| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/2953-1 |
| Registreeritud | 14.08.2025 |
| Sünkroonitud | 15.08.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest juulis 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Merili Kriisa
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-84/24: EM SYSTEM (kohtujuristi ettepanek – piiravad meetmed)
o C-635/23: WBS GmbH (eelotsus – Euroopa uurimismäärus)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-733/23: Beach and bar management (eelotsus – karistus maksukohustuse
rikkumise eest)
o C-582/23: Wiszkier (eelotsus – tarbija pankrotimenetlus)
o C-254/23: INTERZERO e.a. (eelotsus – tootjavastutus)
o C-365/24: Purefun Group (eelotsus – ärinime omaniku ainuõigus)
o C-99/24: Chmieka (eelotsus – kohtualluvus)
o C-483/23: T Trust (kohtujuristi ettepanek – piiravad meetmed)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-84/24: EM SYSTEM (kohtujuristi ettepanek – piiravad
meetmed) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 3. juulil 2025
Hagejal, äriühingul EM SYSTEM, on pangakontod Leedus SEB ja Citadele pankades. Pangad
külmutasid tema kontodel olevad rahalised vahendid, sest A. V. S, üks äriühingu kahest osanikust,
lisati nimekirja isikutest, kelle suhtes kehtivad EL piiravad meetmed vastavalt määrusele nr 765/2006
(Valgevene sanktsioonide määrus). A. V. S-il ja teisel osanikul on äriühingus kummalgi 50% suurune
osalus.
Hageja palus, et Leedu kohus kohustaks panku võimaldama tal oma rahalisi vahendeid kasutada.
Leedu kohus küsis Euroopa Kohtult, kuidas tuvastada, kas äriühingut kontrollib 50% suuruse
osalusega füüsiline isik, kelle vara tuleb EL-i piiravate meetmete kohaselt külmutada. Samuti soovis
Leedu kohus teada, kas äriühingu rahalised vahendid saaks vabastada, kui neid ei kasutata selle
füüsilise isiku poolt ega tema toetuseks.
Kohtujurist selgitas, et kui lähtuda pelgalt mõiste „kontroll“ tähendusest äriühinguõiguses, siis ei anna
osalus äriühingus otsest õigust kontrollida äriühingu rahalisi vahendeid ja majandusressursse.
Piiravate meetmete valdkonnas ei ole mõistel „kontroll“ siiski sama tähendus nagu äriühinguõiguse
valdkonnas. Varade külmutamise tõhususe tagamiseks tuleb mõistet „kontroll“ tõlgendada nii, et see
hõlmab nii otseseid kui ka kaudseid viise mõjutada loetellu kantud isikuga seotud üksuse
rahaliste vahendite ja majandusressursside kasutamist. Kui isikul on äriühingus 50% suurune
osalus, siis võib see isik tavaliselt dikteerida või takistada teatavaid otsuseid selles äriühingus või
vähemalt korraldada nii, et üksuse tegevus toimub vastavalt tema soovidele. Kohtujuristi hinnangul
on põhjendatud eeldada, et 50% suurune osalus äriühingus võimaldab kontrolli äriühingu
rahaliste vahendite ja majandusressursside üle. Käesoleval juhul ei teinud pangad seega
kohtujuristi arvates viga, kui nad külmutasid EM SYSTEM-i kontod A. V. S-i 50% suuruse osaluse
tõttu selles äriühingus.
Kohtujurist lisas, et varade külmutamise otsust ei saa vaidlustada argumendiga, et neid rahalisi
vahendeid ei kasutata loetellu kantud isiku poolt ega tema toetuseks. Küll aga peab äriühingul
olema võimalus „kontrolli“ eelduse ümberlükkamiseks pöörduda liikmesriigi kohtusse ja
tõendada, et tema rahalised vahendid ja majandusressursid ei ole loetellu kantud isiku kontroll
all. Asjaolud, et äriühingu vara on eraldatud tema aktsionäride varast või et juurdepääs äriühingu
pangakontodele on antud ainult äriühingu tegevjuhile, võivad seejuures olla märgid sellest, et
aktsionäril ei ole tegelikult kontrolli. Ühestki neist asjaoludest ei piisa aga üksinda selleks, et tõendada
50% suurusest osalusest tuleneva kontrolli puudumist, samuti ei saa need asjaolud iseenesest tagada,
et nimetatud aktsionär ei saa ega ka tegelikult mõjuta seda, kuidas äriühingu rahalisi vahendeid ja
majandusressursse kasutatakse.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
————————————————————————————————
C-635/23: WBS GmbH (eelotsus – Euroopa uurimismäärus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. juulil 2025
Läti pädev asutus KNAB alustas kriminaalmenetlust seoses kahtlusega kelmuses suures ulatuses.
Uurimise käigus selgus, et on vaja läbi otsida ettevõtjate Berliinis asuvad äriruumid. Selleks taotles
pädev asutus eeluurimiskohtunikult luba, mille kohus andis, ja koostas Euroopa uurimismääruse,
mille kinnitas Läti prokuratuur. Berliini prokuratuur sai Berliini kohtult loa läbiotsimine teostada,
mille tulemusel koguti arvukalt tõendeid. Ettevõtjad vaidlustasid tõendite kogumise, leides, et tõendid
on kogutud ebaseaduslikult, sest uurimismäärust ei koostanud kohus. Saksamaa kohus soovis teada,
kas Euroopa uurimismäärust võib väljastada muu pädev haldusasutus direktiivi 2014/14 (Euroopa
uurimismäärus kriminaalasjades) tähenduses.
Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et „taotlev asutus või ametiisik“ on riigiasutus, mis vastab kolmele
kumulatiivsele tingimusele: asutus või ametiisik, kelle taotlev liikmesriik on määranud pädevaks
Euroopa uurimismääruse koostajaks; asutus või ametiisik peab olema see, kes tegutseb
uurimisorganina kriminaalmenetluses; sellel asutusel või ametiisikul peab olema pädevus taotleda
riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist. Käesoleval juhul on küsimus viimase tingimuse
täidetuses.
Direktiiv paneb taotlevale asutusele või ametiisikule kohustuse kontrollida, kas Euroopa
uurimismääruse esemeks olev uurimistoiming on vajalik ja proportsionaalne, arvestades selle
menetluse eesmärke ning kahtlustatava või süüdistatava õigusi. See eeldab selle määruse vajalikkuse
ja proportsionaalsuse kontrollimist taotlevas liikmesriigis menetluse kahel tasandil, nimelt ühelt poolt
selle tegemisel riigisiseses uurimismenetluses ja teiselt poolt selle kinnitamisel õigusasutuse poolt
enne selle edastamist täitvale asutusele või ametiisikule. Taotlev asutus või ametiisik saab kõige
paremini otsustada talle teadaolevate asjaomase uurimise üksikasjade põhjal, milline uurimistoiming
tuleb teha. Kohus leidis, et on õiguspärane, et liikmesriigid sätestavad uurimistoimingute tegemiseks
nende asutuste poolt menetluslikud tagatised, nähes eelkõige ette, et uurimistoiminguteks, millega
kaasneb asjaomaste isikute põhiõiguste riive, peab õigusasutus olema eelneva loa andnud. Järelikult
on põhjendatud, et liikmesriigi asutuse või ametiisiku, kes tegelikult kriminaaluurimist läbi
viib, võib kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“, isegi kui teatavateks
uurimistoiminguteks, mida ta soovib teha, peab riigisisese õiguse kohaselt olema õigusasutuselt
saadud eelnev luba, kui nende toimingutega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-733/23: Beach and bar management (eelotsus – karistus
maksukohustuse rikkumise eest) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 3. juulil 2025
Bulgaaria maksuamet tuvastas, et baari haldav juriidiline isik Beach and bar management oli jätnud
85 müügitehingut kassakviitungitega registreerimata. Maksuamet pitseeris haldussunnimeetmena
baari ja keelas sinna sisenemise 14 päevaks. Lisaks määrati iga Beach and bar managementi poolt
toime pandud 85 rikkumise eest eraldi rahaline karistus 500 Bulgaaria leevi (ligikaudu 250 eurot).
Seega oli kõigi nende rikkumiste eest määratud karistuse kogusumma 42 500 leevi (ligikaudu
21 250 eurot), samas kui käibemaksu kogusumma, mille tasumisest hoiti kõrvale, oli 268,02 leevi
(ligikaudu 134 eurot).
Bulgaaria kohus küsis Euroopa Kohtult, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid,
mis näevad ette rahalise karistuse määramise maksukohustuslasele, kui sama rikkumise eest on juba
kohaldatud haldussunnimeedet, mis seisneb äriruumi pitseerimises koos keeluga sinna siseneda.
Samuti soovis Bulgaaria kohus teada, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis
näevad halduskaristusena ette suures summas rahalise meetme, ilma et kohtul oleks võimalust
määrata väiksem summa või muud liiki kergem karistus.
Euroopa Kohus leidis, et nii äriruumi pitseerimine kui ka kumulatiivne rahaline karistus on praegusel
juhul sedavõrd ranged, et need tuleb kvalifitseerida kriminaalõiguslikku laadi karistusteks. Juba
varasemalt on Euroopa Kohus aga jõudnud järeldusele, et maksukohustuse rikkumises seisneva
süüteo eest ei saa maksumaksja suhtes kohaldada nii rahalise karistuse kui ka äriruumide pitseerimise
meedet, kui nende meetmete peale saab esitada kaebuse eri kohtutele, mistõttu ei ole tagatud, et kõigi
määratud karistuste rangus vastab asjaomaste rikkumiste raskusastmele. Seega jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette rahalise
karistuse määramise maksukohustuslasele, kui sama rikkumise eest on juba kohaldatud
haldussunnimeedet, mis seisneb äriruumi pitseerimises koos keeluga sinna siseneda.
Euroopa Kohus lisas, et kui riigisisene õigus võimaldab rikkumise eest väikseima summana määrata
rahalise karistuse 500 leevi (ligikaudu 250 eurot), kuigi see summa on peaaegu 200 korda suurem kui
käibemaksusumma, millest käesoleval juhul iga rikkumisega kõrvale hoiti (2,70 leevi ehk ligikaudu
1,35 eurot), siis on selline karistus ebaproportsionaalselt raske. Seetõttu on liidu õigusega vastuolus
riigisisesed õigusnormid, mis näevad halduskaristusena ette sedavõrd suures summas rahalise
meetme, ilma et kohtul oleks menetluslikku võimalust määrata rikkumise eest väiksem summa
või muud liiki kergem karistus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-582/23: Wiszkier (eelotsus – tarbija pankrotimenetlus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 3. juulil 2025
R. S-i suhtes kuulutati välja füüsilise isiku pankrot. Pankrotikohtunik kinnitas võlanimekirja, milles
olid peamiselt panga G. hüpoteeklaenuga seotud nõuded. R. S võttis kõik nõuded õigeks. R. S-i
esindaja väitis hiljem eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et laenulepingu tingimused on ebaõiglased.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas Poola õigusnormid, mille kohaselt
pankrotikohtuniku kinnitatud nõuete nimekiri on siduv ning kohtul puudub õigus hinnata
lepingutingimuste õiglust, on vastuolus direktiiviga 93/13 (ebaõiglaste tingimuste kohta
tarbijalepingutes). Samuti, kas direktiiviga 93/13 on vastuolus sellised õigusnormid, mis ei võimalda
pankrotimenetluses kohaldada nõude tagamise abinõusid ning mis võivad nii heidutada tarbijat
kasutamast direktiivist tulenevat kaitset.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 on imperatiivne säte, mis on
riigisiseses õiguskorras avaliku korra normide tasemel. Seega peab liikmesriigi kohus omal algatusel
hindama, kas lepingutingimus on ebaõiglane, niipea kui tema käsutuses on selleks vajalikud
õiguslikud ja faktilised asjaolud. Kohus selgitas, et vastava menetluse osas kehtib liikmesriikide
menetlusautonoomia, arvestades võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
Euroopa Kohus osundas eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustele, et antud juhul saab
lepingutingimuste ebaõigluse kontrollimiseks pöörduda vaid pankrotikohtuniku poole.
Pankrotimenetluse kiirus on pankrotivõlgniku jaoks oluline, sest pankrotimenetluse lõpus määratakse
enamasti summa, mida võlgnikul tuleb ühes kuus võlgade tasumiseks maksta ning mis on väiksem
kui menetluse ajal töötasust kinnipeetav summa. Seetõttu võib võlgnik soovida pankrotimenetluse
kiiret lõpetamist ja vältida direktiivist 93/13 tulenevate õiguste nõudmist.
Euroopa Kohus leidis, et sellised riigisisesed õigusnormid muudavad direktiivi 93/13 kohaldamise
ülemäära raskeks. Seega Euroopa Kohtu sõnul kohustab direktiiv 93/13 pankrotikohut hindama,
kas lepingutingimused võivad olla ebaõiglased, ja tegema sellest vajalikud järeldused. Seetõttu
on direktiiviga 93/13 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et füüsiliste isikute
pankrotimenetluses on nõuete nimekiri pankrotikohtu jaoks siduv, ilma et kohus saaks hinnata,
kas asjasse puutuva krediidilepingu tingimused võivad olla ebaõiglased.
Euroopa Kohus leidis samuti, et liikmesriigi kohtul peab olema võimalik kohaldada ajutisi
meetmeid, et tagada tarbijale direktiivist 93/13 tulenevate õiguste täielik toime. Selline ajutine
meede antud juhul oleks pankrotivõlgniku finantsolukorra leevendamiseks tema töötasust tehtavate
mahaarvamiste vähendamine kuni otsuse tegemiseni, millega lõpetatakse lepingutingimuste
ebaõigluse läbivaatamine. Seega on direktiiviga 93/13 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis
füüsiliste isikute pankrotimenetluses ei näe pankrotikohtule ette võimalust kohaldada ajutisi
meetmeid.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-254/23: INTERZERO e.a. (eelotsus – tootjavastutus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. juulil 2025
Sloveenia võttis tarbekaupade eraldiseisvate kategooriate suhtes kasutusele laiendatud
tootjavastutuse süsteemi. Sloveenia konstitutsioonikohus küsis Euroopa Kohtult kümme küsimust
selle süsteemi kooskõla kohta siseturu teenuste direktiiviga (direktiiv 2006/123 teenuste kohta
siseturul) ja jäätmete raamdirektiiviga (direktiiv 2008/98).
Täpsemini kehtestati Sloveenia keskkonnakaitseseadusega tootjatele, kes lasevad turule vähemalt
51% teatava kategooria toodetest, kohustus luua kollektiivne organisatsioon nende toodetega seotud
jäätmete käitlemiseks või sõlmida sellise organisatsiooniga leping. Kuigi igal kollektiivsel
organisatsioonil on seaduslik monopol laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise tagamiseks,
tegutsevad nad mittetulunduslikult. Kollektiivsed organisatsioonid tagavad teatud tootekategooriaga
seotud jäätmete kogumise ja käitlemise, kuid nad ei kogu ega käitle jäätmeid, kuna neid ülesandeid
täidavad sõltumatud ettevõtjad vastavalt lepingutele, mida kollektiivsed organisatsioonid igal aastal
sõlmivad. Kõik tootjad maksavad kollektiivse organisatsiooni osutatavate teenuste eest sama tasu,
mis on arvutatud kulude tagasisaamise põhimõttel.
Interzero jt jäätmekäitlussektoris tegutsevad äriühingud ning mitu laiendatud tootjavastutuse
kohustusega tootjat algatasid menetluse Sloveenia konstitutsioonikohtus. Nad vaidlustasid uue
keskkonnakaitseseaduse põhjendusel, et see muutis jäätmekäitluse kui majandustegevuse
monopolidele reserveeritud mittemajanduslikuks tegevuseks. Nad väitsid, et Sloveenia valitsus ei ole
tõendanud, et vana süsteem oli ebaefektiivne, ega selgitanud, miks peab jäätmekäitlus toimuma
mittetulunduslikult ilma konkurentsita. Sloveenia valitsus väitis, et uue keskkonnakaitseseadusega
kehtestatud muudatused on vajalikud jäätmete raamdirektiivi ülevõtmiseks ning kehtestatud süsteem
on tõhusam nii keskkonna kui ka majanduslikust seisukohast, samuti on selle üle lihtsam järelevalvet
teha.
Euroopa Kohus leidis, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 106 lõiget 2 tuleb
tõlgendada nii, et juriidilist isikut, kellele on usaldatud jäätmete raamdirektiivi artiklite 8 ja 8a
mõistes teatud tootekategooria suhtes kogu liikmesriigi territooriumil laiendatud
tootjavastutuse kohustuste täitmine, tegutsedes seejuures mittetulunduslikult, tuleb pidada
ettevõtjaks, kellele on usaldatud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine, tingimusel,
et talle on tegelikult usaldatud avaliku teenuse osutamine ning et nende kohustuste laad, kestus ja
ulatus on riigisiseses õiguses selgelt määratletud.
Euroopa Kohus leidis samuti, et jäätmete raamdirektiivi artikleid 8 ja 8a, ELTL artikleid 49, 56
ja 106, EL põhiõiguste harta artikleid 16 ja 17 ning õiguskindluse ja õigustatud ootuse
põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus kõnealused riigisisesed
õigusnormid, eeldusel, et need on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Selline
monopoolne olukord ei ole vastuolus liidu õigusega tingimusel, et monopoli omanik saab tegelikult
järjepidevalt ja süsteemselt saavutada keskkonna ja rahvatervise kaitse eesmärke pakkumise kaudu,
mis on koguseliselt mõõdetud ja kvalitatiivselt kavandatud ning allub avaliku sektori rangele
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
kontrollile. Samuti tuleb vältida asjaomastele ettevõtjatele liigse koormuse tekitamist, eelkõige
kehtestades piisava kestusega üleminekuperioodi või mõistliku hüvitise neile tekitatud kahju eest.
Seega peavad kohtu hinnangul olemas olema piisavad menetluslikud tagatised.
Kohtuotsus on kättesaadav siit (inglise keeles).
———————————————————————————————— C-365/24: Purefun Group (eelotsus – ärinime omaniku
ainuõigus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. juulil 2025
Rootsi äriühing Doggy toodab muu hulgas koeratoitu. Talle kuulub ärinimi „Doggy AB“ ja sõnamärk
DOGGY, mis on Rootsis registreeritud loomatoidu jaoks. Rootsi äriühing Purefun tegeleb ka
koeratoidu müügiga. Ta müüb kaupa oma veebisaidil „doggie.se“ ja kasutab oma tegevuses tähist
„DOGGIE“. Doggy esitas Purefuni vastu hagi, milles palus esiteks keelata Purefunil kasutada tähist
„DOGGIE“ ja teiseks mõista talt välja kahjuhüvitis summas 150 000 Rootsi krooni (ligikaudu 13 000
eurot). Doggy väitis, et Purefun kasutas seda tähist ning talle kuuluvat kaubamärki ja ärinime ilma
tema nõusolekuta.
Rootsi kohus soovis Euroopa Kohtult teada, kas Rootsi ärinimeseaduse sätted on vastuolus
direktiiviga 2015/2436 (kaubamärgidirektiiv) ja kaupade vaba liikumise põhimõttega üldisemalt.
Rootsi kohus leidis nimelt, et ärinimel on Rootsis ulatuslikum kaitse kui kaubamärkidel, sest
kaubamärgi puhul tuleb piiritleda vastavad kaubaklassid, samas kui ärinime valdkonnas hinnatakse
segiajamise tõenäosust ettevõtja tegevusala alusel palju laiemalt. Täpsemalt küsis eelotsusetaotluse
esitanud Rootsi kohus seetõttu, kas liidu õigusega on vastuolus õigusnormid, mis võimaldavad
ärinime omanikul keelata kolmandatel isikutel kasutada identset või sarnast tähist kaubandusliku
nimena, isegi kui need õigusnormid ei näe ette selle õiguse tühistamist ärinime kasutamata jätmisel
ega nõua ärinime registreerimisel selle omaniku tegevusala hulka kuuluvate kaupade täpsustamist.
Euroopa Kohus selgitas esmalt, et direktiivi 2015/2436 eesmärk on ühtlustada kaubamärke, mitte
kaubanduslikke nimetusi käsitlevaid riigisiseseid õigusnorme. Praegusel juhul ei ole aga vaidlus
seotud ühegi kaubamärgiga. Kuna direktiivi 2015/2436 eesmärk on üksnes kaubamärke
käsitlevate riigisiseste õigusnormide ühtlustamine, siis ei ole see kahe kaubandusliku nimetuse
vahelise vastuolu lahendamisel asjakohane.
Küll pidas Euroopa Kohus vajalikuks analüüsida, kas Rootsi ärinimede kaitse normid on kooskõlas
kaupade vaba liikumise põhimõttega. Euroopa Kohus tuletas meelde, et kaupade vaba liikumise
piirang võib olla põhjendatud ülekaaluka üldise huviga kaitsta tööstus- ja kaubandusomandit.
Niisugune piirang ei tohi aga minna kaugemale sellest, mis on asjaomase eesmärgi saavutamiseks
vajalik. Euroopa Kohus rõhutas, et ettevõtja tegevusala ei pea täpselt või ammendavalt kirjeldama
kõiki kaupu, mis võivad selle ettevõtja tegevuse hulka kuuluda. Seevastu kaubamärgi puhul on see
täpsus nõutav võimalike kehtetuks tunnistamise põhjuste hindamiseks ja asjaomasest kaubamärgist
tuleneva ainuõiguse rakendamiseks, mis võimaldab selle omanikul kaubamärgina teatavate kaupade
jaoks registreeritud tähise monopoliseerida. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Rootsi
õigusnormid, mis annavad ärinime omanikule ainuõiguse, ei ole vastuolus liidu õigusega, sest ei
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
lähe kaugemale sellest, mis on tööstus- ja kaubandusomandi kaitset puudutava üldise huvi
eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-99/24: Chmieka (eelotsus – kohtualluvus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. juulil 2025
Füüsiline isik T. O sõlmis Poola kohaliku omavalitsuse üksusega üürilepingu Poolas asuva eluruumi
kasutamiseks, kus ta elas koos oma kolme lapsega, sealhulgas S. O-ga. Kohaliku omavalitsuse üksus
ütles selle lepingu hiljem üles. 2007. aastal kohustas Poola kohus selle eluruumi elanikud välja
tõstma, kuid kohaliku omavalitsuse üksuse sõnul nad ruumidest siiski ei lahkunud. Kohaliku
omavalitsuse üksus esitas 2013. aastal hagi, milles nõudis T. O-lt ja tema kolmelt lapselt hüvitist
eluruumi lepinguvälise kasutamise eest. Nimetatud hagi alusel tehti maksekäsk. Kuna sel ajal
maksekäsule vastuväidet ei esitatud, tunnistati see lõplikuks ja täidetavaks. 2023. aastal esitas S. O
sellele maksekäsule õiguspäraselt vastuväite, milles palus kohtuasi uuesti läbi vaadata. S. O esitas
vastuväite, et asja arutamine ei allu Poola kohtutele, sest ta on 2007. aastast alates elanud ainult
Madalmaades.
Eelotsusetaotluse esitanud Poola kohus soovis teada, kas asjas kohaldub EL määrus nr 44/2001
(kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) või määrus nr 1215/2012
(kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades), mida
kohaldatakse alates 2015. aastast. Samuti soovis Poola kohus teada, kas kohtuasja arutamine allub
Poola kohtule, sest 1) hagi esemeks on kinnisasjaõigus, 2) kahjustav sündmus on toimunud Poolas
või 3) kostjaid on mitu ja vastuoluliste otsuste vältimiseks on nõudeid vaja menetleda koos.
Euroopa Kohus leidis kõigepealt, et kuna S. O vastuväide ei kujuta endast eraldiseisvat menetlust,
vaid esialgse hagi põhjal algatatud menetluse pikendamist, siis kohalduvad varem kehtinud
määruse nr 44/2001 sätted. Seejärel analüüsis Euroopa Kohus, kas asja arutamine allub Poola kohtule,
hoolimata sellest, et S. O alaline elukoht asub Madalamaades. Euroopa Kohus selgitas, et praegusel
juhul ei ole tegemist kinnisasjaga seotud õigusega, sest hüvitise nõue kinnisasja lepinguvälise
kasutamise eest pärast kinnisasja üürilepingu ülesütlemist ei põhine asjaõigusel, mis kehtib igaühe
suhtes, vaid isiklikul õigusel, mida saab esitada üksnes oletatava võlgniku vastu, kellelt seda tasumist
nõutakse. Samuti puudus Euroopa Kohtu hinnangul vajadus neid nõuded koos menetleda, kuna
kostjad ei ole solidaarselt vastutavad ning nende suhtes võib teha erinevaid kohtuotsuseid olenevalt
sellest, kas igaüks neist eluruumi kasutas või ei kasutanud. Siiski leidis Euroopa Kohus, et kohtuasi
allub põhimõtteliselt Poola kohtule, sest kinnisasi, kus lepinguväline kahju avaldus, asub Poolas.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
———————————————————————————————— C-483/23: T Trust (kohtujuristi ettepanek – piiravad
meetmed) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 10. juulil 2025
Äriühingud B, A, C ja D tegutsevad Itaalias. Nende kapital kuulub Bermuda saarte äriühingule, mille
vara andis üle usaldushaldusesse füüsiline isik (usaldushalduse looja). Äriühingud B, A, C ja D
teatasid aastatel 2013–2017 oma pangale, et nende tegelik kasusaaja on usaldushalduse looja.
Usaldushalduse usaldusisikuks oli äriühing T ja nähti ette ka kaitsja, kes on kolmas füüsiline isik.
Usaldushalduse looja jäeti 7. veebruaril 2022. aastal soodustatud isikute seast kõrvale 21 päeva enne
tema nime kandmist määruse nr 269/2014 (piiravad meetmed seoses Ukraina suveräänsust ohustava
tegevusega) I lisasse, mis tehti otsuse (ÜVJP) 2022/337 ja rakendusmääruse 2022/336 alusel. Algne
kaitsja jäi ainsaks soodustatud isikuks. Itaalia valitsus ei ole praegu suuteline kindlalt kindlaks
tegema, kes on usaldushalduse soodustatud isikud.
14. märtsil 2022. aastal teatasid Itaalia ametivõimud äriühingutele B, A, C ja D, et vastavalt
määruse (EL) nr 269/2014 artiklile 2 on nende äriühingute osalused ja varad külmutatud, kuna
äriühingud on kaudselt seostatavad usaldushalduse loojaga. Äriühingud B, A, C, D ning T esitasid
külmutamismeetme peale kaebuse. Kaebajad väidavad, et külmutatud vara on väljaspool määruse
nr 269/2014 I lisas nimetatud isiku, s.t usaldushalduse looja mõjusfääri. Eelotsusetaotluse esitanud
kohtul tekkis esiteks küsimus, kas määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 kohase külmutamismeetme
võib võtta ka vara või ressursside suhtes, mille on usaldusfondile üle andnud määruse I lisas
nimetatud looja. Teiseks ja kolmandaks, juhul kui usaldushalduse looja ei ole isik, kellele vara
kuulub, kas määruse nr 269/2014 artikli 2 lõige 1 oleks kohaldatav, kuna see vara kuulub temaga
seotud isikule või kuna ta kontrollib usaldushaldusesse paigutatud vara või ressursse.
Kohtujurist Campos Sánchez-Bordona selgitas, et üldise õiguse (common law) riikides viitab
usaldushalduse (trust) mõiste põhimõtteliselt kolmepoolsele tehingule, millega usaldushalduse looja
kannab vara üle usaldusisikule, et ta seda haldaks soodustatud isiku kasuks. Usaldushaldusesse
kuuluva vara omand jaguneb juriidiliseks ja majanduslikuks omandiks, mis kuuluvad vastavalt
usaldusisikule ja soodustatud isikule. Usaldushalduse moodustavad varad ei kuulu usaldusisiku vara
hulka, kes peab seda valitsema oma varast eraldi. 1985. aasta Haagi konventsiooni alusel
tunnustatakse Itaalias Bermuda saarte õiguse alusel loodud usaldushaldust. Bermuda saarte õigus
pakub usaldushaldustele suurt paindlikkust ning soosib ja kaitseb märkimisväärselt nende loojate
positsiooni.
Kohtujurist analüüsis määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 sõnastust, konteksti ja eesmärki ning
leidis, et usaldushalduste loojad võivad põhimõtteliselt kuuluda selles sättes nimetatud õigusliku
olukorra alla. Sõnastus viitab sellele, et seos, mis isikul võib varaga olla, et otsustataks vara
külmutamine, ulatub kaugemale pelgast omandiõigusest. Eesmärki kehtestada piiravad meetmed
nurjaks see, kui lubataks kasutada õiguslikke vorme, mis võimaldaksid rohkem või vähem keerukate
meetodite abil sellistel isikutel kõrvale hiilida selliste meetmete tõhusast kohaldamisest. Ka rahapesu
käsitlevad eeskirjad kvalifitseerivad usaldushalduse loojad usaldushalduste tegelikuks kasusaajaks.
Sellest eeldusest lähtuvalt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama iga usaldushalduse ja selles
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
osalevate isikute faktilisi asjaolusid, et teha kindlaks, kas seda on kasutatud piiravatest meetmetest
kõrvalehoidmiseks. Kohtujurist leidis, et Bermuda õiguse kohaldamisalasse kuuluva usaldushalduse
loojal võib säilida sellesse paigutatud vara ja majandusressurssidega selline seos, mis võib muuta
selle isiku paigutatud vara tegelikuks kasusaajaks.
Kuigi kohtujurist vastas esimesele küsimusele jaatavalt, analüüsis ta siiski igaks juhuks ka „seotud
isiku“ ja „kontrolli“ mõisteid. Kohtujurist kahtles, kas määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 nõue, et
seotud isikud oleksid loetletud I lisas, on kooskõlas piiravate meetmete eesmärkidega, kuid sõnastuse
tõttu ei saa seda teisiti tõlgendada. Seetõttu võib külmutamismeetme võtta usaldushaldusesse
paigutatud majandusressursside või rahaliste vahendite suhtes, kui „seotud isik“ ise on
loetletud määruse nr 269/2014 I lisas. Samas ei takista miski seda, et usaldushalduse looja
säilitab määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 tähenduses kontrolli nende rahaliste vahendite ja
majandusressursside üle, mille ta usaldushaldusesse annab, teostades nende üle otsustavat mõju.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-84/24: EM SYSTEM (kohtujuristi ettepanek – piiravad meetmed)
o C-635/23: WBS GmbH (eelotsus – Euroopa uurimismäärus)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-733/23: Beach and bar management (eelotsus – karistus maksukohustuse
rikkumise eest)
o C-582/23: Wiszkier (eelotsus – tarbija pankrotimenetlus)
o C-254/23: INTERZERO e.a. (eelotsus – tootjavastutus)
o C-365/24: Purefun Group (eelotsus – ärinime omaniku ainuõigus)
o C-99/24: Chmieka (eelotsus – kohtualluvus)
o C-483/23: T Trust (kohtujuristi ettepanek – piiravad meetmed)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-84/24: EM SYSTEM (kohtujuristi ettepanek – piiravad
meetmed) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 3. juulil 2025
Hagejal, äriühingul EM SYSTEM, on pangakontod Leedus SEB ja Citadele pankades. Pangad
külmutasid tema kontodel olevad rahalised vahendid, sest A. V. S, üks äriühingu kahest osanikust,
lisati nimekirja isikutest, kelle suhtes kehtivad EL piiravad meetmed vastavalt määrusele nr 765/2006
(Valgevene sanktsioonide määrus). A. V. S-il ja teisel osanikul on äriühingus kummalgi 50% suurune
osalus.
Hageja palus, et Leedu kohus kohustaks panku võimaldama tal oma rahalisi vahendeid kasutada.
Leedu kohus küsis Euroopa Kohtult, kuidas tuvastada, kas äriühingut kontrollib 50% suuruse
osalusega füüsiline isik, kelle vara tuleb EL-i piiravate meetmete kohaselt külmutada. Samuti soovis
Leedu kohus teada, kas äriühingu rahalised vahendid saaks vabastada, kui neid ei kasutata selle
füüsilise isiku poolt ega tema toetuseks.
Kohtujurist selgitas, et kui lähtuda pelgalt mõiste „kontroll“ tähendusest äriühinguõiguses, siis ei anna
osalus äriühingus otsest õigust kontrollida äriühingu rahalisi vahendeid ja majandusressursse.
Piiravate meetmete valdkonnas ei ole mõistel „kontroll“ siiski sama tähendus nagu äriühinguõiguse
valdkonnas. Varade külmutamise tõhususe tagamiseks tuleb mõistet „kontroll“ tõlgendada nii, et see
hõlmab nii otseseid kui ka kaudseid viise mõjutada loetellu kantud isikuga seotud üksuse
rahaliste vahendite ja majandusressursside kasutamist. Kui isikul on äriühingus 50% suurune
osalus, siis võib see isik tavaliselt dikteerida või takistada teatavaid otsuseid selles äriühingus või
vähemalt korraldada nii, et üksuse tegevus toimub vastavalt tema soovidele. Kohtujuristi hinnangul
on põhjendatud eeldada, et 50% suurune osalus äriühingus võimaldab kontrolli äriühingu
rahaliste vahendite ja majandusressursside üle. Käesoleval juhul ei teinud pangad seega
kohtujuristi arvates viga, kui nad külmutasid EM SYSTEM-i kontod A. V. S-i 50% suuruse osaluse
tõttu selles äriühingus.
Kohtujurist lisas, et varade külmutamise otsust ei saa vaidlustada argumendiga, et neid rahalisi
vahendeid ei kasutata loetellu kantud isiku poolt ega tema toetuseks. Küll aga peab äriühingul
olema võimalus „kontrolli“ eelduse ümberlükkamiseks pöörduda liikmesriigi kohtusse ja
tõendada, et tema rahalised vahendid ja majandusressursid ei ole loetellu kantud isiku kontroll
all. Asjaolud, et äriühingu vara on eraldatud tema aktsionäride varast või et juurdepääs äriühingu
pangakontodele on antud ainult äriühingu tegevjuhile, võivad seejuures olla märgid sellest, et
aktsionäril ei ole tegelikult kontrolli. Ühestki neist asjaoludest ei piisa aga üksinda selleks, et tõendada
50% suurusest osalusest tuleneva kontrolli puudumist, samuti ei saa need asjaolud iseenesest tagada,
et nimetatud aktsionär ei saa ega ka tegelikult mõjuta seda, kuidas äriühingu rahalisi vahendeid ja
majandusressursse kasutatakse.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
————————————————————————————————
C-635/23: WBS GmbH (eelotsus – Euroopa uurimismäärus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. juulil 2025
Läti pädev asutus KNAB alustas kriminaalmenetlust seoses kahtlusega kelmuses suures ulatuses.
Uurimise käigus selgus, et on vaja läbi otsida ettevõtjate Berliinis asuvad äriruumid. Selleks taotles
pädev asutus eeluurimiskohtunikult luba, mille kohus andis, ja koostas Euroopa uurimismääruse,
mille kinnitas Läti prokuratuur. Berliini prokuratuur sai Berliini kohtult loa läbiotsimine teostada,
mille tulemusel koguti arvukalt tõendeid. Ettevõtjad vaidlustasid tõendite kogumise, leides, et tõendid
on kogutud ebaseaduslikult, sest uurimismäärust ei koostanud kohus. Saksamaa kohus soovis teada,
kas Euroopa uurimismäärust võib väljastada muu pädev haldusasutus direktiivi 2014/14 (Euroopa
uurimismäärus kriminaalasjades) tähenduses.
Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et „taotlev asutus või ametiisik“ on riigiasutus, mis vastab kolmele
kumulatiivsele tingimusele: asutus või ametiisik, kelle taotlev liikmesriik on määranud pädevaks
Euroopa uurimismääruse koostajaks; asutus või ametiisik peab olema see, kes tegutseb
uurimisorganina kriminaalmenetluses; sellel asutusel või ametiisikul peab olema pädevus taotleda
riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist. Käesoleval juhul on küsimus viimase tingimuse
täidetuses.
Direktiiv paneb taotlevale asutusele või ametiisikule kohustuse kontrollida, kas Euroopa
uurimismääruse esemeks olev uurimistoiming on vajalik ja proportsionaalne, arvestades selle
menetluse eesmärke ning kahtlustatava või süüdistatava õigusi. See eeldab selle määruse vajalikkuse
ja proportsionaalsuse kontrollimist taotlevas liikmesriigis menetluse kahel tasandil, nimelt ühelt poolt
selle tegemisel riigisiseses uurimismenetluses ja teiselt poolt selle kinnitamisel õigusasutuse poolt
enne selle edastamist täitvale asutusele või ametiisikule. Taotlev asutus või ametiisik saab kõige
paremini otsustada talle teadaolevate asjaomase uurimise üksikasjade põhjal, milline uurimistoiming
tuleb teha. Kohus leidis, et on õiguspärane, et liikmesriigid sätestavad uurimistoimingute tegemiseks
nende asutuste poolt menetluslikud tagatised, nähes eelkõige ette, et uurimistoiminguteks, millega
kaasneb asjaomaste isikute põhiõiguste riive, peab õigusasutus olema eelneva loa andnud. Järelikult
on põhjendatud, et liikmesriigi asutuse või ametiisiku, kes tegelikult kriminaaluurimist läbi
viib, võib kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“, isegi kui teatavateks
uurimistoiminguteks, mida ta soovib teha, peab riigisisese õiguse kohaselt olema õigusasutuselt
saadud eelnev luba, kui nende toimingutega kaasneb asjaomase isiku põhiõiguste riive.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-733/23: Beach and bar management (eelotsus – karistus
maksukohustuse rikkumise eest) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 3. juulil 2025
Bulgaaria maksuamet tuvastas, et baari haldav juriidiline isik Beach and bar management oli jätnud
85 müügitehingut kassakviitungitega registreerimata. Maksuamet pitseeris haldussunnimeetmena
baari ja keelas sinna sisenemise 14 päevaks. Lisaks määrati iga Beach and bar managementi poolt
toime pandud 85 rikkumise eest eraldi rahaline karistus 500 Bulgaaria leevi (ligikaudu 250 eurot).
Seega oli kõigi nende rikkumiste eest määratud karistuse kogusumma 42 500 leevi (ligikaudu
21 250 eurot), samas kui käibemaksu kogusumma, mille tasumisest hoiti kõrvale, oli 268,02 leevi
(ligikaudu 134 eurot).
Bulgaaria kohus küsis Euroopa Kohtult, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid,
mis näevad ette rahalise karistuse määramise maksukohustuslasele, kui sama rikkumise eest on juba
kohaldatud haldussunnimeedet, mis seisneb äriruumi pitseerimises koos keeluga sinna siseneda.
Samuti soovis Bulgaaria kohus teada, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis
näevad halduskaristusena ette suures summas rahalise meetme, ilma et kohtul oleks võimalust
määrata väiksem summa või muud liiki kergem karistus.
Euroopa Kohus leidis, et nii äriruumi pitseerimine kui ka kumulatiivne rahaline karistus on praegusel
juhul sedavõrd ranged, et need tuleb kvalifitseerida kriminaalõiguslikku laadi karistusteks. Juba
varasemalt on Euroopa Kohus aga jõudnud järeldusele, et maksukohustuse rikkumises seisneva
süüteo eest ei saa maksumaksja suhtes kohaldada nii rahalise karistuse kui ka äriruumide pitseerimise
meedet, kui nende meetmete peale saab esitada kaebuse eri kohtutele, mistõttu ei ole tagatud, et kõigi
määratud karistuste rangus vastab asjaomaste rikkumiste raskusastmele. Seega jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette rahalise
karistuse määramise maksukohustuslasele, kui sama rikkumise eest on juba kohaldatud
haldussunnimeedet, mis seisneb äriruumi pitseerimises koos keeluga sinna siseneda.
Euroopa Kohus lisas, et kui riigisisene õigus võimaldab rikkumise eest väikseima summana määrata
rahalise karistuse 500 leevi (ligikaudu 250 eurot), kuigi see summa on peaaegu 200 korda suurem kui
käibemaksusumma, millest käesoleval juhul iga rikkumisega kõrvale hoiti (2,70 leevi ehk ligikaudu
1,35 eurot), siis on selline karistus ebaproportsionaalselt raske. Seetõttu on liidu õigusega vastuolus
riigisisesed õigusnormid, mis näevad halduskaristusena ette sedavõrd suures summas rahalise
meetme, ilma et kohtul oleks menetluslikku võimalust määrata rikkumise eest väiksem summa
või muud liiki kergem karistus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-582/23: Wiszkier (eelotsus – tarbija pankrotimenetlus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 3. juulil 2025
R. S-i suhtes kuulutati välja füüsilise isiku pankrot. Pankrotikohtunik kinnitas võlanimekirja, milles
olid peamiselt panga G. hüpoteeklaenuga seotud nõuded. R. S võttis kõik nõuded õigeks. R. S-i
esindaja väitis hiljem eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et laenulepingu tingimused on ebaõiglased.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas Poola õigusnormid, mille kohaselt
pankrotikohtuniku kinnitatud nõuete nimekiri on siduv ning kohtul puudub õigus hinnata
lepingutingimuste õiglust, on vastuolus direktiiviga 93/13 (ebaõiglaste tingimuste kohta
tarbijalepingutes). Samuti, kas direktiiviga 93/13 on vastuolus sellised õigusnormid, mis ei võimalda
pankrotimenetluses kohaldada nõude tagamise abinõusid ning mis võivad nii heidutada tarbijat
kasutamast direktiivist tulenevat kaitset.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 on imperatiivne säte, mis on
riigisiseses õiguskorras avaliku korra normide tasemel. Seega peab liikmesriigi kohus omal algatusel
hindama, kas lepingutingimus on ebaõiglane, niipea kui tema käsutuses on selleks vajalikud
õiguslikud ja faktilised asjaolud. Kohus selgitas, et vastava menetluse osas kehtib liikmesriikide
menetlusautonoomia, arvestades võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.
Euroopa Kohus osundas eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustele, et antud juhul saab
lepingutingimuste ebaõigluse kontrollimiseks pöörduda vaid pankrotikohtuniku poole.
Pankrotimenetluse kiirus on pankrotivõlgniku jaoks oluline, sest pankrotimenetluse lõpus määratakse
enamasti summa, mida võlgnikul tuleb ühes kuus võlgade tasumiseks maksta ning mis on väiksem
kui menetluse ajal töötasust kinnipeetav summa. Seetõttu võib võlgnik soovida pankrotimenetluse
kiiret lõpetamist ja vältida direktiivist 93/13 tulenevate õiguste nõudmist.
Euroopa Kohus leidis, et sellised riigisisesed õigusnormid muudavad direktiivi 93/13 kohaldamise
ülemäära raskeks. Seega Euroopa Kohtu sõnul kohustab direktiiv 93/13 pankrotikohut hindama,
kas lepingutingimused võivad olla ebaõiglased, ja tegema sellest vajalikud järeldused. Seetõttu
on direktiiviga 93/13 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et füüsiliste isikute
pankrotimenetluses on nõuete nimekiri pankrotikohtu jaoks siduv, ilma et kohus saaks hinnata,
kas asjasse puutuva krediidilepingu tingimused võivad olla ebaõiglased.
Euroopa Kohus leidis samuti, et liikmesriigi kohtul peab olema võimalik kohaldada ajutisi
meetmeid, et tagada tarbijale direktiivist 93/13 tulenevate õiguste täielik toime. Selline ajutine
meede antud juhul oleks pankrotivõlgniku finantsolukorra leevendamiseks tema töötasust tehtavate
mahaarvamiste vähendamine kuni otsuse tegemiseni, millega lõpetatakse lepingutingimuste
ebaõigluse läbivaatamine. Seega on direktiiviga 93/13 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis
füüsiliste isikute pankrotimenetluses ei näe pankrotikohtule ette võimalust kohaldada ajutisi
meetmeid.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-254/23: INTERZERO e.a. (eelotsus – tootjavastutus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 10. juulil 2025
Sloveenia võttis tarbekaupade eraldiseisvate kategooriate suhtes kasutusele laiendatud
tootjavastutuse süsteemi. Sloveenia konstitutsioonikohus küsis Euroopa Kohtult kümme küsimust
selle süsteemi kooskõla kohta siseturu teenuste direktiiviga (direktiiv 2006/123 teenuste kohta
siseturul) ja jäätmete raamdirektiiviga (direktiiv 2008/98).
Täpsemini kehtestati Sloveenia keskkonnakaitseseadusega tootjatele, kes lasevad turule vähemalt
51% teatava kategooria toodetest, kohustus luua kollektiivne organisatsioon nende toodetega seotud
jäätmete käitlemiseks või sõlmida sellise organisatsiooniga leping. Kuigi igal kollektiivsel
organisatsioonil on seaduslik monopol laiendatud tootjavastutuse kohustuste täitmise tagamiseks,
tegutsevad nad mittetulunduslikult. Kollektiivsed organisatsioonid tagavad teatud tootekategooriaga
seotud jäätmete kogumise ja käitlemise, kuid nad ei kogu ega käitle jäätmeid, kuna neid ülesandeid
täidavad sõltumatud ettevõtjad vastavalt lepingutele, mida kollektiivsed organisatsioonid igal aastal
sõlmivad. Kõik tootjad maksavad kollektiivse organisatsiooni osutatavate teenuste eest sama tasu,
mis on arvutatud kulude tagasisaamise põhimõttel.
Interzero jt jäätmekäitlussektoris tegutsevad äriühingud ning mitu laiendatud tootjavastutuse
kohustusega tootjat algatasid menetluse Sloveenia konstitutsioonikohtus. Nad vaidlustasid uue
keskkonnakaitseseaduse põhjendusel, et see muutis jäätmekäitluse kui majandustegevuse
monopolidele reserveeritud mittemajanduslikuks tegevuseks. Nad väitsid, et Sloveenia valitsus ei ole
tõendanud, et vana süsteem oli ebaefektiivne, ega selgitanud, miks peab jäätmekäitlus toimuma
mittetulunduslikult ilma konkurentsita. Sloveenia valitsus väitis, et uue keskkonnakaitseseadusega
kehtestatud muudatused on vajalikud jäätmete raamdirektiivi ülevõtmiseks ning kehtestatud süsteem
on tõhusam nii keskkonna kui ka majanduslikust seisukohast, samuti on selle üle lihtsam järelevalvet
teha.
Euroopa Kohus leidis, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 106 lõiget 2 tuleb
tõlgendada nii, et juriidilist isikut, kellele on usaldatud jäätmete raamdirektiivi artiklite 8 ja 8a
mõistes teatud tootekategooria suhtes kogu liikmesriigi territooriumil laiendatud
tootjavastutuse kohustuste täitmine, tegutsedes seejuures mittetulunduslikult, tuleb pidada
ettevõtjaks, kellele on usaldatud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine, tingimusel,
et talle on tegelikult usaldatud avaliku teenuse osutamine ning et nende kohustuste laad, kestus ja
ulatus on riigisiseses õiguses selgelt määratletud.
Euroopa Kohus leidis samuti, et jäätmete raamdirektiivi artikleid 8 ja 8a, ELTL artikleid 49, 56
ja 106, EL põhiõiguste harta artikleid 16 ja 17 ning õiguskindluse ja õigustatud ootuse
põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus kõnealused riigisisesed
õigusnormid, eeldusel, et need on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Selline
monopoolne olukord ei ole vastuolus liidu õigusega tingimusel, et monopoli omanik saab tegelikult
järjepidevalt ja süsteemselt saavutada keskkonna ja rahvatervise kaitse eesmärke pakkumise kaudu,
mis on koguseliselt mõõdetud ja kvalitatiivselt kavandatud ning allub avaliku sektori rangele
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
kontrollile. Samuti tuleb vältida asjaomastele ettevõtjatele liigse koormuse tekitamist, eelkõige
kehtestades piisava kestusega üleminekuperioodi või mõistliku hüvitise neile tekitatud kahju eest.
Seega peavad kohtu hinnangul olemas olema piisavad menetluslikud tagatised.
Kohtuotsus on kättesaadav siit (inglise keeles).
———————————————————————————————— C-365/24: Purefun Group (eelotsus – ärinime omaniku
ainuõigus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. juulil 2025
Rootsi äriühing Doggy toodab muu hulgas koeratoitu. Talle kuulub ärinimi „Doggy AB“ ja sõnamärk
DOGGY, mis on Rootsis registreeritud loomatoidu jaoks. Rootsi äriühing Purefun tegeleb ka
koeratoidu müügiga. Ta müüb kaupa oma veebisaidil „doggie.se“ ja kasutab oma tegevuses tähist
„DOGGIE“. Doggy esitas Purefuni vastu hagi, milles palus esiteks keelata Purefunil kasutada tähist
„DOGGIE“ ja teiseks mõista talt välja kahjuhüvitis summas 150 000 Rootsi krooni (ligikaudu 13 000
eurot). Doggy väitis, et Purefun kasutas seda tähist ning talle kuuluvat kaubamärki ja ärinime ilma
tema nõusolekuta.
Rootsi kohus soovis Euroopa Kohtult teada, kas Rootsi ärinimeseaduse sätted on vastuolus
direktiiviga 2015/2436 (kaubamärgidirektiiv) ja kaupade vaba liikumise põhimõttega üldisemalt.
Rootsi kohus leidis nimelt, et ärinimel on Rootsis ulatuslikum kaitse kui kaubamärkidel, sest
kaubamärgi puhul tuleb piiritleda vastavad kaubaklassid, samas kui ärinime valdkonnas hinnatakse
segiajamise tõenäosust ettevõtja tegevusala alusel palju laiemalt. Täpsemalt küsis eelotsusetaotluse
esitanud Rootsi kohus seetõttu, kas liidu õigusega on vastuolus õigusnormid, mis võimaldavad
ärinime omanikul keelata kolmandatel isikutel kasutada identset või sarnast tähist kaubandusliku
nimena, isegi kui need õigusnormid ei näe ette selle õiguse tühistamist ärinime kasutamata jätmisel
ega nõua ärinime registreerimisel selle omaniku tegevusala hulka kuuluvate kaupade täpsustamist.
Euroopa Kohus selgitas esmalt, et direktiivi 2015/2436 eesmärk on ühtlustada kaubamärke, mitte
kaubanduslikke nimetusi käsitlevaid riigisiseseid õigusnorme. Praegusel juhul ei ole aga vaidlus
seotud ühegi kaubamärgiga. Kuna direktiivi 2015/2436 eesmärk on üksnes kaubamärke
käsitlevate riigisiseste õigusnormide ühtlustamine, siis ei ole see kahe kaubandusliku nimetuse
vahelise vastuolu lahendamisel asjakohane.
Küll pidas Euroopa Kohus vajalikuks analüüsida, kas Rootsi ärinimede kaitse normid on kooskõlas
kaupade vaba liikumise põhimõttega. Euroopa Kohus tuletas meelde, et kaupade vaba liikumise
piirang võib olla põhjendatud ülekaaluka üldise huviga kaitsta tööstus- ja kaubandusomandit.
Niisugune piirang ei tohi aga minna kaugemale sellest, mis on asjaomase eesmärgi saavutamiseks
vajalik. Euroopa Kohus rõhutas, et ettevõtja tegevusala ei pea täpselt või ammendavalt kirjeldama
kõiki kaupu, mis võivad selle ettevõtja tegevuse hulka kuuluda. Seevastu kaubamärgi puhul on see
täpsus nõutav võimalike kehtetuks tunnistamise põhjuste hindamiseks ja asjaomasest kaubamärgist
tuleneva ainuõiguse rakendamiseks, mis võimaldab selle omanikul kaubamärgina teatavate kaupade
jaoks registreeritud tähise monopoliseerida. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Rootsi
õigusnormid, mis annavad ärinime omanikule ainuõiguse, ei ole vastuolus liidu õigusega, sest ei
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
lähe kaugemale sellest, mis on tööstus- ja kaubandusomandi kaitset puudutava üldise huvi
eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-99/24: Chmieka (eelotsus – kohtualluvus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 10. juulil 2025
Füüsiline isik T. O sõlmis Poola kohaliku omavalitsuse üksusega üürilepingu Poolas asuva eluruumi
kasutamiseks, kus ta elas koos oma kolme lapsega, sealhulgas S. O-ga. Kohaliku omavalitsuse üksus
ütles selle lepingu hiljem üles. 2007. aastal kohustas Poola kohus selle eluruumi elanikud välja
tõstma, kuid kohaliku omavalitsuse üksuse sõnul nad ruumidest siiski ei lahkunud. Kohaliku
omavalitsuse üksus esitas 2013. aastal hagi, milles nõudis T. O-lt ja tema kolmelt lapselt hüvitist
eluruumi lepinguvälise kasutamise eest. Nimetatud hagi alusel tehti maksekäsk. Kuna sel ajal
maksekäsule vastuväidet ei esitatud, tunnistati see lõplikuks ja täidetavaks. 2023. aastal esitas S. O
sellele maksekäsule õiguspäraselt vastuväite, milles palus kohtuasi uuesti läbi vaadata. S. O esitas
vastuväite, et asja arutamine ei allu Poola kohtutele, sest ta on 2007. aastast alates elanud ainult
Madalmaades.
Eelotsusetaotluse esitanud Poola kohus soovis teada, kas asjas kohaldub EL määrus nr 44/2001
(kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) või määrus nr 1215/2012
(kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades), mida
kohaldatakse alates 2015. aastast. Samuti soovis Poola kohus teada, kas kohtuasja arutamine allub
Poola kohtule, sest 1) hagi esemeks on kinnisasjaõigus, 2) kahjustav sündmus on toimunud Poolas
või 3) kostjaid on mitu ja vastuoluliste otsuste vältimiseks on nõudeid vaja menetleda koos.
Euroopa Kohus leidis kõigepealt, et kuna S. O vastuväide ei kujuta endast eraldiseisvat menetlust,
vaid esialgse hagi põhjal algatatud menetluse pikendamist, siis kohalduvad varem kehtinud
määruse nr 44/2001 sätted. Seejärel analüüsis Euroopa Kohus, kas asja arutamine allub Poola kohtule,
hoolimata sellest, et S. O alaline elukoht asub Madalamaades. Euroopa Kohus selgitas, et praegusel
juhul ei ole tegemist kinnisasjaga seotud õigusega, sest hüvitise nõue kinnisasja lepinguvälise
kasutamise eest pärast kinnisasja üürilepingu ülesütlemist ei põhine asjaõigusel, mis kehtib igaühe
suhtes, vaid isiklikul õigusel, mida saab esitada üksnes oletatava võlgniku vastu, kellelt seda tasumist
nõutakse. Samuti puudus Euroopa Kohtu hinnangul vajadus neid nõuded koos menetleda, kuna
kostjad ei ole solidaarselt vastutavad ning nende suhtes võib teha erinevaid kohtuotsuseid olenevalt
sellest, kas igaüks neist eluruumi kasutas või ei kasutanud. Siiski leidis Euroopa Kohus, et kohtuasi
allub põhimõtteliselt Poola kohtule, sest kinnisasi, kus lepinguväline kahju avaldus, asub Poolas.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
———————————————————————————————— C-483/23: T Trust (kohtujuristi ettepanek – piiravad
meetmed) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 10. juulil 2025
Äriühingud B, A, C ja D tegutsevad Itaalias. Nende kapital kuulub Bermuda saarte äriühingule, mille
vara andis üle usaldushaldusesse füüsiline isik (usaldushalduse looja). Äriühingud B, A, C ja D
teatasid aastatel 2013–2017 oma pangale, et nende tegelik kasusaaja on usaldushalduse looja.
Usaldushalduse usaldusisikuks oli äriühing T ja nähti ette ka kaitsja, kes on kolmas füüsiline isik.
Usaldushalduse looja jäeti 7. veebruaril 2022. aastal soodustatud isikute seast kõrvale 21 päeva enne
tema nime kandmist määruse nr 269/2014 (piiravad meetmed seoses Ukraina suveräänsust ohustava
tegevusega) I lisasse, mis tehti otsuse (ÜVJP) 2022/337 ja rakendusmääruse 2022/336 alusel. Algne
kaitsja jäi ainsaks soodustatud isikuks. Itaalia valitsus ei ole praegu suuteline kindlalt kindlaks
tegema, kes on usaldushalduse soodustatud isikud.
14. märtsil 2022. aastal teatasid Itaalia ametivõimud äriühingutele B, A, C ja D, et vastavalt
määruse (EL) nr 269/2014 artiklile 2 on nende äriühingute osalused ja varad külmutatud, kuna
äriühingud on kaudselt seostatavad usaldushalduse loojaga. Äriühingud B, A, C, D ning T esitasid
külmutamismeetme peale kaebuse. Kaebajad väidavad, et külmutatud vara on väljaspool määruse
nr 269/2014 I lisas nimetatud isiku, s.t usaldushalduse looja mõjusfääri. Eelotsusetaotluse esitanud
kohtul tekkis esiteks küsimus, kas määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 kohase külmutamismeetme
võib võtta ka vara või ressursside suhtes, mille on usaldusfondile üle andnud määruse I lisas
nimetatud looja. Teiseks ja kolmandaks, juhul kui usaldushalduse looja ei ole isik, kellele vara
kuulub, kas määruse nr 269/2014 artikli 2 lõige 1 oleks kohaldatav, kuna see vara kuulub temaga
seotud isikule või kuna ta kontrollib usaldushaldusesse paigutatud vara või ressursse.
Kohtujurist Campos Sánchez-Bordona selgitas, et üldise õiguse (common law) riikides viitab
usaldushalduse (trust) mõiste põhimõtteliselt kolmepoolsele tehingule, millega usaldushalduse looja
kannab vara üle usaldusisikule, et ta seda haldaks soodustatud isiku kasuks. Usaldushaldusesse
kuuluva vara omand jaguneb juriidiliseks ja majanduslikuks omandiks, mis kuuluvad vastavalt
usaldusisikule ja soodustatud isikule. Usaldushalduse moodustavad varad ei kuulu usaldusisiku vara
hulka, kes peab seda valitsema oma varast eraldi. 1985. aasta Haagi konventsiooni alusel
tunnustatakse Itaalias Bermuda saarte õiguse alusel loodud usaldushaldust. Bermuda saarte õigus
pakub usaldushaldustele suurt paindlikkust ning soosib ja kaitseb märkimisväärselt nende loojate
positsiooni.
Kohtujurist analüüsis määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 sõnastust, konteksti ja eesmärki ning
leidis, et usaldushalduste loojad võivad põhimõtteliselt kuuluda selles sättes nimetatud õigusliku
olukorra alla. Sõnastus viitab sellele, et seos, mis isikul võib varaga olla, et otsustataks vara
külmutamine, ulatub kaugemale pelgast omandiõigusest. Eesmärki kehtestada piiravad meetmed
nurjaks see, kui lubataks kasutada õiguslikke vorme, mis võimaldaksid rohkem või vähem keerukate
meetodite abil sellistel isikutel kõrvale hiilida selliste meetmete tõhusast kohaldamisest. Ka rahapesu
käsitlevad eeskirjad kvalifitseerivad usaldushalduse loojad usaldushalduste tegelikuks kasusaajaks.
Sellest eeldusest lähtuvalt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama iga usaldushalduse ja selles
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
osalevate isikute faktilisi asjaolusid, et teha kindlaks, kas seda on kasutatud piiravatest meetmetest
kõrvalehoidmiseks. Kohtujurist leidis, et Bermuda õiguse kohaldamisalasse kuuluva usaldushalduse
loojal võib säilida sellesse paigutatud vara ja majandusressurssidega selline seos, mis võib muuta
selle isiku paigutatud vara tegelikuks kasusaajaks.
Kuigi kohtujurist vastas esimesele küsimusele jaatavalt, analüüsis ta siiski igaks juhuks ka „seotud
isiku“ ja „kontrolli“ mõisteid. Kohtujurist kahtles, kas määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 nõue, et
seotud isikud oleksid loetletud I lisas, on kooskõlas piiravate meetmete eesmärkidega, kuid sõnastuse
tõttu ei saa seda teisiti tõlgendada. Seetõttu võib külmutamismeetme võtta usaldushaldusesse
paigutatud majandusressursside või rahaliste vahendite suhtes, kui „seotud isik“ ise on
loetletud määruse nr 269/2014 I lisas. Samas ei takista miski seda, et usaldushalduse looja
säilitab määruse nr 269/2014 artikli 2 lõike 1 tähenduses kontrolli nende rahaliste vahendite ja
majandusressursside üle, mille ta usaldushaldusesse annab, teostades nende üle otsustavat mõju.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).