Arvamuse edastamine

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta

Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku (KarS)

muutmise seaduse eelnõu kohta, mis puudutab nõusolekuseadust. Ringkonnakohus leiab, et

Jah-mudeli kasuks saab tuua kaalukaid argumente, kuid eelnõuga pakutud sõnastus ja

nõusolekuseaduse kasuks toodud kaalutlused kergitavad esile põhimõttelisi murekohti

õigusriikliku karistusõiguse jaoks, mis peaksid pälvima eelnõu edasisel menetlemisel

tähelepanu. Lisaks osutab ringkonnakohus eelnõu mõnele probleemkohale, mis puudutab

nõusoleku puudumise määratlemist, karistusvahemikke, teisi kuriteokoosseise peale

vägistamise ja normitehnikat.

1. Avaliku arvamuse kujundamise ja seksuaalvägivalla ennetamise vajadust arvesse võttes on

JAH-mudel tervitatav. Teisalt ei selgu eelnõu seletuskirjast päris üheselt, millist Eesti

karistusõiguses tõusvat probleemi hakatakse vägistamiskoosseisu nii ulatusliku

ümberkujundamisega lahendama. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu näiteks seda, et edaspidi

soovitakse karistatavaks kuulutada ka mõni selline käitumine, mille eest praegu üldse ei

karistata. Kui selline soov siiski on, tuleks selgelt näidata, millised on need juhtumid, mis ei

lange kehtivas karistusseadustikus toodud mõne seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo

koosseisu või ka seksuaalse ahistamise väärteokoosseisu (KarS § 1531) alla, aga mille

karistatavust tahetakse ette näha. Seletuskirjas on asjakohaselt osutatud, et kehtiva õiguse järgi

ei ole karistatav mitte üksnes vägivalla kasutamise abil tahtevastasesse suguühtesse astumine,

vaid ka suguühtesse astumine juhul, kui selleks kasutatakse ära abitusseisundit ehk juhtu, mil

kannatanu pole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Samas võib

seletuskirjas märgitu jätta eksliku mulje, justkui oleks abitusseisundi koosseisutunnus praegu

liialt kitsendav ega võimaldaks seetõttu tagada sugulise iseloomuga teos osaleda mitte soovinud

inimeste kaitsmist. Riigikohtu välja kujunenud praktikas tõlgendatakse abitusseisundit

võrdlemisi laiahaardeliselt. Nii võib kannatanu vastupanuvõime murda ka vaid psüühiline või

füüsiline mahajäämus ründajast (sh tardumine), samuti arusaamisvõimetus, mis võib olla

tingitud näiteks kannatanu vanusest, vaimsetest eripäradest joovastite tarvitamisest vms

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-23-2872/59, p 42 koos viidetega).

2. Probleemsed on ka seletuskirja kaalutlused, mis puudutavad süütuse presumptsiooni ja

tõendamiskohustust. Seletuskirja leheküljel 13 on mööndud, et mõnel juhul võib eelnõukohane

muudatus tuua kaasa Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud süütuse

Teie 15.08.2025

Meie 01.09.2025 nr 10-3/25/91-2

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

presumptsiooni intensiivse riive. Selle riive tasakaalustamiseks pakutakse seletuskirjas välja

võimalus, et kohus nõuab prokuratuurilt lisaks kannatanu ütlustele veel mingeid tõendeid

nõusoleku puudumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et pakutud lahendus ei tasakaalusta

süütuse presumptsiooni riivet, vaid süvendab seda. Võistlevas kohtumenetluses pole mõeldav,

et kohus hakkab prokuratuurilt nõudma süüstavaid tõendeid, et saaks teha süüdimõistvat

kohtuotsust. Prokuratuuril tuleb esitada kohtule kõik olemasolevad süüstavad tõendid ja kui

need pole piisavad ning nende põhjal kerkib esile kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 3

toodud kõrvaldamata kahtlus süüdiolekus, tuleb see süütuse presumptsiooni põhimõttest

juhindudes tõlgendada alati ja igal juhul süüdistatava kasuks. Kohus ei tohi hakata

prokuratuurile andma juhiseid, kas ja missuguseid tõendeid oleks veel tarvis, selleks, et isikut

oleks võimalik nt vägistamises süüdi tunnistada. Ehkki seletuskirjas on õigesti lisatud, et ka

eelnõukohase muudatuse järel tuleb kohtul juhinduda tõendite vaba hindamise põhimõttest,

tekitab arusaam, justkui oodataks kohtult edaspidi aktiivsust süüstavate tõendite hankimisel,

küsimuse, millisena kujutab eelnõu koostaja ette edaspidist kriminaalmenetlust. On võimalik,

et nõusolekuseaduselt oodatavat tulemust ei saavutatagi, sest õigusriigile omane süütuse

presumptsiooni põhimõte ja kriminaalmenetlusele seatud tõendamisstandard ei muutu ega

tohikski muutuda seaduses ega tulevases kohtupraktikas.

3. Oluline on tähele panna sedagi, et nii vägistamise (KarS § 141) kui ka tahtevastase sugulise

iseloomuga teo (KarS § 1411) koosseis jäävad tahtlikeks kuritegudeks. Eelnõukohase

muudatusega ei langeks kriminaalasjade raskuskese enam ainult selle tuvastamisele, kas puudus

kannatanu nõusolek, vaid senisest olulisemaks saab ilmselt seegi, kas nõusoleku puudumine oli

isikule äratuntav. Vastasel juhul ei saa rääkida tahtluse olemasolust. Kui tõuseb kõrvaldamata

kahtlus, et nõusoleku puudumine polnud konkreetsel juhtumil piisavalt selgesti äratuntav, siis

langeb isiku vastutus ära.

4. Eelnõuga soovitakse seadust muuta nii, et määratletakse nõusoleku puudumine, aga mitte

nõusolekut ennast. Muu hulgas ei loeta eelnõu järgi vabaks ja väljendatud nõusolekuks

olukorda, kus „isik ei ole sõnaliselt, käitumisega ega muul viisil väljendanud, et ta osaleb

suguühtes vabatahtlikult“. Niisuguse sõnastuse kooskõla PS §-st 23 tuleneva karistusõiguse

määratletuse põhimõttega on küsitav. Seda enam, et sellest sõltub kellegi võimalik karistamine

eelnõu järgi vähemalt kuni 4-aastase vangistusega. Toodud definitsioon jätab suuresti

ebamääraseks ja raskesti piiritletavaks, mida loetakse nõusolekuks ja mida selle puudumiseks

ning selle selgitamine jääb paljuski kohtupraktika kujundada, mis ei pruugi nii laialivalguva

määratluse puhul olla õigustatud.

5. Eelnõus plaanitakse KarS § 141 täiendada lõikega, mis sätestab, et vabaks ja väljendatud

nõusolekuks ei loeta muu hulgas olukorda, kus toimepanija seadis eesmärgiks või teadis, et isik

ei saa oma tahet kujundada järgmistel põhjustel: teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija

ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu

võrreldav põhjus. Ringkonnakohus peab märgitud osas küsitavaks juba nõusoleku puudumise

sõnastamist ainult läbi toimepanija tahtluse. Samuti kitsendab see muudatus karistusnormi

kohaldamisala, kuna praegu kehtiva vägistamiskoosseisuga võrrelduna eeldab eelnõukohane

sõnastus abitusseisundi ärakasutamise osas vähemasti otsest tahtlust – kehtiva sõnastuse järgi

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

piisab vähemalt kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4) ehk toimepanija peab pidama võimalikuks

ja möönma, et kannatanu võib olla abitusseisundis. Tähelepanu väärib ka sõna „puue“

kasutamine. Eelnõukohase sõnastuse põhjal võib näiteks vaimupuudega inimesega suguühe

täita alati vägistamiskoosseisu, seda ka siis, kui pole võimalik kindlaks teha tema loomulikku

tahet suguühteks.

6. Samuti ei loeta vabaks ja väljendatud nõusolekuks olukorda, kus inimene sunniti

suguühtesse vägivalla või ähvardusega. Eelnõus või seletuskirjas tuleks täpsustada, kas

„ähvardus“ on koosseisutunnusena laiem kui KarS § 120 pärane tegu (vrd väljapressimise

koosseis KarS § 214 lg-s 1). See on oluline, sest „vägivalla“ alla saab juba praegugi liigitada

ähvarduse KarS § 120 lg 1 järgi.

7. Küsitav on seegi, kas nõusolekuta suguühte peaks lisama just vägistamise kuriteokoosseisu

juurde. Praegune seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude jagu (karistusseadustiku 9. ptk

7. jg) järgib seisukohta, et vägistamine on teistega võrreldes kõige raskem seksuaalkuritegu.

Kuna ilma nõusolekuta suguühtesse astumine ei pruugi oma raskusastmelt olla võrreldav teoga,

kus suguühe toimub vägivallaga või abitusseisundi ärakasutamisega, tasuks kaaluda võimalust

kriminaliseerida nõusolekuta suguühe ja muu sugulise iseloomuga tegu eraldi paragrahvis – see

võiks olla praegusest vägistamise (KarS § 141) ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo

(KarS § 1411) koosseisust leebema karistusega seksuaalse enesemääramise vastane kuritegu.

8. Mõelda tuleks ka kehtima jääva KarS § 1432 kohaldamisala peale, sest eelnõukohaste

muudatuste järel võivad kavandatavad sätted – muudetud kujul KarS §-d 141 ja 1411 – hõlmata

edaspidi ka KarS § 1432 pärase kuriteo ebaõiguse. Eelnõust nähtub, et KarS § 143 tunnistatakse

kehtetuks, samas KarS § 1432 puhul ei muudeta midagi. Vägistamise koosseis hõlmab edaspidi

kannatanu sõltuvuse ärakasutamise, mille praegu kriminaliseerivad nii KarS 143 kui ka § 1432.

Viimane hõlmab veel ka mõjuvõimu ja usalduse kuritarvitamist. KarS § 1432 järgse kuriteo

korral teeb otsustuse suguühtesse astumiseks kannatanu näiliselt ise, kuid mitte enda vaba

tahtekujunduse tulemusena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-109-10,

p 16.1). Seda saab põhimõtteliselt samastada vaba nõusoleku puudumisena.

9. Eelnõukohane KarS § 1411 lg 1 muudab karistatavaks inimese vaba ja väljendatud

nõusolekuta temaga sugulise iseloomuga teo juhul, kui puudub KarS §-s 141 sätestatud

süüteokoosseis. Seletuskirjas viidatakse, et Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooniga

liitumisest tuleneb kohustus kriminaliseerida muu hulgas sugulise iseloomuga teona mingi

kehaosa või eseme viimine teise isiku tuppe, pärakusse või suhu ilma teise isiku nõusolekuta.

Kui karistusseadustikku muudetakse eelnõuga soovitud viisil, siis hõlmab KarS § 1411 edaspidi

isegi sellised käitumisviisid, mis võivad olla sõltuvalt olukorrast sotsiaalselt adekvaatsed,

näiteks vastumeelsust väljendavale haigestunud lapsele rektaalsuposiidi kujul ravimi

manustamine.

10. Kohtupraktikas on osutunud problemaatiliseks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni rangus. Eeskätt

olgu viidatud kriminaalasjale nr 1-23-2431 ja sellega seotud Riigikohtu üldkogu lahendile nr 5-

24-3/23. Lisaks sellele mõistis Tartu Ringkonnakohus alles hiljuti kriminaalasjas nr 1-24-2756

alla alammäära jääva karistuse – ja sarnaselt asjaga nr 1-23-2431 ei kaevanud prokuratuur seda

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

otsustust edasi (pidades ilmselt saktsiooni õigeks). Arvestades tõsiasja, et edaspidi võib

tapmisega samasuguse sanktsiooni endaga kaasa tuua isegi niisugune suguühe, kus ei esinenud

vägivalda ega abitusseisundi ärakasutamist, võiks seda enam kaaluda KarS § 141 lg 2

sanktsioonimäära leevendamist.

Lugupidamisega

Erkki Hirsnik

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi esimees

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta

Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust karistusseadustiku (KarS)

muutmise seaduse eelnõu kohta, mis puudutab nõusolekuseadust. Ringkonnakohus leiab, et

Jah-mudeli kasuks saab tuua kaalukaid argumente, kuid eelnõuga pakutud sõnastus ja

nõusolekuseaduse kasuks toodud kaalutlused kergitavad esile põhimõttelisi murekohti

õigusriikliku karistusõiguse jaoks, mis peaksid pälvima eelnõu edasisel menetlemisel

tähelepanu. Lisaks osutab ringkonnakohus eelnõu mõnele probleemkohale, mis puudutab

nõusoleku puudumise määratlemist, karistusvahemikke, teisi kuriteokoosseise peale

vägistamise ja normitehnikat.

1. Avaliku arvamuse kujundamise ja seksuaalvägivalla ennetamise vajadust arvesse võttes on

JAH-mudel tervitatav. Teisalt ei selgu eelnõu seletuskirjast päris üheselt, millist Eesti

karistusõiguses tõusvat probleemi hakatakse vägistamiskoosseisu nii ulatusliku

ümberkujundamisega lahendama. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu näiteks seda, et edaspidi

soovitakse karistatavaks kuulutada ka mõni selline käitumine, mille eest praegu üldse ei

karistata. Kui selline soov siiski on, tuleks selgelt näidata, millised on need juhtumid, mis ei

lange kehtivas karistusseadustikus toodud mõne seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo

koosseisu või ka seksuaalse ahistamise väärteokoosseisu (KarS § 1531) alla, aga mille

karistatavust tahetakse ette näha. Seletuskirjas on asjakohaselt osutatud, et kehtiva õiguse järgi

ei ole karistatav mitte üksnes vägivalla kasutamise abil tahtevastasesse suguühtesse astumine,

vaid ka suguühtesse astumine juhul, kui selleks kasutatakse ära abitusseisundit ehk juhtu, mil

kannatanu pole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Samas võib

seletuskirjas märgitu jätta eksliku mulje, justkui oleks abitusseisundi koosseisutunnus praegu

liialt kitsendav ega võimaldaks seetõttu tagada sugulise iseloomuga teos osaleda mitte soovinud

inimeste kaitsmist. Riigikohtu välja kujunenud praktikas tõlgendatakse abitusseisundit

võrdlemisi laiahaardeliselt. Nii võib kannatanu vastupanuvõime murda ka vaid psüühiline või

füüsiline mahajäämus ründajast (sh tardumine), samuti arusaamisvõimetus, mis võib olla

tingitud näiteks kannatanu vanusest, vaimsetest eripäradest joovastite tarvitamisest vms

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-23-2872/59, p 42 koos viidetega).

2. Probleemsed on ka seletuskirja kaalutlused, mis puudutavad süütuse presumptsiooni ja

tõendamiskohustust. Seletuskirja leheküljel 13 on mööndud, et mõnel juhul võib eelnõukohane

muudatus tuua kaasa Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud süütuse

Teie 15.08.2025

Meie 01.09.2025 nr 10-3/25/91-2

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

presumptsiooni intensiivse riive. Selle riive tasakaalustamiseks pakutakse seletuskirjas välja

võimalus, et kohus nõuab prokuratuurilt lisaks kannatanu ütlustele veel mingeid tõendeid

nõusoleku puudumise kohta. Ringkonnakohus leiab, et pakutud lahendus ei tasakaalusta

süütuse presumptsiooni riivet, vaid süvendab seda. Võistlevas kohtumenetluses pole mõeldav,

et kohus hakkab prokuratuurilt nõudma süüstavaid tõendeid, et saaks teha süüdimõistvat

kohtuotsust. Prokuratuuril tuleb esitada kohtule kõik olemasolevad süüstavad tõendid ja kui

need pole piisavad ning nende põhjal kerkib esile kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 3

toodud kõrvaldamata kahtlus süüdiolekus, tuleb see süütuse presumptsiooni põhimõttest

juhindudes tõlgendada alati ja igal juhul süüdistatava kasuks. Kohus ei tohi hakata

prokuratuurile andma juhiseid, kas ja missuguseid tõendeid oleks veel tarvis, selleks, et isikut

oleks võimalik nt vägistamises süüdi tunnistada. Ehkki seletuskirjas on õigesti lisatud, et ka

eelnõukohase muudatuse järel tuleb kohtul juhinduda tõendite vaba hindamise põhimõttest,

tekitab arusaam, justkui oodataks kohtult edaspidi aktiivsust süüstavate tõendite hankimisel,

küsimuse, millisena kujutab eelnõu koostaja ette edaspidist kriminaalmenetlust. On võimalik,

et nõusolekuseaduselt oodatavat tulemust ei saavutatagi, sest õigusriigile omane süütuse

presumptsiooni põhimõte ja kriminaalmenetlusele seatud tõendamisstandard ei muutu ega

tohikski muutuda seaduses ega tulevases kohtupraktikas.

3. Oluline on tähele panna sedagi, et nii vägistamise (KarS § 141) kui ka tahtevastase sugulise

iseloomuga teo (KarS § 1411) koosseis jäävad tahtlikeks kuritegudeks. Eelnõukohase

muudatusega ei langeks kriminaalasjade raskuskese enam ainult selle tuvastamisele, kas puudus

kannatanu nõusolek, vaid senisest olulisemaks saab ilmselt seegi, kas nõusoleku puudumine oli

isikule äratuntav. Vastasel juhul ei saa rääkida tahtluse olemasolust. Kui tõuseb kõrvaldamata

kahtlus, et nõusoleku puudumine polnud konkreetsel juhtumil piisavalt selgesti äratuntav, siis

langeb isiku vastutus ära.

4. Eelnõuga soovitakse seadust muuta nii, et määratletakse nõusoleku puudumine, aga mitte

nõusolekut ennast. Muu hulgas ei loeta eelnõu järgi vabaks ja väljendatud nõusolekuks

olukorda, kus „isik ei ole sõnaliselt, käitumisega ega muul viisil väljendanud, et ta osaleb

suguühtes vabatahtlikult“. Niisuguse sõnastuse kooskõla PS §-st 23 tuleneva karistusõiguse

määratletuse põhimõttega on küsitav. Seda enam, et sellest sõltub kellegi võimalik karistamine

eelnõu järgi vähemalt kuni 4-aastase vangistusega. Toodud definitsioon jätab suuresti

ebamääraseks ja raskesti piiritletavaks, mida loetakse nõusolekuks ja mida selle puudumiseks

ning selle selgitamine jääb paljuski kohtupraktika kujundada, mis ei pruugi nii laialivalguva

määratluse puhul olla õigustatud.

5. Eelnõus plaanitakse KarS § 141 täiendada lõikega, mis sätestab, et vabaks ja väljendatud

nõusolekuks ei loeta muu hulgas olukorda, kus toimepanija seadis eesmärgiks või teadis, et isik

ei saa oma tahet kujundada järgmistel põhjustel: teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija

ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu

võrreldav põhjus. Ringkonnakohus peab märgitud osas küsitavaks juba nõusoleku puudumise

sõnastamist ainult läbi toimepanija tahtluse. Samuti kitsendab see muudatus karistusnormi

kohaldamisala, kuna praegu kehtiva vägistamiskoosseisuga võrrelduna eeldab eelnõukohane

sõnastus abitusseisundi ärakasutamise osas vähemasti otsest tahtlust – kehtiva sõnastuse järgi

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

piisab vähemalt kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4) ehk toimepanija peab pidama võimalikuks

ja möönma, et kannatanu võib olla abitusseisundis. Tähelepanu väärib ka sõna „puue“

kasutamine. Eelnõukohase sõnastuse põhjal võib näiteks vaimupuudega inimesega suguühe

täita alati vägistamiskoosseisu, seda ka siis, kui pole võimalik kindlaks teha tema loomulikku

tahet suguühteks.

6. Samuti ei loeta vabaks ja väljendatud nõusolekuks olukorda, kus inimene sunniti

suguühtesse vägivalla või ähvardusega. Eelnõus või seletuskirjas tuleks täpsustada, kas

„ähvardus“ on koosseisutunnusena laiem kui KarS § 120 pärane tegu (vrd väljapressimise

koosseis KarS § 214 lg-s 1). See on oluline, sest „vägivalla“ alla saab juba praegugi liigitada

ähvarduse KarS § 120 lg 1 järgi.

7. Küsitav on seegi, kas nõusolekuta suguühte peaks lisama just vägistamise kuriteokoosseisu

juurde. Praegune seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude jagu (karistusseadustiku 9. ptk

7. jg) järgib seisukohta, et vägistamine on teistega võrreldes kõige raskem seksuaalkuritegu.

Kuna ilma nõusolekuta suguühtesse astumine ei pruugi oma raskusastmelt olla võrreldav teoga,

kus suguühe toimub vägivallaga või abitusseisundi ärakasutamisega, tasuks kaaluda võimalust

kriminaliseerida nõusolekuta suguühe ja muu sugulise iseloomuga tegu eraldi paragrahvis – see

võiks olla praegusest vägistamise (KarS § 141) ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo

(KarS § 1411) koosseisust leebema karistusega seksuaalse enesemääramise vastane kuritegu.

8. Mõelda tuleks ka kehtima jääva KarS § 1432 kohaldamisala peale, sest eelnõukohaste

muudatuste järel võivad kavandatavad sätted – muudetud kujul KarS §-d 141 ja 1411 – hõlmata

edaspidi ka KarS § 1432 pärase kuriteo ebaõiguse. Eelnõust nähtub, et KarS § 143 tunnistatakse

kehtetuks, samas KarS § 1432 puhul ei muudeta midagi. Vägistamise koosseis hõlmab edaspidi

kannatanu sõltuvuse ärakasutamise, mille praegu kriminaliseerivad nii KarS 143 kui ka § 1432.

Viimane hõlmab veel ka mõjuvõimu ja usalduse kuritarvitamist. KarS § 1432 järgse kuriteo

korral teeb otsustuse suguühtesse astumiseks kannatanu näiliselt ise, kuid mitte enda vaba

tahtekujunduse tulemusena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-109-10,

p 16.1). Seda saab põhimõtteliselt samastada vaba nõusoleku puudumisena.

9. Eelnõukohane KarS § 1411 lg 1 muudab karistatavaks inimese vaba ja väljendatud

nõusolekuta temaga sugulise iseloomuga teo juhul, kui puudub KarS §-s 141 sätestatud

süüteokoosseis. Seletuskirjas viidatakse, et Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooniga

liitumisest tuleneb kohustus kriminaliseerida muu hulgas sugulise iseloomuga teona mingi

kehaosa või eseme viimine teise isiku tuppe, pärakusse või suhu ilma teise isiku nõusolekuta.

Kui karistusseadustikku muudetakse eelnõuga soovitud viisil, siis hõlmab KarS § 1411 edaspidi

isegi sellised käitumisviisid, mis võivad olla sõltuvalt olukorrast sotsiaalselt adekvaatsed,

näiteks vastumeelsust väljendavale haigestunud lapsele rektaalsuposiidi kujul ravimi

manustamine.

10. Kohtupraktikas on osutunud problemaatiliseks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni rangus. Eeskätt

olgu viidatud kriminaalasjale nr 1-23-2431 ja sellega seotud Riigikohtu üldkogu lahendile nr 5-

24-3/23. Lisaks sellele mõistis Tartu Ringkonnakohus alles hiljuti kriminaalasjas nr 1-24-2756

alla alammäära jääva karistuse – ja sarnaselt asjaga nr 1-23-2431 ei kaevanud prokuratuur seda

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

otsustust edasi (pidades ilmselt saktsiooni õigeks). Arvestades tõsiasja, et edaspidi võib

tapmisega samasuguse sanktsiooni endaga kaasa tuua isegi niisugune suguühe, kus ei esinenud

vägivalda ega abitusseisundi ärakasutamist, võiks seda enam kaaluda KarS § 141 lg 2

sanktsioonimäära leevendamist.

Lugupidamisega

Erkki Hirsnik

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi esimees