C-380/25

Vastuvõtmise kuupäev : 19/08/2025

Kokkuvõte C-380/25 - 1

Kohtuasi C-380/25

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

10. juuni 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

12. mai 2025

Kassaatorid:

A. M.

H. K.

Vastustaja:

Bellavista Società Agricola Ss

Vaidluse ese

Kassatsioonkaebus, mis on esitatud vaidluse raames, mis puudutab ühe äriühingu

alluvuses töötanud kahe põllumajandustöötaja mitut tähtajalist töölepingut. Need

põllumajandustöötajad paluvad, et nende töösuhe selles äriühingus muudetaks

tähtajatuks.

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud küsimused selle kohta, kas

põllumajandustöötajate tähtajalisi töösuhteid käsitlevad Itaalia õigusnormid on

kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ, milles

käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa

Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse

(CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-380/25

2

Eelotsuse küsimused

- Kas nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ, milles

käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa

Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse

(CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta lisas esitatud 18. märtsil

1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 5 tuleb tõlgendada

nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole

tähtajalisi töösuhteid reguleerivad üldnormid, mis on kehtestatud viidatud

direktiivi ülevõtmiseks, kohaldatavad põllumajanduse tööandjate ja tähtajaliste

töötajate töösuhete suhtes?

- Kas viidatud klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et kuritarvituste ärahoidmiseks

kehtestatud samaväärsete õigusnormide hulka, milles on arvesse võetud

põllumajandussektori vajadusi, võib kuuluda tööturu osapoolte allkirjastatud

kollektiivlepingus sätestatud meede, milles on nähtud ette õigus sellele, et

tähtajaline tööleping muudetakse tähtajatuks töösuhteks põllumajandustöötaja

puhul, kes teeb samas ettevõtjas 180 tööpäeva tegelikku tööd, mis arvestatakse

12-kuulise ajavahemiku jooksul alates tööleasumisest, – õigus, mida tuleb

kasutada kuuekuulise aegumistähtaja jooksul?

Viidatud liidu õigusnormid

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa

Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni

(UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud

raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, eelkõige selle põhjendused 6, 8, 10 ja 14

ning preambul, üldkaalutlused ja lisa klausel 1, klausli 2 punktid 1 ja 2, klausel 3

ja klausel 5.

Viidatud riigisisesed õigusnormid

1 Põhiseaduse artiklid 3, 11 ja 117

11. augusti 1993. aasta seadusandlik dekreet nr 375 (Decreto legislativo 11

agosto 1993, n. 375)

Artikli 12 lõige 1: „Seoses sotsiaalkindlustust ja -abi puudutavate

õigusnormidega, sh õigusnormidega, mis käsitlevad kindlustust tööõnnetuste ja

kutsehaiguste vastu, tehakse põllumajandustöötajate puhul – v.a teenistujaks

kvalifitseeritud töötajad – vahet tähtajatutel ja tähtajalistel töötajatel.“

Artikli 12 lõige 2: „Seoses lõikes 1 nimetatud vahetegemisega on väljendid

„üheaastase lepinguga alaline töötaja“ ja samalaadsed kategooriad seadustes,

seaduse tasandi õigusaktides ja haldusaktides samaväärsed tähtajatu töötaja

BELLAVISTA SOCIETÀ AGRICOLA

3

kategooriaga, kusjuures ükskõik missugune muu väljend on samaväärne

tähtajalise töötaja kategooriaga.“

6. septembri 2001. aasta seadusandlik dekreet nr 368, millega võetakse üle

direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute

Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja

Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet

tähtajalise töö kohta (Decreto legislativo 6 settembre 2001, n. 368 adottato in

«Attuazione della direttiva 1999/70/CE relativa all’accordo quadro sul lavoro a

tempo determinato concluso dall’UNICE, dal CEEP e dal CES»)

Selle artikli 10 „Väljaarvamised ja erisätted“ lõikes 2 on nähtud ette: „Käesolevat

seadusandlikku dekreeti ei kohaldata põllumajanduse tööandjate ja 11. augusti

1993. aasta seadusandliku dekreedi nr 375 artikli 12 lõikes 2 määratletud

tähtajaliste töötajate töösuhete suhtes.“

15. juuni 2015. aasta seadusandlik dekreet nr 81 (Decreto legislativo 15

giugno 2015, n. 81) (mis ei ole siin käsitletava vaidluse suhtes ratione temporis

kohaldatav, sest jõustus 24. juunil 2015)

Selle artikli 29 „Väljaarvamised ja erisätted“ lõike 1 punktis b on nähtud ette, et

„põllumajanduse tööandjate ja 11. augusti 1993. aasta seadusandliku dekreedi

nr 375 artikli 12 lõikes 2 määratletud tähtajaliste töötajate töösuhted“ jäävad

dekreedi „tähtajalist tööd“ reguleeriva peatüki kohaldamisalast välja, sest „neid

reguleerivad juba erisätted“.

Kollektiivlepingu sätted: põllumajandustöötajate ja lillekasvatajate riiklik

tööleping (Contratto Collettivo Nazionale di Lavoro (CCNL) per gli operai

agricoli e florovivaisti), mis kehtis alates nelja-aastasest perioodist 2006–2009

(sätted, mis on sisuliselt üle võetud sektori hilisematesse, 25. mai 2010. aasta ja

22. oktoobri 2014. aasta riiklikesse kollektiivlepingutesse).

Selle artiklis 18 „Põllumajandustöötajate kategooriad“ on nähtud ette: „Käesoleva

lepingu tähenduses on põllumajandustöötajad töötajad, kes teevad tööd

põllumajandusettevõtetes ja kelle töösuhet reguleerib käesolev riiklik leping.

Põllumajandustöötajad jagunevad olenevalt töösuhte liigist tähtajatuteks ja

tähtajalisteks töötajateks.

[…]

Tähtajalised töötajad on:

a) töötajad, kes on tööle võetud individuaalse tähtajalise töösuhtega, näiteks

töötajad, kes on tööle võetud lühiajaliste, hooajaliste või katkestustega tööde

tegemiseks või tööetapi tarvis või puuduvate töötajate asendamiseks ning kelle

puhul eksisteerib õigus töökoha säilimisele;

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-380/25

4

b) tähtajalised töötajad, kes on tööle võetud mitme hooajalise töö tegemiseks

ja/või mitme tööetapi tarvis aastas ning kellele ettevõtja on siiski kohustatud

tagama üle 100 tööpäeva aastas. Niisugusel juhul peavad artiklis 11 silmas peetud

individuaallepingus või artiklis 24 nimetatud kokkulepetes olema ära näidatud

eeldatavad tööperioodid, mille puhul tagab töötaja oma valmiduse teha tööd,

vastasel juhul kaotab ta oma töökoha järgmistes etappides ja eespool nimetatud

töökoha tagamise, v.a juhtudel, mil ta tõendab objektiivset takistust;

c) tähtajalised töötajad, kes võeti esialgu tööle üle 180-päeva tegelikku tööd

ette nägeva tähtajalise töölepinguga, kusjuures tegelikult tööd tehakse üheainsa

katkematu töösuhte raames.

[…].“

Selle artiklis 20 „Töösuhte muutmine“ on nähtud ette: „Tähtajalistel töötajatel,

kes on teinud samas ettevõtjas 12 kuu jooksul alates töölevõtmise kuupäevast

180 päeva jooksul tegelikku tööd, on õigus sellele, et nende töösuhe muudetakse

tähtajatuks, kohaldades nende suhtes sama regulatsiooni, mis on ette nähtud

algusest peale tähtajatuna tööle võetud töötajate puhul. Õigust töösuhte

äramuutmisele tuleb kasutada kuue kuu jooksul alates hetkest, mil on täidetud

180 päeva jooksul tegeliku töö tegemise nõue, kirjaliku teatega tööandjale,

vastasel korral see õigus aegub. Kui tööandja saab töötajalt niisuguse kirjaliku

teate ettenähtud tähtaja jooksul, peab ta teatama pädevatele asutustele uue,

tähtajatu töösuhte loomisest.

Õigust töösuhte äramuutmisele ei ole:

1) tähtajalistel töötajatel, kes võeti algselt tööle käesoleva kollektiivlepingu

artiklite 18 ja 19 punktis b nimetatud tähtajalise töölepinguga, tagades vähemalt

100 tööpäeva;

2) tähtajalistel töötajatel, kes võeti algselt tööle käesoleva kollektiivlepingu

artiklite 18 ja 19 punktis c nimetatud üle 180-päeva tegelikku tööd ette nägeva

tähtajalise töölepinguga, kusjuures tegelikult tööd tehakse üheainsa katkematu

töösuhte raames;

3) tähtajalistel töötajatel, kes on tööle võetud puuduvate töötajate asendamiseks

ja kellel on õigus töökoha säilimisele.“

Kohtuasja asjaolude ja menetluse lühikokkuvõte

2 Kassaatorid, töötajad A. M. ja H. K. esitasid eraldi hagid Tribunale di Brescia

(Brescia kohus, Itaalia), andes teada, et täitsid vastustaja juures, äriühingus

Società Agricola Bellavista ss. tööülesandeid, mis seisnesid puude lõikamises,

viinamarjakoristuses ja muudes maatöödes, ning seda mitme tähtajalise töösuhte

raames. Kassaatorid palusid Tribunale di Brescial (Brescia kohus) tuvastada oma

töölepingute ja nende vastavate pikendamiste tähtaja tühisus ja luua tähtajatu

BELLAVISTA SOCIETÀ AGRICOLA

5

täistööajaga töösuhe kassaatorist äriühingus, kohustades viimast neid töötajaid

tööle ennistama, ning mõista temalt välja kahjuhüvitis.

3 Tribunale di Brescia (Brescia kohus) jättis need hagid rahuldamata. Kassaatorid

esitasid esimese astme kohtu otsuste peale apellatsioonkaebuse Corte di Appello

di Bresciale (Brescia apellatsioonikohus).

4 Corte di Appello di Brescia (Brescia apellatsioonikohus) jättis need

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ta märkis, et kassaatorid töötasid tõesti –

mitme tähtajalise töölepingu alusel – selles kassaatorist äriühingus töötajatena, kes

täitsid ülesandeid seoses viinamarjakasvatusega, kuid teatas siis, et 2001. aasta

seadusandliku dekreedi nr 368 artikliga 10 on põllumajanduse tööandjate ja

tähtajaliste töötajate töösuhted välja jäetud selle seadusandliku dekreedi üldsätete

kohaldamisalast, millega võeti üle direktiiv 1999/70/EÜ ja mis sisaldab sätteid,

mille eesmärk on hoida ära korduvate tähtajaliste töölepingute sõlmimine muude

töösuhete puhul. Ta viitas ka põllumajandustöötajate ja lillekasvatajate

kollektiivlepingule, mida vaidlusaluste töösuhete suhtes kohaldatakse ning milles

on nähtud ette, et „[t]ähtajalistel töötajatel, kes on teinud samas ettevõtjas 12 kuu

jooksul alates töölevõtmisest 180 päeva jooksul tegelikku tööd, on õigus sellele, et

nende töösuhe muudetakse tähtajatuks, kohaldades nende suhtes sama

regulatsiooni, mis on ette nähtud algusest peale tähtajatuna tööle võetud töötajate

puhul“. Sellega seoses märkis ta, et kassaatorist töötajad ei teinud üle 180 päeva

tegelikku tööd 12 kuu jooksul, mil nad olid tööle võetud, ja lisaks ei olnud

kasutanud õigust äramuutmisele kollektiivlepingus ette nähtud kuuekuulise tähtaja

jooksul. Seoses selle kollektiivlepinguga leidis ta ka, et see regulatsioon on sobiv

tagama kassaatoritele Euroopa Liidu õiguskorras nõutavat kaitse taset. Selle kohtu

hinnangul on nii, et võttes arvesse nõudeid, mis on seotud põllumajandussektoris

tehtava tööga, mis on hooajaline ja/või katkestustega, on sobiv ette näha üksteisele

järgnevate tähtajaliste töölepingute või -suhete maksimaalne kestus aasta jooksul.

Üksnes siis, kui see maksimaalne kestus on ületatud, tuleb nimelt asuda

seisukohale, et tähtajalist lepingut on kasutatud sobimatult, et rahuldada

põllumajandusettevõtja püsivaid ja kestvaid vajadusi, mille tagajärg on töötaja

õigus tähtajatu töösuhte loomisele.

5 Kassaatorid on esitanud kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

6 Kassaatorid tuginevad sellele, et Itaalia tähtajalise töösuhte regulatsioon

põllumajandustöötajate puhul ja direktiivis 1999/70/EÜ sätestatud raamkokkulepe

on omavahel vastuolus. Nad paluvad jätta seadusandliku dekreedi 368/2001

artikli 10 lõige 2 kohaldamata ja kohaldada sellest tulenevalt seadusandlikus

dekreedis 368/2001 (ja seadusandlikus dekreedis 81/2015) sätestatut ning paluvad

liikmesriigi kohtul esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsusetaotluse küsimusega,

kas seadusandliku dekreedi 368/2001 artikli 10 lõige 1 (ja seadusandliku

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-380/25

6

dekreedi 81/2015 artikli 29 lõike 1 punkt b) on direktiiviga 1999/70/EÜ

kooskõlas.

Eelotsusetaotluse põhjenduse lühikokkuvõte

7 Küsimus, kas eespool nimetatud riigisisene regulatsioon on liidu õigusega

kooskõlas, on esitatud kohtuasjas, mis on pooleli kohtus, kelle otsuseid ei saa

riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata, ja see, kuidas tuleb sellele küsimusele

tõlgenduslikult vastata, ei ole nii ilmne, et ei jäta mingit mõistlikku kahtlust (vt

Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Croce Rossa italiana jt,

C-389/22, EU:C:2024:77)

8 Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob eelotsusetaotluses ära mõned kohad

Euroopa Kohtu otsustest, mida ta peab seoses käsitletava vaidlusega asjakohaseks.

9 Direktiivis 1999/70/EÜ esitatud raamkokkuleppe üks eesmärk on rakendada ühte

selle raamkokkuleppega taotletavatest eesmärkidest ehk reguleerida järjestikuste

tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamist, mida käsitatakse töötajate

kahjuks toimuva kuritarvitamise võimaliku allikana, kehtestades selleks teatava

arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida töötajate olukorra

ebakindlaks muutumist (vt muu hulgas Euroopa Kohtu 4. juuli 2006. aasta

kohtuotsus Adeneler jt, C-212/04, EU:C:2006:443, punkt 63; 26. novembri

2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C-22/13, C-61/13–C-63/13 ja C-418/13,

EU:C:2014:2401, punkt 72; 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro, C-494/16,

EU:C:2018:166, punkt 25).

10 Nagu ilmneb raamkokkuleppe preambuli teisest lõigust ning selle üldkaalutluste

punktidest 6 ja 8, peetakse töökoha stabiilsust töötajate kaitse keskseks

elemendiks, samas kui tähtajalised töölepingud võivad nii tööandjate kui ka

töötajate vajadustele vastata vaid teatud asjaoludel (vt muu hulgas 26. novembri

2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C-22/13, C-61/13–C-63/13 ja C-418/13,

EU:C:2014:2401, punkt 73; 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs.

Luksemburg, C-238/14, EU:C:2015:128, punkt 36; 14. septembri 2016. aasta

kohtuotsus Pérez López, C-16/15, EU:C:2016:67 9, punkt 27).

11 Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 paneb järjestikuste tähtajaliste töölepingute või

töösuhete kuritarvitava kasutamise vältimiseks liikmesriikidele kohustuse

kehtestada tõhusalt ja siduvalt vähemalt üks selles loetletud meetmetest, ning

liikmesriikidel on selles osas ulatuslik kaalutlusruum, kuna neil on võimalik

valida, kas kasutada üht või mitut klausli 5 punkti 1 alapunktides a–c loetletud

meedet või tugineda samaväärsetele olemasolevatele juriidilistele meetmetele (vt

selle kohta Euroopa Kohtu 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt,

C-22/13, C-61/13–C-63/13 ja C-418/13, EU:C:2014:2401, punkt 75; 26. veebruari

2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, C-238/14, EU:C:2015:128,

punkt 38; 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro, C-494/16, EU:C:2018:166,

punkt 27).

BELLAVISTA SOCIETÀ AGRICOLA

7

12 Seejuures on raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 liikmesriikidele ette nähtud

üldine eesmärk vältida sellist kuritarvitamist, jättes neile selle saavutamise

vahendite osas valikuvõimaluse tingimusel, et nad ei sea seda kaalutlusruumi

kasutades ohtu raamkokkuleppe eesmärki või soovitavat toimet (vt teiste hulgas

Euroopa Kohtu 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C-22/13,

C-61/13–C-63/13 ja C-418/13, EU:C:2014:2401, punkt 76; 26. veebruari

2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, C-238/14, EU:C:2015:128,

punkt 39; 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro, C-494/16, EU:C:2018:166,

punkt 28).

13 Euroopa Kohtu hinnangul on liikmesriikidel – nagu tuleneb raamkokkuleppe

klausli 5 punktist 1 ning vastavalt raamkokkuleppe preambuli kolmanda lõigu ja

üldkaalutluste punktidele 8 ja 10 – raamkokkuleppe rakendamisel õigus arvestada

konkreetsete tegevussektorite ja/või töötajakategooriate erivajadusi juhul, kui see

on objektiivselt õigustatud (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus

Sciotto, C-331/17, EU:C:2018:859, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning

13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus YT jt, C-282/19, EU:C:2022:3, punkt 80).

14 Mis puudutab mõistet „objektiivsed alused“ raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1

punkti a tähenduses, siis seda tuleb mõista nii, et sellega on silmas peetud täpseid

ja konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad kindlaksmääratud tegevust ning

mis sellest lähtuvalt õigustavad järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamist

selles konkreetses olukorras. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige nende

tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjaomased lepingud on sõlmitud, ning

nimetatud tööülesannete olemuslikest tunnustest või – kui see on asjakohane –

liikmesriigi sotsiaalpoliitika õiguspärase eesmärgi taotlemisest (Euroopa Kohtu

24. juuni 2021. aasta kohtuotsus Obras y Servicios Públicos ja Acciona Agua,

C-550/19, EU:C:2021:514, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

15 Eespool täpsustatud nõuetega ei ole seevastu kooskõlas selline riigisisene

õigusnorm, mis piirdub järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise

lubamisega seaduse või määrusega üldisel ja abstraktsel viisil. Nimelt ei võimalda

selline puhtformaalne norm välja selgitada objektiivseid ja läbipaistvaid

kriteeriume, mille alusel kontrollida, kas selliste lepingute pikendamine vastab

tõepoolest tegelikule vajadusele ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv

ja vajalik. Selline norm kannab endas seega reaalset ohtu, et seda tüüpi lepinguid

võidakse kuritarvitada, ega ole seega kooskõlas raamkokkuleppe eesmärgi ja

soovitava toimega (Euroopa Kohtu 24. juuni 2021. aasta kohtuotsus Obras y

Servicios Públicos ja Acciona Agua, C-550/19, EU:C:2021:514, punktid 60 ja 61

ning seal viidatud kohtupraktika).

16 Seoses Itaalia õigusnormidega on Euroopa Kohus leidnud, et raamkokkuleppe

klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed üldnormid, mis

reguleerivad töösuhteid ja mille eesmärk on karistada tähtajaliste töölepingute

kasutamise kuritarvitamise eest nii, et tähtajaline leping kvalifitseeritakse

automaatselt ümber tähtajatuks lepinguks, kui töösuhe on kestnud konkreetsest

kuupäevast kauem, juhul kui riigisiseses õiguskorras ei ole ühtegi teist tõhusat

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE - KOHTUASI C-380/25

8

meedet, et karistada selles sektoris tuvastatud kuritarvituste eest (Euroopa Kohtu

25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C-331/17, EU:C:2018:859, punkt 72).

17 Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 2 alapunkti a kohta, mis jätab põhimõtteliselt

liikmesriikide ja/või tööturu osapoolte määrata, millistel tingimustel tuleb käsitada

tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid raamkokkuleppe tähenduses

„järjestikustena“, on Euroopa Kohus – seletades seda küll sooviga säilitada selles

valdkonnas kehtivate riigisiseste õigusnormide mitmekesisus – mitu korda

rõhutanud, et nii riigisisestele ametiasutustele jäetud kaalutlusruum ei ole

piiramatu, sest seda kasutades ei tohi mingil juhul kahjustada raamkokkuleppe

eesmärki või soovitavat toimet; eelkõige ei tohi riigisisesed ametiasutused selle

kaalutlusõiguse kasutamisel tekitada olukorda, mis võib tuua kaasa kuritarvitused

ning olla seeläbi selle eesmärgiga vastuolus (Euroopa Kohtu 3. juuni 2021. aasta

kohtuotsus Instituto Madrileno de Investigación, C-726/19, EU:C:2021:439,

punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus

MP jt, C-59/22, C-110/22 ja C-159/22, EU:C:2024:149, punkt 71 jj).

18 Euroopa Kohtu hinnangul kehtivad liikmesriikidele jäetud kaalutlusõiguse piirid

ennekõike seoses põhimõistetega – nagu töösuhete järjestikune laad –, mis on

otsustava tähtsusega raamkokkuleppe rakendamiseks vastu võetud riigisiseste

õigusnormide kohaldamisala kindlaksmääramisel (Euroopa Kohtu 3. juuni

2021. aasta kohtuotsus Instituto Madrileno de Investigación, C-726/19,

EU:C:2021:439, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

19 Mõiste „järjestikused tähtajalised töösuhted“ kitsendav tõlgendamine võimaldaks

nimelt tööandjal säilitada töötajaga ebakindlatel tingimustel töösuhet aastaid

(Euroopa Kohtu 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Instituto Madrileno de

Investigación, C-726/19, EU:C:2021:439, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika)

ning võib mitte ainult jätta tegelikkuses direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppega

taotletava töötajate kaitse alt välja arvukalt tähtajalisi töösuhteid, võttes nende

aktidega taotletavalt eesmärgilt suure osa selle sisust, vaid ühtlasi ka võimaldada

tööandjatel selliseid töösuhteid kuritarvitada, et katta alalist ja kestvat vajadust

tööjõu järele (Euroopa Kohtu 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Instituto Madrileno

de Investigación, C-726/19, EU:C:20 21:439, punkt 37 ja seal viidatud

kohtupraktika).

20 Kõnesolevad õigussuhted kui tähtajalised töösuhted, mis on määratletud otse

tööandja ja töötaja vahel, kuuluvad raamkokkuleppe kohaldamisalasse selle

kokkuleppe klausli 2 kohaselt koostoimes klausliga 3.

21 Hiljuti kinnitas Euroopa Kohus ise, et „põllumajandusvaldkonna [tähtajaliste]

töötajate töösuhet [reguleerivad] Itaalia tööhõivealased õigusnormid ja CCNL

ning see kuulub järelikult raamkokkuleppe kohaldamisalasse“ (Euroopa Kohtu

8. mai 2025. aasta kohtuotsus L.T. ss. jt, C-212/24, C-226/24 ja C-227/24,

EU:C:2025:341, punkt 43).

BELLAVISTA SOCIETÀ AGRICOLA

9

22 Nagu aga juba mainitud, on 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 386 artikli 10

lõikega 2 põllumajanduse tööandjate ja tähtajaliste töötajate töösuhted täielikult

välja jäetud selle seadusandliku dekreedi kohaldamisalast, millega on üle võetud

direktiiv 1999/70/EÜ ja mis sisaldab sätteid, mille eesmärk on hoida ära

tähtajaliste lepingute reintegreerimine muude töösuhete puhul.

23 Väljaarvamine, pealegi korduv, järgneva, 2015. aasta dekreedi nr 81

kohaldamisalast on toimunud – ka ajalooliselt – põllumajandustöö eripära tõttu,

sest see töö on tihti seotud tegevusega, millega tegeldakse teatavatel perioodidel

aastas või mis sõltub loodusnähtustest, mistõttu on vajamineva tööjõu hulk

tavaliselt varieeruv ja Itaalias – nagu on meenutatud menetluses, milles tehti

Euroopa Kohtu 8. mai 2025. aasta kohtuotsus L.T. ss. jt, C-212/24, C-226/24 ja

C-227/24, EU:C:2025:341, – võetakse suur osa tööjõust põllumajanduses tööle

tähtajaliselt.

24 Võttes arvesse seda väljajätmist seaduste tasandil, on töösuhte regulatsiooni

allikaks eespool viidatud üldõiguslik kollektiivleping, mida käsitletava juhtumi

suhtes kohaldatakse: Corte di Appello di Brescia (Brescia apellatsioonikohus)

leidis, et see regulatsioon „on sobiv tagama kassaatoritele Euroopa Liidu

õiguskorras nõutavat kaitse taset“, sest kuivõrd see sisaldab kaitsesüsteemi, milles

on sätestatud „üksteisele järgnevate tähtajaliste töölepingute või -suhete

maksimaalne kestus“, milleks on määratud 180 päeva, mil tehakse tegelikku tööd,

isegi kui see arvestatakse 12 kuu jooksul alates töölevõtmise kuupäevast, „tuleb“

üksnes siis, kui see maksimaalne kestus on ületatud, „asuda seisukohale, et

tähtajalist lepingut on kasutatud sobimatult, et rahuldada põllumajandusettevõtja

püsivaid ja kestvaid vajadusi“.

25 Seepärast esitatakse vaidluse lahendamiseks Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus

küsimusega, milles palutakse tõlgendada Euroopa Liidu õigust – mille kohaselt

vastab tähtajaline tööleping „teatavatel juhtudel“ ka töötaja vajadustele –, et

kontrollida, kas niisugused riigisisesed õigusnormid nagu eespool kirjeldatud on

vastuolus mitu korda viidatud klausliga 5, tõlgendatuna ka, lähtudes preambulist

ja põhjendusest 10, mis nõuavad liikmesriikidelt ja tööturu osapooltelt, et nad

kehtestaksid sätted, milles on võetud arvesse teatavate sektorite, näiteks kindlasti

põllumajanduses tehtava töö sektori „konkreetseid erijooni“, „juhtusid“ ja

„vajadusi“.