Arvamus eelnõu kohta

Justiits- ja digiministeerium




1.09.2025
Austatud minister
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) tänab võimaluse eest avaldada arvamust Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta.
Oleme jätkuvalt arvamusel, et Eesti täidaks parimal võimalikul viisil naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk Istanbuli konventsiooni ja ÜRO konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta võetud kohustusi, kui karistusõiguses käsitletaks seksuaalkuritegusid nõusolekupõhiselt nn JAH-mudeli alusel.
Tunnustame justiits- ja digiministeeriumi väljatöötatud eelnõu eest, mis toob Eesti õigussüsteemi põhimõttelise muutuse vägistamise ja muude seksuaalkuritegude koosseisudesse. Leiame, et eelnõus kavandatud KarS-i muudatused on vastavuses Istanbuli konventsiooni artikliga 36.
1. Teeme ettepaneku sõnastada kavandatav KarS paragrahvi 141 täiendav lõige 5 järgmiselt:
„(5) Vabaks ja väljendatud nõusolekuks käesoleva paragrahvi tähenduses ei loeta olukorda, kus:
1) isik ei ole sõnaliselt, käitumisega ega muul viisil väljendanud, et ta osaleb suguühtes vabatahtlikult;
2) isik sunniti suguühtesse vägivallaga või ähvardusega;
3) isikul on teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu võrreldav põhjus.“

Põhjendus: Mitmed loetelus nimetatud olukorrad (nt teadvusekaotus) või tunnused takistavad tõepoolest isikul üldse tahet kujundada ja/või nõusolekut väljendada, kuid mitmed neist on pigem isiku abitust esile kutsuvad seisundid. Igal juhul ei saa väita, et need tähendavad automaatselt seda, et isik ei saanud oma tahtet kujundada. Näiteks puudega inimene üldjuhul teab täpselt, kellega ta soovib seksida, kellega mitte, kuid tema nt liikumispuue või -raskus võib takistada tal vägistajale vastu hakkamast, mis teeb temast abituse tõttu toimepanijale hõlpsa ohvri. Samuti võib teatud puudeliikidega inimeste puhul, näiteks kuulmispuudega inimeste seas olla tahte väljendamine mittesõnaline, teemat uurinud teadlased ei ole aga seadnud kahtluse alla kuulmispuudega inimese võimet tahet kujundada, pigem on keskendutud mittesõnalise tahteväljendusega seonduvale mitmetimõistetavuse võimalusele.1

Tardumine on aga vägistamissituatsioonis ohvrile tahtevastasest seksuaalsest tegevusest tekkinud hirmu kehaline reaktsioon. Ebatäpne oleks öelda, et tardumist ehk toonilist liikumatust kogev isik ei olnud oma tahet kujundanud, pigem ei olnud ta seksuaalvahekorraks tahte puudumist väljendanud füüsilise vastuhaku kaudu. Just selline on praegu kehtivas õiguses ja selle rakendamisel käibiv lähenemine, kus tahtevastasust on defineeritud aktiivse vastuhaku kaudu, mis on probleemne just seoses paljude vägistamisohvrite kogetava tardumisega seoses.2 Sel põhjusel on ka GREVIO soovitanud Eestil viia ellu põhjalik seksuaalvägivalla karistusõiguslik reform.3 Ülaltoodud põhjendustel teeme ettepaneku kustutada sättest lauseosa: "toimepanija seadis eesmärgiks või teadis, et isik ei saa oma tahet kujundada järgmistel põhjustel“. Seda enam, et viidatud lauseosa toob eeldatavasti kohtuliku arutelu keskmesse vaba nõusoleku üle hoopis toimepanija tahtluse.
2. Eesti avalikkuses, sh õigusteadlaste seas, on kõlanud arvamusi, et karistusseadustiku muutmine ei pruugi tuua kaasa soovitud muutust käitumises ja laiemalt seksuaalkultuuris. Oleme erineval arvamusel. Iga õigusnorm kujundab ühiskonna liikmete käitumist ning arusaamist sellest, milline on lubatud ja milline on lubamatu käitumine. Karistusõiguselgi on teiste eesmärkide seas ka see ülesanne. Värske kirjanduse analüüs leidis, et vägistamiste tõhusaks ennetamiseks on vaja mitmekülgset lähenemisviisi, mis koosneb kindlapiirilise sisuga õigusraamistikust, põhjalikust nõusolekut käsitlevast haridusest, üldsuse teadlikkuse tõstmise kampaaniatest, sotsiaalsest kontrollist ning kogukonna valvsusest.4 See tähendab, et ka Eestis ei saa me piirduda vaid karistusseadustiku muutmisega, kuid see on vältimatu samm.

Äsja ilmunud käsitluses Rootsi 2018. aastast pärineva nõusolekupõhise karistusseaduse rakendamise kohta leiavad autorid, et erinevatest keerukustest hoolimata on nad seaduse soovitud muutust esilekutsuva võime osas optimistlikult meelestatud.5 See peaks andma Eesti seadusandjale julgust viia kavandatav karistusõiguse reform läbi ka siin.

Karistusõiguse muutmise debatt on Eestis väldanud tänaseks mitu aastat ning juba ainuüksi selle toimumine on avardanud inimeste mõistmist sellest, mis on probleemne kehtivas vägistamise koosseisus, milline on nõusolekupõhine seksuaalkultuur ning millist mõttemallide muutust kavandatav karistusõiguse reform eeldatavalt kaasa toob.

Eestis on uuritud politseinikke, prokuröre, tervishoiutöötajaid ja ohvriabi töötajaid instervjueerides, kuidas mõjutavad seksuaalvägivalla kohtueelset menetlust õigusnormid.6 Kohtueelset menetlust läbi viivad eksperdid tõid välja, et kehtiva õiguse vägistamise süüteo koosseisu kolme elemendi asemel pööratakse enim tähelepanu vaid kahele ning tahtevastasuse tõendamine jääb teisejärguliseks – asjaolu, mille suhtes menetlejad ise kriitilised olid. Samuti leidsid menetlejad, et ka kehtivat õigust oleks võimalik tõlgendada ohvrit toetavalt, ent praktikas seda pigem ei tehta. Praktikud leidsid, et kui inimesena mõisteti, et ohvri vaatest on tegu vägistamisega, siis kehtiva karistusseadustiku järgi ei olnud neil võimalik ohvrit aidata ning kriminaalmenetlus, kui seda üldse alustati, tuli lõpetada.7 Praxis leidis viidatud uuringus kokkuvõtvalt, et uuringutulemuste valguses vajab Eesti muutuseks karistusseadustiku muutmist juhindudes JAH-mudelist.


Lugupidamisega

Reet Laja
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
Juhatuse esinaine

Justiits- ja digiministeerium




1.09.2025
Austatud minister
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) tänab võimaluse eest avaldada arvamust Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kohta.
Oleme jätkuvalt arvamusel, et Eesti täidaks parimal võimalikul viisil naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk Istanbuli konventsiooni ja ÜRO konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta võetud kohustusi, kui karistusõiguses käsitletaks seksuaalkuritegusid nõusolekupõhiselt nn JAH-mudeli alusel.
Tunnustame justiits- ja digiministeeriumi väljatöötatud eelnõu eest, mis toob Eesti õigussüsteemi põhimõttelise muutuse vägistamise ja muude seksuaalkuritegude koosseisudesse. Leiame, et eelnõus kavandatud KarS-i muudatused on vastavuses Istanbuli konventsiooni artikliga 36.
1. Teeme ettepaneku sõnastada kavandatav KarS paragrahvi 141 täiendav lõige 5 järgmiselt:
„(5) Vabaks ja väljendatud nõusolekuks käesoleva paragrahvi tähenduses ei loeta olukorda, kus:
1) isik ei ole sõnaliselt, käitumisega ega muul viisil väljendanud, et ta osaleb suguühtes vabatahtlikult;
2) isik sunniti suguühtesse vägivallaga või ähvardusega;
3) isikul on teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu võrreldav põhjus.“

Põhjendus: Mitmed loetelus nimetatud olukorrad (nt teadvusekaotus) või tunnused takistavad tõepoolest isikul üldse tahet kujundada ja/või nõusolekut väljendada, kuid mitmed neist on pigem isiku abitust esile kutsuvad seisundid. Igal juhul ei saa väita, et need tähendavad automaatselt seda, et isik ei saanud oma tahtet kujundada. Näiteks puudega inimene üldjuhul teab täpselt, kellega ta soovib seksida, kellega mitte, kuid tema nt liikumispuue või -raskus võib takistada tal vägistajale vastu hakkamast, mis teeb temast abituse tõttu toimepanijale hõlpsa ohvri. Samuti võib teatud puudeliikidega inimeste puhul, näiteks kuulmispuudega inimeste seas olla tahte väljendamine mittesõnaline, teemat uurinud teadlased ei ole aga seadnud kahtluse alla kuulmispuudega inimese võimet tahet kujundada, pigem on keskendutud mittesõnalise tahteväljendusega seonduvale mitmetimõistetavuse võimalusele.1

Tardumine on aga vägistamissituatsioonis ohvrile tahtevastasest seksuaalsest tegevusest tekkinud hirmu kehaline reaktsioon. Ebatäpne oleks öelda, et tardumist ehk toonilist liikumatust kogev isik ei olnud oma tahet kujundanud, pigem ei olnud ta seksuaalvahekorraks tahte puudumist väljendanud füüsilise vastuhaku kaudu. Just selline on praegu kehtivas õiguses ja selle rakendamisel käibiv lähenemine, kus tahtevastasust on defineeritud aktiivse vastuhaku kaudu, mis on probleemne just seoses paljude vägistamisohvrite kogetava tardumisega seoses.2 Sel põhjusel on ka GREVIO soovitanud Eestil viia ellu põhjalik seksuaalvägivalla karistusõiguslik reform.3 Ülaltoodud põhjendustel teeme ettepaneku kustutada sättest lauseosa: "toimepanija seadis eesmärgiks või teadis, et isik ei saa oma tahet kujundada järgmistel põhjustel“. Seda enam, et viidatud lauseosa toob eeldatavasti kohtuliku arutelu keskmesse vaba nõusoleku üle hoopis toimepanija tahtluse.
2. Eesti avalikkuses, sh õigusteadlaste seas, on kõlanud arvamusi, et karistusseadustiku muutmine ei pruugi tuua kaasa soovitud muutust käitumises ja laiemalt seksuaalkultuuris. Oleme erineval arvamusel. Iga õigusnorm kujundab ühiskonna liikmete käitumist ning arusaamist sellest, milline on lubatud ja milline on lubamatu käitumine. Karistusõiguselgi on teiste eesmärkide seas ka see ülesanne. Värske kirjanduse analüüs leidis, et vägistamiste tõhusaks ennetamiseks on vaja mitmekülgset lähenemisviisi, mis koosneb kindlapiirilise sisuga õigusraamistikust, põhjalikust nõusolekut käsitlevast haridusest, üldsuse teadlikkuse tõstmise kampaaniatest, sotsiaalsest kontrollist ning kogukonna valvsusest.4 See tähendab, et ka Eestis ei saa me piirduda vaid karistusseadustiku muutmisega, kuid see on vältimatu samm.

Äsja ilmunud käsitluses Rootsi 2018. aastast pärineva nõusolekupõhise karistusseaduse rakendamise kohta leiavad autorid, et erinevatest keerukustest hoolimata on nad seaduse soovitud muutust esilekutsuva võime osas optimistlikult meelestatud.5 See peaks andma Eesti seadusandjale julgust viia kavandatav karistusõiguse reform läbi ka siin.

Karistusõiguse muutmise debatt on Eestis väldanud tänaseks mitu aastat ning juba ainuüksi selle toimumine on avardanud inimeste mõistmist sellest, mis on probleemne kehtivas vägistamise koosseisus, milline on nõusolekupõhine seksuaalkultuur ning millist mõttemallide muutust kavandatav karistusõiguse reform eeldatavalt kaasa toob.

Eestis on uuritud politseinikke, prokuröre, tervishoiutöötajaid ja ohvriabi töötajaid instervjueerides, kuidas mõjutavad seksuaalvägivalla kohtueelset menetlust õigusnormid.6 Kohtueelset menetlust läbi viivad eksperdid tõid välja, et kehtiva õiguse vägistamise süüteo koosseisu kolme elemendi asemel pööratakse enim tähelepanu vaid kahele ning tahtevastasuse tõendamine jääb teisejärguliseks – asjaolu, mille suhtes menetlejad ise kriitilised olid. Samuti leidsid menetlejad, et ka kehtivat õigust oleks võimalik tõlgendada ohvrit toetavalt, ent praktikas seda pigem ei tehta. Praktikud leidsid, et kui inimesena mõisteti, et ohvri vaatest on tegu vägistamisega, siis kehtiva karistusseadustiku järgi ei olnud neil võimalik ohvrit aidata ning kriminaalmenetlus, kui seda üldse alustati, tuli lõpetada.7 Praxis leidis viidatud uuringus kokkuvõtvalt, et uuringutulemuste valguses vajab Eesti muutuseks karistusseadustiku muutmist juhindudes JAH-mudelist.


Lugupidamisega

Reet Laja
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
Juhatuse esinaine