EESTI PEREARSTIDE SELTS
Sotsiaalministeeriumile

Vastuskiri Sotsiaalhoolekande seaduse, ravikindlustuse seaduse ja meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta

Eesti Perearstide Selts on põhjalikult analüüsinud Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud väljatöötamiskavatsust (VTK) abivahendite ja meditsiiniseadmete integreerimise osas. Kuigi tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste parem lõimimine on eesmärgina mõistetav ja vajalik, ei toeta Selts kavandatud lahendust selle praegusel kujul. Kavatsus ei lahenda süsteemi seniseid kitsaskohti, suurendab tervishoiutöötajate töökoormust mitte-meditsiiniliste tegevustega ning võib vähendada abivahendite kättesaadavust ja sobivust patsientidele.

• * Kavandatav lahendus jätab sisuliselt alles kaks eri korraldusasutust (Tervisekassa ja Sotsiaalkindlustusamet), kes väljastavad kattuvaid, kuid erineva eesmärgiga abivahendeid ja meditsiiniseadmeid. Tänases süsteemis osaleb ka Töötukassa.

• * Selline korraldus on ressursimahukas, kulukas ja tekitab dubleerimist. Süsteemi erisustest on keeruline aru saada nii patsientidel, spetsialistidel, teenuseosutajatel kui ka riigil.

• * Tervisekassa hallatavad meditsiiniseadmed on valdavalt raviva eesmärgiga, SKA abivahendid aga toetavad igapäevaelu kohandamist ja toimetulekut uues tervislikus olukorras. Nende otstarve, vajaduse hindamise metoodika ja sihtrühmad on erinevad.

• * SKA abivahendite vajaduse hindamine eeldab arvestamist psühholoogiliste, emotsionaalsete, keskkonna ja perekondlike aspektidega – see ei ole võrdsustatav meditsiinilise diagnoosiga.

• * Keerukamate abivahendite (nt aktiivratastoolid, tõsteseadmed) määramine nõuab spetsiifilist väljaõpet, igapäevast kokkupuudet ning teadmisi seadmete tehnilistest võimalustest ja kasutuskeskkonna eripäradest.

• * Perearstid ja õed ei oma vastavat ettevalmistust ega ressursse selliste otsuste tegemiseks.

• * VTK käsitleb „pädevuse piires“ meditsiiniseadmete väljakirjutamise õiguse laiendamist, kuid ei määra selgelt, kuidas pädevust määratletakse, hinnatakse ja tagatakse selle ajakohasus.

• * Enamiku tervishoiuspetsialistide õppekavad ei anna piisavat ettevalmistust abivahendite nõustamiseks. Praktikas kirjutatakse tõendeid sageli patsiendi enda nimekirja või abivahendikeskuse nõuande alusel.

• * Risk on, et sihtgrupi kirjelduste jäikus ja bürokraatia kasv piiravad vajaduspõhiste lahenduste leidmist ning suurendavad sõltuvust spetsialisti teadlikkusest ja julgusest vastutust võtta.

• * SKA senised erandimenetlused võimaldavad leida lahendusi keerukatele juhtumitele ning reageerida kiirelt muutuvatele terviseseisunditele. Nende kadumine vähendab paindlikkust ja võib piirata abivahendite kättesaadavust.

• * Uute või innovaatiliste abivahendite lisamine loetellu muutub aeglasemaks (kuni aasta), kuna see on seotud MSA-s registreerimise, süvakontrolli ja hinnaläbirääkimistega, mis toimuvad piiratud ajavahemikel.

• * Võrdsetel alustel standardiseerimine võib viia olukorrani, kus individuaalne vajadus asendub keskmise standardiga, mis ei ole kooskõlas vajaduspõhise tervishoiu põhimõtetega.

• * Digitaalne süsteem võib lihtsustada tõendi haldamist, kuid tervise hindamise kohustus spetsialisti poolt võib jääda alles, muutes protsessi pikemaks ja sõltuvaks spetsialisti teadmistest ning valmisolekust vastutus võtta.

• * Patsientidelt kaob võimalus valida kallimat, kuid sobivamat toodet, makstes ise piirhinnast ületava osa. Tulevikus peab inimene valima kas riigi pakutava standardtoote või katma kogu kulu ise.

• * Fikseeritud hinnad ja standardvarustus ei võimalda valida individuaalseid lisasid (nt küljetugesid, rehvitüüpe), mis on funktsionaalsuse ja kasutusmugavuse seisukohalt olulised.

• * Kui ettevõtetele ei seata ühtseid kvaliteedi- ja teenuse ootusi (sh kohandamine, kasutuskeskkonna hindamine, hooldus ja remont), võib teenuse kvaliteet langeda ja abivahendite sobivus halveneda. Seisev või kasutamiskõlbmatu abivahend on riigi jaoks kulu ja patsiendi jaoks elukvaliteedi kaotus.

• * TeRK süsteemid ei toeta abivahendite vajaduse hindamist ega renditeenust.

• * Puudub plaan automatiseerida sagedaste ja lihtsate abivahendite (nt mähkmete) kaardistamist, mis suurendab spetsialistide töökoormust, eriti eakate puhul.

• * Üleminekuperiood loob segadust nii patsientide kui ka spetsialistide jaoks, kuna tuleb orienteeruda kahes süsteemis ja nende erinevates tingimustes. Senine kogemus näitab, et teavitustöö ei jõua tihti sihtrühmadeni.

• * Integreerimine peab toimuma terviklahendusena, mis hõlmab:

• • * ühtseid ja selgeid vajaduse hindamise kriteeriume;

• • * pädevuste ja rollide täpset määratlemist;

• • * IT-süsteemide arendamist vastavalt teenuse sisule (sh rendi- ja kohandamisfunktsioonid);

• • * ühtseid kvaliteedi- ja teenusnõudeid kõigile teenusepakkujatele;

• • * mehhanismi kiireks reageerimiseks uutele vajadustele ja innovaatilistele lahendustele;

• • * patsiendi valikuvabaduse säilitamist vähemalt piirhinnani.

Kokkuvõte
Eesti Perearstide Selts leiab, et esitatud VTK ei täida tervikliku SHT ja THT lõimimise reformi eesmärki ning ei vähenda süsteemi keerukust ega töökoormust. See võib hoopis vähendada abivahendite sobivust ja kättesaadavust, piirata patsiendi valikuvabadust ning hajutada vastutust. Soovitame jätkata sisulise, vajaduspõhise ja tervikliku lahenduse väljatöötamist, mis lähtub inimese individuaalsetest vajadustest, tagab selge pädevusjaotuse, vähendab dubleerimist ning säilitab süsteemi paindlikkuse.

Ilusat reedet!

Diana Ingerainen

EPS juhatuse liige