| Dokumendiregister | Justiitsministeerium |
| Viit | 8-3/6746-4 |
| Registreeritud | 12.09.2025 |
| Sünkroonitud | 15.09.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 8 Eelnõude menetlemine |
| Sari | 8-3 Õigusaktide kontseptsioonid, mõjude analüüsid ja väljatöötamiskavatsused |
| Toimik | 8-3/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Tartu Ringkonnakohus |
| Saabumis/saatmisviis | Tartu Ringkonnakohus |
| Vastutaja | Markus Ühtigi (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Õigusloome korralduse talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
|
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Justiits- ja Digiministeerium
Tartu Ringkonnakohtu arvamus eestkoste seadmise muudatusi puudutava eelnõu
väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohta
Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust eestkoste seadmise muudatusi
puudutava eelnõu VTK osas. Leiame, et VTK pealkirja tuleks täpsuse mõttes täiendada,
sõnastades see „Perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa
seaduse muutmise eelnõu (eestkoste seadmise muudatused) väljatöötamiskavatsusena“. Eesti
tsiviilõigust reguleerivate õigusaktide süsteemi arvestades oleks loogilisem, kui teovõime ja
eestkoste osas nimetatakse kõigepealt tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS) kui üldosa
reguleerivat seadust, tuues alles seejärel välja perekonnaseaduse (PKS) kui eriosa reguleerivat
seadust – mitte vastupidi. Samuti tuleks eristada seda, et kui TsÜS ja PKS näevad ette eestkoste
seadmise materiaalõiguslikud eeldused, siis tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) reguleerib
eestkoste seadmise menetlusõiguslikke küsimusi.
Juba 2002. aastast kehtiva TsÜS-i kohaselt on piiratud teovõime faktiline seisund, mille
esinemisel määrab kohus inimesele eestkostja. Seega ei piira kohus teovõimet, vaid tuvastab
teovõime piiratuse ja selle ulatuse – need on eestkoste seadmise eeltingimuseks. Ka eestkostja
määramine ei piira inimese teovõimet, vaid loob üksnes (ümberlükatava) eelduse, et isiku
teovõime on piiratud ulatuses, milles talle eestkostja on määratud (TsÜS § 8 lg 3). Teisalt võib
inimese teovõime olla piiratud ja tema tehtud tehingud seetõttu tühised (TsÜS §-d 10 ja 11) ka
olukorras, kus talle ei ole eestkostjat määratud. Kohtupraktikas on tavalised vaidlused
testamendi kehtivuse üle pärast testaatori surma – sellisel juhul tuvastatakse teovõime piiratus
tagantjärele. Olgugi, et VTK tekstis on selgitused üldiselt korrektsed ja kooskõlas kehtiva
õiguse loogikaga, leidub siiski kohti, mille pinnalt jääb mulje, justkui piiraks kohus isiku
teovõimet või mis jäävad sootuks arusaamatuks (näiteks punkti 1.1.1 esimene lõik – „täisealise
isiku piiratud teovõime piiramine“). Võimaliku eelnõu ja seletuskirja koostamisel tuleks
kasutada mõisteid kehtiva õigusega kooskõlaliselt.
Teeme VTK-s väljendatud sisuliste ettepanekute osas järgmised tähelepanekud.
1. Eestkoste seadmise eelduste osas puudub selgus, millist probleemi VTK-s välja pakutud
alternatiividega soovitakse lahendada. Juhul, kui lahendamist vajav probleem seisneb
selles, et kehtivates seadustes (TsÜS, PKS ja TsMS) kasutatud terminid „vaimuhaigus“
ja „nõrgamõistuslikkus“ ei ole enam väljendina kohased, siis teine alternatiiv selle
probleemi lahendab. Samas tuleb märkida, et „vaimuhaigus“ ja „nõrgamõistuslikkus“
ei olnud meditsiiniliselt täpsed terminid isegi siis, kui TsÜS, PKS ja TsMS vastu võeti.
Teie 13.08.2025
Meie 11.09.2025 nr 10-3/25/89-2
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Piiratud teovõime ja eestkoste on juriidilised, mitte meditsiinilised terminid ja kuigi
arstlik ekspertarvamus on eestkoste seadmisel oluline, ei ole see kohtu jaoks siduv.
Nõustuda ei saa ka väitega, justkui tuleks praegu isikul esineva häire diagnoosimisel
hinnata, millise seaduses sätestatud isiku teovõime piiramise eelduse alla see paigutub:
eestkoste seadmisel hinnatakse seda, kas ja mis ulatuses suudab isik oma tegudest aru
saada ja neid juhtida, mitte seda, kas tema piiratud teovõime põhjuseks on
„vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“ või „muu psüühikahäire“. Pakutud
alternatiividest esimene – siduda eestkoste seadmine kindla diagnoosi liigiga – võib viia
soovitust erinevale tulemusele, kus mõne diagnoosi puhul arvatakse, et see toob
automaatselt kaasa isiku teovõime piiratuse, jättes aga kaitseta inimesed, kellel „õiget“
diagnoosi ei ole, kuid kes sellest hoolimata tänaste arusaamade kohaselt eestkostet
vajaksid. Kehtivas kohtupraktikas on selge, et ükski diagnoos ei tähenda automaatselt,
et eestkoste seadmise eeldused on täidetud.
Kolmanda alternatiivi kirjelduse järgi on praegu eestkoste seadmise eelduseks üksnes
meditsiiniline diagnoos, mille kõrval ei hinda kohus isiku tegelikku
funktsioneerimisvõimet ja eestkoste seadmine on lubatud ulatuses, mis ületab tegelikku
vajadust. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ega Riigikohtu praktikaga.
Praktikas ülemäära ulatuslik eestkoste seadmine on õiguse kohaldamise – mitte aga
regulatsiooni – probleem. Kuna kolmandas alternatiivis kirjeldatu on kehtiva õigusega
juba ette nähtud, siis on ebaselge, milles seisneks selle alternatiivi puhul muudatus.
2. VTK-s kirjeldatu põhjal jääb arusaamatuks, mille alusel tuleks eristada olukordi, kus on
vajalik psühhiaatri tehtud ekspertiis nendest „lihtsamatest eestkosteasjadest“, kus see
vajalik ei ole ja piisab perearsti tõendist. Selleks, et mõne seisundi puhul võiks
ekspertarvamuse anda ka muu valdkonna spetsialist, tuleks see seisund määratleda
eestkoste seadmise eeldusena. Kui n-ö moodsamalt sõnastatud eeldused jäävad sisult
samaks, on eestkoste seadmise jätkuvaks eelduseks vaimse tervise häire, mida on pädev
hindama psühhiaater.
Perearsti tõend eestkoste seadmise alusena oleks aga küsitav ka juhul, kui eestkoste
seadmise eelduste hulgas oleks lisaks vaimse tervise häirele ka mõni muu seisund,
näiteks kehalise ehk somaatilise tervise häire. Kuna eestkoste seadmine riivab väga
tugevalt isiku põhiõigusi, on oluline, et selles menetluses arvamust andev ekspert oleks
sõltumatu nii eestkostet vajavast isikust kui ka tema lähedastest – isiku enda ja tema
pereliikmete perearst ei pruugi neile tingimustele vastata. Ekspertiis on eestkostja
määramise menetluses keskse tähtsusega. Ekspertiisi ärajätmist või selle nõuete
lõdevendamist inimese põhiõiguste piiramisel ei saa põhjendada kulude kokkuhoiu või
ekspertide nappusega.
Ankeedi vormis arvamuse esitamine, sõltumata eksperdi isikust, võib aidata kaasa
eksperdi arvamuse selgusele, kuid selleks tuleks koostada kehtiva õigusega kooskõlas
olev ankeet. Praegu kohtute kodulehel kättesaadav Psühhiaatri ekspertarvamuse vorm
eestkoste asjas kahjuks seda ei ole: näiteks vormi p 4.3 küsimus „Uuritav vajab abi
(eestkostet) järgmistes teemades“ käsitleb abivajadust ja eestkoste vajadust identsetena.
See võib olla üks põhjustest, miks eestkostet seatakse liiga ulatuslikult inimestele, kes
vajavad küll erinevas vormis abi, kuid mitte tingimata eeskostet.
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tiina Pappel
Tartu Ringkonnakohtu esimees
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Justiits- ja Digiministeerium
Tartu Ringkonnakohtu arvamus eestkoste seadmise muudatusi puudutava eelnõu
väljatöötamiskavatsuse (VTK) kohta
Tartu Ringkonnakohus tänab võimaluse eest avaldada arvamust eestkoste seadmise muudatusi
puudutava eelnõu VTK osas. Leiame, et VTK pealkirja tuleks täpsuse mõttes täiendada,
sõnastades see „Perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa
seaduse muutmise eelnõu (eestkoste seadmise muudatused) väljatöötamiskavatsusena“. Eesti
tsiviilõigust reguleerivate õigusaktide süsteemi arvestades oleks loogilisem, kui teovõime ja
eestkoste osas nimetatakse kõigepealt tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS) kui üldosa
reguleerivat seadust, tuues alles seejärel välja perekonnaseaduse (PKS) kui eriosa reguleerivat
seadust – mitte vastupidi. Samuti tuleks eristada seda, et kui TsÜS ja PKS näevad ette eestkoste
seadmise materiaalõiguslikud eeldused, siis tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) reguleerib
eestkoste seadmise menetlusõiguslikke küsimusi.
Juba 2002. aastast kehtiva TsÜS-i kohaselt on piiratud teovõime faktiline seisund, mille
esinemisel määrab kohus inimesele eestkostja. Seega ei piira kohus teovõimet, vaid tuvastab
teovõime piiratuse ja selle ulatuse – need on eestkoste seadmise eeltingimuseks. Ka eestkostja
määramine ei piira inimese teovõimet, vaid loob üksnes (ümberlükatava) eelduse, et isiku
teovõime on piiratud ulatuses, milles talle eestkostja on määratud (TsÜS § 8 lg 3). Teisalt võib
inimese teovõime olla piiratud ja tema tehtud tehingud seetõttu tühised (TsÜS §-d 10 ja 11) ka
olukorras, kus talle ei ole eestkostjat määratud. Kohtupraktikas on tavalised vaidlused
testamendi kehtivuse üle pärast testaatori surma – sellisel juhul tuvastatakse teovõime piiratus
tagantjärele. Olgugi, et VTK tekstis on selgitused üldiselt korrektsed ja kooskõlas kehtiva
õiguse loogikaga, leidub siiski kohti, mille pinnalt jääb mulje, justkui piiraks kohus isiku
teovõimet või mis jäävad sootuks arusaamatuks (näiteks punkti 1.1.1 esimene lõik – „täisealise
isiku piiratud teovõime piiramine“). Võimaliku eelnõu ja seletuskirja koostamisel tuleks
kasutada mõisteid kehtiva õigusega kooskõlaliselt.
Teeme VTK-s väljendatud sisuliste ettepanekute osas järgmised tähelepanekud.
1. Eestkoste seadmise eelduste osas puudub selgus, millist probleemi VTK-s välja pakutud
alternatiividega soovitakse lahendada. Juhul, kui lahendamist vajav probleem seisneb
selles, et kehtivates seadustes (TsÜS, PKS ja TsMS) kasutatud terminid „vaimuhaigus“
ja „nõrgamõistuslikkus“ ei ole enam väljendina kohased, siis teine alternatiiv selle
probleemi lahendab. Samas tuleb märkida, et „vaimuhaigus“ ja „nõrgamõistuslikkus“
ei olnud meditsiiniliselt täpsed terminid isegi siis, kui TsÜS, PKS ja TsMS vastu võeti.
Teie 13.08.2025
Meie 11.09.2025 nr 10-3/25/89-2
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Piiratud teovõime ja eestkoste on juriidilised, mitte meditsiinilised terminid ja kuigi
arstlik ekspertarvamus on eestkoste seadmisel oluline, ei ole see kohtu jaoks siduv.
Nõustuda ei saa ka väitega, justkui tuleks praegu isikul esineva häire diagnoosimisel
hinnata, millise seaduses sätestatud isiku teovõime piiramise eelduse alla see paigutub:
eestkoste seadmisel hinnatakse seda, kas ja mis ulatuses suudab isik oma tegudest aru
saada ja neid juhtida, mitte seda, kas tema piiratud teovõime põhjuseks on
„vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“ või „muu psüühikahäire“. Pakutud
alternatiividest esimene – siduda eestkoste seadmine kindla diagnoosi liigiga – võib viia
soovitust erinevale tulemusele, kus mõne diagnoosi puhul arvatakse, et see toob
automaatselt kaasa isiku teovõime piiratuse, jättes aga kaitseta inimesed, kellel „õiget“
diagnoosi ei ole, kuid kes sellest hoolimata tänaste arusaamade kohaselt eestkostet
vajaksid. Kehtivas kohtupraktikas on selge, et ükski diagnoos ei tähenda automaatselt,
et eestkoste seadmise eeldused on täidetud.
Kolmanda alternatiivi kirjelduse järgi on praegu eestkoste seadmise eelduseks üksnes
meditsiiniline diagnoos, mille kõrval ei hinda kohus isiku tegelikku
funktsioneerimisvõimet ja eestkoste seadmine on lubatud ulatuses, mis ületab tegelikku
vajadust. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ega Riigikohtu praktikaga.
Praktikas ülemäära ulatuslik eestkoste seadmine on õiguse kohaldamise – mitte aga
regulatsiooni – probleem. Kuna kolmandas alternatiivis kirjeldatu on kehtiva õigusega
juba ette nähtud, siis on ebaselge, milles seisneks selle alternatiivi puhul muudatus.
2. VTK-s kirjeldatu põhjal jääb arusaamatuks, mille alusel tuleks eristada olukordi, kus on
vajalik psühhiaatri tehtud ekspertiis nendest „lihtsamatest eestkosteasjadest“, kus see
vajalik ei ole ja piisab perearsti tõendist. Selleks, et mõne seisundi puhul võiks
ekspertarvamuse anda ka muu valdkonna spetsialist, tuleks see seisund määratleda
eestkoste seadmise eeldusena. Kui n-ö moodsamalt sõnastatud eeldused jäävad sisult
samaks, on eestkoste seadmise jätkuvaks eelduseks vaimse tervise häire, mida on pädev
hindama psühhiaater.
Perearsti tõend eestkoste seadmise alusena oleks aga küsitav ka juhul, kui eestkoste
seadmise eelduste hulgas oleks lisaks vaimse tervise häirele ka mõni muu seisund,
näiteks kehalise ehk somaatilise tervise häire. Kuna eestkoste seadmine riivab väga
tugevalt isiku põhiõigusi, on oluline, et selles menetluses arvamust andev ekspert oleks
sõltumatu nii eestkostet vajavast isikust kui ka tema lähedastest – isiku enda ja tema
pereliikmete perearst ei pruugi neile tingimustele vastata. Ekspertiis on eestkostja
määramise menetluses keskse tähtsusega. Ekspertiisi ärajätmist või selle nõuete
lõdevendamist inimese põhiõiguste piiramisel ei saa põhjendada kulude kokkuhoiu või
ekspertide nappusega.
Ankeedi vormis arvamuse esitamine, sõltumata eksperdi isikust, võib aidata kaasa
eksperdi arvamuse selgusele, kuid selleks tuleks koostada kehtiva õigusega kooskõlas
olev ankeet. Praegu kohtute kodulehel kättesaadav Psühhiaatri ekspertarvamuse vorm
eestkoste asjas kahjuks seda ei ole: näiteks vormi p 4.3 küsimus „Uuritav vajab abi
(eestkostet) järgmistes teemades“ käsitleb abivajadust ja eestkoste vajadust identsetena.
See võib olla üks põhjustest, miks eestkostet seatakse liiga ulatuslikult inimestele, kes
vajavad küll erinevas vormis abi, kuid mitte tingimata eeskostet.
Aadress: Veski 32, 50409, Tartu; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected] Lisainfo: www.kohus.ee
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tiina Pappel
Tartu Ringkonnakohtu esimees
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|