Arvamuse edastamine

Lugupeetud Sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa,

Kahjuks ei jõudnud järgmine määrusemuudatus “Nõuded müra ohutusele elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning helirõhutaseme mõõtmise meetodid“ Eesti Puitmajaliiduni tagasisidestamise ringile. Küll aga sooviksime sellegi poolest avaldada arvamust ja tagasisidet, sest tegu väga jõuliste muudatustega, mis on meie hinnangult tehtud ilma sisulise mõjuhinnangu ja põhjenduseta ning mille rakendamine tooks kaasa põhjendamatuid lisakulusid kogu ehitussektorile ja lõpptarbijale.

Esmalt, me peame väga oluliseks kvaliteetset ja kasutajasõbralikku ehitatud keskkonda, kuid tuleb nentida, et praegusel kujul kavandatud muudatused tekitavad mitmeid küsimusi nii nende põhjendatuse kui ka praktilise mõju osas. Jääb mulje, et norme on mitmetes kohtades lihtsalt 5 dB võrra allapoole nihutatud, ilma et oleks selgelt mõistetud, millist mõju see tegelikkuses kaasa toob. 

Selgitus - detsibell on logaritmiline ühik – ainuüksi 1–2 dB muutus võib mõjutada ehitust oluliselt, 5 dB võrra karmistamine tähendab aga juba märgatavat lisakulu ja tehniliste lahenduste ümberprojekteerimist. Seega seletuskirja väide “Piirtasemed on määratud nii, et need oleksid tervisekaitse seisukohast piisavad, kuid samal ajal ehituslikult ja kulude mõttes mõistlikult saavutatavad.” ei ole õige – jah need on  tehniliselt teostatavad aga toovad endaga kaasa väga suuri lisakulutusi! Jääb selgusetuks miks on tarvilik taolist rangust rakendada? Kas on tehtud uuringuid, mis näitavad, et tänased müratasemed on tervist kahjustavad? Kas on laialdaselt teadaolevaid probleeme või kasutajate kaebusi? WHO võib ju soovitada aga regulatsioone vaadates peame ratsionaalselt otsa vaatama, kas ja millised muudatused on päriselt vajalikud. Lähtuda tuleks proportsionaalsuse põhimõttest – mitte iga detsibell ole kasutajakogemuses kriitiline, küll aga võib see olla määrava tähtsusega ehituslikus teostuses ja kuludes. 

Kui selliseid lähtekohti ei ole, siis on määruse karmistamine ebaproportsionaalne ja põhjendamata. Me ei peaks muutma norme „igaks juhuks“ – seda enam, et ehituse maksumus on niigi pidevas tõusutrendis ning iga täiendav nõue suurendab kulusid lõpptarbijale. Tuletame meelde, et (taskukohaste) eluasemete kättesaadavus on aina süvenev probleem.

Meie ettepanek on jätta senised normid kehtima, kui nende rakendamisel ei ole seni tuvastatud sisulisi kitsaskohti. Kui aga siiski mingid kitsaskohad on ühes või teises hoones/hooneosas ilmnenud, siis tuleks norme langetada 1–2 dB kaupa, mitte jõuliste ja järskude sammudena. Sealhulgas viitame taaskord muudatuste ratsionaalsusele – kas ja kui palju langetatud detsibell mõjutab kasutajakogemust versus millised on kaasnevad kulud ja tingimused teostatavusele.