Pöördumine

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, e-post [email protected]

www.riigikohus.ee

Rahandusministeerium

[email protected] 31.01.2024 nr 6-1/23-686

Justiitsministeerium

[email protected]

Käibemaksumäära tõus ja riigi õigusabi tasud

1. jaanuarist 2024 tõusis käibemaksumäär 20 protsendilt 22 protsendini. Advokatuur pöördus

22. detsembri 2023. a kirjaga riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotlusi lahendavate

menetlejate poole palvega, et riigi õigusabi tasud ja kulud määrataks kindlaks määruse tegemise

ajal kehtiva maksumääraga, sõltumata sellest, milline on taotluses märgitud käibemaksu suurus

(kiri lisatud). Advokatuur leiab, et kui lähtuda riigi õigusabi toimingu tegemise aja

maksumäärast (st deklareerida käibemaksu riigi õigusabi toimingu tegemise kuul), tekib kaks

probleemi. Esiteks tähendab see suuremat halduskoormust ja mh peaksid advokaadid tegema

pidevalt käibedeklaratsioonide parandusi ja kandma sellega seotud kulusid, kui tasutaotlusi

täies mahus ei rahuldata. Teiseks peaksid advokaadibürood võtma käibemaksutõusu enda

kanda. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 "Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise kord" § 4 järgi maksab advokatuuri juhatus riigi õigusabi tasu

ja kulud välja advokaadibüroo arve alusel. Selle arve saab advokaadibüroo esitada pärast tasu

ja kulude kohta määruse tegemist, st advokatuuri seisukoht on, et seda arvet ei saa esitada 2023.

a-l kehtinud maksumääraga.

Riigikohus palub Rahandus- ja Justiitsministeeriumilt alljärgnevatel põhjustel

seisukohta, kas kehtiv maksuõigus ja riigi õigusabi korraldus toetab advokatuuri

lähenemist.

Advokatuuri soovitud viisil on võimalik menetlejal käituda juhul, kui teenuse osutamise ajaks

käibemaksuõiguse kontekstis saab pidada tasu kindlaksmääramise määruse tegemise aega. Kui

teenuse osutamise aeg on varasem, siis on möödapääsmatu kohaldada teenuse osutamise ajal

kehtinud maksumäära (KMS § 29 lg 13). Samas on advokatuuri tõstatatud küsimusel

põhimõtteline tähendus ka edaspidi, kui vana maksumääraga esitatud tasu taotlused on

lahendatud. Nimelt nähtub advokatuuri pöördumisest, et praegu on advokaadibürood käivet

deklareerinud maksustamisperioodil, mil menetleja teeb määruse ja advokaadibüroo esitab

määruse nr 16 § 4 järgi arve advokatuuri juhatusele. Kui leida, et teenuse osutamise aeg on

varasem, omab see laiaulatuslikku mõju advokaadibüroode praktikale riigi õigusabist tekkiva

käibe deklareerimisel ja tasumisel.

Kuna RÕS § 22 lg 3 ei kohusta advokaati esitama tasu taotlust iga riigi õigusabi toimingu järel

ega ka iga kalendrikuu eest eraldi, on teenuse osutamise aja määramisel kohaldatav KMS § 11

lg 4, mille kohaselt loetakse teenus osutatuks maksustamisperioodil, mil teenuse osutamine

2(2)

lõpeb või mil lõpeb ajavahemik, mille kohta esitatakse arve. KMS § 11 lg-t 4 tuleb tõlgendada

kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga käibemaksudirektiivi art 64 lg 1 kohta. Euroopa Kohtu

seisukohtadest asjades nr C-324/20 ja C-463/14 nähtub, et käibemaksu sissenõutavus on seotud

ajavahemiku lõpuga, mille eest tasu makstakse (seda ka siis, kui teenuse osutamine kestab

edasi).1 Samuti on Euroopa Kohus järeldanud käibemaksudirektiivi art 64 lg-st 1, et

advokaaditeenuse osutamine loetakse lõpetatuks pärast arvepidamist või maksete tähtaja

lõppu2, mistõttu peavad need tähtajad olema arvetel märgitud (otsus asjas nr C-516/14, p 31).

Eeltoodu tekitab kahtlust, et KMS § 11 lg-t 4 tõlgendamisel ei pruugi olla võimalik arvestada

asjaoluga, et tasu suurus pole enne menetleja määrust lõplikult kindel. Arvete (ja seeläbi

käibedeklaratsioonide) korrigeerimist tuleb ette ka lepingulistes suhetes.

Samas tuleb möönda, et eeltoodud lähenemise korral tekib mitmeid praktilisi küsimusi. Nt pole

selge, mida lugeda sellisel juhul arveks, kuna määruse nr 16 §-s 4 sätestatud arvet pole üldjuhul

võimalik KMS § 37 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul väljastada.3 Kuigi erinevalt advokatuuri

kirjas toodust ei tekiks advokaadibüroodel kohustust võtta käibemaksutõusu enda kanda, sest

nad saavad KMS § 29 lg 13 järgi lähtuda teenuse osutamise päeval kehtinud maksumäärast,

tekiks käibemaksu tagantjärele deklareerimisel intressivõlg. Samuti ei saa mööda vaadata

sellest, et tulenevalt RÕS § 22 lg-st 7 võib käibemaksukohustus sel juhul tekkida mitu kuud

enne tasu saamist.4

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Reisberg

õigusteabe- ja koolitusosakonna juhataja

Koopia: Eesti Advokatuur

[email protected]

1 Asjas nr C-324/20 tehtud otsuse p-s 43 märkis Euroopa Kohus, et „maksukohustuse tekkimine ja maksu

sissenõutavus [on] seotud nende ajavahemike möödumisega, mille kohta käib tehtud soorituste eest makstud tasu.“

Asjas nr C-463/14 tehtud otsuse p-s 50 märkis Euroopa Kohus kestva nõustamisteenuse kohta, mille eest esitati

perioodiliselt arveid, järgmist: „Teenuse osutamine tuleb lugeda lõpetatuks käibemaksudirektiivi artikli 64 lõike 1

mõttes iga ajavahemiku lõpus, mille eest tasu maksti. Kuna aga maksustatav teokoosseis ja maksu sissenõutavus

sõltub selle direktiivi artikli 63 kohaselt hetkest, mil teenust osutatakse, tuleneb sellest, et nii maksustatav

teokoosseis kui ka maksu sissenõutavus tekib iga perioodi lõpus.“ 2 Siin peetakse silmas ajavahemikku, mil teenust osutati. Vt inglise keeles: „[o]n expiry of the periods to which

the statements of account or payments relate.“ 3 Nt võib sel juhul tekkida küsimus, kas riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotlus vastab arve tunnustele

käibemaksõiguse mõttes. 4 Siiski võib ka lepingulistes suhetes selliseid maksetähtaegu ette tulla. Samuti saab märkida, et

käibemaksudirektiivi art 66 lg 1 p b võimaldab liikmesriigil ette näha teatavate tehingute puhul kassapõhise

erikorra.