Kättesaadavus ja kvaliteet:
1. Maakond kui sobilik koostöötasand tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna jaoks. Valdkonnad, mille puhul on oluline luua senisest süsteemsem koostöö ja koordinatsioon maakonna tasandil:
• Üldjuhul maakond sobilik, kuid suuremad maakonnad peavad omakorda jagunema (nt Tallinnas piirkonnad, linnaosad?, vajalik arvestada rahvaarvuga ja HVA võrgu erinevate haiglatega). Kui võtta aluseksteiste maade kogemusi ja väljatöötamiskavatsusele lisatud analüüsi, siis teadmised vajadusest, kohalikest oludest ja võimalustest on parimad OV tasandil (Norra kogemus, Soome-Hispaania-Uus Meremaa mudelid). Samas meil ei pruugi olla maapiirkondade TERVIKUtes teenuse osutajaid (perearstid, tervishoiu või hoolekande teenuste osutajad). Oluline nende aspektidega arvestada eesmärkide seadmisel ja vahendite kavandamisel. Ka piirkondlike eripäradega.
• Kuidas plaanitakse mudeli põhiselt tagada kvaliteetsel tasemel teenuste osutamine võrdselt kõikides TERVIKutes, kõikides KOVides, sõltumata, kas see on vaesem või rikkam OV, tõmbekeskuses või perifeerias?
• Kui inimene elab väljaspool oma TERVIKut siis kus antakse teenuseid? Kuidas teenus liigub inimesega kaasa? Vajalik koordinatsioon ka üle ühe TERVIKu piiride teise TERVIK-sse vajadusel.
• HVA haiglate juures on kontaktisiku olemasolu vajalik, kes igapäevaselt teeb koostööd TERVIK-ga.
• Kindlasti peaks olema kaasatud erihoolekanne. Kas TERVIKu piirkonnas on piisavalt erihoolekannet ja kui ei ole, siis kuidas tagatakse?
2. Millised on võimalused, et andmetele juurdepääsu võimaldamine ei tooks kaasa bürokraatia suurenemist? Oluline tagada küberturvalisuse ja andmete kaitse juures ka andmete standardimine ja mõõdikute ühtlustamine.
Korraldus:
1. TERVIK-utes osalemine seadusest tulenevast kohustusest või pigem vabatahtlikkuse alusel:
• Kohustuslik, muidu võivad tekkida piirkonnad, kus teenus olemas osaliselt või puudub teatud piirkondades hoopis.
2. Osapooled, kes peaksid olema TERVIK-utesse kaasatud:
• Kindlasti peavad olema kaasatud esmatasandi tervishoid tervikuna, kohalikud haiglad, peab olema piirkondlik juhthaigla, kes juhib haiglavõrgustikku läbi nõukogu ja sealt ka juhatuste tasemeteni, sotsiaalhoolekanne ja erihoolekanne. Vaid siis kui kõik on juhitud ühe koordineritud keha poolt tekib kokkuhoid ja integreeritud inimesekeskne teenuseosutamine. Tekkiv küsimus: kuidas suuname vahendeid nii et kõikjal KOV-ides, mis ei asu tõmbe-keskustes, oleks kõikidel tasemetel pädevad inimesed seda tasandit haldama? Vajab haridust ja rahastust.
• Haiglad (ka haiglate sotsiaaltöötajad), perearstikeskused (ideaalis piirkondades tervisekeskuse formaadis), SKA, hoolekandeasutused, kodune õendusteenus, rehabilitatsiooniasutused, toetatud elamise asutused, apteek, kiirabi, erihoolekanne, patsiendiorganisatsioonid.
• Haridussüsteem, terviseteadlikkuse parendamine koolieast alates.
3. Täiendav oluline informatsioon inimese jaoks, mis võiks olla koondatud heaoluplaani:
• Millised oleks võimalused ka tundlikuma taustinfo osas - juriidilised probleemid, teave eestkoste, suurte võlgade jms kohta?
• Med abivahendid, toetavad koduseadmed.
• Indiviidi sotsiaalvõrgustiku hinnang ehk et kas on pere- ja/või lähemat võrgustikku abiks. Samuti, mis tasemega on kodune keskkond, et kuidas kohandada kodu koduseks raviks (inimesed ikka soovivad olla oma kodus, saada seal ravi ja lõpus ka seal surra).
• Juriidiline nõustamisteenus – näiteks töölenaasmisel kui tervislik seisund või läbitehtud ravi ei võimalda enam 100% endises töömahus (tööülesannetes) panustada vms.
4. Täiendavad ülesanded TERVIKutele:
• erihoolekande teenused võiks liita, vähemalt psühhiaatria vaates. TERVIKu piirkonna psühhiaatrid tagavad ka TERVIKu piirkonna erihoolekande patsientide ravi.
• Riskirühmadele hambaravi vajaduse hinnang. Koolitervishoid, geriaatria.
• Arvestada, kuidas TERVIK-u valjatöötamiskavatsus haakub praegu käimasoleva palliatiivravi pilootprojektiga? Kindlasti on kattuvaid teemasid – lisaks koduhoolduse või õendus-hooldushaiglatega koostöö. Omaste toetus, kes lähedaste koduhooldusega tegelevad. TERVIK peaks tagama just abivajajatele teenusele/vajadusel ravile suunamise sujuvuse.
5. Väga oluline on kogu reformi vältel pidev mitmesuunaline kommunikatsioon.
6. Mis saab teenustest, mis ei lähe tervishoiuteenuse alla? Nt füsioterapeut ja tegevusterapeut saavad olema tervishoiuteenuse all, aga loovteraapia, kogemusnõustamine, sotsiaaltöötaja teenus, mis ei ole kohaliku omavalitsuse teenus? Kes ja kuidas neid teenuseid rahastab?
7. Kui tulevikus on võimalus tervisejuhil suunata inimene kasutama teenuseid erinevates asutustes, siis kuidas toimib teenuse haldamine? Mitu klienti on ühele tervisejuhile? 5 perearsti kohta 1 tervisejuht tundub vähe (lk 26 visioonidok). Kas Regionaalhaiglas siis võib olla mitu tervisejuhti? Või tervisejuhid vastavalt juba praegu loodud raviteekondadele? Suurtes haiglates peaksid kindlasti oma tervisejuhid olema, nii on uus teenus päriselt ka kliendile kasulik ja kiirelt kättesaadav, lisaks on haiglates ka sotsiaaltöötajad, kes saavad luua kiirelt lingi sotsiaalosakonnaga.
8. Kuidas on reguleeritud - kas saab teenuseid või kui kaua? Heaoluplaan kindlaks perioodiks? Mis on maksimaalne või minimaalne periood, mida tervisejuht planeerib? Kui pikk on aeg heaoluplaani koostamiseks? Rahastus teenuse kohta ja rahastus kokku? Seda infot oleks enne reformi jõustumist ikkagi väga vaja.
9. Kas tervisejuht loob ise lingi teenustega? Paneb ajad? Jätab ta selle kliendile? Suunab sotsiaaltöötaja juurde, kes seda teeb? Kui mõelda praegusele rehabilitatsiooniteenusele, siis iga teenusel olija ei vaja KOV sotsiaaltöötaja nõustamist, paljud küll vajavad, aga mitte kõik. Link tuleb luua uues süsteemis nagunii. Iseenesest see on isegi hea kui inimesed on sotsiaaltöötaja vaateväljas, aga see suurendab oluliselt ka kohalike omavalituste koormust. Kuidas reformi plaanides on sellega arvestatud?
10. Kes aitab ja toetab tervisejuhti? Supervisioon jms nõustamine?
Rahastus:
1. Antud dokumendist ei tule välja, kuidas reformi kavatsetakse rahastada. Oluline, et ei saaks kahjustada tervishoiuteenuse pakkumine (maht, kvaliteet), nt sotsiaalteenuste arendamise arvelt. Samuti see, et rahastus jääks samale tasemele (tekkivad lisakulutused ei tuleks osutatavate teenuste arvelt).
2. Väljatöötamiskavatsuses tuleks põhjalikumalt avada konkreetsete teenuste lõikes protsesside kirjeldused ja rahastuse allikad, nendest erinevaid osapooli teavitades/tagasisidet saades (kaasatus).