Arvamus eelnõu kohta

EESTI ADVOKATUUR ESTONIAN BAR ASSOCIATION

Kentmanni 4 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10116 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister Teie 15.08.2025 nr 8-1/6835-1

Justiits- ja digiministeerium Meie 01.09.2025 nr 1-8/25/23-1

[email protected]

[email protected]

andra.reinomä[email protected]

Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla

käsitlus)

Lugupeetud Liisa-Ly Pakosta

Täname, et olete advokatuurile saatnud arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku muutmise

seaduse eelnõu.

Advokatuur ei ole kujundanud ühtset seisukohta selles, kas pooldada nn jah-mudelit või ei-

mudelit. Tegemist on eelkõige õiguspoliitilise küsimusega, milles ka advokatuuri liikmete seas

valitseb arvamuste paljusus. Küll aga peame vajalikuks eelnõuga seoses rõhutada järgmist.

Esmalt juhime tähelepanu, et karistusseadustiku muutmiseks peavad olema kaalukad põhjused.

Leiame, et seadusemuudatuse vajalikkus ei ole praeguse eelnõu ega seletuskirjaga veenvalt

põhjendatud. Ei ole üheselt selge, miks on kehtiv vägistamiskoosseis seaduses ebapiisav või

praktikas ületamatuid rakendamisprobleeme tekitav. On tõenäoline, et Eesti kohtupraktika juba

täidab Istanbuli konventsiooni nõudeid.

Teiseks rõhutame, et karistusõiguse normid tuleb määratletuse põhimõttest tulenevalt sõnastada

selgelt viisil, mis võimaldavad igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav

ning milline karistus selle eest ähvardab, et isikul oleks võimalik oma käitumist kujundada.

Leiame, et eelnõuga kavandatavad normid sellele põhimõttele täiel määral ei vasta, kuna

sisaldavad üldsõnalisi, ebamääraseid või lahtisi loetelusid (nt „muul viisil väljendanud“, „muu

võrreldav põhjus“).

Seetõttu leiame, et eelnõu ei ole edasiseks menetlemiseks valmis. Muudatuste vajalikkus vajab

täiendavat analüüsi ning eelnõu sõnastus peab olema üheselt mõistetav.

Käesolevale on lisatud advokatuuri menetlusõiguse komisjoni liikme vandeadvokaat Kaire

Hänilene seisukohad eelnõu kohta, mis toovad esile mitmeid olulisi praktilisi probleeme.

Palume eelnõu koostajatel nende seisukohtadega tutvuda ja neid hoolikalt kaaluda.

2

Lugupidamisega

allkirjastatud digitaalselt

Imbi Jürgen

Esimees

Lisa: Vandeadvokaat Kaire Hänilene seisukohad eelnõu osas

Merit Aavekukk-Tamm 6979 253

[email protected]

Arvamus seoses KarS § 141, 1411 ja 143 muudatustega

Iseenesest ei saa olla selle põhimõtte vastu, et seksuaalvahekord on võimalik ainult mõlema

osapoole nõusolekul, küsimus on selles, kuidas seda nõusolekut tuvastada ja kas nõusolekupõhine

käsitlus ei loo kõrgendatud ohtu alusetuteks menetlusteks ja süüdimõistmiseks.

Seadusesse on lisatud selgitus, milliseid olukordi ei loeta vabaks ja väljendatud nõusolekuks.

Sellest loetelust järeldub, et vaba ja väljendatud nõusolek suguühtesse astumiseks võib olla

antud sõnaliselt, käitumisega või muul viisil väljendatult.

Eelnev kõlab üldreeglina mõistlikult, hõlmates peamiseid elulisi viise, kuidas inimesed üksteisele

seksuaalset huvi kommunikeerivad. Samas tuleb praktika põhjal nentida, et kui juba tänase

õigusliku regulatsiooni juures esitatakse sageli vägistamissüüdistusi vägagi vaieldavates sõna-sõna

vastu olukordades, siis uus regulatsioon paneb seksuaalkuritegude menetluses tõendamiskoormise

kahtlusalusele, nõudes inimeselt sõnadega, käitumisega või „muul viisil väljendatud“ suguühtesse

asumise nõusoleku tõendamist, mis on suure tõenäosusega eluliselt võimatu. Järelikult on suur oht,

et praktikas kujuneb tõendamisskeem: kuriteokaebus – kahtlusaluse vastuväited – kahtlustatava

kohustus tõendada nõusoleku olemasolu – nõusolekut kinnitavate tõendite esitamise võimetuse

korral süüditunnistamine ja vangistus. Selle skeemi alusel on pahatahtliku valekaebuse,

arusaamatuse või partnerite vaheliste kommunikatsiooniraskuste korral võimalik süüdi tunnistada

ükskõik keda.

Kahtlust, et muudatused võivad suurendada alusetute süüdimõistmiste arvu, süvendavad eelnõu

kohaselt seaduse tekstis sõnastatud täpsustused, mille kohaselt ei loeta vabaks ja väljendatud

nõusolekuks olukorda, kus toimepanija seadis eesmärgiks või teadis, et isik ei saa oma tahet

kujundada järgmistel põhjustel: teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija ees, tardumine,

mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu võrreldav põhjus. (lg 5 p

3)

Seletuskirja kohaselt (lk 6) on kavandatavas muudatuses ehk KarS § 141 lg 5 p-s 3 nimetatud need

olukorrad, kus isik võis küll nõus olla, aga kuna on esinenud üks või mitu tahte kujundamist

pärssivat põhjust, ei saa lugeda nõusolekut legitiimseks.

Seletuskirjast nähtub sisuliselt, et p-s 5 nimetatud juhtudel ei saagi isik nõus olla ehk siis haiged

ja puudega inimesed ei saagi legitiimset nõusolekut seksuaalvahekorraks anda. Ja juhul, kui teine

seksuaalvahekorra pool teadis haigusest või puudest, siis on ta pannud eelduslikult toime

vägistamise.

Seletuskirja autorid on kirjutanud, et haiguse, puude jt võrreldavate põhjuste all ei mõelda kõiki

haiguseid, puudeid jne, vaid selliseid, mis pärsivad isiku tahte kujundamist. Jääb arusaamatuks,

mida see peaks eluliselt tähendama? Veelgi arusaamatumaks jääb, kuidas selliste haiguste või

puuetega inimese partner peaks puude täpsemat iseloomu teadma ning oskama sellega arvestada.

Määratletuspõhimõttest tulenevalt peab norm olema sõnastatud viisil, mis võimaldab igaühel ette

näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et

inimene saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Üldsõnalisi, ebamääraseid või lahtiseid

loetelusid (muu võrreldav põhjus) sisaldavad normid sellele nõudele ei vasta. Ükski inimene ei saa

teha informeeritud valikuid, kuidas eluliselt tohib või ei tohi käituda, kui keegi kolmas on pädev

hiljem otsustama, kas käitumine oli seaduslik või hoopis kuritegelik tulenevalt „muu võrreldava

põhjuse“ esinemisest.

Kavandatavas KarS § 141 lg 5 p-s 3 on lisaks haigusele ja puudele loeteletud veel hulgaliselt

seisundeid, millest tulenevalt ei saa kannatanu eelnõu autorite nägemuses oma tahet kujundada.

Seletuskirjas on pikalt selgitatud, miks mürgistus ja tardumus mõjutavad inimeste otsustusvõimet

ning et toonilist liikumatust ehk tardumust on vägistamisohvritel sageli ning et tardumuses olnud

vägistamisohvrite hilisem tervisekahju on eeldatavasti suurem.

Isegi kui kõik need mõttekäigud peaks tõele vastama ja tuginema teaduslikul alusel, on võimalikust

seksuaalkuriteost rääkides erakordselt oluline, et ka teo toimepanija peaks aru saama, et teine pool

on sellises seisundis. Kuigi seda ei ole selgesõnaliselt avatud, võib eeldada, et mürgistuse alla

liigitatakse ka tugevam alkoholijoove. Kui kujutada eluliselt ette situatsioone, kus vahekorra

nõusolekud võivad materialiseeruda, siis võib küllalt sageli ette tulla mõlemapoolset

alkoholijoovet. Oleks eluliselt ebaõiglane ja õiguslikult absurdilähedane omistada ühiselt alkoholi

tarvitavatele isikutele või kusagil lõbustusasutuses kohtunud joobes isikutele garandi seisund ehk

kohustus veenduda teise osapoole joobe tasemes.

Tardumise korral oleks eelnõu mõtte kohaselt koosseis täidetud juhul, kui toimepanija teadis, et

partner ei saa oma tahet kujundada tardumise tõttu. Iseenesest on arusaadav, et inimesed võivad

teatud pingesituatsioonides nö kangestuda, aga arusaamatuks jääb, kuidas teine inimene peaks seda

tajuma ning veelgi enam – kuidas ta saaks tagantjärele tõestada, et ei tajunud. Kogu käsitlusest

näib olevat kõrvale jäänud fundamentaalne mõistmine, et seksuaalvahekorrani viivad olukorrad ei

ole sageli kaalutlevad ja ratsionaalsed, vaid dünaamilised ja mõlema poole jaoks ärevad,

rõhuasetus ei ole õigusliku aluse kujundamisel, vaid kirel ja instinktidel. Väga raske on ette

kujutada, kuidas kõikvõimalikus vanuses, erinevatest ühiskonna kihtidest pärinevad, erineva

tajumis- ja abstraktioonivõimega ning erineva käitumisharjumusega inimesed peaksid hakkama

läbi viima vahekorra läbirääkimisi või joobe- ja tardumisteste. Enne sedalaadi regulatsiooni

kehtestamist tuleks välja mõelda, kuidas tagada, et inimestele ei hakataks ex post omistama

asjaolusid, mis on tuvastatud tagantjärele spetsialistide abiga, kuid mis reaalajas ei ole inimesele

tajutavad.

Veelgi enam tekitab küsimusi nõusolekust loobumise temaatika. Taaskord pole kahtlust, et igaühel

peab olema õigus vastumeelseks muutunud vahekord mistahes faasis lõpetada, aga sellises

olukorras peaks olema seaduse tasandil selgesõnaliselt välja toodud, et loobumissoovist tuleb

samuti „sõnaliselt, käitumisega või muul viisil selgelt väljendatult“ märku anda. Võimatu oleks

aktsepteerida kontseptsiooni, et kui vahekorra alguses on nõusolek nõuetekohaselt väljendatud,

peaks partnerid olema kogu vahekorra aja tähelepanelikud ja pinges, et kontrollida ega partner ei

ole poole vahekorra pealt näiteks tardunud või saavutanud algsest suurema joobeastme (nn

mürgistus).

Eelnõu autorid on pidanud vajalikuks pikalt peatuda süütuse presumptsioonil ja tõendamislävendil

ning leidnud, et ka planeeritavate muudatuste valguses süütuse presumptsioon säilib ning

prokuratuuril on kohustus tõendada nõusoleku puudumist.

Seletuskirja autorid leiavad, et „ehkki formaalselt süütuse presumptsiooni ja enese

mittesüüstamise privileegi eelnõukohase muudatusega ei piirata, võib materiaalõiguse

eelnõukohane muutmine teatud juhtumitel siiski kaasa tuua kesksete menetluspõhiõiguste

intensiivse riive : süütu süüdistatava ette seatakse põhiseadusvastane valik – kas ütluste andmisega

asuda ise oma süüdtust tõendama või riskida sellega, et saada alusetult süüdi mõistetud kannatanu

paljasõnaliste väidete põhjal.“

Selle ohukoha möönmise ja samas ilma lahendust pakkumata kõrvale heitmine ei ole õige. Juhul

kui seaduse autorid juba õigusloome faasis tuvastavad võimaliku negatiivse tagajärje, tuleb

normiarendusega edasi tegeleda kuniks on leitud ohtu tõhusalt maandav lahendus. Praeguses

olukorras, kus kohtupraktika aktsepteerib ka ainult ühe tõendi (milleks on seksuaalkuritegude

puhul eeldatavalt kannatanu ütlus) alusel süüdimõistva otsuse tegemist, lasub eriline kaal

karistusnormi sõnastusel. Lubamatu oleks tekitada suletud ringi, kus seadusandja viitab, et norm

on küll ebamäärane ja laialivalguv, aga küll see „loksub paika“ kohtumenetluses, selleks aga peab

prokuratuur hakkama inimesi vaieldavates asjades kohtu alla andma ning heal juhul mõne aasta

möödudes ja hulga menetluste järel võib mõni vaidlus riigikohtus normitõlgendust reguleeriva

lahendi saada.

Nõustuda ei saa eelnõu seletuskirja pealiskaudse tõdemusega, justkui ei kujutaks statistiline 10%-

ne valekaebuse tõenäosus endast erilist ohtu, mis vajaks spetsiifiliselt adresseerimist. Tõdemus, et

sarnane valekaebuste osakaal iseloomustab ka kõiki teisi kuriteoliike, ei ole asjakohane. Lisaks

valekaebuste statistilisele tõenäosusele tuleks arvestada ka teiste eluliste faktoritega – ennekõike

valekaebuse perspektiivikusega. Näitena võib tuua, et kui keegi esitab kaebuse majanduskuriteo

kohta, on õiguskaitseasutuse reaktsiooniks ülisuure tõenäosusega kriminaalmenetluse alustamata

jätmise teade, kus nenditakse, et tegu on tsiviilvahekorraga. Mõne teise kuriteoliigi puhul järgneb

mistahes kaebusele põhjalik eriliigiliste tõendite kogumine, mille käigus on võimalik kaebuse

usaldusväärsust igakülgselt kontrollida. Seksuaalkuritegude puhul on aga tõendamislävi juba

sündmuse iseloomust tulenevalt madal, samas kuriteoliik sedavõrd prioriteetne, et menetluse

alustamine on märksa tõenäolisem kui alustamata jätmine. Kuivõrd lisatõendeid sageli koguda

võimalik ei ole, taandub lõplik otsustusprotsess õigusemõistjate subjektiivse veendumuse

kujunemisele, milles ei saa alatähtsustada ka emotsionaalset elementi. Kuna nö pettuslikule

käitumisele kalduvatele isikutele on omane oskus edukaid pettekujutlusi luua ja veenvalt

(muuhulgas ohvrina) käituda, on valekaebuse alusel süüdimõistva kohtuotsuseni jõudmise

tõenäosus ohtlikult kõrge. Kohatu oleks alatähtsustada kasvõi ühte või paari süütut süüdimõistmist

mistahes kuriteos, aga eriti seksuaalkuriteos, mis silditab inimese kogu ülejäänud eluks.

Kaire Hänilene

vandeadvokaat