Sotsiaalministeerium Teie 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9

[email protected] Meie 14.08.2025 nr 47

Eesti Puuetega Inimeste Koja seisukoht Psühhiaatrilise abi seaduse (ohjeldusmeetmete

regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõule Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) tänab kaasamise ja arvamuse küsimise eest.

Toetame põhimõttelist plaani laiendada ohjeldusmeetmete kohaldamisala kuna vajadus

ohjeldusmeetmete kohaldamiseks intensiivravis, EMO-s või kiirabis on eluline reaalsus ning

vastava õigusliku aluseta on ohjeldusmeetmete rakendamine lubamatu. Samas juhime tähelepanu

asjaoludele, mis vajavad täiendavat arutelu:

1. Esitasime Sotsiaalministeeriumile 15.05.2025 seisukoha ka psühhiaatrilise abi seaduse

kohaldamisala laiendamise väljatöötamiskavatsusele (VTK), milles märgitu juurde jääme ka

eelnõu raames. Sotsiaalministeerium tõstatas VTK- s küsimuse regulatsiooni paiknevuse osas,

mille osas leidsime, et vastav regulatsioon ei peaks paiknema psühhiaatrilise abi seaduses

(PsAS), vaid pigem tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS). Leiame jätkuvalt, et ühtse

arusaama ja selguse huvides on kõige asjakohasem lisada ohjeldusmeetmete laiendatud

regulatsioon TTKS-i. Piirdudes regulatsiooniga PsAS-s võib tekkida arusaam, et meedet võib

kohaldada ainult psühhiaatrilise abi korras ravile võetud patsientidele mitte patsientidele, kes

võivad kehalisest haigusest/ajutisest psüühikahäirest/otsusevõimetusest tingituna vajada

ohjeldusmeetmete kohaldamist. Lähtudes eeldusest, et ohjeldusmeetmete laiendamise vajadus on

suunatud eelkõige somaatiliste haigustega patsientidele, kelle puhul ei ole meetme kohaldamise

eelduseks psüühikahäire olemasolu RHK mõttes leiame, et vastav regulatsioon peaks paiknema

kas TTKS-s või võlaõigusseaduse 41.peatükis, mille § 767 reguleerib tervishoiuteenuse

osutamist otsusevõimetule patsiendile.

2. Lisaks tõstatame taaskord küsimuse otsusevõime hindamise aluste kohta. Oleme seisukohal,

et riiklikul tasandi tuleb tervikdokumendina/juhisena luua otsusevõime hindamise alused ja

kriteeriumid, mis on praktiliseks töövahendiks arstidele ning omab olulist kaalu ka patsiendi

jaoks. Otsusevõime hindamise vahend on tööriistaks arstile, kes peab ohjeldusmeetme kui

inimese õigustesse maksimaalsel määral sekkuva meetme kohaldamisel kaaluma meetme

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

õigustatust. Vastava juhiseta on aga tervishoiutöötajal otsuse tegemisel lubamatult suur

subjektiivne kaalutlusruum, mis võib tekitada võimaluse meetme väär- või liigkasutuseks.

3. Eelnõu kohaselt on sihtgrupiks psüühikahäirega patsient, psüühikahäire on PsAS tähenduses

kehtivale rahvusvahelisele psüühika-ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline

seisund või käitumishäire.

Eelnev võimaldab järeldada, et ohjeldusmeedet saab ka kehaliste põhihaiguste ehk laiendatud

kohaldamisala korral kasutada üksnes siis, kui inimesel on diagnoositud psüühikahäire.

Arvestades asjaolu, et mitteadekvaatset käitumist võib esineda sageli ka lühiajaliselt (nt

narkoosi järgselt, tugevate valude korral, diabeedist tingitud veresuhkru kõikumiste ajal,

värske trauma või muu vaimselt raske üleelamise järgselt jms), siis ei tohi meetme

kohaldamise eelduseks olla psüühikahäire diagnoosimine. Viidatud käitumine põhjustab

vale/ülediagnoosimist, mis ei ole lubatav ning tekib võimalus, et teatav sihtgrupp, kes meedet

vajab, kuid kelle puhul alust psüühikahäire diagnoosimiseks ei ole siiski vajalikku abi ei saa.

Lähtudes eeltoodust palume eelnõu sõnastust muuta selliselt, et see annaks võimaluse ja õiguse

kasutada muude eelduste täitmise korral ohjeldusmeedet ka inimese puhul, kellel ei ole enne

meetme kohaldamist psüühikahäiret diagnoositud ega diagnoosita seda ka meetme kohaldamise

ajal ega järgselt.

4.Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et ohjeldusmeetme rakendamise otsuse võib langetada “iga

selleks pädev tervishoiutöötaja”, suurem otsustusõigus on ka “professionaalsetel ja pädevatel”

õdedel, ohjeldusmeetmeid tohib rakendada ainult “vastava pädevuse saanud töötaja”. Pädevus

saamiseks peab iga TTO korraldama oma personalile täienduskoolituse, koolituse maht ja vorm

ei ole kindlaks määratud.

Rõhutame, et kõikidele osapooltele, eelkõige patsientidele peab juba eelnõu tasandil olema

üheselt selge asjaolu, kes on viidatud “pädev ja professionaalne (tervishoiu)töötaja”. EPIKoja

hinnangul saab vastavaks töötajaks olla vaid arst või õde, kes on läbinud vastava täiendava

koolituse.

Lisaks kordame, et tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine peab tähendama põhjalikke ja

regulaarseid ehk korduvaid koolitusi, mis peavad lisaks meetmete kohaldamise õiguslikele ja

praktilistele alustele, dokumenteerimise nõuetele, andmekaitsele jms hõlmama ka meetme

kohaldamise aluseks oleva patsiendi tunnetust ja vaadet meetme kohaldamisele selle ajal ja

järgselt. EPIKoja seisukoht on, et arvestades muudatuse ulatust ja sekkumist inimese põhi-ja

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

inimõigustesse ei saa koolituse sisustamist jätta iga TTO enda määratleda, vaid vastav

koolituskava peab olema reguleeritud Sotsiaalministri määruse tasandil.

5.Tõstatasime VTK-le esitatud seisukohas küsimuse ka ohjeldusmeetmete kohaldamise

reguleerimise vajaduses sotsiaalhoolekandes ja hariduses. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

sotsiaalvaldkonnas on vastava regulatsiooni vajadus hetkel analüüsimisel ning kavandatavad

muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks

põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat regulatsiooni kehtestatud on käimasolev

kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekande süsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb

ohjeldusmeetmete regulatsiooni kujundamisel arvestada ka paralleelselt muudetavate

teenusmudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik

Mõistame, et käesolev eelnõu reguleerib ohjeldusmeetmete kohaldamist üksnes

tervishoiuteenust osutamisel, kuid arvestades teema olulisust ning Sotsiaalministeeriumi

vastutusala, mis hõlmab ka sotsiaalvaldkonda peame vajalikuks rõhutada, et kuigi EPIKoda ei

ole senini vastavatesse aruteludesse/analüüsi protsessi kaasatud, siis soovime olla sisulises

arutelus juba võimalikult algses analüüsi etapis.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Rekand Jurist [email protected] tel +372 6715909

Sotsiaalministeerium Teie 10.07.2025 nr 1.2-2/26-9

[email protected] Meie 14.08.2025 nr 47

Eesti Puuetega Inimeste Koja seisukoht Psühhiaatrilise abi seaduse (ohjeldusmeetmete

regulatsiooni kohaldamisala laiendamine) eelnõule Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) tänab kaasamise ja arvamuse küsimise eest.

Toetame põhimõttelist plaani laiendada ohjeldusmeetmete kohaldamisala kuna vajadus

ohjeldusmeetmete kohaldamiseks intensiivravis, EMO-s või kiirabis on eluline reaalsus ning

vastava õigusliku aluseta on ohjeldusmeetmete rakendamine lubamatu. Samas juhime tähelepanu

asjaoludele, mis vajavad täiendavat arutelu:

1. Esitasime Sotsiaalministeeriumile 15.05.2025 seisukoha ka psühhiaatrilise abi seaduse

kohaldamisala laiendamise väljatöötamiskavatsusele (VTK), milles märgitu juurde jääme ka

eelnõu raames. Sotsiaalministeerium tõstatas VTK- s küsimuse regulatsiooni paiknevuse osas,

mille osas leidsime, et vastav regulatsioon ei peaks paiknema psühhiaatrilise abi seaduses

(PsAS), vaid pigem tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS). Leiame jätkuvalt, et ühtse

arusaama ja selguse huvides on kõige asjakohasem lisada ohjeldusmeetmete laiendatud

regulatsioon TTKS-i. Piirdudes regulatsiooniga PsAS-s võib tekkida arusaam, et meedet võib

kohaldada ainult psühhiaatrilise abi korras ravile võetud patsientidele mitte patsientidele, kes

võivad kehalisest haigusest/ajutisest psüühikahäirest/otsusevõimetusest tingituna vajada

ohjeldusmeetmete kohaldamist. Lähtudes eeldusest, et ohjeldusmeetmete laiendamise vajadus on

suunatud eelkõige somaatiliste haigustega patsientidele, kelle puhul ei ole meetme kohaldamise

eelduseks psüühikahäire olemasolu RHK mõttes leiame, et vastav regulatsioon peaks paiknema

kas TTKS-s või võlaõigusseaduse 41.peatükis, mille § 767 reguleerib tervishoiuteenuse

osutamist otsusevõimetule patsiendile.

2. Lisaks tõstatame taaskord küsimuse otsusevõime hindamise aluste kohta. Oleme seisukohal,

et riiklikul tasandi tuleb tervikdokumendina/juhisena luua otsusevõime hindamise alused ja

kriteeriumid, mis on praktiliseks töövahendiks arstidele ning omab olulist kaalu ka patsiendi

jaoks. Otsusevõime hindamise vahend on tööriistaks arstile, kes peab ohjeldusmeetme kui

inimese õigustesse maksimaalsel määral sekkuva meetme kohaldamisel kaaluma meetme

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

õigustatust. Vastava juhiseta on aga tervishoiutöötajal otsuse tegemisel lubamatult suur

subjektiivne kaalutlusruum, mis võib tekitada võimaluse meetme väär- või liigkasutuseks.

3. Eelnõu kohaselt on sihtgrupiks psüühikahäirega patsient, psüühikahäire on PsAS tähenduses

kehtivale rahvusvahelisele psüühika-ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline

seisund või käitumishäire.

Eelnev võimaldab järeldada, et ohjeldusmeedet saab ka kehaliste põhihaiguste ehk laiendatud

kohaldamisala korral kasutada üksnes siis, kui inimesel on diagnoositud psüühikahäire.

Arvestades asjaolu, et mitteadekvaatset käitumist võib esineda sageli ka lühiajaliselt (nt

narkoosi järgselt, tugevate valude korral, diabeedist tingitud veresuhkru kõikumiste ajal,

värske trauma või muu vaimselt raske üleelamise järgselt jms), siis ei tohi meetme

kohaldamise eelduseks olla psüühikahäire diagnoosimine. Viidatud käitumine põhjustab

vale/ülediagnoosimist, mis ei ole lubatav ning tekib võimalus, et teatav sihtgrupp, kes meedet

vajab, kuid kelle puhul alust psüühikahäire diagnoosimiseks ei ole siiski vajalikku abi ei saa.

Lähtudes eeltoodust palume eelnõu sõnastust muuta selliselt, et see annaks võimaluse ja õiguse

kasutada muude eelduste täitmise korral ohjeldusmeedet ka inimese puhul, kellel ei ole enne

meetme kohaldamist psüühikahäiret diagnoositud ega diagnoosita seda ka meetme kohaldamise

ajal ega järgselt.

4.Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et ohjeldusmeetme rakendamise otsuse võib langetada “iga

selleks pädev tervishoiutöötaja”, suurem otsustusõigus on ka “professionaalsetel ja pädevatel”

õdedel, ohjeldusmeetmeid tohib rakendada ainult “vastava pädevuse saanud töötaja”. Pädevus

saamiseks peab iga TTO korraldama oma personalile täienduskoolituse, koolituse maht ja vorm

ei ole kindlaks määratud.

Rõhutame, et kõikidele osapooltele, eelkõige patsientidele peab juba eelnõu tasandil olema

üheselt selge asjaolu, kes on viidatud “pädev ja professionaalne (tervishoiu)töötaja”. EPIKoja

hinnangul saab vastavaks töötajaks olla vaid arst või õde, kes on läbinud vastava täiendava

koolituse.

Lisaks kordame, et tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine peab tähendama põhjalikke ja

regulaarseid ehk korduvaid koolitusi, mis peavad lisaks meetmete kohaldamise õiguslikele ja

praktilistele alustele, dokumenteerimise nõuetele, andmekaitsele jms hõlmama ka meetme

kohaldamise aluseks oleva patsiendi tunnetust ja vaadet meetme kohaldamisele selle ajal ja

järgselt. EPIKoja seisukoht on, et arvestades muudatuse ulatust ja sekkumist inimese põhi-ja

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

inimõigustesse ei saa koolituse sisustamist jätta iga TTO enda määratleda, vaid vastav

koolituskava peab olema reguleeritud Sotsiaalministri määruse tasandil.

5.Tõstatasime VTK-le esitatud seisukohas küsimuse ka ohjeldusmeetmete kohaldamise

reguleerimise vajaduses sotsiaalhoolekandes ja hariduses. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

sotsiaalvaldkonnas on vastava regulatsiooni vajadus hetkel analüüsimisel ning kavandatavad

muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks

põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat regulatsiooni kehtestatud on käimasolev

kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekande süsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb

ohjeldusmeetmete regulatsiooni kujundamisel arvestada ka paralleelselt muudetavate

teenusmudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik

Mõistame, et käesolev eelnõu reguleerib ohjeldusmeetmete kohaldamist üksnes

tervishoiuteenust osutamisel, kuid arvestades teema olulisust ning Sotsiaalministeeriumi

vastutusala, mis hõlmab ka sotsiaalvaldkonda peame vajalikuks rõhutada, et kuigi EPIKoda ei

ole senini vastavatesse aruteludesse/analüüsi protsessi kaasatud, siis soovime olla sisulises

arutelus juba võimalikult algses analüüsi etapis.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Rekand Jurist [email protected] tel +372 6715909