Arvamus eelnõu kohta

Pr Karmen Joller sotsiaalminister Sotsiaalministeerium

EPAL tagasiside Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi integreerimise väljatöötamise kavatsusele-

Lugupeetud sotsiaalminister

Täname Eesti Proviisorapteekide Liidu (EPAL) nimel võimaluse eest anda tagasisidet Eesti tervishoiu-

ja sotsiaalsüsteemi integreerimise väljatöötamise kavatsusele.

Oleme nõus sellega, et tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna vahel võiks Eestis olla tihedam koostöö, mis

tagaks inimestele parema hakkamasaamise olukordades, kus vajatakse mõlema valdkonna abi.

Koostöö esmatasandil

Samas toome esmalt välja EPALi seisukoha, et kõigepealt tuleks üle vaadata tervishoiuvaldkonna enda

toimimine. Sotsiaalministeerium on algatanud mitmeid väljatöötamise kavatsusi (VTK) sel teema,

samuti valmis sel aastal ka esmatasandi arengukava.

Apteegiteenuse laiendamise VTK, mis läbis kooskõlastamise ringi 2024. sügisel, tõi välja apteekide

laialdase võrgustiku kasutamise võimalused erinevate tervisedenduse ja haiguste ennetuse teenuste

pakkumisel. VTKs samuti kajastamist leidnud ravimite kasutamise hindamise teenus on eeskätt

suunatud just eakamatele, kes on hulgiravimikasutajad ning vajaksid apteekrite poolset suuremat tuge.

Oluline on nende inimeste juhendamine ravimite õige kasutamise osas ning apteekrid saaksid hinnata

ka kogu raviskeemi mõistlikkust. Samuti pakuvad apteegid võimalust vaktsineerida, riskirühmale on

teenus tasuta.

Sotsiaalministeerium on algatanud ka meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogude

integratsiooni VTK, mis tähendab, et apteek on edaspidi veelgi suuremas rollis tervishoiu ja

sotsiaalvaldkonna sidumisel inimese jaoks üheks tervikuks.

EPALi liikmed leiavad, et kui tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonda planeeritakse integreerida, siis ei peaks

kaasama kõiki osapooli, kes tervishoius tegutsevad. Leiame, et apteek peaks ka kindlasti olema

TERVIKu üks osapooltest, sest inimesed külastavad apteeki väga sageli, eriti need, kes vajavad oma

igapäevaseks toimetulekuks ravimeid. Samuti on apteek paljudele inimestele kohaks, kust nad

soetavad ka abivahendeid ja meditsiiniseadmeid. Leiame, et apteekide kaasamine TERVIKusse

pidevalt, mitte vastavalt vajadusele, oleks õige ressursside kasutus Eesti tervishoius.

VTK näeb ette, et tervisejuht on õenduse või sotsiaaltöö baasharidusega spetsiaalse täiendkoolituse

läbinud spetsialist. Uurime, miks ei ole välja pakutud, et tervisejuhil võiks olla ka farmaatsia haridus?

Leiame, et apteekrite baasharidus võimaldab peale vastavat lisakoolitus täita tervisejuhile ette nähtud

tööülesandeid.

VTKd lugedes tundub, et suuresti mõeldakse esmatasandi all taas vaid perearste. Oluline oleks ju

kasutada kogu võimalikku ressurssi. Teada on, et hajaasustuse piirkondades on perearstiabi

kättesaadavus pigem kesine ning juhul kui on olemas apteek, peaks apteekri rolli võimestama, sest

lihtsamate muredega võiks inimene esmalt alustada apteegist. Lisaks peaks kaasatud olema ka

töötervishoid, sest kroonilised haigused ja vajadus erinevate tervishoiu- ja ka sotsiaalteenuste järgi

võib selguda just tööandja poolt kontrolli suunatud inimesel.

Tsentraalne plaan abivajajale, mida saavad kasutada kõik osapooled

Toetame mõtet, et inimese heaoluplaan oleks kättesaadav kõigile tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna

osapooltele. Tervisejuhtimise töölaua ligipääs peaks kindlasti olema tagatud ka apteekritele, sest

füüsiliselt käivad inimesed apteegis pea igal kuul oma ravimeid välja ostmas. Seeläbi oleks apteekritel

hea võimalus suhelda inimesega ja vajadusel nõustada teda sotsiaalteenuste osas ning anda ka

tagasisidet teistele TERVIKu osapooltele.

VTK toob välja, et tervise ja sotsiaalvaldkonna integreerimiseks hakatakse looma heaoluplaane,

koolitatakse tervisejuhid jne. Samas ei tuua välja ühtegi tegevust, mis praegu tehtavatest plaanidest ja

tegevustest tegemata jääb. Leiame, et piiratud ressurssidega ja praeguses demograafilises olukorras,

kus eakaid on järjest enam, tuleks kindlasti üle vaadata kõik praegu tehtavad plaanid ja tegevused ning

erinevad rollid ning leida lahendusi, mis väldivad täiendavate kulude loomist. Tervisejuhi rolli võiks

täita juba praegu olemasolev spetsialist, on selleks siis KOVi sotsiaaltöötaja või koduõde või apteeker.

Näiteks milleks luua eraldi juhtumiplaan ja heaoluplaan? EPALi poolelt puudub meil teadmine, milline

on täpsemalt nende plaanide andmekoosseis, kuid selguse huvides võiks olla üks plaan, millele

vajadusel saab lisada täiendavaid andmevälju.

Reguleeritud koostöö

Oleme nõus, et isetekkeline koostöö võib olla tõhus, kuid sõltub suuresti konkreetsetest inimestest ja

võib persoonide muutudes katkeda. Seega on õiguslikult koostöö kohustuse nõue kõige kindlam, et ka

reaalselt sotsiaal-ja tervishoius koostöö toimima hakkab. Samas on tegemist mahuka muutusega, mille

rakendamine võtab aega ning oluline on selle eesmärgi toetamine kõikide osapoolte poolt, sealhulgas

ka poliitiline tahe sellise pikaajalise reformiga edasi liikuda.

VTK toob välja, et reformi eeskujuks on mitmete riikide toimivad integratsioonimudelid. EPAL toob

Euroopa apteekrite katusorganisatsiooni PGEU liikmena välja, et apteekrid on ka teistes riikides sageli

kaasatud, sest ravimeeskonna liikmena on meil oluline osa inimese iseravimise nõustamisel ning oleme

kõige kergemini kättesaadav teenus tervishoius, sest apteeki tulekuks ei ole vaja broneerida aega.

Apteekidel on hea üleriigiline võrgustik ning lahtioleku ajad, mis võimaldavad inimestel kiiresti meieni

jõuda.

Integratsiooni rahastus

Eesti tervishoiu rahastus on praegu suur probleem ning vajalikku ressurssi ei ole praegu ka selleks, et

tagada teenuseid olemasoleval tasemel. Loomulikult tulebki otsida uusi lahendusi, et optimeerida

kulusid ja pakkuda parema kvaliteediga teenuseid. Samas on VTKs kohti, kus välja on toodud küll

kokkuhoiu koht, kuid paar lõiku tagapool selgub, et siiski kulud lihtsalt liiguvad ühest kohast teise.

Näiteks IT ja mõju riigivalitsemise punktis tuuakse välja, et SRT haldamisega seotud infosüsteemide

(SKAIS-1 ja selle alam-mooduli SKAIS-AE) hooldus- ja väikearenduste kulu aastas on 350 000 eurot, mis

integratsiooni käigus langeb ära. Samas on järgmises lõigus kirjas, et muudatusega kaasneb ka IT-

arenduste kulu minimaalselt 2 mln eurot. Planeeritava IT-arenduse rakendumisel kaasneb sellega iga-

aastane püsikulu ca 300 000 eurot. Järelikult ei jää ju kulu ära, vaid liigub teise kohta? Vajalik oleks

täpsem analüüs, millised on integratsiooni jaoks vajalikud reaalsed summad ja millistes konkreetsetes

kohtades ja mahus oleks võimalik saavutada kokkuhoidu.

Maakondlik lähenemine on Eestis tavapärane, samas leiame, et maakondlikud piirid ei peaks olema

siduvad. Vaadates teiste riikide näiteid, siis üks Prantsuse maakond ongi terve Eesti riik. Seega peaks

kindlasti hindama ikkagi abivajajate arvu ja ka teenuse pakkujate valikut. Äkki on väiksema rahvaarvuga

maakondade puhul mõistlik neid koondada, et tagada kõikide teenuste piisav kättesaadavus.

Loodame, et meie tagasiside on arusaadav. Oleme nõus oma seisukohti üle täpsustama ning palume

hoida meid jätkuvalt kaasatuna.

Lugupidamisega,

Ly Rootslane

Eesti Proviisorapteekide Liidu juhatuse liige