Arvamuste ja seisukohtade tabel
Arvamuse andja
Arvamus
Rahandusministeeriumi seisukoht
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
1.
Varasema eelnõu versiooni § 10 lg 1 p 2 kohaselt oli ette nähtud, et registripidaja peab tagama juurdepääsu krediiditeaberegistris sisalduvatele andmetele ka tarbijale ja käendajale endale. Kaubanduskoja jaoks on arusaamatu, miks on see säte praegusest eelnõust välja jäetud. Kuigi eelnõu seletuskirja § 7 lg 3 märgib, et inimese õiguse tutvuda enda andmetega tagab isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 15, ei piisa sellest tarbija jaoks. Oleme varem juba rõhutanud ning leiame endiselt, et seaduses peab üheselt ja arusaadavalt olema kirjas, et tarbija ja käendaja saavad tutvuda nii oma finantskohustuste andmete kui ka päringulogidega.
Eelnõu koostajad on meie kommentaaridele vastanud, et päringulogid on osa registri andmetest ning tegemist on isikuandmetega, millele isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 15 juba tagab juurdepääsu. Kuigi see õigus tuleneb otse EL õigusest, näeme, et seda ei pruugi tavatarbija teada ega osata otsida. Samuti märgiti, et kuna tegemist on otsekohalduvast Euroopa Liidu määrusest tuleneva õigusega, siis ei ole vajadust seda siseriiklikus õiguses dubleerida. Kaubanduskoda on seisukohal, et seadus peab olema inimesele arusaadav ja läbipaistev, ilma et tal oleks vaja EL määruste sisu tundma õppida.
Selge säte seaduses suurendab tarbija usaldust ja õiguskindlust, mis on eriti oluline, kui registriandmed mõjutavad krediidivõime hindamist ja tarbija võimalusi majanduslikes suhetes osaleda. Lisaks toetab õigusselgus ka registripidajat, sest aitab vältida olukorda, kus tarbijad esitavad teadmatusest tulenevaid kaebusi või pöörduvad järelevalveasutuste poole oma andmete nägemise küsimuses. Seega oleme seisukohal, et seadusest peab selgelt nähtuma, et tarbijal on õigus saada juurdepääs nii oma finantskohustuste andmetele kui ka päringulogidele.
Teeme ettepaneku lisada uuesti eelnõu § 10 lõikesse 1 punkt 12 järgnevas sõnastuses: „tarbijale ja käendajale enda kohta;“.
Selgitame.
Eelnõu § 10 lõike 1 selgitustes on põhjendatud, kuidas on tagatud tarbija ja füüsilisest isikust käendaja õigus tutvuda registris tema kohta sisalduvate andmetega. Nii tarbija kui ka füüsilisest isikust käendaja on ühtlasi ka andmesubjektid Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) kohaselt. Andmesubjekti õigus tutvuda andmetega on tagatud IKÜM artikliga 15. See säte kinnitab, et andmesubjektil on õigus saada vastutavalt töötlejalt kinnitust selle kohta, kas teda käsitlevaid isikuandmeid töödeldakse, ning sellisel juhul tutvuda isikuandmete ja järgmise teabega:
a) töötlemise eesmärk;
b) asjaomaste isikuandmete liigid;
c) vastuvõtjad või vastuvõtjate kategooriad, kellele isikuandmeid on avalikustatud või avalikustatakse, eelkõige kolmandates riikides olevad vastuvõtjad või rahvusvahelised organisatsioonid;
d) kui võimalik, siis kavandatav isikuandmete säilitamise ajavahemik või, kui see ei ole võimalik, sellise ajavahemiku määramise kriteeriumid;
e) teave õiguse kohta taotleda vastutavalt töötlejalt andmesubjekti puudutavate isikuandmete parandamist, kustutamist või töötlemise piiramist või esitada vastuväide sellisele isikuandmete töötlemisele;
f) teave õiguse kohta esitada kaebus järelevalveasutusele;
g) kui isikuandmeid ei koguta andmesubjektilt, siis olemasolev teave nende allika kohta;
h) teave artikli 22 lõigetes 1 ja 4 osutatud automatiseeritud otsuste, sealhulgas profiilianalüüsi tegemise kohta ning vähemalt nendel juhtudel sisuline teave kasutatava loogika ja selle kohta, millised on sellise töötlemise tähtsus ja prognoositavad tagajärjed andmesubjekti jaoks.
IKÜM on otsekohalduv Euroopa Liidu määrus, mille vahetu õigusmõjuga normide riigisiseses õiguses täiendav sätestamine on mitte ainult üleliigne, vaid Euroopa Kohtu praktika kohaselt ka lubamatu.1
Rahandusministeeriumil on kavas reguleerida tarbija ja käendaja registrile juurdepääsuga seonduvaid mõningaid praktilisi üksikasju krediiditeaberegistri põhimääruses (tehnilised üksikasjad, mis seonduvad juurdepääsuga registrile).
Oluline on tõsta tarbija teadlikkust nii sellise õiguse olemasolust kui tehnilisest võimalusest selle õiguse realiseerimiseks krediiditeaberegistri puhul. Registri loomisel on kavas tarbijale luua kasutajasõbralik lahendus nii ülevaate saamiseks tema kohta registris töödeldavatest isikuandmetest kui ka sellest kes, miks, millal ja millisel eesmärgil tema andmeid töötles.
2.
Eelnõu § 10 lõike 8 kohaselt koostab registripidaja registrisse kantud andmete kohta regulaarseid koondaruandeid isikustamata kujul ja avalikustab need oma veebilehel ning lõige 9 täiendab, et nende aruannete vormid, koostamise ja kättesaadavaks tegemise tähtajad ning korra võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.
Sellist sätet varasemas eelnõu versioonis ei ole. Seletuskiri ütleb, et tegemist on avaliku teabega, millele on tagatud igaühe juurdepääs. Kuigi eelnõu näeb ette, et registripidaja peab aruanded avaldama isikustamata kujul, tekib siiski küsimus, kuidas on tagatud, et aruannete koostamisel kasutatavaid algandmeid ei töödeldaks registris isikustatud kujul. Mistõttu tuleb kaaluda ka avaliku sektori asutuste ja ametiisikute poolt registrisse tehtavate päringute kajastamist Andmejälgijas, et tagada läbipaistvus isikuandmete töötlemisel.
Samuti jääb ebaselgeks, millist lisaväärtust see säte loob ja miks koondaruannet üldse vaja on. Kui andmed on juba avaliku teabe seaduse alusel kättesaadavad, ei lisa uus kohustus sisulist väärtust, küll aga suurendab registripidaja halduskoormust ja võib tuua kaasa täiendavaid kulusid. Lisaks tuleb arvestada, et aruannete koostamine eeldab ulatuslikku isikuandmete töötlemist ning selline aruandluskohustus dubleerib osaliselt aruandlust, mida juba avaldavad Eesti Pank ja Finantsinspektsioon. Meie hinnangul ei ole see põhjendatud.
Kaubanduskoda on seisukohal, et seletuskirjast ei selgu ka sätte eesmärk. Ei ole arusaadav, kas aruandeid on vaja teaduspoliitilistel, statistilistel või järelevalve eesmärkidel. Ilma selge eesmärgi määratlemiseta ei ole võimalik hinnata meetme vajalikkust. Kui eesmärk on läbipaistvuse suurendamine, tuleb täpselt määratleda, millised näitajad on vajalikud ja millise sagedusega neid avalikustatakse. Meie hinnangul on praegune sõnastus liiga ebamäärane ning võib viia ülemäärase aruandluse ja ebaolulise info tootmiseni.
Lisaks märgime, et seletuskirjas toodud viited § 10 lõike 8 ja 9 kohta on valed (seletuskirjas on kirjas lõiked 9 ja 10). kokkuvõtvalt näeme, et seletuskiri ei selgita piisavalt sätte sisu ega anna aruande praktilise vajalikkuse kohta põhjendusi.
Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku jätta eelnõust välja § 10 lõiked 8 ja 9, sest ei ole mõistetav koondaruande sisu ja eesmärk.
Nõustume
Jätta eelnõu § 10 lõiked 8 ja 9 välja:
„(8) Registripidaja koostab registrisse kantud andmete kohta regulaarseid koondaruandeid isikustamata kujul ja avalikustab need oma veebilehel.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud aruannete vormid, nende koostamise ja kättesaadavaks tegemise tähtajad ning korra võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.“
3.
Eelnõu § 58 lõige 1 näeb ette, et enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud ja kehtiva tarbijakrediidilepinguga seotud krediiditeabe edastab krediiditeabe andja registripidajale kaheksa kuu jooksul arvates käesoleva seaduse jõustumisest käesoleva seaduse § 66 lõike 1 kohaselt.
Tehniliste muudatuste rakendamine on mahukas, sest register peab samaaegselt tagama koostöö kõigi krediiditeabe saajatega ning integreerima muudatused erinevatesse tarbijakrediiditoodete ja lepingute protsessidesse. Lisaks arendustööle vajavad aega testimine, vigade parandamine ja pankade sisemised kooskõlastused.
Kaubanduskoja hinnangul on vähemalt 12 kuu pikkune üleminekuperiood põhjendatud, sest see võimaldab kõigil osapooltel arendused kvaliteetselt ellu viia, tagab süsteemide töökindluse ning vähendab riski, et kiirustades tehtud muudatused toovad kaasa tõrkeid klientidele osutatavates teenustes.
Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 58 lõiget 1 järgnevas sõnastuses: „(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud ja kehtiva tarbijakrediidilepinguga seotud krediiditeabe edastab krediiditeabe andja registripidajale kaheteist kuu jooksul arvates käesoleva seaduse jõustumisest käesoleva seaduse § 66 lõike 1 kohaselt.“.
Selgitame
Seaduse jõustumine on planeeritud etapiviisiliselt:
1) seaduse (va teatud rakendussätted) üldises korras jõustumisele järgneb hanke väljakuulutamine, registripidajaga lepingu sõlmimine ja registri ehitamine;
2) olemasolevate lepingute ja uute sõlmitavate lepingute kohta registripidajale teabe edastamise kohustus rakendub 01.10.2027 (nn andmete migreerimine);
3) kohustus teha krediidivõimelisuse hindamise käigus päring krediiditeaberegistrisse rakendub 01.06.2028.
Andmete migreerimiseks on seega ette nähtud kaheksa kuud. Selle sätestamisel arvestas Rahandusministeerium:
1) ühilduvuse, turvanõuete, kvaliteedikontrolli ja testimise läbiviimise vajadust;
2) krediiditeabe esitajate vajadust oma tööprotsessid ümber korraldada;
3) turuosaliste, järelevalvajate ja ühiskonna ootust, et krediidiregister alustaks täiemahulist tööd võimalikult kiiresti.
Selleks, et register saaks tõrgeteta tööle hakata, kaardistab Rahandusministeerium sobivas menetlusetapis turuosaliste tehnilised vajadused ja ootused.
Eesti Pangaliit
1.
Inkassoettevõtjad krediiditeabe andjatena:
Hetkel on inkassoettevõtjad (edaspidi inkassod) eelnõus krediiditeabe andjate ringist välja jäänud. Eelnõu koostajate põhjendus sellele on, et inkassod ei sõlmi tarbijakrediidilepinguid. Viimane vastab tõele, kuid olemuslikult on inkassode poolt ostetavate ja hallatavate tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete puhul tegemist siiski tarbijakrediidiga.
Kui krediidiandja müüb nõude inkassole, siis ei ole krediidiandja enam nõude omanik ja lepingu osapool ning peab lõpetama selle nõude kuvamise krediiditeabe registris. Teisalt puudub inkassodel kohustus antud nõuet krediiditeabe registris või ka maksehäire registris kuvada. Viimast küll tihti tehakse, kuid formaalne kohustus selleks puudub. Ning kui isik tasub inkassole graafikujärgselt ja maksehäiret ei teki, nõuet maksehäireregistris ei kuvata. Õigusloomes hetkel kehtivale praktikale tuginemine loob soodsa pinnase lünkade tekkeks ja niisugust lünklikku õigusloomet tuleks vältida.
Samuti on turul erinevaid maksehäire registreid ning nendes andmete avaldamise põhimõtted ei ole ühtselt reguleeritud, mistõttu võivad need nõuded jääda tähelepanuta.
Tulenevalt eeltoodust võib võlgnevuses oleval kliendil, kelle vastu olev nõue on müüdud inkassole, avaneda võimalus võtta täiendavat krediiti ja nii võlaorjusesse sattumise risk hoopis tõuseb. Leiame, et kuigi inkassod ei sõlmi formaalselt tarbijakrediidilepinguid, ei tohiks see piirata seadusandjat kohustamast neid registris kuvama tarbijakrediidilepingutest tulenevaid nõudeid. Pangaliit teeb ettepaneku vastavalt eelnõud täiendada.
Selgitame.
Eelnõuga on tehtud teadlik valik jätta krediiditeabe esitajate ringist välja krediidiostjad. Kaalutlused olid järgmised:
1) krediidiostja tegevuse sisust tulenevalt – krediidiostja omandab krediidiasutuse või krediidiandja viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude – võib registrisse andmete esitamise kohustuse ulatus olla väga nüansirikas, mistõttu võib tõusetuda küsimus sellest, kuidas vältida andmete dubleerimist, eeskätt nõude loovutamisel VÕS § 164 tähenduses.
2) inkassoettevõtjate tegevuse reformi (kujunemine finantsjärelevalvesubjektideks) mõju ei ole veel lõplikult selge. KIOS kohustas krediidihaldusega tegelevat isikut taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa ning viima oma tegevuse ja dokumendid KIOS-is sätestatuga vastavusse hiljemalt 30.06.2025 või oma tegevuse nimetatud kuupäevaks lõpetama. Oluline on jätta sektorile ajavahemik, mis võimaldab tegevusloa saanud ettevõtetel kohaneda uue regulatiivse raamistikuga ning jätab aega järelevalvepraktika kujunemiseks ja kinnistumiseks.
Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades pidas Rahandusministeerium põhjendatuks mitte hõlmata krediidiostjaid registri käivitamise esimeses etapis krediiditeabe andjana. Pärast registri täiemahulist käivitumist kavatseb Rahandusministeerium hinnata krediidiostjate kaasamise vajadust ning vajaduse korral valmistab ette seadusemuudatused, et võimaldada nende käsitamist krediiditeabe andjatena.
2.
Tagasimaksmisega viivitamise fakti kuvamine:
Eelnõu kohaselt avaldatakse tarbijakrediidilepingus kokku lepitud kohustuse täitmisega viivitamise fakti kuni 45 päeva. Selle põhjenduseks tuuakse asjaolu, et pärast 45.-ndat päeva avaldatakse üldjuhul võlgnevuste info maksehäire registri(te)s. Nagu eespool kirjeldatud, siis esineb siinkohal samuti risk, et võlgnevuste info läheb tegelikult kaduma ja tarbija jaoks suureneb oht sattuda võlaorjusesse. Viimane on aga selgelt vastuolus eelnõu eesmärgiga.
Lisaks on eelnõu koostajad välja toonud, et krediiditeabe registris võlgnevuse info kuvamine sekkuks liialt maksehäire registri teenust pakkuvate ettevõtete ärihuvidesse. Juhime tähelepanu, et kui krediiditeabe registris avaldatakse vaid võlgnevuse fakt, siis säilib krediidiandjatel vajadus ja ka kohustus kontrollida andmeid maksehäire registri(te)st. Samuti kasutavad nende teenuseid ka teised ettevõtted. Leiame, et ei ole proportsionaalne kaitsta kahe turul maksehäire registri teenust pakkuva ettevõtte väidetavaid ärihuvisid kogu krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu eesmärgi saavutamise asemel. Praeguse planeeritava ülesehituse puhul tekib ka küsimus, millist infot avaldatakse võlgnevuses oleva lepingu osas pärast 45.-ndat päeva. Kas siis avaldatakse ebaõiget infot, jättes mulje, nagu vastava lepingu osas võlgnevust ei ole? Viimane on aga vastuolus andmetöötluse põhimõtetega.
Selgitame
Eelnõu näeb ette, et krediiditeaberegistrisse krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil päringu tegevale isikule kuvatakse muu hulgas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud kohustuse täitmisega viivitamise fakt, kui tarbija kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud 14 päeva. Seda teavet kuvatakse kuni tarbija kohustuse täitmiseni, kuid mitte kauem kui 45 päeva selle kohustuse täitmisega viivitamisest arvates (eelnõu § 10 lg 1 punkt 1 koosmõjus § 7 lg 1 punktiga 12 ja § 10 lõikega 4).
Ajalise piirangu seadmine kõnesolevatele andmetele juurdepääsul on tõepoolest tingitud soovist mitte sekkuda põhjendamatult ettevõtlusvabadusse. Teadaolevalt pakutakse turul vaba konkurentsi tingimustes ka maksehäireteenust. See ärimudel tugineb IKS-is sätestatud normidel, mis lubab võlakohustuse rikkumisega seotud andmete edastamist kolmandale isikule (maksehäireregistri pidajale) ja selliste andmete töötlemist kolmanda isiku poolt juhul, kui lepingu rikkumisest on möödunud 30 päeva (IKS § 10 lõige 1 koosmõjus lg 2 punktiga 4). Praktika on kujunenud selliseks, et maksehäired avaldatakse 45 päeva möödumisel kohustuse täitmisega viivitamise päevast arvates.
Kui 45 päeva möödumisel on tarbija endiselt kohustuse täitmisega viivituses, ent neid andmeid ei kuvata registris, siis ei tähenda see ebaõiget infot. Tegemist on olukorraga, kus ajakohaste andmete saamiseks tuleb teha päring teise registrisse – maksehäireregistrisse.
On oluline märkida, et maksehäireregistrid ei avalda üksnes tarbijakrediidilepingust tulenevaid võlgnevusi. Maksehäireregistrile võivad võlakohustuse rikkumisega seotud andmeid esitada teisedki isikud. Seetõttu jääb ka pärast krediiditeaberegistri täiemahulist käivitumist endiselt alles vajadus kontrollida tarbija maksekäitumisega seotud andmeid maksehäireregistrist.
3.
Põhimääruse kehtestamise tähtaeg:
Pidades silmas hetkel täitmisregistri ümber toimuvat, teeme ettepaneku kehtestada seaduse tasemel krediiditeaberegistri põhimääruse välja andmise tähtaeg, milleks võiks olla hiljemalt 01.06.2026.a.
Selgitame
Põhimääruse jõustumine sõltub peamiselt sellest, millal jõustub asjakohane volitusnorm. Rahandusministeerium on krediiditeaberegistri põhimääruse eelnõu välja töötamas ning saadab selle kooskõlastusringile esimesel võimalusel. Kõik seaduseelnõu kooskõlastamisele kaasatud huvirühmad kaasatakse ka määruse eelnõu kooskõlastamisel.
Eelnõus põhimääruse jõustumise tähtaja sätestamine ei ole vajalik.
4.
Eelnõus tehtud muudatused:
Uue eelnõu versiooniga on lisatud eelnõusse uus säte, mille kohaselt registripidaja koostab registrisse kantud andmete kohta regulaarseid koondaruandeid isikustamata kujul ja avalikustab need oma veebilehel. Nende aruannete vormid, koostamise ja kättesaadavaks tegemise tähtajad ning korra võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega (eelnõu § 10 lg 8 ja 9). Kuigi register avaldab neid aruandeid isikustamata kujul, siis kuidas on tagatud, et aruandluse algandmeid ei võeta registrist isikustatud kujul? Sarnast aruandlust avaldavad Eesti Pank ja Finantsinspektsioon. Kas on põhjendatud luua ühele eraettevõttele selline võimalus ja kohustus ning seeläbi tekitada täiendavaid riske pangasaladuse ja isikuandmete kaitsele?
Nõustume
Jätta eelnõu § 10 lõiked 8 ja 9 välja:
„(8) Registripidaja koostab registrisse kantud andmete kohta regulaarseid koondaruandeid isikustamata kujul ja avalikustab need oma veebilehel.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud aruannete vormid, nende koostamise ja kättesaadavaks tegemise tähtajad ning korra võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.“
5.
Avaliku sektori asutuste ja ametiisikute juurdepääs krediiditeaberegistrile:
Eelnõu § 10 kohaselt on registripidajal kohustus võimaldada juurdepääs krediiditeaberegistris sisalduvatele andmetele mitmele avaliku sektori asutusele ja ametiisikule.
Seletuskirjast ei nähtu, kas kõikide nimetatud asutuste ja ametnike osas on juurdepääsu vajalikkust hinnatud, samuti kas on kontrollitud õigusliku aluse olemasolu ja asjakohasust, sh kas asjakohastes seadustes on sätestatud õigusnormid, mis annavad nimetatud asutustele ja ametnikele õiguse päringute tegemiseks. Eelnõuga ei nähta ette ühegi seaduse täiendamist eelnimetatud eesmärgil.
Seletuskirjas on öeldud (lk 38), et punktides 2–4 nimetatud asutus „peab oma taotlust registrist andmete saamiseks siiski konkreetselt põhjendama“. Seega on teatud asutuste päringute osas pandud päringu vajalikkuse hindamise kohustus registripidajale, aga puudub selgitus, kuidas registripidaja seda sisuliselt teeb. Samuti tekib küsimus, kes hindab päringu vajalikkust ülejäänud asutuste ja ametnike, nt riikliku statistika tegija või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti osas.
Pangaliit leiab, et eelkirjeldatud küsimusi tuleb kindlasti täiendavalt hinnata, vältimaks täitmisregistriga analoogse olukorra tekkimist.
Eelnõu koostamisel on arvesse võetud § 10 lõikes 1 loetletud asutuste ja isikute vajadustega. Sätteid on kohandatud asutuste ja isikute vajadustele vastavaks.
6.
Lisaks juhime tähelepanu, et eesmärgiga tagada läbipaistvus isikuandmete töötlemisel, tuleks kindlasti kaaluda avaliku sektori asutuste poolt registrisse tehtavate päringute kajastamist Andmejälgijas.
Selgitame.
Eelnõuga luuakse võimalus, et registri andmevahetust ei pea tingimata korraldama riigi infosüsteemi andmevahetuskihi (X-tee) kaudu (§ 6 lõige 2). Samas on andmejälgija rakendamise eelduseks just X-tee kasutamine. See tähendab, et juhul kui registri andmeedastus toimub X-tee vahendusel, rakendatakse ka andmejälgijat.
Kui aga registris otsustatakse rakendada mõni alternatiivne andmevahetusplatvorm, nähakse ette ka sellele vastava kasutajasõbraliku lahenduse loomine.
Mõlemal juhul tagab lahendus, et andmesubjekt ehk tarbija saab mugava ja selge ülevaate sellest, kes, miks, millal ja millisel eesmärgil tema andmeid on kasutanud. Nii X-tee kui ka alternatiivse platvormi puhul on keskseks põhimõtteks andmete töötlemise läbipaistvus, turvalisus ning andmesubjekti õiguste parem kaitse.
FinanceEstonia
1.
Eelnõu täiendamise vajadus seoses krediidiinkassode lisamisega krediiditeabe andjate ringi:
FinanceEstonia jääb oma ettepaneku juurde laiendada krediiditeabe andjate ringi ning näha krediiditeabe edastamise kohustus ette ka krediidiinkassodele juhul, kui nad tegutsevad krediidiostja rollis (st kui algne krediidiandja on oma krediidilepingust tulenevad nõuded loovutanud inkassole). Krediiditeaberegistri asutamise ja pidamise eesmärke silmas pidades on oluline, et ka inkassole loovutatud krediidilepingutest tulenevad Linantskohustused oleksid registris kajastatud, arvestades, et need ei pruugi olla nähtavad maksehäireregistritest. Rahandusministeerium on kü ll selgitanud, millistel kaalutlustel jäid krediidiinkassod esimeses etapis teabe edastajate ringist välja, kuid peame oluliseks rõhutada loodava registri eesmä rke. Seletuskirja kohaselt on krediiditeabe jagamise seaduse eesmärk aidata kaasa vastutustundlikule laenamisele ja laenuvõtmisele, tagades asjakohase teabe kättesaadavuse krediidiandjale ja –vahendajale krediidivõimelisuse hindamiseks, samuti toetada krediiditeabe kättesaadavust finantssektori usaldusväärsuse tagamiseks ning krediiditurgude jälgimiseks ja järelevalveks.
Samuti juhime tähelepanu, et register vajab ulatuslike infotehnoloogiliste lahenduste loomist nii andmete edastajate kui ka saajate poolt. Hilisem seaduse või registri tä iendamine on väga aja- ja ressursimahukas protsess, mistõttu on oluline,et vastav tä ienduse sisse viimine juba seaduse esimesse versiooni. Erinevad alaliidud on korduvalt toonud tagasisides välja, et krediidiinkassode kohustamine andmete edastamiseks toetaks märkimisväärselt seaduse eesmärkide saavutamist.
Tulenevalt eeltoodust leiame, et seaduse eelnõu tuleks täiendada nii, et see näeks ette ka krediidiinkassodele registrisse andmete edastamise kohustuse (meie varasemates kommentaarides toodud eelduste esinemisel).
Selgitame
Eelnõuga on tehtud teadlik valik jätta krediiditeabe esitajate ringist välja krediidiostjad. Kaalutlused olid järgmised:
1) krediidiostja tegevuse sisust tulenevalt – krediidiostja omandab krediidiasutuse või krediidiandja viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude – võib registrisse andmete esitamise kohustuse ulatus olla väga nüansirikas, mistõttu võib tõusetuda küsimus sellest, kuidas vältida andmete dubleerimist, eeskätt nõude loovutamisel VÕS § 164 tähenduses.
2) inkassoettevõtjate tegevuse reformi (kujunemine finantsjärelevalvesubjektideks) mõju ei ole veel lõplikult selge. KIOS kohustas krediidihaldusega tegelevat isikut taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa ning viima oma tegevuse ja dokumendid KIOS-is sätestatuga vastavusse hiljemalt 30.06.2025 või oma tegevuse nimetatud kuupäevaks lõpetama. Oluline on jätta sektorile ajavahemik, mis võimaldab tegevusloa saanud ettevõtetel kohaneda uue regulatiivse raamistikuga ning jätab aega järelevalvepraktika kujunemiseks ja kinnistumiseks.
Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades pidas Rahandusministeerium põhjendatuks mitte hõlmata krediidiostjaid registri käivitamise esimeses etapis krediiditeabe andjana. Pärast registri täiemahulist käivitumist kavatseb Rahandusministeerium hinnata krediidiostjate kaasamise vajadust ning vajaduse korral valmistab ette seadusemuudatused, et võimaldada nende käsitamist krediiditeabe andjatena.
2.
Eelnõu täiendamise vajadusest seoses isikute ringiga, kellele võimaldatakse juurdepääsu registriandmetele:
Eelnõu § 10 lõikes 1 hetkel määratletud isikute ring, kellele võimaldatakse juurdepääs registriandmetele, vajab täiendamist.
1. Esiteks on jäetud Rahandusministeeriumi poolt ettevalmistatud eelnõu esialgsest tekstist põhjendamatult välja krediidivahendajad. Kuivõrd krediidivahendajad peavad tarbijale krediidi vahendamisel järgima tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja muid vastutustundliku laenamise nõudeid (KAVS § 47), siis tuleb registriandmetele ligipääs tagada ka krediidivahendajatele.
2. Teiseks oleme varem avaldanud arvamust, et meie hinnangul peaksid registriandmetele ligipääsu saama taotleda ka kolmandad isikud (eelkõige teenuse pakkujad):
a. tarbija enda nõusolekul krediiditeabena käsitletavatele andmetele (nö positiivsetele krediidiandmetele); ja
b. ainult maksehäireid puudutavale teabele (nö negatiivsetele krediidiandmetele) tuginedes muule kohasele õiguslikule alusele – eelkõige tarbija osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või teenusepakkuja õigustatud huvides nagu see ka täna Eestis maksehäireregistritelt info saamise osas võimalik on.
Näeme teravat probleemi selles, et ilma tarbija nõusolekul kolmandatele isikutele nende krediiditeabele ligipääsemise võimalust seaduse eelnõusse sõnaselgelt lisamata ei ole võimalik täna turul tegutsevatel innovaatilistel Fintech ettevõtetel eraldiseisvalt (ilma krediidiasutuseta) seda infot välja küsida. See pärsib selgelt innovatsiooni ja teenusepakkujate ettevõtlusvabadust, kahjustades otseselt tarbijaid, kuna ei võimalda tarbijatel lasta tema kohta käivaid krediidiandmeid teenuste tarbimiseks tõhusalt jagada ja vahetada (nt pärsib innovaatilist teenust, mis seisneb tarbija krediiditeabe hankimisele eri riikide era- ja avaliku sektori loodud andmekogudest ja registritest, lahendades turul olulist probleemi).
Kui vaadata Finantssektorit ja eraisikutele suunatud laenuteenuseid, siis piiriülene teenuste pakkumine ei toimi. EL-i liikmesriigi kodanikul võib olla tugev krediidiajalugu oma koduriigis, kuid liikudes teise riiki on ta krediidiandja silmis sisuliselt mittekeegi ehk kaotab oma krediidistaatuse. Kolmanda isiku poolt pakutav teenus võimaldaks eri riikide krediidiandmete sujuvat ülekandmist üle kogu Euroopa, aidates teostada piiriülest finantsteenuste revolutsiooni krediidiandmete sujuva ülekandmise teel üle kogu Euroopa. Selleks aga peab olema võimalus teenuse arendamiseks kõigis Euroopa riikides, sh Eestis. Seaduse kehtestamine hetkel välja pakutud sõnastuses paneks just Eesti kliendid Euroopa Liidu laenuturul ebasoodsamasse seisu arvestades, et ülejäänud Euroopa liigub nimetatud piirangute ületamise suunas. Seega toome välja tungiva vajaduse luua võimalus registriandmetele ligipääsuks ka kolmandatele isikutele, innovaatilistele teenusepakkujatele: negatiivsetele ja positiivsetele krediidiandmetele juurdepääs kohasel õiguslikul alusel: tarbija enda nõusolekul, õigustatud huvi olemasolul või lepingu täitmiseks.
Tarbija kohase nõusoleku saamiseks ja kontrollimiseks on Eestis lahendusena olemas andmenõusolekuteenus (eeldades autentimisvahendi ID-kaart, Mobiil-ID või Smart-ID olemasolu), mis tuleks esmases arendusetapis tulevasele registripidajale kohe kohustuslikuks teha. Isikute puhul, kellel autentimisvahendit ID-kaart, Mobiil-ID või Smart-ID kasutusel ei ole, tuleks lähtuda teiste riikide krediidibüroode ja -registrite praktikast: selle kohaselt peaks teenusepakkuja tõendama registripidajale ligipääsu saamiseks elektrooniliselt küsitava nõusoleku vastavust ning nõusoleku andja isikusamasuse nõuetekohast tuvastamist. Seejuures ainult maksehäireid puudutavale teabele (nö negatiivsetele krediidiandmetele) ligipääsuks muule kohasele õiguslikule alusele tuginedes eelkõige tarbija osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või teenusepakkuja õigustatud huvides peaks tulevane registripidaja tugineda kolmanda isiku usaldusväärsuse ja õigustatud huvi olemasolu hindamisel tugineda samadele kriteeriumitele nagu see ka täna Eestis maksehäireregistritelt info saamise osas maksehäirete registripidajate poolt toimub.
Ülaltoodule toodule tuginedes teeme ettepanekud täiendada kavandatavat eelnõu järgmiselt:
1. § 10 lõike 1 punktis 1 toodud loetelu täiendada selliselt, et lisada sellele rasvases kirjas tähistatud teksti:
„(1) Registripidajal on kohustus võimaldada juurdepääs krediiditeaberegistris
sisalduvatele andmetele:
1) krediidiasutuste seaduse tähenduses krediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuse Eestis asutatud 8iliaalile, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 5 ja 6 nimetatud krediidiandjale ja krediidivahendajale ning § 2 lõikes 2 nimetatud isikule, välisriigi krediidiandja Eestis asutatud 8iliaalile ning hoiu-laenuühistu seaduse §-s 3 nimetatud hoiu-laenuühistule tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks või muutmiseks või võla ümberkujundamiseks võlaõigusseaduse § 4161 tähenduses tahteavalduse
esitanud või sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel täiendavat krediiti taotleva tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil.“
Põhjendame oma ettepanekut täpsemalt järgmiselt. Rahanduskomisjoni esimese lugemise läbinud eelnõu teksti § 10 lõike 1 punkt 1 on järgmine:
„(1) Registripidajal on kohustus võimaldada juurdepääs krediiditeaberegistris sisalduvatele andmetele:
1) krediidiasutuste seaduse tähenduses krediidiasutusele ja välisriigi krediidiasutuse Eestis asutatud 8iliaalile, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 5 nimetatud krediidiandjale ja § 2 lõikes 2 nimetatud isikule, välisriigi krediidiandja Eestis asutatud 8iliaalile ning hoiu-laenuühistu seaduse §-s 3 nimetatud hoiu-laenuühistule tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks või muutmiseks või võla ümberkujundamiseks võlaõigusseaduse § 4161 tähenduses tahteavalduse esitanud või sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel täiendavat krediiti taotleva tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil.“
Seletuskirjast puudub igasugune põhjendus, miks on jäetud eelnõu esialgsest tekstist välja krediidiandjate ja –vahendajate seaduse §-s 6 nimetatud krediidivahendajad. Kuivõrd krediidivahendajad peavad tarbijale krediidi vahendamisel järgima tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja muid vastutustundliku laenamise nõudeid (KAVS § 47), siis tuleb registriandmetele ligipääs igaljuhul tagada ka krediidiandjate ja –vahendajate seaduse §-s 6 nimetatud krediidivahendajale. Seonduvalt toome välja, et vastavat ettepanekut toetab selgelt ka eelnõu § 61 punktis 2 toodu, mille kohaselt plaanitakse KAVS paragrahvi 47 täiendada lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Krediidiandja või -vahendaja on tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kohustatud arvestama võlaõigusseaduse § 4034 lõikes 31 sätestatud nõuetega.”
Seejuures mõjutaksid käesoleva eelnõu puudujäägid otseselt kõiki Eestis tegutsevaid krediidivahendajaid, kelle pakutavate teenuste ringi kuulub mh ka krediidivahendus Finantsinspektsiooni (FI) väljastatud tegevusloa alusel (kuuludes seega FI järelevalve alla).
Selgitame, osaliselt nõustume
1. Krediidivõimelisuse hindamise kohustus on VÕS § 4034 tulenevalt üksnes krediidiandjal. Krediidivahendusleping on leping, millega krediidivahendaja kohustub oma majandus- ja kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele või kohustub krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel sõlmima (VÕS § 4011). Krediidi vahendamise tegevust täpsustab KAVS, mille § 4 kohaselt on krediidi vahendamine :
1) tarbijale tasu eest krediidi andmise vahendamine või krediidilepingu sõlmimise võimalusele osutamine;
2) tarbija abistamine krediidilepingu sõlmimise eelsetes toimingutes või lepingu sõlmimisel ja muud sellega seotud tegevused, mida ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi punktis 1;
3) krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepingute vahendamine või nende sõlmimine krediidiandja nimel ja arvel.
Seega tegutseb krediidivahendaja üksnes krediidiandja nimel ja huvides, see tähendab ka seda, et krediidivõimelisuse hindamise ülesanne on tal üksnes siis, kui temaga krediidivahenduslepingu sõlminud krediidiandja teda selleks selgesõnaliselt ka volitab.
Krediiditeabe jagamise seaduse eelnõuga anname me seaduses juurdepääsuõiguse üksnes nendele isikutele, kellel on seadusest tulenev kohustus krediidivõimelisust hinnata. Seetõttu jäid ka krediidivahendajad eelnõust välja. Küll aga on neil õigus registrile juurdepääs saada krediidiandja volitatud isikuna, kui selle volitusega kaasneb ka krediidivõimelisuse hindamise õigus. Sel juhul saab päringuid teha üksnes nende inimeste kohta, kelle krediidivõimelisust selle volituse alusel hinnatakse.
Sellest tulenevalt on aga vajalik muuta ka eelnõu § 61 punktis 2 kavandatud KAVS § 47 lõike 41 sõnastust nii, et sättest jäetakse välja sõnad „või -vahendaja“:
„2) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Krediidiandja või -vahendaja on tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kohustatud arvestama võlaõigusseaduse § 4034 lõikes 31 sätestatud nõuetega.“;“.
2.a. IKÜM art 6 lg 1 punktides a-e sätestatakse isikuandmete töötlemise õiguslikud alused. Nendeks on:
a) andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil;
b) isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele;
c) isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja juriidilise kohustuse täitmiseks;
d) isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti või mõne muu füüsilise isiku eluliste huvide kaitsmiseks;
e) isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu
teostamiseks;
f) isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps.
Seejuures näeb sama artikli lõige 3 ette, et lõike 1 punktides c ja e osutatud isikuandmete töötlemise alus kehtestatakse:
a) liidu õigusega või
b) vastutava töötleja suhtes kohaldatava liikmesriigi õigusega.
Registrisse andmete edastamise ja sealt päringute tegemine on krediidiandja jaoks juriidilise kohustuse täitmine, teiste eelnõu § 10 lõikes 1 nimetatud isikute puhul on tegemist aga avaliku ülesande täitmisega. Seega on nimetatud isikute juurdepääsuõigust reguleerivad sätted vajalikud, et tagada vastavus IKÜM-iga.
Eelnõuga ei välistata tarbija nõusolekul tarbija andmetele juurdepääsu kolmandatele isikutele, kui andmesubjekt on selleks andnud nõuetekohase nõusoleku (IKÜM art 4 punkt 11 ja artikkel 7). Ka praegu on võimalik erinevatel andmekogude vastutavatel töötlejatel inimese nõusoleku alusel andmeid oma andmekogust väljastada, vastavaid nõusolekuid hallatakse konkreetse andmekogu juures või mõnes muus võrgu- ja infosüsteemis (nt dokumendihaldussüsteemis). Andmesubjekti nõusoleku alusel andmetele juurdepääsu loomine või andmete kolmandatele isikutele edastamine ei eelda seaduse tasandil regulatsiooni kehtestamist, olulisem on andmekogu tehniline valmisolek sellisteks toiminguteks.
Riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude puhul on võimalik kasutada andmenõusolekuteenust2. Ka krediiditeaberegistri puhul on kavas luua võimekus selle teenuse kasutuselevõtuks.
Ka praegu on võimalik inimesel nõusoleku alusel andmeid oma andmekogust edastada, vastavaid nõusolekuid hallatakse konkreetse andmekogu juures. andmenõusolekusüsteem võimaldab nõusolekuid hallata ühtsete reeglite alusel keskses kohas (teabeväravas eesti.ee) ning tagada andmesubjektide, ettevõtjate ja andmekogude kiirema suhtluse ja andmevahetuse. See teenus võimaldab andmeandjal inimese nõusolekul edastada tema isikuandmeid teisele vastutavale töötlejale ning kuvada talle nõusoleku haldamisega seotud teavet keskses infokanalis, Eesti teabevärav (eesti.ee). Nõusolekuid haldab Riigi Infosüsteemi Amet.3
Andmenõusolekuteenuse kasutuselevõtmine ei eelda muudatuste tegemist krediiditeabe jagamise seaduse eelnõus. Teenuse kasutuselevõtmise soovi on Rahandusministeerium kooskõlastusringi käigus ka selgelt väljendanud (vt nt kooskõalstustabelit)
b. Registri loomise eesmärk on rangelt piiritletud krediidivõimelisuse hindamisega, et tagada andmetöötluse kontrollitavus ja läbipaistvus ning seeläbi ka andmetöötluse usaldusväärsus laiemalt. Seetõttu võimaldatakse juurdepääs registriandmetele Finantsinspektsiooni järelevalve all olevatele ettevõtjatele, kelle kohustuseks seadusest tulenevalt on hinnata tarbija krediidivõimelisust. Teisestel eesmärkidel tagatakse juurdepääs ka teatud avalikke ülesandeid täitvatele asutustele ja isikutele. Paragrahvis 10 nimetamata isikutele juurdepääsu ei võimaldata.
Õigustatud huvi isikuandmete töötlemise õigusliku alusena (IKÜM art 6 lg 1 punkt f) sätestab kolm kumulatiivset tingimust, mille esinemisel oleks isikuandmete töötlemine lubatud:
1) vastutaval töötlejal või andmeid saaval kolmandal isikul või kolmandatel isikutel on õigustatud huvi,
2) isikuandmete töötlemine on vajalik õigustatud huvi teostamiseks,
3) vastutaval töötleja või andmeid saava kolmanda isiku huve ei kaalu üles kaitstava andmesubjekti põhiõigused ja –vabadused.
Vastutaval töötlejal tuleb läbi viia asjakohane kaalumine, hinnates konkreetset olukorda ja selles esinevaid vastanduvaid õigusi ja huve. Siseriikliku õigusega ei saa õigustatud huvi kriteeriume kuidagi täpsustada või anda teatud olukordadele kindlat tähendust, samuti ei ole lubatud näha lõplikult ette vastanduvate õiguste ja huvide kaalumise tulemus, ilma et lubatud oleks konkreetse juhtumi erilistest asjaoludest lähtuv teistsugune tulemus4.
Seega ei ole võimalik eelnõus õigustatud huviga seonduvat reguleerida. Samuti puudub vajadus kehtestada säte, mille sisuks on pelgalt nending, et õigustatud huvi korral on võimalik registrist andmeid saada.
3.
§ 10 lõikes 1 toodud loetelu osas teeme ettepaneku täiendada seda selliselt, et lisada sellele punkt järgmises sõnastuses:
„kolmandale isikule tarbijale teenuse osutamiseks ja krediidivõimelisuse
hindamiseks vajaliku teabe kogumiseks tarbija vastava nõusoleku alusel, juhul kui tegemist on KAS § 88 tähenduses pangasaladusena käsitletava teabega, või muul kohasel õiguslikul alusel kui tegemist ei ole KAS § 88 tähenduses pangasaladusena käsitletava teabega“.
Põhjendame oma ettepanekut täpsemalt järgmiselt. Registriandmetele ligipääsu peavad saama taotleda ka kolmandad isikud (eelkõige teenuse pakkujad) tarbijalt saadud vastava nõusoleku alusel (sh seoses tarbija poolt taotletud teenuse osutamisega) pangasaladuse alla kuuluva teabe osas (st teave olemasolevate finantskohustuste kohta) ja maksehäireid puudutava teabe osas (mis ei ole pangasaladusega käsitatav teave vastavalt KAS § 88 lg 2 punktile 4) tuginedes muule kohasele õiguslikule alusele – eelkõige IKÜM artikkel 6(1)b) alusel andmesubjekti osalusel s
sõlmitud lepingu täitmiseks või IKÜM artikkel 6(1)f) alusel teenusepakkuja õigustatud huvides.
Rahandusministeerium on kooskõlastustabeli selgituses välja toonud, et:
- Kolmandatele isikutele juurdepääsu võimaldamine ei ole põhjendatud. Registri loomise eesmärk on piiritletud krediidivõiimelisuse hindamisega, et tagada andmetöötluse kontrollitavus ja seeläbi läbipaistvus. Seetõttu võimaldatakse juurdepääs registriandmetele FI järelevalve all olevatele ettevõtjatele, kelle kohustuseks seadusest tulenevalt on hinnata tarbija krediidivõimelisust. Kolmandate isikute päringute tegemise eesmärgi kontrollimine on keeruline ja võib tõstatada küsimused registri usaldusväärsusest. Seejuures on seadusandjal keeruline sätestada andmekogu vastutuvale töötlejale piisavalt selged tingimused, mille täitmisel võ iks juurdepääs registrile lubatav olla (nt millal saab teenust lugeda
piisavalt innovaatiliseks). Tähelepanuta ei saa jätta andmesubjekti ega ka avalikkuse õigustatud ootust, et regulatsioon tagab piisava selgusega ülevaate sellest, millal ja millistel eesmärkidel registrist andmeid kolmandatele isikutele edastatakse.
- Mööndes teisalt, et eelnõuga ei välistata andmete edastamist kolmandatele isikutele tarbija nõusolekul. Riigi andmekogude puhul on selleks võimalik kasutada andmenõusolekuteenust (https://www.ria.ee/riigiinfosusteem/
inimkeskne-andmehaldus/andmenousolekuteenus). Käesoleval hetkel ei näe Rahandisministeerium takistust krediiditeaberegistri puhul andmenõusolekuteenuse kasutuselevõtuks. Andmenõusolekuteenus on mugav, läbipaistev ja turvaline võimalus edastada inimese nõusolekul tema andmeid registrist kolmandatele isikutele.
Näeme probleemi selles, et ilma tarbija nõusolekuta kolmandatele isikutele nende krediiditeabele ligipääsemise võimalust sõnaselgelt seaduse eelnõusse lisamata ei ole võimalik täna turul tegutsevatel innovaatilistel Fintech-ettevõtetel eraldiseisvalt (ilma krediidiasutuseta) välja küsida. See pärsib selgelt innovatsiooni ja teenusepakkujate ettevõtlusvabadust, kahjustades otseselt tarbijaid, kuna ei võimalda tarbijatel lasta tema kohta käivaid krediidiandmeid teenuste tarbimiseks tõhusalt jagada ja vahetada. Muuhulgas pärsib eelnõu praegune sõnastus rahvusvaheliselt kasutatava ja kontrollitud finantsidentiteedi loomise teenuse pakkumist, mis võimaldaks tarbijal taotleda erinevate riikide krediidiandjate krediidipakkumisi või muid teenuseid.
Rahvusvahelise finantsidentiteedi loomise teenuse osutamiseks tuleb koguda ja töödelda erinevate riikide krediidibü roodest ja -registritest kogutavaid krediidiandmeid erinevatel kohastel õiguslikel alustel: pangasaladusena käsitletavaid andmeid kliendi nõusoleku alusel ning selle käsitluse alt väljuvaid maksehäireandmeid lepingu täitmiseks ja õigustatud huvides (vastavalt IKÜM artikkel 6(1)a isiku nõusolekul, 6(1)b) alusel andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu tä itmiseks või IKÜM artikkel 6(1)f) alusel enda või kolmanda isiku õigustatud huvides). Seega ei toimu vastav tegevus krediidivahendusteenuse raamides, mille osas ülal eelnõu täiendamise vajaduse krediidivahendajate suhtes eraldi välja tõime.
Teenuse osutamiseks tuleb koguda krediidiinfot nii tarbijalt endalt kui erinevate riikide krediidibüroodest ja andmekogudest – sh Eestis täna tegutsevatelt maksehäireregistritelt. Loodav rahvusvaheline finantsidentiteet hõlmab erinevatest allikatest (sh ka eri riikidest) kogutud krediiditeavet ja krediidivõimelisuse hinnanguid. Pakutava teenuse raames oleks tarbijal võimalik
enda rahvusvahelist finantsidentiteeti teenuse osutaja platvormi kaudu jagada krediiditaotlemise eesmärgil sh piiriüleste krediidiandjatega neilt krediidi taotlemiseks.
Sellised teenused lahendaks turul olulist probleemi. Kui vaadata finantssektorit ja eraisikutele suunatud laenuteenuseid, siis piiriülene teenuste pakkumine ja seetõttu ka kapitali vaba liikumine ei toimi. EL-i liikmesriigi kodanikul võib olla tugev krediidiajalugu oma koduriigis, kuid liikudes teise riiki on ta krediidiandja silmis sisuliselt mittekeegi ehk kaotab oma krediidistaatuse.
Krediidiasutuste jaoks on välisriigist pärit isikuga seotud krediidirisk kõrge, mistõttu hoidutakse välisriigist pärit isikutele krediiti võimaldamast või teatud juhtudel võimaldatakse seda väga kõrge intressiga. See tuleneb krediidiotsuste aluseks võetavate andmete kogumise killustatusest.
Lepinguriikides tegutsevad erinevate mandaatide (sh era- ja avalik sektor) alusel erinevad krediidibürood, mis koguvad andmeid erineva struktuuriga ning ei jaga omavahel kogutud krediidiandmeid. Selle tulemusena on krediidiasutustel ka keeruline välisriigist pärinevat isikut finantseerida. Isegi kui krediidiasutus sooviks liidestada erinevate liikmesriikide krediidibüroodega, pole see üksikule krediidiasutusele majanduslikult otstarbekas, kuna välisriikidest pärit kliendid on
hajutatud mitme erineva liikmesriigi vahel. Krediidiandjate jaoks on piiriülese teenuse pakkumine ka keeruline, kuna puudub oskusteave sihtriigis riskide (eeskätt krediidiriski) hindamiseks ja liidestused andmete kogumiseks. Samuti puudub informatsioon kohalike regulatsioonide kohta ning võõras inforuumis on keeruline potentsiaalsete klientideni jõuda. Antud kontekstist lähtuvalt ollakse piiriülese laenamise osas ettevaatlikud. Veel vähem on atraktiivsed väikese turumahuga riigid (nagu Eesti), kuna turule sisenemise keerukus võrreldes suuremate riikidega on sama, kuid äripotentsiaal äärmiselt madal. Teenuse pakkujate abil oleks võimalik aidata kaasa viidatud tõrgete eemaldamisele ja ühtse krediidituru loomisele. Vastupidiselt looks seaduse kehtestamine hetkel välja pakutud sõnastuses aga täiendavaid piiranguid ning paneks just Eesti kliendid Euroopa Liidu turul ebasoodsamasse seisu arvestades, et ülejäänud Euroopa liigub nimetatud piirangute ületamise suunas.
Eelnevaga seoses on meie ettepanek, et loodav krediiditeaberegister võimaldaks ka Eestis teenusepakkujatele piiriülese finantsturu tugevdamisele suunatud teenuse jaoks tarbijate krediidiandmetele ligipääsu ning seadusandja innovatsioonile tuge pakuks ja teenuse toimimiseks kavandatava eelnõu täiendamisega vajaliku lahenduse võimaldaks.
Ministeeriumi poolt viidatud võimaliku andmenõusolekuteenusega
(https://www.ria.ee/riigiinfosusteem/inimkeskneandmehaldus/
andmenousolekuteenus) näeme selgelt probleemi selles, et liitumine on andmekogudele vabatahtlik ja praktikas on tänaseks liitunud vaid vähesed loetud andmekogud. Mõistame ministeeriumi varasemas seletuskirjas välja toodud probleemi, et nõusolekute haldamine nõuab arusaadavalt täiendava tehnilise lahenduse loomist, kuid meie hinnangul tuleks eelnevale tuginedes selgelt leida lahendus, et tarbija nõusolekute alusel ka kolmandatele isikutele, eelkõige silmas pidades innovaatiliste teenuste osutajatele, tarbija selgel soovil ja taotlusel nende krediiditeave registrist lihtsasti ja otse kättesaadavaks teha ning see kindlasti juba ka registri käivitumise esimeses etapis ette näha ja kasutatavaks teha.
Isikute puhul, kellel autentimisvahendit ID-kaart, Mobiil-ID või Smart-ID kasutusel ei ole, tuleks lähtuda teiste riikide krediidibüroode ja -registrite praktikast: selle kohaselt peaks teenusepakkuja tõendama registripidajale ligipääsu saamiseks elektrooniliselt küsitava nõusoleku vastavust ning nõusoleku andja isikusamasuse nõuetekohast tuvastamist.
Märgime, et käesoleval hetkel on Eestis täna tegutsevatelt maksehäireregistritelt võimalik saada tarbija kohta negatiivset krediidiinfot ilma tarbija nõusolekuta, mistõttu peaks ka loodavast krediiditeaberegistrist ainult maksehäireid puudutav
teave (st teave, mis ei ole pangasaladusega käsitatav teave vastavalt KAS § 88 lg 2 punktile 4 ega nõua seetõttu eriseaduse kohaselt tarbija nõusolekut) olema kolmandast isikust teenusepakkujatele jätkuvalt juurdepääsetav ka muul õiguslikul alusel – eelkõige IKÜM artikkel 6(1)b) alusel tarbija (andmesubjekti) osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või IKÜM artikkel 6(1)f) alusel teenusepakkuja õigustatud huvides. Ainult maksehäireid puudutavale teabele (nö negatiivsetele krediidiandmetele) muule kohasele õiguslikule alusele tuginedes (eelkõige tarbija osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või teenusepakkuja õigustatud huvides) saab tulevane registripidaja tugineda kolmanda isiku usaldusväärsuse ja õigustatud huvi olemasolu hindamisel tugineda samadele kriteeriumitele nagu see ka täna Eestis maksehäireregistritelt info saamise osas maksehäirete registripidajate poolt toimub.
Eelnevale tuginedes rõhutame selget vajadust, et eelnõu § 10 lõikes 1 kavandatavat isikute ringi tuleb ettevõtlusvabaduse ja innovatsiooni tagamiseks meie ettepanekutes toodud viisil ja põhjendustel laiendada.
Selgitame
Ülalpool selgitasime krediiditeaberegistris sisalduvatele andmetele juurdepääsuõiguseid (juriidiline kohustus, nõusolek ja õigustatud huvi).
IKÜM art 6 lg 1 punktis c sätestatud isikuandmete töötlemise õiguslik alus - isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele – ei ole krediiditeaberegistri puhul asjakohane alus. Krediiditeaberegister ei ole kolmanda isiku ja tarbija vahelises õigussuhtes ega sõlmitavas lepingus osapooleks. See õiguslik alus ei anna kolmandale isikule õigust teha päringuid riigi andmekogusse.
Nimetatud õigusliku aluse olemasolul registrisse päringute tegemise võimaldamine läheks vastuollu IKÜM artiklis 5 sätestatud eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetega.
4.
Registripidaja valimine - eelnõu ei sätesta sisulisi valikukriteeriumeid registripidaja määramiseks. Eelnõu sõnastus piirdub ministri pädevusega hinnata sobivust ning Finantsinspektsiooni kooskõlastusega (§ 12 lg 2). Läbipaistva
menetluse ja õiguspärase ootuse tagamiseks tuleks täpsustada sisulised hindamiskriteeriumeid ning valikumenetluse korda.
Selgitame
Registripidaja valimine toimub riigihangete seaduses sätestatud nõudeid järgides. Riigihangete seaduse eesmärk on kehtestada nõuded, et tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine riigihankel.
5.
Registripidaja vastutuskindlustus - eelnõu § 16 kohaselt on registripidajal kohustus sõlmida vastutuskindlustusleping. Praktikas ei paku Eestis tegutsevad kindlustusseltsid kõnealust kindlustustoodet. Siinkohal toome näitena, et senises praktikas on nt kontoteabe teenuse osutajale kõnealuse vastutuskindlustuse taotlemine/saamine olnud keeruline protsess, ükski teenusepakkuja ei ole sõlminud lepingut Eestis registreeritud kindlustusseltsiga. Meie hinnangul vajab täpsustamist, milliseid riske vastutuskindlustus peab katma, millised on minimaalsed nõuded ning kas vastav kindlustusteenus on turul reaalselt kättesaadav. Vastupidisel juhul ei ole normi sisuliselt võimalik rakendada. Lisaks toob normi täitmine kaasa märkimisväärsed kulud.
Nõustume
Eelnõu § 16 lõiget 2 muudetakse nii, et vastutuskindlustuse olemasolu jääb rahandusministri kaalutlusotsuseks:
„(2) Valdkonna eest vastutava ministri nõudmisel peab Rregistripidajal peab registriteenuse osutamise kestel olema vastutuskindlustus.“.
6.
Registripidaja äritegevuse piirang ja tsiviilvastutus - eelnõu kohaselt ei ole registripidajal lubatud tegeleda muu äritegevusega, kuid § 16 lg 3 näeb ette, et vastutuskindlustus peab katma ka „muust tegevusest tulenevad riskid. Sellises
sõnastuses on eelnõu vastuolus registripidaja äritegevuse piiranguga mistõttu teeme ettepaneku sõnastust korrigeerida.
Nõustume
Eelnõu § 16 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „ja muust tegevusest“:
„(3) Registripidajale registripidamisest ja muust tegevusest tulenev vastutus peab olema kindlustatud viisil, mis maandab piisavalt nimetatud tegevustega kaasnevad riskid.“
7.
Andmete edastamise kohustuse rikkumine - eelnõus on sätestatud, et registrikasutaja peab edastama krediidilepingutes tehtud muudatused 24 tunni jooksul. Samas ei sätestata eelnõus viidatud kohustuse rikkumise tagajärgi ega sanktsioone kohustuse mittetäitmise korral. Õigusnormi efektiivsuse tagamiseks teeme ettepaneku kehtestada ka õiguslik tagajärg.
Selgitame
Krediidiandja, krediidiagendi ja krediidiasutuse kohustused edastada registripidajale krediiditeave sätestatakse KAVS-is ja KAS-is (vastavalt KAVS § 47 kavandatav lõige 42 ja KAS § 88 kavandatav lõige 12). Kohustuse sisuks on edastada andmed registripidajale krediiditeabe jagamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Seega pannakse kohustus andmeid edastada eriseadusega ja selle kohustuse üksikasju (sh andmete edastamise sagedust) täpsustatakse krediiditeabe jagamise seaduses. Kuna kohustus nähakse ette eriseaduses, siis kehtestatakse selles seaduses ka vastutus kohustuse rikkumise eest. Väärteokoosseis sätestatakse vastavalt KAVS kavandatavas §-s 1001 ja KAS kavandatavas §-s 13427.
8.
Andmevahetusplatvorm või andmebaas – eelnõust ei tulene selgesõnaliselt või üheselt mõistetavalt, kas registri aluseks on andmevahetusplatvorm või tsentraalne andmebaas. Andmevahetusplatvormi puhul oleks tegemist lahendusega, kus registripidaja ei kogu ega talleta andmeid püsivalt, vaid vahendab üksnes krediidiandjate ja teiste volitatud osapoolte vahel andmevahetust. Registripidajal puudub sel juhul andmete sisuline kontroll ja vastutus ulatuses, mis ületab andmevahetuse tehnilise toimimise tagamise. Andmebaasi puhul oleks tegemist lahendusega, kus registripidaja kogub, säilitab ja töötleb andmeid tsentraalselt. See tähendab registripidajale oluliselt laiemat vastutust nii andmete turvalisuse, ajakohasuse kui ka õigusliku korrektsuse eest. Eelnõu ülesehitusest võime küll järeldada viidet andmebaasile (tuletatud registrikasutaja kohustusest andmeid uuendada 24 tunni jooksul), kuid selge määratlus puudub. Õgusselguse ja ühtse arusaamise huvides oleme seisukohal, et sisse tuleks viia selge täpsustus.
Selgitame
Krediiditeavet kogutakse ühte kesksesse riigi infosüsteemi kuuluvasse andmekogusse, mille vastutavaks töötlejaks on Rahandusministeerium (eelnõu § 6 lõiked 1 ja 4). Andmete töötlemine (sh säilitamine) toimub andmekogus. Andmete edastamine ja päringute tegemine registrisse toimub andmevahetuskihi (eelduslikult X-tee) kaudu.
Registripidaja tegevusele tulenevad nõuded lisaks eelnõule ka IKÜM-ist, AvTS-ist ja KüTS-ist.
9.
Eraõigusliku registripidaja roll riikliku registri haldamisel – eelnõu seletuskirja kohaselt on tegemist riikliku registriga, mida haldab eraõiguslik registripidaja. Eelnõus ja selle seletuskirjas on meie hinnangul sellega seoses mitmeid täpsustamist vajavaid küsimusi:
- milline on krediiditeabe andja roll (kas tegemist on vastutava töötleja rolliga);
- vastutuse lasumine andmete säilitamise ja turvalisuse eest;
- teenuse osutamiseks vajalik infrastruktuur, selle kuuluvus ja tehnilised vastavusnõuded;
- milliselt tagatakse andmete ja kasutatavate teenuste järjepidev üleandmine registripidaja vahetumise korral;
- kas registripidaja vahetumise korral on uuel registripidajal kohustus luua uus infosüsteem või üle võtta olemasolev register (täpsustamist vajab kas uus teenusepakkuja hakkab kasutama/kohustub kasutama teenuse osutamiseks eelmise teenusepakkuja või tema IT-partneri loodud infosüsteemi).
Käesolev eelnõu tekst jätab need küsimused vastusteta, mis võib praktikas ohustada registri järjepidevust ja õiguslikku selgust. Eelnõu peaks mh sisaldama vastavat volitusnormi, mille alusel pädev organ kehtestab registripidajale juhiseid ja nõuded, millega luuakse ja tagatakse registripidajale õigusselgus.
Selgitame
- krediiditeabe andja ei ole krediiditeaberegistri kontekstis vastutav töötleja. Küll aga on ta vastutav töötleja krediidisuhtes;
- andmete säilitamise ja turvalisuse eest vastutab Rahandusministeerium vastutava töötlejana. Registripidamise ülesande volitab ministeerium registripidajale;
- registripidajaga sõlmitavas halduslepingus sätestatakse muu hulgas ka kohustused lepingu lõppemisel või ennetähtaegsel lõpetamisel haldusülesande täitmise järjepidevuse tagamiseks, sealhulgas uuele registripidajale registripidamise üleandmise tingimused, kord ja tähtajad ning muud registripidamise järjepidevuse tagamiseks kasutusele võetavad abinõud (eelnõu § 12 lg 4 punkt 3);
- krediiditeaberegister on riigile kuuluv andmekogu. Registripidajale delegeeritakse registripidamise ülesanne, mille täitmisega kaasnevad kulud kaetakse registriteenuse kasutajatelt võetavate teenusetasudega. Registripidajaga sõlmitud halduslepingu lõppemisel kaotab registripidaja volitused registrit pidada, andmekogu jääb riigi omandisse.
Registripidaja konkreetsemad ülesanded ja kohustused sätestatakse registri põhimääruses ja sõlmitavas halduslepingus. Teatud tehnilise iseloomuga küsimusi reguleeritakse ka teenustasemelepingus.
10.
§ 7 lg 1 p 1 - eelnõu § 7 lg 1 p 1 kohaselt kantakse krediiditeaberegistrisse tarbija üldandmed – ees- ja perekonnanimi ning isikukood või selle puudumise korral sünniaeg.
Seletuskirjas on märgitud, et tarbija mõiste hõlmab ka kaaskrediidisaajat. Kaaskrediidisaaja võib olla kas osa- või solidaarvõlgnik, kes peab lepingust tulenev kohustuse täitma kas proportsionaalselt (võrdselt või ebavõrdselt) või solidaarselt (vastavalt VÕS § 63 või § 65). Samas ei nähtu seletuskirjast, kas ja kuidas eristatakse olukordi, kus tegemist on tarbija puhul solidaarkohustusega. Samuti ei ole selge, kas krediiditeaberegistrisse edastatakse kaaslaenusaajate kohta sellisel juhul ühetaolised andmed. Eelnevates kooskõlastusringides on rõhutatud, et kaaskrediidisaaja erinevad rollid on võimalik määratleda andmekogu põhimääruses ning tegemist on tehniliste üksikasjadega, mida ei pea seaduses sätestama. Palume eelnõus või vähemalt selle seletuskirjas täpsustada, et andmekogu põhimääruses määratletakse tingimused, mille alusel krediidiandja eristab andmete edastamisel, kas tegemist on solidaarkohustusega, samuti et andmete pärimisel on võimalik saada registrist vastav teave solidaarkohustuse kohta.
Selgitame
Solidaarvõlgnikega on tegemist juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt. Sel juhul võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega vastutab solidaarvõlgnik kogu tarbijakrediidi ulatuses. Kui kaaslaenusaajad on solidaarvõlgnikud, siis kantakse registrisse nende kohta tõepoolest ühetaolised andmed.
Registris sisalduvate andmete tehnilised üksikasjad (sh tarbija erinevad rollid) täpsustatakse andmekogu põhimääruses.
11.
Eelnõu § 7 lõike 1 punkti 12 on üheselt määratlemata, millist kohustuse täitmise komponenti krediiditeaberegistrisse kandmisel võlana silmas peetakse. Kas registrisse kantakse teave üksnes laenumakse tasumisega viivitamise kohta või hõlmab regulatsioon ka intressi, viivist või mistahes muu kõrvalkohustuse täitmata jätmist? Selline määratlematus toob kaasa ebaselguse. Õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtet arvestades teeme ettepaneku seaduses selgelt määratleda, millise kohustuse täitmata jätmine on võla kande aluseks. Ebaselge on ka võla kande/info avaldamise ajaraamistik. Koosmõjus eelnõu § 10 lg-ga 5 selgub, et registris avaldatakse võlainfo vaid perioodil võla tekkimise päevast 14ndast kuni 45nda päevani. Eeltoodust saab järeldada, et ajavahemikul võla tekkimise 1st kuni 13nda päevani võlainfo registris ei kajastu. Ajavahemikul 46ndast kuni 60nda päeva samuti mitte (alates 60ndast päevast tekib krediidiandjal seadusest tulenev õ igus krediidileping üles öelda juhul, kui krediidisaaja ei ole tasunud krediidilepingu alusel kolme järjestikust makset).
Eeltoodust tulenevalt jääb meie hinnangul arusaamatuks, mis on võla avaldamise eesmärk vahemikus alates 14ndast kuni 45nda päevani ning miks jäävad muud perioodid kajastamata. Puudub arusaam või selgitus, kuidas ajutine võlainfo avaldamine registris aitab kaasa krediiditurul õiguspäraste eesmärkide saavutamisele või vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisele. Palume eelnevat silmas pidades eelnõud ja seletuskirja täiendada.
Lisaks eeltoodule ei selgu eelnõust registrisse kantud võlainfo tegelikust tagajärjest krediidiandja kui ka krediidisaaja jaoks. Kui registris kajastub võlgnevus, kuid samas krediidisaaja jätkab muude/teiste kohustuste nõuetekohast täitmist, tekivad
küsimused:
- kas krediidiandja võib ainuüksi registriinfo põhjal järeldada, et krediidisaajale ei tohi anda uut/täiendavat krediiti;
- kas krediidiandja võib tugineda registris avaldatud andmetele, et üles öelda krediidilepingud, mida krediidisaaja korrektselt täidab.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt kohustub krediidiandja hindama krediidisaaja maksevõimet, võttes arvesse talle teadaolevaid asjaolusid kogumis.
Kui registris avaldatakse üksnes ajutiselt ja ebaselgete tingimuste alusel võlainfot sh toomata välja selle komponente ja suurust, ei pruugi see anda täielikku ega objektiivset ülevaadet krediidisaaja tegelikust maksekäitumisest. Samas võib see tekitada olukorra, kus krediidiandja kas põhjendamatult keeldub krediidi andmisest või ütleb kehtivad krediidilepingud erakorraliselt ennetähtaegselt üles.
Selline regulatsioon ei taga krediidisaaja õiguste piisavat kaitset ega soodusta proportsionaalset tasakaalu võkausaldajate ja võlgnike huvide vahel.
Lisaks eeltoodule jääb selgusetuks, kas eelnõu § 7 lõike 1 punkt 12 koostamisel on arvesse võetud isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 regulatsiooni. IKS § 10 lõige 4 sätestab üheselt, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ei ole lubatud, kui lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva. Eelõus ette nähtud registrisse tehtav võlakanne 14ndal päeval on selges
vastuolus viidatud sättega.
Selgitame
Eelnõu § 7 lg 1 punkti 12 kohaselt kantakse registrisse ka tarbijakrediidilepingus kokku lepitud kohustuse täitmisega viivitamise fakt. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitud kohustust tuleks tõlgendada laialt, hõlmates lisaks põhivõlale ka kõrvalkohustused ning muud lepingus ette nähtud tasud.
Viivitamise fakti kuvatakse registris, kui tarbija kohustuse täitmise tähtpäevast on möödunud 14 päeva. Teavet kuvatakse kuni tarbija kohustuse täitmiseni, kuid mitte kauem kui 45 päeva selle kohustuse täitmisega viivitamisest arvates (eelnõu § 10 lg 1 punkt 1 koosmõjus § 7 lg 1 punktiga 12 ja § 10 lõikega 4).
Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et viivitamise fakt näitab, et tarbija on lepingust tulenevate makse tasumisega hiljaks jäänud. Tegemist on teabega tarbija maksekäitumise kohta, mis omab krediidiandja jaoks tähtsust tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. See teave võimaldab krediidiandjal paremini hinnata tarbija maksekäitumist ja sellest tulenevaid riske ning teha krediidivõimelisuse hindamise käigus teadlikum otsus (seletuskirja lk 34)
Ajalise piirangu seadmisel arvestati erasektoris juba toimivate lahendustega, mistõttu sooviti mitte sekkuda põhjendamatult ettevõtlusvabadusse. Teadaolevalt pakutakse turul vaba konkurentsi tingimustes ka maksehäireteenust. See ärimudel tugineb IKS-is sätestatud normidel, mis lubab võlakohustuse rikkumisega seotud andmete edastamist kolmandale isikule (maksehäireregistri pidajale) ja selliste andmete töötlemist kolmanda isiku poolt juhul, kui lepingu rikkumisest on möödunud 30 päeva (IKS § 10 lõige 1 koosmõjus lg 2 punktiga 4). Praktika on kujunenud selliseks, et maksehäired avaldatakse 45 päeva möödumisel kohustuse täitmisega viivitamise päevast arvates.
Millist tähendust omab kohustuse täitmisega viivitamise fakt krediidivõimelisuse hindamise protsessis, jääb iga krediidiandja enda otsustada.
Finantsinspektsioon
1.
Eelnõu §-s 2 tuleks täpsustada seaduse eesmärki. Eelnõu kohaselt on seaduse eesmärk aidata kaasa vastutustundlikule laenamisele, selle asemel tuleks kaaluda sõnastust, mille kohaselt seaduse eesmärk on aidata kaasa seaduspärasele laenuvõtmisele.
Selgitame
Seaduse eesmärki kirjeldav norm on kujundatud selliselt, et see rõhutaks mõlema poole – nii krediidiandja kui ka tarbija – vastutustundlikkust krediidi andmise protsessis. Selline tasakaalustatud lähenemine aitab tasakaalustatult väljendada krediidisuhtes osaleva mõlema osapoole läbimõeldud tegevust. Pakutud alternatiivne sõnastus keskenduks aga vaid tarbija vastutusele, jättes krediidiandja rolli ja vastutuse tahaplaanile. Eelnõu üldine eesmärk on kujundada vastutustundlikku krediidipraktikat tervikuna, kus mõlema poole käitumine ja kohustused on ühtviisi olulised.
2.
Eelnõu § 5 sätestab krediiditeabe andjaks krediidiasutuse, krediidiandja, HLÜ ja krediidiasutuse filiaalid. Reguleerimata on sellised juhtumid, kui krediidiandja kohe peale laenu väljastamist loovutab krediidilepingu äriühingule, kellel ei ole eelpoolnimetatud, s.t FI väljastatud tegevusluba. Praktikas esineb Eesti turul krediidiandjaid, kes loovutavad nõude kolmandale osapoolele kohe peale krediidilepingu sõlmimist (jäädes nõuet lepingust tulenevalt ise teenindama). Seega võib tekkida olukord, kus tarbija täidab krediidiandja ees kehtivat kohustust (krediidiandja teenindab lepingut), kuid andmed nõude kohta krediiditeaberegistris ei kajastu, kuivõrd nõude omanik on formaalselt kolmas isik. Eelnõu kohaselt sellised loovutatud töötavad tarbijalaenud küll kantakse esialgu registrisse, kuid peale loovutamist jäävad need tarbijakrediidilepingud ikkagi registrist välja, kuna Eelnõu § 8 lõike 2 kohaselt andmete esitamise kohustus lõpeb peale tarbijakrediidilepingute loovutamist.
Kõnealune kitsaskoht vajab Eelnõus täiendavat adresseerimist, kuivõrd vastasel juhul jääksid kirjeldatud nõuded krediiditeaberegistri skoobist välja ning seetõttu ei saaks uuel potentsiaalsel laenuandjal tekkida objektiivset ülevaadet tarbija olemasolevatest finantskohustustest. Kuivõrd kirjeldatud olukorras jäävad krediidiandjad reeglina nõuet ikkagi teenindama (peavad arvestust nõude sisu üle), oleks ettepanekuks panna krediidiandjatele kohustus kajastada krediiditeaberegistris kolmandatele isikutele loovutatud nõudeid, mille teenindamise eest vastutavad krediidiandjad.
Selgitame
Kehtiva õiguse kohaselt on kirjeldatud olukorra esinemine võimalik ning teadaolevalt rakendatakse ka praktikas.
Eelnõuga ei nähta ette sätteid, mis välistaks nõude loovutamist kolmandale isikule, kuna see ei kuulu eelnõuga vältimatult seotud teemade hulka. Tegemist oleks ka ettevõtlusvabaduse piiranguga, mis vajab täiendavat analüüsi.
3.
Eelnõu § 7 lõike 1 punktiga 12 kehtestatakse erandina üldnormist 14 päevane tähtaeg andmete kandmiseks tarbijakrediidiregistrisse. Palume kaaluda nimetatud tähtaja pikendamist 30 päevani. Eelnõuga ettenähtav tähtaeg on väga lühike ja tähendab esimese laenumakse maksmata jätmisel võlgnikule registrisse kandmist. Krediidikohustuse maksmata jätmisel võivad esineda praktilised ja inimlikud põhjused miks võlgu jäädakse, mistõttu võiks tähtaeg pikem olla ja anda krediidiandjale aega meeldetuletuse saatmiseks kohustuse rikkumise kohta, et tarbijal tekiks võimalus arve tasuda ja mitte registrisse sattuda.
Selgitame
Viivitamise fakt näitab, et tarbija on lepingust tulenevate makse tasumisega hiljaks jäänud. Tegemist on teabega tarbija maksekäitumise kohta, mis omab krediidiandja jaoks tähtsust tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. 14 päeva on piisav aeg selleks, et tarbijal tekiks võimalus kohustuse täitmisega viivitamine lõpetada. Samas on kohustuse täitmisega viivitamise fakt krediidiandjale oluline info, mis võimaldab krediidiandjal paremini hinnata tarbija maksekäitumist ja sellest tulenevaid riske ning teha krediidivõimelisuse hindamise käigus teadlikum otsus.
Kui tarbija kohustuse täidab, lõpetatakse ka registris viivitamise fakti kuvamine. Ajaloolisi andmeid viivitamise fakti kohta krediidiandjatele ei kuvata.
Viivitamise fakti kuvamine annab ka tarbijale ülevaate kohustuse täitmise hetkeseisust ning võib olla tarbijale distsiplineeriva mõjuga.
4.
Eelnõu § 8 lõiget 4 tuleks täiendada ning luua olukorra ja tagajärgede selguse huvides krediiditeabe andjale kohustus, et kui teenus taastub tuleb tal kanda andmed registrisse esimesel võimalusel.
Nõustume
Eelnõu § 8 lõiget 4 täiendatakse 2. lausega:
„(4) Krediiditeabe andja vabaneb käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusest ajal, mil registripidajal ei ole krediiditeabe andjast mittetulenevatel põhjustel võimalik registriteenust osutada. Registriteenuse taastumisel on krediiditeabe andja kohustustatud krediiditeabe edastama esimesel võimalusel.“.
5.
Eelnõu § 10 seletuskirja kohaselt „Registripidajale esitatavate nõuete täitmise üle teostab järelevalvet FI (Eelnõu § 43 jj). Teostatava kontrolli käigus võib FI-l olla vajadus saada ka teavet, mis puudutab registris sisalduvaid andmeid. FI volitused järelevalve teostamisel sätestatakse eelnõu 4. peatükis, mistõttu puudub vajadus nimetada eraldi FI Eelnõu § 8 lõikes 1.“
Eelnõu §-s 10 ei ole sätestatud endiselt registripidaja kohustust avaldada andmeid FI-le. Peame endiselt vajalikuks märkida, et FI järelevalve roll krediiditeabe jagamise kontekstis ei hõlma üksnes järelevalvet registripidaja üle, vaid ka krediiditeabe andja tegevuse üle.
Eesti viimase aja praktilised kogemused, eriti täitmisregistri ja pangasaladuse andmete küsimise kontekstis, on selgelt näidanud vajadust konkreetsete õiguste selgeks fikseerimiseks. Seda arvestades peame veelkord vajalikuks juhtida tähelepanu, et on hädavajalik, et Eelnõu sätestataks sõnaselgelt, et registripidajal on kohustus võimaldada Finantsinspektsioonile tasuta juurdepääs krediiditeaberegistris sisalduvatele andmetele. Kui seaduses on ammendavalt loetletud kõik õigustatud isikud, lihtsustab see registripidaja töökorraldust ja menetlusi ning vähendab küsimusi ja vaidlusi. Samuti aitab see kõigil osapooltel paremini mõista oma õigusi ja kohustusi.
Palume arvestada FI ettepanekuga ja täiendada Eelnõu § 10 lõiget 1 järgmiselt: „12) Finantsinspektsioonile järelevalve teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.“
Samuti palume Eelnõu § 10 lg 1 punktides 5-7 ja 9-11 nimetatud isikute otsest vajadust ja õigust täiendavalt analüüsida Eelnõu § 2 sätestatud seaduse eesmärkide vastu registrist andmete saamiseks.
Nõustume
Eelnõu § 10 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12:
„12) Finantsinspektsioonile krediidiandjate ja vahendajate seaduse ning krediidiasutuste seaduse alusel järelevalve tegemiseks.“
6.
Teeme ettepaneku sätestada Eelnõu § 12 lõike 2 teine lause järgmiselt:
„Finantsinspektsioon annab hinnangu isiku käesoleva seaduse §-des 16–35 sätestatud nõuetele vastavuse kohta.“
Nõustume
Selguse huvides tuleks muuta § 12 lõiget 2 tervikuna:
„(2) Valdkonna eest vastutav minister hindab registripidajaks saada sooviva isiku, kellega kavatsetakse sõlmida haldusleping sobivust käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ja kooskõlastab isiku nõuetele vastavuse Finantsinspektsiooniga. Kui registripidajaks saada sooviv Finantsinspektsioon hindab isiku vastavust käesoleva seaduse §-des 16–35 sätestatud nõuetele ei vasta, Finantsinspektsioon nõuetele vastavust ei kooskõlasta.
Lõike uus sõnastus selguse huvides tervikuna:
„(2) Valdkonna eest vastutav minister hindab isiku, kellega kavatsetakse sõlmida haldusleping registripidamiseks, sobivust käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ja kooskõlastab isiku nõuetele vastavuse Finantsinspektsiooniga. Finantsinspektsioon hindab isiku vastavust käesoleva seaduse §-des 16–35 sätestatud nõuetele.“.
7.
Oleme varasemas eelnõu menetluse etapis palunud muuta Eelnõu § 18 lõike 1 sõnastust sarnaselt teistele finantssektori eriseadustele. Kuna FI pakutud sõnastusega on Eelnõus arvestatud vaid osaliselt, teeme ettepaneku lisada Eelnõu § 18 lõikesse 1 järgmine punkt: „kelle finantsseisund on piisavalt tugev, et tagada registripidaja korrapärane ja usaldusväärne tegevus, ning juriidilise isiku puhul võimaldavad tema raamatupidamise aruanded nende olemasolu korral adekvaatselt hinnata tema finantsseisundit;“
Nõustume
Eelnõu § 18 lõiget 1 täiendatakse uue punktiga 3 (muutes vastavalt järgmiste punktide numeratsiooni):
„(1) Registripidajas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada või registripidaja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik (edaspidi käesolevas jaos isik):
1) kes on laitmatu mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab registripidaja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele;
2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab registripidaja nõukogu või juhatuse liikmeks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud nõuetele;
3) kelle finantsseisund on piisavalt tugev, et tagada registripidaja korrapärane ja usaldusväärne tegevus, ning juriidilise isiku puhul võimaldavad tema raamatupidamise aruanded nende olemasolu korral adekvaatselt hinnata tema finantsseisundit;
4) kes tagab, et registripidaja järgib käesolevas seaduses sätestatud kapitalinõudeid, juriidilise isiku puhul eelkõige nõuet, et konsolideerimisgrupil, mille osaks registripidaja saab, on olemas struktuur, mis võimaldab teha tõhusat järelevalvet tema üle ning vahetada teavet ja teha koostööd pädevate järelevalveasutustega;
5) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et osaluse omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega või et olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske;
6) kelle suhtes ei kohaldata rahvusvahelist sanktsiooni rahvusvahelise sanktsiooni seaduse tähenduses.“
8.
Eelnõu § 21 lõikes 3 „avalikest allikatest“ asendada „muudest allikatest“. Eelnõu sõnastusega võib tekkida arusaam justkui andmete kogumine on võimalk vaid avalikest allikatest ja mitte muudest allikatest (nt koostöö teiste järelevalveasutustega). Sama muudatuse palume teha Eelnõu § 31 lõikes 6.
Nõustume
Eelnõu 21 lõiget 3 muudetakse:
„(3) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 nimetatud andmete kontrollimiseks koguda isikuandmeid ja muud teavet karistusregistrist ja muudest avalikest allikatest.“
9.
Eelnõu § 21 lõikes 6 olev viide lõikele 4 palume asendada viitega lõikele 3.
Nõustume
Eelnõu § 21 lõikes 6 olev viide lõikele 3 asendatakse viitega lõikele 4:
„(6) Kui omandaja üle ei tehta finantsjärelevalvet või omandaja üle teeb järelevalvet kolmanda riigi pädev järelevalveasutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 4 3 nimetatud menetlustähtaja kulgemise peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.“.
10.
Eelnõu § 41 lõike 1 punktis 3 palume asendada sõna „muudetud“ sõnaga „modifitseeritud“, sest termin „modifitseeritud aruanne“ tuleneb rahvusvahelisest auditeerimise standardist ISA (EE) 705[1]. Seletuskirjas on kõik korrektne, kuid Eelnõus on vale termin.
Nõustume
Eelnõu § 41 lõike 1 punktis 3 asendatakse sõna „muudetud“ sõnaga „modifitseeritud“:
„3) muudetud vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande kohta
11.
Oleme varasemalt palunud üle vaadata Eelnõu § 53 lõikes 1 ja § 54 lõikes 1 sätestatud füüsilise isiku vastutust ja palusime kaaluda sõnastuse muutmist. Kooskõlastustabeli alusel on tegemist sätetega, mis on samalaadsed teiste finantssektori eriseadustes sätestatud väärteokosseisudega. Seega tegemist on sektoriülese problemaatikaga ning meie hinnangul oleks asjakohane alustada selle lahendamisega käesolevast Eelnõust.
Pakume võimaliku sõnastuse, mida võiks kaaluda erisubjektsuse probleemi lahendamisel:
§ 53. Registripidaja sise-eeskirjade nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud kohustuste rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.
§ 54. Registripidaja sisekontrolli nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 35 sätestatud kohustuste rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.
Kuna juhatuse liikme karistusõiguslik vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (vt nt RK 3-1-1- 84-16, p 39), siis tuleks ka vastava alusega seadust täiendada. Selleks võiks kaaluda (alternatiivid):
a) Lisada §-i 30 uus lõige alljärgnevas sõnastuses: „Registripidaja juht on kohustatud korraldama käesolevas seaduses sätestatud registripidaja kohustuste nõuetekohase täitmise.“
b) Alternatiivselt muuta § 30 lõige 2 sõnastust: „(2) Registripidaja juht on kohustatud korraldama käesolevas seaduses sätestatud registripidaja kohustuste nõuetekohase täitmise, muu hulgas tagama, et registripidaja organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning kehtestatud on riskide tuvastamise, mõõtmise, juhtimise, pideva jälgimise ja nendest teavitamise protseduurid, mis on registripidaja tegevuse laadi, ulatust ning keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.“
Nõustume
Eelnõu § 53 ja § 54 sõnastusest jäetakse välja sõnad „Registripidaja poolt“:
„§ 53. Registripidaja sise-eeskirjade nõuete rikkumine
Registripidaja poolt talle kKäesoleva seaduse §-s 34 sise-eeskirjade kohta sätestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.
§ 54. Registripidaja sisekontrolli nõuete rikkumine
(1) Registripidaja poolt kKäesoleva seaduse §-s 35 sätestatud sisekontrolli nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 1 000 000 eurot või kuni 10 protsenti aastasest netokäibest.“.
12.
Juhime tähelepanu, et Eelnõu § 58 lõikes 1 on viide Eelnõu § 66 lõikele 1, mida Eelnõus ei ole.
Nõustume
Eelnõu § 58 lõikes 1 sisalduv viide § 66 lõikele 1 asendatakse viitega § 65 lõikele 1:
„(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud ja kehtiva tarbijakrediidilepinguga seotud krediiditeabe edastab krediiditeabe andja registripidajale kaheksa kuu jooksul arvates käesoleva seaduse jõustumisest käesoleva seaduse § 65 66 lõike 1 kohaselt.“.
13.
Palume Eelnõu § 61 punktis 3 (KAVS § 47 lõige 42) asendada sõnad „krediidiandja või - agent“ sõnadega „krediidiandja või -vahendaja“, et oleks selge, et krediiditeavet krediiditeaberegistrisse on kohustatud esitama krediidiandja või -vahendaja. Eelnõus esitatud sõnastus jätab kohustusest välja KAVS § 2 lõike 2 viidatud krediidivahendajad. Kasutades sõna krediidivahendajad on kohustusega hõlmatud kõik krediidivahendajad, sh krediidiagendid.
Nõustume
Krediiditeabe andjad loetletakse eelnõu §-s 5. Punktide 2 ja 3 kohaselt on krediiditeabe andjateks:
2) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 5 nimetatud krediidiandja ja §-s 21 nimetatud krediidiagent, kui ta sõlmib krediidiandja nimel tarbijakrediidilepingu;
3) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isik.
Sellest tulenevalt tuleks kavandatavat KAVS § 47 lõiget 42 täpsustada:
„(42) Krediidiandja või -agent ja käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isik on kohustatud edastama krediiditeavet krediiditeabe jagamise seaduse alusel asutatud krediiditeaberegistri pidajale krediiditeabe jagamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras.“.
14.
Seletuskiri - vastavalt Eelnõu §-le 4 on Eelnõu tähenduses tarbija võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1 lõikes 5 nimetatud isik, kes on sõlminud VÕS §-s 402 nimetatud tarbijakrediidilepingu. Seega on Eelnõu kohaldamisala selgelt piiritletud tarbijakrediidilepingutega. Vastavalt eelnõu seletuskirjale hõlmatakse Eelnõu kohaldamisalasse mh VÕS § 403 lõikes 2 nimetatud olukorrad ehk füüsilise isiku poolt sõlmitud krediidilepingud, mis on sõlmitud iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul kasutusse võetav krediit või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat.
Juhime tähelepanu, et tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega (VÕS § 1 lõige 5). See tähendab, et tehing peab olema isikliku, mitte ärilise eesmärgiga. Ettevõtja on isik (sh füüsiline isik), kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevusega (VÕS § 1 lõige 6). Need mõisted välistavad võimaluse, et sama füüsiline isik oleks ühes tehingus korraga nii tarbija kui ettevõtja. Füüsiline isik, kes võtab krediiti oma majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, ei ole VÕS-i tähenduses tarbija ja sõlmitavaks lepinguks ei saa seetõttu olla ka tarbijakrediidileping. Seda olenemata sellest, et VÕS § 403 lõike 2 järgi kohaldatakse temaga sõlmitud lepingule tarbijakrediidi regulatsiooni. Kui füüsiline isik võtab krediiti majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, kvalifitseerub ta ettevõtjaks, isegi kui VÕS § 403 lõike 2 alusel kohaldatakse tarbijakrediidi reegleid. Sellisele krediidilepingule teatud juhtudel üksnes laienevad VÕS 22. peatüki 2. jao sätted ehk tarbijakrediidi eraõiguslikud reeglid, et pakkuda täiendavat kaitset seadusandja poolt kehtestatud erandina.
Ühtlasi peame vajalikuks juhtida tähelepanu, et füüsiliste isikute poolt majandus- või kutsetegevuse alustamiseks sõlmitud krediidilepingud ei kuulu KAVS-i kohaldamisalase ega allu FI järelevalvele. Palume parandada Eelnõus ja selle seletuskirjas esinev vastuolu.
Selgitame
Vastavalt VÕS § 403 lõikele 2 kohaldatakse VÕS-i tarbijakrediiti puudutavaid reegleid (sh vastutustundliku laenamise reegleid) ka füüsilise isiku poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul kasutusse võetav krediit või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat. Kuna VÕS-i eesmärk on olnud kaitsta iseseisvat majandustegevust alustavat isikut krediidi võtmisel samal viisil kui tarbijat, nähes muu hulgas ette kohustuse kohaldada vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis on põhjendatud hõlmata eelnõu kohaldamisalasse ka kõnesolev olukord (vt ka seletuskirja lk 29). Füüsilisest isikust ettevõtja vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga (äriseadustiku § 78). Seetõttu võib ettevõtluse alustamiseks võetud krediidil olla tähtsus olukorras, kus sama isik soovib võtta uut tarbijakrediiti. Millist tähendust see teave tarbija krediidivõimelisuse hindamise protsessis omab, otsustab iga krediidiandja ise.
15.
Eelnõu § 5 kohta on seletuskirjas sätestatud: „Lisaks käsitatakse krediidiandjana ka KAVS § 2 lõikes 2 nimetatud isikut. Tegemist on isikuga, kes vahendab krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses ja ei ole KAVS tähenduses krediidiandja. Nimetatud isikud on KAVS kohaselt kohustatud järgima kõiki nõudeid, mis on KAVS-iga kehtestatud krediidiandjale ja –vahendajale.“ Juhime tähelepanu, et eeltoodud lõik on ekslik, kuivõrd jätab mulje justkui peaks KAVS § 2 lõikes 2 nimetatud isik täitma kõiki nõudeid, mis on KAVS-ga kehtestatud krediidiandjatele ja -vahendajatele. Selgitame, et KAVS § 2 lõike 2 kohaselt kohaldatakse krediidivahendaja kohta sätestatut ka sellise isiku suhtes, kes vahendab krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses ja ei ole KAVS-i tähenduses krediidiandja. See tähendab, et sellise isiku suhtes kohaldatakse krediidivahendajale kehtestatud nõudeid. Lisaks, vastavalt KAVS § 38 lõikele 5 on KAVS § 2 lõikes 2 nimetatud krediidivahendaja kohustatud täitma KAVS §-des 47–53 sätestatud nõudeid. KAVS § 2 lõikes 2 nimetatud krediidivahendaja on kohustatud seega osaliselt täitma krediidiandja kohta KAVS-is sätestatut.
Võtame teadmiseks
16.
Täiendavalt soovime juhtida Eelnõu rakendusaktide väljatöötamisel tähelepanu järgnevale. Nimelt on Euroopa Keskpangas ettevalmistamisel projekt, mis käsitleb krediidiasutuste statistika integreeritud kogumist (iReF). Krediidiasutuste statistika hõlmab ka eraisikute laenude detailseid andmeid. Statistika jaoks esitatavad andmed on suures osas kattuvad eelnõu kohaselt krediidiregistrile esitatavate andmetega.
Arvestades pankade mahukat aruandluskohustust, on oluline, et sarnaste andmete edastamine toimuks nende poolt võimalikult ühetaoliselt, sest see vähendab mh halduskoormust. Integreeritud andmete kogumise iReF projekti raames koostatakse ühtne andmesõnastik, mis defineerib kõik esitamisele kuuluvad andmed ja mida hakkavad kasutama kõik euroalal tegutsevad krediidiasutused. Sellest tulenevalt võiks tehniliste lahenduste väljatöötamisel ja krediidiasutuste poolt registrisse andmete edastamisel arvestada iReF projekti raames kasutatavate andmesõnastike ja lahendustega, et vähendada krediidiasutuste halduskoormust ning pankadel oleks võimalik sarnaste andmete esitamist erinevatele asutustele ühtlustada.
Võtame teadmiseks
Aktiva Finance Group OÜ
1.
AFG hinnangul jääb ebaselgeks ja arusaamatuks FE ettepaneku vajalikkus kehtestada krediiditeabe jagamise seaduse eelnõus kohustus krediidiinkassodele edastada andmeid registrisse olukorras, kui nad tegutsevad krediidiostja rollis. Selline eelnõu täiendamine ei ole AFG hinnangul kooskõlas eelnõu eesmärgiga, milleks on tagada usaldusväärne ja läbipaistev ülevaade tarbijaga/tarbijatega sõlmitud kehtivatest tarbijakrediidilepingutest ning nendest tulenevate kohustuste täitmisest.
AFG krediidiinkassodele raporteerimiskohustuse kehtestamisega krediidiinkassodele ei nõustu.
AFG selgitab oma seisukohta järgnevaga: FE ettepanek esiteks ei erista ka selgelt, milliste tarbijakrediidilepingute osas peaks krediidiinkassodele raporteerimiskohustus tekkima – kas üksnes kehtivate tarbijakrediidilepingute puhul või ka nende lepingute puhul, mis on krediidiandja poolt erakorraliselt üles öeldud. Selguse puudumine tekitab õigusselguse puudumist ehk segadust nii registri pidamisel kui ka krediidiinkassodele, millel tekiks kohustus andmeid edastada.
Siinkohal peab AFG oluliseks märkida, arvesse tuleks võtta olulist asjaolu, et praktikas krediidiinkassod üldjuhul kehtivaid tarbijakrediidilepinguid krediidiandjatelet ei omanda. Krediidiinkassodele raporteerimiskohustuse panemine tekitaks peamiselt “müra” ja segadust. Tarbijakrediidilepingutest nõuete omandamisel on juba sissenõutav kogu tarbijakrediidi lepingujääk ning järgmine nö osamakse on seega võrdsustatud kogu summaga ehk võla jäägiga, mille seisuga ei ole osamaksete tasumise tähtaega.
Eeltoodust tulenevalt jääb selgusetuks millal on krediidiinkasso puhul lepingu sõlmimise ja lõppemise kuupäev. Juhul kui krediidiinkassod peaksid andmeid siiski raporteerima hakkama, tuleks vastavalt ka muuta eelnõu §-s 7 sätestatut, et vältida andmete moonutamist ja tagada ühtne ning selge arusaam. Selgusetuks jääb, miks on krediidiinkassol vaid raporteerimiskohustus, kuid samasisulist kohustust ei nähta ette krediidiostjale, mis määrab end esindama krediidiinkasso.
Teiseks, krediidiinkassol ei ole õigus kehtivaid tarbijakrediidilepinguid ümber kujundada nagu krediidiandja, kuna selleks oleks vajalik vastav krediidiandja tegevusluba. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kehtestada krediidiinkassodele raporteerimise kohustus loodavasse registrisse. Liiatigi olukorras, kus eelnõu § 7 lg 1 p 13 näeb ette, et tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude loovutamise või
tarbijakrediidilepingu kolmanda isiku poolt üle võtmise fakt tuleb krediiditeaberegistrisse krediidiandjal kanda. AFG peab asjakohaseks viidatud eelnõu punkti täiendamist selliselt, et krediidiandja tarbijakrediidilepingu loovutamisel või üleandmisel kolmandale isikule kohustub krediiditeaberegistris märkima/fikseerima tarbijakrediidilepingu jäägi või summa selle loovutamise või üleandmise hetke seisuga, koos tarbijakrediidilepingu omandaja andmetega.
Ebaselgeks jääb, kas krediidiinkassodele andmete raporteerimiskohustuse kehtestamisel loodavasse registrisse kaasneks samas ka krediidiinkassodele õigus registrist andmeid pärida. Selline regulatsioon ei oleks iseenesest kooskõlas registri loomise eesmärgiga, milleks on toetada vastutustundlikku laenamist ja laenuvõtmist. Krediidiinkassod tarbijakrediiti ei väljasta ega osale krediidisuhete loomises, mistõttu nendele üksnes andmete esitamise kohustuse kehtestamine looks ühepoolse ja ebaproportsionaalse regulatsiooni, mis ei vastaks hea õigusloome tavadele ega seaduse eesmärgile.
Kokkuvõttes ei ole kõnealune FE ettepanek krediidiinkassodele raporteerimiskohustuse kehtestamiseks AFG hinnangul kooskõlas seaduse eesmärgiga ning võib viia õigusliku ebaselguse ja praktikas täitmata jäävate kohustusteni. AFG krediidiinkassodele raporteerimiskohustuse kehtestamisega ei nõustu. AFG rõhutab, et krediidiostjate poolt omandatavad nõuded ei ole aktiivsed krediidilepingutest tulenevad nõuded, vaid võlasuhted, mille aluseks olevad tarbijakrediidilepingud on juba erakorraliselt üles öeldud. Tegemist on seega nõuetega, mida krediidiostja ega krediidiinkasso ei saa ümber kujundada ega muuta aktiivseks krediidilepinguks. Lisaks on selliste võlgnevuste kohta reeglina avaldatud maksehäire kanne maksehäireregistris, mistõttu ei saa neid nõudeid käsitada ega raporteerida kui aktiivseid finantskohustusi loodavas registris.
Võtame teadmiseks
2.
AFG juhib tähelepanu, et eelnõus kasutatakse terminit “kohustuse täitmisega viivitamine”, samas kui isikuandmete kaitse seaduse § 10 lõikes 2 on kasutusel termin “lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva” ning praktikas on levinud ka termini “maksehäire” kasutamine. Õigusselguse ja -kindluse tagamiseks on vajalik kasutada õigustermineid järjepidevalt ja üheselt mõistetaval viisil, et vältida tõlgendamisraskusi ning tagada ühtne arusaam nii normi rakendajate kui ka adressaatide seas.
Eelnõu § 7 lg 1 p-s 12 sätestab regulatsiooni krediiditeaberegistrisse andmete sisestamise “tasumisega viivitamise” korral. Eelnõu regulatsioon on AFG hinnangul äärmiselt üldises sõnastuses. Eelnõust tulenevalt kohustub krediidiandja registrisse kandma viivituse fakti. Selgusetuks jääb, mida nii üldise info/fakti registris avaldamisega piiratud ajaperioodi jooksul üldse annab või tagab ning mis on selle tegelikuks eesmärgiks või tagajärjeks. Viivituse infost ei selgu, millise tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse komponendi võlg tarbijal tegelikul on, kas võlgu kogu komponendi ulatuses või näiteks 0,01 EUR ulatuses. Oluline on tagada, et ei tekiks info/andmete dubleerimine erinevates andmebaasides. Kui eelnõu kohaselt avaldatav kohustuse täitmisega viivitamise info kaob registrist 45 päeva möödumisel ja seejärel avaldatakse võla info maksehäireregistris, ei ole võimalik andmeid kokku viia. Andmete dubleerimine tekitab ja toob kaasa ebaselgust.
Lisaks tarbijakrediidi otsuse tegemisel on krediidiandjatel kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille raames teevad krediidiandjad päringuid mitmetesse registritesse – edaspidi loodavasse registrisse, Rahvastikuregistrisse, Pensionikeskusesse, maksehäireregistritesse ning vajaduse korral ka teistesse asjakohastesse infosüsteemidesse. AFG hinnangul peaks loodav register hõlmama ja kajastama üksnes tarbijaga sõlmitud kehtivaid tarbijakrediidilepinguid, mis võimaldab krediidiandjal hinnata tarbija krediidivõimekust adekvaatselt ja teha otsuseid kooskõlas seaduse ja Finantsinspektsiooni poolt välja antud juhistega vastutustundliku laenamise nõuetega. Käesoleval juhul on eelnõu ja FE poolt tehtud eelnõu täiendamise ettepanekud väljas eelnõuga loodavast eesmärgist.
Selgitame
Eelnõu kõnesoleva sõnastuse („kohustuse täitmine“) loomisel on soovitud hoida ühtsust VÕS-is kasutatava terminoloogiaga. Ka ei ole eelnõu kooskõlastusringidel selle sõnastuse võimaliku mitmeti mõistetavuse osas tähelepanekuid või vastuväiteid esitatud, mistõttu võib eeldada, et see on adressaatidele piisavalt arusaadav.
Viivitamise fakt näitab, et tarbija on lepingust tulenevate makse tasumisega hiljaks jäänud. Tegemist on teabega tarbija maksekäitumise kohta, mis omab krediidiandja jaoks tähtsust tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. 14 päeva on piisav aeg selleks, et tarbijal tekiks võimalus kohustuse täitmisega viivitamine lõpetada. Samas on kohustuse täitmisega viivitamise fakt krediidiandjale oluline info, mis võimaldab krediidiandjal paremini hinnata tarbija maksekäitumist ja sellest tulenevaid riske ning teha krediidivõimelisuse hindamise käigus teadlikum otsus. Millist tähendust omab kohustuse täitmisega viivitamise fakt krediidivõimelisuse hindamise protsessis, jääb iga krediidiandja enda otsustada.
Eelnõuga ei seata piirmäärasid kohustuse täitmisega viivitamise ulatusele. Selline lahendus tagab, et krediidiandjatel oleks tarbijate seisukohast ühetaoline teave kohustuse täitmisega viivitamise mõjude kohta.