Arvamus maksukorralduse seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Jürgen Ligi

Rahandusministeerium

[email protected]

Teie 12.09.2025 nr 1.1-10.1/4034-1

Meie 22.09.2025 nr 18-2/251912/2506853

Arvamus maksukorralduse seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta

Austatud minister

Tänan võimaluse eest avaldada arvamust maksukorralduse seaduse ning rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta.

Eelnõu puudutab haldusmenetlust ja selles reguleeritakse Maksu- ja Tolliameti (MTA) ja

Rahapesu Andmebüroo (RAB) tavapärast tööd maksuotsuste tegemisel ja rahapesu tõkestamisel.

Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi

ainult seaduse alusel (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3). Seetõttu on ainuõige eelnõuga võetud

suund, mille järgi ametkondade juurdepääs täitmisregistri kaudu pangasaladusele (sh konto

väljavõttele) pannakse selgelt seadusesse kirja: milline asutus, täpselt millise ülesande täitmiseks

missuguseid andmeid tohib kasutada ja millised on kontrollimehhanismid.

Arvestades sellega, et tegemist on väga intensiivse põhiõiguste piiranguga (PS § 19, § 26), peab

see olema põhjalikult läbi kaalutud ning hoolikalt sõnastatud erand.

Eelnõuga on tehtud küll esimene samm pangasaladusele kohase kaitse tagamisel, kuid leian, et

eelnõu vajab põhiseaduspärasuse saavutamiseks olulist sisulist täiendamist.

Andmetele juurdepääsu ulatus ja järelevalve ning rahvusvaheline praktika

1. Pangasaladusele riigi juurdepääsu võimaldamist lubades tuleb silmas pidada, et näiteks

pangakonto väljavõte, mis sisaldab kõigi tehingute teavet, annab inimese tegevuse, harjumuste,

veendumuste, eelistuste ja kasvõi viibimiskoha ning suhtlusringkonna kohta sedavõrd palju infot,

et selle kaudu on võimalik inimest nii profileerida kui teatud mõttes ka jälitada. Sellest lähtudes

saab konto väljavõtet pidada sarnaseks sideandmete päringuga või mõnel juhul isegi

jälitustoimingutega. Sideandmete päringu ja jälitustoimingute tegemine on kriminaalmenetluses

võimalik üksnes teatud n-ö kataloogi kantud kuritegude puhul ja kohtu (või teatud juhtudel

prokuratuuri) eelneval loal. Kusjuures sideandmete päringu puhul on tegemist üksnes kõne

toimumise fakti või positsioneerimise andmetega, mitte juurdepääsuga sõnumite sisule.

Seetõttu vajab konto väljavõttele kui kõigi pangatehingute infole juurdepääsu andmine

haldusmenetluses eriti põhjalikku kaalumist, kas ning millistel juhtudel ja tingimustel saab seda

üldse võimalikuks pidada. Samuti tuleb sellise regulatsiooni loomisel mõelda, et see oleks

tasakaalus inimese põhiõiguste kaitsega. Ehk teisisõnu tuleb pangasaladusele juurdepääsu

2

reguleerimisse suhtuda samasuguse hoole ja tähelepanuga menetluse detailide osas nagu

jälitustegevuse reguleerimisel.

2. Juurdepääs konto väljavõttele peab olema erandlik ja piiratud ning riigil tuleb tagada ja seaduses

sätestada reeglid selle kohta, kas pangasaladust (sh konto väljavõtet) võib ametkond laadida enda

andmekogusse, kaua seda seal võib säilitada, kas ja milleks seda teavet võib täiendavalt kasutada

(nt siduda teise andmekogu või mõne alamregistriga) ning kas ja millal teavitatakse pangasaladuse

küsimisest inimest, kelle pangasaladusele on riik juurde pääsenud. Tuleb ka arvestada, et

täitmisregistri kaudu tehtud päringutes suhtleb masin masinaga ning sisuliselt puudub masina

pangapoolses osas inimese järelevalve. See tähendab, et täitmisregistri kaudu pangasaladuse

saamise juhtudel on pangasaladus riigi eest sisuliselt kaitseta. Seetõttu tuleb seaduses sõnastada

hoolikalt ja võimalikult kitsalt need juhtumid, mil pangasaladusele pääseb juurde täitmisregistri

kaudu, sest ainsaks kaitsebarjääriks ongi seaduses sõnastatud juurdepääsu alus.

Vastavalt tuleb eelnõu oluliselt täiendada nii MTA kui ka RAB puudutavas osas. Eelnõu ei näe

ette ka mitte ühtegi kontrollimehhanismi pangasaladusele juurdepääsu üle, ehk siis selle kohta, kas

ja kuidas kontrollitakse riigi tegevust pangasaladuse kasutamisel ning kuidas on isikul võimalik

enda õigusi kaitsta. Ainuüksi täitmisregistri kui andmekogu kasutamise üle tehtav järelevalve ei

ole piisav, sest see ei kata kõiki olukordi, milleks andmeid küsitakse või kasutatakse. Samuti peab

olema selge, kuidas toimub pangasaladuse juurdepääsu üle kohtulik kontroll. Eriti oluline on see

just RABi puhul, kuna isik ei pruugi üldse teada saada, et tema pangasaladuseks olevatele

andmetele on ligi pääsetud, milletõttu puudub tal ka võimalus oma õigusi kaitsta.

3. Seletuskirjas tehakse üldised viited sellele, et teistes riikides on ametkonnal avar juurdepääs

pangasaladusele, sh konto terviklikule väljavõttele. Palun seletuskirjas kajastada rahvusvahelist

praktikat põhjalikumalt ning jagada täpset teavet selle kohta, millistes riikides, millises ulatuses

ning millistel tingimustel on maksumenetluses ja rahapesu tõkestamisel haldusmenetluses riigil

juurdepääs pangakonto terviklikule väljavõttele.

Pangasaladuse kaitse maksumenetluses

4. Kui Riigikogu leiab, et maksumenetluses tuleb anda riigile juurdepääs pangakonto väljavõttele,

siis maksumenetluses täitmisregistri kasutamist puudutavas osas saab õiguskantsleri 01.07.2025

soovitus seeläbi täidetud (eelnõu § 1 p 2). Seda eeldusel, et ka edaspidi saab küsida teavet

kolmandalt isikult (nt pangalt) üksnes siis, kui maksukohustuslane ei ole vastavas osas riigile

küsitud teavet andnud ning teave on maksumenetluses otsuse tegemiseks määrava tähendusega.

See tähendab, et esmalt küsib riik konto väljavõtet inimese käest ja kui ta seda teavet ei saa, alles

siis võib teha päringu täitmisregistri kaudu.

Teadaolevalt on praktikas esinenud siiski ka juhtumeid, mil inimene ei keeldu enda konto

väljavõtte andmisest, kuid soovib jagada MTA-ga enda konto väljavõtet vahetul kohtumisel ning

enne seda tutvuda tema kohta koostatud toimikuga. Samuti võib inimene soovida konto

väljavõttest eemaldada eraelulist teavet, mis maksukohustusega seotud ei ole. Kohtumisel MTA-

ga on aga ilmnenud, et ametnikud on tervikliku konto väljavõtte hankinud iseseisvalt ootamata ära

maksukohuslase käest saadavat teavet. Sellised juhtumid viitavad, et konto väljavõtet puudutavad

detailid tuleb seaduses ära reguleerida.

5. Kui Riigikogu peab vajalikuks MTA-le pangakonto väljavõttele juurdepääsu anda, siis tuleb

Riigikogus läbi arutada ka see, kui pika aja kohta konto väljavõte tuleb anda ning kas väljavõte

tuleb esitada terviklikult või üksnes selles osas, mis puudutab maksukohustust.

3

6. Küsimusi tekitab eelnõu § 1 punktis 1 ette nähtud võimalus küsida pangasaladust üldiselt.

Pangasaladus üldmõistena on väga lai ning hõlmab endast kogu kliendi ja panga suhtlust ning

mistahes teavet, mis pangal kliendi kohta on olemas. Võib kahelda, kas maksumenetluses on vaja

riigil juurdepääsu kõigile andmetele, mis kliendisuhte käigus on pangas olemas (nt kogu panga ja

kliendi kirjavahetus, mis võib hõlmata delikaatseid eraelu puudutavaid andmeid; kliendi tervist

puudutavad andmed, mis on saadud kindlustuslepingu sõlmimisel jms). Need andmed saab riik

vajadusel välja küsida kriminaalmenetluses. Haldusmenetluses ei pea riigil olema samasuguseid

õiguseid teabe saamiseks. Kui maksumenetluses vajab riik teavet, mis väljub eelnõu § 1 punktis 2

esitatud loetelust, siis tuleb seadusesse kirja panna, mida täpselt peab pank MTA-le

maksumenetluses esitama (nt automaadist raha välja võtva inimese foto). Pangasaladus

üldmõistena on selle kohustuse kirjeldamiseks liialt üldine mõiste ning toob kaasa olulise

põhiõiguse piirangu. Seejuures tuleb arvestada, et kuriteo asjaolude ilmnemisel tuleb

kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet arvestades alustada kriminaalmenetlust ja sellisel

juhul on võimalik kasutada kriminaalmenetluses ette nähtud tõendite kogumise võimalusi ja viise.

Pangasaladuse kaitse rahapesu tõkestamisel

7. Eelnõu § 2 puudutab juurdepääsu pangasaladusele rahapesu ja terrorismi tõkestamisel. Ehkki

seletuskirja järgi peaks eelnõu justkui reguleerima vaid täitmisregistri kasutamisega seotud

piiratud ulatuses küsimusi, siis lähevad muudatused seoses RAB-iga sellest kaugemale.

8. Eelnõu § 2 lõikes 1 täpsustatakse, millisel juhul ei tohi isikut teavitada sellest, et RAB on teinud

isiku osas päringu. Seejuures on mitmed juhtumid, millega RAB-i päring võib olla seotud,

sõnastatud väga üldiselt. Näiteks RahaPTS § 54 lg 1 p 2 - strateegiline analüüs, mis käsitleb

rahapesu ja terrorismi rahastamise riske, ohte, suundumusi, mustreid ning toimimisviise või

välissuhtlemise korraldamine (RahaPTS § 54 lg 1 p 8). Suuremat osa RAB-i tegevusest saab

ilmselt soovi korral kirjeldada strateegilise analüüsi ja välissuhtlemise korraldamisena. Esiteks on

küsitav strateegilise analüüsi tegemiseks pangakontode väljavõtetele juurdepääsu andmine

iseenesest, kuid lisaks tuleb arvestada, et selles osas kehtib eelnõu järgi tähtajatu

konfidentsiaalsuskohustus. See tähendab, et RAB päringute kohta ei tohiks teavet isikule mitte

kunagi anda.

Kuivõrd pangasaladuse ja konto väljavõtte andmisega seonduv põhiõiguse piirang on isiku jaoks

intensiivne (vt eespoolt p 1 ja 2), siis tuleb Riigikogul hoolega kaaluda, kas tähtajatu

konfidentsiaalsuskohustus (seletuskiri lk 8) on proportsionaalne ning kooskõlas PS §-ga 44.

9. Samuti tuleb eelnõu koostajatel vaeva näha nende juhtumite piiritlemisega, mil

haldusmenetluses on põhjendatud anda juurdepääs pangakonto väljavõttele. RAB-i juurdepääsu

konto väljavõttele ei tohiks siduda tema ülesannete üldise kirjeldusega, vaid tuleks sõnastada

konkreetsed juhtumid, millal ja mis tingimustel juurdepääs konto väljavõttele antakse. Juurdepääs

konto väljavõttele saab ja peakski olema kitsam kui RAB-i ülesanded.

Oluline on meeles pidada, et RAB ei ole uurimisasutus ning RAB ei vii läbi kriminaalmenetlust.

Seetõttu oleks loogiline, et RAB juurdepääs isiku andmetele on võrreldes kriminaalmenetlusega

mõnevõrra piiratum.

10. Eelnõu § 2 punktid 2-4 puudutavad juurdepääsu pangasaladusele laiemalt kui vaid

täitmisregistri kaudu esitatavad andmed, sest muudatustega hõlmatakse ka teabe küsimine

ettekirjutusega. Üksiti püütakse seletuskirjas luua ekslikku muljet, et juurdepääs pangakonto

4

väljavõttele on peamiselt tehniline ja väheoluline küsimus ning sisulist õiguslikku vaidlust selle

osas justkui pole.

Olemasolevate normide analüüs näitab paraku muud ning vajakajäämised pangasaladuse kaitsel

on kahjuks sisulised.1 Kui soovitakse anda RAB-ile õigus saada konto väljavõttele juurdepääs

laiemalt kui piiratud ulatuses täitmisregistri kaudu (vt punkt 13), siis tuleks hõlmata eelnõuga ka

krediidiasutuste seaduse § 88 muudatused ning lahendada pangasaladuse kaitse küsimused

terviklikult.

11. Pangasaladuse kaitset reguleerib krediidiasutuse seaduse (KAS) § 88. KAS § 88 koostoimes

praegu kehtiva RahaPTS §-ga 58 ei anna RAB-ile õiguspärast juurdepääsu konto väljavõttele.

12. KAS § 88 lg 42 punkt 1 lubab pangal RAB-ile pangasaladust avaldada ja pangal võib olla isegi

vastav pangasaladuse avaldamise kohustus, kuid seda üksnes pangale seadusega pandud

ülesannete täitmisel RahaPTS-is sätestatud juhtudel ja korras.

Seega, kui üksikjuhtumil tuleb RahaPTS-is pangale kohustus RAB-i teavitada rahapesu kahtlusest,

siis KAS § 88 lg 42 punkt 1 lubab selle kohustuse täitmiseks RAB-ile avaldada ka pangasaladusena

käsitletavat teavet. Norm on suunatud pangasaladust kaitsma pidavale pangale ning lubab teatud

juhul teha pangal sellest kohustusest erandeid. Norm ei ole RAB-ile seaduses antud üldvolitus

mistahes juhul saada või küsida kelleltki pangasaladust.

KAS § 88 lg 42 punkti 1 ei saa pidada seetõttu RAB päringu iseseisvaks aluseks, sest norm ei anna

RAB-ile õigust selle kaudu andmeid nõuda. Ebasüsteemne oleks tõlgendus, mille järgi rahapesu

kahtluse juhtumil pangale pangasaladuse avaldamise õigust andev norm muutuks ühtlasi

viiteliselt ka RAB-ile päringu tegemise õigust andvaks normiks. See konstruktsioon oleks

vastuolus õigusselguse põhimõttega. Konstruktsioon oleks ka kunstlik, sest RAB-ile päringu

tegemise õigust andev norm on seaduses eraldi olemas – see on KAS § 88 lg 5 p 31. Andmete

küsimise alus RAB-i jaoks on seega KAS § 88 lg 5 p 31.

13. KAS § 88 lg 5 p 31 reguleerib neid juhtumeid, mil panga poole on RAB pöördunud kirjaliku

või elektroonilise järelepärimisega või täitmisregistri kaudu. Norm lubab seejuures RAB-i

juurdepääsu pangasaladusele üksnes RahaPTS §-s 81 sätestatud ulatuses ja seda sõltumata päringu

vormist.2

RahaPTS § 81 sätestab loetelu andmetest (nt konto omaniku ja hoiulaeka üürile võtja kohta tehakse

kättesaadavaks: nimi; isikukood ja isikukoodi väljastanud riik, nende puudumise korral sünniaeg

ja -riik või registrikood; postiaadress), mis tuleb avaldada. Nende seas ei ole pangakonto

väljavõtet.

KAS § 88 lg 5 p 31 sisu on selge ning pangasaladuse avaldamine selle normi alusel ja normis

ettenähtud ulatuses on seadusega põhiseaduspäraselt piiritletud. KAS ei anna seega RAB-ile

juurdepääsu pangasaladusele laiemalt, kui RahaPTS §-s 81 sätestatud ulatuses.

1 Sellele on korduvalt viidanud ka Finantsinspektsiooni juht – vt FI juht Kilvar Kessler: meil on kõigepealt kombeks

heaga rääkida. Privaatsus ja vabadus on esmatähtsad. 2 KAS § 88 lg 5 p 31 ütleb: „Kirjalikus või elektroonilises vormis või täitemenetluse seadustiku §-s 63 sätestatud

täitmisregistri kaudu esitatud järelepärimise vastusena peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse Rahapesu

Andmebüroole rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse §-s 81 sätestatud ulatuses.“

5

14. Eelnõu § 2 punktides 2-4 muudetakse RahaPTS § 58. Juurdepääsuks pangasaladusele, kui

Riigikogu peab seda vajalikuks suuremas ulatuses kui praegu sätestatud KAS § 88 lg 5 punktis 31,

on tõesti vaja täiendavat ja konkreetset alust seaduses.

Eelnõuga soovitaksegi vastav alus luua, ühtlasi muudetakse seeläbi kehtivat õigust põhimõttelises

osas. Muudatused on olulised eeskätt seetõttu, et riigi seni piiramatu ning ühiskonnale teadmata

tegevus on nüüd seadusandjale teada ning parlament saab arutada, kas ja millises ulatuses

soovitakse senist kahetsusväärset praktikat jätkata või otsustatakse seda muuta.

15. Muudatuste juures tuleb analüüsida piirangu proportsionaalsust ehk siis seda, kas kaasnev

põhiõiguse piirang vastab PS §-le 11. Seda seletuskirjas praegu nõuetekohaselt tehtud ei ole.

Seletuskiri põhjendab peamiselt seda, miks abinõu (ehk sisuliselt piiranguteta juurdepääs

pangasaladusele) on RAB-i jaoks oluline. Põhiõiguse piirangu proportsionaalsuse analüüsi

lähtekohaks peab olema aga põhiõiguse piirang ehk tuleb põhjendada, miks põhiõiguse piirang

(PS § 19, § 26) on vajalik, sobiv ja mõõdukas.

Esmalt tuleb kirjeldada seega eraelu piirangu intensiivsust (vt eespool punkt 1). Seejärel tuleb seda

arvestades näidata, miks on vajalik, sobiv ja mõõdukas piirata inimese eraelu puutumatust ja anda

RAB-ile juurdepääs pangakontole nt strateegilise analüüsi tegemisel, et käsitleda rahapesu ja

terrorismi rahastamise riske, ohte, suundumusi, mustreid ning toimimisviise.

16. Kehtiva RahaPTS § 58 lõiked 1 ja 2 annavad RAB-ile vormilise aluse teha ettekirjutus, millega

nõutakse pangalt teavet, s.h pangasaladust sisaldavaid andmeid. Kuigi formaalne õiguslik alus

sellise teabe nõudmiseks on justkui olemas, on see sõnastatud äärmiselt üldiselt ega sisalda

piisavalt selgeid piire ega kriteeriume, millal ja millises ulatuses võib RAB pangasaladuseks

olevaid andmeid küsida. Selline ebamäärasus suurendab omavoli riski ega taga, et juurdepääs

pangasaladusele piirdub vaid vältimatu ning proportsionaalse sekkumisega. Seetõttu ei ole

võimalik tagada põhiõiguste kaitset sellisel moel nagu põhiseadus selle ette näeb. Paraku ei loo

piisavat selgust ka eelnõuga kavandatavad muudatused.

17. Põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi peab otsustama seadusandja (PS § 3). Olulisuse

põhimõttest tuleneb, et mida intensiivsem on põhiõiguste piirang, seda üksikasjalikum peab olema

täitevvõimu tegutsemise aluseks olev norm ning seda täpsemad ka menetlusnormid (RKPJKo nr

3-4-1-42-13, p 41). Põhimõttest, et intensiivsemale põhiõiguse riivele peab vastama täpsem norm,

tuleneb ühtlasi järeldus, et üldiselt sõnastatud normist ei saa tuletada õiguslikku alust väga

intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule (RKPJKo nr 5-22-4, p 66). „Põhiseadusvastaseks tuleb

täitevvõimu tegevus liigitada ühtviisi nii siis, kui olemas on küll mingisugune seaduslik alus,

millele täitevvõimu tegevus on iseenesest taandatav, kuid oluline on jäetud seaduses sätestamata,

sest seaduslik alus ei ole sellisel kujul piisav, kui ka siis, kui seaduses on küll mõningad vastava

valdkonna olulised elemendid sätestatud, kuid sätestamata on jäetud piisava kontuuriga seaduslik

alus.“3

Seega ei saa üldise normi alusel (nagu nt praegu RahaPTS § 58) esitada pangale õiguspärast

päringut pangasaladuse saamiseks. Norm ei ole taoliseks põhiõiguse piiranguks vajaliku piisavalt

konkreetse sisuga. Juurdepääsuks pangasaladusele on vaja väga konkreetset alust seaduses, sest

pangakonto väljavõtte kaudu saab riik juurdepääsu väga tundlikele andmetele, nt inimese tervisele

tehtud kulutustele, vaimse tervise parandamiseks tehtud kulutustele ja muudele väga isiklikele

andmetele. Lisaks ka kirikule või muudele usuorganisatsioonidele või mittetulundusühingutele

3 M. Ernits. § 3 – U. Lõhmus (peatoim.). Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid. Eesti Teaduste Akadeemia

Riigiõiguse Sihtkapital. 2023, komm.102.

6

tehtud annetustele, millest on võimalik teha järeldusi inimese usulise kuulumise või veendumuste

kohta. Põhiseaduse § 42 aga kaitseb inimesi andmete kogumise ja talletamise eest tema

kõikvõimalike veendumuste (usulised või filosoofilised ja kõlbelised veendumused, poliitilised

vaated jne) kohta. Seega on pangakonto tervikliku väljavõtte abil võimalik inimest sisuliselt

profileerida ning tagantjärele tuvastada ka tema liikumine, tegevus, veendumused jms, mistõttu

võib mõju olla sarnane inimese jälitamisele. Seega tuleb piirangute lubatavuse hindamisel muu

hulgas arvesse võtta ka seda, kas selliste inimese tahte vastaselt kogutud andmete kasutamine on

kontrollitav ning kas inimestele on loodud adekvaatsed ja efektiivsed garantiid kuritarvituste

vastu.4

Praegune RahaPTS § 58 on vormilt analoogne kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 32

lõikega 2 (uurimisasutusel on õigus nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi või

vajalike andmete esitamist). Lähtudes KrMS § 32 puudutavast kohtupraktikast ei piisa sedavõrd

üldisest normist, et saada vaba juurdepääsu igasugusele teabele. Kohus on näiteks leidnud, et

KrMS § 32 lg 2 võimaldab küll uurimisasutusel nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku

dokumendi esitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr

3-1-1-93-15, p 64), kuid see ei ole oma üldsõnalisuse tõttu VÕS § 768 lg 1 tähenduses iseseisev

õiguslik alus patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks (RKKKo nr 1-20-5071/72 p 29.).

RAB menetlus on haldusmenetlus, mis tähendab, et selle juures puudub samaväärne isiku õiguste

kaitset tagav kontroll nagu see on olemas kriminaalmenetluses. Iseäranis seetõttu tuleb riigil enda

isu pangasaladuse saamiseks piirata. Inimesel ei ole haldusmenetluses võimalik enda õigusi riigi

vastu kuigi tõhusalt kaitsta ning see mure ongi eriti terav RAB-i tegevuses, kelle päringutest

praegu ja ka eelnõu kohaselt inimene ei tohigi teada saada. Kuidas saab inimene sellisel juhul enda

õigusi kaitsta?

18. Muudatustega püütakse RahaPTS § 58 kirjutada konkreetsemaks, kuid arvestades seda, kui

laia tähendusega on mõiste „pangasaladus“, siis võib norm jääda liialt üldiseks ka kavandatavate

muudatustega.

Kui RahaPTS § 58 alusel võiks RAB edaspidi ettekirjutuse kaudu saada mistahes pangasaladuse

hulka kuuluvat teavet, siis tuleb RAB-ile juurdepääsu andvas seaduses luua piirangu

tasakaalustamiseks ka isiku huvide ja õiguste tagamise mehhanism ja seeläbi püüelda normide

proportsionaalsuse ja põhiseaduspärasuse poole.

Praegu pole selge, kas ja kuidas saab isik või pank esitada näiteks ettekirjutusele vastuväiteid, sest

norm kohustab ettekirjutuse täitma ning vaidlustega ettekirjutuse õiguspärasuse üle ei ole

RahaPTS §-s 58 arvestatud. Ebaselge on ka see, kas ja kuidas oleks RAB-i ettekirjutus kohtulikule

kontrollile allutatav, sest pangakonto omanik ei saa teada tema suhtes tehtud päringust ning

seetõttu on tal oma õiguste kaitse võimatu. Pangasaladuse avaldamise kohustuse olemasolu võiks

jõuda kohtu ette üksnes seeläbi, kui pank jätaks ettekirjutuse täitmata ning pöörduks selle vastu

kaitse saamiseks esialgse õiguskaitse taotlusega kohtusse. Seda võimalust tuleks pidada siiski

pigem teoreetiliseks, sest panga vaatepunktist on keeruline esitada kohtule vastuväiteid

ettekirjutuse õigusvastasuse osas nii laia sõnastusega normide alusel, kuna seadus ju mingeid

erilisi juhiseid või piiranguid ettekirjutusele ei seagi. Samuti on kohtul üksikjuhtumil ettekirjutuse

õiguspärasust RahaPTS §-st 58 lähtudes pea võimatu kontrollida, sest normid on ka vaatamata

kavandatavatele muudatustele väga üldised.

4 Kask, O. Põhiseaduse § 42 kommentaar, komm 8. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020

7

19. Kokkuvõttes on oluline läbi kaaluda, kas ning millistel juhtudel ja tingimustel RAB peaks

saama juurdepääsu konto väljavõttele nii täitmisregistri kui ka ettekirjutuse kaudu (kui pikk

periood arvestades menetlust ning kas ja millistel tingimustel tuleb esitada konto väljavõte

terviklikult).

Kui soovitakse anda RAB-ile haldusmenetluses juurdepääsu pangasaladusele üldiselt, siis tuleb

seaduses üles loetleda, milliseid andmeid riik lisaks eelnõu § 1 punktis 2 nimetatutele küsida saab.

Pangasaladus üldmõistena on liialt abstraktne.

Asjaolu, et siiani on nii MTA kui ka RAB harjunud teavet hõlpsalt saama ning seejuures saanud

ka ise määratleda, millist osa pangasaladusest nad vajavad, ei tähenda, et edaspidi tohib

samamoodi jätkata. Riigikogul tuleb kõik juhtumid eraldi läbi kaaluda ja sõnastadagi ametkondade

juurdepääs haldusmenetluses selge erandina pangasaladuse kaitsest.

20. Kui kavandatakse RahaPTS § 81 muutmist (eelnõu § 2 p 5), siis tuleb jätta RahaPTS § 81

lõikest 1 välja sõna „vähemalt“.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks: Riigikogu rahanduskomisjon

Justiits- ja Digiministeerium

Evelin Lopman 693 8431

[email protected]

Marju Agarmaa 693 8447

[email protected]