Arvamus riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Kiriku 2/4, 15013 Tallinn. Tel +372 640 0700, www.riigikontroll.ee, [email protected], reg-nr 74000056.

Jürgen Ligi

Rahandusministeerium

Teie 11.07.2025 nr RAM/25-0792/-1K

Meie 19.08.2025 nr 6-2/25/430-2

Arvamus riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Austatud rahandusminister

Tänan Teid võimaluse eest avaldada arvamust riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu

(edaspidi eelnõu) kohta. Eelnõus käsitletakse mitmeid olulisi probleeme, millele Riigikontroll on

tähelepanu juhtinud. Põhjendatud on kaotada eelmisel aastal sisse viidud mahukas, kuid raskesti

kasutatav, väheinformatiivne ja ministeeriumidele palju asjatut tööd tekitav riigieelarve lisa ja soov

esitada seda infot kompaktsemalt. Riigieelarve selguse huvides on positiivne, et mitterahaline

eelarve (ehk põhivara amortisatsiooni kajastav eelarve osa) viiakse riigieelarve seadusest

seletuskirja. Positiivne on ka see, et määratakse kindlaks kohaliku omavalitsuse tulubaasi hulka

kuuluvad ja sellest välja jäävad toetused ning korrastatakse riigisiseste toetuste põhimõtted.

Toon järgnevalt välja Riigikontrolli arvamuse riigieelarve seaduse probleemsete aspektide kohta.

1. Riigieelarve ülesehitus ja sisu vajavad põhimõttelisemaid muudatusi, millega ei tohiks

viivitada.

Riigikontroll toetab eelnõuga võetud suunda määrata riigieelarve seaduse tasemel ministeeriumide

eelarvete kulud administratiivse ja majandusliku sisu järgi. Oluline on tuua riigieelarve seadus

kiiremini lähemale tegelikule elule ja formaadile, mille põhjal peamiselt riigi raha kasutamist

valitsemisalades juhitakse ning mille vastu Vabariigi Valitsus ja Riigikogu eelarve otsustusprotsessis

tegelikku huvi tunneb ja mida otsustusprotsessis kasutab. See annaks Riigikogule võimaluse

riigieelarve menetlemise ajal eelarvevalikute üle sisukamalt arutada ning ka avalikkusel paremini

mõista kellele, kui palju ja milleks raha eraldatakse.

Samas, püüdlust siduda raha kasutamist tulemustega tuleb kindlasti jätkata. Seda infot on võimalik

sisukalt esitada eelarve seletuskirjas. Senine kogemus näitab paraku, et napib oskust rakendada

ulatuslikult tegevuspõhist eelarvet ning selle rakendamine on süsteemitu. Küllap oleks võimalik ja ka

mõistlik rakendada mõne konkreetse rahastusobjekti suhtes tegevuspõhist lähenemist juhul, kui

tegelik oskus ja võime siduda raha ning tulemus on loomulik, mitte kunstlikult otsitud. Küsimus on

lähenemisviisi sobivuses, otstarbekuses ja rakendamise oskuses. Soovitame jätkuvalt võtta

mõningast eeskuju Soome riigieelarvest ja sellega seotud dokumentatsioonist.

Vajadusele teha pakutust põhjalikumaid muudatusi viitab ka seaduseelnõu seletuskirjas esitatud

loetelu Riigikogu rahanduskomisjoniga kokku lepitud tegevustest, mida on pikemas perspektiivis

plaanis teha. Riigikontrolli arvates tuleks muudatused teha mitte kaugemas, vaid lähiperspektiivis.

- 2 -

Pidevad vahelahendused tekitavad ministeeriumidele väga palju ebavajalikku lisatööd, et pidevalt

kohanduda uue olukorraga. Kannatab ka raha kasutamise võrreldavus eelnevate aastatega.

2. Ministri väga ulatuslik õigus muuta Riigikogus otsustatud riigieelarve kulude jaotust

vähendab riigieelarve läbipaistvust ja riigieelarve detailsema liigenduse väärtust (eelnõu §

1 p 55). Paindlikkuse reeglid peaksid olema kitsamad.

Riigikogul on riigi raha jagamise otsustamisel keskne roll. Riigieelarve vastuvõtmisega annab

Riigikogu loa riigi raha kasutada, kontrollides sellega ühtlasi valitsuse tegevust ning seades sellele

piirid. Ministri ulatuslik õigus kasutada raha riigieelarves ettenähtust erinevalt ei võimalda

Riigikogul täita oma rolli ning ei anna selgelt infot selle kohta, milleks tegelikult raha kasutatakse.

Selline paindlikkus võimaldab tekkida olukorral, kus Riigikogu on riigieelarve menetlemise käigus

otsustanud näiteks muudatusettepanekuna raha eraldamise konkreetsel otstarbel, kuid minister ei

ole kohustatud sellest kinni pidama.

Ulatuslikku õigust muuta Riigikogus otsustatud rahakasutuse otstarvet on eelnõus soovitud

kompenseerida kohustusega selgitada avalikult raha kehtestatust erinevat kasutust asutuse

kodulehel, kuid see kohustus on sisult ja ajaliselt piiritlemata (eelnõu § 1 p 56). Selge ei ole millal

tuleb info ministri tehtava riigieelarve muutmise otsuse kohta kodulehel avaldada. Leiame, et see

teade tuleks avaldada hiljemalt muudatuse rakendamise ajal. Samuti peaks selle juures olema ka

põhjendus, miks on vaja raha riigieelarves ettenähtust erinevalt kasutada, näidates seejuures ära

konkreetse kulurea, mida vähendatakse, ja kulurea, mida suurendatakse. Ministeeriumi kodulehel

tuleb lihtsalt kättesaadavaks teha valitsemisala eelarve kehtiv hetkeseis.

Laiaulatusliku paindlikkuse fikseerimine riigieelarve raamseaduses ei võimalda vajaduse korral

seada riigieelarves kuluridadele konkreetseid kululagesid. Olukorras, kus riigi rahakasutuses

soovitakse suuremat kulude kontrolli, on selgete kululagede määramine üks meede, mis aitab

soovitud eesmärgile kaasa. Näiteks on erinevad valitsused viimastel aastatel seadnud poliitiliseks

eesmärgiks riigiasutuste tegevuskulud külmutada või lausa neid kärpida. Ilma kululagesid

konkreetsetele eelarveridadele seadmata ei ole need eesmärgid täidetavad. Eelnõu § 1 punktiga 55

plaanitav muudatus välistab vajaduse korral konkreetsete kululagede seadmise.

3. Kava panna riigieelarves kokku tööjõukulud ja majandamiskulud (eelnõu § 1 p 27) ei ole

põhjendatud ning nende eristamist tuleks jätkata.

Kui 2025. aastal olid tööjõukulud ja majandamiskulud eristatud riigieelarve lisas, siis eelnõu

kohaselt neid edaspidi seadusepildis ei eristata. Riigikontrolli arvates tuleks tööjõu- ja

majandamiskulud jätkuvalt esitada riigieelarves ja eristatult. Ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)

on oma 2025. aasta raportis soovitanud, et valitsemisalade otsustusõigust tööjõukulude üle

otsustamisel tuleb juhtida ja piirata (raporti lk 20 p 19).

4. Eelnõu vastuvõtmisel (eelnõu § 1 p 27) ei ole riigieelarves asutuste koondeelarves enam

võimalik eristada kulusid majandusliku sisu järgi (nt tööjõukulud, majandamiskulud). Nende

kulude eristamisest ei tohiks loobuda.

2025. aasta riigieelarve lisas 1 on riigiasutuste eelarved liigendatud majandusliku sisu järgi

(tööjõukulud, majandamiskulud jne), kuid puuduseks on see, et asutuste eelarved on pihustatud

lisas 1 erinevate tegevuste vahel ning koondsummat asutuse eelarve kohta ei ole. Seetõttu toetame

eelnõus pakutud asutuste koondeelarve väljatoomist, kuid ei pea õigeks asutuste eelarvete

majandusliku sisu järgi liigendamisest loobumist.

- 3 -

5. Oluline on välja tuua kõik seadusest tulenevad kulud, mida riigieelarve menetlemise

käigus suurendada või vähendada ei saa (eelnõu § 1 p 27).

Planeeritava muudatuse kohaselt (eelnõu § 1 p 27) on võetud sihiks eristada detailselt seadusest

tulenevad arvestuslikud kulud, mis on suuremad kui 1 miljon eurot. Seletuskirjast küll ei selgu, kui

suur osa seadusest tulenevatest kuludest jääb alla 1 miljoni euro, kuid Riigikontrolli arvates on

riigieelarves oluline välja tuua kogu seadusest tulenevate arvestuslike kulude maht, vajaduse korral

alla 1 miljoni euro jäävaid summasid kokku liites. Põhiseaduse § 116 kohaselt ei tohi Riigikogu

kustutada ega vähendada riigieelarvesse või selle eelnõusse võetud kulusid, mis on ette nähtud

muude seadustega. Seega on oluline riigieelarves eristada kõik sellised kulud, mille suhtes selline

piirang kehtib.

6. Kavandatud muudatus, mille järgi antakse õigus muuta pärast eelarveaasta lõppu kahe

kuu jooksul valitsemisalade eelarveid või teha kehtivuse kaotanud riigieelarve alusel uusi

eelarveotsuseid, ei ole põhiseadusega kooskõlas. Seetõttu palume seaduseelnõust välja

jätta § 1 p-d 30 ja 31.

Eelnõuga tahetakse anda võimalus viia raha kasutamise eesmärk tagantjärele vastavusse tegelikult

tehtud kulutustega.

Iga-aastane riigieelarve seadus on tähtajaline seadus, mis kaotab automaatselt kehtivuse tähtaja

möödumisel (vt § 115 p 7. Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020). Seetõttu ei ole võimalik

eelnõus ette näha muudatust, et lõppenud aasta eelarvega seotud otsuseid saab teha pärast

eelarveaasta lõppu. Selline muudatus on vastuolus ka riigieelarve seaduse §-dega 43 ja 44.

Riigieelarvet kui eelarvekulude ja investeeringute eelnevalt heaks kiidetud plaani ei peaks

tagantjärele tegelikkusele vastavaks kohandama. Ka seaduseelnõu seletuskirjas on asjakohaselt

viidatud rahvusvahelistele juhendmaterjalidele, mis rõhutavad, kui oluline on andmete õigsus, mitte

moonutus, et iga hinna eest eelarves püsida. Kahjuks annab plaanitav muudatus justnimelt sellise

võimaluse.

Juhul, kui tekib olukord, kus pärast eelarveaasta lõppu selgub varem kajastamata kulusid või

investeeringuid, mille tekkepõhine periood on eelnevas aastas, siis tuleb need kajastada riigieelarve

täitmise aruandes õiges majandusaastas. Kui vastava kulu või investeeringu jaoks ei ole asjakohasel

eelarvereal piisavalt raha, siis on tegemist eelarve ületamisega ja sellisena tuleb see ka esitada.

Eelarve ületamisele saab lisada selgituse, millised olid eelarve ületamise põhjused. Nii tagatakse

tegelikkusele vastav ja läbipaistev aruandlus riigieelarve täitmise kohta. Rahandusministeeriumil

tuleks praktikas tekkivate probleemide lahendamiseks välja pakkuda põhiseadusega kooskõlas olev

lahendus.

7. Kui Riigikogu või valitsuse kehtestatud õigusakti tulemusena tekib kohalike

omavalitsuste eelarvele aasta keskel negatiivne mõju, peab selle hüvitamine olema selge.

Eelnõu § 1 punkti 36 tuleb täpsustada.

Seadust täiendatakse seni kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seaduses asunud sättega, et riik

hüvitab jooksval eelarveaastal vastuvõetud õigusakti mõjud omavalitsusele ulatuses, mille võrra

omavalitsuse eelarve sissetulekud vähenevad või väljaminekud suurenevad. Hüvitist ei maksta, kui

õigusakti kehtestamise tulemusena vähenevad omavalitsuse eelarve sissetulekud või suurenevad

väljaminekud vähem kui 10 000 eurot.

- 4 -

Hüvitamata jätmise piiri määramisel ei võeta arvesse omavalitsuse suurust või mõju konkreetse

omavalitsuse aastaeelarvele, samuti ei arvestata, millise ülesandega on tegemist. Seletuskirjas

näitena toodud olukord ei anna selgust, mis on negatiivse mõju arvutamise aluseks – milliseid

kulusid arvesse võetakse või kuidas pidada arvestust, kui kehtestatav õigusakt mõjutab

omavalitsuse erinevaid kuluridu. Samuti pole selge, mida peetakse silmas lisakulude all.

Alternatiivse võimaluse puhul, et üleriigiline kohaliku omavalitsuse üksuste liit ja Vabariigi Valitsus

peavad hüvitise mittemaksmise kohta läbirääkimisi ja lepivad selles kokku, pole samuti selge,

millistel juhtudel ja alusel on selliseid kokkuleppeid võimalik sõlmida. Ebaselgeks jääb ka see, kas

kokkulepe võiks sündida ka omavalitsusele pandud riikliku ülesande täitmise puhul.

Seletuskirjas toodud näide puudutab konkreetselt olukorda, mida reguleerib Eesti territooriumi

haldusjaotuse seadus, milles kulude katmine riigi poolt on juba reguleeritud.

Riigikontrolli arvates on eelnõu § 1 punktis 36 kavandatud seadusetäiendused ebaselged,

võimaldavad laia tõlgendamist ja võivad rikkuda rakendamisel omavalitsuste põhiseaduslikku

tagatist.

8. Eelnõu § 1 punkti 46 sõnastus vajab muutmist. Kohalikule omavalitsusele ühekordse

riikliku kohustuse panemisel tuleb üldjuhul lähtuda riigieelarve seaduse üldistest

põhimõtetest. Omavalitsuse põhiseadusliku tagatise piirangud tuleb ette näha

eriseadusega.

Riigieelarve seaduse §-i 51 täiendatakse lõigetega 7 ja 8. Täiendust põhjendatakse kriisiolukorras

tegutsemise vajadusega. Lõikes 7 on erisus ühekordse riikliku ülesande hüvitise riigieelarve

seletuskirjas kajastamise kohta, kui hüvitamise vajadus ei olnud riigieelarve eelnõu koostamise ajal

teada. Riigikontrolli arvates võimaldab pakutud sõnastus edaspidi vältida mis tahes ühekordse

riikliku ülesande panemisel seaduse § 51 lõike 6 rakendamist. Riigieelarve seaduse §-d 43, 44 ja 45

näevad ette üldise korra, kui riigieelarves on eelarveaasta kestel vaja muudatusi teha. Nii tuleks uue

riikliku ülesande katteks riigieelarves ette näha raha samas korras nagu muud täiendavad kulud,

mida riigieelarve eelnõu koostamise või menetlemise ajal ei olnud ette teada. Eespool nimetatud ja

hetkel kehtivad sätted juba näevad ette nii muudatuse tegemise menetlemise üldise korra kui ka

erisused.

Lõikes 8 antakse Vabariigi Valitsusele õigus tegutsemiseks erakorralise seisukorra või

sõjaseisukorra olukorras või vahetult nendeks valmistumise ajaks. Riigikontroll möönab, et

omavalitsuse põhiseadusliku tagatise (finantsgarantii) suurem riive võib teatud juhtudel olla

põhjendatud. Kuid selline piirang tuleb esmalt ette näha vastavas valdkonnaseaduses, mitte

riigieelarve seaduses.

9. Muudatused (eelnõu § 1 p-d 48–51), mis puudutavad ministrite antavaid toetusi, on

positiivne suund, kuid need ei välistaks võimalust anda toetusi läbipaistmatult ja poliitiliste

tõmbetuulte ajel.

Riigieelarve seadus näeb ette erinevat liiki toetusi ja mitmeid võimalusi toetuste andmiseks.

Mõistlik ja vajalik on, et nii toetuste andmine kui ka kasutamine oleks läbipaistev, säästlik ja

sihipärane. Positiivne on, et korrastatakse riigisiseste projektitoetuste ja tegevustoetuste jagamise

põhimõtteid.

Eelnõus pakutud lahendus aitab vältida olukordi, kus projektipõhiste tunnustega toetused

paigutatakse tegevustoetuste alla, sest nende puhul on rahakasutus vabam – raha kasutamise

- 5 -

täpset otstarvet ei pea määrama, toetuse kasutamata jääki ei pea valitsemisalad tagasi küsima ning

toetuse sihipärases kasutamist ei pea hiljem kontrollima. Siiski vajaksid pakutavad muudatused

veel ülevaatamist:

9.1. Riigisisese tegevustoetuse andmist puudutavat säte (§ 1 p 51) vajab täpsustamist.

Eelnõu järgi võib peale seadusest tulenevate tegevustoetuste minister anda tegevustoetust ka

riigieelarve seaduse § 532 sätestatud alustel ning juhul, kui see tuleneb valdkonna valitsemisala

programmis sisalduvast tegevusest. Probleemiks on see, et kavandatavas §-s 532 ei ole toodud

toetuse andmise aluseid, vaid ainult toetuse andmise kord.

9.2. Eelnõuga soovitakse anda ministrile võimalus sotsiaaltoetuste andmiseks ilma, et

selline toetus oleks seaduses ette nähtud (eelnõu § 1 p 51). Sotsiaaltoetust, mida ei ole

seadusega ette nähtud, minister anda ei tohi.

Eelnõuga soovitakse täiendada riigieelarve seadust §-ga 533 , millega nähakse ette ministri õigus

anda riigisisest sotsiaaltoetust, mis ei ole ette nähtud seadusega, kuid kui selleks on valitsemisala

eelarves raha ette nähtud.

Põhiseaduse § 28 lõike 2 järgi sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus.

Riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundab Riigikogu, kes määrab ka sotsiaalse

kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning abi liigid (vt § 28 p 15. Põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne, 2020). Seega ei ole võimalik ministril anda sotsiaaltoetust ja ka kavandada selleks

valitsemisala eelarvesse raha, kui seadus konkreetset toetust ette ei näe.

10. Kohalike omavalitsuste rahastamise ja muude toetuste andmise reeglite korrastamine

muudab ebavajalikuks riigieelarve seaduse §-i 50, mis puudutab juhtumipõhiseid toetusi.

Riigieelarve seaduse § 50 tuleks tunnistada kehtetuks.

Eelnõu loob selguse, et juhtumipõhiseid toetusi ei käsitata omavalitsuste tulubaasi osana, vaid need

on mõeldud sihtotstarbeliste toetustena valdkondade arendamiseks. Samuti ei pea § 50 alusel

antavaid juhtumipõhiseid toetusi enam üleriigilise omavalitsusliiduga läbirääkimistel kokku

leppima. Seetõttu pole vajalik ka omavalitsustele mõeldud toetuse andmise aluse sätestamine

riigieelarve seaduse neljanda peatüki 5. jaos.

Praktikas ei rakendata §-i 50 tegelikult juba praegu. Enamiku riigisisestest toetusprogrammide

rahast saavad omavalitsused riigieelarve seaduse § 531 alusel. Nende toetuste hulgas on nii üksnes

omavalitsustele mõeldud toetusi kui ka toetusi, kus omavalitsused on sihtrühmaks koos era- ja

kolmanda sektori üksustega. Samuti antakse samal alusel toetusi, mida on vaja eraldi taotleda, ja ka

selliseid, mida omavalitsused saavad valemipõhiselt. Regionaal- ja põllumajandusminister on

leidnud, et omavalitsused ei saa ette arvestada ega omada õigustatud ootust riigilt juhtumipõhise

toetuse saamiseks, sest sellest rahast ei sõltu omavalitsuste ülesannete täitmise igapäevane

toimetulek. Seega pole Riigikontrolli arvates ühtki mõistlikku põhjust, miks §-i 50 ei saaks

kehtetuks tunnistada ja jätkata toetuste andmist vastavalt praegusele valdavale praktikale. Seda

enam, et juhtumipõhiste toetuste üle otsustamisel on seletuskirjas välja toodud nende toetuste

andmisega seotud läbipaistmatust, näiteks, kui „mingid tegevustoetused on ette ära otsustatud“ või

mõjutab toetuse andmise tingimusi „poliitiline soov“. Eelnõus plaanitavad muudatused ei muuda

toetuse üle otsustamist ka läbipaistvamaks.

- 6 -

Asjakohane ei ole §-i 50 vajalikkust põhjendada ka kriisiga, sest ei kriisi ega ka selle mõjude

suurust ei ole võimalik ette planeerida. Kriisiga seotud ettenägematuid kulusid võib hüvitada

Vabariigi Valitsuse reservist.

11. Võimalus luua toetuste jaoks andmekogu on üldjoontes mõistlik, kuid vältida tuleb muid

tüüpilisi andmete kogumisega seotud probleeme (dubleerimine, mitteliidestumine) ja

võimalust, et erinevate toetuste jaoks luuakse erinevad andmekogud. Andmekogu loomisel

on küsitav soov piirata andmetele juurdepääsu, samuti soov kanda andmekogusse füüsilise

isiku eriliigilisi isikuandmeid (eelnõu § 1 p-d 54 ja 55).

Seaduseelnõu §-s 1 punktis 53 sisalduv § 551 lõige 5 näeb ette, et andmekogu andmed ei ole

avalikud. Seletuskirjas on seda põhjendatud füüsilisest isikust toetuse saajate andmetega, kuid

eelduslikult ei hakka võimalik loodav andmekogu sisaldama ainult füüsiliste isikute andmeid.

Põhjendusi, miks juriidiliste isikute andmed avalikud olla ei tohiks, seletuskirjas ei käsitleta.

12. Riigieelarve ülekantud raha võib kasutada riigieelarvega määratud otstarbeks.

§ 591 lõike 2 sõnastust muudetakse, sest edaspidi võib vajaduse korral ülekandmisel muuta

riigieelarve liigendust, mis sõnastatakse eelnõu §-s 26 lõikes 51, kui muutmine on seotud

ministeeriumi valitsemisala riigiasutuse, tulemusvaldkonna või programmi tegevuse

ümberkorraldamise või lõpetamisega. Kehtiva riigieelarve seaduse § 591 lõike 2 teise lause kohaselt

võib raha administratiivset liigendust ülekandmisel muuta vaid juhul, kui ei muutu kulu otstarve.

Kuivõrd administratiivse liigenduse mõiste ei ole kehtivas seaduses piisavalt ühemõtteliselt

reguleeritud (võrdle § 26 lõiget 3 § 31 lõikega 2), siis palun veenduda ja vajaduse korral täpsustada

seaduse sõnastust nii, et raha ülekandmisel poleks seda võimalik kasutada muuks otstarbeks, kui

riigieelarvega algselt määrati.

13. Eelarvenõukogu moodustatakse Eesti Panga seaduse alusel, mistõttu tuleks

Riigikontrolli arvates kaaluda, kas lisaks riigieelarve seaduses tehtavatele muudatustele

vajaks eelarvenõukogu osas täiendamist ka Eesti Panga seadus.

14. Riigikontrolli arvates on riigieelarve sisukamaks ja kasutatavamaks muutmiseks vaja

tähelepanu pöörata probleemidele, mida seaduseelnõus ja seletuskirjas ei käsitleta. Toome

järgnevalt välja paar probleemi, mille lahendamiseks ei ole vaja muuta ühtegi õigusakti,

vaid muuta on vaja senise praktikat.

14.1. Riigieelarves olevate kuluridade (tegevuste) kohta ei ole suures osas võimalik

seletuskirjast leida üheselt mõistetavat ja kogu kulu katvat ehk selgitavat infot. Riigieelarve

ja seletuskirja arvud sageli ei ühti. Riigieelarve arusaadavuse eelduseks on piisavad selgitused ja

arusaadav kontekst, milles seda esitatakse, mis eelarvedokumentides sisalduvat infot aitavad

mõista. Arusaadavuse tagamiseks ei ole vaja seletuskirja rohkem teksti ja atraktiivsemaid

esitusviise, vaid ühes kohas asuvaid täpsemaid ja korrektsemaid arvandmeid riigieelarves olevate

kuluridade sisu kohta; selgesõnalisemat kasutusotstarvet iga kulu kohta ning kavandatava kulu

võrreldavust eelmistel aastatel samaks otstarbeks tehtud kuludega. Seletuskiri ei vaja juurde

pikkust, vaid täpsust ja konkreetsust.

14.2. Rahandusministeeriumil tuleks tagada, et pärast eelarve vastuvõtmist Riigikogus

oleks kõigil huvilistel võimalik saada kogu eelarvet hõlmavat selgitavat infot. Seletuskiri on

praeguse eelarveformaadi juures ainus dokument, millest riigieelarves olevatele summadele on

lootust mingitki selgitust saada. Ka Rahandusministeerium on suunanud huvitatuid seletuskirja

- 7 -

juurde juhtudel, kui on tekkinud küsimusi raha planeeritud kasutamise kohta. Riigikogu menetluse

käigus riigieelarve eelnõu muutub, kuid seletuskiri seletab riigieelarve versiooni, mille Vabariigi

Valitsus on Riigikogule esitanud. Mõistlik oleks, et Rahandusministeerium avaldab pärast

riigieelarve menetlemist Riigikogus oma veebilehel dokumendi, milles on kajastatud terviktekstina

selgitused vastuvõetud eelarve kohta.

Võttes kokku Rahandusministeeriumi seatud neli eesmärki, mida seadusemuudatustega lahendada

soovitakse, leiab Riigikontroll, et need on saavutatud vaid osaliselt. Mööda ei saa vaadata ka

Rahandusministeeriumi endagi tõdemusest, et hulga probleemidega hakatakse tegelema alles

kunagi tulevikus. See pole hea, sest selgust oleks vaja luua kiiremini ning rakenduvad

vahelahendused tekitavad kõigile eelarve ettevalmistajatele palju ebavajalikku lisatööd.

Loodan, et leiate Riigikontrolli mõtetest abi nii riigieelarve seaduse muutmisel kui ka riigieelarve

koostamise praktika kiirel ja sisukal ümberkujundamisel.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Janar Holm

riigikontrolör