Tartu Ringkonnakohtu arvamus eestkoste seadmise muudatusi puudutava eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus eestkoste seadmise muudatusi puudutava eelnõu

väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohta

Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust eestkoste seadmise muudatusi

puudutava eelnõu VTK osas. Leiame, et VTK pealkirja tuleks täpsuse mõttes täiendada,

sõnastades see „Perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muutmise eelnõu (eestkoste seadmise muudatused) väljatöötamiskavatsusena“. Eesti

tsiviilõigust reguleerivate õigusaktide süsteemi arvestades oleks loogilisem, kui teovõime ja

eestkoste osas nimetatakse kõigepealt tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS) kui üldosa

reguleerivat seadust, tuues alles seejärel välja perekonnaseaduse (PKS) kui eriosa reguleerivat

seadust – mitte vastupidi. Samuti tuleks eristada seda, et kui TsÜS ja PKS näevad ette eestkoste

seadmise materiaalõiguslikud eeldused, siis tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) reguleerib

eestkoste seadmise menetlusõiguslikke küsimusi.

Juba 2002. aastast kehtiva TsÜS-i kohaselt on piiratud teovõime faktiline seisund, mille

esinemisel määrab kohus inimesele eestkostja. Seega ei piira kohus teovõimet, vaid tuvastab

teovõime piiratuse ja selle ulatuse – need on eestkoste seadmise eeltingimuseks. Ka eestkostja

määramine ei piira inimese teovõimet, vaid loob üksnes (ümberlükatava) eelduse, et isiku

teovõime on piiratud ulatuses, milles talle eestkostja on määratud (TsÜS § 8 lg 3). Teisalt võib

inimese teovõime olla piiratud ja tema tehtud tehingud seetõttu tühised (TsÜS §-d 10 ja 11) ka

olukorras, kus talle ei ole eestkostjat määratud. Kohtupraktikas on tavalised vaidlused

testamendi kehtivuse üle pärast testaatori surma – sellisel juhul tuvastatakse teovõime piiratus

tagantjärele. Olgugi, et VTK tekstis on selgitused üldiselt korrektsed ja kooskõlas kehtiva

õiguse loogikaga, leidub siiski kohti, mille pinnalt jääb mulje, justkui piiraks kohus isiku

teovõimet või mis jäävad sootuks arusaamatuks (näiteks punkti 1.1.1 esimene lõik – „täisealise

isiku piiratud teovõime piiramine“). Võimaliku eelnõu ja seletuskirja koostamisel tuleks

kasutada mõisteid kehtiva õigusega kooskõlaliselt.

Teeme VTK-s väljendatud sisuliste ettepanekute osas järgmised tähelepanekud.

1. Eestkoste seadmise eelduste osas puudub selgus, millist probleemi VTK-s välja pakutud

alternatiividega soovitakse lahendada. Juhul, kui lahendamist vajav probleem seisneb

selles, et kehtivates seadustes (TsÜS, PKS ja TsMS) kasutatud terminid „vaimuhaigus“

ja „nõrgamõistuslikkus“ ei ole enam väljendina kohased, siis teine alternatiiv selle

probleemi lahendab. Samas tuleb märkida, et „vaimuhaigus“ ja „nõrgamõistuslikkus“

ei olnud meditsiiniliselt täpsed terminid isegi siis, kui TsÜS, PKS ja TsMS vastu võeti.

Teie 13.08.2025

Meie 11.09.2025 nr 10-3/25/89-2

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

Piiratud teovõime ja eestkoste on juriidilised, mitte meditsiinilised terminid ja kuigi

arstlik ekspertarvamus on eestkoste seadmisel oluline, ei ole see kohtu jaoks siduv.

Nõustuda ei saa ka väitega, justkui tuleks praegu isikul esineva häire diagnoosimisel

hinnata, millise seaduses sätestatud isiku teovõime piiramise eelduse alla see paigutub:

eestkoste seadmisel hinnatakse seda, kas ja mis ulatuses suudab isik oma tegudest aru

saada ja neid juhtida, mitte seda, kas tema piiratud teovõime põhjuseks on

„vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“ või „muu psüühikahäire“. Pakutud

alternatiividest esimene – siduda eestkoste seadmine kindla diagnoosi liigiga – võib viia

soovitust erinevale tulemusele, kus mõne diagnoosi puhul arvatakse, et see toob

automaatselt kaasa isiku teovõime piiratuse, jättes aga kaitseta inimesed, kellel „õiget“

diagnoosi ei ole, kuid kes sellest hoolimata tänaste arusaamade kohaselt eestkostet

vajaksid. Kehtivas kohtupraktikas on selge, et ükski diagnoos ei tähenda automaatselt,

et eestkoste seadmise eeldused on täidetud.

Kolmanda alternatiivi kirjelduse järgi on praegu eestkoste seadmise eelduseks üksnes

meditsiiniline diagnoos, mille kõrval ei hinda kohus isiku tegelikku

funktsioneerimisvõimet ja eestkoste seadmine on lubatud ulatuses, mis ületab tegelikku

vajadust. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ega Riigikohtu praktikaga.

Praktikas ülemäära ulatuslik eestkoste seadmine on õiguse kohaldamise – mitte aga

regulatsiooni – probleem. Kuna kolmandas alternatiivis kirjeldatu on kehtiva õigusega

juba ette nähtud, siis on ebaselge, milles seisneks selle alternatiivi puhul muudatus.

2. VTK-s kirjeldatu põhjal jääb arusaamatuks, mille alusel tuleks eristada olukordi, kus on

vajalik psühhiaatri tehtud ekspertiis nendest „lihtsamatest eestkosteasjadest“, kus see

vajalik ei ole ja piisab perearsti tõendist. Selleks, et mõne seisundi puhul võiks

ekspertarvamuse anda ka muu valdkonna spetsialist, tuleks see seisund määratleda

eestkoste seadmise eeldusena. Kui n-ö moodsamalt sõnastatud eeldused jäävad sisult

samaks, on eestkoste seadmise jätkuvaks eelduseks vaimse tervise häire, mida on pädev

hindama psühhiaater.

Perearsti tõend eestkoste seadmise alusena oleks aga küsitav ka juhul, kui eestkoste

seadmise eelduste hulgas oleks lisaks vaimse tervise häirele ka mõni muu seisund,

näiteks kehalise ehk somaatilise tervise häire. Kuna eestkoste seadmine riivab väga

tugevalt isiku põhiõigusi, on oluline, et selles menetluses arvamust andev ekspert oleks

sõltumatu nii eestkostet vajavast isikust kui ka tema lähedastest – isiku enda ja tema

pereliikmete perearst ei pruugi neile tingimustele vastata. Ekspertiis on eestkostja

määramise menetluses keskse tähtsusega. Ekspertiisi ärajätmist või selle nõuete

lõdevendamist inimese põhiõiguste piiramisel ei saa põhjendada kulude kokkuhoiu või

ekspertide nappusega.

Ankeedi vormis arvamuse esitamine, sõltumata eksperdi isikust, võib aidata kaasa

eksperdi arvamuse selgusele, kuid selleks tuleks koostada kehtiva õigusega kooskõlas

olev ankeet. Praegu kohtute kodulehel kättesaadav Psühhiaatri ekspertarvamuse vorm

eestkoste asjas kahjuks seda ei ole: näiteks vormi p 4.3 küsimus „Uuritav vajab abi

(eestkostet) järgmistes teemades“ käsitleb abivajadust ja eestkoste vajadust identsetena.

See võib olla üks põhjustest, miks eestkostet seatakse liiga ulatuslikult inimestele, kes

vajavad küll erinevas vormis abi, kuid mitte tingimata eeskostet.

Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiina Pappel

Tartu Ringkonnakohtu esimees