Märgukiri

Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941

Madis Mikkor Teie 06.03.2024

[email protected] Meie 27.03.2024 nr 8-3/322-2

Märgukiri

Lugupeetud Madis Mikkor

Eesti riik on liitunud Spordis dopingu kasutamise vastase rahvusvaheline konventsiooni ja

Euroopa Nõukogu dopinguvastase konventsiooniga ning seeläbi võtnud vastu selged kohustused,

mh dopingukontrollide läbiviimise rahalise toetamise kohustuse, dopingu vastu võitlemiseks.

Loomulikult on riikidel alati võimalik konventsioone ka denonsseerida, kuid meie hinnangul ei

ole see Eesti riigi huvidega mitte kuidagi kooskõlas.

Nende konventsioonide denonsseerimine ning Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA (edaspidi

EADSE) rahastamise lõpetamine viiks ülimalt suure tõenäosusega EADSE Maailma

Dopinguvastasele koodeksile mittevastavaks kuulutamiseni, mille tavapärane sanktsioon on

vastava riigi sportlaste rahvusvahelisele areenile mittelubamine ning rahvusvaheliste võistluste

Eesti korraldamise keelamine jne. Arvestades missugust suurt rolli kannab endas sport riigi

rahvusvaheliselt tuntuks tegemisel, siis on see mõeldamatu, rääkimata mainekahjust, mida taolised

otsused endaga kaasas kannavad. Eesti sportlased, nende tulemused ning Eestis läbiviidavad

võistlused on paljudele Eesti elanikele eeskujuks ning mõjuvad neile liikumisharrastuses

osalemisel innustavalt, mistõttu Eesti sportlaste võimalik kadumine rahvusvaheliselt areenilt omab

suurt mõju ka rahvatervisele.

Viitate oma kirjas justkui võistlused suudaksid olla isereguleerivad ning seetõttu ei peaks riik

sellesse sekkuma. Dopingaineid hakati kasutama juba Vana-Kreekas ning 20. sajandi teises pooles

jõudis dopingainete kasutamine sellisele tasemele, et spordivaldkond palus riikide tuge selle vastu

võitlemiseks. Selle tulemusena sündiski Maailma Dopinguvastane Agentuur ehk WADA, mis

omab ülimalt suurt rolli tänapäevase dopinguvastases võitluses. WADA’l on ka kaalutusõigus

keelatud ainete ja meetodite nimekirja täiendamisel, kusjuures aine või meetod peab sellisel juhul

täitma kaks tingimust kolmest: parandama sportliku sooritusvõimet, omama ohtu kasutaja tervisele

või olema vastuolus spordi vaimuga.

Võttes arvesse, et siiski paljud keelatud ainete ja meetodite nimekirja jõudvad ained või meetodid

omavad ohtu inimeste tervisele, siis dopingainete legaliseerimine omaks väga suurt mõju

rahvatervisele. Jah, see on üksikisikute otsus ka täna, kas kasutada dopingaineid või mitte, kuid

tagajärgedega peab tegelema siiski Eesti meditsiinisüsteem. Seetõttu on meie jaoks mõeldamatu,

et Eesti riik annaks dopinguvastaseid konventsioone denonsseerides või EADSE rahastamise

lõpetamisega indikatsioone, et dopingukasutamine on kuidagi tolereeritav. EADSE on juba täna

eelarveliste võimaluste piires proovinud tippsportlaste kõrval ka liikumisharrastusega tegelejaid

sellel teemal harida, kuid praeguste ressursside juures on see jäänud pigem tahaplaanile. Lisaks on

läbiviidud ka üksikuid testimisi liikumisharrastajate hulgas.

Nagu eelpool viidatud, siis dopingained parandavad enamasti sportliku sooritusvõimet, mistõttu

tavapärases konkurentsi tingimustes võib tekkida surve tulemuste saamiseks dopingut kasutada,

sh laste ja noorte seas. Seetõttu on meil raske ette kujutada inimest, kes tahaks oma lapse

sporditreeningutele lubada, kuna sellega võiks kaasneda ka dopingu tarvitamine ja seega ka tervise

kahjustamine.

Arvestades eeltoodut, siis keelatud ainete ja meetodite legaliseerimine spordis kannaks endas väga

suurt kulu alates mõjust Eesti meditsiinisüsteemile lõpetades mainekahjuga. EADSE-le eraldatav

tegevustoetus on 360 000 eurot aastas, millest ainult osa läheb dopinguvastasele võitlusele, ei ole

nende summadega mitte vähimalgi määral võrreldav. Täpsete summade saamiseks oleks vaja läbi

viia eraldi analüüs, kuid me ei näe selle läbiviimiseks vajadust.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tarvi Pürn

spordi asekantsler

Kaarel Nestor 628 2260

[email protected]