Sotsiaalministeerium
[email protected] Teie 23.09.2025 nr 1.2-2/87-1
Meie 30.09.2025
Arvamuse avaldamine
MTÜ Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus (edaspidi ELNHÜ) tänab protsessi kaasamise eest.
Käesolevaga edastame ELNHÜ arvamuse määruse “Nõuded sotsiaalteenuste elukeskkonnale“ eelnõu osas. Antud dokumenti läbi töötades keskendusime eelkõige punktidele, mis puudutasid otseselt laste ja noorte hoolekande valdkonda (täiskasvanute hoolekande teemadega ei tutvunud).
Oleme seisukohal, et tegemist on oluliste muudatustega seadusandluses. Näeme, et tehtavad muudatused on üldjoontes vajalikud ja põhjendatud.
Meie ühingu liikmetel tekkisid määrust läbi töötades järgmised küsimused/mõttekohad:
2. jagu
Füüsilise keskkonna üldnõuded
§ 2. Maa-ala
(1) Teenuse osutamise maa-ala (edaspidi maa-ala) peab olema järgmiste teenuste osutamiseks:
2) suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiuteenus rohkem kui kolmerühmalise lastehoiu puhul;
Sotsiaalhoolekande seaduses § 453 Nõuded hoiuteenusele on lõikes 2 kirjas, teenust vahetult osutav isik (edaspidi lapsehoidja) võib hoida korraga kuni viit last, kaasa arvatud lapsehoidja enda samal ajal hooldamist vajavad isikud.
Alushariduse seaduses § 34 lõikes 1 on kirjas, Lastehoiurühmas võib olla kuni 15 last. Kuni kolmeaastaste lastehoiurühmas, milles töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võib olla kuni 16 last. Kolme- kuni seitsmeaastaste lastehoiurühmas, milles töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võib olla kuni 20 last.
Alates 1. septembrist 2025 jaguneb senine lapsehoiuteenus kaheks: hariduslikuks teenuseks ning suure hooldus- ja abivajadusega laste hoiu teenuseks, millest viimane jäi sotsiaalteenusena sotsiaalministeeriumi haldusalasse ja seda reguleerib sotsiaalhoolekande seadus. Kuid see ei ütle, mitu last võib olla ühes rühmas.
Meie küsimus: Kus on reguleeritud suure hooldus- ja abivajadusega lapse hoiuteenuse rühma laste arv ja mis see arv on mis moodustab ühe rühma?
2. jagu
Füüsilise keskkonna üldnõuded
§ 2. Maa-ala
(3) Maa-ala peab olema heakorrastatud, ohutu ja ligipääsetav. Vajaduse korral piiratakse maa ala haljastuse või piirdeaiaga ohutuks liikumiseks ja teenuseosutaja teadmata lahkumise takistamiseks.
Seletuskirjast väljavõte (lk 5):
Mürgiste marjade ja lehtedega taimed on tõsine ohu allikas. Näiteks sisaldavad paakspuumarjad mürgist sinihapet, koralltomati viljad ja lehed võivad põhjustada raske mürgistuse. Jõulutäht on mürgine, põhjustades nahapõletikku ja silma sattudes nägemiskahjustuse, söömine aga surma. Piibelehe kõik osad, eriti marjad ja seemned on väga mürgised ja neid ei tohi istutada lastega seotud teenuse maa-alale.
Meie mõttekoht, ettepanek: Selliselt sõnastatud teksti lugedes jääb tunne, et piibeleht on ainus, mis on keelatud taim ja ülejäänud on justkui pigem informatiivsed näited. Kui seletuskirja jätta sisse need taimede näited tuleks ehk selguse mõttes veelgi selgemalt välja tuua, et need on vaid mõned näited ja haljastuse rajamisel tuleks alati veenduda kasutatavate taimede ohutuses tuginedes kaasajastatud teaduslikele allikatele.
Lisada võiks toimiva lingi (info kontakti kohta), kust saada adekvaatne nimekiri taimedest, mis nii sise- kui ka välisruumides kasutamiseks on lubatud/ mittelubatud/ ohtlikud/ mürgised. Lisatud lingilt https://www.etis.ee/ ei suutnud me vastavat infot leida.
(4) Maa-alal paikneva mänguala seadmed ja atraktsioonid peavad vastama kasutajate eale, kasvule ja erivajadustele. Liiv liivakastis ega atraktsioonide all ei tohi olla saastunud.
Seletuskirjast väljavõte (lk 6):
Batuutide kasutamine mängualal ei ole soovitatav, kuna nendega kaasneb suur õnnetusjuhtumite risk.
Meie mõttekoht: Kuna asendushooldusteenusel soovime, et teenus oleks lastele võimalikult peresarnane, siis batuutide mittesoovitamine seda ei soodusta.
Meie ettepanek: Seletuskirjas sõnastada, see mõte näiteks nii: batuutide kasutamisel mõelda väga hoolikalt läbi nende kasutamise turvalisus, kindlasti tuleb kasutada turvavõrku või eelistada näiteks maapealset batuuti.
§ 3. Hoone ja ruumid
(2) Ruumid ja nende sisustus peavad olema ligipääsetavad ja ohutud ning vastama nii ruumide funktsioonile kui ka teenusesaajate vajadustele, huvidele ja eelistustele. Varjupaigateenuse puhul lähtutakse ruumide korraldamisel üksnes teenusesaajate põhjendatud vajadustest. Ruumidest väljumine peab olema piiratud, kui see on vajalik teenuse osutamisel turvalisuse tagamiseks.
Seletuskirjast väljavõte (lk 8):
Näiteks tuleb elektripistikud vajadusel korral varustada kaitsekattega. See aitab tagada ohutuse ja vältida olukordi, kus teenusesaajad või töötajad võivad end või teisi ohtu seada.
Meie küsimus: Mida mõeldakse elektripistikute kaitsekatete all. Kui mõeldud on pistikupesa kaitsekatet, tekib küsimus, kas tänapäeva pistikud ei ole juba nn beebikindlad? Kui ei, siis kas tõesti on vaja näiteks väikelapse puhul peres või ootamatu käitumisega lapse puhul terve maja pistikupesad kaitsekatetega turvata?
(8) Teenusesaajale peab olema tagatud võimalus lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga suhelda ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. Nõuet ei kohaldata varjupaigateenusele.
Seletuskirjast väljavõte (lk 10):
Lõike 8 kohaselt peab teenusesaajale olema tagatud võimalus suhelda lähedaste, tervishoiutöötaja või muu spetsialistiga ning läbida vajalikud terviseuuringud privaatselt. See on vajalik, et välistada teiste teenusesaajate juurdepääs nähtavale või kuuldavale teabele….. Privaatsus on oluline teenusesaaja inimväärikuse, autonoomia ja vaimse tervise kaitsel, samuti emotsionaalse heaolu ja sotisaalsete sidemete säilitamisel. Teenusesaaja peab saama oma pere, sõprade või eestkostjaga suhelda ilma pealtkuulamise või teiste juuresolekuta ning tal peab olema võimalus arutada tundlikke küsimusi, sealhulgas tervise või rahaga seotud teemasid, konfidentsiaalses keskkonnad. Samuti on privaatsuse tagamine vajalik meditsiiniliste toimingute puhul, et vältida nii teenusesaaja kui ka teiste isikute jaoks ebamugavaid või väärikust riivavaid olukordi. Eraldi ruum esmaabi andmiseks ja esmaseks läbivaatuseks võimaldab kiiret ja diskreetset reageerimist ootamatule terviseprobleemile, toetab koostööd tervishoiutöötajatega (nt perearst, koduõde) ning aitab vältida olukordi, kus meditsiiniline tegevus tuleb läbi viia üldkasutatavates või sobimatutest ruumides. See vastab ka tervishoiuteenuse kättesaadavuse miinimumstandarditele….
Meie mõttekoht: Et oleks kõigile üheselt mõistetav, palume täpsustada, kas antud lõikes kirjeldatud privaatseks ruumiks sobib ka näiteks töötajate tuba või kahe lapse ühine tuba, kui vajaduse tekkimisel teine laps lahkub toast? Siin on oluline võimalikult selge sõnastus, et ei tekiks olukorda, kus meil näiteks asendushooldusteenusel, lapsehoiuteenusel või laste turvakoduteenusel peaks olema veel eraldi ruum taolisteks privaatseteks olukordadeks (meie näeme, et see kindlasti ei oleks mõistlik nõue). Lisaks tekkis ka küsimus, kas see ruum võib asuda ka samal territooriumil asuvas kõrval majas (näiteks admin maja) tingimustele vastavas ruumis?
2. peatükk
Ruumi ja sisustuse erinõuded sotsiaalteenuste osutamisel lastele
§ 6. Ruumid ja sisustus
(1) Magamis- ja vaba aja veetmise ruumis viibijale peab olema vähemalt 4 m² põrandapinda. Kui magamis- ja vaba aja veetmise ruumid on eraldi, peab kummaski ruumis olema igale viibijale vähemalt 2 m² põrandapinda.
Meie tähelepanek: Praegune sõnastus loob olukorra, kus ka näiteks asendushooldusteenuse puhul magamisruum (on vaba aja ruumist eraldi) võib olla kahe lapse puhul kokku põrandapinnaga vaid 4 m² ja see ei tundu asendushooldusteenuse osas mõistlik. Suure tõenäosusega seda keegi nii küll ei rakendaks, aga see punkt iseenesest looks sellise võimaluse. Ehk oleks siinkohal mõistlik tuua välja, et asendushooldusteenuse puhul on magamistoas nõutav vähemalt 4 m² põrandapinda iga ruumis viibija kohta.
Meie küsimus: Kas saame õigesti aru, et sotsiaalteenuste osutamisel lastele rohkem ruutmeetrinõudeid ei rakendata või kui neid rakendatakse, siis kus need kirjas on? Kui lähtuda praeguse määruse jagu 2, §3 lõige 6 põhimõttest (põhjendatud juhul võib teenusesaaja kohta arvestatav ruumi pindala olla käesolevas määruses nõutust kuni 10% väiksem, kui see on sobiv ning turvaline), siis sotsiaalteenuste osutamisel lastele puudutab see üksnes magamis- ja vaba aja veetmise ruume?
(4) Lapsel peab olema ainult tema kasutatav voodipesu, kuivatusrätikud ja muud isiklikuks tarbeks ettenähtud hügieenivahendid. Voodipesu vahetatakse vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui kümne kasutuspäeva järel.
Meie mõttekoht ja ettepanek: Mõistame nõuet vahetada voodipesu mitte harvem kui kümne kasutuspäeva järel, kuid arvestades, et asendushooldusteenust osutatakse 24/7 ja ka lapsehoiuteenust ning turvakoduteenust tihtilugu ööpäevaringselt esmaspäevast pühapäevani, oleks lastel ja töötajatel lihtsam järge pidada, kui sõnastust muudetaks mitte harvem kui 14 kasutuspäeva järel. Vajaduspõhine sagedasem voodipesu vahetus toimub nagunii.
§ 8. Riskianalüüsi koostamine
(1)Laste turvalisuse ja ohutuse hindamiseks, tervise kaitsmiseks ning vigastuste ja haiguste ennetamiseks koostatakse teenuseosutaja poolt riskianalüüs iga kolme kalendriaasta jooksul või ulatusliku rekonstrueerimise korral. Riskianalüüs võib olla osa teenuseosutaja sisehindamisest.
Meie küsimus ja ettepanek: Millest tuleneb, et varasema iga-aastase riskianalüüsi asemel tuleb sotsiaalteenuste osutamisel lastele riskianalüüsi koostada edaspidi iga kolme kalendriaasta jooksul või ulatusliku rekonstrueerimise korral? Ettepanek on muuta sõnastust vähemalt nii, et lisaks rekonstrueerimisele tuleks tihedamini koostada riskianalüüs ka teenusel olevatest lastest oluliselt erineva arengu- või hooldusvajadusega lapse teenusele tulemise korral.
(2) Riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid ning asjaomaseid teisi osapooli.
Seletuskirjast väljavõte (lk 17):
Lõikes 2 on sätestatud, et riskianalüüsi tulemustest teavitatakse teenuseosutaja töötajaid. See tagab, et kogu teenuse personal on teadlik tuvastatud riskidest ning vajalikest ohutusmeetmetest.
Meie küsimus ja ettepanek: Kas saame õigesti aru, et riskianalüüsi ei pea enam koostama teenust osutavad töötajad (nt asendushooldusteenusel konkreetse peremaja kasvatajad/ perevanemad, lapsehoiuteenusel lapsehoidjad jne), vaid edaspidi koostab riskianalüüsi keegi asutuse töötajatest (nt juhataja) ning oluline on vaid tutvustada seda kõigile teenuseosutaja töötajatele ilma neid ennast protsessi kaasamata?
Ettepanek on muuta määruse sõnastust nii, et säiliks nõue, et riskianalüüsi koostamise protsessi tuleb kaasata ka teenust osutavad töötajad.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Hilka Raba
ELNHÜ juhatuse liige