Arvamus

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Teie 12.08.2025 nr JDM/25-0886/-1K

Meie 12.09.2025 nr 18-2/251864/2506618

Perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa eelnõu

väljatöötamiskavatsus

Lugupeetud minister

Tänan võimaluse eest avaldada arvamust plaanitavate seadusemuudatuste kohta, mis puudutavad

teovõime piiramist ja eestkostja määramist.

On kiiduväärt, et olete asunud eestkoste süsteemi korrastama. Seda teemat on viimastel aastatel

üha enam arutanud nii juristid kui ka puuetega inimeste õiguste eest seisjad.1 Olen süsteemi

korrastamise vajadusele tähelepanu juhtinud juba 2022. aastal justiitsministrile ja

sotsiaalkaitseministrile saadetud kirjas. Eestkoste süsteemi korrastamine on ka puuetega inimeste

õiguste konventsiooni vaimus. Väga vajalik on läbi arutada, millist kaitset mõned täisealised

psüühikahäirega inimesed vajavad ning kuidas seda kaitset tagada. Oluline on, et kaitstakse neid,

kellel seda päriselt vaja on.

1. Eestkoste seadmisega piiratakse väga ulatuslikult täisealise inimese põhiõigusi. Seetõttu on väga

oluline, et eestkoste seadmise eeldused oleksid seaduses sõnastatud täpselt ja kitsalt. Nende

eelduste kirjapanemisel tuleks arvestada Puuetega Inimeste Õiguste Komitee hinnangut, et Eesti

seadustes on kasutatud puuetega inimesi halvustavat terminoloogiat, mistõttu on komitee

soovitanud Eestil sellised mõisted seadustest välja jätta (vt komitee tähelepanekute p-d 7(b) ja 8(c).

Samuti võiks üle vaadata ja ühtlustada selliste mõistete kasutuse teistes seadustes (vt nt

karistusseadustiku § 34).

2. Kuidas täpselt eestkoste seadmise eeldused sõnastada, on keeruline küsimus, mis võib vajada

põhjalikumat arutelu puuetega inimeste esindajate, arstide, kohtunike ja teiste ekspertidega.

Arusaamisvõimest lähtuva kontseptsiooni puudustele on tähelepanu juhtinud Puuetega Inimeste

Õiguste Komitee üldkommentaaris nr 1 (vt p-d 14 ja 15).2

3. Eestkosteasjade kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi puudutava valdkonna korrastamine on tervitatav

samm, arvestades hiljutisest eestkostekorralduse uuringust välja tulnud probleeme, mis

puudutavad ebaühtlast ekspertarvamuste kvaliteeti (vt lk 51, 52 ja 73).

1 Nt 2020. a artikkel ajakirjas Juridica (L. Arrak, T. Uusen-Nacke. „Piiratud arusaamisvõimega täisealise isiku

eneseteostusvabadus ja kaitse“); 38. Eesti õigusteadlaste päevade arutelud (2024); Eesti Puuetega Inimeste Koja

2019. a esitatud variraport konventsiooni täitmise kohta ja 2024. a esitatud pöördumine eestkostekorralduse teemal. 2 Vt ka Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku raportit intellektuaalsete ja psühhosotsiaalsete puuetega inimeste

teovõime kohta, p 2.

2

4. Väljatöötamiskavatsuses on kirjeldatud võimalikku muudatust, mille kohaselt oleksid

psühhiaatrid eestkostemenetlusse kaasatud vaid keerulisemate ja piiripealsemate juhtumite korral.

Lihtsamates asjades annaks inimese seisundile hinnangu näiteks perearst ankeetküsitlusele

vastates. Selle muudatuse korral oleks vaja läbi mõelda, millal ja milliste kriteeriumide alusel

tuleks kohtunikul otsustada, kas konkreetses asjas on vaja perearsti või psühhiaatri

eksperdiarvamust.

5. Kuna ekspertarsti arvamus on oluline tõend kohtumenetluses, kus eestkoste seadmine

otsustatakse, toetame eestkostekorralduse uuringus tehtud ettepanekut, et asjatundjate töögrupp

vaataks ekspertarsti ankeetküsitluse vormi uuesti üle ning vajaduse korral parandaks ja täiendaks

seda.

6. Õiguskantsleri töös on esile kerkinud küsimusi, mis puudutavad eestkostja volituste ulatust ning

õigust teha eestkostetava kohta otsuseid, mis lähevad vastuollu eestkostetava soovidega. Nii on

tekkinud küsimus, kas ja mis juhul võib eestkostja otsustada (ja näiteks hooldekodule ette

kirjutada) seda, kas eestkostetav saab telefoniga helistada või kirju saata, mis toitu ta tohib süüa,

kus ta elama peab ja kus ta käia tohib, kellega suhelda tohib või mis ravimeid ta võtma peab.

Sarnased näited tulid välja ka eestkostekorralduse uuringu jaoks tehtud intervjuudest (lk 51–54),

kus intervjueeritavad tundsid muret eestkostetavate tegevus- ja otsustusvabaduse liigse piiramise

ja eestkostetavate autonoomia puudumise pärast.

7. Osa nendest küsimustest on tekkinud seetõttu, et kohtulahendite resolutsioonid ei anna selget

vastust eestkostja ülesannete kohta (vt sama probleemi kohta eestkostekorralduse uuringu

järeldusi).

8. Teisalt ei tulene probleemid ainult kohtulahendite sõnastusest, vaid ka sellest, et

perekonnaseadus jätab eestkostja õiguste ja kohustuste sisu ja piirid võrdlemisi ebaselgeks. See

puudutab ennekõike eestkostetava elukorralduse küsimusi, mis ei ole juriidilised tehingud.

9. Ebaselgust loob ka seadusesäte (perekonnaseaduse (PKS) § 202), mille kohaselt täisealise

eestkostele kohaldatakse üldjuhul lapse eestkostet reguleerivaid sätteid. Silmas tuleb pidada, et

see, mida lapsevanem saab otsustada oma lapse kohta, ei pruugi olla kohane juhul, kui üks

täiskasvanu (eestkostja) otsustab teise täiskasvanu üle (eestkostetav) (vt ka Puuetega Inimeste

Õiguste Komitee üldkommentaari nr 1, p-d 20, 21, 27, 29).

10. Täpsem regulatsioon võib aidata tõhustada ka kohtulikku järelevalvet eestkostjate tegevuse

üle. Kohtul on järelevalvajana väga suur roll, sest eestkostetav ei pruugi suuta iseseisvalt oma

õigusi kaitsta. On oluline, et järelevalve ei keskenduks vaid eestkostja tegevusele eestkostetava

varaliste õiguste kaitsmisel. Eestkostetava jaoks on sama olulised muud elukorralduslikud

küsimused, nagu näiteks see, kus ta elab, mis sotsiaalteenuseid ta saab, milline on tema

igapäevaelu jpm. Kuna eestkostetav ise eeldatavasti ei suuda teda ennast puudutavaid

haldusotsuseid vaidlustada, on järelevalve veelgi olulisem siis, kui kohalikust omavalitsusest

eestkostja on samal ajal ka see osapool, kes peab otsustama eestkostetavale kui abivajajale

sotsiaalteenuste osutamise üle (sotsiaalhoolekande seaduse alusel).

11. Kui süsteemi järk-järgult korrastada, võiks kaaluda ka nende normide ülevaatamist, mis

reguleerivad eestkostja määramise asemel volituse andmist (PKS § 203 lg 2). Õiguskirjanduses on

3

selgitatud, et praegu takistab selle võimaluse kasutamist muu hulgas see, et pole selge, kas volituse

andmise korral on eestkostet vajava inimese huvid piisavalt kaitstud.3

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Angelika Sarapuu [email protected]

Liisi Uder [email protected]

Aigi Kivioja [email protected]

Helen Ojamaa-Muru [email protected]

3 L. Arrak, T. Uusen-Nacke. „Piiratud arusaamisvõimega täisealise isiku eneseteostusvabadus ja kaitse“. Juridica,

2020/VI.