| Dokumendiregister | Harju Maakohus |
| Viit | 6-3/25-1091-2 |
| Registreeritud | 12.09.2025 |
| Sünkroonitud | 15.09.2025 |
| Liik | Väljaminev kiri |
| Funktsioon | 6 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüsimine (alates 2025) |
| Sari | 6-3 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 6-3/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Justiits- ja Digiministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Justiits- ja Digiministeerium |
| Vastutaja | Estra Lutus (Harju Maakohus, Kohtu esimehe juhtimisvaldkond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100 Registrikood 74001728 e-post [email protected] www.kohus.ee
Arvamus perekonnaseaduse,
tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja
tsiviilseadustiku üldosa eelnõu
(eestkoste seadmise muudatused)
väljatöötamiskavatsusele
Lugupeetud justiits- ja digiminister
Tänan võimaluse eest avaldada arvamust perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku
ja tsiviilseadustiku üldosa eelnõu (eestkoste seadmise muudatused) väljatöötamiskavatsusele
(edaspidi VTK).
Väljatöötamiskavatsusega tutvumise järgselt laekus kohtu esimehele arvamusi mitmelt Harju
Maakohtu kohtunikult.
VTK järgi peaks kohus hakkama hindama eestkoste määruses iga konkreetse õigustoimingu ja
eluvaldkonna lõikes isiku võimet oma tegusid juhtida. Samuti peab kohus edaspidi selgitama,
miks ei ole muud meetmed võimalikud (volitus, perekonna tugi jne).
Märgime, et Eestis kehtib üle 400 seaduse, mille alusel võib inimene teha õigustoiminguid. Ei
ole mõeldav, et kohus kõiki nendes seadustes ette tulevaid õigustoiminguid ja tehinguid
etteulatuvalt hindab. Mingisugune abstraktsuse tase peaks siiski jääma, et kirjeldada ära isiku
võimekus tehinguid teha ja toiminguid sooritada.
Kohus saab ikka põhjendada seda, mida ta teeb, mitte seda, mida ta ei tee. Tuleb leida
optimaalne lahedus menetluse pikkuse, eelkõige esitatavate tõendite ja seisukohtade
Teie 12.08.2025 nr 8-3/6746-1
Meie 12.09.2025 nr 6-3/25-1091-2
Pr Liisa-Ly Pakosta
Justiits- ja Digiministeerium
põhjalikkuse ning menetluse kiiruse vahel. Eelistatult tuleks fookus seada sellele, et KOV ja
kohus põhjendavad valitud lahendust, mitte ei pea menetluses ära kirjeldama põhjalikult, miks
muud meetmed ei ole võimalikud.
Seadusega peaks määratlema, milliseid õigustoimingute/eluvaldkonna piiranguid peab kohus
määruses analüüsima ja mida määruse resolutsioon sellest lähtuvalt kajastama peab (VTK lk
4). Nii on ühelt poolt inimestele endale selge, mida menetluses hinnatakse ning teiselt poolt on
selge kohtunikule, milline on olnud selles osas seadusandja ootus. Samuti on selliselt võimalik
tagada ka kohtulahendite ühtsus ja selgem praktika. Kohtule tuleks jätta kaalutlusõigus ka
muude valdkondade osas seisukoht võtta, kui konkreetse isiku puhul see vajalikuks osutub.
Punkt 1.2. ei toeta kohtunikud esimest alternatiivi. RHK diagnoos ei kajasta konkreetse isiku
eestkoste vajadust. Nt dementsuse diagnoosiga isikute toimetulekuvõime ja sellest lähtuv
eestkostevajadus võib olla oluliselt erinev. Teine alternatiiv on väga sarnane praegusele
regulatsioonile, mis ei pruugi soovitud muudatust kaasa tuua (so eestkosteid seatakse vaid
vajalikus ulatuses). Kolmanda alternatiivi järgi hinnatakse meditsiiniliselt ka isiku
funktsioneerimisvõimet, mis võib olla hea lahendus probleemile, mida soovitakse lahendada.
See annaks asja menetlevale kohtunikule selgema ja objektiivsema ülevaate isiku tegelikust
toimetulekust. Kui eestkoste määramist otsustab kohus, siis saab tegu olla ühe tõendiga isiku
toimetuleku kohta ning menetluses peab säilima paindlikkus, et kohus saaks arvesse võtta kõiki
asjas esitatud tõendeid ja vahetut ärakuulamist.
Kohtunikud toetavad iseenesest mõtet siduda lahti pisitehingud ja valmisõigus (TsMS 526 lg
5). Valimisõiguse osas peaks saama kohus eraldi kaaluda, kas isik on selleks võimeline või
mitte.
Valimisõiguse osas VTK märgib alguses õigesti, et valimisõigus tähendab nii hääletamist kui
ka kandideerimisel osalemist. Samas edasi räägib VTK vaid piiratud teovõimega isiku
valimistel hääletamisest. Kui valimisõigust ei piirata üldse, siis tähendab see ka seda, et isikule
jääb alles kandideerimisõigus.
On kaalumise koht, kas Eesti ühiskond on valmis selleks, et rahvaesindajaks on isikut, kes oma
igapäevaelus sooritatavate tehingutega hakkama ei saa ja tema pädevus selles osas on piiratud,
sest ta ei suuda oma tegusid juhtida, kuid rahvaesindajana on ta võimeline tegema otsuseid.
Isegi kui praktikas neid inimesi eelduslikule ei valita, siis seadus ei saa lähtuda ainult praktikast.
Muudatuste tegemisel tuleks kaaluda, kas sätestada seaduses, et kohus hindab nii hääletamise
kui ka kandideerimise õigust eraldi.
Ekspertiisi osas teeb VTK ettepaneku, et edaspidi teeks nn tavapärastes olukordades ekspertiisi
perearst. Muudatuse põhjusena tuuakse välja psühhiaatrite põud mõnes Eesti piirkonnas. Kohtu
hinnangul ei saa spetsialistide puudust leevendada sellega, et ekspertiisi tase oluliselt langeb.
Perearstidel puudub käesoleval hetkel sellekohane väljaõpe. VTK ei too välja, millises mahus
on vaja korraldada perearstide täiendõpet. Tuleb rõhutada, et ekspertiis peab olema kohtule
toeks otsuste tegemisel st igakülge ja kvaliteetne, seda eriti esmakordsel eestkostja määramisel.
Ekspertiisi tase oleneb ka sellest, kuivõrd vilunud on ekspert. Olukorras, kus kõik Eesti
perearstid peaksid hakkama tegema ekspertiisi, tuleb kaaluda, kuivõrd tihti perearst seda
tegema peaks hakkama. Mida harvem ta seda teeb, seda kauem läheb tal aega ja seda
ressursimahukam kogu protsess on, sest täiendõpe on igal juhul vajalik. Kohtud teevad
ettepaneku kaaluda muid meetmeid, eelkõige saab muuta kohtupraktikat ning määrata vähem
ekspertiise olukorras, kus isik on esmakordsel eestkoste määramisel eksperdi poolt hinnatud
ning tema seisundi muutus ei ole tõenäoline.
Praegune kasutusel olev küsimustik on ju seotud väga selgelt psüühikahäiretega ja sellisel juhul
tuleb ka küsimustik ümber teha. Igal juhul peaks jääma kohtule õigus tellida ekspertiisi, kui
seda vajalikuks peab.
VTK-st ei selgu, kes otsustab, millal on tegemist tavalise olukorraga, kus arvamuse annab
perearst, ja millal keerulise olukorraga, kus on vaja psühhiaatri seisukohta.
Täiendavalt tahaksin välja tuua, et sarnaselt ekspertide koormuse vähendamisega tuleks sama
loogika järgi vähendada ka kohtuniku töökoormust. Kui isikul on selge eestkostevajadus ja
meditsiiniliselt on selge, et tegu on kestva vajadusega (nt tegu on sügava puudega isikuga), siis
peaks kohtuniku ärakuulamise kohustus piirduma vaid eestkoste määramisega (kui sedagi).
Samuti võiks olla kohtunikul võimalus teha resolutsioonotsustus, millega eestkostet
pikendatakse.
Ka kohtunikud sõidavad pikki vahemaid, et ärakuulata isik, kes pole kontaktne ning see on
oluline ressursikulu, mida on võimalik kokku hoida. Alternatiivselt võimaldada selliselt
juhtudel isiku ärakuulamist video vahendusel. Regulatiivselt on võimalik nii eksperdi kui
kohtuniku isikliku ärakuulamise kohustust reguleerida sarnaselt.
Tuleks mõelda ka aktiivselt sellele, et eestkoste määramise menetlus oleks toetatud e-toimiku
ja KIS-i arendustega, kus avaldus esitatakse andmepõhiselt ning ka kohus saaks asja menetleda
KIS-i abil.
VTK toob põgusalt välja ka EKEI koordineeriva rolli kadumise. Kohtute arvates võiks olla
lahenduseks, et taastada keskselt korraldatud ekspertiiside tegemine. Olukord, kus kohus otsib
taga psühhiaatrit, on absurdne.
VTK-st jääb arusaamatuks, kas ja kuidas eelnõus kohtute töökoormuse vaatest tegeletakse. Et
ühelt poolt mööndakse, et kohtunikel on raske eksperte leida, aga teisalt selles osas justkui
mingit lahendust ei tule. Ei ole kindel, et perearsti või muu arsti leidmine saaks olema
kohtunikule lihtsam.
Eelnõu väljatöötamise käigus soovitame pidada silmas kohtu optimaalse tegutsemist ja enne
eelnõu kirjutamist kohtutega nõu pidada. Eestkoste asjade puhul oleks võimalik muuta
ärakuulamise regulatsiooni (punkt 3), aga samuti peaks analüüsima kas igas asjas on vaja 5
aasta tagant eestkoste vajadust uuesti hinnata. Nt sügava puuetega isikute puhul võib olla see
vabalt 10 aasta tagant. Kaalutlusõiguse võib anda kohtule, määrates eestkoste seadmise
määruses ära eestkoste tähtaja tulenevalt diagnoosist ja diagnoosi prognoosist. Meditsiiniliselt
on kindlaks tehtud, et osad haigused on püsivad või progresseeruvad ning "imelist" paranemist
aastate möödudes ei toimu. Praktikas võime kinnitada, et sellistel juhtudel on eestkoste
pikendamine koormav ka isiku pereliikmetele.
Pangakontole ligipääs pärast eestkoste lõppemist lõpparuande tegemiseks on mõistlik. Peaks
mõtlema, kas on veel mingi info, kuhu on vaja endisel eestkostjal ligi pääseda lõpparuande
kinnitamiseks.
Edasistes aruteludes on kohtu kontaktisikuteks Kai Härmand ja Triin Siimpoeg.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liina Naaber-Kivisoo
kohtu esimees
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|