Eesti Vabariigi kultuuriminister
V.a. Heidy Purga

Maardu hiiemets kannab kogu Eesti vaates olulist loodus- ja kultuuriväärtust, kuna tegu on ühega vähestest nii terviklikult läbi aegade säilinud hiiemetsaga. Tuletame meelde, et Maardu hiiemets võeti kaitse alla juba 1926. aastal - kõigest aasta varem vastu võetud Eesti esimese muinasvarade kaitse seaduse alusel. 

Peame oluliseks, et Maardu hiiemetsa kui tervikliku kultuuripärandi objekti kaitse oleks tagatud, nii et see säiliks loodusliku ilmega ja olulise inimmõjuta mälestisena tulevastele põlvedele. Maardu hiiemetsa kaitstav ala peab hõlmama territooriumi, mille on mälestise alaks välja pakkunud Muinsuskaitseameti ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu 23. jaanuaril 2024. Kaitse peaks võimaldama soovimatu inimmõju vähendamist hiiemetsas, nii et mets saaks loomulikul teel taastuda 2011-12. aastatel tehtud lageraietest. Siis õnnestus raied peatada. Võime pidada seda osaliselt ka Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma teeneks, sest astusime juba siis aktiivselt hiiemetsa kaitseks välja kirjutades kirju ja nõudes aru. Maardu hiiemetsa kultuuriväärtus kaalub selgelt üles paiga väärtuse majandusmetsana, mistõttu tuleks seal välistada metsa tulunduslik majandamine. 

Lisaks on peamiselt sangleppadest koosnev Maardu hiiemets väärtuslik märgalana, mis hoiab kohalikku veerežiimi ja on väärtuslik ka looduslikult. Arvestades seda, et sisuliselt Tallinna valglinnastu sees kasvavat hiiemetsa kasutatakse puhkealana, oleks parim Maardu hiiemetsa kaitsta ajaloolise loodusliku pühapaigana muinsuskaitseseaduse mõttes, et mitte kehtestada liigseid piiranguid, mis võiksid takistada traditsioonide järgimist või metsa puhkealana kasutamist. Maardu hiiemets asub Tallinna-lähedases tööstuspiirkonnas, kus ka iga roheala on väärtus omaette. Lisaks sellele on tegemist sanglepiku lodumetsaga. Lodumetsad märgaladena on jäänud haruldaseks ja loodushoiu vaatekohast soovitatakse jätta need majandustegevusest kõrvale, neid minimaalselt häirida. 

Kuigi ligi viis aastat tagasi, 2019. aasta 1. mail jõustunud muinsuskaitseseaduse alusel on võimalik ajaloolisi looduslikke pühapaiku kaitsta eraldi mälestise liigina (MuKS § 11 lg 6), ei ole sellega kaasas käinud täiendavat rahastust. Oleme seisukohal, et kompensatsioonimehhanism maaomanikele aitaks vältida või vähemalt leevendada konflikte looduslike pühapaikade kultuuriväärtuse kaitsmise vajaduse ja eraomanike ootuste vahel, kes soovivad neile kuuluvat loodusliku pühapaiga maad majandada või kasutada viisil, mis seab pühapaiga säilimise ohtu. Seaduses – näiteks muinsuskaitseseaduses või metsaseaduses – tuleks sätestada saamata jäänud tulu kompensatsiooniks hüvitiste maksmise võimalus ja mehhanism eraomanikele, kellele kuuluva ajaloolise loodusliku pühapaiga metsamaa majandamisele on seatud muinsuskaitselised piirangud sarnaselt hüvitistega, mida juba makstakse looduskaitseliste piirangutega metsamaa omanikele. Kuna kõigi muinsuskaitsealuste ja kaitset väärivate hiiemetsade ning  muude looduslike pühapaikade pindala üle Eesti on üsna väike ja sääraseid kompleksmälestisi on alla saja, ei ole selle täiendav kulu riigile kuigi suur. Muinsuskaitseameti esialgsete arvutuste kohaselt ei jääks vajalike kompensatsioonide summa praegu aastas 30 000 euro suurusjärku ning ei ületaks 60 000 eurot ka siis, kui mälestiseks tunnistatakse inventeeritud pühapaigad (praegu pisut alla kolmesaja), mille kohta on Muinsuskaitseameti ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu teinud kaitse alla võtmise ettepaneku. Selle eest saaksid omanikud pideva kindlustunde, et riik hindab ja toetab oma võimaluste piires nende panust kultuuripärandi säilitamisel. Palume kultuuriministeeriumil astuda need vajalikud sammud, algatada eelnõud ja pidada läbirääkimisi, et Maardu hiiemets säiliks võimalikult terviklikult!


Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma nimel Tõnis Lukas

Eesti Vabariigi kultuuriminister
V.a. Heidy Purga

Maardu hiiemets kannab kogu Eesti vaates olulist loodus- ja kultuuriväärtust, kuna tegu on ühega vähestest nii terviklikult läbi aegade säilinud hiiemetsaga. Tuletame meelde, et Maardu hiiemets võeti kaitse alla juba 1926. aastal - kõigest aasta varem vastu võetud Eesti esimese muinasvarade kaitse seaduse alusel. 

Peame oluliseks, et Maardu hiiemetsa kui tervikliku kultuuripärandi objekti kaitse oleks tagatud, nii et see säiliks loodusliku ilmega ja olulise inimmõjuta mälestisena tulevastele põlvedele. Maardu hiiemetsa kaitstav ala peab hõlmama territooriumi, mille on mälestise alaks välja pakkunud Muinsuskaitseameti ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu 23. jaanuaril 2024. Kaitse peaks võimaldama soovimatu inimmõju vähendamist hiiemetsas, nii et mets saaks loomulikul teel taastuda 2011-12. aastatel tehtud lageraietest. Siis õnnestus raied peatada. Võime pidada seda osaliselt ka Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma teeneks, sest astusime juba siis aktiivselt hiiemetsa kaitseks välja kirjutades kirju ja nõudes aru. Maardu hiiemetsa kultuuriväärtus kaalub selgelt üles paiga väärtuse majandusmetsana, mistõttu tuleks seal välistada metsa tulunduslik majandamine. 

Lisaks on peamiselt sangleppadest koosnev Maardu hiiemets väärtuslik märgalana, mis hoiab kohalikku veerežiimi ja on väärtuslik ka looduslikult. Arvestades seda, et sisuliselt Tallinna valglinnastu sees kasvavat hiiemetsa kasutatakse puhkealana, oleks parim Maardu hiiemetsa kaitsta ajaloolise loodusliku pühapaigana muinsuskaitseseaduse mõttes, et mitte kehtestada liigseid piiranguid, mis võiksid takistada traditsioonide järgimist või metsa puhkealana kasutamist. Maardu hiiemets asub Tallinna-lähedases tööstuspiirkonnas, kus ka iga roheala on väärtus omaette. Lisaks sellele on tegemist sanglepiku lodumetsaga. Lodumetsad märgaladena on jäänud haruldaseks ja loodushoiu vaatekohast soovitatakse jätta need majandustegevusest kõrvale, neid minimaalselt häirida. 

Kuigi ligi viis aastat tagasi, 2019. aasta 1. mail jõustunud muinsuskaitseseaduse alusel on võimalik ajaloolisi looduslikke pühapaiku kaitsta eraldi mälestise liigina (MuKS § 11 lg 6), ei ole sellega kaasas käinud täiendavat rahastust. Oleme seisukohal, et kompensatsioonimehhanism maaomanikele aitaks vältida või vähemalt leevendada konflikte looduslike pühapaikade kultuuriväärtuse kaitsmise vajaduse ja eraomanike ootuste vahel, kes soovivad neile kuuluvat loodusliku pühapaiga maad majandada või kasutada viisil, mis seab pühapaiga säilimise ohtu. Seaduses – näiteks muinsuskaitseseaduses või metsaseaduses – tuleks sätestada saamata jäänud tulu kompensatsiooniks hüvitiste maksmise võimalus ja mehhanism eraomanikele, kellele kuuluva ajaloolise loodusliku pühapaiga metsamaa majandamisele on seatud muinsuskaitselised piirangud sarnaselt hüvitistega, mida juba makstakse looduskaitseliste piirangutega metsamaa omanikele. Kuna kõigi muinsuskaitsealuste ja kaitset väärivate hiiemetsade ning  muude looduslike pühapaikade pindala üle Eesti on üsna väike ja sääraseid kompleksmälestisi on alla saja, ei ole selle täiendav kulu riigile kuigi suur. Muinsuskaitseameti esialgsete arvutuste kohaselt ei jääks vajalike kompensatsioonide summa praegu aastas 30 000 euro suurusjärku ning ei ületaks 60 000 eurot ka siis, kui mälestiseks tunnistatakse inventeeritud pühapaigad (praegu pisut alla kolmesaja), mille kohta on Muinsuskaitseameti ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu teinud kaitse alla võtmise ettepaneku. Selle eest saaksid omanikud pideva kindlustunde, et riik hindab ja toetab oma võimaluste piires nende panust kultuuripärandi säilitamisel. Palume kultuuriministeeriumil astuda need vajalikud sammud, algatada eelnõud ja pidada läbirääkimisi, et Maardu hiiemets säiliks võimalikult terviklikult!


Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma nimel Tõnis Lukas