Väljaminev kiri


Liisa-Ly Pakosta
Justiitsministeerium
[email protected]
Teie
13.07
2025
a nr 8-1/8228-10.


Meie
29.08
2025
a nr 6-3/25-921-5



Tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõu

Lugupeetud minister,


Täname võimaluse eest avaldada arvamust tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise eelnõule.

Eelnõuga tutvumise järgselt laekus avamusi kahelt Viru Maakohtu kohtunikult. Ühe kohtuniku arvamus on lisatud käesolevale kirjale. Viru Maakohus üldjoontes toetab planeeritud muudatusi, kuid juhime tähelepanu mõningatele probleemidele.

Riigilõivu tagastamine kohtu omal algatusel
Leiame, et kohtu algatusel riigilõivu tagastamine saab toimuda vaid siis, kui kohtul on olemas tõsikindlad andmed menetlusosalise kohta, mis võimaldavad seda teha. Kohtu töökoormuse ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei ole kohtul mõistlik tegeleda lõppenud menetluses nt likvideeritud või surnud menetlusosalise õigusjärglaste otsimisega. Kohtute töökoormust aitaks vähendada pigem regulatsioon, mis seaks riigilõivude tagastamise taotluste esitamisele ajalise piiri (näiteks aasta pärast vastavas menetluses lõpplahendi jõustumist), misjärel arvatakse tagastamata jäänud riigilõiv automaatselt riigi tuludesse. Kirjeldatud juhul lasuks risk riigilõivu tagasi saamiseks pigem menetlusosalisel endal ning väheneks kohtute töökoormus.

Tarbijakrediidi nõuete menetlemine
Viru Maakohus ei toeta planeeritud lahendust, kus täitemenetluses ning pankrotimenetluses tuleks edaspidi kõiki juba jõustunud kohtulahendeid ehk tagaseljaotsuseid ja maksekäske teistkordselt kohtulikult kontrollida. Esiteks suurendab see kohtute töökoormust ning lisaks tegemist ei pruugi olla põhiseaduspärase lahendusega.

Iseenesest nõustume, et täite- ja pankrotimenetluses peab allutama kohtulikule kontrollile sellised notariaalselt tõestatud ja tarbijakrediidilepingutel põhinevad kokkulepped, mis varem ei ole kohtulikku kontrolli läbinud. Kohtulahendite puhul saab aga teistkordne kontroll olla võimalik vaid nendel juhtudel, kus tagaseljaotsusest või maksekäsust ei nähtu, et kohus on tarbijakrediidi nõudeid kontrollinud. Olukorras, kus algse lahendi teinud kohus on nõudeid juba kontrollinud, ei ole teistkordne kontroll kuidagi põhjendatud.

Leiame, et varasemalt jõustunud tagaseljaotsuste ning maksekäskude teistkordne kohtulik kontroll toob kaasa märkimisväärselt suures ulatuses kohtute töökoormuse suurenemise. Kohtute koormuse kasvu osas puudub eelnõus aga igasugune analüüs, nt kui palju on hetkel neid potentsiaalseid pooleliolevaid täitemenetlusi, milles eelnõu kohaselt tekib võlgnikul õigus sundtäitmise hagi esitada. Seletuskirja p 6.2.14 räägib küll mõjust kohtutäituritele, võlgnikele ja sissenõudjatele, aga mitte koormuse kasvust kohtutele. Ka ühes maksejõuetuse menetluses võib selliseid nõuded olla kuni mitukümmend, kuid võlausaldajate nimekirja kinnitamise peaks kohtunik PankrS § 1003 kohaselt lahendama 30 päeva jooksul (keerulisemate asjade korral maksimaalselt 60 päeva jooksul), mistõttu peaksid kohtud lahendite tagasiulatuvat kontrolli hakkama läbi viima olulise ajalise surve all.

Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei ole õigusaktil üldjuhul tagasiulatuvat jõudu. Seega ei saa ka seaduste või veelgi enam, seaduste kohaldamise praktika ajas muutumine tähendada seda, et mistahes varem kehtinud seaduste või varasema praktikaga kooskõlas olevad jõustunud kohtulahendid tuleks uuesti allutada kohtulikule kontrollile. Seletuskirjast ei selgu, mis alusel sellise hagi esitamise õigus antakse kohtulahendite baasil, mis on tehtud tagasiulatuvalt, ehk nt 7-8 või isegi 10 aastat tagasi. Kerkib ka praktiline probleem, kui võlausaldajal/ kostjal pole hagi saabumise ajaks enam alles selle õigussuhtega seotud alusdokumente, siis mille baasil kohus midagi järeldama peaks? Kui võlausaldajal on olemas seadusjõus kohtulahend, siis mis oleks pidanud panema teda arvama ja nägema ette võimalust, et tal mingil hetkel tekib vajadus säilitada konkreetse lepingu dokumentatsiooni, kui ta sai eeldada, et õigusvaidlus selles osas on lõppenud.  

Eelnõus tuleks seega ette näha ajalised piirid, millal tehtud kohtulahendeid teistkordselt kontrollima peab ning milliste asjaolude esinemisel seda teha tuleb. Lisaks peaks sellise sundtäitmise hagi esitamise õigus olema loodud vaid neile juhtudele, kui nõue baseerub pärast käesoleva seaduse jõustumist tehtud kohtulahenditel.

Nõustuda ei saa ka eelnõu seletuskirjas tooduga, et plaanitav regulatsioon suurendab kohtute töökoormust vaid ajutiselt, sest eelnõus ei ole märgitud ka ühtegi tulevikus saabuvat tähtaega, mille saabumisel kohtud edaspidi enam tagaseljaotsuste või maksekäskude kehtivust teistkordselt kontrollima ei pea.

Eelnõu järgi hakkab maksekäsu osakond küsima ning hindama tarbijakrediidi asjades tõendeid. Kui senine maksekäsu osakonna peamine erisus nn tavakohtust ongi olnud see, et seal tõendeid ei hinnata, siis kas ja kuidas kavandatav muudatus on kooskõlas printsiibiga, et tõendeid hindab/ õigust mõistab ainult kohus/ kohtunik. Kaaluda tuleks, kas senine teadlikult formaliseeritud maksekäsumenetlus, mis kontrollis üksnes asjaolusid/ andmeid ning mis muutub tänu tõendite hindamise kohustuse lisamisele sisuliseks õigusemõistmiseks, on siiski kohtunikuabi pädevuses.

Juhime ka tähelepanu, et töökoormuse ühtlustamiseks tuleks kaaluda tarbijakrediidi asjade jagamist üle riigi. Tarbijakrediidi asjades toimub menetlus 95% ulatuses kirjalikus menetluses ja lihtmenetlusest. Istungite pidamine on harv, isiku ärakuulamine saab toimuda ka tehniliste lahenduste abil. Seega ei oleks see ka tarbijale, kes on menetluses nõrgem osapool, tarbetult koormav. Ka on väljakujunenud ühtlane kohtupraktika kõikides maakohtutes, mis võimaldab selliseid vaidluseid sarnaselt lahendada ning menetlusosaliste jaoks kohtumenetluses osalemise kvaliteet ei muutu.

TsMS § 404 (kirjalik menetlus kohtu määramisel) kehtetuks tunnistamine
Seletuskirja kohaselt põhjendatakse TsMS § 404 kehtetuks tunnistamist TsMS § 405 (lihtmenetlus) piirmäära suurendamisega ning lihtmenetlus muutub sisuliselt ainsaks valikuks. Arusaamatuks jääb, miks on kohtunikult vajalik võtta ära kaalutlusruum, kas lahendada asja lihtmenetluses või kirjalikus menetluses. 


Lugupidamisega,
Angelina Abol
Viru Maakohtu tsiviilosakonna juhataja

Arvamus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta

Eelnõu eesmärk on optimeerida kohtute töökoormust, tõhustada tööd ja kiirendada menetlusi. Kokkuvõttes ei sisalda eelnõu suuremas jaos selliseid muudatusi, mis seda eesmärki täidaks. Vastupidi, maksekäsuosakonna tööd puudutavad muudatused nende töökoormust ilmselt suurendavad, kuid nende muudatuste eesmärk on tagada tarbijakrediidilepingutest tulenevates nõuetes senisest tõhusam vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontroll. Samuti suureneb kohtute koormus tagasivõitmise aluste laiendamise ja pankrotimenetluses senisest suurem kontroll, kuid vastav analüüs eelnõu seletuskirjas puudub.
1. Eelnõu § 1 p 2 (jäetakse menetlusseadustikust välja senine regulatsioon, mille kohaselt kuulus tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisel korral riigilõiv teatud juhtudel tagastamisele).
Toetan.
2. Eelnõu § 1 p-d 3 ja 4: (luuakse õiguslik alus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks kohtu omal algatusel). Ei ole muudatuse vastu, kuid kahtlen, et muudatus tööd optimeerib või kiirendab. Nimelt alati ei ole kohtutel teada, millisele pangakontole riigilõiv tagastada (puudub võimalus kontrollida, milliselt pangakontolt lõiv tasuti, kui menetlusosaline ise ei ole maksekorraldust esitanud). Seega peab kohus ka omal algatusel riigilõivu tagastamise võimaluse korral enne tagastamise määruse tegemist küsima menetlusosaliselt, millisele pangakontole ta riigilõivu tagastamist soovib.
3. Eelnõu § 1 p 5 (menetluskulude kindlaksmääramise määruse vaidlustamise piirmäära tõstmine 280 eurolt 500 eurole).
Toetan, vähendab määruskaebuste esitamist ja seeläbi kohtute töökoormust.
4. Eelnõu § 1 p-d 6-7 (täpsustatakse isikute ringi, kes võivad esitada menetlusabi määruste peale määruskaebuseid. Muudatuse tulemusena jääb Rahandusministeeriumile õigus esitada määruskaebus siis, kui riik on kohtuasjas menetlusosaline).
Ei ole muudatuse vastu.
5. Eelnõu § 1 p 8 (pikendatakse avalduse lahendamise tähtaega praeguselt ühelt tööpäevalt kolme tööpäevani).
Toetan. Muudatus täidab eelnõu eesmärki ja võimaldab kohtunikel tööd optimeerida. Nõus, et muudatus hagejate õiguskaitset ei nõrgenda, sest neil on enamasti võimalik esitada vastav taotlus aegsasti ning eelnõuga ettenähtud aeg võimaldab kohtutel taotluse lahendamisesse süveneda.
6. Eelnõu § 1 p-d 9, 10 ja 19 (suurendatakse lihtmenetluse piirsummat ja tühistatakse TsMS § 404).
Ei ole muudatuse vastu. Mõju kohtute töö kiirendamisele ilmselt väga suur ei ole, kuna lihtsustused, mida lihtmenetluses teha saab, on piiratud.
7. Eelnõu § 1 p 11 (muudetakse tagaseljaotsuse peale kaja esitamise regulatsiooni. Muudatuse eesmärk on siduda tähtaja algus lahendist, mitte täitemenetlusest teadasaamisega).
Toetan ettepanekut.
8. Eelnõu § 1 p 12 (piiratakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete esitamist maksekäsu kiirmenetluses selliselt, et on võimalik nõuda põhivõlgnevust ja seadusjärgset intressi ning seadusjärgset viivist; sama võlasuhte raames tarbija tehtud tagasimaksed arvestatakse maksekäsu kiirmenetluses ümber ning loetakse tasutuks esimeses järjekorras põhivõlgnevuse ning seejärel seadusjärgse intressi ja seadusjärgse viivise katteks)
Kaaluda tuleks „põhivõla“ mõiste defineerimist, et tagada, et „põhivõla“ hulka ei lisataks muid kõrvalnõudeid, nt võla sissenõudmiskulud.
9. Eelnõu § 1 p 13 (nähakse ette, et tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete menetlemiseks maksekäsu kiirmenetluses tuleb kohtule esitada vajalik info ja dokumendid)
Puudutab maksekäsuosakonna tööd.
10. Eelnõu § 1 p 14 (pikendatakse tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete alusel makseettepaneku tegemise tähtaega seniselt kümnelt päevalt kahekümnele päevale).
Puudutab maksekäsuosakonna tööd.
11. Eelnõu § 1 p 15 (nähakse ette, et juhul kui maksekäsu kiirmenetluses esitatud tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude avaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei nõua kohus puuduste kõrvaldamist, vaid jätab avalduse rahuldamata).
Puudutab maksekäsuosakonna tööd.
12. Eelnõu § 1 p 16 (täpsustatakse tarbijate piirarvu regulatsiooni õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemisel ja seotakse see kohtu poolt menetlusse lubatud pädeva üksuse esitatud õiguskaitsemeetme määramise esindushagi menetlemise lubatavusega).
Piirarvu osas toetan, muus osas ei oska arvamust kujundada.
13. Eelnõu § 1 p 17 (surnuks tunnistamise asjades teatab kohus valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutusele menetluse algatamisest ja küsib andmeid).
Ei ole muudatuse vastu, kuid võiks olla selge viis, kuidas kohtuid teavitatakse või kust kohtud kontrollivad, milline on volitatud asutus, keda kohtud peavad teavitama.
14. Eelnõu § 1 p 18 (surnuks tunnistamise asjades ei pea edaspidi määrust edastama Siseministeeriumile).
Toetan muudatust.
15. Eelnõu § 1 p 20 ja § 4 p 1 (teatud liiki hagita menetlustes tehtud lõpplahendite peale esitatud määruskaebused vaatab läbi üks ringkonnakohtunik).
Puudutab ringkonnakohtuid.
16. Eelnõu § 2 p-d 1-4 (kui pankrotimenetluses esitatud nõue põhineb maksekäsul või tagaseljaotsusel, nõuab haldur lisadokumentide esitamist, mis tõendavad tarbijakrediidilepingu kehtivust, krediidi kulukuse määra õigsust ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (sealhulgas krediidivõimelisuse hindamist, nimekiri dokumentidest, mis tuleb haldurile esitada, tagaseljaotsused ei ole edaspidi kaitsmiseta tunnustatud).
Puudutab mh maksekäske ja tagaseljaotsuseid. Küsimusi tekitab tagaseljaotsuste täiendav kontroll pankrotimenetluses. Täielikult käsitlemata on võlgade ümberkujundamise menetlus. Tagaseljaotsus ei ole võrreldav maksekäsuga. Tagaseljaotsuse tegemine on kohtu diskretsiooniotsus ning seda võib teha üksnes õiguslikult põhjendatud juhtudel, mitte ei ole automaatne tagajärg olukorras, kus kostja hagile ei vasta. See tähendab, et tagaseljaotsusega ei anta nõudele „täitedokumenti vormi“.
Eelnõus puudub igasugune analüüs või selgitused, samuti viited, millele tuginedes leiti, miks tuleb tagaseljaotsuseid pankrotihalduritel ja kohtutel pankrotimenetluses kontrollida. Samas ei ole käsitletud, millal ja kuidas tuleb usaldusisikutel kontrollida nõudeid võlgade ümberkujundamise menetluses. Täielikult on arvestamata asjaoluga, millistel juhtudel kohtud tagaseljaotsuseid teevad. Seega ei saa ilma täiendava analüüsi või põhjenduseta panna pankrotihaldureid olukorda, kus neil tuleb hakata üle kontrollima tagaseljaotsuseid. Ka puudub analüüs, kuidas muudatus „kiirendab“ ja „optimeerib“ kohtute tööd.
17. Eelnõu § 3 p-d 1 ja 2 (määrus loetakse kättetoimetatuks, kui Eesti Advokatuur kinnitab riigi õigusabi infosüsteemis selle vastuvõtmist).
Ei ole muudatuse vastu, kuid märgin, et kohtutele jääb õigus edastada määruseid e‑postiga, kui riigi õigusabi infosüsteemist vastuvõtukinnitust (nt tehnilistel põhjustel) ei tule.
18. Eelnõu § 3 p 3 (tunnistatakse kehtetuks RÕS § 32 lg 3, mille kohaselt esitatakse Justiits- ja Digiministeeriumile ülevaade riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiskohustusega isikutelt sissenõudmise kohta).
Ei ole vastuväiteid.
19. Eelnõu § 4 p 1 ja § 5 p-d 1-3 (antakse täitemenetluses olevatele võlgnikele, kelle suhtes on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude alusel tehtud maksekäsk või tagaseljaotsus ning algatatud sundtäitmine, võimalus esitada see nõue uuesti kohtulikule kontrollile).
Ei ole põhimõtteliselt ideele vastu, kuid praegusel juhul on analüüs äärmiselt puudulik. Sisuliselt võib muudatus tuua kaasa selle, et iga kord, kui kohus teeb tarbijakrediidilepingu asjas tagaseljaotsuse, siis võib võlgnik esitada selle sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi? Arvestades, et eelnõu eesmärk oli kohtute tööd optimeerida, siis mingil põhjusel ei ole eelnõu seletuskirjas selgitatud, kuidas selline muudatus kohtute töökoormusele mõju omab. Julgen kahelda, et see töökoormust vähendab.