| Dokumendiregister | Kultuuriministeerium |
| Viit | 10-6/955-1 |
| Registreeritud | 16.09.2025 |
| Sünkroonitud | 17.09.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 10 Kultuuripoliitika kavandamine ja rakendamine |
| Sari | 10-6 Kirjavahetus teatrite valdkonda puudutavates küsimustes |
| Toimik | 10-6/2025 Kirjavahetus teatrite valdkonda puudutavates küsimustes |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Eesti Etendusasutuste Liit |
| Saabumis/saatmisviis | Eesti Etendusasutuste Liit |
| Vastutaja | Marie Anett Heinsalu (KULTUURIMINISTEERIUM, Kunstide osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
15.09.2025
Eesti Vabariigi kultuuriministrile
Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi teatrinõunikule
Täname, et küsite tagasisidet “Teater maal” programmi muutmise kohta. On mõistetav ja
tervitatav, et programm kirjutatakse etenduskunstide rahastamise määrusesse ning soovitakse
vähendada halduskoormust. Plaanitud muudatused on aga palju suuremad ja puudutavad
küsimusi, mis pole nende eesmärkide täitmiseks vajalikud. Muudatustel võib aga olla märgatav
negatiivne mõju sellele, mille jaoks “Teater maal” üldse loodi: suurendada etenduskunstide
kättesaadavust maapiirkondades üle Eesti. Regionaalne kättesaadavus on prioriteediks ka
Etendusasutuste seaduses. Muudatused peaks selle eesmärgi täitmist parandama. Selle jaoks on
üldpõhimõtetele lisaks vaja konkreetseid arvutusi ja kõikide detailide läbimõtlemist. Juhime
tähelepanu küsimustele ja kitsaskohtadele, mis EETEAL-i liikmetel tekkisid. Oleme valmis
kaasa mõtlema ning aitama lahendusi leida.
Siiani oli programmi keskmeks maapiirkonnas elav vaataja. Programm toetas etenduste jõudmist
maapiirkonna vaatajani sõltumata teatri omandivormist. Ettepanek “tagada sihtasutustele
asutajaootustest tulenevate külalisetenduste kohustuste täitmiseks toetus läbi tegevustoetuse”
ning jätta „Teater maal“ toetuse saajaks ainult munitsipaal- ja erateatrid lõhub senise lähenemise
terviklikkuse. On teadmata, millised sihtasutused ja kui suures mahus hakkavad asutajaootuste
järgi väljasõiduetendusi andma ja kui suure osa moodustab see programmist. Selle kaalumiseks
tuleb läbi mõelda kindlad põhimõtted, mille järgi SA-dele väljasõitudeks raha eraldatakse. Kui
see muutub üheks osaks tegevustoetusest, siis erinevalt programmist pole selge, kuidas (kui
üldse) hakkab toetus aastate lõikes suurenema vastavalt kulude kasvule. Teatri jaoks on
majanduslikult rentaablim jätta kaugematesse kohtadesse minemata ja otsida etenduspaiku, kus
publikut on rohkem ja kulud väiksemad: nõnda ei ole näiteks mõtet minna Narva, kui Ida-
Virumaa kohta saab linnukese kirja Kohtla-Järvel. Tõsises ohus on väljasõidud saartele, mis on
praamipileti tõttu niigi kallimad. Palume infot, kuidas on plaanitud arvutada summa, mis jääb
programmi alles; mis liigub sihtasutustesse ning kuidas see sihtasutuste vahel kavatsetakse
jaotada.
2.09 kohtumisel sõnas teatrinõunik, et nn maaetendusele kehtestatakse konkreetne ühikuhind.
Punkt, et “abikõlbulikeks kuludeks arvestatakse kõik etenduse andmiseks vajalikud kulud,
erinevalt varasemast kululiikide järgi toetuse jagamisest” ei ole selles kontekstis arusaadav.
Vooru avamine ainult kaheks korraks aastas teeb selle tunduvalt vähem paindlikuks kui täna. Kui
MTÜ Eesti Etendusasutuste Liit • reg nr 80232055 • Kreutzwaldi 2a Rakvere • [email protected]
MTÜ Eesti Etendusasutuste Liit • reg nr 80232055 • Kreutzwaldi 2a Rakvere • [email protected]
ei toimu sisulist hindamist, siis avab see taotlusvooru harrastusteatritele, kooliteatritele jne. Seni
oli raha mõeldud professionaalse etenduskunsti toetuseks, et maavaatajal oleks võimalus saada
samaväärset kultuurikogemust nagu linnas.
Ettepanek, et korraga saab programmist toetust küsida minimaalselt kolmele ja maksimaalselt 15
etendusele,vähendab märgatavalt maapiirkondades antavate etenduste arvu. Näiteks Vana
Baskini Teater annab maapiirkondades üle 60 etenduse aastas. Kui on 2 vooru, millest kokku
saab taotleda toetust maksimaalselt 30 etendusele, siis jääb juba Vana Baskini Teatri puhul üle
poole senistest etendustest andmata. Ei ole alust arvata, et teiste erateatrite seis oleks parem.
Rõhutame veelkord, et maapiirkonnas etenduste andmine ei ole majanduslikult tulutoov ning
seda kohustust ei saa jätta ainult etendusasutuste endi õlule. Kui programmi jäävad ka
sihtasutused, siis väheneb 15 etenduse piirangu tõttu arv veelgi.
Ettepanek määrata ühe etenduse kohta fikseeritud toetuse suurus ja asetada see sõltuvusse trupi
suurusest ei arvesta reaalseid olusid. Trupi suurus on vaid üks tegur väljasõiduetenduse kuludes.
Just maaetenduste puhul on olulised transpordikulud, mida ei saa hinnata ainult trupi suuruse
järgi. Vähemalt samavõrra mõjutab lavakujunduse suurus ning selleks vajalik transport. Teiseks
määravaks teguriks on ööbimisvajadus. Selge probleem tekib siin etenduste andmisega saartel,
kus ei pruugi jõuda viimasele praamile. Sihtasutusest tekib sama olukord Kuressaare Teatri
etendustega mandril. Ööbimiskulude mittearvestamine vähendab etendusi kindlasti sõltumata
sellest, kui väike on trupp.
On aimatav, mida soovitakse saavutada nõudega, et kõik toetust saavad etendused peavad
toimuma erinevates maakondades. Selline tingimus läheb aga vastuollu kestlikkuse
printsiipidega, mida nii Eesti kui Euroopa teatrid rakendavad. Nii Voices of Culture raport
Euroopa Komisjonile (2023) kui Pearle* Live Performance Europe juhised Euroopa roheleppe
täitmiseks (2024) soovitavad anda külalisetendusi kobarana: mitu etendust järjestikku samas
lähipiirkonnas. Selline smart travel põhimõte aitab vähendada keskkonnamõju ja säilitada samas
kultuuri laialdast kättesaadavust. Vastavalt Theatre Green Book’i uuringutele (2024) on
teatrikülastajate transpordi keskkonnamõju märksa suurem kui teatri sõitmisel külalisetendusele,
seega pole lahenduseks maakonnakeskuses mängimine ja lootmine, et vaatajad pääsevad oma
transpordiga kohale.
Ettepanekule, et kuni 20% taotlusvooru eelarvest on suunatud tantsuetendustele ja kuni 30%
lasteetendustele, palume selgitust, mille järgi on sellised numbrid määratud. Seni on teatrid
kasutanud praktikat, kus hommikul on lastele ja õhtul täiskasvanute mõeldud etendus. See on
majanduslikult otstarbekam nii üüri-, reklaami- kui ka sõidukulude seisukohast.
Muudatusettepanekutest loeme aga välja, et toetust kahele etendusele ühes maakonnas ei saa.
On mõistetav, et toetuse saaja peab vastama Etendusasutuste seaduses sätestatud etendusasutuse
tingimustele. Paraku ei ole EAS-is lahendatud professionaalsuse küsimus, sest ka näiteks
MTÜ Eesti Etendusasutuste Liit • reg nr 80232055 • Kreutzwaldi 2a Rakvere • [email protected]
õpilasteater võib anda regulaarselt etendusi, olla töösuhtes loominguliste töötajatega ja omada
loomenõukogu. Praktikas ei aita loetletud tunnused harrastusteatrit ja professionaalset
etendusasutust eristada, mistõttu on tänases "Teater maale" reglemendis toetust saava teatri
tingimusi täpsustatud, teeme ettepaneku säilitada reglemendi tingimused.
Kultuuriranitsat ei saa mingil moel käsitleda “Lapsed teatrisse” alternatiivina. “Lapsed teatrisse”
raha on väga täpselt sihitud: sellega saab minna vaatama ainult tehniliselt keerukaid lavastusi,
mille statsionaarist välja toomine ei ole võimalik. Seda on võimalik kombineerida
Kultuuriranitsaga, mitte aga asendada. Kasutus näitab, et Kultuuriranitsa keskmisest toetusest 11
eurot lapse kohta sageli ei piisa selleks, et sõita teatrilinna, õpetaja võib sellises olukorras
eelistada külastada odavama piletiga kultuuriliiki (muuseumit, kino vms). “Lapsed teatrisse”
annab maapiirkonna lastele ja noortele võimaluse näha lisaks erilisele teatrikeskkonnale ka
lavastusi, mille teostus kasutab maksimaalselt teatrite tehnilist võimekust. Sellest loobumine
ahendab õpilaste teadmisi teatrist kui kunstiliigist ja võtab ära võimaluse kogeda erinevaid
elamusi, sest maakondade kultuurimajade tehniline varustatus seda lihtsalt ei võimalda. Teiseks
tuletame meelde, et Kultuuriranits ei kata gümnaasiumiastet. Gümnaasium on oluline sihtgrupp,
sest nagu näitab Statistikaameti kultuuris osalemise uuring (2024) on langenud üle 15.-aastate
teatris käivate noorte protsent üle 7 protsendipunkti võrra võrreldes 2015. Praegu on ka
selgusetu, mis saab alaprogrammi rahast: kas see suunatakse üldisesse taotlusvooru või
Kultuuriranitsasse.
Teatrinõunik on väljendanud, et muudatuste üks põhilisi eesmärke on programmi
halduskoormuse vähendamine. Programmi nõukogu, milles osaleb ka EETEAL-i esindaja, on
selleks teinud ettepaneku jätta programmi haldama üks kuraator ning võtta otsustusahelast välja
15 maakondade spetsialisti, kes seni samuti taotlusi hindasid. See vähendab oluliselt
halduskoormust. Taotlusi tegevad teatrid on hinnanud taotluste ja aruannete esitamise mitte eriti
ajakulukaks. Seda saaks aga muuta veel kergemaks IT-lahendustega: näiteks eeltäidetavad ja
salvestatavad ankeedipõhjad erinevatele etendustele, väljasõidukohtadele.
EETEAL-ile on kõige olulisem, et muudatuste käigus oleks kogu aeg silme ees selle programmi
põhiline eesmärk: tagada professionaalse ja mitmekesise lavakunsti kättesaadavus igas Eesti
piirkonnas. Plaanitavad muudatused mitte ainult ei vähenda seda, vaid ka vaesestavad
teatrikogemust nügides teatreid sõitma välja väikesemahuliste kujundustega ning piirates noorte
võimalusi sõita teatrisse.
Velvo Väli
Juhatuse esimees
/allkirjastatud digitaalselt/
15.09.2025
Eesti Vabariigi kultuuriministrile
Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi teatrinõunikule
Täname, et küsite tagasisidet “Teater maal” programmi muutmise kohta. On mõistetav ja
tervitatav, et programm kirjutatakse etenduskunstide rahastamise määrusesse ning soovitakse
vähendada halduskoormust. Plaanitud muudatused on aga palju suuremad ja puudutavad
küsimusi, mis pole nende eesmärkide täitmiseks vajalikud. Muudatustel võib aga olla märgatav
negatiivne mõju sellele, mille jaoks “Teater maal” üldse loodi: suurendada etenduskunstide
kättesaadavust maapiirkondades üle Eesti. Regionaalne kättesaadavus on prioriteediks ka
Etendusasutuste seaduses. Muudatused peaks selle eesmärgi täitmist parandama. Selle jaoks on
üldpõhimõtetele lisaks vaja konkreetseid arvutusi ja kõikide detailide läbimõtlemist. Juhime
tähelepanu küsimustele ja kitsaskohtadele, mis EETEAL-i liikmetel tekkisid. Oleme valmis
kaasa mõtlema ning aitama lahendusi leida.
Siiani oli programmi keskmeks maapiirkonnas elav vaataja. Programm toetas etenduste jõudmist
maapiirkonna vaatajani sõltumata teatri omandivormist. Ettepanek “tagada sihtasutustele
asutajaootustest tulenevate külalisetenduste kohustuste täitmiseks toetus läbi tegevustoetuse”
ning jätta „Teater maal“ toetuse saajaks ainult munitsipaal- ja erateatrid lõhub senise lähenemise
terviklikkuse. On teadmata, millised sihtasutused ja kui suures mahus hakkavad asutajaootuste
järgi väljasõiduetendusi andma ja kui suure osa moodustab see programmist. Selle kaalumiseks
tuleb läbi mõelda kindlad põhimõtted, mille järgi SA-dele väljasõitudeks raha eraldatakse. Kui
see muutub üheks osaks tegevustoetusest, siis erinevalt programmist pole selge, kuidas (kui
üldse) hakkab toetus aastate lõikes suurenema vastavalt kulude kasvule. Teatri jaoks on
majanduslikult rentaablim jätta kaugematesse kohtadesse minemata ja otsida etenduspaiku, kus
publikut on rohkem ja kulud väiksemad: nõnda ei ole näiteks mõtet minna Narva, kui Ida-
Virumaa kohta saab linnukese kirja Kohtla-Järvel. Tõsises ohus on väljasõidud saartele, mis on
praamipileti tõttu niigi kallimad. Palume infot, kuidas on plaanitud arvutada summa, mis jääb
programmi alles; mis liigub sihtasutustesse ning kuidas see sihtasutuste vahel kavatsetakse
jaotada.
2.09 kohtumisel sõnas teatrinõunik, et nn maaetendusele kehtestatakse konkreetne ühikuhind.
Punkt, et “abikõlbulikeks kuludeks arvestatakse kõik etenduse andmiseks vajalikud kulud,
erinevalt varasemast kululiikide järgi toetuse jagamisest” ei ole selles kontekstis arusaadav.
Vooru avamine ainult kaheks korraks aastas teeb selle tunduvalt vähem paindlikuks kui täna. Kui
MTÜ Eesti Etendusasutuste Liit • reg nr 80232055 • Kreutzwaldi 2a Rakvere • [email protected]
MTÜ Eesti Etendusasutuste Liit • reg nr 80232055 • Kreutzwaldi 2a Rakvere • [email protected]
ei toimu sisulist hindamist, siis avab see taotlusvooru harrastusteatritele, kooliteatritele jne. Seni
oli raha mõeldud professionaalse etenduskunsti toetuseks, et maavaatajal oleks võimalus saada
samaväärset kultuurikogemust nagu linnas.
Ettepanek, et korraga saab programmist toetust küsida minimaalselt kolmele ja maksimaalselt 15
etendusele,vähendab märgatavalt maapiirkondades antavate etenduste arvu. Näiteks Vana
Baskini Teater annab maapiirkondades üle 60 etenduse aastas. Kui on 2 vooru, millest kokku
saab taotleda toetust maksimaalselt 30 etendusele, siis jääb juba Vana Baskini Teatri puhul üle
poole senistest etendustest andmata. Ei ole alust arvata, et teiste erateatrite seis oleks parem.
Rõhutame veelkord, et maapiirkonnas etenduste andmine ei ole majanduslikult tulutoov ning
seda kohustust ei saa jätta ainult etendusasutuste endi õlule. Kui programmi jäävad ka
sihtasutused, siis väheneb 15 etenduse piirangu tõttu arv veelgi.
Ettepanek määrata ühe etenduse kohta fikseeritud toetuse suurus ja asetada see sõltuvusse trupi
suurusest ei arvesta reaalseid olusid. Trupi suurus on vaid üks tegur väljasõiduetenduse kuludes.
Just maaetenduste puhul on olulised transpordikulud, mida ei saa hinnata ainult trupi suuruse
järgi. Vähemalt samavõrra mõjutab lavakujunduse suurus ning selleks vajalik transport. Teiseks
määravaks teguriks on ööbimisvajadus. Selge probleem tekib siin etenduste andmisega saartel,
kus ei pruugi jõuda viimasele praamile. Sihtasutusest tekib sama olukord Kuressaare Teatri
etendustega mandril. Ööbimiskulude mittearvestamine vähendab etendusi kindlasti sõltumata
sellest, kui väike on trupp.
On aimatav, mida soovitakse saavutada nõudega, et kõik toetust saavad etendused peavad
toimuma erinevates maakondades. Selline tingimus läheb aga vastuollu kestlikkuse
printsiipidega, mida nii Eesti kui Euroopa teatrid rakendavad. Nii Voices of Culture raport
Euroopa Komisjonile (2023) kui Pearle* Live Performance Europe juhised Euroopa roheleppe
täitmiseks (2024) soovitavad anda külalisetendusi kobarana: mitu etendust järjestikku samas
lähipiirkonnas. Selline smart travel põhimõte aitab vähendada keskkonnamõju ja säilitada samas
kultuuri laialdast kättesaadavust. Vastavalt Theatre Green Book’i uuringutele (2024) on
teatrikülastajate transpordi keskkonnamõju märksa suurem kui teatri sõitmisel külalisetendusele,
seega pole lahenduseks maakonnakeskuses mängimine ja lootmine, et vaatajad pääsevad oma
transpordiga kohale.
Ettepanekule, et kuni 20% taotlusvooru eelarvest on suunatud tantsuetendustele ja kuni 30%
lasteetendustele, palume selgitust, mille järgi on sellised numbrid määratud. Seni on teatrid
kasutanud praktikat, kus hommikul on lastele ja õhtul täiskasvanute mõeldud etendus. See on
majanduslikult otstarbekam nii üüri-, reklaami- kui ka sõidukulude seisukohast.
Muudatusettepanekutest loeme aga välja, et toetust kahele etendusele ühes maakonnas ei saa.
On mõistetav, et toetuse saaja peab vastama Etendusasutuste seaduses sätestatud etendusasutuse
tingimustele. Paraku ei ole EAS-is lahendatud professionaalsuse küsimus, sest ka näiteks
MTÜ Eesti Etendusasutuste Liit • reg nr 80232055 • Kreutzwaldi 2a Rakvere • [email protected]
õpilasteater võib anda regulaarselt etendusi, olla töösuhtes loominguliste töötajatega ja omada
loomenõukogu. Praktikas ei aita loetletud tunnused harrastusteatrit ja professionaalset
etendusasutust eristada, mistõttu on tänases "Teater maale" reglemendis toetust saava teatri
tingimusi täpsustatud, teeme ettepaneku säilitada reglemendi tingimused.
Kultuuriranitsat ei saa mingil moel käsitleda “Lapsed teatrisse” alternatiivina. “Lapsed teatrisse”
raha on väga täpselt sihitud: sellega saab minna vaatama ainult tehniliselt keerukaid lavastusi,
mille statsionaarist välja toomine ei ole võimalik. Seda on võimalik kombineerida
Kultuuriranitsaga, mitte aga asendada. Kasutus näitab, et Kultuuriranitsa keskmisest toetusest 11
eurot lapse kohta sageli ei piisa selleks, et sõita teatrilinna, õpetaja võib sellises olukorras
eelistada külastada odavama piletiga kultuuriliiki (muuseumit, kino vms). “Lapsed teatrisse”
annab maapiirkonna lastele ja noortele võimaluse näha lisaks erilisele teatrikeskkonnale ka
lavastusi, mille teostus kasutab maksimaalselt teatrite tehnilist võimekust. Sellest loobumine
ahendab õpilaste teadmisi teatrist kui kunstiliigist ja võtab ära võimaluse kogeda erinevaid
elamusi, sest maakondade kultuurimajade tehniline varustatus seda lihtsalt ei võimalda. Teiseks
tuletame meelde, et Kultuuriranits ei kata gümnaasiumiastet. Gümnaasium on oluline sihtgrupp,
sest nagu näitab Statistikaameti kultuuris osalemise uuring (2024) on langenud üle 15.-aastate
teatris käivate noorte protsent üle 7 protsendipunkti võrra võrreldes 2015. Praegu on ka
selgusetu, mis saab alaprogrammi rahast: kas see suunatakse üldisesse taotlusvooru või
Kultuuriranitsasse.
Teatrinõunik on väljendanud, et muudatuste üks põhilisi eesmärke on programmi
halduskoormuse vähendamine. Programmi nõukogu, milles osaleb ka EETEAL-i esindaja, on
selleks teinud ettepaneku jätta programmi haldama üks kuraator ning võtta otsustusahelast välja
15 maakondade spetsialisti, kes seni samuti taotlusi hindasid. See vähendab oluliselt
halduskoormust. Taotlusi tegevad teatrid on hinnanud taotluste ja aruannete esitamise mitte eriti
ajakulukaks. Seda saaks aga muuta veel kergemaks IT-lahendustega: näiteks eeltäidetavad ja
salvestatavad ankeedipõhjad erinevatele etendustele, väljasõidukohtadele.
EETEAL-ile on kõige olulisem, et muudatuste käigus oleks kogu aeg silme ees selle programmi
põhiline eesmärk: tagada professionaalse ja mitmekesise lavakunsti kättesaadavus igas Eesti
piirkonnas. Plaanitavad muudatused mitte ainult ei vähenda seda, vaid ka vaesestavad
teatrikogemust nügides teatreid sõitma välja väikesemahuliste kujundustega ning piirates noorte
võimalusi sõita teatrisse.
Velvo Väli
Juhatuse esimees
/allkirjastatud digitaalselt/