Sotsiaalhoolekande seaduse, ravikindlustuse seaduse ja meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus
Ettepanek lükata kuulmisabivahendite üleviimine II või III etappi.
Kaasata arutamiseks praeguseid kuulmisabivahendi vajaduse tuvastajad ja abivahendi tõendi väljastajad (KNK-arstid, audioloogid).
Mitmed küsimused seaduste muutmise osas vajavad täiendavat ja väga põhjalikku arutelu.
Küsimusi tekkis palju, allpool ainult mõned näited:
Näiteks: Lepitakse kokku meditsiiniseadmete maksimaalses hinnas, hindu saab muuta läbirääkimiste teel, muudatus peab olema põhjendatud, kooskõlas alternatiivsete toodete maksumusega. Kuulmisabivahend – alternatiiv?
• Ekspertgrupi koosseis – millised eriala esindajad sinna hakkavad kuuluma?
• Erandite taotlemise kaotamise käigus on lahenduseks luua kitsam piirhinnarühm – mis alustel see luuakse ja kelle poolt?
• Erandite taotlemise võimalus kaob – kuidas hakatakse arvestama kuulmisabivahendite spetsiifikat ja patsiendi individuaalseid vajadusi?
Antud ettepanekuga seotud patsiendid:
• Lapsed, kes vajavad enne tähtaegset kuulmisabivahendi kompenseerimist;
• Patsiendid kelle kuulmislangus halveneb, süveneb kardinaalselt nt põetud raske haiguse/ viiruse tagajärjel (vajab ennetähtaegselt uut kuulmisabivahendit, olemasolev abivahend ei ole enam piisava võimendusega).
Praegu me teeme kõigile neile jooksvalt erimenetlustaotluse.
• Meditsiiniseadme hinnaregulatsioon – hinnakokkulepped, keelata kallimalt müük või müüvad ainult lepingulised ettevõtted.
Ettepaneku põhjendused:
Kuulmislangusega lastel, töötavatel- ja tööd otsivatel inimestel ja ka aktiivse eluviisiga, töötavad pensionärid vajavad tihti kallimaid kuuldeaparaate, mis maksavad piirhinnast kordades rohkem, sest nende aparaatide tehnilised võimed töödelda ümberkaudseid segavaid, tugevaid taustahelisid võimaldavad tuua aparaadi kasutajani teiste inimeste kõne puhtalt ilma häiriva taustamürata.
Hästi kompenseeritud kuulmislangus tagab kuulmisabivahendi kasutajale parema kuulmise ja kõnest arusaamise. Ta on tööturul konkurentsivõimeline, teeb kuuljatega võrdsetel alustel tööd, ei pea pingutama, et kuulda, ei pea räägitut üle küsima, ta on samasugune maksumaksja nagu teised (nt kallimaid kuuldeaparaate vajavad oma töös: õpetajad, juristid, klienditeenindajad, lapsed õppetöös jne…).
Halvasti kompenseeritud kuulmislangusega patsient ei ole suuteline töötama võrdväärselt kuuljatega, sest nad peavad igapäevaselt kordades rohkem pingutama, et kõnest aru saada, seepärast inimene väsib kiiremini, sellega kaasneb vererõhu tõus, tekivad peavalud, tinnitus suureneb, valjeneb, inimene viibib situatsioonis kus ta on pidevalt stressis, ta ei ole tööturul konkurentsivõimeline, on tihemini haiguslehel, töötab osalise koormusega, vormistab puude, elab puudetoetustest. Lõppkokkuvõttes on riigile palju kulukam.
Spetsialistide ringi laiendamise küsimused:
Kuulmisabivahendite puhul milliseid spetsialiste silmas peetakse? Kas on plaanis anda lisaks arstidele ja audioloogidele kuulmisabivahendite vajaduse tuvastamise õigus ka teistele spetsialistidele? Kes ja kuidas hindab nende pädevust?
Kuulmisabivahendid valitakse ja sobitatakse individuaalselt. Sobitamine eeldab korrektset ja pädevat teenust alustades teostatud kuulmisuuringu kvaliteedist, patsiendi nõustamisest, kuulmisabivahendi ja selle lisatarvikute valikust, sobitamisest ja lõpetades abivahendi kasutamise järelkontrolliga. Kes tohib kuulmisabivahendeid väljastada? Milline peab olema teenus? Kuidas spetsialistide ringi laienemine mõjutab teenuse kvaliteeti?