Eesti Tõusigade Aretusühistu jt_vastus

Anu Hellenurme

Eesti Tõusigade Aretusühistu

[email protected]

Teie 15.08.2025 nr

Meie 29.09.2025 nr 6-1/251790/2507018

Sigade Aafrika katku tõrjega tekkinud kahju hüvitamine

Lugupeetud Anu Hellenurme

Pöördusite õiguskantsleri poole, kuna leiate, et puhkenud sigade Aafrika katku ohjeldamisel

koheldakse lihakäitlusettevõtjaid võrreldes loomapidajatega ebavõrdselt. Teie hinnangul on

probleem selles, et kehtiva veterinaarseadusega (VS) on taudikahjutoetus ette nähtud üksnes

loomapidajatele. Neile hüvitatakse Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ettekirjutuse alusel

hukatud loomade ja muude hävitatavate materjalide väärtus ning nende farmides korraldab amet

riigi kulul ka puhastus- ja desinfitseerimistööd. Seevastu lihakäitlusettevõtjatele ei ole sellist

hüvitist ette nähtud ning tõrjemeetmete rakendamisest tekkinud kahju jääb täielikult nende endi

kanda. Küsisite, kas selline erinev kohtlemine tõrjemeetmetest tuleneva kahju korvamisel on

kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega (põhiseaduse § 12).

Mõistan lihakäitlusettevõtjate muret, sigade Aafrika katku tõrjega kaasneb ettevõtetele tõesti

märkimisväärne kahju. Loomapidajate toetamist ei ole siiski alust pidada meelevaldseks ja võrdse

kohtlemise põhimõtet rikkuvaks meetmeks. Taudikahjutoetuse eesmärk on taud võimalikult

kiiresti avastada ja tagada seakasvatajate tegevuse jätkumine. Lihakäitlusettevõtjad ja

loomapidajad osalevad mõlemad tauditõrjes, kuid nende roll ja kantav kahju on siiski mõnevõrra

erinevad. Eesti on määranud toetuse saajate ringi kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi reeglitega.

Soovitan Teil pöörduda Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poole, kelle ülesanne on

kavandada ja ellu viia riiklikke abimeetmeid mh sigade Aafrika katku puhangust tingitud

majanduslike mõjude leevendamiseks. Teadaolevalt on ministeerium teinud Vabariigi Valitsusele

ettepaneku näha ette lisaraha lihakäitlusettevõtjate kahjude hüvitamiseks ja/või neile toetuste

maksmiseks.

Tauditõrjega tekkinud kahju hüvitamine

Sigade Aafrika katku kui eriti ohtliku loomataudi (VS § 6 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrus nr 2016/429) diagnoosimisel peavad tauditõrjemeetmeid rakendama nii PTA,

loomapidajad (VS § 59 lg 1 jj) kui ka loomade hukkamisega tegelevad ning loomseid saadusi

käitlevad ettevõtted (VS § 59 lg 8; vt veterinaarseaduse seletuskiri, lk 77-78). Sigade Aafrika katku

tõrje on sätestatud määruses nr 2016/429 ning Euroopa Komisjoni delegeeritud määruses

nr 2020/687. Peale selle on sigade Aafrika katku ennetamise ja tõrje täpsemad reeglid kehtestatud

2

2

maaeluministri 19.05.2022 määrusega nr 27 „Sigade Aafrika katku ennetamise ja tõrje täpsemad

meetmed“.

Veterinaarseadus kohtleb loomapidajaid ja lihakäitlusettevõtteid erinevalt: VS § 65 lõike 1 järgi

makstakse taudikahjutoetust üksnes loomapidajatele, mitte lihakäitlusettevõtetele. Võrreldavad

grupid on loomapidajad ning lihakäitlusettevõtted. Mõlemale võib PTA teha ettekirjutusi, mis

kohustavad loomi, loomseid saadusi ja nendega seotud tooteid kõrvaldama ja kahjutuks muutma

(VS § 59). Need ettevõtjad kannavad seeläbi kahju. Samas koheldakse neid kaht gruppi erinevalt.

Loomapidajatele hüvitatakse PTA ettekirjutuse alusel hukatud või loomataudi tõttu hukkunud

loomade ning hävitatud seadmete, sööda, pakkematerjali ja loomsete saaduste väärtus, kuid

lihakäitlusettevõtjatele hüvitist ei maksta. Seega koheldakse VS § 65 lõike 1 kohaselt

lihakäitlusettevõtjaid ebasoodsamalt.

Põhiseaduse § 12 nõuab, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid

ühtemoodi. Samas ei ole erinev kohtlemine veel võrdsuspõhiõiguse rikkumine. Võrdse kohtlemise

põhimõtet on rikutud sel juhul, kui kaht sarnast isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse

meelevaldselt erinevalt. Meelevaldseks saab erinevat kohtlemist pidada siis, kui selleks ei leidu

mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine

põhjendatud (RKPJKo 26.09.2007 nr 3-4-1-12-07, p 19).

Praegusel juhul ei saa väita, et tegemist oleks lubamatu ebavõrdse kohtlemisega.

Veterinaarseaduse seletuskirjas on taudikahjutoetuse eesmärkidena nimetatud vajadust toetada

loomapidajat tootmispotentsiaali taastamisel ning motiveerida teda haiguse tunnustest koheselt

teavitama, et saaks võimalikult kiiresti rakendada tauditõrjemeetmeid (vt veterinaarseaduse

seletuskiri, lk 81-82). Mõlemat eesmärki saab pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis

õigustab loomapidaja ja lihakäitleja erinevat kohtlemist taudikahjutoetuse maksmisel.

Tauditõrje seisukohast on eriti oluline, et haigestunud loomad jääksid nende pidamise kohta ja

nende edasine liikumine oleks selgelt jälgitav (vt veterinaarseaduse seletuskiri, lk 82). Seetõttu on

ka tõrjemeetmed suunatud eelkõige loomapidajatele. Kuna loomapidajatel on võimalus saada

hüvitist, on nad huvitatud koostööst nakkuse tõrjumisel ja see aitab tagada rakendatavate meetmete

tõhususe.

Kui hüvitist ei makstaks, võib loomapidajal tekkida majandusliku kahju kartuses kiusatus taudi

varjata ning haiged loomad turustada. Loomapidajale põhjustab tauditõrjemeetmete rakendamine

väga suurt kahju, sest võib tuua kaasa kogu põhikarja hukkamise ning sunnib teda uute loomade

hankimisega ootama. Kui ettevõttes on kasvõi ühel seal kindlaks tehtud sigade Aafrika katku

tunnused, peetakse ainsaks tõhusaks tõrjemeetodiks kõigi sigade viivitamatut hukkamist.

Kui haigust õigel ajal ei avastata ja selle levikut ei piirata, võib see ohustada kogu

seakasvatussektorit. Lisaks sellele, et väheneb sealiha kättesaadavus, võib taudi levik tuua kaasa

ka rahvusvahelised kaubanduspiirangud, mida sihtriigid rakendavad oma sigade populatsiooni

kaitseks (vt PTA koduleht).

Kui loomapidajale tõrjemeetmete rakendamisest tekkiv kahju võib tähendada kogu tootmise

täielikku seiskumist pikaks ajaks, siis lihakäitlusettevõtja kahju on enamasti seotud konkreetse(te)

partii(de) hävitamisega.

Lihakäitlusettevõttes tuleb PTA ettekirjutuse alusel kõrvaldada ja hävitada haigusest tabandunud

farmi loomadelt pärinev liha ja saadused, mis on toodetud/saadud katku võimaliku peiteaja jooksul

3

3

(keskmiselt 15 päeva1 jooksul enne taudi diagnoosimist). Nende saaduste hulka arvatakse ka

tooted, mis võivad olla kokku puutunud nakkuskahtlusega toodetega. Peale selle tuleb puhastada

ja desinfitseerida ruumid, kus liha ja saadusi on käideldud. Nende meetmetega püütakse taudi

levikut tõkestada tarneahelas, et vältida nakatunud loomadelt pärinevate saaduste turule jõudmist

ning omakorda saastunud toidujäätmete sattumist sigade või metssigade söödaks (vt PTA

koduleht). Kuigi tõrjemeetmed põhjustavad käitlejale märkimisväärset kulu ja kahju, ei ohusta

need vääramatult tema tootmisvõimekust, sest pärast tõrjetoiminguid on käitlejal võimalik

tootmist kohe jätkata ning hankida tooraine mujalt.

Veterinaarseadusega ette nähtud taudikahjutoetus on kujundatud Euroopa Komisjoni määruses

(EL) 2022/2472 (põllumajandusliku grupierandi määrus) ette nähtud abi andmiseks (vt VS § 65 lg

7). Määrus sätestab tingimused ja ulatuse, milles liikmesriigid võivad loomataudide tõrjega seotud

kulud ja loomataudide põhjustatud kahju hüvitada, vabastades need meetmed teatamiskohustusest

(ELTL art 108 lg 3). Abi on aga lubatud anda üksnes põllumajandusliku esmatootmisega2

tegelevatele mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (art 1 lg 1 punkt a alapunkt i,

art 26). Seega on Eesti riik määranud taudikahjutoetuse saajate ringi Euroopa Liidu riigiabi

reegleid arvestades, et vältida keelatud riigiabi andmist.

Kokkuvõtvalt: loomapidajate ja lihakäitlusettevõtjate erinevaks kohtlemiseks taudikahjutoetuse

maksmisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Tauditõrje halvab loomapidaja tegevuse pikaks ajaks

täielikult ja toob endaga kaasa väga suure kahju. Lihakäitlusettevõtjad saavad samuti kahju, kuid

tegevuspiirang on loomapidajaga võrreldes väiksem. Lihakäitlusettevõtjal on võimalik enda

tavapärase tegevusega (erinevalt loomapidajast) jätkata. Siiski on riigil võimalik kaaluda muid

abinõusid ka lihakäitlusettevõtjate toetamiseks. See on poliitiline valik, mis sõltub sellest, kas

riigieelarves on selleks raha ning kas see on kooskõlas riigiabi reeglitega.

Lihakäitlusettevõtjate võimalused oma õigusi kaitsta

PTA tegevust tauditõrjemeetmete kohaldamisel ei ole põhjust pidada õigusvastaseks ja seda ei ole

Te ka väitnud. Põhiseadus ei nõua, et isikutele tuleks hüvitada igasugune riigi õiguspärase

tegevusega tekitatud kahju. Liha käitlemisega kui majandustegevusega kaasnevad paratamatult

spetsiifilised riskid, sealhulgas sõltuvus loomakasvatusest ja võimalus, et loomataudide levik toob

kaasa piiranguid. Iga sellist riski ei saa jätta ühiskonna kanda (vt RKHKo 28.03.2016 nr 3-3-1-70-

15, p 29). Lihakäitlusettevõtjal on võimalik end selliste riskide vastu kaitsta kindlustuse abil ning

loomapidajatega sõlmitavate kokkulepetega.

Seda, kas konkreetsel juhul võivad lihakäitlusettevõtjatele tauditõrjemeetmete rakendamisega

tekkinud kahju hüvitamise aluseks olla põhiseaduse üldised põhimõtted (nt proportsionaalsuse

nõue) või näiteks PS § 32 lõikest 1 tulenev sundvõõrandamishüvitise maksmise kohustus, saab

otsustada kohus. Õiguskantsler ei saa abstraktse normikontrolliga sellele hinnangut anda, sest see

tähendaks konkreetse õigusvaidluse lahendamist, mis on halduskohtu pädevuses.

Kahju väljaselgitamisel ja selle hüvitamise kohustuse hindamisel on aspekte, mis taanduvad

üksikjuhtumi asjaoludele hinnangu andmisele. Seega on õigem see lahendada haldusmenetluses ja

vaidluse korral halduskohtus. Sellise vaidluse lahendamiseks vajalikud õigusnormid on Eesti

õiguskorras olemas.

1 Määruse 2020/687 lisa II 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 art 3 p 17 tähenduses on esmatootmine esmatoodete

tootmine, pidamine või kasvatamine, kaasa arvatud saagikoristus, lüpsmine ja põllumajandusloomade kasvatamine

enne tapmist. Esmatootmine hõlmab ka jahipidamist ja kalapüüki ning loodussaaduste kogumist.

4

4

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lõike 1 järgi võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema

põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise

kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Seejuures saab taotluse varalise kahju hüvitamiseks esitada ka

kahju tekitanud haldusorganile (RVastS § 17 lg 1).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Mariann Salomets 6938410

[email protected]