Arvamus

Sotsiaalministeerium Meie: 02.09.2025 nr 50

[email protected]

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna integratsiooni

väljatöötamiskavatsusele

EPIKoda tänab kaasamise eest. Samas oleme väga mures VTK-le eelnenud kaasamisprotsessi

pärast, kuhu EPIKoda ega meie liikmesühinguid ei kaasatud. Leiame, et VTK-s on mitmeid

sisulisi ja põhimõttelisi kitsaskohti, mistõttu ei ole EPIKojal võimalik VTK suunda tervikuna

toetada. Laiemalt jääb ebaselgeks inimese teekond teenustele, sh keda loetakse

koordinatsiooniteenuse sihtgrupiks, milline on mõju sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahastusele

ning kuidas rahastuse ja korralduse muudatused koos ajakavaga teenuste kättesaadavust reaalselt

mõjutavad.

EPIKoda ja liikmesühingud on pikalt oodanud sotsiaal- ja tervishoiu ( ning ka töö- ja

haridusvaldkonna) paremat lõimumist, et abivajaja teekond oleks lihtne ning inimene ei peaks

ise eri valdkondadest abi otsima. Väljatöötamiskavatsus sõnastab põhjendatult mitu suurt muret:

Eestis on sotsiaal- ja tervishoiusüsteem teineteisest eraldatud; abivajaja võib ekselda eri

teenuseosutajate vahel; abi ei jõua õigel ajal ega optimaalsel viisil. Samu teenuseid pakutakse

paralleelselt mõlemas süsteemis ja ka rahastamine on killustunud. Toetame põhimõtet pakkuda

abi proaktiivselt.

Alljärgnevalt esitame tähelepanekud, murekohad ja ettepanekud:

1. VTK järgi luuakse 15 heaolupiirkonda, mille taga on suur administratiivne tasand (sh

juhtimine, kontrollimine), kuid reaalne teenuste kättesaadavuse parandamist ja kvaliteeti pole

kirjeldatud. Täna pole sotsiaal- ja tervishoiuteenused üle Eesti ühtlaselt kättesaadavad. 15

erineva juhtimistasandi loomine ei too kaasa teenuste kättesaadavuse parandamist. Kuigi VTKs

on lisatud, et teenuseid saab hankida ka teisest heaolupiirkonnast, jääb selgusetuks, kuidas see

on korraldatud inimese vaates (aja- ja halduskulu) ning kulude liikumise vaates. Kas enne

heaolupiirkonna administratiivtasandi rahastamist ja terviseteekonna juhtide koolitamist ei võiks

suunata ressursse igas piirkonnas teenuste paremasse kättesaadavusse? Kas Eesti mastaapi

arvestades on mõistlik 15 juhtimistasandi loomine? Kas ja millised alternatiivseid lahendusi

kaaluti VTK koostamise käigus?

2. KOV-ide, perearstide liitumine TERVIKU lepinguliseks partneriks on küll seaduse järgi

kohustuslik, kuigi eelduslikult on nii lühikese ajaraami jooksul kõikide kohalike omavalitsuste

ja perearstikeskuste liitumine ebareaalne. Seetõttu on tõenäoline, et paljude inimesteni abi

lihtsalt ei jõua. Oluline on juba ette läbi mõelda olukorrad, kus mõnes piirkonnas ei õnnestu

TERVIKU moodustamine või see viibib. Kuidas tagatakse sellisel juhul inimeste võrdne

kohtlemine ja ligipääs vajalikele teenustele? On oluline, et abi saamise võimalused ei sõltuks

inimese elukohast ning et süsteem looks lahendused ka neile, kes elavad piirkondades, kus

koostööorganisatsioon ei ole välja kujunenud.

3. VTK-s on välja toodud, et koordinatsiooniteenuse sihtgruppi kuulumiseks on vajalik vähemalt

kolme kroonilise haiguse diagnoos. Abivajadus ei sõltu alati diagnooside arvust – teatud

diagnoosid võivad iseenesest tingida ulatusliku toetusvajaduse nii tervishoiu- kui

sotsiaalvaldkonna (ka töö- ja haridusvaldkonna) teenuste näol, samas kui mitme diagnoosiga

inimene võib igapäevaelus hästi toime tulla ka ilma teenusteta. Diagnooside nimekiri ei ole

ammendav ja piisav alus abivajaduse hindamiseks. See võib kaasa tuua olukorra, kus inimesed

on sunnitud pöörduma tervishoiutöötajate poole, et katusdiagnoosi all olevad seisundid või

vaevused eraldi välja toodaks. See omakorda lisab koormust nii inimesele kui

tervishoiutöötajatele. Seetõttu palume kasutada alternatiivseid lähenemisi, mis võtavad aluseks

eelkõige inimese tegeliku toimetuleku ja abivajaduse, mitte üksnes diagnooside arvu. Samuti on

TERVIKU-st õigust abi saada ka inimesel, kes vajab rehabilitatsiooniteenust, kes ei pruugi

omada 3 ja enamat kroonilist diagnoosi. Seega jääb arusaamatuks, milliseid inimesi oodatakse

TERVIKusse abi saama.

4. VTK-s jääb ebaselgeks TERVIKU vastutus inimese sidustamisel teenustega. Nt kui inimene

vajab teenuseid tervishoiust, rehabilitatsioonist, kohalikust omavalitsusest. Kohalik omavalitsus

on autonoomne haldusorgan, kes hindab ise oma piirkonna inimese teenusvajaduse. Kuidas saab

inimene tervisejuhi tehtud otsuseid, plaani vaidlustada? Kuidas saavad KOV-i väliste hindajate

hindamistulemused olla KOV-le teenuste osutamisel siduvad? Kui vajadusi hindab üks

haldusorgan ja osutab teine haldusorgan, siis kes vastutab juhtumikorralduse eest?

5. Tervisejuhtide koolitamine – ministeerium on alustanud juba õppekava hankega ehk võtnud

rahalisi kohustusi, mis on väga kummaline olukorras, kus integratsiooniplaan ei ole läbinud

ametlikku kooskõlastusetappi, st pole ühiskondlikku ega ka partnerite ja teiste osapooltega tehtud

kokkulepet, et TERVIKUTe loomisega ka edasi minnakse.

• Uute spetsialistide koolitamise tarvis eeldatakse, et sinna kandideerivad tänased õe või

sotsiaaltöötaja haridusega inimesed. Need on aga erialad, kus on spetsialistidest niigi suur

puudus. Ei tundu õige olevat nendest sektoritest inimesi ära viia, eriti kui valdkonnas on suur osa

kergemini täiendõpetatavaid inimesi olemas, nt rehabilitatsioonimeeskondade

juhtumikorraldajad, pereõed (krooniliste haigustega inimeste teekonnajuhid), Töötukassa

juhtumikorraldajad, hariduasutuste tugispetsialistid (Rajaleidja), kohalike omavalitsuste

sotsiaaltöötajad (terviseseisundi tõttu abi vajavate inimeste teekonnajuhid), haiglate

sotsiaaltöötajad (teekonnajuhid haiglasse sattunud inimestele). Need inimesed on täna süsteemis

olemas ning neil on ka vastavad oskused, aga neil on puudu andmebaasid ja õigused andmete

vahetamiseks. Reformiplaani kohaselt luuakse need võimalused sotsiaal- ja tervishoius andmete

liigutamiseks.

• Tundub ebarealistiklik koolitada välja 6 kuuga spetsialistid, kellel peavad olema oskused

tunda nii sotsiaal- kui tervishoiuvaldkonda, erinevaid erivajadusi ja haigusi.

Ettepanek: luua uus rakenduslik õppekava, mis hõlmaks vajalikul määral tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonna õpet, kuhu saaks kandideerida ilma valdkonnas senist töökogemust omamata

inimesed.

6. Rehabilitatsiooniteenuste üleminek - kuidas ja kes tagab, et inimesed katkematult teenust

edasi saaks, sest vastutus piirkonna teenuseosutajate kaasamiseks liigub TERVIKU-sse, kuigi on

ebaselge, kas antud ajaraamis igasse maakonda TERVIKud tekivad. Lisaks jäävad teenuseta

praeguse plaani kohaselt need sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusel olevad inimesed, kes ei vasta

mitme diagnoosi kriteeriumile.

Ettepanek: Koostada selge üleminekukava kõigile teenusel olevatele sihtrühmadele.

• Teenuste hinnastamise küsimus. Siiani on olnud sotsiaalse rehabilitatsiooni hinnad olulisemalt

madalamad, kui samad teenused tööalases rehabilitatsioonis või tervishoiusüsteemis.

Eelduslikult need ühtlustatakse tervishoiuhindadega. Kuidas leitakse pingelises eelarveolukorras

lisaraha teenuste rahastamiseks? Ilma lisarahastuseta pole võimalik teenuseid samal mahus

pakkuda.

• Tänaste teenusepakkujate jätkamine rehabilitatsiooniteenuse osutajatena. MTÜ-d ei saa olla

Tervisekassa partneriks, kuid täna on Sotsiaalkindlustusameti partneriteks ca 40 MTÜ-d, kes ei

saa sellisel kujul uues süsteemis jätkata, sh on nende MTÜ-de seas puudespetsiifilisi

organisatsioone, kes pakuvad teenust ainult kindlale sihtgrupile. Kuidas riik tagab selle

kompetentsi säilimise ja arendamise? Nt pimedate, vaegkuuljate, kurtide ja afaasia diagnoosiga

inimeste rehabilitatsioon. Praegu on näiteks kurtidele lastele väga hea lahendus Põlvkondade

Maja, kus pakutakse peaaegu kõiki teenuseid viipekeeles. Täiskasvanud ja eakad saavad tuge

Eesti Vaegkuuljate Liidust, kus teenused on samuti kättesaadavad kurtide emakeeles

(viipekeeles) ilma, et oleks vaja kasutada eraldi viipekeeletõlgi teenust.

Lisaks näiteks Tervisekassa teenuste loetelust jääb hetkel välja mitmeid olulisi afaasiaga inimeste

kompleksseks rehabilitatsiooniks vajalikke spetsialiste, kes panustavad otseselt inimese

toimetulekusse. Näiteks terapeutilise loovtegevuse juhendajad, kompleksse programmi

spetsialistid-tegevusjuhendajad, nn afaasia tõlkijad.

Ettepanek: Teeme ettepaneku lihtsustada Tervisekassa partneriks saamise protsessi nii, et

praegused kõrgekvaliteedilist ja vajaduspõhiseid teenuseid pakkuvad MTÜd saaks

jätkusuutlikult teenust edasi osutada.

• Kuidas toimib loogiliselt inimese terviklik rehabilitatsioon, kui tervishoiuteenuste

osutamiseks mõeldud vahendid suunatakse Tervisekassasse, aga sotsiaalse iseloomuga teenuste

osutamise vahendid Tervikule? Kuidas ja kes planeerib inimesele tervikliku teenuse? Lisaks

liigub ka sotsiaalse rehabilitatsiooni eelarvest osa valdkonnaülese koordinatsiooni pakkumiseks

Tervisekassale. Varasemalt rehabilitatsiooniteenusel sellist komponenti pole olnud, lisarahastuse

puudumise korral vähenevad reaalsed teenuse osutamiseks mõeldud vahendid.

Ettepanek: kaardistada selgelt, milline saab olema mahuka, kompleksse ja pikaajalise või püsiva

teenusevajadusega inimese teekond. Oluline on selgelt välja tuua, kuidas hakatakse teenuste

integreerimisel määratlema, kui mitu tundi psühholoogi, füsioterapeudi vms teenust inimene

vajab ning mille alusel seda otsustatakse.

• Tööalast rehabilitatsiooniteenust esimese etapis integreerima ei hakata, samas pole VTK-s ka

väljatoodud, mis on visioon, millal ja kuidas seda tehakse.

Reformi edukus sõltub eelkõige sellest, kas suudetakse säilitada ja rakendada juba olemasolev

professionaalne võimekus, sh rehabilitatsioonimeeskonnad, sh mittetulundusühingud. Oluline on

tagada toimiva ja tervikliku infosüsteemi loomine, mis oleks praktiliseks tööriistaks

spetsialistidele ning toetaks inimeste abivajaduse õigeaegset ja asjakohast märkamist.

Reformi elluviimisel tuleb tagada inimeste valikuvabadus ja üleriigiline teenuste kättesaadavus,

vältides abi piiramist üksnes heaolupiirkondade raamistikus. Keerulise abivajadusega

sihtgruppide puhul on vältimatu kaasata süsteemselt ka pereliikmeid, kellele langeb suur

hoolduskoormus ning kes on seetõttu samuti rehabilitatsiooni sihtgrupi osa.

Samavõrd tähtis on tagada tööalase ja meditsiinilise rehabilitatsiooni sidusus, sest töövõime ja

igapäevane toimetulek on otseselt seotud inimese terviseseisundiga ning terviklik lähenemine

loob reaalse võimaluse inimeste ühiskonnaelus ja tööturul osalemiseks.

Ettepanek: Analüüsida piirkondlikke probleeme ja võimalusi koos sihtrühmadega, sh nii

lõppkasutajate, teenusepakkujate kui KOVide esindajatega. Samuti teeme ettepaneku tuua selgelt

välja, kui palju finantsressurssi suunatakse teenuste kättesaadavuse parandamiseks. Sujuv

teekond ei saa olla omaette eesmärk, kui see viib suletud kabinetiukseni. Praeguses plaanis

sisalduv kokkuhoid EMO külastuste ja korduvhospitaliseerimiste vähendamise osas ei ole

realistlik, kui plaanis on hakata osutama teenuseid tegeliku vajaduse alusel ning proaktiivselt -

seda põhjusel, et praegu on vajadus suurem kui võimalused ja pakkumine.

Toetame Tervisekassa poolt VTK-le esitatud arvamust. Lisame kokkuvõtvalt, et tunnustame

ettepaneku eest sotsiaal-ja tervishoiuteenused sidustada, kuid ei pea võimalikuks VTK-d toetada.

Tegemist on põhimõttelist ja täiendavat sisulist arutelu vajavate küsimustega, mida VTK hetkel

piisavalt ei kata. Tõime oma arvamuses välja vaid ühe osa murekohti, kuivõrd vastuseta küsimusi

ja läbimõtlemata põhimõttelisi punkte on liialt palju, et hetkel oma ressursse materjali

täiendavasse analüüsi ja tagasisidestamisse panna. Inimese vaatest on tegemist eluks ja heaoluks

vajalike oluliste teenustega, mistõttu soovime algatada sisulise ja kaasava arutelu, mille

tulemusel tekkivad lahendused on kõikidele osapooltele üheselt selged ja arusaadavad ning

praktikas reaalselt ka rakendatavad ja lisandväärtust loovad.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud) Maarja Krais-Leosk Tegevjuht Eesti Puuetega Inimeste Koda

Tuuli Seinberg; Tervisekaitsealase huvikaitse nõunik ;+372 5401 0461; [email protected]

Kristi Kähär; Toetuste ja teenuste nõunik; +372 5401 0462; [email protected]

Sotsiaalministeerium Meie: 02.09.2025 nr 50

[email protected]

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna integratsiooni

väljatöötamiskavatsusele

EPIKoda tänab kaasamise eest. Samas oleme väga mures VTK-le eelnenud kaasamisprotsessi

pärast, kuhu EPIKoda ega meie liikmesühinguid ei kaasatud. Leiame, et VTK-s on mitmeid

sisulisi ja põhimõttelisi kitsaskohti, mistõttu ei ole EPIKojal võimalik VTK suunda tervikuna

toetada. Laiemalt jääb ebaselgeks inimese teekond teenustele, sh keda loetakse

koordinatsiooniteenuse sihtgrupiks, milline on mõju sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahastusele

ning kuidas rahastuse ja korralduse muudatused koos ajakavaga teenuste kättesaadavust reaalselt

mõjutavad.

EPIKoda ja liikmesühingud on pikalt oodanud sotsiaal- ja tervishoiu ( ning ka töö- ja

haridusvaldkonna) paremat lõimumist, et abivajaja teekond oleks lihtne ning inimene ei peaks

ise eri valdkondadest abi otsima. Väljatöötamiskavatsus sõnastab põhjendatult mitu suurt muret:

Eestis on sotsiaal- ja tervishoiusüsteem teineteisest eraldatud; abivajaja võib ekselda eri

teenuseosutajate vahel; abi ei jõua õigel ajal ega optimaalsel viisil. Samu teenuseid pakutakse

paralleelselt mõlemas süsteemis ja ka rahastamine on killustunud. Toetame põhimõtet pakkuda

abi proaktiivselt.

Alljärgnevalt esitame tähelepanekud, murekohad ja ettepanekud:

1. VTK järgi luuakse 15 heaolupiirkonda, mille taga on suur administratiivne tasand (sh

juhtimine, kontrollimine), kuid reaalne teenuste kättesaadavuse parandamist ja kvaliteeti pole

kirjeldatud. Täna pole sotsiaal- ja tervishoiuteenused üle Eesti ühtlaselt kättesaadavad. 15

erineva juhtimistasandi loomine ei too kaasa teenuste kättesaadavuse parandamist. Kuigi VTKs

on lisatud, et teenuseid saab hankida ka teisest heaolupiirkonnast, jääb selgusetuks, kuidas see

on korraldatud inimese vaates (aja- ja halduskulu) ning kulude liikumise vaates. Kas enne

heaolupiirkonna administratiivtasandi rahastamist ja terviseteekonna juhtide koolitamist ei võiks

suunata ressursse igas piirkonnas teenuste paremasse kättesaadavusse? Kas Eesti mastaapi

arvestades on mõistlik 15 juhtimistasandi loomine? Kas ja millised alternatiivseid lahendusi

kaaluti VTK koostamise käigus?

2. KOV-ide, perearstide liitumine TERVIKU lepinguliseks partneriks on küll seaduse järgi

kohustuslik, kuigi eelduslikult on nii lühikese ajaraami jooksul kõikide kohalike omavalitsuste

ja perearstikeskuste liitumine ebareaalne. Seetõttu on tõenäoline, et paljude inimesteni abi

lihtsalt ei jõua. Oluline on juba ette läbi mõelda olukorrad, kus mõnes piirkonnas ei õnnestu

TERVIKU moodustamine või see viibib. Kuidas tagatakse sellisel juhul inimeste võrdne

kohtlemine ja ligipääs vajalikele teenustele? On oluline, et abi saamise võimalused ei sõltuks

inimese elukohast ning et süsteem looks lahendused ka neile, kes elavad piirkondades, kus

koostööorganisatsioon ei ole välja kujunenud.

3. VTK-s on välja toodud, et koordinatsiooniteenuse sihtgruppi kuulumiseks on vajalik vähemalt

kolme kroonilise haiguse diagnoos. Abivajadus ei sõltu alati diagnooside arvust – teatud

diagnoosid võivad iseenesest tingida ulatusliku toetusvajaduse nii tervishoiu- kui

sotsiaalvaldkonna (ka töö- ja haridusvaldkonna) teenuste näol, samas kui mitme diagnoosiga

inimene võib igapäevaelus hästi toime tulla ka ilma teenusteta. Diagnooside nimekiri ei ole

ammendav ja piisav alus abivajaduse hindamiseks. See võib kaasa tuua olukorra, kus inimesed

on sunnitud pöörduma tervishoiutöötajate poole, et katusdiagnoosi all olevad seisundid või

vaevused eraldi välja toodaks. See omakorda lisab koormust nii inimesele kui

tervishoiutöötajatele. Seetõttu palume kasutada alternatiivseid lähenemisi, mis võtavad aluseks

eelkõige inimese tegeliku toimetuleku ja abivajaduse, mitte üksnes diagnooside arvu. Samuti on

TERVIKU-st õigust abi saada ka inimesel, kes vajab rehabilitatsiooniteenust, kes ei pruugi

omada 3 ja enamat kroonilist diagnoosi. Seega jääb arusaamatuks, milliseid inimesi oodatakse

TERVIKusse abi saama.

4. VTK-s jääb ebaselgeks TERVIKU vastutus inimese sidustamisel teenustega. Nt kui inimene

vajab teenuseid tervishoiust, rehabilitatsioonist, kohalikust omavalitsusest. Kohalik omavalitsus

on autonoomne haldusorgan, kes hindab ise oma piirkonna inimese teenusvajaduse. Kuidas saab

inimene tervisejuhi tehtud otsuseid, plaani vaidlustada? Kuidas saavad KOV-i väliste hindajate

hindamistulemused olla KOV-le teenuste osutamisel siduvad? Kui vajadusi hindab üks

haldusorgan ja osutab teine haldusorgan, siis kes vastutab juhtumikorralduse eest?

5. Tervisejuhtide koolitamine – ministeerium on alustanud juba õppekava hankega ehk võtnud

rahalisi kohustusi, mis on väga kummaline olukorras, kus integratsiooniplaan ei ole läbinud

ametlikku kooskõlastusetappi, st pole ühiskondlikku ega ka partnerite ja teiste osapooltega tehtud

kokkulepet, et TERVIKUTe loomisega ka edasi minnakse.

• Uute spetsialistide koolitamise tarvis eeldatakse, et sinna kandideerivad tänased õe või

sotsiaaltöötaja haridusega inimesed. Need on aga erialad, kus on spetsialistidest niigi suur

puudus. Ei tundu õige olevat nendest sektoritest inimesi ära viia, eriti kui valdkonnas on suur osa

kergemini täiendõpetatavaid inimesi olemas, nt rehabilitatsioonimeeskondade

juhtumikorraldajad, pereõed (krooniliste haigustega inimeste teekonnajuhid), Töötukassa

juhtumikorraldajad, hariduasutuste tugispetsialistid (Rajaleidja), kohalike omavalitsuste

sotsiaaltöötajad (terviseseisundi tõttu abi vajavate inimeste teekonnajuhid), haiglate

sotsiaaltöötajad (teekonnajuhid haiglasse sattunud inimestele). Need inimesed on täna süsteemis

olemas ning neil on ka vastavad oskused, aga neil on puudu andmebaasid ja õigused andmete

vahetamiseks. Reformiplaani kohaselt luuakse need võimalused sotsiaal- ja tervishoius andmete

liigutamiseks.

• Tundub ebarealistiklik koolitada välja 6 kuuga spetsialistid, kellel peavad olema oskused

tunda nii sotsiaal- kui tervishoiuvaldkonda, erinevaid erivajadusi ja haigusi.

Ettepanek: luua uus rakenduslik õppekava, mis hõlmaks vajalikul määral tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonna õpet, kuhu saaks kandideerida ilma valdkonnas senist töökogemust omamata

inimesed.

6. Rehabilitatsiooniteenuste üleminek - kuidas ja kes tagab, et inimesed katkematult teenust

edasi saaks, sest vastutus piirkonna teenuseosutajate kaasamiseks liigub TERVIKU-sse, kuigi on

ebaselge, kas antud ajaraamis igasse maakonda TERVIKud tekivad. Lisaks jäävad teenuseta

praeguse plaani kohaselt need sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusel olevad inimesed, kes ei vasta

mitme diagnoosi kriteeriumile.

Ettepanek: Koostada selge üleminekukava kõigile teenusel olevatele sihtrühmadele.

• Teenuste hinnastamise küsimus. Siiani on olnud sotsiaalse rehabilitatsiooni hinnad olulisemalt

madalamad, kui samad teenused tööalases rehabilitatsioonis või tervishoiusüsteemis.

Eelduslikult need ühtlustatakse tervishoiuhindadega. Kuidas leitakse pingelises eelarveolukorras

lisaraha teenuste rahastamiseks? Ilma lisarahastuseta pole võimalik teenuseid samal mahus

pakkuda.

• Tänaste teenusepakkujate jätkamine rehabilitatsiooniteenuse osutajatena. MTÜ-d ei saa olla

Tervisekassa partneriks, kuid täna on Sotsiaalkindlustusameti partneriteks ca 40 MTÜ-d, kes ei

saa sellisel kujul uues süsteemis jätkata, sh on nende MTÜ-de seas puudespetsiifilisi

organisatsioone, kes pakuvad teenust ainult kindlale sihtgrupile. Kuidas riik tagab selle

kompetentsi säilimise ja arendamise? Nt pimedate, vaegkuuljate, kurtide ja afaasia diagnoosiga

inimeste rehabilitatsioon. Praegu on näiteks kurtidele lastele väga hea lahendus Põlvkondade

Maja, kus pakutakse peaaegu kõiki teenuseid viipekeeles. Täiskasvanud ja eakad saavad tuge

Eesti Vaegkuuljate Liidust, kus teenused on samuti kättesaadavad kurtide emakeeles

(viipekeeles) ilma, et oleks vaja kasutada eraldi viipekeeletõlgi teenust.

Lisaks näiteks Tervisekassa teenuste loetelust jääb hetkel välja mitmeid olulisi afaasiaga inimeste

kompleksseks rehabilitatsiooniks vajalikke spetsialiste, kes panustavad otseselt inimese

toimetulekusse. Näiteks terapeutilise loovtegevuse juhendajad, kompleksse programmi

spetsialistid-tegevusjuhendajad, nn afaasia tõlkijad.

Ettepanek: Teeme ettepaneku lihtsustada Tervisekassa partneriks saamise protsessi nii, et

praegused kõrgekvaliteedilist ja vajaduspõhiseid teenuseid pakkuvad MTÜd saaks

jätkusuutlikult teenust edasi osutada.

• Kuidas toimib loogiliselt inimese terviklik rehabilitatsioon, kui tervishoiuteenuste

osutamiseks mõeldud vahendid suunatakse Tervisekassasse, aga sotsiaalse iseloomuga teenuste

osutamise vahendid Tervikule? Kuidas ja kes planeerib inimesele tervikliku teenuse? Lisaks

liigub ka sotsiaalse rehabilitatsiooni eelarvest osa valdkonnaülese koordinatsiooni pakkumiseks

Tervisekassale. Varasemalt rehabilitatsiooniteenusel sellist komponenti pole olnud, lisarahastuse

puudumise korral vähenevad reaalsed teenuse osutamiseks mõeldud vahendid.

Ettepanek: kaardistada selgelt, milline saab olema mahuka, kompleksse ja pikaajalise või püsiva

teenusevajadusega inimese teekond. Oluline on selgelt välja tuua, kuidas hakatakse teenuste

integreerimisel määratlema, kui mitu tundi psühholoogi, füsioterapeudi vms teenust inimene

vajab ning mille alusel seda otsustatakse.

• Tööalast rehabilitatsiooniteenust esimese etapis integreerima ei hakata, samas pole VTK-s ka

väljatoodud, mis on visioon, millal ja kuidas seda tehakse.

Reformi edukus sõltub eelkõige sellest, kas suudetakse säilitada ja rakendada juba olemasolev

professionaalne võimekus, sh rehabilitatsioonimeeskonnad, sh mittetulundusühingud. Oluline on

tagada toimiva ja tervikliku infosüsteemi loomine, mis oleks praktiliseks tööriistaks

spetsialistidele ning toetaks inimeste abivajaduse õigeaegset ja asjakohast märkamist.

Reformi elluviimisel tuleb tagada inimeste valikuvabadus ja üleriigiline teenuste kättesaadavus,

vältides abi piiramist üksnes heaolupiirkondade raamistikus. Keerulise abivajadusega

sihtgruppide puhul on vältimatu kaasata süsteemselt ka pereliikmeid, kellele langeb suur

hoolduskoormus ning kes on seetõttu samuti rehabilitatsiooni sihtgrupi osa.

Samavõrd tähtis on tagada tööalase ja meditsiinilise rehabilitatsiooni sidusus, sest töövõime ja

igapäevane toimetulek on otseselt seotud inimese terviseseisundiga ning terviklik lähenemine

loob reaalse võimaluse inimeste ühiskonnaelus ja tööturul osalemiseks.

Ettepanek: Analüüsida piirkondlikke probleeme ja võimalusi koos sihtrühmadega, sh nii

lõppkasutajate, teenusepakkujate kui KOVide esindajatega. Samuti teeme ettepaneku tuua selgelt

välja, kui palju finantsressurssi suunatakse teenuste kättesaadavuse parandamiseks. Sujuv

teekond ei saa olla omaette eesmärk, kui see viib suletud kabinetiukseni. Praeguses plaanis

sisalduv kokkuhoid EMO külastuste ja korduvhospitaliseerimiste vähendamise osas ei ole

realistlik, kui plaanis on hakata osutama teenuseid tegeliku vajaduse alusel ning proaktiivselt -

seda põhjusel, et praegu on vajadus suurem kui võimalused ja pakkumine.

Toetame Tervisekassa poolt VTK-le esitatud arvamust. Lisame kokkuvõtvalt, et tunnustame

ettepaneku eest sotsiaal-ja tervishoiuteenused sidustada, kuid ei pea võimalikuks VTK-d toetada.

Tegemist on põhimõttelist ja täiendavat sisulist arutelu vajavate küsimustega, mida VTK hetkel

piisavalt ei kata. Tõime oma arvamuses välja vaid ühe osa murekohti, kuivõrd vastuseta küsimusi

ja läbimõtlemata põhimõttelisi punkte on liialt palju, et hetkel oma ressursse materjali

täiendavasse analüüsi ja tagasisidestamisse panna. Inimese vaatest on tegemist eluks ja heaoluks

vajalike oluliste teenustega, mistõttu soovime algatada sisulise ja kaasava arutelu, mille

tulemusel tekkivad lahendused on kõikidele osapooltele üheselt selged ja arusaadavad ning

praktikas reaalselt ka rakendatavad ja lisandväärtust loovad.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud) Maarja Krais-Leosk Tegevjuht Eesti Puuetega Inimeste Koda

Tuuli Seinberg; Tervisekaitsealase huvikaitse nõunik ;+372 5401 0461; [email protected]

Kristi Kähär; Toetuste ja teenuste nõunik; +372 5401 0462; [email protected]

Sotsiaalministeerium Meie: 02.09.2025 nr 51

[email protected]

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Sotsiaalhoolekande seaduse, ravikindlustuse

seaduse ja meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele

Eesti Puuetega Inimeste Koda tänab kaasamise eest. 2020. aastal koostatud kontseptsiooni

töörühmas osalesid EPIKoda ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit. Selles dokumendis lepiti

kokku põhimõte, et kahe süsteemi liitmine üksi ei suurenda inimesele antavat väärtust;

eeltingimus on mõlema süsteemi parandamine ja viimine sarnastele alustele. Alles seejärel on

vajaduse korral mõistlik kaaluda liitmist. Kahe paralleelse süsteemi olemasolu tagab teatud

paindlikkuse (nt erimenetluse ja loeteluväliste abivahendite kompenseerimise võimalus). VTK

järeldused erinevad seega varasemast laiapõhjalisest kokkuleppest.

EPIKoda toetab eesmärki vähendada bürokraatiat ja teha abivajadusest lähtuv abi inimese jaoks

lihtsamini kättesaadavaks. Samas tekitavad plaanitavad muudatused mitmeid muresid:

1. Erimenetluse kaotamine ilma samaväärse asenduseta. VTK järgi asendataks erandid

„süsteemsete lahendustega”, mis eeldab loetelu uuendamist kaks korda aastas. Inimestele, kellel

on unikaalne vajadus loeteluvälise abivahendi jaoks, tähendab see rohkem kui 6-kuulist viivitust

(toote leidmine/tellimine ja loetelusse saamine). Praegu võimaldab erimenetlus lahendada

harvaesinevad olukorrad olulisemalt kiiremini, kuigi ka praegu on erimenetluse protsess inimese

jaoks aeganõudev. Kui suudetakse enamik juhtumeid süsteemselt lahendada, siis tõenäoliselt

muutuks erimenetlus ka harvaesinevate vajaduste katmiseks kiiremini. Seetõttu palume säilitada

erimenetlus uues loodavas süsteemis. VTK ise kirjeldab, et erandite süsteem tahetakse

asendada loetelu diferentseeritud tingimustega ja piirhinnarühmade täpsustamisega, kuid pole

selge, et see suudaks katta kõik harvaesinevad vajadused. Üldjuhul võib loeteluvälise abivahendi

vajadus olla just väga keeruliste erivajaduste korral ning standardlahendused loetelus ei sobi.

Seega ei saa öelda, et erimenetluse kaotamine tagaks kõikidele abivahendite ja

meditsiiniseadmete võrdsetele alustel saamise, vaid tekitavad ebavõrdset kohtlemist nende

inimeste hulgas, kellele standartsed lahendused ei sobi. Abivahendite ettevõtetel on vähene

huvi tuua Eestisse abivahendeid, mille kasutajate hulk on väike. Sageli jõuavad erimenetlusse

just sellised loeteluvälised abivahendid.

2. Abivahendispetsialisti kutsenõude säilitamine müügikohtades. EPIKoda ei toeta, et

abivahendispetsialisti kutse nõue kaotatakse. Kogemus näitab, et ilma vastava pädevuseta

soovitatakse mõnikord vale abivahendit või jäetakse see inimesele sobivaks kohandamata, mis

võib tekitada olulist terviseriski. VTK „pehme” nõue kvaliteetse nõustamise kohta ei ole piisav

– vajalik on selge pädevusnõue, kohustuslik koolitus ja järelevalve. Ka meditsiiniseadmete

müügis ei ole tegelik nõustamiskvaliteet alati tagatud; muredega on pöördutud ka EPIKoja poole.

3. Hetkel on meditsiiniseadmete loetelus 2012 meditsiiniseadet, millele lisanduks u 2600

abivahendit (249 erinevat tootegruppi ehk ISO-koodi), mille vastavust hüvitamispõhimõtetele

tuleks hinnata, pidada ettevõtetega hinnaläbirääkimisi ja sõlmida hinnakokkulepped ja

hindadest lähtuvalt arvutada piirhinnarühmades odavuselt teise toote hinna järgi soodustuse

aluseks olevad piirhinnad. Samuti on vaja koostöös erialaekspertide ja SKA-ga töötada välja

hüvitamistingimused.

Milline on risk, et abivahendite valik senisest väheneb? Kuidas plaanitakse seda riski

maandada?

4. Kuigi meditsiiniseadmete süsteemis registreerimine on juba täna kohustuslik, ei ole paljud

abivahendid sinna kantud. Kui rahastus seotakse MSA-ga, tuleb vältida olukorda, kus seade jääb

registreerimata ning inimene jääb abita. Kui täna on juba seaduses kohustus, aga paljud

abivahendid registreeritud ei ole ning Tervisekassa hakkab tulevikus hüvitama ainult MSA-s

registreeritud abivahendeid, siis kuidas riik maandab riski, et teenuseosutajad ei tule (sarnaselt

praeguse olukorraga) kaasa?

5. Väljatöötamiskavatsuses pole arvestatud Töötukassa süsteemiga, kus väljastatakse tööalaseid

abivahendeid, mis on dubleerivalt ka Sotsiaalkindlustusameti süsteemis kättesaadavad. Milllised

on tulevikusuunad ja plaanid neid süsteeme ühildada?

6. Milliseid lahendusi on kaalutud juhtkoerte osa? Eelnõus puuduvad sellekohased

lahendussuunad.

7. Niivõrd suure muudatuse tegemisel on ootus täpsemateks mõjuanalüüsideks, näiteks

kuidas mõjub tootepõhine loetelu ja hinnakokkulepete sõlmimine inimesele – kas on risk

abivahendite valiku vähenemisele, hindade tõusule? Ilmselt tõusevad süsteemide ühildamisega

abivahendeid müüvate ettevõtete kulud, mis tõenäoliselt omakorda mõjuvad abivahendite

lõpphinnale. Kui abivahendid viiakse üle kolmes etapis, kuidas maandatakse riski, et

eelarvevahendite kasvu tõttu pole võimalik süsteeme täielikult integreerida? Kuidas leitakse

täiendavad vahendid abivahendite ja meditsiiniseadmete rahastamiseks, kui rakendub sama

omaosaluse loogika, mis on täna meditsiiniseadmetele ja ravimitele. Arvestades olukorda, kus

Tervisekassa on tugevas miinuses ning räägitakse pidevatest kärbetest?

8. Kas uues süsteemis on plaanis süsteemselt lahendada kõik seni erimenetluses olnud

abivahendid? VTK lisas on näha lisatavate abivahenditena 2024.a. tehingute statistika. Milliseid

abivahendeid on varasematel aastatel loeteluväliselt taotletud?

9. Samuti on vaja Tervisekassal kokku leppida erialaekspertidega hüvitamise tingimused

(sihtgrupi kirjeldused, hüvitavad kogused, hüvitamise kestused, piirlimiidid jms) ning arendada

välja üüriteenus ning sõlmida või muuta müügilepinguid. Kõikide abivahendite üleviimisel

meditsiiniseadmete loetellu on vaja erialaekspertidega üle vaadata ka abivahendite ja

meditsiiniseadmete sihtgrupi kirjeldused selliselt, et need vastaksid vajadusele ega koormaks

liigselt tervishoiusüsteemi (nt on VTK koostamise käigus tõusetunud vajadus üle vaadata

tallatugede sihtgrupi kirjeldus). Oluline on kaasata ka puudespetsiifilisi ja kroonilisi haigeid

esindavad organisatsioonid.

Lisaks eelpooltoodule täiendavad mõtted ja küsimused EPIKoja võrgustikult:

1. Viipekeelsetele kurtidele peab abivahendite kõrval olema alati ka viipekeelne videoselgitus.

Näiteks erinevate abivahendite kasutusjuhendid („Jenile abivahendid“, „SoundFR“, „Kadrimardi

abivahendid“ jmt) on viipekeelsetele inimestele hädavajalikud. Samuti peab abivahendite

hinnapiir olema mõistlik ning eluks vajalikud kodused abivahendid (nt suitsuandur, vinguandur

ja nende saatjad) peaksid olema omavalitsustes kättesaadavad tasuta.

2. Kommunikatsioonivahendite alla tuleb viipekeelsetele kurtidele arvestada ka tahvelarvutit,

sülearvutit või nutitelefoni, sest viipekeelne kaugtõlge on tehniline abivahend ning paljudel

kurtidel ei ole majanduslikku võimalust neid seadmeid ise soetada. Näiteks Lätis, Leedus,

Soomes ja Rootsis on need abivahendid kurtidele tasuta kättesaadavad, kuna neid peetakse

vältimatult vajalikeks.

3. Abivahendite hinnapiir - kuidas tagatakse, et inimene saab valida ka mõne kallima

kuuldeaparaadi (või ka mõne muu abivahendi), kui loetelus kokku lepitud?

4. Mitme aasta järel saab inimene uue kuulmisabivahendi? Kui juhtub, et kuulmine langeb või

on muu ootamatu asjaolu tõttu vaja uut aparaati varem, on seda lahendatud erimenetluse kaudu.

5. Kas abivahendite lisaseadmed (ressiiver, otsikud, lisamikrofonid jm) lähevad ka samasse

loetellu ja neid saab samadel alustel?

6. Kuidas rahastatakse seadistamise kulusid? Kuuldeaparaate on vaja vahel mitmeid kordi käia

seadistamas.

7. Abivahendite süsteemis kehtivad aktiivsusgrupid. Pensionärid on saanud selle alusel

peamiselt odavamaid kuuldeaparaate, kuna kuuluvad 1.aktiivsusgruppi. Kuidas uues süsteemis

gruppe jaotama hakatakse? Kas pensionäridel ja mittetöötavatel inimestel on samuti võimalik

kallimaid aparaate soetada?

VTK-ga edasi liikumiseks palume vastuseid EPIKoja poolt välja toodud

probleemkohtadele ja küsimustele. Kokkuvõtvalt oleme seisukohal, et reformiga ei tohi

inimese jaoks midagi halvemaks muutuda – tänaste abivahendite maht ja valik ei tohi

väheneda, sh peab olema tagatud paindlik ja inimeste vajadusi arvestav erimenetluse

süsteem, ning abivahendite hind olulisel määral kallimaks muutuda. Samuti peab olema

ülemineku ajal tagatud katkestuseta teenus.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud) Maarja Krais-Leosk Tegevjuht Eesti Puuetega Inimeste Koda

Kristi Kähär

Toetuste ja teenuste nõunik

+372 5401 0462 [email protected]