Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu

EELNÕU

Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja

kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest

hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde

kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus

Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vaheline tulu- ja

kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste

tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud 2025. aasta 10. juulil

Roomas.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2025

Algatab Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse nimel

1

Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu

ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle

juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping).

Lepingu tekstis lepiti kokku 17. novembril 2023. a. Vabariigi Valitsus kiitis lepingu heaks 8. mai 2025.

aasta istungil korraldusega nr 84. Lepingule kirjutasid alla Välisministeeriumi välismajanduse ja

arengukoostööküsimuste asekantsler Mariin Ratnik ning Liechtensteini asepeaminister ja välisminister

Sabine Monauni 10. juulil 2025. aastal Roomas.

Eesti ja Liechtensteini vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni

(ingl k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD) koostatud

tüüplepingut. Seisuga 1. august 2025. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise lepingud 63

riigiga1.

Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide

vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema

õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise

lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks

piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse

kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse

kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika

osakonna peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Seaduse eelnõu ning

seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna

õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk

Mariliis Soomäe (Dussani vandetõlgid, tel 551 2071, [email protected]), tõlget on toimetanud Tiina

Hansson.

1.3 Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ega

Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt

https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud

2

Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika

eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust.

Leping tuleb ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113

väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused kehtestada seadusega.

Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus.

Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud

välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise

korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu

seletuskiri koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

reegleid järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks

koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ning esitatakse nüüd otse Välisministeeriumile

Vabariigi Valitsusele esitamiseks.

2. Seaduse eesmärk

Seadusega ratifitseeritakse leping ning luuakse võimalus selle kohaldamiseks.

Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele

ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust

välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi

maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine.

„Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda,

kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise

topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu

maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna.

Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning

topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise

kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri

tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja

vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks

investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides

maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse.

Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka

topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest

kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste

riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu-

ja Tolliamet).

Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping

riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu

maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu

alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile

makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu

kinni pidada.

3

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse leping ja selle juurde kuuluv protokoll.

Eesti ja Liechtensteini vaheline leping koosneb 31 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist.

Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid.

Artikkel 1

Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega

riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6.

Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 18

(avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Liechtensteini avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi

resident. Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide

kohta. Samuti ei ole maksunõuete sissenõudmisel antav abi (artikkel 26) piiratud kahe riigi residentidega.

Maksustamise mõttes läbipaistvate üksuste tulu loetakse residendi tuluks vaid ulatuses, mille osas

lepinguosaline riik ise käsitleb sellist tulu oma residendi tuluna. Läbipaistvateks üksusteks loetakse selliseid

üksuseid, mille kogutulu või tuluosa maksustatakse lepinguosalise riigi seaduste alusel isikute tasandil, kel

on sellises üksuses osa või osalus, mitte aga üksuse enda tasandil. Näiteks on maksustamise mõttes

läbipaistvad üksused seltsingud ja usaldushaldused (inglise keeles trust). Viimased on levinud Inglise

õigussüsteemi riikides ning lihtsustatult võib öelda, et tegemist on õigussuhtega, kus üks isik valitseb vara

teise isiku kasuks.

Artikkel 2

Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse

Eestis ja Liechtensteinis kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele sõltumata nende kogumise viisist. Artikli

2 lõikes 2 on sätestatud tulu- ja kapitalimaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis

kehtestatud maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama

laadi maksudele, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu

allakirjutamist. Pädevatel ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist

teavitada.

Teabevahetuse (artikkel 25) ja maksude sissenõudmisel abi osutamist puudutava artikli (artikkel 26)

kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille lepinguosaline riik, selle kohaliku

omavalitsuse üksus või muu haldusüksus on kehtestanud.

Artikkel 3

Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus

riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus

kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite

määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult

konkreetse artikli kohaldamisel.

Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene

teisiti, lähtub lepinguosaline riik lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle

lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes

määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte

kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32

ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise üldreegleid.

Artikkel 4

4

Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks

ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus

tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse

alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut

maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista

see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu

mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ehk

siis selliseid üksuseid, kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole

isikud artikkel 3 lõige 1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse

vajalikuks lepingut kohaldada, kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad.

Lisaks eelloetletud isikutele ja üksustele käsitatakse selles lepingus residendina ka investeerimis- ja

pensionifonde. Lepingu protokollis on toodud terminite investeerimisfond ja pensionifond määratlused

nii Eesti kui Liechtensteini puhul. Investeerimisfondide sõnaselge määratlemine residendina tähendab

seda, et Eestis asutatud lepingulisel investeerimisfondil on võimalus saada selle lepingu alusel

maksuhalduri käest residentsustõend, mille esitamisel saab Liechtensteinis lepingu kohaldamist taotleda.

Lisaks sellele, et investeerimisfondi käsitatakse residendina, loetakse ta ka tema arvele laekuvate

väljamaksete saajaks, sest allikariigil on kohustus dividendilt kinnipeetavat maksu lepingus sätestatud

määrani vähendada ainult juhul, kui isik või üksus, kelle arvele väljamakse laekub, on ka selle tulu saaja.

Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Liechtensteini resident, siis lepingu

artikli 4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume järgides,

andes eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile.

Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti

ja Liechtensteini pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta,

isiku asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit.

Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis

tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse

kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani

asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe

otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014. aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3

selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt

tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid

otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha

kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal

ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“

Artikkel 5

Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab

püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited.

Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud

tingimustele.

Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt

toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema

käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris).

Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel

2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta.

5

mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma

ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama

majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui

ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike

asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma

eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad

põhiliselt tegutsema selles kohas.

Lepingu artiklis 5 saab eristada kahte liiki püsivat tegevuskohta: geograafiliselt püsiv (lõiked 1, 2 ja 3) ja

ettevõtja enda, tema töötajate või vahendajate tegevuse tulemusena tekkiv püsiv tegevuskoht (lõige 5).

Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi

alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida. Kui

esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja ettevõtjale

püsivat tegevuskohta ei tekita. Leping täpsustab, et esindaja, kes tegutseb üksnes või peamiselt ühe või

mitme ettevõtja huvides, kellega ta on tihedalt seotud, ei saa olla lepingu mõistes sõltumatu esindaja. Üldise

määratluse kohaselt loetakse selles lepingus tihedalt seotuks isikuid või ettevõtjaid, kui ühel on kontroll

teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Artikli 5 lõike 9 kohaselt loetakse

automaatselt tihedalt seotuks isikuid või ettevõtjaid teise ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline

otsene või kaudne osalus teises või kui kolmandal isikul või ettevõtjal on enam kui 50-protsendiline osalus

nii isikus kui ettevõtjas või kahes isikus või ettevõtjas (äriühingu puhul aktsiate või osade hääleõigustest ja

väärtusest).

Lepingus käsitatakse ehitusplatsi, ehitus- või seadmestamistöid püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui

selline tegevus kestab üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö)

kuni lõpetamiseni, ajutisi (nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei

arvestata.

Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki

ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub

ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega.

Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut

teise püsiva tegevuskohana.

Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted.

Artikkel 6

Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses,

näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses

kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest

ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast

saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega.

Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva

tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara

asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis

püsivat tegevuskohta.

Artikkel 7

6

Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada

teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha

kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha

asukohariigis. Kuigi püsiv tegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja

tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on,

eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale

kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see

ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping

üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse

kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi

residendist ettevõtjat.

Kasumi omistamisel analüüsitakse püsiva tegevuskoha majanduslikult olulisi tegevusi ja võetud kohustusi

kogu ettevõtte tegevuse kontekstis. Tegevusanalüüsis võrreldakse osapoolte täidetud ülesandeid, võttes

arvesse kasutatud vara ning võetud riske.

Kui püsivale tegevuskohale omistatav kasum on kooskõlas lõikega 2 kindlaks tehtud, siis selle kasumi

maksustamine sõltub iga lepinguosalise riigi õigusaktides sätestatud reeglitest. Selle lõikega ei sätestata

näiteks seda, milliseid kulusid võib ettevõtja maksustatavast tulust maha arvata. Siiski on oluline tähele

panna, et võrdse kohtlemise artiklist tuleneb põhimõte, mille kohaselt mitteresidendist ettevõtjat, kes

tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu, ei tohi maksustada koormavamalt kui selle

riigi residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev

ning väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega

siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite

erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja

struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik.

Kui maksumaksja ei ole püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit kindlaks teinud kooskõlas lõikega 2,

siis võib lepingupool korrigeerida püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit. Säte on põhijoontelt sarnane

artikli 9 lõikega 2. Omistatava kasumi korrigeerimist võib teha nii see riik, kus asub püsiv tegevuskoht kui

ka see riik, kus asub ettevõtja. Topeltmaksustamise vältimiseks teeb teine lepinguosaline riik

vastukorrigeerimise, kui ta leiab, et algne korrigeerimine oli õigustatud ning korrigeeritud kasum peegeldab

õigesti kasumit, mida püsiv tegevuskoht oleks teeninud kui tehingud oleksid tehtud turuhinnas.

Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas

on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste

sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise

osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised

artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid.

Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel.

Artikkel 8

Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis.

Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona

lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes

lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja.

7

Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse

lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises

lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale.

Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki

käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset

mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad

kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse3. Näiteks mereveopuul hõlmab

teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt.

Artikkel 9

Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab

aluse siirdehindade4 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid

juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja

ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga,

on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit

korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks

topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise

kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma

residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta

teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe

menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis

korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole.

Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga

üldiselt sätestatud.

Artikkel 10

Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui

ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab

lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv

tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt

ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel.

Leping annab tuluallikariigile5 dividendi piiratud maksustamisõiguse. Kinnipeetava maksu ülempiiriks on

10 protsenti dividendi brutosummast kui dividendi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariik

dividendilt tulumaksu kinni pidada ei saa.

Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune

tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav

tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist.

Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid

dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud

esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi

residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

3 OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf 4 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind. 5 Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab

8

äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja

residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik.

Tulumaksuseaduse alusel juriidilisele isikule makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, mistõttu

leping mitteresidendile makstava dividendi maksustamist oluliselt ei mõjuta.

Eesti tulumaksuseaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, seega

leping ei mõjuta dividendide maksustamist.

Artikkel 11

Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendile makstavalt intressilt kinnipeetava maksu määr ületada 10

protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariigis

tulumaksu lepingu kohaselt kinni pidada ei saa.

Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei

hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi

määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu,

mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes,

maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist

käsitleva artikli alusel.

Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu

saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle

summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud

intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel

(olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46).

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida

mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema

varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50%

Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue.

Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel.

Artikkel 12

Eesti – Liechtensteini lepingu kohaselt on tuluallikariigil litsentsitasu piiratud maksustamise õigus vaid

juhul, kui litsentsitasu saaja on füüsiline isik. Piiratud maksustamise õigus tähendab siinkohal, et

kinnipeetav maks ei või ületada 5% litsentsitasu brutosummast.

Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi,

kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning

tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest.

Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus

olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab

litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise

suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades lepingu teisi sätteid.

9

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele

makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti

mitteresidendist füüsilisele isikule makstava litsentsitasu puhul üle 5 protsendi maksu kinni pidada, välja

arvatud juhul, kui tegemist on eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga. Viimasel juhul võime

oma tulumaksuseadust enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk pidada kinni 10

protsenti tulumaksu.

Artikkel 13

Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil

võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara

üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset

äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise

riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest.

Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende

kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või

õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest

vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis.

Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus,

varakogumis või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt

kinnisvarast. Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus

kinnisvara asub. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist,

kuna lubab mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli

äriühingus või varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb

TuMsi kohaselt hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil.

Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud

kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja

kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid

’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3

lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua

äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide

õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad

likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad

ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras

äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3

alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja §

15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13.

Artikkel 14

Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus

maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine.

Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus

maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi

residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning

töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv

mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil.

10

Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise

eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise

esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil.

Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige

1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1.

Artikkel 15

Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või

muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina

käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise

põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu

juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu

residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki.

Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike

2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel.

Artikkel 16

Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele

teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes

maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised

isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku

vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate

külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud

esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses

tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni

väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2).

Artikkel 17

Pensioni ja muud seda laadi tasu maksustamise esmaõigus on tuluallikariigil.

Artikkel 18

Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse

üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises

lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku

residendiriigil.

Artikkel 19

Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele

ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid

saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale

asumist teise lepinguosalise riigi resident.

Artikkel 20

Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise

kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja

Liechtenstein mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse

11

küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis

Liechtenstein ei või maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Liechtensteini

õigusaktide kohaselt loeb ta isikut oma residendiks.

Artikkel 21

Leping sisaldab eraldi artiklit, mis käsitleb kapitali maksustamist. Kapitali artikkel lisati lepingusse

Liechtensteini ettepanekul, kuna erinevalt Eestist on Liechtensteinis kehtestatud varamaks.

Liechtenstein on kohustatud Eesti residentide vara maksustamisel seda artiklit järgima, kuid Eesti jaoks

see artikkel praktilist tähendust ei oma, kuna topeltmaksustamist, mida artikli 23 alusel vältida, tekkida

ei saa.

Kapitali artikli alusel maksustatakse lepinguosalise riigi residendi vara reeglina residendiriigis.

Lepinguosalise riigi residendi vara, mis koosneb kinnisvarast ning mis asub teises lepinguosalises riigis,

võib maksustada vara asukoha riik.

Artikkel 22

Topeltmaksustamise vältimise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus tulu

maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või

tasaarvestusmeetodi abil.

Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui

Eesti resident saab tulu või tal on vara, mida on maksustatud Liechtensteinis, vabastab Eesti selle tulu

maksust. Dividendi, intressi, litsentsitasu, tehnilise teenuse tasu ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul

kasutab Eesti topeltmaksustamise vältimiseks tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident

saab Liechtensteinist eelpool nimetatud tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti

resident oma tulumaksukohustust arvutades lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Liechtensteinis tasutud

maksu summa. Kui Liechtensteinis tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti

resident on kohustatud Eesti seaduste kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Liechtensteinis

tasutud tulumaksusumma on väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle

tulumaksu vahe.

Liechtenstein kasutab samuti topeltmaksustamise kõrvaldamiseks nii vabastus- kui

tasaarvestusmeetodit.

Artikkel 23

See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne

kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud

tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest

tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut

diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest.

Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis

tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui

võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi

kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise

riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise

põhjuseks ei tohi olla kodakondsus.

Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle

riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal.

12

Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades

maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 3). Eelnev

kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga.

Lõige 34 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju

omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja

mitteresidendist osanikke.

Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma

samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline

isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv

tegevuskoht.

Artikkel kohaldub kõigile maksudele, mille kumbki riik on kehtestanud.

Artikkel 24

Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on

sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste

riikide pädevad ametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada

vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on

pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste

vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda.

Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda

ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Liechtensteini kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust,

esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei

vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas

artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja

jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat

vahekohtumenetlust vältida.

Artikkel 25

Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevatele ametiisikutele võimaluse

vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille

jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus.

Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui

oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna

maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui

lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et

vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski

võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab

olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine

lepingupartner peab selle heaks kiitma.

13

Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega.

Eesti – Liechtensteini lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal enda

tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult seetõttu,

et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur või teave

puudutab osalust isikus.

Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja

halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata

artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või

tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

Artikkel 26

Eesti ja Liechtensteini vaheline leping sätestab ka maksuhaldurite koostöö põhimõtted maksunõuete

sissenõudmisel. Maksunõuete sissenõudmine ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega

lepingus nimetatud maksudega. Leping kohustab lepinguosalist riiki teise riigi maksunõuet sisse nõudma

kooskõlas oma maksude sissenõudmist ja kogumist käsitlevate õigusaktidega, nagu oleks tegu tema enda

maksunõudega. Riigid võivad kooskõlas oma seadustega rakendada teise riigi eest ka võlgniku vara

säilitamise abinõusid.

Lepinguosaline riik ei ole kohustatud teist riiki abistama maksunõuete täitmisele pööramisel kui

rakendatavad haldusabinõud on vastuolus seaduse, halduspraktika või avaliku korraga. Samuti võib abi

osutamisest keelduda, kui teine riik ei ole võtnud oma riigis maksunõude täitmise tagamiseks kõiki

meetmeid või abi osutamine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust.

Artiklis 27 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi.

Artikkel 28

Artiklis 28 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu

lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on

mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel

asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu,

sealhulgas selle preambuli kontekstis.

Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise

ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti

tegevuskavade6 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest

keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise

vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9

kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi

rakendamine kohane ja millistel mitte.

Artikkel 29

Artikliga 29 kinnitatakse, et protokoll on lepingu lahutamatu osa.

Artikkel 30

Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse

lõpetamise kohta ning leping jõustub, kui hilisema teate kättesaamisest on möödunud 15 päeva. Lepingu

6 Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm

14

sätteid rakendatakse nii Eestis kui Liechtensteinis lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Eraldi

on täpsustatud, et artikli 25 alusel toimuv teabevahetus ei saa käsitleda varasemaid maksustamisperioode.

Teabevahetuse päringuid saab esitada vaid maksustamisperioodide kohta, mis algavad lepingu jõustumisele

järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist või hiljem.

Artikkel 31

Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt

kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5

aastat. Lõpetamise korral lõpetatakse lepingu kohaldamine teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist.

Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse termineid ning lepingu kohaldamise

asjaolusid.

Protokolli punktiga 1 täpsustatakse, et Liechtensteinis makstava varamaksu puhul loetakse varalt saadava

arvestuslikult tulult võetav maks füüsilise isiku tulumaksuks.

Protokolli punktis 2 selgitatakse, mida loetakse Liechtensteinis artikli 3 lõike 1 punktis d nimetatud

pärandvaraks.

Protokoll sätestab viitega artiklile 4 (resident) investeerimisfondi ja pensionifondi mõiste nii Eesti kui

Liechtensteini puhul ning täpsustab, et milliseid isikuid loetakse residentideks ja milliseid mitte.

Protokolli punktis 4 sätestatakse teabevahetuse artikli kohaldamisega seotud asjaolusid.

Leping sõlmiti kahes eksemplaris inglise keeles. Eestikeelne tõlge on informatiivne.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega.

Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni

põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja

sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte

kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse

delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu

põhiseadusvastane.7 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning

maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide

kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest

seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb

leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks

sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks

vastuolus põhiseadusega.

Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti

Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on

vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses

reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud

residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette

nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.

7 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt

https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5.

15

4. Eelnõu terminoloogia

Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid.

Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti

õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi.

Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute

kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta.

Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘juhtkond’. Mõiste ‘juhtkond’ on

lepingu tähenduses laiem kui mõiste ‘juhtorgan’ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid

juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või

selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali

juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud.

Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘kodu’, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest ‘permanent

home’. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud

ettepanekuid asendada sõna ‘kodu’ väljendiga ‘alaline elukoht’, mis oli varem kasutusel väljendi

‘permanent home’ tõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu

kontekstis õigeks väljendi ‘alaline elukoht’ kasutamist väljendi ‘permanent home’ eestikeelse vastena

järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel

‘residence’ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel ‘permanent home’. Ingliskeelne sõna

‘residence’ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui ‘elukoht’. Teiseks aitab mõiste ‘kodu’ kasutamine

vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste 'permanent home' viitega kas

tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele ‘elukoht’ või mõnes muus õigusaktis kasutatud

mõistele ‘alaline elukoht’, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste lepingute

tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni

(edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada materjale, mille

mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu sõlmimisele

eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3 lõikes 2

sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on ammendatud.

Mõistet ‘kodu’ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu kommentaarid ja artikli

4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4 lõike 2 asümmeetrilist

tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste kasutamisest.

Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD

tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt

kohustatud järgima.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui

selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest,

mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud.

16

6. Mõjud

Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö

korraldusele. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele

valdkondadele.

Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes:

Mõju maksumaksjale

Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad Liechtensteinist

tulu, mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu peamine eesmärk on

juriidilise topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud tululiike maksustada,

kehtestab tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil maksuvabastuste või

mahaarvamiste kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse lahendamiseks, mida

riigisiseste õigusaktidega ei saagi lahendada.

Sihtrühma suurus võrreldes maksumaksjate koguarvuga on väike, sest Eesti ja Liechtensteini vahelised

majandussuhted on seni olnud tagasihoidlikud. Kui palju sihtrühma suurus võiks lepingu jõustumisel

kasvada, ei ole võimalik ette ennustada.

Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist,

sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki

investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta

maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega

vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks.

Mõju majandusele

Lepinguga luuakse soodsamad tingimused riikidevahelisteks investeeringuteks. Lepingu jõustumine võib

suurendada Eesti ja Liechtensteini vahelisi investeeringuid, kuna väldib teise riiki tehtud investeeringu

topeltmaksustamist, vähendab ülemäärast tuluallikariigis maksustamist ning annab õiguskindluse lepingus

nimetatud tululiikide maksustamisel.

Lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi maksustamisõigust, mis vähendab sealset maksutulu

mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemine sõltub suures osas kapitaliinvesteeringute

mahust. Väiksematest kinnipeetavatest maksumääradest (või teistest piirangutest allikariigis

maksustamisel) tingitud lühiajalist maksutulu vähenemist korvab osaliselt või täielikult suurenenud

välisinvesteeringust, majanduskasvust ja/või vähenenud maksupettustest saadav tulu. Praeguse seisuga pole

välja töötatud tõhusat metoodikat, mille järgi saaks täpselt ennustada lepingutest johtuvat tulevast

maksutulu.8

Mõju riigiasutuste korraldusele

Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud

küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda

maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks

Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on

maksuhaldur juba 63 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. august

8 A. Pickering, Why Negotiate Tax Treaties, Paper No. 1-N, May 2013

http://www.un.org/esa/ffd/tax/2013TMTTAN/Paper1N_Pickering.pdf

17

2025). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue

lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta.

Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe

menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab

maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu,

kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata

jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja

tulud

Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise

kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud

juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus

ettenähtud juhtudel loobub Liechtenstein omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide maksustamisest

Eesti kasuks.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada.

9. Seaduse ja lepingu jõustumine

Seadus jõustub üldkorras.

Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa).

Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta

edastatava hilisema teate kuupäevast arvates 15 päeva möödumisel ja selle sätteid rakendatakse lepingu

jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga

kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile eelnõude infosüsteemi EIS kaudu

(toimik 25-0359). Mõlemad ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi märkusteta. Seetõttu

esitatakse eelnõu pärast lepingule allakirjutamist otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsusele

esitamiseks.

Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Hr Margus Tsahkna

Välisministeerium

[email protected]

Eesti Vabariigi ja Liechtensteini

Vürstiriigi vahelise tulu- ja

kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu

ja selle juurde kuuluva protokolli

ratifitseerimise seaduse eelnõu

Austatud minister

Palume esitada Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda Eesti Vabariigi ja Liechtensteini

Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest

hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli

ratifitseerimise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Lisad:

1. Liechtensteini maksulepingu ratif. seaduse eelnõu;

2. Liechtensteini maksulepingu ratif. seaduse seletuskiri;

3. Liechtensteini maksuleping eesti keeles;

4. Liechtensteini maksuleping inglise keeles.

Tiina Hansson 5885 1480

[email protected]

Meie 20.08.2025 nr 1.1-10.1/1760-3

Tõlge inglise keelest

Tõlge on informatiivne

Eesti Vabariigi

ja

Liechtensteini Vürstiriigi

vaheline

tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest

hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping

Eesti Vabariik ja Liechtensteini Vürstiriik,

soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd;

kavatsedes sõlmida tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma et

see tooks kaasa võimalusi tulu maksustamata jätmiseks või maksusumma vähendamiseks

maksupettuste või maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas maksulepingu kuritarvitustega,

mille eesmärk on kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus sätestatud

soodustuste võimaldamine),

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1

Lepingu subjekt

1. Lepingut kohaldatakse sellele isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi resident.

2. Lepingus loetakse lepinguosalise riigi maksuseaduste alusel täielikult või osaliselt

maksustamise mõttes läbipaistva üksuse tulu või sellise üksuse kaudu saadud tulu lepinguosalise

riigi residendi tuluks vaid ulatuses, milles see lepinguosaline riik käsitab seda tulu maksustamise

eesmärgil selle lepinguosalise riigi residendi tuluna.

Artikkel 2

Lepingu ese

1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu

haldusüksuse kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele, sõltumata nende kogumise viisist.

2. Tulu- ja kapitalimaksuna käsitatakse tulult või varalt või nende osadelt, sealhulgas vallas-

või kinnisvara võõrandamisest saadud kasult võetavat maksu.

3. Maksud, millele käesolevat lepingut eelkõige kohaldatakse, on:

a) Liechtensteinis:

i) füüsilise isiku tulumaks (Erwerbssteuer);

ii) juriidilise isiku tulumaks (Ertragssteuer);

iii) kinnisvara võõrandamisel saadud kasult võetav maks (Grundstücksgewinnsteuer)

ja

iv) varamaks (Vermögenssteuer)

(edaspidi Liechtensteini maks);

b) Eestis tulumaks

(edaspidi Eesti maks).

4. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mis kehtestatakse olemasoleva

maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Lepinguosaliste riikide pädevad

ametiisikud teevad teineteisele teatavaks asjaomaste maksuseaduste iga tähtsa muudatuse.

Artikkel 3

Põhimõisted

1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse lepingus mõisteid järgmises tähenduses:

a) Liechtenstein tähendab Liechtensteini Vürstiriiki ja geograafilises mõttes

Liechtensteini Vürstiriigi suveräänset territooriumi rahvusvahelise õiguse ja riigisiseste

õigusaktide kohaselt;

b) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ning geograafilises mõttes Eesti territooriumi ja

territoriaalmerega külgnevaid alasid, sealhulgas merepõhja, maapõue ja nende

loodusvarasid, mille suhtes teostab Eesti riigisisese ja rahvusvahelise õiguse kohaselt

suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni;

c) lepinguosaline riik ja teine lepinguosaline riik on kontekstist olenevalt kas

Liechtenstein või Eesti;

d) isik hõlmab füüsilist isikut, äriühingut, pärandvara ja muud isikute ühendust;

e) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist isikut;

f) ettevõtja mõistet kohaldatakse mis tahes äritegevuse suhtes;

g) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab kontekstist

olenevalt kas ühe või teise lepinguosalise riigi residendi ettevõtlust;

h) rahvusvaheline vedu on mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui laeva või

õhusõidukit käitatakse ainult ühe lepinguosalise riigi eri kohtade vahel ja laeva või

õhusõidukit käitav ettevõtja ei ole selle lepinguosalise riigi ettevõtja;

i) pädev ametiisik on:

i) Liechtensteinis maksuhaldur;

ii) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja;

j) kodanik on:

i) lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja

ii) muu isik peale füüsilise isiku, mis on asutatud selles lepinguosalises riigis

kehtivate seaduste alusel;

k) äritegevus hõlmab kutsetegevust ja muud ettevõtlust.

2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata mõistet, lähtub ta

lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes

sellel ajal kasutatud määratlusest, kui kontekst ei nõua teisiti; maksuseadustes määratletud

mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes.

Artikkel 4

Resident

1. Lepingus tähendab termin lepinguosalise riigi resident isikut, kes on selle lepinguosalise

riigi seaduste alusel maksukohustuslane oma elu- või asukoha, juhtkonna asukoha, asutamise

koha või muu sellise kriteeriumi järgi; termin hõlmab ka lepinguosalist riiki, selle kohaliku

omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ning investeerimis- ja pensionifondi. Termin ei

hõlma isikut, kes on selle lepinguosalise riigi maksukohustuslane üksnes seetõttu, et tema

tuluallikas või vara asub selles lepinguosalises riigis.

2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, määratakse tema

staatus järgmiselt:

a) ta on ainult selle riigi resident, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas riigis, siis on

ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja majanduslikud sidemed

(eluliste huvide keskus);

b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või tal ei ole kodu

kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib;

c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski neist,

siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on;

d) kui isik on mõlema riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi riigi kodanik, lahendatakse

küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute kokkuleppel.

3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, siis lepinguosaliste riikide

pädevad ametiisikud püüavad kokkuleppe teel kindlaks määrata, millise lepinguosalise riigi

residendina isikut lepingu tähenduses käsitatakse, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani

asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit; see ei

kehti füüsilise isiku kohta. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele isikule lepingus ettenähtud

maksusoodustusi ega -vabastusi, välja arvatud ulatuses ja viisil, milles lepinguosaliste riikide

pädevad ametiisikud võivad kokku leppida.

Artikkel 5

Püsiv tegevuskoht

1. Lepingus tähendab termin püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu

täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus.

2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones:

a) juhtkonna asukohta;

b) filiaali;

c) kontorit;

d) tehast;

e) töökoda ja

f) kaevandust, nafta- või gaasipuurauku, karjääri või muud loodusvarade kaevandamise

kohta.

3. Ehitusplatsi ja ehitus- või seadmestamistöid käsitatakse püsiva tegevuskohana üksnes

juhul, kui seal tegutsetakse või selliseid töid tehakse üle 12 kuu.

4. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks:

a) ehitise kasutamist üksnes ettevõtjale kuuluva kauba ladustamiseks, väljapanekuks või

kohaletoimetamiseks;

b) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes ladustamiseks, väljapanekuks või

kohaletoimetamiseks;

c) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes selleks, et seda teisele ettevõtjale

töötlemiseks anda;

d) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes selleks, et ettevõtjale kaupa osta või teavet

koguda;

e) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtja toimimiseks vajaliku muu tegevuse

eesmärgil;

f) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes mitme punktides a–e nimetatud tegevuse

jaoks,

tingimusel, et äritegevuse kindla koha tegevus või punkti f puhul selliste tegevuste kogum on

ettevalmistava või abistava iseloomuga.

5. Kui isik tegutseb lepinguosalises riigis ettevõtja nimel ning tavaliselt sõlmib lepinguid või

tal on esmatähtis roll selliste lepingute sõlmimise ettevalmistamisel, mida ettevõtja tavaliselt

sõlmib olulisi muudatusi tegemata, ning need lepingud on sõlmitud:

a) ettevõtja nimel või

b) ettevõtja omandis või kasutuses oleva vara omandi üleandmiseks või sellele varale

kasutusõiguse andmiseks või

c) teenuste osutamiseks ettevõtja poolt,

siis selle artikli lõigetest 1 ja 2 olenemata, kuid arvestades selle artikli lõiget 6, on ettevõtjal

selles lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht nende tegevuste kaudu, mida see isik ettevõtja

jaoks teeb; sätet ei kohaldata, kui sellise isiku tegevus piirdub selle artikli lõikes 4 loetletud

eesmärkidel tehtavate toimingutega, mis ei muuda äritegevuse kindla koha kaudu toimuvat

tegevust lõike 4 tähenduses püsivas tegevuskohas toimuvaks.

6. Lõiget 5 ei kohaldata, kui isik tegutseb lepinguosalises riigis teise lepinguosalise riigi

ettevõtja nimel sõltumatu esindajana ning tema tegevust esimesena nimetatud lepinguosalises

riigis võib käsitada tema tavapärase äritegevusena. Kui selline isik tegutseb üksnes või

peamiselt ühe või mitme sellise ettevõtja nimel, kellega ta on tihedalt seotud, ei ole isik selle

lõike tähenduses ühegi sellise ettevõtja sõltumatu esindaja.

7. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise

lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva

tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht

äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana.

8. Selles artiklis on isik tihedalt seotud ettevõtjaga, kui toetudes kõikidele asjaoludele, on ühel

kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Igal juhul on isik

tihedalt seotud ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus

teises (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja

väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis) või kui teisel isikul on enam kui 50-

protsendiline otsene või kaudne osalus isikus ja ettevõtjas või kahes ettevõtjas (või äriühingu

puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või

osalusest äriühingu omakapitalis).

Artikkel 6

Kinnisvaratulu

1. Tulu (sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu), mida lepinguosalise riigi

resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib maksustada see teine riik.

2. Termin kinnisvara määratletakse vara asukoha riigi seaduste alusel. Termin hõlmab igal

juhul kinnisasja päraldist, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavat seadet,

maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvara kasutusvaldust ning õigust saada

muutuvat või kindlat tasu maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest

või muud kinnisvaraga seotud õigust. Kinnisvarana ei käsitata laeva ega õhusõidukit.

3. Lõiget 1 kohaldatakse ka kinnisvara isiklikust kasutamisest, rendile- või üürileandmisest

või muul viisil kasutamisest saadud tulule.

4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule.

Artikkel 7

Ärikasum

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik, välja arvatud juhul, kui

ettevõtja tegeleb äritegevusega teises lepinguosalises riigis seal asutatud püsiva tegevuskoha

kaudu. Kui ettevõtja tegutseb püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, võib selles

teises riigis maksustada kasumiosa, mida saab omistada püsivale tegevuskohale lõike 2

kohaselt.

2. Selles artiklis ja artiklis 22 käsitatakse lepinguosalises riigis lõikes 1 nimetatud püsivale

tegevuskohale omistatava kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks,

eeskätt tema tehingutest ettevõtja teiste osadega, kui ta oleks eraldiseisev ja sõltumatu ettevõtja,

kes tegutseb samadel või sama laadi tingimustel samal või sama laadi tegevusalal, võttes

arvesse ettevõtja püsiva tegevuskoha ja ettevõtja teiste osade kaudu täidetud funktsioone,

kasutatud varasid ja võetud riske.

3. Kui lepinguosaline riik korrigeerib lõike 2 kohaselt ühe lepinguosalise riigi püsivale

tegevuskohale omistatavat kasumit ja asjakohaselt maksustab ettevõtja kasumi, mida on

maksustatud teises lepinguosalises riigis, korrigeerib see teine lepinguosaline riik

topeltmaksustamise vältimiseks vajalikus ulatuses kasumilt tasutavat maksusummat.

Maksusummat korrigeerides peavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vajaduse

korral teineteisega nõu.

4. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes teistes

artiklites käsitletud tulu.

Artikkel 8

Rahvusvaheline mere- ja õhuvedu

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest rahvusvahelistes

vedudes maksustab ainult see riik.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki ühises

äritegevuses või rahvusvahelises transpordiagentuuris.

Artikkel 9

Seotud ettevõtjad

1. Kui

a) lepinguosalise riigi ettevõtja osaleb otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi ettevõtja

juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja osa- või aktsiakapitalis või

b) samad isikud osalevad otse või kaudselt mõlema lepinguosalise riigi ettevõtja

juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja osa- või

aktsiakapitalis

ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute ettevõtjate vahel

kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks,

loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see maksustatakse asjakohaselt.

2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab tulu,

mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja kasumina

ja mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid omavahelistes

suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib see teine riik

kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse lepingu teisi

sätteid ja lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral teineteisega nõu.

Artikkel 10

Dividendid

1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise riigi

residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Dividendi võib selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt maksustada ka lepinguosaline

riik, kus dividendi maksev äriühing on resident; kui dividendi saaja on teise lepinguosalise riigi

resident, ei või dividendilt võetava maksu määr ületada:

a) 10 protsenti dividendi brutosummast, kui dividendi saaja on füüsiline isik;

b) 0 protsenti dividendi brutosummast kõigil muudel juhtudel.

Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse.

3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest, eelisaktsiatelt või eelisõigustelt,

kaevandamisõigustelt või asutajaosalusest või muust kasumi saamise õigusest, mis ei ole

võlanõue, ning teistest õigustest saadavat tulu, mida maksustatakse nagu osalusest saadud tulu

selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, kus kasumit jaotav äriühing on resident.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident dividendi maksev

äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega.

Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist, ei või

see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi need

sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise riigi

residendile makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstava dividendi kohta, mis on

seotud selles teises riigis asuva püsiva tegevuskohaga.

Artikkel 11

Intress

1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi

residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Lepinguosalises riigis tekkivat intressi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see riik;

kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või intressilt võetava maksu määr

ületada:

a) 10 protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik;

b) 0 protsenti intressi brutosummast kõigil muudel juhtudel.

3. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on

hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu

valitsuse võlakirjadest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Termin

intress ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu. Hilinenud makse eest võetavat

viivist selle artikli tähenduses intressina ei käsitata.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib ja kus ta saab

intressi püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega seotud võlanõudelt. Sel juhul

kohaldatakse artiklit 7.

5. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui

võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskohaga ning kui intressikulu

kannab püsiv tegevuskoht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas

intressi maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte.

6. Kui intressi maksja ja intressi saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab

võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid intressi maksja ja intressi

saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud

summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades lepingu teisi sätteid.

Artikkel 12

Litsentsitasu

1. Litsentsitasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi

residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Lepinguosalises riigis tekkivat litsentsitasu võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see

riik; kui litsentsitasu saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või litsentsitasult võetava

maksu määr ületada:

a) 5 protsenti litsentsitasu brutosummast, kui litsentsitasu saaja on füüsiline isik;

b) 0 protsenti litsentsitasu brutosummast kõigil muudel juhtudel.

3. Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või kunstiteose

või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini või mudeli, plaani, salajase valemi või

protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase

oskusteabe eest.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu saaja äritegevus

toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu tekib ja kus ta

saab litsentsitasu püsiva tegevuskoha kaudu toimuvas äritegevuses kasutatavast õigusest või

varast. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Litsentsitasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui litsentsitasu maksja on selle riigi

resident. Kui litsentsitasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas toimuva

äritegevusega ning litsentsitasu kulu kannab püsiv tegevuskoht, on litsentsitasu tekkinud püsiva

tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas litsentsitasu maksja on lepinguosalise riigi resident

või mitte.

6. Kui litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu

ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu seda

summat, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise

suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud

litsentsitasu maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu

teisi sätteid.

Artikkel 13

Kasu vara võõrandamisest

1. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab artiklis 6 määratletud ja teises lepinguosalises

riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.

2. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise vallasvara võõrandamisest, mida ta

kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses, või püsiva tegevuskoha

(eraldi või koos ettevõttega) võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.

3. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise laeva või õhusõiduki võõrandamisest,

mida ta käitab rahvusvahelistes vedudes, või sellise laeva või õhusõiduki käitamisega seotud

vallasvara võõrandamisest, maksustab ainult see riik.

4. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab osaluse võõrandamisest äriühingus või muu

võrreldava osaluse võõrandamisest, võib maksustada teine lepinguosaline riik, kui osaluse

väärtus tuleneb ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist üle 50 protsendi

ulatuses otse või kaudselt teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 määratletud

kinnisvarast.

5. Selle artikli eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab

ainult lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja.

Artikkel 14

Palgatöö

1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult see

riik, arvestades artikleid 15, 17 ja 18. Kui lepinguosalise riigi resident on töötanud ka teises

lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see teine riik.

2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis

töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud riik, kui kõik järgnevad tingimused on

täidetud:

a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva majandusaastal

algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul ja

b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse selle tööandja nimel, kes ei ole teise

lepinguosalise riigi resident, ja

c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu

või selle püsiva tegevuskoha arvel.

3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja

rahvusvahelistel vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu

maksustada see riik.

Artikkel 15

Juhatuse liikme tasu

Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab teise

lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, võib

maksustada see teine riik.

Artikkel 16

Meelelahutaja ja sportlase tulu

1. Artiklitest 7 ja 14 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises

lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal esinemise

eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine riik.

2. Artiklitega 7 ja 14 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub tema

asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane

tegutseb.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab tegevuse eest

lepinguosalises riigis, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt avaliku sektori

vahenditest. Sel juhul maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või

sportlane on resident.

Artikkel 17

Pension

Lepinguosalises riigis tekkiva pensioni ja muud seda laadi tasu (sealhulgas ühekordsed

väljamaksed) võib maksustada see riik.

Artikkel 18

Avalik teenistus

1. a) Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või

muu haldusüksus maksab isikule riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu

haldusüksuse asutuses töötamise eest, maksustab ainult see riik.

b) Sellist palka ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik on

töötanud selles riigis ja ta on selle riigi resident ning täidetud on üks järgnevatest

tingimustest:

i) ta on selle riigi kodanik või

ii) tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui töötamine.

2. Lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse

äritegevusega seotud töö eest saadud palgale ja muule tasule kohaldatakse artikleid 14, 15 ja

16.

Artikkel 19

Üliõpilase tulu

Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal viibiva

üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid väljamakseid,

kui isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima või praktikale

asumist ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha riiki asuvast allikast.

Artikkel 20

Muu tulu

1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud,

maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see lepinguosaline riik.

2. Lõiget 1 ei kohaldata selle tulu suhtes, mida lepinguosalise riigi resident saab teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu tegutsedes, kui õigused või vara, millest tulu

on tekkinud, on seotud püsiva tegevuskohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2 määratletud

kinnisvarast saadud tulu suhtes. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

Artikkel 21

Kapital

1. Artiklis 6 määratletud kinnisvarast koosnevat vara, mis kuulub lepinguosalise riigi

residendile ja asub teises lepinguosalises riigis, võib maksustada see teine riik.

2. Vallasvara, mis on osa lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis püsiva

tegevuskoha äritegevuses kasutatavast varast, võib maksustada see teine riik.

3. Lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelises veos kasutatava laeva- ja õhusõiduki ning

nende kasutamisega seotud vallasvara maksustab ainult see riik.

4. Lepinguosalise riigi residendi muu vara maksustab ainult see riik.

Artikkel 22

Topeltmaksustamise vältimine

1. Liechtensteinis välditakse topeltmaksustamine Liechtensteini seaduste kohaselt ja

arvestades nendes seadustes sätestatud piiranguid järgmiselt:

a) kui Liechtensteini resident saab tulu või omab vara, mida lepingu kohaselt võib Eestis

maksustada, vabastab Liechtenstein selle tulu või vara maksust, võttes arvesse punkti b,

kuid võib sellegipoolest selle residendi ülejäänud tulu- või kapitalimaksu arvutamisel võtta

arvesse maksust vabastatud tulu või vara;

b) kui Liechtensteini resident saab tulu, mida võib artiklite 10, 11, 12, 14, 15, 16 ja 17

kohaselt maksustada Eestis, arvab Liechtenstein sellelt tulult makstava Liechtensteini

maksust maha Eesti õiguse ja lepingu kohaselt tasutud maksu. Mahaarvatav maksusumma

ei ületa Eestis saadud tulult makstavat Lichtensteini maksu;

c) kui Liechtensteini resident saab tulu või omab vara, mida lepingu kohaselt

maksustatakse Eestis, vabastab Liechtenstein selle tulu või vara maksust, kuid võib

sellegipoolest selle residendi ülejäänud tulu- või kapitalimaksu summa arvutamisel võtta

arvesse maksust vabastatud tulu või vara.

2. Eestis välditakse topeltmaksustamine Eesti seaduste kohaselt ja arvestades nendes

seadustes sätestatud piiranguid järgmiselt:

a) kui Eesti resident saab tulu või omab vara, mida lepingu kohaselt on maksustatud

Liechtensteinis, vabastab Eesti selle tulu või vara maksust, võttes arvesse punkte b ja c;

b) kui Eesti resident saab tulu, mida võib artiklite 10, 11 ja 12 lõike 2 punkti a või artikli

16 lõigete 1 ja 2 kohaselt maksustada Liechtensteinis, lubab Eesti selle residendi

tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Liechtensteinis tasutud maksuga.

Mahaarvatav maksusumma ei ületa Liechtensteinis saadud tulult makstavat Eesti maksu;

c) kui Eesti residendi saadud tulu või vara on lepingu kohaselt Eestis maksust vabastatud,

võib Eesti sellest hoolimata residendi ülejäänud maksukoormuse arvutamisel vabastatud

tulu või vara osa arvesse võtta.

Artikkel 23

Võrdne kohtlemine

1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle

maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel.

Seda sätet kohaldatakse olenemata artiklist 1 ka isikule, kes ei ole kummagi lepinguosalise riigi

resident.

2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat tegevuskohta

maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal tegutsevat

ettevõtjat.

3. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit kindlaks määrates sellest maha

arvata teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu ja muu väljamakse

samadel alustel nagu oma riigi residendi puhul; sätet ei kohaldata artikli 9 lõikes 1, artikli 11

lõikes 6 ega artikli 12 lõikes 6 nimetatud juhtudel. Samuti võib lepinguosalise riigi ettevõtja

maksustatavat vara arvestades sellest maha arvata kohustused teise lepinguosalise riigi

residendi ees samadel alustel nagu kohustused oma riigi residendi ees.

4. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi

resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei

maksustata kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes sama

lepinguosalise riigi samalaadse ettevõtjaga.

5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada füüsilisele isikule,

kes ei ole selle riigi resident, samasugust maksusoodustust, -vabastust või -vähendust, mida ta

võimaldab oma residendile.

6. Seda artiklit kohaldatakse olenemata artiklist 2 kõigile maksudele.

Artikkel 24

Vastastikuse kokkuleppe menetlus

1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist

maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide õigusaktidest

sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule. Kaebus tuleb

esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat maksustamist

põhjustavast tegevusest.

2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust,

püüab ametiisik juhtumi lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi pädeva

ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida. Kokkulepe

täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata.

3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja

kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Topeltmaksustamise

vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata juhtudel.

4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud

kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult, sealhulgas pädevatest ametiisikutest

või nende esindajatest moodustatud ühiskomisjoni kaudu.

5. Kui

a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule kaebuse ühe

või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas maksustamist, mis ei olnud

lepinguga kooskõlas, ja

b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta jooksul

alates kogu nõutud teabe mõlemale pädevale ametiisikule esitamise kuupäevast,

esitatakse lahendamata küsimused isiku kirjalikul nõudmisel vahekohtule. Lahendamata

küsimusi ei esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühel lepingupoolel olemas kohtu- või

kohtueelse vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv mõlemale lepinguosalisele riigile ja

see täidetakse nende lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata,

välja arvatud juhul, kui asjasse otseselt puutuv isik ei nõustu vahekohtu otsuse rakendamiseks

sõlmitud vastastikuse kokkuleppega. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad selle

lõike kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Artikkel 25

Teabevahetus

1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või riigisiseste

õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis või selle

kohaliku omavalitsuse üksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et maksustamine ei ole

lepinguga vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira.

2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu oma

õigusaktide alusel saadud teavet ja avaldab seda üksnes isikule ja ametiasutusele (sealhulgas

kohtud ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse nõuab või

maksudega seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline isik või

ametiasutus kasutab teavet ainult eelloetletud eesmärkidel. Teavet võib avaldada avalikul

kohtuistungil või kohtuotsuses. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik saadud teavet

kasutada teistel eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi õigusaktid ja teavet

edastava lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:

a) rakendada haldusmeetmeid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja

halduspraktikaga;

b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav;

c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb kaubavahetust,

või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine lepinguosaline

riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist maksualast teavet

enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3, kuid seda piirangut ei

või ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda teabe andmisest ainult

riigisisese huvi puudumise tõttu.

5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest ainult

seetõttu, et teabe valdaja on pank, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja või

usaldusisik või teave puudutab osalust isikus.

Artikkel 26

Abi maksude sissenõudmisel

1. Lepinguosalised riigid abistavad teineteist maksunõuete täitmisele pööramisel. Artiklid 1

ja 2 abi osutamist ei piira. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad selle artikli

kohaldamise korras omavahel kokku leppida.

2. Selles artiklis tähendab maksunõue lepinguosalise riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse

kehtestatud maksukohustuse summat, tingimusel et maksustamine ei ole vastuolus lepingu ega

muu dokumendiga, mille pooled on lepinguosalised riigid, samuti selle summaga seotud intressi

ja trahvi ning maksu kogumise või võlgniku vara säilitamise kulusid.

3. Kui lepinguosalise riigi maksunõue on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja

maksukohustuslane ei saa sel ajal selle riigi seaduste kohaselt maksunõude täitmisele pööramist

ära hoida, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva

ametiisiku taotlusel maksunõude täitmisele pööramise üle. Teine lepinguosaline riik kogub

maksunõude summa kooskõlas oma maksude sundsissenõudmist ja kogumist käsitlevate

seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega.

4. Kui lepinguosaline riik võib maksunõude täitmisele pööramise tagamiseks oma õiguse

kohaselt rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid, võtab teise lepinguosalise riigi pädev

ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude üle, et rakendada

võlgniku vara säilitamise abinõusid. Teine lepinguosaline riik rakendab maksukohustuslase

vara säilitamise abinõusid kooskõlas oma seadustega, nagu oleks tegu tema enda

maksunõudega, isegi kui nende abinõude rakendamise ajal ei ole maksunõue esimesena

nimetatud lepinguosalises riigis täitmisele pööratav või on maksukohustuslasel õigus ära hoida

selle täitmine.

5. Kui lepinguosaline riik on lõigetes 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel maksunõude üle võtnud,

ei kohaldata neist lõigetest olenemata selles riigis selle nõude suhtes ajapiiranguid ega eeliseid,

mida kohaldatakse maksunõude suhtes selle riigi seaduste kohaselt. Lisaks ei ole lõigete 3 ja 4

eesmärgil ülevõetud maksunõudel lepinguosalises riigis eelist, mis on sellel maksunõudel teise

lepinguosalise riigi seaduste kohaselt.

6. Lepinguosalise riigi maksunõude olemasolu, selle kehtivuse ja summa üle peetavaid

vaidlusi ei menetleta teise lepinguosalise riigi kohtus ega haldusasutuses.

7. Kui lepinguosalise riigi lõike 3 või 4 kohase taotluse esitamise ja teise lepinguosalise riigi

poolt summa kogumise ja selle esimesena nimetatud riigile ülekandmise vahelisel ajal

maksunõue lakkab olemast, siis:

a) lõikes 3 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mis on selle

riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja mille täitmisele pööramist maksukohustuslane

ei saa sellel ajal selle riigi seaduste kohaselt ära hoida, või

b) lõikes 4 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud riigi maksunõue, mille suhtes

see riik võib oma seaduste kohaselt rakendada maksukohustuslase vara säilitamise

abinõusid, et tagada selle täitmine,

teatab esimesena nimetatud riigi pädev ametiisik sellest viivitamata teise riigi pädevale

ametiisikule ja teise riigi valikul esimesena nimetatud riik kas peatab oma taotluse või võtab

selle tagasi.

8. Seda artiklit ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:

a) rakendada haldusmeetmeid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja

halduspraktikaga;

b) võtta meetmeid, mis on vastuolus avaliku korraga;

c) osutada abi, kui teine lepinguosaline riik ei ole võtnud kõiki oma seaduste ja

halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid kogumis- või säilitamismeetmeid;

d) osutada abi juhul, kui see tekitaks sellele riigile halduskoormust, mis on ilmselgelt

ebaproportsionaalne teise lepinguosalise riigi saadava kasuga.

Artikkel 27

Diplomaatilise esinduse või konsulaarasutuse töötaja

Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele

soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja

erikokkulepete alusel.

Artikkel 28

Õigus soodustustele

1. Olenemata lepingu teistest sätetest, ei anta lepingus tulu suhtes ettenähtud soodustust, kui

kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli otseselt või kaudselt

selle soodustuse saamiseni viinud tehingu üks peamistest eesmärkidest; see ei kehti juhul, kui

nendel asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste sätete eesmärgile.

2. Kui lõike 1 alusel on keeldutud isikule lepingus ettenähtud soodustuse andmisest, võib

lepinguosalise riigi pädev ametiisik, kes oleks selle soodustuse andnud, sellegipoolest isiku

taotlusel käsitleda teda selle või muu konkreetse tulu- või varaliigi soodustuse saajana, kui

pädev asutus teeb pärast asjaolude kaalumist kindlaks, et see isik oleks selle soodustuse saanud

lõikes 1 nimetatud tehingu puudumisel. Taotluse saanud lepinguosalise riigi pädev ametiisik

peab enne teise riigi residendi selle lõike alusel tehtud taotluse tagasilükkamist nõu teise riigi

lepinguosalise riigi pädeva ametiisikuga.

Artikkel 29

Protokoll

Lisatud protokoll on lepingu lahutamatu osa.

Artikkel 30

Lepingu jõustumine

1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele diplomaatiliste kanalite kaudu kirjaliku teate

lepingu jõustumiseks vajaliku riigisiseses õiguses ettenähtud menetluse lõpetamise kohta.

Leping jõustub 15 päeva möödumisel kuupäevast, mil saadakse kätte viimane selline teade.

2. Lepingut kohaldatakse:

a) lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult

kinnipeetava maksu suhtes;

b) lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem algaval

maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes.

c) artikli 25 puhul taotluste suhtes, mis esitatakse lepingu jõustumisele järgneva

kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem ja ainult nende maksustamisperioodide suhtes, mis

algavad lepingu jõustumisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem.

Artikkel 31

Lepingu lõpetamine

Leping on sõlmitud määramata ajaks. Kumbki lepinguosaline riik võib lepingu lõpetada,

teatades sellest kirjalikult teisele lepinguosalisele riigile diplomaatiliste kanalite kaudu

hiljemalt kalendriaasta 30. juunil, kuid mitte enne, kui lepingu jõustumisest on möödunud viis

aastat. Sel juhul lõpetatakse lepingu kohaldamine:

a) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava

maksu suhtes;

b) teate edastamisele järgneva kalendriaasta 1. jaanuaril või hiljem algaval

maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes.

Selle kinnituseks on valitsuste volitatud isikud lepingule alla kirjutanud.

Koostatud ........................... 20.... aastal ........................... kahes eksemplaris inglise keeles.

Eesti Vabariigi Liechtensteini Vürstiriigi

nimel nimel

Protokoll

Eesti Vabariigi ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu

allakirjutamisel on pooled kokku leppinud järgmises, mis moodustab lepingu lahutamatu osa.

1. Artikli 2 (Lepingu ese) ja artikli 22 (Topeltmaksustamise vältimine) suhtes:

Kui isik, kes on lepinguosalise riigi resident, on lepingu alusel kohustatud maksma varalt

Liechtensteini varamaksu, loetakse sellelt varalt saadava arvestusliku tulu (Sollertrag)

maksustamist füüsilise isiku tulumaksuks.

2. Artikli 3 (Põhimõisted) lõike 1 punkti d suhtes:

Liechtensteinis loetakse pärandvaraks surnud isiku vara ajavahemikul, mis jääb surma ja

pärija(te)le üleandmise vahele, ning see on maksustatav Liechtensteini maksuseaduse artikli 7

lõike 3 kohaselt.

3. Artikli 4 (Resident) lõike 1 suhtes:

Lepiti kokku, et:

a) pensionifond on:

i) Eestis kogumispensionide seadusega hõlmatud pensionifond;

ii) Liechtensteinis vanadus- ja toitjakaotuskindlustuse seadusega,

töövõimetuskindlustuse seadusega, tööandjapensionifondide seadusega ja

pensionifondide seadusega hõlmatud pensionifond;

b) investeerimisfond on:

i) Eestis puhul Eestis moodustatud juriidilised isikud või varakogumid, mis on

moodustatud lepinguliste fondidena või aktsiaseltsidena või määratud väljamaksetega

tööandja pensionifondidena, nagu on määratletud investeerimisfondide seaduses;

ii) Liechtensteinis eurofondide seadusega, investeerimisfondide seadusega ja

alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate seadusega hõlmatud

investeerimisfond;

c) pädevad ametiisikud võivad kokku leppida, et pärast lepingu allakirjutamise kuupäeva

kehtestatud õigusaktide alusel asutatud investeerimisfonde käsitatakse residentidena;

d) erinevalt juriidilistest isikutest, kes on Liechtensteini maksuseaduse artikli 44 lõike 1

alusel Liechtensteinis maksukohustuslased, ei loeta isikuid (sealhulgas Liechtensteini

maksuseaduse kohaseid erahuvides moodustatud varakogumeid), kelle suhtes

kohaldatakse Liechtensteinis üksnes juriidilise isiku tulumaksu miinimumsummas

(Mindestertragssteuer), Liechtensteini residentideks, välja arvatud artikli 15 kohaldamisel;

e) üksust või organisatsiooni, mis on asutatud ja tegutseb üksnes heategevuslikel,

usulistel, humanitaarsetel, teaduslikel, kultuurilistel või sarnastel eesmärkidel (või rohkem

kui ühel neist eesmärkidest) ja mis on selle riigi seaduste kohaselt selle riigi resident,

loetakse selle riigi residendiks, olenemata sellest, et kogu tema tulu või kasu või osa sellest

võib olla selle riigi riigisisese õiguse kohaselt maksuvaba.

4. Artikli 25 (Teabevahetus) suhtes:

Lepingu kohaldamisel loetakse, et:

a) vahetatud teavet ei tohi avaldada ühelegi teisele riigile või suveräänsele

territooriumile, mis ei ole selle lepingu osaline;

b) isikuandmeid võib töödelda ja edastada ulatuses, mis on vajalik artikli 25 kohaseks

teabevahetuseks;

c) kõik teabenõuded esitatakse kirjalikult;

d) lepingu lõpetamise korral artikli 31 kohaselt kohaldatakse edasi artikli 25 lõikes 2

kirjeldatud konfidentsiaalsussätteid lepingu alusel saadud teabe suhtes;

e) lepingu jõustumine ei välista, et osalisriigid kohaldavad Euroopa Ühenduse ja

Liechtensteini Vürstiriigi vahelise 7. detsembri 2004. aasta lepingu sätteid, millega nähakse

ette nõukogu direktiivis 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta, mida on

muudetud 28. oktoobri 2015. aasta muutmisprotokolliga, sätestatud meetmetega

samaväärsed meetmed, või maksuküsimustes vastastikuse haldusabi konventsiooni, mida

on muudetud maksuküsimustes vastastikuse haldusabi konventsiooni

muutmisprotokolliga, sätteid.

Selle kinnituseks on vastavate valitsuste volitatud isikud käesolevale protokollile alla

kirjutanud.

Koostatud ........................... 20.... aastal ........................... kahes eksemplaris inglise keeles.

Eesti Vabariigi Liechtensteini Vürstiriigi

nimel nimel