Arvamuse edastamine
| Dokumendiregister | Sotsiaalministeerium |
| Viit | 1.2-2/26-13 |
| Registreeritud | 15.08.2025 |
| Sünkroonitud | 18.08.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine |
| Sari | 1.2-2 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik) |
| Toimik | 1.2-2/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Eesti Haiglate Liit |
| Saabumis/saatmisviis | Eesti Haiglate Liit |
| Vastutaja | Made Bambus (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Tervishoiuteenuste osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Failid
Digiallkirjad
Allkirjade kehtivust ei ole
kontrollitud.
URMAS SULE
PNOEE-36310062728
2025-08-14 07:19:09
Karmen Joller
sotsiaalminister
Sotsiaalministeerium Teie: 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9 Meie: 15.08.2025 nr 160-2B
Arvamuse avaldamine
Täname, et edastasite Eesti Haiglate Liidule (edaspidi EHL) kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõu.
Peame eelnõus käsitletavat teemat igapäevase tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt äärmiselt oluliseks. Tervishoiutöötajad seisavad pea iga päev silmitsi olukordadega, kus patsiendi ootamatu agressiivne käitumine kujutab otsest ohtu tema enda ja/või teiste isikute elule ja tervisele.
Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise raamistikust, mille eesmärk on ennetada ohujuhtumeid, vähendada vigastuste riski ja säilitada patsiendi väärikus. Ohjeldusmeetmete ja muude ohutusmeetmete vajadus esineb mitmesuguste terviseseisundite korral (sh deliirium, äge insult, metaboolsed häired, narkootikumimürgistus, võõrutusseisund, äge stressreaktsioon jne), mis ei kuulu PsAS mõjualasse, kuid nõuavad kohest tegutsemist patsiendiohutuse ja personali turvalisuse tagamiseks. Toetame ohjeldusmeetmete rakendamise võimaluse laienemist ka psühhiaatriavälistele ravivaldkondadele.
Olles eelnõuga tutvunud, edastame alljärgnevad märkused.
Kuigi eelnõu seletuskirjas on põhjalikult kirjeldatud vajadust reguleerida ohjeldusmeetmete rakendamist ka väljaspool psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) senist kohaldamisala, ei lahenda pakutud lahendus olulisi praktilisi probleeme.
Eelnõu kohaselt jääks ohjeldusmeetmete kasutamine sidusaks psühhiaatrilise abi osutamise ja F-peatüki diagnoosi püstitamisega (RHK-10 järgi), mida võivad teha üksnes arstid. See ei kata adekvaatselt olukordi eriarstiabis, kiirabis ja õendusabis, kus ohjeldusmeetmete rakendamise vajadus võib tekkida ka ilma psühhiaatrilise diagnoosita ja sageli ilma arsti kohese kohalolekuta. Seetõttu ei taga eelnõu praegune lahendus vajalikku õiguslikku alust patsientide ja personali ohutuse tagamiseks kõigis vastavates tervishoiuvaldkondades.
1. Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi (psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise regulatsiooni lisamist seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi.
2. Teeme ettepaneku kaaluda eraldiseisva õigusliku regulatsiooni välja töötamist, mis käsitleb patsiendiohutust ja ohjeldusmeetmete kasutamist kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud. Selline lahendus looks ühtse, tervikliku ja praktiliselt rakendatava raamistiku, mis arvestaks eriarstiabi, kiirabi ja õendusabi eripärasid ning võimaldaks kiiret ja õiguspärast sekkumist ka arsti kohese kohalolekuta.
3. Eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud ohuolukorrad, mille puhul on patsiendi ohjeldamine näidustatud ja ka ohjeldusmeetmete valiku soovitused. Praktikas on olnud probleemiks patsiendi ohjeldamine tema nõrkuse/halvatuse korral ülakeha liikumisulatuse piiramiseks kehavööga. Tegemist ei ole otseselt ohu vältimisega patsiendi elule ja tervisele, kuigi on võimalus kukkumisohule ja/või ebasobivale kehaasendile või vajab patsient regulaarselt asendimuutust (lamatiste ennetus), või on vaja ratastooliga transpordil vältida kukkumist. Toestamist võib ta vajada oma üldseisundi (nt habras geriaatriline patsient) tõttu funktsionaalses voodis. Oleks mõistlik lisada ohjeldamise näidustusena ka nõrkuse/halvatusega patsient, kes vajab pikemat (vastavalt oma jõuvarudele) ohjeldamist kõikide nõuete kohaselt.
4. Eelnõus märgitakse, et mehaanilise ohjeldamise korral saab seda viia läbi üksnes jälgimisruumis ning seda rõhutatakse üle ka eelnõu seletuskirjas: „Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist ohjeldusmeedet, kui kõige intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle suhtes meedet kasutatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.“ Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava osakonna isolatsioonipalatis?
5. Dokumendis on selgituseks toodud: „Kõik ohjeldusmeetmed on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende rakendamise ajal isik olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast kohtlemist.“ Kas see hõlmaks ka seda, kui patsient on kaamera vaateväljas?
6. Õendushaiglate vaates, kus arstil on tänase õigusruumi kohaselt konsulteeriv roll ja suureneb psühho(geriaatriliste) patsientide arv, on väga oluline, et dokumendis on nüüd välja toodud, et ka õe otsusel võib rakendada ohjeldusmeetmeid: „Ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse patsiendi seisundi kliinilisest hindamisest ning meetme rakendamine toimub arsti või vältimatu vajaduse korral õe otsusel ja pideval jälgimisel.“
7. Kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks teostada ka koolitatud hooldaja (kutsega hooldaja)?
Täname veelkord võimaluse eest anda tagasisidet psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõule. EHLi liikmed on jätkuvalt valmis panustama õigusraamistiku väljatöötamisse, jagades oma kogemusi ja praktikat ohutus- ning ohjeldusmeetmete rakendamisel, et tagada patsientide ja tervishoiutöötajate turvalisus ning vältida õiguslikke ja eetilisi vastuolusid igapäevases ravitöös.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Urmas Sule
Juhatuse esimees
Karmen Joller
sotsiaalminister
Sotsiaalministeerium Teie: 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9 Meie: 15.08.2025 nr 160-2B
Arvamuse avaldamine
Täname, et edastasite Eesti Haiglate Liidule (edaspidi EHL) kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõu.
Peame eelnõus käsitletavat teemat igapäevase tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt äärmiselt oluliseks. Tervishoiutöötajad seisavad pea iga päev silmitsi olukordadega, kus patsiendi ootamatu agressiivne käitumine kujutab otsest ohtu tema enda ja/või teiste isikute elule ja tervisele.
Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise raamistikust, mille eesmärk on ennetada ohujuhtumeid, vähendada vigastuste riski ja säilitada patsiendi väärikus. Ohjeldusmeetmete ja muude ohutusmeetmete vajadus esineb mitmesuguste terviseseisundite korral (sh deliirium, äge insult, metaboolsed häired, narkootikumimürgistus, võõrutusseisund, äge stressreaktsioon jne), mis ei kuulu PsAS mõjualasse, kuid nõuavad kohest tegutsemist patsiendiohutuse ja personali turvalisuse tagamiseks. Toetame ohjeldusmeetmete rakendamise võimaluse laienemist ka psühhiaatriavälistele ravivaldkondadele.
Olles eelnõuga tutvunud, edastame alljärgnevad märkused.
Kuigi eelnõu seletuskirjas on põhjalikult kirjeldatud vajadust reguleerida ohjeldusmeetmete rakendamist ka väljaspool psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) senist kohaldamisala, ei lahenda pakutud lahendus olulisi praktilisi probleeme.
Eelnõu kohaselt jääks ohjeldusmeetmete kasutamine sidusaks psühhiaatrilise abi osutamise ja F-peatüki diagnoosi püstitamisega (RHK-10 järgi), mida võivad teha üksnes arstid. See ei kata adekvaatselt olukordi eriarstiabis, kiirabis ja õendusabis, kus ohjeldusmeetmete rakendamise vajadus võib tekkida ka ilma psühhiaatrilise diagnoosita ja sageli ilma arsti kohese kohalolekuta. Seetõttu ei taga eelnõu praegune lahendus vajalikku õiguslikku alust patsientide ja personali ohutuse tagamiseks kõigis vastavates tervishoiuvaldkondades.
1. Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi (psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise regulatsiooni lisamist seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi.
2. Teeme ettepaneku kaaluda eraldiseisva õigusliku regulatsiooni välja töötamist, mis käsitleb patsiendiohutust ja ohjeldusmeetmete kasutamist kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud. Selline lahendus looks ühtse, tervikliku ja praktiliselt rakendatava raamistiku, mis arvestaks eriarstiabi, kiirabi ja õendusabi eripärasid ning võimaldaks kiiret ja õiguspärast sekkumist ka arsti kohese kohalolekuta.
3. Eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud ohuolukorrad, mille puhul on patsiendi ohjeldamine näidustatud ja ka ohjeldusmeetmete valiku soovitused. Praktikas on olnud probleemiks patsiendi ohjeldamine tema nõrkuse/halvatuse korral ülakeha liikumisulatuse piiramiseks kehavööga. Tegemist ei ole otseselt ohu vältimisega patsiendi elule ja tervisele, kuigi on võimalus kukkumisohule ja/või ebasobivale kehaasendile või vajab patsient regulaarselt asendimuutust (lamatiste ennetus), või on vaja ratastooliga transpordil vältida kukkumist. Toestamist võib ta vajada oma üldseisundi (nt habras geriaatriline patsient) tõttu funktsionaalses voodis. Oleks mõistlik lisada ohjeldamise näidustusena ka nõrkuse/halvatusega patsient, kes vajab pikemat (vastavalt oma jõuvarudele) ohjeldamist kõikide nõuete kohaselt.
4. Eelnõus märgitakse, et mehaanilise ohjeldamise korral saab seda viia läbi üksnes jälgimisruumis ning seda rõhutatakse üle ka eelnõu seletuskirjas: „Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist ohjeldusmeedet, kui kõige intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle suhtes meedet kasutatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.“ Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava osakonna isolatsioonipalatis?
5. Dokumendis on selgituseks toodud: „Kõik ohjeldusmeetmed on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende rakendamise ajal isik olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast kohtlemist.“ Kas see hõlmaks ka seda, kui patsient on kaamera vaateväljas?
6. Õendushaiglate vaates, kus arstil on tänase õigusruumi kohaselt konsulteeriv roll ja suureneb psühho(geriaatriliste) patsientide arv, on väga oluline, et dokumendis on nüüd välja toodud, et ka õe otsusel võib rakendada ohjeldusmeetmeid: „Ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse patsiendi seisundi kliinilisest hindamisest ning meetme rakendamine toimub arsti või vältimatu vajaduse korral õe otsusel ja pideval jälgimisel.“
7. Kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks teostada ka koolitatud hooldaja (kutsega hooldaja)?
Täname veelkord võimaluse eest anda tagasisidet psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõule. EHLi liikmed on jätkuvalt valmis panustama õigusraamistiku väljatöötamisse, jagades oma kogemusi ja praktikat ohutus- ning ohjeldusmeetmete rakendamisel, et tagada patsientide ja tervishoiutöötajate turvalisus ning vältida õiguslikke ja eetilisi vastuolusid igapäevases ravitöös.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Urmas Sule
Juhatuse esimees
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tere
Edastame Eesti Haiglate Liidu tagasiside psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõule.
Lugupidamisega
Urmas Sule
Juhatuse esimees
From: [email protected] <[email protected]>
Sent: Thursday, July 10, 2025 1:57 PM
To: Eesti Puuetega Inimeste Koda <[email protected]>; Eesti Õdede Liit <[email protected]>; Eesti Haiglate Liit <[email protected]>; Eesti Arstide Liit <[email protected]>; Eesti Kiirabi Liit <[email protected]>; Eesti Patsientide Liit <[email protected]>; TÜK Patsientide nõukoda <[email protected]>; PERH Patsiendinõukoda <[email protected]>; Eesti Psühhiaatrite Selts <[email protected]>
Subject: Patsientide ohjeldusmeetmete rakendamine vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel
|
Digiallkirjad
Allkirjade kehtivust ei ole
kontrollitud.
URMAS SULE
PNOEE-36310062728
2025-08-14 07:19:09
Karmen Joller
sotsiaalminister
Sotsiaalministeerium Teie: 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9 Meie: 15.08.2025 nr 160-2B
Arvamuse avaldamine
Täname, et edastasite Eesti Haiglate Liidule (edaspidi EHL) kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõu.
Peame eelnõus käsitletavat teemat igapäevase tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt äärmiselt oluliseks. Tervishoiutöötajad seisavad pea iga päev silmitsi olukordadega, kus patsiendi ootamatu agressiivne käitumine kujutab otsest ohtu tema enda ja/või teiste isikute elule ja tervisele.
Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise raamistikust, mille eesmärk on ennetada ohujuhtumeid, vähendada vigastuste riski ja säilitada patsiendi väärikus. Ohjeldusmeetmete ja muude ohutusmeetmete vajadus esineb mitmesuguste terviseseisundite korral (sh deliirium, äge insult, metaboolsed häired, narkootikumimürgistus, võõrutusseisund, äge stressreaktsioon jne), mis ei kuulu PsAS mõjualasse, kuid nõuavad kohest tegutsemist patsiendiohutuse ja personali turvalisuse tagamiseks. Toetame ohjeldusmeetmete rakendamise võimaluse laienemist ka psühhiaatriavälistele ravivaldkondadele.
Olles eelnõuga tutvunud, edastame alljärgnevad märkused.
Kuigi eelnõu seletuskirjas on põhjalikult kirjeldatud vajadust reguleerida ohjeldusmeetmete rakendamist ka väljaspool psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) senist kohaldamisala, ei lahenda pakutud lahendus olulisi praktilisi probleeme.
Eelnõu kohaselt jääks ohjeldusmeetmete kasutamine sidusaks psühhiaatrilise abi osutamise ja F-peatüki diagnoosi püstitamisega (RHK-10 järgi), mida võivad teha üksnes arstid. See ei kata adekvaatselt olukordi eriarstiabis, kiirabis ja õendusabis, kus ohjeldusmeetmete rakendamise vajadus võib tekkida ka ilma psühhiaatrilise diagnoosita ja sageli ilma arsti kohese kohalolekuta. Seetõttu ei taga eelnõu praegune lahendus vajalikku õiguslikku alust patsientide ja personali ohutuse tagamiseks kõigis vastavates tervishoiuvaldkondades.
1. Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi (psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise regulatsiooni lisamist seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi.
2. Teeme ettepaneku kaaluda eraldiseisva õigusliku regulatsiooni välja töötamist, mis käsitleb patsiendiohutust ja ohjeldusmeetmete kasutamist kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud. Selline lahendus looks ühtse, tervikliku ja praktiliselt rakendatava raamistiku, mis arvestaks eriarstiabi, kiirabi ja õendusabi eripärasid ning võimaldaks kiiret ja õiguspärast sekkumist ka arsti kohese kohalolekuta.
3. Eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud ohuolukorrad, mille puhul on patsiendi ohjeldamine näidustatud ja ka ohjeldusmeetmete valiku soovitused. Praktikas on olnud probleemiks patsiendi ohjeldamine tema nõrkuse/halvatuse korral ülakeha liikumisulatuse piiramiseks kehavööga. Tegemist ei ole otseselt ohu vältimisega patsiendi elule ja tervisele, kuigi on võimalus kukkumisohule ja/või ebasobivale kehaasendile või vajab patsient regulaarselt asendimuutust (lamatiste ennetus), või on vaja ratastooliga transpordil vältida kukkumist. Toestamist võib ta vajada oma üldseisundi (nt habras geriaatriline patsient) tõttu funktsionaalses voodis. Oleks mõistlik lisada ohjeldamise näidustusena ka nõrkuse/halvatusega patsient, kes vajab pikemat (vastavalt oma jõuvarudele) ohjeldamist kõikide nõuete kohaselt.
4. Eelnõus märgitakse, et mehaanilise ohjeldamise korral saab seda viia läbi üksnes jälgimisruumis ning seda rõhutatakse üle ka eelnõu seletuskirjas: „Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist ohjeldusmeedet, kui kõige intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle suhtes meedet kasutatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.“ Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava osakonna isolatsioonipalatis?
5. Dokumendis on selgituseks toodud: „Kõik ohjeldusmeetmed on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende rakendamise ajal isik olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast kohtlemist.“ Kas see hõlmaks ka seda, kui patsient on kaamera vaateväljas?
6. Õendushaiglate vaates, kus arstil on tänase õigusruumi kohaselt konsulteeriv roll ja suureneb psühho(geriaatriliste) patsientide arv, on väga oluline, et dokumendis on nüüd välja toodud, et ka õe otsusel võib rakendada ohjeldusmeetmeid: „Ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse patsiendi seisundi kliinilisest hindamisest ning meetme rakendamine toimub arsti või vältimatu vajaduse korral õe otsusel ja pideval jälgimisel.“
7. Kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks teostada ka koolitatud hooldaja (kutsega hooldaja)?
Täname veelkord võimaluse eest anda tagasisidet psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõule. EHLi liikmed on jätkuvalt valmis panustama õigusraamistiku väljatöötamisse, jagades oma kogemusi ja praktikat ohutus- ning ohjeldusmeetmete rakendamisel, et tagada patsientide ja tervishoiutöötajate turvalisus ning vältida õiguslikke ja eetilisi vastuolusid igapäevases ravitöös.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Urmas Sule
Juhatuse esimees
Karmen Joller
sotsiaalminister
Sotsiaalministeerium Teie: 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9 Meie: 15.08.2025 nr 160-2B
Arvamuse avaldamine
Täname, et edastasite Eesti Haiglate Liidule (edaspidi EHL) kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse (ohjeldusmeetmete regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõu.
Peame eelnõus käsitletavat teemat igapäevase tervishoiuteenuse osutamise seisukohalt äärmiselt oluliseks. Tervishoiutöötajad seisavad pea iga päev silmitsi olukordadega, kus patsiendi ootamatu agressiivne käitumine kujutab otsest ohtu tema enda ja/või teiste isikute elule ja tervisele.
Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise raamistikust, mille eesmärk on ennetada ohujuhtumeid, vähendada vigastuste riski ja säilitada patsiendi väärikus. Ohjeldusmeetmete ja muude ohutusmeetmete vajadus esineb mitmesuguste terviseseisundite korral (sh deliirium, äge insult, metaboolsed häired, narkootikumimürgistus, võõrutusseisund, äge stressreaktsioon jne), mis ei kuulu PsAS mõjualasse, kuid nõuavad kohest tegutsemist patsiendiohutuse ja personali turvalisuse tagamiseks. Toetame ohjeldusmeetmete rakendamise võimaluse laienemist ka psühhiaatriavälistele ravivaldkondadele.
Olles eelnõuga tutvunud, edastame alljärgnevad märkused.
Kuigi eelnõu seletuskirjas on põhjalikult kirjeldatud vajadust reguleerida ohjeldusmeetmete rakendamist ka väljaspool psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) senist kohaldamisala, ei lahenda pakutud lahendus olulisi praktilisi probleeme.
Eelnõu kohaselt jääks ohjeldusmeetmete kasutamine sidusaks psühhiaatrilise abi osutamise ja F-peatüki diagnoosi püstitamisega (RHK-10 järgi), mida võivad teha üksnes arstid. See ei kata adekvaatselt olukordi eriarstiabis, kiirabis ja õendusabis, kus ohjeldusmeetmete rakendamise vajadus võib tekkida ka ilma psühhiaatrilise diagnoosita ja sageli ilma arsti kohese kohalolekuta. Seetõttu ei taga eelnõu praegune lahendus vajalikku õiguslikku alust patsientide ja personali ohutuse tagamiseks kõigis vastavates tervishoiuvaldkondades.
1. Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi (psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise regulatsiooni lisamist seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi.
2. Teeme ettepaneku kaaluda eraldiseisva õigusliku regulatsiooni välja töötamist, mis käsitleb patsiendiohutust ja ohjeldusmeetmete kasutamist kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud. Selline lahendus looks ühtse, tervikliku ja praktiliselt rakendatava raamistiku, mis arvestaks eriarstiabi, kiirabi ja õendusabi eripärasid ning võimaldaks kiiret ja õiguspärast sekkumist ka arsti kohese kohalolekuta.
3. Eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud ohuolukorrad, mille puhul on patsiendi ohjeldamine näidustatud ja ka ohjeldusmeetmete valiku soovitused. Praktikas on olnud probleemiks patsiendi ohjeldamine tema nõrkuse/halvatuse korral ülakeha liikumisulatuse piiramiseks kehavööga. Tegemist ei ole otseselt ohu vältimisega patsiendi elule ja tervisele, kuigi on võimalus kukkumisohule ja/või ebasobivale kehaasendile või vajab patsient regulaarselt asendimuutust (lamatiste ennetus), või on vaja ratastooliga transpordil vältida kukkumist. Toestamist võib ta vajada oma üldseisundi (nt habras geriaatriline patsient) tõttu funktsionaalses voodis. Oleks mõistlik lisada ohjeldamise näidustusena ka nõrkuse/halvatusega patsient, kes vajab pikemat (vastavalt oma jõuvarudele) ohjeldamist kõikide nõuete kohaselt.
4. Eelnõus märgitakse, et mehaanilise ohjeldamise korral saab seda viia läbi üksnes jälgimisruumis ning seda rõhutatakse üle ka eelnõu seletuskirjas: „Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist ohjeldusmeedet, kui kõige intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle suhtes meedet kasutatakse, ei tohi olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.“ Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava osakonna isolatsioonipalatis?
5. Dokumendis on selgituseks toodud: „Kõik ohjeldusmeetmed on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised, mistõttu peab nende rakendamise ajal isik olema katkematu, vahetu ja pideva järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast kohtlemist.“ Kas see hõlmaks ka seda, kui patsient on kaamera vaateväljas?
6. Õendushaiglate vaates, kus arstil on tänase õigusruumi kohaselt konsulteeriv roll ja suureneb psühho(geriaatriliste) patsientide arv, on väga oluline, et dokumendis on nüüd välja toodud, et ka õe otsusel võib rakendada ohjeldusmeetmeid: „Ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse patsiendi seisundi kliinilisest hindamisest ning meetme rakendamine toimub arsti või vältimatu vajaduse korral õe otsusel ja pideval jälgimisel.“
7. Kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks teostada ka koolitatud hooldaja (kutsega hooldaja)?
Täname veelkord võimaluse eest anda tagasisidet psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõule. EHLi liikmed on jätkuvalt valmis panustama õigusraamistiku väljatöötamisse, jagades oma kogemusi ja praktikat ohutus- ning ohjeldusmeetmete rakendamisel, et tagada patsientide ja tervishoiutöötajate turvalisus ning vältida õiguslikke ja eetilisi vastuolusid igapäevases ravitöös.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Urmas Sule
Juhatuse esimees
