Kiri

EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 9.7.2025

COM(2025) 366 final

REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE

COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE

COMMITTEE OF THE REGIONS

Evaluation of the European Heritage Label Action 2018-2024

{SWD(2025) 176 final}

1/5

1. Introduction

The European Heritage Label (EHL) was introduced in 2011 as a European Initiative, to

increase the visibility of Europe’s shared cultural heritage and promote a stronger sense of

European identity. The initiative aimed to connect European audiences, especially young

people, by encouraging an appreciation of both national and European values and history. A

key aim of the EHL was to strengthen European identity by highlighting shared historical

events and cultural values. By showcasing heritage sites of national and European significance,

the initiative emphasised that European identity is shaped by both individual national histories

and common European experiences. The EHL also aimed to promote intercultural dialogue,

fostering respect for different cultures and creating a platform for mutual understanding.

Another significant outcome of the EHL was to raise the profile of heritage sites that have

shaped European history and culture. Many of these sites, often under-recognised in European

cultural tourism, were expected to gain visibility, aiding their preservation and promoting them

as educational platforms. The initiative also aimed to attract a broader audience, boosting local

pride, tourism, and economies. The EHL focused on engaging young people through innovative

educational resources, workshops, and exhibitions to help them better understand Europe’s

shared history and values. This provided young Europeans with a connection to their

continent’s rich heritage.

The evaluation of the EHL, based on feedback from stakeholders and desk research, assesses

its progress during its second phase (2018-2024) and builds on previous evaluations. It aims to

improve the initiative’s effectiveness and impact. Following the European Commission’s

Better Regulation Guidelines, the evaluation examines five criteria: effectiveness, efficiency,

coherence, EU added value, and relevance. The findings will inform the future of the EHL,

ensuring it remains a tool for preserving and highlighting Europe’s shared history and

values, while lessons learned will help refine the initiative for its next phase beyond 2025.

The evaluation shows significant progress, particularly in raising the profile of sites and

enhancing their European significance. The EHL has integrated well with other EU cultural

heritage initiatives, despite challenges in defining European identity. The label has

strengthened networks among heritage sites, enabling collaboration and knowledge exchange

that national efforts alone could not achieve. It has also facilitated sites’ access to EU funding.

The EHL has adapted to EU priorities such as sustainability, digital innovation, and inclusion.

Progress has been made in improving accessibility and gender equality, although

implementation has varied across sites. The evaluation highlights the need for clearer guidance

and practical tools for sites to better integrate the European dimension. External factors, such

as the COVID-19 pandemic, disrupted the initiative but also encouraged innovation,

particularly through digital engagement.

2. State of Development of the Action

Between 2018 and 2024, the European Heritage Label (EHL) expanded significantly, with the

number of awarded sites reaching 67 in 2024. This growth, especially in Central and Eastern

Europe, made the label more inclusive and highlighted a broader range of European histories

and identities. The diversity of recognised heritage sites also increased, including underwater

2/5

archaeology sites like the Azores and intangible cultural heritage such as Zdravljica,

representing the European Spring of Nations. Transnational projects like Cisterscapes,

involving multiple countries, reflected a more interconnected approach to European heritage.

Educational engagement and public outreach were strengthened, with many sites developing

programmes focusing on themes like democracy and cultural diversity. For example,

Seminaarinmäki Campus in Finland engaged over 8 000 students annually, while Ventotene in

Italy hosted seminars on European Federalism. The COVID-19 pandemic disrupted physical

events but accelerated the shift to digital tools. Many sites pivoted to online tours and virtual

workshops, maintaining public engagement while presenting challenges in accessibility and

personal connection. The creation of the EHL Bureau in 2023 formalised the network of EHL

sites, promoting collaboration, sharing best practices, and supporting smaller sites. This

structure improved communication, capacity-building, and a shared identity among sites, while

initiatives like European Heritage Days facilitated joint educational and cultural programmes.

3. Evaluation Findings: Successes and Challenges

The evaluation of the European Heritage Label (EHL) for the 2018-2024 period provided

valuable insights into the initiative's effectiveness, challenges, and areas for future

improvement. The evaluation focused on key criteria such as effectiveness, efficiency,

coherence, EU added value, and relevance, identifying both successes and areas that require

attention to enhance the programme’s impact.

Effectiveness

The EHL has proven effective in several key areas, notably in raising the European profile of

heritage sites. Over 60% of surveyed sites reported an increase in visitor numbers after

receiving the label, which also led to greater local community involvement and a broader

recognition of European significance. The label helped enhance local tourism and contributed

to the local economy. Additionally, the EHL has had a positive educational impact, with many

sites offering innovative programmes that connected visitors, especially younger generations,

to shared European history and values through workshops, seminars, and digital tools like

virtual tours and multimedia presentations.However, there were challenges. The concept of

"European significance" proved difficult for many sites to clearly define and demonstrate. This

issue was particularly apparent in cases where local or regional histories overlapped with

broader European history, making it harder for sites to articulate their European relevance.

The evaluation recommended that the European Commission provide clearer guidelines and

examples to help applicants understand how to demonstrate European significance. It was also

suggested that the Commission consider introducing a two-step selection process: one focusing

on verifying European significance, and the second on evaluating project proposals and

operational plans. This approach would streamline applications and ensure only sites with clear

European connections are selected.

Efficiency

The operational efficiency of the EHL was generally high, but the evaluation highlighted areas

where improvements could reduce administrative burdens. The two-step selection process,

involving both national pre-selection and EU-level selection, was seen as somewhat redundant,

especially when sites did not meet the European significance criterion. Streamlining this into a

3/5

single-step process would improve efficiency by reducing duplication. Furthermore, the

complexity of administrative tasks, including reporting requirements and monitoring of sites,

was identified as an area needing refinement. The monitoring system functions more as a

performance review than a comprehensive evaluation, and there was a call for clearer

guidelines and common indicators for site assessments. Additionally, the national quotas for

site submissions, limiting each Member State to one site per selection year, were initially useful

but have become restrictive as more countries express interest.

The evaluation recommended reassessing these quotas to accommodate the growing number

of heritage sites seeking recognition, thus ensuring the programme’s expansion aligns with its

increasing ambitions.

Coherence

The EHL is distinct within the EU cultural policy landscape due to its focus on the symbolic

value of heritage sites and their role in fostering European identity and unity. Unlike other EU

programmes like UNESCO World Heritage or the European Heritage Days, which focus on

tangible heritage or cultural preservation, the EHL highlights the historical and symbolic

significance of sites in promoting shared European values. This unique focus reinforces the

EU’s integration project and strengthens the narrative of European unity. However, there are

overlaps with other EU initiatives, such as the Council of Europe’s Cultural Routes, which also

aim to promote European heritage. While the EHL focuses on European integration, the

evaluation pointed out the risk of fragmentation among EU cultural programmes.

It was suggested that stronger synergies could be developed between the EHL and other EU

actions, such as Erasmus+ and the Europe for Citizens programme, to foster cross-programme

collaboration and maximise the impact of the label. The evaluation also noted that the EHL

could better align with EU priorities, such as sustainability and digital innovation. As the EU

increasingly prioritises these areas, the EHL has the opportunity to promote green heritage

practices and digital accessibility. Sites are already adopting sustainable practices, such as

energy-efficient technologies and sustainable tourism initiatives, but these efforts need to be

more fully integrated into the broader EU agenda.The evaluation also recommended that the

EHL be more closely integrated into EU cultural diplomacy efforts. By showcasing Europe’s

diverse heritage globally, the EHL could strengthen the EU’s cultural diplomacy and promote

European values worldwide.

EU Added Value

The EHL has created a pan-European network of heritage sites that share common goals and

engage in collaborative activities. The creation of the EHL Bureau in 2023 has strengthened

these networks by providing logistical, financial, and promotional support. The label has

facilitated joint projects, including exhibitions, educational programmes, and shared cultural

initiatives, which have fostered cross-border partnerships and exchanges of best practices.

Another key added value is access to EU funding. The EHL serves as a mark of credibility,

making sites eligible for funding from programmes like Creative Europe, Erasmus+, and

CERV. This has enabled sites to pursue projects related to cultural preservation, youth

engagement, and intercultural dialogue. However, the evaluation pointed out that smaller sites

often struggle to access these funds due to complex application procedures and limited

administrative capacity. Despite the EHL’s successes at the EU level, its visibility at the

4/5

national level remains limited. Some sites reported that the EHL was not sufficiently promoted

within their local communities, and the broader public remained unaware of its significance.

To address this, the evaluation recommended launching national-level awareness campaigns to

increase the profile of EHL sites and the initiative overall.

Relevance

The relevance of the EHL remains high, particularly as the EU places increasing importance

on sustainability, digital innovation, and inclusivity. Many EHL sites have integrated

sustainability into their operations, adopting green practices and eco-friendly projects that align

with the EU’s environmental goals. The EHL’s alignment with the New European Agenda for

Culture further reinforces its relevance in promoting social cohesion, economic development,

and democratic engagement. Digital innovation is another area where the EHL has

demonstrated its relevance. Many sites have embraced digital platforms, offering virtual tours

and online resources to engage with a wider audience. However, there are disparities in how

well sites have implemented digital tools, with smaller sites facing greater challenges. The

evaluation recommended that the Commission continue to support sites in developing digital

resources and ensuring that these tools are accessible to all audiences, including those with

disabilities. The EHL also continues to be highly relevant in fostering social cohesion and

inclusion, especially in a Europe facing challenges such as migration and discrimination. Sites

that incorporate social inclusion into their programmes report positive outcomes in reaching

underrepresented groups and fostering intercultural dialogue.

However, the evaluation noted that the implementation of inclusivity measures varied widely

across sites, and recommended that the Commission promote programmes that focus on

inclusivity and social cohesion across the network.

4. Conclusions and Lessons Learned

The evaluation of the European Heritage Label (EHL) for the 2018-2024 period highlighted

both successes and challenges, offering key lessons for its future. The findings will guide the

EHL into its next phase, ensuring its continued success and relevance in a changing cultural

and political landscape.

Strengthening the European Significance Criterion: A major conclusion from the evaluation

was the challenge in defining "European significance." While the EHL has effectively

highlighted heritage sites that represent European values, many sites struggled to clearly

demonstrate how their heritage connects to the broader European narrative. The evaluation

recommended clearer guidance for applicants and national coordinators, including practical

examples and workshops. A key recommendation was to introduce a two-step selection

process: the first stage would assess European significance, ensuring only sites with a clear

European connection proceed to the second stage, which would focus on project proposals or

operational plans.

Enhancing Digital Engagement and Accessibility: The evaluation also underscored the

growing importance of digital engagement, particularly for younger, tech-savvy audiences. The

COVID-19 pandemic accelerated the shift towards digital platforms, yet the implementation of

digital tools was uneven across sites. Some sites successfully developed high-quality digital

experiences, while others lacked resources. The evaluation called for the European

Commission to support the creation of inclusive, accessible digital content, including training

programmes for site managers and funding opportunities for digital tools. Ensuring that digital

5/5

resources are accessible to all audiences, including those with disabilities, was a key

recommendation.

Supporting Smaller Sites and Ensuring Equity: Another critical finding was the imbalance

between larger and smaller sites, particularly in rural areas, which often faced financial and

administrative challenges. The evaluation suggested capacity-building programmes and

mentorship schemes to support smaller sites, helping them improve their operations and

visibility. The imbalance in the distribution of EHL sites, with larger countries having more

sites, highlighted the need for more targeted efforts to ensure that all EU Member States,

especially those with fewer resources, can participate fully.

Improving Feedback Mechanisms and the Selection Process: The evaluation found

inefficiencies in the current feedback mechanisms, particularly for unsuccessful applicants.

Many sites reported receiving limited or insufficient feedback, making it difficult to improve

future applications. The evaluation recommended providing more detailed, personalised

feedback to help sites better understand their shortcomings and improve their proposals.

Additionally, the two-step selection process could help improve the efficiency and quality of

the selection process.

Sustainability and Future Growth: As the number of EHL sites grows, the evaluation stressed

the need for a more sustainable framework to manage the expanding network. Simplifying the

governance structure and ensuring adequate resources were seen as crucial for long-term

success. The legal framework could also be adjusted to allow greater flexibility in site selection,

removing the one-site-per-country rule to encourage more Member States to participate. The

evaluation also recommended stronger monitoring mechanisms to track the long-term impact

of the initiative.

Synergies with Other EU Programmes: The evaluation identified opportunities for greater

synergy with other EU programmes like Creative Europe, Erasmus+, and Europe for Citizens.

By aligning the EHL more closely with these initiatives, the European Commission could

create a unified strategy for promoting European cultural heritage, strengthening the

connections between heritage sites and broader cultural, educational, and social initiatives

across the EU.

In conclusion, the evaluation of the EHL provides crucial insights into the programme’s

progress and potential. While the EHL has made significant strides in enhancing the visibility

of European heritage and promoting intercultural dialogue, challenges remain in defining

European significance, digital engagement, and equity across the network. By refining the

selection process, enhancing digital tools, and supporting smaller sites, the EHL can continue

to thrive and play a key role in preserving and promoting Europe’s shared heritage and values.

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 9.7.2025

COM(2025) 366 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA

MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Euroopa kultuuripärandi märgist käsitleva meetme hindamine (2018–2024)

{SWD(2025) 176 final}

1/5

1. Sissejuhatus

Euroopa kultuuripärandi märgis võeti 2011. aastal Euroopa algatusena kasutusele selleks, et

suurendada Euroopa ühise kultuuripärandi nähtavust ja edendada tugevamat Euroopa

identiteeditunnet. Algatuse eesmärk oli ühendada Euroopa inimesi, eelkõige noori, innustades

neid väärtustama nii oma riigi kui ka Euroopa väärtusi ja ajalugu. Ühe olulise eesmärgina

sooviti Euroopa kultuuripärandi märgisega tugevdada Euroopa identiteeti, tuues esile ühiseid

ajaloosündmusi ja kultuuriväärtusi. Riikliku ja üleeuroopalise tähtsusega kultuuripärandi

esiletõstmisega rõhutab algatus, et Euroopa identiteeti kujundavad nii üksikute riikide ajalugu

kui ka ühised Euroopa kogemused. Samuti seati Euroopa kultuuripärandi märgisega siht

soodustada kultuuridevahelist dialoogi, edendada austust eri kultuuride vastu ja luua alus

vastastikuseks mõistmiseks. Veel ühe olulise tulemusena pidi Euroopa kultuuripärandi märgis

suurendama Euroopa ajalugu ja kultuuri kujundanud pärandiobjektide tuntust. Paljud neist

objektidest, mis sageli ei pälvinud Euroopa kultuuriturismis piisavat tähelepanu, pidid

muutuma nähtavamaks, mis pidi aitama kaasa nende säilimisele ja toimimisele

haridusplatvormidena. Peale selle oli algatuse eesmärk haarata laiema üldsuse tähelepanu,

suurendada uhkust oma kodukandi üle ning edenda turismi ja majandust. Euroopa

kultuuripärandi märgise algatuse puhul keskenduti noorte kaasamisele uuenduslike

õppematerjalide, õpikodade ja näituste kaudu, et aidata neil paremini mõista Euroopa ühist

ajalugu ja ühiseid väärtusi. See võimaldas noortel eurooplastel tunda sidet oma maailmajao

rikkaliku pärandiga.

Euroopa kultuuripärandi märgise hindamisel, mis põhineb sidusrühmadelt saadud tagasisidel

ja dokumentide analüüsil, hinnatakse algatuse teises etapis (2018–2024) tehtud edusamme ja

tuginetakse varasematele hindamistele. Hindamise eesmärk on parandada algatuse

tulemuslikkust ja mõju. Euroopa Komisjoni parema õigusloome suuniste kohaselt käsitletakse

hindamisel viit kriteeriumi: mõjusust, tõhusust, sidusust, ELi lisaväärtust ja asjakohasust.

Hindamise tulemused annavad teavet Euroopa kultuuripärandi märgise tuleviku

kavandamiseks ning selle tagamiseks, et märgise abil säilitatakse ja rõhutatakse Euroopa

ühist ajalugu ja ühiseid väärtusi ka edaspidi, samas kui saadud õppetunnid aitavad

täiustada algatust selle elluviimise järgmises, 2025. aastal alanud etapis.

Hindamine osutab märkimisväärsetele edusammudele, eriti pärandiobjektide nähtavuse

suurendamisel ja nende üleeuroopalise tähtsuse esiletõstmisel. Euroopa kultuuripärandi

märgis on hästi integreeritud ELi muude kultuuripärandialgatustega, kuigi Euroopa identiteedi

määratlemine on osutunud keerukaks. Märgis on tugevdanud kultuuripärandi objektide

võrgustikke, võimaldades koostööd ja teadmiste vahetamist, mida riikide eraldiseisvate

jõupingutustega ei oleks võimalik saavutada. Samuti on see hõlbustanud liidu rahaliste

vahendite hankimist kultuuripärandi objektide jaoks.

Euroopa kultuuripärandi märgist on kohandatud vastavalt sellistele ELi prioriteetidele nagu

kestlikkus, digitaalne innovatsioon ja kaasamine. Ligipääsetavuse ja soolise võrdõiguslikkuse

parandamisel on tehtud edusamme, kuigi rakendamine on eri paigus olnud erinev. Hindamisel

sai ilmseks, et Euroopa mõõtme paremaks integreerimiseks kultuuripärandi objektidesse on

vaja selgemaid suuniseid ja praktilisi abivahendeid. Välised tegurid, nagu COVID-19

pandeemia, häirisid algatuse elluviimist, kuid soodustasid ka innovatsiooni, eelkõige digitaalse

kaasamise kaudu.

2/5

2. Meetme arengu seis

Aastatel 2018–2024 laienes Euroopa kultuuripärandi märgise kasutamine märkimisväärselt:

2024. aastal jõudis märgise saanud pärandiobjektide arv 67ni. See kasv, eriti Kesk- ja Ida-

Euroopas, muutis märgise kaasavamaks ning tõi esile Euroopa ajaloo ja identiteetide suurema

eripalgelisuse. Suurenenud on ka tunnustatud pärandiobjektide mitmekesisus; need hõlmavad

veealuseid muistiseid, näiteks Assooridel, ja vaimset kultuuripärandit, nagu luuletus

„Zdravljica“, mis kajastab Euroopa rahvaste ärkamist. Mitut riiki hõlmavad riikidevahelised

projektid, nagu Cisterscapes, peegeldasid seostatumat lähenemisviisi Euroopa

kultuuripärandile. Tugevdati hariduslikku kaasamist ja üldsuse teavitamist ning paljude

pärandiobjektide puhul töötati välja programmid, mis keskenduvad sellistele teemadele nagu

demokraatia ja kultuuriline mitmekesisus. Näiteks Seminaarinmäki ülikoolilinnakus Soomes

kaasati igal aastal üle 8 000 üliõpilase ning Ventotene saarel Itaalias korraldati seminare

Euroopa föderalismi teemal. COVID-19 pandeemia takistas füüsilisi sündmusi, kuid kiirendas

digivahendite kasutuselevõttu. Paljudes paikades hakati korraldama veebiekskursioone ja

virtuaalseid õpikodasid, mis võimaldasid avalikkust jätkuvalt kaasata, kuid peegeldasid

ligipääsetavuse ja isikliku kontaktiga seotud probleeme. Euroopa kultuuripärandi märgise

büroo loomisel 2023. aastal muutus Euroopa kultuuripärandi märgise saanud pärandiobjektide

võrgustik ametlikuks, mis võimaldas edendada koostööd, jagada parimaid tavasid ja toetada

väiksemaid pärandiobjekte. See struktuur parandas teabevahetust ja suutlikkuse suurendamist

ning edendas pärandiobjektide ühist identiteeti, samal ajal kui sellised algatused nagu Euroopa

pärimuspäevad soodustasid ühiseid haridus- ja kultuuriprogramme.

3. Hindamise tulemused: edusammud ja raskused

Aastatel 2018–2024 Euroopa kultuuripärandi märgise algatuse elluviimise hindamine andis

väärtuslikku teavet algatuse mõjususe, probleemide ja parandamist vajavate valdkondade

kohta. Hindamisel keskenduti sellistele põhikriteeriumidele nagu mõjusus, tõhusus, sidusus,

ELi lisaväärtus ja asjakohasus ning tehti kindlaks nii edusammud kui ka valdkonnad, mis

vajavad tähelepanu, et programmi mõju oleks suurem.

Mõjusus

Euroopa kultuuripärandi märgis on osutunud mõjusaks mitmes olulises valdkonnas, eelkõige

pärandiobjektide üleeuroopalise tähenduse tutvustamisel. Küsitluses teatati enam kui 60 %

pärandiobjekti puhul külastajate arvu suurenemisest pärast märgise saamist; selle tulemuseks

oli ka kohaliku kogukonna suurem kaasatus ja üleeuroopalise tähtsuse laiem tunnustamine.

Märgis aitas edendada kohalikku turismi ja toetas kohalikku majandust. Lisaks on Euroopa

kultuuripärandi märgisel olnud positiivne hariduslik mõju: paljudes märgise saanud paikades

viidi ellu uuenduslikke programme, mis ühendasid külastajaid, eelkõige nooremaid põlvkondi,

Euroopa ühise ajaloo ja ühiste väärtustega õpikodade, seminaride ja digitaalsete vahendite,

näiteks virtuaalsete ekskursioonide ja multimeediaesitluste kaudu. Siiski esines ka raskusi.

Paljude pärandiobjektide puhul osutus üleeuroopalise tähtsuse kontseptsiooni selge

määratlemine ja esiletoomine keeruliseks. See probleem oli eriti ilmne juhtudel, kus kohalik

või piirkondlik ajalugu kattub Euroopa laiema ajalooga, mistõttu pärandiobjektide

üleeuroopalist tähtsust on keerulisem välja tuua.

Hindamise tulemusel soovitati Euroopa Komisjonil esitada selgemaid suunised ja näiteid, et

aidata taotlejatel mõista, kuidas üleeuroopalist tähtsust demonstreerida. Samuti tehti ettepanek,

3/5

et komisjon kaaluks kaheetapilise valikumenetluse kasutuselevõttu: esimeses keskendutaks

üleeuroopalise tähtsuse kontrollimisele ning teises projektitaotluste ja tegevuskavade

hindamisele. See lähenemisviis lihtsustaks taotlemist ja tagaks, et välja valitakse ainult selge

Euroopa seosega pärandiobjektid.

Tõhusus

Euroopa kultuuripärandi märgise algatuse toimimine on üldiselt olnud väga tõhus, kuid

hindamise käigus selgusid valdkonnad, kus parandused võiksid halduskoormust vähendada.

Kaheastmelist valikuprotsessi, mis hõlmab nii riiklikku eelvalikut kui ka ELi tasandi valikut,

peeti mõnevõrra dubleerivaks, eriti kui pärandiobjektid ei vasta üleeuroopalise tähtsuse

kriteeriumile. Protsessi ümberkujundamine üheastmeliseks parandaks tõhusust, vähendades

dubleerimist. Parandamist vajava valdkonnana toodi välja ka haldustoimingute keerukus,

sealhulgas aruandlusnõuded ja pärandiobjektide järelevalve. Järelevalve sisuks on pigem

tulemuslikkuse läbivaatamine kui põhjalik hindamine, mistõttu on vaja selgemaid suuniseid ja

ühiseid näitajaid pärandiobjektide hindamiseks. Peale selle leiti, et pärandiobjektide esitamise

riiklikud kvoodid, mille kohaselt iga liikmesriik saab valikuaastal esitada ainult ühe objekti,

olid algselt kasulikud, kuid on nüüdseks muutunud piiravaks, sest huvi väljendab aina rohkem

riike.

Hindamise tulemusel soovitati need kvoodid uuesti läbi vaadata, et võtta arvesse tunnustust

taotlevate pärandiobjektide kasvavat arvu ning tagada programmi laienemine kooskõlas selle

suurenevate eesmärkidega.

Sidusus

Euroopa kultuuripärandi märgis eristub ELi kultuuripoliitika maastikul, kuna keskendub

pärandiobjektide sümbolväärtusele ja rollile Euroopa identiteedi ja ühtsuse tugevdamisel.

Erinevalt teistest ELi programmidest, nagu UNESCO maailmapärand või Euroopa

pärimuspäevad, mis keskenduvad ainelisele pärandile või kultuuri säilitamisele, rõhutatakse

Euroopa kultuuripärandi märgisega pärandiobjektide ajaloolist ja sümboolset tähtsust ühiste

Euroopa väärtuste edendamisel. See ainulaadne fookus tugevdab ELi lõimimise projekti ja

Euroopa ühtsuse narratiivi. Siiski esineb kattuvusi teiste ELis ellu viidavate algatustega,

näiteks Euroopa Nõukogu kultuuriradade algatusega, mille kannab samuti Euroopa

kultuuripärandi edendamise eesmärki. Kuigi Euroopa kultuuripärandi märgis keskendub

Euroopa lõimumisele, tõi hindamine esile ELi kultuuriprogrammide killustumise ohu.

Tehti ettepanek luua tugevam koostoime Euroopa kultuuripärandi märgise ja muude ELi

meetmete, näiteks programmi „Erasmus+“ ja programmi „Kodanike Euroopa“ vahel, et

soodustada programmidevahelist koostööd ja maksimeerida märgise mõju. Lisaks tõdeti

hindamisel, et Euroopa kultuuripärandi märgis võiks olla paremini kooskõlas ELi

prioriteetidega, nagu kestlikkus ja digitaalne innovatsioon. Nüüd, mil EL omistab nendele

valdkondadele üha suuremat tähtsust, pakub Euroopa kultuuripärandi märgis võimalust

edendada keskkonnahoidlikke pärandtavasid ja digitaalset ligipääsetavust. Pärandiobjektidel

juba võetakse kasutusele säästvaid tavasid, nagu energiatõhusad tehnoloogilised lahendused ja

säästva turismi algatused, kuid need jõupingutused tuleb täielikumalt integreerida ELi

laiemasse tegevuskavasse. Samuti tehti hindamise tulemusel ettepanek integreerida Euroopa

kultuuripärandi märgis tihedamalt ELi kultuuridiplomaatiasse. Kogu maailmas Euroopa

mitmekesise pärandi tutvustamise kaudu võiks Euroopa kultuuripärandi märgis tugevdada ELi

kultuuridiplomaatiat ja edendada Euroopa väärtusi mujal maailmas.

4/5

ELi lisaväärtus

Euroopa kultuuripärandi märgise loomise tulemusel on tekkinud üleeuroopaline võrgustik,

kuhu kuuluvad ühiste eesmärkidega ja koostööd tegevad pärandiobjektid. Euroopa

kultuuripärandi märgise büroo loomine 2023. aastal on logistilise, rahalise ja reklaamialase toe

kaudu seda võrgustikku tugevdanud. Märgis on hõlbustanud ühisprojektide, sealhulgas

näituste, haridusprogrammide ja ühiste kultuurialgatuste elluviimist, mis on soodustanud

piiriüleseid partnerlussuhteid ja parimate tavade vahetamist.

Oluline lisaväärtus on ka võimalus saada liidu rahalisi vahendeid. Euroopa kultuuripärandi

märgis näitab usaldusväärsust ja annab õiguse saada pärandiobjektide jaoks rahalisi vahendeid

sellistest programmidest nagu „Loov Euroopa“, „Erasmus+“ ning kodanike, võrdõiguslikkuse,

õiguste ja väärtuste programm. See on võimaldanud pärandiobjektidel viia ellu kultuuri

säilitamise, noorte kaasamise ja kultuuridevahelise dialoogiga seotud projekte. Hindamisel

ilmnes siiski, et väiksemate pärandiobjektide puhul on keerukate taotlemismenetluste ja

piiratud haldussuutlikkuse tõttu sageli keeruline liidu rahalisi vahendeid saada. Vaatamata

Euroopa kultuuripärandi märgise edukusele ELi tasandil on selle nähtavus riikide tasandil

endiselt vähene. Mõningate pärandiobjektide puhul teatati, et Euroopa kultuuripärandi märgist

ei reklaamita kohalikus kogukonnas piisavalt ning laiem üldsus ei ole selle tähtsusest teadlik.

Selle küsimuse lahendamiseks soovitati hindamise tulemusel korraldada üleriigilisi teadlikkuse

suurendamise kampaaniaid, et suurendada Euroopa kultuuripärandi märgise saanud

pärandiobjektide ja kogu algatuse nähtavust.

Asjakohasus

Euroopa kultuuripärandi märgis on endiselt väga asjakohane, eriti kuna EL omistab üha

suuremat tähtsust kestlikkusele, digitaalsele innovatsioonile ja kaasavusele. Paljud Euroopa

kultuuripärandi märgise saanud pärandiobjektid pööravad oma tegevuses tähelepanu

kestlikkusele ning on võtnud kasutusele keskkonnahoidlikud tavad ja viinud ellu

keskkonnasõbralikke projekte, mis on kooskõlas ELi keskkonnaeesmärkidega. Euroopa

kultuuripärandi märgise kooskõla Euroopa kultuurivaldkonna uue tegevuskavaga suurendab

veelgi märgise asjakohasust sotsiaalse ühtekuuluvuse, majandusarengu ja demokraatliku

kaasatuse edendamise seisukohast. Veel üks valdkond, kus Euroopa kultuuripärandi märgis on

tõestanud oma asjakohasust, on digitaalne innovatsioon. Paljude pärandiobjektide puhul on

võetud kasutusele digiplatvormid, kus pakutakse virtuaalseid ekskursioone ja veebiressursse

laiema üldsuse kaasamiseks. Siiski esineb erinevusi selles, kui hästi on pärandiobjektid

digivahendeid rakendanud, kusjuures väiksemate objektide puhul on see keerulisem.

Hindamise tulemusel soovitati komisjonil jätkata pärandiobjektide toetamist digiressursside

väljatöötamisel ja selle tagamisel, et need oleksid kättesaadavad kõigile sihtrühmadele,

sealhulgas puuetega inimestele. Euroopa kultuuripärandi märgis on jätkuvalt väga asjakohane

ka sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kaasatuse edendamisel, eriti nüüd, mil Euroopas tuleb toime

tulla selliste väljakutsetega nagu ränne ja diskrimineerimine. Pärandiobjektide puhul, mille

programmiga nähakse ette sotsiaalne kaasamine, on teatatud positiivsetest tulemustest

alaesindatud rühmadeni jõudmisel ja kultuuridevahelise dialoogi edendamisel.

Hindamisel nenditi siiski, et kaasamismeetmete rakendamine on pärandiobjektide lõikes väga

erinev, ning soovitati komisjonil edendada programme, mis keskenduvad kaasavusele ja

sotsiaalsele ühtekuuluvusele kogu võrgustikus.

5/5

4. Järeldused ja saadud kogemused

Euroopa kultuuripärandi märgise hindamine, mis hõlmas 2018.–2024. aastat, tõi esile nii

edusamme kui ka probleeme, mis pakuvad olulisi õppetunde, mida saab edaspidises tegevuses

arvesse võtta. Hindamise tulemused suunavad Euroopa kultuuripärandi märgise järgmisesse

etappi, tagades selle jätkuva edu ja asjakohasuse muutuvas kultuurilises ja poliitilises

keskkonnas.

Üleeuroopalise tähtsuse kriteeriumi tugevdamine. Hindamise üks peamisi järeldusi on

seotud üleeuroopalise tähtsuse määratlemise keerukusega. Kuigi Euroopa kultuuripärandi

märgis on tulemuslikult esile toonud Euroopa väärtusi esindavad kultuuripärandiobjektid, oli

paljude objektide puhul keeruline selgelt näidata, kuidas nende pärand on seotud laiema

Euroopa narratiiviga. Hindamise tulemusel soovitati anda taotlejatele ja riiklikele

koordinaatoritele selgemaid juhiseid, sealhulgas esitada praktilisi näiteid ja korraldada

õpikodasid. Üks oluline soovitus oli võtta kasutusele kaheetapiline valikuprotsess: esimeses

etapis hinnataks üleeuroopalist tähtsust, tagades, et teise etappi, milles hinnatakse

projektitaotlusi või tegevuskavasid, jõuavad ainult selge Euroopa seosega pärandiobjektid.

Digitaalse kaasamise ja ligipääsetavuse parandamine. Hindamisel toonitati ka digitaalse

kaasamise kasvavat tähtsust, eriti nooremate, tehnoloogiaga sina peal olevate inimeste puhul.

COVID-19 pandeemia kiirendas digiplatvormide kasutuselevõttu, kuid digivahendite

rakendamine oli pärandiobjektide lõikes ebaühtlane. Mõned pärandiobjektid arendasid edukalt

kvaliteetseid digikogemusi, teistel aga puudusid selleks ressursid. Hindamise tulemusel kutsuti

Euroopa Komisjoni üles toetama kaasava ja ligipääsetava digitaalse sisu loomist, sealhulgas

koolitusprogramme pärandiobjektide haldajatele ja rahastamisvõimalusi digitaalsete vahendite

väljatöötamiseks. Üks oluline soovitus oli tagada, et digiressursid oleksid ligipääsetavad kõigi

sihtrühmade, sealhulgas puuetega inimeste jaoks.

Väiksemate pärandiobjektide toetamine ja võrdsete võimaluste tagamine. Veel üks oluline

tähelepanek oli see, et suuremad ja väiksemad (eriti maapiirkondades asuvad) pärandiobjektid

ei ole võrdses seisus: viimastel esineb sageli finants- ja haldusraskusi. Hindamise tulemusel

soovitati rakendada väiksemate pärandiobjektide toetamiseks suutlikkuse suurendamise

programme ja mentorluskavasid, et aidata neil oma tegevust ja nähtavust parandada. Euroopa

kultuuripärandi märgise saanud pärandiobjektid ei ole tasakaalustatult jaotunud, sest

suurematel riikidel on selliseid objekte rohkem; see asjaolu toob esile vajaduse võtta

sihipärasemaid meetmeid selleks, et tagada kõigi ELi liikmesriikide, eelkõige vähemate

ressurssidega liikmesriikide täielik osalemine.

Tagasisidemehhanismide ja valikuprotsessi parandamine. Hindamisel leiti, et praegused

tagasisidemehhanismid ei ole tõhusad, eriti mis puudutab taotlejaid, kes ei osutu valituks.

Paljude pärandiobjektide puhul teatati tagasiside vähesusest või ebapiisavusest, mistõttu on

keeruline esitada edaspidi paremaid taotlusi. Hindamise tulemusel soovitati anda

üksikasjalikumat ja personaalsemat tagasisidet, et aidata pärandiobjektidel oma puudusi

paremini mõista ja taotlusi parandada. Lisaks võib kaheetapiline valikuprotsess aidata

parandada valikuprotsessi tõhusust ja kvaliteeti.

Jätkusuutlikkus ja edasine kasv. Hindamise tulemusel toodi esile, et kuna Euroopa

kultuuripärandi märgise saanud objektide arv kasvab, on vaja jätkusuutlikumat raamistikku

laieneva võrgustiku haldamiseks. Pikaajalise edu saavutamiseks peeti väga oluliseks

juhtimisstruktuuri lihtsustamist ja piisavate ressursside tagamist. Õigusraamistikku võiks

samuti kohandada, et võimaldada suuremat paindlikkust pärandiobjektide valimisel, kaotades

reegli „üks pärandiobjekt riigi kohta“, et julgustada rohkem liikmesriike osalema. Samuti

6/5

soovitati hindamise tulemusel tugevamaid järelevalvemehhanisme, et jälgida algatuse

pikaajalist mõju.

Koostoime muude ELi programmidega. Hindamise tulemusel tehti kindlaks võimalused

suurendada koostoimet muude ELi programmidega, nagu „Loov Euroopa“, „Erasmus+“ ja

„Kodanike Euroopa“. Viies Euroopa kultuuripärandi märgise tihedamasse kooskõlla nende

algatustega, võiks Euroopa Komisjon luua ühtse strateegia Euroopa kultuuripärandi

edendamiseks, tugevdades seoseid pärandiobjektide ning laiemate kultuuri-, haridus- ja

sotsiaalsete algatuste vahel kogu ELis.

Kokkuvõttes võib öelda, et Euroopa kultuuripärandi märgise programmi hindamine andis

olulist teavet programmi edusammudest ja potentsiaalist. Kuigi Euroopa kultuuripärandi

märgise abil on tehtud märkimisväärseid edusamme Euroopa kultuuripärandi nähtavuse

suurendamisel ja kultuuridevahelise dialoogi edendamisel, esineb endiselt raskusi

üleeuroopalise tähtsuse määratlemisel, digitaalsel kaasamisel ja kogu võrgustikus võrdsuse

tagamisel. Kui täiustada valikuprotsessi, tõhustada digivahendeid ja toetada väiksemaid

pärandiobjekte, saab Euroopa kultuuripärandi märgise algatus jätkuvalt jõudsalt areneda ning

täita olulist rolli Euroopa ühise pärandi ja ühiste väärtuste säilitamisel ja edendamisel.