Välisministri määruse
„Arengukoostöö tegemise ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord“
eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Välissuhtlemisseaduse (edaspidi VäSS) § 9 lõike 1 punkti 6 järgi töötab Välisministeerium koostöös asjaomaste ministeeriumidega välja arengukoostöö ja humanitaarabi andmise poliitika ning viib seda vastavalt oma pädevusele ellu. Praegu reguleerib arengukoostöö- ja humanitaarabitoetuste andmise viise ja tingimusi, toetuse taotlemise menetlust ning toetuse kasutamist Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 2021. a määrus nr 122 „Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord“ (RT I, 18.12.2021, 2) (edaspidi ka määrus nr 122). 1. oktoobril 2025 jõustub VäSSi muudatus, mille kohaselt tunnistatakse Vabariigi Valitsusele antud volitusnorm kehtetuks ja seetõttu muutub kehtetuks ka Vabariigi Valitsuse määrus nr 122. Edaspidi kehtestab arengukoostöö tegemise ja humanitaarabi andmise tingimused ja korra välisminister määrusega.
9. juulil 2020 kinnitas Vabariigi Valitsus Riigikogus põhjalikud arutelud läbinud „Eesti välispoliitika arengukava 2030“1, mida muu hulgas viiakse ellu välispoliitika ja arengukoostöö programmide2 ning valitsuse toetuse saanud „Arengukoostöö ja humanitaarabi strateegia 2024–2030“3 (edaspidi strateegia) kaudu. Arengukoostöö on üks välispoliitika tööriist, mis aitab edendada väärtusi, luua turvalisemat rahvusvahelist keskkonda, kindlustada riikidevahelisi partnerlussuhteid ehk kasvatada mõju.
Arengukoostööd ja humanitaarabi andmist korraldab Välisministeerium. Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 2021. a korralduse nr 139 alusel on asutatud sihtasutus Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (edaspidi keskus). Keskuse põhikirjaline eesmärk on viia ellu rahvusvahelise arengukoostöö ja humanitaarabi projekte ning luua ja koondada kõnealuse valdkonna kompetentsi.
Arvestades eespool märgitud viimaste aastate arengusuundi ja praktikat uuendatakse välisministri määrusega seni kehtivat regulatsiooni, tõhustades arengukoostöö projektitaotluste menetlust ning lihtsustades taotlusvoore ja taotlemist. Sellega vähendatakse taotlejate halduskoormust. Määruse kohaselt korraldab arengukoostöö taotlusvoore enamasti keskus ja määruse alusel võib ministeerium humanitaarabi andmisel kasutada strateegilist partnerlust. Määruses on vähendatud taotlusvooru tingimusi, mis võimaldab kujundada neid paremini vajadustele vastavaks ja ühtlasi vähendab bürokraatiat. Samuti ei reguleerita määruses enam taotlusvoore erinevalt, lähtudes nende eesmärkidest. Muus osas on muudatused võrreldes määrusega nr 122 suuresti korralduslikku või tehnilist laadi.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi osakonna peadirektor Kairi Saar-Isop (
[email protected]), sama osakonna 2. büroo (humanitaarabi büroo) peaspetsialist Maari Ross (
[email protected]) ja 1. büroo (arengukoostöö büroo) spetsialist Taavo Lumiste (
[email protected]) ning riigi sihtasutuse Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus arendusjuht Andrea Kivi.
Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Välisministeeriumi juriidilise osakonna 3. büroo (riigisisese õiguse büroo) jurist Merike Alep (
[email protected]).
Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud OÜ Täheviirg keeletoimetaja Riina Martinson.
1.3. Märkused
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu (EL) õiguse rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.
Määruse kehtestamisel tuleb kehtetuks tunnistada välisministri 30. mai 2022. a määrus nr 7 „Arengukoostööprojekti ja arengukoostööprojekti aruande vormid“.
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Käesolev määrus kehtestatakse VäSSi § 9 lõike 131 alusel, mille kohaselt kehtestab välisminister määrusega arengukoostöö tegemise ja humanitaarabi andmise tingimused ja korra.
Eelnõu koosneb seitsmest peatükist, mis jagunevad 30 paragrahviks:
1. peatükk. Üldsätted (§-d 1–6)
2. peatükk. Toetuste taotlusvoor, nõuded taotlejale ja taotlusele (§-d 7–10)
3. peatükk. Taotlusvoorus toetuse andmine (§-d 11–14)
4. peatükk. Taotluse rahuldamise otsuse muutmine ja kehtetuks tunnistamine (§-d 15–16)
5. peatükk. Toetuse kasutamine ja aruande esitamine (§-d 17–20)
6. peatükk. Toetuse tagasinõudmine (§ 21–22)
7. peatükk. Toetuse saaja ja toetuse andja õigused ning kohustused (§-d 23–26)
8. peatükk. Rakendussätted (§-d 27–29).
Esimeses peatükis esitatakse üldsätted.
Eelnõu §-s 1 nähakse ette määruse reguleerimisala ja kohaldamisala.
Vabariigi Valitsuse seaduse § 69 lõige 1 sätestab, et Välisministeeriumi valitsemisalas on rahvusvahelise arengu- ja humanitaarabi andmise korraldamine. Valitsuse 20. mai 2004. a määrusega nr 196 kehtestatud „Välisministeeriumi põhimääruse“ § 14 täpsustab, et ministeeriumi ülesanne on kavandada koos sihtriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste doonorriikidega arengu- ja humanitaarabi programme; korraldada koos teiste asjaomaste asutuste ja isikutega arengu- ja humanitaarabi andmist; töötada koos asjaomaste ministeeriumidega välja arengukoostöö ja humanitaarabi poliitika ning viia seda oma pädevuse kohaselt ellu. Määruse lõike 1 kohaselt kehtestatakse määrusega arengukoostöö tegemise ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord, sest VäSSi § 9 lõikes 131 sisalduva volitusnormi järgi on arengukoostöö tegemise ja humanitaarabi andmise tingimuste ja korra kehtestamine välisministri pädevuses. Määrus käsitleb ainult Välisministeeriumi rahastatavaid arengukoostöö ja humanitaarabi tegevusi.
Määruses reguleerimata küsimustes kohaldatakse haldusmenetluse seadust (edaspidi HMS) (lõige 2).
Kohaldamisala sättes (lõige 3) nähakse ette, et humanitaarabi ja arengukoostöö projektidele kohaldatakse määruses arengukoostööprojekti kohta sätestatut. Konfliktide ennetamist käsitlevaid projekte eristab kiireloomulisest humanitaarabist see, et projektides on omavahel põimitud nii humanitaarabi kui ka arengukoostöö elemendid. Nende kaudu investeeritakse ennetustegevusse ning vähendatakse haavatavust ja tegeletakse konflikti algpõhjustega, pakkudes samal ajal humanitaarabi ja suurendades vastupanuvõimet. Nii Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO) kui ka ELis pööratakse lõimimisprojektidele üha enam tähelepanu ning oluline on arengukoostööd ja humanitaarabi kavandada ning ellu viia üksteist täiendaval viisil. Seeläbi on võimalik ebakindluse, vaesuse ja haavatavuse dünaamikale kiiremini ning tõhusamalt reageerida, edendades muu hulgas inimõigusi ja kaasavat valitsemist, leevendades struktuurset ebavõrdsust ja vähendades sellega seotud riske. Rõhutatud on ka kliimamuutuste ennetamise olulisust, sest mitmed kriisid on kliimamuutustega seotud või nende tõttu võimendunud (üleujutused, ikaldused jne).
Nii Välisministeerium kui ka keskus lähtuvad arengukoostöö korraldamisel ja humanitaarabi andmisel välispoliitika prioriteetidest ning Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi alusdokumentidest, milleks on välispoliitika arengukava ning välispoliitika ja arengukoostöö programm. Samuti võetakse arvesse sihtriikide vajadusi ning rahvusvahelisi arengukoostöö ja humanitaarabi põhimõtteid (lõige 4). Rahvusvahelised arengukoostöö põhimõtted on ELi, ÜRO, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide kujundatud poliitika ja põhimõtted, näiteks ÜRO kestliku arengu eesmärgid.
Eelnõu §-s 2 määratletakse määruse terminid, sealhulgas need, mida on kasutatud määruses nr 122 ja muudes varasemates õigusaktides. Lisatud on terminid, millel on tavakasutusest või õigusaktides seni määratletust erinev tähendus või mille puhul on praktikas tekkinud küsitavusi.
Lisatud on järgmised terminid: taotleja, toetuse saaja, toetuse andja, koostööpartner, projekti abikõlblikkuse periood. Täpsustatud on doonori ja humanitaarabi kaasfinantseeringu termineid.
Määruse järgi võib toetuse andjaks olla nii keskus kui ka Välisministeerium, sest ministeeriumil arengu- ja humanitaarabi andmise korraldamise eest vastutajana peab jääma õigus ka ise taotlusvoore korraldada.
Projekti abikõlblikkuse perioodiks loetakse taotluse rahuldamise otsuses määratud ajavahemikku, millal algavad ja lõpevad projektitegevused ning tekivad nende elluviimiseks vajalikud kulud. Sel perioodil tehtud tegevuste kulusid peetakse abikõlblikeks ja need hüvitatakse.
Doonorina käsitatakse määruses lisaks arengukoostöö raames toetust või humanitaarabi andvale riigile ka rahvusvahelist organisatsiooni, eraalgatust, rahvusvahelist finantsinstitutsiooni või muud sarnast üksust. Terminit ’doonor’ on üksjagu kasutatud nii arengukavades kui ka mujal sellistes tekstides. Kehtivas määruses kasutati terminina ’doonorriik’, kuid see jääb tähenduselt kitsaks. Sõnaveebiski4 on ’doonori’ üks tähendustest ’inimene, ka organisatsioon vm, kes toetab hrl rahaliselt, teeb annetuse, kingib midagi vms’. Seega selle sõna tähendus on eesti keeles juba laienenud.
Humanitaarabi on arenguriigile antav kiireloomuline rahaline või esemeline abi või oskusteave või tegevus, mille eesmärk on loodusõnnetusest, kliimamuutusest või inimtegevust põhjustatud katastroofi ajal või selle järel päästa inimelusid, vähendada inimeste kannatusi ja tagada inimväärseks eluks hädavajalik; samuti abi, mille eesmärk on nimetatud olukordi ennetada ja parandada valmisolekut nendele reageerimiseks. Praktikas võib humanitaarabi olla lisaks rahalisele või muule materiaalsele toetusele ja oskusteabele ka tegevus, mille eesmärk on samuti päästa katastroofipiirkonnas loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofi ajal või selle järel inimelusid ja tagada inimväärseks eluks hädavajalik, samuti ennetada loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofi või parandada sellele reageerimise valmidust.
Kaasfinantseeringuks loetakse lisaks antavale toetusele ja projektitaotluses märgitud omafinantseeringule toetuse saaja, koostööpartneri ja doonori rahalist või rahaliselt mõõdetavat panust projekti.
Omafinantseering on toetuse saaja rahaline või rahaliselt mõõdetav panus projekti. Omafinantseeringu hulka arvestatakse ainult toetuse saaja abikõlblikud kulud.
Koostööpartneriks saab olla kohalik partner, kelleks on sihtriigi juriidiline isik, või valitsus- või kohaliku omavalitsuse asutus või selle hallatav asutus, kes osaleb projektis toetava tegevuse rakendamisel ja kellel tekivad selle käigus kulud.
Arengu- ja humanitaarabi terminite (arengukoostöö, arenguriik, doonor, humanitaarabi, sihtriik) määratlemisel on aluseks võetud nii arengudokumentides kasutatud kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide (eelkõige OECD) definitsioonid. Nimetatud termineid ei ole võrreldes kehtiva määrusega sisuliselt muudetud.
Eelnõu § 3 lõikes 1 sätestatakse keskuse tegevus arengukoostöö korraldamisel. Keskuse põhikirjaline eesmärk on viia ellu rahvusvahelise arengukoostöö projekte ning luua ja koondada kõnealuse valdkonna kompetentsi, kaasates avaliku ja erasektori ning vabakonna kogemusi. Keskus viib arengukoostööprojekte ellu kas riigihanke kaudu partnereid kaasates või muul viisil. Samuti korraldab ta abi andmist, jagades arengukoostöö toetusi Eesti juriidilistele isikutele ning valitsus- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning nende hallatavatele asutustele, kes viivad arengukoostöö tegevusi ellu. Toetusi annab keskus arengukoostööprojektidele taotlusvoorude kaudu. Välisministeerium teeb keskusele eelarvest rahaeraldisi konkreetsete tegevuskavade alusel. Välisministeerium ja keskus sõlmivad omavahel arengukoostöö ning taotlusvoorude korraldamiseks ja rahastamiseks lepingu. Määruses ei täpsustata lepingu sisu, sest ministeeriumi ja keskuse vahel on juba välja kujunenud praktika lepingus oluliste küsimuste käsitlemiseks. Senise praktika kohaselt lepitakse lepingus kokku eesmärgid, mida taotlusvoorude projektidega soovitakse saavutada, ning arengukavast lähtudes projektide sihtriigid, määratakse toetatavad valdkonnad, tegevuskava ja aruanded, oodatavad tulemused ja rahastamise maht ning muud asjakohased tingimused (teabevahetus jm). Praktikas sõlmitakse keskusega leping pikemaks perioodiks kui üks aasta, et tagada koostöö stabiilsus ning toetada ka eelarveaastast pikemaid projekte. Keskuse kui riigi sihtasutuse tegevus, aruandlus ja auditeerimine toimub sihtasutuste seaduse ja riigivaraseaduse ning teiste valdkondlike õigusaktide kohaselt.
Määruses nähakse samamoodi kui määruses nr 122 ette võimalus ministeeriumi suunise korral projektide elluviimine peatada või lõpetada. See on seotud oluliste välis- ja julgeolekupoliitiliste muutustega, mille tagajärjel võib muutuda projektide elluviimine võimatuks või olla olulisel määral raskendatud. Keskuse sõlmitud lepingute täitmise puhul võib see tähendada vääramatu jõu asjaolude ilmnemist. Vääramatu jõuna käsitatakse võlaõigusseaduses (§ 103 lg 2) asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
Eelnõu § 4 kohaselt võib Välisministeerium anda väikesemahulisi arengukoostöö ja humanitaarabi toetusi (nn mikrofinantseeringuid) Eesti välisesinduse asukohariigis või esinduse puudumise korral riiki akrediteeritud diplomaatilise esindaja kaudu. Väikesemahuliseks loetakse arengukoostöö toetust, mille maksimaalmäär projekti kohta on 25 000 eurot. Arvestades üldist inflatsiooni on võrreldes määrusega nr 122 toetuse maksimaalmäära (seni 15 000 eurot) tõstetud. Samuti näitab praktika (mitme mikrofinantseeringu taotluse järjestikku esitamine), et nõudlus veidi mahukamate projektide järele on suur. Praktikas on olnud mikrofinantseeringut võimalik taotleda sihtriigi valitsus- või kohaliku omavalitsuse asutusel, avalikes huvides tegutseval sihtriigi mittetulundusühingul või sihtasutusel. Samuti on see võimalus olnud mittetulundusühingul või sihtasutusel, mis tegutseb püsivalt arengukoostöö sihtriigis, kuid on registreeritud mõnes kolmandas riigis. Väga nõrga demokraatia puhul võib esineda olukord, kus paljusid avalikes huvides tegutsevaid sihtriigis registreeritud mittetulundusühinguid või sihtasutusi kiusatakse taga ning tegevuse jätkamiseks on nad sunnitud end registreerima mõnes teises riigis. Sellisel juhul tuleb veenduda, et toetust taotlev mittetulundusühing, sihtasutus või muu samalaadne ühing on tõesti tagakiusamise ohver ning vaatamata sellele jätkab püsivalt tegevust sihtriigis.
Eelnõu §-s 5 on kindlaks määratud humanitaarabi andmise põhimõtted.
Humanitaarabi andmine on Eesti välispoliitika oluline osa. Humanitaarabi erineb olemuselt arengukoostööst, mistõttu on määruses sätestatud erisused humanitaarabi andmisel. Humanitaarabi eesmärk on anda teisele riigile kiireloomulist rahalist või materiaalset abi, oskusteavet või abistada tegevustega, et looduskatastroofidest, kliimamuutustest või inimtegevusest põhjustatud katastroofide (sealhulgas konfliktide) ajal või nende järel päästa inimelusid, vähendada inimeste kannatusi ja tagada inimväärseks eluks hädavajalik. Samuti on humanitaarkriiside ennetustegevused osa Eesti humanitaarabist. Humanitaarabipoliitika kujundamine ja koordineerimine ning humanitaarabi andmise korraldamine nii akuutsete kui ka pikaajaliste kriiside korral on endiselt Välisministeeriumi ülesanne (lõige 1). On oluline, et humanitaarabi andmisel konsulteerivad riigi asutused Välisministeeriumiga. Sellega välditakse Eesti välissuhete kahjustamist ning tagatakse abi ja tegevuse kooskõla Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi poliitika ning humanitaarabi andmise põhimõtetega.
Humanitaarabi andmise korraldamisel lähtub Välisministeerium riigi või rahvusvahelise organisatsiooni abipalvest, rahvusvahelisest humanitaarõigusest, Euroopa humanitaarabi konsensusest ja hea humanitaarabi põhimõtetest (lõige 2). Humanitaarabi andmise otsustab välisminister (lõige 5). Ministri kaalutlusõiguse kasutamise tingimused on sätestatud lõikes 3, mille järgi iga humanitaarabi vajadust hinnatakse eraldi lähtuvalt eelarvelistest võimalustest ja abi osutatakse viisil, mis on asjakohases olukorras kõige otstarbekam.
Määrus reguleerib arenguriikidele humanitaarabi andmist (lõige 4) abivajava riigi või rahvusvahelise abipalve alusel. Arenguriikidele antav abi läheb ametliku arengurahastuse (Official Development Assistance, ODA) arvestusse. Kui tekib vajadus anda humanitaarabi arenenud riikidele, tuleb Välisministeeriumil selleks vahendeid taotleda Vabariigi Valitsuse reservfondist, järgides Vabariigi Valitsuse reservist vahendite eraldamise ja eraldatud vahendite kasutamise korda.
Humanitaarabi andmise korral hinnatakse, kas otstarbekam on osutada rahalist, oskusteabe või materiaalset abi, võttes arvesse konkreetseid vajadusi, kulutõhusust ning Eesti võimalusi. Humanitaarkriisi puhul on oluline, et abi jõuaks abivajajateni võimalikult kiiresti. Humanitaarabi ekspertide või materiaalse abi lähetamisel kriisipiirkonda kasutab Välisministeerium muu hulgas asjakohaste oskustega koostööpartnerite abi (näiteks Päästeamet või humanitaarabiorganisatsioonid), kellel on kriisikoldes kohalikke olusid tundev koostööpartner. Välisministeerium koordineerib koostöös Siseministeeriumiga ELi elanikkonnakaitsemehhanismi kaudu tulevaid nii arengu- kui ka arenenud riikide abipalveid. Kiireloomulise humanitaarabi korraldamisel teeb Välisministeerium vajaduse korral koostööd ka teiste abiandjatega.
Humanitaarabi andmise kiiremaks korraldamiseks võib Välisministeerium avaliku taotlusvooruga valida humanitaarabi partnerid. Valiku eesmärk on leida Eestist antava humanitaarabi kiireks jagamiseks strateegilised partnerid, kelle teadmised abi valdkonnast ja tegevus võimaldaksid viivitamata reageerida humanitaarkriisile välisriigis. Humanitaarabi partnerid valitakse taotlusvooru korras ja valiku tingimused on ette nähtud välisministri 26. juuni 2024. a määruses nr 5 „Välispoliitika valdkonna tegevuste toetamise tingimused ja kord“.
Eelnõu §-ga 6 reguleeritakse eraldiste tegemist arengukoostöö- või humanitaarabiorganisatsioonile. Rahvusvahelised arengukoostöö- ja humanitaarabiorganisatsioonid on asendamatud, et vähendada üleilmset vaesust, tagada stabiilsus ja järgida inimõigusi. Seetõttu on oluline toetada nende tegevust ja eesmärke ka Eesti arengukoostöös. Välisministeerium annab nimetatud organisatsioonidele toetust sihtotstarbelise ja mittesihtotstarbelise eraldisena. Sihtotstarbelise eraldisega antakse toetust konkreetse piirkonna või riigi jaoks või konkreetsete tegevuste elluviimiseks. Mittesihtotstarbelise eraldise puhul jäetakse nimetamata, milliste tegevuste elluviimiseks seda tuleb kasutada (näiteks vabatahtlikud annetused rahvusvahelistele organisatsioonidele). Vajaduse korral sõlmitakse rahvusvahelise organisatsiooniga leping, mis ei ole olemuselt riigieelarvelise eraldise kasutamise leping.
Eraldise tegemise arengukoostöö- või humanitaarabiorganisatsioonile otsustab välisminister (lõige 2).
Lõikes 3 täpsustatakse, et kui eraldis puudutab arengukoostöö- või humanitaarabiorganisatsiooni, mis on teise ministri vastutusvaldkonnas või teise ministeeriumi valitsemisalas, siis konsulteerib Välisministeerium enne eraldise eelarvesse planeerimist või eraldise tegemist asjaomase asutusega.
Teise peatükki on koondatud sätted, millega reguleeritakse taotlusvoorudes toetuse andmist ning nõudeid taotlejale ja taotlusele.
Eelnõu §-s 7 on sätestatud põhimõte, et toetusi antakse taotlusvoorude kaudu, mis tagab riigieelarveliste vahendite jagamise läbipaistvuse. Määruses ei määratleta taotlusvoorude liike. Võrreldes määrusega nr 122 ei nähta ette eraldi sätteid näiteks kaasfinantseerimisvooru kohta. See annab võimaluse ja paindlikkuse korraldada taotlusvoore vajaduse järgi. Taotlusvoorude eesmärgid, sihtriigid, valdkonnad jms kehtestab Välisministeeriumiga kooskõlastatult keskus või Välisministeerium.
Lõike 2 kohaselt teavitab toetuse andja taotlusvooru avamisest, taotluste esitamise tähtajast ja taotlusvooru eelarvest oma veebilehel minimaalselt seitse päeva enne taotlusvooru avamise päeva. Taotlusvoorus taotluste esitamise tähtaeg määratakse olenevalt voorust nii, et see võimaldab taotlejal teha vajaliku eeltöö ning otsustada, kas ja kuidas taotlus esitada. Pikaaegselt ette teada olevate voorude kalendri avalikustab keskus kalendriaasta alguses oma veebilehel. See võimaldab toetuse saajatel oma tegevusi planeerida.
Lõike 3 kohaselt korraldab taotlusvooru, kehtestab täpsemad taotlusvooru tingimused ning taotluste läbivaatamise ja hindamise korra toetuse andja. Ühtlasi kehtestab toetuse andja konkreetse taotlusvooru abikõlblikkuse perioodi, abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud, toetuse ja omafinantseeringu piirmäärad ning mitterahalise sissemakse omafinantseeringuna arvestamise tingimused. Toetuse andja lähtub tingimuste kehtestamisel rahvusvahelistest põhimõtetest. Nimetatud teabe avalikustab toetuse andja oma veebilehel.
Eelnõu §-s 8 esitatakse nõuded taotlusvoorus osalejale.
Lõikes 1 kehtestatakse isikute ring, kellele toetused on mõeldud. Lõike 1 kohaselt saavad taotlejaks olla Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline isik ja füüsilisest isikust ettevõtja, samuti avalik-õiguslik juriidiline isik, riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksus. Taotlusvooru eesmärgi kohaselt on toetus mõeldud organisatsioonidele, kelle projektil on valdkonna arengule märgatav mõju. Seega võib taotlusvoorus osaleda Eesti valitsusasutus või selle hallatav asutus, kohaliku omavalitsuse asutus või selle hallatav asutus. Termin „juriidiline isik“ hõlmab nii avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid (nt ülikool) kui ka Eestis registreeritud mittetulundusühinguid ja sihtasutusi, aga ka aktsiaseltse ja osaühinguid.
Toetuse kasutamine peab olema läbipaistev ja kontrollitav, mistõttu on toetuse saaja kohustatud pidama riigieelarvest eraldisena saadud raha kohta arvestust raamatupidamise seaduse kohaselt. Kui eespool nimetatud isikute või asutuste puhul võib seda toetuse andmisel eeldada, siis üksikisikul sellist raamatupidamise ja rahaliste vahendite arvestuse pidamise kohustust ei ole ja ei ole võimalik eraldi kontrollida eelarvevahendite kasutamise põhjendatust ja otstarbekust. Kuna ka üksikisikute taotluste läbivaatamise ja hindamise töökoormus oleks ebaproportsionaalselt suur, ei saa määruse alusel arengukoostöö- ja humanitaarabitoetust taotleda füüsiline isik.
Lõikes 2 on sätestatud sihtriigis asuva koostööpartneri või esinduse nõue, mis kehtib kõigi taotlejate, sealhulgas valitsus- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning nende hallatavate asutuste kohta. Selle nõudega peetakse silmas arengukoostöö tegevuste põhieesmärki. Tegevuste tulem peab jõudma abivajajani ja vastama abivajaja vajadustele. Selleks peab taotlejal projekti elluviimiseks olema sihtriigis koostööpartner või sihtriigis ametlikult registreeritud esindus, kes tunneb kohalikke olusid ja vajadusi. Kui poliitilistel põhjustel ei ole kohalike partnerite tegutsemine sihtriigis võimalik, võib kaasata ajutiselt eksiilis tegutsevat koostööpartnerit, eeldusel et see on sihtriiki käsitleva taotlusvooru tingimustes vastavalt määratud.
Lõikes 3 kehtestatakse nõuded taotlejale. Nende eesmärk on tagada eelarvevahendite otstarbekas ja sihipärane kasutamine. Arengukoostöö- ja humanitaarabivahendid on riigieelarvelised vahendid, mistõttu on oluline, et taotleja suudaks neid kasutada sihtotstarbeliselt. Nimetatud nõuete alusel tuvastatakse, kas taotlejal on olemas projekti elluviimiseks vajalik suutlikkus, sealhulgas suutlikkus tasuda omafinantseering ja mitteabikõlblik kulu. Nõudeid ei kohaldata riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele ega avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele.
Punktis 1 sätestatakse, et taotlejal ei tohi olla maksu- või maksevõlga riigile või see peab olema ajatatud. Kui maksu- või maksevõlg ei ole ajatatud, ei ole nimetatud nõue täidetud. Maksu- ja maksevõla puudumisega arvestamise eesmärk on toetada taotlejat, kellel ei ole riigi ees täitmata kohustusi.
Punkti 2 kohaselt kontrollitakse, et taotleja suhtes ei ole välja kuulutatud pankrotti, ta ei ole likvideerimisel ega sundlõpetamisel. Juhul kui selgub vastupidine, eeldatakse, et taotlejal puudub projekti elluviimiseks vajalik finantssuutlikkus, samuti vajalik haldus- ja toimimissuutlikkus. Teavet pankroti, likvideerimise ja sundlõpetamise menetluse kohta saab äriregistrist, samuti väljaandest Ametlikud Teadaanded. Nõude eesmärk on tagada taotleja võimekus ja majanduslik suutlikkus projekt ellu viia.
Punktis 3 sätestatakse, et taotlejal peab olema omafinantseeringu ja mitteabikõlblike kulude tasumise suutlikkus, mida hinnatakse taotlusvooru nõuete kohaselt. Taotlusvoorus kehtestatud finantssuutlikkuse hindamise näitajad on objektiivselt kontrollitavad. Kui näitajad vastavad nõuetele, on omafinantseeringu ja mitteabikõlblike kulude tasumise suutlikkus olemas ning eeldatakse, et taotleja või toetuse saaja on võimeline projekti ellu viima. Omafinantseeringu ja mitteabikõlblike kulude tasumise suutlikkus peab olema taotlejal kuni projekti lõpuni ehk aruande kinnitamiseni. Toetuse andja kontrollib omafinantseeringu ja mitteabikõlblike kulude tasumise suutlikkust taotluse esitamisel, kuid võib seda teha ka taotluse rahuldamise otsuse tegemise ja selle muutmise ajal ning hiljem ehk kuni projekti lõppemiseni.
Punktis 4 sätestatakse, et toetust ei anta, kui taotlejale on tehtud tagasinõudmise otsus (Välisministeerium või keskus) mõne varasema projekti raames ja selle kohaselt tagasimaksmisele kuuluv toetus on tagasi maksmata. Silmas peetakse olukorda, kus toetuse tagasimaksmiseks ette nähtud tähtaeg on möödunud, sealhulgas ajatamisgraafiku alusel, kuid toetust ei ole ettenähtud mahus tähtaja jooksul tagasi makstud. Nõude mõte ei ole kohustada tagasimaksmisele kuuluvat toetust tagasi maksma enne tagasimakse tähtaega, vaid sellega ajendatakse tagasimaksmisele kuuluvat toetust maksma tagasi tähtajaks.
Punktis 5 nähakse ette, et taotlejal ei tohi olla äriregistrile majandusaasta aruande esitamise võlga, kui tegemist on juriidilise isikuga, kellel on majandusaastaaruande esitamise kohustus.
Punkti 6 kohaselt ei tohi taotlejal olla toetuse andja ees ka muid täitmata kohustusi. Toetust antakse taotlejatele, kes täidavad või on täitnud oma lepingulised kohustused riigieelarvelistest vahenditest rahastatud toetuste puhul.
Lõike 4 kohaselt ei või taotleja seadusjärgseks esindajaks olla isik, keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Selle nõude eesmärk on tagada, et riigieelarve vahendeid kasutavad usaldusväärsed isikud. Seadusjärgne esindamine on määratud asjaomase seadusega, näiteks mittetulundusühingut esindavad mittetulundusühingute seaduse kohaselt juhatuse liikmed.
Eelnõu §-s 9 kehtestatakse nõuded taotlusele. Võrreldes määrusega nr 122 jäävad nõuded taotlusele samaks.
Lõike 1 järgi peab taotlus olema esitatud taotlusvoorus ettenähtud vormil koos kõigi taotlusvoorus nõutavate dokumentidega. Taotlus tuleb esitada elektrooniliselt ja see peab olema allkirjastatud digitaalselt. Taotluses peavad olema kõik vajalikud andmed taotleja ja projekti kohta ning esitatud andmed peavad olema täielikud ja õiged. Taotlus ja selles kirjeldatud projekti tegevuste elluviimine peab vastama taotlusvooru eesmärkidele ja tingimustele ning ette peab nägema tulemuste saavutamise. Taotleja määrab oma projekti abikõlblikkuse perioodi kavandatava tegevuste elluviimise ajakava järgi. Taotluses peab olema märgitud taotletava toetuse summa ja selle protsentuaalne osakaal abikõlblikest kuludest ning see peab jääma taotlusvoorus lubatu piiresse.
Projektitaotluse menetlemine on olemuselt haldusmenetlus ja sellele kohaldub HMS. HMSi § 20 näeb ette, et haldusmenetluse keel on eesti keel ning et haldusmenetluses kasutatakse võõrkeeli keeleseaduses sätestatud korras. Välisministrile ei ole seadusega antud volitust kehtestada määrusega menetluskeeleks mõni muu keel. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambul kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, § 6 järgi on riigikeel eesti keel ja § 52 lõike 1 kohaselt on eesti keel ka riigiasutuste asjaajamise keel. Keeleseaduse § 12 lõikest 1 tuleneb asutusele kaalutlusõigus otsustamaks, kas nõuda võõrkeelse avalduse või dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. Seejuures tuleb esmajoones arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Suhtlus saab toimuda muus kui eesti keeles erandlikel juhtudel. Seetõttu tuleb ka taotlused esitada eesti keeles.
Lõikes 2 sätestatakse taotlejale täiendava teabe esitamise kohustus. Selleks, et vältida samade tegevuste ning sarnaste eesmärkide ja tulemuste saavutamise topeltfinantseerimist, kohustub taotleja esitama toetuse andjale teabe, kui ta on projektile või projekti osadele tegevustele taotlenud samal ajal toetust mõnest teisest meetmest või riigisisestest või muudest välisabi vahenditest. Toetust ei tohi taotleda kulule, millele on toetus juba eraldatud. Igal juhul ei tohi projektis toetatavaid tegevusi ehk kulusid topelt finantseerida.
Lõike 3 kohaselt peab taotleja taotlust koostades arvestama, et tema enda tegevuse kulud võivad moodustada projekti eelarves kuni 7% abikõlblike kulude kogumaksumusest. Eesmärk on anda riigieelarvest toetust projektide tegevuste elluviimiseks ja mitte taotleja tegevuskulude katteks. Väljakujunenud üldise praktika kohaselt peaksid taotleja enda tegevuse kulud üldjuhul jääma alla 10%, mistõttu on toetuse eesmärki silmas pidades 7% mõistlik määr. Selleks, et tagada kohaliku koostööpartneri areng ja vastata rahvusvahelistele kohalikustamise soovitustele, võib toetuse taotleja taotluses ette näha ka koostööpartneri kaudsete kulude katmise kuni 7% ulatuses. 7% võib olla mõlema, nii taotleja kui ka partneri kaudsete kulude osa (kokku 7+7).
Eelnõu §-s 10 sätestatakse taotluse esitamise nõuded. Taotluse saab esitada taotlejat esindav isik taotlusvooru tingimustes ettenähtud tähtaja jooksul. Haldusmenetluses võib taotleja kasutada esindajat, kelleks võib olla nii seadusest tulenev (näiteks juhatuse liige) kui ka lepinguline esindaja. Oluline on, et taotluse esitajal oleks taotleja esindamise õigus, kas seadusest tulenevalt või antud kirjaliku volitusega.
Tähtajaks esitatud taotlus peab olema esitatud ettenähtud viisil ja vormil koos nõutud dokumentidega. Kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib toetuse andja HMSi §-s 34 sätestatud korras oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Menetlustähtaja ennistamise üle otsustab toetuse andja.
Lõikes 5 nähakse samamoodi kui määrusega nr 122 ette taotleja kohustus aidata igati kaasa taotlusvoorus taotluse menetlemisele ja anda vajalikku teavet.
Kolmanda peatükiga reguleeritakse toetuse andmise menetlust taotlusvoorus.
Eelnõu §-ga 11 reguleeritakse taotluse menetlemist. Taotluste läbivaatamise käigus kontrollitakse nii taotleja kui ka taotluse vastavust määruse nõuetele ja taotlusvooru tingimustele. Kui määruses ei ole ette nähtud teisiti, lähtutakse taotluse menetlemisel HMSist.
Lõikes 1 sätestatakse keskuse senisest praktikast ja kogemusest lähtudes, et toetuse andja menetleb taotlust kuni 60 tööpäeva taotlusvooru sulgemisest arvates. Määruses tähtaja kindlaks määramine võimaldab taotlejatel toetuse andja tegevust ette näha. Kui selle aja jooksul menetlust läbi viia ei jõuta, tuleb toetuse andjal lähtuda HMSi §-st 41 ning teha viivituseta taotlejatele teatavaks tõenäoline uus aeg ja näidata tähtajast mittekinnipidamise põhjus.
Lõigete 2 ja 3 kohaselt võib toetuse andja juhul, kui taotluse menetlemise käigus ilmneb, et taotlus ei ole piisavalt selge või selles esinevad puudused, küsida taotlejalt selgitusi ja lisadokumente taotluses esitatud andmete kohta või nõuda taotluse muutmist. Taotlejale edastatakse e-keskkonna kaudu teade, milles on kirjeldatud asjaolud, mis vajavad selgitamist, täiendamist või lisateavet, ning märgitud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamiseks võib toetuse andja anda taotlejale kuni viis tööpäeva, mil peatub taotluse menetlemise 60-tööpäevane tähtaeg. Kui puudus kõrvaldatakse, loetakse puudusega seotud nõue täidetuks ja taotleja vastamise kuupäevast arvates menetluse tähtaja arvestus jätkub. Toetuse andja jätab taotluse läbi vaatamata ja sisuliselt hindamata, kui taotleja ei ole talle antud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud või kui puuduste kõrvaldamise raames esitatud lisateave ei anna ikkagi alust lugeda nõue täidetuks. Asjakohane teavitus edastatakse taotlejale kümne tööpäeva jooksul tähtaja saabumisest arvates.
Lõike 4 kohaselt on toetuse andjal õigus teha taotlejale ettepanek muuta projekti eelarvet ja tegevusi nii, et toetuse summa ja osakaal ei suurene ja projekti eesmärgid ei muutu. Sellise ettepaneku tegemine annab võimaluse rohkem projekte toetada ja tagab paindlikkuse olukorras, kui taotlusvooru eelarves ei ole piisavalt vahendeid, et pingereas olevaid taotlusi täies ulatuses toetada.
Lõike 5 kohaselt saab toetuse andja tunnistada taotleja ja taotluse nõuetele vastavaks ainult juhul, kui on täidetud kõik määruses ning seega ka taotlusvoorus ettenähtud nõuded.
Eelnõu §-ga 12 reguleeritakse nõuetele vastavaks tunnistatud taotluste sisulist hindamist.
Lõike 1 kohaselt moodustab toetuse andja taotlusvoorus esitatud taotluste hindamiseks asjaomase valdkonna ekspertidest koosneva sõltumatu hindamiskomisjoni (edaspidi hindamiskomisjon). Hindamiskomisjoni ülesanne on hinnata projektitaotlust ja teha ettepanek selle rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta.
Hindamiskomisjoni koosseisu ja töökorra kehtestab toetuse andja, keskuses juhatus. Kuna taotlusvoore korraldatakse eri valdkondades, moodustatakse erineva koosseisuga komisjone. Komisjoni liikmete määramisel jälgitakse, et kõik konkreetse taotlusvooru eesmärkides nimetatud olulised valdkonnad oleksid kaetud. Sel viisil tagatakse valdkondliku teabe olemasolu. Komisjoni liikmeks määratakse valdkonna eksperdina asjaomase valdkonna ministeeriumi esindaja. Keskuse hindamiskomisjoni kuuluvad ka Välisministeeriumi ja vabakonna esindaja. Komisjoni koosseis tagab komisjoni otsuste laiapõhjalisuse ja läbipaistvuse. Komisjoni koosseis avalikustatakse toetuse andja veebilehel.
Lõikes 2 sätestatakse, mille alusel taotlusi hinnatakse. Hindamiskriteeriumid kinnitatakse iga taotlusvooru väljakuulutamisel. Kriteeriumide selge lahtimõtestamine, sealhulgas asjaolude kirjeldus, on oluline selleks, et taotlejale oleks arusaadav, milliseid projekte valimisel eelistatakse ja mida sealjuures hinnatakse. Samuti on läbipaistvad ja selgelt kirjeldatud kriteeriumid taotlejale abiks taotluse koostamisel ning projekti tegevuste ja tulemuste kirjeldamisel. Ühtlasi on selgelt kirjapandud asjaolud juhendiks taotluste hindajatele ja otsuse tegijatele. Taotlejatele tehakse hindamismetoodika kättesaadavaks taotleja veebilehel hiljemalt taotlusvooru väljakuulutamise päeval.
Lõike 3 kohaselt võib hindamiskomisjon kaasata taotluse hindamisse juhul, kui on vaja selgitada eriteadmisi nõudvaid asjaolusid, hääleõiguseta eksperte, kes ei osale otsuste tegemisel. Kaasatud ekspert lähtub hinnangu andmisel taotlusvooru tingimustest ja hindamiskriteeriumidest. Ekspert esitab oma hinnangu hindamiskomisjonile, kes taotluse hindamisel arvestab eksperdi selgitusi. Näiteks oskab ekspert välja tuua, kas taotlus vastab reaalselt vooru eesmärgile ja kas esitatud eelarve on realistlik. Eksperdi kaasamine võimaldab komisjonil tema teadmiste abiga teha paremaid ja õiglasemaid otsuseid.
Lõike 4 kohaselt peavad hindamiskomisjoni liikmed ja eksperdid kooskõlas korruptsioonivastase seaduse ning HMSiga kinnitama oma erapooletust ja sõltumatust hinnatavatest projektidest ja taotlejatest, sest nad osalevad toetuse andmise otsustamisel haldusakti andmise ja otsuse kujundamise haldusmenetluses. Erapooletuse nõue rakendub kõikidele hindajatele ja ekspertidele. HMSi § 10 keelab menetlusest osa võtta, kui isik on asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja või nende sugulane (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps), abikaasa, registreeritud elukaaslane, hõimlane (abikaasa või registreeritud elukaaslase vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonnaliige. Keeld kehtib ka juhul, kui isik on menetlusosalisest või selle esindajast tööalases, teenistuslikus või muus sõltuvuses või ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Seotuse olemasolul tuleb hindajal ja eksperdil end taandada HMSi §-s 10 sätestatud korras. Menetluses on keelatud osaleda ka siis, kui esineb toimingupiirang korruptsioonivastase seaduse § 11 tähenduses. Erapooletust saab kinnitada, täites kirjalikult asjaomase kinnitusega vormi. Taandamise korral tehakse vastav märge hindamiskomisjoni protokolli.
Lõikega 5 nähakse ette, et hindamiskomisjon teeb toetuse andjale otsuse tegemiseks ettepaneku taotluse rahuldamise, osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta.
Eelnõu §-ga 13 nähakse ette taotluse rahuldamise ja rahuldamata jätmise tingimused.
Lõikes 1 sätestatakse, et taotluse rahuldamise ja rahuldamata jätmise otsuse teeb toetuse andja, kelleks on keskus või ministeerium. HMSi § 8 lõike 1 kohaselt määratakse haldusorganisiseselt isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel. Praktikas teeb keskuses otsuse keskuse juht.
Lõike 2 kohaselt rahuldatakse taotlus juhul, kui taotleja ja taotlus vastavad määruse ja seega taotlusvooru nõuetele ning taotlus kuulub hindamiskomisjoni hindamistulemuse põhjal rahuldamisele. Kui otsuse tegijal on põhjendatud kahtlus, et komisjon on taotlust valesti hinnanud, saab ta pöörduda komisjoni poole ettepanekuga asjaolud ja hinnangud uuesti üle vaadata.
Lõike 3 järgi võib taotluse rahuldada osaliselt. Otsuses märgitakse, millises ulatuses taotlus rahuldatakse. Osalise rahuldamise korral ei toetata mõnda algse taotluse oluliseks osaks olevat asjaolu, näiteks toetuse summat, projekti tegevusi ja tulemusi, algses taotluses nimetatud ulatuses või kujul. Taotluse osaline rahuldamine on põhjendatud näiteks juhul, kui projekti tegevused ei ole taotletavas mahus sobivad, vajalikud või piisavalt tõhusad ning kui taotluses nimetatud asjaolu muutmise tulemusel oleks projekti mõju taotlusvooru meetme või selle tegevuse tulemusse põhjendatum. Enne taotluse osalise rahuldamise otsust suheldakse taotlejaga ja tehakse talle ettepanek, milles selgitatakse mis osas taotletud toetust vähendatakse või projektis kavandatud toetatavaid tegevusi muuta tuleks. Nimetatud ettepanek võib olla ajendatud ka asjaolust, et taotlusvooru taotluste rahuldamiseks kavandatud eelarve ei võimalda taotletud toetuse summat täielikult katta. Sellisel juhul pakutakse taotlejale võimalust kaaluda, kas ta on nõus viima projekti ellu ka väiksema toetussummaga või vajadusel projekti muutma. Taotluse osalise rahuldamise ettepaneku tegemisel taotlejale on toetuse andjal kohustus taotleja ära kuulata. Juhul kui taotleja on nõus projekti muutma, tuleb toetuse andjal veenduda, et muudetud taotlus vastab taotlusvooru nõuetele ja kriteeriumidele. Selleks võib olla vajalik veel kord kontrollida taotluse nõuetele vastavust ja muudetud mahus projekti. Kui taotleja ei ole nõus projekti muutma ehk kokkulepet ei saavutata, jäetakse taotlus rahuldamata.
Lõike 4 kohaselt võib taotluse rahuldada ka kõrvaltingimusega. HMS § 53 näeb ette võimaluse sätestada määruses, et otsus võidakse teha koos kõrvaltingimusega. See tähendab, et juhul kui mõni nõue ei ole taotluse menetlemise ajal täidetud ja see ei takista taotluse menetlemist ning kui on tõenäoline, et see nõue mõistliku aja jooksul ja igal juhul enne projekti lõpetamist täidetakse, võib taotluse rahuldada kõrvaltingimusega. Kõrvaltingimuse seadmisel näeb toetuse andja ette, mida toetuse saaja peab tegema või milline asjaolu peab olema tõendatud ja millise aja jooksul. Kõrvaltingimuse nõuetekohase täitmise korral lisatakse sellekohane teave taotluse rahuldamise otsuse juurde. Kui taotluse rahuldamise otsus tehakse kõrvaltingimusega, menetletakse taotlust tavalises korras. Erisus on vaid selles, et toetust ei või välja maksta enne kõrvaltingimuse täitmist.
Lõike 5 kohaselt ei teki toetuse saajal taotluse kõrvaltingimusega rahuldamise otsuse alusel õigust toetuse maksele enne, kui toetuse saaja on esitanud toetuse andjale teabe tingimuse täitmise kohta. Toetuse saaja ei pea sellist teavet esitama juhul, kui toetuse andja saab ise teabe kõrvaltingimuse täitmise kohta ja saab ise tuvastada tingimuse täitmise.
Lõike 6 kohaselt tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotleja või taotlus ei vasta kasvõi ühele määruses ette nähtud nõudele, taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil, taotleja ei võimalda teha taotluse nõuetele vastavuse kontrolli, taotlus ei kuulu hindamistulemuse põhjal rahuldamisele, taotlusvooru eelarve mahu tõttu ei ole võimalik projekti toetada või taotleja ei ole nõus taotluse osalise rahuldamise ettepanekuga, mille kohaselt toetust vähendatakse või projektis kavandatud toetatavaid tegevusi muudetakse.
Lõike 7 kohaselt võib toetuse andja jätta taotluse rahuldamata ka siis, kui taotluses esitatud ja taotluse menetlemisel kogutud teavet tervikuna hinnates ilmneb, et projekti eesmärke on võimalik saavutada ilma toetuseta. Näiteks võib menetlemise käigus kogutud lisateabe põhjal selguda, et taotlejal on võimalik projekt ellu viia ja samad eesmärgid saavutada mujalt saadavate vahenditega või ka ilma toetuseta.
Lõike 8 kohaselt sõlmib toetuse andja toetuse saajaga toetuse kasutamist käsitleva kirjaliku lepingu.
Eelnõu §-s 14 sätestatakse taotleja ja toetuse saaja ärakuulamise nõuded. Taotlejale nähakse ette HMSi § 40 tähenduses ärakuulamisõigus. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses tähendab, et isikul on võimalik enda arvamust asjakohases küsimuses piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht dokumentide suhtes, mille haldusorgan on tema asja menetlemisel esitanud. Lõigetes 1–3 nähakse ette, millisel juhul tuleb enne otsuse tegemist anda taotlejale ja toetuse saajale võimalus esitada selgitused otsuse põhimotiividele ja põhjendustele. Ära ei kuulata, kui HMSi § 40 lõike 3 punkti 4 kohaselt tehakse otsus toetuse saaja või taotleja kasuks ja ka näiteks juhul, kui taotlusvooru taotluse esitanud taotlejate arv on suurem kui 50. Lõike 1 punktis 2 korratakse üle sisuliselt HMSi § 40 lõike 3 punkt 2, mille kohaselt võib menetlusosalise jätta ära kuulamata, kui andmetest, mida menetlusosaline on taotluses või seletuses esitanud, ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus saada lisaandmeid. Kui taotluse rahuldamata jätmise otsus põhineb vaid andmetel, mis on esitatud toetuse taotluses ja selle menetlemisel puuduste kõrvaldamisel, siis ei ole ärakuulamisel mõtet, kuna isik on saanud omalt poolt kõik vajaliku lisada.
Neljanda peatükiga reguleeritakse taotluse rahuldamise otsuse muutmist ja kehtetuks tunnistamist.
Eelnõu §-s 15 nähakse ette taotluse rahuldamise otsuse muutmise ja kehtetuks tunnistamise tingimused.
Lõikes 1 sätestatakse, et taotluse rahuldamise otsust võib muuta nii toetuse andja algatusel kui ka toetuse saaja kirjaliku taotluse alusel. Toetuse andja peab iga teavet hindama, sest olenemata toetuse saaja taotluse sõnastusest võib teave olla käsitatav taotluse rahuldamise otsuse muutmise avalduse või teatena. Kui sisuliselt on tegemist olukorraga, kus toetuse rahuldamise otsust peaks muutma toetuse andja otsusega, tuleb toetuse andjal otsustada, kas seda teha või mitte. Üldjuhul toimub muutmine toetuse saaja algatusel, näiteks juhul, kui toetuse saaja peab möödapääsmatuks muuta projekti (toetatavat tegevust või selle ulatust või jäetakse tegevus ära või lisatakse täiendav tegevus), abikõlblike kulude kogumahtu või toetuse osakaalu abikõlblikest kuludest. Muutmise võimaldamine on sobiv ja vajalik, sest toetuse taotlemisel ei pruugita kõiki tulemuse saavutamiseks vajaminevaid tegevusi või tegevuste ulatust ette näha. Seega ei ole põhjendatud nõuda, et algsest kavandatud tegevusplaanist hoitaks detailselt ja jäigalt kinni. Muutuda ei tohi projekti eesmärk ja projekti tegevustega saavutatav tulemus. Kui tahetakse muuta projekti algset eesmärki ja tulemust, on tegemist uue projektiga.
Lõike 2 kohaselt saab taotluse rahuldamise otsust muuta, kuni see ei ole lõplikult ellu viidud ja kehtivust kaotanud. Otsus kui haldusakt kehtib kuni haldusaktiga antud õiguse või kohustuse lõpliku realiseerimiseni. Taotluse rahuldamise otsust võib muuta kuni abikõlblikkuse perioodi lõpuni, kuid mitte pärast projekti tegevuste lõppemist. Tagasiulatuvalt muutmine võib olla vajalik, kui see aitab kaasa projekti tegevuskava katkematule elluviimisele ja tulemuste saavutamisele.
Lõike 3 kohaselt võib toetuse andja keelduda taotluse rahuldamise otsuse muutmisest, kui muutunud asjaolude tõttu ei ole projekt kooskõlas taotlusvooru tingimustega, soovitud muudatuse korral on oodatavate tulemuste saavutamine kaheldav või projekti tegevuste lõpetamine projekti abikõlblikkuse perioodi jooksul ei ole tõenäoline. Sellisel juhul toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata, toetuse saajal ei ole toetuse kasutamist ette nähtud tingimustel võimalik jätkata ning taotluse rahuldamise otsus tunnistatakse täielikult või osaliselt kehtetuks.
Lõikes 4 sätestatakse taotluse rahuldamise otsuse muutmise taotluse läbivaatamise tähtaja ja taotluse rahuldamise otsuse muutmise otsuse jõustumise ajavahemiku. Projekti muudatuste ilmnemisel peab toetuse saaja neist viivitamata teavitama toetuse andjat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Taotluse rahuldamise otsuse muutmise otsust võib kohaldada tagasiulatuvalt juhul, kui see aitab projekti tegevuskava katkematult ellu viia ja tulemusi saavutada, kuid selle otsuse jõustumise kuupäev ei saa olla varasem kui selle muutmise taotluse toetuse andjale esitamise kuupäev.
Eelnõu §-ga 16 kehtestatakse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise alused.
Lõikes 1 sätestatakse, millistel juhtudel tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus osaliselt või täielikult kehtetuks. Taotluse rahuldamise otsus tunnistatakse täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud või taotlus oleks rahuldatud osaliselt; taotlemisel või projekti elluviimisel on esitatud ebaõiget või ebatäielikku teavet või teave on jäetud esitamata; kõrvaltingimusega taotluse rahuldamise otsuse korral ei suudeta seda täita; toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata ja toetuse kasutamist ei ole ette nähtud tingimustel võimalik jätkata ning toetuse saaja soovib toetuse kasutamisest loobuda. Samuti tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks, kui tehakse toetuse tagasinõudmise otsus.
Taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamisel järgitakse proportsionaalsuse ja ärakuulamise nõudeid, kuid taotluse rahuldamise otsus ei tohiks jääda kehtima selliselt, et see oleks vastuolus määruses sätestatuga. Valeandmete esitamise avastamisel tunnistatakse taotluse rahuldamise otsus igal juhul kehtetuks.
Taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise erinevus eelnõu § 21 kohasest toetuse tagasinõudmisest on järgmine. Taotluse rahuldamise otsus tunnistatakse kehtetuks, kui taotlust ei oleks pidanud rahuldama või kui pärast taotluse rahuldamise otsuse tegemist ilmneb asjaolu, mille tulemusel ei ole projekti võimalik või vajalik esialgu kavandatud mahus või viisil ellu viia, sealhulgas kui toetuse saaja ei soovi enam projektile toetust. Kehtetuks tunnistamisega ei ole tegemist, kui toetuse kasutamise tingimuste, nõuete või kohustuste rikkumise tõttu tehakse toetuse tagasinõudmise otsus. Nendel otsustel on siiski ühine tagajärg – saadavat toetust vähendatakse kuni nullini. Kui on selge, et toetust ei kasutata ära algses taotluse rahuldamise otsuses nimetatud mahus, vormistatakse pigem otsuse muutmise otsus, kuid võib vormistada ka osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse. Kui esialgu määratud toetus jääb eeldatavasti kasutamata, tuleks määratud toetuse summat selle võrra vähendada juba projekti elluviimise ajal. Nii saab ühes projektis kasutamata jääva toetuse määrata näiteks teisele projektile.
Lõikes 2 sätestatakse, et taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb õigusliku aluseta saadud toetus toetuse saajal toetuse andjale tagastada.
Viienda peatükiga reguleeritakse toetuse kasutamist ja aruande esitamise tingimusi.
Eelnõu §-s 17 sätestatakse toetuse maksmise ja tagastamise tingimused.
Lõike 1 kohaselt teeb toetuse andja toetuse saajale toetuse väljamakseid vastavalt toetuse andja ja toetuse saaja vahel sõlmitud lepingule.
Paragrahvi 17 lõikes 2 on sätestatud oluline kohustus toetuse saajale. Kui ta on teinud abikõlblikke kulusid väiksemas mahus, kui toetuse andja on talle toetust välja maksnud, tuleb kasutamata jäänud summa toetuse andjale kümne tööpäeva jooksul projekti lõpparuande kinnitamise kuupäevast arvates üle kanda. Kui toetuse saaja seda kohustust ei täida, alustab toetuse andja toetuse tagasinõudmise menetlust.
Eelnõu §-ga 18 kehtestatakse toetuse kasutamist käsitleva aruande esitamise põhimõtted.
Lõikes 1 sätestatakse toetuse saajale kohustus esitada projekti elluviimise ja toetuse kasutamise kohta aruanne. Aruanne allkirjastatakse digitaalselt ja esitatakse elektrooniliselt. Kui projekti kestus on kuni 12 kuud, esitab toetuse saaja ainult projekti lõpparuande, kui toetuse andjaga ei ole kokku lepitud teisiti. Kui projekti kestus on üle 12 kuu, esitab toetuse saaja vahearuande kuue kuu tegevuste kohta. Kuluaruande esitamise tähtajad ja täpsemad tingimused määratakse toetuse andja ning toetuse saaja vahelise lepinguga. Lõikes 4 antakse toetuse saajale võimalus aruande esitamise tähtaega põhjendatud juhtudel tema taotluse alusel pikendada. Pikendada saab aruande esitamise tähtaega ainult siis, kui toetuse saaja on pikendamise taotluse esitanud enne aruande esitamise tähtaja saabumist. Aruandega koos esitatakse kuludokumendid ja aruandlusperioodi jooksul projektiga seoses valminud dokumendid ning materjalid, mis tõendavad projektis ettenähtud tegevuste toimumist ja tulemuste saavutamist (näiteks projekti raames ette valmistatud koolitusmaterjal, fotod elluviidud tegevustest jne).
Lõikes 6 sätestatakse taotluse saajale kohustus esitada kvartaalseid kuluteatisi, kui projekti kestus on üle kolme kuu. Kuna nii ministeeriumi kui ka keskuse eelarve, millest toetusi antakse, on tekkepõhine, siis on selliste teatiste esitamine vajalik tekkepõhise kulu arvestamisel.
Eelnõu §-s 19 esitatakse nõuded kuludokumendile. Kuludokument on majandustehingu toimumist kinnitav alusdokument, mis vastab raamatupidamise seaduses, käibemaksuseaduses või sihtriigi õigusaktides sätestatud vormistuse nõuetele. Kõik kuludokumendid peavad kajastama kulu, mis on tekkinud abikõlblikkuse perioodil ning tulenenud projektitaotluses nimetatud tegevustest. Lõike 2 kohaselt tuleb kuluaruandele lisada kuludokumendid, milleks on hankedokumendid või hinnapakkumuste võtmist tõendavad dokumendid, arvete koopiad, arvete tasumist tõendavate dokumentide koopiad ja projekti raames sõlmitud lepingute koopiad. Kuludokumentidest ülevaate saamiseks tuleb esitada tavapäraselt kuludokumentide koondnimekiri.
Eelnõu §-ga 20 reguleeritakse aruande menetlemist. Kuna kõigi aruandes esitatud sisuliste ja finantsandmete kontrollimine võtab aega, võib toetuse andja menetleda aruannet kuni 90 tööpäeva esitamisest arvates. Keskuses teeb aruande kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse keskuse juhatus.
Lõike 2 kohaselt võib toetuse andja juhul, kui aruande läbivaatamise käigus selgub, et aruandes esinevad puudused, küsida toetuse saajalt selgitusi ja lisadokumente aruandes esitatud andmete kohta või tagastada aruande ja nõuda selle täiendamist ehk puuduste kõrvaldamist. Puuduste kõrvaldamiseks võib toetuse andja anda toetuse saajale kuni kümme tööpäeva, mil peatub aruande menetlemise aeg. Sellisel juhul esitab toetuse saaja parandatud ja täiendatud kuluaruande, mida toetuse andja menetleb edasi. Kui puudus kõrvaldatakse, loetakse puudusega seotud nõue täidetuks.
Lõikes 3 sätestatakse aruande kinnitamise tingimused. Aruanne kinnitatakse, kui ei ole tuvastatud toetuse kasutamisega seotud rikkumist ja aruandes ei ole puudusi või toetuse saaja on tähtaja jooksul puudused kõrvaldanud. Projekt loetakse lõppenuks, kui toetuse andja on aruande kinnitanud.
Lõikes 4 on sätestatud alused, millal jäetakse aruanne kinnitamata või kinnitatakse osaliselt. Aruanne koosneb eraldi osadest, nii et seda on võimalik ka osaliselt kinnitada. Kui kuluaruannet ei kinnitata, siis järgneva toetusosa väljamakset ei tehta ning toetuse andjal on õigus nõuda juba väljamakstud toetus tagasi. Toetuse tagasinõudmine kuluaruande kinnitamata jätmise tõttu on toetuse andja kaalutlusõigus, mitte kohustus.
Kuuenda peatükiga reguleeritakse toetuse tagasinõudmise küsimusi.
Eelnõu §-ga 21 reguleeritakse toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist ja toetuse tagasimaksmist selle otsuse alusel. Toetust taotledes nõustub taotleja toetuse eraldamise tingimustega, sealhulgas kohustusega maksta toetus tagasi, kui see on saadud mitteabikõlbliku kulu katteks või kui esineb muu toetuse tagasinõudmise alus. Toetuse tagasinõudmise otsus on HMSi tähenduses haldusakt. Toetuse tagasinõudmisel on tegemist alusetult saadud soodustuse tagastamisega. Riigikohus on selgitanud, et oma olemuselt on toetuse tagasinõudmine sanktsioon ja selliseid norme ei tohi PSi § 23 lõike 1 kohaselt tõlgendada laiendavalt.5 Kõik toetuse saaja kohustused ei ole ühtviisi olulised toetuse eesmärkide saavutamiseks ega ole seega toetuse tagasinõudmise aluseks. Kuna toetuse andmise ja kasutamise üksikasjad on suures ulatuses määratud kindlaks määruses, siis on asjakohane, et ka toetuse tagasinõudmise üksikasjad reguleeritakse määruses.
Lõigetes 1 ja 2 sätestatakse olukorrad, millal tehakse toetuse osalise või täieliku tagasinõudmise otsus. Kuna karistusseadustiku § 280 sätestab süüteona haldusorganile teadvalt valeandmete esitamise, tuleb tagasinõudmise otsus teha valeandmete esitamise korral või juhul, kui taotleja on andmeid varjanud. Toetuse tagasinõudmise otsus tehakse näiteks siis, kui hüvitamiseks esitatud kulu osutub mitteabikõlblikuks. Samuti tehakse nimetatud otsus juhul, kui sama kulusumma on hüvitamise aluseks juba olnud, kulu liik ei ole abikõlblik või kulu liik on küll abikõlblik, kuid see ei ole seotud toetatava tegevusega. Kulu võib lugeda mitteabikõlblikuks puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata, kui on ilmselge, et puudusi kõrvaldada ei saa. Toetuse tagasinõudmise otsus tuleb teha ka siis, kui selgub, et toetust on välja makstud mitteabikõlbliku kulu hüvitamiseks. Sellisel juhul puudub kaalutlusõigus, kas teha toetuse tagasinõudmise otsus või mitte. Kui toetuse saaja on teinud abikõlblikke kulusid väiksemas mahus, kui toetuse andja on talle toetust välja maksnud, ja toetuse saaja ei ole kasutamata jäänud vahendeid § 17 lõike 2 kohaselt tagastanud kümne tööpäeva jooksul arvates projekti lõpparuande kinnitamise kuupäevast, tuleb teha samuti tagasinõudmise otsus.
Lõike 2 kohaselt tehakse toetuse tagasinõudmise otsus kaalutlusõiguse alusel, kui toetuse saaja on rikkunud määruses või lepingus ettenähtud toetuse saaja kohustust või jätnud täitmata nõude ja see on mõjutanud või võib mõjutada kulude abikõlblikkust. Siin peetakse silmas olukorda, kus toetuse saaja ei järgi menetluskorda või ei täida kohustust või nõuet ning täitmata jätmisega kaasnevat kahjusummat ei ole võimalik üheselt võlaõigusseaduse tähenduses tuvastada. Näiteks on kahjustatud rahaliste vahendite säästliku kasutamise põhimõtet. Kui toetuse saaja suhtes on algatatud likvideerimis- või pankrotimenetlus, ei tekita see fakt üksi veel alust teha toetuse tagasinõudmise otsus. Samas on see toetuse andjale ajendiks, et hinnata, kas toetatav tegevus jääb sealjuures pooleli või toetatava tegevuse sihipärane elluviimine katkeb kohustuslikul ajaperioodil.
Lõike 3 kohaselt ei tehta toetuse tagasinõudmise otsust, kui puudus kõrvaldatakse või kohustus või nõue täidetakse või kui toetuse saaja ise on avastanud ja teatanud toetuse andjale, et talle on hüvitatud mitteabikõlblik kulu ning ta on selle tagastanud toetuse andjale, ehk täidetud on kõik toetuse vabatahtliku tagastamise tingimused.
Lõike 4 kohaselt võib toetuse tagasinõudmise otsuse tegemiseks ja vormistamiseks jätta nelja aasta pikkuse varuaja ehk toetuse tagasinõudmise otsuse võib teha nelja aasta jooksul toetuse andmise otsuse tegemise päevast arvates.
Lõikes 5 nähakse ette, et kui toetuse saaja ei ole täitnud oma kohustusi ja talle kehtestatud nõudeid ning sellise tegevuse võib lugeda rikkumiseks, aga toetuse andjal ei ole võimalik reaalselt rikkumise rahalise mõju suurust hinnata, võib toetuse andja kaalutlusõigusele tuginedes vähendada toetust protsentuaalselt rikkumise raskusega ja mõjuga kulu abikõlblikkusele.
Eelnõu §-ga 22 reguleeritakse toetuse tagasimaksmise ja ajatamise küsimusi.
Lõike 1 kohaselt tuleb toetus tagastada toetuse tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päevast arvates kümne tööpäeva jooksul. Toetuse tagasinõudmise otsus kui haldusakt hakkab HMSi § 61 lõike 1 järgi kehtima alates selle teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest koostoimes HMSi § 62 lõike 2 punktiga 2, mille kohaselt tuleb haldusakt teha menetlusosalisele kättetoimetamisega teatavaks, kui varasem haldusakt tunnistatakse kehtetuks või seda muudetakse.
Toetuse saaja peab toetuse tagasi maksma toetuse tagasinõudmise otsuses näidatud summas ja tähtajaks. Kui toetuse tagasinõudmise otsuse sisuks on kogu toetus tagasi küsida, tuleb toetuse andmise otsus tunnistada kehtetuks. Seda ka põhjusel, et kui määratud toetust toetuse tagasinõudmise otsuse tõttu saada ei ole, lõpevad taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamisel ka toetuse saaja muud kohustused, näiteks nõue viia toetatavad tegevused lõpuni. Enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist tuleb anda toetuse saajale võimalus asjaolusid selgitada ehk ta § 14 kohaselt ära kuulata. Sellega tagatakse, et toetuse saaja on tema suhtes käimasolevast menetlusest teadlik, ta on saanud otsustamisel teada olevaid asjaolusid selgitada ja toetuse andja on saanud neid otsuse tegemisel arvesse võtta.
Lõigetega 2 ja 3 sätestatakse, et põhjendatud juhul võib toetuse saaja taotleda toetuse tagasimaksmise ajatamist, kui korraga maksmine seab toetuse saaja olulisel määral makseraskustesse. Toetuse saaja võib taotleda tagasinõude ajatamist kümne tööpäeva jooksul toetuse tagasinõudmise otsuse kättesaamisest arvates. Ajatamise taotluses tuleb esitada ajatamise vajaduse põhjendus ja soovitud ajatamiskava.
Lõigete 4 ja 5 kohaselt on toetuse andjal ajatamise taotluse menetluseks ette nähtud kümne tööpäeva, kuid põhjendatud juhul võib ajatamise taotluse menetlust pikendada mõistliku aja võrra, teavitades sellest toetuse saajat. Tagasimaksmise perioodi määrab toetuse andja, kuid see ei või olla pikem kui neli kuud.
Lõike 6 kohaselt võib toetuse andja ajatamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse teha ka koos toetuse tagasinõudmise otsusega. Otsusest teavitatakse toetuse saajat.
Lõike 7 järgi on toetuse andjal õigus tunnistada kehtetuks toetuse osadena tagasimaksmise võimaldamise otsus ehk ajatamisotsus, kui toetuse saaja ei pea kinni tagasimaksmise ajakavast. Toetuse saaja peab toetuse tagastama 15 kalendripäeva jooksul ajatamisotsuse kehtetuks tunnistamise otsuse kehtima hakkamisest arvates.
Lõikes 8 sätestatakse, et kui tagasimaksmisele kuuluvat toetust tagasi ei maksta, võib toetuse andja nõuda üleantud rahalisi vahendeid tagasi HMSi § 69 lõike 1 ja võlaõigusseaduse § 1028 alusetu rikastumise sätete alusel. Seega lahendatakse toetuse tagasinõudmise vaidlused eraõiguse sätete järgi tsiviilkohtumenetluses, kui näiteks riigieelarve seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seitsmendas peatükis nähakse ette toetuse saaja ning toetuse andja õigused ja kohustused.
Eelnõu §-ga 23 kehtestatakse toetuse saaja õigused, mis rakenduvad alates taotluse rahuldamise otsuse jõustumisest.
Punkti 1 kohaselt on toetuse saajal õigus saada toetuse andjalt teavet ja nõuandeid, mis on seotud toetuse kasutamist käsitlevates õigusaktides sätestatud nõuete ning toetuse saaja kohustustega. Toetuse saaja võib pöörduda toetuse andja poole, et saada juhiseid projekti nõuetekohaseks elluviimiseks, sealhulgas eelhinnangut projektis kavandatavatele muudatustele, selgitusi kulude abikõlblikkuse ja muude eelnõus sätestatud tingimuste kohta.
Punkti 2 järgi on toetuse saajal õigus esitada eelnõu § 14 kohaselt oma seisukohad. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik oma arvamust asjakohases küsimuses piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht otsuse suhtes, mille haldusorgan tema asjas teeb. Näiteks kui taotluse aruandes on leitud puudusi, siis saab toetuse saaja esitada nende kohta oma seisukohad ja selgitada.
Punkti 3 kohaselt on toetuse saajal õigus tutvuda tema kohta koostatud dokumendis sisalduva või sellega lahutamatult seotud teabega. Läbipaistvuse huvides korratakse üle avaliku teabe seadusest tulenev toetuse saaja õigus tutvuda tema kohta käiva teabega ning saada väljavõtteid, kui dokument sisaldab andmeid, millele juurdepääs on piiratud. Avalikustamisele ei kuulu taotlusvooru menetluse teave, mis võimaldaks tuvastada, millise hinnangu on andnud taotlusele konkreetne hindaja. Hindaja kaitseks on oluline, et hinnangut ei oleks võimalik seostada konkreetse hindajaga. See julgustab hindajaid andma objektiivseid hinnanguid ja viib miinimumini hindamise järel nende tegevuse arvustamise.
Punktis 4 rõhutatakse toetuse saaja õigust toetusest igal ajal loobuda ja toetus tagastada.
Selleks, et võimaldada toetuse kasutamisel teatud paindlikkust, on punktis 5 lubatud toetuse saajal muuta projekti eelarvet ja tegevusi juhul, kui muudetakse projekti eelarves konkreetsele tegevusele ettenähtud eelarverea mahtu teise eelarverea mahu arvelt, kuid seda mitte rohkem kui 20%. Kuna praktikas on sageli küsimusi tekitanud muudatuste ulatus, siis on määruses täpsustatud, et 20% arvutatakse projekti kogu eelarve mahust. Võimalus lubada 20% ulatuses muudatusi on ette nähtud ka määruses nr 122 ning seda kasutatakse laialdaselt riigi antavate toetuste praktikas. Muudatused tuleb siiski toetuse andjaga enne kooskõlastada, sest toetuse andjal on vajalik eelnevalt hinnata, kas muudatused võivad ohustada toetuse andmisel seatud projekti eesmärgi ja tulemuste saavutamist.
Eelnõu §-s 24 nähakse ette toetuse andja õigused.
Toetuse andjal on eelkõige õigus kontrollida projekti elluviimist ning nõuda asjakohaseid andmeid ja dokumente. Tal on õigus kontrollida abikõlblikke kulusid nii toetuse saaja tegevuskohas kui ka projekti elluviimise kohas kohapeal. Arengukoostöö- ja humanitaarabivahendite eraldamisel on tähtis, et toetuse andjal oleks ülevaade elluviidavate projektide võimalikest kitsaskohtadest ja riskidest. Kohapealse kontrolli käigus saab tuvastada, kuivõrd toetuse saaja täidab oma kohustusi, kas projekti tegevused toimuvad ja edenevad ehk kas saavutatakse toetuse andmise aluseks olevaid tulemusi, kas projekti kulude ja tulude kohta peetakse eraldi arvet ning tehinguid kajastatakse raamatupidamises. Kontrollitoimingud võimaldavad vajaduse korral korrastada ja ajakohastada toetuste jagamise süsteemi. Nende eesmärk on avastada rikkumisi ning tagada, et peetakse kinni taotluse rahuldamise otsuse ja sõlmitud lepingu tingimustest. Kohapealse kontrolli käigus kontrollitakse ka toetuse andjale abikõlblike kulude kohta esitatud dokumentide vastavust originaalile. Kohapealsest kontrollist teavitatakse toetuse saajat ette.
Kui toetuse saaja majanduslik olukord on halvenenud nii, et toetuse kasutamine või projekti elluviimine on ohus, või kui toetuse saajal on tekkinud maksu- või maksevõlg riigi ees ja see on ajatamata, on toetuse andjal õigus keelduda toetuse maksmisest. Ühtlasi on toetuse andjal õigus tunnistada taotluse rahuldamise otsus või selle osa kehtetuks ning teha toetuse tagasinõudmise otsus (sisuliselt toetuse vähendamise või kehtetuks tunnistamise otsus) ning teha teisi määruses nimetatud otsuseid, sealhulgas pikendada projekti abikõlblikkuse perioodi.
Eelnõu §-s 25 kehtestatakse toetuse saaja kohustused, mis rakenduvad alates taotluse rahuldamise otsuse jõustumisest. Toetuse saaja on kohustatud projekti elluviimisel kinni pidama taotluses, taotluse rahuldamise otsuses ning toetuse saaja ja keskuse vahel sõlmitud lepingus ettenähtud tingimustest ja tähtaegadest. Toetuse saaja peab täitma määruses sätestatud kohustused ja viima projekti ellu taotluse rahuldamise otsuses ning määruses sätestatud tähtaegade ja tingimuste kohaselt.
Punkti 1 järgi peab toetuse saaja viima projekti ellu heaks kiidetud taotluse kohaselt ehk selles nimetatud eesmärkidel kavandatud tegevuste abil ning saavutama tema enda kavandatud tulemused. Projekti eesmärgid ja tulemused ning nende saavutamiseks kavandatavad tegevused peavad olema kooskõlas määruses ettenähtud tingimustega.
Punkti 2 kohaselt peab toetuse saaja tagama omafinantseeringu ettenähtud ulatuses ja nõutud korras projekti lõpuni. Toetuse saamise eeldus on, et selle saaja panustab projekti omafinantseeringuga kohustuslikus ulatuses ja viisil ehk nõutud osas peab abikõlblike kulude tasumine olema tõendatud.
Toetuse kasutamisel on oluline teavitada avalikkust, et projekti on rahastatud arengukoostöövahenditest. Punkti 3 järgi eksponeerib toetuse saaja toetuse andja logo kõigil toetuse abil korraldatud üritustel ja tegevustes, sealhulgas nende reklaamides ja trükistel, materjalidel ja soetatud varal. Keskuse logo on kättesaadav veebilehel www.estdev.ee.
Punkti 4 kohaselt on toetuse saajal kohustus esitada teave ja aruanded korrektselt, sealhulgas järgida ettenähtud vorminõudeid, anda arusaadavaid selgitusi, esitada tähtajaks õigeid andmeid ja nõutud dokumente. Nimetatud nõue hõlmab ka seda, et kulu ja maksmist tõendavad dokumendid peavad vastama raamatupidamisarvestuses kehtivatele nõuetele.
Punkti 5 kohaselt peab toetuse saaja järgima projekti elluviimisega seotud teenuste ostmisel riigihangete seaduse põhimõtteid ka siis, kui ta ei ole hankija riigihangete seaduse tähenduses. Kui toetuse saaja ei ole hankija riigihangete seaduse tähenduses, peab ta tõendama, et ostu maksumuse kujunemisel on järgitud riigihangete seaduse §-s 3 sätestatud nõudeid. Riigihangete seaduse tähenduses mittehankijate kohustus ühtlustatakse riigihangete seaduse tähenduses hankijate kohustusega, sest mõlemal juhul kasutatakse avalikku ressurssi. Toetuse saaja peab võtma vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumist tehingu puhul, mille maksumus on ilma käibemaksuta võrdne 10 000 euroga või ületab seda. 10 000 euro piir on sätestatud, arvestades keskuse läbiviidud taotlusvoorude praktikat ja antavate toetuste suurust. Mitme pakkumuse küsimine on vajalik seetõttu, et üldjuhul ei ole turuhinda võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel.
Punktis 6 nähakse ette toetuse saaja kohustus säilitada toetuse taotlemise ja kulu abikõlblikkust tõendavaid dokumente ning muid tõendeid raamatupidamise seaduse § 12 kohaselt vähemalt seitse aastat toetuse saamisest. Kui muust õigusaktist tuleneb siiski pikem dokumentide või andmete säilitamise kohustus, tuleb järgida pikemaid tähtaegu.
Punktide 7 ja 8 kohaselt peab toetuse saaja aitama kaasa toetuse andja kontrollitegevusele, sest eelkõige on toetuse saaja kohustatud tõendama kulude abikõlblikkust ning esitatud teabe õigsust. Toetuse saaja peab esitama asjakohased raamatupidamis- ja pangadokumendid, lepingud ja juhtimisotsused, mille põhjal saaks toetuse andja veenduda, et tegemist ei ole pettuse ega topeltfinantseerimisega ning täiendavat tuluallikat ei ole tekkinud. Toetuse saaja peab võimaldama ka projekti kohapealset kontrolli. Nimetatud kohustuse rikkumine võib kaasa tuua toetuse vähendamise või toetuse tagasinõudmise eelkõige seetõttu, et kulu abikõlblikkuses või kohustuste täitmises ei saa veenduda.
Punkti 9 järgi peab toetuse saaja lähtuma usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttest, mida tuleb rakendada ka projekti elluviimisega seotud finantsandmete kajastamisel. Projekti finantsandmed, st projektiga seotud kulud ja nende maksumus, peavad olema üheselt eristatavad, sealjuures see, millised neist on käsitatavad abikõlblikena. Nimetatud kohustuse rikkumine võib kaasa tuua toetuse tagasinõudmise otsuse, kuna võib tekkida kahtlus, et kogu projektiga seotud finantsteavet ei ole võimalik tuvastada ehk see ei ole usaldusväärne.
Punkti 10 kohaselt peab toetuse saaja teavitama viivitamata kirjalikult toetuse andjat, kui taotluses esitatud või projekti elluviimisega seotud andmed muutuvad. Toetuse andja hindab saadud teabe alusel, kas projekti rakendamistingimused või toetuse andmise eeldused on endised või tuleb taotluse rahuldamise otsust muuta. Kui taotluse rahuldamise otsust tuleb muuta, peab toetuse saaja taotlema nõusolekut toetuse kasutamise tingimuste, sealhulgas projekti tegevuste, tulemuste, eelarve ja tähtaegade muutmiseks.
Punkti 11 kohaselt teavitab toetuse saaja avalikkust saadud toetusest ja selle abil elluviidud tegevustest.
Punktide 12 ja 13 kohaselt peab toetuse saaja tagastama koos aruandega toetuse kasutamata jäägi ja toetuse tagasinõudmise otsuse kohase toetuse.
Eelnõu §-ga 26 kehtestatakse toetuse andja kohustused.
Toetuse andja peamine ülesanne on valida rahastamiseks sobilikke projekte, sealhulgas menetleda taotlusi ning maksta rahuldatud taotluse alusel toetust, kontrollida kulude abikõlblikkust ja teha vajadusel toetuse tagasinõudmise otsus.
Toetuse andja avaldab pärast taotluse rahuldamise otsuse tegemist oma veebilehel toetatud projektide nimekirja. See aitab ühtlasi kaasa arengukoostöövahendite läbipaistvale eraldamisele.
Toetuse andja kohustus on järgida õigusaktides ette nähtud menetlust ja otsuste teatavaks tegemise tähtaegu. Keskusel on kohustus säilitada kulu abikõlblikkust tõendavaid dokumente ja muid tõendeid kümme aastat taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Toetuse andjal on kohustus projektide elluviimist kontrollida, sealhulgas vaadata läbi aruandeid, välja töötada taotlusvooru hindamismetoodika ja muid juhendmaterjale ning teha need toetuse taotlejale või saajale kättesaadavaks. Toetuse andjal on teavitamiskohustus, mille täitmiseks ta avaldab oma veebilehel asjakohased õigusaktid, taotluste ja kuluaruannete vormid ning taotlejale mõeldud juhised. Samuti peab toetuse andja kas omal või toetuse saaja algatusel selgitama toetuse andmise ja kasutamise tingimusi ning teavitama toetuse saajat viivitamata nende muudatustest.
Kaheksandasse peatükki on koondatud rakendussätted.
Eelnõu §-s 27 on esitatud üleminekusätted. Juba alustatud projektid viiakse ellu ja nende aruandlus toimub määruse nr 122 kohaselt.
Eelnõu §-ga 28 tunnistatakse kehtetuks välisministri 30. mai 2022. a määrus nr 7 „Arengukoostööprojekti ja arengukoostööprojekti aruande vormid“. Kuna toetuse andjal on taotlusvooru läbi viies õigus määrata ka menetlusdokumendi vorm ja muud menetluse üksikasjad (HMSi § 5 lg 1) ning iga taotlusvoor on tulenevalt oma eesmärgist ja valdkonnast erinev, siis on otstarbekas jätta taotlusvoorus vajalike dokumentide vormide väljatöötamine ja kinnitamine toetuse andja pädevusse. See tagab oluliselt suurema paindlikkuse vajalike andmete küsimisel.
Eelnõu § 29 kohaselt jõustub määrus samal ajal välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 07.05.2025, 1) jõustumisega ehk 1. oktoobril 2025.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõul ei ole kokkupuudet Euroopa Liidu õigusega.
4. Määruse mõjud
Määrus on arengukoostöö tegemise ja humanitaarabi andmise valdkonna alusdokument, milles on sätestatud valdkonna põhimõtted. Ajakohastatud ja asjakohane määrus lihtsustab valdkonnast ja selle rahastamise põhimõtetest arusaamist ning seega valdkonna eesmärkide saavutamist.
Määrus muudab Välisministeeriumi ja keskuse täidetavad avalikud ülesanded, tegevuse ja menetluse läbipaistvamaks, kuna kehtestatakse selged avalikustatud tingimused, mis aitavad kasutada riigieelarvelisi vahendeid säästlikult, tõhusalt ja läbipaistvalt ning tagavad taotlejate võrdse kohtlemise.
Määrusel on mõju keskuse tegevusele. Määrus võimaldab senisest paindlikumalt ja tõhusamalt korraldada toetuste taotlusvoore ning toetada arengukoostööprojektide elluviimist. Samuti väheneb taotlejate halduskoormus ning taotlemine muutub taotlejatele selgemaks ja mugavamaks.
Määrusel on mõningane mõju sihtrühma tegevusele, kelleks on peamiselt arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas tegutsevad ning vajalikke tegevusi ellu viivad juriidilised isikud. Määruse sihtrühm on väike, sest selles valdkonnas tegutsevaid ühendusi ei ole Eestis kuigi palju. Kuna määrusega seni kehtinud regulatsiooni oluliselt ei muudeta ja sihtrühmale nõudeid ei lisandu, siis kavandatud muudatustega halduskoormus ei kasva. Pigem see menetluse lihtsustamise tõttu väheneb.
Määrusel on positiivne mõju ministeeriumi valitsemisala eelarvevahendite otstarbekale kasutamisele ja võrdsete võimaluste tagamisele. Süsteemne ja korrastatud rahastamissüsteem võimaldab valdkonnas tegutsevatele ühendustele võrdse ligipääsu riigi antavatele vahenditele.
Tõhusam arengukoostöö, laiaulatuslikud projektid ja valdkonna kompetentsi parem koondamine toob omakorda kaasa Eesti arengukoostöö suurema nähtavuse. Riigi kui tugeva partneri kaasamine keskuse juhtimisse aitab paremini sidustada projektide rakendamist välispoliitika eesmärkidega, kandideerida rahvusvahelistel hangetel ning teha koostööd teiste abiandvate riikide rakendusasutustega.
5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise
eeldatavad tulud
Määruse rakendamiseks ei ole vaja kaasata lisavahendeid riigieelarvest.
Välisministeerium annab arengukoostööprojektide elluviimiseks eraldatud arengukoostöö ja humanitaarabi eelarvest keskusele üle rahaeraldisi lepingute alusel vastavalt riigieelarve võimalustele.
6. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 1. oktoobril 2025, samal ajal kui jõustuvad VäSSi muudatused.
Määruse jõustumiseks planeeritud aeg on piisav määruses sätestatud õiguste ja kohustustega tutvumiseks ning korralduslikuks ja halduslikuks eeltööks, kuivõrd seni kehtinud põhimõtteid ning tingimusi oluliselt ei muudeta.
7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja saadetakse arvamuse avaldamiseks sihtasutusele Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.
Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks arengukoostöö ja humanitaarabi andmisega seotud ministeeriumi ja keskuse lepingupartneritele. Esitatud ettepanekutega on osaliselt arvestatud ja küsimusi tekitanud sätteid seletuskirjas põhjalikumalt käsitletud.