Riigikogu
Riigikogu maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse
Vabariigi Valitsus
Peaminister Kristen Michal
Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras
Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo
Õiguskantsler Ülle Madise
ÜHISPÖÖRDUMINE 15. august 2025
Seoses sigade Aafrika katku (SAK) ulatuslike leidudega kodusigade farmides (30.06.2025 Mulgi vallas, Tempo seafarmis; 18.07.2025 Kastre vallas, Kisla seafarmis; 24.07.2025 Tartu vallas, Porkna talus; 26.07.2025 Kehtna vallas, Petlema farmis ja 30.07.2025 Viljandi vallas, Nurme farmis) pöördume Teie poole kujunenud olukorra kirjeldamiseks ja tekkinud probleemide lahendamiseks. Kokku on hukatud seoses antud haigusjuhtumitega ca 17 000 (kõik ei ole veel hukatud) kodusiga.
Taudiga tabandunud seakasvatusettevõtetel on otsene või kaudne side ka lihatöötlemisettevõttega. Nendeks ettevõteteks ja ühispöördumise osalisteks on Atria Eesti AS, Maag Eesti AS, Frank Kutter OÜ, Vasula Lihatööstus OÜ ja Mulgi Lihakarn OÜ. Pöördumise põhjuseks on lihakäitlemisettevõtete ebavõrdne kohtlemine tauditõrje kohustuslike meetmete rakendamisest tulenevate kahjude korvamisel.
Tänane veterinaarseadus (§ 67. Taudikahjutoetuse taotlemine) võimaldab loomapidajal esitada taudikahjutoetuse saamiseks taotluse Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA). See katab seaduses ettenähtud metoodika alusel taudist tulenevad kahjud loomapidajale. Kahjude alla kuuluvad hukatud loomad, farmis olevad söödad ja muud hävitamisele kuuluvad materjalid. Lisaks korraldab PTA taudiga tabandunud farmides puhastus- ja desinfektsioonitööd ning katab ka need kulud. Paraku ei kehti tauditõrjest tulenevate kahjude hüvitamise reeglid lihakäitlusettevõtetele, kes saavad PTA-lt pärast taudi avastamist korralduse tabandunud farmist pärit seapartiidest saadud rümpade ning lõigatud liha, tapasaaduste ja lihatoodete, mille päritolu on jälgitav, nõuetekohase kõrvaldamise ja kahjutustamise.
Lihakäitlusettevõtetes võib samal päeval olla koos taudiga tabandunud farmist pärinevatele loomadele lisaks ka teistest farmidest pärinevaid loomi. Seega lähevad lihakäitlusettevõttes kahjutustamisele terve päevapartii(de) lihad ja tooted, milles on kas või üks komponent pärit sellest tapa- ja lihalõikuse päevapartiist. Need kulud jäävad täna ebaõiglaselt täies mahus lihakäitlusettevõtete kanda. Ühispöördumisele allakirjutanute seisukoht on, et lihakäitlusettevõtted on sarnaselt loomapidajatele otseselt seotud riikliku tauditõrje meetmete rakendamisega ja kohustatud vastavalt riikliku asutuse (PTA) korraldusele kahjutustama katkukoldest pärit loomsed saadused ja lihatooted. Käesoleva ühispöördumise juurde on lisatud seletuskiri, mis selgitab lahti ebavõrdse kohtlemise probleemistiku.
Selle aasta SAK juhtumid on põhjustanud lihakäitlusettevõtetele arvestatavat kahju ja hetkel on mõjutanud mitme lihakäitlusettevõtte tegevust. Ühispöördumise esitamise seisuga on kahju suurus üle 565 000 eur. Juhime Teie tähelepanu sellele, et lihakäitlemisettevõte võib olla seotud ka koostööpartneritega, kellelt ostetakse elusloomi. Sellisel juhul vastutab lihakäitlusettevõtte samuti ka nende kahjude eest ning peab omal kulul kahjutustama koostööpartneri farmist pärinevate loomadega seotud otsesed ja kaudsed kulud, sh kogu päevapartii.
Tekkinud olukord võib viia selleni, et lihakäitlemisettevõtted ei soovi kaasnevaid riske arvestades koostööpartneritelt tulevikus elusloomi kokku osta. See võib omakorda viia kohaliku tootmise vähenemiseni, turu mitmekesisuse kahanemiseni ning suurendada sõltuvust impordist. Kõik see mõjutab otseselt toidu kättesaadavust, kvaliteeti ja varustuskindlust – toidujulgeoleku põhielemente. Lahendusena tuleks kaaluda seadusemuudatust, kus PTA korraldusega kahjutustamisele määratud eluslooma partiid käsitletaks hukatud loomade kahjude korvamisega samaväärselt.
Eelnevat arvestades taotlevad allakirjutanud lihakäitlusettevõtted järgmist:
1. Tagada rahastus PTA-le ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile lihakäitlusettevõtete SAK juhtumitega seotud loomatauditõrje meetmete rakendamisest tulenevate otseste (liha ja toodete ning nende kahjustustamine) kahjude erakorraliseks korvamiseks.
2. Kuna lihakäitlusettevõtted on täisväärsed osalised riiklikus tauditõrjes ja toidujulgeoleku tagamisel, palume seadusandjal seadustada ka lihakäitlusettevõtete kulude katmine seoses tauditõrjega. Selleks viia veterinaarseadusesse muudatus, kus seakasvatusettevõtte eluslooma partiid, mis on jõudnud lihakäitlusettevõttesse ning on PTA korraldusega loetud tagasiulatuvalt kahjutustamisele, käsitletaks kahjude korvamisel võrdväärselt hukatud loomade kahjude korvamisega.
3. Palume õiguskantsleri hinnangut, kas lihakäitlusettevõtted kui otsesed osalised riiklikus tauditõrjes peaks olema koheldud sarnaselt loomapidajatega, kellele otsesed kahjud veterinaarseaduse alusel kaetakse, ning kas tänane lihakäitlusettevõtete ja loomapidajate ebavõrdne kohtlemine, mis väljendub sisuliselt liha- ja lihatoodete sundvõõrandamisena ilma hüvitiseta, on põhiseaduspärane?
Palume kõigil osapooltel teema edasiseks kiireks menetlemiseks kutsuda kokku vastavad töörühmad (-komisjonid), et leida võimalus seniste kahjude korvamiseks ning tagada edaspidi võrdne kohtlemine kõigile tauditõrjega seotud osapooltele. Pöördumisele allakirjutanud on valmis osalema vastavate seadusemuudatuste väljatöötamisel ja vajaliku sisendi andmisel.
Allakirjutanud ettevõtted moodustavad siseriiklikust liha ja lihatoodete jaeturust üle poole, millele lisandub veel müük kohalikele HoReCa sektori ettevõtetele ning tööstusmüük (rümpade müük teisele lihatööstusettevõttele). Kuivõrd need ettevõtted toodavad oma tooteid kas täielikult või peamiselt kodumaisest tooraines, kujutab antud olukord otsest ohtu ka toidujulgeolekule.
Lihakäitlusettevõtted vajavad pidevalt toiduohutusest ja teistest kõrgendatud nõuetest tulenevalt pidevaid investeeringuid. Sigade Aafrika katkust tulenevad erakorralised kulud põhjustavad lihakäitlusettevõtetele tõsiseid majanduslikke raskusi ja seeläbi investeerimisvõimekuse langemise, mis jätab otsese jälje kodumaisele toidutootmisvõimekusele.
Lugupidamisega
/digitaalselt allkirjastatud/
Meelis Laande
Juhatuse liige
Atria Eesti AS
Johanna Maripuu
Juhatuse liige
Frank Kutter OÜ
Made-Britta Eensalu
Juhatuse liige
Vasula Lihatööstus OÜ
Priit Dreimann
Juhatuse liige
Maag Food OÜ
Tõnis Viil
Juhatuse liige
Mulgi Lihakarn OÜ
Timo Vunder
ETSAÜ nõukogu esimees
Kõpsta Seafarm OÜ
Anu Hellenurme
ETSAÜ juhatuse liige
Seletuskiri lihakäitlemisettevõtete ühispöördumise juurde
SAKi tagajärgede kõrvaldamise ja kahjutustamise protsess on tööjõumahukas ja ettevõtte igapäeva tööd oluliselt häiriv tegevus, mis sageli viib äritegevuse osalise katkemiseni. Igapäevast äritegevust mõjutab igasugune ootamatult ettevõttesse tulev korraldus, mille kohaselt tuleb koheselt koostada toorme ja toodete nimekirjad, mis on seotud probleemiks oleva liha päevapartiidega. Toodete kahjutustamise eel tuleb eemaldada toodetelt klipsid, pakendid jmt. Need tuleb toimetada vastavatesse konteineritesse ja lõpuks kandma ka kulud rümpade ja toodete kahjutustamiseks vastavates ettevõtetes (eelkõige Vireen AS).
Lihakäitlemisettevõtted on kohustatud eemaldama ringlusest toorme ja tooted, mis omakorda põhjustab tellimuste täitmata jätmist ka klientide ees. See omakorda võib kaasa tuua ka tarnelepingutest tulenevad trahvid. Koheselt tuleb ka oma tootmistegevus ja -plaanid ümber korraldada, et tagada järgnevate päevade tellimuste korrektne ja võimetekohane täitmine. See kõik toob kaasa lisakulud eelkõige tööjõukulude osas, lisatoorme kiire hankimise näol (olusid ja kiiret tarnet arvestades enamasti kallima hinnaga) ja kahjutustamisega seotud otsesed ja kaudsed kulud.
Eelnevast tulenevalt oleme omalt poolt teinud õigusliku analüüsi, mis võiks olla abiks tekkinud probleemistiku mõistmisel ja edasisel käsitlemisel seadusandlikul tasandil lahenduste leidmiseks.
1. Tauditõrje meetmetega tekitatava kahju hüvitamata jätmine riivab lihakäitlusettevõtjate ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust
PS § 31 sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Riigikohus on varem leidnud, et ettevõtlusvabadus ja võrdsuspõhiõigus laienevad ka juriidilistele isikutele lähtuvalt PS § 9 lg‑st 2.[1] Tauditõrje meetmete rakendamine ilma nende tagajärgi hüvitamata riivab turuosaliste, lihakäitlusettevõtjate ettevõtlusvabadust, sest sellega muudetakse ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks[2]. Ettevõtlusvabaduse riive seisneb kolmes asjaolus: 1) toorme ja toodangu kahjutustamise ehk hävitamise kohustus, 2) tööstuse tegevuse peatamine ning 3) kohustus tasuda kahjutustamise, utiliseerimise ja desinfitseerimise kulud.
Ettevõtlusega tegelemise ebasoodsamaks muutmine kujutab endast sisuliselt sundvõõrandamist, kuna lihakäitlusettevõtjad on riiklike meetmete tõttu sunnitud oma omandiks oleva toorme ja valmistoodangu hävitama. Lihakäitlusettevõtjad on kohustatud rakendama riikliku tauditõrje meetmeid ja vastavalt riikliku asutuse (PTA) korraldusele kahjutustama katkukoldest pärit loomade (sellega kaasneb tavaliselt kogu lihatööstuse päevapartii kahjutustamine) rümbad ning lõigatud liha, tapasaadused ja lihatooted.
Sellises olukorras ei saa ettevõtjad oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lg 1 neljas lause). Riigikohus on selgitanud, et „sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku või osalist ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille PS § 32 garanteerib“. Seejuures ei ole oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik.[3]
Sundvõõrandamine on PS § 32 järgi õiguspärane vaid juhul, kui see toimub üldistes huvides ning selle eest määratakse kohene ja õiglane hüvitis. Käesoleval juhul ei ole riik määranud faktilise sundvõõrandamise eest lihakäitlusettevõtjatele hüvitist, ehkki nende vara kasutusõigust on oluliselt piiratud ja nad on sunnitud kandma otsest majanduslikku kahju.
Lisaks kohustatakse lihakäitlusettevõtjaid riikliku meetme raames oma tegevust teadmata ajaks peatama. Seega on tegemist olulise ettevõtlusvabaduse piiranguga: ajutise tegevuskeeluga. Piiranguga kaasneb kahju saamata jäänud tuluna, kuivõrd tööstuse tegevuse peatamise korral ei saa ettevõtjad oma majandustegevusega tegeleda.
Samuti kaasnevad riiklike meetmetega otsesed lisakulud lihakäitlusettevõtjatele, kuivõrd nad peavad tegelema toorme ja toodangu kahjutustamisega ning kandma sellega seotud kulusid. Kogu kõrvaldamise ja kahjutustamise protsess on iseenesest tööjõumahukas ja ettevõtja takistab igapäevatööd oluliselt määral, mis võib tähendada äritegevuse osalist katkemist. Toodete kahjutustamise eel tuleb eemaldada toodetelt klipsid, pakendid jmt. Need tuleb toimetada vastavatesse konteineritesse ja lõpuks kanda ka kulusid rümpade ja toodete kahjutustamiseks vastavates ettevõtetes (eelkõige Vireen AS). Igapäevast äritegevust mõjutab selline ootamatult ettevõttesse tulev korraldus, kus tuleb koheselt koostada toorme ja toodete nimekirjad, mis on seotud probleemiks oleva liha päevapartiidega. Seejärel eemaldatakse toore ja tooted ringlusest, mis omakorda põhjustab tellimuste täitmata jätmist klientide ees. See omakorda võib kaasa tuua tarnelepingutest tulenevad trahvid. Juhul, kui tegevus ei ole riikliku korraldusega iseenesest peatatud, tuleb ka tootmistegevus ja -plaanid kohe ümber korraldada, et tagada järgnevate päevade tellimuste korrektne täitmine. Kõik eelnev tekitab lisakulusid eelkõige tööjõukulude, lisatoorme kiire hankimise (olusid ja kiiret tarnet arvestades enamasti kallima hinnaga) ja kahjutustamisega seotud otseste ja kaudsete kuludena.
Eelnevast tulenevalt riivab riiklike tauditõrjemeetmete tagajärgede täies ulatuses lihakäitlusettevõtjate kanda jätmine intensiivselt nende ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust.
2. Tauditõrje meetmetega tekitatava kahju hüvitamata jätmine riivab lihakäitlusettevõtjate õigust võrdsele kohtlemisele
Tänase veterinaarseaduse § 67 taudikahjutoetuse taotlemise kohta võimaldab loomapidajal esitada taudikahjutoetuse saamiseks taotluse Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA). PTA katab seaduses ettenähtud metoodika alusel loomapidaja taudist tulenevad kahjud. Kahjude alla kuuluvad hukatud loomad, farmis olevad söödad ja muud hävitamisele kuuluvad materjalid. Lisaks korraldab PTA taudiga tabatud farmides puhastus- ja desinfektisoonitööd ning katab ka need kulud. Paraku ei kehti need hüvitamisreeglid lihakäitlusettevõtjatele, kes saavad PTA-lt pärast farmist taudi avastamist korralduse kõrvaldada ja kahjutustada nõuetekohaselt sealt farmist pärit seapartiidest saadud rümbad ning lõigatud liha, tapasaadused ja lihatooted, mille päritolu on jälgitav. Seega jääb kogu riiklike meetmete rakendamise kulu erinevalt loomapidajast lihakäitlusettevõtja kanda.
Selline olukord on vastuolus PS §-st 12 tuleneva õigusega võrdsele kohtlemisele. Riigikohtu praktika järgi tuleb PS § 12 lõiget 1 tõlgendada õigusloome võrdsuse tähenduses – seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.[4] Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes koheldakse lihatööstusi halvemini.[5] Sarnases olukorras olevaks grupiks on käesoleval juhul loomapidajad ja lihakäitlusettevõtjad. Mõlemale grupile kuuluvad loomad ja loomsed saadused, mis tuleb PTA otsuse alusel hävitada. Seega on grupid sarnases olukorras, kuna riiklike meetmete rakendamise tõttu on neil piiratud oma omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine Samuti peab nii loomapidajate kui lihatööstuste juures toimuma utiliseerimine ja desinfitseerimine. Seega on tauditõrje olukorras loomapidajad ja lihatööstused sarnases olukorras.
Sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse käesoleval juhul aga erinevalt. Loomapidajad saavad tauditõrjemeetmete tõttu kantava kahju eest hüvitist. Samas ei saa hüvitist lihatööstused, kes on omandanud loomi või rümpasid, mis tuleb samamoodi kahjutustada. Ei esine objektiivseid põhjuseid, miks peaks kohtlema loomakasvatajaid ja lihatööstusi tauditõrjemeetmete tõttu kantava kahju osas erinevalt.
Ebavõrdse kohtlemisega kaasneb lihakäitlusettevõtjate jaoks selgelt halvemus. Lihatööstused peavad kandma kulud, nende sisseostetud toore (loomad ja rümbad) ja toodang (lihatooted) hävib ilma igasugust kompensatsiooni saamata. Samal ajal hüvitatakse loomapidajatele nii toorme (loomasööt) kui toodangu (loomad) hävitamine ja utiliseerimine. Ebavõrdse kohtlemise tõttu tekib lihakäitlusettevõtjatel oht nende püsimajäämisele ja konkurentsivõimele ning üldisemalt toidu kättesaadavusele, samal ajal kui loomapidajate riskid võtab enda kanda riik.
Kõik ettevõtted omavad ühel või teisel moel ka oma algtootmist ehk seakasvatusettevõtteid. Lihakäitlusettevõtja võib olla seotud ka koostööpartneritega, kes müüvad ettevõtjale elusloomi. Sellisel juhul vastutab samuti lihakäitlusettevõtja nende kahjude eest ning peab omal kulul kahjutustama koostööpartneri farmist (ja kogu selle päevapartii) pärinevate loomadega seotud otsesed ja kaudsed kulud. Kirjeldatud situatsioon võib viia lihakäitlusettevõtjad selleni, et ei soovita enam koostööpartneritelt tulevikus elusloomi kokku osta. See viiks omakorda selleni, et oma lihakäitlusettevõtet mitte omavad (või puudub piisav võimekus oma lihakäitlusettevõttes kõiki loomi töödelda) seakasvatusettevõtted lõpetavad tegevuse.
3. Ettevõtlusvabadus, omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhimõtte riivamine on meelevaldne
Ebavõrdne kohtlemine ning ettevõtlusvabaduse piiramine koosmõjus omandiõiguse riivega ei ole meelevaldne ja on põhjendatud juhul, kui riiveks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning meetmed on riive eesmärki arvestades proportsionaalsed.[6] Riiklike meetmetega tekitatava kahju hüvitamata jätmisel ei saa olla muud eesmärki kui riigi fiskaalhuvi. Kogu finantskoormuse ettevõtjate kanda jätmise ainus eesmärk võiks olla riigi fiskaalhuvi. Fiskaalhuvi võib iseenesest olla legitiimne eesmärk.
Küll aga peab võrdsuspõhimõtte riivamine ning ettevõtlusvabaduse koostoimes omandiõigusega riivamine olema proportsionaalne legitiimse põhjusega. Proportsionaalsus tähendab, et võrdsuspõhimõtte riivamine peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas riigi fiskaalhuvi kaitseks.
Tauditõrje tagajärgede koormuse ettevõtjate kanda jätmine ei pruugi olla sobiv meede riigi finantshuvide kaitseks. Lähtudes eeldusest, et kogu finantskoormuse ettevõtjate kanda jätmise eesmärk on fiskaalhuvi, peaks hüvitiskohustuse puudumine säilitama või suurendama riigi eelarvetulusid. Riigipoolse kompensatsiooni puudumine võib, aga ei pruugi olla sobiv meede riigi eelarvetulude säilitamiseks või suurendamiseks. Ehkki tauditõrje meetmete tekitatud kahju kompenseerimata jätmine võimaldab riigil vähendada teatud koormust riigieelarvele, kaasneb sellega oht riigieelarvetulude edasiseks vähenemiseks. Arvestades tõrjemeetmete tõenäoliste tagajärgedega ja ohuga, et lihakäitlusettevõtjad pankrotistuvad, võib tulude laekumine Eesti riigieelarvesse ettevõtluse vähenemise tõttu jääda oluliselt väiksemaks kui on kokkuhoitud summa tauditõrjemeetmete tagajärgede hüvitamata jätmisest.
Abinõu vajalikkuse hindamisel tuleb analüüsida, kas eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui senine lahendus. Tauditõrje tagajärgede kulu ettevõtjate kanda jätmine ei ole vajalik abinõu taotletava eesmärgi saavutamiseks, kuivõrd Riigikohus on rõhutanud, et „riigil on palju erinevaid võimalusi eelarve tulude tagamiseks“[7]. Muuhulgas võib riigil olla võimalus saada EL rahastust ettevõtjatele hüvitatud summade kompenseerimiseks. Kui riik seda võimalust kasutab, on ta võimalik tagada Eesti lihakäitlusettevõtjate jätkusuutlikkus, ilma riigieelarve vahendeid vähendamata.
Isegi juhul, kui meede oleks sobiv ja vajalik, ei ole abinõu mõõdukas. Abinõu mõõdukuse analüüsimiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isiku õiguspärasesse ootusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning avaliku huvi kaalukust. Fiskaalhuvi ei ole selline ülekaalukas huvi, mis teiste õiguste ees alati prevaleerib.[8] Seetõttu tuleb mõõdukuse hindamisel arvestada ettevõtjate õiguste riive intensiivsust. Riive intensiivsust iseloomustab, kui palju muudatus isikuid mõjutab.
Ettevõtlusvabaduse, omandipõhiõiguse ja võrdse kohtlemise põhimõtte riive on intensiivne ning mõjutab lihakäitlusettevõtjaid oluliselt. Selle aasta SAK juhtumid on põhjustanud lihakäitlusettevõtjatele olulist kahju ja on tänaseks mõjutanud vähemalt nelja lihakäitlusettevõtja tegevust. Hinnanguliselt on nende lihakäitlusettevõtte kogukahju hetkel 565 000 eurot ning kahjutustatud on ligi 200 tonni lihatooret ja tooteid. Seega on tegemist intensiivse sekkumisega ettevõtjate põhiõigusesse. Seejuures tuleb arvestada, et väikese ja keskmise suurusega lihakäitlusettevõtjate jaoks tähendab selline koormus otseselt pankrotiohtu ehk tegevuse lõppemist. Seega on tegu erakordselt intensiivse riivega.
Riive muudab veelgi intensiivsemaks asjaolu, et riiklikud tauditõrjemeetmed ei puuduta üksnes nakatunud kaupa või isegi vaid tabandunud farmist pärinevat tooret ja toodangut. Lisaks tabandunud farmi toodangule peavad lihakäitlusettevõtjad kahjutustama ka teistest farmidest pärit, st nakkuskahtluseta loomi, tooret ja toodangut. Lihakäitlusettevõtetes võib samal päeval olla koos taudiga tabandunud farmist pärinevatele loomadele lisaks ka teistest farmidest pärinevaid loomi. Sel juhul lähevad lihakäitlusettevõtjas kahjutustamisele terve päevapartii(de) lihad ja tooted, milles on kas või üks komponent pärit sellest tapa- ja lihalõikuse päevapartiist.
4. EL õigus toetab tauditõrjemeetmete tagajärgede hüvitamist lihakäitlusettevõtjatele
EL õigus toetab ettevõtjate võimalust saada hüvitist. Esiteks ei piira riigi korraldusega määratud tauditõrjemeetmete tekitatud kahju hüvitamist EL riigiabi regulatsioon. Teiseks näeb EL õigus ette ka võimaluse liikmesriigile taotleda liidult hüvitist oma ettevõtjatele makstud kahjuhüvitiste kompenseerimiseks.
Euroopa Komisjoni määrus 2022/2472[9] reguleerib lubatud riigiabi põllumajandus- ja metsandussektoris ja maapiirkondades. Vastavalt määruse artikli 26 lõike 1 järgi ei ole loomataudide tõrje ja likvideerimise puhul kulude katmiseks antav abi keelatud riigiabi. Artikli 26 lõige 3 viitab loomataudidele, mille puhul abi andmine on lubatav, mille hulka kuulub ka määruse 2016/429 artikli 5 lõikes 1 välja toodud SAK. Lisaks on artikli 26 lõikes 9 toodud, et tõrje- ja likvideerimismeetmete korral on rahastamiskõlblikud kulud teiste hulgas loomade tapmine või praakimine ja hävitamine ning nendega seotud saaduste hävitamine. Lisaks eelnevale kahele rahastamiskõlblikule meetmele sisaldab määrus teisigi rahastamiskõlblikke meetmeid. Seega ei ole EL õiguses välistatud riigi toetuste andmine lihakäitlusettevõtjatele. Ka lihakäitlusettevõtjates võib toimuda loomade tapmine või praakimine ja hävitamine ning nendega seotud saaduste hävitamine.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega 2021/690[10] loodi siseturu, ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime, taimede, loomade, toidu ja sööda valdkonna ja Euroopa statistika programm. Määruses on välja toodud rahastamiskõlblikud erakordsed veterinaarmeetmed teatud loomataudide vastaseks võitluseks. Määruse I lisa p 1.1 järgi on rahastamiskõlblikud erakorraline veterinaarmeede, mida võetakse juhul, kui on ametlikult kinnitust leidnud mõne III lisas osutatud loomataudi esinemine. SAK kuulub III lisas välja toodud määruse 2016/429[11] artikli 5 lõike 1 järgi selliste loomataudide hulka.
Määruse 2021/690 lisa 1 p 1.4.1 järgi võivad rahastamiskõlblikud olla muuhulgas sellised liikmesriigi kantud kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei oleks haigusest olnud mõjutatud. Samuti võivad rahastamiskõlblikud olla liikmesriigi kantud kulud, mis tulenevad hävitatud loomsete saaduste väärtuse hüvitamisest omanikele taudikahtluse tekkimisele või kinnituse leidmisele vahetult eelnenud turuväärtuse piires.
Määruse 2021/690 eesmärk on siseturu tõhusa toimimise tagamine. Loomataudide puhuks ettenähtud toetuste eesmärk on vastavalt artikli 3 lõike 2 punktile e aidata kaasa inimeste, loomade ja taimede tervise ja ohutuse kõrge taseme tagamisele taimede, loomade, toidu ja sööda valdkonnas, muu hulgas ennetades, avastades ja likvideerides loomataude ja taimekahjustajaid, sealhulgas võttes selleks loomade või taimede tervist mõjutavates ulatuslikes kriisiolukordades ja ettenägematute sündmuste korral ka erakorralisi meetmeid, ja toetades loomade heaolu parandamist. Määrusega 2021/690 I lisas välja toodud toetusmeetmed on ettenähtud liikmesriikidele taotlemiseks.
Seega on Eesti riigil võimalik tauditõrje kahjude hüvitiste kompensatsiooni EL-lt taotleda. Tegemist on võimalusega tänu millele saab Eesti riik suuresti EL toetuse abil tagada oma ettevõtjate püsimajäämine ja konkurentsivõime, võrreldes teiste liikmesriikide ettevõtjatega, kellele nende liikmesriigid tauditõrjemeetmetega tekitatud kahju hüvitavad.
Euroopa Kohtu 22. mai 2014. aasta otsuse C-56/13[12] p-s 48 on rõhutatud: „Igal juhul tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale võib liidu seadusandja talle põllumajanduspoliitika valdkonnas antud ulatusliku kaalutlusõiguse raames leida, et on kohane hüvitada nende ettevõtete omanikele, kus loomad hävitati ja tapeti, tekkinud kahju kas osaliselt või täielikult.“ Eestis on vastu võetud määrus sigade Aafrika katku ennetamise ja tõrje täpsemate meetmete kohta, mis võiks reguleerida ka toetuste andmist puudutatud ettevõtjatele.
Euroopa Komisjon on võtnud vastu otsuseid liikmesriikide toetamiseks taudi oludes. Nii võttis Euroopa Komisjon Itaalia pöördumise põhjal vastu rakendusmääruse 2019/1323[13], millega hüvitas Itaaliale osaliselt rahastamiskõlblikud kulutused, mida Itaalia tegi linnugripi vastases võitluses. Itaalia tehtud kulutustest olid EL poolt osaliselt hüvitavad ka ettevõtjate abistamiseks tehtud kulutused. Praegu kehtiva EL õiguse järgi kuuluvad SAK ja kõrge patogeensusega linnugripp mõlemad vastavalt määruste 2021/690 ja 2016/429 järgi rahastamiskõlblike taudide hulka. Seega on SAK samavõrd raske kui kõrge patogeensusega linnugripp ning liikmesriigi taotluse korral kaaluks Euroopa Komisjon toetuse väljastamist ka SAK-i puhul.
Eelnevast tulenevalt kinnitab EL õigus, et tauditõrje toimub avalikes huvides, st ka riiklikes ja EL huvides, mistõttu on tauditõrje tagajärgede hüvitamine liikmesriikide poolt soodustatud. Seega on Eesti riigil EL õiguse kohaselt võimalik tauditõrje tagajärgi ettevõtjatele hüvitada ning selle eest ka EL-lt rahastust saada. Tegemist on Eesti riigi võimalusega tagada oma ettevõtjate jätkuv konkurentsivõime EL turul. Eesti ettevõtjate konkurentsivõime kindlustamine on keskse tähtsusega ka Eesti toidujulgeoleku ning rahvatervise seisukohast, et ka kriisiolukordades oleks Eestil võime oma toidutootjate toodangule tuginedes rahva püsimajäämine kindlustada.
____________________
[1] RKPJKo 06.03.2002 nr 3-4-1-1-02 p-d 12,13.
[2] RKPJKo 30.06.2017 nr 3-4-1-5-17 p 50.
[3] Kättesaadav: www.pohiseadus.ee/sisu/5303 p 16; vt ka RKÜKo 18.03.2005 nr 3-2-1-59-04 p 13.
[4] RKÜKo 03.01.2008 nr 3-3-1-101-06 p 20.
[5] RKÜKo 06.01.2015 nr 3-4-1-18-14 p 57.
[6] RKPJKo 30.09.2008 nr 3-4-1-8-08 p 27; RKHKo 03.01.2008 nr 3‑3‑1-101-06 p 20.
[7] RKPJKo 16.12.2013 nr 3-4-1-27-13 p 72.
[8] RKPJKo 16.12.2013 nr 3-4-1-27-13 p 72.
[9] Kättesaadav: L_2022327ET.01000101.xml - eur-lex.europa.eu
[10] Kättesaadav: L_2021153ET.01000101.xml - eur-lex.europa.eu
[11] Kättesaadav: Määrus - 2016/429 - EN - EUR-Lex - eur-lex.europa.eu
[12] Kättesaadav: CURIA - Documents - curia.europa.eu
[13] Kättesaadav: Rakendusmäärus - 2019/1323 - EN - EUR-Lex - eur-lex.europa.eu