Kalapüügiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

EELNÕU

02.09.2025

Kalapüügiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Kalapüügiseaduse muutmine

Kalapüügiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Veetaim käesoleva seaduse tähenduses on agarik (Furcellaria lumbricalis), põisadru

(Fucus Vesiculosus) ja merihein (Zostera marina).“;

2) paragrahvi 3 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „püügikohta jõudmiseks“ sõnadega „ja

püügikohalt naasmiseks“;

3) paragrahvi 3 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Veetaime kogumine on veetaime püük merest kalalaevaga.“;

4) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Veeala on veekogu või selle piiritletud osa.“;

5) paragrahvi 4 pealkirjas ja lõikes 3 asendatakse sõna „agarik“ sõnaga „veetaim“ vastavas

käändes;

6) paragrahvi 9 lõigetes 1 ja 3, § 38 lõikes 9, § 42 lõikes 6, § 46 lõigetes 1 ja 2, § 47 lõigetes 1

ja 2, § 51 lõikes 2, § 52 lõikes 4, § 54 lõikes 4, § 591 lõikes 4, § 61 lõigetes 81 ja 9 ning § 73

lõikes 3 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest vastutav minister“;

7) seaduse 2. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2. peatükk

Kala- ja veetaimevaru kaitse ja kasutamise üldnõuded ning imetajate, roomajate ja

veelindude kaitse merel kalapüügil korral“;

8) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kalapüügieeskirjaga võib sätestada:

1) kala ülemmõõdu kalapüügil õng- ja lõkspüünisega;

2) harrastuskalapüügil arvuliselt või kaaluliselt ühes ööpäevas püüda lubatud kalakogused;

3) merel kalapüügi korral imetajate, roomajate ja veelindude kaitseks kehtestatavad

piirangud.“;

9) paragrahvi 10 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „(edaspidi kaaspüügi tingimused)“

tekstiosaga „, või kala, kelle pikkus on suurem kalapüügieeskirjas sätestatud ülemmõõdust“;

10) paragrahvi 10 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi“

sõnaga „Keskkonnaameti“;

11) paragrahvi 10 lõike 8 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) töödelda püütud kala veekogul või vahetult selle rannal või kaldal, kui selle kalaliigi kohta

on käesoleva seaduse § 9 lõike 2 punkti 2 alusel kehtestatud alammõõt või § 9 lõike 21 punkti

1 alusel kehtestatud ülemmõõt ja töötlemine ei võimalda tuvastada püütud kala pikkust.“;

12) paragrahvi 11 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 13 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kutselisel kalapüügil püütud kala ja veetaime päritolu tõendavaks dokumendiks loetakse

müügiteatis, lossimise deklaratsioon, kalalaeva kalapüügipäevik koos kalalaeva

kalapüügiloaga või rannapüügipäevik koos kaluri kalapüügiloaga ning ülevõtmisdeklaratsioon

või veodokument.“;

14) paragrahvi 13 lõikes 3 asendatakse sõna „esmakokkuostukviitung“ sõnaga „müügiteatis“;

15) paragrahvi 13 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

16) paragrahvi 15 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „Regionaal- ja Põllumajandusministeerium“

tekstiosaga „Põllumajandus- ja Toiduamet“;

17) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Keskkonnaamet annab asustamisloa elektrooniliselt ning kannab loa andmed teadus- ja

harrastuskalapüügi andmekogusse.“;

18) paragrahvi 18 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata eraomandis oleva veekogu suhtes, mis on

ühenduses avalikult kasutatava veekoguga ja mille tulemusena võivad kalad liikuda ja ümber

paikneda, ning avalikult kasutatava veekogu osa suhtes, mis on eraomandis.“;

19) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Harrastuspüügivõistluste raames toimuval või õppepraktika eesmärgil korraldataval

kalapüügil, mis on hinnatud eripüügiks, võib lubada üksnes käesolevas seaduses või selle alusel

kehtestatud õigusaktis lubatust suurema kalakoguse püüki.“;

20) paragrahvides 19 ja 20 asendatakse läbivalt tekstiosa „Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium“ sõnaga „Keskkonnaamet“;

21) paragrahvi 20 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Eripüügiloa vormi ja lisatingimused, loa taotluse esitamise ja läbivaatamise, loa andmise,

muutmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamise korra ning elektripüügivahendi kasutamise

tõendi taotlemise, tõendi andmise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.“;

22) paragrahv 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 21. Eripüügiloa andmisest keeldumine

Eripüügiloa andmisest keeldutakse, kui esineb vähemalt üks järgmistest põhjustest:

1) loa taotleja on esitanud taotluses valeandmeid;

2) loa andja on teavitanud loa taotlejat taotluses esinevatest puudustest ja taotleja ei ole puudusi

nende kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul kõrvaldanud;

3) loa taotleja on jätnud tähtajaks maksmata eripüügiõiguse eest kalapüügiõiguse tasu, kui tasu

maksmine on nõutav;

4) loa taotlejal või taotlusele kantud püüdjal on kehtiv karistus kalapüügi- või sellega seotud

nõuete rikkumise eest;

5) taotlus ei ole põhjendatud.“;

23) seadust täiendatakse §-dega 211 ja 212 järgmises sõnastuses:

„§ 211. Eripüügiloa muutmine

(1) Eripüügiloa andja võib eripüügiluba muuta juhul, kui esineb vähemalt üks järgmistest

põhjustest:

1) ilmneb, et luba oli selle andmise ajal õigusvastane;

2) loa omanik on esitanud käesoleva seaduse § 19 lõikes 1 nimetatud eripüügi eesmärgi või

muude asjaolude muutumise korral põhjendatud taotluse.

(2) Eripüügiloa andja keeldub loa muutmisest, kui esinevad eripüügiloa andmisest keeldumise

alused.

(3) Eripüügiloa andja võib muuta loa kehtivusaega juhul, kui selle tulemusena on tagatud

eripüügi eesmärgi saavutamine viisil, mis mõjutab kalavaru kõige vähem.

§ 212. Eripüügiloa kehtetuks tunnistamine ja kehtivuse peatamine

(1) Eripüügiloa andja võib tunnistada eripüügiloa kehtetuks, kui loa omanik või loale kantud

püüdja ei ole täitnud loa tingimusi.

(2) Eripüügiloa andja tunnistab eripüügiloa kehtetuks, kui esineb vähemalt üks järgmistest

põhjustest:

1) loa omaniku taotlusel;

2) loa omanikul või loale kantud püüdjal on kehtiv karistus kalapüügi- või sellega seotud nõuete

rikkumise eest.

(3) Eripüügiloa andja võib käesoleva seaduse § 211 lõigetes 1 ja 3 ning käesoleva paragrahvi

lõikes 1 ja lõike 2 punktis 2 sätestatud alustel eripüügiloa kehtivuse osaliselt või täielikult

peatada loa muutmise või kehtetuks tunnistamise menetluse ajaks, kuid mitte kauemaks kui

kolmeks kuuks.“;

24) paragrahvi 24 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Harrastuskalapüügil on keelatud kasutada samal ajal rohkem kui kolme sama või eri liiki

püügivahendit, kui käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis ei ole sätestatud

teisiti.

(3) Käesoleva seaduse § 23 lõike 1 punktides 4 ja 5 ning lõikes 2 nimetatud püügivahenditega

harrastuskalapüügil kehtivad samade püügivahenditega kutselisele kalapüügile § 9 lõike 1

ning § 11 lõigete 2–4 alusel kehtestatud püügikitsendused, kui käesolevas seaduses või selle

alusel kehtestatud õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.“;

25) paragrahvi 26 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

26) paragrahvi 26 täiendatakse lõigetega 41–43 järgmises sõnastuses:

„(41) Keskkonnaamet võib elektroonilise kanali kaudu esitatud kalastuskaardi taotluse

menetlemiseks ja kalastuskaardi andmiseks sõlmida halduslepingu eraõigusliku juriidilise

isikuga (edaspidi haldusülesande saanud isik) halduskoostöö seaduses sätestatud korras.

Eraõigusliku juriidilise isiku volitamise nimetatud ülesande täitmiseks otsustab valdkonna eest

vastutav minister.

(42) Käesoleva paragrahvi lõike 41 kohaselt sõlmitud halduslepingu täitmise üle teeb

järelevalvet Keskkonnaamet.

(43) Kui käesoleva paragrahvi lõike 41 kohaselt sõlmitud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt

või esineb muu põhjus, mis takistab haldusülesande saanud isikul jätkata nimetatud

halduslepingu alusel haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise

Keskkonnaamet.“;

27) paragrahvi 28 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse soodustatud isikuks eelkooliealine laps, alla

16-aastane õpilane, pensionär, õigusvastaselt represseeritud või represseerituga võrdsustatud

isik, puudega isik, osalise või puuduva töövõimega isik ning vanaduspensioniikka jõudnud

välisriigi kodanik riikliku pensionikindlustuse seaduse tähenduses.“;

28) paragrahvi 28 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Soodustatud isikul, välja arvatud eelkooliealine laps, peab harrastuskalapüügil olema

kaasas soodustust tõendav dokument, milleks on:

1) alla 16-aastasel õpilasel õpilaspilet või isikutunnistus;

2) pensionäril pensionitunnistus või isikutunnistus;

3) õigusvastaselt represseeritud isikul ja represseerituga võrdsustatud isikul represseeritu

tunnistus;

4) puudega isikul puudega isiku kaart;

5) osalise või puuduva töövõimega isikul osalist või puuduvat töövõimet tõendav dokument;

6) välisriigi kodanikul isikut tõendavate dokumentide seaduse § 6 või 7 kohane dokument.“;

29) paragrahvi 29 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahvi 29 lõiked 7 ja 8 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirkonnad ja nendes rakendatavad piirangud ning

kalastuskaartide piirarvud, samuti püsiasustusega väikesaari ümbritseval veealal kasutada

lubatud püügivahendite arvu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) Kui piirkonna kohta kehtestatud püügivõimaluste koguarv on taotlejate arvust eeldatavalt

väiksem, siis määratakse käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud kalastuskaartide piirarvust,

samuti väikesaari ümbritseval veealal kasutada lubatud püügivahendite arvust osa vahetult

Keskkonnaametilt taotlemiseks. Vahetult Keskkonnaametile laekuvate taotluste alusel antavate

kalastuskaartide piirarv on võrdeline kahel eelneval aastal keskmisena vahetult

Keskkonnaameti poolt selle piirkonna kohta antud kalastuskaartide arvuga, kuid mitte rohkem

kui 5 protsenti selle piirkonna kohta kehtestatud püügivõimaluste koguarvust.“;

31) paragrahvi 30 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „siseveekogudel, piiriveekogudel, merel“

sõnadega „Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval veealal“;

32) paragrahvi 32 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2017/2403, milles käsitletakse

välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

määrus (EÜ) nr 1006/2008 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 81–104), artiklis 1 nimetatud

tingimustel kalapüügi korral kohaldatakse kutselise kalapüügi loa andmisel Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 2017/2403 sätestatut.“;

33) paragrahvi 34 lõiget 4 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) andmed lubatud aastasaakide kohta.“;

34) paragrahvi 42 lõikes 5 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister“ tekstiosaga

„Põllumajandus- ja Toiduamet“;

35) paragrahvi 42 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Kui lubatud aastasaak on kehtestatud kastmõrdade kaupa, arvestatakse esimeses järjekorras

selle isiku kõigi seisevpüüniste räimepüük, kellele on määratud kastmõrraga püügiks lubatud

räime aastasaak, temale määratud lubatud räime aastasaagi arvele, kui kastmõrd ja muu

kasutatav seisevpüünis on samal ajal püügil. Kui nimetatud isikule lubatud räime aastasaak on

ammendunud, peab ta kastmõrraga püügi lõpetama.“;

36) paragrahvi 44 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kolmanda riigi lubasid väljastav asutus peatab Eesti kalalaevale antud kalapüügiloa, nagu

seda on käsitletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2017/2403 artikli 11 lõikes

5 ning artikli 18 lõigetes 6 ja 7;“;

37) paragrahvi 44 lõike 3 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2017/2403 artikli 11 lõikes 5 ning artikli

18 lõigetes 6 ja 7 nimetatud juhul.“;

38) paragrahvi 45 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eelseisva aasta püügivõimalused kaluri kalapüügiloa alusel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni

all olevate veealade ja püsiasustusega väikesaarte kaupa kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega igal aastal 1. novembriks, kui EL ei sea püügivõimalusi hiljem.

(2) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud püügivõimalused ühe aasta asemel kuni viieks järjestikuseks aastaks. Viieks aastaks

kehtestatud püügivõimalusi võib muuta tulenevalt kalavaru seisundist ja rahvusvahelisest

lepingust. Muudatused tuleb jõustada hiljemalt eelneva aasta 1. novembriks, kui EL või

rahvusvaheline leping ei sea püügivõimalusi hiljem.

(3) Teiste riikidega püügivõimaluste vahetamise tulemusena saadavad kalapüügivõimalused

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega 60 tööpäeva jooksul püügivõimaluste

vahetamisest arvates.“;

39) paragrahv 48 lõikes 1 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest

vastutav minister“;

40) paragrahvi 49 lõikes 1 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister“ tekstiosaga

„Põllumajandus- ja Toiduamet“;

41) paragrahvi 49 lõiked 2–4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Põllumajandus- ja Toiduamet peatab kutselise kalapüügi käesoleva paragrahvi lõike 1

alusel otsusega, mis tehakse teatavaks Ametlikes Teadaannetes. Otsus hakkab kehtima

järgmisel päeval pärast selle avaldamist, kui otsuses ei ole ette nähtud hilisemat kehtima

hakkamise tähtpäeva. Otsus avalikustatakse viivituseta Põllumajandus- ja Toiduameti

veebilehel ning teave kalapüügi peatamise kohta saadetakse elektrooniliselt kutselise

kalapüügiga tegelejaid ühendavatele erialaliitudele.

(3) Põllumajandus- ja Toiduamet võib pärast kalapüügiandmete laekumist taasavada kutselise

kalapüügi veealal, kus kalapüük käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt peatati, kui

kalapüügiandmete kohaselt ei ole kutselise kalapüügi võimalused või käesoleva seaduse § 47

alusel kehtestatud lubatud aastasaak 100-protsendiliselt ammendatud. Kutselise kalapüügi võib

uuesti avada määratud tähtajaks ning ühe või mitme maakonna, püsiasustusega väikesaare,

püügivahendi, kalaliigi ja käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud kalapüügiloa osas.

Kutselise kalapüügi taasavamise otsus avalikustatakse Põllumajandus- ja Toiduameti

veebilehel ning see hakkab kehtima käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras.

(4) Kui Eesti Vabariigile või ELile rahvusvaheliste kokkulepete alusel eraldatud

püügivõimalused, mida Eesti ettevõtjad kasutavad, on ammendatud ja riigil või ELil on

kohustus kalapüük sellel alal keelata või lõpetada, keelab või lõpetab kalapüügi juhul, kui

kalapüüki ei ole lõpetanud EL, Põllumajandus- ja Toiduamet otsusega. Otsus hakkab kehtima

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras.“;

42) paragrahvi 50 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Veeala püügivõimalused käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses on käesoleva seaduse §-

de 45 ja 46 alusel või ELi määruses kehtestatud püügivõimalused.“;

43) paragrahvi 56 lõigetest 3 ja 4 jäetakse välja tekstiosa „veekogu,“;

44) paragrahvi 61 lõige 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(12) Harrastuskalapüügi andmete esitamise korra, vormi ja tähtaja ning andmete esitamisel

elektroonilise kanali kasutamise võimaluse kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“;

45) paragrahvi 68 täiendatakse lõigetega 7–9 järgmises sõnastuses:

„(7) Regionaal- ja Põllumajandusministeerium koordineerib vaatlejate tööd, analüüsib nende

kogutud andmeid ja peab andmete üle arvestust. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium võib

vaatlejate töö koordineerimiseks, nende kogutud andmete analüüsimiseks ja andmete üle

arvestuse pidamiseks sõlmida avalik-õigusliku juriidilise isikuga halduslepingu kuni kolmeks

aastaks halduskoostöö seaduses sätestatud korras. Avalik-õigusliku juriidilise isiku volitamise

nimetatud ülesande täitmiseks otsustab valdkonna eest vastutav minister.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt sõlmitud halduslepingu täitmise üle teeb järelevalvet

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt sõlmitud haldusleping lõpetatakse ühepoolselt

või esineb muu põhjus, mis takistab haldusülesande saanud isikul jätkata nimetatud

halduslepingu alusel haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium.“;

46) paragrahvi 71 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) kalapüüki kalastuskaarti omamata nakkevõrgu, kaldavõrgu ja õngejadaga püügil;“

47) seadust täiendatakse §-ga 741 järgmises sõnastuses:

„§ 741. Harrastuskalapüügiõiguseta kalapüük harrastuspüügivahendiga

(1) Kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 1 sätestatud püügiõiguse tasu

maksmata –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 sätestatud kalastuskaardita või

kalastuskaardi tingimusi rikkudes, kui kasutatakse ühte § 23 lõike 1 punktis 1 nimetatud

kalapüügivahendit, –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(3) Kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 sätestatud kalastuskaardita või

kalastuskaardi tingimusi rikkudes, kui kasutatakse ühte § 23 lõike 1 punktides 2 ja 6–9

nimetatud harrastuspüügivahendit, –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(4) Kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 sätestatud kalastuskaardita või

kalastuskaardi tingimusi rikkudes, kui kasutatakse ühte § 23 lõike 1 punktides 4 ja 5 ning lõikes

2 nimetatud harrastuspüügivahendit, –

karistatakse rahatrahviga kuni 250 trahviühikut.“;

48) paragrahvi 75 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 75. Kalapüük kutselise kalapüügi loata ja loa nõudeid rikkudes ning merel

kalalaevatunnistuseta ja kalalaevatunnistuse nõudeid rikkudes või sertifitseerimata

mootorivõimsusega kalalaevaga“;

49) paragrahvi 75 lõige 1 tunnistatakse kehtetuks;

50) paragrahvi 75 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kalapüügi eest kutselisel kalapüügil lubatud kalapüügivahendiga ilma kaluri

kalapüügiloata või kalalaeva kalapüügiloata või loa nõudeid rikkudes või kalapüügi eest merel

kalalaevatunnistuseta laevaga või kalalaevatunnistuse nõudeid rikkudes või sertifitseerimata

mootorivõimsusega kalalaevaga – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“;

51) paragrahvi 85 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 85. Kalapüük ja veekogus kala püügijärgne hoidmine keelatud ajal ja alal, püüda

keelatud kalaliigi isendite ning alamõõdulise ja ülemõõdulise kala püük ning püüda

lubatud kala koguse ületamine

(1) Kalapüügi või veekogus kala püügijärgse hoidmise eest keelatud ajal või alal või püüda

keelatud kalaliigi isendite või alamõõdulise või ülemõõdulise kala püüdmise eest kaaspüügi

tingimusi rikkudes või harrastuspüügil püüda lubatud kala koguse ületamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“;

52) seadust täiendatakse §-ga 881 järgmises sõnastuses:

„§ 881. Lühimenetluses menetletavad väärteod ja kohaldatavad mõjutustrahvi määrad

(1) Kohtuväline menetleja kohaldab väärteomenetluse alustamisel lühimenetlust käesoleva

seaduse § 741 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisu korral, kui kalavarule ei ole tekitatud kahju

§ 73 tähenduses.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo korral määratakse mõjutustrahv suurusega

160 eurot.“;

53) paragrahvi 89 lõikeid 2 ja 3 täiendatakse pärast arvu „74“ tekstiosaga „,741“;

54) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Väärtegu aegub, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on

möödunud kolm aastat.“;

55) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva seaduse § 45 lõike 1, § 46 lõike 1 ning § 47 lõigete 1 ja 2 alusel 2026. aastaks

kehtestatud kalapüügivõimalused ja aastasaagid kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni või

kehtetuks tunnistamiseni.“;

§ 2. Halduskoostöö seaduse muutmine

Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 33 järgmises sõnastuses:

„33) kalapüügiseaduse § 68 lõikes 7 nimetatud haldusleping.“.

§ 3. Keskkonnatasude seaduse muutmine

Keskkonnatasude seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kutselisele kalapüügile kuni viieks järjestikuseks kalendriaastaks valdkonna eest vastutav

minister määrusega, lähtudes püügipiirkonna eripärast, püügivahendi liigist ja selle

püügivõimsusest või rahvusvahelise lepingu alusel jaotatavatest püügivõimalustest;“;

2) paragrahvi 11 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) harrastuskalapüügiõiguse eest eelkooliealistelt lastelt, alla 16-aastastelt õpilastelt,

pensionäridelt, õigusvastaselt represseeritud isikutelt, represseerituga võrdsustatud isikutelt,

osalise või puuduva töövõimega isikutelt, puudega isikutelt ja vanaduspensioniikka jõudnud

välisriigi kodanikelt riikliku pensionikindlustuse seaduse tähenduses, välja arvatud juhul, kui

harrastuskalapüük toimub kalastuskaardi alusel.“;

3) paragrahvi 681 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

(9) Käesoleva seaduse § 11 lõike 2 punkti 1 alusel 2026. aastaks kehtestatud kalapüügiõiguse

tasumäärad kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni või kehtetuks tunnistamiseni.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, … ……………2025. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus … ……………2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Andres Sutt

Kliimaministeerium

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

(kuupäev digiallkirjas) nr 1.4-1/636

Kalapüügiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

Austatud minister

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

kalapüügiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

Lisad:

1 Kalapüügi ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

2. Kalapüügiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

3. Rakendusaktide kavand

4. Seletuskirja lisad

Lisaadressaat:

Keskkonnaamet

Aare Tuvi

626 0712 [email protected]

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS

XX. XX 2026. a MÄÄRUS Kalapüügieeskiri xx.xxx.2026 nr xx

Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 9 lõike 1 ja 21, § 11 lõike 5 ja § 90 lõike 2 ning

majandusvööndi seaduse § 6 lõike 1 punkti 1 alusel.

§ 1 Reguleerimisala

§ 2 Mõisted

§ 3 Püügivahendid ja nende nõuded

§ 4 Kalade alammõõdud ja ülemmõõdud

§ 5 Harrastuskalapüügil arvuliselt või kaaluliselt ühes ööpäevas püüda lubatud kalakogused

§ 6 Merel püügi korral imetajate, roomajate ja veelindude kaitseks kehtestatavad piirangud

§ 7 Keelud ja keeluajad

(allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Kantsler

2

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI

MÄÄRUS

xx.xxx.2026 nr xx

XX. XX 2026. a MÄÄRUS

Eripüügiloa andmise ja muutmise taotlemise, taotluse läbivaatamise korra, nõuded eripüügiloa

ja selle muutmise taotluse kohta, eripüügiloa vormi, lisatingimused, eripüügiloa muutmise,

peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning elektripüügivahendi kasutamise taotlemise, tõendi

andmise ja tõendi kehtetuks tunnistamise korra

Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 20 lõike 5 ja keskkonnatasude seaduse § 11 lõike 2

punkti 2 alusel.

§ 1. Eripüügiluba

§ 2. Eripüügiloa taotlemine ja selleks esitatavad dokumendid

§ 3. Taotluse läbivaatamine

§ 4. Eripüügiloa andmine, koostamine ja registreerimine

§ 5. Lisatingimused

§ 6. Eripüügiloa andmisest keeldumine, loa muutmine, peatamine

§ 7. Loa kehtetuks tunnistamine

§ 8. Eripüügiõiguse tasu

§ 9. Elektripüügivahendi tõend

§ 10. Tõendi taotlemine .

§ 11. Taotluse vastuvõtmine ja menetlemine

(allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt)

Kantsler

3

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI

MÄÄRUS

xx.xxx.2026 nr xx

XX. XX 2026. a MÄÄRUS

Piirkonnad ja nendes rakendatavad piirangud ning kalastuskaartide piirarvud, samuti

püsiasustusega väikesaari ümbritseval veealal kasutada lubatud püügivahendite arvu

Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 29 lõigete 7 ja 8 alusel.

§ 1. Piirkonnad ja piirangud

§ 2. Kalastuskaartide piirarv

§ 3. Püsiasustusega väikesaari ümbritseval veealal kasutada lubatud püügivahendite (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

4

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS xx.xxx.2026 nr xx XX. XX 2026. a MÄÄRUS 2027. aasta püügivõimalused kaluri kalapüügiloa alusel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevate veealade ja püsiasustusega väikesaarte kaupa Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 45 lõike 1-3 alusel. § 1. Kalapüük Läänemerel kaluri kalapüügiloa alusel § 2. Kalapüük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

5

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS XX. XX 2026. a MÄÄRUS xx.xxx.2026 nr xx Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 73 lõike 3 alusel. § 1. Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad § 2. Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika § 3. Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju arvutamise akti täitmine (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

6

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS XX. XX 2026. a MÄÄRUS xx.xxx.2026 nr xx Kalalaevatunnistuse andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja kalalaevatunnistuse vorm Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 38 lõike 9 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala § 2. Kalalaevatunnistus § 3. Kalalaevatunnistuse vorm . § 4. Kalalaevatunnistuse vormistamine § 5. Kalalaevatunnistuse andmine § 6. Hävinud, kadunud ja kasutamiskõlbmatu kalalaevatunnistuse asendamine § 7. Ebaõigete andmete parandamine § 8. Kalalaevatunnistuse kehtetuks tunnistamine ja kehtivuse peatamine (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

7

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS xx.xxx.2026 nr xx XX. XX 2026. a MÄÄRUS Kutselise kalapüügi loa taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügiloa andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise kord, kalapüügivõimaluste arvutamise metoodika ja kalapüügiloa taotluse ning kalapüügiloa vormid Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 42 lõike 6, § 51 lõike 2 ja § 591 lõike 4 alusel. § 1. Määruse kohaldamine § 2. Kutselise kalapüügi loa taotlemine § 3. Kutselise kalapüügi loa taotlemisel esitatavad dokumendid § 4. Püügivõimaluste jaotamine § 7. Püügivõimaluse jaotamine erijuhtudel § 8. Püügivõimaluste jaotamise otsuse tegemine § 9. Püügivõimaluste jaotamise otsuse tegemise aeg § 10. Püügivõimaluste vähendamine § 11. Kalurite nimekiri § 12. Kutselise kalapüügi luba § 13. Kutselise kalapüügi loa tingimused § 14. Kutselise kalapüügi loa andmine § 15. Kutselise kalapüügi loas nimetatud kalalaeva või kaluri asendamine § 16. Kutselise kalapüügi loa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

8

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS xx.xxx.2027 nr xx XX. XX 2027. a MÄÄRUS Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 45 lõike 1, § 46 lõike 1 ja § 47 lõigete 1 ja 2, majandusvööndi seaduse § 6 lõike 1 punkti 2 ning keskkonnatasude seaduse § 11 lõike 2 punkti 1 alusel. § 1. Kalapüük Läänemerel kaluri kalapüügiloa alusel § 2. Kalapüük Läänemerel kalalaeva kalapüügiloa alusel § 3. Kalapüük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel § 4. Kalapüük Eesti Vabariigi veekogudel, välja arvatud Läänemerel ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel § 5. Kalapüük väljaspool Läänemerd asuval veealal kalalaeva kalapüügiloa alusel § 6. Püügivahendi lubatud aastasaagi arvutamine kalaliikide kaupa Peipsi, Lämmi- ja Pihkva (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

9

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS xx.xxx.2026 nr xx XX. XX 2026. a MÄÄRUS Kutselise kalapüügi püügivõimaluse enampakkumise toimumise kord Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 54 lõike 4 alusel. § 1. Püügivõimaluse müük enampakkumisel § 2. Püügivõimaluse enampakkumise korraldamine § 3. Osavõtutasu ja tagatisraha § 4. Enampakkumise samm § 5. Enampakkumise komisjon § 6. Enampakkumisest osavõtjaks registreerumine § 7. Enampakkumise avamine § 8. Enampakkumine § 9. Enampakkumise lõppemine § 10. Enampakkumise protokoll § 11. Enampakkumise võitjaks tunnistamine (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

10

REGIONAAL- JA PÕLLUMAJANDUSMINISTRI MÄÄRUS xx.xxx.2026 nr xx XX. XX 2026. a MÄÄRUS Kutselise kalapüügiga seotud andmete esitamise kord Määrus kehtestatakse kalapüügiseaduse § 61 lõigete 81 ja 9 alusel. § 1. Määruse kohaldamisala § 2. Andmete esitamise viis § 3. Andmete esitamise üldpõhimõtted § 4. Raportite esitamine § 5. Andmete esitamise erinõuded Loode-Atlandil § 6. Andmete esitamise erinõuded Kirde-Atlandil § 7. Andmete esitamise erinõuded Teravmägede püügipiirkonnas, kolmanda riigi vetes ja avamerel toimuva püügi korral (allkirjastatud digitaalselt) Regionaal- ja põllumajandusminister (allkirjastatud digitaalselt) Kantsler

Kalapüügiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Kalapüügiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) on koostatud

Euroopa Liidu (edaspidi EL) ühise kalanduspoliitika kontrollisüsteemi rakendamiseks ja

tuleneb vajadusest tõhustada järelevalvemeetmeid. Samuti on eelnõu eesmärk täpsustada

kehtiva kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) mõningaid sätteid. Sätete täpsustamise vajaduse on

tinginud igapäevatöös ilmnenud puudused. Kalapüügi senine õiguslik regulatsioon on seotud

KPSi ja ELi määruste rakendamisega. Viimased on otsekohalduvad, kuid neid on sageli vaja

riigisiseselt täpsustada. EL-i komisjon on korduvalt rõhutanud, et Eesti peab oma

seadusandluse järelevalve meetmeid karmistama.

Võrreldes kehtiva seadusega näeb eelnõu ette järgmisi kõige olulisemaid muudatusi:

1) reguleerida laiemalt veetaimede püük kalalaevaga;

2) tagada imetajate, roomajate ja veelindude kaitse merel kalapüügil korral;

3) anda valdkonnaspetsiifiliste rakendusaktide kehtestamise volitus Vabariigi Valitsuse asemel

valdkonna eest vastutavale ministrile;

4) kehtestatakse piirarv kalastuskaartide taotlemiseks üksnes elektroonilise kanali kaudu, kuid

säilitades piirkondandes, kus esineb kalastuskaartide puudujääk võimaluse esitada taotlus ka

Keskkonnaametis kohapeal;

5) laiendatakse soodustatud isikute ringi harrastuskalapüügil;

6) nähakse ette võimalus kehtestada püügivõimalused ja püügiõiguse tasud kuni viieks aastaks

senise ühe aasta asemel;

7) täpsustatakse ja karmistatakse karistusi õigusrikkumiste eest;

8) kehtestatakse lühimenetluses menetletavad väärteod ja kohaldatavad mõjutustrahvi määrad.

Muudatused puudutavad nii harrastuskalapüüdjaid kui kutselisi kalureid, keda erinevate

hinnangute põhjal võib olla kuni 200 000. Kõige olulisemad muudatused on seotud harrastus-

ja kutselise kalapüügi korraldamisega. Halduskoormuse tõus on seotud rohkem PTA töö

ümberkorraldamistega ja ka EL-i määruste rakendamisega.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

kalanduspoliitika osakonna kalavarude valdkonnajuht Herki Tuus (tel 626 0711,

[email protected]), sama osakonna nõunik Aare Tuvi (tel 626 0712, [email protected]) ja

peaspetsialist Indrek Ambos (tel 626 0714, [email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi on teinud õigusosakonna peaspetsialist Kadri Tubli (tel 626 0751,

[email protected]) ja keeletoimetaja oli õigusosakonna peaspetsialist Leeni Kohal (tel 5698

3427, [email protected]).

1.3 Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

Eelnõu on seotud ELi õiguse rakendamisega.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõuga muudetakse KPSi 1. juulil 2023. a jõustunud redaktsiooni (RT I, 30.06.2023, 23),

halduskoostöö seaduse 18. juulil 2025. a jõustunud redaktsiooni (RT I, 08.07.2025, 23) ning

keskkonnatasude seaduse 1. juulil 2024. a jõustunud redaktsiooni (RT I, 11.06.2024, 9).

2. Seaduse eesmärk

Seaduse peamine eesmärk on ELi ühise kalanduspoliitika elluviimine ja kalanduse

administratiivsest ümberkorraldamisest tulenevate probleemide lahendamine.

Seaduse eelnõu rakendamine toetab „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava

aastani 2030” alaeesmärgi „Kestlik kalandus, mis tagab kalandusvaldkonna konkurentsivõime

ning kalavarude jätkusuutliku majandamise“ saavutamist. Eelnõuga kavandatavatest

muudatustest mõjutatud sihtrühmadeks on nii harrastuskalapüüdjad kui ka kutselised kalurid,

Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi PTA) ja Keskkonnaamet (edaspidi KEA).

Eelnõus sätestatakse KPSi muudatused, mis on vajalikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu

määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu

määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L

354, 28.12.2013, lk 22–61), (edaspidi ka määrus (EL) nr 1380/2013), lossimiskohustusest ja

püügipiirangutest tulenevate meetmete rakendamiseks, et parandada kalavaru kasutamise

õiguspärasust.

Järelevalve tõhustamiseks ja järelevalve tingimuste ühtlustamiseks antakse

keskkonnakaitseinspektoritele võimalus kohaldada harrastuskalapüügiõiguse tasu maksmata

jätmisel lühimenetlust.

Eelnõu kohaselt täiendatakse KPSi lubade andmise tehnilisi võimalusi ning dokumentide

menetlemist ja kontrolli käsitlevaid sätteid. Edaspidi kehtestatakse piirarv kalastuskaartide

taotlemiseks üksnes elektroonilise kanali kaudu. Piirkondades, kus esineb kalastuskaartide

puudujääk, jäetakse siiski võimalus taotleda kalastuskaarti Keskkonnaameti kaudu. Edaspidi

menetletakse Eestis looduslikult esineva kalaliigi asustamislube vaid elektrooniliselt.

Lahendatakse kalalaevadel viibivate vaatlejatega seotud küsimused, mis tulenevad

rahvusvahelistest lepingutest ja mitme ELi määruse rakendamise vajadusest.

Eelnõuga laiendatakse nende soodustatud isikute ringi, kellel on õigus püüda kala

harrastuskalapüügivahendiga ilma püügiõiguse eest tasumata. Muudatuse kohaselt on

soodustatud isik KPSi tähenduses ka välisriigi kodanik, kes on vähemalt 65 aastat vana.

Täiendatakse eripüügiloa menetlust loa muutmise ja peatamise sätetega.

Püügivahendite arv kui püügivõimalus kehtestatakse kehtiva seaduse kohaselt igaks aastaks.

Kuna püügivahendite arv on suhteliselt stabiilne, siis on otstarbekas sätestada volitusnorm,

mille kohaselt kehtestatakse püügivahendite arv praeguse iga-aastase püügivõimaluse asemel

võimaluse korral kuni viieks aastaks. Samuti täiendatakse ja täpsustatakse püügivõimaluste

kehtestamise aluseid ja antakse valdkonnaspetsiifiliste rakendusaktide kehtestamise volitus

Vabariigi Valitsuse asemel valdkonna eest vastutavale ministrile.

Kalastuskaardita nakkevõrgu ja õngejada kasutamine on edaspidi tõsine rikkumine.

Täpsustatakse vastutussätet, kui harrastuspüügiõiguseta püütakse kala

harrastuspüügivahendiga. Võetakse kasutusele kalade ülemmõõt, millest suuremaid kalu püüda

ei tohi. Veetaimede püüki hakatakse reguleerima laiemalt. Praegu on reguleeritud vaid

agarikupüük. Kitsendatakse vedeliga püüki.

Eelnõu ettevalmistamisele eelnes väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) (EISi toimiku nr 20-

0956) koostamine. VTKs käsitleti:

1) kalade ülemmõõdu piirangu kehtestamise õigust;

2) veetaimede kogumise temaatikat;

3) soodustatud isikute ringi harrastuspüügil;

4) kalastuskaardi andmist elektrooniliselt;

5) püügivõimaluste kehtestamist kuni viieks aastaks;

6) rikkumisi ja karistusi ning haldusmeetmete mõju ajaloolisele püügiõigusele;

7) püügivõimaluste kasutamisega seotud küsimusi;

8) vaatlejatega seotud muudatusi;

9) lühimenetlust ja vastutust harrastuskalapüügi nõuete rikkumisel.

VTK kooskõlastamisel esitasid arvamuse Justiitsministeerium, Maaeluministeerium,

Sotsiaalministeerium, Tartu Maakohus, kalurite organisatsioonid ning Eesti Kalurite Liidu

esindajana advokaadibüroo TGS Baltic ning üks eraisik. Eelnõu koostamisel on VTK-le antud

tagasisidega suurel määral ka arvestatud. Tartu Maakohus toetas kalapüügiseaduse muutmise

seaduse eelnõu VTKs esitatud ettepanekuid ning tõdes, et mitmed kavandatud muudatused on

endast juba kohtupraktikas märku andnud. Tartu Maakohtu hinnangul on põhjendatud ka

lühimenetluse kohaldamine.

Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika

eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 1 punkti 2 kohaselt ei ole VTK nõutav, kui seaduseelnõu

käsitleb ELi õiguse rakendamist. Siia kuuluvad püügivõimaluste kehtestamise ja jaotamise

küsimused, mida on VTKs põhjalikult käsitletud ja mis on kiireloomulised.

HÕNTE § 1 lõike 1 punkti 5 kohaselt ei ole VTK koostamine nõutav, kui eelnõu seadusena

rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju. Eelnõuga

kavandatud muudatusi – püügivõimaluste kehtestamise täiendamist – ei ole kõikehõlmavalt

VTKs käsitletud, sest osa tehnilisi üksikasju lahendatakse hiljem. Samuti ei kaasne olulist mõju

asjaoluga, et eelnõu kohaselt kavandatud määruste kehtestamiseks antakse volitus Vabariigi

Valitsuse asemel valdkonna eest vastutavale ministrile. Seetõttu ei ole VTKs kõiki neid

muudatusi käsitletud, kuid eelnõu seletuskirjas on mõjusid hinnatud. Olulist mõju ei kaasne ka

räimesaagi arvestamise täpsustamisega kastmõrrapüügil, eraomandis oleval veekogul püügi

korral kaluri kalapüügiloa väljastamise tingimuste täpsustamisega ja „veealade“ mõiste

kasutusele võtmisega püügivõimaluste jagamise kontekstis. Kiireloomuline on väärteo

aegumistähtaja pikendamine kolme aastani senise kahe aasta asemel, kuna väärtegude

aegumine on väärtegude menetlemisel viimastel aastatel olnud oluline probleem.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Paragrahviga 1 muudetakse kalapüügiseadust

Eelnõus esitatud muudatusettepanekud võib jagada kahte gruppi: kalapüügi õiguspärasuse

tagamisega seotud muudatused ja kalapüügi korraldust tõhustavad muudatused.

3.1 Veetaimede püük ja nende kuuluvus (eelnõu § 1 punktid 1, 3 ja 5)

Kehtivas seaduses on veetaimede püük piiritletud väga kitsalt vaid agariku püügiga. Praguseks

on olemas huvi ka teiste meretaimeliikide majandusliku kasutamise vastu. Näitena võib tuua

põisadru, mida vähesel määral juba kogutakse. Põisadru on meie ökosüsteemi seisukohalt väga

oluline liik – elupaiga looja, väga aeglase kasvuga (võib elada 25–30aastaseks) ning väga

aeglase ja keerulise paljunemistsükliga. Põisadru ei ole kaitsealune liik, kuid on tunnustatud nii

HELCOM-is kui ka mujal Läänemere ökosüsteemi ühe olulise liigina. Meriheina on samuti

varem usinasti majanduslikult kasutatud. Seega tuleb veetaimede kogumist täpsemalt

reguleerida ning anda suund selle valdkonna veel laiemaks reguleerimiseks tulevikus. Tartu

Ülikooli Eesti Mereinstituudi hinnangul on praegu kõik majanduslikku huvi pakkuvad vetikad

veetaimed. Vetikad pole mitte süstemaatiline, vaid ökoloogiline rühm. Siia alla liigitatakse nii

ainuraksed vetikad (ei ole taimed) kui ka hulkraksed vetikad (on taimed). Enamik punavetikaid

on hulkraksed makroskoopilised organismid. Nad leiavad laialdast kasutamist meditsiinis,

mikrobioloogias, toiduainete-, tselluloosi- ja tekstiilitööstuses. Agarik ehk furtsellaaria

(Furcellaria lumbricalis) on punavetikaliik. Põisadru (Fucus vesiculosus) kuulub

pruunvetiktaimede hõimkonda. Merihein (Zostera L.) on veetaimede perekond meriheinaliste

sugukonnast. Eesti territoriaalvetes on levinud pikk merihein (Zostera marina).

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse KPSi § 3 lõikega 11, mille kohaselt veetaim käesoleva

seaduse tähenduses on agarik (Furcellaria lumbricalis), põisadru (Fucus Vesiculosus) ja

merihein (Zostera marina).

Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse KPSi § 3 lõiget 4, mille kohaselt veetaime kogumine on

veetaime püük merest kalalaevaga. Veetaimede kogumisel kasutatav püügivõimsus on

allutatud ühenduse kontrollile ja tingimustele samuti nagu kalapüük.

Eelnõu § 1 punktiga 5 asendatakse KPSi § 4 pealkirjas ja lõikes 3 sõna „agarik“ sõnaga

„veetaim“ vastavas käändes. Tegemist on eelnevatest punktidest tuleneva tehniliste

muudatustega.

3.2 Veeala mõiste defineerimine seaduses kui edasiviiv lahendus püügi korraldamisel

(eelnõu § 1 punktid 4, 31, 38, 42 ja 43).

Sageli ei ole veekogupõhine püügivõimaluste kehtestamine parim lahendus kalapüügi

korraldamisel, et tagada loodusressursi parim ja säästlikum kasutamine. Ka rahvusvahelised

kalandusorganisatsioonid on kehtestanud veealapõhised püügivõimalused, mis võimaldab

kalavaru paiknemist ja migratsiooni arvestades suuremat paindlikkust.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse KPS-i veeala mõistega. Selle kohaselt on veeala igasugune

veekogu või selle piiritletud osa. Veeseaduse § 3 kohaselt on veekogu püsiv või ajutine voolava,

aeglaselt liikuva või seisva veega täidetud süvend nagu jõgi, oja, peakraav, sealhulgas nendel

asuv paisjärv, kanal, paadikanal, allikas, järv, sealhulgas tehisjärv, või meri. Mereks loetakse

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 86 tähenduses avameri,

mis on meri, mis jääb riigi majandusvööndist, territoriaalmerest või sisevetest või

saarestikuriigi saartevahelisest merest väljapoole. Uue definitsiooni kohaselt on veeala ka

veekogu piiritletud osa, mis tähendab, et KPSi tähenduses on veealaks näiteks

kalapüügieeskirja lisa 6 kohaselt väike püügiruut Eesti Vabariigi territoriaalvetes või NAFO

püügipiirkond. Muudatuse eesmärk on tagada suurem õigusselgus. Üldreeglina tuleb õigusaktis

kasutada kehtivas õiguses ja reguleeritavas valdkonnas tuntud ja enamlevinud termineid. KPSis

on vaja reguleerida kalapüüki mitte ainult veekogupõhiselt, vaid ka selle veekogu piiritletud

osa täpsusega. Näiteks püügivõimaluste kehtestamisel peab säilima teatud paindlikkus, mis

võimaldaks püügivõimalusi jagada võimalikult keskkonnasäästlikult ja samas kalurite huve

arvestades.

Eelnõu § 1 punktiga 31 asendatakse KPSi § 30 lõikes 1 tekstiosa „siseveekogudel,

piiriveekogudel, merel“ sõnadega „Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval veealal.“

Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktiga 4. Muudatusega ühtlustatakse seaduses terminite

kasutus õigusselguse tagamise eesmärgil. Muudatuse kohaselt tohib kutselisel kalapüügil

kasutada kutselise kalapüügi vahendit Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval veealal, Eesti

Vabariigi majandusvööndis või väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal. See

tähendab, et püüda tohib eelkõige sise- ja piiriveekogudel, sise- ja territoriaalmerel,

majandusvööndis, Läänemere osas, millele ei laiene Eesti Vabariigi jurisdiktsioon, ja

väljaspoole Läänemerd jääval veealal nagu NAFO ja NEAFCi piirkond.1

Eelnõu § 1 punktiga 38 esitatakse KPSi § 45 tekst uues sõnastuses. Lõike 1 muudatus on

seotud eelnõu § 1 punktiga 4 nagu ka punktis 31 tehtav muudatus. Muudatuse kohaselt on

võimalik kehtestada püügivõimalusi piiriveekogude kaupa, praegu kehtiv seaduse sõnastus

seda ei võimalda. Muudatusega võimaldatakse kehtestada püügivõimalus terve Peipsi järve

ulatuses või ainult mingile kindlale osale.

Eelnõu § 1 punktiga 42 muudetakse KPSi § 50 lõike 2 sõnastust selliselt, et vältida tarbetut

kordamist ja see oleks kooskõlas eelnõu punktis 4 kavandatava muudatusega. ja Paragrahvi 50

lõike 2 muudatusega avatakse „veeala püügivõimaluse“ mõiste. Samas jääb kehtima KPSi

redaktsioon, mille kohaselt on veeala püügivõimalus kas §-de 45 ja 46 alusel või ELi määrusega

kehtestatud püügivõimalus. See tähendab, et tegemist on püügivõimalusega, mis kehtestatakse

teatud veealale, maakonnale või püsiasutusega väikesaart ümbritsevale veealale. Tegemist on

tehnilise muudatusega.

Eelnõu § 1 punktiga 43 jäetakse KPSi § 56 lõigetest 3 ja 4 välja tekstiosa „veekogu“.

Muudatusega ühtlustatakse terminite kasutust. Muudatus on seotud eelnõu punktiga 4. Veeala

definitsiooni lisamisega § 3 kaob edaspidi vajadus eristada nimetatud paragrahvi kontekstis

termineid „veeala“ ja „veekogu“.

3.3. Kalapüügikeeluala läbimine (eelnõu § 1 punkt 2)

KPSi § 3 lõike 2 sõnastust täpsustatakse, kuna suur osa kutselisi kalureid läbib keeluala ka

püügilt tulles, sest sadamad asuvad jõesuudmes või on ajalooline lauter jõe suudme keelualas

(mõne jõe suudmes võib olla ka aastaringne keeluala). Kehtiva sõnastuse järgi võib kalur

keeluala läbida püügile minnes, aga kaladega püügilt tulles rikuks kalur keeluala

püügipiiranguid.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse KPSi § 3 lõiget 2 pärast sõnu „püügikohta jõudmiseks“

sõnadega „ja püügikohalt naasmiseks“.

3.4 KPSi rakendusaktide kehtestamine Vabariigi Valitsuse määruse asemel valdkonna

eest vastutava ministri määrusega (eelnõu § 1 punkt 6)

KPS-is on mitmeid volitusnorme, millega antakse määruse kehtestamise pädevus Vabariigi

Valitsusele. Täna reguleeritakse nende määrustega sisuliselt vaid ühe ministeeriumi

valitsemisalasse jäävat valdkonda. Selline olukord kujunes 2023. aastal pärast kalanduspoliitika

1 Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon ja Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon

valdkonna liikumist Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse. Enne seda oli

kalanduspoliitika kavandamine ja elluviimine jagatud Keskkonnaministeeriumi ja

Maaeluministeeriumi vahel, mistõttu ei ole Vabariigi Valitsuse tasandi pädevus enam vajalik.

Eelnõu § 1 punktiga 6 asendatakse KPSi § 9 lõigetes 1 ja 3, § 38 lõikes 9, § 42 lõikes 6, § 46

lõigetes 1 ja 2, § 47 lõigetes 1 ja 2, § 51 lõikes 2, § 52 lõikes 4, § 54 lõikes 4, § 591 lõikes 4, §

61 lõigetes 81 ja 9 ning § 73 lõikes 3 sõnad „Vabariigi Valitsus“ sõnadega „valdkonna eest

vastutav minister“.

Paragrahvi 9 lõiked 1 ja 3

Kalapüügieeskirja, mis näeb ette kalapüügikorra kõigil veekogudel, kehtestab Vabariigi

Valitsus määrusega.

Kalapüügieeskiri näeb ette kalapüügi tehnilised nõuded ning need nõuded on

erialaspetsiifilised. Seega on kalapüügieeskirja kehtestamine valdkonna eest vastutava ministri

määrusega eesmärgipärane, kuna tegemist on tehnilise reeglistikuga. Määruse eelnõu

menetlemise käigus on võimalik ka teistel ministeeriumitel sekkuda ning seisukohti esitada.

Rahvusvahelisest lepingust tulenevad kalapüüginõuded ja piirangud väljaspool Eesti Vabariigi

jurisdiktsiooni oleval veealal Eesti merelaevatunnistusega laevale, kui seda ei reguleeri ELi

õigusaktid või rahvusvahelised lepingud, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

Rahvusvahelisest lepingust tulenevad nõuded ja piirangud väljaspool Eesti jurisdiktsiooni

jääval veealal on tavaliselt reguleeritud ELi õigusaktidega, milleks on määrused ja

partnerluslepingud. Siiski võib teatud juhtudel tekkida olukord, kus on vaja kalapüüki

reguleerida veealal, kus sellekohane regulatsioon puudub ja ettevõtja saab püügivõimalused

omal algatusel. Nendeks võivad olla veealad väljaspool Argentiina või Austraalia

majandusvööndit. Kuna tegemist on kalapüügi tehniliste meetmetega, siis on otstarbekas need

kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Paragrahvi 38 lõige 9

Kalalaevatunnistus antakse isikule kes kalalaeva kasutab ja see annab õiguse kalapüüki

teostada. Kuna tegemist on tehnilise dokumendiga, siis on otstarbekas, et kalalaevatunnistuse

andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja kalalaevatunnistuse vormi

kehtestab Vabariigi Valitsuse asemel valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Paragrahvi 42 lõige 6

KPSi § 42 lõige 6 sätestab, et kutselise kalapüügi loa taotlemisel esitatavate dokumentide

loetelu, kalapüügiloa andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise korra,

kalapüügivõimaluste arvutamise metoodika ja kalapüügiloa taotluse ning kalapüügiloa vormid

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kuna tegemist on tehnilise iseloomuga määrusega,

siis on otstarbekas, et selle kehtestab Vabariigi Valitsuse asemel valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

Paragrahvi 46 lõiked 1 ja 2

KPSi § 46 lõiked 1 ja 2 sätestavad püügivõimaluste kehtestamise kalalaeva kalapüügiloa alusel.

Püügivõimalused kehtestatakse edaspidi Regionaal- ja Põllumajandusministri määrusega,

kuivõrd nende kehtestamine Vabariigi Valitsuse määrusega ei anna paremat tulemit, vaid

aeglustab menetlust. Kliimaministeerium saab oma seisukoha esitada menetluse käigus.

Paragrahvi 47 lõiked 1 ja 2

KPSi § 47 lõiked 1 ja 2 reguleerivad lubatud saakide kehtestamist. Tegemist on lihtsa kalapüügi

korraldamisega Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel või Läänemerel ning seda ei peaks reguleerima

Vabariigi Valitsus. Seega on igati mõistetav, et edaspidi kehtestab asjakohased õigusaktid

valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Paragrahvi 51 lõige 2

KPSi § 51 reguleerib ajaloolist püügiõigust. Lõige 2 sätestab, et ajaloolise püügiõiguse ulatuse

arvutamise metoodika kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kuna ajaloolise püügiõiguse

üldised põhimõtted on kehtestatud seaduses ja määrusega kehtestatakse ainult arvutamise

metoodika, siis on igati õiguspärane teha seda valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Paragrahvi 52 lõige 4

KPSi § 52 lõige 4 sätestab, et kui Vabariigi Valitsus ei ole kalavaru säilimise eesmärgil kolmel

aastal järjest kehtestanud püügivõimalusi käesoleva seaduse § 45 või 46 alusel või neid ei ole

kehtestatud ELi määrusega, siis nende püügivõimaluste taaskehtestamise korral jagatakse

järgmise seitsme aasta jooksul püügivõimalused käesoleva seaduse § 51 lõike 1 alusel, lugedes

õiguspäraselt omandatuks need püügivõimalused, mis olid nende kasutamise viimasel aastal

loale märgitud ja mille eest on makstud kalapüügiõiguse tasu, või loa alusel välja võetud

püügivõimalused, mille eest kalapüügiõiguse tasu maksmine ei olnud nõutav.

Püügivõimaluste kehtestamine antakse eelnõuga valdkonna eest vastutavale ministrile.

Paragrahvi 54 lõige 4

KPSi § 54 lõige 4 reguleerib püügivõimaluste enampakkumise korraldamist. Kuna

enampakkumise sisuline osa on reguleeritud seaduse §-s 53, siis § 54 lõige 4 omab vaid tähtsust

vaid tehnilise korraldamise aspektist ja on loomulik, et seda teeb valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

Paragrahvi § 591 lõige 4

Nimetatud paragrahv reguleerib teisele riigile püügivõimaluse kasutada andmist ja teiselt riigilt

kasutada saamist. Lõige 4 sätestab püügivõimaluse taotlemise tähtaja, mille kehtestab

Vabariigi Valitsus määrusega. Tähtaja võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister

määrusega, kuna tal on parem ülevaade oma valitsemisalast.

Paragrahvi 61 lõiked 81 ja 9

KPSi § 61 lõiked 81 ja 9 reguleerivad kalapüügiga seotud andmete esitamist, mille

reguleerimine on õigem anda valdkonna eest vastutavale ministrile.

Paragrahvi 73 lõige 3

KPSi § 73 lõige 3 reguleerib kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamist. Kala- ja

veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes

5 nimetatud juhul, lähtudes kalaliigi või veetaime ohustatusest, kaitsestaatusest või kuni

kümnekordsest turuhinnast, samuti kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused

ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vormi kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega.

Tulenevalt kalandusvaldkonna ümberkorraldusest ministeeriumide vahel on asjakohane kala-

ja veetaimevarule tekitatud kahju arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju

arvutamise akti vorm kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

3.5. Kalapüügieeskirjaga sätestatavate nõuete muutmine (eelnõu § 1 punktid 7–9, 11, 12,

29, 51)

Eelnõu § 1 punktidega 7 ja 8 muudetakse KPSi 2. peatüki pealkirja ja § 9 täiendatakse lõikega

21.

Lõike 21 punkti 1 kohaselt võib kalapüügieeskirjaga sätestada kala ülemmõõdu õng- ja

lõkspüünisega püügil Kalade ülemmõõdu küsimus on ka rahvusvaheliselt olnud kalakaitse üks

peamisi küsimusi. Ühelt poolt on tegemist näiduga, millel on oluline mõju kalade järelkasvule,

kuid teiselt poolt on küsimus raskesti lahendatav, kuna püügivahendite selektiivsus on piiratud

ja kalade tagasiheitmine või püünisest vabastamine on mõnede püüniste korral raske või lausa

võimatu. Nii on võrgu- ja traalpüügil püünisesse sattunud kala juba vigastatud ja sellist kala

vabastada ei ole mõtet. Õng- ja lõkspüüniste korral on kala vabastamine mõeldav ja seda on ka

tehtud. Tegemist on kalade järelkasvu ja kalastussuremuse seisukohalt olulise küsimusega. Ka

rahvusvahelised kalandusorganisatsioonid on oma teadussoovitustes välja toonud, et

populatsioonis peab olema teatud hulk suuri kalu, kelle olemasolu tagab põlvkondade

elujõulisuse ja keda välja püüda ei ole soovitatav. Viimastel aastatel esineb püükides suuri

lõhesid, kes tuleks vabastada. Selle võimaluse lubamine annab parema võimaluse võtta

konkreetseid ja sihipäraseid meetmeid parajasti tuge vajava populatsiooni kaitseks. Kaladele

ülemmõõdu seadmisel on eesmärgiks saavutada olukord, kus väga suured kalad vabastatakse

õng- ja lõkspüünisest ja lastakse tagasi loodusesse, mille tulemusena suureneb kalade järelkasv.

Need kalad annavad looduses palju järglasi ja on sugukaladena väga olulised. Eelkõige on kala

võimalik vabastada õngpüünistega harrastuspüügil. Kaladele ülemmõõdu kehtestamise

võimalus pakub lahenduse ka püügi korral veekogudes, kus näiteks jõeforelli püük on lubatud,

aga meriforelli püük on keelatud. Kuna tegemist on ühe ja sama liigi kahe eri vormiga, on nende

eristamine väliste tunnuste alusel kalastajatele raske. Kuna meriforell ei jää terveks eluks elama

jõkke, vaid rändab merre tagasi, on tema kasv oluliselt suurem. Ülemmõõdu kehtestamise

korral saaks neid kahte kalaliiki eristada üksteisest pikkuse järgi, mis on hobikalastajale

jõukohasem kui nende eristamine väliste tunnuste alusel. See meetod tagab eelduslikult forelli

eri vormide eristamise ning meriforelli ülepüügi riski ei teki. Samuti on kavandatav meede

vähem koormav kui püügi sulgemine kalavaru kaitseks. Praegu nähakse ette karistus

alamõõdulise kala püügi eest. Ka ülemõõdulise kala püügi keelu eiramine on edaspidi

rikkumine ja võib kaasa tuua karistuse.

Lõike 21 punkti 2 kohaselt tuuakse seni KPSi § 29 lõikes 3 sätestatud arvuliselt või kaaluliselt

ühes ööpäevas püüda lubatud kalakoguste ajutise püügikitsenduse seadmise õigus

kalapüügieeskirja, kuna tegemist ei ole ajutise, vaid alalise kitsendusega.

Lõike 21 punkti 3 kohaselt sätestatakse merel kalapüügi korral imetajate, roomajate ja

veelindude kaitseks kehtestatavad piirangud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil

ning millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1967/2006, (EÜ) nr 1224/2009 ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1380/2013, (EL) 2016/1139, (EL) 2018/973,

(EL) 2019/472 ja (EL) 2019/1022 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr

894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000, (EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr

2187/2005, artikli 4 lõike 1 punkt b sätestab, et tehniliste meetmetega tagatakse, et

mereimetajate, mereroomajate, merelindude ja muude liikide, mida ei kasutata ärilistel

eesmärkidel, juhupüük ei ületa liidu õigusaktidega ja liidule siduvate rahvusvaheliste

lepingutega ette nähtud taset. Artikli 11 lõige 4 sätestab, et liikmesriik võib parimate

kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal kehtestada oma lipu all sõitvate laevade suhtes

leevendusmeetmed või teatavate püügivahendite kasutamise piirangud. Selliste meetmetega

minimeeritakse ja võimaluse korral lõpetatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud liikide püük

ning need meetmed peavad olema kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 2 sätestatud

eesmärkidega ja vähemalt sama ranged kui liidu õiguse alusel kohaldatavad tehnilised

meetmed. Need meetmed on suunatud mitte kala kaitseks, vaid imetajate, roomajate ja

veelindude kaitseks kalapüügil. Kui Eesti kalalaevad soovivad teatud piirkondades püüki

jätkata, siis peab riik kehtestama leevendusmeetmed. Läänemerel on faktiliselt esinenud

probleeme hüljestega, vähem on aga räägitud Põhja- Atlandil Eesti kalalaevade võrkudesse

sattuvatest roomajatest. Eesti kalalaevad püüavad krevetilisi Põhja-Atlandil ning nende püügil

võib esineda teatud veealadel merikilpkonni. Iga aasta kinnitab Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium Ameerika Ühendriikidele, et meie krevetiliste püük toimub ainult

külmades sügavates vetes, kus merikilpkonnade saamise oht on kaduvväike. Kuni tänaseni on

Eesti suutnud sellega püüdjatele Ameerika Ühendriikide turu lahti hoida. Ka mujal on teatud

ohud, et turg Eesti kalale suletakse, kui leitakse, et keskkonnanõudeid ei täideta. Siin on

esmajoones oht kaotada Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi turg. Ameerika

Ühendriikides kehtestab asjakohaseid regulatsioone Riiklik Ookeani- ja Atmosfääriamet.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse KPSi § 10 lõiget 1 keeluga, mille kohaselt ei tohi püüda

kala, kelle pikkus on suurem kalapüügieeskirjas sätestatud ülemmõõdust.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse KPSi § 10 lõike 8 punkti 6 sarnase piiranguga kala

töötlemisele, kui selle kala ülemmõõt on lubatust suurem.

Eelnõu § 1 punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks võimalus rahvusvahelisest lepingust

tulenevaid nõudeid kalapüügi kohta korduvalt või ajutiselt muuta, kuna selline regulatsioon ei

ole vajalik. Kalapüügieeskirja kehtestamise pädevuse andmine valdkonna eest vastutavale

ministrile kaotab sisulise vajaduse selle sätte järele. Edaspidi kehtestatakse nii ajutised

püügikitsendused kui ka kalapüügieeskiri valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Eelnõu § 1 punktiga 29 tunnistatakse KPSi § 29 lõige 3 kehtetuks, kuna kalaliigi arvuline või

kaaluline püügikeeld kehtestatakse eelnõu kohaselt kalapüügieeskirjas ning ajutise

püügikitsenduse püütava kala kogusele (näiteks lõheliste puhul püüda lubatud kalade arv) võib

kehtestada KPSi § 11 lõike 2 alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 51 muudetakse KPSi § 85 lõiget 1, milles täiendatakse vastavalt ka

käesolevas paragrahvis esitatud väärteokoosseisu.

3.6. Terminoloogia ühtlustamine kalandusturu korralduses (eelnõu § 1 punktid 13–15)

EL-i kalanduse kontrollmääruses 1224/2009 on kasutusel mõiste „müügiteatis“ ja

„esmakokkuostukviitung“ on Eestis kasutusele võetud mõiste, mis asendatakse sõnaga

„müügiteatis“. Samuti asendatakse kehtivas seaduses kasutatav termin „transpordidokument“

määruses kasutatava korrektse terminiga „veodokument“.

Eelnõu § 1 punktiga 13 muudetakse KPSi § 13 lõiget 2. Kutselisel kalapüügil püütud kala ja

veetaime päritolu tõendavaks dokumendiks loetakse müügiteatis, lossimise deklaratsioon,

kalalaeva kalapüügipäevik koos kalalaeva kalapüügiloaga või rannapüügipäevik koos kaluri

kalapüügiloaga ning ülevõtmisdeklaratsioon või veodokument.

Eelnõu § 1 punktiga 14 muudetakse KPSi § 13 lõiget 3. Muudetakse terminit ja asendatakse

sõna „esmakokkuostukviitung“ sõnaga „müügiteatis“.

Eelnõu § 1 punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks KPSi § 13 lõige 4, kuna kala päritolu

tõendavaks dokumendiks kolmanda riigi kalalaeva lossimise korral on püügisertifikaat, mille

kasutamist reguleerib nõukogu määrus (EÜ) 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem

ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja

lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr

601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT

L 286, 29.10.2008, p. 1–32). Kolmandate riikide kalalaevade lossimine Eestis on keelatud, kuna

ei ole määratud sadamaid.

3.7. Kala esmakokkuostu hindade avaldamine (eelnõu § 1 punkt 16)

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium avaldab eelmise aasta keskmised kala

kokkuostuhinnad kalaliikide kaupa väljaandes Ametlikud Teadaanded ja oma veebilehel iga

aasta 31. jaanuariks. Ajavahemikus 1.–31. jaanuarini püütud kala väärtuse arvutamisel võetakse

aluseks viimased avaldatud Eesti keskmised kala esmakokkuostu hinnad. Edaspidi teeb seda

Põllumajandus- ja Toiduamet.

Eelnõu § 1 punktiga 16 asendatakse KPSi § 15 lõikes 4 tekstiosa „Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium“ tekstiosaga „Põllumajandus- ja Toiduamet“.

3.8. Kala asustamislubade andmine (eelnõu § 1 punkt 17)

Praegu annab Keskkonnaamet asustamislube vaid paberil. Aastas antakse hinnanguliselt

mitukümmend asustamisluba. Seoses asjaajamise mitmekesistamise võimalustega on

otstarbekas võimaldada kodanikel lubade hankimiseks kasutada kindlat elektroonilist kanalit.

Muudatuse eesmärk on anda asustamislube elektroonilise kanali kaudu. Kindla elektroonilise

kanali kasutamine lihtsustab asjaajamist.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse KPSi § 16 lõiget 2 teise lausega ning sõnastatakse, et

Keskkonnaamet annab asustamisloa elektrooniliselt ning kannab loa andmed teadus- ja

harrastuskalapüügi andmekogusse.

3.9. Kutselise kalapüügi loa andmine eraomandis olevale veekogule (eelnõu § 1 punkt 18)

KPSi § 18 lõige 2 sätestab, et kalapüügiks kutselise kalapüügi vahendiga eraomandis oleval

veekogul, mis ei ole määratud avalikult kasutatavaks, peab veekogu omanik taotlema kutselise

kalapüügi luba, mille annab Põllumajandus- ja Toiduamet tasuta kuni üheks kalendriaastaks

käesoleva seaduse §-s 42 sätestatud kutselise kalapüügiloa andmise tingimusi arvestamata.

Põhimõtteliselt saab sellest lähtuda vaid juhul, kui eraomandis olev veekogu on eraldiseisev ja

sellel puudub ühendus kõrval olevate veekogudega kraavide ja paadikanalite jms vahendusel.

Kui veekogu on ühenduses naaberveekoguga, siis saavad kalad liikuda ühest veekogust teise ja

sellisel juhul on tegemist ühe varuühikuga, mille kutselised püügivõimalused on jaotatud

ajalooliste püügivõimaluste alusel ja millel lisapüügivõimaluste loomine lisalubade andmisega

rikub kalakaitse ja kalavarude majandamise üldiseid põhimõtteid ning on vastuolus KPS-i

põhialusega, et kalavarusid tuleb majandada jätkusuutlikult. Sellest tulenevalt saab ükskõik

millisel veekogul lisapüügivõimalusi lubadega välja anda vaid juhul, kui veekogu moodustab

iseseisva kalapüügiüksuse. Kalakaitse eesmärgist tulenevalt on teistes seadustes kasutatav

mõiste „veekogu“ sisu erinev KPSis kasutatavast mõistest „veekogu“ ja neid ei saa kasutada

KPS-i kohaselt kalavarude kaitse korraldamisel, kuna seaduste reguleerimisala on erinev.

Kalavarude kaitse ja püügivõimaluste jaotamine ei kuulu veeseaduse kohaldamisalasse.

Eelnõu § 1 punktiga 18 täiendatakse KPSi § 18 lõikega 41 sätestades, et käesoleva paragrahvi

lõiget 2 ei kohaldata eraomandis oleva veekogu suhtes, mis on ühenduses avalikult kasutatava

veekoguga ja mille tulemusena võivad kalad liikuda ja ümber paikneda. Samuti ei kohaldata

KPS § 18 lõikes 2 olevat erandit avalikult kasutatava veekogu osa suhtes, mis on eraomandis.

3.10. Eripüügiõiguse alusel lubatud kalakoguste püük (eelnõu § 1 punktid 19 ja 20)

KPSi § 19 lõike 4 kohaselt võib Regionaal- ja Põllumajandusministeerium eripüügil, välja

arvatud harrastuspüügivõistluste raames toimuval või õppepraktika eesmärgil korraldataval

kalapüügil, lubada kasutada seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis lubatust erinevat

püügivahendit või -viisi, lubada eripüüki keelatud ajal või keelatud kohas ning lubada püüda

keelatud kalaliiki. Kehtiva korra järgi võib Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

väljastada loa, mille kohaselt tuleb järgida KPSi alusel kehtestatud koguselisi piiranguid.

Eripüügil ja harrastuspüügivõistlustel ei ole alati mõttekas koguseid piirata KPSi üldistel

tingimustel ja seetõttu on vaja lubada erandit.

Samuti antakse eripüügiloa ja elektripüügivahendi kasutamise tõendi andmise õigus üle

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt Keskkonnaametile, kes teeb järelevalvet ja

korraldab harrastuskalapüügi andmete kogumist.

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse KPSi § 19 lõikega 5. Harrastuspüügivõistluste raames

toimuval või õppepraktika eesmärgil korraldataval kalapüügil, mis on hinnatud eripüügiks, võib

lubada üksnes käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis lubatust suurema

kalakoguse püüki. Teised eripüügile kohalduvad erandid harrastuspüügivõistluse raames

toimuvale või koolides õppepraktika eesmärgil korraldatavale kalapüügile, mis on KEA poolt

hinnatud eripüügiks, ei kohaldu.

Eelnõu § 1 punktiga 20 asendatakse KPS §-des 19 ja 20 läbivalt tekstiosa „Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium“ sõnaga „Keskkonnaamet“.

3.11. Eripüügiloa andmise, muutmise, peatamise ja kehtetuks tunnistamise menetluse

täpsustamine (eelnõu § 1 punktid 10 ja 21–23)

Eripüügiluba võidakse anda teadusuuringuteks, mis tingituna uuringute läbiviimise

metoodikast võivad kujutada kalavarudele mõningatel juhtudel ka ohtu. Seadus annab

võimaluse eripüügi korral lubada püüki keeluajal, keelatud kohas, alamõõdulise kala püüki jne.

Kui rikutakse eripüügiloa tingimusi, peab viivitamata tagama püügi peatamise. See ei ole

tavapraktika, kuid selliseid juhtumeid esineb aastas mõned korrad. Näiteks on isikule antud

eripüügiluba, mille alusel ta võib kaldale tuua ka alamõõdulise kala, kuid ta rikub loa tingimusi

tegeledes eripüügil saadud kala müügiga ja püük on vaja koheselt peatada. Loa kehtetuks

tunnistamine võtab aega, kuid loa alusel toimuv tegevus on vaja viivitamata peatada, teatud

juhtudel võib olla vajalik luba muuta. Eripüük on reguleeritud KPSi §-des 19–21.

Eelnõu § 1 punktiga 21 täiendatakse KPSi § 20 lõiget 5, millega täiendatakse eripüügiloa

volitusnormi. Kehtiv volitusnorm volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama

eripüügiloa vormi, lisatingimused, loa taotluse läbivaatamise, loa andmise ja loa kehtetuks

tunnistamise ning elektripüügivahendi kasutamise taotlemise, tõendi andmise ja tõendi

kehtetuks tunnistamise korra. Volitusnormi täiendatakse loa peatamise ja muutmise korra

kehtestamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 22 muudetakse KPSi § 21, milles sätestatakse eripüügiloa andmisest

keeldumise alused. Andmisest keeldumise aluseid võrreldes kehtiva seadusega ei muudeta, aga

kuna kehtetuks tunnistamise regulatsioon viiakse selguse ja seaduse parema loetavuse

tagamiseks eraldi §-i 212, siis vajab korrigeerimist ka § 21 sõnastus.

Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse KPSi §-dega 211 ja 212, sätestades loa muutmise,

kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse peatamise.

Eripüügiloa andja muudab loa kehtivusaega sellisel juhul, kui kehtivusaja muutmine tagab

eripüügi eesmärgi saavutamise kalavaru kõige vähem mõjutaval viisil. Näiteks võib selguda, et

kui eripüüki ei ole erakorralistel asjaoludel, nagu näiteks ilmastikuolud, võimalik läbi viia

aprillis, mis on loas märgitud eripüügi teostamise aeg, siis saab loa andja loa tingimust muuta

ja lubada eripüüki näiteks maikuus. Eripüügiloa andja võib muuta eripüügiluba juhul, kui

ilmneb, et luba oli selle andmise ajal õigusvastane. Loa õigusvastasus pole üldjuhul ilmselge

ning isik võib eeldada, et haldusorgan on temale andnud õiguspärase loa. Seetõttu tuleb loa

muutmise juures arvestada loa omaniku usaldusega temale antud haldusakti kehtima jäämise

suhtes. Eripüügiluba võib muuta ka juhul, kui loa omanik on esitanud sellekohase taotluse, kuna

eripüügi eesmärk või eripüügi muud asjaolud on muutunud. Näiteks võib olla vajadus muuta

loa kehtivusaega või on muutunud loa omaniku andmed. Samuti võib olla põhjendatud loale

märgitud püüdja isiku muutmine.

Eripüügiloa andja võib tunnistada eripüügiloa kehtetuks, kui loa omanik või loale kantud

püüdja ei ole täitnud loa tingimusi. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb luba kehtetuks tunnistada,

kui ei ole täidetud loa tingimusi. Samas ei ole iga asjaolu järgimata jätmise korral põhjendatud

loa kehtetuks tunnistamine, näiteks juhul, kui loa omanik esitab jooksva kuu aruande päev või

paar hiljem või jätab mingi osa andmeid esitamata, kuna neid ei olnud võimalik sisestada.

Eripüügiloa andja võib eripüügiloa muutmise või kehtetuks tunnistamise menetluse ajal

eripüügiloa kehtivuse osaliselt või täielikult peatada, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks.

Eripüügiluba võidakse anda teadusuuringuteks. Samas võib eripüük kujutada kalavarudele

mõnel juhul ohtu, kui ei järgita loa tingimusi. Võidakse lubada püüki keeluajal, keelatud kohas,

alamõõdulise kala püüki jne. Kui eripüügiloa tingimusi rikutakse, peab viivitamata tagama

püügi peatamise, kuid loa kehtetuks tunnistamine või muutmine võtab aega. Isik võib püügi

jätkamiseks vaidlustada loa kehtetuks tunnistamise või muutmise ja ainukeseks võimaluseks

püügitegevuse lõpetamiseks viivitamatult on püügi peatamine menetluse ajaks. Näitena võib

tuua olukorra, kus püüdjal on elektripüügivahend ja selle kasutamise tingimusi rikutakse.

Selliseid loa tingimuste rikkumisi tuvastatakse aastas mõned korrad. Kui tegemist on

väiksemate rikkumistega, siis ei ole loa kehtetuks tunnistamine alati vajalik, vaid on võimalik

ka luba muuta, kuid loa muutmine võib asjaolude väljaselgitamise tõttu võtta aega. Näiteks võib

loa omanik saavutada teadusuuringu täitmiseks vajaliku püügimahu ettenähtust varem või ei

pea kinni ilmastikust tingituna püügigraafikutest veekogude kaupa. Loa muutmise menetluse

ajal võib ilmneda, et luba ei ole vaja kehtetuks tunnistada, vaid on vaja täpsustada veekogudel

tehtavate katsepüükide mahte ja püügiaegu, mis on sätestatud uurimisprogrammis.

Eelnõu § 1 punktiga 10 sätestatakse Keskkonnaameti loa andmise roll kalapüügieeskirjas

kirjeldamata püügivahendite ja püügiviiside eripüügi teostamiseks.

3.12. Harrastuspüügivahendite kasutamise piirangud (eelnõu § 1 punkt 24)

KPSi § 24 lõige 2 sätestab, et harrastuspüügil on keelatud kasutada samal ajal rohkem kui kolme

sama või eri liiki püügivahendit, välja arvatud vedelit, vähinatta ja vähimõrda. Vähinata ja

vähimõrra kasutamise piirangu seab KPSi § 29 lõike 4 punkt 3, mille kohaselt saab püüda viie

vähinata või viie vähimõrraga. Vedeli kasutamisel seaduses sätestatud piirangut ei ole. Kuna

püügikoormus teatud piirkondades on suur, siis on vaja ka vedeli kasutamist piirata. KPS § 9

lõige 2 punkti 3 alusel kehtestatakse kalapüügieeskirjaga püügivahendite kasutamise piirangud,

millest tulenevalt saab vedeliga püügile seada piirangu seaduse alusel kehtestatud õigusaktiga.

Muudatus võimaldab seada ka samal ajal kasutatava püügivahendi piirarvu.

Muudetakse § 24 lõiget 3, nähes ette võimaluse vajaduse korral kehtestada erand

harrastuskalapüügile üldistest püügikitsendusest. Nimelt kehtiva KPSi kohaselt kehtivad

harrastuspüügil nakkevõrguga ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaldavõrguga, kuni 100

konksust koosneva õngejadaga, kuuritsa või liiviga samad kitsendused, mis on kehtestatud

käesoleva seaduse § 9 lõike 1 ning § 11 lõigete 2–5 alusel kutselisel kalapüügil samade

püügivahenditega. See tähendab, et nimetatud püügivahenditega kutselisele kalapüügile

kehtestatud püügikitsendused kehtivad automaatselt ka harrastuskalapüügile samade

püügivahenditega. Antud norm vähendab halduskoormust, kuna samadele püügivahenditele

puudub vajadus kehtestada topelt püügikitsendusi nii harrastus- kui ka kutselisele kalapüügile,

samas puudub loodusressursside säästliku kasutamise ja isikute põhiõiguste tagamise jaoks

vajalik paindlikkus. Loodusressursside säästliku kasutamise eesmärgil ei ole alati põhjendatud

kehtestada samaaegselt teatud püügivahendi kasutamiseks kitsendus nii harrastus- kui ka

kutselistele kalapüüdjatele. Näiteks väikejärvedel ei ole praegu võimalik kehtestada

nakkevõrguga püüdmiseks ajutist püügikitsendust üksnes kutselistele kaluritele. Muudatuse

järgselt on võimalik kehtestada püügikitsendus, mis võimaldaks nimetatud püügivahendite

kasutamist harrastuskalapüügil samal ajal kui kutselisel kalapüügil oleks nende kasutamine

piiratud. Lisaks muudetaks püügivahendite loetelu, millest jäetakse välja kuurits ja liiv, kuna

tegemist on püügivahendiga, millele ei ole mitmel eelneval aastal püügivõimalust kehtestatud.

Eelnõu § 1 punktiga 24 muudetakse KPSi § 24 lõiget 2 ja 3. Lõike 2 muudatuse järgi on

harrastuskalapüügil keelatud kasutada samal ajal rohkem kui kolme sama või eri liiki

püügivahendit, kui kalapüügiseadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.

Lõike 3 kohaselt kehtivad edaspidi KPS § 23 lõike 1 punktides 4 ja 5 ning lõikes 2 nimetatud

püügivahenditega harrastuskalapüügil samade püügivahenditega kutselise kalapüügi kohta § 9

lõike 1 ning § 11 lõigete 2–5 alusel kehtestatud püügikitsendused, kui käesolevas seaduses või

selle alusel kehtestatud õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

3.13. Kalastuskaardi kui harrastuspüügiõigust tõendava dokumendi andmine ja

püügiandmete esitamine (eelnõu § 1 punktid 25, 26, 30 ja 44)

Kalastuskaarte saab taotleda elektroonilise kanali kaudu, kuid ka vahetult Keskkonnaametist.

Aastatega on elektroonilise kanali kaudu laekuvate taotluste arv suurenenud ja samal ajal on

vähenenud Keskkonnaametile esitatavate taotluste hulk. Taotluste rahuldamise vahekorra

määrab KPSi § 29 lõige 8, mille kohaselt elektroonilise kanali kaudu ja vahetult

Keskkonnaametile laekuvate taotluste alusel antavate kalastuskaartide piirarvude määramise

aluseks on eelmisel aastal elektroonilise kanali kaudu ja vahetult Keskkonnaametile laekunud

taotluste arvude suhe. KPSi § 7 sätestab elektroonilise menetluse põhimõtte rakendamise

võimalused, kuid ei välista paberdokumentidel põhinevat kalastuskaartide menetlust.

Edaspidi antakse püügiõigus vaid elektroonilise kanali kaudu ja isikud, kellel puuduvad

elektroonilise kanali kaudu taotlemise võimalused, saavad kalastuskaardi soetada

Keskkonnaametist. Enam ei määrata üldjuhul eraldi kalastuskaardi piirarvu vahetult

Keskkonnaametist taotlemiseks, kuid Keskkonnaameti kaudu saab taotleda kindla protsendi

kalastuskaarte nendesse piirkondadesse, kus esineb kalastuskaartide puudujääk. Seega kodanik

pöördub Keskkonnaameti poole või läheb ise Keskkonnaametisse ja ta saab võimaluse korral

kalastuskaardi taotleda. Ülejäänud kalastuskaardid omandatakse elektroonilise kanali kaudu.

Praeguseks on kujunenud olukord, et nendes piirkondades, kus piirarve ei ole, taotletakse alla

1% kalastuskaarte väljaspool elektroonilist kanalit ja 5% nendest püügivõimalustest, kus on

piirarv kehtestatud. Ja suundumus on, et edaspidi taotletakse Keskkonnaametist veelgi vähem

kalastuskaarte. Väikesaarte püsielanikud saavad praegu kalastuskaarti taotleda üksnes KOVi

kaudu. Keskkonnaministeerium küsis KOVide seisukohta luua ka väikesaarte püsielanikele

kalastuskaardi elektroonilise taotlemise võimalus (kiri 15.08.2018 nr 10-5/18/5346). Ükski

KOV ei ole olnud selle vastu, et ka väikesaarte püsielanikud saaksid kalastuskaarti taotleda

elektroonilise kanali kaudu, kuna nad kasutavad igapäevatoimingute tegemiseks ka muid

elektroonilisi teenuseid. Väikesaarte omavalitsusüksuste esindajad on esitanud seisukoha

muudatuse kohta, keegi ei olnud muudatusele vastu (seletuskirja lisa 2). Ka väikesaarte

elanikud saavad edaspidi taotleda Keskkonnaametist kalastuskaarte, kuid neid ei saa olla üle

5% puudujäägis olevatest püügivõimalustest. Põhiliseks kalastuskaardi taotlemise võimaluseks

jääb siiski kalastuskaardi elektrooniline taotlemine.

Teatud kalastuskaartide taotlemine Keskkonnaameti kaudu on juba praegu alla 0,5%.

Halduskoostöö seaduse (edaspidi ka HKTS) § 3 lõige 1 sätestab, et eraõigusliku juriidilise

isiku võib volitada riigi haldusülesannet täitma seadusega, seaduse alusel antud haldusaktiga

või seaduse alusel HKTSis sätestatud tingimustel ja korras sõlmitud halduslepinguga.

Selleks, et vastav ülesanne anda eraõiguslikule juriidilisele isikule, on vaja luua seadusest

tulenev alus. Kavandatud muudatuse kohaselt võib Keskkonnaamet anda kalastuskaardi andmise

ülesande halduslepingu alusel täitmiseks eraõiguslikule juriidilisele isikule. See on vajalik

kalastuskaartide levitamise mitmekesistamiseks piirkondades kus kalastuskaartide nõudlus

veekogudel on suurem, internetiühendus on vähemlevinud ja toimub kalaturism. Sellega

parandatakse teenuse kättesaadavust. Ka on paljud inimesed harjunud kalastuskaarte ostma

postkontoritest, harrastuskalapüüdjate ja turismitalude ühendustelt.

Praegu toimub harrastuspüügi kohta andmete esitamine erinevate elektrooniliste kanalite kaudu

ja ka kirjalikult. Kindlasti parandab olukorda ühe elektroonilise kanali kaudu andmete esitamine.

Andmete kirjalikku esitamist ei saa üleminekuperioodil välistada.

Eelnõu § 1 punktiga 25 tunnistatakse KPSi § 26 lõige 2 kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse § 26 lõigetega 41–43 ja antakse seaduslik alus

Keskkonnaametile sõlmida haldusleping eraõigusliku juriidilise isikuga elektroonilise kanali

kaudu kalastuskaardi taotlemiseks ja andmiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 30 muudetakse paragrahvi 29 lõiked 7 ja 8.

Lõige 7 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volituse kehtestada määrusega sama

paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirkonnad ja nendes rakendatavad piirangud ning

kalastuskaartide piirarvud, samuti püsiasustusega väikesaari ümbritseval veealal kasutada

lubatud püügivahendite arvu.

Lõige 8 sätestab, et kui piirkonna kohta kehtestatud püügivõimaluste koguarv on taotlejate

arvust eeldatavalt väiksem, siis määratakse käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud

kalastuskaartide piirarvust, samuti väikesaari ümbritseval veealal kasutada lubatud

püügivahendite arvust osa vahetult Keskkonnaametilt taotlemiseks. Vahetult

Keskkonnaametile laekuvate taotluste alusel antavate kalastuskaartide piirarv on võrdeline

kahel eelneval aastal keskmisena vahetult Keskkonnaameti poolt selle piirkonna kohta antud

kalastuskaartide arvuga, kuid mitte rohkem kui 5 protsenti selle piirkonna kohta kehtestatud

püügivõimaluste koguarvust.

Eelnõu § 1 punktiga 44 alusel antakse võimalus, et harrastuspüügi andmed esitatakse

elektrooniliselt, sealhulgas eraomandis oleval eraveekogul toimunud püügi kohta.

3.14. Soodustatud isikute harrastuspüügiõigus (eelnõu § 1 punktid 27 ja 28)

KPSi § 28 reguleerib soodustatud isikute harrastuskalapüügiõigust. Soodustatud isikuks

loetakse eelkooliealine laps, alla 16aastane õpilane, pensionär, õigusvastaselt represseeritud või

represseerituga võrdsustatud isik, puudega isik ning osalise või puuduva töövõimega isik.

Soodustatud isikud tohivad kala püüda harrastuskalapüügivahendiga püügiõiguse eest

tasumata, välja arvatud kalapüügil kalastuskaardi alusel. Soodustatud isikul, välja arvatud

eelkooliealisel lapsel, peab harrastuskalapüügil kaasas olema soodustust tõendav dokument,

milleks on vastavalt õpilaspilet, pensionitunnistus, represseeritu tunnistus, puude raskusastet ja

kestust tõendav dokument, osalist või puuduvat töövõimet tõendav dokument.

Õigusaktidega on kehtestatud nende dokumentide väljaandmise kord ja dokumentide vormid.

Need on Eestis väljaantud dokumendid. Nii on haridus- ja teadusminister kehtestanud nõuded

õpilaspileti kohta (13. august 2010, määrus nr 42; RT I 2010, 58, 399); sotsiaalminister nõuded

puudega isiku kaardile ja pensionitunnistusele (18. juuni 2019, määrus nr 43; RT I 26.06.2019,

1); Vabariigi Valitsus nõuded represseeritu tunnistusele (27.02.2004, määrus nr 52, RT I 2004,

12, 82; RT I 08.12.2016, 11). Kui töövõime on hinnatud osaliseks või puuduvaks, annab

töötukassa seda tõendava plastikkaardi töövõimetoetuse seaduse § 10 alusel. Kaart on vajalik

vähenenud töövõime tõendamiseks ning see kehtib koos isikut tõendava dokumendiga.

Rahvusvaheliselt on üldtunnustatud reegel, et eakad inimesed saavad harrastuspüügiõiguse

tasuta. Kuna Eestis kehtib paljudel soodustustel 65 aasta piir ja on seatud sõltuvusse

vanaduspensionieast, siis oleks mõistlik 65-aastastele ja vanematele välisriigi kodanikele

sarnaselt Eesti kodanikega anda edaspidi tasuta harrastuspüügiõigus, ilma et välisriigi kodanik

peaks tegelema välisriigi vanaduspensionitunnistuste autentsuse tõendamisega (näiteks

dokumendi tõlkimisega).

Eelnõu § 1 punktiga 27 muudetakse KPSi § 28 lõiget 1 ja lisatakse soodustatud isikute

loetelusse ka riikliku pensionikindlustuse seaduse tähenduses vanaduspensioniikka jõudnud

välisriigi kodanikud.

Eelnõu § 1 punktiga 28 muudetakse KPSi paragrahv 28 lõiget 3, lisades soodustust tõendavate

dokumentide nimekirja isikut tõendavate dokumentide seaduse § 6 või 7 kohase dokumendi,

mis peab välisriigi kodanikul harrastuskalapüügile minnes soodustuse tõendamiseks kaasas

olema.

3.15. Kutselise kalapüügiloa andmine (eelnõu § 1 punkt 32)

Kui ELi õigusakti kohaselt on kalapüügiloa omamine kohustuslik, kohaldatakse kutselise

kalapüügi loa andmisel komisjoni rakendusmäärust (EL) nr 404/2011, millega kehtestatakse

nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 (millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise

kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L

112, 30.04.2011, lk 1–153). Kalapüügiks tingimustel, mis on nimetatud nõukogu määruse (EÜ)

nr 1006/2008, mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse

vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele ning millega

muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93 ja (EÜ) nr 1627/94 ning tunnistatakse kehtetuks määrus

(EÜ) nr 3317/94 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 33–44), artiklis 1, kohaldatakse kutselise

kalapüügi loa andmisel nõukogu määruses (EÜ) nr 1006/2008 sätestatut. Lubade andmise

tingimusi ühenduse laevadele ühenduse vetest väljaspoole ning kolmandate riikide laevade

juurdepääsu ühenduse vetele muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr

2017/2403, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 81-

104), millega seoses viide määrusele lõikes 2 asendatakse.

Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse KPSi § 28 lõiget 2 muudetakse ja seal olev viide

asendatakse viitega korrektse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr 2017/2403.

3.16. Kutselise kalapüügi registri andmete täiendamine (eelnõu § 1 punkt 33)

Kutselise kalapüügi registrisse kantakse edaspidi ka andmed lubatud aastasaakide kohta.

Andmed on vajalikud püügikorralduse optimeerimiseks, ELi aruannete koostamiseks ja

statistiliseks analüüsiks.

Eelnõu § 1 punktiga 33 täiendatakse paragrahvi 34 lõiget 4 punktiga 5 viitega andmetele

lubatud aastasaakide kohta.

3.17. Kutselise kalapüügiloa andmise tingimused (eelnõu § 1 punkt 34)

Kutselise kalapüügiloa taotluse menetleb ja lube annab Põllumajandus- ja Toiduamet.

Haldusmenetluse seaduse § 34 lg 4 kohaselt otsustab menetlustähtaja ennistamise üle

menetlustoimingut läbiviiva haldusorgani juht või tema poolt volitatud isik. Seetõttu on vajalik

ka kalapüügiseaduses anda taotluste esitamise tähtaja pikendamise otsustamine Põllumajandus-

ja Toiduametile.

Eelnõu § 1 punktiga 34 asendatakse paragrahvi 42 lõikes 5 sõnad „valdkonna eest vastutav

minister“ tekstiosaga „Põllumajandus- ja Toiduamet“.

3.18. Räimesaagi arvestus kastmõrraga püügil kui püüdjal on samaaegselt püügil muid

püügivahendeid, millega saadakse räime (eelnõu § 1 punkt 35).

Praegu arvestatakse püüdja kogu räimesaak kastmõrra räimesaagiks, sõltumata sellest millise

püügivahendiga räim saadi. Pärnumaa kalurid on taotlenud, et kui kastmõrda ei kasutata, siis

ei arvestataks saaki kastmõrrasaagiks, mis on ka loomulik. Samas täpsustatakse räimesaagi

ulatust, mis on piiratud kõigi seisevpüüniste räimesaagiga. Traalpüüniste räimesaaki ei ole

arvestatud kunagi kastmõrra räimesaagiks, kuna püügivõimalused traalpüügile kehtestatakse

eraldi ja seisevpüünistega neid ei püüta.

Eelnõu punktiga 35 muudetakse paragrahvi 42 lõige 8 selliselt, et  kui lubatud aastasaak on

kehtestatud kastmõrdade kaupa, arvestatakse esimeses järjekorras selle isiku kõigi

seisevpüüniste räimepüük, kellele on määratud kastmõrraga püügiks lubatud räime aastasaak,

temale määratud lubatud räime aastasaagi arvele, kui kastmõrd ja muu kasutatav seisevpüünis

on samal ajal püügil. Kui nimetatud isikule lubatud räime aastasaak on ammendunud, peab ta

kastmõrraga püügi lõpetama.

3.19. Kutselise kalapüügi loa kehtivuse ennetähtaegne lõppemine, peatamine ja kehtetuks

tunnistamine (eelnõu § punktid 36 ja 37)

Eelnõu punktiga 36 ja 37 ajakohastatakse viiteid EL-i määrustele, kuna neid on vahepeal

muudetud.

Eelnõu § 1 punktiga 36 muudetakse paragrahvi 44 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt kolmanda

riigi lubasid väljastav asutus peatab Eesti kalalaevale antud kalapüügiloa, nagu seda on

käsitletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2017/2403 artikli 11 lõikes 5 ja

artikli 18 lõigetes 6 ning 7.

Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse paragrahvi 44 lõike 3 punkti 9, mille kohaselt

kalapüügiloa andja tunnistab kalapüügiloa kehtetuks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) nr 2017/2403 artikli 11 lõikes 5 ning artikli 18 lõigetes 6 ja 7 nimetatud juhul.

3.20. Püügivõimaluste kehtestamine (eelnõu § 1 punkt 38)

Püügivõimaluste kehtestamine toimub edaspidi veealade kaupa nagu on seda selgitatud

punktides 4, 31, 38, 42 ja 44. Kehtestamine on delegeeritud Vabariigi Valitsuse tasemelt

valdkonna eest vastutavale ministrile, kuna kalanduspoliitikat teostab Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium.

Juba pikemat aega ei ole püügivahendite arvu muudetud, mistõttu kehtestatud püügivõimalused

püügivahendite arvuna on olnud konstantsed vähemalt viimased kümme aastat. On küll

toimunud mõned muutused üksikute püügivahendite korral (näiteks angerjarüsad), kuid

võrreldes kehtestatavate püügivahendite arvu üldarvuga moodustavad need väga väikese osa.

Seega on otstarbekas kehtestada püügivõimalused kuni viieks aastaks. Samas on

teadussoovitustest lähtudes võimalik ka pikemas perspektiivis prognoosida püügivahendite

arvu suurendamise võimalikkust või vähendamise vajadust. Kuni viieks aastaks

püügivõimaluste kehtestamine võimaldab planeerida püügivahendite vähendamist, aga ka

suurendamist, mis annab ka kaluritele muudatustega kohanemiseks täiendavat aega. Teadlased

on uuringutele tuginedes järeldanud, et püügivahendite arvu on lähiaastatel tõenäoliselt vaja

vähendada, et tagada jätkusuutlik kalavarude majandamine. Seega on tulevikus otstarbekas

püügivahendite piirarvud püügivõimalustena kehtestada kuni viie aasta möödudes. Samas peab

olukorrast sõltuvalt säilima võimalus muuta püügivõimalusi ka igal aastal. Selline vajadus võib

tulla näiteks Eesti Vabariigi Valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel

moodustatud valitsustevahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalapüügi komisjoni (edaspidi

kalanduskomisjoni) otsusest. Kui teadussoovitused muutuvad, kehtestatakse püügivõimalused

vajaduse korral lühemaks ajaks kui viis aastat.

Püügivõimalused tuleb taotlejate vahel endistviisi jaotada igal aastal ning kalapüügiloa

taotlused esitada samuti igal aastal.

Eelnõu § 1 punktiga 38 muudetakse KPSi § 45.

Lõike 1 kohaselt kehtestab eelseisva aasta püügivõimalused kaluri kalapüügiloa alusel Eesti

Vabariigi jurisdiktsiooni all olevate veealade ja püsiasustusega väikesaarte kaupa, valdkonna

eest vastutav minister määrusega igal aastal 1. novembriks, kui EL ei sea püügivõimalusi

hiljem.

Lõike 2 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud püügivõimalused ühe aasta asemel kuni viieks järjestikuseks

aastaks. Viieks aastaks kehtestatud püügivõimalusi võib muuta tulenevalt kalavaru seisundist

ja rahvusvahelisest lepingust. Muudatused tuleb jõustada hiljemalt eelneva aasta 1. novembriks,

kui EL või rahvusvaheline leping ei sea püügivõimalusi hiljem.

Lõike 3 kohaselt kehtestab teiste riikidega püügivõimaluste vahetamise tulemusena saadavad

kalapüügivõimalused valdkonna eest vastutav minister määrusega 60 tööpäeva jooksul

püügivõimaluste vahetamisest arvates.

3.21 Teatud osa püügivõimaluste taotlejate vahel jaotamine (eelnõu § 1 punkt 39)

Vabariigi Valitsuse asemel kehtestab püügivõimalused enne jagamist taotlejate vahel

valdkonna eest vastutav minister.

Eelnõu § 1 punktiga 39 muudetakse KPSi § 48 lõiget 1. Kui EL või valdkonna eest vastutav

minister ei ole eelseisva aasta püügivõimalusi jooksva aasta 15. detsembriks kehtestanud, võib

kutselise kalapüügi loa andja jagada taotlejate vahel osa järgmise aasta püügivõimalustest.

3.22 Kutselise kalapüügi peatamine ja taasavamine (eelnõu § 1 punktid 40-41)

Kutselist kalapüüki, mis on reguleeritud paragrahvis 49, hakkab edaspidi peatama ja taasavama

Põllumajandus- ja Toiduamet otsusega, mis muudab kalapüügi korraldamise paindlikumaks.

Eelnõu § 1 punktiga 40 asendatakse paragrahvi 49 lõikes 1 sõnad „valdkonna eest vastutav

minister“ tekstiosaga „Põllumajandus- ja Toiduamet“.

Eelnõu § 1 punktiga 41 muudetakse paragrahvi 49 lõikeid 2-4. Lõike 2 kohaselt peatab

Põllumajandus- ja Toiduamet kutselise kalapüügi lõike 1 alusel otsusega, mis tehakse teatavaks

Ametlikes Teadaannetes. Otsus hakkab kehtima järgmisel päeval pärast selle avaldamist, kui

otsuses ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamise tähtpäeva. Otsus avalikustatakse

viivituseta Põllumajandus- ja Toiduameti veebilehel ning teave kutselise kalapüügi peatamise

kohta saadetakse elektrooniliselt kutselise kalapüügiga tegelejaid ühendavatele erialaliitudele.

Lõike 3 kohaselt võib Põllumajandus- ja Toiduamet pärast kalapüügiandmete laekumist

taasavada kutselise kalapüügi veealal, kus kalapüük lõike 1 kohaselt peatati, kui

kalapüügiandmete kohaselt ei ole kutselise kalapüügi võimalused või käesoleva seaduse § 47

alusel kehtestatud lubatud aastasaak 100-protsendiliselt ammendatud. Kutselise kalapüügi võib

uuesti avada määratud tähtajaks ning ühe või mitme maakonna, püsiasustusega väikesaare,

püügivahendi, kalaliigi ja käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud kalapüügiloa osas.

Kutselise kalapüügi taasavamise otsus avalikustatakse Põllumajandus- ja Toiduameti

veebilehel.

Lõige 4 sätestab olukorra, kui Eesti Vabariigile või ELile rahvusvaheliste kokkulepete alusel

eraldatud püügivõimalused, mida Eesti ettevõtjad kasutavad, on ammendatud ja riigil või ELil

on kohustus kalapüük sellel alal keelata või lõpetada. Ka sellisel juhul, kui kalapüüki ei ole

lõpetanud EL, keelab või lõpetab kalapüügi Põllumajandus- ja Toiduamet otsusega.

3.23 Püügivõimaluste jaotamine taotlejate vahel (eelnõu § 1 punkt 42)

Kehtiva KPS-i paragrahvi 50 lõige 2 sätestab, et veeala käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses

on veekogu või selle piiritletud osa, kus püügivõimalused on kehtestatud käesoleva seaduse §-

de 45 ja 46 alusel, või ELi määruses nimetatud piirkond, kus püügivõimalused on kehtestatud

ELi määrusega.

Eelnõu § 1 punktiga 42 muudetakse paragrahvi 50 lõiget 2, mis sätestab, et veeala

püügivõimalused käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses on käesoleva seaduse §-de 45 ja 46

alusel või ELi määruses kehtestatud püügivõimalused. Muudatusega seotakse veeala ja selle

püügivõimalused. Veeala mõiste on toodud eelnõu punktis 4.

3.24 Harrastuspüügil andmete esitamine (eelnõu § 1 punkt 44) Kehtiv KPS ei sätesta harrastuspüügil andmete elektroonilise esitamise võimalust.

Eelnõu § 1 punktiga 44 antakse võimalus harrastuspüügi andmeid esitada elektrooniliselt

lisades volitusnormi andmete esitamisel elektroonilise kanali kasutamise võimaluse.

3.25. Kalalaeval viibivate vaatlejatega seotud küsimused (eelnõu § 1 punkt 45)

Kalalaevade kohustus võtta pardale vaatleja tuleneb nii rahvusvahelistest lepingutest kui ka ELi

õigusaktidest. Selline kohustus on näiteks NAFO reguleerimispiirkonnas, Kirde-Atlandi

rahvusvahelistes vetes, rannikuriigi liikmesriigi vetes.

Vaatleja ülesanne on koguda andmeid pardal oleva ja tagasiheidetud kala, kalasaagi eluskaalu

ja liigilise koosseisu kohta, püügivahendite kohta ning need andmed edastada kehtestatud korra

kohaselt kas NAFO sekretariaati, Euroopa Komisjonile või Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile. Vaatleja peab olema sõltumatu, tal peavad olema nii

valdkondlikud kui ka mereohutusalased teadmised.

Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni kaitse- ja rakendusmeetmete2 artiklis 30 on sätestatud

vaatlejate laeval viibimise kohustus. ELi õigusaktidega on analoogne kohustus kehtestatud

järgmistes püügipiirkondades:

1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/833, millega kehtestatakse Loode-

Atlandi Kalandusorganisatsiooni reguleerimispiirkonnas kohaldatavad kaitse- ja

rakendusmeetmed, muudetakse määrust (EL) 2016/1627 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu

määrused (EÜ) nr 2115/2005 ja (EÜ) nr 1386/2007 (ELT L 141, 28.5.2019, lk 1–41), artiklite

19, 21, 23 ja 27 alusel NAFO reguleeritavas piirkonnas;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2016/2336, millega kehtestatakse

süvamere kalavarude püügi eritingimused Kirde-Atlandi ja kalapüügisätted Kirde-Atlandi

rahvusvahelistes vetes ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 2347/2002 (ELT

L 354/1, 14.12.2016), artikli 16 lõikes 5 sätestatud piirkonnas;

3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2017/1004, kalandussektori andmete

kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise

kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse

kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008 (ELT L 157, 20.06.2017, lk 1–21), artiklite 10 ja

11 alusel kinnitatud riikliku töökavaga määratud püügipiirkondades;

4) nõukogu määruse (EÜ) nr 734/2008, milles käsitletakse ohualdiste avamere ökosüsteemide

kaitset püügivahendite kahjuliku mõju eest (ELT L 201, 15.07.2008, lk 8–13), artikli 11

kohaselt püügil põhjapüügivahendiga avamere piirkondades, mis jäävad

kalandusorganisatsioonide vastutusaladest välja;

5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja

mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil ning millega muudetakse nõukogu

määrusi (EÜ) nr 2019/2006, (EÜ) nr 1224/2009 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi

(EL) nr 1380/2013, (EL) 2016/1139, (EL) 2018/973, (EL) 2019/472 ja (EL) 2019/1022 ning

tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 894/97, (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 2549/2000,

(EÜ) nr 254/2002, (EÜ) nr 812/2004 ja (EÜ) nr 2187/2005 (ELT L 198, 25.7.2019, lk 105–

201), artikli 25 ja lisa XII kohaselt rannikuriigi liikmesriigi vetes või Kirde-Atlandi

Kalanduskomisjoni alarajooni 1 ja 2 vetes.

Andmekogumise alusmääruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 1004/2017)

artikkel 6 sätestab, et liikmesriigid peavad kalandusandmete kogumiseks koostama töökava.

Detailid, mida töökava sisaldama peaks, tulenevad komisjoni rakendusotsustest (EL) 909/2019

ja 910/2019. Kuna tegemist on teadusandmete kogumise ja analüüsiga, siis on tegevuste

2 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021-

06/nafo%20conservation%20enforcement%20measures.pdf

dokumenteerimiseks ja läbiviimiseks vaja kaasata teadusasutus, kes omab vastavat võimekust.

Enamasti on vaatlejad teadusasutuse teadlased, kellel on vaatlejatöö tegemiseks kõige paremad

valdkonnapõhised teadmised ning analüüsivõime. Oleks otstarbekas, et vaatlejate tööd

korraldaks teadusasutus, kus vaatlejad töötavad. Selleks luuakse seaduse muudatusega HTKSi

§ 3 lõike 1 kohane seaduslik alus ning võimalus vaatlejate töö korraldamine halduslepinguga

üle anda avalik õiguslikule juriidilisele isikule. Halduslepingu sõlmimisel kontrollib

halduslepingu täitmist Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Kui vastav haldusleping

lõpetatakse ühepoolselt või esineb muu põhjus, mis takistab haldusülesande täitjal jätkata

nimetatud haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium.

Eelnõu § 1 punktiga 45 täiendatakse paragrahvi 68 lõigetega 7–9.

Lõige 7 sätestab, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium koordineerib vaatlejate tööd,

analüüsib nende kogutud andmeid ja peab andmete üle arvestust. Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium võib vaatlejate töö koordineerimiseks, nende kogutud andmete

analüüsimiseks ja andmete üle arvestuse pidamiseks sõlmida avalik-õigusliku juriidilise isikuga

halduslepingu kuni kolmeks aastaks halduskoostöö seaduses sätestatud korras. Avalik-

õigusliku juriidilise isiku volitamise nimetatud ülesande täitmiseks otsustab valdkonna eest

vastutav minister.

Lõige 8 sätestab, et halduslepingu täitmise üle teeb järelevalvet Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium.

Lõige 9 sätestab, kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või esineb muu põhjus, mis takistab

käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud halduslepingu alusel jätkata haldusülesande saanud

isikul haldusülesande täitmist, korraldab haldusülesande edasise täitmise Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium.

3.26. Tõsiste rikkumiste nimistu täiendamine. Kalastuskaardita või

harrastuskalapüügiõiguse eest tasumata jätmise korral kalapüük nakkevõrgu,

kaldavõrgu ja õngejadaga (eelnõu § 1 punktid 46, 47, 49 ja 53)

KPSis on vaja täpsustada lisaks püügiõiguseta püügi sätetele ka tõsiste rikkumiste sätteid. Nii

harrastuspüügil kui ka kutselisel püügil nakkevõrguga on püügitingimused sarnased. Sellest,

kas rikkumine on toime pandud harrastuskalapüügil või kutselisel kalapüügil, sõltub see, kas

tegemist on tõsise rikkumisega või mitte ja sellest sõltub ka isiku poolt hüvitatav

keskkonnakahju.

KPSi § 73 sätestab, et kalavaru kahjustamise korral §-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel

(tõsised rikkumised) on kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta sama paragrahvi

lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr. Kui tegemist ei ole tõsise rikkumisega, siis

korvatakse tekitatud kahju, kuid mitte viiekordsel määral. Loata harrastuspüük ei ole seaduse

järgi tõsine rikkumine (KPSi § 71 lõige 2), kuna tavaliselt on tegemist õngpüünistega ja

keskkonnale tekitatud kahju väike. Ei ole mõeldav, et sel juhul mõistetakse kahju sisse

viiekordsel määral. Kui tegemist on aga suure püügivõimsusega püügivahendiga, nagu

nakkevõrk seda on, siis on õigustatud kahju sissenõudmine viiekordsel määral. Nakkevõrk on

püügivahend, mis nõuab ka harrastuslikul kalapüügil kalastuskaarti, ning selle vahendi

kasutamisel ei teki juhuslikku ega teadmatut eksimist, kas püügiluba on vaja või mitte.

Õngpüünistega püügil on olemas ka tasuta nn igaüheõigus. Kalapüügieeskirja (KPE) § 6 lõike2

kohaselt on lubatud nakkepüünis – nakkevõrk, mis koosneb ühest võrgutükist, mille ülemise

selise pikkus on kuni 70 m, või üksteise külge ühendatud lühemate võrkude jadast, mille

kogupikkus on kuni 70 m, ja mida hoitakse ujukite ja raskustega vees vertikaalasendis.

Harrastuspüügil on kehtestatud piirangud. Regionaalminister võib kalapüügiseaduse § 29 alusel

kalavarude kaitse eesmärgil rakendada piiranguid kala püüdvate isikute arvu, püügivahendite,

püügi aja või püütavate kalade kohta ja määrata piirkonnad, kus on harrastuspüügil lubatud

kasutada nakkevõrku (kuni 70 m), põhjaõngejada (kuni 100 konksust koosnev), liivi, kuuritsat,

vähinatta ja vähimõrda. Nendes piirkondades ja nende vahenditega annab harrastuspüügiõiguse

kalastuskaart. Pikemat kui 70 m nakkevõrgu jada harrastuspüügil kasutada ei tohi. Kutselisel

kalapüügil on lubatud kasutada pikemat nakkevõrgujada.

Eesmärk on nii kutselise kui ka harrastuspüügiloata nakkevõrgu ja õngejadaga püügil

kohaldada ühesugust keskkonnakahju nõuet ning käsitada rikkumisi tõsise rikkumisena. On

loomulik, et kui keskkonnale tekitatud kahju ületab teatud summa, siis on tegemist tõsise

rikkumisega harrastuspüügil kasutatavast püügivahendist sõltumata. Väga tõsise süüteoga on

tegemist, kui isik püüab loata püügivahenditega, mille kasutamine eeldab püügiõiguse tasu

maksmist ja püügiandmete esitamist, mis on vajalikud kalavarude seisu hindamiseks. Ilma

nendeta saadakse valed teadussoovitused. Seetõttu on vaja karistusi karmistada, kui püük

toimub suure püügivõimsusega vahenditega.

Harrastuskalapüügiõiguseta kalapüügi eest karistamine, vastutussäte

Harrastuskalapüük jaotatakse tinglikult kolme gruppi:

1) tasuta õngepüük lihtkäsiõngega;

2) püük harrastuskalapüügiõiguse eest tasumisega või soodustust tõendava dokumendi alusel;

3) püük kalastuskaardi alusel, mille tasu kehtestatakse sõltuvalt püügivahendi püügivõimsusest,

kalavaru olukorrast ja kala väärtusest.

Põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb

kasutada säästlikult. Harrastuspüügiõiguse tasu ja kalastuskaardi tasu on keskkonnatasude

seaduse mõistes loodusvara kasutusõiguse tasu ja seda tasu kasutatakse taastuvate

loodusvarade, ka kalavaru taastootmiseks ja kaitseks. Tasudest laekuvatest summadest

tehtavatele uuringutele ja taastootmisele tuginev kalavarude majandamise arendamine annab

parema võimaluse tulevikuvarude suurenemiseks. Harrastuspüügil on harrastuskalurid

kahtlemata huvitatud saagi saamisest ning see motiveerib meelistegevusega tegelema.

Harrastuspüügiõiguse ja kalastuskaartide soetamisest laekub riigieelarvesse kuni miljon eurot

aastas. Õngepüük on igameheõigus ja sellisel juhul tasu ei maksta. Õngepüük on kõige

lihtsamaks viisiks kalapüügiga tegeleda ning on väiksema püügikoormusega püügivahend,

seetõttu on võimalik sellisel viisil kalapüügiga tegeleda tasu maksmata. Seega on oluline, et iga

harrastuskalapüüdja, kellel on kohustus tasuda püügiõiguse eest, seda ka teeks.

Harrastuskalapüügiõiguse eest on olnud võimalik tasuda kolmel viisi vastavalt kodaniku

soovile: internetimakse, mobiilimakse ja käsimüügipunktid. Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium ja Keskkonnaamet on veebis, harrastuskalapüüdjate ühenduse ja

kalaluba.ee keskkonna kaudu selgitanud tasu maksmise kohustust ning võimalusi, kuidas

makset teha. Kuigi harrastuskalapüügiõiguse tasu maksmise kohustus on olnud pikka aega ja

makse tegemine on tänapäevaselt mugav, siis on üks enim levinud rikkumisi

harrastuskalapüügil ikkagi harrastuskalapüügiõiguse tasu maksmata jätmine. Kehtiv KPS näeb

harrastuskalapüügiõiguseta püügi eest vastutuse KPSi § 75 lõike 1 järgi ning teo eest

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Keskmine trahv on olnud alla 100 euro ja 20%

harrastuspüügi kontrollimisel on olnud mingi probleem (isiku päringuga ei ole õiguste kohta

andmeid saadud). Eespool toodud andmetest nähtub, et nende isikute arv, kes kontrollitud

isikutest harrastuspüügiõiguse tasu on jätnud maksmata, ületab 20%, mis on arvestatav kogus

kõigist kontrollimistest ja näitab, et tegemist on probleemse rikkumisega.

Kui klassikaliste harrastuspüügivahenditega (spinning, õng) püügiks piisab vaid püügiõiguse

eest tasumisest, siis muude harrastuspüügivahenditega (nakkevõrk, õngejada, aga ka näiteks

liiv, kuurits või vähimõrd) püügiks peab soetama kalastuskaardi. Nakkevõrku, kaldavõrku ja

õngejada kasutavad ka kutselised kalurid ning need püügivahendid on efektiivsemad kui nn

klassikalised harrastuspüügivahendid, nagu spinning ja õng, seepärast peaks olema ka selgelt

määratletud nende püügivahenditega loata püügi vastutussäte.

Harrastuskalapüük nakkevõrgu või õngejadaga erineb kutselisest kalapüügist nende

püügivahenditega püügi eesmärgi ja püügivahendite arvu poolest. Kui kutselise püügi eesmärk

on püüda kala ärilisel eesmärgil, siis harrastuskalapüük on vaba aja veetmise vorm ja kala

püütakse enda tarbeks. Kutselisel kalapüügil sõltub püügivahendite arv ajaloolisest

püügiõigusest, kuid harrastuskalapüügiks antakse kalastuskaart vaid ühe nakkevõrgu või

õngejadaga püügiks (väikesaare elanikule kuni kolm püügivahendit).

Kui isik püüab kala nakkevõrgu, kaldavõrgu või õngejadaga harrastuskalapüügiõigust

omamata, peaks ka trahvimäär olema suurem senisest trahvimäärast ning see peaks olema

võrreldav, kuid mitte sama suur, kui on kutselisel kalapüügil sama püügivahendiga loata püügi

eest ette nähtud karistusmäär, mis on 300 trahviühikut.

Harrastuskalapüügiks harpuunipüssi ja harpuuni, kuuritsa, liivi, vähinata ja vähimõrra ja

kadiskaga oleks otstarbekas nende püügivahenditega püügil ilma loata ehk kalastuskaardita ette

näha madalam trahvimäär, kui on nakkevõrgu või õngejadaga püügil, kuid kõrgem trahvimäär,

kui on klassikaliste harrastuskalapüügivahenditega püügiõiguseta püügi eest ette nähtud

rahatrahv 100 trahviühikut.

Harrastuskalapüük klassikaliste harrastuskalapüügivahenditega, nagu spinning, õng ja sikuti,

püügil on võimalik korraga vähem kala püüda ja seejuures peab püüdja olema püügiga aktiivselt

hõivatud kogu püügi ajal, seepärast peaks ka sellise püügiõiguse eest tasu maksmata jätmise

korral ette nägema võrreldes eespool mainitud rikkumistega väiksema trahvimäära ehk siis

kehtiva trahvi 100 trahviühikut.

Seega eesmärk on vastutussäte diferentseerida sõltuvalt püügivahenditest ja püügiõiguse

omandamisest. Kalastuskaardita püük on raskem süütegu, kui seda on ainult püügiõiguse tasu

maksmata jätmine, mis annab õiguse kasutada vähemefektiivseid püügivahendeid kohas, kus

kalavarude kaitse meetmed on nõrgemad. Kalastuskaart annab õiguse püüda kala seal, kus

kalavarude kaitse on väga tähtis, kus toimub püügi oluline piiramine kalastuskaardi abil.

Kalastuskaart annab ka õiguse suurema püügivõimega vahendite kasutamiseks, kus see on

võimalik teadussoovituste alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 46 täiendatakse KPSi § 71 lõiget 2 punktiga 8.

Eelnõu § 1 punkti 8 kohaselt loetakse tõsiseks rikkumiseks kalapüük kalastuskaarti omamata

nakkevõrgu, kaldavõrgu ja õngejadaga. Reguleeritakse olukorda, kus ilma kalastuskaardita

kasutatakse nakkevõrku, kaldavõrku ja õngejada nende parameetritega, mida näeb ette

kalapüügieeskiri.

Eelnõu § 1 punktiga 47 täiendatakse KPSi §-ga 741, mille sisuks on

harrastuskalapüügiõiguseta kalapüük harrastuspüügivahendiga.

Lõige 1 sätestab, et kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 1 sätestatud

püügiõiguse tasu maksmata –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

Lõige 2 sätestab, et kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 sätestatud

kalastuskaardita või kalastuskaardi tingimusi rikkudes, kui kasutatakse ühte § 23 lõike 1

punktis 1 nimetatud kalapüügivahendit, –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

Lõige 3 sätestab, et kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 sätestatud

kalastuskaardita või kalastuskaardi tingimusi rikkudes, kui kasutatakse ühte § 23 lõike 1

punktides 2 ja 6–9 nimetatud harrastuspüügivahendit, –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

Lõige 4 sätestab, et kalapüügi eest käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 sätestatud

kalastuskaardita või kalastuskaardi tingimusi rikkudes, kui kasutatakse ühte käesoleva seaduse

§ 23 lõike 1 punktides 4, 5 ning lõikes 2 nimetatud harrastuspüügivahendit, –

karistatakse rahatrahviga kuni 250 trahviühikut.

Eelnõu § 1 punktiga 49 tunnistatakse § 75 lõige 1 kehtetuks

Eelnõu § 1 punktiga 53 lisatakse § 88 lõigetesse 2 ja 3 viide uuele §-le 741, mille sisuks on

harrastuskalapüügiõiguseta kalapüük harrastuspüügivahendiga.

3.27. Loa nõuete vastutussäte (eelnõu § 1 punktid 48 ja 50)

Eelnõu § 1 punktidega 48 ja 50 muudetakse KPSi § 75 pealkirja ja lõiget 2 ja sõnastatakse see

täpsemalt, tuues eraldi välja loa nimetused. Kalapüügi eest kutselisel kalapüügil lubatud

kalapüügivahendiga ilma kaluri- või kalalaeva kalapüügiloata või loa nõudeid rikkudes.

Lisatakse täpsustus „kalalaevatunnistuse nõudeid rikkudes“, mis selgitab, et

kalalaevatunnistusele kantud piirväärtused on kohustuslikud. Kehtiva seaduse § 75 lõike 2

kohaselt on väärteo korras karistatav merel kalalaevatunnistuseta laevaga kalapüük. Olukord,

kus kalur on merel püügil kalalaevaga, mis ei tehniliselt ei vasta kalalaeva tunnistuse nõuetele

on võrdväärne olukorraga, kus puudub üldse kehtiv kalalaevatunnistus. Nõukogu määruse

1224/2009 artikli 4 punkt 9 sätestab, et kalalaevatunnistus on ametlik dokument, mis annab

selle omanikule õiguse kasutada riiklike eeskirjade kohaselt teatavat püügivõimsust vee-

elusressursside töönduslikul eesmärgil kasutamiseks. See sisaldab miinimumnõudeid seoses

ühendused kalalaeva identifitseerimise, tehniliste näitajatega ja seadistamisega. Maaeluministri

28.novembri 2017. aasta määrus nr 79 „Kalalaevastiku segmendid ja nende tunnused,

kalalaevastiku segmenti kantavale kalalaevale esitatavad nõuded ning kalalaevastiku segmenti

lisamise võimalus“ lisa ei võimalda kalalaevu segmentidesse merel juurde lisada. Laeva

püügivõimsust arvestatakse eraldi peamasina võimsuse (KW) ja laeva kogumahutavuse (GT)

järgi ja sellest tulenevalt ei ole kalalaevatunnistuse tehniliste näitajate ületamine lubatud.

Eestile fikseeritud kilovattide ja kogumahutavus piirmäär võtab arvesse kõigi kalalaevade

vastavaid näitajaid sõltumata nende üldpikkusest ja praegu on see kinnitatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega

muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse

kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus

2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22—61), lisaga II. Esimest korda fikseeriti kõigi

kalalaevade (ka kalapaadid) tehnilised näitajad 2004. aastal enne Eesti liitumist Euroopa

Liiduga.

3.28 Lühimenetlus harrastuskalapüügiõiguseta püügi korral (eelnõu § 1 punkt 52)

Eelnõu § 1 punktiga 52 täiendatakse seadust §-ga 881, milles sätestatakse lühimenetluses

menetletavad väärteod ja kohaldatavad mõjutustrahvi määrad.

Karistuste menetlemisel on eesmärk kohaldada edaspidi väiksemate väärtegude suhtes

lühimenetlust, et vähendada ülekriminaliseeritust lihtsate väärteokoosseisude korral ning hoida

kokku nii lühimenetlusele allutatud isiku kui ka kohtuväliste menetlejate aega.

Keskkonnaameti praktika kohaselt piirdutakse õnge ja sikutiga püügi õiguse rikkumisel sageli

suulise hoiatusega, kuna rikkumise suurus ja menetlustoimingutele kulutatav aeg ei ole

omavahel proportsioonis. Samas ei ole hoiatuste tegemine mõjunud preventiivselt, kuna

püügiõiguseta isikute hulk on läbi aastate olnud stabiilne.

Alates aastast 2018 näeb väärteomenetluse seadustik ette uue menetlusliigi – lühimenetluse,

mis võimaldab reageerida rikkumistele vähem riivavalt, kuid säilitades vajalikus mahus üld-

ja eripreventiivse mõju. Lühimenetlust saab kohaldada lihtsamate väärtegude korral, kus

inimeste elule ja varale otsest kahju ei teki. Selle tulemusena saab kohtuväline menetleja

määrata lühimenetlusele allutatud isikule väärteo toimepanemise kohas lihtsustatud korras

kindla trahvimääraga sanktsiooni ehk mõjutustrahvi, mida ei kanta karistusregistrisse.

Lühimenetlusega soovitakse vähemalt osaliselt asendada varem väärteomenetluses kehtinud

hoiatamismenetlust, mis võimaldas samuti määrata mittekaristuslikke sanktsioone, kuid mis

tunnistati koormava rakendusloogika ja vähese kasutamise tõttu 2015.aastal kehtetuks.

Lühimenetluse jõustumine ei ole toonud kaasa selle alusel menetletavate väärteokoosseisude

kehtetuks tunnistamist ja määratavatel trahvidel säilib preventiivne eesmärk. Sellega luuakse

võimalus vähendada isikule menetlusega kaasnevat mõju, näiteks karistusregistrisse kandmist,

menetlusega kaasnevat koormust, ajakulu. Lisaks annab lühimenetlus riigile võimaluse astuda

samme kohtuvälise menetluse praktika ühtlustamiseks.3

Lühimenetluse kohaldamine KPSi § 741 lõike 1 järgi oleks võimalik alternatiiv juhul, kui isik

on jätnud tasumata harrastuskalapüügiõiguse tasu, kasutab kalapüügil õngpüüniseid ning

rikkumise tuvastamisel ei ole isikul püütud kala või väljapüütud kala on eluvõimeline ja isend

on võimalik vabastada veekogusse (kahju ei ole tekkinud).

Lühimenetluse kasutuselevõtmine harrastuskalapüügiõiguse tasu maksmata jätmise korral

oleks võimalus määrata mittekaristuslikke sanktsioone, et mõjutada isikut õiguskuulekale

käitumisele, samas hoiaks selle menetlusliigi kasutamine kokku kohtuvälise menetleja aega,

oleks isiku jaoks vähem riivav ning aitaks ühtlustada praktikat.

Lõike 1 kohaselt kohaldab kohtuväline menetleja väärteomenetluse alustamisel lühimenetlust

käesoleva seaduse § 741 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisu korral, kui kalavarule ei ole

tekitatud kahju § 73 tähenduses.

Lõike 2 kohaselt määratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo korral

mõjutustrahv suurusega 160 eurot.

3.29. Kalapüügialaste õigusrikkumiste aegumine (eelnõu § 1 punkt 54)

Eelnõu § 1 punktiga 54 täiendatakse paragrahvi 89 lõikega 4.

Viimastel aastatel on oluliselt suurenenud aegunud õigusrikkumiste osatähtsus kalapüügil.

Selle tõttu on kahjustatud Eesti kui lipuriigi maine, olgugi et laevu opereerivad välismaa

omanikud, kuid lipuriigi vastutus lasub Eestil. Ka teistes laevasegmentides on aegunud

3 Henry Timberg, https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/henry_timberg._luhimenetlusest.pdf.

õigusrikkumiste arv suurenenud ja on selge, et kaheaastane aegumistähtaeg on liiga lühike,

mille tõttu muudetakse aegumistähtaeg kolme aastani.

Eelnõu § 1 punktiga 54 täiendatakse paragrahvi 89 lõikega 4 selliselt, et väärtegu aegub, kui

selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud 3 aastat.

3.30. Rakendussäte kalapüügivõimaluste kehtima jäämise kohta (eelnõu § 1 punkt 55)

Kalapüügivõimalused kehtestatakse praegu üheks aastaks. Kavandatud muudatusega

kehtestatakse edaspidi püügivahendite arv praeguse iga-aastase püügivõimaluse asemel

võimaluse korral kuni viieks aastaks. Kuna püügivõimaluste kehtestamise mehhanismi

muudetakse ja selleks et tagada sujuv üleminek seniselt regulatsioonilt uuele, on vaja sätestada

erand järgmiseks aastaks kehtestatud püügivõimaluste kehtima jäämiseks kuni nende

kehtivusaja lõpuni või kehtetuks tunnistamiseni.

Eelnõu § 1 punktiga 54 kehtestatakse tingimus, et paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 6, mille

kohaselt jäävad 2026. aastaks kehtestatud kalapüügivõimalused ja aastasaagid kehtima kuni

nende kehtivusaja lõpuni või kehtetuks tunnistamiseni.

Paragrahviga 2 muudetakse halduskoostöö seadust

Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 32 , lisades viite KPS § 68 lõikes

7 nimetatud halduslepingule.

Halduskoostöö seaduse § 13 kohaselt tuleks haldusülesannet täitva isiku volitamiseks

juhinduda riigihangete seaduses teenuste hankelepingu sõlmimise tingimustest ja riigihanke

tegemise korrast. Selle järgi oleks hanke korraldamine ebamõistlik halduskoormus ja lisakulu.,

kuna teadusandmete sisu analüüsi saab teha vaid teadusasutus. Vaatlejate tööd hakkab

korraldama ja teadusandmeid koguma ja analüüsima teadusasutus, kellel on vajalik kogemus

ja teadlased, kellel on vajalikud oskused ELi nõuetest tulenevaid kohustusi täitma. Selleks

asutuseks on TÜ Eesti Mereinstituut.

Paragrahviga 3 muudetakse keskkonnatasude seadust

Kuna kalapüük on keskkonnakasutus, mille eest tuleb maksta keskkonnatasu, siis on vaja muuta

KPS muudatustest tulenevalt ka keskkonnatasude seadust (edaspidi KeTS).

Eelnõu § 3 punktiga 1 muudetakse KeTS § 11 lõige 2 punkti 1 andes valdkonna eest

vastutavale ministrile volitus kehtestada edaspidi kutselisele kalapüügile kalapüügiõiguse

tasumäärad püügivahendite arvule praeguse iga-aastase püügivõimaluse asemel kuni viieks

aastaks.

Eelnõu § 3 punktiga 2 muudetakse KeTS § 11 lõike 3 punkti 3 lisades isikute ringi, kellelt tasu

ei võeta riikliku pensionikindlustuse seaduse tähenduses vanaduspensioniikka jõudnud

välisriigi kodanikud.

Eelnõu § 3 punktiga 3 täiendatakse KeTS § 681 lõikega 9 sätestades analoogiliselt eelnõu § 1

punktis 54 sätestatuga rakendussätte 2026. aastaks kehtestatud kalapüügiõiguse tasumäärade

kehtima jäämise kohta kuni nende kehtivuse lõpuni või kehtetuks tunnistamiseni.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab nõukogu määruse nr 1224/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 2017/1004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 nõuetele.

Võrdlustabel on esitatud lisas 1.

Eelnõuga sätestatakse siseriiklikult täiendavaid nõudeid lisaks EL-i õiguse nõuetele. See on

tingitud sellest, et täita määrustes sisalduvaid liikmesriigi kohustusi määruste rakendamisel.

4. Terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi mõisteid. Täpsustatakse vaid mõiste „veeala“ sisu (selgitused

esitatud eelnõud punktis 3.2).

5. Seaduse mõju

Kavandatud muudatused ja nende mõjud

KPSi muutmise seaduse eelnõu koostamistele eelnes VTK koostamine. Nimetatud dokumendis

kirjeldati probleeme ja nende tekkepõhjusi, toodi välja eesmärgid ja pakuti välja lahendused

ning hinnati mõjusid. Olulisemad mõjud avalduvad ettevõtjatele ja harrastuspüüdjatele

kalapüügi korraldamisel, kuna kehtestatakse uued nõuded kalapüügi läbiviimisel, millega tuleb

ennast kurssi viia selleks, et mitte rikkuda neid nõudeid ja kasutada ära kõik võimalused

konkurentsivõime tõstmiseks. Kõrvalmõjude esinemine on vähetähtis ja pigem kaudne.

Kui arvandmete juures ei ole allikaviidet, siis on allikaks Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi andmed.

Kavandatud muudatus 1: veetaimede püük ja nende kuuluvus (eelnõu § 1 punktid 1, 3 ja

5).

Kavandatud muudatuse eesmärk on reguleerida veetaimede kogumist laiemalt kui praegu.

Kehtiv KPS piiritleb vetikate püüki väga kitsalt vaid agariku püügi õigusega. Veetaimede

kogumise seisukohalt on olulised liigid ka põisadru ja merihein. Vetikate ja veetaimede

kasutamine on maailmas kasvav suundumus ning Eesti peab käima ajaga kaasas.

Sihtrühm: ettevõtjad, kes tegelevad veetaimede püügiga. Praegu tegeleb agariku püügiga

Eestis kaks ettevõtet. Huvi on avaldanud ka mõned teised ettevõtted, kes soovivad veetaimede

püügiga ja selle töötlemisega tegeleda.

Mõju

Muudatusega ei kaasne prognoositavat sotsiaalset mõju. Mõju elu- ja looduskeskkonnale on

väike, kuna veetaimede püük on siiski väikesemahuline, kui arvestada osa, mis lisandub

agarikupüügile. Veetaimede püügiks kehtestatakse hinnangu põhjal veetaimede varule

püügivõimalus ning see peab tagama veetaimede varu loodusliku tasakaalu ja taastootmise,

kaitserežiimide täitmise ning bioloogilise mitmekesisuse säilimise. Näitena agarikku on lubatud

püüda 1000 tonni aastas.

Mõju regionaalarengule on vähene, kuid võib olla positiivne juhul, kui hakatakse veetaimi

kasutama ärilisel eesmärgil.

Võrreldes senise regulatsiooniga kutseliste kalurite ajakulu jm seaduste täitmise kulud

selguvad rakendamise käigus kuna tegemist on ka uute püügivõimaluste kehtestamisega.

Regionaalne mõju avaldub maapiirkondades kus kalapüük on eluliselt olulisem kui linnades.

Kavandatud muudatus 2: kalapüügieeskirjaga sätestatavate nõuete muutmine (eelnõu §

1 punktid 7–9, 11–12, 29, 51)

Kavandatud muudatuse eesmärk on võimaldada kehtestada kala ülemmõõdud, harrastuspüügile

kehtestada koguselised piirangud ning kaitsemeetmed roomajate, veelindude ja imetajate

kaitseks.

Sihtrühm: harrastuskalurid, keda on ligikaudu150 000 ja kutselised kalurid, keda on ligikaudu

2500.

Mõju

Kaudselt mõjutab kõiki harrastuspüüdjaid ja kalureid, kes kasutavad püüdmiseks peamiselt

õng-, nakke- , lõks- ja traalpüüniseid. Kalaõnn püügil, sealhulgas suure kala püük on

prognoosimatu, sõltudes suuresti püügiajast, püügikohast ja paljudest muudest teguritest. Kõik

harrastuspüüdjad ja kutselised kalurid peavad enne püüdma asumist olema teadlikud kehtivatest

kalapüügi piirangutest ja nendega arvestama.

Lindude, imetajate ja roomajate kaitse kalapüügil võib mõjutada kõiki kalureid nii Eesti

jurisdiktsiooni all kui ka väljaspool olevatel veealadel.

Muudatuse mõju elu- ja looduskeskkonnale on keskmine, kuna väga suurte kalade arv

kudekarjas on väike, kuid nende roll sigimisedukusele on märkimisväärne. Ka imetajate,

roomajate ja lindude kaitse on lokaalne. Kaugpüügil sõltuvad kehtestatavad piirangud

kaldariikidest ja rahvusvahelistest organisatsioonidest. Arvulised ja koguselised piirangud

kehtestatakse ka harrastuspüügil.

Võrreldes senise regulatsiooniga kutseliste kalurite ja harrastuspüüdjate ajakulu jm seaduste

täitmise kulud ei muutu. Regionaalne mõju avaldub maapiirkondades kus kalapüük on eluliselt

olulisem kui linnades.

Kavandatav muudatus 3: kutselise kalapüügiloa andmine eraomandis olevale veekogule,

mis on avalikult kasutatava veekogu osa või on sellega ühenduses (eelnõu § 1 punkt 18)

Sihtrühm: on eraomandis oleva veekogu omanikud, kes võivad taotleda kaluri kalapüügiluba.

Konkreetset nimetatud luba taotlevate isikute arvu ei ole võimalik kindlaks määrata, kuna

eraomandis olev veekogu, mis ei oma ühendust teise veekoguga ühel konkreetsel ajahetkel võib

kanali kaevamise tulemusena saada ühenduse avalikult kasutatava veekoguga. Nimetatud

tegevuse tagajärjel muutub isik, kelle omandis on veekogu kavandatava muudatuse

sihtrühmaks. Antud muudatuse seisukohalt on oluline, et veekogu peab olema kalarikas.

Hinnanguliselt võib antud muudatus mõjutada umbes sadat isikut, kelle omandis on terve

veekogu või osa avalikult kasutatavast veekogust, mis on eraomandis. Ühes aastas on käinud

keskmiselt viis isikut eraomandis olevale veekogule kaluri kalapüügiluba taotlemas.

Mõju

Muudatuse mõju elu- ja looduskeskkonnale on väike, sest tegemist on kehtiva regulatsiooni

täpsustamisega, mitte uue regulatsiooni loomisega. Ka kehtiva seaduse kohaselt ei ole võimalik

kaluri kalapüügiluba saada väljaspool kehtestatud püügivõimalusi juhul, kui püügivõimalused

on ajaloolise printsiibi põhjal jaotatud. Kalavarude kaitse eesmärgist tulenevalt ei saa kala

püüda üle kalavaru talutavuse piiri, seejuures tagades varu jätkusuutlikkus. Ka praegu ei

väljastata lisalubasid veekogule kui tegemist on ühe varuühikuga ja toimub kalade liikumine

veekogus, veekogude vahel ja on tegemist ühe varuga. Kalapüügiseaduse mõistes on tegemist

ühe veekoguga kui sinna on kehtestatud ühised püügivõimalused varupõhiselt.

Kavandatud muudatus 4: eripüügiõiguse alusel püüda lubatud kalakoguste

suurendamine (eelnõu § 1 punkt 19 ja 20).

Kavandatud muudatuse kohaselt saab eripüügiks hinnatud harrastuskalapüügivõistlustel ja

koolides õppepraktika eesmärgil korraldataval kalapüügil lubada õigusaktis lubatust suurema

kalakoguse väljapüüki. VTKs kavandatud muudatus ei sisaldanud, kuna muudatuse

rakendumisel ei kaasne olulist mõju. Muudatus puudutab peamiselt harrastuspüügivõistluse

korraldajaid.

Sihtrühm: harrastuskalapüügivõistluste korraldajad. Aastas korraldatakse umbes 10–20

harrastuskalapüügivõistlust, millel osaleb keskmiselt 30–40 harrastuskalurit.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale on vähene, kuna eripüügil püütavad kogused ei ole suured,

sest eripüügilubasid antakse väga piiratud ulatuses.

Kavandatud muudatus 5: Eripüügiloa andmise, muutmise, peatamise ja kehtetuks

tunnistamise menetluse täpsustamine (eelnõu § 1 punktid 10 ja 21-23).

Kavandatud muudatuse eesmärk on luua võimalus eripüügiloa kehtivus peatada loa kehtetuks

tunnistamise või muutmise menetluse ajaks, samuti täpsustatakse loa muutmise tingimusi.

Sihtrühm: eripüügiloa omaja. Eripüügilubasid antakse aastas ligikaudu 70–80 ning eripüügiga

tegeleb ligikaudu 25 ettevõtet.

Mõju Muudatuse mõju elu- ja looduskeskkonnale on positiivne, kuna rikkumise tuvastamisel

eripüügil on võimalik viivitamatult peatada püügitegevus ja lõpetada loa nõuetele mittevastav

tegevus. Selle tulemusel hoitakse ära edasine kahju tekkimine keskkonnale ja kalavarule. Siiski

ei ole tegemist olulise mõjuga, kuna rikkujate arv ei ole suur ja kavandatav muudatus võib

mõjutada üksikuid eripüügiloa omajaid. Paraneb kalandusalane järelevalvetegevus.

Kavandatud muudatus 6: Harrastuspüügivahendite kasutamise piirangud (eelnõu § 1

punkt 24).

Kuna teatud piirkondades on vaja vähendada püügikoormust vastavalt teadussoovitustele,

tuleb KPSis analoogselt vähimõrra ja vähinata kasutamisel kehtivatele piirangutele kehtestada

ka piirang vedeli kasutamisele. Eesmärk on vähendada püügikoormust. Samuti on vajalik

mõnedes piirkondades kehtestada erinevad piirangud harrastus- ja kutselisele püügile. VTKs

kavandatud muudatus ei sisaldanud, kuna muudatuse rakendumisel ei kaasne olulist mõju.

Sihtrühm: harrastuspüügil püügivahendina vedeli kasutajad, keda on 500–1000 kalastajat

aastas. Üksikutel veekogudel luuakse võimalus kehtestada erinev püügikord kutselisele- ja

harrastuspüügile.

Mõju Mõju elu- ja looduskeskkonnale on väike kuni keskmine, kuna vedeli kasutamine ei ole väga

laialdane. Vedeli kasutamise piiramine omab mõju vaid teatud piirkondades harrastuspüügil.

Täna kasutatakse vedelit kohapüügil ja kevadeti tuulehaugi püügil Pärnu lahes. Peipsi järvel

kasutatakse vedelit ahvenaparvede otsimiseks. Samuti võib vedeli kasutajaskonda suurendada

merel toimuv lõhepüük, sest vedel annab püüdjatele võimaluse kasutada ühe inimese kohta

rohkem püügivahendeid.

Muud piirangud, mis kaasnevad üksikutel veekogudel erineva püügikorralduse kehtestamisega

kutselistele ja harrastuskaluritele ei ole suure mõjuga. Regionaalne mõju avaldub

maapiirkondades kui ka linnades, sest harrastuspüügiga tegeletakse sõltumata elukohast.

Kavandatud muudatus 7: kalastuskaardi kui harrastuspüügiõigust tõendava dokumendi

andmine ja harrastuspüügiõiguse alusel püügiandmete esitamine elektroonilise kanali

kaudu (eelnõu § 1 punktid 25, 26, 30 ja 44).

Muudatuse kohaselt saab edaspidi kalastuskaarti taotleda vaid elektroonilise kanali kaudu,

samuti antakse püügiõigust tõendav kalastuskaart elektroonilisel kujul. Isikud, kellel puuduvad

elektroonilise kanali kaudu kalastuskaardi taotlemise võimalused, saavad taotluse esitada

Keskkonnaametis kohapeal juhul, kui seal piirkonnas esineb suurem nõudlus kalastuskaartide

järele. Kehtestatakse ühine kalastuskaartide piirarv, kuid nendes piirkondades, kus taotlejate

arv on suurem saadaolevate kalastuskaartide piirarvust, jäetakse teatud osa kalastuskaartidest

taotlemiseks Keskkonnaameti kaudu.

Sihtrühm: peamiselt kalastuskaardi taotlejad, kes seni on taotlenud kalastuskaarti

Keskkonnaameti kaudu. Selliseid taotlejaid on olnud kuni kaks tuhat taotlejat aastas.

Keskkonnaametis tegeleb kalastuskaartide taotluste menetlemisega kolm vee-elustiku

spetsialisti. Samuti nähakse ette harrastuskalapüügiga seotud andmete esitamiseks

elektroonilise kanali kasutamise võimalus.

Mõju

Muudatustega ei kaasne prognoositavat sotsiaalset mõju, kuid teenuse kättesaadavus võib

mõningal määral üksikute inimeste jaoks halveneda, kuna 10% majapidamistel Eestis ei ole

Eurostati andmetel internetiühendust ja puuduvad avalikud interneti müügikohad.

Mõju riigieelarvele ei ole oluline, kuid on vähesel määral positiivne, kuna administreerimine

lihtsustub. Selle tõttu on võimalik stsenaarium, et püügiandmeid saab tulevikus esitada vaid

elektrooniliselt.

Riigiasutuste ametnike töökoormus väheneb, kui KEA vee-elustiku spetsialistid ei pea enam

kohapeal tegelema taotluste vastuvõtmisega. Kalastuskaardi andmise ülesande andmine

eraõiguslikule juriidilisele isikule võimaldab Keskkonnaametil rohkem tähelepanu pöörata vee-

elustiku ja vee-elupaikadega seotud küsimuste lahendamisele. Samuti on keeruline esimestel

aastatel arvutisüsteemide rakendamisega, kuna esinevad tehnilised puudused, mis vajavad

kõrvaldamist.

Kokkuvõttes ei ole mõju oluline, kuna kalastuskaardi omandamise muudatus mõjutab vaid

mõnda tuhandet inimest. Harrastuspüük kalastuskaardiga on vaid osa harrastuskalapüügist.

Lihtkäsiõngega saab tasu maksmata kala püüda. Isikud, kellel puudub elektroonilise taotlemise

võimalus, saavad soetada kalastuskaardi Keskkonnaametist. Kavandatav muutus toob kaasa

digitaliseerimise süvenemise ja paberdokumentide vähenemise millega kaasnevad nii head kui

halvad mõjud. Viimased on tingitud vanemate ja vähemkindlustatute isikutega seotud

probleemidest. Paraku on riigi huvi digitaliseerimise suurendamise suunas, kuigi iga

kalastuskaart mis ostetakse ja seda sõltumata selle hankimise viisist ja kohast, on oluline riigi

tulu allikas. Regionaalne mõju avaldub maapiirkondades kui ka linnades, sest

harrastuspüügiga tegeletakse sõltumata elukohast.

Kavandatud muudatus 8: muudetakse soodustatud isikute harrastuspüügiõigust (eelnõu

§ 1 punktid 27 ja 28).

Rahvusvaheliselt üldtunnustatud reegel on, et harrastuspüügiõiguse saavad eakad isikud tasuta.

Eestis kehtib paljudel soodustustel 65 aasta piir (2025. aastal on pensioniiga 64 aastat ja 9

kuud), mis on seotud pensionieaga, siis võiks ka välisriigi kodanikele sarnaselt Eesti

kodanikega edaspidi anda tasuta harrastuspüügiõiguse just Eesti pensionieas olevatele ehk 65

aastastele ja vanematele isikutele. Soodustatud isikute kalapüügiõigust reguleerib KPSi § 28.

Kavandatud muudatusega luuakse õigusselgus eakate harrastuspüügiõiguse küsimuses.

Sihtgrupp: välisriigi eakad harrastuskalurid, kes käivad Eestis kalastamas ja keda on

hinnanguliselt 5000–10 000 kalastajat aastas.

Mõju

Mõju välissuhetele on positiivne, kuna harrastuspüük eakatele, sh välisriigi kodanikele, muutub

tasuta kättesaadavaks ajaveetmise võimaluseks.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ei ole oluline. Väheneb järelevalve

ajakulu püügiõiguse kontrollimisel, kuna dokumentide arv mida järelevalve ametnikule

esitatakse, on väiksem. Sageli on esitatud inspektorile Läti represseeritu tunnistusi, erinevate

riikide sotsiaaltunnistusi jne

Kokkuvõttes ei ole mõju oluline, kuna nende soodustatud isikute arv, kes saabuvad välismaalt,

on võrreldes kogu harrastuspüüdjatega väike ja jääb 5000 kuni 10 000 vahele. Siiski on vaja

sihtgrupile muudatust selgitada, kaasates harrastuspüügiorganisatsioonid ja informatsioon

avaldatakse kalaluba.ee keskkonnas.

Keskkonnakaitseinspektorile muutub järelevalve teostamine lihtsamaks, sest enam ei ole vaja

tegeleda eri keeltes esitatavate pensioni saamist tõendavate dokumentide kontrollimisega, vaid

piisab isikut tõendava dokumendi näitamisest, milleks on isikutunnistus või pass.

Võrreldes senise regulatsiooniga harrastuspüüdjate ajakulu jm seaduste täitmise kulud ja

täpsemad andmed selguvad rakendamise käigus. Seadus muutub selgemaks, kuna välisriigi

soodustatud isikute ring eelnõus piirdub vaid isikutega, kes on Eesti vanaduspensionäri

vanuses. Regionaalne mõju avaldub maapiirkondades kui ka linnades, sest harrastuspüügiga

tegeletakse sõltumata elukohast.

Kavandatav muudatus 9: räimesaagi arvestus kastmõrraga püügil kui püüdjal on

samaaegselt püügil muid püügivahendeid, millega saab räime püüda (eelnõu § 1 punkt

35).

Praegu arvestatakse püüdja kogu räimesaak kastmõrra räimesaagiks, sõltumata sellest millise

püügivahendiga räim välja püüti. Pärnumaa kalurid on taotlenud, et olukorras, kus kalur

kastmõrda ei kasuta ei arvestataks saaki kastmõrrasaagiks. Samas täpsustatakse räimesaagi

ulatust, mis on piiratud kõigi seisevpüüniste räimesaagiga. Traalpüüniste räimesaaki ei

arvestata kastmõrra räimesaagiks, kuna traalpüügile kehtestatakse püügivõimalused eraldi.

Sihtgrupp: kastmõrraga kala püüdvad kalurid, kes kasutavad ka teisi püügivahendeid.

Hinnanguliselt on neid alla 100 isiku.

Mõju

Tegemist on regulatsiooni täpsustamisega, mis omab tähtsust räimesaagi arvestamise

seisukohalt. Kaluritele on mõju positiivne, kuna räimesaak kastmõrrapüügil suureneb ja räime

tagasiheide väheneb. On teada juhtumeid, kus toimub kala tagasiheitmine muudest püünistest

selleks, et saada kastmõrraga rohkem püüda. Seega tagasiheitmise väheneb aitab kaasa kalavaru

seisundi paranemisele.

Kavandatud muudatus 10: püügivõimaluste kehtestamine (eelnõu § 1 punkt 38).

Muudatuse kohaselt võib püügivahendite arvu kui püügivõimaluse kehtestada praeguse ühe

aasta asemel kuni viieks aastaks. Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada

püügivõimalused ühe aasta asemel kuni viieks järjestikuseks aastaks. Viieks aastaks

kehtestatud püügivõimalusi võib muuta tulenevalt kalavaru seisundist ja rahvusvahelisest

lepingust. Muudatused tuleb jõustada hiljemalt eelneva aasta 1. novembriks, kui EL või

rahvusvaheline leping ei sea püügivõimalusi hiljem.

Sihtgrupp: kutselised kalurid, keda on ligikaudu 2500.

Mõju

Kavandatud muudatusega luuakse KPSis soodsamad tingimused kalavarude kasutamiseks.

Muudatustega on võimalik vähendada prognoositavat negatiivset sotsiaalset mõju, kuna

püügivõimaluste ja sellega kaasnev kalapüügiga hõivatud kalurite arvu vähenemine on

pikemaajaliselt ette nähtav. Mõju riigieelarvele on kuni viieks aastaks lihtsamini planeeritav.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale on oluline, kuna paraneb loodusressursi kasutamise

planeerimine ja kalavaru jätkusuutlikkus. Mõju regionaalarengule on vähene.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on keskmine, kuna muudatustega

kaasnevad uuendused püügivõimaluste korraldamises.

Kokkuvõttes ei ole mõju oluline, kuna olulist muutust ei toimu ja ettevõtjate tavaharjumusi see

ei mõjuta. Püügivõimalusi, mis kehtestatakse viieks aastaks, tuleb taotlejate vahel jaotada

endiselt igal aastal.

Kavandatud muudatus 11: vaatlejatega seotud küsimuste täpsem reguleerimine (eelnõu

§ 1 punkt 45).

Euroopa Liit ja rahvusvahelised kalandusorganisatsioonid on kehtestanud kohustuse, et teatud

kalapüügil on vaatleja pardal viibimine kohustuslik, kuna paraneb järelevalve. Vaatlejate

pardale paigutamine on küllaltki detailselt reguleeritud, kuid sellega kaasneb ka palju

probleeme, mis on vaja õiguslikul tasandil lahendada. Eesmärk on kavandatud muudatusega

reguleerida täpsemalt vaatlejate paigutamine kalalaeva pardale ja vaatlejate tegevusega seotud

kulud.

Mõju

Kokkuvõttes ei ole mõju oluline, kuna vaatlejate arv laevadel jääb alla mõnekümne inimese.

Nimetatud muudatus mõjutab administratsiooni ja kalalaeva kaptenid peavad endale selgeks

tegema vaatlejatega seotud üksikasjad mis seaduses sätestatakse.

Kavandatud muudatus 12: harrastuspüügiõiguseta kalapüügi eest karistamine,

vastutussäte (eelnõu § 1 punktid 46-47).

Püügiõiguseta püük on ebaseaduslik, v.a lihtkäsiõngega püük. Nii tasuta kui ka tasu eest

püügiõiguse teostamisel kehtivad kalapüügil piirangud, näiteks ajalised või teatud kalaliigi

püügi piirangud. Kui kasutatakse lihtkäsiõngest efektiivsemaid püügivahendeid, siis tuleb

kalapüügi ees tasu maksta. Kalastuskaart sõltuvalt ajast ja piirkonnast maksab alla 10 euro.

Kalastuskaardi alusel saab kasutada nakkevõrku ja teisi efektiivseid püügivahendeid.

Püügiõiguse eest laekuvatest summadest rahastatakse peamiselt veekogude rikastamist

kaladega, s.o taastootmist, et harrastajatel oleks rohkem kalaõnne, ning tehakse teadusuuringuid

ja viiakse ellu muid harrastuspüügi edendamise projekte. Kalade ülepüügi või sobivate sigimis-

või elupaikade puudumise tõttu on mitmed kalaliigid (lõhe, angerjas, meriforell) ohustatud ja

nende looduslik taastootmisvõime liiga väike. Nende asurkondade taastamiseks või

tugevdamiseks tegeldakse kalavarude taastootmisega, milleks riik kulutab aastas sadu

tuhandeid eurosid4. Kalu kasvatab RMK Põlula kalakasvatusosakond. Põhiliselt kasvatatakse

4 Andrei Baikov, Riho Gross, Margo Hurt jt. Kalakasvatusliku taastootmise tegevuskava 2017–2019,

perspektiiviga kuni 2023. Rühmadesse I–IV kuuluvate kalade asustamiste soovituslik kava, lk 13.

ja asustatakse lõhesid ja angerjaid. Veel on asustatud meriforelli, tõugjat, koha, linaskit,

karpkala, haugi ja jõevärki, kuid nende osakaal asustatavatest kaladest on väike. Tasu

maksmine harrastuspüügi eest seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis ettenähtud

määral aitab tagada kala- ja veetaimevaru taastumisvõimet ja veekogude tootlikkust.

Probleem on selles, et harrastuspüügiõiguseta kalapüügi vastutussäte ei ole diferentseeritud

harrastuspüügiõiguse omandamise ja püügivahendite põhjal. Praegu nähakse ette kõikide

püügivahenditega püügiõiguseta püügil ühesuurune trahvimäär, s.o 100 trahviühikut.

Sihtrühmaks on isikud, kes tegelevad kalapüügiga, eelkõige puudutab muudatus neid isikud,

kes püüavad kala ilma vastava loata, aga muudatus puudutab ka kutselisi kalureid (2000),

harrastuspüüdjad (150 000) ja Keskkonnaameti inspektoreid, kes menetlevad rikkumisi (50).

Aastas alustatakse üle 400 harrastuspüügiõiguseta väärteomenetlust.

Suurema püügivõimsusega püügivahendite kasutamine peaks püügiõiguse puudumisel olema

rangemalt karistatav ja eristatav püügiõiguse omandamine, s.o kas püügiõiguse teostamiseks

on vaja kalastuskaarti või on selle aluseks makse. Piirkondades, kus kalavarude kaitse on

olulisem, kuna selle kalastik on halvemas seisus ja peab olema rohkem kaitstum, võib püüda

vaid kalastuskaardi alusel. Seal tehakse reeglina ka rohkem kulutusi kalavarude taastamiseks,

uuringuteks ja kaitseks. Püügiõiguseta püük nakkevõrguga peab olema rangemini karistatav kui

spinningupüük. Samas peab arvesse võtma püügipiirkonna kalavarude püügiks antavat

püügiõigust, kas see toimub kalastuskaardi alusel või on vajalik ainult makse.

Kavandatud muudatusega täpsustatakse KPSi harrastuspüügi reeglite rikkumiste vastutussätet.

Mõju

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on keskmine, süütegude menetlemine

muutub selgemaks.

Ka praegu nähakse ette vastutus harrastuskalapüügil püügiõiguseta püügi eest. Muudatus

muudab selgemaks rikkumise sisu ja näeb ette teo raskust arvestava trahvimäära rikkumise eest.

Kokkuvõttes ei ole mõju oluline, ilma loata püük on küll probleemne rikkumine, aga ei puuduta

otseselt enamikku kalastuskaardi soetanud harrastuskalastajaid, keda on u 150 000.

Inspektoritel muutub karistuste määramine selgemaks ja see on piiritletum. Praegu on vaid

üldine lähenemine – harrastuspüügiõiguseta kalapüük.

Kavandatav muudatus 13: KPS-i väärtegude aegumine (eelnõu § 1 punkt 54)

Eesmärk on väärtegude menetlemisaja tõstmine 3 aastani, sest praegu ei jõuta menetleda

õigusrikkumisi 2 aasta jooksul. Olukord on muutunud sedavõrd halvaks, et Euroopa Komisjon

ja rahvusvahelised kalandusorganisatsioonid väidavad, et Eesti ei karista rikkumisi.

Aegumisaja pikendamise vajaduse esitas Keskkonnaamet. Sihtgrupiks on kogu kalandussektor

ja puudutab ligikaudu 5 000 isikut. Ülevaate õigusrikkumiste aegumisest annab alljärgnev

tabel:

Tabelist selgub, et rannapüügil aegub 18% õigusrikkumiste menetlustest, mis on ligikaudu

kolm korda suurem kui sama veeala traalpüüdjatel. Kaugpüügil aegub kaks korda rohkem

menetlusi kui Läänemere traalpüügil. 2021. ja 2022. aasta menetlused kaugpüügil on pooleli.

Andmete hindamisel tuleb esile tugev seos laevade arvu ja menetluste arvu vahel. Rannapüügil

on kalalaevu kordades rohkem kui mujal ja ka menetlusi on kordades rohkem. Sellest võib

järeldada, et suur töömaht Läänemere rannapüügil kontrolli osas on tõsine probleem, kuna

inspekteerimise maht on suur. Selleks, et inspekteerimise mahtu ja menetluste arvu vähendada,

on vajalik väärteo aegumistähtaega pikendada, mis suurendab õiguskuulekust, kuna 2 jõus

oleva tõsise rikkumise korral luba ei väljastata.

Mõju

Väärtegude aegumistähtaeg pikeneb 3 aastani. See võimaldab karistusi paremini ellu viia ja

koos sellega tõuseb Keskkonnaameti efektiivsus ja Eesti kalanduse maine rahvusvahelistes

organisatsioonides. Kalavaru kaitse muutub efektiivsemaks. Administratiivne koormus langeb,

kuna aega menetlemiseks on rohkem ja sellega suureneb ka ametnike tulemuslikkus.

Kavandatud muudatus 14: lühimenetluse kasutamine harrastuspüüginõuete rikkumise

korral, püügiõiguseta püük (eelnõu § 1 punkt 52).

Eesmärk on püügiõiguseta püügi korral kehtestada lühimenetlus, mis võimaldaks efektiivsemalt

kasutada inspektori aega ja vähendaks püügiõiguseta püüdjate hulka, kuna inspektor suudab

sama tööaja vältel kontrollida rohkem veekogusid ja harrastuspüüdjaid. Mõõdetavad suurused

inspektorite edaspidise töö hindamiseks pärast lühimenetluse kehtestamist on kindlasti

kontrollitavate ja karistatavate harrastuspüüdjate arv. Trahvimine ei ole eesmärk, kuid see on

möödapääsmatu ja sellega peab saavutama lõpptulemuse – peab vähenema rikkumiste arv ja

tagatud kalavarude hea seisund. Menetlus muutub aega säästvamaks.

Mõju

Mõju välissuhetele on positiivne, kuna teiste riikide kodanike süütegude menetlemine on

kiirem.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele on keskmine, süütegude menetlemine

muutub selgemaks. Harrastuspüüdjad muutuvad seaduskuulekamaks, kuna püügiõiguseta

püüki karistatakse sagedamini, sest inspektor suudab katta rohkem veealasid.

Järelevalveasutusel jääb menetlustele kuluva ressursi vähenemise arvelt rohkem aega sisuliseks

järelevalveks. Kokkuvõttes ei ole mõju oluline, lühimenetlus puudutab vaid rikkujaid, keda on

aastas üle 400, aga ei puuduta oluliselt paljusid harrastuskalastajaid, keda on ligikaudu 150 000.

Kalapüügiseaduse õigusrikkumiste menetlused ja nende aegumised

Aasta

Kõik

traalpüügi

menetlused

Läänemerel

Aegunud

traalpüügi

menetlused

Läänemerel %

Kõik

menetlused

rannapüügil

Läänemerel

Aegunud

rannapüügi

menetlused

Läänemerel %

Kõik

menetlused

kaugpüügil

Aegunud

menetlused

kaugpüügil %

2013 7 1 44 2 4 0

2014 7 0 38 1 1 0

2015 6 0 39 14 0 0

2016 7 0 32 4 2 0

2017 3 1 49 8 0 0

2018 3 0 32 7 1 0

2019 8 1 23 6 1 1

2020 9 0 26 5 5 1

2021 10 1 36 2 4 0

2022 13 0 35 15 0 0

Koond 73 4 5,47 354 64 18,07 18 2 11,1

6. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Arvestatavat tulu riigi eelarvesse seaduse rakendamisel ei teki, kuna paljude muutuvate

suuruste tõttu on see raskesti prognoositav. Kuigi trahvimäärasid täpsustatakse, ei taga see

trahvide laekumise suurenemist, kuna on eeldus, et suuremate trahvidega seoses käituvad

inimesed seaduskuulekamalt. KPS alusel määratud trahvid jäävad hinnanguliselt samale

tasemele kui eelnevatel aastatel, mis on alla 100 000 euro aastas. Negatiivselt mõjub 15%

keskkonnakaitseinspektorite koondamine, mille tulemusena järelevalve tõhusus ja

menetletavate väärtegude arv võib väheneda. Kalapüügi- ja järelevalveandmete kogumise ja

registreerimise metoodika mõjutab oluliselt hinnangute andmist, sest varem koguti andmeid

teisiti kui eelnõu mõju hindamiseks vaja, mis ei võimalda muutuste mõju hinnata. Näiteks

kalapüügiõiguseta harrastuspüügi karistamist küll diferentseeritakse, kuid seda vaid teatud

püügivahendite põhiselt ja selliselt ei ole karistusi eelnevalt registreeritud. Seega puudub

eelnev baas mille alusel muutusi võrrelda. Samuti on olukord soodustatud isikutega kuna

kontrollimisel fikseeritakse isiku püügiõiguse eest maksmine, kuid seda ei registreerita

dokumendi põhiselt. Oluline on, et püügiõiguse eest on makstud ja kui ei ole makstud, siis on

oluline vaid soodustust andev dokument. Dokumendi nimetust ei registreerita. Selline nõue

suurendaks väga oluliselt inspektorite tööd. Siiski võib eeldada, et soodustatud välisriigi

kodaniku täpsustamine muudab õigusselgemaks soodustatud isikute ringi, kuna on selge, et

kõik teised välisriigi isikud peavad maksma püügiõiguse tasu. Ainult välisriigi kodanik, kes on

Eesti vanaduspensionäriga sama vana, ei pea maksma püügiõiguse tasu siis kui püütakse

piirkonnas kus ei kehti kalastuskaart. On siiski eeldatav, et harrastuspüügiõiguse tasu

laekumine paraneb kuna seadus muutub õigusselgemaks. Trahvid ja püügiõiguse tasu ei mõjuta

kohalike omavalitsuste tulusid. Kutselise püügiõiguse tasu kogumise põhimõte ei muutu ja see

laekub püüdjatelt iga aasta ja mitte viie aastase intervalliga.

Mõju riigieelarve kuludele ei ole.

7. Rakendusaktid

Eelnõuga tehtavate muudatuste kohaselt muudetakse esmalt kolme keskkonnaministri määrust

ja kehtivad kaks Vabariigi Valitsuse määrust kehtestatakse regionaal- ja põllumajandusministri

määrustega:

1) KPS § 20 lõike 5 alusel antud keskkonnaministri 01.07.2015 määrus nr 40 „Eripüügiloa

vorm, eripüügi lisatingimused, taotluse läbivaatamine, andmine ja kehtetuks tunnistamine,

eripüügiõiguse tasu ning elektripüügivahendi kasutamise taotlemine, tõendi andmine ja tõendi

kehtetuks tunnistamine“;

2) KPS § § 12 lõike 5, § 25 lõike 7, § 26 lõike 8, § 61 lõike 12 ja KeTS § 11 lõike 2 punkti 3

alusel antud keskkonnaministri 19.06.2015 määrus nr 38 „Kalastuskaardi taotlemise ja andmise

kord, tähtajad, nõuded püügivahendi püügilt eemaldamiseks tehtava volikirja kohta ja

volitamisest teavitamise kord, harrastuskalapüügi andmete esitamise kord ning

harrastuskalapüügiõiguse tasu ja harrastuskalapüügiõiguse eest tasumise ning tasu maksmise

kontrollimise kord“;

3) KPS § 68 lõigete 1, 2, 4 ja 5 alusel kehtestatud keskkonnaministri 02.10.2017 määrus nr 39

„Vaatleja pardale võtmise vajadus, vaatleja määramine, vaatlejale esitatavad nõuded, vaatleja

ülesanded ning kogutud andmete esitamise kord ja vorm“;

4) KPS § 9 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2016 määrus nr 65

„Kalapüügieeskiri“;

5) KPS § 42 lõike 6, § 51 lõike 2 ja § 591 lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

7.11.2017 määrus nr 164 „Kutselise kalapüügi loa taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu,

kalapüügiloa andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise kord,

kalapüügivõimaluste arvutamise metoodika ja kalapüügiloa taotluse ning kalapüügiloa

vormid“.

Kõigi muudetavate rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas.

8. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

9. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks

Kliimaministeeriumile ja Justiits- ja Digiministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks

Keskkonnaametile ja järgmistele kalurite ühendustele:

Eesti Traalpüügi Ühistu

Läänemaa Rannakalanduse Selts

Virumaa Rannakalurite Ühing

Tulundusühistu Pärnu Rannakalurid

Mittetulundusühing Rannakalad

Mittetulundusühing Eesti Kalurite Liit

Saarte Kalurite Ühing

Kaluriühistu Merekaru

Võõpsu Kalurite Selts

Tulundusühistu Peipsi Kalurid

Peipsi Piirkonna Ettevõtete ja Ettevõtjate Kalurite Liit

Eesti Kutseliste Kalurite Ühistu

Virumaa Rannakalurite Ühing

Saarte Kalurite Ühing

Eesti Kalaliit

Lisa 2

Kalapüügiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja

juurde

Väikesaarte seisukohad kalastuskaartide taotlemise kohta iseteeninduskeskkonnas

KOV Kommentaar Lahendus

Viimsi Vallavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Ruhnu Vallavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Kihnu Vallavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Pärnu Linnavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Tallinna Linnavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Vormsi Vallavalitsus Ei nõustu KeMi

ettepanekuga. Nende

üheks mureks on

kalastuskaartide vähesus.

Lisaks sellele eeldavad, et

kalastuskaardi hind

tõuseb ning loa kehtivuse

periood lüheneb.

Mis puudutab piirarvude suurendamist, siis

üldiselt on seda tehtud sama maakonna

väikesaarte piires. Osmussaarel on

eraldatud igasse kuusse 3 võrku. Kui

väikesaartele jääb väheks, siis on võetud ka

vastava maakonna üldisest piirarvust.

Näiteks on Vormsi piirarve võimalik

suurendada Läänemaa arvelt, kuna seal ei

ole kalastuskaartide puudujääki.

Saaremaa Vallavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Tartu Vallavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga, soovivad

kalastuskaartide limiidi

suurendamist 145

kaardini

Kas võetakse kevadise Peipsi piirarvudest

vähemaks või hoopis eraldame tulevikus

Piirisaarele 2 võrku.

Lääne-Nigula

Vallavalitsus

Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Muhu Vallavalitsus Nõustub KeMi

ettepanekuga

Korras

Lääne-Harju

Vallavalitsus

Ei ole vastust saatnud

kahe päringu kohta

Korras

Lisa 1

Kalapüügiseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja juurde

EUROOPA LIIDU ÕIGUSAKTI JA EESTI SEADUSE EELNÕU VÕRDLUSTABEL

Kalapüügiseaduse eelnõu võrreldakse järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega:

1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1380/2013, ühise kalanduspoliitika kohta,

millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning

tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning

nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT L 354, 28.12.2013, lk 22–61);

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1004 kalandussektori andmete kogumist,

haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga

seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

määrus (EÜ) nr 199/2008 (ELT 157, 20.6.2017, lk 1–21);

Seaduseelnõu säte ELi õigusakti nõue

Vastavus

ELi

õigusaktile

Mittevastavuse

või osalise

vastavuse

põhjendus

Kooskõlla

viimise tähtaeg

p 45 – KPSi § 68

lõiked 7–9

p 45– KPSi § 68

lõiked 7–9

Määruse (EL) 1380/2013

artikli 15 lõige 13 sätestab, et

liikmesriigid tagavad

püügireiside

dokumenteerimise, kasutades

nt vaatlejaid jt vahendeid.

Määruse (EL) 1004/2017 artikkel

6 sätestab, et liikmesriigid peavad

kalandusandmete kogumiseks

koostama töökavad, mis

sisaldavad laevade vaatlejatega

kaetavuse muutmise nõuet.

vastab

vastab