ELL jt loomakaitseorganisatsioonide arvamus Loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõule

E-kiri.eml

Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.
Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.

Lgp Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning asjaosalised

Käesolevaga edastan ELL jt loomakaitseorganisatsioonide arvamuse Loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõule (LoKS II). Allkirjastatud arvamus koos eelnõuga on lisatud manusesse.

Kuivõrd arvamuse andmiseks edastatud eelnõuga kaasnevad muudatused on vastupidiselt eelnõu koostajate eesmärgile suuresti loomade heaolu kahjustavad, palume arvamuses toodud tähelepanekute ja ettepanekutega arvestada.

Olulisemad probleemid:

Eutanaasia otsustamise õiguse andmine üksnes loomaarstile riivab olulisel määral põhiõiguseid. Hulkuvate loomade osas lubab kohese hukkamise ilma § 5 lg 2 kaitsetähtajata.
Ketis pidamise regulatsioon on õiguslikult ebaselge ja võimaldab mitmeti tõlgendamist. Eelnõu koostaja eesmärk on keelata kõigi koerte püsivalt ketis pidamine olenemata sünniajast ning lubada seda erandlikult vaid teatud juhtudel (ohtlik koer, kes on sündinud enne 2027. aastat), kuid eelnõu enda sätted seda ei peegelda ja loovad võimaluse erinevaks tõlgenduseks.
Loakohustuse ebavõrdsus ja vastuolu. Varjupaikadele kehtestatud tegevusloa nõuded on ebaselged ja tekitavad ebavõrdsust, luues olemasolevatele tegevusluba omavatele varjupaikadele selge eelise ning uutele loa taotlejatele rangemad nõuded.
Tegevusloa nõude puhul eiratakse Hoiukodu-mudelit. Kõikidele hulkuvate loomadega tegelevatele organisatsioonidele varjupaiga tegevusloa kohustuse kehtestamine pärsib organisatsioonide tegevust ja seeläbi piirab hulkuvate loomade päästmise võimalusi ning võib omakorda tuua kaasa hulkuvate loomade masshukkamise.
Loa asemel vajame järelevalvet. Eelnõus põhjendatakse loakohustust probleemidega, mis tulenevad tegelikult puudulikust järelevalvest ja rikkujate vähesest sanktsioneerimisest.
Põllumajandusministri määrus "Lemmikloomade pidamise nõuded" vajab täiendamist ebaselguse tõttu.
Mikrokiip ja register jäetud välja. Üleriigilist kiipimis- ja registreerimiskohustust ei kehtestata, kuigi see on võtmelahendus omaniku tuvastamisel ja eutanaasiate vähendamiseks, aga ka vastutuse tagamisel.
Eksitav mulje loomakaitseorganisatsioonide heakskiidust. Vaid üksikud loomakaitseorganisatsioonid on olnud aruteludele kaasatud ja saanud esitada ettepanekuid, kuid sellisel kujul eelnõud ei ole valdavale enamusele loomakaitseorganisatsioonidele tutvustatud, veelgi vähem ei ole seda heaks kiidetud.

Loomakaitseorganisatsioonide ettepanekute arvestamisel tagab seadusandja, et muudatused on läbimõeldud, üheselt mõistetavad ja lähtuvad loomade heaolust.

Juhime tähelepanu, et arvamuse lõpus toodud allkirjastanud organisatsioonide nimekiri ei ole täielik. Arvamusega on ühinenud (sh selle allkirjastanud) ka Kiisutuba MTÜ ja Neli Käppa MTÜ, Imeloomad MTÜ, Estonian Pet Rescue Society MTÜ, MTÜ Paitame Loomakesi ja Kitten Help MTÜ. Ebaõigesti on allkirjastajaks märgitud Hiiumaa Koduta Loomade Turvakodu MTÜ (nemad arvamust ei allkirjastanud ning esitavad eraldi seisukoha).

Lugupidamisega,

Piret Tees

Eestimaa Loomakaitse Liit

ELL arvamus - final (1).asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

ELL arvamus - final.docx

Saaja:
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium
28.09.2025
Koopia:
Justiits- ja Digiministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Põllumajandus- ja Toiduamet, Maksu- ja Tolliamet, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Eesti Maaülikool, MTÜ Eesti Loomaarstide Koda, MTÜ Eesti Loomakaitse Selts, MTÜ Loomus, Varjupaikade MTÜ, Loomade Hoiupaik MTÜ, Pesaleidja MTÜ, Cats Help MTÜ, Assisi Franciscuse Selts MTÜ, Tartu Kassikaitse MTÜ, Rõõmsad Hüpped MTÜ, Ayuda MTÜ, Väikeste Loomade Abi MTÜ, Kitten Help MTÜ, Eesti Kennelliit, MTÜ Eesti Kassikasvatajate Liit Felix, Lääne-Virumaa Koduloomade Varjupaik MTÜ, Hiiumaa Koduta Loomade Turvakodu MTÜ, Paikass MTÜ, Kiisutuba MTÜ, Kohtla-Järve Koduloomade Varjupaik MTÜ, Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu MTÜ, Loomapäästegrupp MTÜ, Julia Viljumovskaja Erahoiukodu, MTÜ Aita Mind Koju, Käpa Abi MTÜ, MTÜ Metsloomaühing, Imeloomad MTÜ, MTÜ Farmiloomade turvakodu Eestimaal, MTÜ Nähtamatud Loomad, Ustav Süda MTÜ, MTÜ Kassi Elu, MTÜ Zoriku Hoiukodu, MTÜ Kurrmäu, MTÜ Paita Mind, Tammiste kassid MTÜ, MTÜ Lotus Cat, Narva Kasside SOS MTÜ, Kasside Turvakodu MTÜ, Kassid Talveks Sooja MTÜ, Narva Hüljatud Loomad MTÜ, Aitakassi MTÜ, Gabrieli Loomade Elu MTÜ, MTÜ Kassiabi, MTÜ Soe Pesa, MTÜ MT Rescue Horses, MTÜ Kiisu Tahab Koju, MTÜ Paitame Loomakesi

Eestimaa Loomakaitse Liidu ja allakirjutanud organisatsioonide arvamus loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõule
Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) ja allakirjutanud organisatsioonide esindajad on seisukohal, et kavandatud regulatsioon on loomavaenulik ja ebaselge. Mitmed sätted eelnõus toodud kujul on üllatuslikud ja loomade kaitse seisukohalt kahetsusväärselt nende olukorda veelgi halvendavad. Lisaks pole arvestatud mitmeid Rahvaalgatuste ja loomakaitseorganisatsioonide ettepanekuid, sh on jäetud välja VTK-s viidatud väga oluline koerte ja kasside kiipimis- ning registreerimiskohustus (üleriigiline register) ning mitmel juhul ei peegelda eelnõu sõnastus seletuskirjas väljendatud eesmärke. Kooskõlastamiseks esitatud kujul eelnõu ei lähtu loomade kaitse eesmärgist ning mitmel juhul pigem kahjustavad loomade heaolu.
Olulisemad probleemid:
• Eutanaasia otsustamise õiguse andmine üksnes loomaarstile riivab olulisel määral põhiõiguseid. Eutanaasia üle hakkab otsustama veterinaar ka omanikuga loomade puhul olenemata omaniku tahtest. Eelnõu annab otsustusõiguse veterinaararstile ka omaniku tahte vastaselt ning hulkuvate loomade osas lubab kohese hukkamise ilma § 5 lg 2 kaitsetähtajata. Muuhulgas võimaldab eelnõu sõnastus tõlgendust, mille kohaselt võib varjupaigas hukata looma olenemata sellest, kas tal on terviseprobleem või mitte.
• Loakohustuse ebavõrdsus ja vastuolu. Varjupaikadele kehtestatud tegevusloa nõuded on ebaselged ja tekitavad ebavõrdsust, luues olemasolevatele tegevusluba omavatele varjupaikadele selge eelise. Täna liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga tegevusluba omavad varjupaigad (st varjupaigad, kes täna on kohalike omavalitsuste lepingulised partnerid) jõustuvate sätete alusel eraldi tegevusluba taotlema ei pea (rakendussätted loevad varasemad load automaatselt nõuetele vastavaks). Samas on liikmesriiki viimisega tegelev varjupaiga tegevusloa nõuded teistsugused, sh leebemad. Jääb arusaamatuks, miks esmakordse loa taotlejatele rangemad nõuded kehtestatakse ning kelle huve antud muudatus teenib. Ka on jõustuvate sätete alusel tegevusluba taotlevate varjupaikade kontrolliese oluliselt rangem (sh personal ja vastutav veterinaar), kuid liikmesriiki viijatel piirdub kontrolliese 2019/2035 art 11-ga;
• Tegevusloa nõude puhul eiratakse Hoiukodu-mudelit. Kõikidele hulkuvate loomadega tegelevatele organisatsioonidele varjupaiga tegevusloa kohustuse kehtestamine pärsib organisatsioonide tegevust ja seeläbi piirab hulkuvate loomade päästmise võimalusi ning võib omakorda tuua kaasa hulkuvate loomade masshukkamise. Rajatisepõhised nõuded ei ühildu hoiukodude võrgustikuga ja sunnivad MTÜ-sid tegevust peatama, mis jätab tuhanded loomad abita ja suurendab hukkamiste riski. „Varjupaiga“ mõiste jääb ebaselgeks. Seadusetekst viitab EL mõistes rajatisele/ettevõttele, kuid seletuskiri laiendab seda ka hoiukodude võrgustikele — tulemuseks on õiguslik ebakindlus ja rakendamise probleemid.
• Loa asemel vajame järelevalvet. Eelnõus põhjendatakse loakohustust probleemidega, mis tulenevad tegelikult puudulikust järelevalvest ja rikkujate vähesest sanktsioneerimisest; loa nõude kehtestamine ei paranda seaduskuulekust (ehk need kes täna teatamiskohustust ei täida ei hakka taotlema ka tegevusluba) ega lahenda eelnõu seletuskirjas viidatud probleeme, sh ei seostu seletuskirjas viidatud mitmed probleemid varjupaikade tegevusega (illegaalne loomadega kauplemine, vedu, loomavabrikud), milliste lahendamine on otseselt järelevalve ja muude valdkondade reguleerimise küsimus.
• Ketis pidamise regulatsioon on õiguslikult ebaselge ja võimaldab mitmeti tõlgendamist. LoKS-is kavandatakse püsivalt ketis pidamine keelata (seletuskirja põhjendused) ja lubada erandlikult vaid enne 2027 sündinud nn ohtlike agressiivsete koerte ketis pidamine nende eluea lõpuni, kuid määruse muudatused seletuskirjas toodud eesmärke ei peegelda. Üleminekusätted võimaldavad tõlgendust, mis lubab pidada veel 10 aastat alaliselt ketis kõiki neid enne 2027 sündinud koeri, kes seaduse jõustumise ajal ei olnud ketis ning seda olenemata põhjusest. Lisaks on koerte ketis pidamise keelu rakendussätete omavaheline suhestumine ebaselge. Üleminekusätetesse lisatud lõike 16 sõnastusest saab järeldada, et keeld kehtib üksnes ja ainult alates 2027 sündinud koerte suhtes. Samas saaks lõikes 17 toodud sõnastusest vastupidiselt järeldada, et enne 2027 sündinud koerte ketis pidamine on lubatav üksnes juhul, kui nad on seaduse jõustumise ajal ketis ning teistsuguse pidamisviisi korral agressiivsed või ohtlikud iseendale, teisele loomale või inimesele. Teisisõnu on seletuskirja kohaselt eelnõu koostaja eesmärk keelata kõigi koerte püsivalt ketis pidamine olenemata sünniajast ning lubada seda erandlikult vaid teatud juhtudel (ohtlik koer, kes on sündinud enne 2027. aastat), kuid eelnõu enda sätted seda ei peegelda ja loovad võimaluse erinevaks tõlgenduseks.
• Ketis pidamise keeldu saab manipuleerida kui keeldu kohaldatakse sõltuvalt koera sünniajast. Sidudes ketis pidamise keelu koera sünniajaga, loob seadusandja olukorra, kus loomapidajal on hõlpsasti võimalik koera vanuse kohta ebaõigeid andmeid esitada, seda enam, et üleriigilise kiipimise ja registri kohustust ei kehtestata.
• Koera liikumisvajaduse üldnorm määruses nr 76 ei kata kõiki pidamisviise. § 9 täiendatud sätted (jalutuskäigud 2 korda päevas) ei sisusta sõnaselgelt, et norm kohaldub sõltumata pidamisviisist – ehk ka ketis, aedikus ja puuris peetavatele koertele. Selline regulatsioon jätab endiselt ruumi tõlgenduseks, et pindalanõuded asendavad jalutuskäigud ja sotsialiseerimise, millisele ebaselgusele on juhtinud tähelepanu ka kohtud.
• Määrus nr 76 vajab muutmist tervikuna. Ainuüksi koerte ketis pidamise regulatsiooni täiendamine ei täida eelnõus toodud eesmärke – looma heaolu paremat tagamist, piisava liikumisvajaduse rahuldamist ja sotsialiseeritud looma kasvatamist. Olukorras, kus muutmata kujul jäävad kehtima need määruse nr 76 sätted, mis võimaldavad koeri nt püsivalt puuris pidada (kus maksimaalne pindala on 4 m², võrreldes keti puhul nõutud 40 m²-ga) või liiga väikestes väliaedikutes (vaid 7 m2 suurele koerale), jääb eelnõu sisuliselt poolikuks ega kõrvalda looma heaolu seisukohalt tervikuna neid puuduseid, mille tõttu keelatakse ka koerte alaline ketis pidamine.
• Mikrokiip ja register jäetud välja. Üleriigilist kiipimis- ja registreerimiskohustust ei kehtestata, kuigi see on võtmelahendus omaniku tuvastamisel ja eutanaasiate vähendamiseks, aga ka vastutuse tagamisel. Liiatigi on see vajalik, et kontrollida muuhulgas ketis pidamise keelu täitmist (tuvastamaks looma sünniaeg) ja tagamaks õiguslik raamistik, mis toetab varjupaikade arvestuse pidamise/omandiõiguse üleandmise regulatsiooni eesmärke.
• Eksitav mulje loomakaitseorganisatsioonide heakskiidust. Seletuskirjas on ebaõigesti märgitud justkui oleks eelnõu sellises sõnastuses kooskõlastatud loomakaitseorganisatsioonidega ja erimeelsusi poleks kavandatule esitatud. Ehkki vaid üksikud loomakaitseorganisatsioonid on olnud aruteludele kaasatud ja saanud esitada ettepanekuid, siis sellisel kujul eelnõud ei ole valdavale enamusele loomakaitseorganisatsioonidele tutvustatud, veelgi vähem ei ole seda heaks kiidetud, sh ELL poolt. Loomakaitseorganisatsioonid on nii arutelul kui kirjalikus vormis juhtinud tähelepanu kavandatavate muudatuste puudujääkidele ja negatiivsetele mõjudele. Nende tähelepanekutega ei ole eelnõu koostajad arvestanud

Terminid „ELL“ ja „Eestimaa Loomakaitse Liit“ käesoleva arvamuse mõttes hõlmavad ka kõiki muid ühinguid, kes arvamuse on allkirjastanud.

1. ZOOFIILIA KEELUSTAMINE

1.1. Eelnõu § 1 lg 1: paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „loomavõitluse korraldamine“ sõnadega „, loomaga suguühtesse astumine ja muu sugulise iseloomuga tegu“

ELL on muudatusega nõus ning märkused puuduvad.

1.2. Eelnõu § 1 lg 2: paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Keelatud on loomaga suguühtesse astumist või muu sugulise iseloomuga tegu fotografeerida ja videosalvestada, sellist fotot või videosalvestist omandada ja hoida ning teisele isikule üle anda, näidata või muul viisil kättesaadavaks teha.

ELL on muudatusega üldjoontes nõus, kuid rõhutab, et selline fotografeerimine ja videosalvestamise ja üleandmise keeld ei saa laieneda olukorras, kus seda tehakse teo toimepanemise tõendamiseks ja teo toimepanija vastutusele võtmise tagamiseks. Nimelt on tulnud praktikas tegu ilmsiks just seetõttu, et loomaga suguühtesse astumist või muud sugulise iseloomuga tegu filmiti isiku vastutusele võtmise eesmärgil ja edastati see loomakaitseorganisatsioonile või korrakaitseorganile asjakohase süüteomenetluse algatamiseks. Seetõttu palub ELL sätet asjakohaselt täiendada.

2. KOERTE KETIS PIDAMISE KEELAMINE

2.1. Eelnõu § 1 lg 3: paragrahvi 52 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Koera on keelatud pidada ketis.
(6) Täiskasvanud koera on lubatud ajutiselt ketis hoida meditsiinilisel näidustusel, looma turvalisuse kaalutlusel ja juhul, kui loom on agressiivne või ohtlik teisele loomale või inimesele.“;

Eestimaa Loomakaitse Liit nõustub koera ketis pidamise keelamisega, kuid teeb ettepaneku lg 6 täpsustamiseks nii, et ketis hoidmise ajutisus on selgemini sisustatud.

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud ajutisust järgnevalt:“ Eelnõu kohaselt ei ole lubatud kutsikat ketis hoida: meditsiinilise näidustuse korral tuleb kutsikat pidada selleks ettenähtud puuris, mis on rangelt soovituslik ka täiskasvanud koerte puhul. Lisaks on meditsiinilise näidustuse korral vajalik vajadusel esitada veterinaararsti väljastatud haiguslugu või kodujuhend, mille alusel selline pidamisviis on soovitatud. Ajutine ketis hoidmine looma turvalisuse kaalutlustel või agressiivsuse korral peab kestma nii lühikest aega kui võimalik. Sellise pidamisviisi näiteks võiks tuua olukorra, kus koerapidajat külastatakse teise loomaga, kellega koer läbi ei saa. Külastus kestab üldjuhul paar tundi ja kui tegemist on pikema külastusega, tuleb koeraga sotsialiseeruda ning jalutada mitte harvem kui iga paari tunni järel. Kui looma soovitakse kaitsta öösel, näiteks metsloomade eest, siis looma ketti panek ei ole sobiv lahendus, sest koeral puudub võimalus ennast kaitsta ja põgeneda. Koera agressiivsuse vältimiseks on oluline teda kutsikana kasvatada ja kutsika pidamine ketis väitega, et koer või antud koeratõug on agressiivne, ei ole agressiivsuse tekkepõhjuseid arvestades lubatud. Koera ajutiselt ketis hoidmise korral tuleb talle samuti tagada piisav sotsialiseerimine ja liikumisvõimalus. Alternatiivina koera paigutamine väiksesse pidamisaedikusse ei pruugi tagada, et loom saab täielikult rahuldada oma liikumisvajaduse ning seda tuleks vältida.“.

Arvestades seletuskirjas toodud põhjendusi, teeb ELL ettepaneku lisada lg-sse 6 täiendavalt järgnev: „Ajutine ketis hoidmine peab kestma nii lühikest aega kui võimalik ja ei tohi kesta järjestikku kauem kui 2 tundi ning ööpäevas mitte rohkem kui 4 tundi“. Meditsiinilise näidustuse esinemist kinnitab üksnes veterinaararsti väljastatud haiguslugu või kodujuhend, mille alusel koera ajutine ketis pidamise viis on soovitatud.

Sätte täiendamata jätmise korral on keeruline mõista piire ajutise ketis pidamise ja alalise ketis pidamise vahel ning esineb oht, et ajutise pidamise egiidi all jätkatakse loomade alalist ketis pidamist. Seletuskirjas märgitud selgitus, et koera ajutisel ketis hoidmisel kauemaks kui paariks tunniks tuleb koeraga jalutada mitte harvem kui iga paari tunni järel tekitab ebaselgust juurdegi, arvestades, et sellele tuginedes võiks koera püsivalt ketis edasi pidada, kui iga paari tunni tagant koera jalutama viiakse.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „ketti ei tohi kasutada kutsika või noore koera kasvatamisel /../, samuti, et „eelnõu kohaselt ei ole lubatud kutsikat ketis hoida“. Eelnõu antud juhul sellist mõtet ei peegelda ning ajutine ketis hoidmise regulatsioon ei sea mistahes erisusi, mis põhineksid looma vanusel. Seetõttu teeb ELL ettepaneku eelnõud vastavalt korrigeerida. ELL toetab kutsikate ajutise ketis hoidmise keelamist.

2.2. Eelnõu § 1 lg 14: paragrahvi 811 täiendatakse lõigetega 16–17 järgmises sõnastuses:
„(16) Käesoleva seaduse § 52 lõikes 5 sätestatud keeldu kohaldatakse 2027. aastal ja hiljem sündinud koerte suhtes.
(17) Koera, kes on sündinud enne 2027. aasta 1. jaanuari ja keda peetakse käesoleva seaduse § 3 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete kohaselt ketis ning kes võib teistsuguse pidamisviisi korral olla agressiivne või ohtlik iseendale, teisele loomale või inimesele, võib pidada ketis kuni 2037. aasta 1. jaanuarini või tema surmani“.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud järgmist: „Lisaks on eelnõus sätestatud üleminekusäte, mille kohaselt koera ketis pidamise keeldu kohaldatakse 2027. aastal ja hiljem sündinud koerte suhtes, mis tähendab, et koera, kes on sündinud enne nimetatud tähtpäeva, on lubatud mõjuval põhjusel ketis edasi pidada eeldusel, et looma heaolu on tagatud. Ketis pidamisega harjunud looma peab olema võimalik pidada ketis vajadusel tema elu lõpuni, tagades samas looma heaolu, kui ta on sellise pidamisviisiga harjunud ning võib oma agressiivse käitumisega kahjustada inimeste turvalisust või teiste loomade heaolu. Sellisel kaalutlusel on sätestatud teine üleminekusäte, mille kohaselt võib koera, kes on sündinud enne 2027. aasta 1. jaanuari ja keda peetakse LoKS-i § 3 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete kohaselt ketis ning kes võib teistsuguse pidamisviisi korral olla agressiivne või ohtlik iseendale või teisele loomale või inimesele, pidada ketis kuni 2037. aasta 1. jaanuarini või kuni looma surmani, kui loom sureb enne nimetatud tähtpäeva. Tegemist on pika üleminekuajaga, mis tagab piisavalt pika kohanemisaja vajadusel koera koolitamiseks ja teistsuguse pidamisviisiga harjutamiseks. Alates aastast 2037 ei tohi enam mitte ühtegi koera ketis pidada, vaid tuleb valida mõni teine pidamisviis.

Antud juhul järeldub eelnõu seletuskirjast, et eelnõu koostaja eesmärk on laiendada alalise ketis pidamise keeld kõikidele koertele, sõltumata sünniajast. Seda on ka ühiskond ja loomakaitseorganisatsioonid soovinud. Kuid seletuskirjast nähtuvalt luuakse erandlik alus alalise ketis pidamise lubamiseks enne 2027. aastat sündinud koertele, keda seni on ketis peetud ja kui nad teistsuguse pidamisviisi korral oleksid agressiivsed või ohtlikud iseendale, teistele loomadele või inimestele. Samas rakendussätete sõnastus on vastuoluline: lg 16 järgi kohaldub alalise ketis pidamise keeld ainult 2027. aastal ja hiljem sündinud koertele, kuid lg 17 sõnastus avab võimaluse sootuks teistsuguseks tõlgenduseks. Selline vastuolu muudab rakendussätete omavahelise suhestumise ebaselgeks ja jätab õigusliku olukorra mitmeti mõistetavaks, mistõttu tuleb sätteid täpsustada.

Lisaks eeltoodud ebaselgusele, ei peegelda rakendussätted piisavalt selgelt eelnõu seletuskirjas väljendatud erandlikku ketis pidamise mõtet ja võimaldavad tõlgendust, mis lubavad pidada osa enne 2027 sündinud koeri ketis ka ilma erandliku aluseta (täpsemalt neid, kes seaduse jõustumise ajal ei olnud ketis). Nimelt on normi sisust järeldatav, et erandlik alus koerte ketis pidamisele laieneb vaid neile koertele, kes:
1) on sündinud enne 01.01.2027
2) on seaduse jõustumise ajal püsivalt ketis ja
3) nad võivad olla teistsuguse pidamisviisi korral agressiivsed või ohtlikud.

See tähendab, et koeri, kes on sündinud enne 01.01.2027 ja ei ole seaduse jõustumise ajal ketis, võib hiljem alaliselt ketis pidada, olenemata põhjusest ehk olenemata sellest, kas selleks esineb erandlik alus (ohtlik koer). ELL saab aru, aga et see ei ole käesoleval juhul eelnõu koostaja mõte ega ka eesmärk, mistõttu tuleb rakendussätteid ka vastavalt täpsustada.

ELL leiab, et erandi sätestamine agressiivsete või ohtlike koerte ketis pidamiseks ei ole põhjendatud ega toetu teaduspõhistele ega praktilistele argumentidele. Esmalt ei ole selge, milline koer on eelnõu koostaja hinnangul ohtlik endale ja teistele. Täielikult jääb aga arusaamatuks, millest tulenevalt leiab eelnõu koostaja, et ohtliku või agressiivse koera ketis pidamine on turvalisem kui tema pidamine korralikus ja tugevas aedikus või kuidas agressiivse koera ketis pidamine peaks ohu välistama. Tegelikkuses võib ketis pidamine võimendada nii looma agressiivsust kui ka ohtu ümbritsevatele inimestele ja teistele loomadele. Pikaajaline aheldatus tekitab loomades stressi, frustratsiooni ja väga sageli ka ebastabiilset ja ettearvamatut käitumist. Selline pidamisviis ei paranda looma kontrollitavust ega turvalisust – vastupidi, aheldatud koer võib rihma või keti katkemisel või inimese lähenemisel reageerida järsult ja ründavalt. Ohutuse tagamiseks tuleb keskenduda turvaliste aedikute ja vastutustundliku loomapidamise korraldamisele, mitte looma aheldamisele, sh nt tugevatele, nõuetekohaste mõõtmetega aedikutele, vajadusel topeltväravasüsteemidele ning pädeva ja teadliku omaniku käitumisele, koolitamisele ja looma sotsialiseerimisele. Need meetmed tagavad nii looma kui ka inimeste turvalisuse oluliselt paremini kui koera alaliselt aheldamine. Seetõttu leiab ELL, et eelnõus kavandatud erand ketis pidamise lubamiseks agressiivsete koerte puhul ei ole põhjendatud ega kooskõlas loomakaitse põhimõtete ega tänapäevaste loomapidamise standarditega. Kui eelnõu koostaja eesmärk on võtta kaitsemeetmed võimalike ohtlikke koertega seoses (kaua ketis peetud koerad, kes vajavad rohkem aega), siis on pigem võimalik kehtestada seni ketis peetud koertega seoses üleminekuaeg, mille vältel praegused ketikoerte pidajad saavad soetada vajalikud vahendid, ehitada sobivad aedikud ja alustada koera sotsialiseerimise ja õpetamisega. ELL hinnangul on mõistlik üleminekuaeg sellisel juhul maksimaalselt 2 aastat seaduse jõustumisest, mille vältel peab aga iga ketikoera pidaja võtma kasutusele meetmed looma sotsialiseerimiseks ja tema keskkonna rikastamiseks.

ELL on seisukohal, et sellise ülemineku perioodi jooksul peab koerale olema tagatud sotsiaalne kontakt ja liikumisvajaduse rahuldamine, mis laieneb ka teiste pidamisviiside korral (ehk kohustus viia koera sotsiaalse kontakti eesmärgil ja liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt kaks korda ööpäevas vähemalt pooleks tunniks jalutama või võimaldada tal liikuda muul viisil). Eeltoodu aitab tagada ka seletuskirjas mainitud kohustust koera koolitada ja teistsuguse pidamisviisiga harjutada. Ühtlasi tuleb sätestada ka vastav loomapidaja kohustus koolitamiseks ja harjutamiseks. Arvestades, et eelnõu koostaja peab oluliseks loomapidaja kohustust kaitsta looma öisel ajal ka metsloomade eest, tuleb kehtestada ka kohustus paigutada püsivalt ketis peetav koer öiseks ajaks siseruumi.

Eelnevast tulenevalt teeb ELL ettepaneku sõnastada rakendussätted järgmiselt:

„(16) Erandina võib koera, kes on sündinud enne 2026. aasta 1. jaanuari ja keda on seaduse jõustumise ajal peetud alaliselt ketis, pidada ketis üksnes üleminekuperioodi jooksul kuni 2029. aasta 1. jaanuarini, järgides käesoleva paragrahvi lõikes 17 sätestatud tingimusi.

(17) Üleminekuperioodi jooksul võib seni ketis peetud koera pidada ketis üksnes järgmistel tingimustel:
1) koera viiakse sotsiaalse kontakti ja liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt kaks korda ööpäevas vähemalt pooleks tunniks jalutama või võimaldatakse tal muul viisil piisavalt liikuda tema ketis pidamise asukohast väljaspool;
2) öiseks ajaks paigutatakse koer siseruumi;
3) ketis hoitava koera kaelarihm ei ole metallist ega poov;
4) Kui ketis hoitava koera kett on kinnitatud jooksutrossile, saab koer liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole.
5) Kui ketis hoitava koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, saab koer liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.
6) Kui ketis hoitava koera kett on metallist, siis peab keti ja jooksutrossi või muu sobiva vahendi ühenduskoht olema sellisest materjalist, mis koera liikumise ajal ei tekitaks häirivat heli.
7) ketis hoitava koera kett paikneb nii, et on välistatud selle keerdumine puu või muu eseme ümber.
8) Loomapidaja teeb pingutusi koera koolitamiseks ja järkjärguliseks harjutamiseks sobivama pidamisviisiga.

(18) Alates 2029. aasta 1. jaanuarist ei ole koerte ketis pidamine lubatud ühelgi juhul.“

ELL juhib ka tähelepanu, et üleriigilise kiipimiskohustuse kehtestamiseta ja üleriigilise registri loomiseta saab ketis pidamise keeldu manipuleerida. Sidudes ketis pidamise keelu koera sünniajaga, kuid jättes kehtestamata kohustuse kiipimiseks ja üleriigilises registris registreerimiseks, loob seadusandja olukorra, kus loomapidajal on hõlpsasti võimalik koera vanuse kohta ebaõigeid andmeid esitada.

3. HULKUVATE LOOMADE KAITSE/TEGEVUSLOA NÕUE

Eelnõu § 1 lg 4: 4) seadust täiendatakse peatükiga 22 järgmises sõnastuses „22 . peatükk HULKUVATE LOOMADE KAITSE“ /../

3.1. Eelnõu loob kehtivast rangemad nõuded veel tegevusluba mitteomavatele varjupaikadele võrreldes juba tegevusluba omavate varjupaikadega
Kehtiva õiguse kohaselt peavad tegevusluba omama vaid need varjupaigad, kes loomi liikmesriikidesse viivad ning vastama vaid komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 11 nõuetele (biotruvalisuse nõuded ja nõuded ehitistele ja vahenditele). Eelnõu loob täiesti uue siseriikliku tegevusloa nn tavaliste varjupaikade jaoks (ehk varjupaikade jaoks, kes ei tegele loomade teise liikmesriiki viimisega), mille kontrollieseme sisu määratakse üksnes Eesti õiguse alusel (eelnõu § 1 lg 4 uue peatüki 22 sätted ja selle alusel kehtestatud ministri määrus), kusjuures erinevalt viidatud EL määruse artiklist 11, mis sätestab biotruvalisuse nõuded ja nõuded ehitistele ja vahenditele, on lisandunud nõuded personalile (töötajad, vastutav isik, vastutav veterinaar). Lisaks on eelnõu osaks ka ministri määruse kavand, mis täpsustab varjupaikadele kohalduvaid täiendavad nõuded:
• Ruumid ja ehitised (§ 2–3): detailne nõuete pakett (karantiin, eri liigid/sood eraldi, veterinaarruum, söödaruum, mikrokliima, müratase);
• Bioturvalisuse kava (§ 4): varjupaigal peab olema kirjalik bioohutuskava; Veterinaararsti ülesanded (§ 5): varjupaigal peab olema määratud veterinaararst, kes teeb kliinilise ülevaatuse, otsustab haiguste ennetuse, ravi, söötmise, steriliseerimise, vastutab looma heaolu eest jne.;
• Looma üleandmine (§ 6): steriliseerimisnõue emastele koertele ja kassidele enne loovutust, uuele omanikule antakse juhend ja veterinaarne kokkuvõte.
• Arvestuse pidamine (§ 7): kohustus pidada arvestust väljakutsete, tagastatud loomade, uue omaniku saanud loomade ja hukatud loomade üle (säilitada 5 aastat).

Ehkki eelnõu § 54 kohaselt kohaldatakse ka loomi teise liikmesriiki viivale varjupaigale loomakaitseseaduses varjupaigale esitatavaid nõudeid (sh peatükk 22) ja ka täiendav ministri määruse kavand viitab samale, sätestab loomakaitseseaduse uue peatüki § 57 sellest vastuoluliselt, et loomi teise liikmesriiki viiva varjupaiga tegevusloa kontrolliesemeks on üksnes komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 11 nõuded ning § 56, et muu varjupaik peab vastama eelnõus toodud varjupaiga nõuetele. Ehk seadus loob selge eristuse. EL määruse nõuded, millele liikmesriiki loomi viiv varjupaik peab vastama, on aga sisult oluliselt leebemad, kuna ei sisalda kohustusi personalile, vastutavale isikule ega veterinaararstile ega ole ka niivõrd detailsed kui juurde lisatud ministri määruses, kusjuures § 59 (varjupaiga töötajad) näib täielikult ja sõnaselgelt kehtivat üksnes tavalisele, loomi liikmesriiki mitte viivale varjupaigale.
Samasuguseid küsitavusi uute nõuete kohaldumisel tekitavad ka rakendussätted. Nimelt näeb eelnõu ette loomakaitseseaduse rakendussätete täiendamise (§ 811), mille kohaselt juba loomi teise liikmesriiki viivate varjupaikade tegevusloa olemasolul loetakse uue peatüki 22 nõuded täidetuks. Praktikas tähendab see, et selliste varjupaikade puhul ei kontrollita täiendavaid nõudeid (sh lisanduvad personalinõuded – töötajad, vastutav isik, vastutav veterinaar, ja ministri määruse kavandis toodud detailsemad nõuded), vaid loetakse need automaatselt täidetuks (olenemata sellest, et § 54 ja ministri määruse kavandi sõnastusest tulenevalt justkui peaks ka liikmesriiki loomi viiv varjupaik uusi nõudeid täitma).
Selline olukord loob ebaselguse ja põhjendamatu eelise varasemalt tegevusloa saanud varjupaikadele ning kohtleb ebavõrdselt ja rangemalt neid varjupaiku, kes peavad alles uut tegevusluba taotlema. Samuti ei ole kooskõlas hea seadusloome põhimõtetega, et sama tegevusala ettevõtetele kehtestatakse erineva rangusega nõuded (tegevusloa kontrolliese) sõltuvalt sellest, kas tegevusloa taotlemine toimub enne või pärast seaduse jõustumist.
3.2. Eelnõu regulatsioon on ebaselge „varjupaiga“ definitsiooni sisustamisel ning seletuskirjas toodud tõlgendusest lähtuvalt ei arvesta hoiukodude võrgustikul tegutsevate ühingute eripära ning sunnib peatama nende ühingute tegevuse
Seaduse uus peatükk kehtestab kõigile komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 2 punktis 8 nimetatud isikutele kohustuse taotleda varjupaiga tegevusluba. Nimetatud määruse tähenduses on varjupaik ettevõte (ingl. establishment), kus peetakse endisi hulkuvaid, metsistunud, kaotatud, hüljatud või konfiskeeritud maismaaloomi, kelle tervisestaatus ei pruugi kõigi loomade puhul ettevõttesse sisenemise ajal teada olla. Komisjoni delegeeritud määruse 2016/429 artikli 4 punktis 27 on sisustatud ettevõtte (establishment) mõiste – so hoone, struktuur või loomade väljas pidamise korral keskkond või koht, kus loomi peetakse või loomset paljundusmaterjali hoitakse ajutiselt või alaliselt. Seega on varjupaiga mõiste määruse 2019/2035 mõttes piiritletud kitsalt ehitise/rajatisega ehk klassikalised varjupaigad. Ehkki komisjoni delegeeritud määruse 2019/2035 artikli 2 punkt 8 katab oma sõnastuselt klassikalised varjupaigad ehk konkreetsed rajatised/ettevõtted, on eelnõu seletuskirjas aga märgitud, et varjupaigana käsitatakse ka ettevõtteid, kellel puudub loomade pidamiseks üks suurem rajatis ja kes kasutavad loomade pidamiseks hoiukodude võrgustikku. Sellest järeldub, et eelnõu koostaja soovib siiski laiendada varjupaiga nõuded Komisjoni delegeeritud määruse 2016/429 artikli 4 punktis 24 nimetatud ettevõtjatele (ingl. ‘operator’) ehk iga füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab loomade eest, sealhulgas piiratud kestusega ajal, v.a lemmikloomapidajad ja veterinaararstid. Küll aga ei tulene see selgelt eelnõu enda sätetest (see ei viita punktile 24 vaid üksnes punktile 27) ja eelnõu sisu ei ole seetõttu seletuskirjaga kooskõlas ning loob ebaselguse.
Uues peatükis toodud regulatsioon, kui see laieneb hoiukodude võrgustikul põhinevatele ühingutele, on küsitav ja üllatuslik, arvestades, et aruteludes väljendasid sellisel mudelil põhievad organisatsioonid selgelt, et tegevusloa taotlemine ei ole olemuslikult tegevuse viisist tulenevalt võimalik ning palusid sellega kindlasti arvestada ja kehtestada vastavad erandid, võttes muuhulgas arvesse, et teatamiskohustus lasub niikuinii kõigil isikutel (operators), kes peavad loomi ajutiselt nende omandiõiguse üleandmise eesmärgil (ehk et teatamiskohustust täitnud isikute üle on eelnõu seletuskirja viidatud ülevaade ja kontroll). Rahvusvaheliselt tunnustatud “foster-based rescue” mudel ei ole identne varjupaigaga ning selle puhul ei ole realistlik täita klassikalisi varjupaiganõudeid. Näiteks ei ole neil kindlaid rajatisi ja hooneid, kuhu loomi kokku koondatakse ega oma veterinaari, vaid kasutatakse koostööpartneritest loomakliinikuid üle Eesti. Sellegipoolest on veterinaarabi, heaolunõuete järgimine ning dokumenteerimine neil reeglina hästi korraldatud.
Regulatsioon sellisel kujul sunnib peatama hoiukodude võrgustikul põhinevate tänuväärsete MTÜ-de tegevuse, sest kehtestatavad nõuded on olemuse poolest rajatisepõhised ja neid ei ole sisuliselt võimalik täita hoiukodudel toimiva süsteemi puhul. Sellistes hoiukodudes viibib igal aastal tuhandeid loomi, kellele tagatakse reeglina kodused tingimused, individuaalne hool, kiire veterinaarabi (erinevad veterinaarid sõltuvalt hoiukodu asukohast) ja oluliselt paremad tingimused kui klassikalises varjupaigas (ehk kodune keskkond, aga ka sellest tulenevalt väiksem nakkushaiguste leviku oht – ka seletuskirjas on toodud klassikalise varjupaiga puhul esile suurenenud oht taudipuhangutele – see oht on hoiukodudes aga minimeeritud).
Selliste MTÜ-de kaudu saab iga aasta abi rohkem loomi, kui klassikalistes varjupaikades. Kui nende MTÜ-de tegevus seatakse tegevusloa nõude alla, mida sisuliselt ei ole võimalik täita, halveneb loomade olukord drastiliselt, sest suur hulk loomi jääb abita, neid ei ole võimalik olemasolevatesse varjupaikadesse majutada ning lahendusena hakatakse loomi veelgi rohkem hukkama.
Praegu sätestab eelnõu mh, et:
• varjupaiga pidajal peab olema tegevusluba, mis antakse konkreetse varjupaiga asukoha ja rajatiste järgi;
• tegevusloa taotluses tuleb esitada andmed varjupaiga asukoha, rajatiste ja maksimaalse loomade arvu kohta;
• varjupaigal peab olema kohapealne vastutav isik ja töötajad;
• varjupaiga juurde tuleb määrata konkreetne veterinaararst, kes vastutab varjupaigas peetavate loomade tervise ja heaolu eest.
• Varjupaigal peavad olema eraldi ruumid/ehitised karantiiniperioodil pidamiseks, erinevatele loomaliikidele ja eri soost loomadele, ruum veterinaarseteks menetlusteks, sööda ja muude vahendite hoidmise ruum, loomaga tutvumise ruum (kui varjupaigas on kuni 5 samaliigilist looma siis ei ole nõutud karantiiniruum ega ka ruum veterinaarseteks menetlusteks)
• Varjupaigal peab olema bioturvalisuse kava varjupaigas rakendatavate bioturvameetmete kohta
Kõik need nõuded on lahutamatult seotud kindla rajatise/hoone olemasoluga. Hoiukodude võrgustiku puhul:
• puudub kindel rajatis, kus loomi selliselt koos peetakse;
• loomade arv sõltub vabatahtlike hoiukodude olemasolust ja võimekusest, mis ajas on muutuv;
• puudub kohapealne töötajaskond, sest loomad viibivad eraisikute kodudes;
• veterinaarteenust osutavad erinevad kliinikud ja arstid, seega ei saa määrata ühte “varjupaiga veterinaari”.
Hoiukodude võrgustikul põhinevas mudelis ei ole need nõuded lihtsalt kohandatavad – need on juba olemuslikult sõnastatud klassikalise rajatisepõhise varjupaiga jaoks.
Kavandatav loakohustus ei ole kahtlemata proportsionaalne ulatuses, milles see hõlmab hoiukodude võrgustikel tegutsevaid MTÜ-sid. Seletuskirjas esitatud väide justkui kaasneks muudatustega mõõdukas halduskoormuse kasv varjupaiga pidajale, on ebaõige. Täna tegutsevad lisaks hoiukodude võrgustike kõrval ka sellised väiksemad ühingud, kellele on mõned kassitoad või koerte keskused (st, kes ei ole omavalitsuste partnerid hulkuvate loomadega seonduva osas), kuid nemad peaksid tegevuse jätkamiseks tegema oluliselt suurema investeeringu. Vahendite puudumise tõttu tuleb ka neil vastav tegevus lõpetada.
ELL-le jääb arusaamatuks, miks ei ole juba kehtiva teatamiskohustuse kaudu võimalik eelnõu seletuskirjas märgitud eesmärke saavutada, arvestades, et teatamiskohustus täidab mitmeid tegevusloa nõude kehtestamise eesmärke. Seletuskiri möönab, et varjupaikadele/ettevõtjatele on juba teatamiskohustus (PRIA andmekogu), kuid see pole toiminud, sest osa isikuid ei täida teatamiskohustust. ELL rõhutab, et tegevusloa nõue ei paranda nende isikute käitumist – seaduskuulekuse puudumise probleemi ei lahenda rangema loa kehtestamine, vaid tõhus järelevalve ja sanktsioonid. Kahtlemata on eelnõu seletuskirjas toodud eesmärgid – ülevaade, bioohutus, heaolu, illegaalne äri – on saavutatavad vähem koormavate meetmetega, sh teatamiskohustuse korrastamine, registripõhine nähtavus, järelevalve tugevdamine ning miinimumnõuded loomade pidamisele (sh hoiukodudes - nt vaktsineerimine, dokumenteerimine, arvestus, isoleerimine, hügieen, dokumentatsioon, järelevalve kontaktisiku nõue jne).
Seletuskirja mitmed põhjendused ei haaku aga varjupaikades esinevate probleemidega. Illegaalse loomaveo ja „loomavabrikute“, aga ka illegaalse tõuaretuse ja illegaalse äri probleem ei ole varjupaikadele (sõna otseses mõttes hulkuvate loomade pidamise kohtade) iseloomulik ja varjupaikade enda tegevusest tulenev probleem. Niinimetatud loomavabrikute ja illegaalse veo ja aretuse tegevuse tõkestamine käib liikumise, märgistuse, piirihalduse, kaubanduse ja järelevalve kaudu, aga ka otseselt aretustegevuse reguleerimise kaudu, mitte varjupaikadele tegevusloa nõude kehtestamise kaudu. Seega ei ole varjupaiga tegevusloa nõude kehtestamine mitte kuidagi sobiv instrument nende riskide maandamiseks ja seletuskirjas sellele argumendile tuginemine ei ole põhjendatud. Need argumendid kehtivad ka seletuskirjas tõstatud probleemile, mille kohaselt on teada varjupaiku, kus loomakaitseseaduse nõudeid ei järgita (loomade heaolu pole tagatud) ja tegeletakse loomade müügiga, kuid ka see probleem on otseselt tõhusa järelevalve kaudu lahendatav – st JV kontroll-ettekirjutus-loomade äravõtmine—süüteomenetlus karistamiseks- loomapidamiskeeld – mitte tegevusloa nõude kehtestamise kaudu. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks eelnõu koostaja ei tegele järelevalve probleemide lahendamisega.
Seletuskirjas toodud statistika süüteomenetluste arvust on aga kahetsusväärne – üle 10 aasta on väärteomenetlusi looma heaolu puudutavates juhtumites viidud läbi maksimaalselt 1-2 menetlust aastast, ent loomi on selle aja jooksul omanikelt ära võetud halva kohtlemise tõttu tuhandeid. Avalikkuse ette on toodud lugematu hulk juhtumeid Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ametnike tegevusetusest ja loomapidajate karistamatusest, sh väga mitmetest loomavabrikutest, kus loomi on võetud ära korduvalt, ent loomapidamisõiguse äravõtmiseni ametnikud menetlust ei suuna ja karistusmenetlust ei algata. Jääb arusaamatuks, kuidas neid loomi aitab tegevusloa nõude kehtestamine? ELL on seisukohal, et sellist järelevalve suutmatust ei saa lahendada mitte kuidagi tegevusloa nõude kehtestamisega.
Seletuskirjas toodud väide, et varjupaigad tegutsevad peamiselt annetajate toel, ei saa samuti olla ratsionaalne põhjendus tegevusloa nõude laiendamisele. Vastupidi – see argument hoopis kinnitab, et kavandatav regulatsioon ei ole realistlik ega proportsionaalne. Annetustel põhinevad ühingud ei oma reeglina muid, sh avaliku teenuseosutaja ressursse (va suuremad klassikalised ja täna juba luba omavad varjupaigad, kes on omavalitsuste lepingulised partnerid). Kui neile panna peale samad rajatisepõhised nõuded nagu suurtele varjupaikadele, siis see ei tugevda loomade kaitset, vaid viib vabatahtlike tegevuse seiskumiseni. Annetuspõhisel organisatsioonil puudub võimekus investeerida kümneid tuhandeid eurosid rajatiste ehitamisse või täiskohaga personali palkamisse. Kui eelnõu koostaja tõdeb, et loomakaitsega tegelevad ühingud tegutsevad ühiskonna annetuste toel, siis on vastuoluline tekitada selliseid ebamõistlike nõudeid ja kulutusi, mis vastavate ühingute tegevuse peatavad. Kui väiksemad ja hoiukodude võrgustikel põhinevad organisatsioonid oma tegevuse lõpetavad, ei ole omavalitsused suutelised seda võimekust üle võtma – eelarved on piiratud ja varjupaigad täis. Praktikas tähendab see, et loomi hakatakse rohkem eutaneerima, mis on otseses vastuolus seletuskirjas märgitud eesmärgiga loomade heaolu parandada. Sellist mõju ei ole aga hinnatud ega kuidagi käsitletud. Lisaks ei ole kavandatavas eelnõus lisatud tegevusloa kontrolliesemesse mitte ühtegi sellist sätet, mis puudutaks annetuste kasutamist või nende läbipaistvust. Seejuures ei saa annetustega seonduv puudutada mitte kuidagi varjupaiga tegevusluba. Tuleb rõhutada, et kõigile hulkuvatele loomadele kodu otsimisega tegelevatele ühingutele laieneb teatamiskohustus, nad peavad arvestust ja tegutsevad valdavalt läbipaistvalt. Probleemsed juhtumid – mis on pigem erandlikud - vajavad lahendust aga läbi järelevalve ja sanktsioonide, mitte tegevusloa.
Seletuskirjas on viidatud ka sellele, et täna võib teoorias iga füüsiline isik pidada end varjupaigaks ja tegeleda hulkuva looma püüdmisega ja looma endale võtta. Sellised väited ei ole kindlasti korrektsed. Ühtlasi ei piira kavandatav regulatsioon ka edaspidi hulkuva looma valdusesse võtmist ja seda ei takista ka tegevusloa nõue. Ka ei ole täna see olukord praktiline probleem – vastupidiselt on varjupaigad täis ja loomadele ei ole neis kohta. Inimesed teavitavad hulkuvatest loomadest aktiivselt nii kohalikke omavalitsusi kui loomakaitseorganisatsioone. Tavalised inimesed ei kipu aga niisama looma endale võtma. Seega näib eelnõu koostaja tegelevat nn teoreetilise probleemiga, mis praktikas on marginaalse tähtsusega. Looma selline ebaseaduslik omandamine (leidsin ja lihtsalt tahan/võtan endale) on välistatud täna kehtivate õigusaktidega, sh põhiseadus, asjaõigusseadus (sh leiu sätted). Selleks, et loom ikka omanikuni jõuaks ja iga hulkuva looma oma valdusesse võtnud isik täidaks sellekohast teavitamiskohustust (teave hulkuva looma leidmisest ja omaniku otsimisest/looma kirjelduse avaldamine), on aga tehtud eelnõu koostajale korduvalt ettepanekud (sh rahvaalgatused) kehtestada seadusega kohustused looma kiibi või muu märgistuse kontrollimiseks ja looma leidmisest teavitamiseks. Ühtlasi on tehtud aastaid ettepanekud ka üleriigilise kiipimiskohustuse kehtestamiseks ja registri loomiseks, mida paraku siiani pole tehtud. Need on koosmõjus aga oluliselt leebemad, efektiivsemad, sobivamad ja märksa loomasõbralikumad abinõud, millega olukorda tegelikult lahendada saab.
Tuleb rõhutada, et loakohustuse olematu kasu ei kaalu üles tekitatavat kahju: hoiukodudel rajanevate MTÜ-de tegevus seiskub, tuhanded loomad jäävad abita, hukkamised sagenevad, taudiriski tegelik pilt halveneb (koondamine rajatistesse tõstab riske), KOV kulud kasvavad. Seletuskirjas esitatud argumendid ja probleemid, milleks tegevusluba väidetavalt on vajalik, ei ole seotud aga varjupaikade tegevusega.
ELL teeb ettepaneku regulatsioon sellisel kujul eelnõust välja jätta või alternatiivselt seada eelnõusse selgesõnalise välistus, et hoiukodude võrgustikena tegutsevad MTÜ-d ei kuulu LoKS-i varjupaiga tegevusloa kohustuse alla (nt et varjupaigana LoKS tähenduses ei käsitata isikut, kes peab hulkuvaid loomi hoiukodude võrgustikus kodumajapidamistes ning ei halda ühtset loomapidamise rajatist. Sellisele organisatsioonile ei kohaldata §-des 54–59 sätestatud varjupaiga tegevusloa kohustust ja varjupaigale kehtestatud nõuded ) või kohandada hoiukodude võrgustikul põhinevate MTÜ-de tegevusloa kontrolliese arvestades sellisel mudelil põhinevate MTÜ-de tegevuse iseloomu (kohandatud eriregulatsioon).

4. EUTANAASIA SÄTTED
Kavandatud eutanaasia regulatsioon on loomavaenulik ja riivab ka inimeste põhiõiguseid, st rikub jämedalt omaniku õigust oma looma elu üle otsustada. Veterinaararstile antav õigus teha eutanaasiaotsus sõltumatult omanikust riivab omandiõigust ja eraelu puutumatust, suurendab meelevaldsete otsuste riski ning on vastuolus loomakaitseseaduse põhimõttega, et eutanaasia on viimane abinõu. Omaniku kõrvalejätmine vähendab ka usaldust veterinaaride vastu. Varjupaika sattunud looma kohese hukkamise regulatsioon loob seadusliku võimaluse loomade veelgi massiliseks hukkamiseks.
Eelnõu § 1 lg 5: paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Eutanaasia on looma hukkamine, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks.“;
Eelnõu § 1 lg 6:
paragrahvi 18 täiendatakse lõigetega 11 –13 järgmises sõnastuses:
„(11 ) Eutanaasia läbiviimise vajaduse otsustab veterinaararst.
(12 ) Veterinaararst võib eutanaasia läbiviimise vajaduse otsustamisel arvestada looma omaniku soovi, kui see on veterinaararsti hinnangul põhjendatud.
(13 ) Püütud hulkuva looma suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 sätestatud tähtaega, vaid tema suhtes viiakse läbi eutanaasia, kui see on veterinaararsti otsusel vajalik.“
Kehtiv regulatsioon:
• § 5 lg 2: hulkuvat looma võib hukata alles pärast vähemalt kahenädalast tähtaega, mille jooksul tuleb üritada omanik kindlaks teha või uus omanik leida. See on puhvri- ja kaitsemeede (sh omandiõiguse kaitse, loomakaitse), mis annab loomale reaalse võimaluse ellu jääda.
• § 18 lg 1: eutanaasia on lubatud ainult omaniku algatusel või kaastundest kui loom kannatab või tema liigiomane eluviis osutub võimatuks.
• § 18 lg 2–5: eutanaasia peab olema veterinaararsti tehtud, vähimate kannatustega, keelatud meetodid on loetletud.
Kehtiv süsteem tagab, et hulkuva looma hukkamine on viimane abinõu ja enne seda tuleb teha jõupingutusi omanikuga kontakti saamiseks või uue kodu leidmiseks.

Eelnõu muudatused:
• § 18 lg 1 uus sõnastus: kaotatakse sõna „omaniku algatusel või kaastundest“. Alles jääb ainult loom ise ja tema olukord – kui ellujäämine tekitab kannatusi või liigiomane eluviis osutub võimatuks.
• § 18 lg 11–12: veterinaararst otsustab eutanaasia vajaduse ja võib üksnes arvestada selle juures omaniku soovi.
• § 18 lg 13: püütud hulkuva looma suhtes ei kohaldata § 5 lg 2 kahenädalast tähtaega – ehk veterinaar võib teha eutanaasia kohe, kui leiab selle vajalik olema.
ELL-le ei nõustu sellega, et omanikult võetakse otsustusõigus oma looma elu üle ja antakse see sõltumata olukorrast veterinaarile. Eutanaasia sätted eelnõus toodud kujul loovad aluse eutanaasiale kui tavapraktikale, mitte erandlikule nagu see on olnud seni.
Jääb arusaamatuks, miks on tehtud välistus, et püütud hulkuva looma suhtes § 5 lg 2 kohast tähtaega ei kohaldata, liiatigi olukorras, kus rahvaalgatuste kaudu on nõutud selle tähtaja pikendamist. Lisaks võimaldab eelnõu sõnastus varjupaika toimetatud looma hukkamise ka juhul, kui ei esine olukorda, et ellujäämine tekitab loomale kannatusi või liigiomane eluviis osutub võimatuks. Täpsustatud ei ole millel põhineb veterinaararsti vajalikkuse otsustamine. Kehtiv kahenädalane tähtaeg on minimaalne ajaline puhver, mis võimaldab omanikel looma otsida või varjupaigal uut omanikku leida. Tähtaja eemaldamine loob reaalse ohu, et loomad hukatakse kiirustades (nt mugavuse, ruumipuuduse või kulu kokkuhoiu tõttu), mitte ainult siis, kui see tuleneb looma tervislikust seisundist ja sellega seotud edasise liigiomase eluviisi võimatusest.
Juhul, kui eelnõu koostaja soov on vältida olukordi, kus omanikud loomi mugavusest või majanduslikel põhjustel eutaneerivad, siis tuleb ka sellest lähtuda. Siinkohal rõhutab ELL, et kehtiv õigus juba piiritleb selgelt eutanaasia üksnes juhtudele, kus loom kannatab või tema liigiomane eluviis osutub võimatuks, olgu selleks omaniku algatus või muu isiku kaastundel põhinev algatus. Hetkel on aga kehtestatud regulatsioon, mis võimaldab hukata loomi meelevaldselt ja omaniku tahtest sõltumatult, sh varjupaigas ka veterinaari sellisel otsusel, mis ei pea põhinema looma terviseseisundil.
Antud juhul ei ole arvestatud, et reeglina tunneb omanik oma looma kõige paremini ja võib pakkuda alternatiivseid lahendusi (ravivõimalused, erihooldus, liikumispiirangud jms). Veterinaararst ei saa ühe lühikese kohtumise põhjal alati hinnata looma elukvaliteeti võrreldes sellega, kuidas loom igapäevaselt kodus toime tuleb. Omaniku õiguse välistamine vähendab usaldust veterinaaride vastu ja võib tekitada hirmu, et loom võetakse neilt ära ja hukatakse nende tahte vastaselt. See omakorda võib viia selleni, et loomad ei saa vajalikku ravi. Ilma omaniku nõusolekuta otsustamine võib viia olukordadeni, kus loom hukatakse kuigi ta oleks võinud veel kvaliteetselt elada.
Avalikkus ja loomakaitseorganisatsioonid on korduvalt nõudnud hulkuvate loomade kaitse paremat tagamist (sh kahenädalase tähtaja pikendamist, mitte kaotamist). Kui veterinaar saab otsustusõiguse, sh varjupaigas loom koheselt hukata olenemata terviseseisundist, siis on see avaliku ootuse ja loomakaitse reeglite vastane.
Rahvusvaheline praktika näeb ette, et eutanaasia on eranditult viimane abinõu ja otsus tehakse üldreeglina omaniku ning veterinaari koostöös, kuid mitte omaniku tahte vastaselt.
Lisaks ei pruugi veterinaari otsus lähtuda ravivõimalustest, mis on tänapäeval mitmekesised (valuvaigistid, taastusravi, erihooldus, ravi kättesaadavus ja võimalused teistes riikides), mis võivad anda loomale väärika elu, isegi kui tema tervis pole ideaalne. Omanik peab saama otsustada lähtuvalt oma ja alternatiivsete võimaluste olemasolust. Paljud MTÜ-d ja vabatahtlikud on valmis pakkuma erihooldusega kodusid, kui omanik ei suuda. Kui veterinaar saab üksinda otsustada, võib selline võimalus jääda kasutamata.
Eelnõu seletuskirjas toodud oodatav mõju justkui ei peaks omanik enam eutanaasia otsust üksinda tegema ja saab toetuda veterinaararsti pädevale hinnangule, ei ole adekvaatne. Seletuskirja argument, et muudatus vähendab omaniku tarbetut süütunnet, on samuti äärmiselt küsitav – eutanaasia otsus on oma olemuselt alati raske ning selle emotsionaalset koormust ei saa seadusandlikult kõrvaldada. ELL juhib tähelepanu, et ka täna tehakse eutanaasia otsus reeglina koostöös veterinaararstiga: veterinaar hindab looma seisundit ja annab omanikule soovituse, kuid lõplik otsustusõigus on erinevalt eelnõus kavandatust siiski looma omanikul. Omaniku rolli vähendamine ja vastutuse üleviimine veterinaararstile ei suurenda looma heaolu ega omaniku kaitset, vaid loob olukorra, kus otsuse teeb ühepoolselt kolmas isik, jättes kõrvale inimese, kes looma kõige paremini tunneb ja tema eest igapäevaselt vastutab.
ELL juhib tähelepanu, et seletuskirjas on ekslikult viidatud justkui saaks omanik otsustada looma eutanaasia läbiviimise vajaduse üle. Väljavõte seletuskirjast: „Muudatuste kohaselt võib looma eutanaasia läbiviimise vajaduse üle otsustada lisaks looma omanikule ka veterinaararst ning vajaduse korral võib veterinaararst võtta vastu eutanaasia otsuse kannatava hulkuva looma puhul, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada.“ See on täna tagatud ka kehtivas õiguses, kuid seletuskirja argumentatsioon ja võimalused ei peegelda kuidagi eelnõu enda vastavat sõnastust, mis annab sellise õiguse ühepoolselt üksnes veterinaararstile.
Seletuskirjast võib välja lugeda ka eelnõu koostaja tahet anda veterinaarile otsustusõigus juhul, kui loomaomanik on pahatahtlik või emotsionaalselt ebaadekvaatne ja soovib õigustamatult looma hukkamist – seda eelnõu ei peegelda ning see ei saa olla kuidagi argument, mis võimaldab anda otsustusõiguse veterinaarile kõigil juhtudel. Juhul, kui eesmärk on vältida just õigustamatut hukkamist, siis ka täna saab veterinaar sellest keelduda ja lähtuda otseselt LoKS-st, mis seob eutanaasia üksnes terviseseisundist tuleneva olukorraga. Ühtlasi saab veterinaar pakkuda omanikule alternatiivseid võimalusi, nt teha ettepanek loomast loobumiseks loomast, võtta ühendust loomakaitseorganisatsioonidega jne. Juhul, kui LoKS vajab eelnõu koostaja hinnangul veelgi selgemat sõnastust pahatahtlike omanike jaoks (terviseseisundil mittepõhinevad eutaneerimised), siis peakski veterinaararsti otsustusõigus piirdumagi vaid vastava olukorraga, mitte laienema kõigile juhtudele.
ELL eelnõus toodud eutanaasia regulatsiooni mingil juhul ei toeta ja palub selle eelnõust välja jätta.

5. LEMMIKLOOMADE PIDAMISE NÕUDED

Eelnõule on lisatud ministri määruse kavand, millega on muudetud Põllumajandusministri 24.07.2008 määrust nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“.

5.1. Eelnõu § 1 lg 2: paragrahv 4 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt: „(1) Lemmiklooma pidamise ruumi või ehitise valgustus peab vastama peetava looma bioloogilistele vajadusele. Igale loomaliigile tuleb tagada sobiv valgustusperiood ja sobiv valguse intensiivsus.“

Kehtiv § 4 lg 1: (1) Lemmiklooma pidamise ruumi või ehitise valgustus peab võimaldama loomal järgida liigiomaseid käitumisharjumusi. Valgustus ei tohi põhjustada loomale stressi ega ebamugavust.

ELL hinnangul on põhjendamatult ja loomade heaoluga vastuolus eemaldatud lause „Valgustus ei tohi põhjustada loomale stressi ega ebamugavust“.

5.2. Eelnõu § 1 lg 7: 7) paragrahvi 9 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Koera tuleb sotsiaalse kontakti eesmärgil ja liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt kaks korda ööpäevas vähemalt pooleks tunniks jalutama viia või võimaldada tal liikuda muul viisil.“;

ELL nõustub, et loomapidajale tuleb kehtestada sellekohane kohustus, kuid selguse tagamiseks tuleb täpsustada, et § 9 (koera liikumisvajaduse rahuldamine) ühes uue lg-ga 2 kehtib kõikide pidamisviiside puhul – sh nii väliaedikus (§ 11), kui puuris (§ 13) pidamisele. Eelnõu seletuskirjas on küll esile toodud, et Tallinna Ringkonnakohus oma 22. detsembri 2022. a otsuses nr 3-21-2038 leidnud, et nende normide (§ 9, § 10) sõnastuse põhjal ei ole üheselt selge, milline on ketis peetav koer ning kuidas on omavahel seotud § 9, mis sätestab koerale piisava liikumisvajaduse rahuldamise, ning § 10, milles loetletakse koera ketis pidamise tingimused. Kohus märkis, et selline sõnastus tekitab ebaselge olukorra loomapidajale ja järelevalveorganile: mõlema jaoks on keeruline õigusaktidest aru saada ja neid asjakohaselt täita .

ELL lisab, et samas kohtuasjas tõi kohus esile, et määrust nr 76 saab tõlgendada nii, et § 9 sätted liikumisvajaduse rahuldamisele ei kohaldu nt ketis peetavale koerale (§ 10 alusel ketis peetav koer), tuues välja järgneva: saab järeldada, et määrusandja arvates tuleb ketis peetava koera puhul loomapidajal täita määruse nr 76 §-s 10 sätestatud nõudeid koera liikumisulatusele ning §-s 10 ettenähtud nõuete (s.o sisuliselt keti minimaalse pikkuse) kehtestamisel on silmas peetud, et see tagab ketis peetava koera liigiomase liikumisvajaduse (vrd puuris peetav koer, kelle puhul on eraldi sätestatud nõue viia teda iga päev jalutama).

Samas ei ole selles kohtulahendis viidatud ebaselgust kõrvaldatud, ehkki see näib olevat eelnõu koostaja eesmärk. Seetõttu on vaja sõnaselgelt täpsustada, et § 9 kohaldub sõltumata sellest, millisel viisil koera peetakse (sh nt väliaedikus, siseruumis, puuris jne) ehk tegemist on üldsättega.

Seetõttu teeb ELL ettepaneku sõnastada määruse § 9 järgmiselt:
§ 9. Koera liikumisvajaduse rahuldamine
(1) Koerale tuleb tagada igapäevane võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust, vanust, terviseseisundit ja temperamenti.

(2) Koera tuleb sotsiaalse kontakti eesmärgil ja liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt kaks korda ööpäevas vähemalt pooleks tunniks jalutama viia või võimaldada tal liikuda muul viisil.

(3) Käesoleva paragrahvi nõudeid kohaldatakse sõltumata pidamisviisist, mh ketis pidamise (§ 10), väliaedikus pidamise (§ 11), kuudis pidamise (§ 12) ning puuris või muus selletaolises ruumis pidamise (§ 13) korral. Käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded ei muuda sätteid, mis näevad ette looma liikumisvajaduse rahuldamisele rangemad nõuded.

Ühtlasi tuleb sel juhul tunnistada kehtetuks § 13 lg 4, mis näeb ette, et kui koera peetakse puuris või muus selletaolises ruumis, tuleb teda viia jalutama vähemalt kaks korda päevas. Arvestades, et § 9 kohaldub kõigile pidamisviisidele ja on detailsem, kehtestades jalutuskäigu minimaalse kestuse, ei ole põhjendatud jätta jõusse sellele vastuolulist leebemat sätet.

Ühtlasi ja arvestades, et rahvaalgatuste raames on ühiskond soovinud nii kasside kui koerte püsivat puuris pidamise keelamist, siis teeb ELL ettepaneku kehtestada ka täiendavad piirangud kasside ja koerte puuris pidamisele. Samuti on tehtud ettepanekud koerte väliaediku minimaalsete mõõtmete suurendamiseks, kuid ka neid pole arvesse võetud. ELL teeb ettepaneku vaadata määrust nr 76 komplektselt ja teha asjakohased muudatused loomade heaolu arvestades kogu määruse ulatuses. Olukorras, kus koera püsivalt ketis pidamine (40 m2 suurusel alal) on eelnõu koostaja hinnangul looma heaolu nõudeid eirav, ei saa seda olla ka koera püsivalt puuris hoidmine oluliselt väiksemal alal (kõige suurem puur on määruse järgi koeral vaid 4 m2, kassil 1 m2 ning määrus võimaldab looma hoida sellises kitsikuses püsivalt). Üksnes 2 jalutuskäiku koerale päevas ei ole sellistes tingimustes piisav. Määruses tuleb kehtestada ka koera puuris hoidmisele piirangud ning selliselt, et see saab toimuda vaid ajutiselt. ELL hinnangul tuleb määratleda selgelt, et looma puuris pidamine on lubatud ainult ajutiselt ja erandkorras, nt ravi, karantiini või ohuhindamise eesmärgil.

Lisaks ei toeta ELL ka määruse nr 79 § 1 lg-t 17, millega kehtestatakse koerte ketis pidamist puudutavad rakendussätted (12. peatükk). ELL on sellekohased seisukohad esitanud käesoleva arvamuse punktis 2.

5.3. Eelnõu § 1 lg-ga 9 tunnistatakse määruse § 10 kehtetuks, kuid samal ajal lg-ga 8 täiendatakse §-i 10 lg-ga 6 järgmises sõnastuses: (6) Koera võib ketis pidada vaid sellise eluhoone vahetus läheduses, kus püsivalt elatakse.“

Sellisel kujul määruse kavand on esmalt ebaselge (§-i lisatakse uus säte, ent samal ajal tunnistatakse § kehtetuks) ning siiski näib, et jõusse jäävad sätted, mis lubavad koera püsivalt ketis edasi pidada, ehkki tingimusega, et selle eluhoone vahetus läheduses, kus püsivalt elatakse.

Selline regulatsioon ei ole kooskõlas kavandatava LoKS muutmise eelnõuga, mille kohaselt koera püsivalt ketis pidamine keelatakse ja lubatakse vaid erandlikel tingimustel enne 2027 sündinud koertele. ELL on juba teinud ettepaneku lisada need erandlikud tingimused rakendussätetesse (vt eespool), mistõttu tuleb § 10 tervikuna kehtetuks tunnistada.

5.4. Eelnõu § 1 lg 7: määrust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses:

§ 81 . Lemmiklooma pidamine varjupaigas
(1) Püütud hulkuva lemmiklooma varjupaigas pidamise korral peab talle võimaldama rikastatud keskkonna ning peitumise ja puhkamise võimaluse.
(2) Varjupaigas loomade pidamiseks kasutatavaid ehitisi ja ruume ning vahendeid ja seadmeid peab korrapäraselt puhastama ja desinfitseerima.
(3) Loomade pidamiseks ettenähtud puurid peavad olema teineteisest eraldatud läbipaistmatust kõvast materjalist vaheseinaga. Vastamisi asuvad puurid peavad olema üksteisest vähemalt 1,5 meetri kaugusel.
(4) Koera pidamisel varjupaigas tuleb vältida agressiooni soodustavaid pidamistingimusi ja - võtteid.
(5) Koera jalutama viimise asemel võib kasutada eraldi selleks ettenähtud jooksuaedikut, kui koer saab seal enda liikumisvajaduse rahuldatud.
(6) Kassil, keda peetakse puuris, peab olema korra päevas võimalik rahuldada oma liikumisvajadust väljaspool puuri vähemalt 30 minutit, välja arvatud karantiiniaja vältel puuris pidamise korral.
(7) Kui varjupaigas puuduvad loomaliigi jaoks sobivad pidamistingimused, tuleb sellesse liiki kuuluvale loomale leida teine pidamiskoht.“;

ELL hinnangul ei ole arusaadav, kuidas suhestub uus peatükk määruse muude nõuetega, st kas varjupaiga loomadele kohalduvad üksnes ja ainult § 81 nõuded või on tegemist erisätetega, mis kohalduvad koos muude määruse nr 76 sätetega võttes arvesse erisusi üksnes kattuvas osas. Seetõttu teeb ELL ettepaneku vastava sätte täiendamiseks.

5.5. Eelnõu § 1 lg 14: 14) paragrahv 15 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Toas või muus suures ruumis kassi pidamise korral peab ruumi pindala kassi kohta olema vähemalt 1,5 m2 . Tuba võib jagada osadeks, mis on eraldatud kõvade läbipaistmatute vaheseintega, mille kõrgus on vähemalt 2/3 ruumi kõrgusest. Ühes grupis peetavate loomade arv võib olla kuni 6.“;

5.6. Eelnõu § 1 lg 13:
„13) paragrahv 15 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Iga peetava täiskasvanud kassi kohta peab olema üks liivakast.“;

ELL jääb juba varasemalt esitatud ettepaneku juurde: Nõuded „üks kass – üks liivakast” ja „maksimaalselt kuus kassi rühmas” ei arvesta kodukeskkonna ega ka kasutusel olevate kassitubade tegelikkust ega loomade sotsiaalset kohandumist. Paljud hoiukodud suudavad tagada puhtuse ja heaolu ka siis, kui liivakaste jagatakse või kui kasside rühm on suurem.
Kavandatud piirangud, mis seavad maksimaalse rühmas peetavate kasside arvu ning lubavad ruumi jagamist läbipaistmatute vaheseintega osadeks ei ole põhjendatud. Selline nõue või lubadus ei arvesta tegelikku loomapidamise praktikat, hoiukodude ja varjupaikade ruumiliste võimaluste mitmekesisust ega kaasaegseid teadmisi kasside sotsiaalsest käitumisest ja heaolust.
Kasside pidamisel ei ole teaduslikku ega praktilist alust määrata jäik rühmasuuruse ülempiir ega soodustada ruumide füüsilist tükeldamist. Loomade heaolu sõltub eeskätt sellest, kas igal loomal on piisavalt ruumi, varjumisvõimalusi, sotsialane sobivus teiste loomadega ning kvaliteetne hooldus ja järelevalve. Ruumipõhise nõude (vähemalt 1,5 m² kassi kohta) sätestamine on piisav ja mõistlik tagatis loomade heaoluks.
ELL rõhutab, et grupeerimine peab lähtuma kasside iseloomust ja sotsiaalsest sobivusest, kasutuses olevate ruumide suurusest ja keskkonna mitmekesisusest, mitte jäigalt määratud arvulisest piirist ega ruumi kunstlikust jagamisest. Ühingutel ja hoiukodudel on väga erineva suurusega ruumid, sh avarad kassitoad ja hallid, kus loomad saavad vabalt liikuda ja vajadusel ka peituda. Praktikas on täheldatud, et läbipaistmatud või kinnised vaheseinad suurendavad kasside stressi ja vähendavad nende heaolu, samas kui läbipaistvad võrkseinad või avatud planeering on toonud selget paranemist loomade sotsiaalses käitumises.
Seetõttu teeb ELL ettepaneku jätta välja rühmasuuruse ja vaheseintega ruumi jaotamise sätted, säilitades vaid pindala miinimumnõude (1,5 m² kassi kohta) ning üldise kohustuse tagada loomade heaolu ja vajadusel eraldada omavahel mittesobivad loomad.
6. KARISTUSMÄÄRADE TÕSTMINE

Eelnõu § 1 punktid 12 ja 13:
12) paragrahvi 661 lõikes 2, § 662 lõikes 2, § 664 lõikes 2, § 665 lõikes 2, § 666 lõikes 2, § 667 lõikes 2, § 668 lõikes 2 ja § 6610 lõikes 2 asendatakse arv „3200“ arvuga „320 000“;
13) paragrahvi 662 lõikes 1, § 666 lõikes 1, § 668 lõikes 1 ja § 6610 lõikes 1 asendatakse arv „200“ arvuga „300“
ELL nõustub karistusmäärade tõstmisega.

7. MUUD TÄHELEPANEKUD

ELL juhib tähelepanu, et ilmselt ekslikult on jäänud eelnõu seletuskirja järgmise sisuga lõik „Halduskoormuse tasakaalustamise reeglirakendamiseks kavandatakse olemasolevat halduskoormust vähendada sellisele loomapidajale, kes tegeleb lamba või kitse pidamisega, ning leevendada põllumajandusministri 27. augusti 2009. a määruses nr 91 „Nõuded lamba ja kitse pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ sätestatud ülemäära koormavaid loomapidamisnõudeid lamba ja kitse pidamise ruumi või ehitise kohta. Lamba- ja kitsekasvatussektorilt on saadud ettepanekud ning määruse muutmist käsitlevate töögruppide tööd on kavas alustada 2025. aasta sügisel.“.
Eelnõus endas selliseid nõudeid, mis seostuksid kitsede ja lammastega, ei ole toodud, kuid ELL soovib siiski olla kaasatud, kui kitsede/lammaste heaolu tagavaid nõudeid loomapidaja kasuks leevendama asutakse.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eestimaa Loomakaitse Liit
Tammiste Kassid MTÜ
Pesaleidja MTÜ
Ustav Süda MTÜ
MTÜ Kassi Elu
MTÜ Aita Mind Koju
MTÜ Zoriku hoiukodu
Väikeste Loomade Abi MTÜ
Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu MTÜ
MTÜ Kassiabi
Paikass MTÜ
Loomapäästegrupp MTÜ –
Julia Viljumovskaja Erahoiukodu
Ayuda MTÜ
Cats Help MTÜ
Hiiumaa Koduta Loomade Turvakodu MTÜ
MTÜ Paita Mind
MTÜ Piirideta Loomasõber
Tartu Kassikaitse MTÜ
Gabrieli Loomade Elu MTÜ
Kurrmäu MTÜ

Kontakt küsimuste korral: Piret Tees, Eestimaa Loomakaitse Liit, tel 56630918, e-post [email protected]

LoKS_Esituskiri (2).asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

HENDRIK JOHANNES TERRAS PNOEE-39306140279 2025-09-15 07:20:22

LoKS_EN.pdf

Loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seadus

§ 1. Loomakaitseseaduse muutmine

Loomakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „loomavõitluse korraldamine“ sõnadega „,

loomaga suguühtesse astumine ja muu sugulise iseloomuga tegu“;

2) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Keelatud on loomaga suguühtesse astumist või muu sugulise iseloomuga tegu

fotografeerida ja videosalvestada, sellist fotot või videosalvestist omandada ja hoida ning

teisele isikule üle anda, näidata või muul viisil kättesaadavaks teha.“;

3) paragrahvi 52 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Koera on keelatud pidada ketis.

(6) Täiskasvanud koera on lubatud ajutiselt ketis hoida meditsiinilisel näidustusel, looma

turvalisuse kaalutlusel ja juhul, kui loom on agressiivne või ohtlik teisele loomale või

inimesele.“;

4) seadust täiendatakse peatükiga 22 järgmises sõnastuses:

„22. peatükk

HULKUVATE LOOMADE KAITSE

§ 53. Varjupaik

(1) Hulkuv loom paigutatakse vajaduse korral hulkuvate loomade pidamiseks ettenähtud

varjupaika (edaspidi varjupaik) kuni looma omanikule tagastamiseni, uuele omanikule

üleandmiseni või ettenähtud korras hukkamiseni. (2) Varjupaik käesoleva seaduse tähenduses on komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2019/2035, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/429

seoses maismaaloomade pidamise ettevõtteid ja haudejaamu ning teatavate peetavate

maismaaloomade ja haudemunade jälgitavust käsitlevate eeskirjadega (ELT L 314, 05.12.2019,

lk 115–169), artikli 2 punktis 8 nimetatud ettevõte.

§ 54. Varjupaiga pidaja loakohustus ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja loakohustus

EELNÕU

12.09.2025

2

(1) Varjupaigas loomade pidamisega tegeleval ettevõtjal (edaspidi varjupaiga pidaja) ja sellisel

varjupaiga pidajal, kes tegutseb komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 9

punktis b nimetatud tegevusalal (edaspidi koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega tegelev varjupaiga pidaja), peab olema oma varjupaigas tegutsemiseks tegevusluba.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusluba annab õiguse majandustegevust

alustada ja seda teostada üksnes tegevusloas märgitud varjupaigas. Tegevusluba kehtib kuni

kümme aastat.

(3) Varjupaiga pidaja, kes soovib alustada tegutsemist ka koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidajana, peab sellel tegevusalal tegutsemiseks

taotlema tegevusloa.

(4) Koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegelev varjupaiga pidaja, kellel

on sellel tegevusalal tegutsemiseks tegevusluba, võib samal ajal tegeleda oma varjupaigas

loomade pidamisega, ilma et tal oleks selleks varjupaiga pidaja tegevusluba.

(5) Varjupaigale esitatavad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(6) Sellisele varjupaigale esitatavad nõuded, kus tegeletakse koerte, kasside ja valgetuhkrute

teise liikmesriiki viimisega, on kehtestatud komisjoni delegeeritud määruse (EÜ) 2019/2035

artiklis 11.

(7) Varjupaigale käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid

kohaldatakse ka sellisele varjupaigale, kus tegeletakse koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega.

§ 55. Varjupaiga pidaja tegevusloa ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa taotlemine

(1) Tegevusloa taotluse lahendab tegevusloa andmisega või andmisest keeldumisega

Põllumajandus- ja Toiduamet.

(2) Tegevusloa taotlus esitatakse Põllumajandus- ja Toiduametile Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti e-teenuse keskkonna kaudu.

(3) Varjupaiga pidaja tegevusloa taotlus peab lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa

seaduses sätestatule sisaldama järgmiseid andmeid:

1) varjupaiga asukoht ja selle rajatiste kirjeldus;

2) varjupaigas peetavate loomade liik ja maksimaalne täiskasvanud loomade arv loomaliikide

kaupa.

(4) Koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja

tegevusloa taotlus peab lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule

sisaldama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 loomataudide kohta,

millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need

kehtetuks (loomatervise määrus) (ELT L 84, 31.03.2016, lk 1–208), artikli 96 lõikes 1

nimetatud asjakohaseid andmeid.

(5) Käesolevas paragrahvi lõikes 3 nimetatud ja lõikes 4 viidatud andmed kantakse

põllumajandusloomade registrisse.

3

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud tegevusloa taotluse lahendamise eest

riigilõivu ei tasuta.

§ 56. Varjupaiga pidaja tegevusloa kontrolliese

Varjupaiga pidajale antakse tegevusluba, kui tema varjupaik vastab käesoleva seaduse ja selle

alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele.

§ 57. Koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga

pidaja tegevusloa kontrolliese

Koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegelevale varjupaiga pidajale

antakse tegevusluba, kui tema varjupaik vastab käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud

õigusaktide nõuetele ning komisjoni delegeeritud määruse (EÜ) 2019/2035 artiklis 11

sätestatud nõuetele.

§ 58. Varjupaiga pidaja tegevusloale ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloale lisatavad kõrvaltingimused

Tegevusloale lisatakse järgmised kõrvaltingimused:

1) varjupaigas peetavate loomade hooldamise eest vastutava isiku nimi ja isikukood või

isikukoodi puudumise korral sünniaeg ning kontaktandmed;

2) selle veterinaararsti nimi ja isikukood või isikukoodi puudumise korral sünniaeg ning

kontaktandmed, kelle pädevuses on tagada varjupaigas peetavate loomade tervis ja heaolu;

3) tegevusloa tähtaeg.

§ 59. Varjupaiga töötajad

(1) Varjupaigas peab kohapeal olema piisavalt töötajaid, et tagada varjupaigas peetavate

loomade nõuetekohane pidamine.

(2) Varjupaiga pidaja määrab oma varjupaigas peetavate loomade hooldamise eest vastutava

isiku, kellel on varasem töökogemus varjupaigas peetavate loomaliikidega ja nende

hooldamisega.

(3) Loomade hooldamise eest vastutav isik viibib tööajal varjupaigas kohapeal ning:

1) vastutab varjupaigas peetavate loomade heaolu ja hooldamise eest;

2) vastutab selle eest, et varjupaigas peetavate loomadega kokkupuutuval varjupaiga töötajal ja

vabatahtlikul isikul on asjakohased teadmised ja oskused loomadega töötamiseks;

3) tagab, et varjupaigas peetavate loomade hooldamisse vabatahtliku isiku kaasamisel

määratakse kindlaks selle isiku ülesanded;

4) tagab, et varjupaika saabunud looma terviseseisundit hinnatakse ning eri soost ja eri liiki,

samuti haiged või vigastatud loomad paigutatakse eraldi neile sobivasse keskkonda.

(4) Varjupaiga pidaja määrab veterinaararsti, kelle pädevuses on tagada varjupaigas peetavate

loomade tervis ja heaolu.

§ 510. Tegevusloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise erisused

Põllumajandus- ja Toiduamet võib lisaks majandustegevuse seaduse üldosa seaduse §-des 37 ja

43 sätestatud juhtudele tegevusloa osaliselt või täielikult peatada või kehtetuks tunnistada, kui

varjupaiga pidaja on rikkunud käesoleva seaduse, selle alusel kehtestatud õigusakti või Euroopa

4

Liidu õigusakti nõudeid, mis ei ole tegevusloa kontrolliesemeks.”;

5) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eutanaasia on looma hukkamine, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või

kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks.“;

6) paragrahvi 18 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Eutanaasia läbiviimise vajaduse otsustab veterinaararst.

(12) Veterinaararst võib eutanaasia läbiviimise vajaduse otsustamisel arvestada looma omaniku

soovi, kui see on veterinaararsti hinnangul põhjendatud.

(13) Püütud hulkuva looma suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 sätestatud

tähtaega, vaid tema suhtes viiakse läbi eutanaasia, kui see on veterinaararsti otsusel vajalik.“;

7) paragrahvi 36 lõikes 8 asendatakse sõnad „või biotsiidiseadusega sätestatud toimikutes

nõutud andmete“ tekstiosaga „või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 528/2012,

milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (EMPs kohaldatav

tekst) (ELT L 167, 27.06.2012, lk 1–123), kohaselt nõutud andmete“;

8) paragrahvi 601 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kui eluruumi kasutatakse ka äriruumina, võib korrakaitseorgan selle töö- või lahtioleku

ajal läbi vaadata ilma korrakaitseseaduse § 51 lõikes 2 sätestatud halduskohtu loata.“;

9) paragrahvi 642 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Põllumajandus- ja Toiduamet võib võõrandada looma isikule, kes pidas seda looma

asendustäitmise korras, või muule isikule, kes soovib looma omandada.“;

10) paragrahvi 642 lõike 3 teises lauses asendatakse sõna „Lemmiklooma“ sõnaga „Looma“;

11) paragrahvi 642 lõikes 4 asendatakse sõna „Põllumajanduslooma“ sõnaga „Looma“;

12) paragrahvi 661 lõikes 2, § 662 lõikes 2, § 664 lõikes 2, § 665 lõikes 2, § 666 lõikes 2, § 667

lõikes 2, § 668 lõikes 2 ja § 6610 lõikes 2 asendatakse arv „3200“ arvuga „320 000“;

13) paragrahvi 662 lõikes 1, § 666 lõikes 1, § 668 lõikes 1 ja § 6610 lõikes 1 asendatakse arv

„200“ arvuga „300“;

14) paragrahvi 811 täiendatakse lõigetega 16–19 järgmises sõnastuses:

„(16) Käesoleva seaduse § 52 lõikes 5 sätestatud keeldu kohaldatakse 2027. aastal ja hiljem

sündinud koerte suhtes.

(17) Koera, kes on sündinud enne 2027. aasta 1. jaanuari ja keda peetakse käesoleva seaduse

§ 3 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete kohaselt ketis ning kes võib teistsuguse pidamisviisi korral

olla agressiivne või ohtlik iseendale, teisele loomale või inimesele, võib pidada ketis kuni 2037.

aasta 1. jaanuarini või tema surmani.

(18) 2027. aasta 1. jaanuari seisuga tegutseval varjupaiga pidajal peab olema varjupaiga pidaja

tegevusluba alates 2028. aasta 1. jaanuarist.

(19) Enne 2027. aasta 1. jaanuari kehtinud veterinaarseaduse § 25 lõike 2 punkti 3 redaktsiooni

5

kohaselt loakohustuse täitnud varjupaiga pidaja puhul loetakse käesoleva seaduse § 54 lõike 1

kohane loakohustus täidetuks.“.

§ 2. Veterinaarseaduse muutmine

Veterinaarseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 24 lõike 2 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „tegevusalad“ tekstiosaga „, välja

arvatud loomakaitseseaduse § 54 lõikes 1 nimetatud tegevusala“;

2) paragrahvi 25 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 9 punktides a ja c–e nimetatud

tegevusala;“;

3) paragrahvi 27 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artiklid 5–8, 10 ja 12–17;“;

4) paragrahvi 34 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) loomakaitseseaduse alusel loomade vedamiseks ja loomade pikaajaliseks vedamiseks

tegevusloa saanud isik, katseloomadega varustamiseks, nende kasvatamiseks või kasutamiseks

tegevusloa saanud isik ning varjupaiga pidamiseks või sellise varjupaiga pidamiseks, kus

tegeletakse koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega, tegevusloa saanud

isik;“;

5) paragrahvi 36 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 25 lõike 2 punktides 1–4“ tekstiosaga

„ja loomakaitseseaduse § 54 lõikes 1“;

6) paragrahvi 36 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 25 lõike 2 punktide 1–5“ tekstiosaga

„või loomakaitseseaduse § 54 lõike 1“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus … …..202x. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ….. ……. 202x

LoKS_Esituskiri.pdf

Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Justiits- ja Digiministeerium

Rahandusministeerium

Sotsiaalministeerium

Siseministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Eesti Linnade ja Valdade Liit

(kuupäev digiallkirjas) nr 1.4-1/650

Loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse

eelnõu kooskõlastamiseks esitamine

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitab teile kooskõlastamiseks ja arvamuse

andmiseks loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu.

Palume kooskõlastused ja arvamused esitada viieteistkümne tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

Lisad:

1. Eelnõu, LoKS_EN.pdf

2. Seletuskiri, LoKS_SK.pdf

3. Seletuskirja lisa, LoKS_SK_Lisa1.pdf

Arvamuse andmiseks:

Põllumajandus- ja Toiduamet

Maksu- ja Tolliamet

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

Eesti Maaülikool

MTÜ Eesti Loomaarstide Koda

MTÜ Eesti Loomakaitse Selts

MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit

MTÜ Loomus

Varjupaikade MTÜ

Loomade Hoiupaik MTÜ

Pesaleidja MTÜ

Cats Help MTÜ

2 (2)

Assisi Franciscuse Selts MTÜ

Tartu Kassikaitse MTÜ

Rõõmsad Hüpped MTÜ

Ayuda MTÜ

Väikeste Loomade Abi MTÜ

Kitten Help MTÜ

Eesti Kennelliit MTÜ

Eesti Kassikasvatajate Liit Felix

Lääne-Virumaa Koduloomade Varjupaik MTÜ

Hiiumaa Koduta Loomade Turvakodu MTÜ

Paikass MTÜ

Kiisutuba MTÜ

Kohtla-Järve Koduloomade Varjupaik MTÜ

Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu MTÜ

Hedvig Liblikas

56972207 [email protected]

Katrin Tuula

625 6166 [email protected]

LoKS_SK.pdf

1

12.09.2025

Loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu kohaselt muudetakse loomakaitseseadust (edaspidi LoKS) ja veterinaarseadust (edaspidi

VS) loomaheaolu parandamise eesmärgil. Looma suhtes lubamatute tegude hulka lisatakse

zoofiilia ning zoofiiliat sisaldava materjali tootmine, omandamine ja teistele isikutele näitamine

või kättesaadavaks tegemine, mille eesmärk on selline teguviis arusaadavalt hukka mõista. Koerte

parema heaolu tagamiseks keelustatakse koerte ketis pidamine püsiva pidamisviisina alates 2027.

aastast sündinud koerte põlvkonnast ja sätestatakse erandid, mille korral on koera ajutiselt ketis

hoidmine lubatud. Ketis pidamise keelu puhul on oodatav mõju nii looma heaolu paranemine kui

ka koerarünnakute vähenemine, sest ketis pidamine on üks koera agressiivsuse riskifaktor.

Ühtlasi tagatakse ka piisav üleminekuaeg loomapidajatele, kelle koer on sündinud enne 2027.

aasta 1. jaanuari ja kelle koera pidamist ketis pole kohe võimalik lõpetada.

Eesmärgiga saada täpsem ülevaade Eestis tegutsevatest varjupaikadest ja selleks, et tagada

püütud hulkuvate loomade head pidamistingimused sellistes ettevõtetes, nähakse varjupaiga

pidajale ette loakohustus ja sätestatakse täpsemad varjupaigale esitatavad nõuded. Selle tagajärjel

peab iga varjupaiga pidaja, ka MTÜ-na tegutsev varjupaiga pidaja, taotlema enne tegevuse

alustamist tegevusloa. Loakohustuse kaudu saab selgema ülevaate sellisel tegevusalal

tegutsevatest ettevõtjatest, see omakorda aitab tõhustada riiklikku järelevalvet ning on abiks nii

hulkuva looma otsijale kui ka inimesele, kes soovib sellisest ettevõttest endale lemmiklooma

võtta. Lisaks võivad varjupaigas loomade pidamise kohta kehtestatavad lisanõuded, sealhulgas

nii täiendavad heaolunõuded kui ka kohustus anda uuele omanikule looma üleandmisel kaasa

selle looma terviseandmed, julgustada inimesi endale lemmiklooma varjupaigast võtma.

Samuti täpsustatakse Põllumajandus- ja Toiduameti (edaspidi PTA) asendustäitmise toiminguid

looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmisel tehtud ettekirjutuse täitmata

jätmise korral. Nähakse ette, et PTA-l on õigus võõrandada ka põllumajandusloom isikule, kes

asendustäitmise korras seda looma pidas, või muule isikule. See annab PTA-le paremad

võimalused leida asendustäitmise korras loomale pidamiskoht, kus tema eest hästi hoolitsetakse.

Lisaks antakse eelnõu kohaselt veterinaararstile õigus otsustada looma eutanaasia läbiviimise

vajaduse üle. Ühtlasi saab veterinaararst õiguse otsustada hulkuva looma, kes kannatab ja keda

pole võimalik aidata, eutanaasia läbiviimise vajaduse üle. Selle muudatuse oodatav mõju on

positiivne nii looma heaolule kui ka loomaomanikule, kes ei pea otsust eutanaasia kohta üksinda

tegema, vaid saab toetuda veterinaararsti pädevale hinnangule. Samuti ajakohastatakse LoKS-i

rikkumiste eest määratavaid karistusmäärasid, mis loodetavasti mõjutab inimesi loomade tervist

ja heaolu ohustavaid rikkumisi vähem toime panema.

Muudatustega kaasneb mõõdukas halduskoormuse kasv varjupaiga pidajale, kes peab oma

varjupaigas järgima kehtestatud majandustegevuse nõudeid ning täitma loakohustust. Praegu on

juba mitmed suuremad varjupaiga pidajad, kes võivad tegeleda koerte, kasside ja valgetuhkrute

teise liikmesriiki viimisega, sellise loakohustuse täitnud tulenevalt Euroopa Liidu õiguse ja VS-i

nõuetest. Eelnõuga kavandatud muudatused varjupaikade kohta on kõikide huvirühmadega

eelnevalt kooskõlastatud. Samuti kasvab halduskoormus koerapidajale, kes peab koera ketis

pidamise keelu tõttu oma koera pidamise tingimused ümber korraldama. Selliseid koerapidajaid

on Eestis siiski üha vähem ja koera pidamisviisi ümberkorraldamine toob kaasa ühekordse kulu.

2

Halduskoormuse tasakaalustamise reegli1 rakendamiseks kavandatakse olemasolevat

halduskoormust vähendada sellisele loomapidajale, kes tegeleb lamba või kitse pidamisega, ning

leevendada põllumajandusministri 27. augusti 2009. a määruses nr 91 „Nõuded lamba ja kitse

pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“ sätestatud ülemäära koormavaid

loomapidamisnõudeid lamba ja kitse pidamise ruumi või ehitise kohta. Lamba- ja

kitsekasvatussektorilt on saadud ettepanekud ning määruse muutmist käsitlevate töögruppide

tööd on kavas alustada 2025. aasta sügisel.2

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi loomatervise

ja -heaolu valdkonna peaspetsialist Hedvig Liblikas (tel 5697 2207, [email protected]),

sama valdkonna nõunik Kadri Kabel (tel 5687 7104, [email protected]) ja sama valdkonna juht

Kadri Kaugerand (tel 5646 9917, [email protected]). Eelnõule on juriidilise ekspertiisi

teinud ja seletuskirja kvaliteeti kontrollinud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi

õigusosakonna nõunik Katrin Tuula (tel 625 6166, [email protected]). Keeleliselt toimetas

eelnõu ja seletuskirja õigusosakonna peaspetsialist Leeni Kohal (tel 5698 4327,

[email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 loomataudide kohta,

millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks

(loomatervise määrus) (ELT L 84, 31.03.2016, lk 1–208) (edaspidi LTM või määrus (EL)

2016/429), ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035, millega täiendatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/429 seoses maismaaloomade pidamise ettevõtteid ja

haudejaamu ning teatavate peetavate maismaaloomade ja haudemunade jälgitavust käsitlevate

eeskirjadega (ELT L 314, 05.12.2019, lk 115–169) (edaspidi komisjoni delegeeritud määrus (EL)

2019/2035), rakendamisega. Määruse (EL) 2016/429 artikli 269 lõike 1 punktist d ja sama artikli

lõikest 2 tuleneb, et liikmesriigid võivad oma territooriumil kohaldada täiendavaid või LTM-is

kehtestatud meetmetest rangemaid meetmeid seoses I jaotise 1. peatükis (artiklid 84–107)

sätestatud registreerimise, heakskiitmise, arvestuse pidamise ja registrite nõuetega, kui need

riiklikud meetmed järgivad LTM-is kehtestatud eeskirju ega takista loomade ja toodete liikumist

liikmesriikide vahel ega lähe vastuollu artikli 269 lõikes 1 osutatud eeskirjadega.

Eelnõu on seotud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, milles käsitletakse koerte ja

kasside heaolu ja nende jälgitavust (COM(2023)0769-C9-0443/2023-2023/0447(COD)) ja mis

läbis Euroopa Parlamendis esimese lugemise 19. juunil 2025.3, 4 Eelnõu eesmärk on parandada

muu hulgas varjupaikades peetavate koerte ja kasside heaolu, täiustades samal ajal tarbijakaitset

ja võideldes ebaseadusliku kaubanduse vastu. 4

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga5, mille kohaselt on kavandatud

uuendada loomakaitsega seonduvat õigusruumi ning rakendada vajalikke meetmeid loomade

heaolu tõstmiseks ja asjakohasele elukeskkonnale üleminekuks.

1 Halduskoormuse tasakaalustamise reegli rakendamise juhis.pdf 2 Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi e-kiri Eesti lamba- ja kitsekasvatajatele, viida number: 7.1-2/2013-1 3 https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-10-2025-0135_ET.pdf 4 https://oeil.secure.europarl.europa.eu/oeil/en/procedure-file?reference=2023/0447(COD) 5 https://www.valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/tegevusprogramm-0

3

Muudatused on seotud „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 20306”

loomade heaoluga seatud eesmärkide täitmiseks. Eelnõu on eraldi eesmärgina loetletud

„Toiduohutuse programm 2025-20287” tegevuskava „Looma- ja taimetervise poliitika

kujundamine ja rakendamine” osana. Käesoleva eelnõuga kavandatavad muudatused on osa

toiduohutuse programmi 2025. aasta prioriteetidest, aidates kaasa nii järelevalveorgani tööle kui

ka loomade heaolule.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Muudatused on kavandatud loomakaitseseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

02.01.2025, 25 ja veterinaarseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 30.06.2023, 103.

Eelnõu on koostatud arvestusega, et loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (EIS-is eelnõu

toimiku number: 25-00348) jõustub seadusena 2026. aasta 1. jaanuaril ning käesolevas eelnõus

kavandatud muudatused üleminekusätete osas arvestavad juba eelnimetatud seaduseelnõus

kavandatud muudatusi.

2. Seaduse eesmärk

Käesoleva seaduse eesmärk on tõsta Eestis elavate loomade heaolu vastavalt ühiskonna ootustele

ja huvirühmade soovidele. Seaduse muudatuste ettepanekud tulenevad loomakaitse

organisatsioonidelt: zoofiilia keelustamine ja loomaporno valmistamine, hoidmine ja müük ning

koerte ketis pidamine on olnud avalikkuse huviorbiidis juba pikemat aega. Loomaomaniku

toetamiseks nähakse edaspidi ette, et looma eutanaasia üle otsustatakse koos veterinaararstiga, et

vähendada loomaomaniku tarbetut süütunnet ning lisada veterinaararsti kui eksperdi arvamus.

PTA palvel muudetakse sätteid, mis reguleerivad asendustäitmise toiminguid ja loomade

võõrandamist, et lahendada seaduse rakendamise käigus ja järelevalvet teostades ilmnenud

probleemid. Kahjuks on Eestis ka suurloomapidajaid, kes ei suuda enda loomade eest vajalikul

määral hoolitseda. Teisalt on tekkinud mitmeid organisatsioone, kes on avaldanud soovi

väärkoheldud põllumajandusloomi aidata ning LoKS-i asjakohane muutmine võimaldab seda

teostada nii, et loomade heaolu ja nõuetekohased pidamistingimused on tagatud. Muudatuse

kohaselt ei ole edaspidi vajalik asendustäitmise korras korraldada sellise põllumajanduslooma

hukkamist, kes ei ole kõrge aretusväärtusega tõupuhas aretusloom, vaid on võimalik see loom

võõrandada isikule, kes pidas seda looma asendustäitmise korras, või muule isikule. Lisaks

ajakohastatakse LoKS-is sätestatud karistusmäärasid, et määratavad karistused oleksid

õiglasemad ning tõhusad.

Eelnõule eelnes LoKS-i muutmise väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK) kus analüüsiti

käesolevas eelnõus käsitletavaid teemasid: zoofiilia keelustamine, koerte ketis pidamise

keelustamine, veterinaararstile suurema õiguse andmine looma eutanaasia üle otsustamisel,

asendustäitmise tõhusam korraldamine ning karistusmäärade tõstmine. VTK sai kooskõlastuse

2024. aastal, VTK toimiku number eelnõude infosüsteemis on 24-064201.9

Põllumajandusloomade võõrandamise ja hukkamisega seotud muutuseid VTK-s ei analüüsitud,

kuid seaduse rakendamise käigus ja järelevalvet teostades on ilmnenud probleemid, mille

lahendamise vajalikkuse on tõstatanud PTA.

6Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030. Valdkonna arengukava. Maaeluministeerium

2021. https://www.agri.ee/pollumajanduse-ja-kalanduse-valdkonna-arengukava-aastani-2030 7Toiduohutuse programm 2025-2028. Valdkonna arengukava. Regionaal- ja põllumajandusministeerium 2024.

https://www.agri.ee/sites/default/files/documents/2025-02/programm-2025-2028-toiduohutus.pdf 8 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/cdaebd17-4423-4c74-9c9f-98678efc3d99 9Eelnõude infosüsteem. 24-064201. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/01569ba7-ee1c-43bd-940d-

8ed8f6aa94d5

4

Vajadus loomade varjupaikade tegevust täpsemalt reguleerida tuleneb kõrgendatud avalikust

huvist, kuna loomade varjupaigad tegutsevad peamiselt annetajate toel ning neis tegeletakse

peamiselt selliste loomade pidamisega, kes on tavapäraselt lemmikloomad. Loomade heaolu

tagamiseks ja pettuste ennetamiseks vajab see valdkond kõrgendatud tähelepanu. VTK-s

analüüsiti lemmikloomade müügiga seonduvat ning on arvestatud, et loomade varjupaiga

tegevuse käigus loomade omandiõiguse üleandmine toimub samuti üldjuhul raha eest. Seega on

vajalik kehtestada asjakohased nõuded ja reeglid, mille tulemuslikumaks rakendamiseks on

vajalik sätestada tegevusloa kohustus. Sektori esindajad peavad vajalikuks kehtestada loomade

varjupaikadele ka ühtsed tegutsemis- ja loomaheaolu nõuded, sest see aitab kaasa nende tegevuse

usaldusväärsusele ja läbipaistvusele. Seda eelnõu ette valmistades kontakteeruti Varjupaikade

MTÜga, Lääne-Virumaa Koduloomade Varjupaik MTÜga, Hoiupaiga Loomad MTÜga ja Assisi

Franciscuse Selts MTÜga. Eelnõu ettevalmistamises soovisid osaleda Varjupaikade MTÜ ja

Assisi Franciscuse Selts MTÜ, kes on kaks suuremat loomade varjupaiga teenuse pakkujat Eestis.

Eelnõu väljatöötaja on külastanud Valga, Pärnu, Viljandi, Tallinna ja Tartu loomade varjupaika,

et saada ülevaade hetkeolukorrast ning arutada läbi kavandatavad muudatused.

Eelnõu sõnastusettepanekud on läbi arutatud viiel Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis

toimunud kohtumisel. 12.06.2025 toimus kohtumine erinevate kohalike omavalitsustega ning

Eesti Linnade ja Valdade Liiduga. 16.07.25 toimus kohtumine PTA loomatervise ja -heaolu

spetsialistidega, 17.07.25 toimusid kohtumised Eesti Loomaarstide Kojaga ja varjupaigateenust

pakkuvate isikutega. Varjupaikadest olid esindatud Assisi Franciscuse Selts, Varjupaikade MTÜ,

Hiiumaa Koduta Loomade Varjupaik, MTÜ Rõõmsad Hüpped ja MTÜ Päite Loomapark.

22.07.25 toimus kohtumine loomade abistamisega tegelevate MTÜdega. Kohale tulid Eesti

Loomakaitse Selts, Eesti Loomakaitse Liit, MTÜ Loomus, MTÜ Cats Help, MTÜ Kittenhelp,

Eesti Kennelliit ja mõned teised organisatsioonid. Kutsed saatsime välja kõikidele meile teada

olevatele loomakaitseorganisatsioonidele ja varjupaigateenust osutavatele organisatsioonidele.

Kohtumiste tulemusena saavad eelnõu koostajad väita, et suuri erimeelsusi eelnõu ei põhjustanud

ning erinevate sektori esindajate toetus eelnõule on olemas.

Kõrgemate karistusmäärade kehtestamise vajalikkus tuleneb asjaolust, et karistusmäärad on

püsinud muutumatuna üle kümne aasta. Selle aja jooksul on elatustase tõusnud, mistõttu praegu

kehtivad trahvimäärad ei ole enam rikkumisi ennetava ja seaduskuulekale käitumisele kutsuva

mõjuga. Samuti on tõusnud inimeste õiglustunne loomade väärkohtlemise suhtes, tuntakse huvi

loomade väärkohtlemise keelustamise, karmima karistamise ning suuremat loomade heaolu

arvestava loomapidamise nõuete sätestamise vastu. Käesoleva eelnõuga ajakohastatakse

vastutussätetes ettenähtud karistusmäärasid. Muudetavad trahvimäärad puudutavad eelkõige

juriidilisi isikuid ja maksimaalsed trahvimäärad jäävad edaspidi 320 000 euro juurde, mida on

võimalik määrata juriidilisele isikule järgmiste rikkumiste eest: loomapidamisnõuete rikkumine,

looma suhtes lubamatu teo toimepanemine, loomade võistluse ja looma avaliku näitamise nõuete

rikkumine, looma vedamise kohta esitatavate nõuete rikkumine, looma tapmise või hukkamise

kohta esitatavate nõuete rikkumine, looma ravimise ja muu veterinaarse menetluse nõuete

rikkumine, loomkatse loata tegemine või loomkatse tegemise nõuete rikkumine, loomapidamise

õiguseta isiku toimingud.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Eelnõu §-s 1 on sätestatud LoKS-is tehtavad muudatused.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse LoKSi § 4 lõike 1 sõnastust ja täpsustatakse looma suhtes

lubamatu teo määratlust. Lubamatute tegude avatud loetelus on edaspidi nimetatud ka loomaga

suguühtesse astumine ja muu sugulise iseloomuga tegu.

5

Zoofiilia on parafiilia ehk normist kõrvale kalduv seksuaalne eelistus, mille puhul on inimesel

soov sooritada seksuaaltoiminguid loomaga. Kehtiv seadus ei luba ka praegu looma suhtes

lubamatuid tegusid, kuid ei keela selgesõnaliselt zoofiiliat, mistõttu on ühiskonnas tekkinud huvi

sellise keelu kehtestamiseks. Rahvaalgatus.ee10 kaudu laekus Riigikogule 2023. aasta 1. juunil

ettepanek zoofiilia keelustamiseks. See ettepanek võeti menetlusse 6. juunil 2023. aastal ning

edastati Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks 23. oktoobril 2023. aastal. Pöördumisega

sooviti keelata loomade seksuaalne väärkohtlemine ning seda sisaldava materjali omamine ja

levitamine. Kuigi ka praegu on LoKS-i alusel võimalik inimest selliste tegevuste eest karistada,

sest tegemist on looma suhtes lubamatu teoga, on leitud, et see säte ei ole piisavalt täpne ja võib

jääda arusaamatuks, kas zoofiilia kuulub antud määratluse alla.

2020. aastal tehtud võrdlevas uuringus zoofiilia kohta loomade õigusliku staatuse kontekstis

analüüsiti järgmiste Euroopa riikide õigusakte: Ungari, Austria, Tšehhi, Taani, Prantsusmaa,

Saksamaa, Itaalia, Holland, Norra, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Šveits.

Uuringus leiti, et kõigis nimetatud riikides on loomade õiguslik staatus ja zoofiilia õiguslik

käsitlus erinev. Kõige paremini on suutnud reguleerida rikkumise toimepaneku hindamist ja

karistuse määramist Šveits, Holland ja Norra, keda on käesoleva õigusakti muutmisel eeskujuks

võetud.11

Erinevates riikides on meedia vahendusel avalikuks tulnud mitmeid juhtumeid, mis on ühiskonda

šokeerinud. Avalikkuse halvakspanu on seeläbi aidanud kiiremini teha muudatusi seadustes neis

riikides, kus see on varem olnud kas reguleerimata või kus zoofiilia ja loomapornoga seotu pole

olnud piisavalt rangelt reguleeritud. Zoofiilia käsitlemist raskendab asjaolu, et selle kohta

puuduvad usaldusväärsed uuringud ja statistika. Seetõttu saab päevavalgele tulnud juhtumite

põhjal zoofiilia levimust vaid oletuslikult hinnata.

Kehtivas LoKS-is on looma suhtes lubamatu tegu määratletud § 4 lõikes 1. Nimetatud lõikes on

sätestatud näitlik loetelu kirjeldamaks, milline tegu põhjustab looma hukkumist, vigastamist või

valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi ehk milline on looma suhtes lubamatu tegu.

Lubamatu teona on loetletud looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse

korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav

aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu. Seadust tõlgendades võiks eeldada, et zoofiilia

on keelustatud looma suhtes lubamatu teona (LoKS § 4) ka praegu. Ei ole kahtlust, et looma

füüsiline seksuaalne ärakasutamine on looma suhtes lubamatu tegu, mis põhjustab loomale

füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Eestis ei ole tekkinud arutelu käigus küsimust, kas seksuaalne

suhe loomaga võiks kuuluda lubatud inimkogemuse alla nagu teised seksuaalsed hoiakud või

tegevused, mis ei kahjusta mitte kedagi.

Eestis esineb jätkuvalt loomade lubamatut seksuaalset väärkohtlemist, viimane rohkem meedias

kajastatud juhtum oli aastal 2024, kui mees tegi murul ketikoerale suuseksi.12 Eestis on Politsei- ja

Piirivalveametil (edaspidi PPA) ning PTA-l esinenud probleeme väärteomenetluse läbiviimisega,

sest zoofiilia ei ole üheselt arusaadavalt liigitatud kas julmaks või lubamatuks teoks, mille puhul

on karistusmäärad erinevad. Seetõttu on zoofiilia keelustamiseks vajalik see lubamatute tegude

loetelus eraldi nimetada, et väljendada veelgi selgemalt riigi seisukohta ning anda selge õiguslik

alus väärtegude menetlemiseks.

10Rahvaalgatuste koduleht. Keelustame Eestis zoofiilia, 01.11.2022. https://rahvaalgatus.ee/initiatives/819-

keelustame-eestis-zoofiilia 11S. Vetter, A. Boros, L. Ózsvári. Penal Sanctioning of Zoopihilia in Light of the Legal status of Animals – A

Comparative Analysis of Fifteen European Countries. Animals: 2020. Penal Sanctioning of Zoophilia in Light of

the Legal Status of Animals - A Comparative Analysis of Fifteen European Countries 12Reporter. Häirivad kaadrid! Mees on murul pikali ja teeb ketikoerale suuseksi, 24.04.2024.

https://reporter.kanal2.ee/8006996/hairivad-kaadrid-mees-on-murul-pikali-ja-teeb-ketikoerale-suuseksi

6

Zoofiilia on psüühikahäire, mis on Eesti Psühhiaatrite Seltsi sõnul praegu kehtiva haiguste

klassifikatsiooni RHK-10 raames haigus.13 Haigus iseenesest ei ole lubamatu tegu, aga looma

heaolu seisukohalt on oluline, et haige inimene looma enda tungi rahuldamiseks ei kasutaks või

kui see juhtub, peab olema inimest võimalik vastutusele võtta. Seega on zoofiilia käesoleva

õigusakti kontekstis defineeritud kui loomaga suguühtesse astumine ja muu sugulise iseloomuga

tegu. Suguühtesse astumisena käsitatakse looma kehaõõnsusse tungimist (penetratsioon) inimese

suguelundiga või looma suguelundi viimist inimkehasse. Muu sugulise iseloomuga teona

käsitatakse suguühtest erinevat tegu, näiteks suguelundi silitamist käega või suuga rahuldamist.

Kusjuures teo sugulisest iseloomust saab rääkida sellisel juhul, kui välise pildi põhjal on

ühemõtteliselt võimalik näha teo seksuaalset tähendust. Sarnaselt on kohtupraktikas käsitatud

suguühtest erinevat sugulise iseloomuga tegu, mis on toime pandud inimeste vahel, näiteks

Riigikohtu 09.11.2017 otsus nr 1-16-5792.14 Looma suhtes muu sugulise iseloomuga teo hulka ei

kuulu veterinaarsed menetlused või loomade aretuseks ette nähtud standardsed protseduurid nagu

näiteks kunstlik seemendamine, looma abistamine poegimisel, rektaalne temperatuuri mõõtmine

jms, mille teostaja on kvalifitseeritud neid toiminguid tegema. Sarnane lahendus on zoofiilia

keelustamiseks sätestatud ka Soome loomakaitseseaduses15 (SDK) § 14.

Väärteokaristus looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest on sätestatud LoKS-i §-s 662. Kui

looma suhtes lubamatu tegu on toime pandud avalikus kohas või julmal viisil, on see karistatav

kuriteona karistusseadustiku (edaspidi KarS16) § 264 kohaselt.

Eelnõu § 1 punkti 2 kohaselt täiendatakse LoKS-i § 4 uue lõikega, mille kohaselt sätestatakse

lubamatu teona ka loomaga suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo

fotografeerimine või videosalvestamine, sellise foto või videosalvestise omandamine või

hoidmine, teisele isikule üleandmine, näitamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine.

Uue lõike lisamise vajadus tuleneb asjaolust, et erinevate lubamatute tegudena tuleb eristada

loomaga suguühtesse astumist või muu sugulise iseloomuga tegu looma suhtes ja sellest foto või

videosalvestise tegemist (edaspidi ka loomaporno valmistamine). Isegi kui loomaga suguühtesse

astumine on LoKS-i § 4 lõike 1 kohaselt edaspidi selgesõnaliselt keelatud, siis ei hõlma see keeld

samal ajal ka loomaga suguühtesse astumisest foto või video tegemist. Seetõttu on vaja eraldi

sättena keelata loomaga suguühtesse astumise või temaga muu sugulise iseloomuga teo

fotografeerimine või videosalvestamine, sellise foto või videosalvestise omandamine või

hoidmine, teisele isikule üleandmine, näitamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine. Kuna

loomaporno valmistamine on suunatud looma suhtes lubamatu teo toimepanemisele ja sellest

majandusliku kasu saamisele, kuulub see LoKS-i reguleerimisalasse. LoKS-i eesmärk on kaitsta

loomi inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada looma tervist

või heaolu.

Samuti tuleneb vajadus sellise keelu järele kõnealuse tegevuse ebaeetilisusest ning ühiskonna

survest keelustada loomade seksuaalne väärkohtlemine ja sellise akti kohta materjali levitamine.

Loomaporno valmistamiseks väärkoheldakse looma ja selline käitumine on käesoleva eelnõu

kohaselt selgesõnaliselt keelatud. Loomapornograafilise sisu tarbijal on oht seksuaalsuunitluse

häire tekkimiseks ning see võib jõuda alaealisteni, mõjutades nende maailmapilti. Loomade

13Eesti Psühhiaatrite Selts. Eesti Psühhiaatrite Seltsi andmestik. Päring 25.03.2025 14Riigikohtu 09.11.2017 otsus nr 1-16-5792 15Laki eläinten hyvinvoinnista (SDK 693/2023). Julkaisupäivä19.4.2023. Laki eläinten hyvinvoinnista 693/2023 -

Ajantasainen lainsäädäntö - FINLEX ® 16RT I 2001, 61, 364

7

väärkohtlemine võib viia hilisema inimeste väärkohtlemiseni.17 Loomavastased kuriteod

toimuvad harva muust kuritegevusest eraldi ning laste ja loomade seksuaalne väärkohtlemine

võivad olla omavahel seotud. Ühendkuningriigis on leitud, et loomade julma kohtlemise ja muu

kuritegevuse vahelise seose mõistmine aitab kaasa nii inimeste kui ka loomade elu päästmisele.18

Eesti erinevate meediaväljaannete andmetel on tänapäeval aktuaalne loomapornograafiliste teoste

valmistamine ja jagamine. 2022. aastal avaldas Eesti Ekspress loo eestlannast, kes pakkus

seksuaalteenuseid nii inimestele kui loomadele.19 Aastal 2018 avaldas Postimees loo Eesti

kodanikust, kes omas nii laps- kui loomapornot.20 2005. aastal avaldatud raamat, mis käsitleb

inimeste seksuaalsuhteid loomaga, toob välja võimaliku seose loomade väärkohtlemise ja

hilisema inimeste väärkohtlemise vahel.21 Uuringu põhjal, kus analüüsiti interneti foorumites

aktiivseid zoofiile, tuvastati, et 138 vastaja seas oli 26% pedofiilse kalduvusega zoofiile, kellest

kolm olid pedofiiliat praktiseerinud.22

Islandil, Leedus, Austrias, Tšehhis, Saksamaal, Poolas, Türgis, Kreekas, Bulgaarias, Hollandis,

Ühendkuningriigis ja Šveitsis on lisaks zoofiiliale keelatud loomaporno müük.23 Mitmetes

eelmainitud riikidest on lisaks müügile keelatud ka loomapornograafilise sisuga materjalide

tootmine ja levitamine. Arvestades vajadust ja põhjendusi zoofiilia keelustamiseks, on vajalik

eraldi reguleerida loomaporno valmistamist, omandamist ja hoidmist.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse LoKS-i § 52 lõigetega 5 ja 6, milles sätestatakse koera ketis

pidamise keeld ning erandid, mille puhul on lubatud koera ajutiselt ketis hoida.

Koera pidamine ketis, kus tal puudub piisav vabadus ja liikumisruum, on ühiskonnas negatiivset

tähelepanu saanud ega ole meie ühiskonnas enam aktsepteeritav loomapidamisviis. Paradigma

muutuseni on viinud koera staatuse muutus ühiskonnas. Tänapäeval on koer siiski sõber ja

pereliige, mitte ainult töö- ega valvekoer, ning see kajastub ka teiste riikide õigusaktides. Austria

seaduses (TSchG) on lubatud pidada koera nii, et see ei sega looma füüsilist ja käitumuslikku

vabadust, ning pidamisviisil, millega koer kergesti kohaneb. 24 Islandi seaduses (Wetten en regels

dierenwelzijn) sätestatakse, et looma pidamisel peab vältima loomale vigastuste tekitamist, ning

ohtu, et loom jääb hädaolukorras abitusse seisundisse või lõksu.25 Hollandi õigusaktis sätestatakse

väga ühemõtteliselt, et loomi ei ole lubatud pidada kinniseotult.26 Arvestades veebilehe

17

H. Hovel. The Connection Between Animal Abuse and Human Violence. New York State Humane Association,

2019. https://www.nyshumane.org/wp-content/uploads/2015/12/Hovell-H-Animal-Abuse-Web-print-2-2020-

edition-OPTIM-ToC-revised3.pdf. 18C. Robinson, V. Clausen. The Link Between Animal Curelty and Human Violence. FBI Law Enfocement

Bulletin, 2021. https://leb.fbi.gov/articles/featured-articles/the-link-between-animal-cruelty-and-human-violence 19M. Kalev. „Otsime isast koera.” Kliente inimestest kultideni teenindav Eesti loomabordell haub laienemisplaane.

Eesti Ekspress 16.12.2022. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120114702/otsime-isast-koera-kliente-inimestest-

kultideni-teenindav-eesti-loomabordell-haub-laienemisplaane 20A. Einmann. Laps- ja loomapornot omanud Eesti kodanik astus Suurbritannias kohtu ette. Postimees 08.03.2018.

https://www.postimees.ee/4432933/laps-ja-loomapornot-omanud-eesti-kodanik-astus-suurbritannias-kohtu-ette 21A.M. Beetz, A.L. Podberscek. Bestiality and zoophilia. Purdue University Press, 2005.

https://institutes.abu.edu.ng/idr/public/assets/docs/Bestiality%20and%20Zoophilia_%20Sexual%20Relations%20w

ith%20Animals%20(Anthrozoos)%20(%20PDFDrive%20).pdf#page=55 22D.J. Sendler. Why people who have sex with animals believe that it is their sexual orientation – a grounded

theory study of online communities of zoophiles. Deviant Behavior, 2018.

https://www.tandfonline.com/doi/pdf/10.1080/01639625.2018.1491698 23Loomuse koduleht. Zoofiilia maailmakaardil, 19.03.2025 https://loomus.ee/zoofiilia-maailmakaardil/ 24 24Bundesgestez über den Schutz der Tierre (Tierschutzgestez – TSchG). Fassung: 01.01.2025 BGBI

https://www.ris.bka.gv.at/Dokumente/Erv/ERV_2004_1_118/ERV_2004_1_118.pdf 25Lög um velferð dýra. 01.01.2015. Lagasafn

https://www.mast.is/static/files/library/Regluger%C3%B0ir/55_2013LogVelferddyraEN1505.pdf 26Wetten en regels dierenwelzijn. 01.01.2025. Nederlandse Voedsel – en Warenautoriteit,

https://wetten.overheid.nl/BWBR0030250/2025-01-01

8

Rahvaalgatus.ee kaudu Riigikogule esitatud pöördumist „Keelame koerte ketis pidamise”, mis

sai 11 281 allkirja27 ja mille analüüs VTK-s sai positiivse tagasiside, on ühiskonnas valmisolek

sellise muudatuse kehtestamiseks.

Kehtivas õiguses on koera lubatud pidada ketis põllumajandusministri 24. juuli 2008. a määruse

nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded” § 10 kohaselt, mille eesmärk on, et koera ketis pidades

oleks tagatud tema heaolu. Teisalt on Tallinna Ringkonnakohus oma 22. detsembri 2022. a

otsuses nr 3-21-203828 leidnud, et nende normide sõnastuse põhjal ei ole üheselt selge, milline on

ketis peetav koer ning kuidas on omavahel seotud § 9, mis sätestab koerale piisava

liikumisvajaduse rahuldamise, ning § 10, milles loetletakse koera ketis pidamise tingimused.

Kohus märkis, et selline sõnastus tekitab ebaselge olukorra loomapidajale ja järelevalveorganile:

mõlema jaoks on keeruline õigusaktidest aru saada ja neid asjakohaselt täita.

Eelnõu kohaselt ei ole lubatud kutsikat ketis hoida: meditsiinilise näidustuse korral tuleb kutsikat

pidada selleks ettenähtud puuris, mis on rangelt soovituslik ka täiskasvanud koerte puhul. Lisaks

on meditsiinilise näidustuse korral vajalik vajadusel esitada veterinaararsti väljastatud haiguslugu

või kodujuhend, mille alusel selline pidamisviis on soovitatud. Ajutine ketis hoidmine looma

turvalisuse kaalutlustel või agressiivsuse korral peab kestma nii lühikest aega kui võimalik.

Sellise pidamisviisi näiteks võiks tuua olukorra, kus koerapidajat külastatakse teise loomaga,

kellega koer läbi ei saa. Külastus kestab üldjuhul paar tundi ja kui tegemist on pikema

külastusega, tuleb koeraga sotsialiseeruda ning jalutada mitte harvem kui iga paari tunni järel.

Kui looma soovitakse kaitsta öösel, näiteks metsloomade eest, siis looma ketti panek ei ole sobiv

lahendus, sest koeral puudub võimalus ennast kaitsta ja põgeneda. Koera agressiivsuse

vältimiseks on oluline teda kutsikana kasvatada ja kutsika pidamine ketis väitega, et koer või

antud koeratõug on agressiivne, ei ole agressiivsuse tekkepõhjuseid arvestades lubatud. Koera

ajutiselt ketis hoidmise korral tuleb talle samuti tagada piisav sotsialiseerimine ja

liikumisvõimalus. Alternatiivina koera paigutamine väiksesse pidamisaedikusse ei pruugi tagada,

et loom saab täielikult rahuldada oma liikumisvajaduse ning seda tuleks vältida.

Koera pidamine ketis, mis antud kontekstis tähendab ükskõik millist rihma või ketti, millega

seotakse koer mingi elemendi külge suuremaks osaks päevast, on olnud Eestis tavaline praktika.

Käesoleva eelnõu mõistes ei loeta ketis pidamiseks koera ajutist rihmaga kinni sidumist näiteks

puu külge, et käia poes. Koera ketis pidamiseks on olnud näiteks järgmised põhjused: koer kaevab

aia alt augu läbi ja läheb hulkuma; peres on väikesed lapsed, keda ei taheta vabalt liikuva koeraga

hirmutada; soovitakse lisaturvalisust, et koer ei pääseks põgenema; koera pidamine valvekoera

eesmärgil. Nende eesmärkide saavutamiseks on olemas paremad alternatiivid ja koera võib

jätkuvalt hoida ketis lühikest aega. Näiteks maakodust lähedal asuvasse poodi sõites võib koera

lisaturvalisuse meetmena mõnekümneks minutiks ketti panna ning kodus olles saab teda pidada

aedikus ja toas. Koera pidamisel võib ajutiselt kasutada jooksutrossi, tagades loomale terve päeva

jooksul võimaluse ka rohkem liikuda. Omanik, kes on oma koera kavandatava ketis pidamise

keelu jõustumiseni ketis pidanud ja kelle koera pole võimalik turvalisuse kaalutlusel ketist

vabastada, võib selle koeraga jääda sellise pidamisviisi juurde kuni aastani 2037. Eelnõuga

jäetakse võimalus vajadusel erandkorras koera lühiajaliselt ketis hoida. Erandkorras koera

lühiajaliselt ketis hoidmise korral peab looma omanik olema võimeline seda põhjendama.

Koerte pidamise nõuete muutmine on väga oluline mitmel põhjusel: 1994. aastal tehtud uuringust

selgub, et koera agressiivsuse riskifaktorite alla kuulub ka ketis pidamine.29 Ketis pidamine ei

põhjusta iseenesest looma muutumist agressiivseks, vaid tihti on selleks pidevalt ketis viibimise

27Rahvaalgatuste koduleht. Keelame koerte ketis pidamise, 13.02.2023. https://rahvaalgatus.ee/initiatives/854-

keelame-koerte-ketis-pidamise 28Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 otsus nr 3-21-2038 29K.A. Gershman, J.J. Sacks, J.C. Wright. Which Dogs Bite? A Case-Control Study of Risk Factors. Pediatrics,

1994. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/8190576/

9

tagajärjel ressursi kaitsmine, mida piiratud liikumisalaga loomal on vähe ja mille juurde

hankimise võimalus puudub. Peamiseks selliseks ressursiks on toit.30 Olulisteks agressiooni

soodustavateks teguriteks on ka koera iseloom, koera tõug ning inimese ja koera suhe.30 Tuleb

rõhutada, et emotsioonide ja hoiaku näitamiseks kasutab koer haukumist, mis tekitab ühiskonnas

samuti palju pahandust.31 Koer, kes on pelglik ja pandud ketti, võib näha enda ainsa turvalise

kohana kuuti ning kaitseb seda parimal viisil nagu ta oskab: võõrast inimest hoiatab ta kaugelt

haukudes, lähemale minnes muutub looma kehakeel – kõrvad lähevad pead ligi, koer näitab

hambaid ja võib uriseda haukumise vahele. Märke, mis viitavad hoiakule: „Palun lahku!” on

palju, aga paljud inimesed, eriti lapsed, ei oska neid lugeda.

9. mail 2025. aastal avaldatud artiklis toob loo autor Mirjam Mõttus välja, et raskete

koerarünnakute arv on Eestis sagenenud: talvel saab keskmiselt igas kuus viga 4, suvel 7–9

inimest.32 Samas artiklis toob PPA esindaja Ly Kallas välja, et aastal 2024 oli koertega seotud

väljasõite 550. Käesolevas eelnõus kavandatud keelu jõustumisel vähenevad loodetavasti

väljakutsete arv ja koerarünnakutes viga saanud inimeste hulk ning naabreid segav koerte

haukumine. Aastal 2023 tegi PTA koertega seoses 59 ettekirjutust, millest vähemalt kahekümnel

juhul elasid koerad õues ja ketis – ketis pidamise keelustamine aitaks lahendada loodetavasti

mitmeid pidamisviisiga seotud rikkumisi ning tooks kaasa PTA väljakutsete vähenemise, mis

aitaks neil tegeleda kriitilisemate juhtumitega (allikas: PTA).

Teine ja mitte vähem oluline aspekt on looma heaolu. Rahvusvaheliselt tunnustatud looma

õiguste „viis vabadust“ (originaaltermin: five freedoms) alla kuuluvad ka ebamugavuse vältimine,

võimalus käituda liigile omaselt ja võimalus elada valu-, vigastuste- ja haigusevabalt.33 Looma

püsivalt ketis pidamine ei vasta enamasti nendele õigustele: looma psühholoogia on häiritud

vabaduse puudumisest, söögikoht ja koht, kus loom roojab, on tihti liiga lähestikku, jäik kett ja

vähene liikuvus põhjustavad terviseprobleeme ega võimalda tihti piisavalt sotsialiseerumist

inimesega. Arvestades praegu kehtivaid ühiskonnanorme, looma staatuse muutumist, rohkete

õnnetusjuhtumite esinemist ning heade alternatiivsete pidamismeetodite olemasolu, on meie

ühiskond valmis koera püsivalt ketist pidamisest vabastama.

Koera ketis pidamise keelamine võib riivata koerapidaja ettevõtlusvabadust (põhiseaduse § 31).

Põhiseaduse § 31 kaitseb igaühe õigust tegeleda ettevõtlusega ning annab igaühele õiguse

otsustada ise oma majandustegevuse üle. Kui ettevõtja peab koeri osana oma tegevusest (nt

aretuskoerad, jahikoerad, veokoerad vms), võib koerte pidamise tingimuste piiramine mõjutada

tema tegevusvabadust.

Keeld hoida koera pidevalt ketis tähendab, et ettevõtja peab investeerima teistsugustesse

pidamistingimustesse (nt aedik, jooksuaed) ja oma tegevuse ümber korraldama, millega võivad

kaasneda teatud kulud. Loomapidajal tuleb endiselt tagada, et tema loom ei pääseks omaniku

juurest lahti, ei läheks hulkuma ega ohustaks teisi loomi ja inimesi.

Põhiõiguste piiramine peab olema põhjendatud legitiimse eesmärgiga ning peab olema

proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Koera ketis pidamise keeldu võib pidada

proportsionaalseks seaduse eesmärgi suhtes järgmistel põhjustel.

30J.A. Jacobs, J.B. Coe, D.L. Pearl, T.M. Widowski, L.Niel. Factors associated with canine resource guarding

behaviour in the presence of people: A cross-sectional survey of dog owners. Preventive Veterinary Medicine,

2018. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/28268035/ 31Postimees. Haldussuutmatus või seaduselünk? Kümnete koertega varjupaik aedlinnas on naabrid ahastusse

viinud, 18.03.2025 https://kuuuurija.postimees.ee/8212540/haldussuutmatus-voi-seaduselunk-kumnete-koertega-

varjupaik-aedlinnas-on-naabrid-ahastusse-viinud 32M.Mõttus. Rasked koerarünnakud on sagenenud, kuid omavalituste käed on seotud. 09.02.2025

https://www.err.ee/1609600046/rasked-koerarunnakud-on-sagenenud-kuid-omavalitsuste-kaed-on-seotud 33Terrestrial Animal Health Code. World Organisation for Animal Health. 2019. https://rr-

europe.woah.org/app/uploads/2020/08/oie-terrestrial-code-1_2019_en.pdf

10

Koera ketis pidamise keelamise eesmärk on legitiimne, sest loomade heaolu tagamine ja

väärkohtlemise vältimine on õigustatud eesmärk. Loomade kaitse rajaneb ühiskonnaliikmete

enamiku tahtel ehk avalikul huvil.

Piirang on sobiv, sest ketis pidamise keeld soodustab keelu eesmärgi saavutamist, milleks on

koera tervise ja heaolu parandamine. Piirang on ka vajalik, sest on tõendatud, et keti kasutamine

võib põhjustada loomale kannatusi. Koerte ketis hoidmine on tõendatult seotud loomade

kannatustega (nt rahuldamata liikumisvajadus, tervisehädad, psühholoogiline stress). Koera

heaolu eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga,

nagu näiteks koeraga jalutamise kohustuse kehtestamisega, sest leebemad meetmed ei ole sama

mõjusad ega samaväärselt kontrollitavad kui ketis pidamise keeld. Piirang on mõõdukas, sest

ühiskondlik kasu ja loomaheaolu tagamine õigustab ettevõtja ettevõtlusvabaduse piiramist.

Ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne ning seda võib piirata avalikes huvides, sealhulgas

loomakaitse huvides. Samas ettevõtjaid ei jäeta ilma võimalusest pidada koeri, vaid koerte heaolu

paremaks tagamiseks üksnes muudetakse koerte pidamistingimusi.

Lisaks on eelnõus sätestatud üleminekusäte, mille kohaselt koera ketis pidamise keeldu

kohaldatakse 2027. aastal ja hiljem sündinud koerte suhtes, mis tähendab, et koera, kes on

sündinud enne nimetatud tähtpäeva, on lubatud mõjuval põhjusel ketis edasi pidada eeldusel, et

looma heaolu on tagatud. Ketis pidamisega harjunud looma peab olema võimalik pidada ketis

vajadusel tema elu lõpuni, tagades samas looma heaolu, kui ta on sellise pidamisviisiga harjunud

ning võib oma agressiivse käitumisega kahjustada inimeste turvalisust või teiste loomade heaolu.

Sellisel kaalutlusel on sätestatud teine üleminekusäte, mille kohaselt võib koera, kes on sündinud

enne 2027. aasta 1. jaanuari ja keda peetakse LoKS-i § 3 lõike 5 alusel kehtestatud nõuete

kohaselt ketis ning kes võib teistsuguse pidamisviisi korral olla agressiivne või ohtlik iseendale

või teisele loomale või inimesele, pidada ketis kuni 2037. aasta 1. jaanuarini või kuni looma

surmani, kui loom sureb enne nimetatud tähtpäeva. Tegemist on pika üleminekuajaga, mis tagab

piisavalt pika kohanemisaja vajadusel koera koolitamiseks ja teistsuguse pidamisviisiga

harjutamiseks. Alates aastast 2037 ei tohi enam mitte ühtegi koera ketis pidada, vaid tuleb valida

mõni teine pidamisviis.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse LoKS-i uue peatükiga 22, milles käsitletakse hulkuvate

loomade kaitset. Uus peatükk sisaldab kaheksa paragrahvi (§-d 53–510).

LoKS-i § 53 lõikes 1 sätestatakse hulkuvate loomade kaitse kohta üldine nõue, mille kohaselt

tuleb püütud hulkuv loom vajaduse korral paigutada hulkuvate loomade pidamiseks ettenähtud

varjupaika kuni omanikule tagastamiseni, uuele omanikule üleandmiseni või ettenähtud korras

hukkamiseni. Täpsem regulatsioon hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja nende omaniku

kindlakstegemise ning hulkuvate loomade hukkamise kohta on sätestatud Vabariigi Valitsuse 16.

aprilli 2002. a määruses nr 130 „Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja nende omaniku

kindlakstegemise ning hulkuvate loomade hukkamise kord”, mis on kehtestatud LoKS §-i 5 lõike

4 alusel. Hulkuva looma varjupaika sattumisel tuleb võimalusel teha kindlaks looma omanik ning

loom tuleb omanikule tagastada esimesel võimalusel. Kui looma omanikku ei ole võimalik LoKS-

i § 5 lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul kindlaks teha, võib kohaliku omavalitsuse üksus anda

looma uuele omanikule. Kui hulkuva looma omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ja loomale

ei ole võimalik uut omanikku leida ning looma ei ole võimalik LoKS-i § 5 lõikes 2 nimetatud

tähtajast kauem varjupaigas pidada või kui hukkamise näeb ette LoKS, tuleb loom hukata LoKS-

i § 18 kohaselt.

LoKS-i § 53 lõikes 2 määratletakse mõiste „varjupaik“. Kehtivas LoKS-is ei kasutata mõistet

„varjupaik“ ning seoses vajadusega varjupaikade tegevust täpsemalt reguleerida, tuleb avada ka

varjupaiga mõiste. Kehtivas Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2002. a määruses nr 130 „Hulkuvate

11

loomade püüdmise, pidamise ja nende omaniku kindlakstegemise ning hulkuvate loomade

hukkamise kord” on määratletud varjupaik kui hulkuvate loomade pidamiseks ettenähtud koht.

Eelnõus luuakse termini „varjupaik“ seos komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2019/2035,

mille artikli 2 punkti 8 kohaselt on varjupaik ettevõte, kus peetakse endisi hulkuvaid, metsistunud,

kaotatud, hüljatud või konfiskeeritud maismaaloomi, kelle tervisestaatus ei pruugi kõigi loomade

puhul ettevõttesse sisenemise ajal teada olla. Varjupaigana käsitatakse ka ettevõtteid, kellel

puudub loomade pidamiseks üks suurem rajatis ja kes kasutavad loomade pidamiseks hoiukodude

võrgustikku.

LoKS-i § 54 lõikes 1 sätestatakse varjupaiga pidaja ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja kohustus saada enne majandustegevuse

alustamist tegevusluba.

Eelnõus eristatakse varjupaiga pidaja tegevusluba koerte, kasside või valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloast. Komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2019/2035 artikli 9 punkti b ning kehtiva VS-i § 25 lõike 2 punkti 3 kohaselt peab

tegevusluba taotlema isik, kes tegutseb koerte, kasside ja valgetuhkrute varjupaigas, kust

kõnealused loomad teise liikmesriiki viiakse. Sellistel varjupaiga pidajatel, kes koerte, kasside

või valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega ei tegele, on tulenevalt määruse (EL) 2016/429

artikli 84 lõikest 1 ja kehtiva VS-i § 24 lõike 2 punktist 1 ette nähtud teatamiskohustus. Eelnõuga

soovitakse edaspidi laiendada tegevusloa kohustust ka sellisele varjupaiga pidajale, kes koerte,

kasside või valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega ei tegele. See vajadus tuleneb asjaolust, et

ka sellise varjupaiga puhul peab olema tagatud loomade heaolu ja loomahaiguste ülekandumise

vältimine. Selleks, et varjupaiga pidajate loakohustuse regulatsioon ei oleks killustunud erinevate

seaduste – LoKS-i ja VS-i vahel, on otstarbekas mõlema tegevusalaga seonduvat edaspidi

reguleerida LoKS-is.

Euroopa Liit on toonud ühena kolmest muret tekitavast liikmesriigist välja Eesti, kust viiakse

Venemaa ja Valgevene loomi illegaalselt Euroopasse. Illegaalselt veetakse Eestisse kolmandatest

riikidest loomi, keda pole mingil põhjusel võimalik õigusaktide nõuete kohaselt Euroopa Liitu

toimetada. Enamasti puuduvad selliselt veetavatel loomadel dokumendid, kohustuslikud

vaktsiinid ning nõutav märgistus. Illegaalse loomaveo vajaduse võib tingida loomade vedu enne

nõutud vanuse saavutamist, et „loomakasvataja“ kulusid vähendada. Suurim mure on

loomavabrikutest pärit loomadega, kus ei jälgita tõuloomade aretuse head tava ja loomade

heaolunõudeid ning rikutakse üht või kõiki eelmainitud nõudeid. Selliseid loomi veetakse

sihtkohariiki, kus loomade kasvatamise ja pidamisega tegelevate ettevõtjate ja nende ettevõttete

tegevus on vähe reguleeritud, mis teeb kehtiva õiguse kohaselt Eestist hea Euroopasse sisenemise

riigi, kus saab loomale dokumendid vormistada hilisemas eas. Kuigi loomade varjupaigas selliste

loomade pidamisega klassikalises mõttes ei tegeleta, võib varjupaiga kaudu toimuda loomade

vedu teistesse Euroopa liikmesriikidesse. Ebaeetiline tõuaretus on juba praegu taunitav ning

kahjuks ei kaitse tarbijat praegu keegi sellise halvasti aretatud looma ostmise eest, kelle heaolu

kannatab ning hilisemad raviarved võivad ulatuda mitme tuhande euroni. Tulenevalt Eesti

geograafilisest asukohast, illegaalse loomaäriga tegelevatest kolmandatest riikidest, samuti looma

heaolu tagamiseks ja tarbija kaitsmiseks on varjupaiga pidajatele vajalik kehtestada loakohustus

ning Euroopa Liidu kehtestatud nõuetest rangemad riigisisesed nõuded.

Praegu on lemmikloomadega tegelevatel isikutel kohustus registreerida end Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA) andmekogus (põllumajandusloomade

register) juhul, kui lemmiklooma peetakse kaubanduslikul eesmärgil. Sellest tulenevalt võib

kehtiva korra puhul iga juriidiline või füüsiline isik pidada ennast varjupaigaks ja tegeleda

hulkuvate loomade püüdmisega. Teoorias võib isik püüda kinni linnas vabalt jalutava kassi ning

selle endale võtta, väites, et püüdis hulkuva looma ja pakub kassile varjupaiga teenust, ning ükski

seadus ei sätesta sedasi peetavate loomade piirarvu või pidamistingimusi. Suuremad

12

mittetulundusühingud (edaspidi MTÜ), kes tegelevad hulkuvate loomadega, on PRIA-s

registreeritud, aga tegelik ülevaade hulkuvate loomadega tegelevatest ettevõtetest Eestis puudub.

Samuti puudub riigil teave, kui palju Eestis hulkuvaid loomi on, kuigi ühiskonnas on teadmine,

et tegemist on probleemiga. Hulkuvad loomad jahivad linde, kannavad edasi erinevaid haigusi

(parasiidid, toksoplasmoos) ja tekitavad varalist kahju, kasutades näiteks terrassimööblit

kraapimispuuna. Ühtse märgistamissüsteemi puudumine ja varjupaiga teenust pakkuvate

ettevõtjate mitmekesisus on viinud olukorrani, kus ühte varjupaika võib külastada üks ja sama

kass mitu korda, tuues kaasa rahalise koormuse KOV-ile. Korduvalt varjupaika saabuv

märgistamata hulkuv loom, näiteks süsimust kass, võib saada tahtmatult rohkem vaktsineeritud

ja parasiiditõrjet. Lisaks tasub KOV looma ülalpidamise kulud ajal, kus looma omanikku

oodatakse, mis võib kokkuvõttes osutuda märkimisväärseks väljaminekuks hooletu loomapidaja

looma korduval sattumisel varjupaika.

PTA hinnangul ei toimi praegune süsteem, kus varjupaiga pidajatele kehtib teatamiskohustus

(PRIA andmekogus registreerimise kohustus). Jätkuvalt on mitmeid MTÜ-sid, kes tegelevad

varjupaiga teenuse pakkumisega või loomade kaubandusliku müügiga, kuid ei ole ennast

registreerinud ning loomade pidamine nende ettevõttes ei vasta LoKS-i nõuetele.

Loomade heaolu tagamiseks, illegaalse äritegevuse tuvastamiseks ja vähendamiseks, kohalike

omavalitsuste kulude vähendamiseks, loomakaitseorganisatsioonide ja järelevalvega tegeleva

PTA soovil ning hulkuvate loomade populatsioonist ülevaate saamiseks on vaja luua toimiv

süsteem. Tegevusloa kohustus ja majandustegevuse nõuded varjupaikadele on võimalus

probleeme lahendada. Tegevusloa kohustus tagab PTA-le võimaluse hinnata varjupaigas

pidamistingimusi enne tegevusloa väljastamist ning tagab muu hulgas teadlikkuse ka sellest, kui

palju asjaomane varjupaik loomi mahutab. Selline koostöö võimaldab riigil kaardistada Eestis

tegutsevad varjupaigad ning suurendada varjupaikade ja PTA vahelist suhtlust, mis võiks

tulevikus lihtsustada ka PTA asendustäitmise toiminguid loomadega ja võõrandatud loomade

paigutamist varjupaika.

Loakohustus aitab tagada vastamise ühiskonna ootustele, et varjupaigas hoolitsetakse loomade

eest kõiki loomaheaolu nõudeid arvestades. Sellisele ootusele vastamise tagamiseks on vajalik

kehtestada varjupaikades loomade pidamise minimaalsed heaolunõuded. Loomade varjupaikade

pidamisnõuete kehtestamine mõjub positiivselt ka uude koju minevatele loomadele: rangemate

bioturvalisuse nõuete täitmise korral peaksid koju minevad loomad olema parema

tervisestaatusega ning omanikule antavate juhiste ja terviseandmete kohustuslikuks muutmine

võiks soodustada lemmiklooma võtmist varjupaigast.

LoKS-i § 54 lõikes 2 nähakse ette, et kõnealune tegevusluba annab õiguse alustada

majandustegevust ja seda teostada üksnes tegevusloas märgitud varjupaigas. Samuti sätestatakse,

et tegevusluba kehtib kuni kümme aastat.

Kehtivusaja piirangu sätestamine tuleneb olulisest avalikust huvist, milleks on varjupaigas

peetavate loomade tervise ja heaolu tagamine. Koht, kus peetakse koos erineva päritolu ja

tervisestaatusega ning iseloomuga loomi, peab olema kõrgendatud järelevalve all. Vajadus

ettevõtte kõrgendatud järelevalve järele tuleneb kahest asjaolust. Esiteks on seal suurenenud oht

taudipuhangutele, arvestades ka tänapäeva inimeste, loomade ja kaupade liikumist. Teiseks

põhjuseks on varjupaiga ehitamiseks ja viimistluseks kasutatavad materjalid – ükski materjal ei

pea vastu, kui aedikus on kuri ja kõike hävitav koer või kass. Veendumaks, et tingimused, kus

hulkuvaid loomi peetakse, on loomadele ohutud ning takistavad nende põgenemist, on

põhjendatud uue tegevusloa taotlemine ning kontrolliesemeks olevatele nõuetele vastavuse

kontrolli tegemine iga kümne aasta järel.

13

LoKS-i § 54 lõikes 3 täpsustatakse, et varjupaiga pidaja, kes soovib lisaks varjupaigas loomade

pidamisele alustada tegutsemist koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega

tegeleva varjupaiga pidajana, peab taotlema selleks koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa. Täpsustus on vajalik, sest

tegevuslubade kontrolliesemed kattuvad osaliselt ning peab olema üheselt mõistetav, et

varjupaiga pidaja tegevusloa omajal, kes soovib samal ajal tegeleda koerte, kasside ja

valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega, peab selleks olema koerte, kasside ja valgetuhkrute

teise liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusluba, sest viimase kontrolliese ehk

majandustegevuse nõuete kogum on suurem.

LoKS-i § 54 lõikes 4 täpsustatakse, et koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega

tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa omaja võib tegeleda samal ajal oma varjupaigas loomade

pidamisega ning tal ei pea selleks olema varjupaiga pidaja tegevusluba. Täpsustus on vajalik, sest

tegevuslubade kontrolliesemed kattuvad osaliselt ning peab olema üheselt mõistetav, et rangema

kontrolliesemega tegevusloa saanud ettevõtja ei pea enam taotlema leebema kontrolliesemega

tegevusluba.

LoKS-i § 54 lõikes 5 sätestatakse regionaal- ja põllumajandusministrile volitusnorm loomade

varjupaigale esitatavate nõuete kehtestamiseks. Uue volitusnormi alusel kehtestatavas määruses

kavandatakse reguleerida nõudeid varjupaiga ruumidele ja ehitistele ning vahenditele ja

seadmetele, varjupaiga veterinaararstile ning varjupaigas peetava looma üleandmisele.

LoKS-i § 54 lõikes 6 viidatakse, et sellisele varjupaigale, kust viiakse koeri, kasse ja

valgetuhkruid teise liikmesriiki, esitatavad nõuded on kehtestatud komisjoni delegeeritud

määruse (EÜ) 2019/2035 artiklis 11.

Sellisele varjupaiga pidajale, kes tegeleb koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega, kohaldatakse rangemaid bioturvalisuse nõudeid, mis on sätestatud komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artiklis 11. Rangemad nõuded on vajalikud, et tagada

loomade parem tervisestaatus ja takistada loomahaiguste levimist liikmesriikide vahel.

LoKS-i § 54 lõikes 7 täpsustatakse LoKS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud

nõuete kohaldamisala. Nähakse ette, et varjupaigale LoKS-is ja selle alusel kehtestatud

õigusaktides sätestatud nõudeid kohaldatakse ka sellisele varjupaigale, kust viiakse koeri, kasse

ja valgetuhkruid teise liikmesriiki.

Loakohustuse sätestamine varjupaiga pidajale, kes ei tegele koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega, riivab selle varjupaiga pidaja ettevõtlusvabadust (põhiseaduse § 31).

Kuivõrd ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus34, mis ei ole absoluutne,

võib seda vabadust põhiseadusega kooskõlas ka piirata.35

Tegevusloa nõude proportsionaalsust kaaludes tuleb analüüsida varjupaiga pidaja tegevusloa

kohustuse sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb lähtuda

tegevusloa nõudega seatud eesmärkide ning varjupaiga pidaja ettevõtlusvabadust piiravate

normide vahelise suhte kaalumisest.

Varjupaiga pidaja loakohustust võib pidada proportsionaalseks (sobiv, vajalik ja mõõdukas)

seaduse eesmärgi suhtes järgmistel põhjustel.

Varjupaiga pidaja loakohustuse eesmärk

34 Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 10. aprilli 2002. a otsus asjas 3-4-1-4-02, p 18 35 Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 17. märtsi 1999. a otsus asjas nr 3-4-1-1-99, p-d 13 ja 14

14

Antud juhul tuleb loomakaitse ja loomade heaolu tagamist käsitada avaliku huvina ja nimetatud

väärtuste kaitseks on eelnõus sätestatud varjupaiga pidaja kohustus omada oma varjupaigas

tegutsemiseks tegevusluba. Tegevusloa nõude kehtestamisega soovitakse tagada, et varjupaiga

pidajana saaksid tegutseda üksnes isikud, kes suudavad oma varjupaigas võimaldada püütud

hulkuvatele loomadele nende tervise ja heaolu tagamiseks vajalikud pidamistingimused.

Tegevusloa nõue, mis kannab eelkõige loomakaitselist ja järelevalvelist funktsiooni, on seega

põhjendatav oma legitiimse eesmärgiga. Loomade heaolu kaitse on EL-i üldisest huvist kantud

õiguspärane eesmärk36 ning see on osa EL-i põhiväärtustest37. Loomade kaitse rajaneb

ühiskonnaliikmete enamiku tahtel ehk avalikul huvil. EL-i toimimise lepingu artikli 13 kohaselt

tuleb põllumajanduspoliitika rakendamisel pöörata täit tähelepanu loomade kui aistmisvõimeliste

olendite heaolu tagavatele nõuetele.

Varjupaiga pidaja loakohustuse sobivus

Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Tegevusloa loomakaitseline

eesmärk väljendub asjaolus, et enne tegevusloa väljastamist kontrollib PTA põhjalikult, kas

varjupaik vastab LoKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele. Tegevusloa sobivus

antud valdkonna reguleerimiseks on põhjendatud, kuivõrd tegevusloa nõue loob eeldused

varjupaiga pidajatele kehtestatud nõuete täitmise üle järelevalve teostamiseks ja aitab tagada

õiged tingimused loomade varjupaigas pidamiseks.

Samuti saab tegevusloa nõude sobivust varjupaiga pidajate tegevuse reguleerimisel põhjendada

asjaoluga, et sarnane tegevusloa nõue tuleneb juba komisjoni delegeeritud määruse (EL)

2019/2035 artikli 9 punktist b sellistele varjupaiga pidajatele, kes tegelevad oma varjupaigast

koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liimesriiki viimisega. Asjaolu, et iga varjupaiga pidamisega

kaasneb alati teatud risk loomatervisele, sest varjupaigas peetakse endisi hulkuvaid, metsistunud,

kaotatud, hüljatud või konfiskeeritud maismaaloomi, kelle tervisestaatus ei pruugi kõigi loomade

puhul varjupaika sisenemise ajal teada olla, õigustab antud tegevusvaldkonna reguleerimist

selliselt, mis võib teatud määral piirata varjupaiga pidaja tegevusvabadust.

Varjupaiga pidaja loakohustuse vajalikkus

Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Praegu kehtiva

teatamiskohustusega on teada mitmeid varjupaiku, kus pidamistingimused ei vasta looma

pidamise heaolunõuetele. On oluline, et riik suudaks loomatervise ja -heaolu valdkonda

reguleerides tagada valdkonnas tegutsevate varjupaikade usaldusväärsuse. Riik peab

reguleerimise ja järelevalve kaudu tagama minimaalse riski loomatervisele ja -heaolule. Halbadel

loomapidamise tingimustel varjupaigas on negatiivsed tagajärjed, näiteks looma tervise- ja

käitumisprobleemid. Nii on tegevusloa vajalikkus ja sellega kaasnevad tegevusnõuded

põhjendatud sooviga tagada varjupaigas peetavate loomade heaolu ning vältida riske looma

tervisele. Loakohustus on vajalik varjupaiga loomade kaitseks ning seega ka avaliku huvi

kaitseks. Tegevusloa nõude vajalikkus on põhjendatud ka varjupaiga pidajate ja nende

varjupaikade üle järelevalve teostamise vajadusega, muu hulgas selleks, et hoida ära

ebaseaduslikku kauplemist loomadega.

Tegevusloa nõue ei oleks vajalik, kui tegevusvaldkonda oleks võimalik reguleerida varjupaiga

pidaja tegevust vähem riivavama meetmega. Leebema meetmena on kehtiva õiguse kohaselt

36 Kohtuotsused Viamex Agrar Handel ja ZVK, C-37/07 ja C-58/06, EU:C:2008:18, punkt 22, ja Nationale Raad van

Dierenkwekers en Liefhebbers ja Andibel, C-219/07, EU:C:2008:353, punkt 27. 37 Komisjoni 15. veebruari 2012. a teatises nr COM(2012) 6 final/2 Euroopa Parlamendile, Nõukogule ning Euroopa

Majandus- ja Sotsiaalkomiteele loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia kohta aastateks

2012−2015 on välja toodud: „Loomade heaolu on laia avalikkust puudutav probleem. Loomade kohtlemine on seotud

eetikaga ja see on osa liidu põhiväärtustest. Seega on oluline suhelda laste, noorte ja laia avalikkusega, et suurendada

teadlikkust loomade austamisest ning edendada omanike vastutustunnet.”

15

(LTM-i artikli 84 lõige 1 ja VS-i § 24 lõike 2 punkt 1) ette nähtud teatamiskohustus nendele

varjupaiga pidajatele, kes ei tegele koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega.

Kuid nimetatud teatamiskohustus ei ole Eestis andnud siiski soovitud tulemust ja kõik varjupaiga

pidajad ei ole seda kohustust täitnud, mistõttu puudub riigil terviklik ülevaade tegutsevate

varjupaikade kohta ja seetõttu on raskendatud loomaheaolu tagamine.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegevusloa nõue on vajalik, kuivõrd püstitatud loomatervise ja -

heaolu eesmärke ei ole võimalik saavutada vähem koormava abinõuga.

Varjupaiga pidaja loakohustuse mõõdukus

Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Kaaludes tuleb leida mõistlik tasakaal abinõuga

isikule tekitatava kahju ning ühiskonnale saadava kasu vahel – seega peavad valitud vahendid

olema mõistlikus tasakaalus.

Antud juhul satuvad konflikti loomade heaolu kaitse kui avalik huvi ja ettevõtlusvabadus kui

põhiõiguslik printsiip. Sekkumine põhiõigusesse ei ole ülemäärane, sest eelnõu kohaselt nähakse

ette üksnes sellised majandustegevuse nõuded, mis on varjupaigas peetavate loomade tervise ja

heaolu tagamiseks hädavajalikud. Tegevusloa nõue on mõõdukas, kuivõrd ettevõtlusvabaduse

riivet õigustavad minimaalsed loomakaitselised normid, milles on välditud põhjendamatu

halduskoormuse tekkimist, mistõttu ei ole riive liigselt intensiivne. Loakohustuse täitmiseks on

varjupaiga pidajatele ette nähtud piisav üleminekuaeg, et uute normidega tutvuda ja vajaduse

korral oma tegevus ümber korraldada.

Seetõttu võib eespool toodud kaalutlustest lähtuvalt järeldada, et eelnõus kavandatud

ettevõtlusvabaduse riive on varjupaiga pidaja suhtes proportsionaalne ja põhjendatud.

LoKS-i §-s 55 sätestatakse tegevusloa taotlemise kord, mida peavad järgima varjupaiga pidaja

ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegelev varjupaiga pidaja.

LoKS-i § 55 lõikes 1 nähakse ette, et kõnealuse tegevusloa lahendamisega tegelev asutus on PTA

ning sama paragrahvi lõikes 2 täpsustatakse, et tegevusloa taotlus esitatakse PTA-le PRIA e-

teenuse keskkonna kaudu.

LoKS-i § 55 lõikes 3 loetletakse andmed, mis peavad sisalduma taotluses lisaks

majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses (edaspidi MSÜS38) sätestatule. Sellisteks

andmeteks on varjupaiga asukoht ja selle rajatiste kirjeldus ning varjupaigas peetavate loomade

liik ja maksimaalne täiskasvanud loomade arv loomaliikide kaupa. Andmete esitamine on vajalik,

et oleks teada üle-Eestiline varjupaikade mahutavus loomaliikide kaupa ning iga varjupaiga

võimekus. Loomade heaolu tagamiseks peab iga varjupaiga tegevusloa taotleja otsustama, mitut

täiskasvanut looma asjaomane varjupaik mahutab. Varjupaiga pidajal peaks olema läbi mõeldud

ka kutsikate ja kassipoegade paigutamise võimekus ning sellisel hooajal, kui varjupaika tuleb

rohkem noori loomi, peab loomade heaolu tagamiseks olema võimalus suurt puuri väiksemateks

osadeks jagada ja nendesse loomi paigutada. Need andmed tuleb siduda varjupaiga

tegevuskohaga, et oleks tagatud loomade heaolu ja varjupaigas peetavate loomade pidamise

tingimuste vastavus seaduses ettenähtud pidamistihedusele.

LoKS-i § 55 lõikes 4 täpsustatakse, et koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega

tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa taotlus peab sisaldama lisaks MSÜS-is sätestatule määruse

(EL) 2016/429 artikli 96 lõikes 1 nimetatud asjakohaseid andmeid. Sellise varjupaiaga puhul,

kust viiakse koeri, kasse ja valgetuhkruid teise liikmesriiki, on otstarbekas viidata määruse (EL)

38RT I, 25.03.2011, 1

16

2016/429 artikli 96 lõikes 1 loetletud asjakohastele andmetele. Määruse (EL) 2016/429 artikli 96

lõike 1 kohaselt peab ettevõtja oma taotluses ettevõttele artikli 94 lõike 1 ja artikli 95 punkti a

kohase heakskiidu saamiseks esitama pädevale asutusele järgmise teabe:

a) asjaomase ettevõtja nimi ja aadress;

b) asjaomase ettevõtte asukoht ja rajatiste kirjeldus;

c) heakskiidu taotlemisel asjakohaste peetavate maismaaloomade või loomse paljundusmaterjali

kategooriad, liigid ja arv ettevõttes;

d) ettevõtte tüüp;

e) muud ettevõtte eripäraga seotud asjaolud, mis on asjakohased ettevõttest tuleneva riski

kindlaksmääramisel.

LoKS-i § 55 lõikes 5 sätestatakse, et tegevusloa taotluses esitatud andmed kantakse

põllumajandusloomade registrisse. See tähendab, et põllumajandusloomade registris hakatakse

koguma LoKS-i alusel nii varjupaiga pidaja kui ka koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja andmeid.

LoKS-i § 55 lõike 6 kohaselt ei võeta varjupaiga pidaja ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa taotluse lahendamise eest riigilõivu.

MSÜS-i alusel tehtavate toimingute puhul tuleb riigilõivuseaduse § 344 järgi tasuda riigilõivu,

kui eriseaduses ei ole tegevusloa taotluse läbivaatamise eest kehtestatud riigilõivuvabastust.

Seetõttu tuleb sätestada LoKS-is asjakohane riigilõivuvabastus.

LoKS-i §-ga 56 kehtestatakse varjupaiga pidaja tegevusloa kontrolliese. PTA väljastab

tegevusloa taotlejale varjupaiga pidaja tegevusloa tingimusel, et tema loomade varjupaik vastab

LoKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele. LoKS-iga kehtestatakse nõuded

varjupaiga töötajatele, sealhulgas isikulised majandustegevuse nõuded. LoKS-i alusel kehtestatud

määruses „Loomade varjupaigale esitatavad nõuded“ sätestatakse tingimused varjupaiga

ruumidele ja ehitistele, vahenditele ja seadmetele ning ruumide ja ehitiste mikrokliimale.

Täpsustatakse varjupaiga veterinaararsti ülesandeid ning omanikule looma üleandmise korda.

Varjupaikadele suhtes kohaldatakse jätkuvalt ka järgmiseid õigusakte, milles tehakse loomade

heaolu tagamiseks samuti täiendused: veterinaarseadus, Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2002. a

määrus nr 130 „Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja nende omaniku kindlakstegemise ning

hulkuvate loomade hukkamise kord“; põllumajandusministri 24. juuli 2008. a määrus nr 76

„Lemmikloomade pidamise nõuded“; maaeluministri 25. novembri 2021. a määrus nr 73

„Põllumajandusloomade registri põhimäärus“.

LoKS-i §-ga 57 kehtestatakse koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega

tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa kontrolliese. Koerte, kasside ja valgetuhkrute teiste

liikmesriiki viimisega tegelevale varjupaiga pidajale antakse tegevusluba, kui tema loomade

varjupaik vastab LoKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele ning komisjoni

delegeeritud määruse (EÜ) 2019/2035 artiklis 11 sätestatud nõuetele. See tähendab, et võrreldes

varjupaiga pidaja tegevusloa kontrolliesemega kontrollitakse koerte, kasside ja valgetuhkrute

teise liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja varjupaiga vastavust komisjoni

delegeeritud määruses (EÜ) 2019/2035 sätestatud nõuetele. Täpsemalt peab PTA tegevusloa

andmisel tagama, et selline loomade varjupaik, millest viiakse koerad, kassid ja valgetuhkrud

teise liikmesriiki, vastab komisjoni delegeeritud määruses (EÜ) 2019/2035 I lisa 5. osas

sätestatud järgmistele nõuetele:

a) punktis 2 sätestatud nõuetele isoleerimise ja muude bioturvalisuse meetmete kohta;

b) punktis 3 sätestatud nõuetele ehitiste ja vahendite kohta.

LoKS-i §-s 58 kehtestatakse varjupaiga pidaja ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloale lisatavad kõrvaltingimused.

MSÜS-i § 17 lõike 3 kohaselt on tegevusloa kõrvaltingimus mis tahes tingimus või kohustus, mis

17

ei ole põhiregulatsioon, sealhulgas tingimus, mis täiendab tegevusloa põhiregulatsioonist

tuleneva majandustegevuse alustamise või teostamise tingimusi.

Eelnõu kohaselt on varjupaiga pidaja ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa kõrvaltingimusteks:

1) varjupaigas loomade hooldamise eest vastutava isiku nimi ja isikukood või isikukoodi

puudumise korral sünniaeg ning kontaktandmed;

2) selle veterinaararsti nimi ja isikukood või isikukoodi puudumise korral sünniaeg ning

kontaktandmed, kelle pädevuses on tagada varjupaigas peetavate loomade tervis ja heaolu;

3) tegevusloa tähtaeg.

Esimese kõrvaltingimusena tuleb tegevusloale lisada varjupaigas loomade hooldamise eest

vastutava isiku nimi, isikukood või sünniaeg ja kontaktandmed. Varjupaigas loomade hooldamise

eest vastutava isiku ülesanded on eelnõu kohaselt sätestatud LoKS-i §-s 59. Teise

kõrvaltingimusena tuleb tegevusloale lisada selle veterinaararsti nimi, isikukood või sünniaeg ja

kontaktandmed, kelle pädevuses on tagada varjupaigas peetavate loomade tervis ja heaolu.

Viimase kõrvaltingimusena lisatakse tegevusloale varjupaiga tegevusloa tähtaeg. Kuigi MSÜS-i

§ 24 lõikes 1 sätestatud põhimõtte kohaselt antakse tegevusluba üldjuhul tähtajatult, on antud

tegevuslubade puhul põhjendatud sätestada kehtivusaja piirang. Kehtivusaja piiranguks on

olulisest avalikust huvist tulenev põhjus, milleks on varjupaigas peetavate loomade tervise ja

heaolu tagamine. Pikemalt on kehtivusaja piirangut põhjendatud eelnõu § 1 punkti 4 (LoKS-i §

54 lõige 2) sisu selgituse juures.

LoKS-i §-s 59 sätestatakse nõuded varjupaiga töötajatele. Nähakse ette, et varjupaigas peab olema

piisavalt töötajaid, et tagada varjupaigas peetavate loomade nõuetekohane pidamine. Sätestatakse

varjupaiga pidaja kohustus määrata oma varjupaigas:

1) loomade hooldamise eest vastutav isik;

2) veterinaararst, kelle pädevuses on tagada varjupaigas peetavate loomade tervis ja heaolu.

Loomade varjupaiga eesmärgist lähtuvalt on vajalik määrata kaks vastutavat töötajat, kelleks on

loomade hooldamise eest vastutav isik ja veterinaararst. Olenevalt varjupaigas peetavate loomade

liikidest ja arvust on nende ülesandeks otsustada, mitu töötajat on piisav, et tagada varjupaiga

tööülesannete täitmine. Lisaks sellele oskavad loomade hooldamise eest vastutav isik ja

veterinaararst hinnata, millist hoolitsust vajavad erineva tervisestaatusega loomad ja millisel ajal

peaks kasutama vabatahtlikke, et kõikide loomade hügieeninõuded oleksid tagatud. Nende

ülesandeks on ka hinnata töötajate ja vabatahtlike oskusi ja teadmisi. Loomade hooldamise eest

vastutav isik saab määrata pädevamad töötajad täitma keerulisemaid tööülesandeid nagu näiteks

ravimi manustamine.

Loomade hooldamise eest vastutav isik peab viibima tööajal varjupaigas kohapeal ning vastutab

sel ajal varjupaigas peetavate loomade heaolu ja hooldamise eest. Tema ülesandeks on

koordineerida loomadega kokkupuutuvate varjupaiga töötajate ja vabatahtlike isikute täpsemaid

tööülesandeid ning vastutada nende isikute nõuetekohaste teadmiste ja oskuste eest.

Veterinaararsti ülesandeks varjupaigas on tagada koos loomade hooldamise eest vastutava

isikuga loomadele head pidamistingimused ja hea tervis. Tema kõige olulisem ülesanne on

otsustada loomadele tehtavate protseduuride ja menetluste üle nii indiviidi kui ka karja tervise

seisukohalt. Igal varjupaigal peab olema veterinaararst, kes on kursis selle varjupaiga eripärade

ja võimalike bioturvalisuse riskidega, et otsustada vastavalt loomaliikidele vajalikud haiguste

ennetamiseks ette nähtud meetmed. Varjupaiga pidaja tegevusloal märgitud veterinaararst ei pea

olema ainus veterinaararst, kes sellele varjupaigale teenust pakub, vaid kasutada võib ka teiste

veterinaarkliinikute ja -arstide teenuseid.

LoKS §-s 510 sätestatakse tegevusloa peatamise ja kehtetuks tunnistamise erisused.

18

PTA võib tegevusloa osaliselt või täielikult peatada või kehtetuks tunnistada, kui on rikutud

LoKS-i, selle alusel kehtestatud õigusaktide või EL-i asjaomaste õigusaktide, näiteks (EL)

2019/2035 või (EL) 2016/429, nõudeid, mis ei ole tegevusloa kontrolliesemeks. Selline erisus on

vajalik, sest varjupaigale esitatavad nõuded on seotud ka erinevate tegevustega, mille täitmist

saab kontrollida siis, kui ettevõtja on tegevusega alustanud, näiteks bioturvameetmete

rakendamine. PTA-l peab säilima võimalus peatada varjupaiga tegevusluba juhul, kui varjupaik

rikub tegutsemise käigus näiteks loomapidamisnõudeid.

Eelnõu § 1 punktidega 5 ja 6 muudetakse LoKS-i § 18 lõike 1 sõnastust ja paragrahvi

täiendatakse lõigetega 11–13. Muudatuste kohaselt võib looma eutanaasia läbiviimise vajaduse

üle otsustada lisaks looma omanikule ka veterinaararst ning vajaduse korral võib veterinaararst

võtta vastu eutanaasia otsuse kannatava hulkuva looma puhul, kelle omanikku ei ole võimalik

tuvastada.

Kehtivas seaduses on eutanaasia mõiste määratletud järgmiselt: „Eutanaasia on looma hukkamine

looma omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi

või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks“. Muudatus on tingitud vajadusest jagada raske

otsusega kaasnevat vastutust looma omaniku ja veterinaararsti vahel, kellest viimasel on

asjakohased erialased teadmised. Lisaks tuleb tagada omanikuta, haige või vigastatud looma

heaolu juhul, kui sellist looma ei ole võimalik ravida või tema edasine elushoidmine valmistaks

talle kannatusi. Samuti on oluline asendada määratluses sõna „kaastundest“ sõnaga, mis on

konkreetsem ja vähendab mitmeti mõistetavust.

Loomaomanikul on oluline osa oma lemmiklooma igapäevasel jälgimisel ning loomaomanik

peaks olema suuteline tuvastama terviseprobleemile viitavaid käitumismuutuseid, nagu näiteks

oksendamine ja isutus. Probleemide korral pöördutakse loomaga veterinaararsti vastuvõtule, kus

oodatakse koostööd veterinaararstiga39. Haiguste ravimisel arvestab veterinaararst nii looma

igapäevase heaoluga kui ka hea veterinaarse tavaga, tehes omanikule konkreetsed ettepanekud

raviplaani kohta. On mitmeid haiguseid, mida pole võimalik välja ravida, kuid mille ravi eesmärk

on aeglustada haiguse kulgu ning vähendada kliinilisi tunnuseid – südamehaigused, teatud liiki

kasvaja-tüüpi haigused, immuunvahendatud haigused, liikumiselundkonna haigused, teatud

nakkushaigused ning mitmed teised. LoKS-i § 51 lõike 1 kohaselt peab haigestunud või vigastatud

lemmikloom saama vajalikku ravi, aga haiguste korral, kus looma igapäevane heaolu kannatab

teda vaevavate kliiniliste sümptomite tõttu, on teinekord eutanaasia ainus kannatusi leevendav

eetiline veterinaarne meede. Eutanaasia otsustamist peavad veterinaararst ja loomaomanik saama

arutada sama vabalt ja vahetult kui mis tahes raviplaani, kui see on looma heaolu tagamiseks

hädavajalik.

Loomakliinikutesse tuuakse ka vigastatud loomi, kelle omanik ei ole teada. Praegu on parim viis

loomaomaniku tuvastamiseks mikrokiip, mille lugemine on veterinaararsti igapäevatöö osa. Kui

loomal puudub mikrokiip või mõni teine identifitseerimist võimaldav element, põhjustab see

keerulise olukorra: veterinaararst ei tohi jätta looma abitusse seisundisse, aga kes maksab looma

ravi eest ning kes selle looma eest vastutab? Kui loomal puudub omanik, siis peab veterinaararst

lähtuma looma seisundist. Hea prognoosi puhul on juba praegu hea koostöö loomakliinikute ja

loomadega tegelevate organisatsioonide vahel ning tihti on mõni organisatsioon nõus looma

raviarved tasuma. Kui prognoos on lootusetu, siis peab loomaarstil olema seaduslik õigus selline

loom eutaneerida, tehes selle otsuse looma omaniku asemel.

39N.Janke, J.B. Coe, T.M. Bernardo, C.E. Dewey, E.A. Stone. Pet owners’ and veterinarians’ perceptions of

information exchange and clinical decision-making in companion animal practice. PLoS One, 2021.

19

Esineb ka olukordi, kus looma omanik ei jõua veterinaararsti juurde oma looma haiguse varajases

staadiumis. Põhjuseid on mitmeid: probleemi tõsidust hinnatakse valesti, loom varjab enda

haigust hästi või lükkub visiidi aeg veterinaararstide vähesuse tõttu edasi40 41. Arvestades looma

vanust, haigust ja haiguse kulgu, võib looma seisund halveneda piirini, kus selle looma ravi ei ole

enam näidustatud. Ka sellisel juhul on veterinaararsti ja loomaomaniku koostöö ülioluline: üks

näeb looma hetkeseisundit ja teine on teadlik looma seisundi muutusest ajas. Looma heaolu

tagamiseks on tähtis mõlemate teadmised kõrvutada ja võimaluse korral võtta vastu ühine otsus.

LoKS-i § 3 lõike 2 punkt 4 sätestab, et loomapidaja kohustus on võimaldada loomale muu looma

terviseks ja heaoluks vajalik ning § 4 lõikes 1 kohaselt loetakse looma suhtes lubamatu teona ka

looma abitusse seisundisse jätmine. Kui loomale ravimite manustamine ei suuda looma

igapäevast heaolu tagada, siis tuleb loomale tema heaolu tagamiseks võimaldada eutanaasia.

Praegu on vastutus eutanaasia otsuse tegemisel ning sellega kaasnev negatiivne emotsioon üksnes

loomaomanikul. Selline suur otsus peaks tuginema kahel arvamusel, et põhjustada looma

omanikule vähem negatiivseid emotsioone ja süütunnet, mis kaasnevad vastutusrikka ja keerulise

otsusega. Ameerika veterinaarmeditsiini ühingu (American Veterinary Medical Association)

2023. aasta küsitlustest selgub, et 80% loomaomanikest arvavad, et ohtlik on lasta kellelgi teisel

peale veterinaararsti anda soovitusi nende lemmiklooma elu või surma puudutavates

küsimustes.42 Kopenhaageni ülikoolis tehtud uuring näitas, et koera omanikud soovisid rohkem

veterinaararsti sisendit eutanaasia korral, sest neil puudusid pädevad teadmised ja nad ei soovinud

üksinda vastutada enda lemmiklooma elu üle otsustamise eest.43 Juhul, kui lemmiklooma

omaniku arvamus ei ühti veterinaararsti omaga, on võimalus kaasata otsustusprotsessi

pereliikmeid või pöörduda mõne teise veterinaararsti vastuvõtule. Kui veterinaararsti ja

loomaomaniku arvamused lahknevad, saab veterinaararst paluda olukorda hinnata kolleegidel või

soovitada omanikul pöörduda arvamuse saamiseks teise loomakliinikusse. Otsus loom

eutaneerida peab olema isetu ja põhinema looma heaolu tagamisel ning kannatava looma puhul

ei tohi selle otsuse tegemist edasi lükata.

Muudatus on vajalik loomaomanikust tulenevate asjaolude tõttu, milleks on nii veterinaarteenuse

hind kui ka emotsionaalne sidusus ja sellest tulenev olukorra vääriti mõistmine.43 Veterinaararstil

peab olema õigus otsustada looma elu üle olukorras, kus loomaomanik on pahatahtlik või

emotsionaalselt ebaadekvaatne ja soovib õigustamatult looma hukkamist või ei ole sellega nõus

olukorras, kus see on ainuõige lahendus. British Veterinary Association’i eutanaasiajuhis toob

näiteks olukorra, kus loomaomanik soovib terviseprobleemideta looma eutaneerida, mis seab

veterinaararsti keerulise eetilise dilemma ette: kas lähtuda looma heaolust või kliendi soovist?44

Näiteks olukord, kus loomaomanik soovib oma looma eutanaasiat põhjusel, mis mõjutab tema

pereliikmeid. Selliseks näiteks võib tuua lapse allergia või sellise lähedase perekonnaliikme surm,

kes oli koera tegelik omanik. Sellisel juhul on tegemist huvide konfliktiga ja kui lemmikloom on

terve, tuleb leida talle uus kodu. Kui veterinaararst leiab sarnases olukorras, et sellisele loomale

pole võimalik uut kodu pakkuda, näiteks on tegemist eaka loomaga, kellel on mitmeid

40A.Ladva. Loomaarste vähe, koduloomi palju: ooteaeg veterinaari juurde jõuab haigla järjekorrale järele. Õhtuleht

26.02.2023 https://www.ohtuleht.ee/tarbija/1080484/loomaarste-vahe-koduloomi-palju-ooteaeg-veterinaari-juurde-

jouab-haigla-jarjekorrale-jarele 41K.Raidla. Eestis on puudu vähemalt 200 loomaarsti. ERR 14.08.2024. https://www.err.ee/1609424848/eestis-on-

puudu-vahemalt-200-loomaarsti 42M.Rosati. New AVMA research finds pet ownerrs overwhelmingly prefer veterinarian-led care for their pets.

American Veterinary Medical Association 11.07.2023 https://www.avma.org/news/press-releases/new-avma-

research-finds-pet-owners-overwhelmingly-prefer-veterinarian-led-care 43S.B. Christiansen, A.T. Kristensen, J. Lassen, P. Sandøe. Veterinarians’ role in clients’ decision-making

regarding seriously ill companion animal patients. Acta Veterinaria Scandinavica, 2015.

https://actavetscand.biomedcentral.com/articles/10.1186/s13028-016-0211-x 44Guide to euthanasia. British Veterinary Association, 2016.

https://www.bva.co.uk/media/2981/bva_guide_to_euthanasia_2016.pdf

20

terviseprobleeme, mis vajavad hoolt, või loomal esineb käitumisprobleeme ja tema uude koju

paigutamine võiks lõppeda soovimatu agressiooniga, võib ühe võimalusena kaaluda eutanaasiat.

Ootamatus ja kriitilises olukorras, nagu näiteks autoavariis olnud looma erakorraline vastuvõtt

või kukkumistraumaga kassipoja visiit, mõjutavad emotsioonid ja emotsionaalne seotus

paratamatult ka loomaomanikku. Negatiivne mõju esineb juhul, kui prognoos on halb kuni

lootusetu, aga omanik nõuab diagnostika ja raviga jätkamist.4444 Selliste juhtumite korral on

looma heaolu seisukohast oluline, et tema elu üle saab otsustada ka veterinaararst, kellel ei ole

loomaga emotsionaalset seotust, vaid on asjakohased teadmised ja kes suudab faktidele tuginedes

tõlgendada looma tervislikku seisundit emotsioonide vabalt. Lisaks sellele on veterinaararst

teadlik turul pakutavatest teenustest ja võib olla protseduure, mida ei ole võimalik ega eetiline

teostada; nende tegemata jätmisel kannatab loom aga terve elu tugeva kroonilise valu käes, mis

on looma heaolu seisukohast ebaeetiline.

Islandi seaduses on lõige, mis kohustab omanikku veenduma, et haige või vigastatud loom saab

korralikku meditsiinilist hoolitsust või eutaneeritakse.25 Taani seadus (LBK) kohustab

veterinaararsti omanikule soovitama looma eutanaasiat, kui looma ei ole võimalik ravida ning

tema seisund põhjustab talle ebavajalikku kannatust. Kui looma omanik keeldub eutanaasiast, on

veterinaararstil õigus võtta vastu see otsus ise, kui on tõendatav, et see on looma heaolu huvides.45

Lätis on kehtestatud terve lõige erinevatest olukordadest, kus eutanaasia on lubatud. Esimene

punkt lubab eutanaasiat looma ravimatu haiguse või vanusega kaasnevate ja loomale kannatusi

põhjustavate protsesside korra.46 Sarnaselt nende riikide rangemale regulatsioonile looma heaolu

kaalutlustel eutanaasia läbiviimise kohta, tuleb selgesõnalisemalt sätestada ka LoKS-is

veterinaararsti õigus anda soovitus eutanaasia läbiviimiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse LoKS-i § 36 lõike 8 sõnastust, et viia see kooskõlla

biotsiidiseadusega. 2023. aastal jõustus biotsiidiseaduse muutmise seadus, millega tunnistati

kehtetuks biotsiidiseaduse 3. peatükk ehk selle §-d 13–21. Seaduse seletuskirjas on selgitatud:

„Paragrahvide 13–21 alusel anti välja turustuslube vastavalt ülevõetud Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivile 98/8/EÜ, mis käsitles biotsiidide turule viimist. Biotsiididirektiiv kaotas

kehtivuse ja asendati 1. septembrist 2013. a määrusega 528/2012 (edaspidi biotsiidimäärus)47,

mistõttu pärast seda kuupäeva enam turustuslube ei väljastatud. Turustusloa asemel hakati

biotsiidimääruse alusel biotsiididele välja andma riiklikke lube, kuid varem välja antud

turustusload jäid paralleelselt kehtima. Turustusluba anti tähtajalisena kuni kümneks aastaks ning

viimane turustusluba kaotas kehtivuse 30. juunil 2020. Pärast seda kuupäeva pole biotsiidiseaduse

§-de 13–21 alusel ühtegi kehtivat turustusluba väljastatud.48“ Kehtivas LoKS-is viidatakse

endiselt biotsiidiseaduses sätestatud toimikutele (biotsiidiseaduses kehtetuks tunnistatud § 15),

mistõttu on vaja nimetatud viide ajakohastada. Pärast eelnõu seadusena jõustumist viidatakse

LoKS-is biotsiidimäärusele, mitte enam biotsiidiseadusele.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse LoKS-i §-s 601 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

Muudatuse kohaselt täiendatakse LoKS-i § 601 lõikega 2, mille kohaselt juhul, kui eluruumi

kasutatakse ka äriruumina, võib korrakaitseorgan selle töö- või lahtioleku ajal läbi vaadata ilma

korrakaitseseaduse § 51 lõikes 2 sätestatud halduskohtu loata.

45Bekendtgørelse af dyreværnsloven (LBK 1150) Dyreværnsloven 12.09.2015.

https://www.retsinformation.dk/eli/lta/2015/1150 46Grozījumi Dzīvnieku aizsardzības likumā. Latvijas Vēstnesis, 27.03.2024. https://likumi.lv/ta/en/en/id/14940-

animal-protection-law 47 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks

tegemist ja kasutamist (ELT L 167, 27.06.2012, lk 1–123) 48 Riigikogu kodulehekülg, eelnõud. Biotsiidiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus 700 SE, 29.09.2022.

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0e7dc9d6-4f0f-4c27-8d3e-081de7d139cb/

21

LoKS-i §-s 601 on loetletud KorS-is sätestatud erimeetmed, mida korrakaitseorgan võib LoKS-is

sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada. Nimetatud säte annab võimaluse

rakendada KorS-i §-des 30–32, 45 ja 49–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid KorS-is

sätestatud alusel ja korras. KorS-i § 51 lõike 2 alusel tohib korrakaitseorgan vaadata läbi isiku

valduses olevat eluruumi või äriruumi väljaspool selle töö- või lahtiolekuaega ainult halduskohtu

eelneval loal. Enamik juhtumeid, mille kontrollimisel võib tekkida vajadus rakendada KorS-i §

51, on loomakaitse valdkonnas seotud isiku eluruumides looma pidamisega (enamjaolt

vihjepõhine kontroll). Sellisel juhul on valduse läbivaatamiseks tarvis halduskohtu eelnevat luba.

Vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise vajaduse tõttu tohib valduse läbi vaadata ilma halduskohtu

eelneva loata, taotledes selle loa tagantjärele (KorS-i § 51 lõige 2). Enamasti ei ole ette teada, mis

PTA-d vihjete kontrollimisel ees ootab, seega vajadus valdus läbi vaadata võib tekkida

kohapealsete asjaolude väljaselgitamise tagajärjel. Isiku puhul, kes peab lemmikloomi

kaubanduslikul eesmärgil ja kellel on seadusest tulenev teatamis- või loakohustus, langeb

eluruum sageli kokku tema äriruumiga ehk loomapidamisruumiga. Näiteks on see sageli nii

eraelamutes ja talumajapidamistes kaubanduslikul eesmärgil loomade pidamise puhul

(kasvandused). Selliseid eraelamuid ja talumajapidamisi tuleks käsitada äriruumina ehk

ettevõttena. Selleks, et iga sellise valduse läbivaatamiseks ei oleks eelnevalt vajalik taotleda luba

läbivaadatava eluruumi asukohajärgselt halduskohtult, on loomaheaolu huvides mõistlik

sätestada LoKS-is riikliku järelevalve erisus, mille kohaselt juhul, kui eluruumi kasutatakse ka

äriruumina, võib korrakaitseorgan selle töö- või lahtioleku ajal läbi vaadata ilma KorS-i § 51

lõikes 2 sätestatud halduskohtu loata. Sarnane riikliku järelevalve erisus on sätestatud mitmetes

põllumajandusvaldkonna seadustes, näiteks toiduseaduses (§ 49 lõige 7), söödaseaduses (§ 261

lõige 2), taimekaitseseaduses (§ 882 lõige 8) ja mahepõllumajanduse seaduses (§ 18 lõige 2).

Eelnõu § 1 punktidega 9 ja10 täpsustatakse LoKS-i §-s 642 sätestatud PTA asendustäitmise

toiminguid, mida PTA rakendab looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmisel

tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral. LoKS-i § 642 lõigete 2 ja 3 sõnastust muudetakse

viisil, mis annab PTA-le võimaluse võõrandada lisaks lemmikloomale ka põllumajandusloom.

Lisaks tekib PTA-l võimalus võõrandada loom ka muule isikule, kes soovib seda looma

omandada. Muudatuste eesmärk on tagada PTA tegevustes õigusselgus.

LoKS-i § 642 lõikes 2 nähakse ette, et PTA-l on õigus nii lemmikloom kui ka põllumajandusloom

võõrandada nii isikule, kes asendustäitmise korras võõrandatud looma pidas, kui ka isikule, kes

seda looma varem pidanud ei ole, kuid on selleks soovi avaldanud.

Kehtiva LoKS-i § 642 lõike 2 sõnastus võimaldab PTA-l võõrandada üksnes lemmiklooma

isikule, kes pidas seda looma asendustäitmise korras. Selline võõrandamise kord ei kehti

põllumajanduslooma puhul. Põllumajanduslooma puhul on kehtiva LoKS-i § 642 lõike 4 kohaselt

ette nähtud hukkamise korraldamine või kõrge aretusväärtusega tõupuhta aretuslooma

võõrandamine elektroonilise enampakkumise teel LoKS-i §-de 643–647 kohaselt. Tõupuhast

aretuslooma võib võõrandada avalikul elektroonilisel enampakkumisel juhul, kui tema

terviseseisund seda võimaldab. Muudatus seaduses annab võimaluse võõrandada sellist

põllumajanduslooma, kellel puudub kõrge aretusväärtus, nagu näiteks teadmata sugupuuga veis.

Võõrandada võib looma, kes võib olla kõrge aretusväärtusega, aga kellel puudub pass või

identifitseerimist võimaldav mikrokiip, näiteks hobuslase passita tõuhobune.

Oluline on ka märkida, et alati ei ole otstarbekas võõrandada kõrge aretusväärtusega looma

elektroonilise enampakkumise korras. Seda põhjusel, et raha eest looma ostev inimene soovib

soetada endale heas kehakonditsioonis looma, mitte looma, kelle omanik on tema eest

hoolitsenud nii halvasti, et tema loomade pidamine võetakse asendustäitmise korras üle. Looma

nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmine ja vajadusel omaniku valdusest ära

võtmine on PTA kõige viimane meede sekkumiseks, peale hoiatusi ja ettekirjutusi ning omaniku

toetamist ja lahenduste leidmist.

22

Alates 2021. aastast on PTA üle võtnud 9 hobuse, 142 veise, 43 lamba ja 29 kitse nõuetekohase

pidamise.49 Mitte ühtegi nendest loomadest ei ole õnnestunud võõrandada avalikul elektroonilisel

enampakkumisel, sest need loomad olid halvas kehakonditsioonis, määrdunud ja mitte

puhtatõulised isendid. Kehtiva seaduse alusel ootaks neid loomi hukkamine. Võõrandamise

protsessis muudatusi ei tehta ja PTA on endiselt kohustatud võõrandamist protokollima. Selleks

nähakse LoKS-i § 642 lõikes 3 ette, et mitte üksnes lemmiklooma, vaid igasuguse looma

võõrandamine protokollitakse ning looma võõrandamise kohta väljastab PTA loomapidajale

viivitamata kirjaliku teatise.

Heaoluühiskonna arenguga on tekkinud Eestis mitmeid organisatsioone, kes teevad PTA-ga

koostööd ning on nõus võtma endale ka kehvas seisus põllumajandusloomi. Sellisteks

ettevõteteks on MTÜ Ranna Rantšo, MTÜ Paitame Loomakesi, MTÜ Ayuda (Päite Loomapark).

Lisaks sellele leidub loomapidajaid, kes on nõus põhikarja kõrvale võtma mõned üksikud

väärkoheldud loomad, sest tihti on kohalik kogukond PTA-le tehtud vihjetega kursis.

Eelkirjeldatud muudatuse tulemusena on võimalik hukkamisele määratud põllumajandusloomad

asustada ümber uutesse kodudesse ja PTA-l on võimalik oma tööd paremini teha.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse LoKS-i § 642 lõiget 4 ja sõnastatakse, et looma hukkamise

korraldab PTA loomapidaja kulul asendustäitmise ja sunniraha seaduses asendustäitmise kohta

sätestatud korras.

Kehtiva LoKS-i § 64 lõike 4 kohaselt korraldab PTA põllumajanduslooma hukkamise

loomapidaja kulul asendustäitmise ja sunniraha seaduses asendustäitmise kohta sätestatud korras.

Muudatuse eesmärk on võimaldada PTA-l korraldada nii põllumajanduslooma kui ka

lemmiklooma hukkamine loomapidaja kulul asendustäitmise ja sunniraha seaduses

asendustäitmise kohta sätestatud korras.

PTA-l võib tekkida vajadus loom hukata sõltumata selle looma liigist, kui looma terviseseisund

ei luba teda võõrandada. Selline võimalus on oluline väga rängalt väärkoheldud looma või

abitusse seisundisse jäetud looma puhul, kes vajab kohe veterinaararsti abi. Kui PTA

veterinaarharidusega ametnik või veterinaararst hindab looma elukvaliteedi lootusetuks, siis

hukkamise eest on kohustatud tasuma loomapidaja, kes vastutab tekkinud olukorra eest.

Eelnõu § 1 punktidega 12 ja 13 muudetakse ja ajakohastatakse LoKS-i §-des 661–6610 sätestatud

vastutussätetes karistusmäärasid. Peamise muudatusena on juriidilise isiku trahvimäära tõstetud

sada korda võrreldes kehtiva õigusega. Füüsilise isiku karistusmäärasid on tõstetud järgmiste

rikkumiste puhul: looma suhtes lubamatu teo toimepanemine, looma tapmise või hukkamise

kohta esitatavate nõuete rikkumine ning loomkatse loata tegemine või loomkatse tegemise nõuete

rikkumine.

Tulenevalt Veterinaar- ja Toiduameti (edaspidi VTA) ning Põllumajandusameti ühinemisest

aastal 2021 ei ole säilinud head ülevaadet enne 2021. aastat algatatud väärtegude kohta VTA-s.

Olemasolevate andmete põhjal saab järeldada järgmist. 2012. aastal ei ole LoKS-i alusel

väärteomenetlusi läbi viidud. 2014. aastal on algatatud 1 väärteomenetlus LoKS-i § 661 alusel,

kuid selle lõpptulemus ei ole teada. 2016. aastal viidi läbi neli menetlust, millest kahe tulemus ei

ole teada (ühe menetluse puhul alustati menetlust LoKS-i § 662 alusel ning teise puhul LoKS-i §

661 ja LoKS-i § 662 alusel) ning millest kaks on määrusega lõpetatud (menetlusi alustati ühel

juhul LoKS-i § 661 alusel ning teisel juhul LoKS-i § 662 alusel). 2020. aastal viidi läbi kolm

menetlust (kaks LoKS-i § 661 alusel ning üks LoKS-i § 661 alusel), mille tulemused ei ole teada.

Teada ei ole ka see, kas antud väärteomenetlused on läbi viidud juriidilise või füüsilise isiku

kohta.

49 PTA. Loomade võõrandamise andmestik. Päring: 28.01.2025.

23

Alates 1. jaanuarist 2021, kui alustas tegutsemist PTA, on jõustunud karistamise otsused

järgmistes väärteomenetlustes: 2021. aastal juriidilisele isikule LoKS-i § 661 alusel 200

trahviühikut, 2023. aastal 2 väärteomenetlust, mõlemad eraisikule LoKS-i § 662 alusel vastavalt

200 ja 400 trahviühikut ning 2024. aastal 2 väärteomenetlust eraisikutele LoKS-i § 661 alusel,

mõlemal juhul 400 trahviühikut.

PPA-le tehtud päringus väljakutsete kohta selgub, et „juhtum loomaga“ väljakutseid esines 2014.

aastal 158, aga aastaks 2020 oli nende väljakutsete arv tõusnud viis korda, ületades 800

väljakutse piiri. Väljakutsete statistika on toodud tabelis 1, aga tuleb arvestada, et tegemist on

ainult väljakutsete põhjal alustatud menetlustega. Rahatrahve tehakse rikkumiste alusel igal aastal

umbes 20.50 Tuleb arvestada, et menetluste ja rikkumiste koguarv kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse, LoKS-i ja KarS-i § 264 osas on kõiki väär- ja kuritegusid arvestades oluliselt

suurem kui ainult väljakutsetega seotud menetluste ja rikkumiste arv. Lisaks ei kajastu siin PTA

tehtud sunnirahade nõue ega väärteomenetluse korral tehtud trahvid.

Tabel 1 Loomaga seotud väljakutsete infopäring PPA 26.05.2025.

Aasta 2014 2020 2021 2022 2023 2024

„juhtum loomaga“

väljakutsete arv 158 890 837 960 984 834

… neist alustatud

väärteomenetlus 34 29 29 38 39 27

… neist alustatud

kriminaalmenetlus 2 3 3 8 10 16

LoKS-i alusel kehtestatud trahvimäärasid erinevate rikkumiste eest tuleb muuta, et need oleksid

tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Arvestades loomade heaoluga seotud avalikku huvi ja

ühiskonna kõrgendatud ootusi loomade heaolu eest seismisel, on põhjendatud korrigeerida

trahvide maksimummäärasid kõigi LoKS-i alusel nimetatud koosseisude puhul. Praegused

karistusmäärad on kehtestatud ligi kümme aastat tagasi, osa rikkumiste puhul veelgi varem.

Karistusi tuleb muuta selleks, et need oleksid ühelt poolt distsiplineeriva mõjuga ja aitaksid

ennetada rikkumiste toimepanekut, ning teisalt annaksid võimaluse PTA-l reageerida vastavalt

toimepandud rikkumise tõsidusele.

Kehtivas VS-is ja LoKS-is on karistuste ehk trahvimäärade erinevused juriidiliste isikute puhul

kümnekordsed. Näiteks juhul, kui loomakasvatusettevõttes tegutsev ettevõtja jätab lambad

hooletusse sellisel viisil, et nad hukkuvad, siis karistuseks saab ettevõtjale määrata väärteo

toimepanemise eest trahvi kuni 3200 eurot. Samal ajal, kui ta ei ole lambaid õigel ajal

kõrvamärkidega identifitseerinud, on VS-i järgi võimalik määrata trahvi kuni 32 000 eurot.

Sellise ebamõistliku ja põhjendamatu trahvimäärade erinevuse kõrvaldamiseks tuleb LoKS-i

trahvimäärad ajakohastada. LoKS-is kehtestatud trahvimäärad peavad peegeldama loomaheaolu

kui kõrget ja kaitstavat avalikku väärtust.

50 PPA. Loomadega seotud väljakutsed. Päring 26.05.2025

24

Otsus tõsta juriidiliste isikute trahvimäära sada korda tingib asjaolu, et trahvimäärade

kehtestamisel 2005. aastal oli Statistikaameti andmetel taime- ja loomakasvatuse, jahinduse ja

neid teenindavate tegevusalade müügitulu ligikaudu 330 000 eurot, toona kehtestatud

karistusmäär ehk 3200 eurot oli seega 0,00097% müügitulust. Ainuüksi see näitab, et

trahvimäärad ei oleks olnud mõjusad ka juhul, kui oleks toimunud rikkumine ja oleks määratud

rahatrahv. 2023. aasta müügitulu eelnimetatud valdkondades on Statistikaameti andmetel

ligikaudu 1,16 miljonit eurot ja kui tõsta trahvimäära kümme korda ehk 32 000 euroni, oleks

karistusmäär 0,003% kogu müügitulust, kuid tõstes seda sada korda, on karistusmäär 0,03%, mis

peaks olema mõjusam. Keskmiselt on selle valdkonna müügitulu 2005. aastat ja 2023. aastat

võrreldes muutunud ligikaudu 280%.

LoKS-i § 661 lõikes 2, § 662 lõikes 2, § 664 lõikes 2, § 665 lõikes 2, § 666 lõikes 2, § 667 lõikes 2,

§ 668 lõikes 2 ja § 6610 lõikes 2 sätestatud väärtegude puhul (loomapidamisnõuete rikkumine;

looma suhtes lubamatu teo toimepanemine; loomade võistluse ja looma avaliku näitamise nõuete

rikkumine; looma vedamise kohta esitatavate nõuete rikkumine; looma tapmise või hukkamise

kohta esitatavate nõuete rikkumine; looma ravimise ja muu veterinaarse menetluse nõuete

rikkumine, loomkatse loata tegemine või loomkatse tegemise nõuete rikkumine loomapidamise

õiguseta isiku toimingud) tõstetakse juriidilise isiku trahvimäära sada korda, mistõttu võib nende

väärtegude puhul karistada juriidilist isikut rahatrahviga kuni 320 000 eurot. Nende nõuete

rikkumine võib oma olemuselt kaasa tuua oluliselt suurema kahju looma tervisele või heaolule.

Loetletud rikkumiste puhul füüsilise isiku trahvimäära võrreldes kehtivaga ei muudeta.

LoKS-i § 662 lõikes 1, § 666 lõikes 1 ja § 668 lõikes 1 sätestatud muudatuste kohaselt tõstetakse

ka füüsilise isiku karistusmäärasid. Kui füüsiline isik on toime pannud LoKS-i § 662 lõikes 1, §

666 lõikes 1 või § 668 lõikes 1 sätestatud väärteo (looma suhtes lubamatu teo toimepanemine;

looma tapmise või hukkamise kohta esitatavate nõuete rikkumine; loomkatse loata tegemine või

loomkatse tegemise nõuete rikkumine), siis nende väärtegude puhul võib muudatuste kohaselt

karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Trahvimäära on tõstetud 100 trahviühiku võrra, sest

nende rikkumiste puhul on tegemist väga olulisel määral loomatervise ja -heaolu kahjustamisega.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse LoKS-i § 811 uute üleminekusätetega, et tagada sujuv

üleminek vanalt õiguslikult korralt uuele.

Eelnõu on koostatud arvestusega, et loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (EIS-is eelnõu

toimiku number: 25-003451) jõustub seadusena 2026. aasta 1. jaanuaril ning käesolevas eelnõus

kavandatud muudatused üleminekusätete osas arvestavad juba eelnimetatud seaduseelnõus

kavandatud muudatusi.

LoKS-i § 811 lõike 16 kohaselt kohaldatakse LoKS-i § 52 lõikes 5 sätestatud koera ketis pidamise

keeldu 2027. aastal ja hiljem sündinud koerte suhtes. See tähendab, et koera, kes on sündinud

enne eelnimetatud aastat, on lubatud mõjuval põhjusel ketis pidada tema surmani ja eeldusel, et

looma heaolu on tagatud. Üleminekusättes arvestatakse, et tagada on vaja nii loomade heaolu kui

ka inimeste turvalisus. Ketis pidamisega harjunud looma peab olema võimalik pidada ketis

vajadusel tema elu lõpuni, tegemata järeleandmisi tema heaolus, kui ta on sellise pidamisviisiga

harjunud ning võib oma agressiivse käitumisega kahjustada inimeste turvalisust või teiste

loomade heaolu.

LoKS-i § 811 lõikes 17 sätestatakse teine üleminekusäte, mille kohaselt võib koera, kes on

sündinud enne 2027. aasta 1. jaanuari ja keda peetakse LoKS-i § 3 lõike 5 alusel kehtestatud

nõuete kohaselt ketis ning kes võib teistsuguse pidamisviisi korral olla agressiivne või ohtlik

iseendale või teisele loomale või inimesele, pidada ketis kuni 2037. aasta 1. jaanuarini või tema

surmani. See tähendab, et aastast 2037 ei tohi enam ühtegi koera ketis pidada. Selline

51 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/cdaebd17-4423-4c74-9c9f-98678efc3d99

25

üleminekusäte annab piisavalt pika aja kõikidele loomaomanikele, kes peavad enda koera ketis,

et vajadusel õpetada koer ümber uue pidamisviisiga ning käia vajadusel koertekoolis või

käitumisnõustaja juures. Kuna praegusel ajal on Eestis märgata trendi, et koeri peetakse üha

vähem ketis, on alust loota, et aastaks 2037 ei pea enam ühtegi koera püsiva pidamisviisina ketis

pidama.

LoKS-i § 811 täiendatakse lõikega 18, mille kohaselt käesoleva seaduse jõustumise seisuga

tegutsev varjupaiga pidaja peab omama varjupaiga pidaja tegevusluba alates 2028. aasta 1.

jaanuarist.

Sätte eesmärk on tagada piisavalt pikk üleminekuaeg, et juba tegutsevad varjupaiga pidajad

saaksid tegevusloa nõuetega tutvuda ning vajaduse korral enda tegevust ümber korraldada, et

vastata LoKS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele ning taotleda tegevusluba.

Üleminekuaeg on oluline ka lube väljastavale PTA-le nõuetega tutvumiseks ning kontrollide

tegemiseks.

LoKS-i § 81 lõike 19 kohaselt loetakse LoKS-i § 54 lõike 1 kohane loakohustus täidetuks, kui

isik on täitnud enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud VS-i § 25 lõike 2 punkti 3 kohaselt

tegevusloakohustuse.

Eelnõu §-s 2 muudetakse VS-i.

VS-i muudatused on sisuliselt seotud LoKS-is kavandatud muudatustega ja tehakse selleks, et

viia VS-i sätted kooskõlla LoKS-is kavandatud muudatustega.

Eelnõu § 2 punkti 1 kohaselt täpsustatakse VS-i § 24 lõike 2 punkti 1 sõnastust. VS-i § 24 lõikes

2 on viidatud tegevusaladele, millel tegutsemise korral on isikul teatamiskohustus. VS-i § 24 lõike

2 punktis 1 viidatud tegevusalade hulgast on muudatuse kohaselt välja arvatud LoKS-i § 54 lõikes

1 nimetatud tegevusala, sest selle tegevusala puhul asendatakse teatamiskohustus varjupaiga

pidaja loakohustusega ning loakohustusega seonduv reguleeritakse edaspidi LoKS-is.

Eelnõu § 2 punktis 2 parandatakse VS-i § 25 lõike 2 punktis 3 loetletud tegevusalade viited.

Seoses sellega, et eelnõu kohaselt on varjupaiga pidaja ning koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega tegelev varjupaiga pidaja loakohustus reguleeritud edaspidi LoKS-is, on

vaja sellekohane regulatsioon VS-ist välja jätta ning enam ei ole asjakohane viidata VS-is

komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artikli 9 punktis b nimetatud tegevusalale

(varjupaigad, kus tegeletakse koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega).

Eelnõu § 2 punkti 3 kohaselt täpsustatakse VS-i §-s 27 sätestatud tegevusloa kontrollieset.

Muudatus VS-i § 27 punktis 2 on samuti seotud sellega et eelnõu kohaselt reguleeritakse koerte,

kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegeleva varjupaiga pidaja loakohustusega

seonduv edaspidi LoKS-is, mistõttu tuleb VS-is sätestatud kontrollieseme nõuete hulgast jätta

välja viide komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035 artiklile 11, milles on sätestatud

nõuded koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega tegelevale varjupaiga

pidajale.

Eelnõu § 2 punktis 4 täpsustatakse VS-i põllumajandusloomade registriga seotud sätteid.

Täpsemalt täiendatakse VS-i § 34 lõike 2 punkti 2 sõnastust nii, et põllumajandusloomade registri

eesmärk on tõhusa veterinaarjärelevalve ja veterinaarkontrolli tagamiseks pidada arvestust muu

hulgas ka selliste isikute ja nende tegevuse kohta, kes on saanud tegevusloa varjupaiga

pidamiseks või sellise varjupaiga pidamiseks, kus tegeletakse koerte, kasside ja valgetuhkrute

teise liikmesriiki viimisega.

26

Eelnõu § 2 punktides 5 ja 6 tehtavad muudatused puudutavad bioturvalisuse kava koostamisega

seotud sätteid. VS-i §-s 36 sätestatud bioturvalisuse kava koostamise kohustus kehtib ka

varjupaiga pidajate kohta, mistõttu tuleb asjakohastes sätetes (VS-i § 36 lõigetes 1 ja 5) parandada

viited ning lisada viide LoKS-i § 54 lõikes 1 nimetatud tegevusaladele. Bioturvalisuse kava tuleb

koostada, sest varjupaikades peetakse teadmata tervisestaatusega loomi ning on haiguseid, mis

esinevad erinevatel loomaliikidel ja võivad ohustada nii inimese kui ka väljaspool varjupaika

elavate loomade tervist. Sellisteks haigusteks on näiteks marutaud, toksoplasmoos ja

dermatofütoos. Asjakohaste pidamisviiside ja loomaliikide loetelu kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

Eelnõu §-s 3 on sätestatud seaduse jõustumise tähtpäev.

Seaduse jõustumine on kavandatud 2027. aasta 1. jaanuaril.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse LoKS-is kasutusele uued terminid „varjupaik“ ja „varjupaiga pidaja“. Uute

terminite lisamine on vajalik, sest LoKS-is ei ole varjupaikade tegevust varem reguleeritud.

Eelnõu terminoloogia on kooskõlas määruse (EL) 2016/429 ja komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2019/2035 terminoloogiaga.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas EL-i õigusega. Eelnõu väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 loomataudide kohta, millega muudetakse teatavaid

loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks (loomatervise määrus) (ELT

L 84, 31.03.2016, lk 1–208), ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035, millega

täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/429 seoses maismaaloomade

pidamise ettevõtteid ja haudejaamu ning teatavate peetavate maismaaloomade ja haudemunade

jälgitavust käsitlevate eeskirjadega (ELT L 314, 05.12.2019, lk 115–169), nõuetega.

Eelnõu on seotud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega, milles käsitletakse koerte ja

kasside heaolu ja nende jälgitavust (COM(2023)0769-C9-0443/2023-2023/0447(COD)) ja mis

läbis Euroopa Parlamendis esimese lugemise 19. juunil 2025.3,4 Nimetatud määruse eesmärk on

kooskõlas käesoleva eelnõu eesmärkidega: reguleerida loomade varjupaikade tegevust, et tagada

koerte ja kasside siseturu ladus ja läbipaistev toimimine ja loomade heaolu ning takistada

zoonooside teket ja levikut.3

Määruse (EL) 2016/429 artikli 269 lõike 1 punktist d ja sama artikli lõikest 2 tuleneb, et

liikmesriigid võivad oma territooriumil kohaldada täiendavaid või LTM-is kehtestatud

meetmetest rangemaid meetmeid seoses I jaotise 1. peatükis (artiklid 84–107) sätestatud

registreerimise, heakskiitmise, arvestuse pidamise ja registrite nõuetega, kui need riiklikud

meetmed järgivad LTM-is kehtestatud eeskirju ega takista loomade ja toodete liikumist

liikmesriikide vahel ega lähe vastuollu artikli 269 lõikes 1 osutatud eeskirjadega.

6. Seaduse mõjud

Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika

eeskiri” § 46 lõikes 1 loetletud mõju valdkondadest ei kaasne kavandatud muudatustega olulisi

mõjusid riigivalitsemisele, infotehnoloogiale ja infoühiskonnale, riigikaitsele, siseturvalisusele,

regionaalarengule, haridusele, kultuurile, spordile, keskkonnale ega sotsiaalvaldkonnale. Seaduse

mõjudena käsitletakse üksnes regulatiivsete muudatustega kaasnevaid otseseid sotsiaalseid ja

27

majanduslikke mõjusid. Kõikide muudatuste puhul on lisaks eraldi välja toodud mõjudele ka

otsene mõju loomaheaolule.

Eelnõu § 1 punktis 7 tehtud muudatus, mille eesmärk on viia LoKS kooskõlla biotsiidiseadusega,

on tehnilist laadi ja sellel puudub Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea

õigusloome ja normitehnika eeskiri” § 46 lõikes 1 loetletud mõju.

6.1 Loomaga suguühtesse astumise ja muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise ning

sellist materjali sisaldava foto või videosalvestise omamise ja hoidmise ning teisele isikule

üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise lisamine looma suhtes

lubamatute tegude loetellu (eelnõu § 1 punktid 1 ja 2)

Mõju valdkond: sotsiaalvaldkond

Mõju sihtrühm: elanikkond, eelkõige võimalikud õigusrikkujad

Avalduv mõju, selle ulatus ja sagedus

Zoofiilia keelustamise mõju on Eesti ühiskonnas väheoluline, kuna zoofiilia on seksuaalne

kõrvalekalle, mida esineb vähe. Suurem mõju on sõnumil, mis mõistab üheselt ja arusaadavalt

sellise kõrvalekalde hukka. Kuna mõju ulatus ja sagedus on väiksed, ei kaasne muudatusega

olulisi riske ega negatiivseid kõrvalmõjusid.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: ebasoovitavate mõjude risk on väike, kuna negatiivne

mõju puudub.

Järeldus mõju olulisuse kohta: oluline mõju puudub.

6.2 Koera ketis pidamise keelamine (eelnõu § 1 punkt 3)

Koera on edaspidi lubatud ketis hoida vaid ajutiselt meditsiinilisel näidustusel, looma turvalisuse

kaalutlustel või juhul, kui täiskasvanud loom on agressiivne või ohtlik teisele loomale või

inimesele. Muudatus mõjutab koeraomanikke, kes võtavad endale koera, kes on sündinud hiljem

kui 1. jaanuaril 2027. Seaduse jõustumise ajal ketis peetavat koera, kes on sündinud enne 2027.

aasta 1. jaanuari ning kes võib teistsuguse pidamisviisi korral olla agressiivne või ohtlik iseendale

või teisele loomale või inimesele, võib ketis pidada 2037. aasta 1. jaanuarini või looma elu lõpuni.

Mõju valdkond: majandus, sotsiaalvaldkond ja riigivalitsemine

Majanduslik mõju

Loomaomanikele, kes soovivad edaspidi koera pidada, võib seadusemuudatus tuua kaasa

ühekordse kulu aediku ehitamiseks. Arvestades loomapidamisega seotud kogukulusid, on selline

ühekordne kulu siiski suhteliselt väike.

Sotsiaalne mõju

Koera ajutiselt ketis hoidmise lubamine mõjutab inimeste heaolu ja elukeskkonda ning tõstab

hoolivust loomade suhtes. Kuigi ketis koer on justkui inimesest eraldatud, on teadusuuringud

näidanud, et alaline koera ketis pidamine viib looma käitumisprobleemideni, sealhulgas inimese

ründamiseni, mis võib lõppeda vigastuste ja isegi surmaga. Muudatusega, et koera võib ainult

ajutiselt ketis hoida, peaks ühiskonnas vähenema agressiivsete loomade osakaal ja loodetavasti

väheneb märkimisväärselt ka inimestele tekitatud vaimne- ja füüsiline kahju, mis on tingitud nii

koerte rünnakutest kui ka valedest pidamistingimustest.

28

Mõju riigiasutusele

Mõju riigiasutusele on väike, kuna koerte ketis pidamine on ühiskonnas saanud negatiivset

tähelepanu ja seetõttu peetakse koera ketis järjest vähem. Teisalt on oluline, et PTA saab

selgesõnalise õigusliku aluse teha tulevikus ettekirjutus loomaomanikule, kes peab oma koera

ketis ega täida seetõttu loomapidamisnõudeid.

Mõju sihtrühm: loomaomanikud ja PTA

Avalduv mõju, selle ulatus ja sagedus

Mõju loomaomanikele on väike, sest juba praegu on paljudel loomaomanikel koera pidamiseks

aedik või peetakse looma siseruumides ning loomaga jalutatakse regulaarselt. Mõju ulatus on

suurem maapiirkonnas, kus loomi peetakse rohkem õues, aga juba praegu on paljud loomapidajad

läinud üle aedikus pidamisele.

Muudatus mõjutab isikut, kes kavatseb tulevikus koera võtta ning peab seega olema teadlik, et

looma heaolust lähtudes ei ole lubatud teda enam ketis pidada. Loomaomanikule on see

ühekordne investeering korralikku aedikusse või näiteks õigetes mõõtmetes koerapuuri, et koera

saaks ajutiselt toas puuris pidada.

Ebasoovitatavate mõjude kaasnemise risk

Esineb risk, et kõik inimesed ei mõista sõna „ajutine“ ühtmoodi. Selle vältimiseks on eelnõu

seletuskirjas toodud mitmeid nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid, mis aitavad nii

loomapidajal kui ka PTA-l olenevalt olukorrast otsustada , kas looma hoidmine ketis on ajutine

või mitte. Teine risk on praegusel alaliselt ketis peetavate koerte äkiline pidamistingimuste

muutmine, mis võib endaga kaasa tuua lisaprobleeme. Selle riski vältimiseks on kehtestatud

üleminekusäte, mille kohaselt võimaldatakse enne 2027. aasta 1. jaanuari sündinud ketis peetavat

koera pidada ketis tema elu lõpuni, kui see pidamisviis vastab õigusaktides sätestatud nõuetele.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on väheoluline ja puudutab otseselt vaid koerapidajaid.

6.3 Varjupaik ja varjupaiga pidaja tegevusluba (eelnõu § 1 punkt 4)

Seaduseelnõu reguleerib majandustegevuse nõudeid nii loomade varjupaiga pidaja kui ka sellise

loomade varjupaiga pidaja puhul, kes tegeleb komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035

artikli punktis b nimetatud koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki viimisega. Mõlemat

liiki varjupaikade pidajatele kehtestatakse tegevusloa kohustus, selle tingimused, nõuded

personalile ja varjupaigas loomade pidamise nõuded.

Mõju valdkond: majandus, sotsiaalvaldkond, riigiasutused

Sihtrühm: loomade varjupaiga pidajad, veterinaararstid, loomaomanikud, PTA, kohalik

omavalitsus

Avalduv mõju, selle ulatus ja sagedus: avalduv mõju ja selle ulatus on mõõdukas.

Majanduslik mõju

Muudatustega kaasneb mõõdukas halduskoormuse kasv varjupaiga pidajale, kes peab oma

varjupaigas järgima kehtestatud majandustegevuse nõudeid ning täitma loakohustust. Praegu on

juba mitmed suuremad varjupaiga pidajad, kes tegelevad koerte, kasside ja valgetuhkrute teise

liikmesriiki viimisega, sellise loakohustuse täitnud tulenevalt Euroopa Liidu õiguse ja VS-i

nõuetest. Eelnõuga nähakse ette üleminekusäte, mille kohaselt VS-i § 25 lõike 2 punkti 3 kohaselt

29

loakohustuse täitnud varjupaiga pidaja puhul loetakse käesoleva seaduse § 54 lõike 1 kohane

loakohustus täidetuks.

Mõju riigiasutusele

Mõju riigiasutusele on väike, sest suureneb PTA töökoormus seoses tegevuslubade

väljastamisega. PTA peab üle hindama kõik Eestis tegutsevad varjupaigad, välja arvatud need,

kelle pidajate loakohustus loetakse juba täidetuks, mis tähendab suurenenud töökoormust. Samas

on tegevusloa väljastamise järel tehtavate kontrollide arv loodetavasti väiksem, mis aitab

töökoormust tasakaalustada.

Sotsiaalne mõju Ühtlaselt heade pidamistingimustega varjupaikadest võivad inimesed julgemalt endale

lemmiklooma võtta, samuti aitab loakohustus täita ühiskonna ootust, et kõikidel loomadel on

varjupaigas head pidamistingimused.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk

Ebasoovitavate mõjude vältimiseks on eelnõu ettevalmistaja kaasanud aruteludesse loomade

varjupaigad, sealhulgas varjupaigana tegutsevad MTÜ-d, kohalikud omavalitsused, Eesti

Linnade ja Valdade Liidu ning Eesti Loomaarstide Koja. Muudatustega ei tohiks kaasneda suuri

rahalisi kulutusi varjupaiga pidajatele ja piisav üleminekuaeg, mille kohaselt seaduse jõustumise

ajal tegutseval varjupaiga pidajal peab olema asjakohane tegevusluba alates 2028. aasta 1.

jaanuarist, aitab neil sätestatud nõuetega kooskõlla viimiseks enda ettevõtetes vajalikud

muudatused teha.

Ebasoovitav mõju esineb varjupaiga pidajatele, kes ei suuda varjupaigas loomade

pidamistingimusi uute nõuetega vastavusse viia. Sellisel juhul ei saa nad tegevusluba, et

varjupaiga pidajana tegutseda, ning võib tekkida olukord, kus sellises varjupaigas peetavatele

loomadele tuleb kiiresti leida uus kodu. Sellist riski aitavad vähendada Eestis tegutsevad erinevad

varjupaigad ja loomapäästegrupid, kes võiksid olla huvitatud aitamisest nendele loomadele kodu

leida. Sellise ebasoovitava mõju kaasnemine on kahjuks paratamatu, sest loomade heaolu peab

sellises ettevõttes olema tingimusteta täidetud.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on mõõdukas, oluline mõju puudub.

6.4 Eutanaasia (eelnõu § 1 punktid 5 ja 6)

Seaduseelnõu reguleerib looma eutanaasia läbiviimise otsuse tegemisel veterinaararsti ja

loomaomaniku vahel vastutuse jagunemist ning võimaldab hulkuva looma eutanaasia üle

vajaduse korral otsustada veterinaararstil, kui selle looma edasine elu põhjustaks loomale

kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: veterinaararstid, loomaomanikud

Avalduv mõju, selle ulatus ja sagedus

Sotsiaalne mõju Avalduv mõju on mõõdukas, sest lemmiklooma omanikke, kellel selline otsus tuleb teha, on

palju. Mõju on positiivne, sest seda otsust ei pea tegema enam loomaomanik üksi ja

veterinaararstil on õigus oma arvamust julgemalt avaldada. Looma heaolu tagamiseks peab olema

otsustusõigus nii loomaomanikul, kes oskab hinnata looma seisundit pikema aja jooksu, kui ka

veterinaararstil, kes hindab hetkeolukorda, tuginedes oma meditsiinilistele teadmistele.

30

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, aga teatavates olukordades olemas. Sellisteks

näiteks võib olla olukord, kus veterinaararsti hinnangul on eutanaasia ainus võimalus tagada

looma heaolu, kuid loomaomanik ei nõustu sellega isegi mitte pärast mitme veterinaararsti

arvamust. Teisalt võib loomaomanikul olla probleem, mis ei võimalda tal looma pidada, aga

veterinaararst ei ole nõus sellist looma eutaneerima. Selliste mõjude vähendamiseks on

seletuskirjas kirjeldatud alternatiivseid võimalusi, mida on võimalik erinevates olukordades

lisaks ette võtta.

Järeldus mõju olulisuse kohta

Mõju olulisus looma omanikule on väike, sest looma eutanaasia otsust tuleb teha harva. Mõju

olulisus veterinaararstile on keskmine, tagades talle väga keerulistes olukordades selgemad

õigused ja juhised.

6.5 Isiku valduses oleva eluruumi läbivaatus selle eluruumi äriruumina kasutamise korral (eelnõu § 1 punkt 8)

Mõju valdkond: mõju riigiasutusele

Sihtrühm: PTA

Avalduv mõju ja selle ulatus

Muudatuse tulemusena muutub PTA töökorraldus vihjete kontrollimisel lihtsamaks ja

tõhusamaks, sest juhul, kui eluruumi kasutatakse ka äriruumina, võib PTA selle töö- või

lahtioleku ajal läbi vaadata ilma KorS-i § 51 lõikes 2 sätestatud halduskohtu loata.

Isiku puhul, kes peab lemmiklooma kaubanduslikul eesmärgil ja kellel on seadusest tulenev

teatamis- või loakohustus, langeb eluruum sageli kokku tema äriruumiga ehk

loomapidamisruumiga. Näiteks on see sageli nii eraelamus ja talumajapidamises kaubanduslikul

eesmärgil loomade pidamise puhul (kasvandused). Selliseid eraelamuid ja talumajapidamisi

tuleks käsitada äriruumina ehk ettevõttena. Edaspidi ei ole iga sellise valduse läbivaatamiseks

eelnevalt vajalik taotleda luba läbivaadatava eluruumi asukohajärgselt halduskohtult. Muudatus

tehakse loomade heaolu tagamise eesmärgil.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne.

Järeldus mõju olulisuse kohta: oluline mõju puudub.

6.6 Loomade võõrandamine asendustäitmise korras (eelnõu § 1 punktid 9–11)

Loomade asendustäitmise korras võõrandamise sätete muutmisega võimaldatakse võõrandada

kõiki loomi isikule, kes pidas seda looma asendustäitmise korras, ja ka muule isikule.

Mõju valdkond: sotsiaalvaldkond, riigiasutus

Mõju sihtrühm: loomapidajad ja PTA

Avalduv mõju, selle ulatus ja sagedus

31

Loomade võõrandamise võimaldamisega kaasnev mõju on väheoluline, kuna PTA poolt

võõrandatud loomade arv jääb enamasti alla 1000 looma ühes aastas, mis on väga väike osa Eestis

peetavatest loomadest.

Mõju riigiasutusele on mõõdukas, sest muudatus lihtsustab PTA-l halvasti koheldud loomade

võõrandamist ja laiendab võimalusi vastavalt looma seisukorrale valida, kuhu selline loom on

sobilik võõrandada.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk

Kuna mõju ulatus ja sagedus on väiksed, ei kaasne muudatusega olulisi riske ega negatiivseid

kõrvalmõjusid.

Järeldus mõju olulisuse kohta

Muudatus mõju ühiskonnale on üldiselt väheoluline. Teisalt on see olulise mõjuga

loomaheaolule, eriti loomale, keda on vaja võõrandada.

6.7 Karistusmäärade tõstmine (eelnõu § 1 punktid 12 ja 13)

Mõju valdkond: majandus

Sihtrühm: ettevõtjad, kes tegelevad loomadega, sealhulgas loomade pidamise, veo või

hukkamisega

Avalduv mõju ja selle ulatus: mõju majandusele on keskmine

Majanduslik mõju

Uuenenud karistusmäärade mõju majandusele on keskmine. Mõju sihtrühmaks on kõik

ettevõtjad, kes tegelevad loomade pidamise, tapmise või veoga. PRIA andmetel on andmebaasi

registreeritud 14 427 tegevuskohta, kus peetakse põllumajandusloomi. Veolube on PTA

veebilehel52 andmete alusel 29.04.2025 seisuga väljastatud 139. Lisaks on PRIA registris

registreeritud 38 ettevõtet, kus tegeletakse põllumajandusloomade tapmisega. Kõik nendes

ettevõtetes tegutsevad ettevõtjad peavad oma tegevuses silmas pidama, et nad ei rikuks neile

LoKS-i alusel pandud kohustusi. Võib eeldada, et enamik loomapidamisega tegelevaid isikuid on

seadusekuulekad, kuid senised trahvimäärad on jäänud ajale jalgu ning seetõttu on suur oht, et

liiga leebete karistuste korral võidakse loomade tervise ja heaolu arvelt hakata oma tegevustes

mööndusi tegema. Põllumajandusettevõtete müügitulu on tõusujoones ja kasvanud 60% võrreldes

2018. aastaga53. Juhul, kui ettevõtja rikub näiteks LoKS-is looma vedamise kohta kehtestatud

nõudeid, ei ole senine maksimaalne karistusmäär 3200 eurot mõjus, arvestades ettevõtete käivet

ja müügitulu. Uuendatud karistusmäärade rakendamise korral on mõju neile ettevõtetele

eeldatavalt ühekordne ja suunatud üksikutele isikutele. Võib eeldada, et karistusmäärade

tõstmisel on positiivne mõju, kuna isikud käituvad õiguskuulekamalt ja hoiduvad väärtegude

toimepanemisest, sest väärteo eest ettenähtud maksimaalne trahvisumma on edaspidi senise 3200

euro asemel 320 000 eurot. Võib eeldada, et kõrgemate karistusmäärade kehtestamine parandab

inimeste soovi tõsta oma teadlikkust loomapidamisnõuetest, loomade võistlustel ja avalikul

näitamisel, loomade vedamisel, loomade tapmisel ja hukkamisel, ravimisel ja veterinaarsete

menetluste teostamisel ning loomkatsete tegemisel kehtivatest nõuetest.

52PRIA andmebaas [e-andmebaas] https://pta.agri.ee/riiklikud-registrid-ja-andmekogud#loom 53Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade I poolaasta 2023. Valdkonna ülevaade. Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium 2023. https://www.agri.ee/sites/default/files/documents/2023-09/v%C3%A4ljaanne-

2023-p%C3%B5kat-2023-01.pdf

32

Karistusmäärade ajakohastamisega kaasnevaid olulisi kulusid ja tulusid ei ole võimalik

prognoosida. Suuremate rahatrahvide määramine ei too vältimatult kaasa suuremaid

väärteokaristusi, lisaks võib kõrgem trahvimäär motiveerida isikuid panema toime vähem

väärtegusid.

Muudatuste mõju loomade heaolule on olulise tähtsusega. Senini kehtivad LoKS-i

karistusmäärad on olnud muutmata rohkem kui kümme aastat. Loomakaitse valdkonnas ei ole

PTA 2022. aastal määranud mitte ühtegi karistust. Selle põhjuseks ei ole mitte menetlushuvi

puudumine loomaheaolu seisukohast, vaid erinevad töökorralduslikud aspektid. Prioriteediks on

iga juhtumi puhul võimalikult kiiresti taastada loomaheaolu ettekirjutuse või mõne muu

sekkumisega, et minna lahendama järgmist loomatervise või loomaheaolu probleemi. Isiku

heidutamine tuvastatud väärteo eest karistamisega ei ole loomaheaolu seisukohast esmatähtis

võrreldes järgmise loomaga seotud aegkriitilise probleemi lahendamisega. Siiski on igal aastal

kasvav väärtegude kohta tehtud vihjete arv ja avalikkuse huvi loomaheaolu probleemide

lahendamise vastu toonud kaasa vajaduse menetleda loomade väärkohtlemist ja vajaduse korral

määrata sellise tegevuse eest ka karistus. Karistus peab vähendama rikkumiste arvu ja aitama

LoKS-is kirjeldatud loomade heaolu nõuete täitmise kõrval hoida ära loomade kannatusi.

Väärteomenetluse toimingute läbiviimiseks peab olema piisavalt aega, ainult sel juhul on karistus

piisavalt mõjuv. LoKS-i alusel kehtestatud trahvimäärad erinevate rikkumiste korral peavad

olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Arvestades loomade heaoluga seotud avalikku

huvi ja ühiskonna kõrgendatud ootusi loomade heaolu eest seismisel, on põhjendatud korrigeerida

maksimaalseid trahvimäärasid kõigi LoKS-i alusel nimetatud koosseisude puhul.

Kehtiva õiguse kohaselt saab loomakasvatusettevõttes tegutsevale ettevõtjale juhul, kui ta jätab

lambad hooletusse viisil, et nad hukkuvad, määrata karistuseks kuni 3200 eurot trahvi. Samal ajal,

kui ta ei ole lambaid õigel ajal kõrvamärkidega identifitseerinud, on VS-i järgi võimalik

maksimaalseks trahviks määrata 32 000 eurot. Juba samas valdkonnas tegutsev ettevõtja on

saanud õigusakte lugedes sõnumi, mida ta laudas esimesena ära teeb. Esmalt paneb kõrvamärgid

ja kannab need registrisse ning alles seejärel kontrollib, kas lammas on suremas või kannatab

valudes. Tegelikkuses ei taha pädevad loomapidajad, loomakaitsjad, järelevalveametnikud ja

üldiselt kõik inimesed, et loomad kannataksid, ja selle kinnituseks ei ole vaja trahvimäärasid tõsta.

Samas, kui valdkonnas on kehtestatud trahvimäärad, peavad need peegeldama loomaheaolu kui

olulist ja kaitstavat avalikku väärtust.

Võib eeldada, et rangemad karistused annavad selge signaali, et loomade heaolu on oluline terves

ühiskonnas. Ühiskonnas on kokku lepitud standardid, mille järgimist on vaja tõhusalt kontrollida

ja mille rikkumise eest saab vajadusel määrata karistuse, mis on õiglane, proportsionaalne ning

hoiatava iseloomuga. Loomade võtmine ja nendega tegelemiseks on vaja teatud oskusi ja

pädevust. Siinkohal ei ole vahet, kas räägime lemmikloomana peetavatest loomadest või

põllumajandusloomadest. Looma võttes võetakse ka vastutus. Kui loomapidamisnõuetest ei peeta

kinni, võivad loomad sattuda hulkuma ning teha kahju elu- ja looduskeskkonnale: hävitada ja

rikkuda inimeste vara, haljasalasid või ka sattuda liiklusõnnetustesse, mille tagajärjed võivad olla

rasked. Senini on PTA määranud loomapidamisnõuete rikkumise eest vähe karistusi ning teinud

pigem ettekirjutusi ja ettekirjutuste täitmata jätmisel on looma nõuetekohase pidamisega seotud

kohustus asendustäitmise korras üle võetud, sest praegu kehtivad trahvimäärad on väga madalad.

Võib eeldada, et loomapidamisnõudeid rikkunud eraisik või juriidiline isik maksab trahvi ära,

kuid jätkab oma tegevusega. Ajakohastatud trahvimäärad aitavad seda olukorda muuta.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk: ebasoovitavaid mõjusid karistusmäärade tõstmisega ei

kaasne.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on keskmine.

33

6.8. Mõju haldus- ja töökoormusele

Mõju ettevõtjate ja eraisikute halduskoormusele: kokkuvõtlikult võib tuua välja, et muudatustega

kaasneb mõõdukas halduskoormuse kasv varjupaiga pidajale, kes peab oma varjupaigas järgima

kehtestatud majandustegevuse nõudeid ning täitma loakohustuse. Praegu on juba mitmed

suuremad varjupaiga pidajad, kes tegelevad koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega, sellise loakohustuse täitnud tulenevalt Euroopa Liidu õiguse ja VS-i nõuetest.

Eelnõuga kavandatud muudatused varjupaikade kohta on kõikide huvirühmadega eelnevalt

kooskõlastatud. Samuti kasvab halduskoormus koerapidajale, kes peab koera ketis pidamise

keelu tõttu oma koera pidamise tingimused ümber korraldama. Selliseid koerapidajaid on Eestis

siiski üha vähem ja koera pidamise tingimuste ümberkorraldamisega kaasneb ühekordne kulu.

Avaliku sektori töökoormus: muudatustega kaasneb töökoormuse kasv, sest suureneb PTA

töökoormus seoses varjupaikaga pidaja tegevuslubade väljastamisega. PTA peab üle hindama

kõik Eestis tegutsevate varjupaiga pidajate varjupaigad, välja arvatud need, milles tegutsemise

korral loetakse loakohustus juba täidetuks. See tähendab suurenenud töökoormust. Tegevusloa

väljastamise järel on tehtavate kontrollide arv loodetavasti väiksem, mis aitab töökoormust

tasakaalustada.

Samas aitavad muudatused vähendada ka PTA töökoormust, sest võimaldavad PTA-l lihtsamalt

teha riikliku järelevalve käigus valduse läbivaatust ning paindlikumalt korraldada halvasti

koheldud loomade võõrandamist asendustäitmise korras. Muudatused annavad ka selgemad

õiguslikud alused looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest karistamiseks ja ettekirjutuse

tegemiseks loomaomanikule, kes peab oma koera ketis.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega olulisi lisategevusi, kulusid ja tulusid riigile ja kohalikule omavalitsusele

ei kaasne. Seoses loomade varjupaikade täpsemate andmete küsimisega on vajalik täiendada

PRIA-registris küsitavaid andmeridu. Selle tegevusega kaasneva kulu esialgseks suuruseks on

PRIA hinnanud 15 400 eurot, mis on kavandatud katta PRIA enda eelarvest.

Lisaks võivad kaasneda kulud seoses loomade varjupaigaga ja sellele esitatavate nõuete

täitmisega. Võib leiduda varjupaiku, kus võib olla vajalik muuta loomade pidamisviisi, aga kuna

paljud varjupaigad tegutsevad teenusepakkujana ja mitte alati KOV-i ruumides, võib see kohustus

rakenduda hoopis neile ja seetõttu on kulusid KOV-ile raske prognoosida.

Varjupaiga pidajale tegevusloakohustuse kehtestamisega ei ole ette näha uusi tegevusi riigile ega

kohalikule omavalitsusele. Praegu kehtib tegevusloakohustus selliste varjupaikade pidajatele, kus

võidakse tegeleda koerte, kasside ja valgetuhkrute teise Euroopa Liidu liikmesriiki viimisega –

selliseid varjupaiku on praegu Eestis 14. Tänu sellele on Eestis toimiv registreerimissüsteem, kus

on võimalik ka üles loetleda erinevad hoiukodud, seega puudub vajadus uue eraldi

tarkvaraarenduse järele ning piisab paari rea lisamisest olemasolevasse andmebaasi. PTA teostab

ka praegu järelevalvet varjupaikade üle, mille pidajatele kehtib tegevusloakohustus. Juhul, kui

KOV-i teenindav varjupaik ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele, siis võib kaasneda

kulu looma heaolu nõuete parandamiseks. Eelnõu koostaja poolt külastatud varjupaigad vastavad

kõik suuremale osale nõuetele.

LoKS-i vastutussätetes karistusmäärade ajakohastamisega ei ole olulisi kulusid ja tulusid

võimalik prognoosida. Suuremate rahatrahvide sätestamine ei too vältimatult kaasa suuremaid

väärteokaristusi, lisaks võib kõrgem trahvimäär motiveerida isikuid panema toime vähem

väärtegusid.

Seaduse rakendamine ei too riigile kaasa otseseid tulusid.

34

8. Rakendusaktid

Uus rakendusakt

Eelnõus kavandatud LoKS-i § 54 lõikega 5 antakse regionaal- ja põllumajandusministrile volitus

kehtestada loomade varjupaikadele esitatavad nõuded. Tegemist on uue volitusnormiga. Eraldi

volitusnorm on sätestatud, kuna selle alusel kehtestatakse nõuded varjupaiga ruumidele ja

ehitistele ning vahenditele ja seadmetele, varjupaiga veterinaararstile ning varjupaigas peetava

looma üleandmisele.

Muudetavad rakendusaktid

Muudetavad rakendusaktid on:

1) Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2002. a määrus nr 130 „Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise

ja nende omaniku kindlakstegemise ning hulkuvate loomade hukkamise kord”

https://www.riigiteataja.ee/akt/95217

2) põllumajandusministri 24. juuli 2008. a määruse nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded”

https://www.riigiteataja.ee/akt/13006944

3) maaeluministri 17. novembri 2021. a määrus nr 56 „Nende loomaliikide loetelu, millesse

kuuluvate loomade pidamisel koostab isik bioturvalisuse kava“

https://www.riigiteataja.ee/akt/119112021004

4) maaeluministri 25. novembri 2021. a määrus nr 73 „Põllumajandusloomade registri

põhimäärus“

https://www.riigiteataja.ee/akt/127112021001

Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1.

8. Seaduse jõustumine

Seadus jõustumine on eelnõu kohaselt kavandatud 2027. aasta 1. jaanuaril. Eelnõus on jõustumise

tähtpäev määratud arvestusega, et koerapidajatele ja varjupaiga pidajatele jääks piisav

kohanemisaeg uute normidega tutvumiseks ja vajaduse korral oma tegevuse

ümberkorraldamiseks. Samuti on tähtpäeva sätestamisel arvestatud, et seaduse rakendamiseks

vajalikud rakendusaktid saaksid jõustuda seadusega samal ajal.

9. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks Justiits- ja

Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Siseministeeriumile

ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.

Eelnõu edastatakse arvamuse andmiseks järgmistele asutustele ning huvirühmadele:

Põllumajandus- ja Toiduamet, Maksu- ja Tolliamet, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Maaülikool, MTÜ Eesti Loomakaitse Selts, MTÜ

Eestimaa Loomakaitse Liit, MTÜ Loomus, MTÜ Eesti Loomaarstide Koda, Eesti Loomakaitse

Selts MTÜ, Varjupaikade MTÜ, Loomade Hoiupaik MTÜ, Pesaleidja MTÜ, Cats Help MTÜ,

Assisi Franciscuse Selts MTÜ, Tartu Kassikaitse MTÜ, Rõõmsad Hüpped MTÜ, Ayuda MTÜ,

Väikeste Loomade Abi MTÜ, Kitten Help MTÜ, Eesti Kennelliit MTÜ, Eesti Kassikasvatajate

Liit Felix, Lääne-Virumaa Koduloomade Varjupaik MTÜ, Hiiumaa Koduta Loomade Turvakodu

MTÜ, Paikass MTÜ, Kiisutuba MTÜ, Kohtla-Järve Koduloomade Varjupaik MTÜ, Saaremaa

Lemmikloomade Turvakodu MTÜ

35

Kuna eelnõu sisaldab toote nõuetele vastavuse seaduse tähenduses tehnilisi norme, teavitatakse

sama seaduse § 43 lõike 1 kohaselt sellistest normidest Euroopa Komisjoni ja Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriike. Vabariigi Valitsuse 29. septembri 2010. a määruse nr 140

„Kavandatavast tehnilisest normist, infoühiskonna teenusele kehtestatavast nõudest ja teenuse

osutamise nõudest teavitamise kord ning teavitamist koordineeriva asutuse määramine” § 3 lõike

1 kohaselt on Eesti Vabariigis teavitamist koordineerivaks asutuseks Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium. Eelnõu edastatakse Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile edasiseks menetlemiseks.

__________________________________________________________________________

LoKS_SK_Lisa1.pdf

Loomakaitseseaduse ja

veterinaarseaduse muutmise

seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

Rakendusaktide kavandid

MÄÄRUS

xx.xx.2026 nr …..

Loomade varjupaigale esitatavad nõuded

Määrus kehtestatakse loomakaitseseaduse § 54 lõike 5 alusel

§ 1. Reguleerimis- ja kohaldamisala

(1) Määrusega kehtestatakse loomade varjupaigale (edaspidi varjupaik) esitatavad nõuded,

sealhulgas nõuded varjupaiga ruumidele ja ehitistele ning vahenditele ja seadmetele, varjupaiga

veterinaararstile ning varjupaigas peetava looma üleandmisele.

(2) Varjupaigale käesolevas määruses sätestatud nõudeid kohaldatakse ka sellisele varjupaigale,

kus ettevõtja tegutseb komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/2035, millega täiendatakse

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/429 seoses maismaaloomade pidamise

ettevõtteid ja haudejaamu ning teatavate peetavate maismaaloomade ja haudemunade

jälgitavust käsitlevate eeskirjadega (ELT L 314, 05.12.2019, lk 115–169), artikli 9 punktis b

nimetatud tegevusalal.

(3) Hulkuvate loomade püüdmisel, pidamisel ja nende omaniku kindlaks tegemisel lähtutakse

Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2002. a määruse nr 130 „Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise

ja nende omaniku kindlakstegemise ning hulkuvate loomade hukkamise kord“ nõuetest.

(4) Lemmikloomade pidamisel varjupaigas lähtutakse põllumajandusministri 24. juuli 2008. a

määruse nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ nõuetest.

§ 2. Varjupaiga ruumid ja ehitised ning vahendid ja seadmed

(1) Varjupaigas peavad olema järgmised ruumid või ehitised:

1) ruum või eraldatud puur, mis asub eraldi selleks ette nähtud ruumiosas, püütud hulkuva

looma karantiiniaja vältel pidamiseks või ravi eesmärgil looma lühiajaliseks eraldi hoidmiseks;

2) eraldi ruumid või ehitised erinevatele loomaliikidele ja eraldi ruumid või eraldatud puurid

või ehitised eri soost loomade pidamiseks;

3) ruum veterinaarseteks menetlusteks;

4) ruum, kus hoitakse sööta ja teisi lemmiklooma pidamiseks ette nähtud vahendeid;

5) ruum või ruumiosa, kus on võimalik varjupaigas peetava loomaga tutvuda või teda tuvastada.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud ruuminõudeid ei kohaldata sellise

varjupaiga suhtes, kus peetavate loomade arv on kuni 5 samast liigist looma.

KAVAND 1

2

(3) Erinevat liiki loomade pidamise ruumid ja ehitised peavad olema paigutatud selliselt, et

tagatud oleks loomade heaolu.

(4) Looma puur või muu selletaoline ruum peab olema ehitatud tugevast materjalist, mis ei

ohusta tema tervist ega heaolu.

(5) Loomade pidamise ruumid ja ehitised ning pidamise vahendid ja seadmed peavad olema

materjalist, mis on kergesti puhastatav ja desinfitseeritav ning puhastamisele ja

desinfitseerimisele vastupidav.

(6) Looma puuris või muus selletaolises ruumis peab olema võimalik eraldada sööda- ja

jooginõu asukohast, mis on mõeldud roojamiseks ja urineerimiseks.

(7) Puuris või muus selletaolises ruumis peab olema koht loomale puhkamiseks ja peitumiseks.

(8) Loomal peavad olema individuaalsed vahendid, millega tema eest hoolitseda. Ühes grupis

peetavatel loomadel, kelle tervisestaatus on sama, võivad olla samad vahendid, millega nende

eest hoolitsetakse.

(9) Kui individuaalseid vahendeid loomale pole võimalik tagada, tuleb vahendid puhastada ja

desinfitseerida enne järgmisel loomal kasutamist.

§ 3. Varjupaiga ruumide ja ehitiste mikrokliima

(1) Loomade pidamise ruumis ja ehitises peavad olema loomaliigile sobiv soojustus ning küte-

ja ventilatsioon, mis tagavad, et õhuringlus, tolmusisaldus ja gaaside kontsentratsioon püsib

tasemel, mis ei kahjusta selles ruumis ja ehitises peetava looma tervist.

(2) Loomade pidamiseks ette nähtud ruum ja ehitis peab olema vee- ja tuulekindel.

(3) Loomade pidamiseks ettenähtud ruumis ja ehitises hoidutakse müra tekitamisest, et vältida

looma käitumis- ja füsioloogiahäireid.

§ 4. Varjupaiga bioturvalisuse kava

Varjupaigas peab olema ajakohastatud kirjalik bioturvalisuse kava varjupaigas rakendatavate

bioturvameetmete kohta.

§ 5. Varjupaiga veterinaararsti ülesanded

Varjupaiga veterinaararst:

1) teeb varjupaika paigutatud loomale kliinilise ülevaatuse esimesel võimalusel, aga mitte

hiljem kui viie tööpäeva jooksul varjupaika paigutamisest, arvestades looma seisundit ja tema

stressitaset;

2) teeb üksnes hädavajalikud ja edasilükkamatud operatsioonid ja muud veterinaarsed

menetlused loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 sätestatud ajavahemikul varjupaigas peetavale

loomale;

3) otsustab vajalikud tegevused loomahaiguste ennetamiseks ja leviku takistamiseks

varjupaigas, arvestades varjupaigas peetavate loomade heaolu ja loomahaiguste

epidemioloogilisi puhanguid;

4) otsustab loomade pidamisviisi, liikumisvajaduse, söödaratsiooni ja ravi üle;

5) otsustab koos loomade hooldamise eest vastutava isikuga, kas looma on võimalik uuele

3

omanikule üle anda ja kodustes tingimustes pidada pärast loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2

sätestatud ajavahemiku möödumist.

§ 6. Looma üleandmine omanikule

(1) Varjupaiga pidaja tagab, et juhul, kui pärast loomakaitseseaduse § 5 lõikes 2 sätestatud

ajavahemiku möödumist on loomale leitud uus omanik, siis:

1) emane koer või kass antakse üle uuele omanikule üldjuhul steriliseeritult;

2) loomaga koos antakse juhend või teave asjaomase loomaliigi pidamise kohta;

3) loomaga koos antakse veterinaararsti teostatud ravi- ja muude menetluste kirjalik kokkuvõte.

(2) Lõike 1 punktis 1 nimetatud steriliseerimise üle otsustab veterinaararst vastavalt looma eale

ja liigile.

§ 7. Arvestuse pidamine

(1) Varjupaiga pidaja tagab arvestuse pidamise järgmiste andmete kohta:

1) väljakutsete arv;

2) hulkuvad loomad, kes tagastati omanikule;

3) hulkuvad loomad, kellele leiti uus omanik pärast loomakaitseseaduses § 5 lõikes 2 sätestatud

ajavahemiku möödumist;

4) hukatud loomade arv.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmeid säilitatakse viis aastat.

§ 8. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Kantsler

4

MÄÄRUS

xx.xx.202x nr …..

Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2002. a määruse nr 130

„Hulkuvate loomade püüdmise, pidamise ja nende

omaniku kindlakstegemise ning hulkuvate loomade

hukkamise kord” muutmine

Määrus kehtestatakse loomakaitseseaduse § 5 lõike 4 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 16. aprilli 2002. a määruse nr 130 „Hulkuvate loomade püüdmise,

pidamise ja nende omaniku kindlakstegemise ning hulkuvate loomade hukkamise kord“ § 3

lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Varjupaigas tuleb hulkuvaid loomi pidada loomakaitseseaduse ja selle alusel kehtestatud

õigusaktide asjakohaseid nõudeid järgides.“.

§ 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristen Michal

Peaminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Keit Kasemets

Riigisekretär

KAVAND 2

5

MÄÄRUS

xx.xx.202x nr …..

Põllumajandusministri 24. juuli 2008. a määruse nr 76

„Lemmikloomade pidamise nõuded“ muutmine

Määrus kehtestatakse loomakaitseseaduse § 3 lõike 5 ja Vabariigi Valitsuse 8. mai 2001. a

määruse nr 161 „Volituste andmine loomakaitseseadusest tulenevate õigusaktide

kehtestamiseks” punkti 41 alusel.

§ 1. Põllumajandusministri 24. juuli 2008. a määruses nr 76 „Lemmikloomade pidamise

nõuded” tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Puuri, terraariumi ja muud lemmiklooma pidamise ruumi ja ehitist tuleb puhastada

piisavalt tihti, et looma tervis ja heaolu oleks tagatud.“;

2) paragrahv 4 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lemmiklooma pidamise ruumi või ehitise valgustus peab vastama peetava looma

bioloogilistele vajadusele. Igale loomaliigile tuleb tagada sobiv valgustusperiood ja sobiv

valguse intensiivsus.“;

3) paragrahv 4 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Seadmete või inimeste tekitatud müra ei tohi kahjustada looma heaolu. Lemmiklooma ei

tohi pidada keskkonnas, kus müratase pidevalt ületab 65 dB.“;

4) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Lemmiklooma pidamise puuri, terraariumi, ruumi ning ehitise temperatuur ja õhuniiskus

peavad olema sobivad selles peetava looma liigile ja eale.“;

5) paragrahvi 5 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Väliaediku maapind peab olema loomale ohutu ja ei tohi soodustada vigastuste teket.

Väliaediku maapind peab olema varustatud sadevee äravoolukohtadega, et vältida liigset vett

ja jäätumist.“;

6) paragrahv 6 lõige 1 sõnastatakse järgnevalt:

„(1) Lemmikloomale antav sööt peab olema toitev ja tasakaalustatud toitainetega ning vajaduse

korral rikastatud mineraalide ja vitamiinidega. Lemmiklooma söötmisel tuleb arvestada looma

liigi, ea ja terviseseisundiga seotud söödavajadustega.“;

KAVAND 3

6

7) määrust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses:

§ 81. Lemmiklooma pidamine varjupaigas

(1) Püütud hulkuva lemmiklooma varjupaigas pidamise korral peab talle võimaldama rikastatud

keskkonna ning peitumise ja puhkamise võimaluse.

(2) Varjupaigas loomade pidamiseks kasutatavaid ehitisi ja ruume ning vahendeid ja seadmeid

peab korrapäraselt puhastama ja desinfitseerima.

(3) Loomade pidamiseks ettenähtud puurid peavad olema teineteisest eraldatud läbipaistmatust

kõvast materjalist vaheseinaga. Vastamisi asuvad puurid peavad olema üksteisest vähemalt

1,5 meetri kaugusel.

(4) Koera pidamisel varjupaigas tuleb vältida agressiooni soodustavaid pidamistingimusi ja -

võtteid.

(5) Koera jalutama viimise asemel võib kasutada eraldi selleks ettenähtud jooksuaedikut, kui

koer saab seal enda liikumisvajaduse rahuldatud.

(6) Kassil, keda peetakse puuris, peab olema korra päevas võimalik rahuldada oma

liikumisvajadust väljaspool puuri vähemalt 30 minutit, välja arvatud karantiiniaja vältel puuris

pidamise korral.

(7) Kui varjupaigas puuduvad loomaliigi jaoks sobivad pidamistingimused, tuleb sellesse liiki

kuuluvale loomale leida teine pidamiskoht.“;

7) paragrahvi 9 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Koera tuleb sotsiaalse kontakti eesmärgil ja liikumisvajaduse rahuldamiseks vähemalt kaks

korda ööpäevas vähemalt pooleks tunniks jalutama viia või võimaldada tal liikuda muul viisil.“;

8) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

(6) Koera võib ketis pidada vaid sellise eluhoone vahetus läheduses, kus püsivalt elatakse.“;

9) paragrahv 10 tunnistatakse kehtetuks;

10) määrust täiendatakse §-ga 101 järgmises sõnastuses:

„§ 101. Koera ajutiselt ketis hoidmine

(1) Ajutiselt ketis hoitava koera kaelarihm ei tohi olla metallist ega poov.

(2) Kui ajutiselt ketis hoitava koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda

piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole.

(3) Kui ajutiselt ketis hoitava koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, siis peab koer

saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.

(4) Kui ajutiselt ketis hoitava koera kett on metallist, siis peab keti ja jooksutrossi või muu

sobiva vahendi ühenduskoht olema sellisest materjalist, mis koera liikumise ajal ei tekitaks

7

koera häirivat heli.

(5) Ajutiselt ketis hoitava koera kett peab paiknema nii, et oleks välistatud selle keerdumine

puu või muu eseme ümber.

(6) Koera võib ketis pidada vaid sellise eluhoone vahetus läheduses, kus püsivalt elatakse.“;

11) paragrahvi 12 lõige 6 sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kuudi põrand tuleb hoida puhta ja kuivana ning kuudi ümbrust tuleb puhastada piisavalt

tihti, et koera tervis ja heaolu oleks tagatud.“;

12) paragrahvi 13 lõiked 2 ja 4 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahv 15 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Iga peetava täiskasvanud kassi kohta peab olema üks liivakast.“;

14) paragrahv 15 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Toas või muus suures ruumis kassi pidamise korral peab ruumi pindala kassi kohta olema

vähemalt 1,5 m2. Tuba võib jagada osadeks, mis on eraldatud kõvade läbipaistmatute

vaheseintega, mille kõrgus on vähemalt 2/3 ruumi kõrgusest. Ühes grupis peetavate loomade

arv võib olla kuni 6.“;

15) paragrahv 15 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kassi pidamisel puuris või muus selletaolises ruumis peab puuri pindala kassi kohta olema

vähemalt 1 m2 koos erinevate tasapindadega. Ühes puuris, mille mõõtmed jäävad alla 2 m2,

võib pidada koos ainult sama pesakonna kasse, kes ei ole täiskasvanud.“;

16) paragrahvi 15 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) määruse 12. peatüki pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„12. peatükk

RAKENDUSSÄTTED“;

18) määrust täiendatakse §-ga 261 järgmises sõnastuses: „§ 261. Määruse rakendamine (1) 2027. aastal ja hiljem sündinud koera ei tohi pidada ketis §-s 10 sätestatud nõuete kohaselt.

(2) Koera, kes on sündinud enne 2027. aasta 1. jaanuari ja keda peetakse §-s 10 sätestatud

nõuete kohaselt ketis ning kes võib teistsuguse pidamisviisi korral olla agressiivne või ohtlik

iseendale või teisele loomale või inimesele, võib pidada ketis kuni 2037. aasta 1. jaanuarini või

tema surmani.“.

§ 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. aastal, välja arvatud § 1 punkt 9, mis jõustub 1. jaanuaril

2037. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

8

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Kantsler

9

MÄÄRUS

xx.xx.202x nr …..

Maaeluministri 17. novembri 2021. a määruse

nr 56 „Nende loomaliikide loetelu, millesse

kuuluvate loomade pidamisel koostab isik

bioturvalisuse kava“ muutmine

Määrus kehtestatakse veterinaarseaduse § 36 lõike 2 alusel.

§ 1. Maaeluministri 17. november 2021. a määruse nr 56 „Nende loomaliikide loetelu, millesse

kuuluvate loomade pidamisel koostab isik bioturvalisuse kava“ §-i 2 täiendatakse punktiga 4

järgmises sõnastuses:

„4) koerad, kassid ja teised loomaliigid, kui neid peetakse varjupaigas.“.

§ 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Kantsler

KAVAND 4

10

MÄÄRUS

xx.xx.202x nr …..

Maaeluministri 25. novembri 2021. a määruse nr 73

„Põllumajandusloomade registri põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse veterinaarseaduse § 34 lõike 3 alusel

§ 1. Maaeluministri 25. novembri 2021. a määruses nr 73 „Põllumajandusloomade registri

põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 2 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) loomakaitseseaduse alusel loomade vedamiseks ja loomade pikaajaliseks vedamiseks

tegevusloa saanud isik, varjupaiga pidaja ja koerte, kasside ja valgetuhkrute teise liikmesriiki

viimisega tegeleva varjupaiga pidaja tegevusloa saanud isik ning katseloomadega

varustamiseks, nende kasvatamiseks või kasutamiseks tegevusloa saanud isik;“;

2) paragrahvi 6 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „loomakaitseseaduse“ tekstiosaga

„§ 54 lõikes 1,“;

3) paragrahvi 6 lõike 1 punkti 4 täiendatakse pärast sõna „loomakaitseseaduse“ tekstiosaga

„§ 55 lõigetes 3 ja 4,“;

4) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„4) loomakaitseseaduse § 59 lõikes 2 nimetatud isik;

5) loomakaitseseaduse § 59 lõikes 4 nimetatud isik.“.

§ 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Hendrik Johannes Terras

Regionaal- ja põllumajandusminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Gorban

Kantsler

KAVAND 5