Arvamus autoriõiguse eelnõule

Ülikooli 18, 50090 Tartu | 737 5100 | [email protected] | www.ut.ee | Registrikood 74001073

Arvamus autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (erakopeerimise

tasu jaotuskava koostamine) eelnõule

Autoriõiguse seaduse muutmise eelnõu (01.08.2025), millega muudetakse erakopeerimise tasu

jaotamise korda, kätkeb mitmeid sisulisi uuendusi, mille eesmärk on suurendada kollektiivse

esindamise organisatsioonide (KEO-de) autonoomiat ning vähendada riiklikku

halduskoormust. Kavandatud muudatustel on ilmseid tugevusi, kuid need toovad kaasa ka

õiguslikke ja praktilisi riske, eriti seoses Euroopa Liidu (EL) õiguse kohaldamise ja Eesti

varasema kogemusega.

Eelnõu üheks tugevuseks on suurema paindlikkuse tagamine. Kui senises süsteemis kinnitab

autoriõiguse seaduse § 27 lg 11 kohaselt jaotuskava minister, olles selle eelnevalt

kooskõlastanud autorite, esitajate, fonogrammitootjate ja filmi esmasalvestuse tootjate

esindajatega, siis uue korra kohaselt lepivad KEO-d jaotuskavas kokku omavahelisel

läbirääkimisel. Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu (erakopeerimise tasu

jaotuskava koostamine) seletuskirja kohaselt „Muudatustega kaotatakse ära komisjon ja

jaotuskava käskkirjaga kinnitamise nõue. Edaspidi lepiksid KEOd ise jaotuskavas kokku ja

seejärel jaotaksid tasu omavahelise kokkuleppe kohaselt. Sellega loodetakse KEOdele anda

senisest enam paindlikkust ja pädevust ise otsustada erakopeerimise tasu jaotuskava üle“. See

lähenemine võimaldab reageerida muutuvatele turu- ja tehnoloogilistele tingimustele ning

vähendab Justiits- ja Digiministeeriumi halduskoormust. Täiendava tugevusena võib märkida

seaduses sätestatud jaotuskava koostamise kriteeriumid (§ 27 lg 91), mis aitavad suurendada

läbipaistvust. Samuti tagab süsteemi toimimise järjepidevuse automaatne varumehhanism (§

27 lg 92), mille kohaselt jaotatakse tasud kindlaksmääratud protsentide alusel, kui KEO-d

kokkuleppele ei jõua.

Nõrkused ilmnevad eeskätt seoses riikliku järelevalve puudumisega. Infoühiskonna direktiivi

(2001/29) art 5 lg 2 punkti b tuleb erakopeerimisel õiguste omajatele tagada „õiglane hüvitis“,

mis Euroopa Kohtu praktika (C‑467/08 Padawan, C‑457/11‒C‑460/11 VG Wort) kohaselt peab

kompenseerima õiguste omajatele tekkinud kahju ja säilitama õiglase tasakaalu õiguste

omajate ja kasutajate huvide vahel. Padawan kaasuses tuuakse punktides 39-40 välja järgnev:

„mis puutub õiglase hüvitise arvutamisel arvesse võetavasse autori kantud kahju kriteeriumi,

siis tuleneb direktiivi 2001/29 põhjendustest 35 ja 38, et õiglase hüvitise eesmärk on

kompenseerida autoritele „nõuetekohaselt” nende kaitstud teoste loata kasutamine. Õiglase

tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb „kasuliku kriteeriumina” arvestada asjaomasest

reprodutseerimisest autorile „tuleneda võivat kahju”, kusjuures olukordades, kus kahju „mõju

[…] on minimaalne”, võib tasu maksmise kohustust mitte tekkida. Seega peab isikliku

kasutamise eesmärgil reprodutseerimise erandiga kaasnema tasusüsteem, millega

„hüvitatakse mõju õiguste valdajatele […] Neist sätetest tuleneb, et õiglase hüvitise

kontseptsioon ja selle suurus on seotud kahjuga, mida autor kannab kaitstud teose isiklikul

eesmärgil loata reprodutseerimise tõttu. Sellest vaatenurgast tuleb õiglast hüvitist käsitada kui

vastutasu autori kantud kahju eest.“ VG Wort lahendi punkt 75, viitega Padawan’ile, kordab

selle mõtte üle: „hüvitise eesmärk on heastada autoritele kaitstud teoste nende loata

reprodutseerimine isiklikuks tarbeks, nii et seda hüvitist tuleb lugeda kompensatsiooniks kahju

2 (3)

eest, mis autorile tekib sellise loata kopeerimise tagajärjel“. Seega peab hüvitis olema kahjuga

seotud ja proportsionaalne – mitte mehaaniline ega abstraktne.

Kui jaotuskava koostamine ja kinnitamine jäetakse täielikult KEO-de otsustada, võib

küsitavaks osutuda, kas riik täidab piisavalt oma kohustust tagada süsteemi efektiivne

toimimine. Eesti varasem kogemus näitab, et KEO-de vahelised kokkulepped ei ole alati

saavutatavad. Sellest järeldub, et KEO-de vaheline koostöö on pingeline, mistõttu võib uue

süsteemi tulemusel suureneda ebastabiilsuse risk.

Täiendava probleemina võib esile tõsta automaatse protsentjaotuse (eelnõu § 27 lg 92). Kuigi

see tagab tasude liikumise õiguste omajateni, ei pruugi mehaaniline skeem arvestada tegelikku

erakopeerimise ulatust ega õiguste omajatele tekkinud kahju. Selline lahendus võib tõstatada

küsimuse selle kooskõlast Euroopa Kohtu seatud nõudega, mille kohaselt õiglane hüvitis peab

olema seotud kahju suurusega. Lisaks võib teoreetiliselt väiksemate KEO-de positsioon uues

süsteemis nõrgeneda, kuna neil on võrreldes suuremate organisatsioonidega vähem ressursse

ja läbirääkimisjõudu. Samas võivad väiksemad KEO-d ka kogu protsessis blokeerida.

Õiguslikust vaatenurgast tuleb tähele panna, et ministri kinnituse kadumisega väheneb õiguste

omajate võimalus vaidlustada jaotuskava halduskohtus. Kui varasem süsteem võimaldas

tugineda ministri käskkirjale kui haldusaktile, siis uue korra kohaselt jäävad vaidlused

tõenäoliselt eraõiguslikule tasandile. Samas tuleb pidada silmas ka asjaolu, et eelnõu

väljatöötamise tingisid eksisteerivad probleemid. Kuigi direktiiv jätab liikmesriikidele

laialdase kaalutlusruumi, võib küsimuse alla tulla, kas Eesti süsteem tagab piisaval määral

direktiivi art 5 lg 2 p b järgimise.

Eelnõu seletuskiri jaotuskava olemust järgmiselt: „Jaotuskava on seega eraõiguslik leping,

mille pooled on kollektiivse esindamise organisatsioonid ja tasu koguja, kes võib samal ajal

olla ka kollektiivse esindamise organ. Kavandatav muudatus võimaldaks osapooltel ise

paindlikumalt otsustada nii formaalsete kui ka sisuliste kriteeriumide üle, mida jaotuskava

koostamisel oluliseks peetakse […] Kavandatud korra kohaselt on jaotuskava eraõiguslik

mitmepoolne leping, millele kohalduvad võlaõigusseaduse üldosa sätted ja mille sõlmimiseks

on sätte sõnastuse järgi vaja tahteavaldusi kõigilt KEOdelt ja ka tasu kogujalt. Kui tasu koguja

või vähemalt ühe KEO tahteavaldus puudub, ei ole see seaduse mõttes jaotuskava. Tasu koguja

võib ainult jaotuskava alusel väljamaksed teha, s.o sellise mitmepoolse lepingu alusel, mis

vastab seaduse nõuetele. Jaotuskava alusel tekibki tasu kogujal KEOdele tasu väljamaksmise

kohustus ja KEOdel õigus saada jaotuskavas kokkulepitud tasu“.

Eelnõu tugevusena tuleb rõhutada, et selle lähenemine toetab privaatautonoomia põhimõtet

ning osapoolte vaba enesetoestuse kaitset. Kui senine kord nägi ette ministri sekkumise ja

lõpliku kinnituse haldusakti vormis, siis uus süsteem eeldab, et õiguste omajaid esindavad

organisatsioonid jõuavad tasakaalustatud lahenduseni läbirääkimiste ja kokkulepete teel.

Selline lahendus lähtub põhimõttest, et riik ei pea olema n-ö „lapsevanem“, kes osapooltele

oma otsuse peale surub, vaid võib usaldada valdkonna sisemisi mehhanisme ja osapoolte

autonoomiat. Samasugust lähenemist võiks analoogia korras kujutleda olukorras, kus riik asuks

haldusaktiga ühis- ja kaasautorite vahel autoritasude jaotust otsustama – see sekkuks

põhjendamatult privaatautonoomia sfääri. Uue regulatsiooni järgi on jaotuskava olemuselt

eraõiguslik mitmepoolne leping ning see tugevdab õigussuhete eraõiguslikku loogikat. Selline

konstruktsioon on kooskõlas kaasaegse vabadusel ja privaatautonoomial põhineva demokraatia

põhimõtetega, mille kohaselt lepingu pooled vastutavad ise õiglaselt tasakaalustatud lahenduse

leidmise eest. Samal ajal on osalistel võimalus pöörduda kohtu poole.

3 (3)

Kokkuvõttes suurendab eelnõu KEO-de autonoomiat ja lihtsustab haldusmenetlust, tuues

õigussuhetesse rohkem privaatautonoomiat ning võimaldades osapooltel ise tasakaalustatud

lahendusi leida. Kuigi see lähenemine tõstatab küsimusi seoses süsteemi kooskõlaga Euroopa

Liidu õigusega, õiguskaitsevahendite kättesaadavuse ja KEO-de vahelise jõudude tasakaaluga,

tuleb eelnõu lugeda sammuks positiivses suunas. See suundumus vähendab riigi liigset

sekkumist ning toetab õiguste omajate ja nende esindusorganisatsioonide eneseregulatsiooni,

mis on kooskõlas kaasaegse ühiskonna arengu põhimõtetega.

Lugupidamisega,

Aleksei Kelli (PhD)

Intellektuaalse omandi õiguse professor

Tartu Ülikooli õigusteaduskond

1. september 2025

/allkirjastatud digitaalselt/