Aadress: J. Liivi tn 4, Tartu 50409; registrikood: 74001966; telefon: 620 0100; e-post: [email protected].

Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Teie 14.07.2025 nr 8-1/8228-10

Meie 28.08.2025 nr 6-3/25-921-4

Tartu Maakohtu arvamus

Justiits- ja Digiministeerium saatis Tartu Maakohtule arvamuse avaldamiseks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku, pankrotiseaduse, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse

seadustiku muutmise eelnõu. Eelnõu koos sellele lisatud dokumentidega edastati kohtunikele

ja kohtujuristidele. Esitatud seisukohad olid järgmised.

Esimene arvamuse avaldaja märkis seoses eelnõu § 2 kirjeldatud muudatustega, et PankrS § 94

täiendamine lõikega 11, mis täpsustab tarbijakrediidilepingute puhul esitatavate dokumentide

nõudeid, on vajalik. Sellest tulenevalt on oluline täiendada (nagu kavandatakse PankrS § 10 lg

5, aga ka § 94 lg 11) ka FiMS § 25. Kui eelnõu eesmärk on, et tarbijakrediidinõuete

kontrollimine toimuks sisuliselt, siis peab see sõnaselgelt olema reguleeritud ka FiMS-is.

Tarbija on ju füüsiline isik ja füüsilise isiku maksejõuetuse seadus reguleerib ka võlgade

ümberkujundamise menetlusi. Isikutel, kes on esitanud avalduse võlgade ümberkujundamise

menetluse algatamiseks, on valdaval enamusel nõuded läbinud maksekäsu kiirmenetluse või

tehtud tagaseljaotsus, nõuded on täitemenetluses. Ja neiski menetlustes tõuseb küsimus sellest,

et vastutustundliku laenamise põhimõtteid ei ole kontrollitud. Võlausaldajad keelduvad

nõutavaid dokumente esitamast, kuna on olemas jõustunud kohtulahend. Nõuete

ümberarvestamine, mida usaldusisik või kohus neis menetlustes teeb, on jätkusuutmatu

töömahuga ülesanne, kuna võlausaldajad ei esita neid dokumente, mida käsitletav eelnõu

võlausaldajalt pankrotimenetluses nõudma hakkab. Siit ka ettepanek viia PankrS § 10 lg 5 ja §

94 lg 11 kavandatavad muudatused sisse FiMS §-i 25. Kaaskirjas loetletud eelnõu muudatused

(p 1-9), mille kohta eelkõige tagasisidet oodati, on arvamuse avaldaja hinnangul hästi läbi

mõeldud, väärivad sisseviimist.

Teine arvamuse avaldaja leidis, et seletuskirjas toodud eesmärke optimeerida kohtute

töökoormust, tõhustada kohtute tööd ja kiirendada kohtumenetlusi, on eelnõuga võimalik

saavutada vaid osaliselt. Kindlasti tehti 2024. aastal kohtute poolt palju kaalukamaid

ettepanekuid küsimuses, mis kohtute töökoormust vähendaks, kuid mida käesolev eelnõu ei

kajasta. Eelnõus on tegemist vaid kosmeetiliste muutustega. Mitmed plaanitud muudatused

vähendavad reaaluses ministeeriumite (Justiits-, Sise- ja Rahandusministeeriumi)

halduskoormust, sest nad jäetakse määrusi saavate isikute ringist välja. Kohtu töökoormust

need sätted tegelikult ei vähenda.

Positiivselt puudutavad kohtuid mõnede vaieldavate olukordade lihtsustamine ja täpsustamine.

Näiteks hagi tagamise taotluse läbi vaatamise tähtaja pikendamine (eelnõu § 1 p 8),

määruskaebuse lahendamise võimalus ringkonnakohtus ühe kohtuniku poolt (eelnõu § 1 p 20).

Eelnõuga plaanitud tarbijakrediidi sätete muutmise tulemusel aga kohtute töökoormus alguses

kindlasti hoopis suureneb ning asjade menetlemine ei kiirene. Samas on nendel muudatustel

hoopis muu eesmärk, mida seletuskirja sissejuhatavas osas ei ole üldse esile toodud. Viimased

rohkem kui 1,5 aastat on kohtud pidanud leidma ise võimalusi ja kulutama suurt energiat, et

tagada tarbijakrediidilepingutest esitatud nõuete puhul tarbijatele vajalik kaitse, kusjuures

makskäsumenetluses ei ole see seaduslikult üldse võimalik olnud. Paraku on

Justiitsministeeriumil kulunud probleemi lahendava eelnõu koostamiseks 1,5 aastat (selles

küsimuses ebaefektiivsele maksekäsu menetlusele on viidatud juba Riigikohtu 24. novembri

2023 lahendis 2-21-13098/50).

Kuigi plaanitavad muudatused suurendavad ilmselt (vähemalt alguses) kohtute töökoormust ja

kindlasti maksekäsuosakonna töökoormust, on muudatused õigusselguse huvides kindlasti

vajalikud ja annavad kohtutele lõpuks seadusest tulenevad selged hoovad probleemi

lahendamiseks, mis omakorda vähendab krediidiandjate loomingulist tegevust ja vaidlusi

kohtutega, kas ja mida ikkagi esitama peab.

Arvamuse avaldaja hinnangul on ebaselge, miks on eelnõust jäetud välja võlgade

ümberkujundamist puudutavate samalaadsete olukordade lahendamine- võlgade

ümberkujundamiskavasse minevate tarbijakrediidil põhinevate maksekäskude ja

tagaseljaotsuste õiguspärasuse hindamise lihtsustamine analoogselt PankrS § 1003 lg 4 p 1.

Praegu on vastavalt FiMS § 25 lg 4 võimalik jätta vaieldav nõue kindlaks määramata ja kavasse

võtmata, st kui võlausaldajal on nõue maksekäsust või tagaseljaotsusest ja ta ei ole

vabatahtlikult nõus usaldusisikule nõude õiguspärasuse kontrollimiseks lisatõendid esitama, ei

saagi seda nõuet kavasse panna ja tuleks siis eraldi hagi esitada või tuleb olla võlausaldaja

nõudega nõus suuruses nagu esitatakse makskäsu / TSO alusel. Kuna nõude suuruse kindlaks

määramise osas ei ole FiMS § 25 lg 6 võlausaldajal kaebeõigust, mis tähendab, et kui

usaldusisik määrab nõude omal äranägemisel (ka ilma tõenditeta näiteks) väiksemaks kui

makskäsust / TSO-st otse tuleneb ja teeb selle alusel kava, ning kui kohus selle käsitlusega

nõustub, on võlausaldajal ainsaks võimaluseks kogu kava peale kaebus esitada. Ei nõude uus

hagemine võlgniku poolt ega ka kaebamine kogu kava peale võlausaldaja poolt ole

menetluslikult ökonoomsed. Seega tuleks ka FiMS § 25 kuidagi täiendada (näiteks

kaebeõigusega) või siis täiendada FiMS § 24 analoogsete sätetega nagu plaanitakse Pankr §

1003 lg 1.

Lisaks oodatakse seadusesse konkreetset lahendust elulise olukorra lahendamiseks, kus võlgnik

on esitanud maksejõuetuse avalduse, palub võlgade ümberkujundamist ja peab tasuma

usaldusisiku ettemaksu (FiMS § 19 lg 2), kuid tema kontod on täitemenetluses arestitud ja

kohus on täitemenetluse menetluse alustamisel peatanud. Sellises olukorras on võlgnikul kontol

raha (laekub näiteks igakuine palk), kuid ta seda soovitud ja vajalikus ulatuses kasutada ei saa,

sest kontol on arestisumma piirmäär, mille on määranud täitur. Täiturid ütlevad, et nemad

kontol enam midagi muuta ei saa, sest kohus on täitemenetluse peatanud, pangad aga hoiavad

võlgniku raha aresti all, sest keegi pole vastavat korraldust andnud. Olukord on vastuolus TMS

§ 47 lg 12 teise lausega, mille kohaselt peaks põhimõtteliselt võlgnik oma sissetuleku ju ise

kasutada saama, sh tasuma ka usaldusisiku tasu ettemaksu. Praegu läheb kohtul suur energia

nende olukordade lahendamisele ja võimalike variantide otsimisele, et menetlus toimida saaks.

Seejuures toimivad eri täituritega ja eri pankadega erinevad variandid. Probleem on kestnud

juba alates FiMS jõustumisest, s.o alates 1. juulist 2022).

Kolmandas arvamuses toodi eelnõu puuduseks tarbijakrediidi mõiste täpsustamata jätmine ning

millised nõuded tarbijakrediidi alla kuuluvad. Ka kohtupraktikas on kõnealune küsimus kohati

jätkuvalt ebaselge. See võib tuua suure tõenäosusega kaasa esmalt kohtuvaidlused, millised on

tarbijakrediidinõuded, st milliste nõuete suhtes kavandatavad muudatused üldse kehtivad.

Lisaks märkis arvamuse avaldaja, et muudatuse järgi saab edaspidi maksekäsu kiirmenetluses

nõuda ainult põhivõlga ja seadusjärgset intressi/viivist. Kaheldav on, selline muudatus oma

eesmärki täidab, st tagab nö õiguspärased maksekäsud ja hoiab ära süsteemi kuritarvitamise.

Praktikas on levinud, et laenuandjad laiendavad põhivõla mõistet, lisavad tegelikule põhivõlale

juurde muu, nt refinantseerimiste korral loevad nad põhivõlaks mh kõrvalkulud (intress,

viivised jne).

Muudatuse järgi ei loeta edaspidi maksekäsu või tagaseljaotsuse alusel esitatud nõudeid

pankrotimenetluses automaatselt kaitsmiseta tunnustatavateks, kui need põhinevad

tarbijakrediidilepingul. Ebaselgeks jääb ja ka seletuskirjas puudub igasugune analüüs, millisel

alusel või põhjendusel on tagaseljaotsus võrdsustatud maksekäsuga. Tegemist on õiguslikult

erinevate menetluste (sh kaebekorra osas) ja kohtulahenditega. Küsitav on, kas tagaseljaotsus

peaks olema võrdsustatud maksekäsuga, st kas ja mis põhjusel tagaseljaotsust kui kohtulahendit

peaks saama "lihtsalt uuesti ümber vaadata". See vajaks täiendavat sisulist analüüsi. Ka puudub

analüüs selle kohta, kas tagaseljaotsuse puhul ei oleks kohasem meede tagasivõitmise instituut

(tuleb küll möönda, et see võib olla kulukas vaidlus).

Sama küsimus tekib muudatuse puhul, mille kohaselt saab võlgnik täitemenetluses sarnaselt

maksekäsule tagaseljaotsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamist tarbijakrediidiasjades nõuda

ka selliste asjaolude alusel, mis esinesid juba enne kohtulahendi jõustumist- kas ja mis põhjustel

on need kohtulahendid kõnealuses olukorras võrdsustatud.

Lisaks on küsitav, kas seadus peaks olema ühtne kõikide tagaseljaotsuste osas. Kui

tagaseljaotsuses on näha, et nt vastutustundliku laenamise põhimõtet on kohus kontrollinud, on

kaheldav, et sellise kohtulahendiga nõuet tuleb pankrotihalduril ja kohtul uuesti

pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel sisuliselt kontrollida ja täitemenetluses on võimalik

esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Täielikult puudub analüüs, kas ja kuidas peaks FIMSi alusel võlgade ümberkujundamise

menetluses tarbijakrediidiasjades maksekäskusid ja tagaseljaotsuseid kontrollima või mitte

kontrollima, st kas usaldusisik saab nõuet kontrollida sisuliselt sarnaselt pankrotimenetluses

nõuete kaitsmisele ning paluda kohtul nõude suurus kindlaks määrata FIMS § 25 alusel

sisuliselt. Võlgade ümberkujundamise menetluses on see olulisemgi küsimus, kuna võlgnik

maksab reaalselt raha nõuete katteks. Usaldusisik saab võlausaldajaga nõude

ümberkujundamisel kokku leppida nõude vähendamises (nt intressi, viivise jms arvel), kuid

võlausaldajad, kellel on kohtulahend, sellega üldjuhul ei nõustu.

Sarnaselt eelpool märgitule leiab arvamuse avaldaja samuti, et kavandatavate muudatustega

tekib kohtule täiendav töökoormus ning selleks vajab kohus täiendavat ressurssi.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Vahing

kohtu esimees