Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium Teie 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9

[email protected]

Meie 15.08.2025

Arvamus psühhiaatrilise abi seaduse muutmise

seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala

laiendamine) eelnõu kohta

Eesti Psühhiaatrite Seltsi (edaspidi EPS) arvamus:

1. EPS hinnangul ei tuleks ohjeldusmeetmetega seonduvat reguleerida mitte

Psühhiaatrilise abi seaduse vaid näiteks Võlaõigusseadusega.

Ohjeldusmeetmete aluseks olev tervislik seisund peaks olema sõnastatud nii, et see ei eeldaks

psüühikahäiret ega psüühikahäire diagnoosimist.

Selgitus: Planeeritava muudatuse kohaselt peab ohjeldusmeetmete rakendamise eelduseks olema

patsiendil tervishoiuteenuse osutamise ajal esinev kehtivale rahvusvahelisele psüühika- ja

käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline seisund või käitumishäire ning psüühikahäire

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Ohjeldusmeetmeid rakendatakse sageli ka väljaspool psühhiaatriaosakonda, nagu on ka

seletuskirjas märgitud.

Ohjeldusmeetmete rakendamine võib olla vajalik erinevate haiguste ja seisundite korral, mille

puhul ei ole täidetud psüühikahäire diagnostilised kriteeriumid ning ei ole ka asjakohane

diagnoosida psüühikahäiret. Näiteks: hüpoglükeemiast tingitud rahutus, ainetest ja ravimitest (sh

narkoos) tingitud teadvushäired ja inadekvaatne (sh ohtlik) käitumine, epileptilise hoo järgsed

seisundid jt neuroloogilised haigused jne.

Ohjeldamist vajavate seisundite kodeerimine psüühikahäiretena toob tõenäoliselt kaasa

psüühikahäirete üle- ja väärdiagnoosimise.

Juhime ka tähelepanu, et väljend „...psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida“ on sellises sõnastuses piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmisel

ning tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel juriidiliseks kriteeriumiks, mis

nõuab õiguslikku analüüsi, mille pädevust tervishoiuteenuse osutajal ei ole.

2. Eelnõu seletuskirjas punktis “Seaduse eesmärk” on välja toodud lause: “Tervishoiuteenuse

osutajal on kohustus dokumenteerida kõik ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas

rakendamise põhjus, meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg. Ohjeldusmeetme

rakendamisel teavitatakse patsiendi seaduslikku esindajat või patsiendi omast esimesel

võimalusel, kui see on teostatav ning patsiendi huvides”.

EPS hinnangul viimane lause ei ole vajalik. Esiteks on see tingimuslik ja jääb ebamääraseks kas

ja millal on teavitamine vajalik. Jääb ka ebaselgeks, milliseid patsiendi huve nimetatud teavitamise

kaitseb. Sõnapaar “esimesel võimalusel” loob ka segaduse, et kas arst peaks lähedast teavitama

hilisõhtul, öösel jne. Selline teavitamine oleks sageli häiriv nii lähedastele, kui ka seaduslikele

esindajatele. Ohjeldusmeetme rakendamisel võiks lähedase või seadusliku esindaja

teavitamine olla arsti otsus vastavalt vajadusele.

3. Eelnõu seletuskirja punktid 5 ja 6 selgitavad ettepanekuid paragrahvi 141 muutmiseks:

“Kehtiva redaktsiooni kohaselt peab pideva järelevalve all olema vaid isik, kelle suhtes

rakendatakse mehhaanilist ohjeldusmeedet. Teiste ohjeldusmeetmete puhul on sätestatud vaid

tervishoiutöötaja järelevalve kohustus, kuid see võib olla ka perioodiline. Kõik ohjeldusmeetmed

on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende rakendamise ajal isik

olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast

kohtlemist…”

Selline regulatsioon ei ole realistlikult järgitav, arvestades tervishoiutöötajate ressursi mahtu ning

ka näiteks ravimitega ohjeldamisel ravimite toime kestvuse ebamäärasust ja võimalikku päevi

kestvat toimet. Ka käesolevalt PsAS-s sätestatud nõuet, et mehaaniliselt ohjeldatud patsient oleks

tervishoiutöötaja pideva vahetu järelevalve all, ei ole alati ja kõikjal võimalik sellisena rakendada.

Hooldaja ei ole tervishoiutöötaja ning õenduspersonali ressurss ei võimalda alati ohjeldatud

patsiendi pidevat ja vahetut jälgimist. Sel juhul oleks vajalik suures mahus täiendavate

tervishoiutöötajate palkamine, mis nõuaks eelnevalt olulisi korralduslikke ja finantsilisi muutusi

haiglate ja kliinikute tasemel ning teenuste hindade osas. Samuti tuleb arvestada

tervishoiutöötajate defitsiidiga.

Võimaliku muudatusena võiks kaaluda, et sõna tervishoiutöötaja asendatakse näiteks mõistega

„õendus-hooldustöötaja“. Ja teatud olukordades võiks kõne alla tulla parameediku poolne

jälgimine. „Vahetu“ osas tuleks täpsustada, kas ka reaalajas videopildi jälgimine oleks

aktsepteeritav.

Täiendavad kommentaarid:

1. Punkti “eelnõu sisu ja võrdlev analüüs; näide 3- statsionaarne õendusabi” all on välja

toodud lause “Sõnaline agressioon ei õigusta füüsilise jõu kasutamist”.

EPS hinnangul sõnaline agressioon üksi ei õigusta mehaanilise ohjeldamise kasutamist, kuid kuna

sõnaline agressioon võib kiirelt eskaleeruda füüsilise agressioonini, siis sõnalise agressiooni puhul

füüsilise jõu kasutamine (näiteks kinni hoidmine) ning vajadusel ka ravimi manustamine peaks

olema arsti otsus, mis omakorda võib vältida seda, et lõpuks peaks patsienti mehaaniliselt

ohjeldama.

2. Seaduse muudatuse punktides 9. ja 10. peaks muudatusettepanekud olema vastavalt „teises

lauses" (käesolevalt „esimeses") ja „kolmandas lauses" (käesolevalt „teises").

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Arold

juhatuse esimees

Sotsiaalministeerium Teie 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9

[email protected]

Meie 15.08.2025

Arvamus psühhiaatrilise abi seaduse muutmise

seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala

laiendamine) eelnõu kohta

Eesti Psühhiaatrite Seltsi (edaspidi EPS) arvamus:

1. EPS hinnangul ei tuleks ohjeldusmeetmetega seonduvat reguleerida mitte

Psühhiaatrilise abi seaduse vaid näiteks Võlaõigusseadusega.

Ohjeldusmeetmete aluseks olev tervislik seisund peaks olema sõnastatud nii, et see ei eeldaks

psüühikahäiret ega psüühikahäire diagnoosimist.

Selgitus: Planeeritava muudatuse kohaselt peab ohjeldusmeetmete rakendamise eelduseks olema

patsiendil tervishoiuteenuse osutamise ajal esinev kehtivale rahvusvahelisele psüühika- ja

käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline seisund või käitumishäire ning psüühikahäire

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Ohjeldusmeetmeid rakendatakse sageli ka väljaspool psühhiaatriaosakonda, nagu on ka

seletuskirjas märgitud.

Ohjeldusmeetmete rakendamine võib olla vajalik erinevate haiguste ja seisundite korral, mille

puhul ei ole täidetud psüühikahäire diagnostilised kriteeriumid ning ei ole ka asjakohane

diagnoosida psüühikahäiret. Näiteks: hüpoglükeemiast tingitud rahutus, ainetest ja ravimitest (sh

narkoos) tingitud teadvushäired ja inadekvaatne (sh ohtlik) käitumine, epileptilise hoo järgsed

seisundid jt neuroloogilised haigused jne.

Ohjeldamist vajavate seisundite kodeerimine psüühikahäiretena toob tõenäoliselt kaasa

psüühikahäirete üle- ja väärdiagnoosimise.

Juhime ka tähelepanu, et väljend „...psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

või seda juhtida“ on sellises sõnastuses piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmisel

ning tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel juriidiliseks kriteeriumiks, mis

nõuab õiguslikku analüüsi, mille pädevust tervishoiuteenuse osutajal ei ole.

2. Eelnõu seletuskirjas punktis “Seaduse eesmärk” on välja toodud lause: “Tervishoiuteenuse

osutajal on kohustus dokumenteerida kõik ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas

rakendamise põhjus, meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg. Ohjeldusmeetme

rakendamisel teavitatakse patsiendi seaduslikku esindajat või patsiendi omast esimesel

võimalusel, kui see on teostatav ning patsiendi huvides”.

EPS hinnangul viimane lause ei ole vajalik. Esiteks on see tingimuslik ja jääb ebamääraseks kas

ja millal on teavitamine vajalik. Jääb ka ebaselgeks, milliseid patsiendi huve nimetatud teavitamise

kaitseb. Sõnapaar “esimesel võimalusel” loob ka segaduse, et kas arst peaks lähedast teavitama

hilisõhtul, öösel jne. Selline teavitamine oleks sageli häiriv nii lähedastele, kui ka seaduslikele

esindajatele. Ohjeldusmeetme rakendamisel võiks lähedase või seadusliku esindaja

teavitamine olla arsti otsus vastavalt vajadusele.

3. Eelnõu seletuskirja punktid 5 ja 6 selgitavad ettepanekuid paragrahvi 141 muutmiseks:

“Kehtiva redaktsiooni kohaselt peab pideva järelevalve all olema vaid isik, kelle suhtes

rakendatakse mehhaanilist ohjeldusmeedet. Teiste ohjeldusmeetmete puhul on sätestatud vaid

tervishoiutöötaja järelevalve kohustus, kuid see võib olla ka perioodiline. Kõik ohjeldusmeetmed

on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende rakendamise ajal isik

olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast

kohtlemist…”

Selline regulatsioon ei ole realistlikult järgitav, arvestades tervishoiutöötajate ressursi mahtu ning

ka näiteks ravimitega ohjeldamisel ravimite toime kestvuse ebamäärasust ja võimalikku päevi

kestvat toimet. Ka käesolevalt PsAS-s sätestatud nõuet, et mehaaniliselt ohjeldatud patsient oleks

tervishoiutöötaja pideva vahetu järelevalve all, ei ole alati ja kõikjal võimalik sellisena rakendada.

Hooldaja ei ole tervishoiutöötaja ning õenduspersonali ressurss ei võimalda alati ohjeldatud

patsiendi pidevat ja vahetut jälgimist. Sel juhul oleks vajalik suures mahus täiendavate

tervishoiutöötajate palkamine, mis nõuaks eelnevalt olulisi korralduslikke ja finantsilisi muutusi

haiglate ja kliinikute tasemel ning teenuste hindade osas. Samuti tuleb arvestada

tervishoiutöötajate defitsiidiga.

Võimaliku muudatusena võiks kaaluda, et sõna tervishoiutöötaja asendatakse näiteks mõistega

„õendus-hooldustöötaja“. Ja teatud olukordades võiks kõne alla tulla parameediku poolne

jälgimine. „Vahetu“ osas tuleks täpsustada, kas ka reaalajas videopildi jälgimine oleks

aktsepteeritav.

Täiendavad kommentaarid:

1. Punkti “eelnõu sisu ja võrdlev analüüs; näide 3- statsionaarne õendusabi” all on välja

toodud lause “Sõnaline agressioon ei õigusta füüsilise jõu kasutamist”.

EPS hinnangul sõnaline agressioon üksi ei õigusta mehaanilise ohjeldamise kasutamist, kuid kuna

sõnaline agressioon võib kiirelt eskaleeruda füüsilise agressioonini, siis sõnalise agressiooni puhul

füüsilise jõu kasutamine (näiteks kinni hoidmine) ning vajadusel ka ravimi manustamine peaks

olema arsti otsus, mis omakorda võib vältida seda, et lõpuks peaks patsienti mehaaniliselt

ohjeldama.

2. Seaduse muudatuse punktides 9. ja 10. peaks muudatusettepanekud olema vastavalt „teises

lauses" (käesolevalt „esimeses") ja „kolmandas lauses" (käesolevalt „teises").

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Arold

juhatuse esimees