Arvamus eelnõu kohta



Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium





Arvamus
Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus)
kohta (15.08.2025 kiri nr 8-1/6835-1)

Täname, et olete kodanikuühiskonna arutelusse kaasanud ning seda sel teemal ka 2024.-2025.aastal eelaruteludesse kutsunud. 

Allakirjutanud toetavad nõusolekuseaduse jah-mudelit.

Antud eelnõu peamine idee on nõue viia Eesti seadusandlus vastavusse Istanbuli konventsiooni artikliga 36, mille puudumisele juhtis tähelepanu ka 17.11.2022 avaldatud GREVIO auditi aruanne (peatükk 4, lõik 174).

Tervitame põhimõttelist muutust vägistamise ja muu sugulise iseloomuga tegude koosseisudes, mis edaspidi defineerib neid süütegusid „inimese vaba ja väljendatud nõusoleku“ puudumise kaudu, ehk „jah-mudelit“.

Arutelu ja info kogumine, millega ministeerium seda muudatust ette valmistanud on, on põhjalik ja aidanud avalikku diskussiooni nõusoleku väljendamise kui niisuguse kohta algatada. Samuti on aidanud kaasa eelnõuga kaasas olnud lühitutvustus ning Feministeeriumi kodulehel olev infomaterjal, mida saab kõhklejatega jagada.

Juhime tähelepanu, et lõige 5, milles kirjeldatakse, mis ei ole vabast tahtest antud nõusolek, jääb sättesse sisse. See ühtlustab muudatusest arusaamist ning aitab juhtumite menetlejatel, samuti üldsusel juhtumite üle otsustada ja arutleda.

Meie tugikeskustesse on aja jooksul jõudnud palju naisi (peamiselt nooremaid), kel pole olnud julgust ega soovi politseisse ütlusi andma minna, sest neile jääb mulje, et piisavat vastupanu mitte osutanuna ei ole nemad teinud kõike selleks, et vägistamise ohvriks mitte sattuda. Teeme omalt poolt küll parima, et nad koiks saaksid esimesel võimalusel seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse (SAK) pöörduda ja seal oma vigastused fikseerida. Kuna tegemist on viie keskusega Eestis, pole kõigil maapiirkondades elavatel ohvritel alati võimalik sinna jõuda. Seda olulisem on, et muudatus annab politseile võimaluse uurimise käigus keskenduda mitte sellele, kas ja kui aktiivselt ohver end kaitseb vaid akti teisele poolele – kuidas veenduti „jah“ ütlemises.
Inimõigused peavad olema tagatud kõigile, ka vägivallaohvritele.


.
 
Digiallkirjastanud:




Pille Tsopp-Pagan
Margo Orupõld



Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium





Arvamus
Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus)
kohta (15.08.2025 kiri nr 8-1/6835-1)

Täname, et olete kodanikuühiskonna arutelusse kaasanud ning seda sel teemal ka 2024.-2025.aastal eelaruteludesse kutsunud. 

Allakirjutanud toetavad nõusolekuseaduse jah-mudelit.

Antud eelnõu peamine idee on nõue viia Eesti seadusandlus vastavusse Istanbuli konventsiooni artikliga 36, mille puudumisele juhtis tähelepanu ka 17.11.2022 avaldatud GREVIO auditi aruanne (peatükk 4, lõik 174).

Tervitame põhimõttelist muutust vägistamise ja muu sugulise iseloomuga tegude koosseisudes, mis edaspidi defineerib neid süütegusid „inimese vaba ja väljendatud nõusoleku“ puudumise kaudu, ehk „jah-mudelit“.

Arutelu ja info kogumine, millega ministeerium seda muudatust ette valmistanud on, on põhjalik ja aidanud avalikku diskussiooni nõusoleku väljendamise kui niisuguse kohta algatada. Samuti on aidanud kaasa eelnõuga kaasas olnud lühitutvustus ning Feministeeriumi kodulehel olev infomaterjal, mida saab kõhklejatega jagada.

Juhime tähelepanu, et lõige 5, milles kirjeldatakse, mis ei ole vabast tahtest antud nõusolek, jääb sättesse sisse. See ühtlustab muudatusest arusaamist ning aitab juhtumite menetlejatel, samuti üldsusel juhtumite üle otsustada ja arutleda.

Meie tugikeskustesse on aja jooksul jõudnud palju naisi (peamiselt nooremaid), kel pole olnud julgust ega soovi politseisse ütlusi andma minna, sest neile jääb mulje, et piisavat vastupanu mitte osutanuna ei ole nemad teinud kõike selleks, et vägistamise ohvriks mitte sattuda. Teeme omalt poolt küll parima, et nad koiks saaksid esimesel võimalusel seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse (SAK) pöörduda ja seal oma vigastused fikseerida. Kuna tegemist on viie keskusega Eestis, pole kõigil maapiirkondades elavatel ohvritel alati võimalik sinna jõuda. Seda olulisem on, et muudatus annab politseile võimaluse uurimise käigus keskenduda mitte sellele, kas ja kui aktiivselt ohver end kaitseb vaid akti teisele poolele – kuidas veenduti „jah“ ütlemises.
Inimõigused peavad olema tagatud kõigile, ka vägivallaohvritele.


.
 
Digiallkirjastanud:




Pille Tsopp-Pagan
Margo Orupõld