Tagasiside




05.09.2025


Lugupeetud Brit Tammiste
Sotsiaalministeerium


Tervishoiu ja sotsiaalteenuste integratsiooni mudeli tagasiside


Oleme põhjalikult tutvunud Eesti tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi integratsiooni mudeliga ning edastame Põhja-Eesti Pimedate Ühingu seisukohad ja ettepanekud nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni jätkamiseks Eestis.
 
Oleme seisukohal, et pimedaid ja vaegnägevaid inimesi toetav rehabiliteeriv tegevus peab jääma selleks loodud keskuste juurde, kus töötavad just selle puudega inimeste rehabiliteerimisele spetsialiseerunud inimesed. Sarnane süsteem peaks toimima ka teiste puuete puhul, mis on piisavalt harva esinevad või vajavad selgelt erinevat käsitlust.
Tervisejuhendajad saavad kliente nendesse keskustesse suunata ning jälgida klientide ja keskuste koostööd.
 
Kavandatavas reformis märgatud probleemid:

• Planeeritud muudatused ei anna lootetud tulemust, kui rehabilitatsioon muutub meditsiinikeskseks. Rehabilitatsioon koosneb mitmest alaliigist, millest   ainult üks on meditsiiniline rehabilitatsioon. Reform peab selgelt säilitama ka ülejäänud rehabilitatsiooni liigid.
• Loodav süsteem ei arvesta juba sissetöötatud süsteeme ja tegevusmudeleid. Põhjendamatu  on rehabilitatsiooniasutuste muutmine meditsiiniasutusteks, mis suurendab oluliselt nõudeid, vähendab teenuse pakkumist, tõstab teenuse hinda ja ei anna sisult psühhosotsiaalsele teenusele midagi lisaks.
• Loodav süsteem ei tohi suurendada bürokraatiat ega halduskoormust ning vähendada seeläbi klienditööle kuluvat aega.
• Esmatasandi rehabilitatsioonist ei piisa heaoluplaani täitmiseks.  Aktiivse rehabilitatsioonitegevuse kõrval on vajalikud ka tugiteenused ning terviseriske vähendavad ennetustegevused.
• Ebaselge pikaajaliste puudega inimeste vajaduste märkamine ja suunamine. Kuidas saavad rehabilitatsioonile inimesed, kellel on nägemispuue mitmeid aastaid ja kellel puuduvad muud terviseprobleemid ja kes  ei satu piisavalt sageli silma- või perearsti juurde. Kavandatav süsteem ei näe nende jaoks märkamist, mis suunaks neid rehabilitatsiooni juurde.
• Ebamõistlikult suured nõudmised tervisejuhendaja teadmistele ja väike kogemuste baas. Klientide suhteliselt väike hulk tervisejuhendaja tööpiirkonnas ja klientide probleemide lai spekter ei võimalda tervisejuhendajal koguda iga puudeliigi kohta piisavat kogemustepagasit. 
• Info rehabilitatsiooni kohta peab olema kergesti hangitav ja ligipääsetav (digiteated ei ole hiljuti nägemise kaotanule ligipääsetavad).
• Rehabilitatsioonialase info levitamine ja teenustele saamine ülemineku ajal on läbi mõtlemata.
 
Selgitused probleempunktide juurde: 

• Käesoleval ajal on nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonialane kompetents koondunud peamiselt kahte rehabilitatsiooniasutusse: Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus (NIRK) (Tallinnas) ja Tartu Emajõe Kool (TEK) (Tartus). Samuti korraldavad kohandatud tegevusi ja teenuseid piirkondlikud pimedate ühingud. Nii on pika aja jooksul välja kujunenud nägemispuudega inimeste tegevustervikut toetav tugisüsteem. Perearstidel, tervishoiuasutustel ning KOVidel puudub nägemispuudega inimeste sihtgrupi vähesuse ning nende suure ja spetsiifilise erivajaduse tõttu vajalik kompetents. Sissetöötatud mudel on loonud kontaktid KOVide, terviseasutuste sotsiaaltöötajate ja perearstide vahel, kus eelnimetatud spetsialistid pöörduvad vajadusel info saamiseks selle tugisüsteemi poole.
• Kui rehabilitatsioon muutub liialt meditsiinikeskseks, siis ei saa kõiki planeeritud inimese heaolu tagavaid eesmärke saavutada, sest oluline on inimese toimetulek tema koduses ja igapäevaelu toimetulekut toetavas keskkonnas, mis ei ole selgelt meditsiiniline tegevus. Peamiselt psühho-sotsiaalse rehabilitatsiooni pakkujana ei saa neid keskusi käsitleda tervishoiuteenuse osutajatena ning neilt ei saa nõuda vastamist tervisevaldkonna nõuetele.
• Käesolevat ettepanekut toetab ka islandi puudespetsiifilise Keskuse kogemus, kuhu on koondunud kõik puudespetsiifilised teenused, mis arvestavad erinevate vanusegruppide vajadustega.
• Nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni ümberkorraldamisel tuleb arvestada juba loodud süsteeme ja tegevusmudeleid.
• Integratsiooni mudeli visioondokumendist saab lugeda järgmist: uuringud näitavad, et aktiivsed sotsiaalsed suhted ja liikumispiirangute vähendamine parandab oluliselt elukvaliteeti.
• Seevastu sotsiaalne isolatsioon toob kõrgema depressiooni ja suremusriski. Nägemispuudega inimeste puhul on sotsiaalne isolatsioon, depressioon, töökoha kaotus, ligipääsu puudumine tegevustele ja teenustele väga tõenäoline, kui puudub puudespetsiifiline rehabilitatsioon. Keskused saavad tegeleda ka terviseriskide vähendamise ennetustegevustega lähtudes nägemispuudega inimeste erivajadustest.
• Seetõttu on vajalik ka eraldi terviseedendusprogrammide rahastus, mis võimaldaks korraldada erinevaid aktiivset liikumist, ujumist, võimlemist jms. Tegevust.
• Saame aru, et kavandatavas süsteemis suunab hiljuti nägemise kaotanud inimese tervisejuhendaja vastuvõtule silmaarst, kes on sellise inimese esmane puudepõhine kontaktisik. Kuid rehabiliteerimine ei ole ühekordne tegevus. Muutuda võib inimese sotsiaalne seisund, tervislik olukord, jm. Kavandatavast korrast jääb ebaselgeks, kuidas liiguvad teenusele need pikaajalise nägemispuudega inimesed, kellel on olukorra muutumise tõttu teenuse vajadus. Praegusele praktikale tuginedes on NIRK rehabilitatsiooniteenuste umbes 60 kliendist, kes on pikaajalise puudega, KOV sotsiaaltöötaja kaudu suunatud vaid 1-2 inimest. Koostöömudeleid piloteeritud maakondadest ei ole kahjuks ühtegi nägemispuudega klienti NIRKi teenusele suunatud.
• Suur osa NIRK klientidest, kes on pikaajalise nägemispuudega, saavad informatsiooni teenuse kohta piirkondliku organisatsiooni, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kaudu.
• Loodava mudeli järgi on tervisejuhendajale pandud ülesanne koostada teenusvajaduse hindamine ja inimese vajadusest lähtuva plaani koostamine, seda mistahes puude puhul või inimese sotsiaalsest olukorrast sõltumata. Senini on sama tööd teinud vähemalt kolmest spetsialistist koosnev rehabilitatsiooni meeskond. Tervisejuhendajalt ei ole mõistlik nõuda kõigi terviseprobleemide ja erivajaduste ning nendega seonduvate teenuste ja tugivõrgustike tundmist, nii nagu ka ei eeldata, et perearst oskab kõiki terviseprobleeme diagnoosida ja lahendada.
• Teeme ettepaneku, et tervisejuhendaja  ülesandeks on vaid esialgse või lihtsama juhu hinnangu tegemine, kliendi edasi suunamine spetsialiseeritud keskusesse ja seal loodud plaani kinnitamine ja rehabilitatsiooniprotsessi jälgimine. Sama skeem, mis praegu toimib Töötukassa juhtumikorraldajate puhul.
• Tervisejuht teeks otse koostööd keskuse meeskonnaga ning loodud oleks selleks vajalik seadusandlus.
• Kliendi jaoks peab olema temaga seonduv dokumentatsioon ja andmevahetus lihtne, loogiline ja ligipääsetav. Ei tohi eeldada, et kõik nägemispuudega inimesed kasutavad digitaalseid lahendusi. Neile ei pruugi enne rehabilitatsiooni Terviseportaali info olla ligipääsetav ega nad ei pruugi saada kasutada automaatseid meeldetuletusi.
• Nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni meeskonnas peab lisaks eripedagoogile, loovterapeudile, kogemusnõustajale ja psühholoogile olema ka sotsiaaltöötaja. Nägemispuudega inimese toimetulek sõltub suurel määral puudespetsiifilistest tugiteenustest ja nende saamise võimalustest, teabe saamisest, teenusele tulemise logistika korraldamisest, teenuse keskkonna tutvustamisest ja liikumise juhendamisest erinevate tegevuste ja ruumide vahel. Sotsiaaltöötaja on nägemispuudega inimesele kontaktisikuks, kes selgitab kõiki teenuse ja selle korraldusega seonduvaid nüansse. Tervisejuhendaja ei saa võtta üle sotsiaaltöötaja funktsiooni meeskonnas, sest informatsioon ja vajadused muutuvad jooksvalt. 
• Kuivõrd sotsiaalministeerium toetab Tervikuid mitmekülgsete arendusprojektidega, mille eesmärk on võtta piirkondades kasutusele innovatiivsed ja optimaalsed lahendused, siis teeme ettepaneku arendada olemasoleva nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni kompetentsi ning tegevuskeskuse baasil välja 1-2 nägemispuude spetsiifilist keskust Eestis. Need keskused oleksid kaasatud Tervikutesse ning nägemispuudega kliendid suunataks otse sinna.
• Tallinna Keskus võiks kujuneda välja Põhja-Eesti Pimedate Ühingu majast, milles praegu tegutsevad juba 4 nägemispuudega inimestele teenuseid pakkuvat organisatsiooni. Nende teenustega on kaetud järgmised valdkonnad: esmatasandi rehabilitatsioon, töötamine, kultuuri-, spordi- ja vabaajategevustes osalemine. Samuti on maja hästi ligipääsetav ning kohandatud nägemispuudega inimeste vajadustele. Maja kolmandal korrusel on 500 m2 suurune pind, millele lisandub veel ca 100 m2 suurune terassiala. Sellest on võimalik kujundada rehabilitatsioonikeskus, mis kaasab teenuste võrgustikku ka teised samas majas asuvad organisatsioonid. Sel juhul saaks nägemispuudega inimene ühest ja samast kohast talle mitmed vajalikud teenused, asuda tööle või osaleda erinevates huviala tegevustes.
• Rehabiliteerimiskeskuse käivitamiseks PPÜ majas on vajalik eelnimetatud ruumid eelnevalt renoveerida.
• Peame vajalikuks eraldi arutelu korraldamist nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni arengute võimalustest. Oleme mures pimedate ja vaegnägijate rehabilitatsiooni järjepidevuse ja säilimise pärast. Toetudes oma eelnevale pea 30 aastasele töökogemusele nägemispuudega inimestega teame, kui oluline on pimedatele ja vaegnägijatele õppimise, töötamise, igapäevaelu ja vabaajategevuste korraldamisel toimiv rehabilitatsioonisüsteem ja tugiteenused.

Lugupidamisega


Janne Jerva
PPÜ juhatuse liige
Tel. 55 75 310




05.09.2025


Lugupeetud Brit Tammiste
Sotsiaalministeerium


Tervishoiu ja sotsiaalteenuste integratsiooni mudeli tagasiside


Oleme põhjalikult tutvunud Eesti tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi integratsiooni mudeliga ning edastame Põhja-Eesti Pimedate Ühingu seisukohad ja ettepanekud nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni jätkamiseks Eestis.
 
Oleme seisukohal, et pimedaid ja vaegnägevaid inimesi toetav rehabiliteeriv tegevus peab jääma selleks loodud keskuste juurde, kus töötavad just selle puudega inimeste rehabiliteerimisele spetsialiseerunud inimesed. Sarnane süsteem peaks toimima ka teiste puuete puhul, mis on piisavalt harva esinevad või vajavad selgelt erinevat käsitlust.
Tervisejuhendajad saavad kliente nendesse keskustesse suunata ning jälgida klientide ja keskuste koostööd.
 
Kavandatavas reformis märgatud probleemid:

• Planeeritud muudatused ei anna lootetud tulemust, kui rehabilitatsioon muutub meditsiinikeskseks. Rehabilitatsioon koosneb mitmest alaliigist, millest   ainult üks on meditsiiniline rehabilitatsioon. Reform peab selgelt säilitama ka ülejäänud rehabilitatsiooni liigid.
• Loodav süsteem ei arvesta juba sissetöötatud süsteeme ja tegevusmudeleid. Põhjendamatu  on rehabilitatsiooniasutuste muutmine meditsiiniasutusteks, mis suurendab oluliselt nõudeid, vähendab teenuse pakkumist, tõstab teenuse hinda ja ei anna sisult psühhosotsiaalsele teenusele midagi lisaks.
• Loodav süsteem ei tohi suurendada bürokraatiat ega halduskoormust ning vähendada seeläbi klienditööle kuluvat aega.
• Esmatasandi rehabilitatsioonist ei piisa heaoluplaani täitmiseks.  Aktiivse rehabilitatsioonitegevuse kõrval on vajalikud ka tugiteenused ning terviseriske vähendavad ennetustegevused.
• Ebaselge pikaajaliste puudega inimeste vajaduste märkamine ja suunamine. Kuidas saavad rehabilitatsioonile inimesed, kellel on nägemispuue mitmeid aastaid ja kellel puuduvad muud terviseprobleemid ja kes  ei satu piisavalt sageli silma- või perearsti juurde. Kavandatav süsteem ei näe nende jaoks märkamist, mis suunaks neid rehabilitatsiooni juurde.
• Ebamõistlikult suured nõudmised tervisejuhendaja teadmistele ja väike kogemuste baas. Klientide suhteliselt väike hulk tervisejuhendaja tööpiirkonnas ja klientide probleemide lai spekter ei võimalda tervisejuhendajal koguda iga puudeliigi kohta piisavat kogemustepagasit. 
• Info rehabilitatsiooni kohta peab olema kergesti hangitav ja ligipääsetav (digiteated ei ole hiljuti nägemise kaotanule ligipääsetavad).
• Rehabilitatsioonialase info levitamine ja teenustele saamine ülemineku ajal on läbi mõtlemata.
 
Selgitused probleempunktide juurde: 

• Käesoleval ajal on nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonialane kompetents koondunud peamiselt kahte rehabilitatsiooniasutusse: Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus (NIRK) (Tallinnas) ja Tartu Emajõe Kool (TEK) (Tartus). Samuti korraldavad kohandatud tegevusi ja teenuseid piirkondlikud pimedate ühingud. Nii on pika aja jooksul välja kujunenud nägemispuudega inimeste tegevustervikut toetav tugisüsteem. Perearstidel, tervishoiuasutustel ning KOVidel puudub nägemispuudega inimeste sihtgrupi vähesuse ning nende suure ja spetsiifilise erivajaduse tõttu vajalik kompetents. Sissetöötatud mudel on loonud kontaktid KOVide, terviseasutuste sotsiaaltöötajate ja perearstide vahel, kus eelnimetatud spetsialistid pöörduvad vajadusel info saamiseks selle tugisüsteemi poole.
• Kui rehabilitatsioon muutub liialt meditsiinikeskseks, siis ei saa kõiki planeeritud inimese heaolu tagavaid eesmärke saavutada, sest oluline on inimese toimetulek tema koduses ja igapäevaelu toimetulekut toetavas keskkonnas, mis ei ole selgelt meditsiiniline tegevus. Peamiselt psühho-sotsiaalse rehabilitatsiooni pakkujana ei saa neid keskusi käsitleda tervishoiuteenuse osutajatena ning neilt ei saa nõuda vastamist tervisevaldkonna nõuetele.
• Käesolevat ettepanekut toetab ka islandi puudespetsiifilise Keskuse kogemus, kuhu on koondunud kõik puudespetsiifilised teenused, mis arvestavad erinevate vanusegruppide vajadustega.
• Nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni ümberkorraldamisel tuleb arvestada juba loodud süsteeme ja tegevusmudeleid.
• Integratsiooni mudeli visioondokumendist saab lugeda järgmist: uuringud näitavad, et aktiivsed sotsiaalsed suhted ja liikumispiirangute vähendamine parandab oluliselt elukvaliteeti.
• Seevastu sotsiaalne isolatsioon toob kõrgema depressiooni ja suremusriski. Nägemispuudega inimeste puhul on sotsiaalne isolatsioon, depressioon, töökoha kaotus, ligipääsu puudumine tegevustele ja teenustele väga tõenäoline, kui puudub puudespetsiifiline rehabilitatsioon. Keskused saavad tegeleda ka terviseriskide vähendamise ennetustegevustega lähtudes nägemispuudega inimeste erivajadustest.
• Seetõttu on vajalik ka eraldi terviseedendusprogrammide rahastus, mis võimaldaks korraldada erinevaid aktiivset liikumist, ujumist, võimlemist jms. Tegevust.
• Saame aru, et kavandatavas süsteemis suunab hiljuti nägemise kaotanud inimese tervisejuhendaja vastuvõtule silmaarst, kes on sellise inimese esmane puudepõhine kontaktisik. Kuid rehabiliteerimine ei ole ühekordne tegevus. Muutuda võib inimese sotsiaalne seisund, tervislik olukord, jm. Kavandatavast korrast jääb ebaselgeks, kuidas liiguvad teenusele need pikaajalise nägemispuudega inimesed, kellel on olukorra muutumise tõttu teenuse vajadus. Praegusele praktikale tuginedes on NIRK rehabilitatsiooniteenuste umbes 60 kliendist, kes on pikaajalise puudega, KOV sotsiaaltöötaja kaudu suunatud vaid 1-2 inimest. Koostöömudeleid piloteeritud maakondadest ei ole kahjuks ühtegi nägemispuudega klienti NIRKi teenusele suunatud.
• Suur osa NIRK klientidest, kes on pikaajalise nägemispuudega, saavad informatsiooni teenuse kohta piirkondliku organisatsiooni, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kaudu.
• Loodava mudeli järgi on tervisejuhendajale pandud ülesanne koostada teenusvajaduse hindamine ja inimese vajadusest lähtuva plaani koostamine, seda mistahes puude puhul või inimese sotsiaalsest olukorrast sõltumata. Senini on sama tööd teinud vähemalt kolmest spetsialistist koosnev rehabilitatsiooni meeskond. Tervisejuhendajalt ei ole mõistlik nõuda kõigi terviseprobleemide ja erivajaduste ning nendega seonduvate teenuste ja tugivõrgustike tundmist, nii nagu ka ei eeldata, et perearst oskab kõiki terviseprobleeme diagnoosida ja lahendada.
• Teeme ettepaneku, et tervisejuhendaja  ülesandeks on vaid esialgse või lihtsama juhu hinnangu tegemine, kliendi edasi suunamine spetsialiseeritud keskusesse ja seal loodud plaani kinnitamine ja rehabilitatsiooniprotsessi jälgimine. Sama skeem, mis praegu toimib Töötukassa juhtumikorraldajate puhul.
• Tervisejuht teeks otse koostööd keskuse meeskonnaga ning loodud oleks selleks vajalik seadusandlus.
• Kliendi jaoks peab olema temaga seonduv dokumentatsioon ja andmevahetus lihtne, loogiline ja ligipääsetav. Ei tohi eeldada, et kõik nägemispuudega inimesed kasutavad digitaalseid lahendusi. Neile ei pruugi enne rehabilitatsiooni Terviseportaali info olla ligipääsetav ega nad ei pruugi saada kasutada automaatseid meeldetuletusi.
• Nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni meeskonnas peab lisaks eripedagoogile, loovterapeudile, kogemusnõustajale ja psühholoogile olema ka sotsiaaltöötaja. Nägemispuudega inimese toimetulek sõltub suurel määral puudespetsiifilistest tugiteenustest ja nende saamise võimalustest, teabe saamisest, teenusele tulemise logistika korraldamisest, teenuse keskkonna tutvustamisest ja liikumise juhendamisest erinevate tegevuste ja ruumide vahel. Sotsiaaltöötaja on nägemispuudega inimesele kontaktisikuks, kes selgitab kõiki teenuse ja selle korraldusega seonduvaid nüansse. Tervisejuhendaja ei saa võtta üle sotsiaaltöötaja funktsiooni meeskonnas, sest informatsioon ja vajadused muutuvad jooksvalt. 
• Kuivõrd sotsiaalministeerium toetab Tervikuid mitmekülgsete arendusprojektidega, mille eesmärk on võtta piirkondades kasutusele innovatiivsed ja optimaalsed lahendused, siis teeme ettepaneku arendada olemasoleva nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni kompetentsi ning tegevuskeskuse baasil välja 1-2 nägemispuude spetsiifilist keskust Eestis. Need keskused oleksid kaasatud Tervikutesse ning nägemispuudega kliendid suunataks otse sinna.
• Tallinna Keskus võiks kujuneda välja Põhja-Eesti Pimedate Ühingu majast, milles praegu tegutsevad juba 4 nägemispuudega inimestele teenuseid pakkuvat organisatsiooni. Nende teenustega on kaetud järgmised valdkonnad: esmatasandi rehabilitatsioon, töötamine, kultuuri-, spordi- ja vabaajategevustes osalemine. Samuti on maja hästi ligipääsetav ning kohandatud nägemispuudega inimeste vajadustele. Maja kolmandal korrusel on 500 m2 suurune pind, millele lisandub veel ca 100 m2 suurune terassiala. Sellest on võimalik kujundada rehabilitatsioonikeskus, mis kaasab teenuste võrgustikku ka teised samas majas asuvad organisatsioonid. Sel juhul saaks nägemispuudega inimene ühest ja samast kohast talle mitmed vajalikud teenused, asuda tööle või osaleda erinevates huviala tegevustes.
• Rehabiliteerimiskeskuse käivitamiseks PPÜ majas on vajalik eelnimetatud ruumid eelnevalt renoveerida.
• Peame vajalikuks eraldi arutelu korraldamist nägemispuudega inimeste rehabilitatsiooni arengute võimalustest. Oleme mures pimedate ja vaegnägijate rehabilitatsiooni järjepidevuse ja säilimise pärast. Toetudes oma eelnevale pea 30 aastasele töökogemusele nägemispuudega inimestega teame, kui oluline on pimedatele ja vaegnägijatele õppimise, töötamise, igapäevaelu ja vabaajategevuste korraldamisel toimiv rehabilitatsioonisüsteem ja tugiteenused.

Lugupidamisega


Janne Jerva
PPÜ juhatuse liige
Tel. 55 75 310