Riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Rahandusministeerium

Teie: 12.09.2025 nr RAM/25-1002/-1K

Meie: 01.10.2025 nr 1-7/262-3

Riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu

kooskõlastamine

Lugupeetud minister

Siseministeerium kooskõlastab märkustega arvestamisel riigihangete seaduse muutmise

seaduse eelnõu. Käesolev kooskõlastuskiri sisaldab ka märkusi ning ettepanekuid

Siseministeeriumi valitsemisala asutustelt.

1. Palume täiendada riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 2 lõiget 2. Kuivõrd

„julgeolekuriske vähendav“ on riigihangete (edaspidi ka RH) üks strateegilisi eesmärke,

siis soovitame kaaluda ettepanekut täiendada § 2 lõiget 2 pärast „innovatsiooni

rakendamise“ sõnadega „julgeolekuriskide“.

Ettepaneku eesmärk on, et hankijad mõtleksid juba riigihanget planeerides ja läbi viies

keskkonnahoiu, innovatsiooni ja sotsiaalsete kaalutluste kõrval ka julgeolekuriskidega seotud

aspektidele. Leiame, et kui julgeolekuriskidega arvestamine saab teiste kõrval ka RHS-s

eesmärgina sõnastatud, on hankijatel eeldatavasti lihtsam julgeolekuriskidega seotud aspekte

nii riigihanke tingimuste seadmisel kui hankemenetlust läbi viies, sh riigihanke käigus otsuseid

tehes, arvesse võtta.

Julgeolekuriskidega seotud aspektide all mõtleme julgeolekuohte ja nende maandamist.

Julgeolekuoht võib olla näiteks vaenuliku riigi või nendega liidus olevate riikide huvi luua

meile strateegiline sõltuvus tema kontrolli all olevast tootest, teenusest, maavarast,

tehnoloogiast vms. Selle eesmärkideks võib olla saavutada juurdepääs meie organisatsioonides

liikuvale teabele, seda eesmärgil ja viisil, mis võib kahjustada Eesti julgeolekut. Samuti võib

olla eesmärk saavutada positsioon, läbi mille on võimalik manipuleerida või kahjustada avalike

teenuste toimimist ning seeläbi riigi julgeolekut. Samuti võib olla eesmärk saavutada

positsioon, mida on võimalik kasutada riigi suveräänsete otsuste mõjutamiseks (n-ö sõltuvuste

relvadeks muutmine). Näiteks Saksamaa varasem gaasisõltuvus Venemaast, mõne Euroopa

riigi sõltuvus Hiina tehnoloogiast või teenustest jm.

Julgeolekuohtude tuvastamiseks on olemas erinevad riskihindamise tööriistad ja mudelid. Kui

riigihankega võivad kaasneda julgeolekuohud, siis on oluline neid maandada. Selleks on

erinevates hankeetappides ja ka sellele eelnevates teenuse planeerimise faasides võimalik leida

erinevaid maandamismeetmeid. Näiteks: sobiva hankeliigi valik, toote või teenuse kirjeldusse,

riigihanke tingimustesse, sh hankelepingusse erinevate asjakohaste kriteeriumite lisamine vms.

2 (10)

Majandusjulgeoleku ohte ja strateegilisi sõltuvusi kirjeldatakse Euroopa majandusjulgeoleku

strateegias.1 Kehtivad Eesti julgeolekupoliitika alused (2023)2 näevad ette, et Eesti hindab

riigihangete riske, et välistada tooted, teenused ja pakkujad, mille tõttu võivad sattuda ohtu riigi

toimimise seisukohalt olulised teenused. Euroopa Komisjoni presidendi poliitilistes juhistes

komisjonile 2024. aasta suvel tehakse ettepanek üle vaadata riigihangete direktiiv, et

mh paremini tagada julgeolekut.3

2. Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 1 punkte 2–6, millega sätestatakse uued piirmäärad.

Teeme ettepaneku tõsta kaitse- ja julgeolekuvaldkonna (edaspidi KJ) riigihangete lihthangetes

piirmäär eelnõus kavandatava 100 000 euro asemel 150 000 eurole, sest nii kehtiv KJ

riigihangete piirmäär kui ka eelnõus pakutud KJ riigihangete piirmäärade tõus on

põhjendamatult madalad.

Direktiivi 2009/81/EL (edaspidi KJ direktiiv) kohaldatakse riigihankelepingute suhtes, mille

eeldatav maksumus käibemaksuta on täna kehtivaid piirmäärasid arvestades asjade ja teenuste

ning lihtsustatud korras tellitavate teenuse puhul 443 000 eurot ja ehitustööde puhul 5 538 000

eurot.

Võrdluses eeltooduga on Eestis kehtivad KJ siseriiklikud piirmäärad asjadele ja teenustele 4,43

korda madalamad, samas kui klassikalise sektori riigihanke piirmäärade vahe on kõigest 2,86

kordne.

Eeltoodud proportsioonide erinevus ei ole põhjendatud ning seda eriti muutund

julgeolekuolukorda aga ka eelnõu eesmärki silmas pidades. Sarnased proportsioonid

piirmäärade tõusus peaks kehtima ka KJ ehitushangetele. Arvestades KJ riigihangete

spetsiifilisust ja keskmist maksumust on 150 000 eurot meie hinnangul igati mõistlik ja

põhjendatud piirmäär.

Eeltoodud muudatus ei muudaks KJ riigihangete läbiviimist mitte üksnes oluliselt lihtsamaks

ja kiiremaks, vaid vähendaks ka julgeolekuriske, sest tundlikke oste ei peaks avalikustama (mis

täna on probleem ja võib panna erandite poole vaatama) kuivõrd siis piisaks väikeostu

läbiviimisest ja üldpõhimõtete järgimisest. Seda enam, et siia alla liigituvad Eestis vaid üsna

vähesed ja kindlad ostud.

Ettepanek ühtib ka eelnõu seletuskirjas toodud põhimõttega, mille kohaselt tulenevalt

pingelisemaks muutunud julgeolekuolukorrast on vajalik suurendada paindlikkust vajalike

asjade, teenuste ja ehitustööde hankimisel ning alla rahvusvahelise piirmääraga riigihangetes ei

ole vajadust seada põhjendamatuid piiranguid. Väikeost võimaldab korraldada KJ riigihanke

kiiresti ja vähema avalikustamisega, mis on muutuvas julgeolekuolukorras oluline.

Alternatiivina teeme ettepaneku, et arvestades kui spetsiifiline on KJ valdkonna turg ning kui

vähe on KJ riigihankeid (nii siseriiklikke kui üle rahvusvahelise piirmäära) registris läbi viidud

ja kui kallid KJ riigihanked üldjuhul on, võiks kaaluda ka siseriikliku piirmäära kaotamist.

Lõpliku otsuse tegemiseks tuleks analüüsida läbiviidud KJ riigihangete statistikat ja turgu.

1 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52023JC0020. 2 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3280/2202/3001/julgeolekupoliitika_2023.pdf. 3 https://eumeps.eu/images/newsroom/news/Political_guidelines_2024_2029/Political_Guidelines_2024-

2029_EN.pdf.

3 (10)

KJ direktiivi eesmärgiks on muuhulgas kaitsta liikmesriikide julgeolekuhuve, millest tulenevalt

on direktiivi jäetud liikmesriikidele üsna märkimisväärsed otsustusõigused. Eesti peaks neid

õigusi kasutama ja mitte üle reguleerima, mis on ka käesoleva eelnõu eesmärgiks.

Samas märgime, et riigihankeõiguse üks eesmärkidest on vähendada korruptsiooniohtu.

Olukorras, kus eelnõuga kaotatakse senine kolmetasandiline piirmäärade süsteem, jättes alles

vaid lihthanke ja rahvusvahelise hanke piirmäära, ning tõstetakse lihthanke piirmäärade

väärtusi, ei saa nõustuda seletuskirjas toodud mõjude selgitustega, et korruptsiooniohu

suurenemise risk on hüpoteetiline. Tuleb arvestada, et piirmäärade tõstmisega kasvab ka nn

väikeostude osakaal, mille puhul on menetlus võrreldes lihthankega veelgi lihtsam. Kuivõrd

muudatusega lihtsustatakse enam kui poolte hangete korraldamist (vt seletuskirja p 2), ei ole

korruptsiooniohu risk kindlasti mitte väike ega hüpoteetiline nagu on kirjeldatud eelnõu

seletuskirja mõjude peatükis (vt seletuskirja p 6.1.1 ja 6.2.1.).

3. Palume täiendada eelnõu § 1 punkti 3 muudatust, millega muudetakse RHS § 27

lõiget 2. Palume lõike 2 viimast lauset täiendada lauseosaga „või kui tegemist on kaitse-

ja julgeolekuvaldkonna riigihankega“.

Osadeks jagamata põhjendamise kohustust kaitse- ja julgeolekuvaldkonna riigihangetele

kohalduvas direktiivis 2009/81/EÜ ei ole. Seletuskirjas on välja toodud, et Eesti on omale

eesmärgiks võtnud direktiividest rangemate tingimuste vältimise ja eelnõuga korrigeeritakse

vastavad sätted.

4. Palume üle kontrollida eelnõu § 1 punkti 21 eelnõu ning seletuskirja osa.

Kuivõrd seletuskirjas on öeldud, et antud muudatuse tulemusel on selline kontroll kohustuslik

üksnes siis, kui minikonkursi raames sõlmitava hankelepingu eeldatav maksumus ületab

rahvusvahelist piirmäära (lk 18), siis palume üle vaadata, kas antud sättes sõnad „raamlepingu

maksumus ja“ on vajalikud. Eelkõige seetõttu, et raamlepingu, mille maksumus ei ületa

rahvusvahelist piirmäära, alt ei tohiks praktikas olla võimalik sõlmida hankelepingut, mille

maksumus ületab rahvusvahelist piirmäära. Kui see võib teoreetiliselt osutuda võimalikuks, et

lihthankemenetluse tulemusel sõlmitud raamlepingu alt saab sõlmida hankelepingu, mille

maksumus ületab rahvusvahelist piirmäära (näiteks RHS alusel tehtud õiguspärane lepingu

muudatus), siis märgime, et sättes toodud sõnastuse juures ei oleks sellisel juhul vaja

raamlepingu alusel hankelepingu sõlmimisel kõrvaldamise aluseid kontrollida.

5. Eelnõu § 1 punktiga 22 kavandatav muudatus § 32 lõike 8 osas, et hankija ei pea

ettevõtja dünaamilise hankesüsteemiga liitmisel tegema kvalifitseerimise otsust, on

tervitatav ja hankijate töökoormust vähendav.

Samas teeme dünaamilise hankesüsteemi ja selles kvalifitseerimistingimuste seadmisega

külgnevalt ettepaneku täiendada § 100 lg 1 p 3 ja 4 pärast sõnu „riigihanke algamise“ sõnadega

„ja dünaamilises hankesüsteemis liitumise taotluse“ ning § 101 lg 1 p 1 ja 2 pärast sõnu

„riigihanke algamisele“ sõnadega „ja dünaamilises hankesüsteemis liitumise taotluse

esitamisele“.

Selgitame, et kitsaskoht, mis lahendust vajab, on dünaamilise hankesüsteemi puhul RHS

kvalifitseerimistingimuse kohaldamise ebaselgus. Dünaamilise hankesüsteemi võib luua nt

kümneks aastaks, liituda saab süsteemiga jooksvalt kogu süsteemi kestvuse jooksul ehk kasvõi

kümnenda aasta jooksul. Kuna ka dünaamilises hankesüsteemis tuleb kvalifitseerimistingimus

seada hanke avaldamisel (dünaamilise süsteemi loomisel), siis näiteks viiendal aastal taotluse

esitaja ehk süsteemiga liituja puhul peaksime ka kehtiva RHS sõnastuse kohaselt arvestama

4 (10)

hanke avaldamisele ehk dünaamilisele süsteemi loomisele eelnenud kolme aastaga ehk antud

näite puhul 8-5 aasta taguste andmetega (netokäive, täidetud lepingud). Pakutud ettepaneku

arvestamisel oleks selgus, et dünaamilise hankesüsteemi korral saab nõuda dünaamilises

hankesüsteemis liitumise taotluse esitamisele eelneva 36 kuu kohta kvalifitseerimisnõuete

täitmist, mida toetab ka Rahandusministeeriumi poolt nõustamise käigus antud tõlgendus.

Alternatiivne lahendus oleks luua eraldi punkt RHS § 32 lg 7 juurde, mis sätestaks erisuse

dünaamilise hankesüsteemi kvalifitseerimistingimuste ajalise määratluse osas ehk

kvalifitseerimistingimusi, mis toodud RHS § 100 lg 1 p 3 ja 4 ning § 101 lg 1 p 1 ja 2 saaks

kohaldada dünaamilise hankesüsteemi puhul liitumise taotluse esitamisele eelnenud 36 kuu

kohta.

6. Palume täpsustada eelnõu § 1 punkti 28, millega täiendatakse RHS § 50 punktiga 12.

Siseministeeriumi hinnangul, kuivõrd kavandatava sätte näol on tegemist täiesti uue alusega,

tuleks seda alust vaadelda laiapindse riigikaitse kontekstis laiemalt. Tänases

julgeolekukeskkonnas ähvardavad Eestit palju mitmekesisemad ohud kui üksnes sõjalised

rünnakud ning ka siseturvalisus mängib riigikaitses suurt rolli.

Seega leiame, et oleks asjakohane suurendada alla rahvusvahelise piirmäära riigihangetes

paindlikkust ka juhul kui hankelepingu ese on vajalik näiteks ühises piiriturvalisuse julgeoleku

tagamisel osaleva Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve või Euroopa Liidu meetmete rakendamiseks

ellu viidavate piiriturvalisuse tagamise tegevuses osaleva liikmesriigi piirivalve- või politsei

eriüksuse ja nendega kaasas olevale tsiviilkoosseisule ametikohustuste täitmiseks.

Lisaks eeltoodule märgime, et eelnõu kohaselt saab korraldada väljakuulutamiseta

läbirääkimistega hankemenetluse alla rahvusvahelise piirmäära riigihankes muuhulgas ka

Kaitseväe õppuste korraldamiseks. Õppused on osa Kaitseväe igapäevategevusest, mistõttu on

vastava menetlusliigi laiendamine eranditult kõikidele Kaitseväe õppustele liiga laiaulatuslik.

Üldjuhul on õppused piisavalt pikalt ette planeeritavad, mis võimaldab omakorda järgida ka

riigihanke reegleid, eriti kuivõrd eelnõuga on kavandatud ka lihthanke piirmäärade tõstmine.

Ühtlasi, ka siinjuures viitame, et teemat tuleks vaadelda laiapindse riigikaitse kontekstis

laiemalt.

Samuti palume seletuskirjas selgitada, kas täiendav alus eelnõus esitatud sisuga

väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse läbiviimiseks ei peaks oma sisult kuuluma

RHS 6. peatüki alla (§ 173) või on see väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlus

lisatud klassikalise direktiivi sätete alla põhjusel, et selle sätte alusel võiks osta ükskõik

milliseid tooteid sättes nimetatud eesmärgi täitmisel, sh tsiviilkoosseisule ametikohustuste

täitmiseks (sh kontoritarbed, toitlustus, konverentsid, majutus jne)?

7. Palume täpsustada eelnõu § 1 punkti 31, millega muudetakse RHS § 72 lõiget 6.

Palume kaaluda, kas antud kontekstis, kus kaotatakse ära hankija kohustus pidada läbirääkimisi,

mida Siseministeerium toetab, oleks asjakohane kõnealuse muudatuse valguses vaadata üle

kogu § 72 sõnastus. Täpsemalt, planeeritud muudatuse jõustumisel tekitab osa paragrahvist,

mis endiselt paneb hankijale kohustusi seoses „läbirääkimiste pidamise ettepanekuga“,

segadust.

Näiteks, kui hankijal ei ole eelnõu kohaselt enam kohustust läbirääkimisi pidada siis § 72

lõige 1 kohustab hankijat jätkuvalt tegema ettevõtjale ettepaneku pidada läbirääkimisi. Ka

lõiked 2, 4 ja 5 räägivad jätkuvalt läbirääkimiste pidamise ettepanekust. Kaaluda paragrahvis

5 (10)

72 muu sõnastuse kasutamist. Selleks võiks olla näiteks „ettepanek hankelepingu sõlmimiseks“,

sest väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetluses on hankija tegevus (ettepanek) suunatudki

eeskätt hankelepingu sõlmimisele ning seejuures asjaolu, kas hankija jõuab hankelepingu

sõlmimiseni läbirääkimiste pidamise tulemusel, pakkumuse küsimise-esitamise tulemusel või

mõnel muul viisil, ei vaja ilmselt regulatiivsel tasandil sekkumist. Hankijal on RHS

üldpõhimõtetest tulenevalt niikuinii kohustus tegutseda muuhulgas ka kontrollitavalt, mis

praktikas peaks väljenduma piisava kontrollijälje säilitamisena sellest, kuidas lepingu

sõlmimiseni jõuti. Eelnevast tulenevalt tuleks kavandatava muudatuse, et väljakuulutamiseta

läbirääkimistega menetluses ei ole läbirääkimiste pidamine kohustuslik, vaates üle vaadata

kogu paragrahv.

8. Peame ebavajalikuks eelnõu § 1 punkti 32 muudatust, mille täiendatakse RHS § 77

lõikega 62.

Antud sätte seos lihtsustamise projektiga jääb arusaamatuks. Intellektuaalomandi õigustega

seotud asjaolude läbimõtlemine riigihanke alusdokumentide koostamisel on ka täna osa hoolsa

hankija kohustustest. Tavaliselt on see käsitletud sõlmitava lepingu projektis. Hetkel siiski jääb

arusaamatuks, mida see säte hankija jaoks muudab ja mis on sätte praktiline väärtus.

Lisaks eeltoodule märgime, et riigi tarkvara avalikkusele tasuta kasutamiseks andmine on

reguleeritud riigivaraseaduses. Kuidas kavandatav muudatus mõjutab tulevikus riigivara

avalikkusele tasuta kasutamiseks andmist? Kas muudatusega kaasnevat mõju on analüüsitud

riigivaraseaduse § 281 kuni § 284 tähenduses?

Kuigi kavandatava muudatusega suure tõenäosusega olulist mõju ei kaasne, oleme siiski

arvamusel, et ebavajalik on luua regulatsiooni, mis tegelikku mõju ei oma ega ole otseselt

seotud riigihangete regulatsiooniga.

9. Palume kaaluda RHS § 82 lõike 2 muutmist.

Direktiiv on leebema sõnastusega kui RHS, arvestades riigi õiguspoliitilisi suunda mitte üle

võtta direktiive karmimalt. Lihtsustamise projekti raames esitati muuhulgas ettepanek muuta

RHS-i nii, et pakkumuste esitamise tähtaega tuleb pikendada olulise muudatuse korral.

Ettepanekuga nõustusime, sest mitte iga riigihanke alusdokumentides tehtud muudatuse korral

ei peaks hankija olema olukorra ees, kus ta peab esitamise tähtaega edasi lükkama. Praegu on

praktikas nii, et sisuliselt iga muudatuse korral peab hankija tagama, et muudetud dokumentide

avaldamisest arvates oleks vähemalt 50% minimaalsest esitamise ajast veel ees ja vajadusel

tuleb siis vastavalt tähtaega pikendada. Kirjeldatud olukorra on tekitanud asjaolu, et alati saab,

kasvõi teoreetiliselt, väita, et muudatuse tõttu võib huvitatud ettevõtjate ring muutuda või

mingi, ükskõik kui pisike, muudatus võis kellegi pakkumust mõjutada. Kokkuvõtvalt: praegune

sõnastus annab palju ruumi teoreetilisteks tõlgendusteks, mis ei toeta praktikas riigihangete

teostamist.

Pakume ka direktiivist lähtuva sõnastusettepaneku, mis ka TGS advokaadibüroo poolt

lihtsustamise projekti analüüsis märgitud oli:

„Riigihanke alusdokumentide muudatust ei loeta käesoleva paragrahvi lõike 1 mõistes

oluliseks, kui muudatuse tähtsus on asjakohaste pakkumuste ettevalmistamiseks väike.

Muudatust loetakse igal juhul oluliseks kui esialgsetest riigihanke alusdokumentidest lähtudes

koostatud pakkumus muutub tehtud muudatuse tõttu riigihanke alusdokumentidele

mittevastavaks või kui esialgse hanketeate alusel kvalifitseerimise tingimustele vastav pakkuja

või taotleja jääb tehtud muudatuse tõttu kvalifitseerimata.“.

6 (10)

Alternatiiv on anda hankijale õigus otsustada, kui palju ta alusdokumentide muutmisel

esitamise tähtaega pikendab.

10. Juhime tähelepanu eelnõu § 1 punktile 34, millega muudetakse RHS § 83 lõiget 3.

Juhime tähelepanu, et võttes arvesse lihtsustamise projekti raames hankijatelt saadud arvukat

tagasisidet, sh Siseministeeriumi valitsemisala asutuste vajadusi, on meie ootus, et riigihangete

register parandaks oma tehnilist lahendust. Nimelt ei peaks hankijad RHS-st tulenevate nõuete

täitmiseks ebamõistlikult aja- ja ressursimahukat käsitööd tegema, näiteks pikkade

viitenumbrite loomine raamlepingu alla iga 12-kuulise perioodi järgi, nende haldamine,

konkreetsete viitenumbritega seotud aruandluse esitamine jne. Kogu käsitsi tehtav töö, mida

hankijad aruandluse esitamiseks vajalike tegevustena täna teevad, on võimalik ära teha tehnilise

lahenduse abil. Olukorras, kus süsteemid omavahel andmeid vahetavad, tekib paratamatult

küsimus, et miks ei ole antud probleemile jätkuvalt lahendust leitud. Eriti olukorras, kus

hankijatel on täitmisel mitusada lepingut, siis on selline käsitööna tehtav töö ebamõistlik

töökoormus ning tuleks kindlasti kas regulatiivsel või tehniliste lahenduste abil lahendada.

Ühtlasi võiks kaaluda, kas seda sätet muuta selliselt, et aruandlust ei „tükeldataks“ 12 kuu

kaupa, vaid see jookseks raamlepingu algusest lõpuni. 12-kuuline „tükeldamine“ on hankijate

jaoks täiendav töömahukas kohutus ja nagu ka eespool kirjeldatud, käsitöö, mis esialgselt

soovitud kasu asemel praktikas tekitab segadust ja valesid andmeid (samas kui aruandlus

toimub täna SAP-st registrisse automaatselt, v.a 12-kuuline tükeldamine, millele ei ole tehnilist

lahendust).

11. Teeme ettepaneku muuta RHS § 88 lõiget 8.

RHS § 88 lg 8 sätestab, et kui hankelepingu eseme kasutajateks on füüsilised isikud, tuleb

tehnilise kirjelduse koostamisel võtta arvesse puuetega inimeste võimalikke kasutusvajadusi

seoses hankelepingu esemega või koostada tehniline kirjeldus nii, et kõigil oleks võimalik

hankelepingu eset kasutada, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel. Kui

kohustuslikud ligipääsetavuse nõuded on sätestatud Euroopa Liidu õigusaktiga, lisab hankija

tehnilisele kirjeldusele viite vastavale õigusaktile.

Palume kaaluda, kas esineb vajadus sätestada, millises alusdokumentide osas vastava viite peab

tegema, sest vastav viide võib olla sätestatud tehnilise kirjelduse asemel näiteks ka lepingu

tingimustes.

Kohustades hankijat konkreetses alusdokumentide osas viidet sätestama võib kaasa tuua

olukordi, kus hankija rikub RHS-is sätestatud korda pelgalt seetõttu, et viide on vales

alusdokumentide osas. Arusaadavalt ei saa hankija seda sätestada kvalifitseerimise tingimustes

või hindamiskriteeriumites ja peab seda tegema asjakohases alusdokumentide osas, aga selleks

võib ka olla nt hanke- või raamleping.

12. Palume üle kontrollida eelnõu § 1 punkti 43 eelnõu ja seletuskirja viited.

Ühtlasi toome välja, et eelnõu § 1 punkti 43 kohaselt kavandatakse RHS § 95 lg 4 sõnastamist

selliselt, et edaspidi kaotatakse hankija kohustus kontrollida ja kaaluda igas riigihankes kõiki

seaduses loetletud kaalutlusõigusega pakkuja ja taotleja kõrvaldamise aluseid. Nimetatud

muudatus tähendab praktikas seda, et hankija peaks kõrvaldamise alused sätestama riigihanke

alusdokumendis. Siseministeeriumi hinnangul peab RHS võimaldama julgeolekuriskide

7 (10)

maandamist ning ebausaldusväärsete pakkujate või taotlejate hankemenetlusest kõrvaldamist

igas hankemenetluse etapis, sh vajadusel ka sõlmitud lepingu ülesütlemist ja taganemist.

Eeltoodust tulenevale ei toeta Siseministeerium eelnõus pakutud viisil RHS § 95 lg 4 sõnastuse

muutmist, sest oleme seisukohal, et seadus peab võimaldama hankijal kõrvaldada pakkuja ka

olukorras, kus hankija ei suutnud alusdokumentide koostamisel teatud riski ette näha.

Samamoodi peaks RHS võimaldama hankeleping üles öelda või sellest taganeda kui esineb

mõni RHS §-s 95 lõikes 4 sätestatud alus. Teeme ettepaneku täiendada RHS § 124 lõike 1

punkti 21 sõnastust viidetega RHS § 95 lõikele 4 ning sõnastada see punkt näiteks järgmiselt:

„(1) Hankijal on õigus hankeleping üles öelda või hankelepingust taganeda, kui:

/…/

21) hankelepingu sõlminud ettevõtjal esineb hankelepingu täitmise ajal mõni käesoleva seaduse

§ 95 lõike 1 punktides 1–4 või § 95 lõike 4 punktides 2–12 sätestatud alus;“.

Ühtlasi teeme ettepaneku täiendada RHS § 95 pakkuja ja taotleja kõrvaldamise aluseid sättega,

mis võimaldab maandada võimalikke ebausaldusväärsusega kaasneda võivaid ohte.

Oleme Rahandusministeeriumi poole pöördunud, et seoses riskide maandamisega riigihangetes

tuleks lisaks pakkujate asukohapõhisele piiritlemisele tuleks analüüsida ka võimalust välistada

riigihangetelt ettevõtted, mis on läbi otseste või kaudsete osalustega seotud ebausaldusväärsete

riikidega ja/või nendes riikides tegutsevate ettevõtetega (vt näiteks välisinvesteeringute

usaldusväärsuse hindamise seadus). Oleme on jätkuvalt enda varasema seisukoha juures, sest

ametile teadaolevalt on praktikas esinenud juhtumeid, kus riigihankes osaleb Euroopa Liidus

registreeritud ettevõte, kes omakorda on seotud ebausaldusväärse või vaenuliku välisriigiga.

Lisaks pakkujate või taotlejate usaldusväärsusele on oluline hinnata ja välistada potentsiaalselt

julgeoleku ohtu kujutavate allhankijate kasutamine lepingute täitmisel. Eriti oluline on see IT

sektoris. Hankijale peab olema teada, kes tegelikult töid teostavad ja nende IT süsteemidele

ligipääse omavad ning vajadusel keelduda konkreetsete alltöövõtjate ja töötajate kasutamisest,

sh välistama kaugtöö vaenulike riikide territooriumilt, või lõpetada leping ennetähtaegselt.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada RHS § 95 lõiget 1 ja/või lõiget 4 sarnase

alusega nagu on sätestatud § 177 lõike 2 punktis 1, s.o hankija võib hankemenetlusest

kõrvaldada ja jätta hankeleping sõlmimata ettevõtjaga, kes ei ole teadaolevalt piisavalt

usaldusväärne, et välistada riigi julgeolekule avalduvaid ohte. Täiendava aluse loomisel tuleb

täiendada ka eelnevas ettepanekus pakutud sõnastust vastava punktiga.

13. Toetame eelnõu § 1 punkti 48 muudatust, kuid palume kaaluda, kas täielikku

pöördmenetlust oleks kohane laiendada ka muudele, kui vaid hinna või kulu alusel

hindamisele.

Uus regulatsioon võimaldab hankijatel soovi korral viia läbi n-ö täielik pöördmenetlus, mis on

igati mõistlik, vajalik ja kaua oodatud.

Arusaamatuks jääb aga, miks luuakse selline võimalus üksnes juhul, kui pakkumusi hinnatakse

pakkumuse hinna või kulu alusel. Miks ei võiks eelnõuga kavandatavat täielikku

pöördmenetlust kasutada ka kvalitatiivsete hindamiskriteeriumite puhul? Juhul, kui hankija

kasutab kvalitatiivseid hindamiskriteeriumeid ja hindab pakkumusi vastu hindamiskriteeriume

ning pakkumustele omistatavad väärtuspunktid ei selgu pakkumuste võrdlemise teel, siis

olukorras, kus edukas pakkumus osutub mittevastavaks, ei muutu pakkumuste pingerida. Ka

sellistel juhtudel võiks hankijal olla õigus täielikku pöördmenetlust kasutada.

8 (10)

Meie ettepanek on, et eelnõuga kavandatava võimaluse võiks ette näha olenemata

rakendatavatest hindamiskriteeriumitest.

Juhul, kui eduka pakkuja pakkumus osutub mittevastavaks ja selle pakkumuse äralangemine

mõjutab edukaks tunnistamise otsust, võiks ette näha hankijale kohustuse pakkumusi uuesti

hinnata (sarnaselt RHS § 119 lõigetele 1 ja 2).

Mõistame, et regulatsiooni koostamisel on mõeldud üksnes neid olukordi, kus pakkumuste

sisulisi kriteeriumeid hinnates võib pingerida ühe pakkumuse äralangemisel muutuda. Kuid

praegune sõnastus välistab kvalitatiivsete kriteeriumite puhul n-ö täieliku pöördmenetluse

kasutamise täielikult, mis ei ole eeltoodut arvesse võttes põhjendatud.

Juhul, kui eelnõuga kavandatav muudatus välistab täielikult kvalitatiivsete

hindamiskriteeriumite rakendamise korral täieliku pöördementluse kasutamise, siis võib see

viia olukorrani, kus hankijad hakkavad eelistama kulu hindamist kvaliteedi hindamisele, sest

see on tunduvalt vähem ajakulukas.

Alternatiivselt leiame, et lisaks kulule võiks täielik pöördmenetlus olla lubatud vähemalt ka siis,

kui hindamiskriteeriumiks on muud numbrilised näitajad. Või, kui eelnõus toodud „kulu“ all

on silmas peetud ka näiteks tarneaega või garantii pikkust, siis võiks selles osas seletuskirja

täpsustada. Saame aru, et riigihangete register võimaldabki valida hindamiskriteeriumiks kas

maksumuse, kulu või kvaliteedi ning kulu alla tulebki liigitada kõik muud numbrilised näitajad

ning ilmselt on ka eelnõus sellest lähtutud, kuid RHSi mõttes ei ole tarneaja, garantii pikkuse

vms numbrilise näitaja hindamine oma olemuselt kulu kriteerium.

14. Palume selgitust eelnõu § 1 punkti 57 kohta, millega täiendatakse RHS § 117

lõikega 11.

Jääb ebaselgeks, mida soovitakse täiendatava sättega öelda. Ka seletuskirjast ei ole võimalik

leida mida on § 117 lg 11 soovitud reguleerida. Milliseid pakkumusi veel peale vastavaks

tunnistatud pakkumuste hinnataks? Mittevastavate pakkumuste hindamine ei tundu kuidagi

loogiline.

15. Juhime tähelepanu eelnõu § 1 punktile 58, millega täiendatakse RHS § 122.

Üldine tähelepanek § 122 planeeritud muudatusega seonduvalt, et kui kehtiva RHS-i kohaselt

on alltöövõtjatest teavitamise kohustus seotud riigihanke piirmääraga, mis eelnõuga kaotatakse,

siis palume vaadata üle, kas ei oleks asjakohane siduda see kohustus rahvusvahelise

piirmääraga.

16. Teeme ettepaneku piirata hankija õigust asendada sõlmitud hankelepingus ettevõtte

uue ettevõtjaga, mis on loodud restruktureerimise tõttu ja seeläbi välditakse vana

ettevõtte poolt kohustusi riigi ees.

Hankija ei peaks saama rakendada RHS § 123 lg 1

punktis 6 ettenähtud võimalust kui ettevõtte restruktureerimine on tingitud asjaolust, et

äriühingu suhtes on näiteks alustatud kriminaalmenetlus või on ettevõttel riigi ees maksuvõlad

ning restruktureerimisega luuaks nö puhas ettevõte, mis jätkab samadele osanikele riigi

vahenditest tulu saamist, kuid teiselt poolt välditakse riiklike kohustuste täitmist, sh tuleviku

nõudeid. Kuigi RHS § 123 lg 1 p 6 ei kohusta hankijat olemasolevat ettevõtjat asendama, vaid

9 (10)

annab selleks võimaluse, oleks asjakohane viidatud sätet siiski täiendada selliselt, et

hankelepingu jätkamine tahtlikult likvideeritava äriühingu järglasega oleks välistatud.

Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku täiendada RHS § 123 lg 1 p 6 sõnastust näiteks

järgmiselt: „6) ettevõtja asendatakse osaliselt või täielikult uue ettevõtjaga, kes ei kuuluks

kõrvaldamisele käesoleva seaduse § 95 kohaselt ja kes täidab riigihanke alusdokumentides

sätestatud kvalifitseerimise tingimusi, ettevõtja restruktureerimise, sealhulgas ülevõtmise,

ühinemise, võõrandamise või maksejõuetuse tõttu, eeldusel et ettevõtja asendamisega ei väldita

ettevõtja riiklike kohustuste täitmist ega kaasne hankelepingu muid olulisi muudatusi;“.

17. Palume täiendada RHS § 177 lõiget 2.

Ettepanek täiendada RHS § 177 lõiget 2 viitega § 95 lõike 4 punktile 12, et KJ hankija, kes on

piiranud isikute ringi kooskõlas RHS § 7 lõikega 3, saaks kolmandatest riikidest pärit ettevõtja

(või tema alltöövõtja) hankemenetlusest kõrvaldada. Kuivõrd KJ riigihanked on kahe-

etapilised, siis võimalusest see pakkumus tagasi lükata praktikas ei aita. Oluline on, et ettevõtja

saaks kõrvaldada kohe riigihanke esimeses etapis ja teha sellekohase kõrvaldamise otsuse.

18. Palume täpsustada eelnõu § 1 punkt 71, millega parandatakse RHS § 178 lõikes 2

esinev viga.

Nõustume, et RHS § 178 lõige 2 ebaõige sõnastuse tulemusena on tekkinud ebaloogiline ja

vastuoluline olukord, kus kehtiv sõnastus seob kõikide lõikes 1 nimetatud andmete ja

dokumentide esitamise nõude lõikes 2 nimetatud erandlike asjaoludega (hädaolukord,

sõjaseisukord jms), mis ei ole kooskõlas direktiivi artikliga 42 ning muudatus on vajalik, sest

see on riigihankeid läbiviies tekitanud tõsiseid probleeme. Iseküsimus on, kas eelnõus pakutud

sõnastus on üheselt mõistetavalt arusaadav ja garanteerib artiklis 42 toodud võimaluste

ülevõtmise.

KJ direktiivi artiklis 42 on antud ettevõtjate tehniline ja/või kutsealane suutlikkusse

kontrollimiseks terve rida võimalusi ja suur osa neist ühtib ka klassikalise direktiiviga. Samad

põhimõtted on püütud üle tuua ka RHS-i, kuid lõike 2 sõnastus on eelnõus endiselt segadust

tekitav. Lõike 2 sõnastus ühtib artikli 42 punkti h sõnastusega (ehk sama artikli ühe alamjaotuse

täiendava võimalusega), kuid arusaamatuks jääb, miks see seaduses nii keeruliselt ja läbi

viitamiste peab sätestatud olema.

Sõnastust lugedes jääb eksitav mulje, nagu ei tohiks eelnõus viidatud punktides 1-3 toodut üldse

muul juhul nõuda, kui lõikes 2 nimetatud hädaolukordades jms, mis ei ole direktiivi eesmärk.

Enamus punktides 1–3 toodust on rohkemal või vähemal määral artikliga 42 kaetud. Võimalik,

et siin on tahetud välistada kordust, sest osa nõudeid tulevad § 101 lõike 1 punktides 1, 3, 8, 11

ja 12 ning lõigetest 3–6. Tegemist on väga olulise sättega, mistõttu peab see olema selge ja

seaduse rakendajale ühest arusaadav.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

10 (10)

Jaanus Põldmaa 6125041

[email protected]