Tere

Tutvusime kättetoimetamise VTK-ga ning edastame sisendiks alljärgnevad märkused:

1. 1. Pole arvestatud liidestuvate infosüsteemide kuludega ja lisaks pole välja toodud keskse kättetoimetamise teenuse parameetreid, mis tingimustel keskset teenust pakutakse. Tehniline hinnang on üldine ja osapooltega läbi arutamata.
2. 2. VTK-s puudub selge ja kõiki asjakohaseid kulusid arvestav kulude analüüs, millest tingituna on võimalik, et uue keskse lahenduse väljatöötamine tänasel ajahetkel on sama eesmärgi saavutamiseks kumulatiivselt kallim, kui olemasolevate lahenduste kasutamisega jätkamine. Kuivõrd üks eesmärkidest (lk 4) on kokkuhoid, siis oleks vaja selget kulude võrdlevat analüüsi konkreetsete teenuste kaupa ning kumulatiivset vaadet. Väited, et praegune lahendus on "kallis" ja keskne lahendus toob kulude kokkuhoiu, on ilma tasuvusanalüüsita paljasõnaline. See, et Eestis on 80 õigusakti, mis reguleerivad teabe kättetoimetamist, ei näita mitte midagi kulude suurusjärgu kohta. Lisaks tuleks sellise eesmärgi juures arvestada ka sellega, et olemasolevatesse kättetoimetamise lahendustesse on investeeritud ja see investeering tuleks siis maha kanda ning vastav kulu tuleks tasuvusanalüüsi sisse arvestada. Olukorras, kus VTK seab eesmärgiks kulude kokkuhoiu, ent ei hõlma asjakohast tasuvusanalüüsi, mis võtaks arvesse kõiki kaasuvaid kulusid, sh. kõikide liidestuvate asutuste arenduskulusid ning investeeringute mahakandmise kahjusid, ei ole võimalik anda hinnangut, kas VTK-ga pakutav lahendus oleks kulutõhus ning taotletav eesmärk üleüldse saavutatav. On võimalik, et keskse lahenduse väljatöötamine olukorras, kus killustunult on lahendused välja töötatud, ei ole kulutõhus ning VTK-s puuduvad andmed, mis võimaldaks eesmärgi saavutamist mõistlikult kontrollida. Kulutõhususe analüüs eeldab ka selget kindlasti liidestuvate, võib-olla liidetuvate ja kindlasti mitte liidestuvate teenuste segregatsiooni, et üleüldse oleks võimalik hinnata, millised oleks keskse lahenduse kulutõhususe vahemikud ning missugune liitunute maht tuleb saavutada kulutõhususe saavutamiseks.
3. 3. VTK eesmärgiks märgitud ka keskne lahendus ise. Keskne lahendus saab olla vahend eesmärgi saavutamiseks, kuid mitte eesmärk iseeneses. St keskset lahendust ei peaks tegema sellepärast, et teha keskset lahendust. Vastav eesmärk tuleks VTK-st ilmselt tervikuna eemaldada.
4. 4. Kui ei ole teada keskse lahenduse käideldavuse tingimused, siis ei saa teha ka järeldust, et kulud on samad, mis praeguse lahenduse puhul. Keskse lahenduse kasutajate arv on tõenäoliselt kordades suurem kui praegu, mistõttu kulude osa vajab tulenevalt käideldavuse tingimustest kindlasti üle hindamist. Praegu olemasolevate lahenduste kuludest ei saa järeldada uue lahenduse kulusid. VTK Lk. 17 allmärkustes on kirjas, et asutuste arenduskulu võib olla hinnanguliselt 75 000 eurot. Ei ole teada, millel selline summa põhineb ja meie sellist suurusjärku ei saa kinnitada. SMIT käitleb paljusid teavitusi saatvaid teenuseid, mistõttu on ebarealistlik eeldada, et 75 000 euro eest saaks neid kõiki liidestada uue keskse lahendusega. Lisaks tuleb arvestada ka turvatestimise kuludega. On ebaselge, kelle kanda jäävad keskse lahenduse puhul küberturvalisuse seadusest tulenevate kohustuste kulu.
5. 5. Tõele ei vasta VTK-s esitatud väide, et asutustel endil ei ole vaja oma süsteeme töös hoida (lk 17, punkt 8). Iga liidestus tähendab ka selle tööshoidmist ja vajadusel sellega tegelemist. VTK paneb kõik teenused ühte, kuid kulude selgema arvestuse eesmärgil tuleks välja tuua, millised konkreetsed teenused kõigepealt seda keskset lahendust siiski vajaksid. Isikut tõendavate dokumentide ja välismaalaste menetlustega seotud teenused saadavad ka menetlusotsuseid ja meil on iseteeninduskeskkonnad, kuid otsuste saatmine ise ei ole selle juures kõige suurem osa, hoopis suuremad ja keerukamad arendusvajadused on meil seotud inimestega suhtlemisega. Ehk nendes teenustes ei ole mitte teabe kättesaadavaks tegemine kõige suurem vajadus, vaid suurem probleemkoht on teabe vahetamine inimesega, st et inimene saaks nii teavituse kätte kui ka saaks saata vastuse, sh koos lisadokumentidega või biomeetriaga. Teabe kättesaadavaks tegemine on meie teenuste vaates vaid üks osa probleemist, mida meie arendatud iseteeninduskeskkonnad lahendavad. Seega nende teenuste vaates ei oleks sellist keskset lahendust vaja. VTK peaks avama, miks uue keskse lahenduse väljatöötamisel pole oluliseks peetud kahesuunalise suhtluse võimalust.
6. 6. Teenuste kasutamise piiramine võib olla probleemne ja meie jaoks võib see tähendada päris arvestatavaid arendusmahtusid. Näiteks elatisvõlgnike puhul on ka varasemalt läbi käinud teema, et passi taotlemise piiramine on üks tugevamaid mõjutusvahendeid, sest see piirab inimese võimalust reisida. Kui ka meie teenused ise keskse teenusega ei liidestuks, tuleb varem või hiljem teemaks see, et tahetakse piirata just passi või ID-kaardi taotlemist ning see tähendaks meile arendusi. Teenuste kasutamise piiramine vajab konkreetsete teenuste määratlemist ja selget mõju ja kulude analüüsi. Praegu on see liiga ebamäärane ja taolise abstraktsiooni astme pinnalt ei ole mõistlikult võimalik VTK-s lahendusi pakkuda ega neid hinnata. Teenuste piiramise kontekstis on küsitav ka taolise meetme proportsionaalsus. Kui teenuste piiramisega soovitakse muuta kättesaamatuks mugavusteenused, siis kõnealused mugavusteenused on välja arendatud muuhulgas põhjusel, et riigil on selliselt soodsam tegutseda. See tähendab, et VTK peaks hindama ära ka mugavusteenuste piiramisel selliste isikute hulga, kes dokumendi kättesaamise vältimiseks eelistavad asjaajamist riigiasutuste büroodes, paberkandjatel vm. ning sellest tingitud lisakulu kas lisatöötajate värbamiseks, paberil asjaajamiseks vm. ning alles seejärel saab teostada proportsionaalsuse testi - kas kaasuvad mõjud on taotletava eesmärgi suhtes mõõdukad.
7. 7. VTK-st ei selgu, milliseid alternatiive teenuste piiramisele on VTK koostamisel kaalutud dokumendi kätte toimetamiseks või selle kättetoimetatuks lugemiseks. Teenuste piiramise eesmärk VTK kohaselt on mõjutada isikut võtma vastu talle adresseeritud dokument, ent juhime tähelepanu, et pelgalt isiku mõjutamine ei taga dokumendi vastuvõtmist, kui isik on küll mõjutatud, ent väldib endiselt dokumendi vastuvõtmist. Korrektne legitiimne eesmärk oleks ilmselt dokumendi kättetoimetamise või kättetoimetatuks lugemise tagamine, ent kui piiratakse mugavusteenuseid, mille tulemusel on isikul võimalik endiselt kõik vajalik suhtlus riigiga teostada, ei taga mugavusteenuste piiramine sellise eesmärgi saavutamist, mistõttu ei saa see olla ka proportsionaalne. Lihtsalt dokumendi vastuvõtmist vältiva isiku elu ebamugavamaks muutmine ei ole ilmselgelt iseseisev legitiimne eesmärk. Olukorras, kus tegelik eesmärk peaks olema dokumendi kättetoimetamine või kättetoimetatuks lugemine ning mugavusteenuste piiramine sellise eesmärgi saavutamist ei taga, tuleks tõsiselt kaaluda alternatiivselt meetmeid, mis päriselt tagaksid tegeliku eesmärgi saavutamise ja seda riigile välditavate lisakuludeta, mis kaasnevad mugavusteenuste piiramisega.

Tervitab

Tanel Terase

Jurist

SMIT