Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 31/07/2025

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

30/07/25

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus

E-mail : [email protected] Kantselei

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1339084.6 IT

Eelotsuse asi C-369/25

Trenitalia et INPS

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Tribunale di Napoli - Itaalia)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23

nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes

isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele. Sellised andmed tuleb ka kustutada

esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Giovanni Chiapponi

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 31/07/2025

Anonymised version

Translation C-369/25 – 1

Case C-369/25

Request for a preliminary ruling

Date lodged:

3 June 2025

Referring court:

Tribunale di Napoli (Italy)

Date of the decision to refer:

31 March 2025

Applicant:

LW

Defendants:

Trenitalia SpA

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS)

TRIBUNALE DI NAPOLI

III SEZIONE LAVORO (District Court, Naples, Third Employment

Division)

The Tribunale di Napoli (District Court, Naples, Italy), sitting as the Giudice del

Lavoro (Employment Division) […], in proceedings […] No 23216/24 […]

concerning social security contributions

between

LW […]

APPLICANT

EN

REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25

2

Anonymised version

and

TRENITALIA S.P.A. […]

DEFENDANT

and

I.N.P.S., Istituto Nazionale della Previdenza Sociale, […]

DEFENDANT

has made the following

ORDER

The court […] [national proceedings]

MAKES THE FOLLOWING OBSERVATIONS

This court is seised of an action brought by LW, who obtained, by judgment,

recognition that he had an employment relationship with Trenitalia S.p.a. since he

worked for them unlawfully under an unlawful contract for the supply of labour,

which was therefore also in breach of Directive 2008/104/EC. The applicant was

therefore entitled to be classified at level E – now C1 – under the contratto

collettivo nazionale di lavoro (national collective bargaining agreement; CCNL)

with effect from May 2003. The [applicant] then obtained, by another judgment,

an [order] that Trenitalia S.p.a. pay EUR 110 308.13, adjusted for inflation,

together with statutory interest, on sums progressively adjusted from 31 July 2019

up to the time of payment, as back pay.

In the present case, [the applicant] is bringing an action for the payment of social

security contributions on remuneration for the period from 1 May 2003 to

December 2015, which remain unpaid by Trenitalia S.p.a. because they were held

to be time-barred by the Istituto Nazionale della Previdenza Sociale (National

Institute for Social Security, Italy; ‘the INPS’). Trenitalia S.p.a put the applicant’s

social security position in good order within the limits of the five-year limitation

period laid down in Article 3(9) of legge n.335/95 (Law No 335/95) (‘Compulsory

social security and social welfare contributions shall be time-barred and may not

be paid on expiry of the following periods: (a) ten years for contributions to the

Fondo Pensioni Lavoratori Dipendenti (Employee Pension Fund) … With effect

from 1 January 1996, that period shall be reduced to five years except in cases of

a complaint made by the worker or his survivors’) and, therefore, paid

contributions in respect of the period from 2016 to 2019.

Citing case-law of the Corte Suprema di Cassazione (Supreme Court of Cassation,

Italy) in his favour, the applicant applied, in the alternative, for the establishment

of a life annuity pursuant to Article 13 of legge 1338/1962 (Law No 1338/1962),

TRENITALIA AND INPS

3

Anonymised version

which provides as follows: ‘… an employer who has failed to make contributions

to the compulsory invalidity, old-age and survivors’ insurance schemes and who is

no longer able to make such contributions by reason of the limitation period …

may apply to the national social security agency for the establishment, in the cases

provided for in the fourth paragraph, of a reversionary life annuity equal to the

pension or part of the pension corresponding to the compulsory insurance which

would be payable to the employee had the unpaid contributions been made.

[…]. [Paragraphs irrelevant to the questions referred for a preliminary ruling]

Where a worker is unable to obtain from his employer the establishment of the

annuity under this article, he or she may take the place of the employer himself or

herself, subject to the right to compensation for the loss suffered.

[…] [Paragraph irrelevant to the questions referred for a preliminary ruling]’.

In the further alternative, [the applicant] sought compensation under

Article 2116[(2)] of the Italian codice civile (Civil Code) […] (‘In cases in which,

under those provisions, social security and insurance institutions, as a result of

missing or incomplete contributions, are not obliged to pay out, in full or in part,

the amounts owed, the employer shall be liable for the loss that the worker derives

therefrom.’).

The defendants opposed the claim. In particular, the INPS argued that, for the

periods covered by the limitation period, the contributions were not payable under

Article 3[(9)] of Law No 335/1995 and Article 55[(2)] of R.D.L. n. 1827 del 1935

(Royal Decree No 1827 of 1935). In other words, the employer will not be able to

pay the time-barred contributions and since the principle of automatic payment of

social security benefits under Article 27(II) of R.D.L. 14/4/1939 n. 636 (Royal

Decree No 636 of 14 April 1939), as amended by Article 40 of legge n. 153/1969

(Law No 153/1969), is not applicable, the only solution possible will be the

establishment of a life annuity.

The statements by the INPS appear to be in line with the settled case-law of the

Court of Cassation.

[If] the Court of Justice answers the questions referred today in the affirmative, it

could be concluded that there was no limitation period and that the applicant, who

was entitled to receive from Trenitalia S.p.a. the document pursuant to which he

was recruited referred to in Article 2 of Directive 91/533/EEC, [could] seek an

order requiring Trenitalia S.p.a. to pay the contributions.

The present order starts from the premiss that (i) the pension of private employees

could be regarded as deferred remuneration, (ii) Directive 91/533/EEC, and

subsequently Directive 2019/1152, could protect not only the right to the

document specifying the conditions under which an employee is recruited,

provided for therein, but also the rights set out in that document and thus the right

to the pension and the amount of that pension, (iii) the contributions paid, which

REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25

4

Anonymised version

affect the right to a pension, could be covered by the protection provided for by

the abovementioned directives, and (iv) the national legal system does not

effectively protect the right to the correct payment of contributions and thus to the

payment of deferred remuneration in the form of a pension.

The present order will set out the provisions of EU law for which an interpretation

is sought, together with the decisions regarding the relevant legal concepts issued

by the Court of Cassation. The following questions will then be asked:

- Does a contributory pension constitute deferred remuneration?

- Does its protection come within the scope of Directive 91/533/EEC,

now Directive 2019/1152?

- Does the payment of contributions, which has a decisive influence on

the right to a pension and the amount of that pension benefit, therefore

also come within the scope of Directive 91/533/EEC, now Directive

2019/1152?

- Is the fact that the worker has very limited protection in the course of

the employment relationship when the INPS is involved in court

proceedings compatible with the abovementioned directives?

- What instruments are available to the referring court?

THE COURT’S OBSERVATIONS ON THE PLEADINGS

EUROPEAN LEGISLATION

1 Article 2 of Directive 91/533/EEC provides that ‘an employer shall be obliged to

notify an employee to whom this Directive applies, hereinafter referred to as the

“employee”, of the essential aspects of the contract or employment relationship.

2. The information referred to in paragraph 1 shall cover at least the following:

[(h)] the initial basic amount, the other component elements and the frequency of

payment of the remuneration to which the employee is entitled; … 3. The

information referred to in paragraph 2(f), (g), (h) and (i) may, where appropriate,

be given in the form of a reference to the laws, regulations and administrative or

statutory provisions or collective agreements governing those particular points.’

2 The aim of the Directive is that ‘Member States […] guarantee that employees

can claim the rights conferred on them by this Directive’. Member States must ‘at

all times guarantee the results imposed by this Directive’ and must introduce

(Article 8) ‘such measures as are necessary to enable all employees who consider

themselves wronged by failure to comply with the obligations arising from this

Directive to pursue their claims by judicial process after possible recourse to

other competent authorities’.

TRENITALIA AND INPS

5

Anonymised version

3 There still remains interpretative doubt as to whether the obligations of the

Member State are limited to the need to ensure the delivery of the document under

which an employee is recruited, or whether the Member State must guarantee the

protection of the rights set out or which must be set out in that recruitment

document. The fact that Directive 1991/533/EEC appears to guarantee the rights

arising from employment relationships (those rights which must be expressly set

out in the written instrument, precisely for the specific purpose of protecting

them) supports the latter view, and it should be inferred that the Member State

must take all the measures necessary to ensure the effectiveness of the protected

rights. That interpretation is borne out by the fact that Article 8 of Directive

1991/533 uses the term ‘claims’ and not ‘claim’ (to information). The intention

therefore appears to be to protect the rights set out in the document under which

an employee is recruited.

4 Directive 91/533/EEC was ‘repealed with effect from 1 August 2022’ by

Directive 2019/1152, but Article 24 of the latter directive states that ‘references to

the repealed Directive shall be construed as references to this Directive’. Directive

2019/1152 made no changes in respect of the document pursuant to which an

employee is recruited or remuneration (Article 4 and recital 20). In any event, the

facts of the present dispute concern a period during which Directive 91/533/EEC

was in force.

5 On the basis of the case-law of the Court of Justice, it seems necessary to

conclude that a pension paid by a public body constitutes deferred remuneration

where the benefit is a benefit of a given category and is calculated (solely or

almost exclusively) on the basis of pay and the period of affiliation, thereby

arising directly from the employment relationship and not constituting a payment

by the State for social reasons; it is widely known that that is the criterion for

calculating social security pensions in Italy […].

6 It should be noted that the present case concerns contributions relating to pensions

in the private sector, for which the res interpretata in the judgment of

13 December 2008 of the Court of Justice in Case C-46/07 (Commission v Italy),

concerning the pensions of civil servants, is of limited relevance; in that case, the

Court ruled that where the pension concerned only a particular category of

workers, the pension was directly related to the period of service rendered and the

amount of that pension was calculated by reference to the civil servant’s last

salary, and was therefore deferred remuneration, it came within the category of

occupational pension schemes.

7 The majority of pensions in Italy are those paid to employees in the private sector

(known as compulsory general insurance), those paid to employees in the public

sector, those in the self-employed sector, or those of specialised funds (surveyors,

lawyers, notaries, accountants and so forth), so that it could be considered that

they are benefits paid to a specific category of workers which could be regarded as

a pension of a given category.

REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25

6

Anonymised version

8 Such pensions appear to be deferred remuneration ([see,] in particular, judgment

of 1 April 2008, Maruko, C-267/06) because the amount of the ‘pension’ is

determined by reference to the period of insurance and the contributions paid,

irrespective of whether the paying agency is a public body ([see] judgment of

17 April 1997, Evrenopoulos, C-147/95, paragraphs 16 and 23) and of whether

membership of the pension scheme is compulsory ([see] judgment of 25 May

2000, Podesta, C-50/99, paragraph 32)[.]

9 The Italian pension depends on the years of contributions paid (minimum of five

years’ contributions for workers whose pensions are paid exclusively under the

contributory system: Article 1(20) of Law No 335/95) and on the amounts paid

calculated as a percentage of the monthly remuneration received [Law No 335/95,

Article 1(6) (‘The amount of the annual pension in the compulsory general

insurance scheme and in its substitute and exclusive forms shall be determined in

accordance with the contribution system by multiplying the individual amount of

the contributions by the conversion coefficient set out in the annexed Table A for

the age of the insured person at the time of retirement’), (8) […] and (10) […]

[specifications of the mechanism for calculating the pension].

10 The pension therefore depends on the payments made which are proportionate to

the remuneration received for the years worked and is therefore determined almost

exclusively by reference to the period of insurance and the contributions paid.

NATIONAL LEGISLATION

11 Article 2116 of the Civil Code provides that ‘the benefits referred to in

Article 2114 shall be payable to the worker, even where the employer has not duly

paid the contributions payable to the social security and social welfare agencies,

unless otherwise provided for by special laws’. Article 2114 of the Civil Code

refers to social security benefits, including pensions, and to contributions (Special

laws [and corporate rules] (l) determine the cases and forms of compulsory social

security and social welfare schemes and the corresponding contributions and

benefits).

12 The most recent, and now settled, approach of the Court of Cassation has

emphasised the reference in the legislation to benefits rather than to contributions,

stating that the set of rules made no provision for any form of ‘action by the

insured person seeking an order that the social security agency put his position

with regard to contributions in good order’ […] [References to national case-law],

even where the worker has informed the social security agency of the failure to

pay contributions before the limitation period ended, but the social security

agency did not bring an action against the employer, with the result that the

limitation period has lapsed […].

13 It follows that the only possible action by the worker after the end of the limitation

period is an action for compensation as referred to in the second paragraph of

Article 2116 of the Civil Code […] [Reference to the national legislation set out

TRENITALIA AND INPS

7

Anonymised version

above] to be brought vis-à-vis the employer, that is to say, the possibility of

substituting himself or herself for the employer for the purpose of establishing the

life annuity referred to in Article 13(1) of Law No 1338/1962 […]. [Reference to

the national legislation set out above]

14 However, that can happen only a long time after the failure to pay contributions,

since the worker must wait until the loss resulting from the failure to pay

contributions is realised, when he or she takes retirement. […] [Further

explanation of the concept]

15 Current Italian law therefore denies workers the right to protect the crediting of

contributions payable but unpaid by the employer, […] preventing workers from

asserting against the INPS the right to contribution credit until they are entitled to

the payment of a pension; the time interval between the date on which the right to

have contributions credited accrues and the right to a pension results in those

contributions being, as in the present case, time-barred, with immediate effects on

the amount of the pension that the worker will subsequently be able to receive.

16 Moreover, a worker can never interrupt the running of the limitation period by

seeking an order requiring the employer to pay the correct contributions (settled

case-law of the Court of Cassation).

17 Nor can the worker (or his or her heirs) even avail himself or herself of the

doubling of the five-year limitation period available when making a complaint to

the social security agency about the failure to pay contributions (Article 3(9) of

Law No 335/95: ‘Compulsory social security and social welfare contributions

shall be time-barred and may not be paid on expiry of the following periods: (a)

ten years […] [identification of the contributions taken into account by the law]

With effect from 1 January 1996, that period shall be reduced to five years except

in cases of a complaint made by the worker or his or her survivors;…’) because

the provision applies only to omissions which arose before the entry into force of

the above provision […].

18 [T]he time-barring of contributions is not a potential event, but a certainty; it will

occur after five years, because the period also runs during the course of the

employment relationship […] and the worker cannot interrupt it, but is able to take

legal action only by bringing a claim against the employer and the social security

agency.

19 In the event of failure by the INPS to join the legal action, or to take responsibility

for the payment of contributions or to initiate recovery proceedings, an Italian

worker may find that the contributions become time-barred, even if he or she had

had the capacity to take action – while working for the same employer – by

bringing proceedings against the employer together with the INPS: it therefore

appears that the worker is unable to take any action to avert such a detrimental

outcome.

REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25

8

Anonymised version

20 In Italy, pensions may therefore be awarded only where there is no failure to pay

contributions (or omission to provide a life annuity) or in cases where the worker

himself or herself pays to the INPS the sum necessary to make up the missing

funding for a life annuity.

21 In comparison to such a legislative interpretation, which facilitates the time-

barring of the crediting of contributions – with obvious effects on the right to and

the amount of a pension that could be regarded as deferred remuneration, paid by

the State through the INPS – the limitation period for ordinary remuneration

claims is quite different. For such claims, in the private sector, the five-year

limitation period does not begin to run during the course of the employment

relationship.

22 The Court of Cassation has held, in a now firmly established line of case-law, that,

for the duration of a private employment relationship, the limitation period for

sums constituting employment-linked credits does not begin to run.

23 […] [Moreover, following judgment No 63 of the Corte costituzionale

(Constitutional Court, Italy) of 10 June 1966, limitation is no longer permitted in

the case of employment relationships with no real stability, given that the worker

might refrain from bringing proceedings against the employer for fear of

dismissal.]

24 […] [In that regard, in several judgments delivered in 2022, the Court of

Cassation held that, as a result of the amendments made to the legislation on

dismissals, an employment relationship of indefinite duration can no longer be

regarded as genuinely stable, since it does not eliminate the fear of unfair

dismissal on the part of a worker if he or she seeks to assert his or her rights

against his or her employer.]

25 The rationale of the legislation is the situation of metus (that is to say, duress or

fear) in which the worker finds himself or herself, during the course of the

employment relationship, fearing dismissal and thereby being induced not to

claim the remuneration: during the employment relationship, the limitation period

is suspended and then resumes its normal course when the relationship ends […].

26 Thus, under the current domestic legal system, a worker may make claims for

remuneration arising from the employment relationship within the five-year

limitation period following the termination of the employment relationship and is

not required to bring legal proceedings during the course of that relationship; by

contrast, he or she must necessarily take legal action during the course of the

employment relationship in order to obtain the payment of the contributions (but

always on condition that the INPS participates in the proceedings and

acknowledges the right to payment).

27 […]. [Reiteration of the situation of fear in which the worker may find himself or

herself and which may lead him or her not to assert his or her rights to

remuneration or contributions]

TRENITALIA AND INPS

9

Anonymised version

28 The situation in the present case is aggravated by the fact that the applicant

obtained recognition that he had an employment relationship with Trenitalia S.p.a.

by judgment No 4784/2018 of 31 October 2018 of the Corte d’Appello di Napoli

(Court of Appeal, Naples, Italy), which found that there recurrent labour-only

contracts had been concluded in breach of Article 27 of decreto legislativo n.

276/2003 (Legislative Decree No 276/2003) and that therefore there had been an

unlawful supply of labour. Legislative Decree No 276/2003 was amended by

Legislative Decree No 24 of 2 March 2012, which implemented Directive

2008/104/EC. At the time when the contributions went unpaid, the applicant was

thus a worker in a particularly precarious employment situation because, at the

time, he was deprived of the protection which the provisions against dismissal

offer to workers employed under a contract of an indefinite duration with the user

undertaking. The Court has stressed that the benefit of stable employment …

constitutes a major element in the protection of workers’ interests (see, by

analogy, Opinion of Advocate General Niilo Jääskinen delivered on 15 September

2011 in Case C-313/10, Land Nordrhein-Westfalen v Sylvia Jansen).

[…] [anticipation of the questions referred for a preliminary ruling set out

below]

On those grounds,

Having regard to Article 19(3)(b) of the Treaty on European Union, Article 267 of

the Treaty on the Functioning of the European Union and Article 295 of the Code

of Civil Procedure, the Employment Division of the District Court, Naples, is

requesting a preliminary ruling from the Court of Justice of the European Union

on the following questions:

1. Do the rights referred to in Article 8 of Directive 91/533/EEC, the

protection of which must be ensured by a Member State, consist only

of the right to receive the document pursuant to which a worker is

recruited referred to in Article 2 of that directive, or also of the rights

which must be set out in the document itself and, in particular, the

right to remuneration?

2. If the Court of Justice answers the first question in the affirmative,

does the pension which the applicant will receive, in the context

described above, which is dependent on contributions paid in

proportion to the remuneration received and the years of affiliation to

the compulsory general insurance scheme, constitute, for members in

the private sector, remuneration, within the meaning of Article 2 of

Directive 91/533/EEC, that is deferred?

3. If the answer to the first two questions is in the affirmative, does the

worker’s right to the payment of contributions, which has a decisive

influence on the right to and the amount of the pension benefit, also

REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 31. 3. 2025 – CASE C-369/25

10

Anonymised version

come within the scope of protection provided for in Article 8 of

Directive 91/533/EEC?

4. If the answer to the questions above is in the affirmative, does Article 8

of Directive 91/533/EEC preclude a worker from being required, in

the course of the employment relationship, to bring proceedings

against the employer, in addition to the INPS, to seek payment of

contributions, in order to prevent his or her claims from becoming

time-barred, where those claims depend exclusively on the willingness

of the INPS to join the proceedings and to request payment of the

amount owed, unlike in the case of ordinary remuneration, even where

the worker does not have sufficient protection against unfair dismissal,

thereby risking dismissal or non-continuation of the employment

relationship protected by Directive 2008/104/EC?

5. If the answer to the questions above is in the affirmative, what

instruments are available to the referring court and, in the present

case, can the harmonisation of the rules on limitation periods for

contributions and remuneration be regarded as a measure that is

sufficient to discharge the obligations laid down in Article 8 of

Directive 91/533/EEC?

[…] [Stay of the national proceedings, instructions to the secretariat and

transmission to the Court of Justice]

Naples […] 31 March 2025. […]

Vastuvõtmise kuupäev : 31/07/2025

Anonüümseks muudetud versioon

Tõlge C-369/25 - 1

Kohtuasi C-369/25

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

3. juuni 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus, Itaalia)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

31. märts 2025

Hageja:

LW

Kostjad:

TrenItalia SpA

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS)

TRIBUNALE DI NAPOLI (Napoli esimese astme kohus, Itaalia)

III SEZIONE LAVORO (III töövaidlusi lahendav koda)

Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus, itaalia) kohtunik […] töökohtu

ülesannetes on kohtumenetluses […] nr 23216/24 […], mis puudutab

sotsiaalkindlustusmakseid ja mille pooled on

LW […],

HAGEJA,

JA

ET

EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25

2

Anonüümseks muudetud versioon

TRENITALIA S.P.A. […]

KOSTJA,

NING

I.N.P.S., Istituto Nazionale della Previdenza Sociale (Itaalia

sotsiaalkindlustusamet), […]

KOSTJA,

teinud järgmise

KOHTUMÄÄRUSE

Kohus […] [menetlus liikmesriigi kohtus]

MÄRGIB järgmist.

Selle kohtu menetluses on hagi, mille esitaja LW on varem tänu kohtuotsusele

saavutanud töölepingu sõlmimise TrenItalia S.p.a.-ga, kuna renditöölepinguga,

mis oli õigusvastane ja seega vastuolus ka direktiiviga 2008/104/EÜ, oli toimunud

tööjõu õigusvastane vahendamine. Seega sai hageja õiguse sellele, et teda

käsitatakse töötajana, kes on alates 2003. aasta maist töötanud selle sektori

üleriigilise kollektiivlepingu kohasel E-tasemel – nüüd C1-tasemel. Seejärel

mõisteti teise kohtuotsusega sama [hageja] kasuks TrenItalia S.p.a-lt välja

110308,13 eurot koos raha väärtuse langemise kompensatsiooniga ja seaduses ette

nähtud intressiga saamata jäänud töötasusummadelt, mida oli vastavalt raha

väärtuse langemisele järk-järgult korrigeeritud alates 31. juulist 2019 kuni

väljamaksmiseni.

Käesolevas kohtuasjas palub [hageja], et tema kasuks mõistetaks välja töötasuga

seotud sotsiaalkindlustusmaksed ajavahemiku eest alates 1. maist 2003 kuni

detsembrini 2015, mida TrenItalia SpA ei ole tasunud, kuna INPS pidas neid

nõudeid aegunuks. TrenItalia S.p.a tasus hageja sotsiaalkindlustusmaksed ainult

sellises ulatuses, nagu tuleneb viieaastasest aegumistähtajast, mis on ette nähtud

seaduse nr 335/95 artikli 3 lõikes 9 („Kohustusliku sotsiaalkindlustuse maksete

nõue aegub ja neid makseid ei saa enam teha, kui on möödunud allpool nimetatud

tähtaeg: a) kümme aastat, kui tegemist on töötajate pensionifondi maksetega […].

Alates 1. jaanuarist 1996 lühendatakse see tähtaeg viie aasta pikkuseks, välja

arvatud juhul, kui töötaja või tema ülalpidamisel olnud isikud on selle kohta

kaebuse esitanud“), seega ajavahemiku 2016–2019 eest.

Viidates Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) praktikale, palus hageja

teise võimalusena lasta määrata talle elurendis vastavalt seaduse nr 1338/1962

artiklile 13, mille kohaselt „[…] tööandja, kes on jätnud tegemata sissemaksed

kohustuslikku invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensionifondi ning ei saa neid

enam […] aegumise tõttu teha, võib neljandas lõigus sätestatud juhtudel esitada

TRENITALIA JA INPS

3

Anonüümseks muudetud versioon

riiklikule sotsiaalkindlustusametile taotluse pärandatava elurendise määramiseks,

mis võrdub sellise kohustuslikust kindlustusest tuleneva pensioni või

pensioniosaga, millele oleks sissemaksete tegemata jätmise korral õigus

töölepinguga töötajal.

[…]. [eelotsuse küsimuste seisukohast ebaolulised lõigud]

Kui töötajal ei õnnestu lasta tööandjal käesoleva artikli alusel rendist taotleda,

võib ta seda tööandja asemel ise teha, ilma et see piiraks õigust kahju

hüvitamisele.

[…] [eelotsuse küsimuste seisukohast ebaoluline lõik].“

Kolmanda võimalusena palus [hageja] lasta hüvitada talle kahju Itaalia

tsiviilseadustiku artikli 2116 [teise] lõigu alusel („Kui nende sätete kohaselt ei ole

sotsiaalkindlustusasutused sissemaksete tegematajätmise või puuduliku tegemise

tõttu kohustatud ettenähtud hüvitisi üldse või osaliselt välja maksma, vastutab

ettevõtja kahju eest, mida on töötajale sellega tekitatud.“).

Kostjad vaidlesid hagile vastu ning eelkõige märkis INPS, et ajavahemike osas,

mille suhtes aegumistähtaeg on möödunud, on sissemaksed seaduse nr 335/1995

artikli 3 [lõike 9] ja kuninga 1935. aasta dekreetseaduse nr 1827 artikli 55 [teise

lõigu] kohaselt vastuvõetamatud. See tähendab, et tööandja ei saa ettenähtud

sissemakseid teha, ja kuna kuninga 14. aprilli 1939. aasta dekreetseaduse nr 636

(muudetud seaduse nr 153/1969 artikliga 40) artikli 27 teises lõigus ette nähtud

sotsiaalkindlustushüvitiste automaatsuse põhimõte ei ole kohaldatav, on võimalik

üksnes elurendise määramine.

INPS-i väited tunduvad olevat kooskõlas Corte di cassazione (kassatsioonikohus)

väljakujunenud kohtupraktikaga.

[Kui] Euroopa Kohus peaks vastama praeguses taotluses esitatud küsimustele

jaatavalt, võiks järeldada, et nõuded ei ole aegunud ja hagejal, kellel oli õigus

saada TrenItalia S.p.a-lt direktiivi 91/533/EMÜ artikli 2 kohane töölevõtmise

dokument, [saaks] nõuda, et TrenItalia S.p.a-d kohustataks sissemakseid tegema.

Käesolev kohtumäärus lähtub järgmistest kaalutlusest: erasektori töötajate

pensioni saab käsitada edasilükatud töötasuna; võib olla nii, et

direktiiv 91/533/EMÜ ja hilisem direktiiv 2019/1152 ei kaitse ainult mitte õigust

selle direktiivi kohasele töölevõtmise dokumendile, vaid ka selles dokumendis

nimetatud õigusi, järelikult ka õigust pensionile ja selle suurusele; tehtud

sissemaksetele, mis mõjutavad pensioniõigust, võib kehtida eespool viidatud

direktiivides ette nähtud kaitse; riigisisene õiguskord ei kaitse tõhusalt õigust

sissemaksete nõuetekohasele tegemisele ja seega ei kaitse see ka õigust saada

edasilükatud töötasu, mida pension endast kujutab.

EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25

4

Anonüümseks muudetud versioon

Käesolevas kohtumääruses tutvustatakse liidu õigusnorme, mille tõlgendamist

palutakse, ja Corte di cassazione (kassatsioonikohus) käsitust asjakohastest

instituutidest. Seejärel küsitakse:

- kas osamakseline pension kujutab endast edasilükatud töötasu;

- kas selle kaitse kuulub direktiivi 91/533/EMÜ, praeguse

direktiivi 2019/1152 kohaldamisalasse;

- kas seega kuulub ka sissemaksete tegemine, mis mõjutab otsustaval

määral õigust pensionile ja selle pensioni suurust,

direktiivi 91/533/EMÜ, praeguse direktiivi 2019/1152

kohaldamisalasse;

- kas see, et töösuhte vältel on töötaja kaitse väga piiratud, kui

menetluses osaleb INPS, on eespool viidatud direktiividega kooskõlas;

- millised vahendid on eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsutuses?

KOHTU HINNANG TOIMIKU MATERJALIDELE

EUROOPA ÕIGUSNORMID

1 Direktiivi 91/533/EMÜ artiklis 2 on sätestatud: „Tööandja on kohustatud

teavitama töötajat, kelle suhtes käesolevat direktiivi kohaldatakse (edaspidi

„töötaja“), töölepingu või töösuhte olulistest aspektidest. 2. Lõikes 1 nimetatud

teave peab hõlmama vähemalt järgnevat: […] [h)] põhipalk, muud palga osad ja

see, kui sageli palka, millele töötajal on õigus, makstakse; […]. 3. Kui see on

asjakohane, siis võib lõike 2 punktides f, g, h ja i nimetatud teabe esitada

viidetega õigus- ja haldusnormidele või põhikirjasätetele või kollektiivlepingutele,

mis käsitlevad neid küsimusi“.

2 Direktiivi eesmärk on täita vajadust, et liikmesriigid tagaksid, „et töötajatel oleks

võimalik nõuda neile käesoleva direktiiviga antud õiguste täitmist“, liikmesriigid

peavad „igal ajal [tagama] käesoleva direktiiviga nõutud tulemused“ ja nägema

ette (artikkel 8) „meetmeid[,] võimaldamaks töötajatel, kes leiavad, et neid on

käesolevas direktiivis sätestatud nõuete eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud,

taotleda oma õiguste kaitset kohtu kaudu, olles vastava võimaluse korral esmalt

pöördunud teiste pädevate organite poole“.

3 Tõlgendamisel on siiski ebaselge, kas liikmesriigi kohustused piirduvad

vajadusega tagada töölevõtmise dokumendi üleandmine või peab liikmesriik

tagama nende õiguste kaitse, mis kas on või peavad olema töölevõtmise

dokumendis nimetatud. Teise variandi kasuks räägib asjaolu, et

direktiiv 91/533/EMÜ paistab tagavat töösuhetest tulenevad õigused (mis peavad

olema kirjalikus dokumendis sõnaselgelt kajastatud ning seda just nende õiguste

kaitsmiseks), ning sellest tuleks järeldada, et liikmesriik peab võtma kõik

vajalikud meetmed, et tagada kaitstud õiguste tõhusus. Sellist tõlgendust kinnitab

TRENITALIA JA INPS

5

Anonüümseks muudetud versioon

asjaolu, et direktiivi 533 artiklis 8 on kasutatud sõnastust „õiguste“, mitte „õiguse“

(teavitamisele), mis viitab sellele, et sätte eesmärk on kaitsta töölevõtmise

dokumendis nimetatud õigusi.

4 Direktiiv 91/533/EMÜ tunnistati direktiiviga 2019/1152 „kehtetuks alates

1. augustist 2022“, kuid viimati mainitud direktiivi artiklis 24 on täpsustatud, et

„[v]iiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale

direktiivile“: selles ei ole töölevõtmise dokumendi ja töötasu osas midagi

muudetud (artikkel 4 ja põhjendus 20). Nii või teisiti on käesoleva kohtuasja

asjaolud aset leidnud ajal, mil kehtis direktiiv 91/533/EMÜ.

5 Euroopa Kohtu praktika põhjal tundub, et tuleb teha järeldus, et avalik-õigusliku

üksuse makstav pension kujutab endast edasilükatud töötasu, kui hüvitis on

kutsealase pensioniskeemi pensionihüvitis ja seda arvutatakse (täies ulatuses või

selgelt valdavas ulatuses) töötasu ning kindlustusskeemiga kaetud ajavahemiku

alusel, mis tähendab, et selle otsene alus on töösuhe ning riik ei maksa seda

hüvitist sotsiaalkaalutlustel: nagu hästi teada, on sotsiaalkindlustusest makstava

pensioni arvutamiskriteerium Itaalias just selline […].

6 Tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas on tegemist erasektori pensioniskeemi

sissemaksetega, mille suhtes omab teatavat piiratud tähtsust küsimus, mida

tõlgendati Euroopa Kohtu […] 13. detsembri 2008. aasta kohtuotsuses C-46/07

(Euroopa Ühenduste Komisjon versus Itaalia Vabariik), mis puudutas avaliku

sektori töötajate pensione: selles kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et tegemist

on kutsealase skeemiga ehk ainult ühe konkreetse töötajate kategooria pensioniga,

see on otseses sõltuvuses töötatud ajast ja selle summa arvutatakse avaliku sektori

töötaja viimase töötasu alusel ning seega kujutab see endast edasilükatud töötasu.

7 Enamik Itaalia pensionidest on kas sellised, mida makstakse erasektori töötajatele

(nn üldine kohustuslik kindlustus) või avaliku sektori töötajatele, või füüsilisest

isikust ettevõtjate pensionid või pensionifondidest (maamõõtjate, advokaatide,

notarite, vabakutseliste maamõõtjate, raamatupidajate ja majandusekspertide jne

pensionifondidest) makstavad pensionid, mis peaks viima järeldusele, et tegemist

on hüvitistega, mida makstakse konkreetse kategooria töötajatele ja mida võib

pidada kutsealase skeemi pensioniks.

8 Tundub, et tegemist on edasilükatud töötasuga (vt eelkõige 1. aprilli 2008. aasta

suurkoja kohtuotsus Maruko, C-267/06), sest pensioni suurus määratakse kindlaks

vastavalt kindlustussuhte kestusele ja tasutud sissemaksetele ning seda sõltumata

asjaolust, et maksja on avalik-õiguslik üksus (vt Euroopa Kohtu 17. aprilli

1997. aasta kohtuotsus Evrenopoulos, C-147/95, punktid 16 ja 23) ja et

pensioniskeemiga liitumine on kohustuslik (vt Euroopa Kohtu 25. mai 2000. aasta

kohtuotsus Podesta, C-50/99, EKL 2000, lk I-4039, punkt 32).

9 Itaalias sõltub pension sissemaksete tegemise aastatest (vähemalt viis aastat, kui

tegemist on töötajaga, kellele makstakse pensioni üksnes osamakselisest

skeemist – seaduse 335/95 artikli 1 lõige 20) ja makstud summadest, mis

EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25

6

Anonüümseks muudetud versioon

arvutatakse protsendina saadud kuutasust (seaduse 395 artikli 1 lõiked 6 (Üldises

kohustuslikus kindlustusskeemis ning seda asendavates ja välistavates skeemides

makstav aastane pensionisumma määratakse osamakselise skeemi kohaselt

kindlaks nii, et isiku kohta tehtud sissemaksete summa korrutatakse lisa tabelis A

antud ümberarvestuskordajaga, mis sõltub kindlustatu vanusest pensionile

jäämise ajal), 8 […] ja 10 […] [pensioni arvutamismehhanismi täpsustused].

10 Seega sõltub pension tehtud sissemaksetest, mis on võrdelised tööaastate eest

saadud töötasuga, ning selle kindlaksmääramine sõltub selgelt valdavas ulatuses

kindlustussuhte kestusest ja tehtud sissemaksetest.

RIIGISISESED ÕIGUSNORMID

11 Tsiviilseadustiku artiklis 2116 on sätestatud, et „[a]rtiklis 2114 nimetatud

hüvitised tuleb töötajale välja maksta isegi siis, kui ettevõtja ei ole tasunud

nõuetekohaseid sissemakseid sotsiaalkindlustusasutustele, välja arvatud juhul, kui

eriseadustes on sätestatud teisiti“. Tsiviilseadustiku artiklis 2114 on juttu nii

sotsiaalkindlustushüvitistest, sealhulgas pensionidest, kui ka sissemaksetest

(Kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande juhud ja vormid ning nendega

seotud sissemaksed ja hüvitised on kindlaks määratud eriseadustes [ning

lepingutest ja kohtupraktikast tulenevas õiguses] (1)]..

12 Corte di cassazione (kassatsioonikohus) on viimasel ajal järginud nüüdseks välja

kujunenud suundumust, milles pööratakse tähelepanu pigem sellele, mida on

õigusnormides sätestatud hüvitiste kohta, mitte sissemaksete kohta, märkides, et

õiguskorras ei ole ette nähtud „kindlustatud isiku hagi, millega ta saaks nõuda, et

sotsiaalkindlustusasutust kohustataks tema sotsiaalkindlustusmaksetega seotud

olukorda korrigeerima“ […] [viited liikmesriigi kohtupraktikale], isegi siis, kui

töötaja on sissemaksevõlgnevusest sotsiaalkindlustusametile teatanud enne

aegumistähtaja möödumist, kuid sotsiaalkindlustusasutus ei ole esitanud nõuet

tööandja vastu, lastes aegumistähtajal mööduda […].

13 Sellest järeldub, et ainus õiguskaitsevahend, mida töötaja saab pärast

aegumistähtaja möödumist kasutada, on esitada tsiviilseadustiku artikli 2116 teise

lõigu alusel kahju hüvitamise nõue […] [eespool juba osundatud riigisisese

õigusnormi tekst] tööandja vastu või võimalus taotleda tema asemel seaduse

nr 1338/1962 artiklis 13 ette nähtud elurendise määramist […] [eespool juba

osundatud riigisisese õigusnormi tekst].

14 See saab aga toimuda alles tükk aega pärast sissemaksete tegemata jäämist, kuna

töötaja peab ootama, kuni pensionile jäämise taotluse tulemusel ilmneb

sissemakse tegemata jätmisest tulenev kahju. […] [selle kontseptsiooni täiendav

selgitus]

15 Seega ei võimalda Itaalia kohtupraktika töötajal kaitsta oma õigust, et arvestataks

tasumisele kuulunud sissemakseid, mille tööandja jättis tasumata, […] ning see ei

võimalda töötajal tugineda INPS-i vastu õigusele, et need sissemaksed loetaks

tehtuks, enne kui tal tekib õigus saada pensioni: aeg, mis kulub sissemaksete

TRENITALIA JA INPS

7

Anonüümseks muudetud versioon

arvestamise õiguse tekkimise kuupäevast kuni pensioniõiguse tekkimise

kuupäevani, põhjustab – nagu käesolevas kohtuasjas – sissemaksenõude aegumist,

millel on vahetu mõju selle pensioni suurusele, mida töötaja kunagi saama võib

hakata.

16 Pealegi ei saa töötaja aegumistähtaja kulgemist katkestada ka sellega, et nõuaks

tööandjalt sissemaksete nõuetekohast tasumist (Corte di cassazione

(kassatsioonikohus) väljakujunenud kohtupraktika).

17 Samuti ei saa töötaja (või tema pärijad) lasta viieaastast aegumistähtaega

kahekordistada, esitades sotsiaalkindlustusasutusele kaebuse sissemaksete

tegematajätmise kohta (seaduse nr 335/95 artikli 3 lõige 9: „Kohustusliku

sotsiaalkindlustuse maksete nõue aegub ja neid makseid ei saa enam teha, kui on

möödunud allpool nimetatud tähtaeg: a) kümme aastat […] [täpsustus, milliseid

pensionimakseid seaduses silmas peetakse]. Alates 1. jaanuarist 1996

lühendatakse see tähtaeg viie aasta pikkuseks, välja arvatud juhul, kui töötaja või

tema ülalpidamisel olnud isikud on selle kohta kaebuse esitanud […]“), sest seda

sätet kohaldatakse ainult siis, kui sissemaksed on jäänud tegemata enne viidatud

õigusnormi jõustumist […].

18 [S]issemaksenõude aegumine ei ole mitte teoreetiline võimalus, vaid kindel

sündmus, mis toimub 5 aasta möödudes, sest tähtaeg kulgeb ka töösuhte kestel

[…] ja töötaja ei saa selle kulgemist katkestada, vaid üksnes kohtusse pöörduda,

esitades hagi tööandja ja sotsiaalkindlustusasutuse vastu.

19 Kui INPS ei osale kohtumenetluses või ei nõua sissemaksete tasumist või ka siis,

kui ta ei esita nende sissenõudmiseks hagi, võib Itaalia töötajaga juhtuda, et tema

sissemaksenõue aegub isegi siis, kui tal on võimalik kohtusse minna – ajal, mil ta

töötab sama tööandja juures – ja esitada hagi nii tööandja kui ka INPSi vastu:

seega ei paista tema võimuses olevat midagi, millega seda kahjulikku tagajärge

ära hoida.

20 Pensioniõigust tunnustatakse Itaalias seega ainult kas siis, kui sissemakseid (või

elurendise makseid) ei ole jäetud tegemata, või kui töötaja maksab ise INPSile

summa, mida on vaja elurendise maksetest puuduva osa katmiseks.

21 Võrreldes sellise sissemaksenõude aegumist soodustava õigusnormide

tõlgendusega, millel on ilmne mõju pensioni saamise õigusele ja selle pensioni

suurusele, kusjuures seda pensioni võib pidada edasilükatud töötasuks, mille

väljamaksja on riik ja riigi poolt INPS, on tavalise töötasu puhul aegumine

reguleeritud täiesti teistmoodi. Tavalise töötasunõude viieaastane aegumistähtaeg

ei hakka erasektoris nimelt kulgema töösuhte kestel.

22 Corte di cassazione (kassatsioonikohus) on oma nüüdseks kindlalt välja

kujunenud kohtupraktikas leidnud, et kui eraõiguslik töösuhe veel kestab, ei hakka

nende summade suhtes, mis kujutavad endast töötasunõudeid, aegumistähtaeg

kulgema.

EELOTSUSETAOTLUS 31.3.2025 – KOHTUASI C-369/25

8

Anonüümseks muudetud versioon

23 […] [Lisaks ei ole aegumine Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) 10. juuni

1966. aasta otsuse nr 63 kohaselt enam lubatud, kui töösuhted ei ole tegelikult

stabiilsed, sest võib juhtuda, et töötaja loobub tööandja vastu hagi esitamast,

kartes töösuhte ülesütlemist.]

24 […] [Selle kohta on Corte di cassazione (kassatsioonikohus) mitmes 2022. aasta

kohtuotsuses leidnud, et töölepingu ülesütlemist puudutavate õigusnormide

muudatuste tõttu ei saa tähtajatut töösuhet enam tegelikult stabiilseks pidada, kuna

see ei hoia töötajat, kes kavatseb tööandja vastu oma õigustele tugineda, kartmast,

et tema tööleping öeldakse õigusvastaselt üles].

25 Nende õigusnormide kehtestamise põhjus on see, et töötaja ei tunne end töösuhte

vältel turvaliselt, sest ta kardab töölepingu ülesütlemist ning hoidub seetõttu

töötasu väljanõudmisest: töösuhte vältel aegumistähtaeg seisab, ja hakkab

tavapärasel viisil kulgema siis, kui see suhe lõpeb […].

26 Niisiis võib töötaja praeguses riigisiseses õiguskorras esitada töösuhtest tulenevad

töötasunõuded viieaastase aegumistähtaja jooksul, mis hakkab kulgema töösuhte

lõppedes, ning ta ei ole kohustatud töösuhte kestel kohtusse pöörduma; seevastu

tuleb tal töösuhte kestel tingimata kohtusse pöörduda selleks, et tema kasuks

mõistetaks välja sotsiaalkindlustusmaksed (kuid sellegi tingimus on, et INPS

osaleb kohtumenetluses ja nõuab nende maksete saamise õigust).

27 […]. [selgitatakse veel kord kartustega täidetud olukorda, milles töötaja võib olla

ja mis võib mõjutada teda oma töötasu- või kindlustusmaksenõudeid esitamata

jätma]

28 Konkreetsel juhul raskendab olukorda asjaolu, et TrenItalia S.p.a-ga töösuhte

sõlmimise saavutas hageja tänu Corte d’Appello di Napoli (Napoli

apellatsioonikohus, Itaalia) 31. oktoobri 2018. aasta kohtuotsusele nr 4784/2018,

milles tuvastati, et tegemist on seadusandliku dekreedi nr 276/2003 artikli 27

vastase renditöösuhtega ning seega tööjõu õigusvastase vahendamisega.

Seadusandlikku dekreeti nr 276/2003 muudeti nimelt 2. märtsi 2012. aasta

seadusandliku dekreediga nr 24, millega võeti üle direktiiv 2008/104/EÜ. Seega

oli hageja ajal, mil tema sissemakseid ei tehtud, äärmiselt ebakindlas olukorras

töötaja, sest tollal ei laienenud talle kaitse, mida töölepingu ülesütlemise vastu

suunatud sätted pakuvad töötajatele, kellel on nende tööjõu kasutajaga tähtajatu

tööleping. Euroopa Kohus on rõhutanud, et töökoha stabiilsus on tõepoolest

[…] töötajate huvide kaitse keskne element (vt analoogia alusel kohtujurist Niilo

Jääskineni 15. septembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas Land Nordrhein-

Westfalen versus Sylvia Jansen, C-313/10).

[…] [samas sõnastuses eelotsuse küsimused, mis allpool]

ESITATUD PÕHJENDUSTEST LÄHTUDES

palub Tribunale di Napoli (Napoli esimese astme kohus) töökohtunik, võttes

arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 3 punkti b, Euroopa Liidu

TRENITALIA JA INPS

9

Anonüümseks muudetud versioon

toimimise lepingu artiklit 267 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklit 295,

Euroopa Liidu Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes […].

1. Kas direktiivi 91/533/EMÜ artiklis 8 nimetatud õigused, mille kaitse

liikmesriik peab tagama, kujutavad endast ainult õigust saada selle

direktiivi artiklile 2 vastav töölevõtmise dokument või ka õigusi, mis

peavad olema selles dokumendis nimetatud, konkreetsel juhul töötasu?

2. Kui Euroopa Kohus peaks vastama esimesele küsimusele jaatavalt, siis

kas kirjeldatud kontekstis ja arvestades, et pension, mida hageja

hakkab saama, sõltub töötasuga võrdelistest sissemaksetest ning

aastate arvust, mille vältel ta on olnud üldises kohustuslikus

kindlustusskeemis kindlustatud, kujutab see pension endast erasektoris

töötavate kindlustatute jaoks direktiivi 91/533/EMÜ artikli 2

tähenduses palka, mille saamine on edasi lükatud?

3. Kui vastus kahele esimesele küsimusele on jaatav, siis kas

direktiivi 91/533/EMÜ artiklis 8 ette nähtud kaitse hõlmab ka töötaja

õigust sissemaksetele, mis mõjutavad õigust pensionile ja selle

pensioni suurust?

4. Kui eelmistele küsimustele vastatakse jaatavalt, siis kas

direktiivi 91/533/EMÜ artikliga 8 on vastuolus, kui töötaja on oma

õiguste aegumise vältimiseks kohustatud esitama töösuhte kestel nii

INPS-i kui ka tööandja vastu hagi sissemaksete tasumise nõudes, kuid

nende õiguste tagamine sõltub täielikult INPS-i soovist

kohtumenetluses osaleda ja taotleda nõude rahuldamist, erinevalt

sellest, mis toimub tavaliste töötasunõuetega, ja see on nii isegi juhul,

kui töötaja ei ole töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest piisavalt

kaitstud, mis tähendab, et ta riskib niiviisi töölepingu ülesütlemisega

või sellega, et direktiiviga 2008/104/EÜ kaitstud töösuhe ei jätku?

5. Kui eelmistele küsimustele vastatakse jaatavalt, siis millised vahendid

on eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsutuses ja kas konkreetsel juhul

võib sissemaksete ja töötasude aegumisnormide ühtlustamist pidada

piisavaks meetmeks, et täita direktiivi 91/533/EMÜ artiklist 8

tulenevaid kohustused?

[…] [riigisisese kohtumenetluse peatamine, juhised kantseleile ja taotluse

edastamine Euroopa Kohtule]

Napoli […], 31.3.25. […]