Arvamus eelnõu kohta

Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit

e-mail: [email protected]

https://www.eklk.ee

Sotsiaalminister Karmen Joller

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Arvamus tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi integreerimise väljatöötamiskavatsuse kohta

Va minister Karmen Joller

Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit (EKLK) tutvus VTK-ga „Väljatöötamiskavatsus (VTK)

Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi integreerimine“. Leiame, et väljatöötamiskavatsuses on

mitmeid ebaselgusi ja võimalikke riske nii laiemalt kui eriala vaates kitsamalt, mis vajavad

täpsemat läbimõtlemist, tagamaks soovitud eesmärgid, teenuste järjepidevus ja kvaliteet.

Laiemalt peame ohuks, et kavandatud muudatusi viiakse ellu kiirustatult ning rahastuse ja

vastutuse jaotus jääb ebaselgeks. Tekitatakse hulgaliselt lisastruktuure, mis teenivad vaid

koordineerivat rolli, samas näeme selles suurt kulu. Sh ei ole tervisejuhi roll piisavalt

määratletud, perearstide koormus võib VTK kohaselt veelgi suureneda ning regionaalne

ebavõrdsus teenuste kättesaadavuses hoopis süveneda.

Lisaks on erialaühenduste kaasamine aruteludesse olnud ebapiisav. Nii ei ole

kahetsusväärselt kaasatud Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliitu aruteludesse, mille käigus

oleksime saanud varakult anda sisendi integratsiooniprotsessi valutumaks rakendamiseks

eriala seisukohast.

Kitsamalt logopeedia erialast lähtudes on integreerimisel olukord eripärane: logopeediline

abi on juba praegu killustunud kolme, mitte kahe süsteemi vahel – tervishoid, sotsiaal-

/rehabilitatsioon ja haridus. See eristab logopeediat teistest erialadest ja muudab

integreerimise keerulisemaks. Näeme riski, et kui seda eripära ei arvestata, ei pruugi

logopeedilise abi integreerimine toimida sama loogika alusel nagu teistes valdkondades ning

vähendada soovitavat teenuste dubleerimist ja parandada abi kättesaadavust. Selle tagajärjel

võivad patsiendid sattuda „valesse süsteemi“ või jääda vajaliku abita.

Peamised murekohad

Üldised riskid

• Teenuse järjepidevuse katkemise oht

On risk, et kavandatud muudatusi rakendatakse kiirustades ja spetsialistide rollide

muutumist arvestamata, mis võib viia osad teenuseosutajad süsteemist eemale ning

katkestada seeläbi inimestele olulised teenused ja suurendada seetõttu teenuse

järjekordi veelgi. Osadel erialadel on nii ravi- kui rehabilitatsiooni vajadus sageli

pikaajaline ja nõuab abi järjepidevust. Peab arvestama, et võimalik tulemuspõhise

rahastusmudeli rakendumine mõne eriala puhul on seotud riskidega jätta ravi vajav

inimene sootuks abita.

• Tervisejuhi rolli ebamäärasus VTK kohaselt peab tervisejuht heaoluplaani koostamisel kaasama spetsialiste, kuid jääb ebaselgeks, kuidas see praktikas toimib: millal ja millise praegu toimiva valdkonna (tervishoiu-, sotsiaal- või hariduse) logopeedi kaasatakse, kui suur on tervisejuhi vastutus ning kuidas vältida formaalset kaasamist. Samuti ei ole lahendatud olukord kui tervisejuhi ja abivajaja koostöö ei toimi.

On ebaselge, kuidas tagatakse piisav inimressurss koordineerivate ülesannete

täitmiseks, arvestades õdede nappust. Õde kui tervishoiutöötaja ja mitte-

tervishoiutöötajast sotsiaaltöötaja võivad tuua kaasa erineva lähenemise rolli

täitmisele. Kuigi tervisejuht ei langeta meditsiinilisi otsuseid, on ka otsus

erialaspetsialisti kaasamise vajaduse üle sisuliselt meditsiinilise kaaluga. Kui

tervisejuht ei oma tervishoiualast pädevust, võib tekkida risk, et spetsiifilise abi vajadus

jääb märkamata või tuvastatakse liiga hilja.

• Töökoormuse kasvu ja rahastuse küsimused

Integratsiooniga kaasnevad muudatused toovad kaasa kohustuste ja rahalise

ressursi kasvu, mille tagamise suutlikkus jääb siiski ebaselgeks. See võib väheneda

mõnel erialal abi tagamise võimalusi ja suurendada koormust tervishoiusüsteemile

veelgi. Samuti võivad tekkida nn „hallid alad“, kus mõni teenus ei kuulu ühegi

süsteemi vastutusele.

• Regionaalne ebavõrdsus

Mõnel erialal, näiteks logopeedia puhul on ravi tervishoiusüsteemis juba praegu

regionaalselt ebaühtlaselt kättesaadav, ravijärjekorrad pikad ja logopeede ei jätku.

Väiksemates piirkondades ei ole spetsialistide teenused kättesaadavad ning ei ole

teada kuidas integreerimine seda probleemi lahendaks. On oht, et mitmete teenuse

vajaduse üle otsustamise ja suunavate vahelülide lisandudes reform suurendab,

mitte ei vähenda senist ebavõrdsust teenuste kättesaadavuses.

• Kaasamise puudulikkus

Reformi ettevalmistamisel on erialaliite kaasatud vaid valikuliselt. Vastasel juhul on

risk, et lahendused jäävad üldsõnaliseks ega arvesta tegelikku tööpraktikat.

Logopeedia valdkonna riskid

• Kolmeks süsteemiks killustatus

Logopeediline abi ei jagune mitte ainult tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel, vaid

toimub lisaks ka haridussüsteemis. Selline kolmikjaotus muudab integreerimise

keerulisemaks ning vajab logopeedia eriala jaoks eraldi koordineerivaid ja IT-

lahendusi. Vastasel juhul näeme, et jätkub endiselt dubleerimine haridussüsteemiga

ning ressursside kokkuhoidu ei toimuks.

• Teenuse järjepidevus

Logopeediline abi on sageli pikaajaline ja nõuab järjepidevust (nt insuldijärgne

taastusravi, laste kõnearengu häired). Teenuse katkestus või inimese sattumine

valesse süsteemi võib oluliselt halvendada tervist ja tulemusi.

• Rollide ja pädevuste erinevus

Tervishoius töötava, rehabilitatsioonis töötava ja haridussüsteemis töötava logopeedi

töö sisu ning sellest tulenevad pädevused ja meditsiinilaste teadmiste vajadus on

olemuslikult erinevad. Kui neid erinevusi ei arvestata ja patsiente hakatakse uutel

alustel ümber jagama süsteemide vahel, võib see tuua kaasa tõsiseid probleeme:

o patsiendid ei pruugi saada vajalikku erialast abi,

o tekib spetsialistide alakasutus või ülekoormus,

o ei jätku piisavalt kompetentseid logopeede, et kõiki valdkondi samaväärselt

katta.

• Suhtluskanali olemasolu haridussüsteemiga

Logopeedia valdkonnas tekib eriti terav küsimus: millisest süsteemist peaks tervisejuht

kaasama logopeedi erialaseks konsultatsiooniks, kui kompetentsid ja volitused on

tervishoius, rehabilitatsioonis ja hariduses erinevad ning patsient on seni saanud

näiteks teenuseid kõigist kolmest süsteemist dubleerivalt? Ilma selge kokkuleppeta ja

vastutusjaotuseta võib tekkida olukord, kus otsuseid tehakse ebapädevalt või

vastuoluliselt ning teenust osutatakse endiselt dubleerivalt sotsiaal-tervishoiu

valdkonnas ja haridusvaldkonnas. Samuti on ebaselge tervisejuhi tegevusulatus

haridussüsteemiga suhtlemisel.

• Inimese enda kaasamine otsustesse

VTK-s on tervisejuhi rolli kirjeldustes rõhutatud lisaks spetsialistidele ka abisaaja

kaasamist plaani koostamisse. EKLK leiab, et seda peab ka reaalselt tagama, kuid

jääb selgusetuks millises etapis seda planeeritakse. Kui otsused tehakse peamiselt

dokumentide ja üldiste hinnangute põhjal, ilma inimese ja erialaspetsialisti sisulise

osaluseta kogu protsessi vältel, ei kajasta need tegelikku vajadust. Logopeedilise abi

puhul on see eriti kriitiline, sest vajaliku sekkumise määramiseks on vaja vahetut

hindamist ja spetsiifilisi metoodikaid. Samuti on kaheldav toetuda vaid varasemealt

dokumenteeritule, kuna seisund võib olla ajas muutuv ning dokumenteerimiste

kvaliteet on ebaühtlane.

• Otsuste kestus ja ümberhindamine

Koostatud plaani kestus ja ümberhindamise regulaarsus jääb ebaselgeks. Erinevate

terviseprobleemide korral võib hindamisvajadus erineda. EKLK hinnangul ei saa

panna tervisejuhile vastutust teha otsuseid hindamiskriteeriumite seadmise osas.

Logopeedilise abi vajadus on sageli dünaamiline ja ajas muutuv ning nõuab plaani

tihedamat ümbervaatamist või aegajalt laiema meeskonna kaasamist. Logopeedilist

abi vajav inimene ja abi, mis juba praegu jaguneb kolme süsteemi vahel, on sellises

olukorras eriti haavatav.

Ettepanekud

1. Planeerida pikem aeg aruteludeks ja pikem üleminekuaeg, et tagada teenuste

järjepidevus ja tugistruktuuride ja spetsialistide olemasolu ning pädevus.

2. Detailsemalt täpsustada tervisejuhi roll. Tagada, et tervisejuhi koostatud

heaoluplaanid oleksid ajaliselt piiritletud ning ümberhindamise regulaarsuse üle

otsustamine ei oleks kellegi ainupädevus.

3. Luua stabiilne ja selge rahastusmudel, mis näitab rahastusmudelite toimimise

järjepidevuse ja välistab teenuste „hallid alad“.

4. Töötada välja mehhanism, mis tagab teenuste, sh logopeedilise ravi regionaalse

kättesaadavuse väiksemates piirkondades.

5. Sõnastada ja eristada logopeedide rollid tervishoius, rehabilitatsioonis ja

hariduses enne integratsiooniprotsessi rakendamist, et vältida kompetentside

dubleerimist või lahustumist eri süsteemide vahel.

6. Vajalik on alustada tervishoiuteenust pakkuvate logopeedide täiendkoolitamist

kliiniliseks logopeediks. Meditsiinialaste teadmiste täiendõppe süsteem

logopeedidele, kes osutavad ravi vaid meditsiinilisel näidustusel on integratsiooni

eelduseks, sest see väldib teenuse katkestusi ja dubleerimist ning tagab patsiendile

pädeva ravi ja sujuva liikumise eri süsteemide vahel. Lisaväljaõpe loob selged

rollijaotused ning kindlustab, et meditsiinilisel näidustusel logopeedilist ravi vajavad

patsiendid saavad abi õigel ajal ja õiges kohas.

7. Kaasata Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit (EKLK) integratsiooni

väljatöötamise protsessi.

Kokkuvõte

Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit toetab üldist eesmärki vähendada tervise valdkonna ja

rehabilitatsiooni valdkonna ühendamist, mis parandaks teenuste koordineeritust, kuid

praegusel kujul kavandatud lahendustes on mitmeid küsitavusi. Samuti ei kajastu

integratsiooni protsessi planeerimisel logopeedilise teenuse eripärad.

Reformi edukaks elluviimiseks tuleb arvestada, et logopeediline abi on killustunud kolme

süsteemi vahel ning nõuab seetõttu eraldi ja läbimõeldud lahendusi.

Eeltoodust tulenevalt leiab EKLK, et reformi elluviimisega ei tohiks kiirustada. Soovitame

pikendada nii arutelude kestust, kaasates kõiki osapooli, kui ka reformi rakendumise

lõpptähtaega. EKLK kui tervisevaldkonna logopeede ühendav ja nende heaolu eest seisev

organisatsioon peab olema kaasatud. Oleme valmis aktiivselt panustama reformi

ettevalmistamisse ning ootame Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliidu (EKLK) süsteemset

kaasamist edasistesse aruteludesse ja töögruppidesse.

Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit

e-mail: [email protected]

https://www.eklk.ee

Sotsiaalminister Karmen Joller

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Arvamus tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi integreerimise väljatöötamiskavatsuse kohta

Va minister Karmen Joller

Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit (EKLK) tutvus VTK-ga „Väljatöötamiskavatsus (VTK)

Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi integreerimine“. Leiame, et väljatöötamiskavatsuses on

mitmeid ebaselgusi ja võimalikke riske nii laiemalt kui eriala vaates kitsamalt, mis vajavad

täpsemat läbimõtlemist, tagamaks soovitud eesmärgid, teenuste järjepidevus ja kvaliteet.

Laiemalt peame ohuks, et kavandatud muudatusi viiakse ellu kiirustatult ning rahastuse ja

vastutuse jaotus jääb ebaselgeks. Tekitatakse hulgaliselt lisastruktuure, mis teenivad vaid

koordineerivat rolli, samas näeme selles suurt kulu. Sh ei ole tervisejuhi roll piisavalt

määratletud, perearstide koormus võib VTK kohaselt veelgi suureneda ning regionaalne

ebavõrdsus teenuste kättesaadavuses hoopis süveneda.

Lisaks on erialaühenduste kaasamine aruteludesse olnud ebapiisav. Nii ei ole

kahetsusväärselt kaasatud Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliitu aruteludesse, mille käigus

oleksime saanud varakult anda sisendi integratsiooniprotsessi valutumaks rakendamiseks

eriala seisukohast.

Kitsamalt logopeedia erialast lähtudes on integreerimisel olukord eripärane: logopeediline

abi on juba praegu killustunud kolme, mitte kahe süsteemi vahel – tervishoid, sotsiaal-

/rehabilitatsioon ja haridus. See eristab logopeediat teistest erialadest ja muudab

integreerimise keerulisemaks. Näeme riski, et kui seda eripära ei arvestata, ei pruugi

logopeedilise abi integreerimine toimida sama loogika alusel nagu teistes valdkondades ning

vähendada soovitavat teenuste dubleerimist ja parandada abi kättesaadavust. Selle tagajärjel

võivad patsiendid sattuda „valesse süsteemi“ või jääda vajaliku abita.

Peamised murekohad

Üldised riskid

• Teenuse järjepidevuse katkemise oht

On risk, et kavandatud muudatusi rakendatakse kiirustades ja spetsialistide rollide

muutumist arvestamata, mis võib viia osad teenuseosutajad süsteemist eemale ning

katkestada seeläbi inimestele olulised teenused ja suurendada seetõttu teenuse

järjekordi veelgi. Osadel erialadel on nii ravi- kui rehabilitatsiooni vajadus sageli

pikaajaline ja nõuab abi järjepidevust. Peab arvestama, et võimalik tulemuspõhise

rahastusmudeli rakendumine mõne eriala puhul on seotud riskidega jätta ravi vajav

inimene sootuks abita.

• Tervisejuhi rolli ebamäärasus VTK kohaselt peab tervisejuht heaoluplaani koostamisel kaasama spetsialiste, kuid jääb ebaselgeks, kuidas see praktikas toimib: millal ja millise praegu toimiva valdkonna (tervishoiu-, sotsiaal- või hariduse) logopeedi kaasatakse, kui suur on tervisejuhi vastutus ning kuidas vältida formaalset kaasamist. Samuti ei ole lahendatud olukord kui tervisejuhi ja abivajaja koostöö ei toimi.

On ebaselge, kuidas tagatakse piisav inimressurss koordineerivate ülesannete

täitmiseks, arvestades õdede nappust. Õde kui tervishoiutöötaja ja mitte-

tervishoiutöötajast sotsiaaltöötaja võivad tuua kaasa erineva lähenemise rolli

täitmisele. Kuigi tervisejuht ei langeta meditsiinilisi otsuseid, on ka otsus

erialaspetsialisti kaasamise vajaduse üle sisuliselt meditsiinilise kaaluga. Kui

tervisejuht ei oma tervishoiualast pädevust, võib tekkida risk, et spetsiifilise abi vajadus

jääb märkamata või tuvastatakse liiga hilja.

• Töökoormuse kasvu ja rahastuse küsimused

Integratsiooniga kaasnevad muudatused toovad kaasa kohustuste ja rahalise

ressursi kasvu, mille tagamise suutlikkus jääb siiski ebaselgeks. See võib väheneda

mõnel erialal abi tagamise võimalusi ja suurendada koormust tervishoiusüsteemile

veelgi. Samuti võivad tekkida nn „hallid alad“, kus mõni teenus ei kuulu ühegi

süsteemi vastutusele.

• Regionaalne ebavõrdsus

Mõnel erialal, näiteks logopeedia puhul on ravi tervishoiusüsteemis juba praegu

regionaalselt ebaühtlaselt kättesaadav, ravijärjekorrad pikad ja logopeede ei jätku.

Väiksemates piirkondades ei ole spetsialistide teenused kättesaadavad ning ei ole

teada kuidas integreerimine seda probleemi lahendaks. On oht, et mitmete teenuse

vajaduse üle otsustamise ja suunavate vahelülide lisandudes reform suurendab,

mitte ei vähenda senist ebavõrdsust teenuste kättesaadavuses.

• Kaasamise puudulikkus

Reformi ettevalmistamisel on erialaliite kaasatud vaid valikuliselt. Vastasel juhul on

risk, et lahendused jäävad üldsõnaliseks ega arvesta tegelikku tööpraktikat.

Logopeedia valdkonna riskid

• Kolmeks süsteemiks killustatus

Logopeediline abi ei jagune mitte ainult tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel, vaid

toimub lisaks ka haridussüsteemis. Selline kolmikjaotus muudab integreerimise

keerulisemaks ning vajab logopeedia eriala jaoks eraldi koordineerivaid ja IT-

lahendusi. Vastasel juhul näeme, et jätkub endiselt dubleerimine haridussüsteemiga

ning ressursside kokkuhoidu ei toimuks.

• Teenuse järjepidevus

Logopeediline abi on sageli pikaajaline ja nõuab järjepidevust (nt insuldijärgne

taastusravi, laste kõnearengu häired). Teenuse katkestus või inimese sattumine

valesse süsteemi võib oluliselt halvendada tervist ja tulemusi.

• Rollide ja pädevuste erinevus

Tervishoius töötava, rehabilitatsioonis töötava ja haridussüsteemis töötava logopeedi

töö sisu ning sellest tulenevad pädevused ja meditsiinilaste teadmiste vajadus on

olemuslikult erinevad. Kui neid erinevusi ei arvestata ja patsiente hakatakse uutel

alustel ümber jagama süsteemide vahel, võib see tuua kaasa tõsiseid probleeme:

o patsiendid ei pruugi saada vajalikku erialast abi,

o tekib spetsialistide alakasutus või ülekoormus,

o ei jätku piisavalt kompetentseid logopeede, et kõiki valdkondi samaväärselt

katta.

• Suhtluskanali olemasolu haridussüsteemiga

Logopeedia valdkonnas tekib eriti terav küsimus: millisest süsteemist peaks tervisejuht

kaasama logopeedi erialaseks konsultatsiooniks, kui kompetentsid ja volitused on

tervishoius, rehabilitatsioonis ja hariduses erinevad ning patsient on seni saanud

näiteks teenuseid kõigist kolmest süsteemist dubleerivalt? Ilma selge kokkuleppeta ja

vastutusjaotuseta võib tekkida olukord, kus otsuseid tehakse ebapädevalt või

vastuoluliselt ning teenust osutatakse endiselt dubleerivalt sotsiaal-tervishoiu

valdkonnas ja haridusvaldkonnas. Samuti on ebaselge tervisejuhi tegevusulatus

haridussüsteemiga suhtlemisel.

• Inimese enda kaasamine otsustesse

VTK-s on tervisejuhi rolli kirjeldustes rõhutatud lisaks spetsialistidele ka abisaaja

kaasamist plaani koostamisse. EKLK leiab, et seda peab ka reaalselt tagama, kuid

jääb selgusetuks millises etapis seda planeeritakse. Kui otsused tehakse peamiselt

dokumentide ja üldiste hinnangute põhjal, ilma inimese ja erialaspetsialisti sisulise

osaluseta kogu protsessi vältel, ei kajasta need tegelikku vajadust. Logopeedilise abi

puhul on see eriti kriitiline, sest vajaliku sekkumise määramiseks on vaja vahetut

hindamist ja spetsiifilisi metoodikaid. Samuti on kaheldav toetuda vaid varasemealt

dokumenteeritule, kuna seisund võib olla ajas muutuv ning dokumenteerimiste

kvaliteet on ebaühtlane.

• Otsuste kestus ja ümberhindamine

Koostatud plaani kestus ja ümberhindamise regulaarsus jääb ebaselgeks. Erinevate

terviseprobleemide korral võib hindamisvajadus erineda. EKLK hinnangul ei saa

panna tervisejuhile vastutust teha otsuseid hindamiskriteeriumite seadmise osas.

Logopeedilise abi vajadus on sageli dünaamiline ja ajas muutuv ning nõuab plaani

tihedamat ümbervaatamist või aegajalt laiema meeskonna kaasamist. Logopeedilist

abi vajav inimene ja abi, mis juba praegu jaguneb kolme süsteemi vahel, on sellises

olukorras eriti haavatav.

Ettepanekud

1. Planeerida pikem aeg aruteludeks ja pikem üleminekuaeg, et tagada teenuste

järjepidevus ja tugistruktuuride ja spetsialistide olemasolu ning pädevus.

2. Detailsemalt täpsustada tervisejuhi roll. Tagada, et tervisejuhi koostatud

heaoluplaanid oleksid ajaliselt piiritletud ning ümberhindamise regulaarsuse üle

otsustamine ei oleks kellegi ainupädevus.

3. Luua stabiilne ja selge rahastusmudel, mis näitab rahastusmudelite toimimise

järjepidevuse ja välistab teenuste „hallid alad“.

4. Töötada välja mehhanism, mis tagab teenuste, sh logopeedilise ravi regionaalse

kättesaadavuse väiksemates piirkondades.

5. Sõnastada ja eristada logopeedide rollid tervishoius, rehabilitatsioonis ja

hariduses enne integratsiooniprotsessi rakendamist, et vältida kompetentside

dubleerimist või lahustumist eri süsteemide vahel.

6. Vajalik on alustada tervishoiuteenust pakkuvate logopeedide täiendkoolitamist

kliiniliseks logopeediks. Meditsiinialaste teadmiste täiendõppe süsteem

logopeedidele, kes osutavad ravi vaid meditsiinilisel näidustusel on integratsiooni

eelduseks, sest see väldib teenuse katkestusi ja dubleerimist ning tagab patsiendile

pädeva ravi ja sujuva liikumise eri süsteemide vahel. Lisaväljaõpe loob selged

rollijaotused ning kindlustab, et meditsiinilisel näidustusel logopeedilist ravi vajavad

patsiendid saavad abi õigel ajal ja õiges kohas.

7. Kaasata Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit (EKLK) integratsiooni

väljatöötamise protsessi.

Kokkuvõte

Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliit toetab üldist eesmärki vähendada tervise valdkonna ja

rehabilitatsiooni valdkonna ühendamist, mis parandaks teenuste koordineeritust, kuid

praegusel kujul kavandatud lahendustes on mitmeid küsitavusi. Samuti ei kajastu

integratsiooni protsessi planeerimisel logopeedilise teenuse eripärad.

Reformi edukaks elluviimiseks tuleb arvestada, et logopeediline abi on killustunud kolme

süsteemi vahel ning nõuab seetõttu eraldi ja läbimõeldud lahendusi.

Eeltoodust tulenevalt leiab EKLK, et reformi elluviimisega ei tohiks kiirustada. Soovitame

pikendada nii arutelude kestust, kaasates kõiki osapooli, kui ka reformi rakendumise

lõpptähtaega. EKLK kui tervisevaldkonna logopeede ühendav ja nende heaolu eest seisev

organisatsioon peab olema kaasatud. Oleme valmis aktiivselt panustama reformi

ettevalmistamisse ning ootame Eesti Kliiniliste Logopeedide Kutseliidu (EKLK) süsteemset

kaasamist edasistesse aruteludesse ja töögruppidesse.