29.09.2025
Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu
väljatöötamiskavatsus
1. Lahendatav probleem
Probleem 1 – Kodakondsuse andmine Eestis sündinud ja siin elavale kodakondsuseta lapsele, kui tema vanemad on kodakondsuseta ning üks vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat ning teine vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel, kuid on siin elanud vähem kui viis aastat.
Kodakondsuse seaduse (edaspidi KodS) § 13 lõige 4 sätestab, et alla 15-aastane alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünni hetkest arvates, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat.
Eestis sündinud kodakondsuseta laps ei saa Eesti kodakondsust, kui tema vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud ja vähemalt üks vanematest on lapse sündimise ajaks elanud Eestis elamisloa alusel vähem kui viis aastat.
Probleem 2 – Eesti kodakondsuse taotlemisel püsivalt Eestis elamise nõude täpsustamine.
KodS-i § 6 punkti 21 kohaselt peab välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise taotluse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viis aastat püsivalt. KodS-is sätestatud püsivalt Eestis elamise nõuet tuleb tõlgendada koosmõjus välismaalaste seaduses (edaspidi VMS) sätestatuga, sest enne kodakondsuse saamist on isik välismaalane, kellele kohaldub VMS. VMS-i § 6 kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis. VMS ega KodS ei sätesta kindlat päevade arvu, mis tõendaks taotleja püsivalt Eestis elamist (varasemalt oli selleks nõue viibida Eestis vähemalt 183 päeva aasta jooksul). Kehtivas KodS- is puudub püsivalt Eestis elamise regulatsioon ja välismaalastele kohaldub VMS-is sätestatu. On tõusnud Eesti kodakondsuse taotlejate arv selliste välisriigi kodanike võrra (eriti viimastel aastatel), kellel on kehtiv Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, kuid kes tegelikult püsivalt Eestis ei ela ning kes viibivad Eestis igal aastal vaid lühiajaliselt (näiteks ainult paar päeva aasta jooksul) ja kelle lojaalsust Eestile ning valmisolekut Eesti seadusi ja põhiseaduslikku korda järgida ei ole võimalik seetõttu kindlaks teha.
Probleem 3 – Eesti kodakondsuse äravõtmise ning kaotanuks lugemise sätete täpsustamine. KodS-i § 28 lõike 1 punkti 5 kohaselt võetakse Eesti kodakondsus ära Vabariigi Valitsuse korraldusega isikult, kes on mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest. Sama seaduse § 29 lõike 1 kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Mõlemal juhul kohaldatakse sätet isiku suhtes, kes on saanud Eesti kodakondsuse alaealisena, arvestades KodS-i § 3 lõikes 1 sätestatud erisust. Nimetatud sätted ei ole selgelt eristatavad, sest nende sihtgrupp on sarnane ning otsuse tagajärjed (inimene ei ole enam Eesti kodanik) on samad ja erinevus seisneb peamiselt otsustuse tasandis. Kuna Eesti kodanik ei või olla reeglina samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses, ei saa ei Vabariigi Valitsus ega ka Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus teha teistsugust otsust. Õigusselguse huvides on mõistlik sätestada, et mõlemal juhul loeb Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus isiku kodakondsuse kaotanuks, kuna sellise otsuse tegemine on riigi ressursse säästvam ja menetluslikult ökonoomsem, kui Vabariigi Valitsuse korraldusega kodakondsuse äravõtmine.
Probleem 4 – Muud tehnilised küsimused.
4.1 KodS-i § 4 ja § 20 lõike 3 kohaselt antakse Eesti kodakondsuse saanud või taastanud isikule kodakondsustunnistus. KodS-i § 8 lõike 4 kohaselt antakse eesti keele eksami sooritanud isikule vastav tunnistus. KodS-i § 9 lõike 3 kohaselt antakse Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami sooritanud isikule vastav tunnistus. Kuna praegu enam vastavaid tunnistusi eksami sooritanud isikule välja ei anta ja andmevahetus toimub elektrooniliselt, puudub vajadus tunnistuste välja andmist reguleerivate sätete järele. Samuti nähtuvad isiku kodakondsuse andmed nii rahvastikuregistris kui ka PPA andmebaasides, nii et puudub vajadus kodakondsustunnistuse järele.
4.2 Selgemat regulatsiooni vajab olukord, kui kodakondsuse saamise taotlus on esitatud enne taotleja 18- aastaseks saamist. Sellisel juhul laieneb taotlejale KodS-i § 3 lõikes 1 sätestatud topeltkodakondsuse omamise luba kuni tema 21-aastaseks saamiseni ka juhul, kui ta saab kodakondsuse taotluse menetluse ajal 18-aastaseks. Selliseid isikuid on aastas umbes 20–30.
4.3 KodS-i § 24 lõike 1 kohaselt esitatakse dokumendid Eesti kodakondsusest vabastamiseks Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele või Eesti välisesindusele, kui isik elab püsivalt välisriigis. Välisministeeriumi kavandatava konsulaarseaduse muudatusega1 soovitakse lõpetada Eesti kodakondsusest vabastamise taotluse vastuvõtmine Eesti välisesinduses. Kui teenuse osutamine lõpetatakse, ei saa kehtima jääda säte, mis seda võimaldab. Edaspidi jääb Eesti kodakondsusest vabastamise taotluste vastu võtvaks asutuseks üksnes Politsei- ja Piirivalveamet.
2. Eesmärgid
1. Eestis sündivad kodakondsuseta lapsed, kes kehtiva regulatsiooni kohaselt jääksid kodakondsuseta, saavad Eesti kodakondsuse, kui vähemalt üks kodakondsuseta vanem on lapse sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt 5 aastat ja teine kodakondsuseta vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel. Seeläbi võimaldatakse igal Eestis sündival ja vanematega siin elaval lapsel omandada kodakondsus.
2. Tagada, et Eesti kodakondsuse taotlejatel oleks tegelik ja vahetu side Eesti riigiga ning veenduda, et nad täidavad Eesti Vabariigi seadusi ja järgiksid põhiseaduslikku korda.
3. Eesti kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätete õigusselgus.
3. Võimalikud lahendused
Rahvusvahelise õiguse kohaselt võib iga riik otsustada, kes on selle riigi kodanikud. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et „rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse saamise täpsed tingimused. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses.“.2 Vaatamata sellele peavad riikide kodakondsuse seadused olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja üldtunnustatud põhimõtetega.
Rahvusvahelises õiguses on kodakondsuse tunnustamiseks teiste riikide poolt vajalik „tõelise sideme“ (genuine link) eksisteerimine riigi ja isiku vahel. Kodakondsuse andmine inimestele, kellel see side puudub, on küsitav ning näiteks õigust isiku diplomaatilisele kaitsele ei taga. Teise olulise printsiibina ei tohi riigid sekkuda teise riigi suveräänsesse õigusesse kindlaks määrata oma kodanikkond. Muus osas on rahvusvahelise (tava)õiguse reeglid alles kujunemisjärgus. Kuigi inimõiguste ülddeklaratsiooni art 15 lõige 1 sätestab, et „igaühel on õigus kodakondsusele“ ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 25 lõike 3 esimese lause ning lapse õiguste konventsiooni artikkel 7 kohaselt on igal lapsel õigus omandada kodakondsus, ei ole vähemalt valitseva seisukoha järgi kellelgi inimõigust mingile kindlale kodakondsusele. Kõige enam potentsiaali olla tunnustatud rahvusvahelise tavaõiguse normina on põhimõttel, mille järgi on lapsel õigus omandada sünniriigi kodakondsus, kui ta vastasel juhul jääks kodakondsuseta.3
Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 8 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust. Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab kodakondsuse seadus.
Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused on sätestatud KodS-i §-s 6. Isik, kes soovib saada Eesti kodakondsuse, peab olema vähemalt 15-aastane ning omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust, lisaks peab ta olema elanud Eestis vähemalt kaheksa aastat, millest viis aastat püsivalt. Kehtiv KodS ei määratle püsivalt Eestis elamise nõude sisu. Ka välismaalaste seaduses (edaspidi VMS) on loobutud Eestis püsiva elamise nõude sisustamisel konkreetsetest tähtaegadest. Välismaalase püsiv Eestis elamine VMS § 6 tähenduses on välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis. Lisaks peab isikul olema registreeritud elukoht ja legaalne sissetulek, ta peab oskama eesti keelt, tundma PS-i ning KodS-i. KodS-i § 21 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust või selle taastamisest keeldutakse isikule, kes ei ole lojaalne Eesti riigile4. Seega on tegemist Euroopas harilike naturalisatsioonitingimustega. Erandid on ette nähtud kodakondsuse andmisel eriliste teenete eest, alaealistele, teovõimetutele isikutele, puuetega isikutele ning vähemalt 65-aastastele inimestele.
Lisaks on KodS-i § 13 lõike 4 kohaselt võimalik saada Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras sünni hetkest arvates neil alla 15-aastastel alaealistel, kes on Eestis sündinud või kes asuvad kohe pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat. KodS-i § 13 lõike 5 kohaselt ei omanda laps Eesti kodakondsust juhul, kui tema vanemad esitavad sellekohase taotluse enne lapse üheaastaseks saamist. Sätete eesmärgiks on võimaldada igal Eestis sündival lapsel omandada kodakondsus.
Riigikohus on oma lahendistes korduvalt leidnud, et PS-i kohaselt ei eksisteeri subjektiivset õigust kodakondsusele naturalisatsiooni teel5. Kuigi Riigikohus on leidnud, et „Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus6”, on vaatamata sellele Riigikohus siiski seisukohal, et kodakondsuse andmist reguleerivate normide kehtestamisel tuleb arvestada ka muude PS-i normidega, sealhulgas võrdsuspõhiõigusega7. Nii eeldab võrdne kohtlemine naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel seda, et inimestele loodaks kodakondsuse saamiseks võrdsed tingimused, mis arvestaksid näiteks nende keeleõpet takistava halva kuulmisega8. Võrdsed tingimused kodakondsuse saamiseks ei ole loodud ka nendele lastele, kelle mõlemad vanemad on kodakondsuseta, kuid vähemalt üks neist on elanud Eestis enne lapse sündi elamisloa alusel alla viie aasta. Sellisel juhul jääb laps kodakondsuseta.
Võimalikud mitteregulatiivsed lahendused puuduvad. Avalikkuse teavitamine, rahastuse suurendamine ja senise regulatsiooni parem rakendamine ei aita soovitud eesmärke saavutada, sest kodakondsuse küsimusi reguleerivad PS ja KodS ning nendest ei saa kõrvale kalduda.
1. Kodakondsuse andmine Eestis sündinud ja siin elavale kodakondsuseta lapsele, kui tema vanemad on kodakondsuseta ning üks vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat ning teine vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel.
Mitte midagi tegemine ehk ka edaspidi kohalduks KodS-i regulatsioon muutmata kujul, mille kohaselt saavad kodakondsuse üksnes need Eestis sündinud lapsed, kelle puhul on kindlalt teada, et tema mõlemal vanemal (või last üksi kasvataval vanemal) on püsiv seos Eesti riigiga ja kelle puhul võib eeldada, et nad jäävad ka edaspidi siia elama.
Kui laps ei saa KodS-i § 13 lõike 4 alusel Eesti kodakondsust, võib see motiveerida vanemaid endale Eesti kodakondsust taotlema (saavad taotleda endale ja lapsele koos), millega vähendatakse üldist määratlemata kodakondsusega isikute arvu Eestis.
Kui regulatsiooni ei muudeta, võib Eestis sündinud ja siin elav laps jääda kodakondsuseta põhjusel, et üks tema vanematest on tema sünni ajal elanud seaduslikult Eestis vähem kui viis aastat ja selle tõttu suureneb kodakondsuseta laste hulk. Vanemad on jätkuvalt määratlemata kodakondsusega ja seega on suurem tõenäosus, et nad ei ole Eesti ühiskonda integreerunud (nt ei oska keelt vmt) ning laps kasvab keskkonnas, mis ei toeta piisavalt lapse integreerumist Eesti ühiskonda.
Lahendusettepanek 1
Muuta KodS-i ja anda automaatselt naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsus Eestis sündinud ja siin elavatele lastele, kes ei omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust juhul, kui vähemalt üks lapse vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat enne lapse sündi ning teine vanem elab samuti elamisloa alusel Eestis ning vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud. Sellise muudatuse tulemusel saaks kodakondsuse Eestis sündinud laps, kes kehtiva regulatsiooni kohaselt jääks kodakondsuseta üksnes seetõttu, et üks tema vanematest on Eestis elanud vähem kui viis aastat.
2. Eesti kodakondsuse taotlemisel püsivalt Eestis elamise nõude täpsustamine.
Mitte midagi tegemise korral säilib senine olukord ja jätkuv ebaselgus, kuidas tõlgendada Eesti kodakondsuse taotlemise korral viie aasast püsivalt Eestis elamise nõuet.
Praeguse olukorra säilitamise negatiivsed mõjud on järgmised:
• tekkinud on olukord, kus kodakondsust saavad taotleda ka need inimesed, kellel küll on kehtiv pikaajalise elaniku elamisluba ja kes kunagi ammu on Eestis elanud, kuid kes praeguseks enam aastaid Eestis ei ela ja külastavad Eestit üksnes lühiajaliselt;
• eelkirjeldatud juhul tekib kahtlus, kas isikul on tegelik side Eestiga ja kas taotleja järgib Eesti põhiseaduslikku korda ning teisi Eesti õigusakte. Kui isik ei ela Eestis, ei ole seda võimalik ka tõsikindlalt tuvastada.
Lahendusettepanek 2
Sätestada KodS-is definitsioon ja konkreetsed tingimused püsivalt Eestis elamise nõudele, mis aitaksid tõhusamalt tuvastada, et isikul on tegelik side Eestiga ja taotleja järgib Eesti põhiseaduslikku korda ning teisi õigusakte.
3. Eesti kodakondsuse äravõtmise ning kaotanuks lugemise sätete täpsustamine.
Mitte midagi tegemise korral säilib senine olukord ja jätkuv ebaselgus, kas naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud ning lisaks muu riigi kodakondsuse võtnud või sünniga omandanud isiku puhul peab Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus lugema isiku kodakondsuse kaotanuks või peab Vabariigi Valitsus isikult Eesti kodakondsuse Vabariigi Valitsuse korraldusega ära võtma.
Praeguse olukorra säilitamise negatiivseks mõjuks on õigusselguse puudumine, kuna KodS-i vastavad sätted ei ole selgelt eristatavad, sest nende sihtgrupp on sarnane ning otsuse tagajärjed (inimene ei ole enam Eesti kodanik) on samad ja erinevus seisneb peamiselt otsustuse tasandis.
Lahendusettepanek 3
Sätestada KodS-is, et juhul kui naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud ning lisaks muu riigi kodakondsuse saanud või sünniga omandanud isiku puhul loeb Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus isiku kodakondsuse kaotanuks, kuna sellise otsuse tegemine on riigi ressursse säästvam ja menetluslikult ökonoomsem, kui Vabariigi Valitsuse korraldusega kodakondsuse äravõtmine.
4. Muud tehnilised küsimused.
Mitte midagi tegemise korral säilib senine olukord ja jätkuv ebaselgus, samuti ei ole seadus enam kooskõlas praktikaga.
Lahendusettepanek 4
4.1. Tunnistada kehtetuks tunnistuste väljaandmist reguleerivad KodS-i sätted.
4.2. Sätestada õigusselguse eesmärgil, et kui välismaalane saab 18-aastaseks kodakondsuse taotluse menetlemise ajal, kuid kodakondsuse saamise taotlus on esitatud enne tema 18-aastaseks saamist, kohaldub talle taotluse esitamise ajal kehtinud regulatsioon ja talle laieneb KodS-i § 3 lõikes 1 sätestatud topeltkodakondsuse omamise luba kuni tema 21-aastaseks saamiseni.
4.3. Tunnistada kehtetuks KodS-i säte, mille kohaselt saab esitada taotluse Eesti kodakondsusest vabastamiseks Eesti välisesinduses.
4. Uuringud ja kaasatud osapooled
Väljatöötamiskavatsusele ei ole eelnenud suuremahulisi uuringuid ega analüüse. Väljatöötamiskavatsuses kirjeldatud probleemide võimalikud lahendused on välja töötatud Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) ning Kaitsepolitseiameti ettepanekute põhjal. Samuti on muudatused kooskõlas Välisministeeriumi planeeritavate konsulaarseaduse muudatustega9.
Lisaks tulenevad muudatused Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist 2025–202710. Samuti on Eestis sündinud kodakondsuseta lapse õigust kodakondsusele analüüsinud ja juhtinud tähelepanu regulatsiooni muutmise vajadusele õiguskantsler11.
5. Mõju
5.1. Kavandatav muudatus 1 – anda automaatselt naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsus Eestis sündinud ja siin elavatele lastele, kes ei omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, juhul kui vähemalt üks lapse vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat enne lapse sündi ning teine vanem elab samuti elamisloa alusel Eestis ning vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud.
5.1.1. Sotsiaalne mõju.
Sihtrühm: Hetkel on selliseid alla 18-aastaseid lapsi 7, kes saaksid Eesti kodakondsuse juhul, kui viia ellu kavandatav muudatus.
Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta
Kui lapse üks vanem on lapse sünni ajaks elanud Eestis vähemalt viis aastat ja teine vanem on elanud Eestis vähem kui viis aastat, saab selline laps automaatselt naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse, nii ei jää laps kodakondsuseta. Lapse üks vanem elab püsivalt Eestis ja teine elab samuti elamisloa alusel Eestis, nende taust on Eesti riigile teada ja neil on riigiga tekkinud side. Tõenäoliselt on nad valmis ka edaspidi Eestis elama. Muudatusega kaasneva mõju esinemise sagedus on väike, sest selliseid lapsi sünnib Eestis väga vähe ja neile kodakondsuse andmine on ühekordne toiming. Mõju ulatus on samuti väike, sest sihtrühma käitumises erilisi muutusi ei toimu ning puudub tarvidus muutustega kohanemiseks mõeldud tegevuste järele.
Muudatusega kaasnevaks ebasoovitavaks mõjuks on, et Eestis sündinud lapse vanemad on jätkuvalt kodakondsuseta ja nende puhul on seega suurem tõenäosus, et nad ei ole Eesti ühiskonda integreerunud (nt ei oska eesti keelt), mistõttu kasvab laps keskkonnas, mis ei toeta piisavalt tema integreerumist Eesti ühiskonda. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike, sest kui üks vanem elab juba püsivalt Eestis ning teine elab samuti Eestis, näitab see nende soovi olla Eesti riigiga ka edaspidi seotud. Lisaks on sellisid isikuid väga vähe.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatus avaldab sihtrühmale positiivset sotsiaalset mõju, sest võimaldab saada Eesti kodakondsuse ka neil Eestis sündinud lastel, kelle üks vanematest ei ole lapse sündimise ajaks Eestis viis aastat püsivalt elanud.
5.2. Kavandatav muudatus 2 – Eesti kodakondsuse taotlemisel püsivalt Eestis elamise nõude täpsustamine.
5.2.1. Sotsiaalne mõju.
Sihtrühm: Eesti kodakondsust taotles 2022. aastal 1313 isikut, 2023. aastal 1311 isikut ning 2024. aastal 1086 isikut, seega keskmiselt 1236 isikut aastas. PPA hinnangul on iga kuu keskmiselt viis taotlejat, kelle puhul on kahtlus, et nad ei ela püsivalt Eestis. Seega on sihtrühma suurus umbes 60 inimest aastas.
Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta
Need inimesed, kes tegelikult Eestis ei ela, vaid viibivad Eestis harva ja lühiajaliselt, ei saa Eesti kodakondsust. Muudatusega kaasneva mõju esinemise sagedus on väike, sest Eesti kodakondsuse taotlemine on ühekordne tegevus. Mõju ulatus on samuti väike, sest sihtrühma käitumises erilisi muutusi ei toimu ning puudub tarvidus muutustega kohanemiseks mõeldud tegevuste järele.
Sihtrühmale kaasneva ebasoovitava mõjuna võib välja tuua, et inimesed, kes tegelikult Eestis ei ela, ei saa Eesti kodakondsust. Praktikas ei saa sellised inimesed Eesti kodakondsust ka praegu, sest nad ei suuda tõendada oma püsivalt Eestis elamist.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on sihtrühmale ebaoluline. Väikesele osale sihtrühmast võib muudatusega kaasneda see, et nad ei saa Eesti kodakondsust.
5.2.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele
Sihtrühm: Eesti elanikud. 2025. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 369 285 inimest.
Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta
Eesti kodakondsust saavad taotleda need inimesed, kes elavad tegelikult Eestis ning kellel on püsiv ja tõeline side Eesti riigiga. Lisaks on kontrollitud, et taotleja järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja teisi Eesti seadusi. Mõju ulatus on väike. Muudatus mõjutab positiivselt Eesti elanike turvalisust. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna muudatused ei mõjuta Eesti elanike igapäevast elukorraldust. Samuti on Eesti elanike kokkupuude muudatustega ebaregulaarne ja juhuslik.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega siseturvalisusele. Mõju Eesti elanikele on väike ja muudatused toovad kaasa pigem positiivse mõju.
5.3. Kavandatav muudatus 3 – Eesti kodakondsuse äravõtmise ning kaotanuks lugemise sätete täpsustamine.
5.3.1. Sotsiaalne mõju.
Sihtrühm: Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus (ehk PPA) on oma otsusega lugenud Eesti kodakondsuse kaotanuks KodS-i § 29 alusel 2022. aastal 85 isikul, 2023. aastal 68 isikul ning 2024. aastal 70 isikul. Eesti kodakondsust KodS-i § 28 lõike 1 punkti 5 alusel ei ole Vabariigi Valitsus kelleltki ära võtnud.
Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta
Sihtrühmale mõju puudub, kuna sisuliselt sihtrühma suhtes tehtav otsus ei muutu, vaid täpsustatakse üksnes otsustustasandit. Muudatus ei mõjuta otsuse sisu.
Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on sihtrühmale ebaoluline, kuna sisuliselt sihtrühma suhtes tehtav otsus ei muutu, vaid täpsustatakse üksnes otsustustasandit.
5.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele
Sihtrühm: PPA 6 ametnikku, kes tegelevad kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse ja otsuste tegemisega.
Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta
Mõju puudub, kuna ka praegu teeb PPA Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsuseid KodS-i § 29 alusel.
Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega siseturvalisusele.
6. Edasine väljatöötamine
Väljatöötamiskavatsus saadetakse kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile, Kultuuriministeeriumile ja Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Kaitsepolitseiametile ja PPA-le.
Pärast väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamist koostab Siseministeerium KodS-i muutmise seaduse eelnõu ja esitab selle eeldatavalt novembris-detsembris 2025. aastal kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Kultuuriministeeriumile, arvamuse avaldamiseks Kaitsepolitseiametile ja PPA-le ning teadmiseks Riigikogule.
Eelnõu eeldatav jõustumise aeg seadusena on 1. jaanuar 2027.
Väljatöötamiskavatsuse koostasid Siseministeeriumi:
nõunik Siiri Leskov (
[email protected]) ja
õigusnõunik Maret Saanküll (
[email protected] ).