsiaalkindlustusasutuse kehtiva põhikirja sätete alusel.

Seadus nr 2084/1992 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 165/7.10.1992)

[Nomos 2084/1992 (FΕΚ Αʹ 165/7.10.1992)]: artikli 24 lõige 6 ning artiklid 51

ja 66, milles on sätestatud alaealiste lastega emadele rangemad

pensionitingimused.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25

4

Seadus nr 2606/1998 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 89/22.4.1998)

[Nomos 2606/1998 (FΕΚ Αʹ 89/22.4.1998)]: artikkel 19, millega nähti ette

pensionide suurendamine ja miinimumkünnised.

Seadus nr 3029/2002 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 160/11.7.2002)

[Nomos 3029/2002 (FΕΚ Αʹ 160/11.07.2002)]: artikli 3 lõige 4, mis on sõnastatud

järgmiselt:

„Α. IKA makstava […] igakuise vanaduspensioni miinimumsuuruseks […]

kehtestatakse 70% abielus oleva täistööajaga töökohaga isiku miinimumpalgast,

mis on sätestatud 2002. aasta riikliku kollektiivlepinguga (Ethniki Geniki

Syllogiki symvasi Ergasias) (riiklik kollektiivleping) (edaspidi „E.G.S.S.E.“).

Alates 1.1.2003 korrigeeritakse seda summat pensionide kasvumäära alusel

vastavalt iga üksikjuhtumi puhul kehtestatud tulupoliitikale. B. Selles sättes ette

nähtud miinimumpiiri vähendatakse kõikidel juhtudel, kui pensionär saab

vähendatud pensioni“.

Seadus nr 3863/2010 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 115/15.7.2010)

[Nomos 3863/2010 (FEK A' 115/15.7.2010)]: artiklid 1–4 ja artikli 10 lõige 17.

Selle seadusega kehtestati alates 1. jaanuarist 2015 pensionile jäävatele isikutele

pension, mis koosneb esiteks riigieelarvest rahastatavast „põhipensionist“ ja

teiseks „sissemakselisest“ pensionist, mis arvutatakse kindlustusaastate ja tehtud

sissemaksete alusel. Seaduse artiklis 2 oli ette nähtud 360 euro suurune

põhipension.

Seadus nr 3996/2011 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 170/5.8.2011)

[Nomos 3996/2011 (FEK A' 170/5.8.2011)]: artikli 34 lõige 1, mis käsitleb

lõike 11 lisamist seaduse nr 2434/1996 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja

A' 188/20.8.1996) [Nomos 2434/1996 (FEK A' 188/20.08.1996)] artiklile 20, mis

on sõnastatud järgmiselt:

„Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 58 kohane miinimumhüvitis on võrdne seaduse

nr 3863/2010 artiklis 2 sätestatud põhipensioni summaga, mis määratakse

kindlaks üksikjuhtumi kohta. Käesoleva lõike sätted jõustuvad käesoleva seaduse

avaldamise kuupäeval. Menetluses olevaid pensionile jäämise taotlusi hinnatakse

eespool nimetatud sätete kohaselt“.

Seadus nr 4093/2012 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 222/12.11.2012)

[Nomos 4093/2012 (FEK A' 222/12.11.2012)]: artikli 1 lõike IA 11. lõigu kolmas

taane, millega kehtestatakse seadusjärgne miinimumpalk.

Seadus nr 4387/2016 (Kreeka Vabariigi Ametlik Teataja A' 85/12.5.2016)

[Nomos 4387/2016 (FEK A' 85/12.5.2016)]: eelkõige artikkel 14, artikli 27 lõige 4

ja artikli 92 lõige 4. Selle seadusega tunnistati kehtetuks seaduse nr 3863/2010

artikkel 2 ja kehtestati uuesti pension, mis koosneb kahest osast: riigieelarvest

rahastatavast riiklikust pensionist ja sissemakselisest pensionist, mille suurus

määratakse kindlaks sissemakseperioodi pikkuse ja pensionäri poolt tööalase

karjääri jooksul tehtud sissemaksete alusel. Seadusega nähti ette ka uus pensionide

E-EFKA

5

arvutamise meetod nende jaoks, kes jäid pensionile pärast selle seaduse

jõustumist – nägemata aga ette vanaduspensioni miinimumpiiri – ning juba

määratud pensionide ümberarvutamine, st ka enne seadust nr 4387/2016 kehtinud

miinimumpiiride alusel arvutatud pensionide ümberarvutamine.

Liidu õiguse sätted

ELTL artiklid 45 ja 48

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004 aasta määrus (EÜ) nr 883/2004

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (EÜT 2004, L 166, lk 1; ELT

eriväljaanne 05/05, lk 72), mida kohaldatakse alates 1. maist 2010, kooskõlas selle

määruse artikliga 91 koostoimes määruse (EÜ) nr 987/2009 (ELT 2009, L 284,

lk 1, ja parandus [kreekakeelse versiooni kohta] ELT 2010, L 108, lk 356)

artikliga 97: artiklid 4, 9, artikli 52 lõige 1 ja artikkel 58.

Asjakohane Euroopa Kohtu praktika

29. novembri 1977. aasta kohtuotsus Beerens (35/77, EU:C:1977:194),

17. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Browning (22/81, EU:C:1981:316),

18. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Duchon (C-290/00, EU:C:2002:234), 1. oktoobri

2009. aasta kohtuotsus Leyman (C-3/08, EU:C:2009:595), 22. juuni 2011. aasta

kohtuotsus Landtová (C-399/09, EU:C:2011:415), 22. veebruari 2013. aasta

kohtuotsus Salgado González (C-282/2011, EU:C:2013:86), 7. detsembri

2017. aasta kohtuotsus Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946), 14. märtsi

2019. aasta kohtuotsus Vester (C-134/18, EU:C:2019:212) ja 5. detsembri

2019. aasta kohtuotsus Bocero Torrico ja Bode (C-398/18 ja C-428/18,

EU:C:2019:1050).

Asjaolude ja menetluse lühiülevaade

1 Kassaator, kes on sündinud 21. novembril 1957 ja kellel on Bulgaaria

kodakondsus, registreeriti pärast Kreekasse elama asumist IKA–ETAMi

kindlustusasutuses ja tal täitus ajavahemikus 1997. aasta märtsist 2005. aasta

märtsini 1026 kindlustuspäeva. Kassaator esitas 30. detsembril 2010 IKA–

ETAMile taotluse, taotledes vanaduspensioni maksmist vastavalt alaealiste lastega

emadele ette nähtud pensioninõuetele, ning teatades sotsiaalkindlustusasutusele, et

tal on täitunud kindlustusperiood ka Bulgaaria sotsiaalkindlustusasutuses.

2 Tema pensionitoimik saadeti Bulgaaria pädevale sotsiaalkindlustusasutusele, mis

täitis vastavad ankeedid E001 ja E205 ning tõendas, et: a) kassaatoril oli Bulgaaria

kindlustusasutuses ajavahemikul 1. oktoober 1977–25. veebruar 1997 kogunenud

5419 päeva tööstaaži; b) kassaator oli Bulgaaria asutusest tagasi võtnud oma

taotluse pensionile jäämiseks; ja c) ta ei saanud Bulgaariast mitte mingit pensioni.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25

6

3 Olles tuvastanud, et kassaator ei ole omandanud iseseisvat õigust saada

vanaduspensioni IKA–ETAMilt, määrati talle IKA–ETAM Thessaloníki

piirkondliku direktoraadi direktori 27. märtsi 2013. aasta otsusega vähendatud

vanaduspension alates 30. detsembrist 2010, kooskõlas sätetega, mis reguleerivad

alaealise lapsega emade pensionile jäämise ajalisi tingimusi, võttes arvesse

kassaatori nii Kreekas kui ka Bulgaarias täitunud kindlustuspäevi, nagu on

sätestatud määruses nr 883/2004. Pensioni suuruseks määrati 81,38 eurot. Samas

otsuses väljendati reservatsiooni võimaluse suhtes maksta kassaatorile määruse

nr 883/2004 artikli 58 kohast lisahüvitist, tingimusel, et selleks tuvastatakse, et

seadusest tulenevad tingimused on täidetud.

4 23. detsembril 2015 tegi IKA–ETAMi sama direktor uue otsuse, millega, võttes

arvesse Bulgaaria sotsiaalkindlustusasutuse eespool nimetatud ankeete ja asjaolu,

et kassaator ei saa pensioni üheltki sotsiaalkindlustusasutuselt Kreekas ega mõnes

muus riigis, muudeti sama asutuse varasemat otsust ja arvutati ümber kassaatorile

antav pensionihüvitise summa, pärast seda, kui eelnevalt oli tunnistatud, et

määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamise tingimused on tema puhul täidetud.

Eelkõige määrati kassaatorile 2015. aasta uue otsusega 318,60 euro suurune

vanaduspension, võttes arvesse seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõiget 1, mis näeb

ette, et miinimumhüvitis määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamisel on

360 eurot, ning vähendades 360 euro suurust summat 23/200 võrra põhjusel, et

pensionitaotluse esitamise ajal ei olnud kassaator saanud 55-aastaseks, mis on

alaealiste lastega emade pensionileminekut reguleerivates sätetes ette nähtud

miinimumpiir täispensioni saamiseks. Sama otsusega tuvastati, et kassaator saab

eespool nimetatud pensionisummat 30. detsembrist 2010 kuni 30. novembrini

2017, tingimusel, et seda summat muudetakse, juhul kui talle määraks pensioni ka

muu sotsiaalkindlustusasutus või kui ta muudaks oma elukohta.

5 Kassaator esitas selle otsuse peale kaebuse Thessaloníki esimese astme

halduskohtule, väites, et määruse nr 883/2004 artiklis 58 sätestatud lisahüvitise

arvutamisel tuleb miinimumhüvitisena arvesse võtta 486,84 euro suurust summat,

mis oli pensionitaotluse esitamise ajal ette nähtud vastavalt IKA–ΕΤΑMi ühistele

sätetele ning millele on viidatud kõnealuse sotsiaalkindlustusasutuse

ringkirjas 41/21.6.2011.

6 Kasaatori kaebus jäeti 2018. aastal Thessaloníki esimese astme halduskohtu

otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kuna leiti, et seaduse nr 3996/2011

artikli 34 lõikes 1 ette nähtud 360 euro suurust miinimumpensioni on tema

pensioni suuruse kindlaksmääramisel õiguspäraselt arvesse võetud.

7 Kassaator esitas esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis jäeti

2020. aastal tehtud vaidlustatud kohtuotsusega rahuldamata. Apellatsiooniastme

halduskohus leidis, et käesoleval juhul on kohaldatavad määruse nr 883/2004

artiklid 50–59, mida on tõlgendatud järgmiselt:

8 a) kindlustatud isiku puhul, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik ja

kellel on täitunud kindlustusperioodid eri liikmesriikides, ilma et ta täidaks ühes

E-EFKA

7

neist liikmesriikidest asjakohastes riigisisestes õigusaktides ette nähtud pensioni

sõltumatu tunnustamise tingimusi, arvutab elukohajärgse liikmesriigi

sotsiaalkindlustusasutus pensioni saamise õiguse omandamiseks vajaliku

ajavahemiku jooksul vastavalt riigisisestele õigusaktidele kõik

kindlustusperioodid, mis on täitunud kõikides liikmesriikides, ning arvutab

järelikult esiteks sellele perioodile vastava pensioni teoreetilise suuruse ja teiseks

talle tegelikult makstava pensionisumma, korrutades eespool nimetatud

teoreetilise summa tema kindlustuse alusel täitunud tööpäevade osaga, võrreldes

kõigis liikmesriikides täitunud tööpäevade koguarvuga.

9 b) Makstud pension ei tohi olla väiksem kui miinimumpension, mis on

üksikjuhtumite kaupa kindlaks määratud asjakohastes riigisisestes õigusaktides,

ning mis tahes erinevus tegelikult makstud summa ja miinimumpensioni vahel

antakse pensionärile lisahüvitisena.

10 c) Kui selle hüvitise miinimumsummat muudetakse, on lubatud antava

pensioni summat korrigeerida.

11 d) Seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõike 1 sätetega, mis kehtivad alates selle

seaduse avaldamisest 5. augustil 2011, kuid mis käsitlevad ka menetluses olevaid

pensionitaotlusi, nähakse konkreetselt ette makstava miinimumhüvitise summa

määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses, viitega seaduse nr 3863/2010

artiklile 2, mis näeb ette 360 euro suuruse põhipensioni ning mis tunnistati

kehtetuks seaduse nr 4387/2016 artikli 27 lõikega 4.

12 e) Seaduse nr 3996/2011 seletuskirja kohaselt võeti artikli 34 lõige 1 vastu

selleks, et ühtlustada Kreeka õigusaktid ühenduse lähenemisviisiga

miinimumhüvitise mõistele määruse nr 883/2004 artiklis 58, arvestades et

„Kreeka sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides ei ole ette nähtud minimaalset

kindlustushüvitist“ ning et pärast kõnealuste sätete laia tõlgendamist on

miinimumhüvitist mõne aasta jooksul võrdsustatud iga kindlustusasutuse

makstava miinimummääraga, mis tekitab määruse nr 883/2004 artikli 58

kohaldamisel tõlgendamisprobleeme ja avaldab majanduslikku mõju riigi

kindlustussüsteemile.

13 f) Seaduse nr 3996/2011 artikli 34 lõige 1 ei ole põhiseaduse sätetega

vastuolus, kuna see säte ei kehtesta õigusnormi lisahüvitise arvutamise kohta, mis

oleks varasemast ebasoodsam, ega vähenda kassaatorile makstavat pensioni, vaid

kehtestab esimest korda miinimumhüvitise, mille alusel lisahüvitis määratakse,

ning mis kehtestab esimest korda pensioni suuruse.

14 g) Pensioni suuruse korrigeerimine riigisiseste õigusaktide muutmise korral

on sõnaselgelt lubatud määruse nr 883/2004 artikliga 59, samas ei ole välistatud

seadusandja võimalus reguleerida asjakohaseid küsimusi, hinnates üldisest huvist

lähtuvaid vajadusi, mille määratlevad pidevalt muutuvad asjaolud, eelkõige

niisugusel juhul nagu käsitletav olukord, kus on vastu võetud üldseadus, mille

eesmärk on ühtlustada riigisisesed õigusnormid liidu õigusega.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25

8

15 h) Erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 28 lõike 3 punkti d kohaselt, mis

on asendatud seaduse nr 3655/2008 artikli 144 lõikega 1, on alaealiste laste

kindlustatud emadel, kellel on täitunud 5500-päevane kindlustusperiood ja kes ei

saa pensioni IKA–ETAMilt, riigilt, avalik-õiguslikelt juriidilistelt isikutelt ega

mõnelt muult peamiselt sotsiaalkindlustusasutuselt, õigus saada 55–aasta vanuseks

saades täielikku vanaduspensioni ja 50-aastaseks saades vähendatud pensioni;

juhul kui nad saavad vähendatud pensioni, ei tohi selle pensioni suurus olla

väiksem kui kehtiv pensioni miinimumpiir.

16 Apellatsiooniastme halduskohtu otsuse peale esitati kassatsioonkaebus Symvoulio

tis Epikrateiasele (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu),

eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

17 Kassaator väidab muu hulgas, et valesti on kohaldatud seaduse nr 3996/2011

artikli 34 lõiget 1, mille kohaselt ta sai 318,60 euro suurust miinimumhüvitist

määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses, mitte kohaldades IKA–ETAMi

õigusnormide sätteid ja eelkõige erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29

lõiget 14 ning seaduse nr 3029/2002 artiklit 3, milles on ette nähtud 486,84 eurost

algavad miinimumpensioni suuremad summad, kuigi see on tema arvates

kõnealuse määruse sätete õige tõlgenduse kohaselt nõutav. Eelotsusetaotluse

esitanud kohtu arvates on see kassatsioonkaebuse väide vastuvõetav, kuna sellega

kaasneb mõjuv argument käesolevas kohtuasjas tõstatatud õigusküsimust käsitleva

kohtupraktika puudumise kohta.

18 Vastustaja palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kõnealune

sotsiaalkindlustusasutus oli algselt välja andnud ringkirja 41/2011, mis nägi

määruse nr 883/2004 artikli 58 alusel ette lisahüvitise maksmise kuni põhipensioni

(täieliku või vähendatud) miinimumpiirini, kuid pärast seaduse nr 3996/2011

avaldamist ja kooskõlas uue ringkirjaga 9/6.2.2012 lahutati artikli 58 kohane

miinimumhüvitise mõiste pensioni miinimumpiiridest pensionäride puhul, kellel

tekib ühenduse kindlustusperioodi arvesse võttes õigus pensionile, ning kes elavad

alaliselt Kreekas. Vastustaja sõnul käsitatakse nüüd miinimumhüvitisena seaduse

nr 3863/2010 artikli 2 tähenduses põhipensioni summat, mis määratakse kindlaks

iga üksikjuhtumi puhul.

Eelotsusetaotluse põhjendused

19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb

määruse nr 883/2004 (ja varem määruse nr 1408/1971) artikli 58 tõlgendamist,

eelkõige 17. detsembri 1981. aasta kohtuotsusele Browning (22/81,

EU:C:1981:316, punktid 10, 11 ja 13–15), mille kohaselt käsitatakse

miinimumhüvitisena miinimumkünnist, mis tuleneb riigisisestes õigusnormides

ette nähtud eritagatisest miinimumhüvitise määramiseks, et tagada hüvitise

saajatele miinimumsissetulek, mitte üksikjuhtumite põhiseid miinimumsummasid,

E-EFKA

9

mis tulenevad tavapärase pensionide arvutamise meetodi kohaldamisest,

põhinedes täitunud kindlustusperioodidel ja tehtud sissemaksetel. See

miinimumhüvitis erineb määruse artiklis 52 osutatud „teoreetilisest suurusest“,

mis ei ole makstava pensioni suurus, vaid on arvutamise alus kattumise ja

proportsionaalse jaotamise eeskirjade kohaldamisel. Seega on miinimumhüvitis

olemas vaid siis, kui asjaomase isiku elukohariigi õigusnormid tagavad

sotsiaalkindlustushüvitiste saajatele miinimumsissetuleku, mis on suurem kui

selliste hüvitiste tase, mida nad võivad taotleda üksnes nende kindlustus- ja

sissemakseperioodide alusel. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus

Euroopa Kohtu asjakohasele praktikale viidates, et asjaolu, et liikmesriik on

teatanud, et ta on vastu võtnud „miinimumhüvitise“ sätestavaid õigusnorme, tuleb

pidada tõendiks asjaolu kohta, et nendes riigisisestes õigusnormides ette nähtud

hüvitised kuuluvad artiklis 58 sätestatud mõiste alla.

20 Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev

riiginõukogu) kirjeldab üksikasjalikult ka Kreeka sotsiaalkindlustusalaste

õigusaktide ajaloolist arengut, märkides muu hulgas järgmist:

Enne sotsiaalkindlustussüsteemi seadusega nr 4387/2016 reformimist oli palju

sotsiaalkindlustusasutusi, millest igaüht reguleeris selle enda skeem ja mille poolt

makstud pensionid arvutati erinevalt. Samuti erinesid pensionisummad lisaks

„vanade“ ja „uute“ kindlustatud isikute vahel, st nende isikute vahel, kes olid

kindlustatud vastavalt enne või pärast 31. detsembrit 1992. „Uute“ kindlustatud

isikute jaoks on paljude kindlustusküsimuste, sealhulgas pensioni

miinimumpiiride puhul kehtestatud ühised õigusnormid, samal ajal kui „vanade“

kindlustatud isikute puhul on säilitatud õiguskordade killustatus. Seoses „uute“

kindlustatud isikute jaoks kindlustussüsteemide ühtlustamisega on IKA–ΕΤΑMile

ja muudele eriasutustele kehtestatud ühised miinimumpiirid, mis on lähedased

IKA-ETAMi õigusaktides „vanadele“ kindlustatud isikutele kehtestatud pensioni

miinimummääradele, kuid ei kattu nendega täpselt. Lisaks varieeruvad pensioni

miinimumpiirid sõltuvalt sellest, kas pensionäril on perekondlikust olukorrast

tulenevalt õigus pensioni suurendamisele või mitte, st kas pensionär on vallaline

või abielus ja kas tal on lapsi. Eelkõige määratakse eespool nimetatud õigusliku

raamistiku alusel, mida iseloomustab seadusandlik mitmekesisus ja paljude

sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikute vahelised erinevused, IKA–

ETAMi „vanade“ kindlustatud isikute miinimumpension ilma perekondlikest

asjaoludest tingitud suurendamiseta kindlaks vastavalt 30. septembril 1990

fikseeritud kvalifitseerimata töötaja päevapalga kahekümnekordsele summale ja

selle summa kohta ette nähtud suurendamisele kuni 2008. aastani, samas kui

IKA–ETAMi ja muude sotsiaalkindlustusasutuste „uute“ kindlustatud isikute

puhul määratakse perekondlikest asjaoludest tingitud suurendamisteta

miinimumpension kindlaks 70%-na abielus oleva töötaja miinimumpalgast, mis

on sätestatud 2002. aasta Ethniki Geniki Syllogiki Symvasi Ergasiase (riiklik

kollektiivleping töötingimuste kohta) alusel ja selle summa kohta ette nähtud

suurendamiste alusel kuni 2008. aastani. Pärast pensionide suurendamist

2008. aastal algasid IKA–ΕΤΑMi vanaduspensioni miinimummäärad alates

1. oktoobrist 2008 vanade kindlustatud isikute puhul 486,84 eurost (lasteta

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-397/25

10

vallaliste isikute puhul), samas kui uute kindlustatud isikute miinimummäärad

algasid 495,74 eurost (abielus mitteolevate isikute või abielus olevate lastetute

isikute puhul). Järgmistel aastatel otsustati pensione mitte suurendada, mistõttu

pensionide miinimumpiirid jäid tasemele, mis oli fikseeritud 1. oktoobril 2008.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et vanusepiirid määratleti uuesti

alates 1. jaanuarist 2011 ning et uute kindlustatute kategooriasse kuuluvate

alaealiste laste emadele kehtestati sarnased, kuid rangemad pensionile jäämise

tingimused.

21 Lisaks märgib Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna

tegutsev riiginõukogu), et erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29 lõikega 14

ja seaduse nr 3029/2002 artikliga 3, mis kehtisid ajal, mil kassaator esitas IKA–

ETAMile pensionile jäämise taotluse, võttes arvesse Bulgaarias (Euroopa Liidu

liige alates 1. jaanuarist 2007) ja Kreekas täitunud kindlustusperioodi, aga ka

kõnealuse pensioniotsuse vastuvõtmise ajal, oli miinimumpensioni kehtestamine

ette nähtud mehhanismina sotsiaalse solidaarsuse põhimõtte rakendamiseks

sotsiaalkindlustusasutuste poolt kindlustatud isikute vahel, kes panustasid oma

kindlustuskapitali moodustamiseks sissemakseid tehes. See mehhanism toimib

ümberjaotavalt, majanduslikult nõrgemate kindlustatute kasuks ja toetuseks, andes

neile suurema pensioni kui see, mida neil oleks õigus saada üksnes

kindlustusperioodi ja vanuse alusel, et tagada neile rahuldavam elatustase kui see,

mis neil oleks pensioni puhul, mida neil oleks õigus saada kindlustusperioodi ja

tehtud sissemaksete alusel.

22 Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ühestki sotsiaalkindlustusalase

seaduse sättest ega ettevalmistavast aktist ei nähtu, et asjaolude asetleidmise ajal

kehtinud pensioni miinimumpiir kujutaks endast seadusandja hinnangu kohaselt

pensionäridele tagatud miinimumsissetulekut. Eespool nimetatud sätetes ette

nähtud miinimumpensioni suurus, mis põhineb kvalifitseerimata töötaja

päevapalgal, määratakse kindlaks kriteeriumide alusel, mida kohaldatakse ka

pensionide tavapärasel arvutamisel (perekonnaseisu ja vanusega seotud

kriteeriumid) ning sel põhjusel ei ole olemas ühtset miinimumsummat, vaid

summad on erinevad.

23 Esialgu loeti üksikjuhtudel ette nähtud pensioni miinimumsummad

„miinimumhüvitisteks“ määruse nr 1408/1971 artikli 50 tähenduses ja seetõttu

esitati selle määruse artiklis 5 sätestatud vastav deklaratsioon, mida määrusega

nr 883/2004 siiski üle ei võetud. Seejärel nägi seaduse nr 3996/2011 artikkel 34

konkreetselt määruse nr 883/2004 artikli 58 kohaldamiseks ette „minimaalse

hüvitise“ 360 eurot, mis on seotud „põhipensioniga“ seaduse nr 3863/2010

tähenduses, kuigi – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – see 360 euro

suurune summa ei vasta seaduses ette nähtud pensioni miinimumsummale, vaid

osale ühtsest pensionist, mida tuli maksta alates 1. jaanuarist 2015 pensionile

jäänud isikutele seaduse nr 3863/2010 sätete alusel, kuid mida ei antud kordagi

seetõttu, et need sätted tunnistati kehtetuks seadusega nr 4387/2016, ilma et neid

oleks kunagi kohaldatud. Eelkõige rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et

E-EFKA

11

kõnealuse täieliku põhipensioni summa, mis on 360 eurot ning mida antakse siis,

kui pensionär vastab selle pensioni määramiseks ette nähtud ajalistele ja muud

liiki tingimustele (vastupidisel korral antakse seda väiksemas ulatuses) ei lange

kokku samas seaduses ette nähtud miinimumpensioniga.

24 Lisaks sai kassaator määruse nr 883/2004 artikli 58 tähenduses miinimumhüvitist

summas 318,60 eurot ehk seaduse nr 3996/2011 artiklis 34 ette nähtud hüvitist,

mida vähendati 23/200 tema ennetähtaegselt pensionile jäämise tõttu, samas kui

apellatsiooniastme halduskohus leidis, et pensionile jäämise kohta tehtud

vaidlustatud otsus, millega talle kõnealune summa määrati, on õiguspärane,

põhjusel, et artikliga 34 ei kehtestatud varasemast ebasoodsamaid eeskirju

lisahüvitise arvutamise kohta, vaid kooskõlas liidu õigusnormidega määrati

esimest korda kindlaks miinimumhüvitis.

25 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kassatsioonkaebusega

vaieldakse vastu selle kohtuotsuse õiguspärasusele, väites sisuliselt, et IKA–

ETAMi miinimumpensionist (486,84 eurot jne) tulenevast pensionist väiksema

pensioni määramine on õigusvastane, kuna see on vastuolus määruse nr 883/2004

sätetega, sest see kujutab endast kassaatori kui liidu piires liikunud töötaja

diskrimineerimist võrreldes nende töötjatega, kes on töötanud üksnes Kreekas.

Nimetatud kohtuotsuse õiguspärasuse kontroll sõltub eelotsusetaotluse esitanud

kohtu arvates peamiselt sellest, kas määruse nr 883/2004 artiklis 58 kasutatud

mõistel „miinimumhüvitis“ on ulatus, mis hõlmab selliseid miinimumpensione

nagu need, mis on ette nähtud erakorralise määruse nr 1846/1951 artikli 29

lõikes 14 ja seaduse nr 3029/2002 artiklis 3.

26 Võttes aga esiteks arvesse, et nendes sotsiaalkindlustusalastes õigusnormides ette

nähtud pensioni alammäärad erinevad sõltuvalt kindlustatud isiku kategooriast

(„vanad“ või „uued“) ning tema perekondlikust olukorrast ja vanusest, ning

teiseks, et need miinimummäärad ei vasta seadusandja hinnangul tagatud

miinimumsissetulekule, vaid kujutavad endast pensionide arvutamise meetodit

vastavalt riiklike sotsiaalkindlustusasutuste kindlustatud isikute vahelise sotsiaalse

solidaarsuse põhimõttele, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates

kahtlustest vaba ükski hinnang küsimuse kohta, mis on otseselt seotud määruse

nr 883/2004 artikli 58 tõlgendamisega.

27 Lisaks, kui vastatakse jaatavalt küsimusele, kas miinimumhüvitisena määruse

nr 883/2004 artikli 58 tähenduses käsitatakse ka eespool nimetatud tunnustega

pensioni miinimummäärasid, leiab Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima

halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), viidates Euroopa Kohtu väljakujunenud

praktikale võõrtöötajate vaba liikumise ja võrdse kohtlemise kohta, et seaduse

nr 3996/2011 artikkel 34, mis näeb konkreetselt määruse nr 883/2004 artikli 58

kohaldamiseks ette hüvitise, mis on nendest piirmääradest madalam (125 eurot ja

üle kuu), asetades võõrtöötajad ebasoodsamasse olukorda võrreldes nendega, kes

on töötanud ainult Kreekas, on vastuolus kõnealuse määruse artikliga 4 ja ELTL

artikliga 45.