Kiri











MINISTRI MÄÄRUS





Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord



Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 16 lõike 4 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Määrus kehtestab elektromagnetvälju iseloomustavate füüsikaliste suuruste (edaspidi väljasuurused) hindamise korra ja piirväärtused elu- ja puhkealadel, elamutes, lasteasutustes, koolides, haiglates ning muudes ühiskasutusega hoonetes ja kohtades, kus inimene võib viibida (edaspidi elukeskkond).

(2) Määrus käsitleb väljasuuruste piirväärtusi mitteioniseeriva kiirguse spektrivahemikus 0 Hz kuni 300 GHz.

(3) Määrusega kehtestatud väljasuuruste piirväärtused on aluseks elektromagnetvälja-tasemete (edaspidi väljatase) ja ohutuskriteeriumide hindamisel elukeskkonnas.

(4) Määrusega kehtestatakse piirväärtused järgmistele väljasuurustele:
1) elektrivälja tugevus (E);
2) magnetväljatugevus (H) või magnetvootihedus (B);
3) võimsustihedus (S).

(5) Piirväärtus on maksimaalselt lubatud väljatase elukeskkonnas.

§ 2. Määruse eesmärk

Määruse eesmärk on vähendada tehiselektromagnetväljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas.

§ 3. Ohutsoon

Ohutsoon on ala kiirgusallika ümbruses, kus summaarne väljatase ületab määrusega kehtestatud piirväärtusi. Ohutsooni piiriks loetakse kaugust kiirgusallikast, millest väljaspool summaarne väljatase vastab kehtestatud piirväärtustele.

§ 4. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused

Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elukeskkonnas on kehtestatud määruse lisas.

§ 5. Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord

(1) Mitteioniseerivat kiirgust, sealhulgas mitmesageduslikke või mitme kiirgusallikaga väljatasemeid, arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse elukeskkonnas piirväärtuste suhtes vastavalt ICNIRP, Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (edaspidi ITU) või muu rahvusvaheliselt tunnustatud pädeva asutuse asjakohastele soovitustele.

(2) Arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas ei tohi ületada määruse lisa punktis 2 nimetatud piirväärtuseid.

(3) Väljatasemete hindamiseks vajalike mõõtmiste teostajal peab olema akrediteerimisasutuse poolt mõõteseaduse § 5 lõike 5 alusel välja antud erialast kompetentsust kinnitav tunnistus või akrediteerimistunnistus.

(4) Väljatasemete määramiseks rakendatavad mõõtevahendid, mõõte- ja arvutusmeetodid, samuti personali oskused peavad vastama aja- ja asjakohastele soovitustele, standarditele või muudele samaväärsetele dokumentidele. Hindamise aluseks olevaid väljasuurusi tuleb mõõta jälgitavalt kalibreeritud mõõteriistadega.

(5) Määruse nõuetele vastava väljataseme ulatuse ja terviseohutuse hindamiseks tuleb määrata kiirgusallika ohutsoon järgmistel tingimustel:
1) ohutsoon tuleb määrata enne kiirgusallika paigaldamist või paigaldamistingimuste muutmist kõigi elektromagnetvälja allikate ümbruses, millel on vastavalt elektroonilise side seadusele raadioseadmete paigaldamise tingimuste Terviseametiga kooskõlastamise kohustus või muudel terviseohutuse hindamiseks vajalikel juhtudel;
2) kiirgusallika ohutsooni ulatuse hindamine ja määramine arvutuste, modelleerimise või mõõtmiste teel toimub vastavalt asjakohastele ITU või muu rahvusvaheliselt tunnustatud pädeva asutuse soovitustele.

(6) Kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema piisavalt ja asjakohaselt tõkestatud vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega.

§ 6. Määruse rakendamine ja jõustumine

(1) Määrus jõustub 1. septembril 2025. a.

(2) Enne 1. septembrit 2025. a paigaldatud kiirgusallikate suhtes rakendatakse § 5 lõiget 6 alates 1. jaanuarist 2029. a.

(3) Alates 1. septembrist 2025. a paigaldatavate kiirgusallikate suhtes rakendatakse § 5 lõiget 6 alates 1. jaanuarist 2026. a.





(allkirjastatud digitaalselt)
Karmen Joller
sotsiaalminister

/*
(allkirjastatud digitaalselt)
Nele Labi
asekantsler kantsleri ülesannetes*/


Lisa. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused

Sotsiaalministri
{regDateTime} määrus nr {regNumber}
„Nõuded mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamiseks
elukeskkonnas ja mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord“
Lisa

Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused


1. Piirväärtused kehtestatakse arvutuste, modelleerimise või mõõtmise teel saadud väljatasemete hindamiseks inimese tervisele mõjuda võivate kahjulike füüsikaliste tegurite seisukohast.

2. Väljasuuruste piirväärtused (efektiivväärtused) sõltuvalt elektromagnetvälja sagedusest on esitatud alljärgnevas tabelis.

Sagedus f
Elektrivälja tugevus E (V/m)
Magnetvälja- tugevus H (A/m)
Magnetvoo- tihedus B (µT)
Võimsus- tihedus S (W/m2)
Keskmistamise
aeg
(minut)
0–1 Hz
– märkus b
3,2*104
4*104
–
−märkus d
1–8 Hz
10 000
3,2*104/f2
4*104/f2
–
−märkus d
8–25 Hz
10 000
4000/f
5000/f
–
−märkus d
0,025–0,8 kHz
250/f
4/f
5/f
–
−märkus d
0,8–3 kHz
250/f
5
6,25
–
−märkus d
3–100
kHz
87
5
6,25
–
−märkus d
100–150 kHz
87
5
6,25
–
6
0,15–1 MHz
87
0,73/f
0,92/f
–
6
1–10 MHz
87/f0,5
0,73/f
0,92/f
–
6
10–400 MHz
28
0,073
0,092
2
6
400–2000 MHz
1,375 f0,5
0,0037 f0,5
0,0046 f0,5
f/200
6
2–10 GHz
61
0,16
0,20
10
6
10–300 GHz
61
0,16
0,20
10
68 / f1,05

Märkused tabeli kasutamiseks:
a) piirväärtuse arvutamisel tuleb sagedus f võtta tabeli vastava rea sagedusühikutes;
b) sagedustel alla 1 Hz ei tohi elektrivälja tugevus ületada 25 kV/m;
c) võimsustiheduse S piirväärtused on esitatud kaugvälja tingimustel tasandlaine jaoks;
d) keskmistamise aeg püsiva välja mõõtmisel:
– sagedustel 0 Hz – 100 kHz on määrav mõõdetud väljasuuruse suurim efektiivväärtus;
– sagedustel 100 kHz –10 GHz on väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise aeg vähemalt 6 minutit;
– sagedustel üle 10 GHz arvutatakse väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise minimaalne aeg valemiga 68 / f1,05, kus f väärtus võetakse gigahertsides;
e) kõrgsageduslike impulssväljade hindamisel:
– sagedustel kuni 100 kHz ei tohi elektrivälja tugevuse ja magnetväljatugevuse tippväärtused ületada 1,5-kordset piirväärtust;
– sagedustel 100 kHz kuni 10 MHz ei tohi elektrivälja tugevuse ja magnetväljatugevuse tippväärtused ületada 6,93 * f0,664-kordset piirväärtust, kus f väärtus võetakse megahertsides;
– sagedustel 10 MHz kuni 300 GHz ei tohi elektrivälja tugevuse ja magnetväljatugevuse tippväärtused ületada 32-kordset piirväärtust.



Sotsiaalministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ seletuskiri


1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Määrusega kehtestatakse mitteioniseeriva kiirguse elukeskkonna nõuded ja hindamise kord eesmärgiga vähendada tehiselektromagnetväljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas.

Elektromagnetlainete spekter hõlmab laia, eri sageduse ja lainepikkusega kiirgusvahemikku. Eristatakse ioniseerivat kiirgust ja mitteioniseerivat kiirgust. Ioniseeriv kiirgus on kõrge sagedusega ja suure energiaga elektromagnetiline kiirgus (sealhulgas röntgen- ja gammakiirgus) ning võimeline elektrone aatomist eraldama. Oluliselt väiksemas sagedusvahemikus 0 Hz kuni 300 GHz ei ole elektromagnetilisel kiirgusel piisavalt energiat, et eraldada aatomist elektrone. Seda nimetatakse mitteioniseerivaks kiirguseks. Looduslik mitteioniseeriv kiirgus on nt päikesesoojus, nähtav valgus. Tehisliku mitteioniseeriva kiirguse allikad on nt raadio-, tele- ja mobiilsideantennid, mikrolaineahjud, wifi-seadmed, elektri ülekandeliinid jne.

Määrusega kehtestatakse terviseohutuse tagamiseks piirväärtused tehislike allikate põhjustatud elektromagnetkiirguse tasemetele elukeskkonnas ja avalikus ruumis. Nagu varasemas määruseski lähtutakse normimisel rahvusvahelise mitteioniseeriva kiirguse eest kaitse komisjoni (edaspidi ICNIRP) soovitustest. Määrusega nähakse ette nõuded ja meetodid elektromagnetväljade tasemete hindamiseks ja ohutsoonide pädevaks määramiseks elukeskkonnas, sealhulgas elamutes, koolides, lasteasutustes, haiglates ja muudes kohtades, kus inimesed viibivad või võivad viibida.

Määrus on järgimiseks kiirgusallika omanikele, kui kiirgusallika efektiivne kiirgusvõimsus ületab 100 W (elektroonilise side seaduse § 13 lõike 32 punktist 2 tulenev lävend). Sellised allikad on näiteks püsipaigaldusega ning töötavad raadio- ja elektriseaded (mobiilside tugi- ja vahejaamad, raadio-tv saatejaamad, muud saatjad, radarid, alajaamad jm).

Võrreldes kehtiva määrusega1 tehakse ainult üks sisuline muudatus ning korrastatakse ja lihtsustatakse nõudeid, et need oleksid õigusselgemad ja arusaadavamad määrusest lähtujale.

Võrreldes kehtiva määrusega kehtestatakse uue nõudena kõrvaliste isikute kiirgusallika ohutsooni pääsu või viibimise tõkestamine olukorrale vastava asjakohase juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega. Terviseamet kooskõlastab operaatoritega praegu raadio- ja telejaamade ning mobiilside tugijaamade ümbruses küll tervisele ohutu kauguse antennide saatesuundadel, ent reeglina ei teavitata antenni valdaja inimesi ohualast ega ole rakendanud piisvaid meetmeid inimeste viibimise tõkestamiseks sellises ohualas.

Muudatus võib kaasa tuua mõõdukaid lisakulusid teenusepakkujatele, kes peavad uute tugijaamade (alates 1. jaanuarist 2026) puhul vajadusel planeerima ka sobiva juurdepääsupiirangu ja märgistuse (nt turvaaed, lukustus, silt). Olemasolevatele jaamadele kehtestatud üleminekuperiood (1. jaanuar 2029) aitab vältida ootamatuid investeeringuid ja võimaldab kulude hajutamist ajas.

Terviseameti töökorraldus ja järelevalve maht ei muutu, kuna sisulised muudatused kehtiva määrusega võrreldes puuduvad. Kiirgusallika valdajad peavad küll ohutsoonid märgistama ja nende juurdepääsu takistama, kuid see Terviseameti koormust ei tõsta, sest järelevalve raames nt märgistuse kontrollimine lisatööd juurde ei tekita.

Olulised muudatused:
• kaotatakse vananenud ja ebavajalikud nõuded;
• uue nõudena kehtestatakse kõrvaliste isikute kiirgusallika ohutsooni pääsu või viibimise tõkestamine vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega.

1.2. Määruse ettevalmistaja

Määruse ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna nõunik Ramon Nahkur ([email protected]). Määruse juriidilise analüüsi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Piret Eelmets ([email protected]).

Määrus on tehtud koostöös Terviseametiga (Jaan Mell, Leena Albreht, Svante Nõmmik, Natalja Šubina, Margus Korsjukov ning endine töötaja Rasmus Pruus). Määruse koostamisel konsulteeriti ka raadiokiirguse ekspertide ja teiste valdkonna asjatundjatega (Hiie Hinrikus, Lauri Kütt, Tarmo Koppel, Jüri Jõema, Arvo Rammus, Viljo Allik jt).

1.3. Märkused

Määrus on seotud rahvatervishoiu seaduse (RT I, 02.01.2025, 3) jõustumisega 2025. aasta 1. septembril.

Määrusega asendatakse seni kehtinud sotsiaalministri 21. veebruari 2002. a määrus2 nr 38 „Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete mõõtmine“ (edaspidi määrus nr 38).

Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 16 lõike 4 alusel.

Määruse koostamisel on lähtutud rahvastiku tervise arengukavast 2020–2030.3

Määrus ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs

Määrus koosneb kuuest paragrahvist ja ühest lisast.

Paragrahvis 1 sätestatakse määruse reguleerimis- ja kohaldamisala. Määrus laieneb elu- ja puhkealadele, elamutele, lasteasutustele, koolidele, haiglatele ja muudele ühiskasutusega hoonetele ja kohtadele, kus inimene püsivamalt viibida võib. Paragrahvi üks sätted lähtuvad rahvusvahelisest praktikast ning katab laiapõhjalise sagedusvahemiku 0 Hz kuni 300 GHz, mis on kooskõlas ICNIRP soovitustega4. Need soovitused on rahvusvaheliselt laialdaselt kasutuses, neid soovitab järgida ka Maailma Terviseorganisatsioon (edaspidi WHO).

Paragrahvis 2 sätestatakse määruse eesmärk. Määruse eesmärk on vähendada tehiselektromagnetväljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas. Mitteioniseeriv kiirgus (näiteks elektromagnetväljad madalatel ja kõrgetel sagedustel) võib suure intensiivsuse või pikaajalise kokkupuute korral mõjutada närvisüsteemi, kehatemperatuuri reguleerimist või põhjustada muid bioloogilisi muutusi. Kuigi teaduslikud andmed ei kinnita üheselt, et nõrk mitteioniseeriv kiirgus põhjustab tõsiseid tervisehäireid on ettevaatuspõhimõte ja tõenduspõhiste piirväärtuste rakendamine rahvatervishoiu seisukohalt vajalik. Tervisekaitse on eriti oluline haavatavate rühmade puhul – lapsed, rasedad ja krooniliste haigustega inimesed –, kellel võib olla suurem tundlikkus elektromagnetväljade suhtes. Seetõttu on määruse keskne eesmärk tagada, et elukeskkond oleks kõigi elanike jaoks ohutu ning elektromagnetvälja tasemed oleksid kontrollitud ja hinnatud usaldusväärsete kriteeriumide alusel.

Paragrahv 3 käsitleb ohutsooni. Ohutsooni määratlemise kaudu saab praktiliselt hinnata riskipiirkonda elektromagnetvälja allika ümbruses.

Paragrahv 4 sätestab, et mitteioniseeriva kiirguse piirväärtusted on esitatud määruse lisas. Määruse lisas esitatud piirväärtused on kehtestatud ICNIRP soovituste põhjal. ICNIRP on rahvusvaheline teadusorganisatsioon, mis töötab WHO egiidi all. ICNIRP soovitused põhinevad ulatuslikel teadusuuringute ülevaadetel ning riskihinnangutel, mis käsitlevad elektromagnetväljade tervisemõjusid. Soovitused on tõenduspõhised ning laialdaselt kasutusel paljudes riikides, sealhulgas Euroopa Liidu liikmesriikides, USA-s, Kanadas ja Austraalias. ICNIRP soovitusi kasutavad paljud rahvatervise ja töökeskkonna reguleerivad asutused, kuna need esindavad rahvusvaheliselt kooskõlastatud lähenemist teaduse ja ettevaatuspõhimõtte tasakaalustamisel.

Võrreldes kehtiva korraga tehakse määruse lisas esitatud tabelis ja selle juures olevates märkustes üksnes tehnilised ja korrastuslikud muudatused ning sisulisi muudatusi piirväärtuste arvuliste väärtuste osas ei tehta.

Paragrahviga 5 sätestatakse mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord. Mitteioniseeriva kiirguse, sealhulgas mitmesageduslikud või mitme kiirgusallika väljatasemed elukeskkonnas arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse piirväärtuste suhtes vastavalt ICNIRP, Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (edaspidi ITU) või muu rahvusvaheliselt tunnustatud pädeva asutuse (näiteks Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon IEC, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee CENELEC jt) asjakohastele soovitustele.

ITU on ÜRO info- ja sidetehnoloogia allorganisatsioon, valitsuste ja erasektori tunnustatud rahvusvaheline foorum sidevõrkude ja -teenuste ning normide arendamise osas, mis koordineerib rahvusvahelist raadiosageduste kasutust ja töötab välja tehnilised soovitused, et tagada elektrooniliste sidevõrkude ja seadmete koostoime ja ohutus.

ITU soovitused põhinevad laiapõhjalistel eksperditeadmistel, konsensusel ja rahvusvahelistel tehnilistel standarditel. Neid kasutatakse üle maailma nii riiklike kui erasektori sidelahenduste planeerimisel. Kuigi ITU ei ole tervisevaldkonna organisatsioon, siis on tema roll sageduskorralduses ja mõõtemetoodikates olulise tähtsusega ning täiendab ICNIRPi tervisekaitselisi piirväärtusi tehnilise ja praktilise rakendatavuse seisukohalt.

Asjakohased ITU soovitused mitteioniseeriva kiirguse valdkonnas on näiteks:

ITU-T K.525 „Guidance on complying with limits for human exposure to electromagnetic fields”. See annab juhised, kuidas hinnata elektromagnetväljade taset võrreldes piirväärtustega. Dokument sobib nii statsionaarseteks kui ajutisteks hindamisteks ning kirjeldab ka hindamismeetodeid (mõõtmine, modelleerimine, arvutuslik hindamine).

ITU-T K.616 „Guidance on measurement and numerical prediction of electromagnetic fields for compliance with human exposure limits for telecommunication installations“. See dokument pakub mõõtmismetoodikaid ja modelleerimisvõtteid raadiosidepaigaldiste elektromagnetvälja taseme hindamiseks. Dokument toetab nii otsest mõõtmist kui ka arvutuslikke simulatsioone ja modelleeritud tulemustega võrdlust. Sobib kasutamiseks teenusepakkujatele, inseneridele ja järelevalveasutustele. Need soovitused on kooskõlas ICNIRP piirväärtuste süsteemiga ja kasutatav kogu spektrivahemikus.

ITU-T K.707 “Mitigation techniques to limit human exposure to EMFs in the vicinity of radiocommunication stations”. See dokument kirjeldab tehnilisi meetmeid ja projekteerimislahendusi, kuidas vähendada elektromagnetväljade taset elukeskkonnas. Need soovitused sobivad eriti raadiosaatjatega seotud planeeringute puhul.

ITU-T K.838 „Monitoring of electromagnetic field levels”. See dokument käsitleb elektromagnetväljade pidevat seiret ja monitooringuprogramme, mida rakendatakse mitmes riigis (sh Euroopa linnades). Soovitused sisaldavad juhiseid mõõtmispunktide valikuks ja andmete avalikustamiseks.

ITU-T K.909 „Evaluation techniques and working procedures for compliance with exposure limits of network operator personnel to power-frequency electromagnetic fields“. See dokument on suunatud eelkõige võrguoperaatorite töötajate kaitseks (nt alajaamades või kõrgepingeliinide juures). Soovitused hõlmavad hindamisprotseduure ja tööohutuse tagamise meetmeid. Lisaks sisaldavad need töövahendit EMFACDC – tarkvara, millega saab hinnata kokkupuute taset 50 Hz magnetväljadega. See ei puuduta otseselt elukeskkonda, aga toetab ohutsoonide määratlemist ja planeerimist töökohtadel.

ITU-T K.9110 „Guidance for assessment, evaluation and monitoring of human exposure to radio frequency electromagnetic fields“. See on üks ITU kõige laialdasemalt kasutatav soovitus raadiosageduste elektromagnetvälja taseme hindamiseks. Soovitus katab kogu protsessi alates mõõtmisest ja hindamisest kuni teavitamiseni. Dokument sisaldab tööriistu:
“Uncertainty calculator” – hindamaks mõõtemääramatust;
“Watt_Guard” – seirevahend tugijaamadele;
“EMF-guide” supplement ja “EMF Exposure” mobiilirakendus – avalikkuse teavitamiseks.
Kasutatav nii regulaatoritele, teenusepakkujatele kui ka teadlastele.

ITU-T K.10011 „Measurement of radio frequency electromagnetic fields to determine compliance with human exposure limits when a base station is put into service”. See on spetsiaalne juhis mobiilimastide ja tugijaamade kasutuselevõtu-eelseks hindamiseks.

ITU-T K.11312 „Generation of radiofrequency electromagnetic field level maps“. See dokument annab juhised elektromagnetväljade kaardistamiseks piirkondades (nt linnad, koolide ümbrus). Soovitus on kasutatav linna- ja planeerimispoliitikas elektromagnetvälja nähtavuse suurendamiseks. Soovitus on oluline avaliku teavitamise ja usalduse suurendamise seisukohalt.

ITU-T K.12113 „Guidance on the Environmental Management for Electromagnetic Radiation from Radiocommunication Base Stations“. Need on juhised raadioside tugijaamade keskkonnamõjude hindamiseks ja ohjamiseks. Käsitleb avalikkuse teavitamist, planeeringuprotsesse ja riskikommunikatsiooni. Toetab keskkonna- ja tervisekaitse integreerimist tehniliste projektidega.

ITU-T K.12214 „Exposure levels in the close proximity of the radiocommunication antennas“. See soovitus annab spetsiifilised hindamismeetodid lühikaugusel raadiosaatjate (nt 5G mikrojaamad, WiFi tugijaamad) läheduses viibimise kohta. Dokument sobib tööohutuse ja avaliku ruumi planeerimiseks, nt katused, tornid, teeninduspiirkonnad. Soovitus on oluline väga lühikese vahemaa elektromagnetvälja riskihindamisel.

ITU juhised hõlmavad laia valikut hindamismetoodikaid, mõõtmisprotokolle ja riskihindamise töövahendeid ning on valdkonna ekspertide ja ka Terviseameti poolt juba praegu riikliku järelevalve toimingute tegemisel igapäevases kasutuses. ITU juhised toetavad ka ICNIRPi piirväärtuste rakendamist praktilises elus.

Lõige 2 täpsustab, et arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas ei tohi ületada määruse lisa punkti 2 tabelis esitatud piirväärtuseid. Sõna summaarne viitab sellele, et kui asukohas on mitu kiirgusallikat (nt ühe antenni peal mitu erinevat saatjat), siis tuleb neid kõiki hindamisel arvesse võtta.

Lõiked 3 ja 4 sätestavad mõõtmise teostaja, mõõteriistade ja mõõte- ja arvutusmeetodite nõuded. Elektromagnetväljade mõõtmine elukeskkonnas eeldab spetsiifilist metoodikat, mõõteseadmeid ning andmete tõlgendamist piirväärtuste ja standardite alusel. Vale mõõtemetoodika või puuduliku kvalifikatsiooniga mõõtja puhul on oht, et tulemused ei ole usaldusväärsed, mistõttu võivad tekkida kas alusetud hirmud või hoopis tegelike riskide alahindamine. Kuna määrus on seotud rahvatervishoiu ja õiguskaitse tagamisega on oluline, et mõõtmist teostab erapooletu ja pädev isik, kelle pädevust on hindanud sõltumatu kolmas osapool. Seetõttu sätestatakse, et mõõtjal peab olema akrediteerimistunnistus või tõend kompetentsuse kohta, mille on väljastanud akrediteerimisasutus vastavalt mõõteseadusele.

Selline nõue tagab mõõtmiste tulemuste usaldusväärsuse ja võrreldavuse ning võimaldab Terviseametil ja teistel osapooltel teha objektiivseid järeldusi piirväärtuste täitmise kohta. See vähendab ka vaidlusi mõõtmistulemuste üle ja aitab vältida madala kvaliteediga hinnanguid. Lisaks toetab see avalikkuse usaldust järelevalvesse ja tulemuste läbipaistvusse.

Paragrahvi lõige 5 ja 6 sätestavad väljataseme ulatuse ja terviseohutuse hindamisega seotud ohutsooni sätted. Ohutsoone määrab Terviseamet juba kehtiva õigusruumi kohaselt, aga nüüd sõnastatakse ohutsooniga seotud sätted õigusselguse parandamise eesmärgil ka määruses. Elektroonilise side seaduse kohaselt peab iseplaneeritava raadiosaateseadmete paigaldamise tingimused Terviseametiga kooskõlastama. Raadiosaateseadme andmete saamisel tehakse Terviseameti poolt tervisekaitsealane uuring, mille raames arvutatakse raadiosaateseadme ohutsoon. Ohutsooni arvutamise käigus selgitatakse välja piirkond, kus raadiokiirguse tase raadiosaateseadme töö ajal ületab määrusega kehtestatud piirväärtuseid. Tervisekaitselistest kaalutlustest lähtuvalt on oluline, et Terviseametil oleks raadiosaateseadmete ohutsoonide teave olemas. Selle alusel saab hinnata, kas raadiosaateseadet on võimalik piirkonda planeerida või võib selle paigaldamisel tekkida terviserisk, kui ohutsooni sisse jäävad elamud, ühiskondlikud alad või see võib olla avalikkusele kergesti ligipääsetav.

Seetõttu sätestatakse järgnevalt ka lõike 6 kohaselt, et kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema piisavalt ja asjakohaselt tõkestatud vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega. Sätte eesmärk on ennetada kõrvaliste isikute juhuslikku sattumist kiirgusallika ohutsooni, mis võib kõrgemate väljatasemetega piirkondades (nt tugijaamade peakiirtes) põhjustada terviseriski.

Hoiatussildi paigaldamisel eeldatakse, et inimesed neid märkavad, mõistavad ja järgivad, kuid praktikas see sageli nii ei ole. Seetõttu ei ole üksnes ohumärgistus piisav meede, eriti juhul, kui tegemist on nähtamatu füüsikalise ohuteguriga nagu mitteioniseeriv kiirgus. Terviseameti järelevalve praktikas15 on tuvastatud mitmeid juhtumeid, kus inimestel on olnud vaba juurdepääs kiirgusallika ohutsooni ja üksnes ohumärgistusest ei ole piisanud (nt avalikes tuletornides, korterelamute katustel, tehnoruumides). Juurdepääsu takistamine on eriti oluline laste puhul, kes ei taju ohtu ega järgi tihti ka hoiatusmärke. Juurdepääsu takistamine on oluline kateiste kõrvaliste inimeste puhul, kellel puudub teadlikkus mitteioniseeriva kiirguse allikatest ja nendega seotud riskidest.

Ohutsoonides ületatakse määrusega kehtestatud piirväärtused, mis on seatud lühiajalise kokkupuute vältimiseks, kuna isegi lühike viibimine võib põhjustada kudede lokaalset kuumenemist või närvisüsteemi stimuleerimist.

Sama lähenemist toetavad ka ICNIRP16 ja ITU17 oma soovitustes ning WHO oma elektromagnetväljade tervisemõjude ülevaates, rõhutades ohutsoonide ja juurdepääsupiirangute olulisust tervisekaitse tagamisel18.
 
Sättes olevad sõnad „piisavalt“ ja „asjakohaselt“ annab paindlikkuse hinnata iga olukorda individuaalselt. Ohumärgiste paigaldamise ja juurdepääsu tõkestamise lahendus sõltub konkreetsest olukorrast ja ohutsooni suurusest. Kui tegemist on kortermaja katusel paikneva tugijaamaga, kuhu pääseb üksnes lukustatud katuseluugi kaudu ning võtmed on vaid hooldusmeeskonna valduses, on piisavaks meetmeks ohutsoonis paiknev hoiatusmärgis koos lukustatud juurdepääsuga. Samuti on piisav üksnes hoiatusmärgise paigaldamine, kui suunatud antenn paikneb vähemalt 4–5 meetri kõrgusel ning postil puudub redel või muu ronimisvõimalus, mistõttu juhuslik sattumine ohutsooni ei ole võimalik. Kui saatja asub lukustatud tehnoruumis, kuhu pääsevad vaid volitatud töötajad, on samuti piisav hoiatusmärgise paigaldamine koos lukustatud uksega.

Kui tegemist on avaliku ruumi objektidega, millele kerge juurdepääs (näiteks spordi või konterdiväljakud, sillad, mikrosaatjad bussipaviljoni küljes), siis sinna saatja paigaldamisel tuleb ohutsoonile juurdepääs selgelt takistada kõrgele paigalduse või piirdeaia või resti ja ohumärgistusega. Samuti, kui tegemist on avalikus ruumis paikneva madala antenniga, millel on hooldusmeeskonna kasutamiseks redel, tuleb redelile juurdepääs takistada ning raadiosaatja paigaldada piisavalt kõrgele, et kõrvalised isikud ei pääseks peakiire või selle mõjutusalasse (ohutsooni).

Kuna paljud tugijaamad on juba paigaldatud ning mitte kõigi puhul ei ole ohutsoonile juurdepääs piiratud, nähakse määruse §-s 6 ette üleminekuperiood kuni 2029. aastani, mille jooksul saavad olemasolevate jaamade omanikud paigaldada vajalikud juurdepääsupiirangud ja hoiatusmärgistuse ilma ulatuslike ehitustöödeta. Kohustus uutele kiirgusallikatele rakendub 1. jaanuarist 2026.

Paragrahvis 6 sätestatakse määruse jõustumise aeg ja üleminekusätted. Lõikes 1 sätestatakse määruse jõustumisajana 1. september 2025. a, mis on rahvatervishoiu seaduse jõustumise aeg. Lõike 2 kohaselt rakendatakse § 5 lõiget 6 enne 1. septembrit 2025. a paigaldatud kiirgusallikate suhtes alates 1. jaanuarist 2029. a ja lõike 3 kohaselt rakendatakse § 5 lõiget 6 alates 1. septembrist 2025. a paigaldatavate kiirgusallikate suhtes alates 1. jaanuarist 2026. a.

Sisuliselt tähendab see seda, et kui tegemist on olemasoleva kiirgusallikaga (paigaldatud enne määruse jõustumist), siis nendele kehtib pikem üleminekuaeg (2029. a). Seda põhjusel, et neid on keskkonnas palju ning nende paigaldamisel ei ole pruugitud varasemalt ohutsooni märgistamise ja juurdepääsu tõkestamisega arvestada. Kui tegemist on uute kiirgusallikatega (paigaldatakse alates 01.09.2025), siis need tuleb § 5 lõikes 6 sätestatud nõudega vastavusse viia hiljemalt uue aasta (2026) alguseks. Seda põhjusel, et uute kiirgusallikate paigaldamisel on kergem juba nõude täitmisega arvestada planeerimisfaasis. Üleminekusätted annavad määruse rakendajatele piisavalt aega hinnata ja läbi mõelda, kuidas märgistada ja tõkestada juurdepääs kiirgusallikatele.

Määruse lisas sätestatakse mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused. Selgitus lisaga kehtestatavate piirväärtuste kohta on leitav § 5 juures.

3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele

Määrus ei ole otseselt seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega ega ole vastuolus ELi õigusega.

4. Määruse mõjud

Määruse kehtestamise aluseks oleva volitusnormi alusel kaasajastatakse senini elukeskkonna mitteioniseeriva kiirgusele kehtinud tervisekaitsenõuded ning kehtestatakse määruse uus redaktsioon. Paljud määruses nr 38 sätestatud nõuded sõnastatakse õigusselguse parandamise eesmärgil selgemaks ning nende mõju ei hinnata.

Määruses kehtestatav uus nõue tuleneb vajadusest vältida olukordi, kus inimesed viibivad juhuslikult elektromagnetvälja ohutsoonis, kus kiirgustasemed võivad ületada määruses sätestatud piirväärtusi ja kujutada ohtu tervisele. Seetõttu nähakse ette kohustus piirata kõrvaliste isikute juurdepääsu ohutsoonile ning tähistada see vastavate ohumärgistuste ja juurdepääsupiirangutega. Kuigi paljude kiirgusallikate puhul (näiteks mobiilside tugijaamad) määratakse ka praegu ohutsoonid tervise kaitseks, pole need alati märgistatud ja juurdepääs nendele terviseohutuse eesmärgil takistatud.

Määruse muudatus võib eelduslikult mõjutada järgnevaid valdkondasid: sotsiaalne mõju, mõju majandusele, infotehnoloogia ja infoühiskonnale ja riigivalitsemisele. Mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Määruses esitatud muudatused ei mõjuta siseturvalisust, regionaalarengut ega riigikaitse ja välissuhete mõjuvaldkonda, mistõttu ei ole mõjusid nendes valdkondades hinnatud.

Sihtrühm 1: elanikkond

Sotsiaalne mõju

Muudatustel on kaudne mõju kogu elanikkonnale, sest tehiselektromagnetväljade kiirgusest on potentsiaalselt mõjutatud kogu elanikkond (eriti kõrvalised isikud, kes võivad sattuda tugijaamade lähedusse), töövõtjad, hoonete omanikud. Muudatuse mõju elanikkonnale tuleneb ka sellest, et muudatust rakendades suureneb inimeste teadlikkus riskidest, paraneb elukeskkonna turvalisus ning väheneb eksimustest või hooletusest tingitud kokkupuute oht. Näiteks on kiirgusallikale ohutsooni seadmine või selle juurdepääsu takistamine oluline korterelamute katustel paiknevate kiirgusallikate (tugijaamade) puhul, kus ligipääs on vahel ebapiisavalt piiratud (nt lahtised luugid, hooldamata või olematu märgistus). Kaitsemeetmete rakendamine aitab ennetada võimalikke vahejuhtumeid, sealhulgas tööliste või laste juhuslikku sattumist ohutsooni.

Mõju avaldumise sagedus on madal, sest inimesed ei puutu elektromagnetväljade ohutsoonidega kokku regulaarselt, sest need on juba praegu kõrvalistele isikutele pigem juurdepääsematud. Ebasoovitavate mõjude risk on samal põhimõttel madal. Sihtrühma suurus on suur, hõlmates sisuliselt kogu elanikest koosnevat kasutajaskonda korterelamutes, ühiskasutusega hoonetes ja mujal avalikes kohtades, mis on ohutsoonide mõjuväljas.

Kokkuvõtlikult saab muudatuse mõju pidada elanikkonnale keskmiseks. Mõju on aga eelkõige positiivne, sest see toetab elanikkonna tervisekaitset, aitab ära hoida ettevaatamatusest tekkinud terviseriskid ja suurendab avalikkuse usaldust elektromagnetväljade järelevalve ning sideinfrastruktuuri vastu.

Sihtrühm 2: elektroonilise side osutajad, kiirgusallikate omanikud ja haldajad, sidevõrkude arendajad, digiteenuste lõppkasutajad

Majanduslik mõju

Muudatus mõjutab kõiki Eesti sideteenuse osutajaid. E-äriregistris on registreeritud 84 ettevõtet, mille põhi- või lisategevusalaks on elektroonilise side teenused fikseeritud või traadita sidevõrgus ja satelliitsideteenused (EMTAK 2025 kood 611) ning 194 ettevõtet, mille tegevusala on muud elektroonilised teenused (EMTAK 2025 kood 619)19. Viimase hulka kuulub ka ettevõtteid, kes ei kuulu sihtrühma, kuid täpsemat jaotust ettevõtete tegevusala alusel teha ei saa. Kõikidest ettevõtetest (2024. a seisuga 158 37820) moodustab sihtrühm kuni 0,2%, seega on sihtrühma suurus väike. Muudatus võib kaasa tuua ajutise halduskoormuse suurenemise elektroonilise side sektori teenusepakkujatele.

Uute loodavate tugijaamade puhul tekib teenuseosutajatel vajadus planeerida ka sobiv juurdepääsupiirang ja märgistus (nt turvaaed, lukustus, silt). Kuigi juba täna määratakse ohutsoonid, pole need alati märgistatud ja juurdepääsu neile pole takistatud. Uusi tugijaamu, kus tuleb seada piirangud ligipääsetavusele ja välja tuua ohumärgistused, on aastas paarikümne ringis. Näiteks 2024. aastal esitati Terviseametile iseplaneeritavate raadiosaateseadmete osas 5121. Uute tugijaamade puhul on tekkiv halduskoormus sisuliselt olematu, sest nõuet saab kohe planeerimisel arvesse võtta ning täiendavaid menetlusi juurde ei teki.

Olemasolevate kiirgusallikate puhul väljendub mõju teenuseosutajatele peamiselt vastavuskuludes, mis tulenevad juurdepääsu tõkestamise ja märgistuse nõudest. Kulude suurus sõltub kiirgusallika asukohast: avatud katuseplatvormidel võib vaja minna rohkemat (nt piirdeaed, lukk), samas kui mastil või kõrgel paigaldusel piisab märgistusest. Lihtne hoiatusmärgis võib maksta umbes 30 eurot, samas kui ulatuslikum piirdeaed koos turvalukustusega võib maksta kuni 1500 eurot. Kuna olemasolevatele kiirgusallikatele on ette nähtud üleminekuperiood kuni 1. jaanuarini 2029. aastal, hajuvad kulud ajas ja mõju teenusepakkujatele jääb väikeseks kuni mõõdukaks. Vajadus ulatuslike ümberehituste järele puudub – säte keskendub juurdepääsule, mitte seadmete ümberpaigutusele. See hoiab muudatuse majanduslikult proportsionaalsena.

Säte ei mõjuta elektroonilise side või IT-teenuste (ehk infotehnoloogia) kvaliteeti ega leviala, kuna see ei sea piiranguid raadiosaatjate töövõimele. See puudutab ainult füüsilist juurdepääsu ohutsoonile ja on kooskõlas Euroopa Liidu soovitustega elektromagnetväljade nähtavuse ja ohjamise kohta. Tugijaamade töö jätkub samadel põhimõtetel, mistõttu ühiskonna digiteenuste kättesaadavus ei halvene. Vastupidi, parem ohutsoonide haldamine võib suurendada elanikkonna usaldust sideinfrastruktuuri suhtes (nt 5G paigaldus), mis on oluline infoühiskonna arenguks.

Mõju elektroonilise side sektorile on mõõdukas, sest enamjaolt on kiirgusallikad elanikkonnale kättesaamatud (nt kõrgel mastide otsas) ja eeldatavasti ei ole märgistuse ja juurdepääsuga seotud kulud suured. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, kuna normidega tuleb arvestada uute ja olemasolevate kiirgusallikate ohutsoonide märgistuse ja läbipääsude puhul. Ebasoovitavate mõjude risk on väike, sest lisakulud tekivad vaid juhul, kui läbipääsu on vaja hakata tõkestama. Kokkuvõttes on tegemist keskmise mõjuga.

Sihtrühm 3: Terviseamet ja kohalikud omavalitsused

Mõju riigivalitsemisele

Riigivalitsemises mõjutab muudatus eelkõige Terviseametit ja kohalikke omavalitsusi (KOV-e).

Määruse muudatuste rakendumisel säilib Terviseameti roll riikliku järelevalve teostajana, kuid nõuete ajakohastamine toob kaasa vajaduse kohandada järelevalveprotsesse ning teha vastavad uuendused ka vastavas infosüsteemis (vt ptk 5). Terviseametile annab säte selgema aluse järelevalvemeetmete rakendamiseks ja juhiste andmiseks ohutsoonide planeerimisel. Kuna ohutsooni määramine on juba kehtivas korras Terviseameti ülesanne, ei kaasne selle laiendamisega märkimisväärset tõusu asutuse töökoormuses. Samas aitab säte õigusselguse ja läbipaistvuse kaudu suurendada Terviseameti tegevuste legitiimsust nii üldsuse kui teenusepakkujate silmis. Kohalikul omavalitsusel võib tekkida vajadus kooskõlastada juurdepääsu piiramise meetmeid Terviseametiga (nt kui tugijaam on avaliku hoone katusel), kuid see on juhtumipõhine.

Eelnevat arvestades on Terviseametile avalduv mõju hinnanguliselt väike, sest muudatus eeldab teatud täiendusi järelevalve infosüsteemis, kuid selle teostamine ja sellega kohanemine on ajutine.

KOV-ide valduses või hallata on hoonetüübid (nt tervishoiuasutused, koolid, lasteasutused, hoolekandeasutused), millega seoses on vaja üle hinnata, kas nende hoonete kiirgusallikatele on juurdepääs takistatud ja märgistatud (tihti pannakse näiteks koolide katustele tugijaamu, kuna tegemist on piirkonna kõrgeima hoonega, mis on antennide levi arvestades hea asukoht). See võib kaasa tuua ajutise töökoormuse tõusu, sest eeldab teatud koostööd tugijaamade operaatori ja Terviseametiga (nt kui tugijaam on avaliku hoone katusel võib see vajada kooskõlastust). Samas on mõju ajutine, sest kui piirangud ja märgistused on juba üles seatud, siis täiendavaid ülesandeid muudatus endaga kaasa edaspidi ei too. Märgistuse ja võimalike läbipääsu takistamise kulude kandmine on üldjuhul sideteenuse osutajate kanda (kui pole kokku lepitud teisiti). Eelnevat arvestades ei too muudatus kaasa märkimisväärseid lisakulusid ega nõua täiendavat kohanemist, mistõttu on muudatuste mõju KOV-idele mõõdukas.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud

Määruse rakendamisega täiendavaid tulusid ega püsikulusid riigiasutustele ei kaasne. Määruse ajakohastamisega seoses on vaja Terviseameti järelevalvesüsteemi MEIS muudatusteks ühekordse kuluna kokku 5000 eurot (IT-arendused). Seda taotletakse RES 2026–2029 raames. Kui määruse menetluse raames MEIS arendusteks lisaraha ei eraldata, taotletakse vahendeid uuesti MEIS õigusruumiga seotud seaduse muudatuste ettevalmistamise järgselt RES 2027-2030 raames. MEISi õigusruumiga seotud seaduse muudatuste esmane eelnõu koostatakse 2025 II poolaastal ja eelnõu menetlus on planeeritud 2026 aastasse. Kiirgusallika märgistamise ja läbipääsu tõkestamise eeldatav kulude vahemik on ca 30 eurot (lihtne märgistus) kuni 1500 eurot (täielik piirdeaed koos turvalukustusega) sõltuvalt tugijaama asukohast, olemasolevast ligipääsust ja valitud piirangumeetmest.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. septembril 2025. a. Jõustumisaeg on seotud uue rahvatervishoiu seaduse jõustumise ajaga. Määruse § 5 lõige 6 jõustub uute kiirgusallikate puhul 1. jaanuaril 2026. a ja olemasolevatele antakse üleminekuaeg kuni 1. jaanuar 2029. Üleminekuaeg on vajalik, et tagada elektroonilise side sektorile mõistlik aeg, et olukord juurdepääsude ja märgistusega üle hinnata ja vajaduse korral rakendada meetmeid.

7. Määruse eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Määruse eelnõu esitatati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Terviseametile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Tartu Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule ning MTÜ-le Kogukonna Hüvanguks. Justiits- ja Digiministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastasid eelnõu märkustega. Märkuseid esitasid veel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ja MTÜ Kogukonna Hüvanguks. Märkustega arvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisana.

Sotsiaalministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ seletuskirja juurde
Lisa 2
Kooskõlastustabel


Märkuse sisu
Märkuse kommentaar

Justiits- ja Digiministeerium

1.
Sooviksime eelnõu seletuskirja täiendamist halduskoormuse hinnanguga ja palume tuua määruse mõju analüüsis eraldi välja ka mõju halduskoormusele – st selgitada halduskoormuse muutusi, lisada ülevaade halduskoormuse vähenemisest ning selgitada põhjalikumalt võimalikku kasvu (sh sihtrühma suurus jm).
SK-s on öeldud: „Muudatus võib kaasa tuua mõõdukaid lisakulusid teenusepakkujatele, kes peavad uute tugijaamade (alates 1. jaanuarist 2026) puhul vajadusel planeerima ka sobiva juurdepääsupiirangu ja märgistuse (nt turvaaed, lukustus, silt).“.  Seega on oodata eelnõu kehtestamisel halduskoormuse kasvu. Vt palun HÕNTE § 41 ja 41 lg 2 p 3.

Arvestatud. Seletuskiri täiendatud

Teatud halduskoormus tekib kiirgusallika omanikele. Nimetatud muudatus ei jõustu kohe, vaid sellele antakse üleminekuaeg (2029). Riigile (Terviseametile) halduskoormus tõusta ei tohiks, kui nõuet täidetakse (Terviseameti töötajal ei ole keeruline ohumärgistust ja juurdepääsu takistust tuvastada rutiinse järelevalve toimingu raames).

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

2.
Kommentaar puudutab eelnõu § 5 lõikeid 1, 4 ja 5 ja seletuskirja vastavate lõigete selgitusi.

Kuna seletuskirja põhjal ei ole eelnõu otseselt seotud Euroopa Liidu õigusega, on EVS-i hinnangul eelnõu § 5 lõike 4 puhul tegemist riigisisese standardite järgimise kohustusega (peavad vastama aja- ja asjakohastele normidele, standarditele ja soovitustele). Juhime tähelepanu, et toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lg 6 kohaselt on tehnilises normis lubatud standardile kohustuslikku viidet sätestada üksnes Eestile rahvusvahelisest õigusest või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate kohustuste täitmisel.

Seetõttu, kui standardite järgimise kohustus ei tulene ka rahvusvahelisest õigusest, siis palume standarditele (ja soovitustele) viidata soovituslikuna (nt vastavuseelduse andmine või samaväärsuse lisamine vm sobiv lahendus). Kui normide all ei ole otseselt mõeldud õigusaktist tulenevaid norme, siis üheks võimalikuks sõnastuseks võib olla: peavad vastama aja- ja asjakohastele standarditele, soovitustele või muudele samaväärsetele dokumentidele.
Samas ei ole sättes välja toodud ka üldist nõuet, millele vastavust normide, standardite ja soovituste järgimisega tahetakse tagada.

Sama kommentaar puudutab ka § 5 lõikeid 1 ja 5, milles kohustatakse järgima ICNIRP ja ITU soovitusi. Kui need ei ole Eestile rahvusvaheliselt õiguslikult siduvad, tuleks nende järgimine sõnastada soovituslikuna.

Eeltoodust lähtuvalt palume korrigeerida ka seletuskirja.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskiri täiendatud.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

3.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA) tänab võimaluse eest avaldada arvamust sotsiaalministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ eelnõule (edaspidi eelnõu). Käesolevaga esitab TTJA oma arvamuse ja tähelepanekud. Esitame omapoolse ettepaneku eelnõu lisa „Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused“ punkti 2 alapunkti d täpsustamiseks, et tagada mõõtmistulemuste suurem selgus ja usaldusväärsus. Teeme ettepaneku reguleerida kõnealune punkt järgmiselt: „d) keskmistamise aeg püsiva välja mõõtmisel: -sagedustel 0 Hz – 100 kHz on määrav mõõdetud väljasuuruse suurim efektiivväärtus; -sagedustel 100 kHz –10 GHz on väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise aeg vähemalt 6 minutit; -sagedustel üle 10 GHz arvutatakse väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise minimaalne aeg minutites valemiga 68 / f1,05, kus f väärtus võetakse gigahertsides;“ Sõna „soovitatav“ kasutamine sagedusvahemikus 100 kHz – 10 GHz võib tekitada olukorra, kus mõõtmiste teostamine ei pruugi lühema kasutatud ajavahemiku tõttu tagada piisavalt täpset ja usaldusväärset tulemust. Asendades soovituse minimaalse keskmistamise ajaga, anname mõõtjale paindlikkuse teostada vajadusel pikemat keskmistamist, mis omakorda suurendab tulemuse täpsust. Samas on tagatud minimaalne nõutud tase, mis on kooskõlas rahvusvahelise praktikaga. Selguse huvides tuleks sagedustel üle 10 GHz kasutatava valemi juurde lisada, et tulemus saadakse minutites. See välistab segaduse ja tagab, et valemi rakendamine oleks üheselt mõistetav. Üldiselt toetame eelnõuga kavandatavat regulatsiooni, kuid palume arvestada eeltoodud ettepanekuga.
Arvestatud. Määruse lisa punkti d sõnastust muudetud.

Tallinna Tehnikaülikool

4.
Olete edastanud Tallinna Tehnikaülikoolile k.a 15. augustil märgukirja Rahvatervise seaduse rakendusaktina alates 01.09.2025 kehtima hakkava ministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ eelnõu kavandi. Oleme tutvunud esitatud eelnõu kavandi sisuga ja edastame allolevalt meie seisukohad edastatud kavandi suhtes, sõnastatuna ettepanekutena.
Ettepanek 1.
Eelnõu kavandi § 6. Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord lõikes (1) on sõnastatud
„Mitteioniseeriva kiirguse, sealhulgas mitmesageduslikud või mitme kiirgusallika väljatasemed elukeskkonnas arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse piirväärtuste suhtes vastavalt ICNIRP ja Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (edaspidi ITU) asjakohastele soovitustele.“
Juhime tähelepanu, et Eesti Vabariigi kontekstis on esmased normatiivalused kehtestatud ja leitavad Eesti Vabariigi standarditest, juhinduda tuleks mh ka Euroopa Liidu regulatsioonist ning organisatsioonidest tegelevad antud valdkonna normatiivide väljatöötamisega ka IEC, CENELEC, ECC, CIGRE, IEEE jt. Normatiivide haldajate laiendamine ja täpsustamine aitab kaasata seisukohti tehnoloogiate hindamisel, milliseid ICNIRP ega ITU ei adresseeri, sh elektrienergiavarustuskomponendid (elektriliinid, traadita laadimise süsteemid jt), tööstusseadmed (nt induktsioon- ja dielektrilise kuumutamise seadmed). Teeme antud asjaolust lähtuvalt ettepaneku sõnastada § 6 lõike (1) alljärgnevalt
„Mitteioniseeriva kiirguse, sealhulgas mitmesageduslikud või mitme kiirgusallika kumulatiivsed väljatasemed elukeskkonnas arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse piirväärtuste suhtes vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele normdokumentidele, EL, ICNIRP, IEC (Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon), ITU (Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu) või muu tehnoloogia-spetsiifilise pädevusega organisatsiooni asjakohastele soovitustele".
Arvestatud osaliselt. Eelnõu ja seletuskirja sõnastust laiendatud.
5.
Ettepanek 2.
Eelnõu kavandi § 6. Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord lõikes (4) punktis 2) on sõnastatud „kiirgusallika ohutsooni ulatuse hindamine ja määramine arvutuste, modelleerimise või mõõtmiste teel toimub vastavalt asjakohastele ITU soovitustele“.
Juhime tähelepanu, et ITU organisatsioon esitab telekommunikatsioonisüsteemide kontekstist talitlevate süsteemidele ja nende komponentidele kohalduvad ja asjakohased juhised mitteioniseeriva kiirguse tasemete ja nende ohutuse hindamiseks inimese tervisele. Korrates ettepanekus 1 esitatud märkuseid erinevate tehnoloogiate jaoks sobilike meetodite osas, rõhutame vajadust asjakohaste meetodite allikatena nimetada esmalt Eesti Vabariigis kehtivaid normdokumente, EL regulatsioone ning seejärel tehnoloogia-spetsiifiliste pädevate organisatsioonide soovitusi. Teeme antud asjaolust lähtuvalt ettepaneku sõnastada § 6 lõike (4) punkti 2) alljärgnevalt
„mitteioniseeriva kiirguse allika ohutsooni ulatuse hindamine ja määramine arvutuste, modelleerimise või mõõtmiste teel toimub vastavalt asjakohastele ja asukohas väljasuurusi kujundavate tehnoloogiate eripärasid arvestavate, käesoleva paragrahvi punktis (1) loetletud normatiividele ja pädevate organisatsioonide soovitustele“.
Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud.
6.
Ettepanek 3.
Määruse eelnõu esitab üldised printsiibid inimeste tervise kaitse seisukohtadest, kuid jätab kahetsusväärselt katmata terve rea sisulisi aspekte, mis puudutavad üldist mitteioniseeriva kiirguse allikate ümbruse keskkonna kujundamist ja järelevalvet.
* Reguleerimata jääb mitteioniseeriva kiirguse allikate paigaldamise ja käitamise korraldamine, sh asjakohaste projekteerimis-, ehitus ja käidunõuete sisseviimine, mis ei võimalda esitada nõudeid ega korraldada tõhusat järelevalvet mitteioniseeriva kiirguse allikate kohta.
* Täiendavalt on korraldamata mitteioniseeriva kiirguse allikate info kättesaadavus ja sellega arvestamine planeerimisel, mis võib viia olukorrani, kus erinevad osapooled info puudumisel ehitavad mitteioniseeriva kiirguse allikad teineteisele lähestikku ja kujundavad kumulatiivselt piirnorme ületava olukorra.
Planeerimis- ja hindamistavade alane informeeritus ja konkreetsed soovitused sh omavalitsuse tasandil pakuksid märksa tõhusamad vahendid antud määruse eelnõu § 2 esitatud eesmärkide täitmiseks. Teeme ülaltoodule tuginevalt ettepaneku jätkata peale määruse eelnõu kehtestamist aktiivset tööd antud teemadel, eesmärgiga tagada loetletud puuduste likvideerimine. Tallinna Tehnikaülikool on kirjeldatud teemadel valmis ulatuslikuks koostööks Sotsiaalministeeriumiga.
Loodame, et saate meie poolt esitatud seisukohad arvesse võtta ja nendele tuginedes viia sisse määruse muudatused, mis aitaksid parandada määruse eesmärgiks olevat ülesannete saavutamist, eeskätt tervisele ohutuse tagamist.
Arvestatud. Oleme nimetatud teemade olulisusest teadlikud ning koostöö asjaomaste osapoolte ja teadusasutustega (sh Taltech) kindlasti jätkub ning laiemalt kui ainult käesoleva määruse reguleerimisala mõistes (näiteks elektroonilise side seaduse kontekstis).


Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

7.
Kiirgusallika ohutsooni tõkestamine
Eelnõu § 5 lg 6 sätestab järgmist:
„Kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema tõkestatud vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega.“

1.1 ITL teeb ettepaneku jätta § 5 lg 6 ja seonduvalt § 6 lõiked 2-3 eelnõust välja.

Põhjendame oma arvamust järgmiselt:
Erinevalt teistest riikidest tuleb täna Eestis iga raadioseadme paigaldamine kooskõlastada Terviseametiga. Igal seadmel on sõltuvalt antennitüübist, kasutatavast võimsusest ja muust oma ohutsoon ning selle ulatus, mille osas kehtestatakse Terviseameti kooskõlastusega juba täpsemad tingimused ja nõuded.
Terviseameti kooskõlastus raadiosageduste kasutamiseks antakse üldjuhul järgmistel tingimusel, kui:
• tagatakse, et kõrvalised isikud ei viibi peakiire suunas antennile lähemal kui x m;
• saatejaama aparatuur ja kaablid on varjestatud ning maandatud.

Täna on üldjuhul antennid paigaldatud viisil, et ohutsoon pinnale üldse ei ulatu ning sellega seoses puudub vajadus täiendava märgistuse või tähistuse järele. Seega praktikat arvestades on see pigem erandlik olukord, kus ohutsooni vaja piirata või märgistust panna. Eelnõu § 5 lg 6 aga jätab mulje, et juurdepääsupiirang ja märgistus peavad iga kord olema. Seepärast oleme seisukohal, et puudub vajadus veel täiendava üldsõnalise ohutsooni piiramise ja märgistamise nõude lisamiseks õigusakti. Piisab tänastest tingimustest, mis antakse Terviseameti kooskõlastusega konkreetsest seadmest tulenevalt.
Eelnõu § 5 lõikes 6 sisalduv kohustus tooks kaasa täiendavat halduskoormust ja dubleerivaid tegevusi sellega, et kõik tänased antennide paiknemiskohad tuleb üle vaadata ning hinnata nende vastavust uuest kohustusest tulenevalt ning luua selleks iga antenni kohta 3D mudelina modelleeritud ohutsooni. Kuigi täna kehtivad ennetavad meetmed (Terviseameti kooskõlastuse tingimused) on juba ette näinud antenni paigaldamist ohutsooni pindadele ulatumist välistaval viisil. Lisame, et meile teadaolevalt ei ole üheski teises lähiriigis (nt Skandinaavia riigid) seda laadi ohutsooni juurdepääsupiirangute kohustust antennide paigaldamisele kehtestatud.
Mittearvestatud.

Nagu seletuskirjas märgitud, ei ole tegemist ainult erandlike olukordadega. Mobiilside tugijaamad jt allikad ei ole alati paigaldatud viisil, et ohutsoon pinnale üldse ei ulatu. Nõude vajadus tulebki praktilistest olukordadest, kus inimesed tihti ohutsooni sattuda võivad teadlikult või enesele teadmata. Nagu ka seletuskirjas täpsustatud, tuleb igale olukorrale läheneda individuaalselt – alati ei ole vaja sätet täielikult rakendada.

Halduskoormust on kirjeldatud seletuskirjas.

Juhtudel, kus täna kehtinud ennetavad meetmed on juba ette näinud antenni paigaldamise ohutsooni pindadele ulatumist vältival viisil, siis selle veendumuse olemasolul topelt tööd juurdepääsu takistamiseks tegema ei pea (kui vahepeal pole seatud üles võimsamaid antenne või muudetud olemasolevate kiirgusvõimsust).

Kuidas vastavust hinnata on operaatori otsustada ja valik. 3D mudeli tegemine ei ole alati vajalik, vaid piisab ka arvutuste tegemisest. Seni tehtud peakiire ühe dimensiooni asemel kahe dimensiooni arvutamine ei tõsta halduskoormust oluliselt, kuna see on (nt Excelis) teostatav lihtne arvutus.

Mis puudutab teisi riike, siis ITU soovitused (sh ohutsooni märgistuse ja juurdepääsu takistuse kohta) baseeruvad suures osas just teiste riikide praktikale.
Lisaks, WHO (2014) uuring (sh EL riigid) ütleb: Provisions to prevent public access to areas around fixed installations
Among the 77 countries evaluated, 76.6 % (N = 59) mentioned that provisions are in place to prevent public access close to fixed installations. The most common provisions were physical barriers and warning signs (72.9 % for both); some countries also mentioned safety zones and access to accredited personnel only. See näitab, et füüsilised tõkked on globaalses teenusepakkujate praktikasse suhteliselt tavalised.
Allikas: Risk management policies and practices regarding radio frequency electromagnetic fields: results from a WHO survey - PMC



8.
Alternatiivne ettepanek
Juhul, kui Sotsiaalministeerium leiab, et Eesti peaks olema selles küsimuses erand ja sellised nõuded
siiski kehtestada, siis teeme ettepaneku sõnastada see säte järgmiselt:
„(6) Kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema ennetava meetmena
tõkestatud vastava juurdepääsupiiranguga või tähistatud ohumärgistusega.“
Põhjendame seda järgnevalt (korrates osaliselt eelnõu seletuskirjas juba toodut):
• Kui antenn on masti otsas, siis ohutsooni selle all ei ole. Vertikaalne ohutsoon tekib antenni
peakiire suunas, aga kui see katusel ei ulatu siis pole vaja piirdeid või märgistust. Seega on see
ennetavat meedet juba rakendatud;
• Kui antenn on katusel madalal ja tekib ohutsoon, siis tuleb antenn nagunii kõrgemale tõsta või
peakiire suunda muuta, sest Terviseameti kooskõlastuse saamiseks peab antenn olema õigesti
suunatud. Seega on ennetavat meedet rakendatud;
• Juurdepääsupiirang nagu eeldaks iga kord 3D mudeli koostamist ja millegi juurde tegemist või
ehitamist. Kui sidemast on eraldiseisva ehitisena, siis on nagunii sellele juurdepääs piiratud.
Seega on ennetavat meedet rakendatud
• Katuse pinnad on enamasti kolmanda isiku (KÜ, KOV) territoorium, mille lukustuse või
piiramise osas saavad otsused teha pinna omanikud koostöös rentijatega.
• Kui nüüd keegi siiski eirab antennile juurdepääsu piiravat meedet, siis see on juba tema enda
risk ja tegelikult seaduse kohaselt karistatav (kui ta midagi ära lõhub).
Arvestatud osaliselt. Sätte sõnastust täpsustatud sõnadega „piisavalt ja asjakohaselt“.

„Või“ ei ole piisav ja jääb nõrgaks, sest kui tekib olukord et paigaldatakse üksnes sildid, siis see ei takista inimeste juurdepääsu alati, nagu on kirjeldatud täpsemalt määruse seletuskirjas. Lisaks „ennetav meede“ sättes viitaks justkui sellele, et kiirgusallikad mis paigaldati enne määruse jõustumist, ei peaks meetmeid võtma (kui peaks olema vastuolu sättega). Sõnastus „piisavalt ja asjakohaselt“ tagab, et hindamine toimub juhtumipõhiselt ning annab nii Terviseametile kaalutlusõiguse järelevalvetoimingutes kui ka kiirgusallika valdajale võimaluse põhjendada enda võetud meetmeid vastavalt olukorrale.

Üksnes peakiire suund ei ole tänapäeval enam aktuaalne – 5G tehnoloogia (beamforming, MIMO) puhul nt ei ole peakiir suund fikseeritav üheselt (oleneb signaali sihtmärgist ja suund võib iga hetk muutuda). Terviseametil on järelevalve menetlustega kogemus, kus teatud piirkondades ei ole tugijaam paigaldatud neid nüansse arvestades (jaam on katusel, aga kiir võib sattuda ka alumise korruse rõdule). Seega ei piisa ainult märgistusest ega eeldusest, et „suund on kõrgemale“ – vaja on tõkestust või muud tehnilist lahendust, mis välistab kõrvaliste sattumise ohutsooni.

Aktuaalne on teema ka peale mobiilsideantennide, muude allikate kontekstis, kus ohutsoonid on ümber antenni.
Säte on kooskõlas tänapäevase reaalolukorraga.

Mis puudutab korteriühistuid ja mobiilsideoperaatoreid, siis kui nad rendilepingu teevad, peaksid juba operaatorid ette mõtlema võimalikele stsenaariumitele, mis tekkida võivad, ehk mida ühistult nõuda, et rendileping oleks terviseohutuse seisukohast pädev. Reeglina KÜ-l selles valdkonnas pädevus puudub.
9.
Väljatasemete vastavus piirväärtustele
Eelnõu § 5 lõige 2 sätestab järgmist:
„(2) Arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas peavad
vastama määruse lisa tabelis esitatud piirväärtustele.“
Meie hinnangul on tegemist eksitava sõnastusega, kuna nõutakse vastamist piirväärtustele, kuid
tegelik mõte on see, et ei tohi ületada määrusega kehtestatud piirväärtusi. Alla piirväärtuse võib olla.

Seetõttu teeme ettepaneku sõnastada § 5 lg 2 järgmiselt:
„(2) Arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas ei tohi ületada määruse lisa tabelis esitatud piirväärtusi.“
Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud.

MTÜ Kogukonna hüvanguks


§ 2 Määruse eesmärk
Me ei kiida heaks uues eelnõus määruse eesmärgi „lahjendamist” – selle asemel, et tagada tervisele ohutu elukeskkond ja vältida mitteioniseeriva kiirguse toimega seonduvaid tervisehäireid ja haigusi, nagu sätestab hetkel kehtiv määrus, on uue määruse eesmärk üksnes vähendada tehiselektromagnet-väljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas. Sellest järeldame, et ka eelnõu koostajad mõistavad, et määruse lisas toodud piirväärtused ei ole piisavad terviseohu vältimiseks ning selle poole ka ei püüelda, mis on kahetsusväärne.
Selgitatud. Kindlasti pole eesmärk lahjendada määruse eesmärki, vaid sõnastus on ajakohastatud, et see oleks kooskõlas rahvusvahelise teadusliku arusaama ja rahvatervishoiu õigusruumi üldpõhimõtetega. Uues määruse eelnõus sätestatud piirväärtused põhinevad Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni (ICNIRP) teaduspõhistel soovitustel, mida toetavad ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Euroopa Komisjon. Need piirväärtused on seatud nii, et vältida tõenduspõhiselt kinnitatud terviseriske, sealhulgas pikaajalisi mõjusid. Kehtiva määruse varasem sõnastus („vältida tervisehäireid ja haigusi”) viitas laiemale eesmärgile, mida teaduslikult ei ole võimalik õigusaktiga tagada. Elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamise põhimõte on sätestatud ka rahvatervishoiu seaduses (mille alusel määrus kehtestatakse).

§ 5 (1) Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord
Me ei saa nõustuda sellega, et mitteioniseerivat kiirgust hinnatakse üksnes vastavalt ICNIRPi ja Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu soovitustele!
Tuletame meelde Eesti teadlaste seisukohta 5GEMF1 lõpparuandes (lk 4): „...on oluline välja tuua, et paljudes eksperimentaalsetes ja ka osades epidemioloogilistes uuringutes tuvastatud [bioloogilised ja tervise]mõjud on avaldunud raadiokiirguse tasemete juures, mis on oluliselt madalamad ICNIRP soovitatud piirväärtustest. Eksperimentaaluuringute andmebaasi analüüs näitas, et 46 uuringust, mis tuvastasid raadiokiirguse mõju, 44 olid tehtud kiirguse tasemetel alla ICNIRPi soovitatava piirväärtuse.”/.../ „Erinevates Euroopa Liidu riikides kehtivad normatiivid järgivad ICNIRPi soovitusi lähtudes peamiselt poliitilistest otsustest normatiivide harmoniseerimiseks. Kehtivad normatiivid ei ole arvestanud raadiokiirguse mittesoojusliku mõju olemasolu, pikaajalist mõju ega ka vajadust nii kõrgete piirväärtuste järele .”
Lisaks sellele – nagu oleme korduvalt viidanud ja rõhutanud – on Europarlamendi saadikute analüüs näidanud ICNIRPi kui institutsiooni olevat korruptiivse, ebausaldusväärse ja ühe poole, s.o telekomitööstuse huvisid kaitsva organisatsioonina. ICNIRPi piirväärtused ei kaitse mitte ühtegi elusolendit ja edendavad üksnes tööstuse huve. On kuritegelik nende pilli järgi tantsida, tuues sellega ohvriks Eesti inimeste tervise!
Arvestatud ja selgitatud. Eelnõu sõnastust laiendatud.
Määrus tugineb Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni (ICNIRP) soovitustele, kuna tegemist on sõltumatu teadusliku eksperdiorganisatsiooniga, mille soovitusi tunnustavad Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu. Euroopa Liidu direktiiv 2013/35/EL, mis reguleerib töötajate elektromagnetväljadega kokkupuudet, põhineb samuti ICNIRPi soovitustel. See tagab, et Eesti õigusruum oleks kooskõlas ELi ühise raamistikuga. On tõsi, et teaduskirjanduses on leitud bioloogilisi mõjusid ka madalamatel väljatasemetel, kuid nende mõju mehhanismid, korduvus ja tõendatud mõju inimeste tervisele ei ole rahvusvaheliselt kinnitust leidnud. WHO on oma 2014. aasta EMF faktilehtedes (https://www.who.int/teams/environment-climate-change-and-health/radiation-and-health/non-ionizing/emf) ning ICNIRP oma 2020. aasta suunistes (https://www.icnirp.org/cms/upload/publications/ICNIRPrfgdl2020.pdf) rõhutanud, et seni puudub teaduslikult konsensus, mis võimaldaks mittesoojuslike mõjude põhjal kehtestada täiendavaid või rangemaid piirväärtusi. Samas jätkatakse uuringuid, sealhulgas Euroopa Liidu teadusraamistiku projektides. Eesti ei kehtesta piirväärtusi, mis ei põhine rahvusvaheliselt aktsepteeritud tõenduspõhisel teadmisel, kuna see looks õigusliku ebakindluse ja sellel poleks argumenteeritud teaduslikku aluseid, mis põhinevad rahvusvahelisel konsensusel. Mis puudutab Euroopa Parlamenti, siis on see poliitiline organ, kelle pädevus on suunata Euroopa Liidu poliitika kujundamist ja järelevalvet, kuid ta ei ole teaduslik organisatsioon ega tee teaduslikke riskihinnanguid. Parlament võib tellida analüüse ja arutelusid erinevatelt huvigruppidelt või sõltumatutelt ekspertidelt, kuid need ei ole siduvad ega võrdsustatavad rahvusvaheliste teadusasutuste konsensuspõhiste seisukohtadega.

§ 5 (6) Juurdepääsupiirangutest ja ohumärgistustest.
Eelnõus on sätestatud, et kehtivaid piirnorme arvestades absurdselt väike ala kiirgusallika läheduses tuleb vastavalt märgistada ning tõkestada juurdepääs kiirgusallika ohutsooni. Rõõmustame esimeste tibusammude üle ses valdkonnas. Samuti tunnustame Terviseameti plaane, millest on juttu olnud meie kohtumistel – paigaldada hoiatussildid ka kõrgema kiirgusfooniga avalikesse kohtadesse ning töötada välja kõigile kättesaadav kaardirakendus, kuhu on peale kantud kõrgema kiirgusfooniga kohad, et inimesed saaksid oma elukohta valides ja ringi liikudes teha teadlikumaid otsuseid. Ent lisaks sellele teemale oleme SoMi ja Terviseameti esindajatega toimunud koosolekutel korduvalt rõhutanud, et kriitiliselt tähtis on täna avalikkuse teadlikkuse tõstmine tehisliku elektromagnetkiirguse ohtudest ning viisidest, kuidas end selle eest kaitsta. Käesolevaga tuletame Terviseametile meelde nende antud lubadust selliseid materjale koostama hakata ning lubadust hakata teavitama ja harima meditsiini-töötajaid EÜT sündroomi teemal, lisaks üldisele haridus- ja hooldusasutuste ning avalikkuse teavitamisele lihtsatest võtetest kiirguse vähendamiseks (vt LISA 3, kirjad Terviseametile).
Arvestatud. Oleme teie ettepanekutest teadlikud ning oleme valmis teemaga seotud arutelu ja koostööd jätkama. Pöörame tähelepanu, et kiirgusallika ohutsoon määratakse praegu ja edaspidi arvestades „worst case scenario“ olukorda, mille tekkimise tõenäosus reaalolukorras on ebatõenäoline või väga väike. Ehk ka ohutsoon määratakse tervisekaitselises mõttes suure varuga ja ettevaatuspõhimõttel.

Lisa. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused
Taunime tugevalt eelnõusse sissekirjutatud mitteioniseeriva kiirguse mõõtemeetodika valikut. Nagu Sotsiaalministeeriumi enda tellitud 5GEMF1 lõpparuandes on välja toodud, soovitatakse kasutada ka tippväärtuste meetodit, kusjuures ka tippväärtused peaksid loomulikult jääma piirväärtuste raamesse ning praegu lubatud kuni 32-kordsed piirnormi ületamised peaksid olema välistatud! Eelnõus oleva keskmiste väärtuste mõõtemeetodi puhul arvutatakse summaarne statistiline keskmine, jättes täielikult arvestamata kõrgsagedusliku elektromagnetkiirguse pulseerivat iseloomu ning andes seega otseselt tegelikkusest madalama ja vale mõõtetulemuse (vt LISA 2, märgukiri).
Selgitatud. Tippväärtuste (peak values) meetod üksi ei ole rahvusvaheliselt aktsepteeritud, kuna see võib anda liialt konservatiivseid ja moonutatud tulemusi, mis ei kajasta tegelikku bioloogilist riski.

Näiteks lühiajalised impulsid võivad ulatuda kõrgemale, kuid nende kestus on nii väike, et puudub füsioloogiline mõju. Kui neid arvestada piirväärtuste määramisel, tekiks olukord, kus ka täiesti ohutud kiirgusolukorrad kvalifitseeruksid „ohtlikuks“.

Seetõttu kasutavad ka ITU soovitused ja enamik riiklikke regulatsioone ajaliselt keskmistamist (nt 6 või 30 minutit).

Keskmistamise metoodika ei kahanda tervisekaitset, vaid kajastab teaduslikult tõendatud bioloogilisi mehhanisme ning tagab rahvusvahelise võrreldavuse. Tippväärtuste meetodi rakendamine üksi looks olukorra, kus Eesti normid muutuksid põhjendamatult jäigaks ja raskesti rakendatavaks, ilma et sellest kaasneks tervisekaitsele lisaväärtust.

Taunime seda, et eelnõust on täielikult välja jäetud riskirühmade kaitse!
Lasteasutustes (s.o lasteaiad, huvikoolid, koolid jms), terviseasutustes (s.o perearstikeskused, haiglad, hooldekodud jms) ja muudes avalikes kohtades (nt ühistransport) peaksid olema rangemad piirangud ja piirnormid, nagu on soovitatud ka 5GEMF1 lõpparuandes.
Selgitatud. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused on seatud selliselt, et need kaitsevad kogu elanikkonda, sealhulgas ka tundlikumaid rühmi (nt lapsed, eakad, krooniliste haigustega inimesed). Rahvusvahelised soovitused (ICNIRP, WHO) ei erista täiendavaid piirväärtusi eraldi riskirühmadele, vaid lähtuvad ohutustasemetest, mis tagavad kaitse kõigile.


Juhime tähelepanu veel ühele kriitilisele teemale. Uute kõrgepingeliinide massiline rajamine Eestis suurendab inimeste, eriti sündivate laste haigestumist elektroülitundlikkusega seotud haigustesse ja halvendab elukvaliteeti. Kõrgepingeliinide tegelikuks ohutsooniks loetakse ca 100-300 m (vastavalt 100-300 kV liini puhul) (vt nt https://www.kiirgusinfo.ee/korgepingeliinide-tervisemoju/). Tuletame meelde üle 10 aasta tagust Tallinnas Vuti tänaval aset leidnud juhtumit, kus kõrgepinge-liinide läheduses elavad inimesed haigestusid vähki ja seos elektriliinidega oli ilmselge. Kahjulik mõju minimeeriti kaabli maa alla viimisega.
Mitmes riigis (nt Sloveenias, Leedus, Venemaal) on elektri- ja magnetväljade piirnormid kodudes, haiglates, lasteasutustes kuni 10 korda madalamad kui Eestis.
Selgitatud. Eestis kehtivad elektri- ja magnetvälja piirväärtused on kooskõlas Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni (ICNIRP) soovitustega, mille aluseks on ulatuslikud rahvusvahelised teadusuuringud ja ülevaated. Need piirväärtused on seatud piisava varuga, et kaitsta kogu elanikkonda, sh ka lapsi ja tundlikumaid elanikkonnarühmi.

Viidatud elektroülitundlikkuse (EÜT) sündroomi osas on WHO seisukoht, et kuigi inimesed võivad kogeda reaalseid tervisesümptomeid, ei ole senine teadus näidanud põhjuslikku seost sümptomite ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete vahel. Seetõttu ei käsitleta EÜT-d ametliku meditsiinilise diagnoosina ega ei saa seda võtta aluseks piirväärtuste muutmisel.

Üksikjuhtumite (nt Tallinna Vuti tänava näide) puhul ei saa ilma põhjaliku epidemioloogilise ja keskkonnauuringuta teha järeldusi põhjusliku seose kohta. Praegu ei ole teaduslikult kinnitatud, et kõrgepingeliinide läheduses elamine suurendaks vähki haigestumise riski tasemetel, mis jäävad allapoole kehtivaid rahvusvahelisi piirväärtusi.

Kõrgepingeliinide maa alla paigaldamine on tehniliselt ja majanduslikult eraldi planeerimis- ning energiataristu küsimus, mis ei kuulu mitteioniseeriva kiirguse piirnorme sätestava määruse reguleerimisalasse.

Esitame järgmised ettepanekud:
1. Eesti piirnormid tuleb viia kooskõlla tööstusest sõltumatute teadlaste soovitustega. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee soovitas juba 2011. aastal Resolutsioonis 1815 selleks ajaks avaldatud teadustöödele tuginedes karmistada liikmesriikides mitteioniseeriva kiirguse piirnorme. Mitteioniseeriva kiirguse piirmääraks pikaajalise kokkupuute puhul soovitati kehtestada 0,6 V/m (s.o ~ 1 mW/m2) ja pikemas perspektiivis 0,2 V/m (s.o ~ 0,1 mW/m2).
Eesti teadlased soovitavad 5GEMF1 lõpparuandes kehtestada sagedusalal 10 MHz kuni 10 GHz piirväärtusteks elektrivälja tugevus 6 V/m ja võimsustihedus 100 mW/m2, mida kõnealuses eelnõus ei ole arvesse võetud. Me ei saa pidada õigeks seda, et kiirgusnormide kehtestamisel lähtutakse esmajoones mobiilioperaatorite ärihuvidest. Tuletame meelde, et rahvatervishoiu seaduse põhilisim nõue on ennetusprintsiip, mida aga kõnealune eelnõu absoluutselt ei järgi.
Mittearvestatud.
Tegemist oli poliitilise resolutsiooniga, mille eesmärk oli rõhutada ettevaatuspõhimõtte tähtsust ja vajadust jätkata teadusuuringuid elektromagnetväljade tervisemõjude osas. Tegemist ei ole õiguslikult siduva aktiga ega teadusliku eksperthinnanguga, vaid poliitilise soovitusega. Resolutsioon 1815 ei sisalda uusi teaduslikke analüüse ega riskihinnanguid, vaid tugineb üldisele ettevaatuspõhimõttele.

Mis puudutab Eesti teadlastelt (Taltech) tellitud 5GEMF lõpparuannet, siis oli seal märgitud, et „Arvesse võttes nii raadiokiirguse taseme mõõtetulemusi kui ka halvima juhu simulatsiooni, leidsime, et 6 V/m (0,1 W/m2 ) on tase, mis peaks tagama raadiokiirguse tervisemõju minimaalse tõenäosuse seejuures mitte piirates tehnoloogilisi rakendusi ega tehnoloogia arengut.“
Taltechi hinnangu („seejuures mitte piirates tehnoloogilisi rakendusi ega tehnoloogia arengut“) aluseks polnud aga uuringus tehtud mõjuanalüüsi ega esitatud täiendavad argumente selle väite tõendamiseks. Seetõttu oli vaja ka teadlaste pakutud piirnormide asjakohasust ja rakendatavust omakorda ministeeriumil koostöös teiste asjaomaste osapooltega hinnata.
Selleks palusime 2024. a nii Taltech enda kui side valdkonnas pädeva Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning Terviseameti seisukohti selles osas, et juhul kui sotsiaalminister kehtestab mitteioniseeriva kiirguse elukeskkonna määruse § 6 sätestatud elektrivälja tugevuse ja võimsustiheduse piirväärtused vastavalt Taltech töös märgitud ettepanekutele, siis kas ja milline on eeldatav mõju infotehnoloogiale ja telekommunikatsiooni teenustele Eestis ning samuti kuidas muutub terviserisk. Eraldi kutsuti selleks kokku ka töögrupp 17.02.2025, kuhu kuulusid eksperdid Terviseametist, Taltechist, Tartu Ülikoolist, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust
jt ning hiljem jätkusid tehnilisemad arutelud kitsamas spetsialistide ringis 04.04.2025. Tutvustasime mõju hinnangu järeldusi ka MTÜ-le Kogukonna hüvanguks, mh eraldi koosolekul (26.06.2025).
Mõju hinnangust selgus, et Taltechi pakutud uute normide puhul tuleks Terviseameti toiminguna kiirgusallika ohutsooni suurendada kümne kordselt, mis tähendaks, et olemasolevaid ja uusi tugijaamu peaks hakkama märkimisväärselt piirama ja ümber paigutama või nende väljundvõimsust vähendama, mis tähendaks omakorda mobiilside teenuspiirkondade vähenemist, teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse langust ning ka negatiivset mõju elutähtsate teenuste osutamisele (politsei, kiirabi, Häirekeskus). Tugijaamade väljundvõimsuse vähendamise tõttu tekiks rohkem seadmeid, mis tähendaks suuremat keskkonnamõju ja visuaalse reostuse suurenemist.
Kokkuvõttes, hindasime Taltech piirnormi negatiivseid mõjusid ebaproportsionaalselt suureks võrreldes terviseriski maandamise efektiga. Ka Taltech kommenteeris teemat järgmiselt: tegelikud mõõtmised keskkonnas ei ületa 1 V/m, seetõttu piirnormide karmistamisel on vähene praktiline kasu tervise kaitsmise kontekstis.


Kasutada mitteioniseeriva kiirguse mõõtemeetodika puhul ka tippväärtuste meetodit, mis vastupidiselt keskmiste väärtuste meetodile näitab tegelikku olukorda.

Selgitatud. Praegu kehtivad rahvusvahelised ja Eesti piirnormid põhinevad elektromagnetvälja keskmiste väärtuste mõõtmisel, sest teaduslik konsensus kinnitab peamiselt pikaajalise keskmise kokkupuute (termilise mõju) olulisust inimtervisele. Tipuväärtuste ehk impulsside mõõtmine on tehniliselt võimalik ning neid kasutatakse teadusuuringutes täiendava parameetrina, kuid siiani ei ole piisavalt teaduslikke tõendeid, et just lühiajalised tipud põhjustaksid inimeste tervisele tõestatult kahjulikke mõjusid. Seetõttu ei ole rahvusvahelised organisatsioonid (nt ICNIRP, WHO) tipuväärtusi praegu siduvates piirnormides kasutusele võtnud. Samas jälgitakse rahvusvaheliselt pidevalt uut teadusinfot, ning kui peaks kogunema piisav hulk usaldusväärseid tõendeid tipp- või modulatsioonimõjude kohta, on piirnormide ja mõõtmismetoodikate muutmine võimalik.

Kirjutada eelnõusse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord” sisse riskirühmade kaitse ja avalikkuse teavitamise kord, mis näeb mh ette meditsiinipersonali teavitamist/harimist elektroülitundikkuse (EÜT) sündroomi teemal, samuti avalikkuse teavitamist juhtmevaba tehnoloogiaga seotud ohtudest ning kaitsemeetmetest. Tehnoloogia areneb tohutu kiirusega ja igal inimesel peab olema teadlikkus ja võimalus end kaitsta!
Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused on seatud selliselt, et need kaitsevad kogu elanikkonda, sealhulgas ka tundlikumaid rühmi (nt lapsed, eakad, krooniliste haigustega inimesed). Rahvusvahelised soovitused (ICNIRP, WHO) ei erista täiendavaid piirväärtusi eraldi riskirühmadele, vaid lähtuvad ohutustasemetest, mis tagavad kaitse kõigile.

Elektroülitundlikkuse (EÜT) sündroomi kohta on rahvusvaheline teaduslik seisukoht, et kuigi inimesed kogevad reaalseid sümptomeid, ei ole siiani tuvastatud seost nende kaebuste ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete vahel. Seetõttu ei saa seda käsitleda kui meditsiinilist diagnoosi või eraldi reguleerimist vajavat riskirühma.

Avalikkuse ja meditsiinipersonali teavitamine on oluline, kuid see ei kuulu tehnilise piirnorme sätestava määruse reguleerimisalasse. Selliseid tegevusi viiakse ellu laiemalt tervise- ja keskkonnateadlikkuse tõstmise kaudu (nt Terviseameti või teiste vastutavate asutuste kommunikatsiooni kaudu).

Vähendada kõrgepingeliinide elektriväljatugevuse piirväärtust kümme korda ehk 500 V/m kohta ja projekteerida kõrgepingeliinid maakaablitena, kui need jäävad elumajadele, töökohtadele, puhkekohtadele jms lähemale kui tegelik ohutsoon. Peale selle tuleks arvestada kõrgepingeliinide tegelikku tööpinget, mis on alati suurem liinis olevast pingest, suurendades tegelikku ohtu tervisele.
Praegu Eestis kehtivad elektrivälja piirnormid põhinevad rahvusvaheliste organisatsioonide (ICNIRP, WHO) soovitustel. Need piirnormid on seatud selliselt, et kaitsta elanikkonda pikaajalise viibimise korral ka kõrgepingeliinide vahetus läheduses. Eesti piirväärtused tagavad ohutuse kogu elanikkonnale, sealhulgas tundlikumatele rühmadele.

Piirnormide muutmiseks või kümnekordselt karmistamiseks puuduvad hetkel teaduslikud alused. Ka kõrgepingeliinide maa alla viimine ei kuulu mitteioniseeriva kiirguse määruse reguleerimisalasse, vaid on pigem energiataristu planeerimise ja tehniliste investeeringute küsimus, mis sõltub mitmest tegurist (keskkonnamõju, maksumus, töökindlus). Määrus keskendub ohutusnõuete ja mõõtmiskorra sätestamisele, mitte elektrivõrgu tehnilisele planeerimisele.

Tuleb luua kiirgusvabad „valged alad” kiirgustundlikele/ EÜT sündroomiga inimestele, kus on võimalus elada kas püsivalt või viibida ajutiselt tervise taastamiseks (vt LISA 1, pöördumine elektroülitundlikkuse teemal).
Rahvusvahelised teadusülevaated (WHO, Euroopa Komisjon, Põhjamaade ekspertkonnad) kinnitavad, et elektroülitundlikkuse (EÜT) sümptomid on reaalsed ja võivad mõjutada elukvaliteeti, kuid seni ei ole teaduslikult tuvastatud põhjuslikku seost mitteioniseeriva kiirguse tasemetega. Seetõttu ei ole EÜT praegu rahvusvaheliselt tunnustatud meditsiinilise diagnoosina ega eraldi reguleerimist vajava riskirühmana.

„Valgete alade” loomine ei ole õigusaktiga lahendatav küsimus ning ei kuulu mitteioniseeriva kiirguse määruse reguleerimisalasse. Eestis kehtivad piirnormid on seatud viisil, mis kaitsevad kogu elanikkonda, sealhulgas ka tundlikumaid inimesi. EÜT sündroomiga inimeste toetamine on pigem tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika küsimus (nt nõustamisteenused, psühhosotsiaalne tugi), mitte käesoleva piirnorme seadva määruse reguleerimisala.











MINISTRI MÄÄRUS





Sotsiaalministri määruse "Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord" tagasisidega arvestamise tabelMitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord



Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 16 lõike 4 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Määrus kehtestab elektromagnetvälju iseloomustavate füüsikaliste suuruste (edaspidi väljasuurused) hindamise korra ja piirväärtused elu- ja puhkealadel, elamutes, lasteasutustes, koolides, haiglates ning muudes ühiskasutusega hoonetes ja kohtades, kus inimene võib viibida (edaspidi elukeskkond).

(2) Määrus käsitleb väljasuuruste piirväärtusi mitteioniseeriva kiirguse spektrivahemikus 0 Hz kuni 300 GHz.

(3) Määrusega kehtestatud väljasuuruste piirväärtused on aluseks elektromagnetvälja-tasemete (edaspidi väljatase) ja ohutuskriteeriumide hindamisel elukeskkonnas.

(4) Määrusega kehtestatakse piirväärtused järgmistele väljasuurustele:
1) elektrivälja tugevus (E);
2) magnetväljatugevus (H) või magnetvootihedus (B);
3) võimsustihedus (S).

(5) Piirväärtus on maksimaalselt lubatud väljatase elukeskkonnas.

§ 2. Määruse eesmärk

Määruse eesmärk on vähendada tehiselektromagnetväljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas.

§ 3. Ohutsoon

Ohutsoon on ala kiirgusallika ümbruses, kus summaarne väljatase ületab määrusega kehtestatud piirväärtusi. Ohutsooni piiriks loetakse kaugust kiirgusallikast, millest väljaspool summaarne väljatase vastab kehtestatud piirväärtustele.

§ 4. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused

Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elukeskkonnas on kehtestatud määruse lisas.

§ 5. Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord

(1) Mitteioniseerivat kiirgust, sealhulgas mitmesageduslikke või mitme kiirgusallikaga väljatasemeid, arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse elukeskkonnas piirväärtuste suhtes vastavalt ICNIRP, Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (edaspidi ITU) või muu rahvusvaheliselt tunnustatud pädeva asutuse asjakohastele soovitustele.

(2) Arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas ei tohi ületada määruse lisa punktis 2 nimetatud piirväärtuseid.

(3) Väljatasemete hindamiseks vajalike mõõtmiste teostajal peab olema akrediteerimisasutuse poolt mõõteseaduse § 5 lõike 5 alusel välja antud erialast kompetentsust kinnitav tunnistus või akrediteerimistunnistus.

(4) Väljatasemete määramiseks rakendatavad mõõtevahendid, mõõte- ja arvutusmeetodid, samuti personali oskused peavad vastama aja- ja asjakohastele soovitustele, standarditele või muudele samaväärsetele dokumentidele. Hindamise aluseks olevaid väljasuurusi tuleb mõõta jälgitavalt kalibreeritud mõõteriistadega.

(5) Määruse nõuetele vastava väljataseme ulatuse ja terviseohutuse hindamiseks tuleb määrata kiirgusallika ohutsoon järgmistel tingimustel:
1) ohutsoon tuleb määrata enne kiirgusallika paigaldamist või paigaldamistingimuste muutmist kõigi elektromagnetvälja allikate ümbruses, millel on vastavalt elektroonilise side seadusele raadioseadmete paigaldamise tingimuste Terviseametiga kooskõlastamise kohustus või muudel terviseohutuse hindamiseks vajalikel juhtudel;
2) kiirgusallika ohutsooni ulatuse hindamine ja määramine arvutuste, modelleerimise või mõõtmiste teel toimub vastavalt asjakohastele ITU või muu rahvusvaheliselt tunnustatud pädeva asutuse soovitustele.

(6) Kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema piisavalt ja asjakohaselt tõkestatud vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega.

§ 6. Määruse rakendamine ja jõustumine

(1) Määrus jõustub 1. septembril 2025. a.

(2) Enne 1. septembrit 2025. a paigaldatud kiirgusallikate suhtes rakendatakse § 5 lõiget 6 alates 1. jaanuarist 2029. a.

(3) Alates 1. septembrist 2025. a paigaldatavate kiirgusallikate suhtes rakendatakse § 5 lõiget 6 alates 1. jaanuarist 2026. a.





(allkirjastatud digitaalselt)
Karmen Joller
sotsiaalminister

/*
(allkirjastatud digitaalselt)
Nele Labi
asekantsler kantsleri ülesannetes*/


Lisa. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused

Sotsiaalministri
01.09.2025{regDateTime} määrus nr 2-2/2025/0931{regNumber}
„Nõuded mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamiseks
elukeskkonnas ja mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord“
Lisa

Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused


1. Piirväärtused kehtestatakse arvutuste, modelleerimise või mõõtmise teel saadud väljatasemete hindamiseks inimese tervisele mõjuda võivate kahjulike füüsikaliste tegurite seisukohast.

2. Väljasuuruste piirväärtused (efektiivväärtused) sõltuvalt elektromagnetvälja sagedusest on esitatud alljärgnevas tabelis.

Sagedus f
Elektrivälja tugevus E (V/m)
Magnetvälja- tugevus H (A/m)
Magnetvoo- tihedus B (µT)
Võimsus- tihedus S (W/m2)
Keskmistamise
aeg
(minut)
0–1 Hz
– märkus b
3,2*104
4*104
–
−märkus d
1–8 Hz
10 000
3,2*104/f2
4*104/f2
–
−märkus d
8–25 Hz
10 000
4000/f
5000/f
–
−märkus d
0,025–0,8 kHz
250/f
4/f
5/f
–
−märkus d
0,8–3 kHz
250/f
5
6,25
–
−märkus d
3–100
kHz
87
5
6,25
–
−märkus d
100–150 kHz
87
5
6,25
–
6
0,15–1 MHz
87
0,73/f
0,92/f
–
6
1–10 MHz
87/f0,5
0,73/f
0,92/f
–
6
10–400 MHz
28
0,073
0,092
2
6
400–2000 MHz
1,375 f0,5
0,0037 f0,5
0,0046 f0,5
f/200
6
2–10 GHz
61
0,16
0,20
10
6
10–300 GHz
61
0,16
0,20
10
68 / f1,05

Märkused tabeli kasutamiseks:
a) piirväärtuse arvutamisel tuleb sagedus f võtta tabeli vastava rea sagedusühikutes;
b) sagedustel alla 1 Hz ei tohi elektrivälja tugevus ületada 25 kV/m;
c) võimsustiheduse S piirväärtused on esitatud kaugvälja tingimustel tasandlaine jaoks;
d) keskmistamise aeg püsiva välja mõõtmisel:
– sagedustel 0 Hz – 100 kHz on määrav mõõdetud väljasuuruse suurim efektiivväärtus;
– sagedustel 100 kHz –10 GHz on väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise aeg vähemalt 6 minutit;
– sagedustel üle 10 GHz arvutatakse väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise minimaalne aeg valemiga 68 / f1,05, kus f väärtus võetakse gigahertsides;
e) kõrgsageduslike impulssväljade hindamisel:
– sagedustel kuni 100 kHz ei tohi elektrivälja tugevuse ja magnetväljatugevuse tippväärtused ületada 1,5-kordset piirväärtust;
– sagedustel 100 kHz kuni 10 MHz ei tohi elektrivälja tugevuse ja magnetväljatugevuse tippväärtused ületada 6,93 * f0,664-kordset piirväärtust, kus f väärtus võetakse megahertsides;
– sagedustel 10 MHz kuni 300 GHz ei tohi elektrivälja tugevuse ja magnetväljatugevuse tippväärtused ületada 32-kordset piirväärtust.



Sotsiaalministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ seletuskiri


1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Määrusega kehtestatakse mitteioniseeriva kiirguse elukeskkonna nõuded ja hindamise kord eesmärgiga vähendada tehiselektromagnetväljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas.

Elektromagnetlainete spekter hõlmab laia, eri sageduse ja lainepikkusega kiirgusvahemikku. Eristatakse ioniseerivat kiirgust ja mitteioniseerivat kiirgust. Ioniseeriv kiirgus on kõrge sagedusega ja suure energiaga elektromagnetiline kiirgus (sealhulgas röntgen- ja gammakiirgus) ning võimeline elektrone aatomist eraldama. Oluliselt väiksemas sagedusvahemikus 0 Hz kuni 300 GHz ei ole elektromagnetilisel kiirgusel piisavalt energiat, et eraldada aatomist elektrone. Seda nimetatakse mitteioniseerivaks kiirguseks. Looduslik mitteioniseeriv kiirgus on nt päikesesoojus, nähtav valgus. Tehisliku mitteioniseeriva kiirguse allikad on nt raadio-, tele- ja mobiilsideantennid, mikrolaineahjud, wifi-seadmed, elektri ülekandeliinid jne.

Määrusega kehtestatakse terviseohutuse tagamiseks piirväärtused tehislike allikate põhjustatud elektromagnetkiirguse tasemetele elukeskkonnas ja avalikus ruumis. Nagu varasemas määruseski lähtutakse normimisel rahvusvahelise mitteioniseeriva kiirguse eest kaitse komisjoni (edaspidi ICNIRP) soovitustest. Määrusega nähakse ette nõuded ja meetodid elektromagnetväljade tasemete hindamiseks ja ohutsoonide pädevaks määramiseks elukeskkonnas, sealhulgas elamutes, koolides, lasteasutustes, haiglates ja muudes kohtades, kus inimesed viibivad või võivad viibida.

Määrus on järgimiseks kiirgusallika omanikele, kui kiirgusallika efektiivne kiirgusvõimsus ületab 100 W (elektroonilise side seaduse § 13 lõike 32 punktist 2 tulenev lävend). Sellised allikad on näiteks püsipaigaldusega ning töötavad raadio- ja elektriseaded (mobiilside tugi- ja vahejaamad, raadio-tv saatejaamad, muud saatjad, radarid, alajaamad jm).

Võrreldes kehtiva määrusega1 tehakse ainult üks sisuline muudatus ning korrastatakse ja lihtsustatakse nõudeid, et need oleksid õigusselgemad ja arusaadavamad määrusest lähtujale.

Võrreldes kehtiva määrusega kehtestatakse uue nõudena kõrvaliste isikute kiirgusallika ohutsooni pääsu või viibimise tõkestamine olukorrale vastava asjakohase juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega. Terviseamet kooskõlastab operaatoritega praegu raadio- ja telejaamade ning mobiilside tugijaamade ümbruses küll tervisele ohutu kauguse antennide saatesuundadel, ent reeglina ei teavitata antenni valdaja inimesi ohualast ega ole rakendanud piisvaid meetmeid inimeste viibimise tõkestamiseks sellises ohualas.

Muudatus võib kaasa tuua mõõdukaid lisakulusid teenusepakkujatele, kes peavad uute tugijaamade (alates 1. jaanuarist 2026) puhul vajadusel planeerima ka sobiva juurdepääsupiirangu ja märgistuse (nt turvaaed, lukustus, silt). Olemasolevatele jaamadele kehtestatud üleminekuperiood (1. jaanuar 2029) aitab vältida ootamatuid investeeringuid ja võimaldab kulude hajutamist ajas.

Terviseameti töökorraldus ja järelevalve maht ei muutu, kuna sisulised muudatused kehtiva määrusega võrreldes puuduvad. Kiirgusallika valdajad peavad küll ohutsoonid märgistama ja nende juurdepääsu takistama, kuid see Terviseameti koormust ei tõsta, sest järelevalve raames nt märgistuse kontrollimine lisatööd juurde ei tekita.

Olulised muudatused:
• kaotatakse vananenud ja ebavajalikud nõuded;
• uue nõudena kehtestatakse kõrvaliste isikute kiirgusallika ohutsooni pääsu või viibimise tõkestamine vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega.

1.2. Määruse ettevalmistaja

Määruse ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna nõunik Ramon Nahkur ([email protected]). Määruse juriidilise analüüsi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Piret Eelmets ([email protected]).

Määrus on tehtud koostöös Terviseametiga (Jaan Mell, Leena Albreht, Svante Nõmmik, Natalja Šubina, Margus Korsjukov ning endine töötaja Rasmus Pruus). Määruse koostamisel konsulteeriti ka raadiokiirguse ekspertide ja teiste valdkonna asjatundjatega (Hiie Hinrikus, Lauri Kütt, Tarmo Koppel, Jüri Jõema, Arvo Rammus, Viljo Allik jt).

1.3. Märkused

Määrus on seotud rahvatervishoiu seaduse (RT I, 02.01.2025, 3) jõustumisega 2025. aasta 1. septembril.

Määrusega asendatakse seni kehtinud sotsiaalministri 21. veebruari 2002. a määrus2 nr 38 „Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete mõõtmine“ (edaspidi määrus nr 38).

Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 16 lõike 4 alusel.

Määruse koostamisel on lähtutud rahvastiku tervise arengukavast 2020–2030.3

Määrus ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs

Määrus koosneb kuuest paragrahvist ja ühest lisast.

Paragrahvis 1 sätestatakse määruse reguleerimis- ja kohaldamisala. Määrus laieneb elu- ja puhkealadele, elamutele, lasteasutustele, koolidele, haiglatele ja muudele ühiskasutusega hoonetele ja kohtadele, kus inimene püsivamalt viibida võib. Paragrahvi üks sätted lähtuvad rahvusvahelisest praktikast ning katab laiapõhjalise sagedusvahemiku 0 Hz kuni 300 GHz, mis on kooskõlas ICNIRP soovitustega4. Need soovitused on rahvusvaheliselt laialdaselt kasutuses, neid soovitab järgida ka Maailma Terviseorganisatsioon (edaspidi WHO).

Paragrahvis 2 sätestatakse määruse eesmärk. Määruse eesmärk on vähendada tehiselektromagnetväljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas. Mitteioniseeriv kiirgus (näiteks elektromagnetväljad madalatel ja kõrgetel sagedustel) võib suure intensiivsuse või pikaajalise kokkupuute korral mõjutada närvisüsteemi, kehatemperatuuri reguleerimist või põhjustada muid bioloogilisi muutusi. Kuigi teaduslikud andmed ei kinnita üheselt, et nõrk mitteioniseeriv kiirgus põhjustab tõsiseid tervisehäireid on ettevaatuspõhimõte ja tõenduspõhiste piirväärtuste rakendamine rahvatervishoiu seisukohalt vajalik. Tervisekaitse on eriti oluline haavatavate rühmade puhul – lapsed, rasedad ja krooniliste haigustega inimesed –, kellel võib olla suurem tundlikkus elektromagnetväljade suhtes. Seetõttu on määruse keskne eesmärk tagada, et elukeskkond oleks kõigi elanike jaoks ohutu ning elektromagnetvälja tasemed oleksid kontrollitud ja hinnatud usaldusväärsete kriteeriumide alusel.

Paragrahv 3 käsitleb ohutsooni. Ohutsooni määratlemise kaudu saab praktiliselt hinnata riskipiirkonda elektromagnetvälja allika ümbruses.

Paragrahv 4 sätestab, et mitteioniseeriva kiirguse piirväärtusted on esitatud määruse lisas. Määruse lisas esitatud piirväärtused on kehtestatud ICNIRP soovituste põhjal. ICNIRP on rahvusvaheline teadusorganisatsioon, mis töötab WHO egiidi all. ICNIRP soovitused põhinevad ulatuslikel teadusuuringute ülevaadetel ning riskihinnangutel, mis käsitlevad elektromagnetväljade tervisemõjusid. Soovitused on tõenduspõhised ning laialdaselt kasutusel paljudes riikides, sealhulgas Euroopa Liidu liikmesriikides, USA-s, Kanadas ja Austraalias. ICNIRP soovitusi kasutavad paljud rahvatervise ja töökeskkonna reguleerivad asutused, kuna need esindavad rahvusvaheliselt kooskõlastatud lähenemist teaduse ja ettevaatuspõhimõtte tasakaalustamisel.

Võrreldes kehtiva korraga tehakse määruse lisas esitatud tabelis ja selle juures olevates märkustes üksnes tehnilised ja korrastuslikud muudatused ning sisulisi muudatusi piirväärtuste arvuliste väärtuste osas ei tehta.

Paragrahviga 5 sätestatakse mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord. Mitteioniseeriva kiirguse, sealhulgas mitmesageduslikud või mitme kiirgusallika väljatasemed elukeskkonnas arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse piirväärtuste suhtes vastavalt ICNIRP, Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (edaspidi ITU) või muu rahvusvaheliselt tunnustatud pädeva asutuse (näiteks Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon IEC, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee CENELEC jt) asjakohastele soovitustele.

ITU on ÜRO info- ja sidetehnoloogia allorganisatsioon, valitsuste ja erasektori tunnustatud rahvusvaheline foorum sidevõrkude ja -teenuste ning normide arendamise osas, mis koordineerib rahvusvahelist raadiosageduste kasutust ja töötab välja tehnilised soovitused, et tagada elektrooniliste sidevõrkude ja seadmete koostoime ja ohutus.

ITU soovitused põhinevad laiapõhjalistel eksperditeadmistel, konsensusel ja rahvusvahelistel tehnilistel standarditel. Neid kasutatakse üle maailma nii riiklike kui erasektori sidelahenduste planeerimisel. Kuigi ITU ei ole tervisevaldkonna organisatsioon, siis on tema roll sageduskorralduses ja mõõtemetoodikates olulise tähtsusega ning täiendab ICNIRPi tervisekaitselisi piirväärtusi tehnilise ja praktilise rakendatavuse seisukohalt.

Asjakohased ITU soovitused mitteioniseeriva kiirguse valdkonnas on näiteks:

ITU-T K.525 „Guidance on complying with limits for human exposure to electromagnetic fields”. See annab juhised, kuidas hinnata elektromagnetväljade taset võrreldes piirväärtustega. Dokument sobib nii statsionaarseteks kui ajutisteks hindamisteks ning kirjeldab ka hindamismeetodeid (mõõtmine, modelleerimine, arvutuslik hindamine).

ITU-T K.616 „Guidance on measurement and numerical prediction of electromagnetic fields for compliance with human exposure limits for telecommunication installations“. See dokument pakub mõõtmismetoodikaid ja modelleerimisvõtteid raadiosidepaigaldiste elektromagnetvälja taseme hindamiseks. Dokument toetab nii otsest mõõtmist kui ka arvutuslikke simulatsioone ja modelleeritud tulemustega võrdlust. Sobib kasutamiseks teenusepakkujatele, inseneridele ja järelevalveasutustele. Need soovitused on kooskõlas ICNIRP piirväärtuste süsteemiga ja kasutatav kogu spektrivahemikus.

ITU-T K.707 “Mitigation techniques to limit human exposure to EMFs in the vicinity of radiocommunication stations”. See dokument kirjeldab tehnilisi meetmeid ja projekteerimislahendusi, kuidas vähendada elektromagnetväljade taset elukeskkonnas. Need soovitused sobivad eriti raadiosaatjatega seotud planeeringute puhul.

ITU-T K.838 „Monitoring of electromagnetic field levels”. See dokument käsitleb elektromagnetväljade pidevat seiret ja monitooringuprogramme, mida rakendatakse mitmes riigis (sh Euroopa linnades). Soovitused sisaldavad juhiseid mõõtmispunktide valikuks ja andmete avalikustamiseks.

ITU-T K.909 „Evaluation techniques and working procedures for compliance with exposure limits of network operator personnel to power-frequency electromagnetic fields“. See dokument on suunatud eelkõige võrguoperaatorite töötajate kaitseks (nt alajaamades või kõrgepingeliinide juures). Soovitused hõlmavad hindamisprotseduure ja tööohutuse tagamise meetmeid. Lisaks sisaldavad need töövahendit EMFACDC – tarkvara, millega saab hinnata kokkupuute taset 50 Hz magnetväljadega. See ei puuduta otseselt elukeskkonda, aga toetab ohutsoonide määratlemist ja planeerimist töökohtadel.

ITU-T K.9110 „Guidance for assessment, evaluation and monitoring of human exposure to radio frequency electromagnetic fields“. See on üks ITU kõige laialdasemalt kasutatav soovitus raadiosageduste elektromagnetvälja taseme hindamiseks. Soovitus katab kogu protsessi alates mõõtmisest ja hindamisest kuni teavitamiseni. Dokument sisaldab tööriistu:
“Uncertainty calculator” – hindamaks mõõtemääramatust;
“Watt_Guard” – seirevahend tugijaamadele;
“EMF-guide” supplement ja “EMF Exposure” mobiilirakendus – avalikkuse teavitamiseks.
Kasutatav nii regulaatoritele, teenusepakkujatele kui ka teadlastele.

ITU-T K.10011 „Measurement of radio frequency electromagnetic fields to determine compliance with human exposure limits when a base station is put into service”. See on spetsiaalne juhis mobiilimastide ja tugijaamade kasutuselevõtu-eelseks hindamiseks.

ITU-T K.11312 „Generation of radiofrequency electromagnetic field level maps“. See dokument annab juhised elektromagnetväljade kaardistamiseks piirkondades (nt linnad, koolide ümbrus). Soovitus on kasutatav linna- ja planeerimispoliitikas elektromagnetvälja nähtavuse suurendamiseks. Soovitus on oluline avaliku teavitamise ja usalduse suurendamise seisukohalt.

ITU-T K.12113 „Guidance on the Environmental Management for Electromagnetic Radiation from Radiocommunication Base Stations“. Need on juhised raadioside tugijaamade keskkonnamõjude hindamiseks ja ohjamiseks. Käsitleb avalikkuse teavitamist, planeeringuprotsesse ja riskikommunikatsiooni. Toetab keskkonna- ja tervisekaitse integreerimist tehniliste projektidega.

ITU-T K.12214 „Exposure levels in the close proximity of the radiocommunication antennas“. See soovitus annab spetsiifilised hindamismeetodid lühikaugusel raadiosaatjate (nt 5G mikrojaamad, WiFi tugijaamad) läheduses viibimise kohta. Dokument sobib tööohutuse ja avaliku ruumi planeerimiseks, nt katused, tornid, teeninduspiirkonnad. Soovitus on oluline väga lühikese vahemaa elektromagnetvälja riskihindamisel.

ITU juhised hõlmavad laia valikut hindamismetoodikaid, mõõtmisprotokolle ja riskihindamise töövahendeid ning on valdkonna ekspertide ja ka Terviseameti poolt juba praegu riikliku järelevalve toimingute tegemisel igapäevases kasutuses. ITU juhised toetavad ka ICNIRPi piirväärtuste rakendamist praktilises elus.

Lõige 2 täpsustab, et arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas ei tohi ületada määruse lisa punkti 2 tabelis esitatud piirväärtuseid. Sõna summaarne viitab sellele, et kui asukohas on mitu kiirgusallikat (nt ühe antenni peal mitu erinevat saatjat), siis tuleb neid kõiki hindamisel arvesse võtta.

Lõiked 3 ja 4 sätestavad mõõtmise teostaja, mõõteriistade ja mõõte- ja arvutusmeetodite nõuded. Elektromagnetväljade mõõtmine elukeskkonnas eeldab spetsiifilist metoodikat, mõõteseadmeid ning andmete tõlgendamist piirväärtuste ja standardite alusel. Vale mõõtemetoodika või puuduliku kvalifikatsiooniga mõõtja puhul on oht, et tulemused ei ole usaldusväärsed, mistõttu võivad tekkida kas alusetud hirmud või hoopis tegelike riskide alahindamine. Kuna määrus on seotud rahvatervishoiu ja õiguskaitse tagamisega on oluline, et mõõtmist teostab erapooletu ja pädev isik, kelle pädevust on hindanud sõltumatu kolmas osapool. Seetõttu sätestatakse, et mõõtjal peab olema akrediteerimistunnistus või tõend kompetentsuse kohta, mille on väljastanud akrediteerimisasutus vastavalt mõõteseadusele.

Selline nõue tagab mõõtmiste tulemuste usaldusväärsuse ja võrreldavuse ning võimaldab Terviseametil ja teistel osapooltel teha objektiivseid järeldusi piirväärtuste täitmise kohta. See vähendab ka vaidlusi mõõtmistulemuste üle ja aitab vältida madala kvaliteediga hinnanguid. Lisaks toetab see avalikkuse usaldust järelevalvesse ja tulemuste läbipaistvusse.

Paragrahvi lõige 5 ja 6 sätestavad väljataseme ulatuse ja terviseohutuse hindamisega seotud ohutsooni sätted. Ohutsoone määrab Terviseamet juba kehtiva õigusruumi kohaselt, aga nüüd sõnastatakse ohutsooniga seotud sätted õigusselguse parandamise eesmärgil ka määruses. Elektroonilise side seaduse kohaselt peab iseplaneeritava raadiosaateseadmete paigaldamise tingimused Terviseametiga kooskõlastama. Raadiosaateseadme andmete saamisel tehakse Terviseameti poolt tervisekaitsealane uuring, mille raames arvutatakse raadiosaateseadme ohutsoon. Ohutsooni arvutamise käigus selgitatakse välja piirkond, kus raadiokiirguse tase raadiosaateseadme töö ajal ületab määrusega kehtestatud piirväärtuseid. Tervisekaitselistest kaalutlustest lähtuvalt on oluline, et Terviseametil oleks raadiosaateseadmete ohutsoonide teave olemas. Selle alusel saab hinnata, kas raadiosaateseadet on võimalik piirkonda planeerida või võib selle paigaldamisel tekkida terviserisk, kui ohutsooni sisse jäävad elamud, ühiskondlikud alad või see võib olla avalikkusele kergesti ligipääsetav.

Seetõttu sätestatakse järgnevalt ka lõike 6 kohaselt, et kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema piisavalt ja asjakohaselt tõkestatud vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega. Sätte eesmärk on ennetada kõrvaliste isikute juhuslikku sattumist kiirgusallika ohutsooni, mis võib kõrgemate väljatasemetega piirkondades (nt tugijaamade peakiirtes) põhjustada terviseriski.

Hoiatussildi paigaldamisel eeldatakse, et inimesed neid märkavad, mõistavad ja järgivad, kuid praktikas see sageli nii ei ole. Seetõttu ei ole üksnes ohumärgistus piisav meede, eriti juhul, kui tegemist on nähtamatu füüsikalise ohuteguriga nagu mitteioniseeriv kiirgus. Terviseameti järelevalve praktikas15 on tuvastatud mitmeid juhtumeid, kus inimestel on olnud vaba juurdepääs kiirgusallika ohutsooni ja üksnes ohumärgistusest ei ole piisanud (nt avalikes tuletornides, korterelamute katustel, tehnoruumides). Juurdepääsu takistamine on eriti oluline laste puhul, kes ei taju ohtu ega järgi tihti ka hoiatusmärke. Juurdepääsu takistamine on oluline kateiste kõrvaliste inimeste puhul, kellel puudub teadlikkus mitteioniseeriva kiirguse allikatest ja nendega seotud riskidest.

Ohutsoonides ületatakse määrusega kehtestatud piirväärtused, mis on seatud lühiajalise kokkupuute vältimiseks, kuna isegi lühike viibimine võib põhjustada kudede lokaalset kuumenemist või närvisüsteemi stimuleerimist.

Sama lähenemist toetavad ka ICNIRP16 ja ITU17 oma soovitustes ning WHO oma elektromagnetväljade tervisemõjude ülevaates, rõhutades ohutsoonide ja juurdepääsupiirangute olulisust tervisekaitse tagamisel18.
 
Sättes olevad sõnad „piisavalt“ ja „asjakohaselt“ annab paindlikkuse hinnata iga olukorda individuaalselt. Ohumärgiste paigaldamise ja juurdepääsu tõkestamise lahendus sõltub konkreetsest olukorrast ja ohutsooni suurusest. Kui tegemist on kortermaja katusel paikneva tugijaamaga, kuhu pääseb üksnes lukustatud katuseluugi kaudu ning võtmed on vaid hooldusmeeskonna valduses, on piisavaks meetmeks ohutsoonis paiknev hoiatusmärgis koos lukustatud juurdepääsuga. Samuti on piisav üksnes hoiatusmärgise paigaldamine, kui suunatud antenn paikneb vähemalt 4–5 meetri kõrgusel ning postil puudub redel või muu ronimisvõimalus, mistõttu juhuslik sattumine ohutsooni ei ole võimalik. Kui saatja asub lukustatud tehnoruumis, kuhu pääsevad vaid volitatud töötajad, on samuti piisav hoiatusmärgise paigaldamine koos lukustatud uksega.

Kui tegemist on avaliku ruumi objektidega, millele kerge juurdepääs (näiteks spordi või konterdiväljakud, sillad, mikrosaatjad bussipaviljoni küljes), siis sinna saatja paigaldamisel tuleb ohutsoonile juurdepääs selgelt takistada kõrgele paigalduse või piirdeaia või resti ja ohumärgistusega. Samuti, kui tegemist on avalikus ruumis paikneva madala antenniga, millel on hooldusmeeskonna kasutamiseks redel, tuleb redelile juurdepääs takistada ning raadiosaatja paigaldada piisavalt kõrgele, et kõrvalised isikud ei pääseks peakiire või selle mõjutusalasse (ohutsooni).

Kuna paljud tugijaamad on juba paigaldatud ning mitte kõigi puhul ei ole ohutsoonile juurdepääs piiratud, nähakse määruse §-s 6 ette üleminekuperiood kuni 2029. aastani, mille jooksul saavad olemasolevate jaamade omanikud paigaldada vajalikud juurdepääsupiirangud ja hoiatusmärgistuse ilma ulatuslike ehitustöödeta. Kohustus uutele kiirgusallikatele rakendub 1. jaanuarist 2026.

Paragrahvis 6 sätestatakse määruse jõustumise aeg ja üleminekusätted. Lõikes 1 sätestatakse määruse jõustumisajana 1. september 2025. a, mis on rahvatervishoiu seaduse jõustumise aeg. Lõike 2 kohaselt rakendatakse § 5 lõiget 6 enne 1. septembrit 2025. a paigaldatud kiirgusallikate suhtes alates 1. jaanuarist 2029. a ja lõike 3 kohaselt rakendatakse § 5 lõiget 6 alates 1. septembrist 2025. a paigaldatavate kiirgusallikate suhtes alates 1. jaanuarist 2026. a.

Sisuliselt tähendab see seda, et kui tegemist on olemasoleva kiirgusallikaga (paigaldatud enne määruse jõustumist), siis nendele kehtib pikem üleminekuaeg (2029. a). Seda põhjusel, et neid on keskkonnas palju ning nende paigaldamisel ei ole pruugitud varasemalt ohutsooni märgistamise ja juurdepääsu tõkestamisega arvestada. Kui tegemist on uute kiirgusallikatega (paigaldatakse alates 01.09.2025), siis need tuleb § 5 lõikes 6 sätestatud nõudega vastavusse viia hiljemalt uue aasta (2026) alguseks. Seda põhjusel, et uute kiirgusallikate paigaldamisel on kergem juba nõude täitmisega arvestada planeerimisfaasis. Üleminekusätted annavad määruse rakendajatele piisavalt aega hinnata ja läbi mõelda, kuidas märgistada ja tõkestada juurdepääs kiirgusallikatele.

Määruse lisas sätestatakse mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused. Selgitus lisaga kehtestatavate piirväärtuste kohta on leitav § 5 juures.

3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele

Määrus ei ole otseselt seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega ega ole vastuolus ELi õigusega.

4. Määruse mõjud

Määruse kehtestamise aluseks oleva volitusnormi alusel kaasajastatakse senini elukeskkonna mitteioniseeriva kiirgusele kehtinud tervisekaitsenõuded ning kehtestatakse määruse uus redaktsioon. Paljud määruses nr 38 sätestatud nõuded sõnastatakse õigusselguse parandamise eesmärgil selgemaks ning nende mõju ei hinnata.

Määruses kehtestatav uus nõue tuleneb vajadusest vältida olukordi, kus inimesed viibivad juhuslikult elektromagnetvälja ohutsoonis, kus kiirgustasemed võivad ületada määruses sätestatud piirväärtusi ja kujutada ohtu tervisele. Seetõttu nähakse ette kohustus piirata kõrvaliste isikute juurdepääsu ohutsoonile ning tähistada see vastavate ohumärgistuste ja juurdepääsupiirangutega. Kuigi paljude kiirgusallikate puhul (näiteks mobiilside tugijaamad) määratakse ka praegu ohutsoonid tervise kaitseks, pole need alati märgistatud ja juurdepääs nendele terviseohutuse eesmärgil takistatud.

Määruse muudatus võib eelduslikult mõjutada järgnevaid valdkondasid: sotsiaalne mõju, mõju majandusele, infotehnoloogia ja infoühiskonnale ja riigivalitsemisele. Mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Määruses esitatud muudatused ei mõjuta siseturvalisust, regionaalarengut ega riigikaitse ja välissuhete mõjuvaldkonda, mistõttu ei ole mõjusid nendes valdkondades hinnatud.

Sihtrühm 1: elanikkond

Sotsiaalne mõju

Muudatustel on kaudne mõju kogu elanikkonnale, sest tehiselektromagnetväljade kiirgusest on potentsiaalselt mõjutatud kogu elanikkond (eriti kõrvalised isikud, kes võivad sattuda tugijaamade lähedusse), töövõtjad, hoonete omanikud. Muudatuse mõju elanikkonnale tuleneb ka sellest, et muudatust rakendades suureneb inimeste teadlikkus riskidest, paraneb elukeskkonna turvalisus ning väheneb eksimustest või hooletusest tingitud kokkupuute oht. Näiteks on kiirgusallikale ohutsooni seadmine või selle juurdepääsu takistamine oluline korterelamute katustel paiknevate kiirgusallikate (tugijaamade) puhul, kus ligipääs on vahel ebapiisavalt piiratud (nt lahtised luugid, hooldamata või olematu märgistus). Kaitsemeetmete rakendamine aitab ennetada võimalikke vahejuhtumeid, sealhulgas tööliste või laste juhuslikku sattumist ohutsooni.

Mõju avaldumise sagedus on madal, sest inimesed ei puutu elektromagnetväljade ohutsoonidega kokku regulaarselt, sest need on juba praegu kõrvalistele isikutele pigem juurdepääsematud. Ebasoovitavate mõjude risk on samal põhimõttel madal. Sihtrühma suurus on suur, hõlmates sisuliselt kogu elanikest koosnevat kasutajaskonda korterelamutes, ühiskasutusega hoonetes ja mujal avalikes kohtades, mis on ohutsoonide mõjuväljas.

Kokkuvõtlikult saab muudatuse mõju pidada elanikkonnale keskmiseks. Mõju on aga eelkõige positiivne, sest see toetab elanikkonna tervisekaitset, aitab ära hoida ettevaatamatusest tekkinud terviseriskid ja suurendab avalikkuse usaldust elektromagnetväljade järelevalve ning sideinfrastruktuuri vastu.

Sihtrühm 2: elektroonilise side osutajad, kiirgusallikate omanikud ja haldajad, sidevõrkude arendajad, digiteenuste lõppkasutajad

Majanduslik mõju

Muudatus mõjutab kõiki Eesti sideteenuse osutajaid. E-äriregistris on registreeritud 84 ettevõtet, mille põhi- või lisategevusalaks on elektroonilise side teenused fikseeritud või traadita sidevõrgus ja satelliitsideteenused (EMTAK 2025 kood 611) ning 194 ettevõtet, mille tegevusala on muud elektroonilised teenused (EMTAK 2025 kood 619)19. Viimase hulka kuulub ka ettevõtteid, kes ei kuulu sihtrühma, kuid täpsemat jaotust ettevõtete tegevusala alusel teha ei saa. Kõikidest ettevõtetest (2024. a seisuga 158 37820) moodustab sihtrühm kuni 0,2%, seega on sihtrühma suurus väike. Muudatus võib kaasa tuua ajutise halduskoormuse suurenemise elektroonilise side sektori teenusepakkujatele.

Uute loodavate tugijaamade puhul tekib teenuseosutajatel vajadus planeerida ka sobiv juurdepääsupiirang ja märgistus (nt turvaaed, lukustus, silt). Kuigi juba täna määratakse ohutsoonid, pole need alati märgistatud ja juurdepääsu neile pole takistatud. Uusi tugijaamu, kus tuleb seada piirangud ligipääsetavusele ja välja tuua ohumärgistused, on aastas paarikümne ringis. Näiteks 2024. aastal esitati Terviseametile iseplaneeritavate raadiosaateseadmete osas 5121. Uute tugijaamade puhul on tekkiv halduskoormus sisuliselt olematu, sest nõuet saab kohe planeerimisel arvesse võtta ning täiendavaid menetlusi juurde ei teki.

Olemasolevate kiirgusallikate puhul väljendub mõju teenuseosutajatele peamiselt vastavuskuludes, mis tulenevad juurdepääsu tõkestamise ja märgistuse nõudest. Kulude suurus sõltub kiirgusallika asukohast: avatud katuseplatvormidel võib vaja minna rohkemat (nt piirdeaed, lukk), samas kui mastil või kõrgel paigaldusel piisab märgistusest. Lihtne hoiatusmärgis võib maksta umbes 30 eurot, samas kui ulatuslikum piirdeaed koos turvalukustusega võib maksta kuni 1500 eurot. Kuna olemasolevatele kiirgusallikatele on ette nähtud üleminekuperiood kuni 1. jaanuarini 2029. aastal, hajuvad kulud ajas ja mõju teenusepakkujatele jääb väikeseks kuni mõõdukaks. Vajadus ulatuslike ümberehituste järele puudub – säte keskendub juurdepääsule, mitte seadmete ümberpaigutusele. See hoiab muudatuse majanduslikult proportsionaalsena.

Säte ei mõjuta elektroonilise side või IT-teenuste (ehk infotehnoloogia) kvaliteeti ega leviala, kuna see ei sea piiranguid raadiosaatjate töövõimele. See puudutab ainult füüsilist juurdepääsu ohutsoonile ja on kooskõlas Euroopa Liidu soovitustega elektromagnetväljade nähtavuse ja ohjamise kohta. Tugijaamade töö jätkub samadel põhimõtetel, mistõttu ühiskonna digiteenuste kättesaadavus ei halvene. Vastupidi, parem ohutsoonide haldamine võib suurendada elanikkonna usaldust sideinfrastruktuuri suhtes (nt 5G paigaldus), mis on oluline infoühiskonna arenguks.

Mõju elektroonilise side sektorile on mõõdukas, sest enamjaolt on kiirgusallikad elanikkonnale kättesaamatud (nt kõrgel mastide otsas) ja eeldatavasti ei ole märgistuse ja juurdepääsuga seotud kulud suured. Mõju avaldumise sagedus on keskmine, kuna normidega tuleb arvestada uute ja olemasolevate kiirgusallikate ohutsoonide märgistuse ja läbipääsude puhul. Ebasoovitavate mõjude risk on väike, sest lisakulud tekivad vaid juhul, kui läbipääsu on vaja hakata tõkestama. Kokkuvõttes on tegemist keskmise mõjuga.

Sihtrühm 3: Terviseamet ja kohalikud omavalitsused

Mõju riigivalitsemisele

Riigivalitsemises mõjutab muudatus eelkõige Terviseametit ja kohalikke omavalitsusi (KOV-e).

Määruse muudatuste rakendumisel säilib Terviseameti roll riikliku järelevalve teostajana, kuid nõuete ajakohastamine toob kaasa vajaduse kohandada järelevalveprotsesse ning teha vastavad uuendused ka vastavas infosüsteemis (vt ptk 5). Terviseametile annab säte selgema aluse järelevalvemeetmete rakendamiseks ja juhiste andmiseks ohutsoonide planeerimisel. Kuna ohutsooni määramine on juba kehtivas korras Terviseameti ülesanne, ei kaasne selle laiendamisega märkimisväärset tõusu asutuse töökoormuses. Samas aitab säte õigusselguse ja läbipaistvuse kaudu suurendada Terviseameti tegevuste legitiimsust nii üldsuse kui teenusepakkujate silmis. Kohalikul omavalitsusel võib tekkida vajadus kooskõlastada juurdepääsu piiramise meetmeid Terviseametiga (nt kui tugijaam on avaliku hoone katusel), kuid see on juhtumipõhine.

Eelnevat arvestades on Terviseametile avalduv mõju hinnanguliselt väike, sest muudatus eeldab teatud täiendusi järelevalve infosüsteemis, kuid selle teostamine ja sellega kohanemine on ajutine.

KOV-ide valduses või hallata on hoonetüübid (nt tervishoiuasutused, koolid, lasteasutused, hoolekandeasutused), millega seoses on vaja üle hinnata, kas nende hoonete kiirgusallikatele on juurdepääs takistatud ja märgistatud (tihti pannakse näiteks koolide katustele tugijaamu, kuna tegemist on piirkonna kõrgeima hoonega, mis on antennide levi arvestades hea asukoht). See võib kaasa tuua ajutise töökoormuse tõusu, sest eeldab teatud koostööd tugijaamade operaatori ja Terviseametiga (nt kui tugijaam on avaliku hoone katusel võib see vajada kooskõlastust). Samas on mõju ajutine, sest kui piirangud ja märgistused on juba üles seatud, siis täiendavaid ülesandeid muudatus endaga kaasa edaspidi ei too. Märgistuse ja võimalike läbipääsu takistamise kulude kandmine on üldjuhul sideteenuse osutajate kanda (kui pole kokku lepitud teisiti). Eelnevat arvestades ei too muudatus kaasa märkimisväärseid lisakulusid ega nõua täiendavat kohanemist, mistõttu on muudatuste mõju KOV-idele mõõdukas.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud

Määruse rakendamisega täiendavaid tulusid ega püsikulusid riigiasutustele ei kaasne. Määruse ajakohastamisega seoses on vaja Terviseameti järelevalvesüsteemi MEIS muudatusteks ühekordse kuluna kokku 5000 eurot (IT-arendused). Seda taotletakse RES 2026–2029 raames. Kui määruse menetluse raames MEIS arendusteks lisaraha ei eraldata, taotletakse vahendeid uuesti MEIS õigusruumiga seotud seaduse muudatuste ettevalmistamise järgselt RES 2027-2030 raames. MEISi õigusruumiga seotud seaduse muudatuste esmane eelnõu koostatakse 2025 II poolaastal ja eelnõu menetlus on planeeritud 2026 aastasse. Kiirgusallika märgistamise ja läbipääsu tõkestamise eeldatav kulude vahemik on ca 30 eurot (lihtne märgistus) kuni 1500 eurot (täielik piirdeaed koos turvalukustusega) sõltuvalt tugijaama asukohast, olemasolevast ligipääsust ja valitud piirangumeetmest.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. septembril 2025. a. Jõustumisaeg on seotud uue rahvatervishoiu seaduse jõustumise ajaga. Määruse § 5 lõige 6 jõustub uute kiirgusallikate puhul 1. jaanuaril 2026. a ja olemasolevatele antakse üleminekuaeg kuni 1. jaanuar 2029. Üleminekuaeg on vajalik, et tagada elektroonilise side sektorile mõistlik aeg, et olukord juurdepääsude ja märgistusega üle hinnata ja vajaduse korral rakendada meetmeid.

7. Määruse eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Määruse eelnõu esitatati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Terviseametile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Tartu Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule ning MTÜ-le Kogukonna Hüvanguks. Justiits- ja Digiministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastasid eelnõu märkustega. Märkuseid esitasid veel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ja MTÜ Kogukonna Hüvanguks. Märkustega arvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisana.

Sotsiaalministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ seletuskirja juurde
Lisa 2
Kooskõlastustabel


Märkuse sisu
Märkuse kommentaar

Justiits- ja Digiministeerium

1.
Sooviksime eelnõu seletuskirja täiendamist halduskoormuse hinnanguga ja palume tuua määruse mõju analüüsis eraldi välja ka mõju halduskoormusele – st selgitada halduskoormuse muutusi, lisada ülevaade halduskoormuse vähenemisest ning selgitada põhjalikumalt võimalikku kasvu (sh sihtrühma suurus jm).
SK-s on öeldud: „Muudatus võib kaasa tuua mõõdukaid lisakulusid teenusepakkujatele, kes peavad uute tugijaamade (alates 1. jaanuarist 2026) puhul vajadusel planeerima ka sobiva juurdepääsupiirangu ja märgistuse (nt turvaaed, lukustus, silt).“.  Seega on oodata eelnõu kehtestamisel halduskoormuse kasvu. Vt palun HÕNTE § 41 ja 41 lg 2 p 3.

Arvestatud. Seletuskiri täiendatud

Teatud halduskoormus tekib kiirgusallika omanikele. Nimetatud muudatus ei jõustu kohe, vaid sellele antakse üleminekuaeg (2029). Riigile (Terviseametile) halduskoormus tõusta ei tohiks, kui nõuet täidetakse (Terviseameti töötajal ei ole keeruline ohumärgistust ja juurdepääsu takistust tuvastada rutiinse järelevalve toimingu raames).

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

2.
Kommentaar puudutab eelnõu § 5 lõikeid 1, 4 ja 5 ja seletuskirja vastavate lõigete selgitusi.

Kuna seletuskirja põhjal ei ole eelnõu otseselt seotud Euroopa Liidu õigusega, on EVS-i hinnangul eelnõu § 5 lõike 4 puhul tegemist riigisisese standardite järgimise kohustusega (peavad vastama aja- ja asjakohastele normidele, standarditele ja soovitustele). Juhime tähelepanu, et toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lg 6 kohaselt on tehnilises normis lubatud standardile kohustuslikku viidet sätestada üksnes Eestile rahvusvahelisest õigusest või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate kohustuste täitmisel.

Seetõttu, kui standardite järgimise kohustus ei tulene ka rahvusvahelisest õigusest, siis palume standarditele (ja soovitustele) viidata soovituslikuna (nt vastavuseelduse andmine või samaväärsuse lisamine vm sobiv lahendus). Kui normide all ei ole otseselt mõeldud õigusaktist tulenevaid norme, siis üheks võimalikuks sõnastuseks võib olla: peavad vastama aja- ja asjakohastele standarditele, soovitustele või muudele samaväärsetele dokumentidele.
Samas ei ole sättes välja toodud ka üldist nõuet, millele vastavust normide, standardite ja soovituste järgimisega tahetakse tagada.

Sama kommentaar puudutab ka § 5 lõikeid 1 ja 5, milles kohustatakse järgima ICNIRP ja ITU soovitusi. Kui need ei ole Eestile rahvusvaheliselt õiguslikult siduvad, tuleks nende järgimine sõnastada soovituslikuna.

Eeltoodust lähtuvalt palume korrigeerida ka seletuskirja.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskiri täiendatud.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

3.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA) tänab võimaluse eest avaldada arvamust sotsiaalministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ eelnõule (edaspidi eelnõu). Käesolevaga esitab TTJA oma arvamuse ja tähelepanekud. Esitame omapoolse ettepaneku eelnõu lisa „Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused“ punkti 2 alapunkti d täpsustamiseks, et tagada mõõtmistulemuste suurem selgus ja usaldusväärsus. Teeme ettepaneku reguleerida kõnealune punkt järgmiselt: „d) keskmistamise aeg püsiva välja mõõtmisel: -sagedustel 0 Hz – 100 kHz on määrav mõõdetud väljasuuruse suurim efektiivväärtus; -sagedustel 100 kHz –10 GHz on väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise aeg vähemalt 6 minutit; -sagedustel üle 10 GHz arvutatakse väljasuuruse efektiivväärtuste keskmistamise minimaalne aeg minutites valemiga 68 / f1,05, kus f väärtus võetakse gigahertsides;“ Sõna „soovitatav“ kasutamine sagedusvahemikus 100 kHz – 10 GHz võib tekitada olukorra, kus mõõtmiste teostamine ei pruugi lühema kasutatud ajavahemiku tõttu tagada piisavalt täpset ja usaldusväärset tulemust. Asendades soovituse minimaalse keskmistamise ajaga, anname mõõtjale paindlikkuse teostada vajadusel pikemat keskmistamist, mis omakorda suurendab tulemuse täpsust. Samas on tagatud minimaalne nõutud tase, mis on kooskõlas rahvusvahelise praktikaga. Selguse huvides tuleks sagedustel üle 10 GHz kasutatava valemi juurde lisada, et tulemus saadakse minutites. See välistab segaduse ja tagab, et valemi rakendamine oleks üheselt mõistetav. Üldiselt toetame eelnõuga kavandatavat regulatsiooni, kuid palume arvestada eeltoodud ettepanekuga.
Arvestatud. Määruse lisa punkti d sõnastust muudetud.

Tallinna Tehnikaülikool

4.
Olete edastanud Tallinna Tehnikaülikoolile k.a 15. augustil märgukirja Rahvatervise seaduse rakendusaktina alates 01.09.2025 kehtima hakkava ministri määruse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord“ eelnõu kavandi. Oleme tutvunud esitatud eelnõu kavandi sisuga ja edastame allolevalt meie seisukohad edastatud kavandi suhtes, sõnastatuna ettepanekutena.
Ettepanek 1.
Eelnõu kavandi § 6. Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord lõikes (1) on sõnastatud
„Mitteioniseeriva kiirguse, sealhulgas mitmesageduslikud või mitme kiirgusallika väljatasemed elukeskkonnas arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse piirväärtuste suhtes vastavalt ICNIRP ja Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (edaspidi ITU) asjakohastele soovitustele.“
Juhime tähelepanu, et Eesti Vabariigi kontekstis on esmased normatiivalused kehtestatud ja leitavad Eesti Vabariigi standarditest, juhinduda tuleks mh ka Euroopa Liidu regulatsioonist ning organisatsioonidest tegelevad antud valdkonna normatiivide väljatöötamisega ka IEC, CENELEC, ECC, CIGRE, IEEE jt. Normatiivide haldajate laiendamine ja täpsustamine aitab kaasata seisukohti tehnoloogiate hindamisel, milliseid ICNIRP ega ITU ei adresseeri, sh elektrienergiavarustuskomponendid (elektriliinid, traadita laadimise süsteemid jt), tööstusseadmed (nt induktsioon- ja dielektrilise kuumutamise seadmed). Teeme antud asjaolust lähtuvalt ettepaneku sõnastada § 6 lõike (1) alljärgnevalt
„Mitteioniseeriva kiirguse, sealhulgas mitmesageduslikud või mitme kiirgusallika kumulatiivsed väljatasemed elukeskkonnas arvutatakse, modelleeritakse või mõõdetakse ning hinnatakse piirväärtuste suhtes vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele normdokumentidele, EL, ICNIRP, IEC (Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon), ITU (Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu) või muu tehnoloogia-spetsiifilise pädevusega organisatsiooni asjakohastele soovitustele".
Arvestatud osaliselt. Eelnõu ja seletuskirja sõnastust laiendatud.
5.
Ettepanek 2.
Eelnõu kavandi § 6. Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord lõikes (4) punktis 2) on sõnastatud „kiirgusallika ohutsooni ulatuse hindamine ja määramine arvutuste, modelleerimise või mõõtmiste teel toimub vastavalt asjakohastele ITU soovitustele“.
Juhime tähelepanu, et ITU organisatsioon esitab telekommunikatsioonisüsteemide kontekstist talitlevate süsteemidele ja nende komponentidele kohalduvad ja asjakohased juhised mitteioniseeriva kiirguse tasemete ja nende ohutuse hindamiseks inimese tervisele. Korrates ettepanekus 1 esitatud märkuseid erinevate tehnoloogiate jaoks sobilike meetodite osas, rõhutame vajadust asjakohaste meetodite allikatena nimetada esmalt Eesti Vabariigis kehtivaid normdokumente, EL regulatsioone ning seejärel tehnoloogia-spetsiifiliste pädevate organisatsioonide soovitusi. Teeme antud asjaolust lähtuvalt ettepaneku sõnastada § 6 lõike (4) punkti 2) alljärgnevalt
„mitteioniseeriva kiirguse allika ohutsooni ulatuse hindamine ja määramine arvutuste, modelleerimise või mõõtmiste teel toimub vastavalt asjakohastele ja asukohas väljasuurusi kujundavate tehnoloogiate eripärasid arvestavate, käesoleva paragrahvi punktis (1) loetletud normatiividele ja pädevate organisatsioonide soovitustele“.
Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud.
6.
Ettepanek 3.
Määruse eelnõu esitab üldised printsiibid inimeste tervise kaitse seisukohtadest, kuid jätab kahetsusväärselt katmata terve rea sisulisi aspekte, mis puudutavad üldist mitteioniseeriva kiirguse allikate ümbruse keskkonna kujundamist ja järelevalvet.
* Reguleerimata jääb mitteioniseeriva kiirguse allikate paigaldamise ja käitamise korraldamine, sh asjakohaste projekteerimis-, ehitus ja käidunõuete sisseviimine, mis ei võimalda esitada nõudeid ega korraldada tõhusat järelevalvet mitteioniseeriva kiirguse allikate kohta.
* Täiendavalt on korraldamata mitteioniseeriva kiirguse allikate info kättesaadavus ja sellega arvestamine planeerimisel, mis võib viia olukorrani, kus erinevad osapooled info puudumisel ehitavad mitteioniseeriva kiirguse allikad teineteisele lähestikku ja kujundavad kumulatiivselt piirnorme ületava olukorra.
Planeerimis- ja hindamistavade alane informeeritus ja konkreetsed soovitused sh omavalitsuse tasandil pakuksid märksa tõhusamad vahendid antud määruse eelnõu § 2 esitatud eesmärkide täitmiseks. Teeme ülaltoodule tuginevalt ettepaneku jätkata peale määruse eelnõu kehtestamist aktiivset tööd antud teemadel, eesmärgiga tagada loetletud puuduste likvideerimine. Tallinna Tehnikaülikool on kirjeldatud teemadel valmis ulatuslikuks koostööks Sotsiaalministeeriumiga.
Loodame, et saate meie poolt esitatud seisukohad arvesse võtta ja nendele tuginedes viia sisse määruse muudatused, mis aitaksid parandada määruse eesmärgiks olevat ülesannete saavutamist, eeskätt tervisele ohutuse tagamist.
Arvestatud. Oleme nimetatud teemade olulisusest teadlikud ning koostöö asjaomaste osapoolte ja teadusasutustega (sh Taltech) kindlasti jätkub ning laiemalt kui ainult käesoleva määruse reguleerimisala mõistes (näiteks elektroonilise side seaduse kontekstis).


Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

7.
Kiirgusallika ohutsooni tõkestamine
Eelnõu § 5 lg 6 sätestab järgmist:
„Kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema tõkestatud vastava juurdepääsupiirangu ja ohumärgistusega.“

1.1 ITL teeb ettepaneku jätta § 5 lg 6 ja seonduvalt § 6 lõiked 2-3 eelnõust välja.

Põhjendame oma arvamust järgmiselt:
Erinevalt teistest riikidest tuleb täna Eestis iga raadioseadme paigaldamine kooskõlastada Terviseametiga. Igal seadmel on sõltuvalt antennitüübist, kasutatavast võimsusest ja muust oma ohutsoon ning selle ulatus, mille osas kehtestatakse Terviseameti kooskõlastusega juba täpsemad tingimused ja nõuded.
Terviseameti kooskõlastus raadiosageduste kasutamiseks antakse üldjuhul järgmistel tingimusel, kui:
• tagatakse, et kõrvalised isikud ei viibi peakiire suunas antennile lähemal kui x m;
• saatejaama aparatuur ja kaablid on varjestatud ning maandatud.

Täna on üldjuhul antennid paigaldatud viisil, et ohutsoon pinnale üldse ei ulatu ning sellega seoses puudub vajadus täiendava märgistuse või tähistuse järele. Seega praktikat arvestades on see pigem erandlik olukord, kus ohutsooni vaja piirata või märgistust panna. Eelnõu § 5 lg 6 aga jätab mulje, et juurdepääsupiirang ja märgistus peavad iga kord olema. Seepärast oleme seisukohal, et puudub vajadus veel täiendava üldsõnalise ohutsooni piiramise ja märgistamise nõude lisamiseks õigusakti. Piisab tänastest tingimustest, mis antakse Terviseameti kooskõlastusega konkreetsest seadmest tulenevalt.
Eelnõu § 5 lõikes 6 sisalduv kohustus tooks kaasa täiendavat halduskoormust ja dubleerivaid tegevusi sellega, et kõik tänased antennide paiknemiskohad tuleb üle vaadata ning hinnata nende vastavust uuest kohustusest tulenevalt ning luua selleks iga antenni kohta 3D mudelina modelleeritud ohutsooni. Kuigi täna kehtivad ennetavad meetmed (Terviseameti kooskõlastuse tingimused) on juba ette näinud antenni paigaldamist ohutsooni pindadele ulatumist välistaval viisil. Lisame, et meile teadaolevalt ei ole üheski teises lähiriigis (nt Skandinaavia riigid) seda laadi ohutsooni juurdepääsupiirangute kohustust antennide paigaldamisele kehtestatud.
Mittearvestatud.

Nagu seletuskirjas märgitud, ei ole tegemist ainult erandlike olukordadega. Mobiilside tugijaamad jt allikad ei ole alati paigaldatud viisil, et ohutsoon pinnale üldse ei ulatu. Nõude vajadus tulebki praktilistest olukordadest, kus inimesed tihti ohutsooni sattuda võivad teadlikult või enesele teadmata. Nagu ka seletuskirjas täpsustatud, tuleb igale olukorrale läheneda individuaalselt – alati ei ole vaja sätet täielikult rakendada.

Halduskoormust on kirjeldatud seletuskirjas.

Juhtudel, kus täna kehtinud ennetavad meetmed on juba ette näinud antenni paigaldamise ohutsooni pindadele ulatumist vältival viisil, siis selle veendumuse olemasolul topelt tööd juurdepääsu takistamiseks tegema ei pea (kui vahepeal pole seatud üles võimsamaid antenne või muudetud olemasolevate kiirgusvõimsust).

Kuidas vastavust hinnata on operaatori otsustada ja valik. 3D mudeli tegemine ei ole alati vajalik, vaid piisab ka arvutuste tegemisest. Seni tehtud peakiire ühe dimensiooni asemel kahe dimensiooni arvutamine ei tõsta halduskoormust oluliselt, kuna see on (nt Excelis) teostatav lihtne arvutus.

Mis puudutab teisi riike, siis ITU soovitused (sh ohutsooni märgistuse ja juurdepääsu takistuse kohta) baseeruvad suures osas just teiste riikide praktikale.
Lisaks, WHO (2014) uuring (sh EL riigid) ütleb: Provisions to prevent public access to areas around fixed installations
Among the 77 countries evaluated, 76.6 % (N = 59) mentioned that provisions are in place to prevent public access close to fixed installations. The most common provisions were physical barriers and warning signs (72.9 % for both); some countries also mentioned safety zones and access to accredited personnel only. See näitab, et füüsilised tõkked on globaalses teenusepakkujate praktikasse suhteliselt tavalised.
Allikas: Risk management policies and practices regarding radio frequency electromagnetic fields: results from a WHO survey - PMC



8.
Alternatiivne ettepanek
Juhul, kui Sotsiaalministeerium leiab, et Eesti peaks olema selles küsimuses erand ja sellised nõuded
siiski kehtestada, siis teeme ettepaneku sõnastada see säte järgmiselt:
„(6) Kõrvaliste isikute pääs kiirgusallika ohutsooni või viibimine seal peab olema ennetava meetmena
tõkestatud vastava juurdepääsupiiranguga või tähistatud ohumärgistusega.“
Põhjendame seda järgnevalt (korrates osaliselt eelnõu seletuskirjas juba toodut):
• Kui antenn on masti otsas, siis ohutsooni selle all ei ole. Vertikaalne ohutsoon tekib antenni
peakiire suunas, aga kui see katusel ei ulatu siis pole vaja piirdeid või märgistust. Seega on see
ennetavat meedet juba rakendatud;
• Kui antenn on katusel madalal ja tekib ohutsoon, siis tuleb antenn nagunii kõrgemale tõsta või
peakiire suunda muuta, sest Terviseameti kooskõlastuse saamiseks peab antenn olema õigesti
suunatud. Seega on ennetavat meedet rakendatud;
• Juurdepääsupiirang nagu eeldaks iga kord 3D mudeli koostamist ja millegi juurde tegemist või
ehitamist. Kui sidemast on eraldiseisva ehitisena, siis on nagunii sellele juurdepääs piiratud.
Seega on ennetavat meedet rakendatud
• Katuse pinnad on enamasti kolmanda isiku (KÜ, KOV) territoorium, mille lukustuse või
piiramise osas saavad otsused teha pinna omanikud koostöös rentijatega.
• Kui nüüd keegi siiski eirab antennile juurdepääsu piiravat meedet, siis see on juba tema enda
risk ja tegelikult seaduse kohaselt karistatav (kui ta midagi ära lõhub).
Arvestatud osaliselt. Sätte sõnastust täpsustatud sõnadega „piisavalt ja asjakohaselt“.

„Või“ ei ole piisav ja jääb nõrgaks, sest kui tekib olukord et paigaldatakse üksnes sildid, siis see ei takista inimeste juurdepääsu alati, nagu on kirjeldatud täpsemalt määruse seletuskirjas. Lisaks „ennetav meede“ sättes viitaks justkui sellele, et kiirgusallikad mis paigaldati enne määruse jõustumist, ei peaks meetmeid võtma (kui peaks olema vastuolu sättega). Sõnastus „piisavalt ja asjakohaselt“ tagab, et hindamine toimub juhtumipõhiselt ning annab nii Terviseametile kaalutlusõiguse järelevalvetoimingutes kui ka kiirgusallika valdajale võimaluse põhjendada enda võetud meetmeid vastavalt olukorrale.

Üksnes peakiire suund ei ole tänapäeval enam aktuaalne – 5G tehnoloogia (beamforming, MIMO) puhul nt ei ole peakiir suund fikseeritav üheselt (oleneb signaali sihtmärgist ja suund võib iga hetk muutuda). Terviseametil on järelevalve menetlustega kogemus, kus teatud piirkondades ei ole tugijaam paigaldatud neid nüansse arvestades (jaam on katusel, aga kiir võib sattuda ka alumise korruse rõdule). Seega ei piisa ainult märgistusest ega eeldusest, et „suund on kõrgemale“ – vaja on tõkestust või muud tehnilist lahendust, mis välistab kõrvaliste sattumise ohutsooni.

Aktuaalne on teema ka peale mobiilsideantennide, muude allikate kontekstis, kus ohutsoonid on ümber antenni.
Säte on kooskõlas tänapäevase reaalolukorraga.

Mis puudutab korteriühistuid ja mobiilsideoperaatoreid, siis kui nad rendilepingu teevad, peaksid juba operaatorid ette mõtlema võimalikele stsenaariumitele, mis tekkida võivad, ehk mida ühistult nõuda, et rendileping oleks terviseohutuse seisukohast pädev. Reeglina KÜ-l selles valdkonnas pädevus puudub.
9.
Väljatasemete vastavus piirväärtustele
Eelnõu § 5 lõige 2 sätestab järgmist:
„(2) Arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas peavad
vastama määruse lisa tabelis esitatud piirväärtustele.“
Meie hinnangul on tegemist eksitava sõnastusega, kuna nõutakse vastamist piirväärtustele, kuid
tegelik mõte on see, et ei tohi ületada määrusega kehtestatud piirväärtusi. Alla piirväärtuse võib olla.

Seetõttu teeme ettepaneku sõnastada § 5 lg 2 järgmiselt:
„(2) Arvutatud, modelleeritud või mõõdetud summaarsed väljatasemed elukeskkonnas ei tohi ületada määruse lisa tabelis esitatud piirväärtusi.“
Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud.

MTÜ Kogukonna hüvanguks


§ 2 Määruse eesmärk
Me ei kiida heaks uues eelnõus määruse eesmärgi „lahjendamist” – selle asemel, et tagada tervisele ohutu elukeskkond ja vältida mitteioniseeriva kiirguse toimega seonduvaid tervisehäireid ja haigusi, nagu sätestab hetkel kehtiv määrus, on uue määruse eesmärk üksnes vähendada tehiselektromagnet-väljade toimest tuleneda võivaid terviseriske elukeskkonnas. Sellest järeldame, et ka eelnõu koostajad mõistavad, et määruse lisas toodud piirväärtused ei ole piisavad terviseohu vältimiseks ning selle poole ka ei püüelda, mis on kahetsusväärne.
Selgitatud. Kindlasti pole eesmärk lahjendada määruse eesmärki, vaid sõnastus on ajakohastatud, et see oleks kooskõlas rahvusvahelise teadusliku arusaama ja rahvatervishoiu õigusruumi üldpõhimõtetega. Uues määruse eelnõus sätestatud piirväärtused põhinevad Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni (ICNIRP) teaduspõhistel soovitustel, mida toetavad ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Euroopa Komisjon. Need piirväärtused on seatud nii, et vältida tõenduspõhiselt kinnitatud terviseriske, sealhulgas pikaajalisi mõjusid. Kehtiva määruse varasem sõnastus („vältida tervisehäireid ja haigusi”) viitas laiemale eesmärgile, mida teaduslikult ei ole võimalik õigusaktiga tagada. Elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamise põhimõte on sätestatud ka rahvatervishoiu seaduses (mille alusel määrus kehtestatakse).

§ 5 (1) Mitteioniseeriva kiirguse hindamise kord
Me ei saa nõustuda sellega, et mitteioniseerivat kiirgust hinnatakse üksnes vastavalt ICNIRPi ja Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu soovitustele!
Tuletame meelde Eesti teadlaste seisukohta 5GEMF1 lõpparuandes (lk 4): „...on oluline välja tuua, et paljudes eksperimentaalsetes ja ka osades epidemioloogilistes uuringutes tuvastatud [bioloogilised ja tervise]mõjud on avaldunud raadiokiirguse tasemete juures, mis on oluliselt madalamad ICNIRP soovitatud piirväärtustest. Eksperimentaaluuringute andmebaasi analüüs näitas, et 46 uuringust, mis tuvastasid raadiokiirguse mõju, 44 olid tehtud kiirguse tasemetel alla ICNIRPi soovitatava piirväärtuse.”/.../ „Erinevates Euroopa Liidu riikides kehtivad normatiivid järgivad ICNIRPi soovitusi lähtudes peamiselt poliitilistest otsustest normatiivide harmoniseerimiseks. Kehtivad normatiivid ei ole arvestanud raadiokiirguse mittesoojusliku mõju olemasolu, pikaajalist mõju ega ka vajadust nii kõrgete piirväärtuste järele .”
Lisaks sellele – nagu oleme korduvalt viidanud ja rõhutanud – on Europarlamendi saadikute analüüs näidanud ICNIRPi kui institutsiooni olevat korruptiivse, ebausaldusväärse ja ühe poole, s.o telekomitööstuse huvisid kaitsva organisatsioonina. ICNIRPi piirväärtused ei kaitse mitte ühtegi elusolendit ja edendavad üksnes tööstuse huve. On kuritegelik nende pilli järgi tantsida, tuues sellega ohvriks Eesti inimeste tervise!
Arvestatud ja selgitatud. Eelnõu sõnastust laiendatud.
Määrus tugineb Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni (ICNIRP) soovitustele, kuna tegemist on sõltumatu teadusliku eksperdiorganisatsiooniga, mille soovitusi tunnustavad Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu. Euroopa Liidu direktiiv 2013/35/EL, mis reguleerib töötajate elektromagnetväljadega kokkupuudet, põhineb samuti ICNIRPi soovitustel. See tagab, et Eesti õigusruum oleks kooskõlas ELi ühise raamistikuga. On tõsi, et teaduskirjanduses on leitud bioloogilisi mõjusid ka madalamatel väljatasemetel, kuid nende mõju mehhanismid, korduvus ja tõendatud mõju inimeste tervisele ei ole rahvusvaheliselt kinnitust leidnud. WHO on oma 2014. aasta EMF faktilehtedes (https://www.who.int/teams/environment-climate-change-and-health/radiation-and-health/non-ionizing/emf) ning ICNIRP oma 2020. aasta suunistes (https://www.icnirp.org/cms/upload/publications/ICNIRPrfgdl2020.pdf) rõhutanud, et seni puudub teaduslikult konsensus, mis võimaldaks mittesoojuslike mõjude põhjal kehtestada täiendavaid või rangemaid piirväärtusi. Samas jätkatakse uuringuid, sealhulgas Euroopa Liidu teadusraamistiku projektides. Eesti ei kehtesta piirväärtusi, mis ei põhine rahvusvaheliselt aktsepteeritud tõenduspõhisel teadmisel, kuna see looks õigusliku ebakindluse ja sellel poleks argumenteeritud teaduslikku aluseid, mis põhinevad rahvusvahelisel konsensusel. Mis puudutab Euroopa Parlamenti, siis on see poliitiline organ, kelle pädevus on suunata Euroopa Liidu poliitika kujundamist ja järelevalvet, kuid ta ei ole teaduslik organisatsioon ega tee teaduslikke riskihinnanguid. Parlament võib tellida analüüse ja arutelusid erinevatelt huvigruppidelt või sõltumatutelt ekspertidelt, kuid need ei ole siduvad ega võrdsustatavad rahvusvaheliste teadusasutuste konsensuspõhiste seisukohtadega.

§ 5 (6) Juurdepääsupiirangutest ja ohumärgistustest.
Eelnõus on sätestatud, et kehtivaid piirnorme arvestades absurdselt väike ala kiirgusallika läheduses tuleb vastavalt märgistada ning tõkestada juurdepääs kiirgusallika ohutsooni. Rõõmustame esimeste tibusammude üle ses valdkonnas. Samuti tunnustame Terviseameti plaane, millest on juttu olnud meie kohtumistel – paigaldada hoiatussildid ka kõrgema kiirgusfooniga avalikesse kohtadesse ning töötada välja kõigile kättesaadav kaardirakendus, kuhu on peale kantud kõrgema kiirgusfooniga kohad, et inimesed saaksid oma elukohta valides ja ringi liikudes teha teadlikumaid otsuseid. Ent lisaks sellele teemale oleme SoMi ja Terviseameti esindajatega toimunud koosolekutel korduvalt rõhutanud, et kriitiliselt tähtis on täna avalikkuse teadlikkuse tõstmine tehisliku elektromagnetkiirguse ohtudest ning viisidest, kuidas end selle eest kaitsta. Käesolevaga tuletame Terviseametile meelde nende antud lubadust selliseid materjale koostama hakata ning lubadust hakata teavitama ja harima meditsiini-töötajaid EÜT sündroomi teemal, lisaks üldisele haridus- ja hooldusasutuste ning avalikkuse teavitamisele lihtsatest võtetest kiirguse vähendamiseks (vt LISA 3, kirjad Terviseametile).
Arvestatud. Oleme teie ettepanekutest teadlikud ning oleme valmis teemaga seotud arutelu ja koostööd jätkama. Pöörame tähelepanu, et kiirgusallika ohutsoon määratakse praegu ja edaspidi arvestades „worst case scenario“ olukorda, mille tekkimise tõenäosus reaalolukorras on ebatõenäoline või väga väike. Ehk ka ohutsoon määratakse tervisekaitselises mõttes suure varuga ja ettevaatuspõhimõttel.

Lisa. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused
Taunime tugevalt eelnõusse sissekirjutatud mitteioniseeriva kiirguse mõõtemeetodika valikut. Nagu Sotsiaalministeeriumi enda tellitud 5GEMF1 lõpparuandes on välja toodud, soovitatakse kasutada ka tippväärtuste meetodit, kusjuures ka tippväärtused peaksid loomulikult jääma piirväärtuste raamesse ning praegu lubatud kuni 32-kordsed piirnormi ületamised peaksid olema välistatud! Eelnõus oleva keskmiste väärtuste mõõtemeetodi puhul arvutatakse summaarne statistiline keskmine, jättes täielikult arvestamata kõrgsagedusliku elektromagnetkiirguse pulseerivat iseloomu ning andes seega otseselt tegelikkusest madalama ja vale mõõtetulemuse (vt LISA 2, märgukiri).
Selgitatud. Tippväärtuste (peak values) meetod üksi ei ole rahvusvaheliselt aktsepteeritud, kuna see võib anda liialt konservatiivseid ja moonutatud tulemusi, mis ei kajasta tegelikku bioloogilist riski.

Näiteks lühiajalised impulsid võivad ulatuda kõrgemale, kuid nende kestus on nii väike, et puudub füsioloogiline mõju. Kui neid arvestada piirväärtuste määramisel, tekiks olukord, kus ka täiesti ohutud kiirgusolukorrad kvalifitseeruksid „ohtlikuks“.

Seetõttu kasutavad ka ITU soovitused ja enamik riiklikke regulatsioone ajaliselt keskmistamist (nt 6 või 30 minutit).

Keskmistamise metoodika ei kahanda tervisekaitset, vaid kajastab teaduslikult tõendatud bioloogilisi mehhanisme ning tagab rahvusvahelise võrreldavuse. Tippväärtuste meetodi rakendamine üksi looks olukorra, kus Eesti normid muutuksid põhjendamatult jäigaks ja raskesti rakendatavaks, ilma et sellest kaasneks tervisekaitsele lisaväärtust.

Taunime seda, et eelnõust on täielikult välja jäetud riskirühmade kaitse!
Lasteasutustes (s.o lasteaiad, huvikoolid, koolid jms), terviseasutustes (s.o perearstikeskused, haiglad, hooldekodud jms) ja muudes avalikes kohtades (nt ühistransport) peaksid olema rangemad piirangud ja piirnormid, nagu on soovitatud ka 5GEMF1 lõpparuandes.
Selgitatud. Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused on seatud selliselt, et need kaitsevad kogu elanikkonda, sealhulgas ka tundlikumaid rühmi (nt lapsed, eakad, krooniliste haigustega inimesed). Rahvusvahelised soovitused (ICNIRP, WHO) ei erista täiendavaid piirväärtusi eraldi riskirühmadele, vaid lähtuvad ohutustasemetest, mis tagavad kaitse kõigile.


Juhime tähelepanu veel ühele kriitilisele teemale. Uute kõrgepingeliinide massiline rajamine Eestis suurendab inimeste, eriti sündivate laste haigestumist elektroülitundlikkusega seotud haigustesse ja halvendab elukvaliteeti. Kõrgepingeliinide tegelikuks ohutsooniks loetakse ca 100-300 m (vastavalt 100-300 kV liini puhul) (vt nt https://www.kiirgusinfo.ee/korgepingeliinide-tervisemoju/). Tuletame meelde üle 10 aasta tagust Tallinnas Vuti tänaval aset leidnud juhtumit, kus kõrgepinge-liinide läheduses elavad inimesed haigestusid vähki ja seos elektriliinidega oli ilmselge. Kahjulik mõju minimeeriti kaabli maa alla viimisega.
Mitmes riigis (nt Sloveenias, Leedus, Venemaal) on elektri- ja magnetväljade piirnormid kodudes, haiglates, lasteasutustes kuni 10 korda madalamad kui Eestis.
Selgitatud. Eestis kehtivad elektri- ja magnetvälja piirväärtused on kooskõlas Rahvusvahelise Mitteioniseeriva Kiirguse Kaitse Komisjoni (ICNIRP) soovitustega, mille aluseks on ulatuslikud rahvusvahelised teadusuuringud ja ülevaated. Need piirväärtused on seatud piisava varuga, et kaitsta kogu elanikkonda, sh ka lapsi ja tundlikumaid elanikkonnarühmi.

Viidatud elektroülitundlikkuse (EÜT) sündroomi osas on WHO seisukoht, et kuigi inimesed võivad kogeda reaalseid tervisesümptomeid, ei ole senine teadus näidanud põhjuslikku seost sümptomite ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete vahel. Seetõttu ei käsitleta EÜT-d ametliku meditsiinilise diagnoosina ega ei saa seda võtta aluseks piirväärtuste muutmisel.

Üksikjuhtumite (nt Tallinna Vuti tänava näide) puhul ei saa ilma põhjaliku epidemioloogilise ja keskkonnauuringuta teha järeldusi põhjusliku seose kohta. Praegu ei ole teaduslikult kinnitatud, et kõrgepingeliinide läheduses elamine suurendaks vähki haigestumise riski tasemetel, mis jäävad allapoole kehtivaid rahvusvahelisi piirväärtusi.

Kõrgepingeliinide maa alla paigaldamine on tehniliselt ja majanduslikult eraldi planeerimis- ning energiataristu küsimus, mis ei kuulu mitteioniseeriva kiirguse piirnorme sätestava määruse reguleerimisalasse.

Esitame järgmised ettepanekud:
1. Eesti piirnormid tuleb viia kooskõlla tööstusest sõltumatute teadlaste soovitustega. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee soovitas juba 2011. aastal Resolutsioonis 1815 selleks ajaks avaldatud teadustöödele tuginedes karmistada liikmesriikides mitteioniseeriva kiirguse piirnorme. Mitteioniseeriva kiirguse piirmääraks pikaajalise kokkupuute puhul soovitati kehtestada 0,6 V/m (s.o ~ 1 mW/m2) ja pikemas perspektiivis 0,2 V/m (s.o ~ 0,1 mW/m2).
Eesti teadlased soovitavad 5GEMF1 lõpparuandes kehtestada sagedusalal 10 MHz kuni 10 GHz piirväärtusteks elektrivälja tugevus 6 V/m ja võimsustihedus 100 mW/m2, mida kõnealuses eelnõus ei ole arvesse võetud. Me ei saa pidada õigeks seda, et kiirgusnormide kehtestamisel lähtutakse esmajoones mobiilioperaatorite ärihuvidest. Tuletame meelde, et rahvatervishoiu seaduse põhilisim nõue on ennetusprintsiip, mida aga kõnealune eelnõu absoluutselt ei järgi.
Mittearvestatud.
Tegemist oli poliitilise resolutsiooniga, mille eesmärk oli rõhutada ettevaatuspõhimõtte tähtsust ja vajadust jätkata teadusuuringuid elektromagnetväljade tervisemõjude osas. Tegemist ei ole õiguslikult siduva aktiga ega teadusliku eksperthinnanguga, vaid poliitilise soovitusega. Resolutsioon 1815 ei sisalda uusi teaduslikke analüüse ega riskihinnanguid, vaid tugineb üldisele ettevaatuspõhimõttele.

Mis puudutab Eesti teadlastelt (Taltech) tellitud 5GEMF lõpparuannet, siis oli seal märgitud, et „Arvesse võttes nii raadiokiirguse taseme mõõtetulemusi kui ka halvima juhu simulatsiooni, leidsime, et 6 V/m (0,1 W/m2 ) on tase, mis peaks tagama raadiokiirguse tervisemõju minimaalse tõenäosuse seejuures mitte piirates tehnoloogilisi rakendusi ega tehnoloogia arengut.“
Taltechi hinnangu („seejuures mitte piirates tehnoloogilisi rakendusi ega tehnoloogia arengut“) aluseks polnud aga uuringus tehtud mõjuanalüüsi ega esitatud täiendavad argumente selle väite tõendamiseks. Seetõttu oli vaja ka teadlaste pakutud piirnormide asjakohasust ja rakendatavust omakorda ministeeriumil koostöös teiste asjaomaste osapooltega hinnata.
Selleks palusime 2024. a nii Taltech enda kui side valdkonnas pädeva Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ning Terviseameti seisukohti selles osas, et juhul kui sotsiaalminister kehtestab mitteioniseeriva kiirguse elukeskkonna määruse § 6 sätestatud elektrivälja tugevuse ja võimsustiheduse piirväärtused vastavalt Taltech töös märgitud ettepanekutele, siis kas ja milline on eeldatav mõju infotehnoloogiale ja telekommunikatsiooni teenustele Eestis ning samuti kuidas muutub terviserisk. Eraldi kutsuti selleks kokku ka töögrupp 17.02.2025, kuhu kuulusid eksperdid Terviseametist, Taltechist, Tartu Ülikoolist, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust
jt ning hiljem jätkusid tehnilisemad arutelud kitsamas spetsialistide ringis 04.04.2025. Tutvustasime mõju hinnangu järeldusi ka MTÜ-le Kogukonna hüvanguks, mh eraldi koosolekul (26.06.2025).
Mõju hinnangust selgus, et Taltechi pakutud uute normide puhul tuleks Terviseameti toiminguna kiirgusallika ohutsooni suurendada kümne kordselt, mis tähendaks, et olemasolevaid ja uusi tugijaamu peaks hakkama märkimisväärselt piirama ja ümber paigutama või nende väljundvõimsust vähendama, mis tähendaks omakorda mobiilside teenuspiirkondade vähenemist, teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse langust ning ka negatiivset mõju elutähtsate teenuste osutamisele (politsei, kiirabi, Häirekeskus). Tugijaamade väljundvõimsuse vähendamise tõttu tekiks rohkem seadmeid, mis tähendaks suuremat keskkonnamõju ja visuaalse reostuse suurenemist.
Kokkuvõttes, hindasime Taltech piirnormi negatiivseid mõjusid ebaproportsionaalselt suureks võrreldes terviseriski maandamise efektiga. Ka Taltech kommenteeris teemat järgmiselt: tegelikud mõõtmised keskkonnas ei ületa 1 V/m, seetõttu piirnormide karmistamisel on vähene praktiline kasu tervise kaitsmise kontekstis.


Kasutada mitteioniseeriva kiirguse mõõtemeetodika puhul ka tippväärtuste meetodit, mis vastupidiselt keskmiste väärtuste meetodile näitab tegelikku olukorda.

Selgitatud. Praegu kehtivad rahvusvahelised ja Eesti piirnormid põhinevad elektromagnetvälja keskmiste väärtuste mõõtmisel, sest teaduslik konsensus kinnitab peamiselt pikaajalise keskmise kokkupuute (termilise mõju) olulisust inimtervisele. Tipuväärtuste ehk impulsside mõõtmine on tehniliselt võimalik ning neid kasutatakse teadusuuringutes täiendava parameetrina, kuid siiani ei ole piisavalt teaduslikke tõendeid, et just lühiajalised tipud põhjustaksid inimeste tervisele tõestatult kahjulikke mõjusid. Seetõttu ei ole rahvusvahelised organisatsioonid (nt ICNIRP, WHO) tipuväärtusi praegu siduvates piirnormides kasutusele võtnud. Samas jälgitakse rahvusvaheliselt pidevalt uut teadusinfot, ning kui peaks kogunema piisav hulk usaldusväärseid tõendeid tipp- või modulatsioonimõjude kohta, on piirnormide ja mõõtmismetoodikate muutmine võimalik.

Kirjutada eelnõusse „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja hindamise kord” sisse riskirühmade kaitse ja avalikkuse teavitamise kord, mis näeb mh ette meditsiinipersonali teavitamist/harimist elektroülitundikkuse (EÜT) sündroomi teemal, samuti avalikkuse teavitamist juhtmevaba tehnoloogiaga seotud ohtudest ning kaitsemeetmetest. Tehnoloogia areneb tohutu kiirusega ja igal inimesel peab olema teadlikkus ja võimalus end kaitsta!
Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused on seatud selliselt, et need kaitsevad kogu elanikkonda, sealhulgas ka tundlikumaid rühmi (nt lapsed, eakad, krooniliste haigustega inimesed). Rahvusvahelised soovitused (ICNIRP, WHO) ei erista täiendavaid piirväärtusi eraldi riskirühmadele, vaid lähtuvad ohutustasemetest, mis tagavad kaitse kõigile.

Elektroülitundlikkuse (EÜT) sündroomi kohta on rahvusvaheline teaduslik seisukoht, et kuigi inimesed kogevad reaalseid sümptomeid, ei ole siiani tuvastatud seost nende kaebuste ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete vahel. Seetõttu ei saa seda käsitleda kui meditsiinilist diagnoosi või eraldi reguleerimist vajavat riskirühma.

Avalikkuse ja meditsiinipersonali teavitamine on oluline, kuid see ei kuulu tehnilise piirnorme sätestava määruse reguleerimisalasse. Selliseid tegevusi viiakse ellu laiemalt tervise- ja keskkonnateadlikkuse tõstmise kaudu (nt Terviseameti või teiste vastutavate asutuste kommunikatsiooni kaudu).

Vähendada kõrgepingeliinide elektriväljatugevuse piirväärtust kümme korda ehk 500 V/m kohta ja projekteerida kõrgepingeliinid maakaablitena, kui need jäävad elumajadele, töökohtadele, puhkekohtadele jms lähemale kui tegelik ohutsoon. Peale selle tuleks arvestada kõrgepingeliinide tegelikku tööpinget, mis on alati suurem liinis olevast pingest, suurendades tegelikku ohtu tervisele.
Praegu Eestis kehtivad elektrivälja piirnormid põhinevad rahvusvaheliste organisatsioonide (ICNIRP, WHO) soovitustel. Need piirnormid on seatud selliselt, et kaitsta elanikkonda pikaajalise viibimise korral ka kõrgepingeliinide vahetus läheduses. Eesti piirväärtused tagavad ohutuse kogu elanikkonnale, sealhulgas tundlikumatele rühmadele.

Piirnormide muutmiseks või kümnekordselt karmistamiseks puuduvad hetkel teaduslikud alused. Ka kõrgepingeliinide maa alla viimine ei kuulu mitteioniseeriva kiirguse määruse reguleerimisalasse, vaid on pigem energiataristu planeerimise ja tehniliste investeeringute küsimus, mis sõltub mitmest tegurist (keskkonnamõju, maksumus, töökindlus). Määrus keskendub ohutusnõuete ja mõõtmiskorra sätestamisele, mitte elektrivõrgu tehnilisele planeerimisele.

Tuleb luua kiirgusvabad „valged alad” kiirgustundlikele/ EÜT sündroomiga inimestele, kus on võimalus elada kas püsivalt või viibida ajutiselt tervise taastamiseks (vt LISA 1, pöördumine elektroülitundlikkuse teemal).
Rahvusvahelised teadusülevaated (WHO, Euroopa Komisjon, Põhjamaade ekspertkonnad) kinnitavad, et elektroülitundlikkuse (EÜT) sümptomid on reaalsed ja võivad mõjutada elukvaliteeti, kuid seni ei ole teaduslikult tuvastatud põhjuslikku seost mitteioniseeriva kiirguse tasemetega. Seetõttu ei ole EÜT praegu rahvusvaheliselt tunnustatud meditsiinilise diagnoosina ega eraldi reguleerimist vajava riskirühmana.

„Valgete alade” loomine ei ole õigusaktiga lahendatav küsimus ning ei kuulu mitteioniseeriva kiirguse määruse reguleerimisalasse. Eestis kehtivad piirnormid on seatud viisil, mis kaitsevad kogu elanikkonda, sealhulgas ka tundlikumaid inimesi. EÜT sündroomiga inimeste toetamine on pigem tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika küsimus (nt nõustamisteenused, psühhosotsiaalne tugi), mitte käesoleva piirnorme seadva määruse reguleerimisala.