Patsientide ohjeldusmeetmete rakendamine vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi teenuse osutamisel

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Justiits- Ja Digiministeerium

Meie 08.10.2025 nr 1.2-2/26-18

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seadus (ohjeldusmeetmete rakendamine) Saadame kooskõlastamiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse (ohjeldusmeetmete rakendamise) eelnõu. Ootame kooskõlastust ja tagasisidet 17. oktoobriks k.a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt)

Karmen Joller sotsiaalminister

Lisa:

1. TTKS_Eelnõu 2. TTKS_Seletuskiri 3. Tagasiside_Eelnõule 4. Rakendusakti_Kavand

Made Bambus [email protected]

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

täiendamise seaduse

(ohjeldusmeetmete rakendamine)

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

KAVAND

SOTSIAALMINISTER

MÄÄRUS

Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruse nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise

jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning

ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning

Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete

loetelu“ muutmine

Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 34 lõike 3, § 36 lõike 2 ja § 37

lõike 2 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruse nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise

jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning

ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning

Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete

loetelu“ muutmine

Sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määruses nr 29 „Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise

sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme

rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile

ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu“ tehakse

järgmised muudatused:

(1) määruse preambulit täiendatakse pärast tekstiosa „§ 144 lõike 2“ tekstiosaga „ning

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 34 lõike 3, § 36 lõike 2 ja § 37 lõike 2“;

(2) paragrahvi 3 punkti 5 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 4 punktis 2“ tekstiosaga „või

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 35 lõikes 2“;

(3) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 144 lõikes 1“ tekstiosaga „ja

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 35 lõikes 2“.

§ 2. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. juulil 2026. a.

1

EELNÕU

23.09.2025

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seadus

(ohjeldusmeetmete rakendamine)

§ 1. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seadust täiendatakse §-dega 33–37 järgmises sõnastuses:

㤠33. Ohjeldusmeetmete rakendamine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja võib vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja

statsionaarse õendusabi osutamisel rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeetmeid, kui patsient

pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ja

seetõttu on tekkinud otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele ning muud

vahendid ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja suuline rahustamine, ei ole

osutunud küllaldaseks.

(2) Ohjeldamiseks võib kasutada järgmisi meetmeid:

1) füüsiline ohjeldamine – patsiendi kinnihoidmine füüsilise jõu abil eesmärgiga piirata tema

liikumist ja liigutuste ulatust;

2) ohjeldamine ravimite abil – patsiendile rahutussümptomite leevendamiseks ravimite

manustamine;

(3) mehaaniline ohjeldamine – selleks spetsiaalselt ette nähtud mehaaniliste vahendite

kasutamine eesmärgiga piirata patsiendi liikumist ja liigutuste ulatust. Mehaanilist ohjeldamist

võib rakendada jälgimisruumis. Mehaanilise ohjeldamise ajal peab olema tagatud, et ohjeldatav

ei ole teiste patsientide nägemisulatuses.

(3) Ohjeldusmeetmeid võib rakendada arsti otsuse alusel. Vältimatu vajaduse korral võib

füüsilise või mehaanilise ohjeldamise alustamise otsustada õde, informeerides ohjeldusmeetme

rakendamisest viivitamata arsti, kes otsustab meetme rakendamise jätkamise vajaduse.

(4) Patsiendi suhtes rakendatav ohjeldusmeede peab olema tekkinud otsese ohuga

proportsionaalne ning võimalikult vähe riivama patsiendi õigusi ja vabadusi. Ohu möödumisel

lõpetatakse ohjeldusmeetme rakendamine viivitamata.

(5) Tervishoiutöötaja selgitab patsiendile ohjeldusmeetme rakendamise põhjuseid ja

konkreetseid tegevusi, mida ohjeldusmeetme rakendamisel kasutatakse.

(6) Patsiendi ravi ei tohi ohjeldusmeetme rakendamise ajal katkeda.

§ 34. Ohjeldusmeetme rakendamise jälgimine

(1) Patsient, kelle suhtes ohjeldusmeedet rakendatakse, peab olema tervishoiutöötaja pideva

järelevalve all.

(2) Arst või vältimatu vajaduse korral õde peab kontrollima selle patsiendi seisundit, kelle

suhtes on ohjeldusmeedet rakendatud, ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust

vastavalt patsiendi seisundile kuni meetme rakendamise lõpetamiseni. Patsiendi jälgimine

ohjeldusmeetme rakendamise ajal ja ohjeldusmeetme jätkamise vajadus dokumenteeritakse.

2

(3) Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 35. Ohjeldusmeetme rakendamise dokumenteerimine

(1) Tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerib ohjeldusmeetme rakendamise kohas ja viisil, mis

võimaldab anda kiire ja üldistatud ülevaate tervishoiuteenuse osutaja rakendatud

ohjeldusmeetmete kohta.

(2) Patsiendil on õigus teha omapoolseid märkusi tema suhtes ohjeldusmeetme rakendamise

kohta. Patsiendi kirjalikud märkused ohjeldusmeetme rakendamise kohta lisatakse

ravidokumentide juurde. Patsiendil on õigus saada väljavõte andmetest ohjeldusmeetmete

rakendamise kohta.

§ 36. Ohjeldusmeetme rakendamise järgne vestlus

(1) Pärast patsiendi suhtes ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamist viib tervishoiuteenuse

osutaja temaga esimesel võimalusel läbi vestluse eesmärgiga vältida ohjeldusmeetme

rakendamist tulevikus ja teavitada patsienti tema õigustest seoses ohjeldusmeetme

rakendamisega.

(2) Ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme

rakendamise kohta patsiendile selgituste andmise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega.

§ 37. Ohjeldusmeetme rakendamisest teavitamine

(1) Otsusevõimetu patsiendi seaduslikku esindajat või tema puudumise korral patsiendi

omakseid teavitatakse ohjeldusmeetme rakendamisest esimesel võimalusel. Omasteks loetakse

patsiendi abikaasat, registreeritud elukaaslast, vanemaid, lapsi, õdesid ja vendi. Omasteks võib

lugeda ka muid patsiendile lähedasi isikuid, kui see tuleneb patsiendi elukorraldusest.

(2) Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud viivitamata teavitama Terviseametit igast

juhtumist, mille korral ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest.

(3) Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise korra ja esitatavate andmete

loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2025. a

Algatab Vabariigi Valitsus 2025. a

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse täiendamise seaduse

(ohjeldusmeetmete rakendamine)

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga luuakse selge õiguslik alus ohjeldusmeetmete rakendamiseks vältimatu abi, kiirabi,

statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi osutamisel, kui patsiendi psüühikahäirest või

kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu ei ole ta otsusevõimeline ning seetõttu on

tekkinud otsene oht patsiendi enda või teiste isikute elule või tervisele.

Praktikas on probleemiks juhtumid, kus patsiendi terviseseisundist tingitud käitumine muudab

tervishoiuteenuse osutamise võimatuks ning tekib otsene oht patsiendi enda, tervishoiutöötaja

või teiste patsientide elule või tervisele. Sellistes olukordades tuleb vahetu ohu vältimiseks

rakendada ajaliselt piiratud ohjeldusmeetmeid. Kehtiv õigus lubab tervishoiuteenuse

osutamisel ohjeldusmeetmeid rakendada üksnes juhul, kui patsient on paigutatud

statsionaarsesse psühhiaatriaosakonda tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi raames. Praktikas

esineb aga olukordi, kus patsient viibib ravil vabatahtlikult või saab tervishoiuteenust

väljaspool psühhiaatriaosakonda – näiteks intensiivravis, erakorralise meditsiini osakonnas või

kiirabis, kus ohjeldusmeetmetega sekkumise vältimatu vajadus on erinevatel põhjustel (nt

alkoholi või narkootiliste ainete joove, deliirium) suhteliselt sagedane.

Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab selleks

olema seadusest tulenev selge alus. Õigusliku raamistiku loomine ohjeldusmeetmete

rakendamiseks tagab patsientide ja tervishoiutöötajate ohutuse, tervishoiuteenuste ühtlase

kvaliteedi ja ravi tulemuslikkuse.

Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasnev pidev jälgimis- ja dokumenteerimiskohustus

suurendab mõnevõrra tervishoiuteenuse osutajate halduskoormust, kuid teisalt väheneb

halduskoormus vaidlusaluste olukordade lahendamisel, mille menetlemise protsessi võib

kuluda märkimisväärne hulk töötajate ja juhtkonna tööaega.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna nõunik

Made Bambus ([email protected]). Seletuskirja mõjuanalüüsi on koostanud

Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Gerli Põdra

([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi

õigusosakonna õigusnõunik Kaidi Meristo ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on

keeletoimetanud Rahandusministeeriumi keeletoimetaja Virge Tammaru

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) redaktsiooni RT I,

02.01.2025, 78.

2

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

Eelnõu koostamisel on tuginetud Eesti rahvastiku tervise arengukavale 2020–20301, mis toetab

inimkeskset ja põhiväärtusi austavat tervishoiukorraldust.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa õiguse rakendamisega.

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Eelnõu väljatöötamisel olid kasutusel Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi,

Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru

Keskhaigla, Pärnu Haigla, Tallinna Kiirabi ja Tartu Kiirabi töötajate hulgas korraldatud

anonüümse küsitluse tulemused.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Muudatuste jõustumise ajaks on planeeritud 1. juuli 2026. a.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni 12. mai 2025. a istungil andsid Sotsiaalministeeriumi esindajad

ülevaate VTK-st, kus tõstatati ka küsimus ohjeldusmeetmete reguleerimise vajadusest

sotsiaalhoolekande ja hariduse valdkonnas. Käesolev eelnõu käsitleb siiski ohjeldusmeetmete

rakendamist üksnes valitud tervishoiuteenuste osutamisel. Sotsiaalvaldkonnas on asjakohase

regulatsiooni vajadus praegu analüüsimisel ning kavandatavad muudatused töötatakse välja

tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas

ei ole veel asjakohast regulatsiooni kehtestatud, on käimasolev kinnise lasteasutuse teenuse ja

erihoolekandesüsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb ohjeldusmeetmete regulatsiooni

kujundamisel paralleelselt arvestada ka muudetavate teenusemudelitega, et tagada terviklik ja

kooskõlas olev õigusraamistik.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on võimaldada vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse

õendusabi osutamisel rakendada ohjeldusmeetmeid patsiendi suhtes, kui patsiendi

psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu ei ole ta otsusevõimeline

ning seetõttu on tekkinud otsene oht patsiendi enda või teiste isikute elule ja tervisele.

Õiguskantsler2 on juhtinud tähelepanu, et kehtiv õigus patsiendi eelneva nõusolekuta

ohjeldusmeetmete rakendamist vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi

teenuse osutamisel ei võimalda3. Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne

vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab selleks vastavalt PS § 20 lõikele 2 olema seadusest

tulenev selge alus. Olukorra õiguslik reguleerimatus suurendab nii inimõiguste rikkumise kui

ka tervishoiuteenuse kvaliteedi halvenemise riski. Õigusliku aluseta tegutsemine võib viia

olukorrani, kus patsiendi õigusi rikutakse meelevaldselt või ebaproportsionaalselt,

tervishoiutöötaja väldib sekkumist õigusliku ebakindluse tõttu, ohjeldusmeetmeid ei

1 Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 | Sotsiaalministeerium. 2 Õiguskantsleri 31.01.2023 märgukiri nr 6-1/221695/2300520 tervise- ja tööministrile. 3 ÜRO on 10.12.1984 vastu võtnud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise

ja karistamise vastase konventsiooni ja selle fakultatiivse protokolli. Eesti ühines konventsiooniga 01.06.2002 ja

fakultatiivne protokoll jõustus Eesti Vabariigi suhtes 17.01.2007. Alates 2007. aastast täidab õiguskantsler seaduse

kohaselt eelnimetatud konventsiooni alusel ennetusasutuse funktsiooni, mis tähendab ka kohustust kontrollida

kõiki asutusi, kus peetakse isikuid nende tahte vastaselt või kus võidakse piirata nende põhiõigusi.

3

dokumenteerita ega kontrollita, puudub selgus õiguskaitse taotlemise võimaluste osas, samuti

on tervishoiutöötajate koolitus ebaühtlane ja mittesüsteemne.

Eeltoodust tulenevalt keskendub eelnõu vajadusele luua seaduslik alus ohjeldusmeetmete

rakendamiseks nendes olukordades, mida kehtiv õigusruum ei hõlma, kuid kus patsiendi

ohjeldamine tervishoiuteenuse osutamiseks ja tema enda või teiste isikute elu ja tervise kaitseks

on vältimatu.

Kavandatud regulatsiooni järgi täiendatakse TTKS-i ohjeldusmeetmete rakendamise

regulatsiooniga, võttes eeskujuks juba praktikas toimivad, psühhiaatrilise abi seaduses (PsAS)

sätestatud ohjeldusmeetmete rakendamise põhimõtted ja kohandades neid vastavalt. See

tähendab järgmist:

 Tervishoiuteenuse osutaja võib rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeedet üksnes juhul,

kui see on tegeliku otsese ohu kõrvaldamiseks vältimatult vajalik patsiendi enda või teiste

isikute elu või tervise kaitseks.

 Ohjeldusmeetmeid rakendatakse ainult viimase abinõuna, kui kõik teised olukorda

deeskaleerivad meetmed on osutunud ebapiisavaks või ebatõhusaks.

 Rakendatav ohjeldusmeede peab olema proportsionaalne ja sobiv seatud eesmärgi

saavutamiseks. Ohjeldusmeede peab olema võimalikult leebe, arvestades patsiendi

seisundit, käitumist ja olukorra asjaolusid.

 Ohjeldusmeetmete valikul lähtutakse patsiendi seisundi kliinilisest hindamisest ning

meetme rakendamine toimub arsti või vältimatu vajaduse korral õe otsusel ja pideval

jälgimisel.

 Ohjeldusmeedet võib rakendada lühikest aega, üksnes nii kaua, kui see on vältimatult

vajalik ohu kõrvaldamiseks. Patsiendi seisundit ja meetme kestust tuleb regulaarselt hinnata

ning meede tuleb lõpetada esimesel võimalusel.

 Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida kõik ohjeldusmeetme rakendamise

asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus, meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise

kellaaeg. Ohjeldusmeetme rakendamisel teavitatakse patsiendi seaduslikku esindajat või

patsiendi omast esimesel võimalusel, kui see on teostatav ja patsiendi huvides.

 Terviseamet teeb riiklikku järelevalvet kehtestatud nõuete täitmise üle. Lisaks tuleb

tervishoiuteenuse osutajal teavitada viivitamata Terviseametit igast juhtumist, mille korral

ohjeldusmeetmete rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest.

 Õiguskantsler täidab ÜRO 10.12.1984 piinamise ning muu julma, ebainimliku või

inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ja selle

fakultatiivse protokolli kohast ennetusasutuse funktsiooni. See tähendab ka kohustust

kontrollida kõiki asutusi, kus võidakse piirata isikute põhiõigusi.

 Patsiendil või tema seaduslikul esindajal on õigus esitada kaebus ohjeldusmeetme

rakendamise õiguspärasuse hindamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud tagama

kaebemenetluse läbipaistvuse ja sõltumatuse.

Sotsiaalministeerium analüüsis VTK koostamise käigus välja toodud kitsaskohti ja

lahendusettepanekuid. Peamise muudatusena on loobutud ohjeldamise regulatsiooni

laiendamisest PsAS-is ja see on viidud üle TTKS-i. Vastavalt 25. mail 2025. a jõustunud

HÕNTE muudatusele on lisatud halduskoormuse tasakaalustamise võimalused. Vastavalt

saadud tagasisidele on ühtlustatud ja täpsustatud mõisteid, et saavutada võimalikult täpne

sõnastus ja sellega seonduv õigusselgus.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Eelnõu sisu

4

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimesega muudetakse TTKS-i, millesse lisatakse

tervishoiuteenuse osutamisel ohjeldusmeetmete rakendamist võimaldav regulatsioon. Teine

paragrahv sätestab seaduse jõustumise.

Eelnõu §-ga 1 täiendatakse TTKS-i §-dega 33–37, mis reguleerivad ohjeldusmeetemete

rakendamist.

TTKS § 33 sätestab ohjeldusmeetmete rakendamise põhiprintsiibid.

Lõike 1 järgi võib tervishoiuteenuse osutaja vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja

statsionaarse õendusabi osutamiseks rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeetmeid, kui patsient

pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ja

seetõttu on tekkinud otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele ning muud

vahendid ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja suuline rahustamine, ei ole

osutunud küllaldaseks.

Niisiis võimaldab muudatus kasutada edaspidi vajaduse korral vältimatu abi, kiirabi,

statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi osutamisel patsiendi ohjeldamist. Ohjeldusmeetmete

rakendamine on osa patsiendile osutatavast tervishoiuteenusest ning selle puhul kehtib üldine

patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohtustus. Otsusevõimetu patsiendi puhul

võib ohjeldusmeedet rakendada ka patsiendi nõusolekuta, kuid seda vaid juhul, kui:

1) ohjeldusmeetme rakendamise vajadus on tingitud tervishoiuteenuse osutamise vajadusest;

2) oht patsiendi enese või teiste isikute elule või tervisele on tingitud patsiendi terviseseisundist

tulenevast ohtlikust käitumisest;

3) patsient on ohjeldamise vajaduse ajal otsusevõimetu4, tema terviseseisund piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

4) tekkinud oht on otsene. Isiku ohtlikkuse sisustamisel on oluline, et oht ei ole jõudnud veel

realiseeruda, kuid isiku ohtlikkus lähitulevikus peab olema pigem kindel kui tõenäoline.5

Ohtlikkust tuleb hinnata pigem rangete standardite kohaselt. Riigikohus on leidnud, et

olukorras, kus isikust lähtuv oht põhineb prognoosil, peavad tema vabadusõiguse riiveks

esinema kaalukad põhjused, mis peavad üles kaaluma isikult vabaduse võtmise6;

5) ohjeldusmeetmete rakendamata jätmine ohustab patsiendi enda või teiste isikute elu või

tervist;

6) muud, vähem intensiivsed vahendid ohu kõrvaldamiseks (nt rahulik ja sõbralik vestlus,

selgituste andmine arusaadavas keeles, vaikse ja sobiliku valgustusega keskkonna loomine,

tähelepanu hajutamine, võimaluse korral lähedase kaasamine) ei ole küllaldased. Isiku

ohjeldamine on niivõrd intensiivne meede, et see on õigustatud üksnes juhul, kui on kaalutud

teisi, leebemaid meetmeid ning leitud, et need ei ole piisavad, et kaitsta inimest ennast või teisi

inimesi.7

Praktilisi näiteid olukordadest, millele muudatus laieneb:

Näide 1. Kiirabi

Psühhoaktiivsete ainete mõju all olev isik ründab kiirabitöötajat transportimise ajal. Seni

puudus selge alus ohjeldusmeetme (nt mehaaniline fikseerimine ohjeldusrihmadega)

4 VÕS § 767 kohaselt on patsient otsusevõimetu, kui ta on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet

avaldama. 5 RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15. 6 RKKKm 19.12.2012, 3-1-1-121-12. 7 EIKo 34806/04, X. vs. Soome, 03.07.2012.

5

rakendamiseks. Muudatus lubab ohjeldusmeetme rakendamist proportsionaalselt,

dokumenteeritult ja pideva järelevalvega.

Lubamatu ohjeldamise näiteid kiirabis:

 Inimene on joobe tõttu segadusseisundis, kuid ta ei ole agressiivne ning tema käitumine ei

kujuta endast ohtu ei talle endale ega ka teistele. Kiirabitöötajad otsustavad inimese pelgalt

ennetuseks siiski kogu transportimise ajaks ohjeldusrihmadega fikseerida, kuigi otsest

vägivalda ega ohtu pole.

 Kiirabi kutsutakse isikule, kes on ärev ja räägib segaselt. Ta keeldub autosse minemast, kuid

ei ole vägivaldne ega ohusta kedagi. Kiirabi surub ta maapinnale ja hoiab teda kinni kuni

politsei saabumiseni.

Ohjeldusmeetmeid võib rakendada ainult siis, kui on otsene oht isiku enda või teiste isikute

elule või tervisele. Pelgalt rahutus või segadus ei ole piisav alus füüsilise piirangu

rakendamiseks. Füüsiline piiramine peab olema viimane abinõu pärast teiste võimaluste (nt

rahustav vestlus, rahuliku keskkonna loomine, lähedase kaasamine) ammendumist.

Näide 2. Statsionaarne eriarstiabi (intensiivravi)

Patsient on narkoosijärgselt rahutu, rebib endalt veenikanüüle, hingamismaski või muud

aparatuuri, sonde või dreene. Muudatus võimaldab õiguspärast ajutist ohjeldamist (nt füüsilist

kinnihoidmist, mehaanilist ohjeldusrihmadega fikseerimist), kuni oht möödub.

Lubamatu ohjeldamise näiteid intensiivravis:

 Patsient ärkab narkoosist, avab korraks silmad ja liigutab rahutult käsi, kuid ei proovi

aktiivselt eemaldada kanüüle ega muid seadmeid. Tervishoiutöötajad kinnitavad ta ohtu

ennetava meetmena automaatselt rihmadega voodi külge, ilma et reaalset ohtu oleks

hinnatud.

 Patsient fikseeritakse mehaaniliselt, sest ta rebis kanüüli. Pärast rahunemist ja teadvuse

selginemist jäetakse rihmad igaks juhuks peale, kuigi oht on kadunud.

Ennetav ohjeldamine ilma konkreetse ohuta on keelatud, iga olukorda tuleb hinnata

individuaalselt ja ohjeldamine on lubatud vaid otsese ohu korral. Dokumenteerimine ja pidev

järelevalve on seadusest tulenevad nõuded. Ohjeldus ilma neid tingimusi täitmata on

ebaseaduslik.

Näide 3. Statsionaarne õendusabi

Dementsusega patsient muutub agressiivseks, ründab personali või teisi patsiente või käitub

muul viisil, mis on ohtlik nii talle endale kui ka ümbritsevatele. Seni polnud selge, kas sellise

patsiendi puhul tohib rakendada ohjeldusmeetmeid (nt füüsiline ohjeldamine, mehaaniline

ohjeldamine, ravimite manustamine ehk farmakoloogiline ohjeldamine). Muudatus võimaldab

seaduslikku sekkumist, säilitades patsiendi eneseväärikuse ja ümbritsevate turvalisuse.

Lubamatu ohjeldamise näiteid statsionaarses õendusabis:

 Dementsusega patsient on desorienteeritud, tõuseb korduvalt voodist ja jalutab ringi, kuid

ei ole agressiivne ega kujuta endast otsest ohtu. Töötajad otsustavad ta siiski mehaaniliselt

voodi külge fikseerida, „et ta kuhugi ei läheks“.

 Patsient ründab teist patsienti, sekkutakse, olukord rahuneb, kuid patsient jäetakse igaks

juhuks pikemaks ajaks mehaaniliselt fikseerituks isegi siis, kui ta enam agressiivselt ei

käitu. Ohjeldamine tuleb lõpetada kohe, kui vahetu oht on kõrvaldatud. Ohjeldamise

järelevalve ja olukorra hindamine peavad olema pidevad.

6

 Patsient on rahutu, kõnnib palju ringi, räägib valjuhäälselt, hüüab solvanguid, küsib

korduvalt samu küsimusi ja võib segada teiste patsientide rahu, kuid ta ei ole agressiivne

ega kujuta endast otsest ohtu ei endale ega teistele. Sõnaline agressioon ei õigusta füüsilise

jõu kasutamist.

Näide 4. Õendusabi osutamine üldhooldekodus

Alates 2020. aastast rahastab Tervisekassa õendusteenust üldhooldekodudes. Õde hindab

hooldekodu elanike terviseseisundit, aitab jälgida ja ellu viia arsti poolt patsiendile koostatud

raviplaani. Arsti loal võib õde teha patsiendile selliseid raviprotseduure nagu näiteks valuravi,

samuti anda ravimeid või eemaldada haavaõmbluseid. Õde tegeleb ka nõustamise ja haiguste

ennetamisega. Näiteks jälgib õde hooldekodu elanike meeleoluhäirete ja dementsuse tunnuseid.

Üldhooldekodus osutatav õendusabi ei ole statsionaarne õendusabi. Seega, üldhooldekodu

õendusabile eelnõus planeeritav regulatsioon ei laiene, mis tähendab, et ohjeldusmeetmete

rakendamine üldhooldekodu patsientidele õendusabi osutamise raames ei ole lubatud. Saadud

kogemuse pinnalt liigutakse edasi ka sotsiaalteenustega. Sotsiaalvaldkonnas puudutab

ohjeldamine lisaks üld- ja erihooldekodudele ka näiteks kinniseid lasteasutusi, kus praegu

toimub kinnise lasteasutuse ja erihoolekandeteenuse ümberkorraldamine, mistõttu on mõistlik

vaadata ohjeldusmeetmeid koostoimes teenusemudelite muutmisega, mitte hakata tegema

üksikuid muudatusi.

Näide 5. Ohjeldusmeetmete kasutamine kinnipidamisasutustes

Kinnipidamisasutuses osutatav tervishoiuteenus ei ole statsionaarne eriarstiabi ega

statsionaarne õendusabi. Seega ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenuse osutajal võimalust

kasutada ohjeldusmeedet kinnipidamisasutuses kinnipeetavast patsiendi suhtes, v.a juhul, kui

tegemist on vältimatu abi või kiirabi teenusega. Ühelgi juhul ei saa tervishoiutöötaja kaasata

tervishoiuteenuse osutamisel kinnipeetavast patsiendi ohjeldamiseks vanglaametnikku.

Vanglaametnikel on vangistusseadusest tulenevalt teised õiguslikud alused ohjeldusmeetmete

kasutamiseks. Inimese suhtes ohjeldusmeetme kasutamisel peab olema selgelt eristatav, millisel

õiguslikul alusel see toimub.

Lõike 2 järgi on ohjeldusmeetmetena lubatud kasutada füüsilist ohjeldamist (patsiendi

kinnihoidmine füüsilise jõu abil eesmärgiga piirata tema liikumist ja liigutuste ulatust),

mehaanilist ohjeldamist (mehaaniliste vahendite, sealhulgas ohjeldamisrihmade kasutamine

eesmärgiga piirata patsiendi liikumist ja liigutuste ulatust) ja ohjeldamist ravimite abil

(patsiendile tema tahte vastaselt rahutussümptomite leevendamiseks ravimite manustamine).

Farmakoloogilist ohjeldamist käsitatakse ohjeldusmeetme rakendamisena siis, kui see on kas

ühekordne või erakorraline ravimimanustamine ja sellele peab eelnema kliiniline hindamine,

mida dokumenteeritakse. Esmast farmakoloogilist ohjeldamist võib kasutada üksnes arsti

korraldusel. Õde saab manustada ravimeid ainult arsti otsusel ja raviplaani alusel.

Mehaanilise ohjeldamise vahendid peavad olema spetsiaalselt selleks ette nähtud, need peavad

vastama kehtestatud ohutus- ja hügieeninõuetele ning nende kasutamine peab toimuma viisil,

mis ei põhjusta patsiendile asjatut valu või tervisekahjustust ega alanda patsiendi

eneseväärikust. Seetõttu kohaldatakse mehaanilist ohjeldamist väljaspool teiste patsientide

nägemisulatust (eralduskardinate kasutamine). Ohjeldusmeetme rakendamise üle otsustav

tervishoiutöötaja hindab enne võimalikku ohjeldusmeetme rakendamist patsiendi seisundit ja

otsustab ohjeldusmeetme rakendamise ainult siis, kui sellest tulenev kasu kaalub üles võimaliku

patsiendi kahjustamise riski.

7

Eraldusruumi paigutamine on ohjeldusmeetmena endiselt lubatud vaid raske psüühikahäirega

patsiendi suhtes, kes on tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks paigutatud haigla

psühhiaatriaosakonda (PsAS § 14).

Kõigi rakendatud ohjeldusmeetmete kohaldamine tuleb dokumenteerida ning tagada patsiendi

pidev jälgimine ja vajaduse korral meditsiiniline sekkumine kogu meetme rakendamise vältel.

Pidev jälgimine tähendab kindla intervalliga ja kindlaksmääratud kriteeriumite alusel

ohjeldatud patsiendi jälgimist ja selle dokumenteerimist. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub

samadel alustel, nagu teiste pidevat jälgimist vajavate patsientide puhul.

Lõike 3 järgi võib ohjeldusmeetmeid rakendada arsti otsuse alusel. Vaid vältimatu vajaduse

korral ehk neil juhtumitel, kus on vaja kiiresti reageerida patsiendi enda või teiste isikute elu

või tervist ohustavatele olukordadele ning arst ei ole kohe kättesaadav (nt arst ei viibi palatis

või osakonnas või kui on tegemist kiirabi õebrigaadiga), võib füüsilise või mehaanilise

ohjeldamise alustamise otsustada õde. Sel juhul on õel aga kohustus viivitamata informeerida

ohjeldusmeetme rakendamisest arsti, kes otsustab meetme rakendamise jätkamise vajaduse.8

Farmakoloogilist ohjeldamist võib kasutada üksnes arsti korraldusel, sest õde saab manustada

ravimeid ainult arsti otsusel ja raviplaani alusel.

Lõike 4 järgi peab patsiendi suhtes rakendatav ohjeldusmeede olema tekkinud otsese ohuga

proportsionaalne. Ohjeldusmeetme rakendamise vajaduse üle otsustamisel lähtutakse patsiendi

terviseseisundist otsuse tegemise hetkel. Patsiendi varasem ohtlik käitumine ja/või lähedaste/

seadusliku esindaja soov ei saa olla ohjeldusmeetme rakendamise alustamise aluseks.

Lõike 5 järgi tuleb tervishoiutöötajal selgitada patsiendile ohjeldusmeetme rakendamise

põhjuseid ja tegevusi, mida ohjeldusmeetme rakendamisel kasutatakse. Ohjeldusmeetme

rakendamine toimub võimaluse korral alati koostöös patsiendiga ning ohjeldusmeetme

rakendamise vajadust tuleb patsiendile selgitada. Kui ohjeldusmeetme rakendamise käigus ei

ole patsiendi terviseseisundi tõttu selgituste andmine võimalik, selgitab arst talle

ohjeldusmeetme rakendamisega seotud asjaolusid meetme rakendamise järgsel vestlusel.

Lõike 6 järgi ei tohi patsiendi ravi ohjeldusmeetme rakendamise ajal katkeda, see peab toimuma

järjepidevalt ja ohutult (nt infusioonravi, enteraalne toitmine). Seega peab ohjeldusmeetmeid

kasutama viisil, mis selle tagavad.

TTKS § 34 sätestab ohjeldusmeetme rakendamise jälgimise kohustuse.

Lõike 1 järgi peab patsient, kelle suhtes ohjeldusmeedet rakendatakse, olema tervishoiutöötaja

pideva järelevalve all. Mehaanilist ohjeldamist võib rakendada vaid jälgimisruumis. Sätte

eesmärk on tagada ohjeldusmeetmete rakendamise vastavus proportsionaalsuse ja

inimväärikuse põhimõtetele, dokumenteeritavus ja järelevalve. Tagada tuleb patsiendi

kehaasendi mugavus, talle tuleb pakkuda juua ja tualetis käimist. Fikseeritud kehaosas tuleb

jälgida ja dokumenteerida nahakahjustuste puudumist (värvus, terviklikkus, tundlikkus),

palpeerida pulssi ja mõõta kehatemperatuuri ning tagada ravi järjepidevus (intravenoosne

infusioonravi, enteraalne toitmine) ja ohutus.

8 EIK on asjas Varbanov vs. Bulgaaria (EIKo 31365/96, Varbanov vs. Bulgaaria, 05.10.2000) rõhutanud, et

erakorralistel juhtudel on võimalik isikut ohtlikkuse põhjendusel paigutada raviasutusse, kuid sellele peab

järgnema juhtumi ja isiku asjakohane meditsiiniline hinnang. Samuti rõhutatakse spetsialisti arvamuse tähtsust

Euroopa Nõukogu soovituses, milles märgitakse, et tahtest olenematu meditsiinilise sekkumise kohaldamist saab

läbi viia vaid juhul, kui selle vajadust on hinnanud arst, kellel on nõutav kompetents ja kogemus ning tegevus on

kooskõlas siduvate ja usaldusväärsete erialastandarditega.

8

Lõige 2 sätestab arsti (või vältimatu vajaduse korral õe) kohustused ohjeldusmeetme

rakendamise ajal. Arst või õde peab kontrollima selle patsiendi seisundit, kelle suhtes tehakse

on ohjeldusmeedet rakendatud, ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt

patsiendi terviseseisundile kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Ohjeldusmeetme

rakendamise jätkamise vajaduse otsustab alati arst. Dokumenteerimiskohustus on kõikidel

tervishoiutöötajatel, kes esmaselt otsustavad ohjeldusmeetme rakendamise vajalikkuse üle ja

teevad selle kohta esmase sissekande ning jälgivad patsienti ohjeldamise kestel.

Lõike 3 järgi kehtestab ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse valdkonna eest

vastutav minister määrusega. PsAS § 141 lõike 3 alusel kehtestatud määruse9 järgi peab

tervishoiutöötaja ravimite abil ohjeldamise korral hindama patsiendi seisundit ravimi toimet

arvestades vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme

rakendamise lõpetamiseni ja ravimi toime lõppemiseni. Mehaanilisel ohjeldamisel peab

tervishoiutöötaja hindama isiku seisundit vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord tunni

jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Arst peab ohjeldusmeetme

rakendamisel hindama isiku seisundit ja ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt

vajadusele, kuid vähemalt üks kord nelja tunni jooksul kuni ohjeldusmeetme rakendamise

lõpetamiseni. Määruse kohaldamisala on plaanis laiendada ka TTKS-i ohjeldusmeetmete

regulatsioonile. Sellekohane sotsiaalministri määruse kavand on lisatud seletuskirjale.

TTKS § 35 sätestab ohjeldusmeetme rakendamise dokumenteerimise.

Lõike 1 järgi dokumenteerib tervishoiuteenuse osutaja ohjeldusmeetme rakendamise

ravidokumentatsioonis viisil, mis võimaldab anda kiire ja üldistatud ülevaate rakendatud

ohjeldusmeetmete kohta ning mis tagab sisulise ja süsteemse andmekogumise.

Dokumenteerimine annab tervishoiuteenuse osutajale ja järelevalvele ülevaate

ohjeldamisjuhtumite ulatusest ja vastavusest ning vajaduse korral võimaluse puuduste kiireks

kõrvaldamiseks.

Tervishoiuteenuse osutaja kehtestab ohjeldusmeetmete rakendamise ja jälgimise juhendid ja

vormid. Kokkuvõttes paranevad järelevalve ja tervishoiuteenuse kvaliteet.

Täiendavad nõuded tervishoiuteenuse dokumenteerimisele on TTKS § 42 alusel kehtestatud

sotsiaalministri määrusega.10

Lõike 2 järgi on patsiendil, kelle suhtes on ohjeldusmeedet rakendatud, õigus teha omapoolseid

märkusi ohjeldusmeetmete rakendamise dokumentatsiooni. Sätte eesmärk on võimaldada

patsiendil esitada ravidokumentatsiooni lisamiseks enda arvamus ohjeldusmeetme rakendamise

ja sellega kaasnenud isikuõiguste piiramise kohta. Samuti on tal õigus saada väljavõte

andmetest ohjeldusmeetmete rakendamise kohta. TTKS § 36 sätestab ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse kohustuse.

Lõike 1 järgi on tervishoiuteenuse osutajal kohustus viia läbi vestlus patsiendiga, kelle suhtes

on ohjeldusmeedet rakendatud, et selgitada talle tema õigusi ning võimaluse korral vältida

ohjeldusmeetmete rakendamise vajadust tulevikus.

9 Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise

ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile

ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu. Riigi Teataja. 10 Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord. Riigi Teataja.

9

Lõike 2 järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister ohjeldusmeetme rakendamise järgse

vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta patsiendile selgituste andmise

tingimused ja korra. PsAS § 143 lõike 2 alusel kehtestatud määruse11 järgi antakse patseindile

talle arusaadaval viisil selgitusi toimunud ohjeldamise põhjustest, kuulatakse ära tema arvamus

ja otsitakse võimalusi ohjeldusmeetmete rakendamise vältimiseks tulevikus. Patsienti

teavitatakse tema õigusest teha ohjeldusmeetme rakendamise kohta märkusi, mis lisatakse isiku

haigusloole. Samuti teavitatakse patsienti tema õigusest saaada väljavõte tema

ravidokumentidesse kantud andmetest ohjeldusmeetmete rakendamise kohta. Määruse

kohaldamisala on plaanis laiendada ka TTKS-i ohjeldusmeetmete regulatsioonile. Sellekohane

sotsiaalministri määruse kavand on lisatud seletuskirjale.

TTKS §-s 37 sätestatakse ohjeldusmeetme rakendamisest teavitamise kohustus.

Lõike 1 järgi teavitatakse otsusevõimetu patsiendi seaduslikku esindajat või tema puudumise

korral patsiendi omakseid ohjeldusmeetme rakendamisest esimesel võimalusel. Omasteks

loetakse patsiendi abikaasat, registreeritud elukaaslast, vanemaid, lapsi, õdesid ja vendi.

Omasteks võib lugeda ka muid patsiendile lähedasi isikuid, kui see tuleneb patsiendi

elukorraldusest. Sätte eesmärk on vähendada ohjeldusmeetmete rakendamise kuritarvitamise ja

inimeste väärkohtlemise ohtu olukorras, kus patsient ei saa enda kaitseks ise midagi teha.

Lõike 2 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud viivitamata teavitama Terviseametit igast

juhtumist, mille korral ohjeldusmeetme rakendamine kestab rohkem kui 24 tundi järjest. Säte

on vajalik, et vähendada ohtu sellise olukorra tekkeks, kus patsiendi suhtes kohaldatakse

ohjeldusmeedet pikka aega ning tal ei ole võimalik enda õiguste kaitseks midagi ette võtta.

Ohjeldusmeetme rakendamine üle 24 tunni on oma olemuselt erakordne meede. Sellest

teavitamise korral saab Terviseamet vajaduse korral üksikjuhtumi põhjal kohe alustada

järelevalvet.

Lõike 3 järgi kehtestab Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise korra ja

esitatavate andmete loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. PsAS § 144 lõike 2

alusel kehtestatud määruse12 järgi tuleb Terviseametile esitada tervishoiuteenuse osutaja nimi,

teate koostaja nimi ja kontaktandmed ning teate koostamise kuupäev, patsiendi haigusloo

number, ohjeldusmeetme rakendamise põhjus, rakendatud ohjeldusmeetme liik,

ohjeldusmeetme rakendamise alguse kuupäev ja kellaaeg, ohjeldusmeetme rakendamise

lõpetamise kuupäev ja kellaaeg, ohjeldusmeetme rakendamise koht, teave selle kohta, kas

patsiendi suhtes on sama haigusjuhu puhul eelnevalt ohjeldusmeetmeid rakendatud ning

eelnevalt rakendatud ohjeldusmeetme rakendamise algus- ja lõpuaeg. Määruse kohaldamisala

on plaanis laiendada ka TTKS-i ohjeldusmeetmete regulatsioonile, kehtivat määrust vastavalt

kohandades. Sellekohane sotsiaalministri määruse kavand on lisatud seletuskirjale.

Paragrahvis 2 kehtestatakse eelnõu seadusena jõustumise aeg, milleks on 1. juuli 2026. a.

Enne eelnõu rakendamist on vajalik anda tervishoiuteenuse osutajatele ajavaru, et ette

valmistada juhendmaterjalid ja jälgimisvormid ning viia läbi töötajate koolitused.

3.2. Eelnõu põhiseaduspärasus

11 Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise

ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile

ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu. Riigi Teataja. 12 Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse läbiviimise

ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise tingimused ja kord ning Terviseametile

ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja esitatavate andmete loetelu. Riigi Teataja.

10

PS § 28 esimene lõige sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Selle sätte kohaselt peab riik

tagama tervishoiuteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi, eriti olukordades, kus isik ei suuda oma

tervise eest ise seista. Riigil tuleb tagada, et tervishoiuteenuse osutamisel võetaks kasutusele

sobivad meetmed inimese elu ja tervise kaitseks. Eelnõus sätestatu on suunatud just sellele

eesmärgile, et tagada patsiendile, kes pole psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud

terviseseisundi tõttu otsusevõimeline, õigeaegne, adekvaatne ja inimese põhiõigusi tagav abi.

Eelnõu eesmärk on tagada inimeste elu ja tervise kaitse, ennetades olukordi, kus patsiendile

tervishoiuteenuse osutamisel kaasneb patsiendi psüühikahäirest või kehalisest haigustest

tingitud käitumise tõttu otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele.

Kuigi tervisepõhiõigus on kaalukas põhiõigus, mille realiseeritavus annab eeldused teiste

põhiõiguste realiseerimiseks, ei saa sellele automaatselt omistada suuremat kaalu kui mõnele

teisele põhiõigusele, vaid seda tuleb kaaluda koos teiste põhiõigustega.13

PS § 20 lõige 1 sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, välja arvatud kindlalt

piiritletud eesmärkidel ja tingimustel, mis tulenevad § 20 lõikest 2, kus isiku vabaduse võtmist

õigustavaks eelduseks on muu hulgas sätestatud vaimuhaigus14, alkolholism15 või

narkosõltuvus ning tingimus, et ta on seetõttu endale või teistele ohtlik.16

Ohjeldusmeetmete rakendamine on intensiivne vabaduspõhiõiguse riive, mistõttu peab selleks

olema seadusest tulenev selge alus.

Kavandatav regulatsioon lubab vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja statsionaarse

õendusabi osutamiseks rakendada patsiendi suhtes ohjeldusmeetmeid, kui patsient pole

psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ning

seetõttu on tekkinud otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele ja muud vahendid

ohu kõrvaldamiseks, sealhulgas vestlus, veenmine ja suuline rahustamine, ei ole osutunud

küllaldaseks.

PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate

õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tuleneb, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega

kooskõlas olev ehk legitiimne eesmärk ja riive peab olema eesmärgi saavutamiseks

proportsionaalne (sobiv, vajalik, mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv

vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga

üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat

meedet kasutades.17 Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem,

kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema

proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.18

13 RKPJKo 18.06.2019, 5-19-26/13; RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14; RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13. 14 PsAS-is ja SHS-is kasutatakse terminit „psüühikahäire“, mis on samas defineeritud kui kehtivale

rahvusvahelisele psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonile vastav psüühiline seisund või käitumishäire.

Nimetatud klassifikaator on avaldatud Sotsiaalministeeriumi veebilehel. 15 Alkohooliku kinnipidamist on EIK käsitanud Witold Litwa kaebuses Poola vastu (EIKo 26629/95, Litwa vs.

Poola, 04.04.2000). EIK rõhutas, et seda terminit ei tule mõista meditsiinilises mõttes, vaid alkohoolikuks

konventsiooni tähenduses saab pidada ka isikut, kelle alkoholist tulenev käitumine ohustab avalikku korda või teda

ennast. 16 Ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele, eelkõige füüsilist ohtu enda või teiste isikute

elule või tervisele (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). 17 RKPJKo 21.06.2019. aasta otsus nr 5-18-5, p 65. 18 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 30.

11

Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi hinnata

kolmeastmeliselt – kõigepealt abinõu sobivust, seejärel vajalikkust ja vajaduse korral ka

proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.19

Sobivus

Meede on sobiv, kui see aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele.

Eelnõu eesmärk on tagada inimese elu ja tervise kaitse, ennetades olukordi, kus patsient pole

psüühikahäirest või kehalisest haigusest tingitud terviseseisundi tõttu otsusevõimeline ning

seetõttu kujuneb otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele. Tegemist on

legitiimse eesmärgiga PS § 28 tähenduses. Olukordades, kus patsiendi terviseseisundist tingitud

käitumine muudab talle raviteenuste osutamise võimatuks, ohustades seega tema elu või tervist,

aga võib ohustada ka teiste isikute elu või tervist, on ohjeldusmeetmete rakendamine tihti ainus

võimalik lahendus tekkinud otsese ohu vältimiseks. Õigusliku raamistiku loomine

ohjeldusmeetmete rakendamiseks tagab patsientide ja tervishoiutöötajate ohutuse,

tervishoiuteenuste ühtlase kvaliteedi ja ravi tulemuslikkuse. Seega on muudatus sobiv seatud

eesmärgi saavutamiseks.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne muu, vähem piirava vahendiga.

Ohjeldusmeetmete lubamine ka vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi või õendusabi

osutamisel võib reaalses kriitilises olukordades olla vältimatult vajalik ja ainus tõhus viis ohu

maandamiseks. Ohjeldusmeetmete rakendamisele alternatiivsed meetmed (nt üksnes suuline

veenmine või vestlus) ei pruugi olla piisavad olukordades, kus isikul puudub vaimse häire tõttu

enesekontroll. Planeeritava regulatsiooni järgi on ohjeldusmeetmete rakendamine lubatud vaid

äärmuslikel juhtudel ja alles siis, kui vähem invasiivsed meetmed ei osutu küllaldaseks.

Olukorras, kus ei ole võrreldavaid ja eelnõu eesmärgi saavutamiseks sama tulemuslikke

alternatiive, tuleb meetmeid pidada vajalikuks.

Mõõdukus

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Tervise kaitse on põhiseaduslik väärtus, mille

tagamine võib õigustada ka intensiivset riivet. Vabaduse võtmise kohaldajail tuleb aga alati

hinnata selle põhjendatust, kestust ja mõjusid ning kaaluda, kas konkreetses olukorras on selle

eesmärki võimalik saavutada ka vähem riivavate meetmetega.20 Ohjeldusmeetmete

rakendamine on niivõrd intensiivne meede, et see on õigustatud üksnes juhul, kui on kaalutud

teisi, leebemaid meetmeid, ning leitud, et need ei ole piisavad, kaitsmaks inimest ennast või

teisi inimesi. Eelnõu sätestab selged piirid ohjeldusmeetmete kohaldamiseks. Otsese ohu

olemasolu ja leebemate meetmete ebapiisavuse hindamise nõue, st nõue kohaldada

ohjeldusmeetmeid vaid vältimatult vajaliku (viimase) abinõuna isiku elu ja tervise kaitseks,

kohustus rakendada meedet lühikest aega, vaid reaalse vahetu ohu ajal ning arsti otsusel või

kinnitusel, tagavad meetme kasutamise mõõdukuse. Meetme rakendamise dokumenteerimise

(kontrollitavuse) ja tervishoiutöötaja poolt patsiendi pideva jälgimise nõue, Terviseameti tehtav 19 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 31. 20 Kolk, T, Truu, M. Põhiseaduse § 20 kommentaarid, p 51. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Sihtasutus Iuridicum, 2020.

12

järelevalve, õiguskantsleri kontrollimehhanismid ja kohtulik kontroll vähendavad

ohjeldusmeetmete meelevaldse kasutamise ja patsiendi väärkohtlemise ohtu. Seega saab

meedet pidada proportsionaalseks.

Ohjeldusmeetmete rakendmine puudutab ka PS §-s 18 sätestatud keeldu allutada isikuid piinamisele, julmale, ebainimlikule või inimväärikust alandavale kohtlemisele. See keeld on

absoluutne inimõigus, mis tähendab, et sellest keelust ei tohi mitte mingis olukorras kõrvale

kalduda. Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist

ohjeldusmeedet kui kõige intensiivsemat ohjeldamist võib rakendada üksnes jälgimisruumis

jaet ükski patsient, kelle suhtes meedet rakendatakse, ei tohi olla teiste patsientide

nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust alandavat või julma kohtlemist.

Järeldus

Eelnõus kavandatud muudatused teenivad legitiimset eesmärki – kaitsta inimeste elu ja tervist. Loetletud abinõud on proportsionaalsed, need aitavad kaasa eelnõu eesmärgi saavutamisele

ning kaaluvad üles riive õigusele vabadusele ja isikupuutumatusele. Tervikuna saab

eelkirjeldatut arvestades kinnitada, et eelnõus sätestatu on kooskõlas põhiseadusega.

4. Eelnõu terminoloogia

Seadusemuudatusega ei võeta kasutusele uut terminoloogiat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on vastavuses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni21 artikliga 3,

mis keelab piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise, ja artikliga 5, mis sätestab

õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele; Euroopa Liidu põhiõiguste harta22 artiklitega 1, 3 ja 6,

mis tagavad inimväärikuse, füüsilise ja vaimse puutumatuse ning isikuvabaduse; ÜRO

puuetega inimeste õiguste konventsiooniga23, mis keelab vaimse tervise häirete alusel

diskrimineerimise ning seab piirid sundravi ja füüsiliste piirangute kasutamisele; ÜRO

piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase

konventsiooniga24 ning Euroopa Nõukogu soovituste ja juhistega, mis rõhutavad, et igasugune

ohjeldusmeede peab olema põhjendatud, ajaliselt piiratud, dokumenteeritud ja allutatud

tõhusale järelevalvele.

6. Seaduse mõjud

Kehtiv regulatsioon võimaldab ohjeldusmeetmete rakendamist üksnes tahtevastase

psühhiaatrilise abi raames statsionaarses psühhiaatriaosakonnas ega kata olukordi, kus

patsiendi käitumine kujutab otsest ohtu, kuid ravi toimub väljaspool haigla

psühhiaatriaosakonda või vabatahtlikul alusel. Kavandatava muudatuse eesmärk on laiendada

seaduslikku regulatsiooni vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi

kontekstis, et tagada võimalus õiguspäraseks sekkumiseks ka nendes olukordades.

Mõju avaldub eelkõige kolmele sihtrühmale: patsientidele, tervishoiutöötajatele ja

tervishoiuteenuse osutajatele. Patsientide jaoks paraneb turvalisus ja õiguste kaitse, töötajatele

luuakse selge tegutsemisraamistik ning tervishoiuteenuse osutajatel tekib kohustus

21 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Riigi Teataja. 22 Euroopa Liidu põhiõiguste harta. 23 Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll. Riigi Teataja. 24 ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastane konventsioon.

13

ajakohastada juhendid ja korrad ning tagada töötajate pädevus ohjeldusmeetmete

rakendamiseks. Õigusselguse suurenemine on muudatuse oluline kaasnev mõju, kuid kuna see

ei too kaasa sisulisi muutusi sihtrühmadele, ei käsitleta seda mõjuanalüüsis eraldi.

Muudatuste elluviimisel on oodata eeskätt sotsiaalset mõju – see hõlmab mõju tervisele,

töökeskkonnale, heaolule ja põhiõigustele. Tervishoiuteenuse osutajatele avaldub ka mõõdukas

administratiivne ja vähene majanduslik mõju, sealhulgas vajadus väiksemateks

infotehnoloogilisteks arendusteks. Teisalt paraneb praegune olukord, kus vaidlusaluste

juhtumite menetlemisega kaasnab märkimisväärne tööajakulu. Mõjude olulisust on hinnatud

sihtrühma suuruse, mõju ulatuse, avaldumise sageduse ja ebasoovitavate mõjude riski alusel.

Sihtrühm 1: inimesed, kellel ohjeldusmeetmeid rakendatakse

Sihtrühma kuuluvad vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja õendusabi saajad.

Potentsiaalne ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus on suurim intensiivravis, erakorralise

meditsiini osakonnas ja kiirabis viibivate patsientide puhul. Ohjeldusmeetmete rakendamist

kasutatakse patsientidel viimase abinõuna vaid juhul, kui patsiendi psüühikahäirest tingitud

käitumine kujutab otsest ohtu tema enda või teiste isikute elule või tervisele.

2024. aastal sai statsionaarset eriarstiabi ligikaudu 119 000 ja statsionaarset õendusabi enam

kui 13 700 patsienti. Intensiivravi osutati enam kui 34 000 isikule.25 Eesti haiglate erakorralise

meditsiini osakondades ja muudes erakorralise abi vastuvõttudes osutati 2024. aastal teenust

enam kui 507 000 patsiendile, kellest 84 000 hospitaliseeriti.26 Kiirabi andis 2023. aastal abi

ligi 169 000 patsiendile 268 000 korral.27 Täpset statistikat ohjeldusmeetmeid potentsiaalselt

vajavate patsientide kohta saadaval ei ole, kuid tõenäoliselt jääb nende arv alla 5%

kogurahvastikust (ehk alla 69 000 isiku aastas)28, mistõttu on mõjutatud sihtrühma suurus väike.

Kavandatav muudatus suurendab patsiendiohutust, vähendab enese, teiste patsientide ja

tervishoiutöötajate vigastamise riski, võimaldades sekkuda, kui leebemad vahendid ei toimi.

Samuti vähendab see ohjeldamata jätmisest või selle ebaõigest kasutamisest tekkida võivaid

kahjulikke tagajärgi, sest muudatus tagab, et meetmeid rakendatakse vaid õiguspäraselt,

minimaalselt ja sihipäraselt ning ohjeldamisel jälgitakse patsiente ohutuse tagamiseks.

Positiivne mõju avaldub ravitulemuste kvaliteedis, näiteks olukordades, kus

ohjeldusmeetmetega takistatakse raviseadmete eemaldamist, ravivea või trauma teket. Seeläbi

toetab muudatus ravi eesmärgipärast ja tõhusat kulgu, vähendades vajadust katkestada ravi

seetõttu, et patsiendi käitumine muutub kontrollimatuks.

Muudatused loovad selge, kitsalt piiritletud õigusraamistiku, mis lubab ohjeldusmeetmetega

sekkuda ainult vältimatu ohu korral ning sealjuures tuginetakse meetmete rakendamisel

proportsionaalsuse, ajutisuse ja viimase abinõu põhimõttele. Loodav õigusraamistik seab

esikohale patsiendi inimväärikuse: kehalist puutumatust piiratakse vaid hädavajalikus ulatuses,

iga otsus peab olema läbipaistev, põhjendatud ja dokumenteeritud, sekkumise ajal tagatakse

pidev jälgimine ning pärast meetme rakendamist peetakse taastav vestlus, et selgitada põhjusi

ja vähendada traumajärgset mõju. Ohjeldamine on lubatud üksnes siis, kui oht patsiendi või

teiste isikute elule või tervisele ületab sekkumisest tuleneva võimaliku kahju.

Ohjeldusmeetmete rakendamise vajalikkuse otsuse langetab pädev tervishoiutöötaja, kes

vastutab sekkumise meditsiinilise ja eetilise põhjendatuse eest. Inimestel, kelle suhtes on

25 Tervisekassa. Kõik teenused | Tervisekassa. 26 Tervise Arengu Instituut. KE33: Erakorraliste patsientide lahkumine haigla liigi järgi. PxWeb. 27 Tervisekassa. Kiirabikaartide analüüs 2023. 28 Statistikaamet. RV0212: RAHVASTIK AASTA ALGUSES JA AASTAKESKMINE RAHVAARV SOO JA

VANUSE JÄRGI. Statistika andmebaas.

14

ohjeldusmeetmeid rakendatud, on võimalus enda õiguste kaitseks teha omapoolseid märkusi

kasutatud ohjeldusmeetmete rakendamise kohta ning see info lisatakse ravidokumentide juurde.

Kavandatavad muudatused vastavad Eesti Vabariigi põhiseadusele ja rahvusvahelistele

inimõiguste standarditele.

Kokkuvõttes on mõju ulatus patsientide sihtrühma jaoks keskmine ning mõju avaldumise

sagedus sõltub tervishoiuteenuste kasutamise kestusest ja patsiendi psühholoogilisest seisundist

teenuse osutamise ajal. Näiteks operatsioonilt naasnud desorienteeritud patsiendi puhul võib

mõju olla lühiajaline ja väikese sagedusega, samas kui statsionaarsel ravil viibiva dementse

patsiendi puhul võib sekkumisvajadus olla korduv ja kestvam. Ebasoovitavate mõjude

avaldumise risk on keskmine: ohjeldusmeetmed on oma olemuselt vabadusõigust piiravad ja

võivad harvadel juhtudel põhjustada ka füüsilist kahju, kuid sobivate ja nõuetekohaste

ohjeldusmeetmete kasutamine on vähem kahjustav kui ohjeldamata jätmine. Samal ajal aitab

õigusselge regulatsioon koos rakendamistingimuste täpsustamisega vältida meelevaldsust ning

suunab tervishoiutöötajaid tegutsema läbimõeldult, tõenduspõhiselt ja õiguspäraselt. Eelnevat

arvesse võttes on patsientidele avalduv mõju oluline: muudatuste keskmes on nii turvalisuse

suurendamine kui ka põhiõiguste kaitse tugevdamine olukordades, kus meditsiiniline

sekkumine on vältimatu.

Sihtrühm 2: tervishoiutöötajad

Kavandatav muudatus mõjutab otseselt vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja

õendusabi osutamisega seotud tervishoiutöötajaid, kellel tekib õiguspärane võimalus rakendada

ohjeldusmeetmeid olukordades, kus patsiendi käitumine seab ohtu nende elu või tervise.

Tervise Arengu Instituudi andmetel töötas 2024. aasta seisuga tervishoiusüsteemis kokku

27 806 spetsialisti, kellest tegutsevaid tervishoiutöötajaid oli umbes 16 000. Arste oli

2024. aastal 4911, sealhulgas 285 anestesioloogi ja intensiivraviarsti, 218 erakorralise

meditsiini arsti ja 352 kirurgi. Õdesid oli kokku 9374, sealhulgas 836 anesteesia-

intensiivraviõde ja 917 erakorralise meditsiini õde.29 Statsionaarse ravi osutamisega seoses

kuuluvad sihtrühma ka paljude muude erialade arstid ja õed ning kõik kiirabibrigaadide töötajad

(108 brigaadis)30. Peamine mõju avaldub erakorralise meditsiini, intensiivravi ja kiirabi

töötajatele, kes moodustavad umbes 16% kõikidest tervishoiutöötajatest. Mõjutatud sihtrühma

suurus on keskmine.

Ohjeldusmeetme rakendamise otsuse võib vältimatul vajaduse korral langetada iga selleks

temaatilise koolituse läbinud õde, mitte üksnes arst. See toetab olukordi, kus sekkumine viibib,

sest arst ei ole alati kohapeal, ning järgitakse kaasaegset praktikat, mis annab pädevatele

õdedele suurema otsustusõiguse. Muudatused annavad tervishoiutöötajatele selge õigusliku

aluse sekkuda olukorras, kus patsiendi käitumine seab ohtu tema enda või teise isikute elu või

tervise. Võimalik, et seni õigusliku ebakindluse tõttu tegemata jäänud sekkumised nüüd

teostuvad, kuid samal ajal väheneb põhjendamatu või ebaõige ohjeldamine. Selgus vähendab

juriidilist ebakindlust ja võimaldab tegutseda kiiresti, vähendades seeläbi nii patsientide,

kolleegide kui ka enda vigastamise riski. Suurenevad tööohutus ja töötajate psühholoogiline

turvatunne. Meetmete rakendamine on vajalik tervishoiuteenuste kvaliteedi hoidmiseks ja ravi

tulemuslikkuse tagamiseks.

Eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuse tarbeks tervishoiutöötajate seas tehtud

küsitlusuuringu põhjal kasutas ohjeldusmeetmeid iga päev keskmiselt 9% vastanutest ning

29 Tervise Arengu Instituut. THT001: Tervishoiutöötajad, täidetud ametikohad ja ületunnid ameti järgi. PxWeb. 30 Tervise Arengu Instituut. TTO30: Kiirabiasutused, brigaadid ja kiirabiautod. PxWeb.

15

vähemalt ühel korral kuus kokku keskmiselt 45% vastanutest. Kuivõrd uuring põhines vaid

70 tervishoiuasutuses töötava isiku vastustel, siis põhjapanevaid järeldusi ohjeldusmeetme

kasutamise vajaduse sageduse kohta teha ei saa.

Muudatusega kaasneb töötajate täiendkoolituse läbimise vajadus, mis mahub

tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuete määrusega kehtestatud

erialase täiendkoolituse nõuete raamidesse ega too kaasa püsivat lisakoormust. Töötajatele ei

kaasne ohjeldusmeetmete rakendamise võimaluse tekkimisega olulist töökoormuse

suurenemist, kuid seoses kasutatud meetmete dokumenteerimise kohustusega töötajate

halduskoormus vähesel määral siiski suureneb. Teisalt on ohjeldusmeetmete õigeaegse ja

õiguspärase rakendamisega võimalik vältida ravitöö katkestusi ning seeläbi personali tööaega

kokku hoida (halduskoormuse vähenemine).

Kokkuvõttes on tervishoiutöötajatele avalduva mõju ulatus ja mõju avaldumise sagedus

olenevalt töö iseloomust väike kuni keskmine. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk on väike

ning on vähesel määral seotud lisanduva ajaga, mis kulub dokumenteerimisele. Arvestades, et

ka mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine, on tervishoiutöötajatele avalduv mõju oluline oma

kvaliteedis, kuid mõõdukas mahus. Kokkuvõttes on tervishoiutöötajatele avalduv mõju oluline.

Sihtrühm saab pakkuda kvaliteetset teenust senisest ohutumas keskkonnas, lähtudes seejuures

õiguslikust alusest.

Sihtrühm 3: tervishoiuteenuse osutajad

2024. aastal rahastas Tervisekassa statsionaarse eriarstiabi või iseseisva õendusabi teenust

47 tervishoiuteenuse osutajale (edaspidi TTO) (sh 24 statsionaarset eriarstiabi ja 37 õendusabi

pakkuvat asutust). Intensiivravi pakkuvaid asutusi oli 20 ning erakorralise meditsiini osakond

oli 19 asutuses.31 Kiirabiasutusi ehk kiirabibrigaadi pidajaid, kus töötab 108 kahe- kuni

kolmeliikmelist kiirabibrigaadi, on Eestis kokku 10.32 Kõikidest ettevõtetest (2024. aasta

seisuga 158 378) moodustab sihtrühm33 alla 1%, mistõttu puudutab sihtrühm küll väikest, kuid

kõrge vastutustasemega asutuste rühma.

Seadusemuudatus ühtlustab seni killustunud praktika, vähendab õigusvaidluste ja mainekahju

riski ning toetab raviasutuste vastutuskindlustust (väheneb kahjunõuete tõenäosus ja

kindlustusmaksete surve).

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuete määruse kohaselt on TTO-

del kvaliteedisüsteemi osana kohustus koostada asutusesisesed juhendid ja koolitusmaterjalid,

et tagada patsientide ohutus ja tervishoiuteenuste kvaliteet. Muudatuste jõustumisel tekib TTO-

del vajadus uute juhendmaterjalide koostamiseks ja koolituste läbiviimiseks, mida saab

rakendada kvaliteedisüsteemi raamides. Kuna aga lisanduvad ohjeldusmeetmete

rakendamisega seotud teemad, suureneb pisut TTO-de halduskoormus seoses ajutise

administratiivse töökoormuse kasvuga.

Seadus sätestab, et ohjeldusmeetmeid tohib rakendada ainult vastava pädevusega töötaja,

mistõttu peab iga TTO korraldama või tagama oma personalile täienduskoolituse. Koolitus

peaks katma ohjeldusmeetme rakendamise, jälgimise, dokumenteerimise ja ohjeldusmeetme

rakendamise järel peetava vestluse põhimõtted. Koolituse maht ja vorm ei ole kindlaks

määratud: selle võib läbi viia sisekoolitusena, osta sisse teenusena või kasutada erialaliitude

31 Tervisekassa. Kõik teenused | Tervisekassa. 32 Tervise Arengu Instituut. TTO30: Kiirabiasutused, brigaadid ja kiirabiautod. PxWeb. 33 Statistikaamet. ER021: STATISTILISSE PROFIILI KUULUVAD ETTEVÕTTED TEGEVUSALA (EMTAK

2008) JÄRGI. Statistika andmebaas.

16

pakutavaid koolitusi. Hinnanguliselt võiks vajaliku sisu ära katta 4–8-tunnine koolitus, mistõttu

saaks seda potentsiaalselt rakendada ka olemasoleva erialase täiendõppe plaani raamides.

Lisaks tekib TTO-del vajadus asutusesiseste dokumentide (nt sisekorraeeskirjad,

ohjeldusprotokollid ja riskihindamise vormid) ajakohastamiseks või loomiseks, kuid tegemist

on ühekordse tööga, mille saab samuti teha tavapärase kvaliteedisüsteemi raames.

TTO-d vastutavad selle eest, et tervishoiutööötajad kõik rakendatud ohjeldusmeetmed

korrektselt dokumenteeriksid. Seda lihtsustab standardne elektroonne vorm, mis eeldab

väiksemahulisi IT-arendusi TTO infosüsteemis (lisakulu asutustele suurusjärgus mõned

tuhanded eurod). Uue andmekogu loomiseks vajadus puudub. Nimetatud halduskoormuse

suurenemist tasandavad ühekordsed IT- ja sisekorrakulud väiksema vigastuste arvu,

töökatkestuste harvenemise ja kindlustusvaidluste vähenemise kaudu. Lisaks on

halduskoormust vähendavad asjaolud mainitud tervishoiutöötajate sihtrühma all.

Kokkuvõttes toob muudatus TTO-dele kaasa peamiselt ühekordse kohanemiskoormuse, ent

toob püsiva kasu õigusliku selguse, teenuste kvaliteedi ja tööohutuse osas.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

Mõju halduskoormusele

Ohjeldusmeetmete rakendamisega kaasnev pidev jälgimis- ja dokumenteerimiskohustus

suurendab mõnevõrra tervishoiuteenuse osutajate halduskoormust, kuid teisalt väheneb

halduskoormus vaidlusaluste olukordade lahendamisel, mille menetlemise protsessi võib

kuluda märkimisväärne hulk töötajate ja juhtkonna tööaega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele täiendavaid tegevusi

ega kulusid, riigi kulud võivad mõningal määral väheneda seoses võimalike kohtuvaidluste

vähenemisega.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks muudetakse sotsiaalministri 19. juuli 2012. a määrust nr 29

„Ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sagedus, ohjeldusmeetme rakendamise järgse

vestluse läbiviimise ning ohjeldusmeetme rakendamise kohta isikule selgituste andmise

tingimused ja kord ning Terviseametile ohjeldusmeetmete rakendamisest teavitamise kord ja

esitatavate andmete loetelu“. Seni PsAS § 141 lõike 3, § 143 lõike 2 ja § 144 lõike 2 alusel

kehtestatud määruse preambulit täiendatakse viitega TTKS § 34 lõikele 3, § 36 lõikele 2 ja § 37

lõikele 2 ning määruse sõnastuses tehakse vastavad kohandused. Määruse muutmise kavand on

lisatud seletuskirjale.

Muutmist vajab ka sotsiaalministri 24. oktoobri 2024. a määrus nr 43 „Tervishoiuteenuste

kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“, lisades määrusesse tervishoiuteenuse osutaja

kohustuse koostada ohjeldusmeetmete rakendamise juhend. Volitusnormi ei ole vaja määruse

muutmiseks muuta, mistõttu ei ole seletuskirjale lisatud ka määruse muutmise kavandit.

9. Seaduse jõustumine

17

Seadus jõustub 1. juulil 2026. a.

Muudatustega laiendatakse ohjeldusmeetmete rakendamise regulatsiooni kohaldamisala ning

täpsustatakse dokumenteerimis- ja järelevalvenõudeid. Muudatused mõjutavad mitmeid

tervishoiuteenuse osutajaid (sh kiirabi, eriarstiabi, õendusabi), kes vajavad aega

sisekorraeeskirjade/juhendite täiendamiseks, töötajate juhendamiseks ja vajaduse korral

infosüsteemide kohandamiseks. Lisaks tuleb tervishoiuteenuse osutajatele tagada võimalus

tutvuda uue regulatsiooniga ja viia vajaduse korral läbi täiendkoolitused personalile, kes

tegelevad ohjeldusmeetmete otsustamise, dokumenteerimise ja järelevalvega.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamisse on panustanud lai ring eksperte ja asjaomaseid huvirühmi. Eelnõu

koostamisele eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mille eesmärk oli kaardistada probleemi

olemus, hinnata regulatiivse sekkumise vajalikkust ja kirjeldada võimalikke õiguslikke

lahendusvariante. Eelnõu aluseks olev VTK edastati kooskõlastamiseks ja arvamuse

avaldamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele: Justiits- ja Digiministeerium,

Õiguskantsleri Kantselei, Terviseamet, Tervisekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti

Õdede Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Kiirabi Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Patsientide Liit, Tartu

Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukoda.

Enne VTK ettevalmistamist saadeti anonüümne küsimustik Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu

Ülikooli Kliinikumi, Tallinna Lastehaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna

Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Pärnu Haigla, Tallinna Kiirabi ja Tartu Kiirabi ravijuhtidele

või ülemarstidele, kes jagasid seda asjaomastes struktuuriüksustes (nt erakorralise meditsiini

osakond, kirurgiakliinik, sisekliinik, nakkuskliinik, õendusabikliinik ning anestesioloogia- ja

intensiivravikliinik). Kogutud tagasiside aitas täpsemalt kindlaks määrata probleemkohti ja

valdkondi, millele kavandatav regulatsioon peaks laienema.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni 12. mai 2025. a istungil andsid Sotsiaalministeeriumi esindajad

komisjonile ülevaate VTK sisust ja sellele saadud tagasisidest.

Seaduseelnõu koostajad on kahel korral kohtunud ka Õiguskantsleri Kantselei esindajatega, et

tutvustada kavandatavaid muudatusi ning koguda sisendit nende põhiseaduspärasuse ja

rakendatavuse kohta. Kohtumine Justiits- ja Digiministeeriumi esindajatega toimus 4. juunil

2025. a eesmärgiga täpsustada tervishoiuteenuse liike ja seaduse kohaldamisega seotud

konteksti, millele kavandatav regulatsioon laieneb.

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks

Õiguskantsleri Kantseleile, Terviseametile, Tervisekassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale,

Eesti Õdede Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti

Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Patsientide Liidule, Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukojale

ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendinõukojale eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Eelnõu

kohta esitatud arvamused ja ettepanekud on esitatud eelnõu seletuskirjale lisatud

kooskõlastustabelis.

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a

1

Tervishoiuteenuste osutamise seaduse täiendamise

seaduse (ohjeldusmeetmete rakendmine) eelnõu

seletuskirja juurde

Lisa 1

KOOSKÕLASTUSTABEL

Eelnõu kooskõlastamisel saabunud märkused ja ettepanekud

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Õiguskantsleri Büroo

Eelnõuga plaanitavad muudatused võimaldavad ka vabatahtlikul ravil oleva

inimese liikumisvabadust piirata ilma selgete ajaliste piirideta ja välise

kontrollita kitsa ringi meedikute otsusel, sest ohjeldamine seotakse lahti

senisest seosest tahtest olenematu raviga. See võib kaasa tuua ohu, et inimene

on tegelikult ohjeldatud pikka aega ning tal ei ole võimalik enda õiguste

kaitseks midagi ette võtta, sest ta on ohjeldatud. Kas eelnõu ei vajaks selles

küsimuses täiendamist ja ohjeldatava inimese õiguste kaitseks paremaid

tagatisi?

Arvestatud. Eelnõud ja seletuskirja muudetud.

Justiits- ja Digiministeerium (mitteametlik ja esmane tagasiside)

VTK kooskõlastamisel märkisime, et EN ettevalmistamise käigus tuleb

analüüsida ka olemasolevate ohjeldusmeetmete regulatsioonide kohasust ja

hinnata nende muutmise või täiendamise vajadust. PsAS § 14 ja järgnevad

normid reguleerivad vaid tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi saaja

suhtes ohjeldusmeetmete kohaldamist, mis otsesõnu ei kohaldu PsAS §-s 17

nimetatud psühhiaatrilisele sundravile, kus tegemist on sarnase olukorraga kui

tahtest olenematul ravil

Selgitame. Seoses tagasisidega eelnõule oleme loobunud PsAS regulatsiooni

laiendamisest ning loonud vajaliku regulatsiooni TTKS koossisus.

Valitsuskabineti 21.05.2020. a istungil kiideti heaks Justiitsministeeriumi ja

Sotsiaalministeeriumi ühine memorandum, kus mh on viidatud vajadusele

kaaluda ohjeldusmeetmete lubamist teatud olukordades ka kohtumäärusega

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutatud täisealiste isikute suhtes.

Palusime eelnõu seletuskirjas esitada ülaltoodud analüüs.

Selgitame. Seletuskirjas on, et eelnõu käsitleb ohjeldusmeetmete rakendamist

üksnes valitud tervishoiuteenuste (kiirabi, vältimatu abi, statsionaarne

eriarstiabi ja statsionaarne õendusabi) osutamisel. Sotsiaalvaldkonnas on

vastava regulatsiooni vajadus hetkel analüüsimisel ning kavandatavad

muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul.

Üheks oluliseks põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat

regulatsiooni kehtestatud on käimasolev kinnise lasteasutuse teenuse ja

erihoolekande süsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb ohjeldusmeetmete

2

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

regulatsiooni kujundamisel arvestada ka paralleelselt muudetavate

teenusmudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik.

Kooskõlastamiseks esitatud seaduseelnõu seletuskirjas puudub teave VTK

kooskõlastamise tulemusest ning eelnõu vastavusest meie märkustele. See

kohustus tuleneb hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 42 lg-

st 2. Palume seletuskirja vastava informatsiooniga täiendada.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud: sotsiaalministeerium analüüsis VTK

koostamise käigus välja toodud kitsaskohti ja lahendusettepanekuid. Peamise

muudatusena viisime sisse ettepaneku, millega loobusime ohjeldamise

regulatsiooni laiendamisest psühhiaatrilise abi seaduses ja viisime

regulatsiooni tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. Vastavalt 25. mail

2025 jõustunud HÕNTE muudatusele lisasime halduskoormuse

tasakaalustamise võimalused. Vastavalt saadud tagasisidele ühtlustasime ja

täpsustasime mõisteid, et saavutada võimalikult täpne sõnastus ja sellega

seonduv õigusselgus.

Eelnõu § 1 punktiga 1 täpsustatakse PsAS § 1 lõikes 1 sätestatud seaduse

reguleerimisala selliselt, et sellesse kuulub psüühikahäire käsitlemine

(ohjeldusmeetmete rakendamine) ka vältimatu abi, kiirabi, statsionaarse

eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi käigus.

Seletuskirjas ei ole viidatud, millises õigusaktis on selgitatud vältimatu abi,

kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ning statsionaarse õendusabi olemus. Palume

see lisada. Kehtivas PsAS-is neid termineid määratletud ei ole.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Eelnõu § 1 punkt 2: paragrahvi 14 lõike 1 muudatuse osas rõhutatakse

seletuskirjas (lk 5), et ennetav ohjeldamine ilma konkreetse ohuta on keelatud,

iga olukorda tuleb hinnata individuaalselt ja ohjeldamine on lubatud vaid

tegeliku ohu korral. Dokumenteerimine ja pidev järelevalve on seadusest

tulenev nõue. Ohjeldus ilma nende tingimusteta on ebaseaduslik. Palume

seletuskirja täiendada sätetega, kust vastavad nõuded tulenevad.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Seletuskirjas puuduvad selgitused selle kohta, miks § 14 lõike 1 teksti on

võrreldes kehtiva sõnastusega lisandunud „mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida“. Seletuskirjas räägitakse „vahetust

ohust“, eelnõu tekstis on aga kirjas „otsene oht“. Kas vahetu oht ja otsene oht

on samad? Seletuskirjas ei ole selgitatud, miks on enesevigastuse terminist

loobutud. Palume täpsemalt selgitada, mida tähendab otsene oht isiku

julgeolekule, mille poolest see erineb ohust isiku enda või teise elule,

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud vastavalt.

3

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

tervisele. Millised on muud vahendid lisaks vestlusele, veenmisele ja suulisele

rahustamisele?

Eelnõu § 1 punktiga 4 tunnistatakse seaduse § 14 lõike 3 kolmas lause

kehtetuks. See tähendab, et seadusest jäetakse välja lause:

„Enne ohjeldusmeetme rakendamist peab arst isiklikult ja vahetult hindama

isiku seisundit ning tegema otsuse ohjeldusmeetme rakendamise vajaduse ja

rakendatava ohjeldusmeetme kohta.“

Seletuskirjas märgitakse, et muudatus võimaldab kiiremat ja paindlikumat

esmast tegutsemist juhtumites, kus on vaja kiiresti reageerida isiku või teiste

elu või tervist ohustavatele olukordadele ning kus arsti füüsiline kohapealne

kohalolek ei pruugi olla viivitamata võimalik.

Paragrahvi 14 lõike 3 esimene ja teine lause jäävad kehtima. Sel juhul tekib

küsimus, mis eesmärk on arsti teavitamisel, kui arst tegelikult ei hinda isiku

seisundit, ei tee otsust. Mis on sellisel juhul teavitamise eesmärk?

Selgitame. Muudatus on viidud kooskõlla reaalse elu olukordadega, kus arsti

ei viibi pidevalt osakonnas, seega kiiret sekkumist vajavates olukordades ei

saa aega kulutada arsti kutsumisele, lisaks töötavad kiirabis õebrigaadid, kus

arsti füüsiliselt ei ole.

Muudatuse eesmärk ei ole võrdsustada arste ja õdesid ohjeldamiste otsuse

tegemisel, vaid katta õdede pädevuse ja otsustamisõigusega need olukorrad,

kus arsti füüsiliselt kohal pole. Arsti teavitamise eesmärk on seotud sellega,

et ohjeldamise lõpetamise või jätkamise otsust peab õde arstiga

konsulteerima.

Eelnõu § 1 punkti 7 kohaselt asendatakse PsAS § 141 lõikes 2 lauseosa

„vajaduse märgib arst isiku haigusloos“ lauseosaga „vajadus

dokumenteeritakse“. Sõnastus hakkaks olema seega järgmine:

Ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajadus dokumenteeritakse.

Seletuskirjas on selgitatud seda järgmiselt.

Muudatus aitab kaasa suuremale paindlikkusele praktikas (sh kiirabi,

erakorraline meditsiin, statsionaarne õendusabi) ja vastavusele (digitaalse)

ravidokumentatsiooni korraldusele, kus erinevad tervishoiutöötajad võivad

teha sissekandeid ning ka selgemale õiguskeelele, mis ei eelda üksnes arsti

sekkumist olukordades, kus otsustusvõime ja vastutus võib olla ka teistel

erialaspetsialistidel. Muudatus ei vähenda meditsiinilist vastutust ega

kvaliteedinõudeid, vaid loob tööjaotust võimaldava raamistiku.

Ei ole arusaadav, mida tähendab selgemale õiguskeelele kaasaaitamine.

Palume seda seletuskirjas täpsustada.

Arvestatud. Seletuskirja muudetud.

Paragrahvi 141 lõike 2 esimene lause jääb kehtima. Ehk koos muudatusega

näeks lõige välja selliselt:

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

4

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

(2) Arst peab kontrollima isiku, kelle suhtes on rakendatud ohjeldusmeedet,

seisundit ja hindama ohjeldusmeetme rakendamise vajadust vastavalt isiku

seisundile kuni ohjeldusmeetme rakendamise lõpetamiseni. Ohjeldusmeetme

rakendamise jätkamise vajadus dokumenteeritakse.

Kas sellest tuleks aru saada, et arsti kontroll jääb läbivalt kehtima, sõltumata

sellest, kes ohjeldusmeedet rakendas? Milline arst on see, kes peab seda

kontrollima? Palume seletuskirja vastava informatsiooniga täiendada.

Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 3 järgi korraldab Tervisekassa

tervishoiuteenuste osutamise kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule.

Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskuse sihtrühm on Tallinna Vangla, Viru

Vangla ja Tartu Vangla kinnipeetavad ja vahistatud, kellele pakutakse

keskuses järgmiseid teenuseid: erakorraline ja vältimatu abi ööpäevaringselt,

esmatasandi arstiabi, ambulatoorne eriarstiabi (psühhiaatria, nakkushaigused,

radioloogia, oftalmoloogia, neuroloogia, ortopeedia, kirurgia, hambaravi)

ning statsionaarne psühhiaatriline abi. Lisaks osutatakse politsei poolt

kainenema toodud isikutele erakorralist ja vältimatut abi ööpäevaringselt. See

tähendab, et patsient võib olla ka vanglas kinni peetav isik, kelle suhtes tuleb

eristada vanglaametniku õigust VangS alusel ohjeldusmeetme kohaldamiseks

ja tervishoiuteenuse osutaja õigust meetme kohaldamiseks PsAS alusel.

Seletuskirjas tuleks selgelt välja tuua, et tervishoiuteenuse osutaja võimalus

kasutada ohjeldusmeedet kinnipeetavast patsiendi puhul ei tähenda ühelgi

juhul võimalust kaasata selleks vanglaametnikku. Vanglaametnikel on VangS-

ist tulenevalt teised õiguslikud alused ohjeldusmeetmete kasutamiseks.

Inimese suhtes ohjeldusmeetme kasutamisel peab olema selgelt eristatav,

millisel õiguslikul alusel see toimub.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Juhime tähelepanu, et 25. mail 2025 jõustunud HÕNTE muudatusega

kehtestati halduskoormuse tasakaalustamise reegel, mille kohaselt tuleb iga

halduskoormust suurendava nõudega kavandada muudatused ka

halduskoormuse vähendamiseks (HÕNTE § 1 lg 41). Käesoleva eelnõuga

lisandub tervishoiuteenuste osutajatele kohustus korraldada

tervishoiutöötajatele täiendkoolitusi. Palume ette näha ka halduskoormust

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

5

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

tasakaalustav muudatus. Info halduskoormuse suurenemise ja

tasakaalustamise kohta tuleb kajastada eelnõu seletuskirja sisukokkuvõttes

(HÕNTE § 41 lg 2 p 3).

Käesoleva eelnõuga esitatud rakendusakti eelnõu kavandiga nähakse ette, et

tervishoiuteenuse osutaja koostab ohjeldusmeetmete rakendamise juhendi.

Tekib küsimus, kas tegelikult on vaja lisaks seaduses ja määruses sätestatule

ka kolmandat täiendavat allikat, millega ohjeldusmeetme rakendaja kursis

olema peab. Arusaadav on, kui juhendi eesmärk on vaid seaduse ja määruse

sisu täpsustada, kuid ka sellisel juhul palume kaaluda sellise täiendava allika

koostamise nõude lisamise vajalikkust.

Selgitame.

Juhendi koostamise vajadus on seotud määrusega Tervishoiuteenuste

kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded (24.10.2024), kus § 6 lõikes

6 on kirjeldatud tervishoiuteenuse osutaja poolt vastavalt oma

tegevusvaldkonnale patsiendiohutuse tagamiseks ja riskide vähendamiseks

rakendatavaid juhendeid:

1) patsientide identifitseerimine patsiendi raviteekonna vältel

organisatsioonis;

2) patsiendi teadva nõusoleku küsimine;

3) haiglanakkuse ennetamine ja leviku tõkestamine tervishoiuteenuse

osutamisel kooskõlas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusega

kehtestatud nõuetega;

4) kätehügieeni soostumuse parandamine;

5) ravimite, sealhulgas antibakteriaalsete ravimite ohutu määramine,

ravimite ohutu jaotamine ja manustamine kooskõlas ravimiseadusega

kehtestatud nõuetega;

6) kukkumisriskide ennetamine ja hindamine patsiendi raviteekonna vältel

organisatsioonis;

7) lamatiste ennetamine, sealhulgas lamatise tekke riski hindamine ja nende

ravi;

8) kirurgilise ohutuse tagamine.

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et määrust täiendatakse kohustusega

koostada patsientide ohjeldamise juhend, kuna see on otseses seoses

patsientide ohutuse ja osutatava tervishoiuteenuse kvaliteediga.

Ohjeldusmeetmete rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise

raamistikust, mille eesmärk on ennetada ohujuhtumeid, vähendada vigastuste

riski ja säilitada patsiendi väärikus.

6

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Kõik juhenditega reguleeritud valdkonnad on tervishoiuteenuse osutaja

kvaliteedisüsteemi osad, mistõttu peab tööandja läbi viima ka regulaarseid

koolitusi.

Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja

failis tehtud normitehniliste märkustega ning märkustega eelnõu mõju kohta

Arvestatud. Muudatused eelnõusse ja seletuskirja sisse viidud.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume eelnõu esitada

Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks pärast

praegusel kooskõlastamisel saadud arvamuste läbivaatamist ja vajaduse

korral eelnõu parandamist, et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist

kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale.

Arvestatud.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi

(psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise

regulatsioon panna seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi.

Meie ettepanekuks on täiendada seadust uue peatükiga või eraldiseisva

paragrahviga, mis reguleeriks eraldiseisvalt psühhiaatrilist abi teistel erialadel

tervishoiuteenuste osutamise käigus

Arvestatud. Regulatsioon viidud TTKS-i.

Palume seletuskirjas selgitada täpsemalt sõna „pidev“ tähendust (paragrahvi

14.1 lõike 1 esimese lause täiendus). Näiteks kas pidevuse kriteerium on

täidetud videovalve kaudu (õde jälgib kaamerapilti reaalajas õepostis)

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub tervishoiuteenuse osutaja poolt

kehtestatud juhendi alusel.

Pidev jälgimine tähendab kindla intervalliga kindlaksmääratud kriteeriumite

alusel ohjeldatud patsiendi jälgimist ja ohjeldusperioodi dokumenteerimist.

Me ei pea õigeks seletuskirjas märgitut, et ohjeldusmeetmete rakendamisega

kaasneb dokumenteerimiskohustus, kuid standardse elektroonse vormi

kasutamisel on tegemist mõneminutilise ajakuluga. Vastupidi on

ohjeldamismeetmete õigeaegse ja õiguspärase rakendamisega võimalik

vältida ravitöö katkestusi ning seeläbi personali tööaega kokku hoida. See (et

tegemist oleks vaid mõneminutilise ajakuluga) ei lähe kokku eelnõu üldise

loogikaga, et ohjeldamine on erandlik meede ning tuleb tagada selle

kontrollitavus. Eelnõu autorid on ka ise märkinud seletuskirjas näiteks, et

„Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida kõik

ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus,

Arvestatud. Seletuskirja muudetud.

7

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg.“ Või et

„Ohjeldamise järelvalve ja olukorra hindamine peavad olema pidevad.“ Või

et „Planeeritava regulatsiooni järgi on ohjeldusmeetmete rakendamine

lubatud vaid äärmuslikel juhtudel ja alles siis kui vähem 2 (2) invasiivsed

meetmed ei osutu küllaldaseks.“ Seega peame vajalikuks eelnõus ja

seletuskirjas justnimelt rõhutada tervishoiutöötajate, kes otsustavad

ohjeldamise kui ka teostavad ohjeldamist, väga põhjalikku

dokumenteerimiskohustust, mis tagaks hiljem ka ohjeldamise põhjendatuse

kontrollimise nii tervishoiuteenuse osutaja enda, patsiendi kui ka riiklike

pädevate asutuste poolt.

Eelnõust tulenevalt tõusetus küsimus, kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks

teostada ka koolitatud hooldaja (kutsega hooldaja)

Selgitame. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub tervishoiuteenuse osutaja

kehtestatud juhendite ja kriteeriumite alusel ning võib intervallilise jälgimise

puhul tähendada ka seda, et ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub näiteks

vaheldumisi õe ja hooldaja poolt. Kuid pideva jälgimise vastutus on

tervishoiutöötajal.

Seaduses märgitakse, et mehaanilise ohjeldamise korral saab seda viia läbi

üksnes jälgimisruumis ning seda rõhutatakse üle ka eelnõu seletuskirjas –

„Eelnõus sätestatud nõuded, sh kasutusaja piirang, tingimus, et mehaanilist

ohjeldusmeedet, kui kõige intensiivsemat ohjeldamist, võib rakendada üksnes

jälgimisruumis ning et ükski patsient, kelle suhtes meedet kasutatakse, ei tohi

olla teiste patsientide nägemisulatuses, aitavad välistada inimväärikust

alandavat või julma kohtlemist.“

Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud

ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava

osakonna isolatsioonipalatis?

Selgitame. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub samadel alustel, nagu teiste

pidevat jälgimist vajavate patsientide puhul. Eralduskardinad on piisav meede

eraldamise nõude täitmiseks, intensiivravipalatis see enamasti teisiti

lahendatud ei saagi olla.

Eesti Psühhiaatrite Selts

EPS hinnangul ei tuleks ohjeldusmeetmetega seonduvat reguleerida mitte

Psühhiaatrilise abi seaduse vaid näiteks Võlaõigusseadusega.

Ohjeldusmeetmete aluseks olev tervislik seisund peaks olema sõnastatud nii,

et see ei eeldaks psüühikahäiret ega psüühikahäire diagnoosimist.

Arvestatud. Ohjeldusmeetmete rakendamisega seonduvat reguleeritakse

eelnõu kohaselt TTKS-is.

Ohjeldusmeetmete rakendamine võib olla vajalik erinevate haiguste ja

seisundite korral, mille puhul ei ole täidetud psüühikahäire diagnostilised

kriteeriumid ning ei ole ka asjakohane diagnoosida psüühikahäiret. Näiteks:

hüpoglükeemiast tingitud rahutus, ainetest ja ravimitest (sh narkoos) tingitud

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja vastavalt muudetud.

8

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

teadvushäired ja inadekvaatne (sh ohtlik) käitumine, epileptilise hoo järgsed

seisundid jt neuroloogilised haigused jne.

Ohjeldamist vajavate seisundite kodeerimine psüühikahäiretena toob

tõenäoliselt kaasa psüühikahäirete üle- ja väärdiagnoosimise.

Juhime ka tähelepanu, et väljend „...psüühikahäire piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida“ on sellises sõnastuses piiratud

teovõimega täisealisele isikule eestkoste seadmisel ning tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel juriidiliseks kriteeriumiks, mis nõuab

õiguslikku analüüsi, mille pädevust tervishoiuteenuse osutajal ei ole.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

Eelnõu seletuskirjas punktis “Seaduse eesmärk” on välja toodud lause:

“Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus dokumenteerida kõik

ohjeldusmeetme rakendamise asjaolud, sealhulgas rakendamise põhjus,

meetmete liik, rakendamise alguse ja lõpetamise kellaaeg. Ohjeldusmeetme

rakendamisel teavitatakse patsiendi seaduslikku esindajat või patsiendi omast

esimesel võimalusel, kui see on teostatav ning patsiendi huvides”. EPS

hinnangul viimane lause ei ole vajalik. Esiteks on see tingimuslik ja jääb

ebamääraseks kas ja millal on teavitamine vajalik. Jääb ka ebaselgeks,

milliseid patsiendi huve nimetatud teavitamise kaitseb. Sõnapaar “esimesel

võimalusel” loob ka segaduse, et kas arst peaks lähedast teavitama hilisõhtul,

öösel jne. Selline teavitamine oleks sageli häiriv nii lähedastele, kui ka

seaduslikele esindajatele. Ohjeldusmeetme rakendamisel võiks lähedase või

seadusliku esindaja teavitamine olla arsti otsus vastavalt vajadusele.

Mitte arvestatud. Patsiendi omaste teavitamine on kooskõlas üldlevinud

rahvusvahelise praktikaga ja teenib tervishoiuteenuse osutamise avatuse

eesmärki.

Eelnõu seletuskirja punktid 5 ja 6 selgitavad ettepanekuid paragrahvi 14.1

muutmiseks: “Kehtiva redaktsiooni kohaselt peab pideva järelevalve all

olema vaid isik, kelle suhtes rakendatakse mehhaanilist ohjeldusmeedet.

Teiste ohjeldusmeetmete puhul on sätestatud vaid tervishoiutöötaja

järelevalve kohustus, kuid see võib olla ka perioodiline. Kõik

ohjeldusmeetmed on intensiivsed isiku põhiõigusi piiravad sekkumised,

mistõttu peab nende rakendamise ajal isik olema katkematu, vahetu ja pideva

järelevalve all, tagamaks nii isiku turvalisust kui ka õiguspärast kohtlemist…”

Selline regulatsioon ei ole realistlikult järgitav, arvestades tervishoiutöötajate

ressursi mahtu ning ka näiteks ravimitega ohjeldamisel ravimite toime

kestvuse ebamäärasust ja võimalikku päevi kestvat toimet. Ka käesolevalt

PsAS-s sätestatud nõuet, et mehaaniliselt ohjeldatud patsient oleks

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

9

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

tervishoiutöötaja pideva vahetu järelevalve all, ei ole alati ja kõikjal võimalik

sellisena rakendada. Hooldaja ei ole tervishoiutöötaja ning õenduspersonali

ressurss ei võimalda alati ohjeldatud patsiendi pidevat ja vahetut jälgimist.

Võimaliku muudatusena võiks kaaluda, et sõna tervishoiutöötaja asendatakse

näiteks mõistega „õendus-hooldustöötaja“. Ja teatud olukordades võiks kõne

alla tulla parameediku poolne jälgimine. „Vahetu“ osas tuleks täpsustada, kas

ka reaalajas videopildi jälgimine oleks aktsepteeritav.

Selgitame. Vahetu jälgimine on asendatud pideva jälgimisega, mis eelnõu

tähenduses on juhendiga kindlaksmääratud intervalliga kindlaksmääratud

näitajate jälgimine ja dokumenteerimine. Pidevat jälgimist võib kombineerida

hooldustöötajaga, kuid pideva jälgimise vastutus on siiski tervishoiutöötajal.

Punkti “eelnõu sisu ja võrdlev analüüs; näide 3- statsionaarne õendusabi” all

on välja toodud lause “Sõnaline agressioon ei õigusta füüsilise jõu

kasutamist”. EPS hinnangul sõnaline agressioon üksi ei õigusta mehaanilise

ohjeldamise kasutamist, kuid kuna sõnaline agressioon võib kiirelt

eskaleeruda füüsilise agressioonini, siis sõnalise agressiooni puhul füüsilise

jõu kasutamine (näiteks kinni hoidmine) ning vajadusel ka ravimi

manustamine peaks olema arsti otsus, mis omakorda võib vältida seda, et

lõpuks peaks patsienti mehaaniliselt ohjeldama

Selgitame. Eelnõu koostamisel on arvestatud asjaoluga, et õe otsuse alusel

võib toimuda vaid füüsiline ja mehhaaniline ohjeldamine. Esmane otsus

rahustava ravimi manustamiseks ei ole õdede pädevuses.

Lähtusime läbivalt põhimõttest, et ohjeldamist rakendatakse otsese ohu

ilmnemisel.

Seaduse muudatuse punktides 9. ja 10. peaks muudatusettepanekud olema

vastavalt „teises lauses" (käesolevalt „esimeses") ja „kolmandas lauses"

(käesolevalt „teises").

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

Eesti Õdede Liit

Praktikas on aga palju olukordi, kus ohjeldusmeetmete vajadus tekib ilma

psühhiaatrilise diagnoosita.

EÕL leiab, et ohjeldusmeetmete reguleerimine üksnes PsAS-i raames ei ole

piisav. Ohjeldusmeetmete teemat tuleks käsitleda tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse (TTKS) § 3.2 raames patsiendiohutuse küsimusena ning

töötada välja eraldi määrus, mis reguleerib ohjeldusmeetmete kasutamist

kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud.

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

Lisaks selgitame, et vastavalt põhiseaduse §-le 20, võib ohjeldusmeetmeid

rakendada üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Määrus ei ole niivõrd

intensiivse isikuvabaduse piiramise reguleerimiseks piisav instrument.

EÕL peab oluliseks, et ohjeldusmeetme rakendamise otsuse võiks teha pädev

tervishoiutöötaja, mitte ainult arst. See võimaldab kiiret ja õiguspärast

sekkumist ohuolukordades, eriti kiirabis ja erakorralises meditsiinis.

Rakendusaktides tuleks täpsustada pädevus- ja koolitusnõuded õdedele, kellel

on õigus ohjeldusmeetme otsustamiseks ja rakendamiseks.

Teadmiseks võetud. Eelnõu järgi võib vältimatu vajaduse korral füüsilise või

mehaanilise ohjeldamise alustamise üle otsustada õde, informeerides

ohjeldusmeetme rakendamisest viivitamata arsti, kes otsustab

ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajaduse.

10

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Eelnõu seletuskiri viitab koolitusvajadusele, kuid ei sätesta selgeid

miinimumnõudeid. Arvestades, et ohjeldusmeetmed on intensiivne

põhiõiguste riive ja nendega kaasnevad riskid patsiendile ja personalile, on

vajalik ühtne, kohustuslik ja regulaarselt uuendatav juhendmaterjal ja

väljaõpe. Nii juhendites kui koolitustel peab keskne rõhk olema ennetusel –

s.o agressiivse või vägivaldse käitumise deeskaleerimisel ja

ohjeldusmeetmete vältimisel. Arvestades, et eelnõu kohaselt võib

tervishoiutöötaja piirata isiku põhiõigusi (sh liikumisvabadust) üksnes

äärmuslikes ja õigustatult dokumenteeritud olukordades, peab tal olema

teadmine ja pädevus kasutada kõiki alternatiivseid võimalusi enne

ohjeldamismeetmete rakendamist.

Selgitame. Viide määrusele Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse

tagamise nõuded, kus valdkondlik juhendmaterjal ja ka koolitused on

tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedisüsteemi osa. Ohjeldusmeetmete

rakendamine on osa laiemast patsiendiohutuse tagamise raamistikust.

EÕL toetab muudatust, millega dokumenteerimiskohustus ei piirdu

haiguslooga, vaid hõlmab kõiki ravidokumente. Samas on vajalik ühtne

standardvorm ja juhend, et tagada ühtne praktika üle Eesti. Oluline on

kehtestada selged, üheselt mõistetavad ja praktiliselt teostatavad

dokumenteerimisnõuded, mis arvestavad eri tervishoiuvaldkondade – sh

kiirabi – töökorralduslikke eripärasid. Oluline on, et dokumenteerimisel ei

kajastuks üksnes rakendatud ohjeldusmeetmed, vaid ka kõik eelnevalt

rakendatud deeskaleerivad sekkumised, millega püüti vältida

ohjeldusmeetmete kasutamist. Selline terviklik dokumenteerimine on oluline

patsiendi põhiõiguste kaitse seisukohalt ning loob aluse

kvaliteedihindamiseks, juhtumianalüüsiks ja personali praktilise pädevuse

arendamiseks.

Selgitame. Tervishoiuteenuse osutaja töötab välja organisatsioonisisese

juhendi, jälgimisvormid ning tagab asjaomaste töötajate koolituse. Samas on

juba praegu on suuremates haiglates juhendid olemas ning ühtlustamine ja

rakendamine kvaliteedisüsteemi osana jääb tervishoiuteenuse osutajate

juhtkonna pädevusse. Läbimõeldud ja hea praktika näited (LTKH, PERH) on

abiks juhendite ühtlustamisel.

Eesti Haiglate Liit

Ohjeldusmeetmete ja muude ohutusmeetmete vajadus esineb mitmesuguste

terviseseisundite korral (sh deliirium, äge insult, metaboolsed häired,

narkootikumimürgistus, võõrutusseisund, äge stressreaktsioon jne), mis ei

kuulu PsAS mõjualasse, kuid nõuavad kohest tegutsemist patsiendiohutuse ja

personali turvalisuse tagamiseks. Toetame ohjeldusmeetmete rakendamise

võimaluse laienemist ka psühhiaatriavälistele ravivaldkondadele.

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

Pakutud lahendus ei lahenda olulisi praktilise probleeme. Eelnõu kohaselt

jääks ohjeldusmeetmete kasutamine sidusaks psühhiaatrilise abi osutamise ja

F-peatüki diagnoosi püstitamisega (RHK-10 järgi), mida võivad teha üksnes

arstid. See ei kata adekvaatselt olukordi eriarstiabis, kiirabis ja õendusabis,

Arvestatud osaliselt, selgitame. Eelnõu kohaselt võib vältimatu vajaduse

korral füüsilise või mehaanilise ohjeldamise alustamise otsustada õde,

informeerides ohjeldusmeetme rakendamisest viivitamata arsti, kes otsustab

11

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

kus ohjeldusmeetmete rakendamise vajadus võib tekkida ka ilma

psühhiaatrilise diagnoosita ja sageli ilma arsti kohese kohalolekuta. Seetõttu

ei taga eelnõu praegune lahendus vajalikku õiguslikku alust patsientide ja

personali ohutuse tagamiseks kõigis vastavates tervishoiuvaldkondades.

ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajaduse. Farmakoloogilist

ohjeldamist ei saa algatada õde.

Normitehniliselt ei pea me õigeks mittepsühhaatrilise patsiendi

(psühhikahäirega patsient mujal kui psühhiaatria osakonnas) ohjeldamise

regulatsiooni lisamist seaduse peatükki, mis käsitleb tahtest olenematut ravi

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

Teeme ettepaneku kaaluda eraldiseisva õigusliku regulatsiooni välja

töötamist, mis käsitleb patsiendiohutust ja ohjeldusmeetmete kasutamist

kõikides tervishoiuvaldkondades, kus need võivad olla vältimatult vajalikud.

Selline lahendus looks ühtse, tervikliku ja praktiliselt rakendatava raamistiku,

mis arvestaks eriarstiabi, kiirabi ja õendusabi eripärasid ning võimaldaks

kiiret ja õiguspärast sekkumist ka arsti kohese kohalolekuta.

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

Eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud ohuolukorrad, mille puhul on patsiendi

ohjeldamine näidustatud ja ka ohjeldusmeetmete valiku soovitused. Praktikas

on olnud probleemiks patsiendi ohjeldamine tema nõrkuse/halvatuse korral

ülakeha liikumisulatuse piiramiseks kehavööga. Tegemist ei ole otseselt ohu

vältimisega patsiendi elule ja tervisele, kuigi on võimalus

kukkumisohule ja/või ebasobivale kehaasendile või vajab patsient

regulaarselt asendimuutust (lamatiste ennetus), või on vaja ratastooliga

transpordil vältida kukkumist. Toestamist võib ta vajada oma üldseisundi (nt

habras geriaatriline patsient) tõttu funktsionaalses voodis. Oleks mõistlik

lisada ohjeldamise näidustusena ka nõrkuse/halvatusega patsient, kes vajab

pikemat (vastavalt oma jõuvarudele) ohjeldamist kõikide nõuete kohaselt.

Selgitame: Patsiendi asendi toestamine ei ole ohjeldusmeede ega kuulu selle

eelnõu reguleerimisalasse.

Kas jälgimisruumi all mõeldakse ka osakonda ning kas eraldamine on tagatud

ka eralduskardinatega või saaks mehaanilist ohjeldamist teostada vastava

osakonna isolatsioonipalatis?

Selgitame. Ohjeldatud patsiendi jälgimine toimub samadel alustel, nagu

teiste pidevat jälgimist vajavate patsientide puhul.

Eralduskardinad on piisav meede eraldamise nõude täitmiseks.

Kas pidev järelevalve hõlmaks ka seda, kui patsient on kaamera vaateväljas? Selgitame. Jah, kuid ohjeldatud patsient ei saa olla üksi, ilma et kindla

intervalliga oleks mõõdetud tema elutähtsad näitajad, näiteks hinnatud

nahavärvi- ja terviklikkust ohjeldatud jäsemel, pakutud juua jne. Seega on

kaamera võimalusel hea abimees patsiendi jälgimisel, kuid see ei asenda

patsiendi voodi juures käimist ja toimingute tegemist.

12

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Peame positiivseks, et ka õe otsusel võib rakendada ohjeldusmeetmeid.

Kas ohjeldatud patsiendi jälgimist võiks teostada ka koolitatud hooldaja

(kutsega hooldaja)?

Selgitame. Jah, kindlaksmääratud intervalliga võib õde hooldajaga jälgimist

jagada.

TÜK patsientide nõukoda

Eelnõus on vaid väike osa lahendusest. Vastav muudatus oleks vaja teha

tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse, sest selline vajadus võib tekkida

ka väljaspool psühhiaatrilise abi osutamise konteksti, patsient võib olla joobes

vms.

Kaasata tuleks ka lähedased, sest sageli pole patsient ise võimeline enda eest

seisma.

Selgusetuks jääb, millised on võimalikud ravidokumendid.

Kus saavad lähedased teada, kui selliseid meetmeid on kasutatud?

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

Eesti Arstide Liit

Nõustume eelnõus esitatud muudatustega ja leiame, et tegemist on

läbimõeldud ning hästi sõnastatud arendusega, mis olulisel määraral korrastab

meie õigusruumi, tagab patsientidele inimväärika kohtlemise

tervishoiuasutustes ja kaitseb tervishoiutöötajate õigusi

Täname toetuse eest.

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Jääme juba VTK-s edastatud tagasiside juurde, mille osas leidsime, et vastav

regulatsioon ei peaks paiknema PsAS-s, vaid pigem TTKS-s. Leiame

jätkuvalt, et ühtse arusaama ja selguse huvides on kõige asjakohasem lisada

ohjeldusmeetmete laiendatud regulatsioon TTKS-i. Piirdudes regulatsiooniga

PsAS-s võib tekkida arusaam, et meedet võib kohaldada ainult psühhiaatrilise

abi korras ravile võetud patsientidele mitte patsientidele, kes võivad kehalisest

haigusest/ajutisest psüühikahäirest/otsusevõimetusest tingituna vajada

ohjeldusmeetmete kohaldamist.

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

Lähtudes eeldusest, et ohjeldusmeetmete laiendamise vajadus on suunatud

eelkõige somaatiliste haigustega patsientidele, kelle puhul ei ole meetme

kohaldamise eelduseks psüühikahäire olemasolu RHK mõttes leiame, et

vastav regulatsioon peaks paiknema kas TTKS-s või võlaõigusseaduse

41.peatükis, mille § 767 reguleerib tervishoiuteenuse osutamist

otsusevõimetule patsiendile.

Arvestatud. Eelnõu muudetud.

13

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

Lisaks tõstatame taaskord küsimuse otsusevõime hindamise aluste kohta.

Oleme seisukohal, et riiklikul tasandi tuleb tervikdokumendina/juhisena luua

otsusevõime hindamise alused ja kriteeriumid, mis on praktiliseks

töövahendiks arstidele ning omab olulist kaalu ka patsiendi jaoks.

Otsusevõime hindamise vahend on tööriistaks arstile, kes peab

ohjeldusmeetme kui inimese õigustesse maksimaalsel määral sekkuva

meetme kohaldamisel kaaluma meetme õigustatust. Vastava juhiseta on aga

tervishoiutöötajal otsuse tegemisel lubamatult suur subjektiivne

kaalutlusruum, mis võib tekitada võimaluse meetme väär- või liigkasutuseks.

Selgitame. Käesoleva regulatsiooniga lahendame juhtumid, kus patsiendi

terviseseisundist tingitud käitumine muudab tervishoiuteenuse osutamise

võimatuks ning tekib otsene oht patsiendi enda, tervishoiutöötaja või teiste

patsientide elule või tervisele. Tavaliselt on need olukorrad, mis tekivad väga

äkki ja nõuavad kohest reageerimist, laiapindset ja üldist otsusevõime

hindamise vajadust need ei tähenda.

Eelnev võimaldab järeldada, et ohjeldusmeedet saab ka kehaliste põhihaiguste

ehk laiendatud kohaldamisala korral kasutada üksnes siis, kui inimesel on

diagnoositud psüühikahäire. Arvestades asjaolu, et mitteadekvaatset käitumist

võib esineda sageli ka lühiajaliselt (nt narkoosi järgselt, tugevate valude

korral, diabeedist tingitud veresuhkru kõikumiste ajal, värske trauma või muu

vaimselt raske üleelamise järgselt jms), siis ei tohi meetme kohaldamise

eelduseks olla psüühikahäire diagnoosimine.

Arvestatud. Eelnõu muudetud

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et ohjeldusmeetme rakendamise otsuse

võib langetada “iga selleks pädev tervishoiutöötaja”, suurem otsustusõigus on

ka “professionaalsetel ja pädevatel” õdedel, ohjeldusmeetmeid tohib

rakendada ainult “vastava pädevuse saanud töötaja”. Pädevus saamiseks peab

iga TTO korraldama oma personalile täienduskoolituse, koolituse maht ja

vorm ei ole kindlaks määratud. Rõhutame, et kõikidele osapooltele, eelkõige

patsientidele peab juba eelnõu tasandil olema üheselt selge asjaolu, kes on

viidatud “pädev ja professionaalne (tervishoiu)töötaja”. EPIKoja hinnangul

saab vastavaks töötajaks olla vaid arst või õde, kes on läbinud vastava

täiendava koolituse.

Arvestatud. Koolitused on tervisehoiuteenuse osutaja kvaliteedisüsteemi osa

ja selle peavad läbima kõik asjaomased töötajad. Ohjeldamise otsus on arsti

otsus, erandjuhtudel õe otsus ja mitte kunagi ei ole see hooldaja otsus.

Lisaks kordame, et tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine peab tähendama

põhjalikke ja regulaarseid ehk korduvaid koolitusi, mis peavad lisaks

meetmete kohaldamise õiguslikele ja praktilistele alustele, dokumenteerimise

nõuetele, andmekaitsele jms hõlmama ka meetme kohaldamise aluseks oleva

patsiendi tunnetust ja vaadet meetme kohaldamisele selle ajal ja järgselt.

EPIKoja seisukoht on, et arvestades muudatuse ulatust ja sekkumist inimese

põhi-ja inimõigustesse ei saa koolituse sisustamist jätta iga TTO enda

Selgitame. Ohjeldusmeetmete rakendamist käsitletakse tervishoiuteenuste

osutaja kvaliteedisüsteemi osana.

14

Esitaja ja märkuse sisu Märkuse kommentaar

määratleda, vaid vastav koolituskava peab olema reguleeritud Sotsiaalministri

määruse tasandil.

Mõistame, et käesolev eelnõu reguleerib ohjeldusmeetmete kohaldamist

üksnes tervishoiuteenust osutamisel, kuid arvestades teema olulisust ning

Sotsiaalministeeriumi vastutusala, mis hõlmab ka sotsiaalvaldkonda peame

vajalikuks rõhutada, et kuigi EPIKoda ei ole senini vastavatesse

aruteludesse/analüüsi protsessi kaasatud, siis soovime olla sisulises arutelus

juba võimalikult algses analüüsi etapis.

Võtame teadmiseks. EPIKoda kui patsiente esindav katusorganisatsioon on

sotsiaalministeeriumi strateegiline partner, kelle kaasatus on oluline ka

sotsiaalvaldkonna arendusprotsessides.